Laupäev, 29. juuni 2019

Mitte helge suvi, vaid valutab nii väga hetkel

Vau, kuidas sitad asjad võivad elus kuhjuda.
Täitsa uskumatu.
Aga kuna mõnda neist ma ei ole isegi lugenud (s.t. ma näen Goodreadsist, et "kuigi sa proovid olla hea" keskmine hinne kukkus kolinal, ma ei pea selleks arvustust lugema, et teada: talle ei meeldinud, ja ma ei jaksa hetkel) ja mõnda ei saa niisama avaldada (inimene palus enda koha pealt diskreetne olla), siis lingin aint ühe arvustuse.
Mis ei ole isegi otseselt halb arvamus minu kui kirjutaja kohta, aga mis mulle lihtsalt ei meeldi. Häirib, et arvustaja ei tea ise ka, mis ta öelda tahab.
Ühes kohas ütleb, et kogu ulme kaob kohanimedega, alles jääb kolm toredat lugu ja teisal, et narratiiv peaaegu puudub ja naised on "mehemad kui mehed" - ja jooksevad samas, pead laiali, ringi.
(Võibolla see on mehelik omadus siis?)
Ja siukseid momente on veel.
Ühelausega: arvustuses puudub järjepidevus ja see mind häirib.

Phmt on see siin. Sirp.

Aga jah. See Sirbi arvustus on kõige väiksem sitt ja ma lihtsalt ei oska ja ei jaksa ja ei suuda ja ei jõua ja kogu aeg aint nutaks ja on isegi: "vat suren ära, vaadake, siis on teil küll kahju!", aga ma lubasin meelega suremist mitte taaskatsetada, kuni olen 45, ja sinna on veel veits aega.

Aga ma hästi ei saa ikkagi aru neist, kelle meelest hingeseisund on isejuhitav ja sa saad valida, mida tunned ja otsustada, et sa ei lange depressiooni vms.
Emotsioonid on täpselt sama palju keha kui hingamine nt.

Ainus, mis aitab: "A minge ka persse!"
Pole minu asi.

Reede, 28. juuni 2019

Suvi

Elu kahe loomaga ja ilma lasteta kulgeb hästi, tänan küsimast. Ainult kahel korral tegi kass nördimust tekitavalt pahandust - esimesel korral avastasin ta oma taldrikust vorsti söömast, kui toast tühja kohvitassi toomast tulin, ja teine kord sõi ta sama laua pealt oma kausist oma sööki, mille talle etteandmine pool minutit viibis, sest ma andsin koerale TEMA söögi, kuna otsustasin teha karjahierahia "koer on tähtsam karjaliige kui kass".

Muidu on kõik korras. Nad ei maga küll üksteise kaisus, aga kahe käega korraga kahele loomale teen pai juba küll ja keegi ei kõhkle teisest mööda minemast, kui kuhugi teel on. Kuigi Totoro liputab ikka kassi maas kohates innukalt saba ja kass .... noh ... talub tema nuusutamist ja indu, kuni kõrini saab ja loom lahkub kuskile kõrgemale tasapinnale.
See on neil edukalt ära jagatud, et aknalauad ning arvutilaud on kassile ja põrand koerale. Voodid on mõlemale välja arvatud minu voodi, mis on segane ala ja kust kassi leides koer erutub ning ei saa seda talle ka pahaks panna.
Ise enda jaoks olen asja lahendanud nii, et kass võib seal magada, kuna on väike ja mul ei ole raske temaga koos voodis olla, aga koer, raibes, on ju SUUR.

Ilmad on ka head. Jõle palavus on taandunud (õue, hullult paistvasse päikesesse vaadates - no mõneks ajaks vähemalt!), eile vihmaga oli nii hea ujuda!
Totoro ja minu vahel on hakanud ujumisalal kompromiss valitsema - tema tuleb alati ujuma, kui mina lähen. Muidu käib ta vees küll, palju ja sageli, aga UJUMISEGA tegeleb ainult samal ajal kui mina. Minu juurde ei tule, ujub natuke eespool ja kuna tal läheb see natuke kiiremini kui mul, teeb siksakke ja siis ma lükkan teda eest, tehes rahulolematut, aga mitte raevunud häält. Ma saan niisiis ujutud ilma sinikateta ja tema ... aa, et kus kompromiss on?
Kõik eelpool kirjeldatu kehtib, kui rinnuli ujun. Kui selili keeran, asub Totoro mind päästma, vahepeal omandatud rahulik ujumisoskus taandub, pritsmed tõusevad taas poolde taevasse ja jubedad küüniselised käpad vehivad minu pihta ja põhjustavad uusi sinikaid.
Nojah, kui tema vees selili keerata, ta läheks kuivalt põhja. Nii et kompromiss seisneb selles, et ma enam selili ei uju. Vähe piinlik seda tunnistada, mis karjajuht ma olen, kui koeral otsustada lasen - aga krt, VALUS on.

Vbla mõne aja pärast võtan selle seliliujumise-lubamise värgi taas treenimisele. Kui vanad sinikad taandunud on.
Ei ole vaja mind päästa, krt.

Muidu sain raamatukogude laenutushüvitise kätte.
Tore =) Jälle enda ja oma tütre kulmutehnikule maksmise (jep, ema-tütre aeg iga kuu) raha käes =P

Teisipäev, 25. juuni 2019

Igal valikul on see krmuse hind ju!

Hea aeg on.
Ma juba kirjutasin sellest, et EKREde ja Trumpide kõrval on jõuliselt päris inimesed sõna võtmas ja elamas ja kuigi nad/me ei ole lihtsalt "nice", oleme natuke siiski ajaloost õppinud ja ei lepi.
Sest hah. Me ei taha sellist jätkumist, mis sealt tuleb!
Teate küll, ma olen seda lugu juba ammu aega tagasi siin jaganud, aga ikka on See.



Mu poeg läks maale üheksaks päevaks. Ise otsustas, et tahab ja läheb. Ja seal pole tal isegi arvutit, aint telefon! Krt, nagu päris raamatulaps, suvel maale vanaema juurde. Võttis isegi oma raamatu kaasa, lugemiseks. (Bartimaeus, mis ei ole ainult triloogia, vaid täiesti loetav eellugu on ka eesti keeles olemas. Tal on kaks läbi, üks pooleli ja üks ootamas.)
Niisiis sain jaanilaupäeva veeta kodus kahe loomaga.
Totoro mängis pargis Hubertiga, kes on temast natuke suurem ja kõvasti vanem (mingi 4 aastat juba) ja siis minul oli ka nii tore, et nää, koer saab koerasuhtlust, jee.

Lõke koosnes sigaretist. Mõtlesin, kas panna küünal põlema, aga ei viitsinud.
Ei hooli piisavalt.

Aga kaheni üleval olin ikka. Civilization. Nüüd pea valutab, aga ei ole enda peale kuri võtmes "kuidas nii loll võib olla".
Ma isegi öösel mõtlesin, et nii väsinuna mängida, mitte magama minna, on peavalu kutsumine.
Ja mängisin edasi.
Igal valikul on hind.
Võid valida, nagu tahad, aga ära pärast virise, eks ole. Või noh - ilmselt ma ei olekski niimoodi valinud, kui mul kodus sumatriptaani ei oleks.
Kui ma olen (sa oled) valmis tagajärjega tegelema, teen (tee) valik(u), mis tagajärje tõenäoliselt kaasa toob. Kui tahan.
Kui ei ole nõus tegelema - noh, siis toimin (toimid) teistmoodi.

Lihtne ju?
Ei ole või?
Inimesed on ikka erinevad ... näiteks autism ei olegi osa igaühest.
Hämmastav.

Muide. See ei olnud eesmärgipäraselt sedasi kirjutatud ega isegi poole pealt tekkinud teadlik maailmakujundus, aga "kuigi sa proovid olla hea" on  takkajärele mõeldes sellise maailma loomine, kus autistid on enamuses, neurotüüpilised vähemuses ja püüavad toime saada endale võõrastavates tingimustes.
Selline pahupidi-maailm.
Ei, seal pole kõik lilled ja rõõmupidu, kaugel sellest =P
Lihtsalt inimesed teavad, millega riskivad, ning võtavad oma riskid teadlikult.
Enamasti.

Laupäev, 22. juuni 2019

Postitus looma- ja linnuhuvilistele

ghkfipöj8ietXYKHKLPÖJUYJDfdyjdtujyykj

Teiste sõnadega: olen nii väsinud, et koherentset juttu on raske ajada.
Oot, mida üldse tähendab "koherentset"? Mõtlesin, et tähenduslikku, aga guugeldan ... 

Koherentsus on kokkukuuluvus, seostatus, kooskõlastatus.
Koherentsus keeleteaduses on teksti sidusus.

No enam-vähem.
Vahepeal tuli kaks tagasisidet veel.
Goodreads (kuhu muidugi tilgub alailma, aga see värske, see Sille oma on eriti ilus)
Ja Loterii.

Siis sain vahepeal kaks looma koju. Mul on nüüd koer (tuntud ka kui Totoro) ja kass (tuntud kui K(C)orpus). Kassi nüüdis-pärispere läks reisima ja ma sain (kunagise oma) kassi ka endale mõneks ajaks tagasi.
Laias laastus saavad nad rahumeelselt läbi, kuigi koer muudkui üritab sõprust teha ja kui ta oma nina (otseses mõttes) liiga pealetükkivalt topib, teeb kass: "Kähhhh!" ja koer võpatab ja taganeb.
Korra on kass ka käpaga patsanud.
S.t. ilma küünteta löönud nina pihta.
Ta ei ole koeraga sõpruse sõlmimisest huvitatud, aga ka ei vihka teda. Tahab lihtsalt, et ta rahule jäetaks.
Mu ühtekas =)

Mis veel vahepeal juhtus ... meil oli hakipoeg toas. Selle remonditava ruumi aken on öösel lahti (päeval ka) ja ükshommik oli Totoro kuidagi eriti elevil, kui sinna suitsu tegema läksin. Vahtis ühte seinakapi taganurka ja ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ja kui olin oma sigareti lõpetanud, vaatasin ka sinna ja kuradi kurat! Hüplev hirmunud olekuga mustahallikirju mitte just pisike sulepundar, kelle nokal veel kergelt kollast märgata.
Tegelt ega ma ei ole kindel, et hakk. Äkki oli hoopis mingi rästas, suur ja rammus. Sest oli elev elamus ja ma väga ratsionaalselt ei mõelnud. Lind oli ka väheke turris ja laperdav, mitte selline ilus ja sile, nagu nad õues enamasti on.
Peletasin teda taas akna poole, sest sealt ta saaks välja lennata, seinakapi taganurgast oli vabaduse leidmine ebatõenäoline, ning teisel katsel sain ta aknast välja, nii et noorlind lahkus tiibade vihinal ning mul oli "jee mina!"

Et mul köögiakna taga elupuu otsas oli harakapesa, pole ka rääkinud.
Tütarlaps avastas selle, kui kunagi iidsel ajal mõne kuu eest aknast välja vaatas ja tuvastas, et hei! suvaline oksarisu elupuu peal on praktiliselt alla neelanud haraka, aint tolle pika saba ots paistab veel välja!
Hakkasin siis jälgima  ning selgelt oli pesa. Harakas või harakad, tühja ma neil mustvalgetel küütleva sabaga tüüpidel vahet teen, pendeldasid sealt sisse-välja ning aeg möödus.
Paar nädalat tagasi nägin pubekaealisi harakalapsi kassi kiusamas. Ega muidu ei saakski aru, et lapsed, suled sama värvi kui vanematel, mustvalge ja sinakalt-lillakalt valgust püüdev tume saba - aga nad oli vanadega võrreldes umbes poole väiksemad ja kuna vanalind istus sealsamas puu otsas, sai suurust vahetult võrrelda.
Harakalapsed karjusid kassi peale kiledalt, lendasid muudkui aga tema poole, ent viimasel hetkel muutsid suunda, nii et päriselt ei ramminud. Kass oli: "Johhaidii ma viitsin teiega jamada!" ja sammus rahulikult ja harakaid täielikult ignoreerides mööda aiaäärt edasi, halli-beeži-mustatriibuline, sile ja väärikas.
Sügavalt tüdinud nägu peas.

Kolmapäev, 19. juuni 2019

Inimesed?

DISCLAIMER: Mõningad füsioloogilised detailid

Tegelen ikka haigeolemisega.
Järgnev lõik võib nüüd sisaldada rohkem informatsiooni kui te tahate, aga väide, et kõhulahtisus on mul üle, oli ekslik. Lihtsalt need söekapslid, mida võtan, taastavad mu ära, aga ilma nendeta on lahti mis lahti. Kuramuse - nädala juba? Ja kohutav väsimus. Jah, ma olen nagunii kogu aeg väsinud, aga nüüd on füüsiline kurnatus ka veel. Tunnen, kuidas rinnalihas tudiseb minu mitte midagi tehes juba tund aega. Vahepeal peab 30 sekundit vahet ja hakkab siis uuesti. Pead ei jaksa pöörata. Pilku ei jaksa fokuseerida, kui just väga vaja pole. Põhiline vestlus on "mhmh".

Ei ole tore.

Kuradi vasaku käe pöidlalihas on ka nii väsinud, et lausa valutab, kui labakäsi puhkeasendis pole.

Kurdaks veel, aga ei jaksa. Vbla selle üle ainult, et tuju läks ka üle mõistuse pahaks. Nii pahaks, et ma ei saanud aru ka, et see on haigusest. Tundusin endale täitsa adekvaatne ja väljendasin hingevalusid, mille olemasolust varem ei teadnudki, aga no ju siis olid sõnastamata lihtsalt?
Ainult et nüüd neid juba 12 tundi jälle ei ole.
Oeh ...

Mõtlen päris sageli sellest, KUI väga ma sõltun keemiakokteilist enda sees. Ja kas on võimalik, et teised ei sõltu või nad ei anna endale sellest üldse aru ja mõtlevad siiralt, et nende meeleolud on väliste asjaolude tulemus (kuigi tegelikult ju ... ei ole)?
Ma tean, et mina jälgin ennast üsna ebatavaliselt hoolega, sest minu kui autisti erihuvi on inimeste käitumine ja toimimine. See on mulle toonud igasugu jama (huvi Rongimehe vastu oli ka mu enda sõnastuses "majoneesipurgi lahtikangutamise huvi - kaas liikus taas natuke! Ma tahan teada, mis seal sees on ometi!"), lisaks kaldun enesestmõistetavaks pidama teadmisi, mis ei ole üldse enesestmõistetavad enamiku inimeste jaoks ja mul on "jookse puusse!", kui mingid tegevusterapeudid pillavad lauseid lastekasvatuse kohta või veel kordades hullem: mõni ebapärlikarp solvub, sest ma mõtlen valesti.
Aga laias laastus siiski olen suhteliselt ... teadlik inimeste toimimise loogika koha pealt.

Jap, "inimesed on lollakad" on osa sellest. Suur osa nende toimimise loogikast on "ma kaitsen end kujuteldava ohu eest ja see on hästi tähtis!!!"

... vot nii, aga seda hormoonide meeletut mõju ma ei oska hästi uurida. Minul on sedasi, raudselt. Aga sinul? Aga temal? Ma ei tea ju!
Olen tähele pannud, et hulk inimesi on teiste suhtes minu jaoks arusaamatult tundetud. Asjad, mida mina teeksin automaatselt, sest "tal on ju vaja" on neil "oo, ma oleks teinud küll, aga ma ei tulnud selle peale" 3 kuud hiljem või üldse ignoreeritavad ja "ma ei saanud aru ju!"
Mitte "mis see minu asi on", vaid "ma ei saanud aru!"
Ja ma ei tea, kas nad iseenda kehas toimuva suhtes on tegelikult tundlikud, lihtsalt ei märka, ei sõnasta või nad ongi tundetud, elavadki kuidagi hoopis teisiti - või, mis loomulikult on tõenäolisim, on mõlemasuguseid ja pihutäis minusuguseid ja siis mingeid neljandaid ja viiendaid, keda ma siin ei nimetanud.

Sest inimesed on erinevad.
See on ju ka üks mu postulaatidest.

Esmaspäev, 17. juuni 2019

Kui pole paar olnud, ei saa ka lahku minna, eks?

Kusagil on mul piir.
See võib tulla homme või täna.
Võib tulla kätte mul tusasena,
sest koor ununes kapile hapuks
või sääsed ajavad kannatamatuks -
ent too tusk on vaid lõplik tõuge.

Üdi on hoopis mujal.

Sirgub väsimus asjade najal,
mis tilguvad pidevalt, vaikselt ja veenvalt,
ei paista üksiti väsimist loovatki eemalt,
ent surve on lakkamatu.

Kas näin lõputult imava lapina,
kui nendin pläga, ent puhastan ära?
Kuid tuleb hetk, mil: "Appi, ma
upun! Piir käes on täna!"

Ja nüüd ongi piir ees.
Mulle aitab.
Lahku must, mees!

Pühapäev, 16. juuni 2019

Omal moel on väga ok tähtsusetu olla

Ma tunnen jumala paljusid inimesi, kes ütlevad, et nad ei salli, kui soolane toit on koossöömisel magusaga või maitseb magusalt. Näiteks mu poeg: talle ei meeldi barbecue-igasugused asjad, sest see barbecuena tuntud maitse on magus. Ega magus tšillikaste. Samas pitsa peal ananassi ta sööb. "See kuidagi sobib sinna."

Ja siis olen mina, kelle meelest kollane kuumas sulamata juust on muidu suht jama söök (erandi teen Pikantsele - see on vinge ka sulatamata) ja maapähklivõi natu liiga magus ja kange, aga koos maitsevad nad oivaliselt. Suvaline Hollandi leibjuust ja maapähklivõi = delikatess mu maitsepungadele.

Tegelt olen haige. Tükk aega ei saanud aru, et otse haigus; jah, kõht oli väga lahti, aga ei mingeid piinavaid valusid, ei iiveldust, kurk oli ok, nohu ei olnud - aga jube väsimus ja ebatavaline ärrituvus viisid mu ikkagi nii kaugele, et kraadisin.
Noh, ja olles oma 37.2 kraadiklaasil ära näinud, asetusid kõik vaevad süsteemi ja nüüd olen haige teadlikumalt. Enam pole ühtegi sümptomit peale palaviku, kiire ja kerge närvimineku ja väsimuse, aga need on kõik alles ja ma elan nendega, nagu suudan.

Omaette, ei kellegi muu kui Totoroga õues, looduses, on lihtne ja hea. Aga kodus on see krmuse internet (tegelt ma tean, et võrk ei ole "kuramuse", vaid muudab mu elu tohutult paremaks ja kõik "netisõltuvuse" jutud pahandavad mind palju rohkem, ent antud hetkel siiski kohane vandumine) ja ma näen sealt, kuidas enamjaolt päris toredad ja arukad inimesed on mõnes asjas nii tuhmid ja pimedad, et mul tuleb "miks ma elan siis maailmas?!" õudus peale.
Ja mõte "et seda keskmiselt paremaks teha, dohh" ei ole mitte meeldiv, vaid KURAT KÜLL. Ma olen, nagu olen, ja seegi teeb maailma juba paremaks, niii halb on siis muidu v???
Alles kui meenutan endale, et maailm saab hakkama, neelab inimeste lollakuse (ka mu enda oma) olematuks ja eksisteerib täiesti rõõmsalt edasi ka üldse inimesteta, läheb olemine kergemaks.

Me ei ole tähtsad.

Nii tore.

Huvitav, aga ma pole iial tahtnud tähtis olla. Kellelegi tähtis, jah. Aga absoluutskaalal?
Üks mu kõige õnnelikumaid noorusmälestusi (ajast, mil olin noor täiskasvanu Lõunalinnas) on jalutamisest jõe äärest linna poole, kui ma tundsin - mitte mõtlesin, vaid tundsin! - kui väike ma olen, kui väike on terve see linn maailma mastaabis, kui väike on Maa universumi mastaabis - ja ma olin selle üle nii õnnelik! Emajõgi ühte kätt, varsti jõuan Konsumi juurde, majad ja päikesepaist, suve lõhn ... Ja ma olin õnnelik.
Tunde üle, et ma olen ebaoluline.
Aga alles Rongi järel tuli arusaam, et ükskõik, mida ma teen või ei tee, on see maailma ja aegade mastaabis täiesti ebaoluline. Karl Suurt ka mäletatakse vaid vaevu, Nofretetest on tavainimesele nagu mina alles nimi ja üks büstikuju. Ja veel 10 000 aasta pärast ilmselt mitte sedagi.
Ükskõik, mida me teeme või ei tee, see on üürike ja universumi mastaabis ebaoluline - mis tähendab, et võime sama hästi teha täpselt seda, mis tahame. Me ei päästa maailma. Me ei hukuta maailma. Ja maailmgi pole midagi hirmus tähtsat, dohh.

Nii tore!

Ma ei põe (enam), et kui midagi välja ütlen, läheb maailm halvemaks. Ma ei põe ka (enam), et kui ma seda välja ei ütle, läheb maailm halvemaks. Ma tean, et ükskõik, mida teen, ma pole nii võimas, et maailma oluliselt muuta, ja see on nii krdi vabastav.
Oh, õige, lõdvalt seotuna meenus: saan tuua veel näiteid, kuidas "teen, mis tahan" kedagi ei kahjusta, aga MIND aitab tohutult.
Paar päeva tagasi oli masin öösel pesu pesnud, õhtul oli olnud kõva pikk äike ja hommik sai sombune. Ja siis ma mõtlesin, kas viia pesu välja või panna sees kuivama. Väljas jääb siledam ja hea lõhn, aga kui vihma sadama hakkab? Sees jääb rohkem kortsu ja linu on eriti kehv kuivama panna, aga vihmast on pohh.
Ja siis tegin otsuse moel "mida mina tahan", panin pesu tuppa kuivama ja kui 6 tundi hiljem tõdesin, et tilkagi pole sadanud, ei olnud seal kahetsust: "tegin valesti, oleksin ikka pidanud õue viima", vaid "ma tegin, nagu tahtsin. Kõik on oivaline."

Ma pole nii tähtis, et maailm hukka viia.
Isegi halva tujuga ikka ei vii =P

Reede, 14. juuni 2019

Olen väärtuslik

Esimene tagasiside. 

Ikka tore, et midagigi. eksole.

Tegelt on teine veel, Goodreads ütleb mulle, et on - aga mainäe. Seal kuidagi käib see näitamine vahel viivitusega, võib 24 tundi enne minna, kui ma uue hinnangu oma ekraanile saan.

Aga veel: keegid on seda raamatut ka ostnud, lisaks arvustamisele. Ma Rahva Raamatu ulmetabelist näen, kuidas seal ostetakse, ning mu raamat on kõikunud neljanda ja neljakümne viienda koha vahel.
Hetkel on 45. =P
Minu arust on minek rängalt palju parem, kui "Lihtsate valikute" alguses, mul on juba lugejaid, kes ostavad minu uue raamatu raamatupoest - väga jee.

"Kuningate" puhul ma ostuvärke veel ei jälginud ("Valikute" puhul ammugi mitte), sest õppetund luulekoguga oli sügavale ajju vajunud.
Õppetund oli "mitte keegi ei osta sinu kirjutatut, pole lootagi". Sest noh - luulekogu sai kõvasti kiita kriitikutelt, Sirbis mainiti vist 3 korda, Ekspressis ja Päevalehes kord või kaks - ja siis umbes pooleteise aastaga oli müüdud 30 eksemplari.
See tõi mu ootused lugejate leidmisel väga alla.

Aga nüüd olen taas natuke lootusrikas - et keegi loeb ja isegi ostab. Võibolla võrgupäeviku pidamine aitab ka natuke kaasa - kuigi ma ei ilmuta siinse tekstiga raamatuid, ma vähemalt reklaamin niivõrd, et korrutan: näe, ilmus, näe, minu arust sai hea, julgege lugeda!

Nüüd juba julgen ise öelda, et minu arust sai hea =)
Ma ei tea, KUI palju aastaid elasin veendumuses, et ma ei suuda midagi head teha, ning seejärel (ka pool aastat pärast Rongi oli see mu põhiline mõte) uskusin üleni ja üdini, ei ainsad head asjad, mis loonud olen, on mu lapsed.
Enam ma nii ei arva.
Aga oi, olen kuri, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kuri kõigi nende peale, kes aina halvasti ütlesid ja pärast jahmunud olin, et KUIDAS ma end siis ometi tapsin.
Nagu ... bah!
Nagu - KUI juhm võib olla?

Seepärast ma ei saanudki aru, mis värk selle armastusega on.
Misasi see on, mingi väljamõeldis, mida kõik usuvad vist. Et oksütotsiin hakkab mingi inimese peale jooksma, sest hea tunne tuleb sisse juba teda ettegi kujutades? Nagu PÄRIS INIMESE?

Minu kogemus oli, et teised inimesed on oht ja hingevalu. Mulle öeldakse nende poolt ainult halvasti, kritiseeritakse, kõik, mis ma teen, on teiste jaoks ebatäiuslik. Ja seejuures arvasin, et MINA olen mingi emotsionaalse puudega, et ei suuda armastada oma vanaemasid ja vanaisa. Kõik teised ju armastavad enda omi!
Alles avastusega, et oooooooot, äkki ei ole normaalne inimestele, keda armastad, aina halvasti öelda, tuli mõte, et viga ehk polegi minus?! Äkki ei olegi normaalne kogu aeg halvasti öelda inimestele, keda armastad, ja et minu arust nii asjad käivadki, ikka aus tuleb ju olla ja et vahel midagi head on öelda, on eriline lahkus minu pihta, viitab, et ma pole mitte kale loomus, et lakkamatult halvasti ütlejaid ei armasta, vaid jube leplik, et piisab ka paarist hästiütlemisest, ja ma juba sulan?
Oi.
Olen titest saati treenitud olema surmalandlik.
Ime siis, et ma kõige karmimaid treenijaid ei armasta!
Peaks imestama, et neid teisi, veidi leebemaid, armastan =(

Nojah, tuligi siis mõte, et äkki pole MINA emotsionaalselt vildakas, kui ma selliste inimeste vastu häid tundeid ei hellita - äkki see ei olegi ok, kuidas mind on koheldud? Ja kui mul ei oleks selja taga seda perekonda, mis andis mulle tunnetuse "kui keegi mõnikordki midagi hästi ütleb, on jube jee!", äkki ma poleks paljusid on "sõpru" (no tollal tundusid nad jutumärkideta sõbrad) üldse enda lähedal sallinud?
Oi, ja siis tulid need endised sõbrad ja pere (kes on ikka veel pere) ja rääkisid, kuidas ma olen nii isekas ja ülbe nüüd, ma meeldisin neile enne, aga mitte enam.
Ja mina olin: "Fakk, aga mulle ei meeldinud elada nii, et mulle võib lakkamatult pahasti öelda, sest mina arvan, et selline ongi elu ning ausus". 
Täiesti hämmastav, aga tasapisi hakkasin mõikama, et ma ei tee mitte miljoni hinnaalandusega "hästi" ("enda kohta hästi", "no paremini mina ju ei suuda, nii et kõlbab", "no kui pole millegi vahel valida, käib ka sinu panus küll"), vaid ma teengi hästi.

Kirjutangi hästi. Teengi hästi süüa. Olengi julge oma ütlemistes. Näengi hea välja. Mu lapsed ongi imelised, absoluutselt ja mingi hinnaalanduseta, ja ma olen nendega täiega hästi teinud.

Ja ma julgen öelda, et "Kuigi sa proovid olla hea" on minu enda jaoks hästi välja tulnud.

Oi, jälle depressiooniteemaline postitus.
Aga ma olen ikka veel täiesti jahmunud, et kuidas ma sain terve elu, 35 pikka aastat ja ligi pool veel, ära elada, arvates, et ongi normaalne mulle halvasti öelda ja minust halvasti mõelda ja iga lahke mõte on eriline lahkus.
Iga lahke tegu on eriline lahkus kuubis.
Ma ei ole ju väärt.

Sitta, olen küll.
OLEN KÜLL.

Teisipäev, 11. juuni 2019

Sinikapildid

Teine käsi.
Krt, see on minu võrgupäevik,
võin nibu ka näidata
Üks käsi
Muide, unustasin kõhtu sees hoida.
No tulid siis siuksed pildid.


"A mine persse"-käe plekke pole siin hästi näha,
aga ilme on kuldne
Ei, ma ei ürita oma särgitute sinikapiltidega romantiseerida koduvägivalda.
See oli heal juhul jõevägivald ja minuga käidi nii ümber selgest armastusest.
Ei, PÄRISELT.
Totoro õppis ujuma. Ja tähistas seda, ujudes ustavalt minu juurde, kui mina ujusin. Esmalt puutusin ma kokku vehkivate käppadega ja siis üritas neiu koer minu peale püsti tõusta, sest ujuda on päris keeruline, kui osad jäsemed juba kuival.
Ma ... ei olnud väga vaimustatud.

süüdlasega
Nüüd ta juba teab. Kui ma ütlesin, et EI, ei tule minu juurde, ja kiitsin teda ujumise eest, kui ta minu vastu ei ujunud, ta tõesti taipas, mis on ok käitumine, mis ei ole.
Aga sellest hoolimata oli paar korda enne, kus ma konkreetselt karjusin, et ei! mul on valus!

No ja oligi.
Mitte et see mu armastust vähendaks

Jap, mul on peas ka sinikad. Neid tunneb, kui peavalu peletamiseks pead hõõruda ja siis aduda, et sealt ja sealt ja sealt hõõruda ei saa. Valus, teistmoodi kui peavalu ise.
Ei, Epp, ma ei jäänud paadi alla. Ma jäin koera alla.
See ei meeldinud mulle väga, aga nüüd on juba ok temaga ujumas käia. Ometi kord on tore, et mu väikelinnas pole ametlikku randa ja koer võib ka ujuda just seal, kus minugi meelest kõige mugavam on.


Muud uudised: olen väsinud. Panin oma igaveses remondis olevasse tuppa poordi seintele. Kuna tellisin selle netist pildi järgi, on poort natuke vähem roosa ja rohkem aprikoosioranž, kui plaanisin, aga kõlbab küll.
Kutsu ajab karva ja ma olen selle väljakitkumises täiega proff. Teate, võililledel on see faas, kus nad on juba ära õitsenud, aga pole veel langevarjupallideks muutunud, kui nende hiljutised õied on rohelised tutsakad, mille otsas määrdunudkollakas tuust?
Mulle meeldib neid tuuste ära tõmmata, nad tulevad hästi mõnusalt lahti - ja täpselt sama tunne on koera lahtise karva tutte eemaldada. Pufff - ja jälle üks tuust käes. Minu koerajalutamisalad on märgitud äratõmmatud tuttidega võililledest ja mu koer, kes algul nautis karvasikutamist, on sellest mõnevõrra tüdinud ja läheb näiteks kolme tuusti eraldamise järel mu eest minema. "See pole ju sügamine! See on kehv aseaine, kusjuures sa ei mõtle mitte minu naudingule, vaid oma naudingule, mis karvatuusti kätte saades tuleb!"
Tal on õigus.

K püstitas teooria.
Ma selgitasin talle, et minu arust oli koer karvaajamise lõpusirgel, ainult karvased püksid tagajalgadel veel jäänud, kui päris paljud tema kehapiirkonnad korraga teatasid, et nad polnud veel alustanudki. Vat nüüd me alles ajame karva!
Nagu mine lolliks, kui kaua ja kui palju üks koer karva võib ajada!
Ning K arvas, et eks nad (kehapiirkonnad) olidki juba lõpetanud, aga kuumalaine veenis neid, et eip, tuleb veel karva maha saada, muidu ei või ju eladagi selle palavusega.
Krt, äkki ongi nii? Kuumalaine põhjustab lisakarvaajamise?

Laupäev, 8. juuni 2019

võtke see kuum ära!

Läks aega, kuni majaseinad üles soojenesid, ma eelmise suve kogemusele toetudes hoidsin ka ruloosid ainult all, ent nüüd on see siiski juhtunud.
Nii palav on.
NIIIIIIIIIIIIIIII palav on.
Ninaalune ja rindadealune jooksevad higi, kaenlaalustest rääkimata, ja ma olen täna juba korra jões käinud.
(Sellest jõeskäigust võiks veits pikemalt rääkida, ent paari päeva pärast saab alles häid pilte, praegu on sinikad veel kahvatud - ja teil on vaja pilte, et uskuda: päris valus oli.)

Aga kuna nüüd on rõve palavuse pärast, olen turtsakas, peavalune ja higist läbimärg, mis siis, et seljas pole muud kui väga napp ja õhuke siid.

Minu meelest higistab isegi juustealune peanahk (kus on ka sinikad, aga neid pole nagunii näha). Mu meelest kümme sellise ilmaga päeva suve jooksul on jumalikud ja oivalised. Ei ole ka midagi umbes kahekümne sellise kuuma päeva vastu suve jooksul, kui nad just järjest pole. Kolmkümmend on juba veits palju, ent kannatab välja. Soe suvi, no olgu, oli selline soe suvi.
Aga kui kaheksandaks juuniks on juba kaks nädalat leitsakut olnud (paari hingetõmbepausiga), tekivad mus sünged ootused.
ERITI kuna möödunud suvi andis teada, et nii saabki. Nagu NII SAABKI, et surmkuum on kuude kaupa ja jäkkkkkkkkkk.

Kusjuures isegi sel teemal mossitamiseks pole jaksu. Suren siin palavusse, aga ei jaksa õieti kaevata ka, et kohutavalt halb olema. Te saate palju vähem kaebusi, kui õiglane oleks, sest ma lihtsalt EI JAKSA rohkem.

Siuke lühike postitus ongi. Nutt, hala ja midagi poollubaduse laadis, et lähitulevikus saab sinikapilte.

Neljapäev, 6. juuni 2019

Tegelt ON ju hea

Jess!
Esimene inimene Goodreadsis on mu uut raamatut lugenud!
Sügisel tuleb miski "räägin oma raamatu(te)st" üritus, aga ikka ju tore, et keegi juba ENNE märkab.
Ja loeb.
Ma hoolin nt 6 aasta eelse ajaga võrreldes vähem sellest, et keegi loeb mu tekste ja märkab mind, tunnen vähem, et ainult siis olen olemas, kui keegi hoolib või kasvõi paneb korraks tähele, "ah, jah, tema ka" - aga see rõõmupuhang, mis tuli 100% lugejate lisandumisel, oli ikka meeldiv.

Nüüd klikin Goodreadsi linki ja vaatan õnnelikult juba kolmandat korda, kuidas näe, luges!
Talle meeldis ka =)

Muidu olen nii väsinud,
Nii väsinud.
NIIII väsinud.
Kusjuures ma tean, nii palju kordi olen kogenud, kuidas mul on parem olla, kui teen vähem. Ja ikkagi olen: "No aga see koerakarvane põrand on juba kolmat päeva siuke, et halb vaadatagi! Ei kurna mind ju nii väga, kui täna selle tolmuimejaga üle imen, mis siis, et on nii palav, et PEAN ujuma saama ja õhtul on kulmutehnik ja kulmutehnikule pean raha ka võtma ja koeratoit on otsas, nii et see pereäri-lemmikloomapood tuleb läbi käia, sest igal juhul ma annan oma raha parem neile kui mingile ketile ja jutt ja tegelt see raamatuarvustus tuleks ka valmis kirjutada ja pesu pesta ja ..."

Ja ma olen reaalselt kogu aeg väsinud. KOGU AEG.
Kuigi ma ei käi tööl ega õpi kuskil koolis ega käi trennis. Mu ainus regulaarne KOHUSTUS on koeraga väljas käia ja ma olen ka valinud, et ajan oma poega hommikul üles. Kõik.
Väsinud.
Olgu, selle ma õppisin selgeks, et kõigil inimestel ei olegi pidevat vaimset valu ja et selle saab antidepressantidega kinni keerata ja siis pole mul ka ja emake maa, kui tore on sedasi elada.
Aga kuidas on elada nii, et ei olegi kogu aeg väsinud? Oot, ma tean seda tunnet lühikestest hetkedest, vahel on isegi peaaegu terve päev selline - ossa, ning inimesed elavadki nii või? PÄRISELT? Inimene olla on tegelt nii lihtne?!?!?!?!
Kuram.
Jaa, see on - neurotüüpiline olemise hea külg ilmselgelt.

Aga tulles tagasi oma "mind ei ole olemas"-tunde juurde - vanasti väga tugev, nüüd nõrgem - siis mul on alati hirmus hea meel, kui kuulen, et keegi on mind taga rääkinud. Nagu - ma olen neile olemas! Märkasid! Jai!
Ja sellega seoses ma ei saa kuidagi aru neist inimestest, kes on häiritud, kui neid taga räägitakse. Nagu - mis parem oleks mitte märgatud olla? Et keegi sust midagi ei mõtleks, ei head, ei halba, läbipaistev ühik? Miks, MIKS?
Mina olen raudselt "igasugune reklaam on hea reklaam" paadis. Isegi kui inimene saab must totaalselt valesti aru ja levitab oma arusaama laialt, need inimesed, kes temaga suhtlevad, on kas allpool minu latti või võtavadki ta juttu kui "tema võis ka valesti aru saada ja ta ju ei pidurda oma väljaütlemisi, et järele mõelda. Kui väga väga naine ette jääb, ma vaatan ja otsustan ise".

Oot, mulle tuli (eelnevaga väga lõdvalt seotud) ühiskondlik mõte.
Et ... et on küll igast Trumpid ja EKREd (jätkuvalt: kui nad oleksid mingid imelikud erandid, minu poolest olgu, aga õudne on, et hirmus palju inimesi nende poolt hääletasid - ma ei tunne, et me ühest liigistki oleksime, aga inimkond suures osas ongi selline???) ja olid Stalinid ja Hitlerid ja Hispaania inkvisitsioon ja ... aga kogu aeg on olemas ja olnud olemas ju ka toredad inimesed. Professionaalsed pesapallurid, kes õpetavad täiesti võõraid pärast võistlust väljakule jooksnud lapsi pesapalli viskama, teised, kes peitsid oma pööningul juudipaari ja heitsid nendega nalja, kolmandad, kes ütlevad tänaval hästi ja neljandad, kes ei kõhkle vajadusel kannatanule elupäästvat esmaabi andmast - ja praegu, just praegusel ajal tundub mulle häid inimesi olevat nii palju, nii palju, et nad kostavad ühiskondliku häälena juba kõrva kõigile, kes kuulata tahavad.
Et on päriselt juba inimesed, kelle jaoks "poliitiline korrektsus" ongi sama asi, 1:1 tõlge "inimeste austusega kohtlemisele", kes saavad juba baastasemel ja mõtlematagi aru, et ühine sugu või rahvus või nahavärv ei tähenda kuidagi, et need kaks inimest sarnased oleksid, et on olemas ja julgelt sõna võtvad inimesed, kes mõistavad, et feminist ei ole sõimusõna.

Ja - ja mul on tore just praegu elada. Selles maailmas. Jah, kõik ei ole kõigile lihtne, aga kurat - millal on või on olnud? Kui sa vastutad iseenda eest ja iseenda ees, ei trügi teiste elu korraldama, ongi juba hästi.
Inimelu.
Lihtne ja hea, kui ainult nautida võtta =)

Esmaspäev, 3. juuni 2019

Pidud

Sünnipäevadejärgsed hommikud on toredad. Huvitav, kas kuidagi sedasi saaks, et kogen peamiselt hommikuid ja õhtused peod saab ka kuidagi kogemata jätta?
Kusjuures ma kannatan need välja, enamasti isegi peavaludeta ja on isegi täitsa toredaid hetki.
Lihtsalt oluliselt meeldivam oleks kodus oma arvuti ja kohvi ja kanakarriga.
Kui kanakarrit vm head sööki pole, on selge põhjus, miks külla minna =P

Pidudel antakse väärt süüa. See on pidude hea külg. Isegi kui on "igaüks võtab midagi"-peod, siis mina võtan ühte sorti asju ja iga teine külaline võtab midagi ja kui ka kulinaarselt küündimatud+rahatud (ehk siis MÕLEMAT peab korraga olema) välja arvata, tuleb ikkagi sitaks head sööki kokku.

Aga muidu ... muidu on sedasi, et notsu siin tutvustas teooriat, et kui inimese jaoks on suhlemisakt ise tähtis, siis pole tegelikult oluline see sõnaline info, mida vahetatakse. Ja olles ainult kuu või nii seda mõtet oma peas hoidnud, tuli: "Aaaaa! Seda tähendabki "Me võime mitte aastaid omavahel rääkida ja ikka on tema mullle ja mina talle üleni sõber ja suhtleme täpselt nagu viimatigi.""
Ehk kui inimene on sitaks kallis, kui tema "selle inimesega on mul hea"-positsioon on teise jaoks tekkinud ja kinnistunud, me/nad võimegi/võivadki rääkida kohvi hinnast ja see ONGI lahe. Sest jutt ei käi mitte ainult kohvi hinnast, vaid seal taga on: "Mina tean, millist ja kui palju kohvi tema armastab, tema teab seda minu kohta, me joome kohvi nii üksteise juures kui vahel ka koos väljas, me mõtleme üksteise rahalise seisu peale ja sellega seoses on kohvi hind oluline teema."
Sama asja võõraga rääkides on surmigav, sest tema ei tea mu suhet kohviga ega rahaga, mina ei tea sama tema kohta ja no - mida asja on mul temaga üldse sellistest asjadest rääkida??? Võõra inimesega võib rääkida nt sellest, kas ta on õnnelik, mida ta maailmas kõige rohkem ihkab või vihkab, millised inimesed talle seltskonnana meeldivad, aga MITTE teemadest, mis ei puuduta isiklikult. Ma ei tea neist piisavalt, et arutlust kohvi hinna üle konteksti panna ja siis on see jubeigav.

Aga jah. See "ta on mulle oma, me räägime telefoni vastuvõtmise loogikast ja see on sitaks põnev" võib teistel inimestel täiesti teises kohas peale tulla ja neile ei olegi minu arust võõra inimesega mõttetut juttu rääkida igav, sest nad oletavad endas nt, et teised on asjade suhtes samal seisukohal kui nemad ja siis nad kinnitavad ennast lihtsalt selle korrutamisega.
Uskumatu? Ma näen seda alailma - inimesed on kõige veidramatel seisukohtadel ja ometi kindlalt "sa ju mõtled ka nii, eks, et tüdrukud ongi hapramad ja õrnemad kui poisid" eeldust omavad. Nad ei tule selle pealegi, et sa teisiti mõtled - ja kui mõtled, siis oled femnats ja "krdi tänapäeva poliitkorrektne".

Aga jah. Avastus, et mina viisakaid peoteemasid kannatan küll, aga ainult inimestega, keda VÄGA hästi tunnen, on veits ootamatu.
Ma siiralt arvasin, et sellised teemad mind üldse ei huvita - aga tegelt ei ole asi üldse selles! Hooooopis muus! Teemad huvitavad mind inimeste kontekstis, ja kui seda konteksti pole, on mul surmigav!
Ehk - saame tuttavaks (igasugu intiimsed teemad, aitäh!) ja siis võime ka putukamürkidest rääkida!

Laupäev, 1. juuni 2019

Ise ma alistun sotsiaalsele survele ju!

Maailm!
Kuule, maijaksa. Päriselt.
Okei, saan aru, sinna sünnipäevale ronin ma ise, mis täna tuleb. Koera hoidmise orgunnisin ise ja plaanin viia taarat, et mu poeg saaks veitsa raha Keila (aah, nimi tekstis! a maijaksa head ümberütlemist leiutada) päevadele minekuks, ka ise.
Aga mina neid kuramuse päevi ei korraldanud ju! Ja ei kinkinud koerale hiigelsuurt ja jube lahedat konti, millega kolistada, nii et kell seitse hommikul oli mul ukse taga alumine naaber (seekord naissoost, keda ma talun märgatavalt paremini kui meespoolt), kes palus vaikust. Pärast 27 kellahelinat ja mitte väga vagural toonil, aga sõna "palun" oli sees, nii et mul on kohe parem tuju.
Aga siiski.
Rääkimata sellest, et mina oleksin ise selle kondiga kolistanud, eks ole.

Taara viidud, raha toodud. Poeglaps oli täiesti lohutav ja leplik, üldse mitte: "Nii vähe!"
See veits aitas tunnet paremaks muuta.
Aga võibolla ma lihtsalt ei lähe sinna sünnipäevale. Eile valutas mul pea. Üleeile oli väga raske päev. Ja täna tuikab ka. (Pole ime, mind aeti üles enne õiget aega KORDUVALT, sest Poeglapse sõber ööbib ka siin ja kell pool seitse ta kargas voodis istukile ja arvas, et nad on sisse maganud, Keila Päevad on ammu alanud.
Ta ... eksis. Aga kolmveerand tundi hiljem oli alumine naaber hullunud kellahelistamisega ukse taga. Ja siis tahtis Totoro ka juba õue. No ma ju tõusen siis päriselt, kui nii palju asju on, dohh.)

Miks oleks hea minna: sünnipäevalaps hoolib sellistest asjadest ja mina omakorda temast. Suur pind, ma võin seal rahus ja vaikuses omaette nurka tõmbuda ja teised ei sega mind, mina teisi. Saab tasuta hästi süüa.
Miks oleks hea jääda: kodus on kodu, kõik teada ja tuntud. Peavalu ei lähe vähemalt sotsiaalsest pingest ning uudsest infost hullemaks. Üksi on nii hea olla (ja mu lapsed lähevad sinna sünnipäevale nagunii).

Raamatu ja arvuti saab kaasa võtta. Need on olemas nii kodus kui väljas.

Krt, suht võrdne tundub.
Oeh.
Valikud, valikud ... Igal valikul oma hind.

Aga ma mõtlen, et lähen magama ja pärast ikkagi sünnipäevale. Sest ajani, kui mind peale korjataks, on veel umbes 6 tundi.

***

Tulin sünnipäevale.
Head isetehtud burgerid. Magasin sohval. Varsti magan veel. Väga raske on ärkvel püsida, eriti kuna räägitakse riigilõivu erinevusest majade ehitamisel või renoveerimisel, erinevate putukamürkide toimetest ja burgerikuklite küpsusastmest.
Aga burgerid olid head.

Tegelt tahaksin viriseda (misMÕTTES keegi mõnes asjas nii minu moodi inimene üldse peab selliseid sünnipäevi, kus räägitakse majaehituse riigilõivudest???), ent see ei tundu päris õiglane. Et noh - kui vanaldased sugulased ka peol on, vbla tulebki selline emotsionaalne foon, et see on jututeema? Mis siis, et sel hetkel ühtegi vanaldast sugulast vestlusringis polnud. Aga ma mõtlen küll, et vbla ma tulevastel aastatel ei paina end sellega - kuigi hästi süüa saab ja see on tähtis asi.
Nagu mitte midagi peale toidu ei meeldi mulle. Ei ole huvitavat hingest hinge vestlust. Ei ole lauamänge ega muid mänge, isegi sportmänge (mitte et jaksaksin hetkel, aga ideeliselt ikka parem kui vestlus putukamürkide toimetest erinevatel viljapuudel, aiaviljadel ja marjapõõsastel) pole.
=/

Õues on külm ka. Aga vähemalt selle eest tulin oma lastega tuppa ära ja ignoreerin, et pidu väljas on. Nagu - mida krdit =) Seal on külm JA sääsed! Ja pime.
Parem olen toas arvutis või loen "Ilmajäetuid" ja joon siin kohvi ja söön kooki, kus see MÕNUS ka on =)

Üks külaline nimega Mirjam: Pakutakse magusat ka. Ja kohvi!
Mina: No ma loodan, et me siin sees kah midagi saame. Soojas.
Mirjam (kes selgesti ei kuulanud, mida ma ütlen): Jah, muidugi! Nii et tulge!
(lahkub õueuksest)
Mina (vaikselt, omaette): No ega ei tule küll.
Tütarlaps purskab naerma.

Aga jah. Phmt.
Ma tegelt ei saa aru, miks ma olen siin. V.a. et süüa saab.