Elu kahe loomaga ja ilma lasteta kulgeb hästi, tänan küsimast. Ainult kahel korral tegi kass nördimust tekitavalt pahandust - esimesel korral avastasin ta oma taldrikust vorsti söömast, kui toast tühja kohvitassi toomast tulin, ja teine kord sõi ta sama laua pealt oma kausist oma sööki, mille talle etteandmine pool minutit viibis, sest ma andsin koerale TEMA söögi, kuna otsustasin teha karjahierahia "koer on tähtsam karjaliige kui kass".
Muidu on kõik korras. Nad ei maga küll üksteise kaisus, aga kahe käega korraga kahele loomale teen pai juba küll ja keegi ei kõhkle teisest mööda minemast, kui kuhugi teel on. Kuigi Totoro liputab ikka kassi maas kohates innukalt saba ja kass .... noh ... talub tema nuusutamist ja indu, kuni kõrini saab ja loom lahkub kuskile kõrgemale tasapinnale.
See on neil edukalt ära jagatud, et aknalauad ning arvutilaud on kassile ja põrand koerale. Voodid on mõlemale välja arvatud minu voodi, mis on segane ala ja kust kassi leides koer erutub ning ei saa seda talle ka pahaks panna.
Ise enda jaoks olen asja lahendanud nii, et kass võib seal magada, kuna on väike ja mul ei ole raske temaga koos voodis olla, aga koer, raibes, on ju SUUR.
Ilmad on ka head. Jõle palavus on taandunud (õue, hullult paistvasse päikesesse vaadates - no mõneks ajaks vähemalt!), eile vihmaga oli nii hea ujuda!
Totoro ja minu vahel on hakanud ujumisalal kompromiss valitsema - tema tuleb alati ujuma, kui mina lähen. Muidu käib ta vees küll, palju ja sageli, aga UJUMISEGA tegeleb ainult samal ajal kui mina. Minu juurde ei tule, ujub natuke eespool ja kuna tal läheb see natuke kiiremini kui mul, teeb siksakke ja siis ma lükkan teda eest, tehes rahulolematut, aga mitte raevunud häält. Ma saan niisiis ujutud ilma sinikateta ja tema ... aa, et kus kompromiss on?
Kõik eelpool kirjeldatu kehtib, kui rinnuli ujun. Kui selili keeran, asub Totoro mind päästma, vahepeal omandatud rahulik ujumisoskus taandub, pritsmed tõusevad taas poolde taevasse ja jubedad küüniselised käpad vehivad minu pihta ja põhjustavad uusi sinikaid.
Nojah, kui tema vees selili keerata, ta läheks kuivalt põhja. Nii et kompromiss seisneb selles, et ma enam selili ei uju. Vähe piinlik seda tunnistada, mis karjajuht ma olen, kui koeral otsustada lasen - aga krt, VALUS on.
Vbla mõne aja pärast võtan selle seliliujumise-lubamise värgi taas treenimisele. Kui vanad sinikad taandunud on.
Ei ole vaja mind päästa, krt.
Muidu sain raamatukogude laenutushüvitise kätte.
Tore =) Jälle enda ja oma tütre kulmutehnikule maksmise (jep, ema-tütre aeg iga kuu) raha käes =P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.