Pühapäev, 3. juuli 2022

Kordus

Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav. 
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.) 
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb. 
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud. 
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...

Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant. 
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.

Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole. 
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.

Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud. 
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised. 
Mul on hea, kui mul on halb. 
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti. 
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis. 
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni. 
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.

Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige. 

Reede, 1. juuli 2022

Üle- või siis ka mitte üle -mõtlemine

DISCLAIMER: lihtsalt mõtisklemine, ei aru ega otsa!

Sissejuhatuseks mõtisklen ilma üle - mitte võtmes "jube palav on" ega "kliimasoojenemine on reaalsus", vaid "jälle töötab mõistus ja tundeaparaat teistmoodi". 
Tegelikult ei ole isegi hirmus halb - konditsioneer on imeline asi, jääkohv ka tore ja iga kord, kui vaja välja minna (koeraga või suitsule), teen pea kraani all märjaks ja peaaegu kombes. Aga on äääääärmiselt vatine tunne - ükski emotsioon või tõsiasi ei tule otse minuni läbi, enne on puhver. 
Kusjuures kui juuksed on märjad, on puhver väiksem. 
Kuumus teeb kõik kuidagi kaugeks ja ebamääraseks. 
Pea ei käi ringi, aga kõik koordinatsiooni nõudvad liigutused on topeltrasked.

Kui noor olin, lugesin raamatut "Kantileen Leibowitzile".
Ausalt, pole meeles, mis see põhisündmustik seal oli. Midagi-midagi, kristlik eetika. 
Aga mulle jäi kohutavalt meelde ja siiamaani on meeles, kuidas mingi häda (tuumaplahvatus? Tõesti ei mäleta) tagajärjel oli maal palju ravimatult haigeid kohutavalt kannatavaid inimesi ja ringi liikusid mingid riigi saadetud tüübid, kes phmt tegid kiiret valutut eutanaasiat, kui neile selleks soovi avaldati, ja kui inimesed ei saanud ise soovi avaldada, piisas lähedaste sooviavaldusest. 
Ja siis reisis ringi ka too Leibowitz? (või ma vähemalt mäletan, et oli tema, raamatutuvustust lugedes paistab keegi vend Francis hoopis aktiivne tegelane olema), kes oli preester või midagi sinnakanti, ja veenis inimesi ümber. Et ei tohi surra tahta, see on jumala otsus ja kui Ta leiab, et võite veel kannatada, siis võitegi. 
Ta pidas dialoogi ühe emaga, kel oli see kohutavalt arutult kannatav väikelaps, ja ema ütles midagi sellist, et laps ise ei jaga ööd ega mütsi, ta pole kunagi tundnudki midagi peale valu, aga temal endal on kohutav seda vaadata. 
Too Leibowitz võttis sellest kinni ja rääkis emale, kuidas kui laps midagi ei taipa, see on ju tema ise, kes ei taha neid kannatusi vaadata, ta tahab lapse tappa, et iseennast säästa. 
Ja naine vähemalt esialgu mõtles ringi.

Ma jälestasin seda raamatut juba toona, aga nüüd veel rohkem. Toona, sest Leibowitz ei toonud ju mingeid sisulisi argumente, lihtsalt demagoogitses sõnade najal, mida meeleheites inimene talle ütles. Ja et naine seepeale - vähemalt lühikeses perspektiivis - ümber mõtles, oli esitatud kui HEA asi.
Leibowitz oli positiivne kangelane, et selge oleks, ja tema usk samuti tore ja tähtis.
Ma pole kindel, aga võimalik, et romaani süžee oli: ta tegi läbi mingi "saan ka selle haiguse külge ja kannatan, nagu teistele nõu andsin teha, ja saan eriti valgeks valgustatuks".
Aga pole kindel. 
Igatahes, lisaks oma vanale vaenule teemal: "Ta demagoogitseb ju!" on mul nüüd ka pretensioon idee vastu, et on halb, kui inimene lisaks teise piinast päästmisele ka ise sellest kergenduse saab. Et kui sinul hakkab mingi teo tagajärjel parem, on see tegelt halb tegu, sest sinul endal peab olema kogu aeg halb, su asi on lihtsalt ära kannatada!

Kuradi ... ärakannatamisreligioon!
Ma arvan, see ongi VÕTI. "Kannatage ära, jumal ei annaks teile kannatusi, mida te kanda ei suuda!"

Ehk: hakkasin mõtlema sellele, kuida sina ei pea mitte tapma, sina ei pea otsustama inimese elu ja surma üle.
Hästi lihtne oleks tuua argumendiks "aga nad ise!" ja igast kristlikud jubeteod vastuväideteks vormida, aga ma ei lähe sinna.
Võtame ideaali, võtame maailma ilma surmanuhluse, sõdade ja nende olukordadeta, kus sa tapad nt enesekaitseks, sest ei ole selles olukorras aega ega ruumi mõelda, kuidas ikka teist niimoodi peatada, et talle eluvaim sisse jääks. 

Kas teise inimese surma üle otsustada on moraalselt õige?

Vaata, mina tegelt olin kaua abordivastane JA olen jätkuvalt surmanuhtluse vastane just seepärast, et ma võtsin seda teise surma üle mitteotsustamise ideed südamesse. Mitte kristlikus mõttes, kristlane pole ma eal olnud, aga mõttes "otsus elu ja surma üle on jube karm värk, seda ei peaks üks inimene teise osas tegema".

Läks aega, et leiaksin hoopis: surm on tussu, tühiasi, ebaoluline. Oluline on elu kvaliteet. 
Oma elu võtmine? Selles osas olin juba ammu: "See on minu oma, ise tean, mis sellega teen!"
Aga teise elu tundus mulle väärtusena ja ma olin abordivastane just ideega, et võtta juba kasvama hakanud inimraasukeselt võimalused milleks iganes on kuritegu. 

Alles kui mus tekkis naturaalne tunne, et elamine peab hea olema, et elu üldse elamist vääriks, tuli arusaam, et emal on ka õigused. Et loeb mitte ainult loote õigus elada, kasvada ja areneda, vaid EMAL on ka päriselt õigus nt valida, kas ta tahab last või ei, mitte ainult et "ta ju ei sure last ilmale kandes, nii et lasku käia". 
See on tema elu.
Tema AINUKE elu!
Kui võtta idee "kannatagu ära, jumal ei anna kannatusi, mida kanda ei suudeta", on nagu mingi hägune point sellel, et naine PEAB lapse saama, isegi kui see ta tapab, isegi kui see laps samuti asja käigus sureb, mingitest pehmematest ikaldustest nagu ülirasked puuded või ränk vaimuhaigus rääkimata. 
Lihtsalt ... lihtsalt mu jaoks on ikka päris kuradi õõvastav avastada, et säärane religioosne kannatusearmastus 
a) valitseb
b) millegipärast on kuidagi jälle nii, et kannatavad emakaga isikud ja "kannata ära, muidu oled isekas" ütlevad ilma emakata isikud
Kuigi kindlasti on osad emakaga isikud ka "kannatame ära!" poolel, monikahelmed ei ole haruldane liik.

Minule oli tükk aega suht hoomamatu kontseptsioon, kuidas elukvaliteet on mingi oluline asi ja inimene peaks saama valida, missugust elu ta elab. Tükk aega, PÄRIS kaua, arvasin, et elu ongi sellega kaasa mängimine, mis juhtub. Sul on kaardid, mängi nendega, eks ole. 
Olin vast 30 täis, kui mulle kohale jõudis, et elu ei pea olema ainult juhused, sa saad otsustada ja teha nagu sina ise tahad. 
Seni arvasin, et minu kaardid ongi olla formaalse hariduseta töötu üksikema, ela üle - ja kui siis saabus taipamine, et olgu, tööle mind ei võeta sellisena nagu ma olen; lepin. Olgu, laste isadelt mingit regulaarset toetust ei saa (ühelt ei saanud ka juhuslikku) ja kui kohtusse samas ka minna ei taha, on tulemus suht ... noh, mitte minu kätes. Kui ma olen otsustanud, et võtan, mis antakse, mitte ei nõua, olgu. 
Aga vat kooli võin küll minna, see on minu enda õigus ja vabadus - see oli tohutu murrang mõtlemises. Mitte et loodan, kuidas LÕPUKS võetakse kuhugi tööle, vaid lähen õpin eriala, millega nagunii tööd saab. Jai!

Elu ei juhtu, ma ise saan valida, mida tahan! Elu ongi valikud!

Muidugi ei olnud asjad nii lihtsad. Ma võin valida, aga teised võivad samuti. Nii et kui adusin, et ma võin ju tahta, aga vahel ikka kohe üldse ei saa, mis tahan, kuitahes õigesti ja hästi omast arust kõike tegin, oligi maailmalõpp ja surm.
Kunagi ei juhtu head asjad, juhtuvad aint halvad! 
Ainult ... ma jäin ellu.
See juhtus
Thefakk, siiamaani ei taipa, kuidas sedasi läks!
Tulin niisiis tagasi ja leidsin, et olen mitte liiga palju tahtnud ja valinud, vaid olen vähe tahtnud. Julgenud tahta ainult väheseid suuri asju. Edaspidi tahan rohkem. Tahan igasuguseid pisiasju ka. Võtan tahtmise oma juhiks, mitte et elan Õigesti ja talun, mis juhtub. 
Hakkasin koos sellega mõtlema teistmoodi nii abordist, vanglakaristustest (kurat, on lahkem inimene tappa, kui teda 50 aastat kinni hoida, nii et ta üldse valikuid ei saa teha!!!) kui inimene olemisest üldse.
Olla inimene, mõtlesin, TÄHENDABKI teha valikuid. Otsustada, mida tahan, mida ei taha, mismoodi elada. Ja kuritegu ei ole mitte võtta elu ära, vaid võtta võimalus teha valikuid. Jah, ega see aborteeritud loode ei saa edaspidi enam valida küll, aga tema ema õigus teha valikut on püha ja võõrandamatu ja no loode ei kurvasta veel selle üle ka, et valikuid teha ei saa. 
Ta pole veel nii kaugel teadvuse arengus. 

Ja mu sekulaarne moraalialus sestsaati on, et sina ei pea mitte võtma teistelt võimalusi valida. Elada, nagu nemad otsustavad.
Jah, sinu enda valik võib pärast olla teist inimest tema valitud teo või lausa põhilise elus valitud tee eest jälestada. Sa võid isegi valida, et olgu, tapan maha, sellised ei tohi elada - ka see on valik. 
Aga ma pean palju ausamaks ja leebemaks viisiks inimene, kellelt tahetakse valikuvõimalus võtta (sest ta valib nii halbu asju teistele kogu aeg, öäk!!!), tappa, kui hoida teda kuskil väga piiratud tegutsemisvabadusega keskonnas elus. Ma üldse ei lähe sinna, et otseselt füüsiliselt piinavas - ei, piisab sellest, et ta kogu aeg mõtleks sellele, kuidas ta EI SAA valida. Isegi mitte, mida lõunaks süüa. 
Parem tappa, kui põhjustada valu. 
Minu usk hetkel. 

Tõsi, ma samas ei poolda surmanuhtlust. 
Võibolla seepärast, et ma ei usalda väga kohtusüsteeme. Ei, ma ei oska midagi paremat kohtute asemele pakkuda, aga olemuslikult ei ole kohus ju muud, kui inimesed, kes on ekslikud. Viimas ellu seadusi, mille on teinud teised inimesed. Kes on eksklikud.
Ja noh - eluaegse karistuse saab ümber vaadata, eks ole. Surmanuhtlust ei saa. 
Ma suuudaksin vaadata inimese tapmist rahulikult kui teise inimese otsust, mis on nii tugev, et too teine inimene on omakorda valmis kogu oma muu elu kaotama ja ise vangi minema-valikutest ilma jääma. Sest see üks valik, see tapmise oma, on nii tähtis.
Aga kui ma mõtlen, et surmaotsuse teeb inimene, kel endal mitte midagi kaalul pole, kes teeb lihtsalt tööd - ei. 
Ei.
Vana hea "last ei tohi kehaliselt karistada vihahoos, vaid kainelt ja rahulikult otsustades". Ja minu: "Mis krdi koletis peab vanem olema, et ta mitte vihahoos ei murdu ja ei lähe oma lapsele kallale, vaid kainelt ja rahulikult otsustab, et mine too nüüd endale õuest vits, ma peksan sind nüüd kainelt ja rahulikult"?
Tegelt eelnev ei ole minu mõte, ma lugesin seda kuskilt, aga valgusin rõõmust ja vaimustusest põrandale laiali. 
Nii hästi öeldud!

Et - ma usun tugevatesse tunnetesse ja sellesse, kuidas need võivad inimest muuta. Ka tunne, et nüüd ma tegin valesti, ei kunagi enam, on tunne. 
Ilmselt usun ma tunnetesse sellevõrra rohkem, et mul endal on neid suhteliselt vähe. Pärast seda, kui oma vanaemale kätega kallale läksin, võtsin end valve alla ja ei lubanud endale isegi harva säärast arulagedat vihastamist kui varem 
Aga nüüd on sellest
a) kaua aega möödas
b) möödas ja kogetud ka, kuidas keegi ei tule mulle appi, kui asjad sitaks lähevad, kuitahes nunnu ja armas ma olen olnud
c) ja endale ära sõnastatud, et parem vahel vihastada, nii et punane udu on silmade ees, kui pidevalt surra tahta
nii et olen jälle suht ohtlik. 
Kuigi mitte tasemel "vägivald on tore asi" ja võileiva vahelt võetud kilu rihmaga peksmine. 

Nojah, igatahes valikud, valikuvabadus, on mu jaoks nüüd elu olemus.

Miska ma jälestan toorelt ja südamest abordiõiguse kadumist, jälestasin raamatut "Kantileen Leibowitzile" (olgu, ma eutanaasia pooldaja olen ka juba väga noorest saati olnud, sest kohustus elada läbi valu, sest jumal teab paremini, millal ma enam ei suuda, kui ma ise, tundus isegi noorele minule jäle) ja ei suuda võtta vastu ühtegi ideed, mille sisu on: "Kannata ära, seda on sul tegelikult vaja". 
Pohhui mul sellest, mida mul kellegi teise, olgu see jumal, universum või Mart Helme, arust vaja on. Nad ei tunne mind paremini kui ma ise ja universumit pealegi ei huvita ka. 
Ma teen oma valikud ise ja kuigi alati ei saa, mida tahan, ma vähemalt üritan. 
Alati üritan!

Ehk TL; DR: Elu väärtus (abort, eutanaasia, sina ei pea mitte tapma) taandub küsimusele, kas olla leppija või fight for your right to party.

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Teadmatuses

No fakkoff!!!
Miks nii?!
Ma olen 42 aastat vana, teinud süüa igatepidi, ja NÜÜD saan täiesti juhuslikult  teada, et sealiha tuleb panna kuuma ahju (ja siis võib temperatuuri alandada, aga alustama peab kuumimast, mis plaanis), muidu tuleb vintske. 
Kusjuuures mul on just tunnistus hamba vahel, kuidas poolkuuma ahju panemine mõjub. 
Ma olen seni teinud nii ja teisiti, nagu juhtub, ja üldse mitte teadnud, mis on liha väljatuleku ja mitteväljatuleku põhjuseks.
URRRRR.

Igast tobedaid nippe olen teadnud, nii toimivaid ("lisa munavalgele seda vahustades näputäis soola, läheb paremini vahtu ja vaht jääb kõvem) kui arusaamatuid (olen kookipaneku eel seganud külmutatud marju tärklisega ja pannud tärklist puutumata ja mingit vahet ei näe), kuid nii fundamentaalne ja tähtis asi pole iial mu kõrvu jõudnud. 
Nagu ... mis kuradi mõte on kooli kokandustundidel või veebiajakirjasoovitustel, kuidas teha head ahjupraadi, või kuramuse kokaraamatutel, kui SEE info jõuab minuni lihatööstuse kodulehelt alles nüüd??

Esmaspäev, 27. juuni 2022

Tasakesi algas suvi

Mu korter oma loodesse suunatud akendega pole veel nii kuumaks läinud, et konditsioneeri rohkem sisse lülitaksin, kui proovimaks, kas kõik toimib. Aga ta on valmis - ämber veetilkumistoru all, aknalaud piisavalt lage, et sealtkaudu kuumatoru õue panna, pikendusjuhe õiges kohas ning kassi nördimuseks on ka tema kott ja kauss aknalaualt minema tõstetud.
Ta peab nüüd põrandal sööma.

Lisaks olen juba kolm päeva järjest koeraga hommikul õue minnes ühtlasi ka ujumas käinud ja leian selle hea praktika olevat. 
Ilm pole veel täiesti roiutav, aga mina saan päevaks tuppa peitu jääda, kui tahan, ise värkse kui kurgike, sest ujusin - ja koer väsib ka sellest ujumisest ära ja magab pärast väga rahulikult enamiku päevast maha. 
Pluss saan veitsa päikest ja olen päevitununa vähemalt  10 kraadi ilusam, kõvasti trenniühikuid tehtud ning isegi see, et vesi on hommikuti jahedam kui õhtul, on hetkel plussiks. 
Väga hea, et on jahedam! Mõnus! Pärast ujumist on veel tund aega meeldiv sisetemperatuur! ("Sisetemperatuur" nagu temperatuur minu sees.)

Jaa-jaa, ma tean, püsisoojane - mul on suht kogu aeg sees sama temperatuur. 
Aga tunnetus on teine, mh, ah, saate aru?
Kusjuures arvan, et saate. 

Lisaks hakkasin jääkohvi tegema. Jep, mul on isegi jää selleks ette valmistatud. Külm kohv, suhkrusiirup, piim, jää. Vahel ka natuke vaniljejäätist. 
Täitsa okei jook on. 
Isegi maohape ei ole veel öelnud, et kohv piimaga segi, mida sa õieti mõtled siin, naine?!

Kuigi unustasin selle kuumaga, et rohkem kui tibanatuke süüa on vaja - et magada ei saanud, tuletas jälle meelde. Sõin siis üsna mehaaniliselt banaani keefiri ja kodujuustuga ning päeva lõpus allahinnatuna ostetud saiakesi pekanipähkli ja vahtrasiirupiga.
Toit maitses tegelikult hea. Lihtsalt nälga ei tekkinud, tuli süüa "Nüüd on tarvis kaloreid"-teadvustusega.

Ei saa salata: sõin ja magasin. Sõin jälle (teadlikult, taas "toitumine vajalik"-otsuse toel) ja magasin jälle. Sügavalt ja hästi. 
Ärkasin, kuna unenäos pigistasin kõrva sees olevat vinni korduvalt ja ikka niipalju kätte ei saanud, et enam valus poleks.
Jep, olin kõrva rulli maganud ja valus oli. 

Tegelikult hakkab meil piim otsa saama. Samas õue küll ei kisu. Istun parem sees jahedas ning kirjutan. 
Mu järgmine saab olema biopunk-lugu, tähtaeg esimesel augustil. Kuna tähtaeg on nii varsti, olen kasvatanud päevas endalt nõutavate sõnade hulka kahesajalt kolmesajale, aga ikka on päevad kuidagi pikad ja tahaks veel rohkem kirjutada - ilmselt seepärast, et mul on seekord selge tunne, milline lugu tuleb, ja mul on NII PALJU ÖELDA. 

Tegelikult on ju hea mõte kirjutada natuke varem valmis, siis on aega ka viimistleda, eks? 

(Tegelikult-tegelikult loodan, et aega viimistleda tuleb peaaegu terve august, kui saan Reaktorile öelda: "Ei, mul on lugu, näete, olemas, aga ma viimistlen ta ilusamaks.") Kuid olla rohkem vabaduse ees: "Kõik selle võib maha kustutada ja alustada hoopis sealt - aga lõpp tahab pikem olla selgelt, nii et kirjutan ümber" mitte "Ah, on kõlblik küll, võtke, avaldage!" on hea tunne.
"Esimene mustand valmis!" saab hoopis teise maigu, kui see esimene mustand pole ühtlasi "Umbes nii peabki jääma, sest aega on vähe, mõtleb niisis aint pisikeste muudatuste raamides".

"Mul on nii palju öelda!" on siiski nii täiega lahe tunne võrreldes tundega: "Mida kuradit ma selle looga üldse öelda tahan?! Mis mõte sellel on? Kus asja iva on?"
Olen, muide, praktiliselt alati mõtted ja ivad leidnud ja need on toredad olnud. Lihtsalt juba ette ideedest üle voolata on palju palju kergem tunne, kui alles poole tee peal taibata, millest ma lugu kirjutan üldse. 
Kuigi pean nüüd välja mõtlema, kes on kurikaelad ja missugused rõvedad rahvuskonservatiivsed vaated viivad nad niikaugele, et nende peatamiseks tasub võidelda.
Eriti on vaja teada, mis on "niikaugele". Vbla oma tütarde sundabiellumise korraldamine, kusjuures vähemalt mõned tütred on selgelt "naised on inimesed"-vabadusvõitlejad?
Jaa ... tundub paljulubav. 
Ei, mu loo iva EI ole "naised on inimesed" ega ka "sundabiellumine paha". Kui lihtsakeseks te mind peate =D?

Laupäev, 25. juuni 2022

Pärast surma (või enne sündi) asjad

Matusekõneleja on ikka üks huvitav amet. 
Tähendab, "huvitav" nagu "veider", mitte "huvitav" nagu põnev, erutav, haarav. 
Mu ema rääkis oma /tähendab, ka minu, aga ma pole sellest inimesest ühtegi mälestust säilitanud, vbla kunagi lapsena mingil vanavanaemate peol nägin, ent ei teadvustanud/ sugulase matustest, kuhu polnud tellitud ei muusikat ega matusekõnelejat, sest tal olid parasjagu oma endise ja praeguse naisega keerulised suhted, tema surm täiesti ootamatu ja keegi ei tahtnud sinna alla palju raha panna. 
Kui inimesed olid natuke aega saalis surnukeha kõrval istunud, hakkasid nad ise kõnelejateks ja kolm-neli-viis-kuus inimest rääkisid asju, mida enamjaolt räägitakse peielauas - eredaid mälestusi, huvitavaid (nagu "põnevaid, haaravaid") temaga seotud sündmusi. 
Siis läksid rahulolevatena laiali ja üks pillas, et võibolla peakski nii tegema - kellel seda ametlikku matusekõnelejat tarvis on?!

Käisin ise ühel teisel ärasaatmisel. 
Matusekõneleja rääkis sellest ja teisest ja kolmandast, aga neid suuri asju, mida KÕIK koosolijad teadsid ja mis esimesena meelde tuleksid, ei puudutanud isegi riivamisi. Ei vihjanud ka. 
Ma ei ole kindel, et see nüüd hästi oli. 
Nooh, aga igatahes olin seal ka mina ja mina puudutasin. Mõnda päris otse, mõnda riivamisi. 
Vbla ma tegin valesti, aga rohkem arvan, et ikka hästi. Ütlesin phmt, et sellest kõigest hoolimata oli ja on okei teda armastada.

Aga ametlik matusekõneleja ilmselt juba kutse pärast ei saa seda teha - tema asi on ikka head rääkida, näe, inimene on surnud, kõneleme ainult lilledest ja liblikatest. 

Kui mina suren, teil on väga voli mitte matusekõnelejat palgata. Ma ei arva, et tal minu kohta midagi väga öelda oleks ja kui kellelegi teisel ka pole ... keda ma lollitan, alati on. Kui kokku tuleb kaksvõi kaks inimest, on neil juba midagi öelda. 
Ja ma eelistaksin iga kell mitteametlikku kõnelemist ametlikule. Jaa, matused ei ole mulle, mina olen surnud ja ei näe neid, aga ega see matusekõneleja mahajääjate elu ka paremaks teeks. Ausalt, ei ole kellelegi vaja seda elu ümmarguseksjutustamist ja nurkade mahalihvimist. Ei saa keegi sellest õnnelikumaks ega tervemaks. 
Võeh, milline elukutse - olla sihipäraselt võlts!

Brr. 

Eks nad ise ütlevad endale, et teevad väga vajalikku asja, aitavad leinajatel end kokku võtta ja valet nad ju ei räägi?!
Ilmselt mitte.
Aga vahel on mahavaikimine samuti valetamine. 

Ühtlasi lõpetasin järgmise romaani mustandi. 
Nii närvis pole ma ühegi raamatu kirjutamise järel olnud - sest ma tõesti ei tea, kas nii võib ka kirjutada, kas see on okei lugeda ja kas ma üldse annan selle romaani kirjastajale vaatamiseks. Avaldamine on omaette ooper, alustame sellest, on see üldse loetav. 
Kindlakstegemiseks peaks vist olema rohkem testlugejaid kui kaks? 
No aga ... no aga ... no aga headele tuttavatele ei taha ju anda, nad ütleksid hästi lihtsalt seepärast, et ma meeldin neile! Ja samas neile, keda ma ei salli, ka ju hääleõigust ei annaks. Siis ongi ... kirjanduslike kontaktide napp valim. 
Ehk siis mulle peab see meeldima, mida nemad kirjutavad, siis omab nende arvamus ka kaalu - ja nii omad, et hakkaks neilt ka testlugemist küsima, on täpselt kaks tuttavat head kirjanikku.
Aga kui teist keegi tahaks imelikku romaani testlugeda ja julgeks mulle ka öelda, kas see on asi või ikka pole mette, andke teada.
murumuna(ät)gmail.com on mailiaadress (sest teie oma on mul siis nagunii vaja teada, kui teksti tahan saata). 

Ja siis ... teate, vanainimene libisemas pühas vees, mida ta ise laiali pritsib, ei ole tegelt naljakas sündmus. Me kõik saame vanaks ja kaotame kehalist osavust.
Aga mulle käib NII pinda see kristlike usumeeste Putini-perse-lakkumine, et vat jagan seda videot. Näitamaks, et pole see jumal nii väga tema poolt midagi. 

Neljapäev, 23. juuni 2022

Kurat!

Tegelt tahtnuksin postituse pealkirjaks panna "Sitt!" aga pärast seda, kui blogspoti köögipool muutus, tekkis sealt vaadates postituste pealkirjade esitähtede ülevalt alla rida (mis katkeb, kui postituses on mõni pilt või video, siis on suure pealkirjaesitähe asemel pisipilt sellest) ja olles tuvastanud, et nii on, hakkasin ma muidugi panema pealkirju nii, et esitähtedest mingi sõna kokku tuleks. 
Kui sõna käes, teen pildi või videoga sõnavahe. 
Vahel on viltu ka läinud. Alustan küll õige tähega, ent panen hajameelselt ka pildi ja siis tekivad tähekombinatsioonid "EO"  õi üksildane "V" piltide vahel vms. Aga seekord ma ei taha panna pealkirjaks "Sitt!", sest moodustuks sõna "SAEV". See on kuidagi ... mittepiisavalt sõna, oleks veel "SAAGIV", eks ole. Ma ikka tahan sõna "KAEV".
Jah, sobiksid ka "RAEV", "LAEV", "VAEV" ja kindlasti on mõni veel, aga "KAEV" on piisavalt hea. 

Kui ma Poeglapse isast lahku läksin, oli parasjagu 22. juuni.
Toonased jaanid on mu elu selgelt kõige jubedamad. Sõnulseletamatult halvad. Sisaldasid muuhulhas näiteks oma lemmikkaelakee võõrale karjamaale viskamist, sest ma olen valmis ohvreid tooma, näe, võta, oh loodus või oh jumalad või keegi. Ja siis üritust ronida üle üheksa aia, mis maal on väga raskendatud, sest pole majugi eriti, aedadest rääkimata, ning kui ma (kuskil kuuendat kuud rase) parasjagu ühe aia otsas kõõlusin, ilmusid majanurga tagant kaks raevukalt lõrisevat koera, mispeale tagurdasin kiirelt ja kukkusin  selili.
Eriti kellegagi ei rääkinud, pidustustes ei osalenud, peitsin end tuppa või nendesse õuenurkadesse, kuhu keegi ei tulnud, ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin jne.

Maiviitsi nii palju sõna "nutsin" kirjutada =P

Sellega võrreldes on praegu meeletult palju parem olla. 

Aga no ega HEA nüüd ka ei ole. 
Aitab eeskätt endale meenutamine, miks ma seda tegin: et saada lahti üha korduvast valust. Jah, praegu on valus, aga ükskord läheb see mööda ja siis on K mulle õlakehitus ja mhmh. Ma ega ta ei võidaks midagi, kui ma tagasi läheks ja niutsuks, et oleme ikka sõbrad edasi, sest ega temal minu pärast valus ei ole. 
See oli üks "lähme lahku" põhjusi. 
Et mina tegin küll ja alailma seda ja teist ka kolmandat, ei käinud peale, ei ütlenud välja, sest K-l on vaja, K on muidu ahistatud ja kurb, mhmh. Aga et tema teeks midagi, sest VVNil on vaja, ta on muidu ahistatud ja kurb, nii et ütlen välja, tulen omalt poolt vastu?
Ha. 
Ha.
Haa.
Mitte kunagi. 
Temal ei ole valus, kui minul on valus, ta aint vihastab, et mis ma siis nüüd tahan, mhh, pff, jampsus.
Lõpetagu ma ära ja olgu normaalne.

Ja ma ei ole normaalne. 
Mitte sinnapoolegi.

Temal ei ole minu pärast valus. Ainult minul tema pärast. Nii et oleks selge idiootsus (oma) valu üha kasvatada ja kasvatada, sest ega ta mind seepärast armastama hakka, et ma tahan jälle ta sõber olla. 
Tal kuidagi sõprus ja armusuhe pole samad asjad. 
Urr. 

Ta käis üleeila Poeglapse lõpetamisel, oli suht nunnu ja kui ma küsisin talt (tema pakist) üht suitsu, sest olin kaugelt liiga väsinud, et veel poodi minna, ta äraminekul tõi mulle poest terve paki. 
Ja ma nii hale nüüd. Kuigi mu mõistus ütleb, et ausalt, see ei tähenda, et ta must hirmsasti hoolib, ainult seda, et natuke ikka, mu tunded on: "Aga äkki see on ikkagi päris armastus?!" 
Ei ole, ma tean. 
Ent nukker on ikka. Elu näib mõttetu ja ränk, keegi ei mõista ja armasta mind (mõlemat koos) ja kui keegi ongi, on ta kaugel eemal ja oh-kus-ma-jään.

Suvise pööripäeva kanti aeg EI ole mu lemmikaeg aastast. 

Esmaspäev, 20. juuni 2022

Abauss

Võibolla pani keegi tähele. 
Võibolla ei pannud keegi tähele. 
Aga kuna ta nüüd on tagasi, arvan, et võin rääkida oma peas sündinust ja keegi ei saa haiget.

Ma nimelt võtsin mõneks päevaks oma "viimaseid poste loen"-lugemisriiulist Plaan B maha.
Mitte isegi, et jubedalt vihastasin vms, aga kui ma juba mitmendat posti järjest lugesin algust ja edasi mitte, siis tundus faktiliselt vale öelda, et loen.
Kaalukeeleks (mitte "viimaseks piisaks", aga väiteks, mille järel ma edasistesse postitustesse pika hambaga suhtusin) sai, et kui keegi ei ole omast arust suhetes midagi valesti teinud, ta ilmselt ei näe asju arukalt. 
Mul jooksis juhe sirinal kokku, sest ma ei usu ÜLDSE valesti-tegemisse. 
Sest siis peaks ju olema ka õigesti-tegemine.
Ha.
Ha.
Haa.
Ja mis mõttes valesti? Saab teha asju, mis ei ole kasulikud selle suhte edasikestmise mõttes, saab teha asju, mis teisele inimesele asjatut valu põhjustavad, saab teha asju, mis sellele konkreetsele teisele suhte osapoolele ei sobi ja võibolla ei sobiks veel paljudele. Aga valesid asju? Mida see üldse TÄHENDAB? Mis mõttes valesid?! Kellele valesid? 
Iga inimene teeb ju just seda, mis talle sel hetkel kõige õigem ja parem tundub. Võibolla ta (ma) sel hetkel ei osanud paremini, ei taibanud paremini, ei suutnud parem olla, aga see ei ole ju valesti. Kas ma teen valesti, sest mu emotsioonid löövad üle pea kokku? Kas ma teen valesti, sest mul lihtsalt ei ole sel hetkel emotsioone kuskilt võtta ja ma kuiva mõtte toel käitun sünge ratsionaalsusega, kui peaks kirge rõhutama, et teise inimeseni läbi jõuda?
See on lihtsalt tolle tegutseja (nt minu) tolle hetke parim ja kui ta hiljem sai rohkem teada, mõtles rahulikumalt läbi vms, siis see ei ole ju tol tegutsemisajal valesti-tegemise märk, vaid lihtsalt - hiljem mõeldes oleks(in) teistmoodi teinud. Aga see polnud ometi tol hetkel valesti???

Aga samas, juhtis Murca mu tähelepanu, on olemas /ja mitte väga haruldased/ inimesed, kes kogu aeg sattuvad mingit tüüpi hädadesse, aga kunagi ei mõtle, et hm, ma vist käitun ise mingil viisil, mis sedasorti hädasid põhjustab või ligi tõmbab. Ja ei tasu kinni jääda terminisse valesti, vaid võtta idee ja ideega olen ma ju nõus?
Ideega olen ma nõus. 
Mhmh.

Nii et tegin Plaan B uuesti lahti ja sain kohe "mida sa viimasest suhtest õppisid"-posti, mis rääkis just täpselt sellest - kas sa õppisid midagi, kas sul tekkis mingeid uusi perspektiive või vaadet asjadele, mis sinu jaoks valgustav oli. 
(Mitte "mida sa valesti tegid?")
Ja ma siis mõtlen kaasa nüüd. Sest mul ikkagi ON värske lahkuminek selja taga ja midagi ma õppisin küll.

Esiteks (ehk viimaseks, kõige viimane, hetkel kõige intesiivsemat reaktsiooni põhjustav valgustus) seda, et friend-zone on päriselt olemas. ONGI nii, et paljude inimeste jaoks ei ole armusuhe ja seks asjad, mida parima sõbraga muidugi võiks teha ja harrastada, sest teie (meie) vahel valitseb usaldus ja seda phmt ei ole võimalik lõhkuda mingi nii tavalise ja suvalise asjaga nagu seksuaalsuhe. 
EI, väga paljude inimeste jaoks on sõprus ja armusuhe mitte "loomulikult võivad need koos käia, kui seks ei sobi, parimad sõbrad oleme ju ikka", vaid suhe inimesega saab kasvada kas ühes või teises suunas. Kas sõpruse suunas või armusuhte suunas. Mitte mõlemas korraga. Paljude inimeste jaoks on need eri asjad, eri suunad, ja et minu jaoks täiesti üks ja sama, parima sõbraga LOOMULIKULT võib magada, kasvõi uurimaks, kas meeldib, teeb hälvikuks minu, mitte Need Teised.

Muuhulgas hakkasin palju paremini aru saama ka Rongimehest. 

Teiseks sai väga selgeks, kuidas inimestel ikka ongi täiesti erinevad armastuse keeled. 

Kolmandaks - fakk, mul läheb meel kurvaks, endast hakkab nii kahju, hälvik olla TÕESTI ei ole kerge - õppisin JÄLLE, et parem ilma suhteta kui ebarahuldav suhe. Sest see valu ja kurbus, mis tuleb mitterahuldavusest, ei saa mitte millegagi üles kaalutud. Valu on tõeline ja suur ja seda kuidagi ei muuda väiksemaks, et jou, vähemalt on mul keegi, kellelt küüti küsida, kui ma tõesti tahan kuskile minna, aga ühistranspordiga ei saa kohale. 

Neljas on veel kurvem punkt. 
Ma ei saagi kunagi seda, mida ma tahan. Sest ma olen väärakas, hälvik, nüüd juba ka vana ja ma ei olegi elanud elu, mida ma arvasin, et hakkan elama. Nüüd on hilja juba selleks ja mu valikus on kas minna SOS-külla palgaliseks emaks ning loota parimat, või leppida, et ma ei hakka mitte kunagi seda elu elama, kus on palju lapsi ja palju mehi, kellega kõigiga sõbrad edasi oleme, ja no ma võisin ju unistada, aga see lihtsalt - see lihtsalt ei ole teema. 
Kaldun viimase poole. Leppida sellega, et ma tahtsin, aga ei saanud, ja lapsendada. Ollagi üksik emane, kes lihtsalt ei sobigi kellegagi, sest kui minu meelest hakkab juba sobima, on teine pool mu friendzoninud ja no ... mu viiimased kogemused on ka näidanud, et kui ma alustan suhet seksiga, pettun varsti rõvedalt. Sealt ei tule "me tasapisi avastame üksteist ja rõõm", vaid "mulle ei meeldi see, mida avasta(si)n, ja võeh".
Sest ma alustan enda jaoks väga hirmsast kohast ja phmt olen nõus rõõmuga avastama vaid seda, et kõik on nii, nagu mu ideaalis, kuid kõik kõrvalekaldumised sellest on katastroof ja jälestus. 
Minu jaoks on ainus õige algus sõprus. Ja nii ongi. Ei tasu üritada ja proovida teisiti. See ei toimi. 
Mhmh, seda õppisin ka.

Kokku on see kõik ikka päris kuradi kurb ikkagi. Tegelt. 
Aga noh - mu pojal on homme lõpuaktus ja selle asemel, et süüvida kurbadesse asjadesse, kehitan õlgu ja süüvin hoopis sellesse. Peaks piisavalt intensiivne olema, et tähelepanu mujal hoida.

Pealegi olen oma reisist lõunamaale täiesti lääbkilväsinud ja kõik tundubki 100 kraadi kurvem. 
=) 

Pühapäev, 19. juuni 2022

Elronis

Sõidan Murcale külla, jee-jee.
Viimaks ometi, jee-ee!
Peaaegu kõik plaanitu sai kaasa ka, ainult kohukesed - reisitoit - jäid maha. Aga mul on hädaolukordade kommid kotis, nii et sellest pole ka hullu.
Lisaks on kaasas pihutäis viimasel hetkel pähe tulnud "aga äkki läheb vaja?"-asju. Ehk ujukad, lühikesed püksid ning nohu- ja kurguvalu vastased tabletid.
Olen nii varustatud.
Rong on täis. Mitte kohutavalt täis. Istuma sain ja vanemal härrasmehel mu vastas diagonaalis on kaasas õunapuuistik, mis võtab ka ühe istumiskoha enda alla ning ta ei pea välja mõtlema, mis teha, et inimene sinna toolile istuma pääseks, mille ees õunapuu on. Aga siiski üpris täis. Samas: kui tihti juhtub, et sõidad rongis ja su vastas on terve sõidu aja sama õunapuu? Vist mitte eriti sageli, nii et ma võidan. 

See asi, millest ma ei rääkinud, on mul ikka hinge peal. Üritasin tuttavatelt sel teemal positiivset tagasisidet saada, kuid sain üsna napilt. Mu ema ei öelnud ÜLDSE midagi, mäh, mäh, pettumus. Aga samas tean, et tegin mitte ainult nii hästi, kui suutsin, vaid ma tõesti ei näe, kuidas üldse saanuks paremini teha. 
Nii et see on ka võit.
Ikkagi.
Kuigi neli päeva migreeni on --- ebamugav olnud.

Õnneks on sumatriptaan, nii et ebamugav, ent mitte jube.

Vahel mõtlen sellele, kuidas ma ei jaksa alati hea olla ja see on okei. Kui ma ei ole alati ilus ega alati tark ega alati suutlik ja see on okei.
Aga ma olen alati vapper. Isegi kui see on mulle endale kahjulik. Ja see on KA okei. Ma lihtsalt olen, kes olen. Ei saa olla keegi teine.
Nii lihtsalt on.

Õunapuu õõtsub kergelt rongi õõtsumisega koos. 
Lisaks on rongis hästi palju lapsi. Alates ühest pisikesest, kes oma emme käest hoides edasi-tagasi tuterdab ja üpris ilmselgelt ilma kätest hoidmiseta veel kõndida ei oska, lõpetades suurte rahulike teismelistega, kes ei käratse, vehi ega räägi isegi telefoniga, vaid haldavad ära mitte ainult iseenda, vaid ka lademes pisemaid õdesid-vendi. 
Kuigi nood on ka tegelikult üpris mõistlikud. Saavad ise kempsus käidud, omavahel juttu aetud ja ja kuigi üks ema on häiritud oma umbes nelja-aastase tütre rändamiskihust ("Istu ometi! Kui rong pidurdab, kukud muidu!"), pole keegi hädalama kukkunud. 
Ja ma olen natuke kade, aga mitte väga. 
On, nagu on, noh.

Krt, kuigi pea hakkab jälle valutama. Hetk, otsin sumatriptaani välja kotist, mis üles ära pandud, et all rohkem ruumi oleks.
Kui aus olla, mõtlesin, et saan rongisõidu ajal kõvasti loovkirjutamist teha, aga arvuti süles ja pissihädaga (kemps on, aga sinna on kogu aeg saba ning nii suur mu häda ka ei ole, et sinna seisma minna) pole nagu tahtmist. 
Kerge peavalu ka veel taustal. 

Üks noormees (vahepeal seisis, seepärast vaatasin teda pikemalt) näeb väga selline välja, nagu minu ajus "ukrainlane". Aga ilmselt ei ole, sest nende poolt kostab inglisekeelset juttu ja kuigi ma näen võimalust, et osad on ukrainlased, osad eestlased ja inglise keel sobib suhtluseks, see pole kindlasti ainus võimalik põhjus. Enamasti räägivad Ukraina põgenikud eestlastega vene keeles. Ma üha näen, kuidas klienditeenindaja seletab sooduskaartide süsteemi - no ei ole ju tõenäoline, et korraga lademes vene emakeelega eestlasi vajab infot sooduskaartide kohta?
Mitte et ma eriti aru saaksin - MINA vene keelt ei oska.
Aga ikkagi on tore näha ukrainlasi siin ja kui keegi on kahtlane, ma vaatan teda sooja eelarvamusega "aga äkki ongi ukrainlane?"

Oh, kemps on juba neli minutit vaba olnud! Lähen!

Kuni pissipausil olin, koliti õunapuu mu vastast mu kõrvale ja toolil istub keegi mees. Tundub kuidagi lahe mees olema. 
Jep, positiivseid eelarvamusi ma endale luban. Või noh, negatiivsed ei kipugi peale tulema. nii et siis on kerge õlgu kehitada ja eelarvajate kohta endamisi mühatada: "Kuidas nii nõme olla saab?!" Aga tegelt muidugi: kui need mõtted tuleksid, mul ilmselt oleks endal raskem ja kogu aeg peaksin meenutama, et vbla on ta hoopis TORE inimene?!
Hetkel ei ole raske. 
Jube hea on sedasi hea olla - kui midagi muud olla ei tahagi.

Kolmapäev, 15. juuni 2022

Vaikida ja rää ... eee ... tähendab, kirjutada

Tegelt võiks ühest asjast rääkida. Tegin omast arust hästi, aga kiita sain vähe ja krt, nüüd ei saa sellest ka pasundada, sest
a) see ei ole tegelt teema, millele tema jaoks päris lähedased tahaksid tähelepanu tõmmata
ja
b) kui mu lugejad teaksid, nad arvatavasti ei keskenduks minu privaatsele küsimusele.

Nii et mu pea valutab paarist migreenitabletist hoolimata, ihu veits väriseb takkajärgi ikka veel ja pole isegi head võimalust end kiita.
Kuigi OMAST arust ma tegin hästi. 

Tegelt võiks teisest asjast ka rääkida. Aga jube palju tuleks seletada, et miks see loeb ja kuidas selline pisike asi mu enesetunnet nii palju mõjutab ja kuidas tegelt on tegu olulise muutusega, et phmt oleks see kärbsepesa suure linna vääriliseks seletamine ning asi lihtsalt pole seda väärt. 
On üks väike asi, mis loeb maailmapalju, ja mul on ennastki üllatavalt palju parem sellest nüüd. 

Oh, aga ma VÕIN rääkida, millised kommentaarid mind enim närvi ajavad (ja ma kustutan nad kohe ära, nii et enamasti te ei näe neid)!
Küsimata nõuanded on vastikud.
Tobedad tavatõed või nendel otse põhinevad järeldused on vastikud.
Aga absoluutselt igasuguse konkuretsita neist hullemad on kommentaarid, kus inimene ei mõtle mitte postitusega kaasa, vaid lihtsalt kirjutab mingeid postitusest saadud sõnadega haakuvaid uitmõtteid. 
Jälestan.
Kui kommentaator mõtleb kaasa, kuigi mõtleb halvasti, saab valesti aru, aga siiski üritab arutlust, ma ohkan endamisi, ent ei kustuta. Sest ta räägib siiski asjast. Ent kui inimene ei räägi asjast, vaid lihtsalt laliseb midagi mõttetut, mis on phmt ainult assotsiatsiooni-tasemel postitusega seotud, ma lähen närvi ja KOHE likvideerin. See on ... kohutav, jep. Hirmus. Talumatu.
Kui inimene ei mõtle, see on veel okei.Isegi kui ta loeb mu võrgupäevikut ja ei mõtle. Ikka on okei. Aga kui ta loeb, ei mõtle, aga vait ka ei suuda olla, on talumatu. 
IU.
SURE ÄRA!!!!
Miks inimesed ka SELLISED on, miks inimesed on inimesed, äkki ma ikka lähen sellest maailmast ära, kui alternatiiv on SIHUKESTEGA koos eksisteerida?!

Ja siis mõtlen, et, ei. Eiei. Minu asi on maailma jääda, siis on maailm vähemalt minu võrra parem. Mhmh, igasuguseid mind puudutavaid ja lausa mind defineerivaid asju võib mitutpidi vaadata, aga vähemalt pole ma mõni SELLINE. Kõike võib oletada, nii palju on suhtlelist, aga nevereverever ei ole ma inimene, kes lihtsalt ei viitsi mõelda, aga plämiseda antud teemal ikka tahaks. 
Ma hindan mõnda Putinit ka rohkem, kui inimest, kes lihtsalt ei mõtle. Mõelgu kuitahes halbu ja hirmsaid mõtteid, aga kurat, MÕELGU ometi! Inimene, kelle IQ on kuskil 50, aga ta vähemalt ÜRITAB kaasa mõelda, on mu jaoks palju vastuvõetavam seltskond, kui see, kes ei mõtle kaasa, ent vait olla ka ei suuda. 
Mina mõtlen. Nii et kuna ma maailmas olen, on maailm minu võrra rohkem mõtlev ja see on mu jaoks hea asi. 
Tasub pingutada. 

Laupäev, 11. juuni 2022

Mõnikord ma unistan - aga MITTE sellest

Võiks korraldada sellises stiilis pulmapeo, eks?
Kuigi ma ei tahaks nii palju tulukesi.
Ma ei ole väga suur elektri peal töötavate tulede fänn.
Sain just aru, et mul ei ole kellegagi isegi unelmates abielluda.
Mida, 42 aastat vana ja unistab pulmadest nagu viieteistaastane? 

Mhmh, ma unistangi pulmadest. Abielu pole seejuures eriti oluline, toreda inimesega tuleb välja, mittetoredast pole kahju ka lahutada, aga mulle MEELDIB pidusid korraldada ja see oleks hea põhjus minna täiesti jaburaks, mitte püsida "no tegelt mõistlik ja energiasäästlik oleks teha sedasi" raames.
Mulle meeldib mõelda, missugune türkiisivärvi pruunide detailidega või roosa ja rohelisega või hoopis violetse ja pehme oranžiga kleit mul võiks olla ja mis loo järgi tantsida pulmavalssirock&rolli, milliseid traditsiooni ja mässulisuse vahepealseid pilte teha, õhtu playlist ja vbla tooks iga külaline midagi süüa kaasa (kingi asemel nt, selline üldine toiduplaan) ja ...

No mulle meeldib plaanida ja otsustada, noh. 

... muide, plaanimise ja otsustamise meeldimise kohta näide veel. Iga loomavõtmise ja lapsesaamise erutavaim osa on, et NEILE SAAB JU NIME PANNA, ja päris ei meeldi mulle nimesid panna. 
See on lapse lapsendamise või hoolduspereks hakkamise juures halvim osa võrreldes ise rase olemisega - nime ei saa panna. S.t. saab muidugi muuta, aga see oleks mu arust eblakas ja mkmm. Ma tahaks just olukorda, kus on lage värske lumi mu ees ja mina teen esimesed jäljed. Jubedalt meeldib. 

Miks mul on blogis pildiline sünnipäevatraditsioon.
Miks ma iga kirjanikutamisürituse eel vaimustusega "aga mis ma selga panen?" küsimusse laskun. 
Krt, miks mul isegi need eri värvi ketssaapad kasvõi on! 
Mulle pakub eraldi naudingut teha asju, nagu ei tehta, aga samas hoolega, viimistletult, sinna alla tähelepanu pannes. Sest lohakas "mind ei huvita, ma ei mõtle sellele" on KA lahe (vt mu vanemate abiellumispilte: kaks noort inimest, mõlemad ruudulistes särkides ja velvetites, emal kolm nelki käes), ent mulle meeldib plaanida - lihtsalt plaanida võtmes "nagu MINA tahan", mitte "nagu ühiskondlikult normaalseks peetakse".
Oot, et mehega peaks nagu ka arvestama nii pulmade kui lapse nime juures?

See on raskem muidugi, jah. MITTE teema, millel ma unistada viitsin.
Tütarlapse nime osas saime tema isaga hästi kokkuleppele, sest kui oleks poiss sündinud, oleks tulnud panna sama nimi, mis tema isal (kelle isa kandis samuti seda nime ja kelle vanaisa kandis kah seda nime, vanim poeg kannab traditsiooniliselt seda nime), kui aga tütar, jäid mulle juba ette vabad käed.
Aga Tütarlapse tütarlapseks osutudes tema isa ka leppis täiega mu tingimustega (eesti keeles, tähendusega, sobib mu perekonnanimega) ja me nuputasime koos. Mina pakkusin välja ja tema oli nõus nimega Hõõg, aga ma jäin toppama ja leidsin, et peame uue nimel leidma, sest ma ei suutnud seda käänata. Kas Hõõ püksid või Hõõgu püksid või hoopis Hõõguse? Ja kuidas igasugused teised hakkama saavad, lasteaia ja -kooliõpetajad, sõbrad ja need, kes ei ole üldse sõbralikud?
Jääb ära. On vaja käänatavamat nime. 
Leidsime hea nime. Nüüd on see rahva seas suhteliselt popiks saanud, aga ma ikka veel leian, et hea nimi sai. 

Poeglapsega ei läinud üldse nii libedalt. Esmalt olime tema sünni ajaks ta isaga lahku läinud, mina olin ikka arrrrrrmastusest hingetu ja valmis tolle isa soove täitma igal juhul ja krt, ma elasin oma ilma-temata-elu ka phmt võtmes "kui ta teaks, kas talle meeldiks?". 
Ja tolle isa tingimused lapse nimele olid: ei oleks täpitähti, oleks inglise keeles ka kergesti hääldatav ja oleks normaalne nimi, mitte mingi imelik. 
Ütleme ... mul oli suht raske leida nimesid, mis klapiksid tema JA minu kriteeriumitega. Aga ma leidsin mõned. Pakkusin neist kolm talle valimiseks välja. 
Ta muidugi võttis selle, mis oli kõige igavam, kõige vähem lahe, aga noh - tähendus on? On.Saab perekonnanimega koos öelda, ilma et tekiks ühe sõna mulje, sest eesnimi lõppeb m-iga ja perekonnanimi algab sellega? Saab. 
Ei ole halb nimi. Lihtsalt võiks olla parem ning arvestades, kui vähe too Poeglapse isa mulle nüüd meeldib ja kui väga ta Poeglapsele endale kama on (kolm aastat pole kohtunudki), vbla ei olnuks vaja temaga nii väga arvestada. 

Aga teile, oo lugejad, kindlasti mu toonane tegevus meeldib. Sest meestega tuleb ju ometi arvestada, loota parimat, ükskõik, et alati halvasti läheb. 
See oli selline ... noh, polnud isegi passivagressiivne väide tegelt, onju, kuna agressiivsus nõrgub selgelt läbi. 

Mul hetkel on lihtsalt meessooga raske, noh. Sest kui mu poeg välja arvata, kipub nendega alati, alati, ALATI minema nii, et kui nad on minuga nii kaua vastu pidanud, et ma võtan nad hinge ja omainimesteks, on nagu hea, käriseb kõik puruks. Enamjaolt ma saan rõvedalt haiget, on puuks ja vbla ka prääks ja siis ei midagi. Olgu, on ka olnud mitmeid juhuseid, kus mina mitte ei saa metsikult haiget, vaid saan natuke, lähen otsustavaks ja eraldan end.
Aga et mõne mehega läheks päriselt pikaajaliselt hästi?
Ok, mu vend läks lihtsalt võõrale maale elama ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. Nii et me suhtlusharjumus lõppes vere ja valuta. Aga ma ei kohtu enam mitu aastat oma isaga, kellega me läksime sedasi tülli, et otsustasin endamisi: "Kui ta palub andeks, annnan andeks, aga niisama mitte kunagi."
Ma ei armasta ema meest, enam, sest mis KURAT ta peas toimub?! Tsiviliseeritud ja viisakas olen, aga üsna kohe Peale Rongi ta tegi mõned sellised asjad, et mõtlesin oma senise armastuse täiega ümber, ja siis tegi ta sarnaseid asju veel ja veel. Aastaid.  
Mu mõlema lapse isad on must maailmakaua lahus olnud, kummagagi ei kestnud suhe 3 aastat täis, ja enne Poeglapse isaga lahkuminekut tegelt mõtsin, et Tütarlapse isa tegi mulle haiget. Lihtsalt pärast seda Poeglapse isa värki miski muu enam ei lugenud ja kõik lahkuminekud Rongimeheni välja olid "kerged, pole asigi".
Noh, ja mu ajaloos on nüüd Rongimees ja K ja mõned väga terava põrumisega suhtelõpud eri meessõpradega olid veel ja no ... mul on üks hea meesoost sõber ikka, aga me ei suhtle temaga väga tihti.Ta lihtsalt on seal kuskil ja muudab maailma mu vaimus toredamaks, sest kui tema siin on, ei saa kõik täiesti halvasti olla. 
Ja siis on mu poeg.
Ja mõned head tuttavad. 

Aga üldiselt on mu tunne meeste osas väga selge: "Alati tuleb jama. Kui nad endale ligi lasta, kui hoolima hakata, ALATI tuleb jama."
Ma lasen ikka. Ma ju tunnen ennast. Igavene lootusrikkus ja absoluutne kartmatus ja "no aga äkki seekord läheb hästi?" Aga saada sõimata, et miks ma meestega ei arvesta, miks ma mehi piisavalt õrnalt ei kohtle, miks ma nii isekas olen, olen mulle samaväärne küsimustega, miks ma end korralikult ei raseeri, et mehel hea oleks, miks ma laudadel laudlinu ja linikuid ei hoia, miks ma ometi ei hangi nipsasju ja ilusaid nõusid, ei loo naiselikku mugavust, ei pese aknaid, põrandaid, peegleid jne iga nädal - kuigi ma ei ela isegi ühegi mehega (ok, oma pojaga, kes on juba 15, aga mitte ühegi päris täiskasvanud mehega) koos, aga no Mees on ju ometi tähtis idee, millega arvestada - jne jne jne. 
Miks ma kontsi ei kanna, eksole. 

Milline mees teeb asju minu heaks? Jaa? Ei, mind kohe väga huvitaks - ja palun siis enne paar aastat teha, et ma üldse uskuma hakkaks, et nii ka saab, et mees end minu järgi kohendab, mitte et mina pean end kohendama ja kohandama ja kohandama. Siis, ok, ma vbla hangin mõned poolkõrged kontsakingad ja panen neid isegi paar korda aasta jalga. 
Aga muidu: krt, ka minu viimased flingid, kellega ma kummagagi üle paari kuu ei suhelnud, olid: "no sääri ikka võiks raseerida" ja "ehk sa võiksid oma karvad sealt alt ära ajada, mul on veits valus" ja "mulle nii meeldiks, kui sa mulle süüa teeksid" ja mul on NII KOPP EES  sellest, et mina muudkui tehku.
Olgu ma selline, nagu neile meeldiks. 
Isegi silmini armunud mees on: "Sa oled nii hea ... aga see ja see võiksid ikka teistmoodi olla!"

Iga kord, kui siin tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", ma tunnen, et tahaksin röökida.

Mehed ei arvesta minuga. Krooniliselt. Lõputult. Ja teate, miks? Sest ma ei kipu nõudma. Ma lepin sellega, mis juba on, on, nagu on. Ta on, mis ta on, pole minu asi nõuda, et ta teeks midagi, mida ta ise omaenda tahte tõukel ei taha teha.
Teatada võin. Anda infot, et seda tegelt tahaksin. Noh, kui mul on tunne, et see inimene nende aastate jooksul, mis oleme teineteist tundnud, vbla on hakanud must hoolima ja tahaks teha asju nii, et mul hea(m) oleks. Olen PealeRongi õppinud, et sellistel juhtudel võib abi küsida, kõigil on pärast parem.
Kui minule niimoodi öeldakse, infot jagatakse, et mulle meeldiks, kui (...), ma alati toredale inimesele ja vastuvõetavate soovide korral teen. Alati. Ma ütlen ära ainult juhul, kui ma TÕESTI ei taha, mulle TÕESTI ei ole vastuvõetav.
Mitte et veidi raske või ilmselt ma väsin väga ära vms. 
Aga kui inimese toredus on mu jaoks kahtlane teema, me pole tuttavadki õieti, tunnen end rämedalt survestatuna ja ta kaotab kohe vähemalt 3 palli väärtust mu silmis iga soovi avaldamisega. Kümnepallivääringus. Me vaevalt tunneme üksteist ja sa hakkad juba ette kirjutama, kuidas ma elama ja mida tegema peaksin? Mine ka persse!

Ja kui asjad lähevad sitaks, mu taluvuspiir tuleb kätte ja küsin abi väga väga toredalt inimeselt (mehelt), keda täiega usaldan, IKKA ei anta. Krooniliselt.

Iga kord, kui blogiposti alla tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", tunnen, et tahaksin röökida.

Ausalt, ma saan oma arvuti ise hooldatud (s.t. töökotta viidud), aknad pestud või pesemata jäetud ja ka ei sure, oksendatud, halisetud ja mul võib kohutavalt iiveldada, aga ma ei taha SURRA selle peale ja maohapperünnak ei kestnud ka sittadel aegadel kauem kui 6-8 tundi. Ma saan hakkama. Need ei ole kohad, kus ma abi küsiksin.
Aga kui mulle ei öelda hästi või kui mulle ei kinnitata oma lembust vähemalt teistel viisidel kui sõnad, ma ei usu enam päriselt, et ma sellele inimesele korda lähen. Mida kauem ilma olen, seda vähem usun. Ja kui ma siis ahastan, et no ÜTLE ja saan: "Miks ma üldse pean neid asju ütlema, ma ei taha", mul on selge: "Nojah, ma arvasin, et sa hoolid mu heaolust, aga ilmsesti mitte. Ma ... ei hooli jälle millestki muust kui sellest, et sa hooliksid mu heaolust. Nii et meil ei ole põhjust suhelda ilmselt."

Nagu ... aga mina peaksin ikka arvestama meeste soovide ja vajadustega, onjo? Nende võibolla ta hoolib sellest - võibolla ei hooli sellest - aga vbla ikka hoolib!  - mugavuste teemal rabelema. Tal on ÕIGUS teada, isegi kui tal oleks muidu jumala suva, lihtsalt see annaks hea võimaluse end minuga siduda ja mulle lakkamatult pinda käia, sest ma ei tohi ometi lõpetada suhtlust mehega, kellega mul laps on, kui vähe ta mulle ka meeldib. 
Ta on ju isa!!!
Pfff ....
Mina neilt ei nõua, kui mul just veri suus ei ole, aga peaksin ikka nendega igaks juhuks arvestama, sest head inimesed naised teevad ju sedasi, ja neil on ÕIGUSED. 

RÖÖKIDA tahaksin!!!!!!
Ei, ma isegi ei unista sellest, et mõni mees minu vajadustega arvestaks. S.t. nad teevad mingeid väikesi asju küll ja vahel isegi selliseid keskmise suurusega, nii et rõõmustan nagu lumekuningas, aga neid Päris Asju, neid, kus mul on "seal mul on tõesti abi vaja, ma ei saa kuidagi üksi hakkama, maailm tundub nii kuri, aita mind" - eip, ei iial.
Jah, ma ei küsi seda abi meestelt, kellega olen just tutvunud või midagi.
Et hooliksin sellest, et mees kasvõi arvaks, et must hoolib, ta peab mind TUNDMA. Muidu on mul: "Ma näen ilmselt tema jaoks piisavalt kepikas välja ja ta mõtleb igast tobedusi mulle taha, miks see mulle kuidagi korda minema peaks?" pluss ega ma ise ei kiindu ruttu. Mul on ükskõik, mida must arvab mees, kes must tegelt midagi ei tea ja kes mulle täiesti kama on. 
Ma hoolin aint nende arvamusest, kellest HOOLIN. 
Ja kui nemad minust ei hooli, mul ei ole mingit motti nendega suhelda. Null. Pole kellegagi seksida muidu? Mul on käed ja pea, sellest piisab. Keegi ei pane mulle riiuleid seina? Ma tellin töömehe, kui vaja on. Mul pole oma tänase päeva põrandapesukangelastegudest kellelegi rääkida? Mul on võrgupäevik. 
Keegi ei tee mulle last? Noh, paar tükki ponnistasid, aga ma ei jäänud rasedaks, eks võtan lastekodust siis. 
Ma tahan mehelt ühte asja - et ta hooliks, kas ma olen temaga. Et talle oleks tähtis, kas mulle läheb tema ja tema heaolu korda, kas ma tahan teda aidata, kui tal halb on. Ja et ta siis muidugi tahaks mind vastu aidata ja mulle rõõmu teha, sest selline hoolimine käib ometi vastastikkune!

Aga phmt, kui küsin, miks sa minuga suhelda tahad ja vastuseks tuleb: "Sa oled nii huvitav inimene!" kehitan aint õlgu. Ma olen huvitav inimene ka siis, kui ma sind kunagi ei näe ja sinuga sõnagi ei vaheta. Miks sa peaks tahtma minuga suhelda, sest ma olen huvitav inimene? 
Nagu - ütle, mis sinu sees toimub minuga suheldes! Ütle, kas ma annan sulle mõtlemisainet või tunde, et keegi lahe tahab sind, sa vist ei ole viimane saast inimesena, või õnnetunde, et miski maailmas on hästi, kui ma siin olen, või midagi.
Et ma olen huvitav inimene?
Nojah, ja taevas on praegu helehallikirjud pilved ja rohi on enamasti roheline. Kuidas see puutub sellesse, miks sa minuga suhelda tahad?

Jah, mina pean meest tundma. Tahtma temaga hea olla, sest ta on nii tore, mitte et loodan, kuidas äkki ta on tore, aga krt seda teab.
Aga ma ei vaja ega taha mehelt mitte midagi muud, kui et ta vajaks mind. Tunnet, et ma teen tema maailma 30 kraadi paremaks ja ta teab seda.

Neljapäev, 9. juuni 2022

Õhtuti

Mul on nii vähe vaja.
Üks lahke lause, 
embus või lihtsalt:
"Mul on kurb, et sul on halb!"
Nii vähe on tarvis, et ärkaks vaim,
ma ei oska olla see tugevaim,
keda väljaspoolt tulev ei koti.
Ma enam ei tahagi olla taim,
kes kasvab valguse ja veeta,
kelle kõrval võib aastaid veeta
teda toitmata-kastmata. 
Ma enam ei tahagi - aga
ikka valus on valutada
ja vahel õhtuti keerab sees.
Kuis sa mind ei armasta, mees?!

Teisipäev, 7. juuni 2022

Nüüd ongi parem, piisas pisiasjast

Sitt hommik. 
Mikk tappis ennast ära.
Ma järjest sügavamalt süüvin ideesse "K jaoks kuulusin ma juba ammu friendzone'i, SELLEPÄRAST see (ja teine, kolmas, kahekümnekuues asi)" ja "sellepärast mul suhetega kõik nii halvasti ongi, et ma olen VÄÄRAKAS, mitte lihtsalt natuke veider" (minu vaste queerile, kväär pole sõna ega asi). Ja siis ma läksin pojaga ka veel vaidlema, sest ta ei näe paljusid neid momente, kus naistel ikka ongi kogu aeg lühem kõrs by default
Loos, mida ma tõlgin, jõudsin just sinnamaani, kus imik uppub oma pudelipiima sisse ära. (Sel oli hea põhjus, miks ta rinda ei saanud.) Poeglaps sai oma matemaatikaeksami hinde kaks punkti madalama kui "no kui VÄGA halvasti hinnatakse, sellest ikka halvem ei ole."
Eesti keele eksam juba läks halvemini kui ta ootas, aga no seal minul polnud mingeid ootusi ka. Tegelt on kõik kama, noh - keskkoolis sees, mis need eksamid enam, eks ole. Pole oluline.
Ainult et täna halvad asjad kuidagi kuhjuvad. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, oh, kus ma jään. 

Sitt hommik. 
Sa ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. 
See väärakas olemine - koos kõige muuga, mis teeb minust minu - teeb praegu haiget. Vähemalt saan korraga täiega aru, miks demiseksuaalidel on omaette lipp ja miks ei ole lihtne väärakas olla isegi mitte ainult süütu demiseksuaal olles. 
Olen väärakas ja selle üle uhke? Jaa, aga elu võiks siiski olla lihtsam. Inimesi, kes ON oma sõpradega suhtesse saanud, on jumala palju!

Kurat, olles oma elutraagikasse süüvinud siin, lasin ka vee-vahukoore segul, mis oli pliidile pandud, ootuses, et varsti lisan ka pudruhelbed, üle keeda. MASENDAV. KÕIK läheb halvasti!!!!! 
Piim on ka otsas. 
Oh, kus ma jään. 
Ok, lugesin artiklit, kus Kaja Kallas ütles uuesti ja jälle, et Ukraina jee, Putin böö, lääneriigid, kes "ei taha Putinit alandada" ajavad jama, sest Putinil on küll, kuhu taganeda - nt oma maale, tuua väed Ukrainast tagasi. Nüüd on parem olla. Maailmas on veel inimesi, kes teevad õigesti ja hästi ja isegi kui läheb halvasti, vähemalt ÜRITATAKSE.
See andis mulle sihukese buusti, et lähen ostan nüüd piima. 
Aga see eksamitevärk - ma TEAN, et meiesugustele on see raske. Noh, meile, kelle jaoks on eraldi koormus teha "nagu peab". Minul ei ole ka suurte eksamitega vedanud, sest isegi kui ma üritan korrektselt vormistada ja vähemalt sel rindel kõik õigesti teha, lõpuks selgub, et ma lihtsalt ei oska. Ja no mina üritasin siiralt normaalne olla, kaotasin vast 5 punkti sajast selle pealt, kuid mu poega pole keegi normaalne olema sundinud, nii et ta jääb sel rindel veel palju rohkematest punktidest ilma. 

Suulised on nii palju lihtsamad ses osas. 
Sa ei pea nööri mööda käima ja just ainult neid õigeid asju kirjutama õigetesse lahtritesse ilusa käekirjaga. Suuline on kuidagi vaba ja rõõmus.

Poeglaps otsustati ka kooli vastu võtta vestluse pärast - ta tuli vestluselt ja oli: "Me rääkisime pool aega poliitikast. Poliitikast?! MIKS?!" Tema klassivennad ja -õed, kellelt ta uuris, olid rääkinud oma tulevikuplaanidest ja kuidas rasketes ainetes areneda ja mis õppesuunda nad omast arust sobiksid - ja tema pidi arutama, kas koostöö vene koolidega oleks hea ja kas tema isiklikult oleks valmis nt vene keeles mingeid kirju saatma ja mis ta arvab Ukraina sõjast ja kelle eest seisab opositsioon. (Viimasele küsimusele poleks mina muud osanud vastata, kui "Iseenda?", tema vastas "rahva eest" ja ausalt, minu arust on see parim vastus, mida võiks anda, täpselt isegi teadmata, mis ON opositsioon ja koalitsioon.) Aga ma saan aru ka: ta hinded ei ole ei kohutavalt head ega kohutavalt halvad, nende põhjal otsustada oleks keeruline. Ja osadele õpetajatele meeldib ta väga ja osadele üldse mitte ja lisaks võib ta olla klassi parim objektiivselt võttes, aga IKKA on tal seal aines tunnistusel neli, sest ta ei vaevu üht tegemata töö ühte ära parandama ja ... ja siis nad lihtsalt uurisid, mis inimene ta on, ja otsustasid selle põhjal. 
(Ukraina sõda on halbhalbhalb, urrrrrrrrrrr, aga kuidas see puutub siinsetesse vene koolidesse? Koostöö teiste koolidega ju hea asi? No kui ta isiklikult peab selle koostöö raames neile vene keeles kirjutama, no siis peab, mis seal ikka.)
Olgu, piima järele!

Laupäev, 4. juuni 2022

Nii tark ikka

Pea käib IKKA ringi, väga tihti, väga tugevalt. Vahel piisavalt, et südant pahaks ajada.
Sellest hoolimata maitseb toit paremini ja olen jällle juurde võtnud. Kui kuskil kaalu näen, kaalun end ka, saan natuke infot ja kõrvaltulbas vahetub veidi numbreid. Aga teate: ma ei kaota ju midagi sellega, et nii sire ei ole. 
Ükskõik, kui ilus ma olin, K ei armastanud mind, nagu ma tahtnuks, ja üldiselt ei ole mul kunagi puudust olnud meestest, kes ainult välimuse pealt mind tahtma osutuvad.
Mul on neist selge ülejääk olnud, seda enam, et ma jumala tükk aega mõtlesin, et no proovime, äkki on hea. 
Kunagi ei olnud. 
Isegi nüüd, suurema ja targemana, astun ikka samasse ämbrisse. "Äkki on hea, ma ju ei tea, kui ei proovi? Paistab tore!" 
Ja ei ole. 
Aga need, keda mina pikemalt kui korraks tahtsin, enamasti mind ei tahtnud. Vähemalt ei väljendanud seda nii, et aru saaksin. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan üldse kedagi.

Kuigi ma K peale olen ikka veits nördinud. Sest no teda ma tahtsin ja natuke tahan ikka. Oh, armasta mind, miks sa mind ei armasta?!

Maailma parim naine (s.t. mina) pakub end sulle aastaid, lepib su omapärade, kiiksude ja suhtefoobiaga, ja sa ei tule talle isegi nii palju vastu, et talle hästi öelda, kui ta endast välja läheb ja arutult rabelema pistab, sest tema arust ei pea sa teda piisavalt tähtsaks? KUIDAS sa saad mõelda: "Ma ju armastan teda nii hästi, kui oskan"?!
Nagu ... sa ikka ei oska järelt üldse. 
Või ei armasta. 
Või arvad, et armastad, aga oled tegelt unustanud, mida see sõna tähendab.

Ükskõik millisega neist võimalustest ka tegu on, minu jaoks on tulem üks: mulle nii ei sobi, saan ainult reeglipäraselt jälle haiget, kui ta oma südame ligi võtan. Kui ma iseendast hoolin, ei tasu panna end olukorda, kus saan aina haiget ja haiget ja haiget ja samas midagi eriti head ei juhtu. Ei lohutata, ei hoita mu ümbert ja ei veeta eemale, kui kuristik kutsub, ei kinnitata, et ma olen armas ja tähtis, kui on tunne, et maailm on kuri ja keegi ei vaja mind-hooli must-mõista mind. 
Nojah.

Nüüd, kus see uks on kinni, siis kui pearinglus välja arvata, on tegelikult päris hea olla. Küllap osaliselt ka selle lahkuminemise pärast.
Murrangud on mulle head, murrangud mulle sobivad.
Olen isegi jahmunud sellest, kui tõhus oma kirjutamiste, tõlkimiste, kehalise liikumise ja asjade tegemisega olen. Mul pole pärast kolimist ning sellega kaasnevat siin kõige küürimist-remonti-puhastust kodus asjad nii korras olnud. Igasuguseid täiesti veidraid asju olen märganud ja siis puhtaks teinud.
Eile pesin hiiremati ära. See on suur, meeter korda pool, ja sa jutas, kui palju mustust tuli! Viisin selle dušialusele ja nühkisin pesugeeliga niisutatud nõudepesunuustikuga. Mitte ainult esimene, vaid ka teine loputusvesi olid täiesti hallid. Kolmandat korda enam ei nühkinud - kuulge, ma olen ka inimene, hulluks ei tasu nüüd ka minna!
Igasuguseid asju olen pesnud. Külmkapi välisseinu, pliidi esikülge, pesumasinat, nõude- ja toidukappide uksi, kummutipealset ... Üldiselt ma tolmuimejaga toimetan vahel ka muudel pindadel kui põrand ja rohkem pole ju vajagi? Ainult et kui ma seekord märja lapiga võtsin, sai kummut hoobilt poole siledama ja vähem kulunud oleku. Tema peale oli ikka päris palju plekke vist tekkinud, mõtlen takkajärgi. Aga minu jaoks tekkisid need nii tasapisi ja märkamatult, et pidasin seda loomulikuks kulumiseks. 
Vahel on vaimselt halb olla ikka. Aga üllatavalt vähe üllatavalt harva. Sagedamini on halb pearinglusest kui emotsionaalselt.
Ehk siis: AD-d teevad MIDAGI, aga see ei ole mitte tervistamine, vaid äärmusliku rõveduse mahavõtmine. Nad ei paranda hormooninõristumist ning kui mu põhiprobleem pole mitte serotoniin (sest HTP5 aitab sel rindel korralikult), vaid üldine hormonaalne alareageerimine kõigele, antidepressandid ei aita. 

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Miks psühhiaatreid kuidagi inimvaimutarkadeks peetakse? Mu arust nad jagavad asju nii palju, et olla abiks neile, kes ise midagi ei tea ja/või pole võimelised enam analüüsima, sest liiga katki. Aga mina tean endast küll rohkem kui nemad ja olen enda peal katsetades ka osade ravimite toimest palju teadlikumaks saanud, kui krdi infolehte lugedes võimalik on. Miks psühhiaater ei ütle mulle nt, et kui väga halb ja kurb on, võta tablett ibukat, see aitab ka? Miks ta ei ütle, et serotoniinipuudus on depressiooni puhul ainult osa probleemi? Urr!
Kõike pean ikka ise õppima ja tegema ... 

Kolmapäev, 1. juuni 2022

Üldse mitte isiklik

Vaatasin eile jälle seda videot ja
a) päris lõpp on selgelt külge keevitatud, tegelikult ei juhtu nii ju kunagi. Ma tahan, et ta mind (jälle) armastaks! võib äärmisel juhul kaasa tuua "no ma olen temaga, paremat pole vist saadaval"-reaktsiooni, aga ei kunagi kirge.
b) aga nutma hakkasin küll. Selle koha peal, kus "everyone of us is made to suffer".
c) jah! Selline elu ongi!

Ja kõige hirmsam on, et see on hea. 
Nii peabki olema, üles pilvedesse ja kuristiku põhja, PÕMM, ja muidu pole üldse elamist väärt.

Lisaks tõlgin parasjagu Algernoni jaoks ühte juttu ja see on väga mulle. Minulik, kui soovite. 
Too jutt ja Annie tõukasid mu kirjutama pisikest dialoogi, millega ma hetkel muud peale ei oska hakata kui siia panna:

Ma kardan

- Oled sa kindel?

Ei ole kindel! Ma ei tea, ma ei oska, ma ei taha, iga kord, kui sa niimoodi küsid, tahaksin ma vastu küsida, et kas sa lähed ära?
Aga ma ei tea, kas ma kardan seda. Ma olen selle mõttega leppinud. Mitte „kas”, vaid „millal”.
Nii et võibolla ma ei karda. Ma võin mitte karta. 
See ei tähenda, et valus ei oleks. 

- Kas sa kohvi tahad, ma tegin?

Ja orgasmi on ikka nii tore saada =) 

Teisipäev, 31. mai 2022

Jajah - või siis NO EI

Mus on selge spetsiifiline viha, väga äratuntav tunne, ideede vastu, mida koheldakse kui tõde ja mis minu kogemuse järgi on VALED.
Mitte lihtsalt kaheldavad, aga otseselt valed.
Kui inimesed kohtlevad neid arvamusi kui arvamusi, mul ei ole probleemi ("minu kogemuse järgi on nii"). Aga kui neid esitatakse kui mittetõestamistvajavaid iseenesestmõistetavaid tõdesid, ma konkreetselt hullun. 
Vihastasin, lugedes Simaki "Linna", vihastasin, lugedes Elisabeth Gilberti "Suurt võluväge", vihastan, kui kuulen-loen-näen mõtteid

* laste saamiseks-plaanimiseks peab olema palju raha
* tervislik toit = vähekaloriline
* arvutimängud on pahad
* väikesed lapsed sõidavad ainult kas vankris või turvahällis või on lapsevanem monstrum, kes ei hooli neist üldse
* rahu on igasugstel tingimustel alati parem kui sõda
* lapsed vajavad õnneks kahe vanemaga peret
* lihtne probleemivaba elu = õnn
* suvi on seda parem, mida soojem (enne ma selle peale ei olnud kuri, aga eelmine aasta!!!!)
* suured koerad vajavad hea elu jaoks aeda
* statistiline ülekaal on indiviidile alati kahjulik
* alati saab paremini (mis see "parem" üldse ON?!)
* kui paljudele meeldib, on tegu hea asjaga
* kui vähestele meeldib, on tegu halva asjaga
* on hea teha, nagu "peab" (oot, see on kogu antud teema kokkuvõte ju? aga las ta jääb, sest ma mõtlesin asjadele nagu "teatris peavad seljas olema pidulikud riided", "prae juurde käib salat", "kolm korda päevas peab sooja toitu sööma" ja leidsin, et võtan need ühe punkti alla kokku)
* mehed tahavad palju seksi, naised vähe
* riideid peab iga päev vahetama, iga päev peab duši all käima (oot, need asjad lähevad ju ka "kõik ühes" üleeelmise punkti alla?!)
* üldistused kehtivad kui mitte alati, siis üheksal korral kümnest ikka. (Naised on sellised, mehed on sellised, mustanahalised on sellised, soomlased on sellised, LGBT-inimesed on sellised, ilusad tüdrukud on sellised, hästi õppivad poisid on sellised, niimoodi saab mehele, niimoodi ei saa mehele, niimoodi saab tööd, niimoodi ei saa tööd JA NII EDASI lõputult välja.)
* vaimse tervise hädade ja raskuste puhul aitavad psühhiaater ja psühholoog
* arst teab paremini
* on ideeliselt võimalik "õigesti" elada
* igasuguste hädade vastu aitab vähemalt mõneks ajaks alkohol
* ilma autota on raske
* õnneliku elu jaoks on vaja suurt palka saada
* kõigi teiste kannatused on tähtsamad kui minu (s.t. konkreetselt minu, väga väga naise) omad.

Ilmselt on neid veel, kuid piirdun esialgu nondega. Idee peaks arusaadav olema - inimesed mitte ainult et usuvad maailmasuurt hulka valesid, vaid ka kohtlevad neid absoluuttõdedena.
Miks ma nende peale nii tige olen: sest ma arvasin ka, et need on tõed. Õigemini, kui ma laps olin, arvasin, et inimesed teavad, mismoodi elada, ja õppisin kohutava hulga jama selgeks. <<muuhulgas ka selle viimase punkti.>>
Siis sain vanemaks ja tasakesi ahastasin, et miks tõed ja nende järgi tegutsemine üldse ei toimi?! Miks elu hea ei ole?!
Tuli ikka rongi alt läbi käia, et valgustus saabuks. 
Tuli rongi alt läbi käia, saamaks aru, et lootusetu on sedasorti väidete järgi elama õppida, sest need on otseselt VALED. Seejärel avastasin juurde ja juurde üldlevinud ideid, mis täiesti jamad on. Ikka veel avastan. Ent põhiline: mu tolerants sedasorti "kõik teavad seda"-väidete osas on äärmiselt pisikeseks muutunud. Õieti polegi teist. 
Niipea, kui keegi jookseb sisse "kõik hoolivad loomaomanikud steriliseerivad oma loomad ära, kui nad just tõupuhaste aretust ei plaani" või "abort on armutu mõrv!" jutuga, mul tõmbuvad hambad irevile. Aga ega ma leebemalt tunne ka väidete "spikerdamine on paha!", "varastamine on paha!" ega "tappa ei tohi, aga abort on okei" suunal. Niipea, kui MIDAGI absoluutselt väidetakse, mul on kohe: "Oootootoot ... igal juhul alati? You know nothing, Jon Snow!"

Laupäev, 28. mai 2022

Õnn ja mina, me ei ole päriselt ühekandimehed

Esimest korda saan aru sellest luuletusest. 

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Sitta suremine ja vanadus. Sel teemal ei ole mul veel seisukohta, minu surmad on kõik puha raevutsemine, kas lendab veri või tõmbub see sisemuses klompi ja tardub haiguse mõjul. Aga idee, et sa peaks mitte leppima, vaid raevuma, on mulle alati mõistetamatu olnud. Leppimine ja vaikselt minemine on ju hea, ei ole valus, miks, pagan, peaks keegi tahtma, et teine valutaks?! Vältimatuga võitleks, lüüasaamise osaks saaks, miks see hea on?!

Noh, nüüd ma tean. Enesevaatluse tõed. 

Mitte uus asi, eks ole, aga ma pole iial selles võtmes vaadata osanud.

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Kui ma olen depressiooni sügavikes, ma ei võitle. Ümbritsevatele inimestele olen palju mugavam, ilmselt tundun palju stabiilsem ning turvalisem. Peale Rongi eemaldus minust ka ju hunnikus inimesi, kelle jaoks korraga hirmus vastumeelseks muutusin. Neile meeldis ahastuses ja lootusetu mina, kes muigas, iroonitses ja kannatas vaikides - aga ma ise, mina hakkan võitlema, muutun kümme korda plahvatusohtlikumaks ja teravamaks, kui mul hea on. Mul ei ole vaikselt kannatades ja leppides üldse mõnus.
Sest kui ma ei lepi enam sita olemisega kui paratamatusega, vaid hakkan sellele vastu, on mu sees ärganud "saab ka teistmoodi!" teadmine ning see on HOOPIS parem tunne kui lootusetu alistumine, vaikimine ja õlgade kehitamine.
Raevutsen, kui halb on. Rage, RAGE!!!
Kui ma lepin, siis pole mu sees mitte tõdemust: "Nii ongi hea", vaid "Kõik ongi sitt, see sitt ongi inimeste meelest hea, pole midagi parata ega parandada." Kui noorem olin, üritasin endale veel valetada samuti. Rääkida oma pea sees, et kõik ONGI ju hea - ja siis oli mul VEEL HALVEM olla, sest lisaks oma sisemisele valule oli koormaks endale keelamine valu tunda ning veel lisaks halbolu, et ma ikka ei oska, ma ikka ei kõlba, ma ikka ei ole sellekski piisavalt hea, et positiivne mõtlemine mulle kuidagi hästi mõjuks.

Aga ka nüüd oli nii kaua halb, et ma unustasin täiesti ära, et saab ka rahul ja õnnelik olla.
Hakkasingi uskuma, et nojah, K ei tee ju midagi halba, tore on vahel mõtteid jagada, jai, see vist ongi hea ... ja siis korraga koos Ukraina sõjaga saabus küsimus, et mis siis, et ta ei tee mu olemist halvemaks, kas ta teeb selle kuidagi paremaks?!
Jaa, kunagi ammu pesi ta korra mu aknad ära. Absoluutselt imeline, aga mul ei ole selle peale praegu mõeldes tunnet: "Näen, et ta armastab mind," on ainult "Näen, et tollal armastas ta mind."
Ja veel ammumatel aegadel tõi mulle maohappeõuduse (nüüd on see mul suht raamatu järgi, ebamugav, ent mitte hirmus, ent tollal ma sain tunde kestvad oksendamisatakid, nii intensiivsed ja rängad, et oksendasin vahel ka põrandale, kempsu jõudmata, ja oli rohkem kui lihtsalt halb olla, ikka VÄGA HALB oli) vastu ravimit faking JÕULUÕHTUL.
Siiamaani suht uskumatult  imeline.
Aga viimasel ajal?
Ta ei käinud enam külas (no kord kahe kuu sees - mainisin paaril korral, et kuidagi vähe, siis enam mitte, sest inimene ise teab, mida ta tahab teha, mida ei taha), ta ei tulnud minuga kaasa üritustele (ei, muidugi ma ei sundinud ka, mulle oleks tähtis olnud, et ta ise tahab) ja viimane pauk oli, et ta ei tulnud minu ja lastega loomaaeda, sest päev enne selgus tal pold piisavalt ilusat paksu jopet ja ilm oli jahe. 
Nagu ... ma ei tea. Olgu, mul on edevuse ja enda ilusana tundmisega selgelt muud suhted ja mul ongi kama, mida ma seljas kannan, sest oluline on ju ainult MINA seal sees, aga üritades pugeda tema nahka, saan ainult: "Peab vist mingi sooja kampsuni selle kenama jope alla panema, külm hakkab muidu".

Ta ei teinud mulle last.
Ta ei seksinud minuga.
Ta keeldus ütlemast, et ta on minuga paar. 
Äkki ei olnudki? Noh, ma kaua aega arvasin ka, et ei ole, aga samas tahtis ta ise omal algatusel minuga mingeid "soovitud armastuseni jõudmise"-eneseabiõpiku asju teha, lubas ennast nunnutada ja armastada, korduvalt rääkis Poeglapsest kui "meie lapsest" ja igast paljud muud pisiasjad. Stiilis

tema: Meil on muide rõdu ka. Ma pole seal aastaid vist käinud.
mina: Mulle on eluaeg rõdud meeldinud. Nii et sümptomaatiline, et olen elanud vist ... jah, ühes korteris, kus oli rõdu. Kokku kõva poolteist aastat.
tema: Siis võiksin selle sinu jaoks korda teha, onju. 

Ta suudles mind ... kahel korral? Ühel? Teise korra osas ma pole kindel, sest see oli mulle väga traumaatiline kogemus. "Laps kodunt ära, minul ovulatsioon, tema tuli lausa külla ka - ja no ei mingit seksi". 
Siis ma olin veel noor ja lootusrikas.
"Kas sa väga kurvastad, kui ma nüüd koju lähen?"
Kusjuures ma vastasin: "Ei," sest ma tahan ikka, et mind tahetaks, mitte: "Nojah, eks ma siis kepin sind korra, kui see sulle nii tähtis on."
Ei, ilmselt ta ei ole rahul, et ma sellest kirjutan. Jaa, ma saan aru, lademes lugejaid on lisaks minu peale: "Paha väga väga naine, miks sa kirjutad teisest, kes seda ilmselt ei taha?!" 
Vastan: "Sest mina tahan."
Sest  mus on taas ärganud - ja ON ärganud - tunne, et elu võib ka tore olla, kõik ei pea olema napilt-napilt ärakannatatav, vaid päriselt võibki hea olla olla. Püüan heaolemist suht pohhuistlikult. 
Tahan, et mul hea oleks. 
Mitte miski muu pole vaksajagugi oluline, saaks ainult head!

Mhmh, minust saaks ilmselt hea heroiinisõltlase. Nagu filmist.

Muidugi. Seepärast mulle meeldib ka viha ja vihastada ja kõik eneseabiõpetused "kuidas mitte vihastada" (ning inimesed, kes tunnevad, et need on vajalikud) on mulle: "Aga ... miks?!?! Vihastada on ju hea tunne?!"

Ei, meie "ok, ärme enam ole sõbrad"-põhjust ma ei avalda =) Üldsõnaline kokkuvõte võiks nt olla "ta ei tahtnud mulle hästi öelda, kui mul ilma halb oli".

Neljapäev, 26. mai 2022

Ehhee ja ehh

Oh, inimesele meeldis maheporno, mis ma kirjutasin =)

Tagasiside alati tore, aga kui on ootamatult positiivne, ma rõõmustan. Ja noh, kuna ma üleni leian, et kui kirjutan porri või seksisteeni juttu või romaani, peaks see mulle endale mõjuma, kirjutan seda, mis MULLE meeldib. Ja siis on iga kord, kui inimestele meeldib, mul ühtlasi tunne, et mu seksuaalsus on valideeritud, jai. 
Või noh, muidugi võib seksistseeni kirjutada ka nii, et üldse seksikas pole, aga siis peabki tegemist olema seksiga, mis ka peategelasele eriti midagi ei tähenda ja ei meeldi ja pff. 

***

See on eile rõõmsa oleku sees kirjutatud. 
Sest eile oli ikkagi laias laastus tore päev.
Kuigi sai ka vaieldud jne.
Mu poeg lasi end tütrel tutipäevaks tüdrukuks teha - omal soovil, mitte Tütarlapse omal - ja kuigi ta keelas ühtegi pilti üles panna, see oli ikka ooh. Ta ei võtnud asja "panen seeliku ja teen kaks lötakat hobusesabapatsi", vaid ikka TÕSISELT. Noh, ja Tütarlaps kaa. Kaks prantsuse patsi, kõvasti punutud ja siis laiemaks näpitud, sukkpüksid, kleit ja selle alla veel seelik, et liiga lühike ei oleks. Polnud kerge meie majapidamistest leida nr 44 rõhutatult naiselikke jalanõusid, aga punased karvased tuttide ja kõvade taldadega sussid (tegelt nr 42 ja mulle ostetud, aga Poeglaps oli neid kandnud ja suureks venitanud, sest mõnusad soojad) ajasid asja ära. Veidi puudrit ja lainerit, mitte palju, sest ikkagi väikese tüdruku etendamine, aga siiski.

Ta lasi endast isegi pilte teha. Et neid avaldada ei tohi, on kukepea. 
Ühtlasi sain teada, miks talle ei meeldi lasta endast pilte teha - ta kardab seda. Konkreetselt värises kogu aja, kui Tütarlaps teda õite taustale seisma, koeraga koos kükitama ja käed laiali, murul lebama juhendas. Aga sama nürilt vapper kui mina.
Ehk see oli TEMA idee ja otsus  need pildid teha. Et kardan? Pff, kah asi ...

Aga samuti veel eile, öösel, kui tutipäev ammu läbi, pimedus ning vihmaladin, sain jubeda meenutuse, et maailmas ei saa inimeste peale kindel olla. 
See ei ole isegi nende viga, eks ole. Ei ole Mikk Pärnitsa amet mulle meele järele olla. Aga ma lihtsalt mitte kunagi ei oleks arvanud, et tema hakkab Ukraina suunas: "Mv ta [Dmitryo Kuleba, Ukraina välisminister] viriseb, hea et niigi palju saavad. NATO on loodud oma liikmete kaitseks. Tee oma putsis korrumpeerunud slaaviriik korda, muidu kraabid järgmised 20a EL ukse taga ja jälle nutuvõru suu ümber"-iba ajama.
Nagu ...
Nagu ...
Mu maailma alustalad kõikusid ja mida ma räägin, et kasvõi halvad ütlemised-uudised, ikka tore hormoonid liikuma saada?! See wtf, Pärnits, kas Putin maksab sulle?! oli trauma, ebapärlikarp oli trauma, peab ikka lapse isale ütlema, et lapse saad, ükskõik kui jäle tema ja võimaliku ütlemise oletatavad tagajärjed ka oleksid, oli trauma, ja kuigi koerakaka saagaga tegelt ei olnud traumat, sest mul oli nii väga: "KUI lollid ja vastikud te olete?!?!? Pff, täiesti uskumatu ... aga samas mul on raudne veendumus sel kohal, et mina olen parem, on absoluutselt absurdne kaitsta oma prügikasti võõra prügi eest, kui seda pole meeletu hunnik, mille tagajärel pole sul endal enam prügi kuhugi panna", ei saa öelda, et ebameeldiv poleks olnud.

Vähemalt sain aru, miks ma teen selliseid asju endaga, kirjutan avalikult asju, mis toovad kaasa kurjad vastused, kirjutan avalikult Pärnitsa postituse alla, kuidas misMÕTTES ... 
Sest koerakaka teemal tuli mulle paar PM-i ma-leian-et-toredatelt inimestelt,  kuidas nad on minu poolt, ja nüüd Pärnitsa asjus tuli ka. Mõned PM-id ja mu lemmiknaine on ta postituse all sama wtf kui minagi.
Ja mul on okei olla. 
Ehk hakkab tilkuma valus hormoon, ent kui mingi ergastav-rõõmustav sinna otsa tuleb, mul on tõesti väga hea olla. 

Et ... jah, maailmas on uskumatuid idoote, üks või kaks või neli inimest võivad osutuda hoopis teiseks, kui ma arvasin - ent kogu maailm ei ole siiski järsku muutunud arusaamatuks ajutuks paigaks, kus keegi ei mõista mind ja on kohutav üldse eksisteerida. Rabelen vesiliivas ja appi, appi, ma arvasin, et siin saab elada, aga ei saa. 
Kui on mõned, kes mõistavad, mõned, kes on sõbralikud ja kaasamõtlevad, mul on kohe parem. Kergem. Ehk ma olen ikka Pärnitsa osas täiega halva üllatuse saanud, aga mul ei ole tunnet, et kogu maailm on arusaamatu ja mu arvamised täiesti mööda; mõtlen ja tunnetan nii veidralt, et loomulikult valesti, vaid teised said tema osas samasuguse üllatuse osaliseks. Mitte ainult mina oma veidra mõtlemisega ei ole võimatult valede hinnangute küüsis, vaid samamoodi olid teisedki. 
Muuhulgas väga toredad teised. 

Aga suht heaks läks hommikul, kui need teised reaktsioonid ilmusid. Varem, öösel, sain migreeni, veidra õõnes tunde roiete all ning taga ja siiamaani on ikka natuke hirmus.
Sest ... sest KUIDAS maailm nii teistsugune on, kui ma arvan? Kuidas päriselt on olemas hulk inimesi, kes kaitsevad elu eest oma prügikaste ja teiste õigust samuti oma prügikaste kaitsta?! Kuidas inimesed päriselt arvavad, et ma pean ise enda peale kutsuma jubedused, millele mõtleminegi iiveldama ajab, arvavad, et minu ere valu ei ole üldse teema võrreldes kunagi kellelegi võibolla saabuva võimaliku valuga, ja ma pean ise sinna valu sisse sukelduma, sest nii on Õige Teha? Seadusega kooskõlas pealegi... Kuidas inimesed päriselt mõtlevad, et raha on mingi tähtis asi ja "kas ma olen piisavalt rikas" peaks olema lapse saamisel ikka oluline küsimus?! Kuidas ükski normaalne inimene saab arvata, et  ukrainlased peaks olema õnnelikud, kui midagigi saavad, iga riik ainult iseenda eest ja NATO ju kaitseb oma liikmeid, ongi absurdne oodata, et liigutaks lillegi kellegi teise jaoks?!?!
Mida?! Miks inimesed nii mõtlevad, miks inimesed inimesed on, mis maailmas ma elan???????

Ja siis on mul päriselt õudne. Praegu sellele mõeldes on päriselt õudne. 
Mis maailm see on, kus niimoodi mõtlevad mu arust täitsa targad ja toredad paistnud inimesed?! Ma arvan, et nad on mulle mõistetava ja toredana tunduva mõttemaailmaga ... ja siis selgub, et nooooooooooooooo ei. 
Ma hindan nii mööda! Ma ei saa millestki aru ja mu ümber võivadki olla aint kollid, lihtsalt mina lihtsameelse ja suuresilmse naiivitarina arvan, et toredad inimesed!
Ja vat sellistel hetkedel on need lahked PM-id, sõbralikud kommentaarid ja "mina mõistan sind täiega, kuigi avalikult ei taha seda öelda" kulda väärt. Siis tuleb: "Ma olen mõnes osas eksinud, aga mitte kõiges. Osad inimesed ikkagi mõtlevad samamoodi kui mina ja on toredad."

Tegelt mõtlesin K-st ka kirjutada. Kuidas olen endaga ikka niiiiiii rahul jms - aga olen liiga kettas. Kunagi teinekord.

Teisipäev, 24. mai 2022

Varesele valu jne

Huvitav, mitu korda ma olen antidepressante maha jätnud, saanud sellest hirmsa päevi ja päevi kestva pearingluse ja imestanud, mis värk, pea käib jubedalt ringi, miks küll?
Nagu ... mul on hea mälu küll. Aga ta võtab sisse ikkagi ainult emotsionaalselt olulisi asju ja lugusid ning süütab tulesid-helistab kelli, kui meenub, et ah! Jah! Muidugi! Mis toob kaasa, et kuna pearinglus hakkab oluline olema, kui kestab juba kolmandat päeva, olengi ka enne täis jahmatust ja segadust olnud, ent vot seal kolmandal päeval tuleb juba meelde, et õige-õige, sedasi on ju iga kord! 
Segadus ja arusaamatus kaasa arvatud. Mitu korda ma olen juba netist leidnud, et sertraliinist võõrutumisel on pearinglus tavaline? Mitu korda on mu omad sõbrad-tuttavad pärinud, et kas SELLES ei või asi olla, ning mina vastan asju stiiilis: "Õige jah, ma üldse ei mõelnud"?

Oeh, väga väga naine, OEH!

Aga energia hulk on ikka täiesti tummakslööv. Hoolimata jubedast pearinglusest teen päevas poole rohkem asju kui varem ja ei ole isegi täiesti läbi omadega pärast, vaid saan veelgi valida asju, mida teha. Noh, selle asemel, et mitte suuta magada, mitte tahta üldse midagi teha ja siis civ - noh, ehk viib mu tasakesi tasemele, kus vähemalt magada saab - on nüüd "vbla loen raamatut, vbla kirjutan, vbla teen isegi süüa.". 
Ega ma enam looda, et selline asi kaua kestaks, ent ka lühikest aega on tore =)

Jah, võtan juurde ka. Olen isegi sellega peaaegu rahul.

***

Eelneva entusiastliku jutu ajal hakkas mu pea valutama. Esimene annus migreenirohtu ei teinud midagi, nüüd teise peale tasakesi hakkab parem. Nii teen teooria ümber: mitte et ma "jaksan nii palju rohkem, enne kui suren!" vaid "saan veel halvemini aru, millal surema hakkan ja teen seepärast veel rohkem üle piiride!"
Aga noh, asja hea külg: migreenirohu teine annus tundub toimivat. 
Ei ole (veel?) hea, aga on parem. Ja noh, pärast seda, kui esimese annuse peale üldse midagi ei muutunud, valu läks vaikselt tugevamaks nagu enne ravumitki, on see ilmselgelt hea uudis.

Aga mida veel märkan ja märkasin juba enne AD-dega lõpetamist: olen sotsiaalmeedias palju sõnakam, rohkem postitusi, rohkem kommenteerimisi. Ja vähemalt mulle endale on see
a) tuttav - umbes aastal 2011 või 2012 märkasin enda juures samuti, kuidas ma ei taha magama minna, kui pole mingit märguannet maailmalt, et olen olemas. Tollal arvasin, et otsin oma olemasolule kinnitusi, aga täna adun, et tahtsin väikest müksu oma hormoonide pihta, et olemine oleks stabiilselt parem.
Sest kõik mõjub. Nii kompliment, halvastiütlemine, arutlus mullegi huvi pakkunud teemal - misiganes. Hormoone, andke mulle hormoone, karjub väga väga naine kuuldamatult ja aina otsib postitades ja kommenteerides inimeste tähelepanu. 
Nüüd on täpselt sama: muidu läheks magama, aga keegi võiks enne veel midagi öelda!
b) veidi piinlik: väga ebacool on sedasi rabeleda
c) aga ikkagi tore. Sest näitab, et ma jälle loodan midagi - nt et elu võiks pidevalt hea olla, mitte et kannatan ära ja see on juba hästi.

Tahta olulistelt teistelt tähelepanu ja hoolimist on HEA asi. Kui ma seda enam ei taha, olen alla andnud ja leidnud, et elu ongi jäle, pole midagi teha. 

Laupäev, 21. mai 2022

Ehmespehmed uned - või siis ikka üldse mitte pehmed

Ärkasin korra selle peale, kuidas mu käsi oli täiesti ära surnud, sest kass magas selle peal. Käisin kempsus, jäin uuesti magama, sest nii pagana unine - ja kurat, JÄLLE ärkasin selle peale, et käsi oli ära surnud, sest kass magas selle peal. 
Ainult teine käsi.
Viimase unenäo lõpuosa oli tänaval käimine ja igasugu esemete ülestõstmine, otsides laskesuustajate kaotsiläinud asju. (Oli varasuvi nagu praegu ja laskesuujatajad polnud veel viimast võistlust lõpetanud, unenäos polnud selles mingit vastuolu.) Ja üks kuramuse kass, välimuselt nagu Rentsi oma, kusi mu kinda peale. (Jah, mul olid ka kindad.) Labakud. Valged tumehalli mustriga. Kassipiss seal peal oli roosa piserdus, millest järeldasin, et kass oli eile peeti söönud. 
Kedagi tahtsin ka suusakepiga lüüa, aga keda, täpselt enam ei mäleta. Kindlasti mitte kassi, aga võibolla kassi perenaist, kes tuli inisema, et mida ma seal teen ja mh ja äh.

Lisaks nägin kaht mitte-eriti-õudset õudusunenägu. Ühes üritasid mingid naabrid tulla mu korterisse arusaamatult esikusse tekkinud teise ukse kaudu ja ma vihastasin viimaks nii hullusti, et hammustasin väga kõvasti midagi, mis vist oli lapse käsi (naabrid oli paks ülbe pereema, kõhn ebamäärane taustal toimetav pereisa ja lapsed vanuses umbes neli kuni kümme). Mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, ei karjet ega nuttu, aga mulle jäi suhu päris suur tükk ... midagi. Sõrmenukk?

Kerge zombierünnaku vaib oli sel nende minu juurde tungimisel juures küll muidu. Ehk ma ei tahtnud neid oma koju mitte seepärast, et võõrad, vaid seepärast, et ilmselt ohtlikud.

Isver, selle ühe mitte-eriti-õudse  õudusunenäo üleskirjutamisega läks teine meelest. No ma tean, et ta oli.
Nende kahe unenäo põhjal on juba selge, et ma pean naisi oluliselt hirmsamateks kui mehi. Just selliseid tüüakaid umbes viiekümneaastasi. Meestega pole mul elus eriti agressiivset vastasseisu olnud, olen pea kõik jamad meestega leebe naeratuse ja leplikusega endale ise kaela tõmmanud. Aga viljakuseast väljas valjuhäälsete tigedate naisterahvastega on mul pea igal pool, kus elanud olen, probleeme olnud.
Nad on kõik sellised tüsedad ka, mingi ... maitea, eluloogika? Teatud meelelaadiga naised söövad end mõnevõrra paksuks ka? 
Aga miks neil kõigil tumedad juuksed olid või on? Sest teatud meelelaadiga naised kalduvad pead tumedana hoidma, olgu nende loomulik juuksevärv milline tahes? Igatahes ...

Tartus Kroonuaia korteris elas üks sihuke esimesel korrusel (ma olin kolmandal) ja ma olen saanud sõimata nii täiesti neutraalsete tegude ("Kuule, mis sa haugud?" täiesti sõbralikult nende koerale, kes majanurga juures ketis) natuke vähem neutraalsete tegude (ma jätsin Tütarlapse õue vankrisse magama ja tulin ise tuppa, laps ärkas, hakkas nutma ja ma ei kuulnud kohe kolme minutiga, mille peale naisterahvas intensiivselt reageeris) ja täielike pahategude (oli varakevad, mul olid puud otsas, raha muidugi ei olnud ja ma varastasin ikka mitu sületäit) eest.
Ma väga ei häirunud, sest no kuna esmalt olin saanud sõimata oma riietuse, koeraga rääkimise ja meessoost külaliste eest /kellest üks oli mu vend ja üks mu isa ja ülejäänutest magasin ka ainult ühega/, ei tundunud tema pahameel ükskõik mis teemal mulle tõsiseltvõetavana.
Türil olid meil alumised naabrid, kelle meespool oli ärajoonud võdisev onuke, kellele ma meeldisin ja kes tõi mulle korra toorest liha. Kilekotis. See püsib kogu mu elu jooksul saadud veidrate kingituste nimekirja  eesotsas. Polnud isegi korralik käntsakas, vaid siuke ... suht pekine pikk lõik  Rulli keeratud. Muidugi võtsin vastu. Ma olin vaene, suur tükk toorest liha tähendas täiesti head lihatükkidega kastet, mille kohe samal päeval valmis tegin.
Vanamees ei meeldinud mulle, aga kuna ta ei avaldanud otse mingit armastusevärki ja ma ei saanud traumat, et ilge vabisev ätt arvab, et tal võiks minu juures šansse olla, ok.
Miks ma rõhutan tema vabinat - ükskord läksin mööda, kui ta trimmeriga mingit teeäärt puhastas, ilmselt Türi linna antud töö, ja ta oli nii purjus, et kukkus selili maha, trimmer taeva poole. Ma vaevasin kõvasti pead selle üle, kui suur oht on ennast sedasi rõvedalt vigastada ja mu jaoks on ta "mees, kes värises ja tuikus nii hullusti, et kukkus trimmeriga ümber.". 
 Aga alumiste naabrite naispool, maadam mustaks värvitud juustega, muide oluliselt paremas konditsioonis kui mees, jälestas mind täiega ja tormas pidevalt üles, karjudes mu peale vene-eesti segakeeles, et jube lärm ja tal väikesed lapsed ei saa magada. (Ilmselt pidid need lapselapsed olema, selgelt ei olnud ta vanuses, kus tal endal väikesed lapsed olnuks.) Mingi värk oli ka Moskva ja viiekroonisega, aga seda ei suuda ma enam meelde tuletada. Mäletan ainult oma reaktsiooni: "Täiesti napakas!"
Jube lärm oli minu laste tegevus, muuhulgas tõesti ka madratsil hüppamine, aga mitte kordagi ei toimunud tema sööstud ja karjumine ööajal, vaid kuskil alates poole seitsmest õhtul kuni kümne kanti ikka õhtul. Ma jälle ei võtnud teda kuigi tõsiselt, ehkki mind natuke häiris ähvardus võtta ühendust mu korteriperemehega ja et ma olen sealt korterist kohe läinud. 
Muide, kui ma viimaks ära kolisin, ütles too korteriperemees mulle võtmete üleandmisel, et ma olin oivaline üürnik, nii tore. 
Ilmselt mängis kaasa, et ma tegin remondi mõlemas toas ja koristasin kõik väga hoolega ära, kui lahkusin. Ja et mu ema maksis üüri, nii et see laekus talle igal kuul õigeaegselt. 
Vat Keilas esimeses korteris oli hoopis altmees hirmus ja tüütu. Tal oli (on) naine ka, kõhnuke poisipea ja maheda häälega venelanna, aga tollega mul probleeme polnud. Noh, korra tuli ta kell seitse hommikul ukse taha kaebama, aga kuigi polnud enam öörahu aeg, oli häda arusaadav, sest Totoro oli oma sünnipäevaks saadud hiigelsuurt konti närima asunud ja kolistas sellega umbes iga minuti tagant. 
Aga mees ...
Nojah. 
Ma pidin ju rääkima, kuidas mehed on mul suht ükskõik, aga naistele vastu astumine nõuab sisemist jõudu ja julgust? Üldse ei sobi mustrisse, et ma seda meest ei talunud ja ta käis umbes igal aastal minuga pahandamas, mõnikord ka kolm korda kuus. Aga vähemalt viimasel korral, kui ta tuli kurjustama, et mis mõttes ma panen oma toast maha kistud tapeedi maja prügikonteinerisse, nüüd ei lähe kaas kinni, sellest võib trahv tulla, mida tema küll maksma ei hakka, ma hakkasin vastu ja phmt ütlesin, et olen nii palju fakke juba ära andnud, et I have no more fucks to give ja kui vaja, eks ma siis maksan trahvi, aga üldiselt kõik see ei huvita mind üldse. 
Aga siin, uues korteris, on loomulikult üks tädi me seina taga teises trepikojas, kes käis algul inisemas, et palju müra (ja esimesel korral tegi seda, kui kell oli umbes pool 11 laupäeva öösel, kui EI kehti ametlik öörahu, me nihutasime seda kuramuse hiigelkappi), siis lasi end häirida Poeglapse vihastest repliikidest ja kergest karjumisest arvutimängu taga, ja viimaks lubas enam mitte tagasi tulla, vaid politsei kutsuda. 
Kuna ma kujutan päris hästi ette, mida arvab politsei müra-pärast-väljakutsest, kus ei ole valju muusikat, haukuvat koera ega pidevat röökimist, vaid ratastega tooliga sõitmisest tõusev "müra" ja vahel mõned kõvema häälega öeldud asjad stiilis: "Go-go-go-go!", ma olen phmt kergendunud. 
Vähemalt ei pea pidevalt välisukse vahet käima ja võõraste-inimestega-suhtlemise soomusrüüd selga tõmbama. 
Ehk siis: minu filosoofia elukohtade osas ei ole: "Omg, ma kolin omaette metsa, teised on nii vastikud!", minu oma on: "Mind ei huvita ega sega, mis teie teete, kuni teie tegevusest mulle otsest vaeva pole stiiilis vesi tilgub laest. Mind ei huvita isegi, kui te sodite mu välisukse välispoole täis või tantsite öö läbi mu pea kohal, rääkimata sellest, kui kaua ripub teie pesu nööril või kuhu te pargite. Ärge teie häiruge minust. Lihtne.
Kui häirute, aga väljendute sõbralikult ja viisakalt, ühtlasi olete häirunud põhjendatult, ma liigutan lille ja isegi oksi te heaks. Ent  kui te pretensioonid on ebamõistlikud, ei liiguta ma mitte midagi ja kui veel palju pinda käite, hakkan tõsiselt mõtlema, kas mitte te uksematile pissida."

Lisaks olen viimaselt päevadel näinud unes, et sünnitasin beebi, aga jäin just sünnituse ajal magama ning pärast sain sülle mingi juba riides ja väga suureks (vähemalt kahekuuseks) kasvanud lapse. Kuigi ta oli väga tore ning rõõmustas mind hirmsasti, mul oli siiski tunne, et wtf, mult rööviti täiesti arusaamatul kombel sünnituskogemus. Mis mõttes ma lihtsalt jäin magama nii sügavalt, nagu oleksin minestanud, ja ärkasin, kui kõik oli juba juhtunud?

Ja eile öösel elasin oma pisikeses korteris ning ühel hetkel avastasin, et mida paganat?! Väikese toa tagaseinas oleva suure riidekapi tagant läheb tuba edasi! Tegelt on see kokku päris suur tuba!
Ja kui ma selle üle rõõmustasin ja toas ringi käisin, jõudis mu teadvusse, et toa tagaseinas on uks. 
Lõpuks leidsin sealt veel neli tuba ja pole kindel, kas seegi oli kõik, aga ühtlasi leidsin ka kaks teismelist tüdrukut, kes seletasid, et sotsiaaltöötaja oli neil keelanud seal minu pool käia, olid hästi kurvad, vabandavad ja alandlikud ja mida tegi unenäomina? Kas ta tegutses lahkelt ja hoolivalt?! Nõup, unenäomina oli juba vaimustusega sisse võtnud, et tal on nüüd NII SUUR KORTER, kuigi ta ka mõtles: "See peab unenägu olema, päriselt sellised asjad ei juhtu. Jep, see on unenägu," ja kui ta siis avastas kaks teismelist tüdrukut, ta mitte ei olnud: "Oh, me mahume siia kõik ära, nii palju ruumi!", vaid: "Ma ei üürinud poolt korterit, vaid terve! Ma lähen kohtusse!!!"
Ehk see oli unenägu "nõme vanamoor on peidus ka mus endas!"
Mhmh, mulle on ka mitu korda öeldud ja olen nooremas põlves isegi mõelnud, kuidas olen sarnane tolle vanaemaga, keda jälestasin. 
Aga ma ei tea ... nii nõme olen ikka ainult unenägudes ju?

Palju intensiivseid unenägusid. 
Palju mõtteid. 
Ma nüüd mõtlen neid edasi. 

Kolmapäev, 18. mai 2022

Ellujäämine

On maikuu, suur toomepuu ... no seal on selgelt õiepungad, jah? Nii et mingi aja pärast on ta uhke ja õisi täis. 
Kirjutan seepärast, et olles natuke aega keerutanud blogides, tumblris, Goodreadsis ja fb-s, tõdesin, et uut on nii vähe, et üle tunni aja seda lugedes KUIDAGI välja ei venita. Ent mul kulub korralikuks ärkamiseks, pausidega hommikusöögiks (esmalt üks apelsin, pirn või kiivi, hädapärast kõlbab ka tomat või klaas mahla ja  umbes tunni pärast siis selline toit, mis toidab) ja kohvi joomiseks umbes kaks-kolm tundi. Kuigi kulutasin osa aega, lugedes Simaki "Linna", oli lõhesai isegi tegemata veel ning siis tuli pähe, et kui internetist eriti midagi lugeda pole, võib ju kirjutada! See on sama lõbus!
Ja nüüd ma siis kirjutan. 

Üldiselt mõtlen, et peaks AD-dest loobuma, kuni veel saab, ja mõned orgasmid korjama, enne kui jälle rõvedaks läheb. Algus on tehtud, kaks nädalat võtan juba pisemat annust. Kuid olen tõbine. Piisavalt, et ma tunneksin, kuidas on vaja Sinupretti, on vaja Septoletti ja vahel harva ajab ka köhima. Mhmh, ma tean, olen alailma haige. Aga ikkagi tundub mõte AD-de võtmise täielikust lõpetamisest ajal, kui olen haige ja mul läheb haigusega ALATI tuju halvaks, enesaboteerimisena. 
Nii et ootan veel veidi, kuni ainult HTP5-ga läbi hakkan ajama. 
Ausalt, mõte saabuvatest orgasmidest ajab mu rõõmsaks isegi ilma, et need kohe praegu võtta oleks :D Orgasmid on nii toredad!

--- oi, nii palju rõõmsaid mõtteid!

Mul tegelt enne oli selge põhjus MITTE kirjutada. 
Sest ma jälle vihastasin selle peale ja tolle peale. OMG, kirjanikud peavad ikka nii palju taustatööd tegema ja kontseptsiooni looma jne - mina vist ei ole kirjanik järelikult.
OMG, kass tahetakse magama panna, südametud inimesed! Kes saab ta endale võtta? Ühtlasi kogume raha tema 4000 eurot maksva operatsiooni jaoks, pärast ta tagumised jalad ilmselt enam ei liigu, aga elust rõõmu saab ikka tunda. Lisaks loomulikult ei anta teda peresse, kus mõeldakse, et kass võib õues käia, sest jube tähtis on, et ta ELUS oleks võimalikult kaua. Elukvaliteet on ... mis see üldse on? Tal peab toit, paid ja soe tuba olema, miks ma arvan, et põnevus, seks ja ohud täisväärtusliku elu juurde käivad???
Ühtlasi mõtlen ma igaühest, kes oma sünnipäeva puhul teeb korjanduse mõne kassivarjupaiga heaks, kohe kolm kraadi halvemini. 
Ei, mu kass ka ei käi õues. Ja on kastreeritud, sest ta on varjupaigast pärit. Aga me elame kortermajas suure tee ääres, aknad on tänava poole. Siin teda õue lasta ei oleks "kui halvasti läheb, jääb ta auto alla". Siin oleks "kui hästi läheb, ei jää ta veel mitu aastat auto alla". 
Nojah, kui vihased mõtted üles kirjutada, vihastan jälle. Vihastasin. Eriti vastik on see kassikummardamine. "Neil ei pea olema vinge elu, aga ma tahan, et nad kõik elus oleksid. Hästi palju kasse! Või noh, loomulikult peavad nad olema sigimatuks tehtud, pole vaja planeerimatuid kassipoegi. Kes teisiti mõtleb, on südametud elajad!"
Ehk oli mu esialgne tunne õige. Ei tasu. Kas inimesed muutuvad vähem napakateks, kui ma sellest kirjutan? Kas juhtub MIDAGI head seepeale?
Eip. Ainult ma ise vihastan.
Röstsaiad on otsas, aga natuke kohvi veel alles. Kirjutaks veel midagi head lisaks orgasmilootusele ...

Mulle meeldib hirmsasti Simaki optimism. Kuidas tema lugudes on olulised inimesed ilusad ja head (hingelt ilusad) ja üldiselt on kõigel alati soe lõpp. Jah, ta võib ju mõnes mõttes uskuda, et inimene on hirmus loom, aga ta lood ei ole depressiivsed, lootusetud, masendavad, vaid vastupidi. Loogika ja hea süda võidavad. Mis siis, et "võit" pole alati ... noh, näiteks ellujäämine. Kui surrakse heal meelel, rahulikult ja vaikselt, on see ka hea ju!

Lisa: ma mõtlen, et vbla ma peaksin sõnastama ära selle ellujäämise-elamise vahe minusugstele madala hormoonnõristusega eksemplaridele. Sest mu jaoks on olemuslikult jabur idee enesetapu halb olemisest ja et elu on iseenesest väärtus. Kõik see "Ma ei taha, et minu pärast loomi tapetakse" mu arust ÜLDSE ei päde. Pädeb "Ma ei taha, et minu pärast teistel - ka loomadel - halb elu on."
Surm on täiesti teine teema. Elu lõppeb sellega alati ja mu arust pole eriti vahet, mis kellaaeg, mis kuupäev või mis aasta selleks surmahetkeks just saabunud on. 
Ja sealjuures on hästi oluline ka see, et MINU elu seepärast halb ei ole, et teistel hea peab olema. Kui mul on raske taimetoitlane olla, ma lihtsalt ei ole. 
Lihtne. 
Kui on tunne, et olen maailmale liig, on alati valik ära surra. Sest ellujäämine-olgu-või-tulgu-ükskõik-mis, EI ole väärtus. 
Elada peab HEA olema!