esmaspäev, 5. detsember 2022

Diivanil oigamise tõdemused

DISCLAIMER: Eneseanalüüs. 

Tegelt ma ei tea, millal eneseanalüüsi puudutavat eelhoiatust kasutada, millal mitte - ma kirjutan ju alati veidi ennast analüüsides?
Aga seekord on mul vähemalt PLAANIS kirjutada, kuidas vahel eneseteraapia ikka aitab.
Üldjuhul ei tee mõtlemine midagi mu meeleoluga, emotsionaalne seisund lihtsalt ON - välja arvatud, et praegu on viimased päevad selgelt ja tugevalt olnud ahastava meeleoluga, aga kui ma hulgale asjadele lihtsalt ei luba endal mõelda, ON parem.
Ma ei hakka siia kirjutama, millele ma ei mõtle, sest see oleks ju neile asjadele mõtlemine, aga peamised antidoodid võin küll kirja panna:

* pole minu asi
* ma ei suuda teisi ära parandada
* mu lapsed saavad hakkama paremini kui ma ise
* kõik saab korda
* ära põe
* mul ei lasta ära surra
* mõnikord mind peabki aitama, et mul hea oleks, ja see on okei
* ma ei ole täiuslik - keegi ei ole
* võta vabalt

Ei saa aru, mis on teistmoodi, välja arvatud et nüüd on mul ravimid peal ja ahastus on selgelt sellest, et mul on neli päeva pea valutanud (täna hommikul sain valu ainult ibukaga maha, nii et neli, mitte viis - ibukaga ohjeldatavat valu ma pärisvaluks üldse ei loe). (Oot, selle üles kirjutanud, hakkan taas peavalu tundma. Ma üldse ... arrrgh!)
Valu ikka tapab täiega. Ma ei saa ARU, kuidas inimesed, kel on phmt lakkamatud valud, saavad säilitada eluisu ja -huvi. Ma LIHTSALT ei taipa. See ei ole ju võimalik?! Kui sul on valu, mis valu nime väärib, sa tahad, et see lõppeks?! Ometi?! Ju?! Kuidas on VÕIMALIK elada pidevas valus ja mitte surra tahta?????
Ainus viis, kuidas ma seda võimalikuks pean, on arvata, et ju neil siis eriti valus ei ole. Selline ... ebamugav ainult.
Muuhulgas olen viimastel päevadel ära söönud 9 migreenitabletti. Need aitavad - aga kahjuks liiga lühikeseks ajaks. 

Olgu, veerand tundi hiljem võtsin sumatriptaani sisse. Sest mida kauem oodata, seda aeglasemalt ja kehvemini see mõjub ning tegu ei olnud juhuliku valuhooga, mis peagi ise üle läheb.
Jaa, nüüd läheb veel aega, kuni valu taandub.

Mismatahtsingiöelda: aga see, mismoodi praegu õnnestub hoida meeleolu talutav, kui lihtsalt mitte mõelda teatud asju, teeb natuke arusaadavaks kõik need inimesed, kelle arust teraapia aitab.
Lissalt ma oskan sel moel ja maal end õnnelikumaks mõelda juba ammu. Ammu-ammu-ammu. Tõsi, need avastused on enamasti tulnud PR - enne ma ei arvanud, et mul midagi viga on, ja ainult oma mugavuse jaoks tegutseda näis mõttetu ja isekas. Alles kui tuli: "Kuulge, ma läksin RONGI ALLA, ma olen ikka haige ju!", mul tuli ka tunne, et oma õnnelike mõtete eest hoolitsemine on tähtis.
Ega ma enne arvanud, et mul on õigus oma sita enesetunde vastu võidelda. Kõik sita sõin ära, sest peab ju maitsema! Kui ei maitse, oma viga, seal on raudselt toitaineid ja eriti kui mulle serveeris mõni sõber, oli veendunud, et see on kasulik. Sest nad ei taha ju mulle halba ometigi.

Väga raske on iseend usaldada, ikka veel.
Vbla on enda mitteusaldamine nii sisse kasvanud, et olengi surmani sihuke - proovin paremini, aga ikka löön kõhklema. 

reede, 2. detsember 2022

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!

esmaspäev, 28. november 2022

Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

neljapäev, 24. november 2022

Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 


Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda. 

teisipäev, 22. november 2022

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

laupäev, 19. november 2022

Rrrrraisk

Ma võiks teha nimekirja tavatarkustest, mis mind närvi ajavad. 
Ainult et see ilmselt ei oleks lõplik. 
Antud hetkel - olgu, neli minutit tagasi - see:


Nii palju valesid eeldusi näivalt lühikest ideed kandvas lauses. 
Ja noh, ma peaksin pime olema, et MITTE näha kokkukõla mu viimase postitusega. "Tee nii ja sul ei ole vaeva!"
Mhmh, leia rõõmu. Murtud jalaga on kehv käia, õpi terve olema, saab kohe palju toredam. 

Ma ju tean, et on hästi. Minu elus. Isegi pomelot ostsin, ei pea ainult riisirooga ja hernesuppi sööma. K on tore ja mu lapsed oivalised.
 Lihtsalt ma ei tunne sellest rõõmu.
"Õpi siis tundma!"
Äkki te õpiks kaasa tundma neile, kes ei saa lihtsalt otsustada õnnelikuks hakata?

Täna just oli vestlus Tütarlapsega.
Mina: Ma olen nii väsinud!
Tema: Maiusta siis ja maga!
Mina: Oot ... 😊 aaa, sa oled ka nende inimeste killast, kes arvavad, et magamine aitab väsimuse vastu 😊 Oh sa süütu suveaja lapsuke!
Tema: Ee ... ma projekteerin.
Mina: See on kuidagi levinud arusaam üldse, aga mul on väga nii, et unine ja väsinud pole üldse samad asjad.
Tema: Mm, mul enamjaolt on see, et "väsinud" tähendab tegelt, et ma tahan, et mul ei oleks tuleviku vastutusi ega asju, aga et ma poen tuppa ja magan ja väldin kõike, ärevusega töötab ka vahepeal.
Mina: Ma olen kogu aeg väsinud, lihtsalt vahel rohkem kui muidu, ja mu jaoks tähendab see eeskätt: "sitt on olla, aga midagi parata ka ei saa."

Ma ei tööta nii, nagu arvatakse inimest töötavat. Ja ma vihkanvihkanvihkan tunnet, kuidas antakse soovitusi ja kui ma jälle ei suuda neid täita või täidan, aga ikka on sitt, ning mu järelduseks on: "Ma olen valesti, ma olen vale, ma ei peaks olema."
VIHKAN. 
JÄLESTAN.
TÜLGASTUN.
Kõvemat sõna kui "tülgastus" pähe ei tule. Aga igatahes, kui selline sõna on, mhmh, kehtib antud teemas täielikult.
Et ma ei peaks nii tundma?
Oh, vennad ja õed, kuidas ma tahaksin seda mitte tunda! Vihkan! Jälestan! Tülgastun! Lihtsalt nii krdi keeruline on otsustada, et mis ei tööta, sest mina olen imelik, mis ei tööta, sest see ongi jobu arvamine ja ei saagi töötada, ja mis võiks töötada, kui ma ainult natuke rohkem vaeva näeksin. Pinguta! Näe vaeva, siis hakkab tööle! Kui ei hakka, sa pole piisavalt vaeva näinud!
Ma hakkan nutma juba ainult sellele mõeldes. 
Mitte metafoorselt, praegu on juba pisarad silmis. 

See on nii halb!!!!

kolmapäev, 16. november 2022

Peab piisama

Vaatan sarja. 
Extraordinary Attorney Woo.
Autistist, kes on ühtlasi juurafänn - ja vaalafänn - ning alustab tööd juristina. 
Misasi, muidu, on attorney? Kas meil üldse on mingi muu sõna selle kohta kui "jurist"? Advokaat? Attorney ongi advokaat?!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Igatahes, ta niisiis alustab tööd advokaadina. 
Ja on nii autist. Raamatu järgi, kõik omadused: füüsiline kohmakus, ei vaata inimestele silma, ei talu tugevaid helisid, kõigutab end, stimmib, ei taha puudutada, erihuvid, toit peab olema äratuntav ja turvaline - mis aga meelde tuleb, tema kohta ka kehtib.
Ja ma tunnen temaga nii kaasa. Identifitseerun täiega. 
See on veider, sest erinevalt temast olen mina mitteäratuntavalt autist, minu omapärad on tagasihoidlikud ja kuigi ma vestlemise asemel monoloogin rõõmuga (vt seda võrgupäevikut, eks ole) ja mul on sadamiljonit kiiksu ja ma väsin inimestest ära, ega mulle peale vaadates ei ütle ära, et aa, autist. 
Peab asjadega hästi kursis olema - kõige parem, ise autist olema - et seda ära tabada. 
Ja ometi ma vaatan seda sarja ja tunnen korraga, kuidas mulle käib pinda liiklusmüra ning kuidas ma ei saa aru inimeste väikestest sotsiaalsetest žestidest - ma ei ole KUNAGI aru saanud sellest, kui keegi minusse armunud on. Ja selle teise poolena pole ma kunagi aru saanud ka sellest, et teine EI ole minusse armunud ega isegi näe mind ideelise seksuaalpartnerina - ja kuidas ma elan peamiselt omaenda pea sees. Väljaspoole ulatub sellest ainult väike osa. 

Võibolla on see lihtsalt väga hästi tehtud sari. Peategelane peaks ju olema kaasaelatav ja siis nad on suutnudki vormida ta korraga kaasaelatavaks ning samas üliselgelt autistlikuks?
Au sel juhul. 
Hästi tehtud, Korea õed ja vennad.

Lisaks tegin kaneelirulle, mida tuli ootamatult palju. Nagu --- poole rohkem, kui ma arvanud oleksin. Olen päev otsa saiu vähemaks söönud, kõik näeb välja nagu sai juba, aga minu meelest pole poolest kogusestki jagu saanud.
Poeglaps?
Sõi ka kaks, jah. 

Aga jah.
Vbla on mul Woo Young-Woo osas ühtekustunne, sest ta on ka täiesti hämmingus inimuhete ja inimeste suhtumiste osas. Ta hoolib küll ja temastki hoolitakse, ent samas ei saa ta ikkagi midagi aru, teeb haiget, saab haiget ja saavutab ka vaatajas sisemise ohke. "Ta ongi meil selline"-reaktsiooni. 
Me saame aru, et ega ta paha pärast.
Mis samas ei muuda ... asju. 
Võibolla arvaks tema ka (jaa, ma saan aru, tegelane ei ole päris inimene), et tema ometi kellelegi haiget ei tee. 
Kuigi isegi mina olen ühe erandi sisse võtnud. 
Nimelt mehed, kes minusse kiiresti armuvad. 
Ma saan aru küll, et neile on valus, millise õudusega ma neist eemale põrkun. Aga no samas - see on koht, kus ma ei saa end kuidagi muuta. Sest minu vastikus ja õudus on absoluutselt siirad. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb!
Ainus, mida ma teha saan: mitte enam selliste suhetega proovida. 

No kuna ma enam ei looda, et rasedaks jään, saaks ainult mehe õigel ajal jalge vahele, vbla siis rohkem ei tee nii. Mitte et meeleheide väiksem oleks, aga lootus on väiksem. Ja kui ma ise saan haiget (uskuge, see jälkustunne ON valus), mees saab haiget ja titte ka ei saa, pole nagu pointi üritada.

Kui mul on parem olla, K sobib. Kst piisab.
Aga ajuti on halb. Jalg hakkab jälle valutama (praegu on masin küljes juba; selgelt on muster seal, et kui on emotsionaalselt sitt, hakkab ka kehas haiget tegema ja laamendama), hing hakkab jälle valutama, on hirmus ja üksildane ja kurb. 
Nagu praegu.
Ja siis ma mõtlen tallegi õudusega. 
Et see ongi siis parim, mis mul olla saab. Inimene, kes nunnutab mind, kui mul on hästi, aga pageb jubedusega, kui on halvasti, ja kui ma peale käin, survet avaldan, vihastab. 
Nojah. 
Katerina ütles oma võrgupäevikus, et ta ei soovi enam midagi, sest kõik soovid on täitunud, lihtsalt mitte nii, nagu tema tahtis. 
Minu soovid ei ole täitunud. 
Kusjuures kõige hirmsam on, et need polnud isegi soovid - mul oli kindel usk, et küll need asjad tulevad, vaja ainult ära oodata. Kirglikud suhted ja palju lapsi. Võib aega võtta, aga küll tulevad.
Isegi 37-38-39 aasta vanusena veel arvasin, et vaja ainult endas kindel ja visa olla. See on ju minu ainuke elu ja ma nii väga tahan - küll klappima hakkab!
Ja nüüd olen 42 ja saan aru, et ei. Ei tule. Kunagi. 
Mu keha on kohe menopausis ja mu hing demiseksuaali oma ja mõlemad on jäävad suurused, mis ei lähe üle.
Mitte.
Kunagi.
Ei saa mul olema seda elu, mida arvasin enda omaks. 

pühapäev, 13. november 2022

Üksikisik on põhijõud

Kuna mul on vestlus-, taju- ja isegi kirjutamispartneriks K, olen aru saanud, et ma vaatan loen kirjandusteoseid (ja vaatan filme ja sarju) teistmoodi kui osad.
Või siis vastupidi, osad või isegi paljud - karta võib, et jube paljud - loevad/vaatavad teisiti. 
Ehk
mind huvitavad tegelased.
Põhimõtteliselt on fännfiktsioonid mu jaoks oma alustusteosega üsna samaväärsed, kui nad karakteritäpselt kirjas on, ning alusteose ainus kaheldamatu voorus ongi, et selle jaoks ning sees on tegelased välja mõeldud. 
Aga tegelased on peamine.
Tegevus on lihtsalt miski, mis peab ka olema, et tegelastel midagi teha oleks ja et me saaksime jälgida, kuidas olud neid mõjutavad ja mismoodi nad arenevad jne. Keskkond on veel kaugemal, see peab olema, et tegevusel kuskil toimuda oleks. 
Põhimõtteliselt väga ebaoluline. 
Ma kirjeldan ka ainult nii palju, kui vaja on, annan need detailid, mis olulised, ja lasen ülejäänu lugejal ette kujutada.
Et see on lugejale raske? Ota ... päriselt?
Mina küll kujutlen automaatselt ja mind ainult segab, kui olen ette kujutanud pakse siniseid kardinaid ja siis selgub, et need on lendlevad oranzid.
Kui päike paistab neist läbi ja tolmuterad tantsivad loiult õhus, on kirjeldus õigustatud. Aga kui ma lihtsalt loen, et ahah, ripuvad seal oranžid kardinad, riiul on viie vahega ja sealt paistab arvukalt erivärvilisi raamatuselgi ja ... krt, ma ei saa. =)
Järgmisena ma oleksin jõudnud põrandani ja mul tuleb kohe, et ühes nurgast natuke kääksuv või et on libe ja varba all on tunda parketiliistude vahesid, ehtne parkett, mitte mõni laminaat ja ... Ma ei saa, ma ei suuda, ma ei OSKA kirjutada, et põrand oli hall ja seinad hallid, lagi valge ja laeliistud ka hallid.

Olgu, lõpetan oigamise teemal "keskkond" - tahtsin ainult öelda, et ma kirjutan seda, mis tunnetuslikult ja meeleoluliselt oluline, aga mul ei ole mingit - mitte mingit - tungi kirjutada  asju, mis lihtsalt on. 
Sest ... need ei ole ju üldse olulised? Natuke ka mitte.

Nii

Aga põhimõtteliselt lugu, kus on Gimli, Legolas, Boromir, kääbikud (tegelikult ma ei ole ses osas eriti nõudlik - võivad üsna suvalised kääbikud olla), Eówyn, Galadriel, orkid ja kurjad kehatud, ent tahte ja loomusega vaimolendid ja mille kirjutas Tolkien, oleks minu jaoks meile praegu teada Sõrmuste Isandaga igati samaväärne samasugune lugu, mis siis, et seal puuduks igasugune sõrmusetemaatika, keegi isegi ei mainiks Mordorit, stoori keerleks hoopis muude asjade ümber ja ei mingit Gandalfit ega mingit Aragorni. (Nad kuidagi pole mu jaoks üldse olulised - Gandalf loeb mälestusena "Kääbikust" ja Aragorn hakkas mulle esimest filmi vaadates meeldima, ent omaette seal raamatus on nad mulle täiesti pohh.)
Võibolla Moria kaevandused ja Lothlorien võiks ka sees olla. Aga muu ... Guglunk? Ungoliant? Denethor? Theoden? Saruman? Sauron? Arwen? Elrond? Frodo? Sam? Vabalt võite kõik maha võtta, ma ei tunneks puudust, ja kõik süzhee-elemendid, mis nendega koos käivad, loomulikult samuti. 
Mu jaoks on olulised tegelased. Sellised, kellega ma kaasa tunnen, kelle tunded mu veres kaasa kaiguvad.
No olgu, Faramir ja tema loo-elemendid võiksid ka raamatusse jääda.
Aga muu on pisiasjad-pisiasjad.
Phmt taust. 

Päris mulle ei ole kriitikana kirjutatud nii blogides kui lausa artiklites, kuidas ma loon vinge maailma, aga jätan selle kasutamata. Tegelased tegutsevad kuskil maailma sees mingeid pisikesi asju tehes, aga keegi neist isegi ei mõtle suurelt ja raamat jääb poolikuks. Pinged jäävad lahendamata.
Ja minul on: "Aga ... aga ... aga see ONGI ju point? See ONGI ju see, mida üks lugu peab tegema? Näitama tegelast keskkonnas tegutsemas?  Keegi krt ei ela ju suurelt maailma muutes, me elame elusid maailma sees, mitte maailma ümber tehes???"
Ja ma ei saa aru, mismoodi peab mõtlema, et lugu, milles maailma ümber ei tehta, poolikuna tunduks. Selline mõtlemine tundub mulle natuke õudne ja palju rumal ja iga kord, kui keegi jälle selle jutuga tuli (enam pole ammu tulnud, sest pole värskelt eriti midagi paberil ilmutanud, 2022 jaanuaris oli viimane lugu Vikerkaares), mul tuli nüri tapahimu peale.
Kuidas te NII ÜLDSE aru ei saa?! NII ÜLDSE?!

Minu lugu on tegelased. 
Sündmused on selleks, et tegelasi avada ja arendada. 
Ja ma ei saa, ei oska, ei taha teistmoodi kirjutada!

Oot, sellest on ikka aega möödas, kui mulle viimati öeldi, et teistmoodi oleks vaja. Nii et mida ma siin ... aaaa! 
Olgu, see oli selline umbsõnaline tagasiside, et võis üldse mitte minu pihta käia. 
Aga kui käis ja PÄRISELT ma olen selle isiku meelest laia silmaringi, isikupärase loomingulise käekirja ning suhteliselt tagasihoidliku karakterikujutusega kirjutaja, ma ei hakka rohkem isegi vaidlema. 

Lissalt ... haavavamalt oleks raske öelda.  
Nagu ... tegelased on ainus, millest ma hoolin üldse. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad. Olgu need pisiasjad loogilised - kui ei ole, ma hakkan tõmblema.
Kuid sündmused on olemas ainult selleks, et tegelasi näidata!

kolmapäev, 9. november 2022

Ühiskond, mine persse oma teadmistega

Mida paganat?!
Nagu TÕESTI!!!!
Selgub, et hüpotees "depressioon on serotoniini ainevahetuse haigus" on HÜPOTEES. 
See ei ole kindel. (Siin on link selle aasta juulist pärit päris heale artiklile, mille ilmatupika abstrakti ma isegi läbi lugesin, ja mis räägib, kuidas serotoniinipuudus ei tundu olevat oluline depressiooniteema.)  Hullem, viimane analüüs, mis "kinnitas kindlalt" serotoniinihüpoteesi, avaldati 4. novembril ja  ei kinnita tegelt sittagi. 
Kuidas ja miks, kirjutatakse siin
17 katseisikut. SEITSETEIST!!!!!!

Aga mulle polegi see nii tähtis, sest mulle on täiesti uueks avastuseks tõsiasi, et "mis on depressioon" tegelikult ei ole vastatud küsimus. 
Nagu ... aa, seepärast ma ei olegi "õige depressiivik".
Sest keegi kurat tegelt ei tea, mis on depressioon ja selgelt siis ka mitte, milline peaks olema Õige Depressiivik! Ma JÄLLE olen komistanud selle otsa, et ühiskonnas arvatakse midagi, minuga see ei klapi, järelikult olen mina valesti - ja ei, EI. 
Ühiskond teab valesti tegelikult.

Krt, ma võiksin end usaldama õppida =) 
Tähendab, ma OLEN teinud sel suunal tohutuid samme, ma usun iseennast ja oma kogemusi palju rohkem kui varem. Ütleksin lausa, et enam kui pooltel kordadel hindan omaenda tundeid, teadmisi ja hea-halva tunnetust üle selle, mis mujalt tuleb.
Aga kuidas ikka ja jälle, IKKA JA JÄLLE selgub, et asjad, mille osas ma mõtlemata otsustasin, et minu tunded ja hinnangud ei ole adekvaatsed, sest ma olen liiga imelik, selguvad tegelikult
päriselt
päris ühiskonnas
samuti minu kahtluste osas kahtlased olevat. Lihtsalt seda vaatekohta enamasti ei teata.
Säärane avastus on ikka iga kord uimaseksvõttev. 
Fakk.

See oma tunnete usaldamine on küll ses osas kahtlane värk, et khm, positiivsete tunnete usaldamine ja vastu hambaid, sest reaalsus jne. 
Ma võiks selle toonase "misMÕTTES te ei arvagi, et see on avaldamist väärt"-värgi blogis avaldada, ent kuna meeleheide kadus ära (tänud, Betamax), ei ole enam tunnet, et vaja on, pean, näitan, olen.
Ja siis võib ta juba samahästi ka seista. Vbla tuleb kunagi mingi hea idee, mida temaga teha.

Aga lissalt ... jälle on juures üks asi, mida "kõik teavad" ja siis selgub, et mkmm.
See ei ole mingi kindel asi, tõestatud ja päris. See on oletus. 

Ühtlasi: selgub, et Betamax on phmt sünteetiline dopamiin. Tahtsin dopamiiniravi?
Sain.
Aitab hästi pealegi =O

esmaspäev, 7. november 2022

Karvad peas

Teate, mis on eriti ärritav vaesuse puhul?
Ma ei saa endale uut juuksevärvi osta, mõtlemata "aga siis tuleb kuu lõpus rohkem kerjata".
Mis tähendab, et elan oma luitunudlilla peaga ja ei muuda midagi.
Tõsi, ega ma väga tihti nagunii üle värviks, sest selgelt need heledaks kiskuvad osad on need, mis varem blondeeritud, ja blondeerimise vastu pole muud teha, kui maha lõigata, kui piisavalt kasvanud on. 
Jaah.
See sõnastatud tõdemusena paneb mu muidugi mõtlema, kas mitte jälle omajagu maha lõigata. Olen juba korra seda teinud, kuid võiks jälle. Eesmärgiks on ju kõik blondeeritu kunagi ära likvideerida.
Teisalt: ise on selja tagant kehv. Seiklused kahe peegliga ja värki. 
Hm. 
Aga kui ma tahan?

***

Hmm-mmm. Ei ole ei märkimisväärselt parem ega halvem kui enne.
Nah, tuleb ikkagi loota/eeldada, et kui mul jälle rahaliselt vabamad ajad saabuvad, teeb juuksur mingit huvitavat asja ja ma maagiliselt omandan laheda pixie--välimuse ebamäärase kodutehtud-väljakasvanud veidi lokkis poisipea asemel.
Muidu see lilla värv meeldib mulle.
Sellist lillat, avastasin mõne kuu eest, müüakse ka püsivärvina ja ma juba näen, kuidas täpselt see Selveris müüdav toon massidesse on tunginud - ka ühe umbes seitsmekümneaastase keemilistel lokkidel oli seda kasutatud..
Aga ma ei kurda. 
Lihtsalt naeratan äratundvalt, kui taas mõnd juuksevärvi-õde kohtan.

Poeglaps on ka leppinud.
Ma olen ajapikku selgeks saanud, et ta häirub ootamatutest muutustest (mitte ainult minu välimuses, vaid igal pool kõigis asjades), ent kui ta on nendega ära harjunud, pole enam probleemi. 
Et tal on lillade juustega ema? No ... aaa, on jah. "Ega see mulle väga ei meeldi, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele."
Mäletate - vbla ei mäleta, ma vist tegelikult ei pannud isegi kirja siia - kui ma hullusin ja heitsin meelt, kui saabusin koju blondi korraliku bobiga ja poeg oli: "Iu! Karen!" 
Mina langesin ahastusse ja lõikasin endale kiire poisipea.
Noh, ilmsesti mängis kaasa, et ma ise ka selle väga kontorikorraliku bobi osas kahtlev olin tegelikult, ent ma reageerisin üle samuti.
Talle tuleb lihtsalt aega anda, küll ta lepib. 

Aga jah, kuna ma ei pannud tookord kirja, vaid ainult pildi, siis: tulin juuksurist koju ja Poeglaps vaatas mind õudusega. 
"Nii halb! Sa näed välja täpselt nagu Karen!"
Ma kügelesin, ent no kui Karen siis Karen. Iga kord, kui poeg mind nägi, pööritas silmi ja tegi mõne tähenduse.
Mul tuli kurbus peale, panin rätiku pähe. Kui olin kolm tundi rätikuga käinud, sähvatas: aga kui ma ise lõikan endale veel halvema soengu, ma võin ju IKKAGI rätiku pähe panna! Midagi pole kaotada!
Ja lõikasin ära.
Poeg oli: "See on veel halvem."
Kuid ma ise olin üsna rahul ja pähe ta jäi. Rätikut ei pannud. Ülejärmisel päeval oli poeg ka juba harjunud ja enam ei kommenteerinud.

Lillaga läks veits kauem. Neli päeva kuskil.
Ma lasen Tütarlapsel üle lõigata. Praegu pikkus on õige, aga ma ise ju ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi korralikult ja aeglaselt teha, ma lõikan viis korda keerdu keerutatud salke ja olemas. 
See pole PÄRIS see, mida korraliku juuksuritöö all silmas peetakse. 

laupäev, 5. november 2022

Kuidas ma und näen

Hea meelega kirjutaksin siiia midagi, aga migreen.
Kusjuures sumatriptaan on VALU peaaegu maha võtnud. On ent raske halb tunne, tardumus, midagi ei taha ega suuda teha, isegi trükkimisel liigutan minimaalselt sõrmi. Päris räme. 

Kurk ka valutab.
Ei, vahelduseks seekord palavikku ei ole, aga ma panin kogemata jälle kõik oma resursid hakkkama ja muidugi on nüüd sitt. 
Panin hakkama = mul oli õudusunenägu. Pärast mida ma ootasin kolm tundi, enne kui uuesti magama läksin. Ja siis magasin jälle närused kolm tundi, sest kõht tühi - ma sõin öösel kausitäie müslit, aga sellest ei piisanud. 

***

Natuke parem.
Vähe, aga ma siiski mõtlen, kas mitte teiega jagada seda õudusund. Sest ... ega ma ei näe õudukaid mingis normaalses võtmes. Mitte et hirm on surma saada ja põgenen. Heh, ma olin veel täiesti laps, suguküpsus polnud veel saabuma hakanud, kui pöörasin end sedasorti õudustele unenäos vastu ja ütlesin: "No olgu, tapa mind ära, aga ära haiget tee!"

Minu õudusuned on tavaliselt keerukamad ja rõve tunne nendes EI tule hirmust surma saada, vaid vahel sellest, et ma ei saa absoluutselt aru, mis toimub, aga mida iganes ma mõtlen, selgub, et olin liiga optimistlik.
Läheb halvemini. 
Ja vahel selgub, et mitte keegi ei hooli minust, ma olen mingi suvaline tükk mateeriat, mis unenäoinimestele ainult närvidele käib.
Kui noor ja laps olin, nägin palju neid "mul on pissihäda, aga kemps on ilma seinteta ja kõik vaatavad" või "mul on seljas ainult lühike pusa, aluspükse pole ja ma ei saa aru ka, kas kõik näevad või on mu pusa allapoolekiskumine palja tagumiku siiski nende silma eest varjanud ja nad peavad mind veel normaalseks"-unesid, aga sellest olen üle kasvanud, et häbi on. 

Nii et nüüd on mul keerukamad õudusuned ja see viimane, pärast mida ma isegi uuesti magama ei läinud, ei olnud isegi õudne enamik aega. 
Lihtsalt mõjuv. Ja lõpulause - umbes "ma olen põrgus elanud, ma tean" - oli kuidagi väga jube. 
Seda ütles-mõtles vist alternatiivreaalsuse mina ideega, et vot MINUL on halb.
 Ja ega ma väga vaidelda eri saanud ega tahtnudki, mhmh. 
No olgu, ma siis võtan loo enam-vähem kokku.

Alustame unenäo päris-reaalsusega. 
Ma olin üsna selline, nagu päriselus. olin oma ema majas-lapsepõlvekodus, tegin seal mingid asju. Linaga oli kaelas imik, kes oli minu ja ma mõtlesin temast kui oma lapsest, kuskilt ei selgunud, et temaga veel keegi seotud oleks. 
Aga seal unenäos ja samuti nagu mina kohalikel külas, oli K. Kellega meil olid üsna samasugused suhted kui päriselus: ebamäärane vist-paar-aga väga veidralt.
Ja me läksime tülli korralikult. Miks, polnud vist oluline, oluline oli tüli formaat. Mina karjusin tema peale ja ahastasin, ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Ütles mõned mõnevõrra sapised asjad ning käis sõbralikult mu emaga ja teiste majasolnutega (ma ei mäleta, kes, aga keegi oli) rääkimas ja kui mina jälle hakkasin, ohkas ja kõndis varsti minema. 
See oli väga ränk. Ja selle ränkuse pealt vahetasin maailma. 
Ma ei mäleta, kas beebi jäi või ei, igatahes ei pööranud ma enam talle tähelepanu. Olime ikka mu ema majas ja ma ei saanud õieti arugi, et olen maailma vahetanud, ainult K soeng muutus drastiliselt. Tema normaalsest kiilaspeast tihedate kuldsete kiharatega sätitud soenguks. 
Üpris parukalikuks.
Ka meie suhted ei muutunud, ikka mingi ebamäärane vist-paar, me olime tülis ja ma IKKA ei tea, miks - see polnud ilmselt oluline. Kuigi natuke oli seotud sellega, et kas ma talle siis midagi ei tähenda.
Üritasin minema kõndida. Oli talv, korralik. Teed olid kinnitambitud lumega kaetud, majad ja puud sellise paar-päeva-vana, aga ikka üsna kohevaga,  aga ma kas ei tundnud teid ära või ei tahtnudki päris minema minna, lihtsalt ootasin, et K ema juurest lahkuks, misiganes - ma igatahes tiirutasin majast mitte eriti kaugel. 
Lume lõhn oli ka.
Olgu, igatahes tuli K mingi pika, pikkade vehkivate kätega sõbra seltsis mulle järele, ja me tülitsesime edasi. Tema jätkuvalt nagu keeldudes üldse tunnistamast, et midagi on valesti, suhtumisega: "Mida sa tõmbled," mina ... no väga ärritatult. Ja tasapisi imbus mulle sellest alternatiivreaalsusest meelde, et meil on K.ga lapsed, juba päris suured, alla 10 pole ükski. Neist üks on vaimse puudega. Ja K ei tule meie koju, elab kuskil omaette, vahel annab näole, vahel ei. Ta ei ole nende lastega omast arust eriti seotudki ja tal on oma elu ja mida ma üldse tahan temast, tema tahab ju aint minuga natuke seotud olla, aga mitte mingeid valusaid raskeid asju, dohh?
Mina läksin kirglikuks. K ei läinud kirglikuks. Aga K sõber läks VÄGA kirglikuks, vehkis kätega ja lõi mulle kogemata oma suure vehkiva käega silmaauku. 
Käsi oli millegipärast veel rusikas kah. 
Kaotasin teadvuse, aga vaatlejamina ikka vaatles, nägin und edasi. Nägin, kuidas K hakkas kiirabi kutsuma, aga kogemata kutsus hoopis politsei. Politsei arreteeris kohe tema sõbra, sest tol oli vägivallategude ajalugu, mina vedelesin maas ja nägin parallelselt nagu filmis neid minu ja K kolme last, kellest üks arengupuudega, ent seda vastuvõtlikum kõigile emotsioonidele, värises, nägu krampis. Nad olid kuskil Mustamäe korteris, kus me siis elasime, ja kõik nad olid kuidagi ... noh, vaimselt tardunud. Ei teinud midagi, aint ootasid, et keegi (no ilmselt mina) koju tuleks.
Ja siis mu unenäoline vaatlejamina mõtles midagi sinnakanti, et see esimese reaalsuse mina ei tohiks üldse viriseda, tal on kõik väga hästi, ja: "Ma olen ka põrgus elanud".
Ei olnud väga tore unenägu, ausalt. 

Et ... ma juba ammu tean ja mõtlen sellele, kuidas meil K.ga on tegelt väga hästi ja mul on temaga hea ja tema pärast tundub maailm kohe kõvasti talutavam jne. Aga ...
Aga selle unenäo intensiivsus ja selge teade :"Kui teil oleks ühised lapsed, oleks nii, kas sa seda tahaksid v?" oli tuikumavõtvalt kohutav. 

Naudi seda, mis on, ära taha muud, see oleks veel märksa halvem.

Ma olen seda enne ka mõelnud. Aga jah. Selgelt. 
Normaalsete inimeste jaoks on "hea", kui miski läheb eriti hästi või mõeldakse ennast õnnelikuks ja jee.
Minu jaoks on "hea" "parajasti pole halvasti, jess". 
Ilmselgelt sealt tuleb tohutu dissonants ja miks ma nii hullusti tunnen kõigi: "Võta elu nagu ta on, ära eelda"-soovituste suhtes. 

Sest minu baasolek ei ole "Oh, kui ma midagi ei eelda, ongi hea". Minu baasolek on "Ma ei eelda midagi. Kõik on halb, miks üldse elada."

Lõpetuseks pilt koerast ja kassist, kes lamavad suht apaatselt.
Nad ei saa eriti hästi läbi. Nad ei saa ka eriti halvasti läbi. Nad peavad üksteist pereliikmeteks, aga samas nad ei meeldi eriti teineteisele. 
See on kuidagi ... noh, mina ja elu, noh.
No see on, jah. Kuulub minuga kokku. Aga vahel lööb ta mind mingi põhjuseta, sest ma lihtsalt ei meeldi talle.  

teisipäev, 1. november 2022

Kirg

Üldiselt ma ei jaga siin asju, mis Loteriile kirjutanud olen, kui millegipärast eraldi jutuks ei tule. Aga selle kogu kohta tulnut jagan. 
Sest nii radarite alt läbi lennanud. Keegi peale autorite lähiringi nagunii ei teagi, et sihuke kogu olemas on. Ja see on väärt ja see on väärt ja see on VÄÄRT, kurat!

Muidu olen päris rahul nende antipsühhootikumidegs. 
Miski muu pole muutunud peale selle, et mul on parem olla.
Ja noh. Mulle sobib. 
Jah, ei ole sellist vajadust kogu aeg TEHA, nagu just-äsja-enne oli, ent pea ei valuta. Jah, ei ole nii elavaid unenägusid nagu siis, aga PEA EI VALUTA.
Ning ON parem olla.
Lakkamatu tunne "Paremaks ei lähe, see ongi parim mis võiks olla, aga see on vaevu talutav ju?!" on vahetunud tunde vastu: "Paremaks ei lähe, ongi nii hea, kui võiks olla ... jap, ok, see on talutav." 

Mis on ÜÜRATU erinevus.
ÜÜRATU!!!!

Kas ma kasutan palju karjumist ja hüüumärke? Ma tegin seda enne ka.
Kui üle loen, tavaliselt kärbin umbes pooled välja, parandan normaalseks. Aga ma isegi mõtlen kirglikult, kirjutamisest rääkimata.

Njah. 
See on selgelt "jooksen iga hormooni järel, mis vähegi nõrguma hakkab" ja siis kehitan arusaamatuses õlgu, kui järjekordse "ma üldse ei kannata konflike"-inimese otsa sattun. 
Mu oma tütar on ka selline.
Konflikt on hea, mõtlen mina, konflikt on elu, konflikt on sada korda parem kui teeselda ju?!
Tegelikult ma saan neist lepitajatest ja leplikest ka aru. Kui võimalik, minu arust tasub samuti ära (ehk "kõik on tegelikult head ja targad inimesed, lihtsalt pisiasjad-pisiasjad"), lepitagem ja leppigem. 
Aga niipea, kui mus ärkab usk, et teine EI ole hea või tark või mitte kumbagi neist, ma kaotan täielikult huvi ühisosa leida ja tahan ainult kaussi sõita. 
Kaotan TÄIELIKULT.
Mitte midagi ei jää alles.

Sest kirg teebki elu alles elamisväärseks ja kui on põhjust kirglik olla, fakkjee.
Välja arvatud praegu, kui muidu ka täitsa talutav on. 

Aga jah, jah, seal postituse alguses on link mu luulelugemiskogemusele ja JAH. JUST. KIRG, kogu aeg rebiv, ründav, raevukas kirg igal pool tundub neis naistes ka elavat, kes nood luuletused on kirjutanud. 
Kõik on kirg. 
Ja ilma kireta on nii kohutav, et võtad/võtan/võtsin ka selle kire süngema poole. 
Kirg koos valuga on veel hea.
Kui on ainult valu, kordades palju valu, valu ruudus, valu kuubis - vat siis on paha. 

pühapäev, 30. oktoober 2022

Omnom, nämmnämm jne

Jätsin antidepressandi ära ja pärast kiirabi järgmisel päeval on juba lill. Öösel kahel korral kempsus käies veidi tuikas pea, aga ibukas (200 mg) sisse ja hommik täiesti valuvaba. 
Poeglaps vaatas mind murelikult: "Kuidas su enesetunne on?"

Aga kuna enesetunne oli hea, tõusin ja asusin kuumi kahe poolega juustsaiu tegema.
Ahjus saab ühe poolega saiu, mis minu meeles igati head on.
Aga poeg armastab mul neid, kus sai on kahelt poolt praetud ja krõbe, ent juust nende vahel küll sulanud, ent mitte küpsenud, pehme ja õrn, ja ma teen neid talle.
Tema ise teeb endale peamiselt makarone. Ta on SUUTELINE tegema igasuguseid toite alates nendest samadest juustusaiadest kuni toredate mahlaste šokolaadikookideni, ent kuni väga suurt häda ei ole, teen kas mina süüa või teeb tema makarone. Varem praadis pelmeene ka, ent pärast üht kogemust halvaks läinud hapukoorega (kusjuures ma lasin talle selle kogemuse sihilikult ja teadlikult osaks saada, et ta õpiks - ei tasu teha uut hapukoorepakki lahti, kui vana veel poolik, see vana läheb halvaks muidu) ta enam pelmeene ei tee. 
Väga pika näoga on nõus sööma, kui mina teen. 

Tütarlaps tõi meil viimate külas käies kaasa makroone. 12 eri sorti makrooni Angeelika Kangi kohvikust, kusjuurest igaühest neist võeti kolm ampsu - üks pojale, üks tütrele, üks mulle, mitte tigimata selles järjekorras. 
Minu lemmikud oli passioon, kookos-vanilje, laim+piparmünt. Poja lemmikud olid mustikas, rabarber-maasikas ja passioon. Tütre lemmikud jäid saladuseks, välja arvatud et passiooni marulise heakskiitmise peale oli ta: "Oo, mm, see on tõesti väga hea!"
Mitte kellelegi ei maitsenud šokolaadi ja karamelli omad. Ega astelpaju, aga seda pole isegi kodulehel enam näha.
Kui see nüüd tegelikult pihlakas polnud.
Aga passiooni oma võin tingimusteta ja väga soovitada!
Laim-basiilik oli ka päris huvitaval moel hea. Aga neutraalne-häid oli veel palju.
Ukraina ega eesti omi ta ei toonud. Sest - noh ilmselt oli ta kogenud, kuidas ma muidu igal pool ainult ukraina makroone söön, sest tahan ukrainlasi rahaliselt toetada, ja üldse et degusteeri ega mõtle, kas need mulle ka kõige rohkem maitsevad tegelikult. 
Sest nagunii on head! Otseselt HALBA makrooni pole ma elus veel saanud. Kuigi kahtlemata mu toiduteadlik tütar on vahel urisenud, kui kuskil makroonis suur suur õhuauk sees, et sellised tegelikult ei tohiks makroonid olla. 
Aga Antoniot ei koti.

Kuigi need šokolaadi- ja karamellimakroonid olid pettumused.
Pistaatsia oma oli ka pettumus, aga mitte seepärast, et ta oleks halb olnud, lihtsalt Poeglapse lemmikud teiste kohvikute makroonide põhjal olid pistaatsia omad ja siis ta küttis meid ka üles, aga see oli tavalisel moel hea ainult. 
Mitte nagu passioon =)

Õhtune lisajutt ehk eriline komm neile, kes postitust taasloevad =D:

Mõtlesin veel selle üle, kuidas palju raskem on vaene olla, kui süüa teha ei oska. Näiteks mina saan sinki tatralisandiks pikendada, seda koos sibulaga - ohtra sibulaga - praadides, aga inimesed, kes ei oska süüa teha, söövad tatart lisandita või lepivad vbla hapukoorega. 

Veidi haavusin, kui Jüri Kolk oma blogis minu kommentaari peale ütles, et kui tema vaene oli, ta ei ostnud kunagi võid (ega margariini). Sest ma ei suutnud tollal adekvaatselt vastata, aga mu küsimus oleks: "Aga millega sa siis küpsetasid? Saiakesed ja koogid ja pirukad tahavad ju kõik võid?!" (Või küpsetusmargariini, aga kui mõistsin, et võiga tuleb palju parem, keeldusin edaspidi margariiniga jändamast. Nüüdseks juba umbes 20 aastat. Mis siis, et odavam, aga mu vaev on nii palju väärt küll, et anda tulemuseks HEA söök, mitte midagi läbi häda söödavat.)

Nüüd mõtlen omaette, et ju ta ei küpsetanud.
Ja siis, et selgelt sai ta niisuguseid valikuid teha, sest tema lapsed ei elanud koos temaga. 

Sest lapsi on ju vaja hästi toita. Mitte et söötegi kolm päeva järjest hapukoorega tatart. Neil on halb ja seda halbust minu emasüda (ooo, ka minul on emasüda!) välja ei kannataks. Pigem õpin süüa tegema.

Või noh.
Õppisingi. 
Kuigi tegelikult õppisin juba ammu enne lapsi. 
Mulle meeldib see. 

reede, 28. oktoober 2022

Miks peab nii olema?!

Kolmas päev peavalu.
Ei ole tore. 
Enne kui karjatate: "Jäta need rohud ometi ära!", informeeriksin teid sellest, et tegu pole esimese, kolmanda ega isegi kümenda sedasorti juhuga. Võib kolmekümnes olla. Võib ka neljakümnes olla. 
Mis on eriline: millegipärast ja kuidagi pärast sumatriptaani kasutuselevõttu pole selliseid hooge olnud rohkem kui 1-2. Võibolla kolm. 
Igatahes vähe.
Ja ma ei mõelnud nende üle pikemalt, kurvastasin ainult: "Miks migreenitablett ei toimi? Mis minuga on?" ning kogu moos.

Aga nüüd mõtlen. 

Sest ... sest juba kaks päeva ENNE perearsti juurde minekut kadus halb tunne ära. Ma olin tohutult töövõimeline ja tõhus ja suutsin umbes kõike. 
Ja siis tulid ravumid otsa. 
NII SELGELT on tegu depressioonist täiesti motiveerimatult väljalendamisega ja üles-üles-üles. NII SELGELT muutusid unenäod laksust pikkadeks, põnevateks ja meeldejäävateks. Kogu mõtlemis- ja tunnetusprotsess muutus ja ma tundsin selle muutuse ära.
Mhmh, muidugi on varem palju kordi niimoodi olnud - muide, "Sulavesi ja vereside" on sellise tunde peal kirjutatud. Kiiresti, paar-kolm päeva - ja lõpuks tuli väga vähe muuta.
Nojah, ja samasuguseid kuradi kolme-, nelja-, viiepäevaseid, isegi nädalasi peavalusid on samuti varem olnud. 
Maaniline periood. 
Jah, see tundub nii õige. 
Olengi bipolaarne.

Novembri lõpus on mul psühhiaatriaeg.
Seekord on mul küll eelmisel korra tõttu kahtlus sees, kas õnnestub talle kuidagi edastada, kes ja mis ma olen, aga proovin ikka. Mul on valmis mõeldud väike sissejuhatav kõne teemal: "Mul oleks hea meel, kui te selgitaksite oma seisukohti, miks ma teie meelest selle või teise diagnoosi alla sobin (või ei sobi). Sest ma täiesti möönan, et ma ise võin asju näha cognitive bias vaimus, vääralt või tugineda oma järeldustes vääratele eeldustele, kuid samas ma ei valeta teile ja üritan anda oma parima. Kui ma ei oska käituda nagu normaalne inimene, tuleneb see sellest, et ma ei OSKA, mitte sellest, et tunnen end tegelikult hirmus hästi, aga ütlen, et halvasti, sest millegipärast tahan. Ma ei näe, et kumbki meist võidaks midagi sellest, kui ma teie mõtteprotsessi ei tea."

Pea valutab ... aga see tegelikult - tegelikult - no TEGELIKULT on ju nii? - ei ole nii hull, kui näiteks migreen.
Sest see praegune peavalu ajuti taandub või lakkab täiesti. 
Siis tuleb jälle tagasi. 
Vahel taandub minutiteks, vahel ainult kümneks sekundiks. Ent sellist ahastust-masendust kui migreen ta oma katkendlikkuse tõttu kaasa ei too.
Üritasin täna hommikul Poeglapsele seletada, mismoodi on.
"Vaata, migreeniga on halb olla. Selline raske, halb, iiveldab ja isegi kui parajasti ei iivelda, on halb. Aga see praegune valu on küll tugev ja terav, aga muidu on mul täiesti hea olla. Kui valu välja arvata, on hea."

Üks kindel erinevus on veel. Selline, mida saab ka "objektiivselt" kindlaks teha.
Migreeniga ma ei saa magada. Ei jää magama, sest valus on. Päris krdi jube oli enne sumatriptaani just seepärast, et öösel ka magada ei saanud ja ma võtsin igast kreisisid valuvaigistikokteile, et uinuda suudaks. 
Dolmen+paratsetamool nt oli üks toimiv meetod.
See - ma ei tea, mis ma talle nimeks peaksin panema? Maaniapeavalu, lühidalt Maiu? - laseb magada. Kuna ta vahepeal taandub, siis jään selle taandumise ajal tuttu ning nii kõvaks enamasti ei lähe, et uuesti üles äratada.  

Kaheldamatu ja hirmus Maiu miinuskülg on, et valukeskuse aktiveerumine vallandab migreeni. Nii et sumatriptaan kulub IKKA ära, ainult valu see ära ei võta. Lihtsalt raske hirmsa tunde. 
MITTEvõit.

Ja ma olen nii väsinud valutamisest. 
Nagu ... miks niii olema peab? Miks ma ei võiks oma elu valuta veeta? Mõned inimesed ju elavad nii, et valus on ainult vahel harva? Miks mina selline ei ole?!

kolmapäev, 26. oktoober 2022

Esimesed muljed uute rohtude pealt

5 päeva uute rohtude peal oldud.
Emake maa, ma olin taas UNUSTANUD, et end sedasi tunda saab. Et võibki päriselt niimoodi, et kellegi pahane pilk või tundlikku lauselõppu kirjutatud "vahet pole" ei kõiguta ÜLDSE. Mitte et ütlen endale, et pole minu asi, ma tõesti ei pea seda hinge võtma, ja siis ei võta, vaid päriselt ei huvita.
Vabalt võib juhtuda, et ei märkagi. 
Ja ei ole "no hea küll, võitlen päeva lõpuni ja elan, krdi kangelane olen!", vaid päev läheb mööda ja kuigi kordagi ei ole energilist "oh, lööks maailma uppi!"-tunnet, pole ka tunnet, et peaks üldse maailma uppi lööma või oleks vaja oma olemasolu õigustamiseks midagi teha. 
Täiesti segadusseajav. 
Kuid meeldiv, ei vaidle. 
Elu, mida ei tunne lakkamatult nagu liivapaberi kraapimist, vaid mis möödub suhteliselt märkamatuna. Võiks öelda "libiseb mööda".

Jaa, väga mõnus.

Igasugused asjad tunduvad mõistetavad. Näiteks saan aru, kuidas inimesed unustavad midagi teha. 
Sest kui lakkamatult ei kraabi, mõte ja tunne kogu aeg ei toppa, nii et edasiminekuks tuleb  survet avaldada, vaid lihtsalt libiseb, juhtubki, et libiseb mööda
Pole meeles. Ununeb, päevad läevad ja ootamatult õhtu ongi käes.
Ma märkasin alles järgmisel päeval, et unustasin ühel hommikul (eile) tableti võtta. 
Nagu ... sihukest asja pole mul juhtnud umbes viimasel 9-l aastal.
Jah, vähemalt kaheksal neist on hommikune tabletivõtt teema olnud, kuigi vahepeal oli tableti asemel HTP5 kapsel. Ja jah, ma olen umbes neljal korral hommikuse tableti võtta unustanud, aga kunagi lõuna ajal või vähemalt õhtul on alati meelde tulnud. Mitte et vaatan järgmisel hommikul tabletilehte ja olen hämmeldunud, sest võetud on üks ühik liiga vähe. 
Nüüd täpselt nii juhtus. 
"Kulunud tablettide arv peab olema paaris: hommikune ja õhtune. Aga on paaritu. Ja eile õhtul ma võtsin, see on mul meeles. Nii et ... nii et eile hommikul siis ei võtnud? Hämmastav!" 

Peab nüüd meeles pidama, et tablettide arv peab olema paaritu ja pidama vastu oma autistlikule ihale veel üks tablett vahele jätta, et õhtuse rohuvõtuga alati paarisarvuni jõuda.
See on mulle teema - paaris ja paaritud arvud tekitavad erinevaid sisetundeid ja paaris on kuidagi --- lõpetatum. 
Paarisarv lilli matustel on täpselt minu sisetundele sobiv. =P

Väsinud olen ikka kogu aeg. Vbla isegi rohkem kui varem. 
Jalad on pehmed ja pea on pehme. 
See lihtsalt morjendab mind vähem.

Aga peavalu (krt, sellise tatise ilmaga tuleb pea alati - isegi kui ilm iseenesest pole mulle vastumeelne, midagi on õhurõhuga ilmselt, mida mu keha ei salli) morjendab sama palju. 
Oeh. 
/Sumatrpaaaa-aaan?!

reede, 21. oktoober 2022

Ei tea ka

Üks asi juhtus.
Ei ole eriliselt halb asi. 
Ei ole muidugi ka eriliselt hea. 
Lihtsalt: aga nad näevad mind niimoodi? JÄLLE?! Äkki ma hindan siis ise midagi valesti? Oot, kui seestpoolt vaadata, mis paistab?
Ja krt. Just praegu paistab, et natuke võib neil pointi olla. 
Sest ...
Midagi on. Ma kaua aega olen pidanud seda, et tundun väljastpoolt vaadates energiline ja kui ma omast arust "vormis olen", natu isegi üleintensiivne, "nad väljast ei näe, mis sees on"-olukorraks. Naeratav depressioon ja "nad lihtsalt arvavad valesti, tegelt olen väga depressiivne ja samas sellega elama harjunud".
Aga meenutame, et kunagi mõtlesin aastaid järjest, et olen bipolaarne. 
Nüüd kirjutas juba teine arst mulle psühhoosiravimeid.
No hea küll, esimene ei kirjutanud, ainult tahtis kirjutada, aga minu jaoks teeb sama välja. 
Jaa, tegelt see preparaat on suunatud väga mitmetele probleemidele, muuhulgas on kirjas ka tema kasutamine ägeda depressiooni puhul, ent kui esmases kirjelduses oli öeldud, et kasutatakse "ägedate krooniliste siksofreeniajuhtumine korral", mul tuli ikkagi: "Mis te tahate öelda, et ma olen hull vää?!"
Jah, täiega halb vaatekoht. 
Mis mõttes see rohkem "hull" on kui depressiivik?!
Kuid ÄGEDAT depressiooni mul küll praegu pole. Ja psühhoos tundub isegi pädevama diagnoosina.
Olgu, skisofreenia vast mitte. 

Seda enam, et nüüd on tegelikult arsti kirjutatu avalik ja seda saab lugeda ning kõigi adekvaatsete "Jah, mina mäletan ka seda, rääkisime sellest, nii oli"-asjade kõrval oli tal seal kirjas: "Tundub kergelt eksalteerituna. Kõne arusaadav."
See oli üsna ehmatav. Küsisin Poeglapse käest järgi, kas ma olengi selline.
"Mida tähendab "eksalteeritud"?"
"No see on selline ..." Hakkan ägedalt žestikuleerima, hääl tõuseb nii kõrgemaks kui valjemaks, "...selline AH ja selline intensiivne ja selline ... Uhh!"
Poeglaps: "Jap, selline sa oled küll."

Tegelikult on viimastel päevadel päris hea olla olnud, ainsaks oluliseks miinuseks, et kuna pole masendust piiriks, kurnan end üle.
Tegin rohkem asju kahe päevaga kui muidu neljaga ning siis saabusid loomulikult maohappehäired ja igemed sügelevad ja totaalne kurnatus ja jalad valutavad nii hullusti, et olen täna valuvastast masinat juba neljal korral (eri piirkondadele) kasutanud ning mõtlen, et võibolla kasutaks veel ... ja samas: "Aga ... on vaja? Poeglaps tuli koolist ja tal on kõht tühi ja meil ei ole kohesöömistoitu ... Ma teen tomatisuppi, kuigi just ronisin voodisse ja nii mõnus hakkas!"

Ja mida enam ma mõtlen, kui veider selline käitumine on depressiooni puhul, seda enam mõtlen, et ostan oma psühhoosiravimi välja ja vähemalt proovin seda kuu aega.
Äkki aitab - millegi vastu, mis tundub halb.

Sest ma ei ole selline depressiivik, nagu depressiivik olema peaks, ma olen valesti, ma olen teistmoodi - äkki psühhoosisegune depressioon on seletus?

kolmapäev, 19. oktoober 2022

Tõed ja valed

Vahepeal on tulnud igasuguseid negatiivseid lahendeid. Kuna ma enamasti olin selleks kas valmis või algatasin ise - ma kirjutasin "Noortele kooli", et sry, täiskoht ei ole minu teema, võtan avalduse tagasi, ja nemad vastasid, et proovisid mulle helistada, et samast asjast rääkida, aga kuna kõne millegipärast läbi ei läinud, siis - kui ma tunnen, et jaksan rohkem, olen väga teretulnud taas kandideerima, neile meeldis mu avaldus - ma ei ole väga häiritud.
Ainult - natuke. 
Sest ega see ainus asi polnud.

Piisavalt, et mõelda: "Mitte keegi mitte kunagi ei hinda mind garanteeritult, ei saa must aru, ükskõik, mis ma teen - aga vahel joppab ja siis on päris krdi hea tunne ikka."
Eile oli meil ääääääääääääääääääääääääääärmine mõtete lahkuminek Poeglapsega. Kui mul oleks pildid, viitsiksin teile seda rohkem lahti rääkida, aga kuigi ma asja käigus mõtlesin pildistamisele, jäid tegemata, ja ma niisama ei viitsi väga kirglikuks minna.
Lühikokkuvõte: rebastenädala raames pidi poeg oma kahele jumalale-kunnile tegema valitsuskepid. Tal pea valutas, sitt olla, homeks nii palju teha ... ok, väga väga naine pakub välja, et teeb need ise. 
Tegin. 
Ta isegi ütles, et tulemus on parem kui ta ootas.
Ja siis tegi kaks tundi neid üle ja ümber, nii et minu tööst jäi näha umbes 10 cm. 

KEEGI ei hinda, armasta ega mõista mind garanteeritult. Alati rabelen, teen, üritan, annan oma parima ja siis on lihtsalt loto, et kas läheb hästi või halvasti. 
Reegel. Nii on alati, nii on kõigega ja kõigiga, kes on teised inimesed mu elus.
Miks ma tahtsin beebit: vat beebid on sinuga rahul lihtsalt selle eest, et sa oled nende emme.
Aga raisk, beebit ka ei saanud.
Loosimistulemus ei tulnud mulle soodne.

Kuid K on parasjagu sajaga nunnu, see võtab palju pinget maha. 

Nägin und, millest jäi meelde üks lause: "Ma ei hakka preservatiivi penetreerima," ütles keegi, mõeldes sellega, et ei hakka asju mõttetult keeruliselt tegema ja sealjuures pikkade uhkete sõnadega kirjeldama.
Ma arvan, kunagi võin seda kuskil kirjutises kasutada.

Aga jah.
Aga jah.
Aga jahjahjah.
Ma tahan, et mind mõistetaks, et mind usutaks, et ma kuuluks. 
Just seepärast ei taha ma valetada, salata, teeselda kedagi teist - sest siis kuulub ju tema, mõistetakse teda, hinnatakse teda, ent mina jään ikka ilma.
"Valetatakse, et saada kasu" - aga MIS KASU saab olla üldse, kui see ei tule aususe pealt?! Minu maailmas valetatakse, et mitte saada pahandada või karistada, ja eeskätt teevad seda lapsed. 
Mina küll lapsena valetasin alailma.
Ent praegu mul lihtsalt pole motti valetada. Mida ma saan sellest?
Diagnoosi? Töövõimetuse? Sittagi, ma ei oska sedasi valetada, et neid saaks nagunii. 
Saan teised enda ümber rõõmsamaks? Sittagi, ma ei pea selleks eraldi valetama. Piisab sellest, et ma ei ürita oma enesetunnet tõsta üldisele taustale, vaid võtan seda nii, nagu enda kontekstis harjunud olen, ja kõik on rahul - peale mu enda.

Aga ik-ka-gi on kuskil selja alaosas tunne, et kui ma oleksin rõõmsama kehaga inimene, oskaksin kuidagi õigemini väljenduda ja sobituksin paremini. Kui mind vähem huvitaks, et must aru saadakse, saaksid inimesed ka paremini aru.
Võimatu olukord =P
Ilmselt lihtsalt tunne.

Hommikul: nägin veel und. Troonide mängu maailm ja tegelased, aga natuke enne raamatute algust ja sündmused olid käinud teistmoodi ja kõik kujunes teistmoodi ja sitaks lahe. Lannisterid üritasid vabastada Starkide käes vangis olevad Jaime'it ja jõudsid üsna kaugele sellega - aga mitte päris pärale. Sõlmiti rahu, millega kaasnes mingi tähistava pidusöögi moodi pika laua taga istumine ja millegipärast oli Rhaegar ka seal oluline tegelane. 
Ja siis ütles noor Gregory Glegane (ta oli PÄRIS noor, näiteks 14, unenägu ei olnud vanuste suhtes järjepidev) kahe lapse kohta lauas umbes midagi sellist, et miks nad käituvad nagu mingid värdjad, lollakad värrad, kas nende emal ei ole piinlik, et tal sellised värdjad lapsed on? Keegi lauast küsis vastu, et kas sa ise oled mingi värdjas ja lootusetu arengupuudega v?
Ja minu peas lõi kõlama: "Ta on neliteist. Võib kasvada jäledaks meheks, aga samas on veel lootust. Keegi võiks teda armastada või vähemalt temaga lahke ja õiglane olla!"
Nii et ma ütlesin - millegipärast inglise keeles: "No, he's not."
Mispeale Clegane, kes oli ebanormaalselt tundlik muidugi, otsustas minu peale solvuda ja kutsuda mu sealsamas elu ja surma peale duellile.
Mina mõtlesin meeleheites, kuidas ta on veel faasis, kus on võitmatu, ta peab kasvama jubedaks tornmeheks, kes lihtsalt puhta toore jõuga kõigist üle rullib, ja kuigi ma olin unenäos VÄGA kõva võitleja, Clegane saab must jagu puhtalt selle pealt, et kirjanduslikult on sedasi vaja. 

Saab must jagu ehk tapab mu ära.
Selle avastuse peale ehmunud, ei näinud ma muud pääseteed, kui ärkasin üles.
Kell oli vähem kui seitse. 
Oeh. 
Krt, raske, raske ... aga ülejäänud plot oli väga lahe. Õiged pingeid, uhked naised, hingepiinades, kuid vaprad mehed - tegin selle lõpuga rahu, sest ülejäänu oli nii lahe.
Parem tunne jäi sisse kui raamatutest - ja seeria esimesed kolm raamatut olid sitaks head. 

laupäev, 15. oktoober 2022

Maailm ei ole ju selline, nagu ta väidetakse olevat

Disclaimer eraldi Kaurile: jah, jälle eneseanalüüs. 

Mõnikord - s.t. ma olen seda korduvalt märganud, aga mitte nii tihti, et mustrina ära mainida - näen, kuidas mu aastate ja aastate eest endale antud soovitused ja õpetussõnad TEGELIKULT ravivad mingit suuremat häda, tegelevad laiema probleemiga, kui ma algul neid sõnastades üldse välja mõtlesin. 

Ehk täna ma jälle vaevlesin, vaevlesin ja siis vaevlesin veel, sest lisaks asjadele, mis vahetult häirivad, tuli järjest meelde probleeme, mis samamoodi häirivad, ja oh-kus-ma-jään?! Miks ma üldse üritan?! Nii väga tahaks lihtsalt tormata uksest välja autoteele, saada surma ja ei peaks enam kunagi olema situatsioonis, kus ma tean, et kui väljendan end ausalt ja autentselt, keegi ei saa must aru ega võta tõsiselt, aga kui üritan teha nii, et inimesed aru saaksid ja neile kohale jõuaks, on väga hea võimalus, et nad IKKA ei saa.
Siis olen pingutanud, et olla arusaadav, ja ahastus pole ainult teemal: "Ikka see perearst ei aita mind, jälle kedagi ei huvita, ma võitlen ja võitlen iga päeva õhtusse ja nad isegi ei näe, et mul raske on!", vaid ka "Ma üritasin läbi ussimunni pugeda, et ta mind mõistaks, pingutasin nii väga - ja ikka on tulemuseks, et mind ei mõisteta, mind ei usuta, ela üle. Miks ma üldse PROOVISIN?!"
Ja mulle tuli ajusügavusest ette, et ei tasu siis proovida. 
Nagunii ta must aru ei saa.
Nagunii läheb perse.
Ma võin VÄHEMALT teha seda, mida tahan, olla aus ja mitte üritada talle arusaadav olla, ning noh: ON ju väike võimalus, et ta saab aru, mõtleb kaasa, talle jõuab kohale?

Ma arvan, see ajab mind kõige hullemini närvi kõigi soovituste juures minna teraapiasse või rääkida perearstiga või treeneri või lapse õpetaja või kellegi sellisega - need soovitused nagu eeldaksid, et ma räägin inimestega ja nood saavad seepeale aru ja reageerivad kuidagi adekvaatselt. 
Minu kogemus on, et suva, kellega ma räägin, esiteks nad ei saa aru, teiseks neid ei huvita, nende maailma ja maailmapilti ei mahu, ja enim, mida ma saavutan, on et lapse õpetaja ei kurda enam, et lapsel on halb soeng.
Mitte et ta ikka ei arvaks, et see on halb soeng ja suur nõmedus on poisil pikki juukseid kanda, aga ta saab aru nii palju, et mulle see meeldib. 
Krt, mõned teist on käinud siin lugemas viisteist aastat ja ikka saavad vahel halvasti aru! Ma ise saan mõnedest oma elu detailidest aru aastakümnete järel ja siis paar aastat hiljem leian, et ei, ma sain valesti, õigem oleks ... midagi midagi. 
Kuidas KURAT peaks mingi kahekümneminutiline vestlus tooma kaasa adekvaatse abi, mõistmise ja mu tervikuna vaatamise? Kuidas see üldse VÕIMALIK oleks?!?!?!
Arst on abiks, kui mul on angiin. No hädaga kirjutab ka antidepressante. Aga et ta mõistaks mingeid suuremaid suundumusi inimeste sees, kui et suitsetamine on tervisele kahjulik (ma väidan, et ei tarvitse olla - kui suitsetamine teeb inimese õnnelikuks, võib selle mürgitav mõju olla kokkuvõttes vähem halba lisav kui õnnelikumaks tegemise hea mõju head lisab), et ma saaksin temaga pidada hingest hinge paljusid tähtsaid inimene olemise ja mina olemise valdkondi hõlmavat vestlust, sest meil on vastuvõtt ... kas teile endile ei tundu see absurdse ideena v???   

Kedagi ei huvita, et mul on halb - olgu, sotstöötajaid viimati huvitas. Ma olin nii liigutatud, et hakkan PRAEGU ka nutma, see oli nii ootamatu, nii imeline - nad tahavad must lihtsalt lahti saada, tahavad, et ma ütleks, et nende soovitused aitasid, jee. Ja ma ütlen neile ka midagi stiilis: "Natuke see asi võibolla aitas, ma pole kindel", sest mulle meeldib inimesi rõõmustada ning ma tõesti ei ole kindel, sest kui asi on värske, ma ei ole veendunud milleski.
Soovitused inimestega RÄÄKIDA ütlevad mulle ainult: "Sinu kogemus, et inimestega rääkimisest pole kasu, ei loe, näitab ainult, et sa oled vale inimene, üritad valesti, ei oska elada!" ja annavad mulle lisaks meeleheitele, et ma ei saa abi, ka meeleheite, et ma olen valesti, päris inimestel ei oleks selliseid probleeme, nemad saavad rääkides abi, ma olen ikka mingi rämeimelik.

Kusjuures tegelikult ma arvan, et enamasti ei saa KEEGI nt perearstiga rääkides mingit suure-pildi-ravi ja psühholoogidest ma üldse ei hakka mõtlemagi. 
Kui asuda inimeste kogemusi uurima, selgub tüüpnäitena, et kuigi neil oli õigus, oligi kasvaja, nad said saatekirja uuringule alles siis, kui olid kolm kuud arstile pidevalt pinda käinud. Et perearstilt abi saada, su probleem peab olema lihtne või pead sa olema väga kindel, mida sul just vaja on, ja väga valmis selle eest võitlema.
Üldse, miks te annate nõu, mida ei küsita? Enamasti inimesed, muide, ei tee asju, mida te tahaks soovitada, mitte seepärast, et nad ei teaks võimalusi, vaid seepärast, et nad teavad neist asjust palju rohkem kui teie ja on tuvastanud, et see või teine või kolmas soovitus ei sobi. Ei sobi kas neile konkreetselt või  minu puhul: "Kurat, sul on jälle mingi "kõik teavad seda" ühiskondlik soovitus? Sa ei ole märganud, et 
a) KÕIK teavad seda, nii et ilmselt mina tean ka?
b) see on pask - nagu mõtle sügavamalt, mõtle asjale PÄRISELT ja sa näed ju ise ka, et see on pask? Täpselt nagu klassikaline: "Võtke kaalust alla, ülekaal on tervisele kahjulik" - aga tegelikult ütlevad uuringud, et tervisele on veel kahjulikum enda pärast häbeneda ja end oma kehas halvasti tunda." 

On mingi müüt, et kui pikalt rääkida, võiks teine pool aru saada.
Minu arust on see umbes samasugune müüt kui väide, et lapsevanemad tahavad oma lapsi kaitsta.
Nagu ...  mina olen üldisel vanemtaustal inimeste seas, keda tean, RÄME emalõvi. Minu jaoks on põhimõtteline küsimus, et isegi kui ma ei saa tegelt eriti midagi teha, mu laps peab tundma, et tema eest võideldakse, teda ei jäeta "saa ise hakkama või sure ära"-hätta.
Aga sealjuures, eks ole, mina tegelt ei looda ega tahagi oma last kõige eest kaitsta. Mu mõtted on umbes: "Jama tuleb elus nii ehk nii kõigile kõriauguni, vähemalt seni, kuni nad minu abi otsivad, ma üritan aidata," aga niipea, kui ma näen, loen või kuulen kuskil raamatus, filmis või arvutimängus mingit ema hädaldamas, et samas linnaosas, kus tema laps elab, rööviti inimest, omg! või isa hoidmas igalt poolt kokku, et osta lapsele kallid spordiasjad, sest need hoiavad vigastumast, ma tunnen sihukest põlgust, üleolekut ja KUIDAS NAD EI NÄE, KUI RUMAL SEE KÕIK ON?????????????? et ... 
Mida?!
Kuidas?!
Et ema-(või isa-)süda muretseb?!
Häh. Väidetakse, et inimesed on mingisugused (antud juhul "vanemad tahavad kaitsta hullumiseni ja täiesti ebaloogilisel tasemel"), aga nad ju ei ole. Emasüda muretseb ... Klassikaline vanem põhjustab oma lapsele hunnikus muresid ja vaevu, stresse ja eluaegseid traumasid, mitte ei hoia teda nende eest! Mis te tahate öelda, et vanemad on nii lollid, et ei saa aru, mida nad teevad?!?!
Kusjuures vabalt võib olla.
Inimesed ... ma lihtsalt ei SUUDA.
VÕEH!!!!
Igatahes. Kui ma vaatan, mis toimub, mismoodi maailm toimib, näen, et reaalses elus ei ole inimesed oma laste osas eriti kaitsvad. Pigem vastupidi. Nad ahistavad ja lõhuvad oma lapsi 100 eri moel. Jah, on küll vanemaid, kes ei luba oma lastel kaua õues olla, sest OMG, kurjategijad käivad öösel ringi, aga needsamad vanemad sõimavad lapsel näo täis, kui ta vahel mõne kolme saab, ja on pahased ka nelja peale, sest peab ju viis olema - ning nad on RAHUL, kui laps nende pahandamise peale nutma hakkab ja tal halb on. 
Kust tuleb see müüt, et vanemad on ja peavadki olema kaitsvad ja et vanemlus on "tahan iga häda ja mure eest hoida"????

... ja ma lihtsalt ei suuda, maailm on selliseid asju TULVIL. Ja siis mina peaksin kuidagi laveerima ja leiutama ja tegema asju nii, et minust ja minu värkidest aru saadaks, mis tähendab phmt, et ma pean valetama, sest inimestel on nii sisse harjunud valede uskumine, et nad lihtsalt EI NÄE päriselu? Nad päriselt arvavadki, et elu käib, nagu öeldakse.
NAD PÄRISELT ARVAVADKI!!!!
Mida Lauri ütleski - et kui sa ka petad riiki, ära seda vähemalt avalikult väljenda? 
Väljendan. 
See on ainus, mida enda kaitseks teha saan.
Nagunii mind ei mõisteta, nagunii ma saan peksa, nagunii olen ma valesti, simuleerin, hädaldan, kui pole murekohtagi jne. 
Aga ma saan vähemalt olla aus. Teha OMA parim, mitte üritada teistele meeldida, ning kui läheb persse - nagunii läheb - siis vähemalt on mu vaev ühekihilne. Mitte et ma ÜRITASIN olla, nagu teiste meelest peab, ja ei saanud hakkama, oh-kus-ma-jään, vaid: "Läks persse, aga no - ma olengi imelik, üsna ootuspärane, et selline asi persse läheb". 

Nojah, ja nüüd ma lähen perearstiga kohtuma (järgmisel nädalal) ja kui ma endale ütlesin, et ma ei pea end talle arusaadavaks tegemiseks moonutama, vaid no kui saab aru, on hästi, kui ei saa, kehvasti küll, mul on kohe kergem olla.
"Ma üritan teha nii, et teistele meeldiks, aga ma ei OSKA," on jube.´
See on ... ma arvan, see ONGI üks mu põhiraskusi maailmas. On alati olnud. Pisiasjad, suured asjad, alati sama. Ma olen ju ilus ja hea ja tark, miks mul ei ole õnnelikku suhet? Tegin õunakooki, mis tegelikult oli rohkem õunavorm (nagu "saiavorm", aga õun on saia asemel) ja siis mu poeg maitses seda, sõi kaks ampsu ja ütles: "Maitse on hea, aga see näeb nii soolase toidu moodi välja, et ma ei suuda seda süüa." "Kuigi sa proovid olla hea" on täiega hea raamat, aga ei saanud üldse ametliku meedia tagasisidet. Ma söön sidrunit, mett, magneesiumi, D-vitamiini, tasakaalustatud toitu, mille ma enamasti ise teen, olen kehaliselt aktiivne ja magan piisavalt ja olen effing kogu aeg mingis ebamäärases tõves, kus palavik eal üle 37.3 ei tõuse, aga kolme päeva järjest ilma palavikuta ka pole. 
Ma ikka ei saa üle sellest, et mõnes meemina ringlevas "blogija aastakokkuvõttes" on eraldi punkt: "Olid sa aasta sees haige või said mõne vigastuse". 
Nagu ... oot, kustmaalt on haigus haigus? Või mida te mõtlete sellega?
"Ela paremini, siis on sul parem olla."
... ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha, tahan olla kahekesi ja tahan palju raha."

neljapäev, 13. oktoober 2022

Lennuvõime

Esiteks olen ma väsinud, teiseks haige, kolmandaks vaene ja neljandaks päris krdi ilus.
Mulle meeldib peeglisse vaadata.
Aa, et mis uudist on?
Ei midagi. 
Uudist ei ole midagi, välja arvatud et me oleme K-ga vist paar seekord isegi väljaöeldud ideega: "Sa oled mu significant other".
Mis teeb mu ühelt poolt väga rõõmsaks, aga teisalt on veidi nukker, sest noh: mõned siin leidsid vahepeal leekiva armastuse, ja see on parim, mida elul mulle pakkuda on. "Ma korra ütlesin sulle seda, nüüd peab piisama umbes igavesti".
Inimesed tekitavad minus turvalisuse tunde? Või siis ebaturvalisuse, kui ma ei usu, et armastatakse?
No ma võtan, mille saan.

Murca rääkis, kuidas on mingi tase inimesega suhtlemises, mille puhul ta tuleb sinuga välismaale kaasa, kui sinna kolid. Ja tema suhted, KÕIK suhted kõigi inimestega, on stiilis: "No kui sa vahepealt Eestisse sattud, anna teada siis."
Arvas, et kui mina koliks, Poeglaps tuleks veel kaasa, aga Tütarlaps enam mitte, suhted ju muutuvad. Ja miski pole eluks ajaks. Ju? 
Ning mina olen: Poeglaps ka ei tuleks kaasa, heh. Kui ma talle VÄGA häid tingimusi pakuksin, vbla kaaluks hetke - aga ei, tegelt ei. Ja ega mulle polegi tähtis, et oleks muutumatu suhe ja eluks ajaks ja kindlasti hüpoteetiline Tema 20 või isegi 2 aasta pärast tuleks muga kaasa ja lapsed ei kasvaks jms.
Ma tahan, et keegi oleks, kes PRAEGU tuleks. Ka kuu aja pärast võib keegi mulle lähedane või ma ise tellisega pähe saada, silmini kellessegi teise armuda või mida iganes. Aga just see, et praegu, hetkel, olen ma armastatud, hoolitud, kellelegi tähtis, on tähtis. 
Mitte see, mis juhtub aasta või 10 või 100 pärast. 

Ma olen vähenõudlik? Tegelt ei ole. 
Ma tahan olla endale tähtsa inimese jaoks tähtis. Ja see ei ole vähe tahetud.
Ilmselgelt. 

Aga noh - tegelt on väga hästi. 
Sest leekivad armastused inimeste poolt, kes ei ole enne juba mu lemmikud, on päris hirmsad olnud. Kui mind hakkab eredalt tahtma inimene, kelle osas mul (veel? no ei tule ka enam) vastavat tunnet pole, ma põgenen. Sest mul on nii halb, et ...
Sääraste suhete võimalik kordumine mind küll grammigi rõõmsamaks ei teeks. Nad on jäänud ajju kui: "Ma olin ikka VÄGA meeleheitel selgesti, aga noh - õnneks on need nüüd möödas, ei iial enam, ei tee endaga nii!" ja olgu.
Nii on.
Möödas. ÕNNEKS!!!
Välja arvatud kui ikkagi meelde tuleb ja mul on nii jäle sellele mõelda, et ... phmt sama tase, kui vägistamistele tagasi mõelda. 
Jap, tundub sama, mhmh. 
Nii et on hästi, on väga hästi, K on nii armas ja ...

Aga ikkagi ajab mind segadusse, kuidas ma olen NIIIIIIIIIIIIIIIII väga kirglik, hell, õrn, ilus, tark, hea kokk, hea ema, manic pixie girl jne jne jne, unistuste naine - ja no ... no EI.
Nagu .. we all have wings, but some of us don't know why - ja ma olen ikka väga veendunud, et enamik inimesi ei tea, mille jaoks tiivad on. 
Ma olen väga, väga, VÄGA imelik oma lennuvõimega; kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale!

pühapäev, 9. oktoober 2022

Mingi lootus

Vaatan, et olen veits silmakirjalik: panen postituse algusesse hoiatuse, et kui ei taha , ära loe, ja siis ootan ikkagi, et postil oleks 200 vaatamist, enne kui järgmise ilmutan.
Aga ega mul midagi öelda ka olnud.
Kui aus olla, ikka veel ei ole, aga noh - alati võin jagada nabauurimist, iseennast uurin ju nagunii kogu aeg.
Tegelt olen juba mitu aastat teadnud, et mul ei ole selle kehaga kuhugi minna. Muidu on elu ideaal, paremat ei taha, ei oskagi tahta - noh, ma tahtsin last, aga nüüd olen leppinud, et saan ta adopteerides ja pole ka probleemi - aga ma ei saagi kunagi õnnelikuks.
Uus avastus oli ainult, et minu õnn ongi see, kui midagi suurt halvasti läheb ja siis rõõm ikkagi sinna otsa saabub. 
SIIS on hea. 
Muidu ... 

Nagu ONGI nii, et praegu, kui mul üldse raha ei ole, on parem olla, kui oli näiteks augustis. Kui on mingi probleem, on parem olla, kui probleemide puududes. Kui kõik on hästi, on mul kõik halvasti, sest minu sees on kõik halvasti.
Ent kui ma ühe mõttevahetuse käigus fb-s oma elu ja vaated üles lugesin, vastas vestluspartner nagu selget asja konstateerides: "Sul on dopamiinipuudus. Selle vastu on ravi olemas."

Ja ma olin O_O.
Ja siis veel O_O. 
Kirjutasin emale, et kle, kas saaks kontakti mõne psühhiaatriga, kes näiteks teaks, et selline ravi on olemas? Veel parem, kui ta suudaks tunnistada, et ma seda vajan, kuigi muidu ATH mulle väga teema ei paista olevat?
Nüüd ootan ja vaatan, mis saab.
Sest ... ma ei tea, kas te saate aru. Aga püüdke ette kujutada, et elu on nii hea, kui saab, aga tundub jõle. 
Midagi loota ega oodata ei ole. Mingit "oh, juhtuks see, läheks heaks!" Null. 
Aga samas on olla kohutav. Kogu aeg. Üle päeva mõtled, kuidas oleks ikka nii hea mitte olemas olla. Iga päev on võitlus. Ma teen kõik ära - sest ega ma midagi muud ka teha taha, MISKI ei tundu parem kui "nojah, seda võib ka teha, olgu." Aga see ei tähenda, et ma seda naudin. 
Pane koerale krõbuskeid. Vii kass teise tuppa, et koer ei tunneks end temaga võrreldes alandatuna, kui ta kondi eest lamama-istuma-nunnu olema peab. Pese nõud. Tee käteringe. Tee puusaringe. Loe raamatut. Tee süüa. Tee kohvi. Söö. Joo kohvi. Mine lõunaund magama. Tõuse üles. Tee kätekõverdusi. Käi koeraga õues ja poes. Võta taara ka kaasa. Pane taara taaraautomaati. 
Olen jõudnud sinnani, et kasutan ainult Selveri oma, sest seal ei keeldu automaat vahel lambist täiesti korralikke pudeleid, mille pandisilt ka puhtaks hõõrutud, vastu võtmast. 
Ja nii edasi. Miski ei paku erilist naudingut. Miski pole ka ebameeldiv.  
Kirjutada mulle meeldib. Juba kirjutatud teksti toimetada meeldib veel rohkem. Aga seal on nüke, et ma ei jaksa seda väga palju hästi teha korraga. Kvaliteet langeb. Ja nauding kaob ka ära. Nii et see on pisike rosin päevas, aga paraku ei saa naudingut suuremaks - tekib tunne, et peab korraga ära sööma terve paki rosinaid ja ma ei taha ju! Mulle ei maitse enam!!!

Mitte midagi ei ole halvasti.
Ükski neist tegevustest ei ole vastik.
Lihtsalt miski ei paku naudingut.

See ei saa ju normaalne olla?! Äkki on mu dopamiinipuudusele ravi ... isegi kui mul oma teada pole ATH-d?
Ei, mhmh, ma tean. Ma mõtlesin ka, et depressioon ja krooniline jne. Ainult ... on teatud asjad. 
Kui ma armun (armusin, niuts, võime kogu aeg armuda on ammu kadunud), on väga hea olla, ei mingit depressiooni enam. 
"Möirga ja ole lõvi!" olukordades pole mul mingit depressiooni. Ei mingit "peidan end pingi alla ja kujutage ette, et mind pole". Selline reaktsioon on vahepeal olnud - kui ma mõtlesin, et ma pole midagi väärt, kaasnes sellega ka tunne, et minu arvamus pole midagi väärt ja ma ei tohi võidelda, sest nagunii võitleksin vale asja eest ja vale asja vastu ja nagunii ... aga samas tendents võidelda on minus pidev. Vt nt, kuidas ma neljateistaastasena ähvardasin oma vanaisa triikrauaga, sest ta ahistas (jälle) mu väikevenda, nõudes, et too (jälle) ilukirja harjutaks.
Vahelepõige: venna käekiri oli sama jube kui minul ja ei, meie kummagi oma ei läinudki paremaks.
Selle mälestusväärse sündmuse järel kolisime (VIIMAKS!) vanaema ja vanaisa majast minema. 
Ja jälle juhtus nagu ikka - mina küll ähvardasin vanaisa triikrauaga, millega triikimise olin just lõpetanud, nii et kuigi juhe väljas, oli raud veel kuum. Aga mõte inimest sellega lüüa oli mulle nii võõras, et vihast poolpime vanaisa surus selle raua servapidi mulle vastu tolle käe küümarvart, kus triikraud oli, nii et ainus, kes kõrvetada sai, olin ma ise. 
Ma ei mõista vanaisa selle eest hukka.
Ma mõistan teda hukka ainult selle eest, kuidas ta mind ja mu venda pidevalt täiesti jaburaid asju tegema sundis. Harjuta, tee veel rohkem, pinguta ikka edasi - takkajärgi ma näen arvukalt kohti, kus ta ei suutnud lembust väljendada, ent see oli temas ja ilmselt ta lootis meist kasvatada tublid inimesed, kes kõigiga ja kõigega sobiksid. 
Aga kui laps olin, lihtsalt vihkasin teda.
Mida on täiesti inetu öelda, arvestades, kuidas rõõmsalt temaga koos pühapäevases hommikusöögilauas istusin ja tema innukalt just pannilt tulnud kookidele "suhkurt" raputas, nii et järgmine pannitäis, mis nende peale asetati, sulatas eelmise täie suhkru ära ja jee, nii hea. Või rõõmsalt tema käest kini hoidsin, kui koos Hiiu jaanitulele kõndisime. Või kuidas kuulmine, mismoodi vanaisa allkorrusel vilistas, tekitas mus hea turvalise tunde. 
Isegi kui juba suurem olin, varateismeline, ja vanaisa oli ostnud endale kassettmaki ning lasi tohutul helitugevusel läbi maja üürata, kuidas pardipoeg paterdas papaga soos, olid mul tema suhtes soojad tunded. Sellised mõnevõrra emalikud. "Näe, tema ka rõõmustab ja mängib valjusti endale meeldivat muusikat! Nii armas!"

Ent üldiselt tunnen temale mõeldes ikka veel, kuidas ta oli suur võitmatu tornkindlus, millel inimlikke omadusi väga vähe. Enamasti kehastas ta võimu, otsuseid, mis tehti minust väljaspool ja mis samas ei kuulunud ümbervaatamisele, ja arusaamatuid, ent seda kindlamaid keelde ja käske. 
Ma jälestan igasugust võimunäitamist siiamaale. 
Pole sellele üldse vastuvõtlik. 
Kui mulle üritatakse peale suruda, ma võitlen, võitlen, võitlen. 
Enamasti ma ei saa arugi, et peaksin võimu ees taanduma. Mus ärkab "tahan ju tubli olla!" mitte selle peale, et võim tahab, et ma tubli oleksin, vaid kui mängitakse mu sooviga teisi aidata. Vat see küll töötab. Ma olen elus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teinud tasuta tööd või tööd, kus algul oli jutt, et ma saan palka, aga kuidagi see jäi saamata vms, ja mootoriks ikka: "Ma ju tahan, et neil hea oleks!"
Kui kiideti, mulle piisas.
Vot kui ei kiidetud ja raha ka ei makstud, oli halb. 
Aga ikka ei julgenud ma pooltel kordadel midagi öelda. Sest ... noh, kui nad ei arva, et ma oleksin seda väärt, et mulle maksta, ju ma siis polegi. 

Lüüriline vanaisa- ja võimuteemaline vahepala, niisiis. 

Sest kui ma seda kirjutan, on eelmist posti loetud ainult 192 korda ning samas on mul vajadus end väljendada. Kirjutan postitust pikemaks, kirjutan igasuguseid asju, kuni 200 täis saab! 
See võib täitsa kaua võtta. Päeva. Poolteist päeva. Võibolla isegi veel rohkem - üldiselt on siinne lugejate arv väga alla läinud nagunii (nad ei armasta mind! Nutt ja hala!), ent see hoiatusega post on eriti ebapopulaarne. 
Mis on tegelt üsna hämmastav. Te ei usugi, et ma olen hea inimene, kuivõrd see teema teid närvi ajab? Aga ... miks te siis üldse loete? Mina loen ainult nende võrgupäevikuid, kes tunduvad mulle heade inimestena. Eranditult. Ma ei loe ka hulga inimeste võrgupäevikuid, kes mulle tegelikult heade inimestena tunduvad, aga muudel põhjustel pinda käivad. Aga kui inimene ei ole mu arust hea inimene, ma automaatselt kaotan igasuguse tahtmise tema maailmaga tutvuda. 
Hm. 
See pole üldine? "Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks. 

Njah. Mul ei ole põnev. Mul tuleb ainult masendus: "Miks inimesed niisugused on??? Ok, pole minu asi neid ära parandada, pole minu asi maailma ära parandada, maailm saab hakkama ... aga ikkagi! Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?! VÕEH!!!" 
Ei taha teada, et nad olemas on. Ignoreerin sajaga.

Vahel seletab asja, et inimesed on lollakad - ta ei saa ise aru, et teeb nõmedalt, vaatab kitsalt, tal on hiigelsuured pimetähnid jms. Aga kui inimene tundub muidu üsna adekvaatne, ent kuid aga ... 

Brr.

Mu vanaisa oli ka omast arust jube hea inimene, täitsa kindel kohe. Mu vanaema arust samuti, too rääkis veel 20 aastat pärast vanaisa surma temast kui vooruse verstapostist igal rindel.
Aga miks ta ei jaganud tunnustusi, ainult laitusi ... 
Selline aeg?
Eestlased ongi sellised?
Hea inimene olemine ei tähenda ometi meeldiv inimene olemist? Kuigi paljudele ta isegi meeldis. 
Vist.
Ma olin laps, mu oletused põhinevad piiratud infol.

Muide, täiesti seostumatu kild: eile pidas Kirjanike Liit sünnipäeva. Ma ei läinud. Mõtlesin natuke minemisele, aga aega ju veel on otsustada, kas lähen või ei. Ja siis oligi viimane päev tulekust teatamiseks juba möödas. Nojah.
Ega mul kahju olnud. Eks vist eeldasin ka, et seal osaleb mitusada vana inimest ja mis ma seal ikka.
Nüüd on fb täis pilte minust noorematest inimestest, kes käisid, ja paistavad rõõmsad. 
Jälle mööda lastud võimalus sotsiaalset krediiti korjata. 

Ohh. Ärkasin lõunaunest ja 200 =) 
Täpselt =)