laupäev, 10. detsember 2022

Hea ja tark

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Oh, leidsin lühikese täpse sõnastuse.
Ma ei ole, mis ühiskond arvab, et ma peaksin olema. Heas seisus mind ei huvita see eriti, välja arvatud teatud üleannetu rõõmutunne olla ootamatu. Halvas seisus mind ahistab ja lämmatab lõputult, et ma ei saa heakskiitu, kui ma ometi olen nii hea, kui vähegi oskan ja suudan.
Ma arvan, ühiskondliku heakskiidu otsimine on ka osa mu ahistusest teemal "ma olen nii kohutavalt vaene" ja rõõmu teemal "oi, keegi jälle saatis mulle kohvi- ja mineraalveetoetusi!" 
Sest vaesus ütleb mulle: "Sa ei ole meie meelest seda väärt, et mingit raha saada," ja annetus: "Tegelikult sa oled väärt mitte kannatama, mina igatahes arvan nii." 

Praegu, detsembris 2022, muudkui pendeldan halva enesetunde ja hea enesetunde vahel. Eile oli hea, üleeile veel parem, täna juba halb.
Homme on võibolla veel halvem.
Mul on nii lahe poeg, aga ta tõesti ei oska vene keelt ja mismoodi sai ta matemaatikas kahe, kui tal ometi ole pärast töö äraandmist täiega hea tunne ja ...
Oh, kus ma jään.

Loomaarst jäi haigeks, nii et kassiga tema juurde kohe minna ei saanud ja eilseks toibus kass ise ära. Sõi küll, ent EI söönud ussirohtu (mingil määral oli mu lootus, et võiks süüa, põhjendatud, sest ta ON seda söönud - aga ma tuvastasin nüüd üsna kindlalt, et sööb koos pasteediga, aga koos tükilise konservtoiduga mitte). Üritasin vägivallaga ussidevastast tabletti anda. Ei saanud hakkama. Kutsusin appi Poeglapse, kes küll tuli, aga otseselt solvus, et ma tahan, et ta kassile nii ebameeldivat toimingut teeks, ja ka koos ei saanud me hakkama.
Tellisin netist ussidevastast pastat ja nüüd ootan, et see kohale jõuaks. 
Kass ise on rõõmus ja näljane. Kui ma teda ainult natuke heldemalt toitsin kui tavaliselt, läks koerakrõbinaid sööma. Kolmel korral. 
Koer ei olnud rahul. Välja arvatud et tegelikult ei teinud ta väga välja. 
Tal on juba pikaajaline kogemus, et kui kass toidukausist eemale ajada, tuleb too varsti jälle tagasi ja ainus viis toitu kaitsta on kausi kõrval magada. 
Ja voodis on palju mõnusam.
Või noh, toidu ärasöömine aitab muidugi ka. Vahel ta ponnistab selllega, aga vahel tal ei ole üldse nälga ja las kass siis sööb. Vahet pole. Lõpuks - talle ehk siis koerale antakse nagunii uus söök ju mõne aja pärast.

Mul ei ole veel lühikest ja täpset sõnastust sellele, kuidas mind kurnab kohutavalt välja tahtmine olla hea ja tark korraga. Ma lihtsalt tean, et seal on arvukalt raskeid kohti ja eriti raske on ressursipuuduses. Sest ühiskond ikka arvab, et mõistlik=tark ning halvas seisus ma hoolin, mida ühiskond arvab. Saan palju lisahaiget sellest, et minu hinnangud ja ühiskondlikud hinnangud ei kattu ja üritan olla tark igatepidi, nii enda arust kui ühiskonna arust ja SEE EI OLE SAGELI VÕIMALIK.
Pluss veel headusekomponent lisaks.
Mõistlik on mitte kulutada raha, samas tahaks oma poja ja loomade vastu hea olla - tagajärjeks pidev pinge ja häda.

Jah, minu hinnangu järgi on hea mitte teha valu, teha rõõmu. Samas ühiskondlikult arvatakse, et vahel on vaja olla karm, et olla hea. Kassile ussitableti sissevägistamine on kindlasti paljude arust Hea Tegu.
Ja mul on võimatu seda teha, sest tal on ju halb ja valus ja ta üldse ei taha ja see on jäle ju!
Olen pehmo, tellisin pasta - aga ma ei suuda üldse olla nõus sellega, et tabletiandmine on hea tegu. Tal on ju halb! Tal on valus ja paha! 
Põhjustad valu, et teine hiljem ei peaks suuremat valu tundma? Sittagi. Suurem valu võib tulla, võib ka mitte tulla. Kass võib enne südamerabanduse saada, kui jälle ussiahastus saabub. Aga praegune valu on reaalsus.   
Jaah, pasta on kallim kui tablett. Ja täpilahust paneb vist üldse ainult loomaarst, müügil ma seda ei leidnud olema, ehk see on veel kallim lõbu.

Et kui raha ei ole, siis peab julm olema?!
Eih. Kui muid variante ei ole, minu arust on ikkagi parem surra, kui valu kannatada või teha. Ma JÄLESTAN valu.
Kassile tabletti anda ei ole mitte halb ja raske, vaid minu hinnangul seda ei ole võimalik teha.
Päriselt. 
See ongi võimatu. Et inimesed suudavad seda? Ma ei saa aru, mis inimesed need on. Mingid väga imelikud inimesed.

Nojah. Igatahes vahel on headus ja tarkus omavahel vastuolus ja pole olemas lahendust, mis sobiks mõlemaga. Ja siis on veel olukorrad, kus headus ja tarkus on ühel meelel, aga mul lihtsalt ei ole jõudu ja jaksu. 
Näiteks võib tuua enda kohvipaksuga pesemise. On hea nahale, on hea rahakotile (mul on kohvipaksu tasuta käes tohhuijaa), on hea keskkonnale. Väldid mõttetuid lisakulusid igal pool - aga kohvipaksu peab nahale hõõruma palju hoolikamalt, kulub palju rohkem pingutust, täpsust ning tunnetamist  kui end dušigeeliga üle nühkides, ning pärast on dušialus läbune.
Ja ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan enne pesemist kohvipaksuga kausikest ja seebipudelit, ja võtan seebi. Sest mul ei ole jõudu olla tark ja hea. Vabandust, maakera. 
Ma lihtsalt ei jaksa. 

Et võiks mitte tahta kogu aeg hea ja tark olla?
Ma ei saa. Mitte rohkem kui kassile tabletti anda. 
Ma lihtsalt
ei
saa.

Ühtlasi: ei olnud esimene ega viies ega kümnes kord, kui seda lugu kuulasin-videot vaatasin. 
Aga seekord lugesin esimest korda sõnu. 
Juba ammu arvasin nõnda, juba palju kordi leidsin-tuvastasin, oh Moderation, oh Spectrum, oh Delilah, oh, OH - aga nüüd sain veel korra kinnitust.
Florence Welchiga oleme ühtekad. 
Ta on paraku kõvasti parem kui mina loominguliselt.
Aga no ma teen ka oma ... parima. 

See video on filmitud ... fakk, kuidas seda nüüd kirjutadagi? Kõjivis. 
Muide. 

18 kommentaari:

  1. Täpilahust saab ise ka panna, vähemalt meie loomaarst küll lubab. Maksab see muidugi omajagu, kümnekas oli vist viimati, aga pastaga oli meil see, et kass sõi selle küll sisse, aga oksendas iga kord kogu toidu koos pastaga välja. Sai aru, et teda on petetud või midagi. Tabletti pole isegi proovinud anda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Et osta saab, aga loomaarsti juurest? Hea teada.
      Kümnekas ei ole palju. Pasta maksab sama hinna ja seda ma võtsin kaks annust korraga, sest see oli kuni viiekilosele loomale, aga meie kass on 5.5.

      Kustuta
    2. Kümnekas on ikka noh väga odav ükskõik mis ravimi kohta, mida sa iga päev elu lõpuni andma ei pea. A eks see ole isikliku kogemuse jne küsimus.
      Siseparasiitide vastased täpilahused on retseptiravimid, hence igalt poolt ei saa.

      Tableti võtmine või mitte võtmine on väga kassipõhine; võid proovida tableti üleni või sisse mäkerdada, et libedamalt alla saaks, ja kurku suruda - ma ise olen oma kassiga teinud nii, sest teda ausalt öeldes ei pea kinni hoidma ega midagi kuhugi suruma - teed suu ühe käega lahti ja torkad teisega tableti keelepärale ja ta neelab.

      Aga jah, on mitte-suukaudseid alternatiive ja neid võib ka kasutada.

      Kustuta
    3. Ma ei saanud talle tabletti isegi suhu. Ta võitles igati vastu juba suu avamisele, keeras pead kolme pidi peaaegu korraga, väänles, surus suud kinni. Ma üritasin seni suud pulgaga lahti hoida, kuni poeg tableti suhu torkab, aga esiteks ei saanud talle pulkagi suhu ja teiseks oli poeg: "Mida sa surud seda talle suhu?!"
      Siis proovisime ilma pulgata ja see oli samuti täiesti lootusetu.
      Ja sealjuures ei kriipinud ega hammustanud ta üldse, ta lihtsalt võitles vaikset võitlust õiguse eest mitte midagi suhu saada.

      Kustuta
  2. Meil oli selline tehnika, kus kass võeti põlvedele selili, pandi käsi kõhu pealt lõuani, võeti lõuakarvadest kinni ja siis õrnalt tutistades ta tegi suu lahti.

    Siis tuli vaba käega tablett kurku visata ja kuna kass oli keeleliselt mõnevõrra osav, tuli mõnikord tabletti suus natuke raputada et see neelu jõuaks kust kass, vaeseke, selle alla pidi neelama.

    Nada, Fedja, nada...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil oli leplik kass, kes muidu oli ka selili olemisega nõus. On kasse keda ma selili ei keeraks

      Kustuta
  3. Ma võin küll eksida, sest mida mina ka naistest tean, aga mulle on jäänud mulje, et on terve hulk naisi, kes naudivad enda mingite möksidega määrimist. St see, et midagi on natuke raskem määrida kui midagi muud, pole üldse halb, ehk on suisa isegi hea - sest see tähendab, et sa võtad enda jaoks rohkem aega ja enesehoole jne. No terve see seltskond, kellele tõesti meeldib igasugu maske teha jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Emake maa, on jah nii.
      Point. On isegi inimesi, kellele meeldib end enne sauna meega sisse möksida ja siis nad istuvad saunas ja naudivad seda.
      (Mina olen nõus istuma aint leiges saunas, kui mujal on külm ja paha - aga kuumas saunas isegi siis mitte.)

      Kustuta
  4. Meil käis kassiga nii, et kahekesi lapsega tegutsesime - kass sai keeratud vannilinasse nii, et ainult pea väljas ja siis üks hoidis teda ja teine tegi suu lahti ja tablett nii sügavale kui saab, suu kinni ja siis kergelt kõri silitada, et neelaks (mul oli isegi loomaapteegist saadud selline abivahend, kuhu otsa käis tablett hoidikusse ja süstla kolvi moodi pulgaga tuli vajutada, et see sealt vabaneks, siis ei pidanud ise sõrmi kassile suhu toppima). Esimene kord käis see tõesti nii kiiresti ja vaevata, et ime kohe. Aga ega kass loll pole, järgmine kord oli raskem. Ja täpilahust just ostsin loomaarsti juurest ja ise kodus panin. Ja enam ei kavatse suu kaudu andmisega mässata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küllap Karou on varjupaigas õppinud, et suhu asju panna ei tohi lasta.
      No ma vaatan, ehk õnnestub teda pastat sööma saada, eriti kui ostan psteeti ja sellega korralikult segi segan.

      Kustuta
  5. oijah, kass ja ussirohi on ka minu jaoks olnud ületamatu katsumus. küll olen proovinud krevettide sisse toppida- esimene krevett süüakse, ülejäänud nätsutatakse ja sülitatakse välja. loomaarst on üritanud, mispeale kass sülitas talle tableti vastu vahtimist ja sai tunnustuse- ah, selline kass sa siis oledki! viimasel ajal on turjatilgad, aga need on kallid. mõni nädal tagasi läksin loomapoodi ja küsisin muuseas, et huvitav, kas selliseid ravimeid pole veel leiutatud, mida kass vabatahtlikult võtaks, on ju maksamaitselised antibiotsid. ja oh imet! arst ütles, et jaa, nüüd on uus rohi, maksamaitseline ja võib krõbinate sisse panna, aga et kassi ju iial ei tea. no minu oma pani selle igal juhul koos krõbinatega nahka. soovitan proovida.

    VastaKustuta
  6. Meil kunagi korra õnnestus vanakooli tabletti anda, kui kass oli noor ja naiivne. Edasi läks korra nii, et tabletti anda küll õnnestus, aga pärast leidsin selle kapi alt, ta oli selle kavalasti põske ära peitnud. Siis enam ei üritanud, vaid läksime lihtsamate lahenduste peale üle.

    Igatahes on see nii üldine probleem, et on meemistikku jõudnud.

    https://i.pinimg.com/564x/c2/35/32/c235327da79f1cfa85147df8d70dcd10.jpg

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin sellele korduvalt ja Poeglaps sai pärast meie tabletiandmispingutusi kuulda, kuidas ma nüüd saan aru, et need pildid ja asjad Heraklesega, kes oma kassile tabletti üritab anda, on täiesti tõesed ja täpsed.

      Kustuta
  7. Mul olid ka helged ajad, kui ta sõi esmalt ära pasteedi ja seal sees kaks poolikut ussirohutabletti (pool + pool) ja üks poolik jäi üle. Kui ma mõtlesin, mis siis nüüd, vaatas kass tabletti ja sõi ka selle ära.
    Järgmisel korral oli raskem, aga kahe päeva jooksul õnnestus kõik sisse sööta viimaks. Aga selle järel jäin šlakkima ja nüüd oli kass haige, nii haige ja ma eriti ei taha selle kordumist.
    Kuigi viimasest kahest tabletist õnnestus talle sisse sööta vbla pool. Vbla mitte sedagi.
    Jah kasvatan ilmselt uut, vastupidavamat ussitõugu - aga homme tuleb pasta kohale, ehk see päästab. Luban olla annustamisel helde.

    VastaKustuta
  8. mul oli kunagi kass, kes sõi tabletti ainult ühe väga spetsiifilise pasteedi sees (saadaval ainult Stockmanni kaubamaja delikatessiletis, päriselt ka). tavalise supermarketipasteediga tegi ta lausa sellise triki, et kui jahvatasin tableti pulbriks (no jämedaks pulbriks, aga siiski) ja segasin pasteedi sisse, siis ta suutis pasteedi ära süüa ja pulbri järele jätta. aga selle Stockmanni omaga oli nii, et ma võtsin teelusikatäie pasteeti, panin terve ussirohutableti sinna _peale_, mitte isegi sisse... ja kass tegi LÕMPS ja kõik läks kõhtu. ülejäänud karbitäie pasteeti jagasime siis vennalikult pooleks, sest tundsin, et loom on preemia ära teeninud, aga see oli tõesti hea pasteet ja ma ei tahtnud ise ka ilma jääda :)

    VastaKustuta
  9. Minu kass peab elu lõpuni võtma vererõhurohtu. Algul olin ka suures hädas, aga lõpuks avastasin ÜHE spetsiaals epasteedi või pigem veidi tükilise märgtoidu, mis lõhnab nende jaoks hurmavalt (minu jaoks hirmsalt), teen tableti peenkeseks pulbriks (selliseks, mille pealt pole võimalik midagi ära lakkuda) - ja tablet läheb rõõmuga, ise käib küsimas, kui õhtune söögiaeg läheneb.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.