Superseiklused

Duckduckgo supervõime: Ma vahel leian sellega asju, mida guuglist mitte. Üldiselt tunnistan, et guugel on parem - kui ma otsin konkreetset asja, on suurem võimalus, et õigeid sõnu lisades tulebki otsitav viimaks välja. Mitte alati, aga no 2/3 kordadest annab tulemi. 
Aga pardiotsing annab mulle tulemeid, mida guugel mitte kunagi. Natuke lambikaid, päris kindlasti ei sisalda see tulem sõna "Devolutsioon" ega K nime, kuid ma ei kaeba: jutt "Supervõime", mis tegelt mulle endale meeldis, aga mida mu teada keegi kunagi kusagil ei maininud, on ühe tagasiside saanud. Nii tore!
Pealegi positiivse. 

Muidu käisin ujumas ja mul oli seiklus. 
Täiesti ettekavatsemata, ent nüüd on väga tudisev ja habras olla. Nagu oleksin sitta kanti pingutanud või midagi.
Vette minnes märkasin tegelt, et midagi on teistmoodi. Seal, kus ma varem istusin kuival kivil ja sirutasin jalgu ettevaatlikult põhja poole, oli nüüd juba käelaba jagu vett. 
Vahepeal on vist sadanud, mõtlesin ma. Vool on ka nagu kiirem. Võibolla ujun ainult natuke allavoolu ja siis tagasi riieteni, ei hakka tavalist palju pikemalt ülesvoolu ujumist tegema. 
Ujusin allavoolu ainult 33 tõmmet ja asusin siis tagasi ujuma. Totoro ujus muidugi minuga koos. 
Ja pärgel küll, ma ei saanud tagasi. Ujusin paigal. Aga et ettevõtmine on lootusetu, nägin siis, kui taipasin, et ka koer ujub paigal - või õigemini nihkume me tasakesi veel allavoolu edasi.
Või siis - tagasi. 
Olgu, uus plaan. Ronime lähemal kaldal - selle kaldal vastas, kus mu riided olid - maale, kõnnime mööda rada sealsesse ujumiskohta, mis sobivalt mu riietest ülesvoolu jäi, ja siis ujume üle jõe. 
Hea plaan oli, ainult ma ei arvestanud, kui raske on kaldale saada kohas, mis ei ole päriselt sisse-välja käimiseks mõeldud. 
Totorol ei olnud probleemi, ta on pisem, tugevam ja tal ei ole selliseid vaimseid piiranguid, mis ütleks, et kõhuli ma ju ometi mutta ei heida, peab ikka püsti saama. 
Mul oli ... veidi keeruline. 
Aga viimaks sain välja - ärritatult haukuva koera juurde, kes selgelt ei olnud rahul , et mina niimoodi hädisesin.
Tuiasin paljajalu kivisel rajal ülesvoolu, näljaste sääskede rõõmuks. Jõudsin ujumiskohta, ületasin jõe, kõik läks nagu plaanitud. Et vahepeal oli hakanud sadama, on lihtsalt tavaline Murphy. 
Ja siis otsustas koer veel kakada, kuigi mul olid tema eelmiste kakamiste peale kotid otsa saanud, kohtusime teise koeraga, kelle peale oli vaja ärritatult haukuda, kohtusime selle noore mehega, kellega ma õnneks last ei saanud ja kes mus okserefleksi tekitab, olin telefoni koju unustanud, kuigi pakiautomaadi kood oli mul meeles, poes mul enam üldse aju ei töötanud (ma ostsin SEDA kookospiima?! Mida paganat, ma KUNAGI ei osta seda, ammu kindlaks tehtud, et teised on parema hinna-kvaliteedi suhtega) ning kui viimaks koju jõudsin, tuli veel natuke ekstra pingutada, sest me maja ees on kõnnitee üles kaevatud kogu maja pikkuselt, et uus sillutis ja värgid teha, ning pidin sisse minema ringiga ja tagauksest. 

Mitte ainult mina pole väsinud. Totoro ka. Ainult magab. 

Ütlen siin ka selgelt ära, et mul ilmus uus raamat. "Omasid ei jäeta maha"

Olen selle üle väga uhke ja samas rohkem ärevil, kui nt "Devolutsiooni" osas.
Sest ma TEAN, et "Devolutsioon" on selline raamat, mis võiks inimestele meeldida. Kiire, seikluslik, samas mitte rumal, omajagu verd, veidi seksi, tundeid on, aga mitte ülemäära: selline hea turvaline lugemine.
Aju tagasopis mõtlesin, et see raamat võiks rahvale meeldida, ja senine tagasiside ongi täpselt säärane.
Naistele meeldib rohkem, aga mehed ka ei sülita ta peale. Lihtne ja ladus, keegi pole öelnud, et vedel pask.
(Neile, kes ei tea: "Vedel pask!" on jutu kirjutanud autorile valesti meelde jäänud legendaarne arvustus BAASis. BAAS aga Eesti ulmelugejatele selline koht, kuhu kirjutati oma lugemismuljeid juba ammu enne, kui blogimine populaarseks sai. Tegelikult oli arvustus "Haisev sitt," kui see asja selgemaks teeb.)
"Devolutsioon" on selline raamat, nagu raamat käib.

Aga "Omasid ei jäeta maha" on täiesti teistsugune. 
Seal pole peategelasi. Seal pole isegi  eriti terviklikku lugu - on, aga see lugu, millel on konkreetne algus, EI ole see lugu, mil konkreetne lõpp on. Tunded on, aga armuseiklusi isegi riivamisi imevähe, tuntakse muudes suundades. 

Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahtsin teha kummarduse Steven Eriksonile, kelle raamatuid lugedes sain julgust pedaali põhja vajutatada, mitte tagasi hoida ja "normaalselt" kirjutada. 
Ja see EI ole selline raamat, nagu raamat käib. 
Samas ... samas on just seepärast põnev.
"Omasid ei jäeta maha" ei ole aeglane mõtisklemine, ärge seda kartke, või olmeline tavapärasus. Maailm on fantastiline, tegelased tugevad ning raamat on ikkagi kiire, seikluslik ning isegi mitte eriti mahukas =P

Mulle väga väga meeldiks, kui te seda ostaksite ja loeksite. 

Estcon 2024

Samuskine - kaamos luges ka "Devolutsiooni" ja arvas. 
Käisin ka Estconil.
Õigemini olen ikka veel siin.
Praegu oli deja vu - olen samade sõnadega ennegi postituse alguse teinud.
Oot, kontrollin.

Jep, olemas. 

Olen ürituse seni ootamatult hästi vastu pidnud. Soovitan ATH-ravimeid kõigile ATH-all kannatajatele - olen teadlik, et kõik ei kannata - aga osake minust ikka imestab, kuidas hulga aastaid ma elasin estconid ja larpid ATHga ja ravimiteta suht edukalt üle ja üldse ei surnud. Kuidas nii? Mis muutus?
Tõsi, peaaegu kogu eelmise aasta elasin ma ka menstruatsioonita - kas see muutus? 

Sest noh. Eelmisel Estconil ma ju isegi käisin JA olin viimaks peale saanud antidepressandid, mis ometi aitasid ja omast arust oli asi suht lill - ja nüüd käivad inimesed ja uurivad, et mis mul eelmisel aastal viga oli, ma olin nii vaikne ja kurb, hoopis teistsugune. 

Ja emotsioonid on ka hoopis teistsugused. Ma ei pea otsima ja endale rõhutama, mis on hästi, sest muidu oleks aina paha, mul on hästi ja vbla on midagi kehvapoolne (nt Totoro sööb jälle hästi vähe ja on veidi stressis, olgugi see positiivne stress ja talle tegelt väga meeldib), kuid see pole ju oluline ja ei võta ajus mingit ruumi ära. 
Mulle meeldivad suht hästi isegi inimesed, kes vahepeal häirisid. 
Nii tore on!
Inimesed räägivad minuga, kallistavad mind või nõustuvad minupoolse kallistussooviga, kuulsin kelleltki, et olen ta sõbra lemmikkirjanik, laulsime koos selle toreda inimese ja tema tütrega õues Totoro-laulu filmist, annan autogramme, nägin oma uut raamatut esimest korda ja sain sületäie autorieksemplare, tegime Ove ja Kalmsteniga "10 aastat hiljem" jätkupildi eelmisele, rääkisime K-ga, miks ja kuidas me üksteisele meeldime, käisin soojas järves ujumas, Totoro sai ohtralt kiita, head vestlused, head vaated, täielik kuld.

Estcon 2014

Estcon 2024

Kui võrdlen möödunud aastaga: EMAKE MAA, kui teistmoodi kõik on. KUI teistmoodi. Kuigi ööbime isegi samas toas ja poole viieni ikka magada ei saanud ja inimesed ajasid allkorrusel juttu.

Olen teiste jutu pealtkuulamises päris äss juba =) Kuigi päeval üle küsides selgus, et sain mõnedest asjadest valesti aru. Näiteks kaebus, mida ma arvasin naist oma mehele esitavat, selgus olema laulusõnade ümberjutustus ja laul, mis jutustab sellest, kuidas "sa" vedeled päevad otsa diivanil, ei teeni midagi ja mõtled ainult toidust, lõppeb tõdemusega "you are still my dog". 

Tõusin öösel voodist ja kirjutasin selle

Vahel tuleb meelde. 
Täna tuli meelde. 
Mõtlesin, tundsin, tundsin, t u n d s i n. 
Kui pingutuse järel läheb ootamatult hästi, on niiiii-iii imeline olla. 
Ja seda juhtub niii-iii-iii harva.

Sest pingutuse järel ma ootangi tasu ja kasu, ma ootangi, et läheks hästi. Ootamatult hästi selle peale peab ikka päriselt ootamatu olema.
Inimesed käituma endale ebatüüpiliselt imehästi minuga.
Makstakse raha viis korda rohkem, kui arvasin. 
Mu peopesast hakkavad kasvama lilled kiiresti nagu filmis.
Phmt kui K avaldaks indu minuga magada ja ma jääksin nüüd veel rasedaks, see oleks ootamatu hästiminek. 

Aga kuitahes palju ma ka pingutan, sada või tuhat imet ära teen, enamasti IKKA ei lähe isegi tavatasemel ja oodatult hästi. K ei taha mind, elan kuidagi ära, ent kerge ei ole ja Müürileht maksab honorariks 88 euri ja ulmeantoloogia 150 miinus tulumaks.
Kusjuures ma olen veel tänulik, sest saaks ka halvemini. K võiks minuga mitte suheldagi tahta. Ulmeantoloogia väljaandmisel võidaks leida, et mu töö pold piisavalt hea või ma lähen lihtsalt meelest. Müürileht võiks mult mitte artiklit küsida ja kui ma ise saadan, selle tagasi lükata, nagu nad eelmise lükkasid.
Kuitahes kaheksaks ja kringliks ma ennast keeran, pooltel kordadel ei lähe ka pingutades ÜLDSE hästi ja et läheks ootamatult hästi ...

....

........

Vat seepärast ma ei saa ka aru sellest, et unistused võivad täituda.
Nagu - see teebki ju neist unistused, et nende täitumine on nii ebatõenäoline, et seda nagunii ei juhtu. Ma ei ole KUNAGI unistanud romaani väljaandmisest või kirjandusvõistluse võitmisest või korralikust püsisissetulekust. Ma olen unistanud loteriivõidust, et keegi kingiks mulle maja, et minusse armutaks inimese poolt, kellest ma seda tahan, nii et tükid taga, rääkimata päriselt ebatõenäolistest asjadest nagu universumide vahel rändamine, kõikide haiguste ja vigastuste ravidasuutmine ja et kõik, kellest ma seda soovin, armuksid minusse. Jaburalt, meeletult, endale kuitahes ebatüüpiliselt. 

Unistused on olemuslikult mittetäituvad. Unistada romaani väljaandmisest on minu arust täiega arutu - tee plaan, kirjuta ja anna välja, taevas küll! Ole visa ja nagunii saab. Selleks pole isegi teab-mis-hea vaja olla, piisab sellest, et kas maksta ise raha või siis mitte olla agressiivselt halb.
Aint visa olla on vaja. Mitte lasta end esimesest tosinast äraütlemisest pelutada.
Muuhulgas kulka omadest.
Või siis lasta end pelutada, saada rõvedalt haiget, tunda, et olen mõttetu inimene, kes arvab endast liiga hästi, aga ikkagi uuesti üritada, sest midagi muud ju ka ei oska nagu mina. 
Olen ise seda visaduseks nimetanud, mis mus on, aga see vist ei ole visadus. See on lootusetus: midagi muud ma ei oska kui ema olla ja kirjutada, ma siis annan endast kõik nendel rinnetel.
Ok, suht ilus olen ka. Mitte ilusam kui enamik, aga pärast adumist, et ilu juures põhiline on hoiak, olen õppinud end sedasi esitlema, et peetaksegi ilusaks.
V.a. mõned. 
Muuhulgas K. 
Ma nägin paari päeva eest unes, et ta ütles mulle, et olen väga ilus. Isegi unenäos mõtsin, mis toimub, mis juhtus, miks ta endale niiiiiiiiiiiiii ebatüüpilist asja ütleb. 
Siis ärkasin üles ja no selge. Kuidas ma juba unenäos ei taibanud, et see peab uni olema. Häh. 

Ja jah, jah, jah. 
Kui ma noor(em) olin, ma lootsin sellele, et need ebatõenäolised head asjad viimaks juhtuvad, vaja aint ära oodata. Pojaisa loobus minust? Ma näitan talle, kui imehea naine ma olen, nii et ta hakkab mind nii hirmsasti tagasi tahtma, et lihtsalt ei saa eemal olla. (Mis teatud tasemel isegi juhtus, aga see tase ei olnud mulle piisav - kui ta saab tagasi tulla ja siis jälle ära minna, tagasi tulla ja taas kaduda, ilmselgelt ma ei ole tal mitte kohutavalt naha vahel, vaid kedagi paremat lihtsalt ei paista.)
Rongimees on oma naisega õnnelik? Väga hea talle, jee! Ma ootan, kuni enam ei ole, täiesti taltsalt ja rahulikult, lihtsalt kui aeg tuleb, olen valmis. (Aeg tuli maa ja mere pealt ja te teate, kuidas asi lõppes. Selgus, et ta ei armasta mind naisena, mis oli tühiasi, aga ka inimesena mitte piisavalt, et lihtsalt hell ja arvestav olla, ja see oli mulle kõige ots.)
Ma ei suuda meessuhteid pidada - aga lapse, uue lapse võin ju ikka saada! (Mis ei ole juhtunud ühelgi viisil.)

Ja möödunud kuudel ma vahel mõtlesin, et huvitav, mul ei olnud ju nooremana sellist absoluutset "ma võiksin kohe surra, nagu ... 10 minuti pärast, ma oleks ainult rõõmus"-tunnet. Mis mul on praegu ja oli möödunud aastal ja ülemöödunud aastal. Kuigi praegu mul ei ole isegi aktiivselt halb - nagu oli näiteks möödunud aastal, ossajutt. Suht hea on isegi. Loogiliselt suht nii hea, kui saab - mul on rohud peal, lastel on elus hästi, mingit katastroofi ei paista, mul on raamatuhonorar käes, nii et saab osta isegi head jäätist (kuigi allahindlusega), pea valutab ainult mõõdukalt, K on minuga tore, loomad on terved. 
Ma ei saa aru, miks ma ikka igal õhtul mõtlen, et tegelt võiks öösel surra, oleks nii tore.
Ent alles täna pärast seda eelmise postituse äratatud mõtterida taipasin, et aa.
Muidugi. 
Varem ma ikkagi lootsin, et läheb hästi. Et juhtuvad ootamatult head asjad kunagi kuidagi.
Nüüd enam ei usu. Nüüd tõden, et ei juhtu. Elu on normaalne ja inimesed käituvad nii, nagu neile tüüpiline ja oodatav on. Kui keegi on minu vastu ootamatult hea, piirdub see ikkagi pisikeste asjadega stiilis väikesed annetused kontole või mulle kohvi ja sushi väljategemine või trammisõit või maksimaalselt (Kader lõi kõik üle) mu raamatu oma kirjastuse alt väljaandmine.
Aga keegi ei kingi mulle maja ega oma hinge.
(Või noh ... millegipärast kõigil neil kolmel korral, kui mulle on hinge pakutud, olen röökides põgenenud. Ma millegipärast tahan ainult nende hingi, keda mina tahan - teised võivad oma hinged endale hoida.)

Ja kui ei tule elus neid absoluutse õnne momente, kus kõik on täiuslik ja parem veel, kus ma end rebestan ja vaevlen ja purunen tükkideks ja siis läheb ooooootamatult hästi, keegi korjab need tükid üles, liimib õigesti kokku ja kiidab, kui vapper ja tubli ma olen, ma ei näe, et oleks üldse mõtet elada. Näha vaeva ja verele kaapida küüned, et laevalael püsida.*
Ma tahan, et läheks HÄSTI, mitte et midagi ei oleks halvasti.

Ja selle mõtte varjus korraks lootsin. Mõtlesin, kuidas oleks, kui K PÄRISELT mulle ütleks, et ma olen väga ilus. Ma jutustasin talle sellest unenäost, ta võiks ju mõelda, et heh, ta nii väga tahab, et näeb seda isegi unes, ma ütlen talle. 
Ta ostis mulle täna kohvi ja sushit. Ja ei öelnud midagi. Oli väsinud ja ei tahtnud mind eriti isegi koju ära tuua, aga kui ma ütsin, et olen üpris katki, muidugi tõi. Mis tal muud üle jäi, ta on kena inimene ja kursis sellega, et ma väsin sageli hirmsasti ära. 

Nüüd on mul kohutav olla. Sest ... sest ma ei lootnud ju isegi paljut. Mitte et ta NIISAMA mu ilu kiidaks, sellest rääkimata, et mind tahaks või midagi. 
Aga ei. Ikka liiga palju. Inimesed on, kes nemad on. Elu on normaalne. Midagi erilist ei juhtu - peale selle, et ma rongi ees käimisest hoolimata ellu jäin.

Ma ei saa aru, miks seda elu elada. 

*Joel Sang kirjutas luuletuse kunagi. Ma ei leia raamatut ja guugel ei aita ja mu mälu tõrgub. Kuskilt on vist veel midagi puudu, kuigi olen erinevate mäluparanemiste toel juba kolme kohta parandanud.

Harva kui laev räägib maaga
pigem peab taevaga nõu
kui enam ei tea ega oska,
näiteks tunneb, et üle jõu
on tormiga pusida.

Kas on veel vähegi lootust
Kas tasub veel näha vaeva
ja verele kaapida küüned
et laevalael püsida?

Torm virutab vastu kõrvu
ja näkku lajatab laine
ja viimati kärgatab taevas:
"EI TOHI NII KÜSIDA!"

Nii väsinud

Näe, jutule "Kübekeses" see tagasiside, mida ma enne ei tsiteerinud. 

Muidu: ma olen laip. 
Miks ma olen laip? Ausalt öelda ei saa ise ka aru. Aga ärkan väsinuna, kõik asjad, mis teen, on kohutavalt rasked, ja siis lähen väsinuna magama. 
Süüa ikka ei taha. Aga olen õppinud iga juhust kasutama, kui natuke tahaks, ja pähkleid läheb päris korralikult. 
Jään vist ellu. Nälja kätte vähemalt ei sure. 

Poeglaps läks K juurde mõneks päevaks. Ehitamisel ja lammutamisel appi. Nüüd olen loomadega kolmekesi ja pean ära sööma kõik jäägid. Jäänukpudru ja jäänukmakaronid hakklihakastmega ja jäänukriisi ja jäänukpaprikad. Jäänukpitsat ei ole - kõik, mis K tõi, söödi kohe ära. 
Tütarlaps mõned päevad tagasi  tõi ka pitsasid, lausa kaks. 
Kõik söödi ära. 
Isegi allavõttev Poeglaps on pitsa ees võimetu - ON VAJA ÄRA SÜÜA.

Olgu, ma võtan end kokku ja söön ära makaronid. Sest kui ma lõunaund magada ei saanud - ma ei saanud, veetsin lihtsalt poolteist nauditavat tundi voodis - on ilmselt põhjuseks tühi kõht. Kuigi ma seda ei tunne. 
On vaja.
Teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad.

Masendav on see, et nad viisid kaasa ka suure arvuti. Mu civimängimisarvuti. Teadsin, et nii juhtub, aga ikka on kuidagi halb ja tühi tunne. Sest civ on mu lohutus-kõik. Loeb kõikvõimaliku lohutusasjana. Isegi lohutustoiduna, rääkimata lohtusfilmist ja lohutusraamatust. Lohutustegevus, vot. See ta on. Ja nüüd mul ei ole seda. Laon pasjansse, sest kuna nagunii, kui Poeglaps on samal ajal kodus ja ärkvel kui mina, mul on lohutusasendustegevust tarvis. Sest suures arvutis on tema.
Pasjansid kõlbavad. Aga ei vaimusta. 

Kas civ vaimustab? Olgu, natuke vale sõna. Aga kui ma civi mängin, mul ei ole peaaegu tunnet, et oeh ja miks ma pean ja kas tõesti see ongi elu. See tuleb vahel harva ja siis ma jätan mängimise kohe pooleli - säärast tunnet on mul muidu ka piisavalt, pole mingit mõtet seda arvutimängust juurde saada. Sama hästi võib tolmu võtta või näiteks kohvi teha.
Kohv on tore. Aitab. 

Aga tõsi on ka, et seda päris vaimustust, mil niimoodi tore on, et whoa, whoa, whoa, see ongi elu, on viimati olnud ... krt, isegi orgasmid pole päriselt see. Kõige lähemal viimastel aastatel on olnud orgasmid ja ujumine. 
Kord lõhnas jõgi õhtul nagu arbuusivedelik. Täiesti ogar, kui imeline. 
Ja kui on isu, siis vahel veab mõne toiduga. Mingi Eton messi variatsioon oli mõned aastad tagasi oivaline kogemus. 

Aga üldiselt mul lihtsalt ei tööta see vaimustumise värk. On "ma peaksin seda nautima ja ongi suht kena, jah". 
Aga viimane toores imelisus oli toopäev, kui mul oma teada oli Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini viimane päev enne eksamit ja nad tegid mulle vaikselt salaja eksami ära. 
Tunnen peaaegu tapaiha, kui kuskilt loen, kuidas õnn on väikestes asjades. Õnn, noored ja vanad, on inimese KEHAS ja kui see kaasa ei mängi, ei aita mingid asjad, ei suured, ei väikesed. 
Kuidas inimesed sellest aru ei saa, ma ei taipa. 

Ebaõnnestumised korda palju

Täna oli siuke päev, kus kõik läks persse. 
Mitte suured asjad, aga palju asju. 

Plaanitud oli, et tuleb Tütarlaps ja siis K teeb meist perepilte ja jee. 
Algas sellest, et ma magasin peaaegu kolmeni - sain hästi magada, kusjuures, emakordselt üle teab mis aja. Siis mängisin civvi ja tuli Tütarlaps ja kõik oli veel üsna hästi. 
Et ma poes käies - koeraga on ju vaja välja minna ja hommik oli veel ainult väga tinglikult, kell oli umbes neli - unustasin osta koerakondid, oli allakäigutee algus. 
Muidu ma ei unusta, ent lihtsalt konte, külmutamata, pole mitu päeva seal poodides, kus käisin, olnud. Mina aga lasen pilgu külmutamata lihast üle, miski kella ei helista peas, et seda vaja on, ja enam ei mõtle asjale.
Kodus tuleb meelde, et mida tonti. Külmutatud konte ka ei ostnud. Vaene kudzu.

Nojah. 
Siis vaevlesin oluliselt teemal "mis selga panna". Üldiselt ma sel teemal ei vaevle, aga täna juhtus. Valisin viimaks välja, panin selga, ehted külge ja hakkasin meiki tegema. 
The. Fakk. 
Ma ei tea, milles asi, aga oleksin nagu unustanud, kuidas meiki teha. Mul läks kaks korda rohkem aega kui tavaliselt, kõike läks liiga palju - üldCCkreemi ja silmaaluste peitekreemi ja meigialuskreemi silmadele, mökeradasin laineriga pool kätt ära, sest võtsin korgi täiesti valesti pealt, ja kokku ei tulnud ikka teab-kui-hea. Sain valmis, nii raske. 

Ja siis kirjutas K, et kutsus oma emale kiirabi, ning peab enne tulemahakkamist selle ära ootama. 
Mispeale ma teatasin lastele, et K ei tule, emale kiirabi, kõik tegid kohkunud hääli peale Poeglapse, kes rõõmustas, et pilte ei pea tegema.
Läks veidi aega ja noored hakkasid Poeglapse juukseid lõikama - ta usaldab selle töö juures ainult Tütarlast sestsaati, kui ma rongi alt läbi käisin ja mu käsi enam eriti kindel pole. 
Poole peal leidis poeg, et pohh, proovime seekord midagi uut. On suvi, ma ei pea koolikaaslaste ees nägu näitama. Tütarlaps arvas, et olgu. Ja siis kujunes kõige lühem lõikus, mis Poeglapsel umbes teisest klassist saati olnud on. 

Vahepeal saatis K oma ema kiirabiga ära ja tuli ikkagi meile. 
Aga Poeglaps oli: kui väga horrendous lõikus saab olema, ma pildile ei tule. 
Ja noh. Minu meelest nägi päris hirmus välja. 
Kuigi kui Tütarlaps lõikamist jätkas, läks paremaks. 
Mis tõi kaasa, et need, kes olid teda vahepeal näinud, arvasid lõpptulemuse kohta, et kle, päris hea tuli. Aga Poeglaps, kes istus arvuti taga, mitte peegli ees, oli õudusest halvatud, kui viimaks end nägi. "Ma oleks nagu mingis kaheksakümnendate boybändis trummar!"
Ta siiski nõustus pilte tegema, müts peas. Me pildid said kohe uue teema, nimelt "mütsid".
Enne jõudsin ma K-ga vaidlema minna, sest ma olin juba nii omadega läbi, ja ma siiamaani olen üsna ärritatud. 

Aga jah - me saime pildid tehtud, tingimusel, et ma neid kuskil ei näita. Nii et ma ei näita siin, isegi mitte neid, kus Poeglapse nägu näha ei ole.  
Ma näitan aint seda, kus ma tülpinult pärast suitsu teen ja tunnen, et suren, nii raske päev ja ikka ei mingit kasu. Koer kondita ja pojal sitt lõikus ja tuju talumatu. 

Blablabla

Kui mul ei ole midagi öelda, aga midagi teha tahaks - kirjutamine näiteks lahutaks meelt kõvasti, onju? -  teen uue postituse lahti, hakkan kirjutama ja alati selgub, et täitsa on midagi seletada ikkagi. 
Näiteks sai mu jutt "Kübekeses" veel tagasisidet. Seekord Loteriist. 
Seal ka kaevatakse kasvatuslikkuse üle. 
Ega vaielda ei saa - ega taha. Aga öeldakse, et põnev on, mis on tegelt tore - seda on juba neljal korral öeldud nelja eri ütleja poolt..

Mitte et ma ikka usuksin =) See on klassikaline "nägin seda unes ja panin väikeste laiendustega kirja" jutt ja ilmselgelt läksin liiale, üritades hästi täpselt edasi anda tunnet, mis mind selles unenäos valdas. 
Kusjuures avalik on versioon, mille ma Kalmsteni ja Kääramehe soovil ümber tegin. Keerasin nimelt moralismi väga palju vähemaks.
Aga põnev? See on ilmselt see osa, mida ma unes ei näinud ja teadlikult juurde lisasin. 
Ma ei tea ... tore, et põnev? Agagaga ... aga see ei olnud üldse jutu liikumapanev mootor ju, et põnev peaks olema. Kogu põnevus tuli kogemata, käsitööoskused nõudsid =P

Muidu on tänane täiesti jaburalt raske olnud, kuigi midagi ei ole isegi ära tehtud. Lihtsalt likvideeritud hädasid nagu vereuputus voodis, murelid, millest üks oli hallitama läinud (viskasin hallitanu minema, pesin ülejäänud korralikult ära ja paigutasin jäätisekarpi Poeglapse arvuti kõrval), kaks hallitanud virsikut minema visatud, söödud ära arbuusiveerandik, mis hakkas pehmeks minema, ja ülejäänud pool arbuusi külmkappi pandud, pesu tuppa toodud (Poeglapsel pold puhtaid aluspükse jalga panna, muidu ta oleks ise toonud) ja krdi pesunöör oli pooleks läinud, peavalu vastu erinevaid tablette võetud ja kaks võileiba söödud, veidi nõusid pestud ning loomi söödetud. 
Nüüd lähen emasema, pruunima, saledama ja niutsuvama loomaga õue. 
Ta ajab, muide, nüüd karva. Talvekarva maha. Aitäh, AbFab, furminaatori idee eest!

***

Käidud.
See oli kaaaa ootamatult raske: mitte "meie kohas", aga kohas selle kõrval teisel pool väikest pajupõõsavõsa, olid aset võtnud mees ja naine, kes ilmselt mingil "me vist meeldime teineteisele, mängime paarikest"-üritusel olid sinna ehitanud varjualuse ja laiali laotanud tohutult kraami, tahtsid minuga viina võtta ning ohtralt suhelda. Tüüpilised Totoro-itaaliapäraseks nimeks lugejad ja omavahel juba kurjustavad tüübid. "Mõttetu naine, ei tea, kuidas kalamehetool lahti käib,"-tüüp ja naine oli muidugi vaguram, ent mitte päris malbekene. "Mine ära, kui ei oska olla!"

Mind nii kurnab nägemine ja kuulmine, et sellised inimesed on olemas. Totoro sai muidugi ohtralt kiita selle eest, kuidas ta ujub minu ees, aga vaatab pidevalt tagasi, et kas kõik on korras, ega ma ei upu. (Me ujusime neist mööda ja siis tagasi.) Aga kui siis ära oli ujutud ja hakkasin põõsa taga vaikselt oma ujumisjärgset suitsu tegema, tuli mul tunne, et vbla seekord märgi pükse suitsetamise ajaks  ära ei võtaks - ainult päevukate rinnahoidja. 
Mis oli hea mõte, sest kuigi seda rada põõsastest mööda muidu kunagi keegi ei lähe, tulid mingi teine naine ja mees oma koeraga ilmselt ka rahulikku ujumiskohta otsima. Nad läksid küll mööda ainult, ent oleks ma alasti, küllap oleks neil ebamugavam olnud.

Minul alasti olla ebamugav? Heh =)

Aga kõik see muidugi kurnas. Sest kui ma ootan mõnusat omaetteolemist, aga sattub suhtlus või ootamatud inimesed, ma lähen pingesse. 
Maijaksa!

Jalaväänamisest on alles valu keskmises varbas. Nii tugev, et ööseks panen elastiksideme - see mingil arusaamatul põhjusel aitab. Käia saab, näha ei ole, et lonkan, aga natuke tegelt hoian seda jalga ja jooksma ei kisu.  
Krt, panen praegu ka sideme - terve pöia ümber loomulikult, mitte selle ühe valusa varba.
Miks kannatada, kui teisiti on võimalik. 

Nii, murelid otsas. Suur võit. Ei ole, naine, vaja osta nii palju puuvilju, et need halvaks hakkavad minema! Parem osta jäätist - eile öösel läks jälle terve liiter, enne kui magama jäin. 
Ma saan peamise osa oma kaloritest praegu jäätisest. Kuigi mul on arvuti kõrval ka suur kott india pähkleid, kust vaikselt ikka võtan ja söön. Esimene seitsmesajagrammine kott sai kuskil 10 päevaga tühjaks. Nüüd on teine tarbimisel. 

Nii intelligentne post oligi =P 

Pilt ka, sest ... midagi. 

hilisõhtune söök millalgi

 

Kiitus ja laitus

Mul on öelda kahte asja. 
Tegelt on need omavahel ka tugevalt seotud. 
Minu jaoks. 
Nüüd mõtlen, kummas järjekorras ma jutustan. 

Ilmselt tuleb alustada sellest, et RSD-d (Rejection Sensitive Dysphoria) näib olevat kahte sorti. 
Ilmselt on sorte veelgi, aga mina ja K esindame kaht vastandlikku ja ma olen suht hämmingus, et ma varem ei taibanud, millest me suuuuuured erinevused käitumises. 
Mina närbun, kui ma ei saa kiita. Kui ei kiideta, ma võtan seda kui "keegi ei armasta mind" ja "miks ma üldse" ja "ma ei suuda hästi teha, mõttetu üldse pingutadagi". Samas olen ma suht jahe laituse suhtes. Kui ma tähelepanu tõmban ja ere olen, loomulikult osadele ei meeldi, selge ju. Kui ei meeldi neile, kes mulle samuti ei meeldi, on täiesti lill - ma olen ekstrarahul ja õitsen veel eriti.
Kui ei meeldi neile, kes mulle meeldivad, on halb. Aga kui tuleb natuke kiitust ja natuke laitust, on kõik korras. Kes midagi teeb, teeb ikka kellegi meelest midagi halvasti, selline on elu. 
Kõige halvem, mis mulle teha saab, on jätta märkamata või öelda, et noh, jah, käib vist enam-vähem küll, aga midagi eredat ei ole. 

K-l on kiitus savi. Jah, on natuke tore, et kellelegi meeldis, mis ta tegi, aga phmt savi. 
Talle ei meeldi laitus. Isegi inimestelt, kes talle ei meeldi. Isegi kui see on natuke laitust, mis on kiitusega igalt poolt ümbritsetud. Laitus ükskõik kellelt ükskõik mis vormis paneb ta seletama, end õigustama ja tekitab nii halva tunde, et ta ei saa õieti ollagi. 

Miks mina pean blogi, räägin kõva häälega, armastan esineda, rõhutan oma välimust isegi siis, kui mõne meelest ei peaks, raamat ilmugu juba, kasvõi koledana, kasvõi tegelt poolikuna, ja ma ei karda endale reklaami teha: sest silma paistes saab palju tõenäolisemalt kiitust kui märkamatu olles. Ja tehes saab palju rohkem tähelepanu kui mitte tehes.
Miks K on vaikse häälega, mul ei õnnestunud teda ka talle riideid ostes end esitlema ja enesekindlalt ilus olema õpetada (minu arust on ta väga ilus, aga enda arust mitte), ta ei taha midagi lõpetada, midagi valmisolevaks kuulutada, kõik seisab mingis faasis tehtuna, ent mitte lõpetatuna - sest ta ei taha laitust. Ta ei taha valmis teha, sest valmis asja kritiseeritakse palju tõenäolisemalt kui teadet: "Ma teen siukest asja." Ta ei taha silma paista, sest see tähendab RAUDSELT, et mõnele ei meeldi. Krt, talle ei meeldi isegi esineda - kuigi ta õnneks ka ei pelga seda paaniliselt, ta lihtsalt pole suur fänn. 

Muidugi. Sest minu jaoks on kiitus tähtis ja kiituse mittesaamine hullem kui laitus. Armastage mind või vihake mind, aga hoolige mingitki pidi, muidu ma ei usu, et olen olemas!
Ja tema jaoks: "Pole üldse oluline, et mind armastataks, aga ärge vihake. Ärge isegi natuke laitke. Ärge laitke, ärge laitke, ma ju nii väga üritan, et minu või minu tehtu juures midagi laita poleks!"

Millega jõuame järgmise teema ehk meie raamatule tulnud tagasisideni. 
Ei, tegelt on osa ka personaalselt mulle suunatud tagasisides ehk arvustus sellele jutule, mis mul "Kübekeses" ilmus.
Mu jutt "Kübekeses eluterves vihkamises" sai arvustaja käest tala, aga mulle see pigem meeldis. Sest noh - selgelt ei sobinud lugu Habichtile ideoloogilistel põhjustel ja rassisti arust halb jutt? Krt, ma olen vist midagi hästi teinud, kui talle ei meeldinud! Mis siis, et muidu on tal hea maitse ja minu lemmikuid pidas ta ka oma lemmiklugudeks. Aga kui ma Rentsi arvustuse ja omaenda sisetunde tuules olin selle loo osas: "Krt, sai liiga selgelt moraliseeriv," siis kui rassisti häirib, LAS OLLA MORALISEERIV. 
Mulle sobib.
"Devolutsioon" sai  Algernonis samuti suht tala minu jaoks - mu eriline mittelemmik-tagasiside "pold halb, aga pold ka hea". Me oleme saanud samasorti tala Reaktorist x2 ja nüüd Algernonist ka ja kui asi piirduks nendega, ma oleksin: "Nad ei saa aru, keegi ei armasta mind, uäääää!"
Aga enne neid ma lugesin tagasisidet Müürilehest, kes on meie raamatu pannud oma suve raamatuhoroskoopi soovitusena ja kurat, kui tore! Nii hea! Kellelegi meeldis, ilma et ma isegi oleks nende arvamust küsinud! Jee! 
Munad! Kanad! Nad märkasid! Nii armas!

Vaene K muidugi ei saa kiitusest end soputatud, ent vaevleb iga laituse käes, nii et tal on halb. Kuid mul on hea, sest kui kiitust tuleb, mul ei ole laitusega probleemi. Olla armastatud TÄHENDABKI olla samas vihatud, inimesed ei ole ühesugused ja kõigile meeldida tähendab meeldida lahjal, leigel, ei-liha-ega-kala moel ja seda ma küll ei taha. 
Ma tahan armastust. 
Ja seekord sain selle kätte. 

Jaa, aeg hakkas ka korraga liikuma =)

Aeg seisab

4. juuli juba. 
Oi, kesköö on möödas. 5. juuli.
Aeg ikka lendab nagu kotkas, nagu ütles mees, kel kell rõdult alla kukkus. 
Ma olen omadega ikka juuni lõpus ja pole päriselt teadvustanud, et juuli on. Lonkan küll kiiremini, aga see vahe on nii väike, et pole õieti märgatavgi. Phmt "just väänasin jala välja, nüüd katsun sellega kuidagi toime tulla" ikka veel.

Tegelt ma trepist üles saan juba vahelduvsammuga. Alla lähen jalg-juurde meetodil.

Väga veider päev on olnud. Ja eile oli ka veider päev. Üleeilset ma ei mäleta, aga ega ta normaalne ei olnud, tunde järgi ütlen. 

Müürilehe jutt andis teise isikliku kirjavahetuse veel. 
10 korda kuulsamaks vast ei saanud, ent inimestele läheb vahel väga korda. Teevad ka oma elus muutusi, ei taha enam alati süüdi olla, toetavad tallad maha. 
Ja noh. Mida enamat võiksin ma soovida?
Aga imelik on ikka. Ebareaalne tunne. Mina mõjutan kellegi maailma kuidagi? Mida paganat?! Enamasti ma raputan väravaid ja röögin, et kuulge, mõjutuge, ma tegin midagi, ent midagi ei juhtu. 
Ja siis, kui ma olen juba ammu loobunud - nagu nt selle artikli osas, nagu "Kuigi sa proovid olla hea" osas - keegi avastab ja see muudab ta maailm. Olgu, võibolla ainult natuke. Aga siiski. 
Olen hurmatud ja põrutatud.

Aga samas ka veidi hirmul, sest "Devolutsioon" ei ole mingi hingekriipiv "see muutis mu maailma"-raamat, mida aastaid (nojah, või nädalaid hiljem, ma vist olen veits kärsitu :P) avastada. See on kiire hoogne seikluslugu ja kus on kõik inimesed, kes selle kiirelt ja hoogsalt alla neelasid ja ohtralt tagasisidet annavad nüüd?! Mh, ah?
Aint Marca tegi seda, mis ma tahtsin, et ta teeks - luges kohe läbi, kirjutas kohe arvustuse ja ilmutas selle niipea, kui valmis sai.
Oeh. Ma vist peaksin meeles pidama asja, mida ise kunagi pahuralt fb-s kirjeldasin. Et raamat ei ole mingi hooajakaup, ei tohiks olla mingeid "aasta oodatumaid raamatuid", raamatu võlu ongi selles, et sa võid teda lugeda 5, 50 või 500 aastat peale esmailmumist ja ikka elamuse saada. Raamatud ei kao kuhugi, sul on ees lugemisvõimaluste laas, kus ka parimal juhul vaid väikese raja sisse saad käidud.

Mis on kõik tõsi.
Olgu, püüan kannatlik olla.
Aga see vaikus mängib ilmselt ka rolli mu tunde juures, et miski ei liigu, aeg seisab paigal. 

Aa, miski siiski muutus. Neil Gaimanit süüdistatakse vägistamises. 
Rents ka kirjutas sellest. 
Mul on nüüd hetk, kus ma leian, et ootame-vaatame, mis veel teada antakse - sest kui see inimene tõepoolest kedagi vägistanud on, pean ma ümber hindama mitte ainult selle, missugune ta läbi neti paistnud on, vaid ka kõik, mis ma tema raamatutest ta loomuse kohta omast-arust-tuvastanud olen ja võibolla kogu oma võime inimesi hinnata.
Hirmsasti ei tahaks seda teha.
Ja samas tundub liiga mugav otsustada, et eiei, tema ju ometi nii ei teeks, need naised on segaduses ja mäletavad valesti ja pole olemas. 
Ootame-vaatame, on mu otsus. Ma ei tea piisavalt, et seisukohta võtta, ja olulised pole ju vaid faktid, vaid ka emotsioonid. 

Häda ja viletsus

Läksin Totoroga ujuma.
Vesi nii soe, nii soe, nii kutsuv, nii kutsuv.
Kuna ma läksin koeraga, siis mitte ametlikku randa, vaid kohalikele teada põõsatagusesse.
Olin sisse minnes hooletu. 
Kukkusin ja väänasin välja ... pöia? Pöia sisemise poole? 
Igatahes, kui olin natuke vees istunud ja mõtteid mõlgutanud, otsustasin, et kui ma juba nii kaugel olen, ujun ikkagi ära. See vesi on küll ligi 20 kraadi, aga ikka rohkem külma kompressi eest kui king jalas, mis kodu poole lonkamisel nagunii paratamatu.
Ujusin. 
Vahepeal oli valus. Siis hoidsin labajalga jäigemalt. 
Seejärel jalutasin häääääästi aeglaselt koju. Siin mässisin elastiksideme pöia ümber ja mõtlesin, kui hea on, et K jättis mulle täna mõne tunni eest paki omi suitse "hädajuhuks". 
See häda jõudis just kätte. Sest poodi saab Poeglapse saata, aga suitsu talle ei müüda. 

Väga valus ei ole, aga veits šokk ikka. Märkan, kuidas mu käed värisevad rohkem kui tavaliselt ja tahaks magusaid asju süüa. 
Hetkel söön banaani. Sest süüa TEHA ei tundu väga ahvatleva tegevusena. 
Kuigi varsti vist teen. Vahvlid, mm!

Kuigi kuigi kuigi mu külmakapp on täis mingeid kahtlasi asju nagu Poeglapse eilse pudru jääk ja koerakondid ja K tehtud ürdipuljong ja -majonees. Taignaülejääki poleks kuskile panna. 
Lahendus on muidugi teha pojale puder soojaks. Ja siis mitte omada jaksu vahvlitainast teha. 
Söön maapähklivõid. Lusikaga purgist. 

***

Üldiselt ma lootsin, et juuni lõpus ilmuvad nii Algernon kui Reaktor ja ma saan tagasisidet ja märkamist ja jee. 
Aga Algernoni esilehel on teade

"Algernoni" juuninumber ilmub juuli esimesel nädalal.

ja Reaktor pole kell 22 õhtul ka veel ilmunud ja nutt ja hala. Oh kus ma jään. Ei, muidugi ma ootan ära, enne kui selle postituse ilmutan, ja kui ei ole ühtegi positiivset arvustust, postitan mõningate needuste ja kirumise saatel, sest no mis mõttes ma ootan ja ootan ja JÄLLE saan vastu pükse?!
Vähemalt kiideti mu juttu "Kübekeses eluterves vihkamises" fb lugemise väljakutse grupis. Kuna luba küsimata pole ilus väljaspoole gruppi sealseid tekste jagada ja ma ei ole selle inimese eriti suur fänn (neid on vähe, kes ütlevad, et neile ei meeldi mu raamatud, võiksin lühivormide juurde jääda, aga tema on üks neist ... ühest) ma ei küsi talt ja jääb jagamata. 
(See tähendab, inimesi, kellele ei meeldi mu looming, on muidugi ohtralt. Aga ainult üks, kes on lugude suur fänn, kuid romaane ei armasta.)

Faaak ... jalg valutab. 
Ma arvan, hästi tark on nüüd selle jalaga minna ja pesu välja panna.
Mhmh, ma siuke hästi tark olengi. 

Oh, muidugi! Seepärast on mu parem käsi hetkel hästi hell! Ranne oli ennegi rikut', aga kukkumisel ma ilmselt pidurdasin ka temaga. Loogiline. 
Ja ma olen unine. Enne keskööd. Isegi enne kella 11. 
SELGELT olen oma vigastusest mõnevõrra raputatud. 
Loen veidi "Eikusagit" veel ja kui Reaktor ei ilmu, lähen magama. 

Ilmus. Kalmsten ikka ei kirjutanud me raamatu kohta ise midagi. Pettumus.
Loen pika hambaga siis seda, mis Elar Haljas kirjutas. 
Nojah. 
Midagi ekslikku vist ei ole. Vähemalt väga ekslikku. 
Aga ainult üks arvustus! Vähe. 
Krt, ma olen endast vist ülearu heal arvamusel - seda enam, et "Devolutsioon" on lihtne reibas seikluslugu põhiliselt. 
Aga tal on palju vaikseid tagaväärtusi samuti. MUUHULGAS näiteks see, et peategelanna ei ole seksuaalselt eriti jalad-ristis-kombekas ega maru mõistlik. 

/läheb pettununa magama

Veel kerget argipäeva

Jälle on kange himu olla armastatud, olla tähele pandud, et minu tegemisi hinnataks ja mu kirjutisi loetaks. 

Võib näha teatavat sidet peavaluga - kui pea kasvõi veidi tuikab, armastusevajadus kasvab kohe kordades. 
Jep, olen iseenda-asjatundja. 
Muuhulgas olen tuvastanud, et näljapeavalu ja samas vastikus igasuguse vähegi korralikuma söögi vastu tähendab, et iga paari tunni tagant jäätist süües saab enam-vähem siiski elada. 
Kui välistemperatuur on üle 22 kraadi Celsiuse, on jäätis alati kohane ja tundub talutav. Arbuus, marjad ja puuviljad samuti, aga need ei aita näljapeavalu vastu üldse. Võileib on juba kahtlane kraam, üldse ei ahvatle, aga vahel suudan ta siiski sisse suruda. Korralikumad toidud - pärast päikeseloojangut ainult. 
Jaah, muud depressiooninähud on taandunud, aga isupuudus ja peavalu on ikka kohal. Võimalik, et need on ka kuumast.
Aga toas töötab meil tore konditsioneer ja siin ei ole üldse halb olla, nii et ma tegelikult ei saa aru, mismoodi mu vaevad kuumast olla saavad.

Kirjutada midagi ei taha - vahepeal tahtsin, aga K, kes pidi meile taustakronoloogia tegema "homseks", ei ole kaks nädalat seda teinud - aga hakkasin uuesti "Eikusagit" lugema ja nauding, nauding. 
Enne lugesin läbi "Kübekese elutervet vihkamist" ja see on krdi hea kogu. Täitsa ... vau. Oh, nüüd, kus ma ise ka kõike lugenud olen, võin linkida Rentsi arvustust ja Goodreadsi ka. Minust on vähe juttu, aga seal kogumikus on tõsiselt häid lugusid ja nüüd ma võin täitsa rahuga tunnistada, et minu oma on keskmik ja see on ok.Sest no NII häid!

Olen jälle ujumas hakanud käima ja see on samuti nauding, nauding. Jah, väsitab küll. Jaksan muid asju vähem. Aga mõnu on nii suur, et tühja neist muudest asjadest. Ujun ikkagi.
Täna lähen öösel. Päeval käisin küll väljas - sest mul on koer ja poodi on ka vaja vahepeal jõuda - ent nii lühidalt kui andis. 
Üldse ei kisu end üle kuumutama. 

Vaene Totoro, kes toakoerana on oma karvahetusega päris aastaaegadega võrreldes väga nihkes, on korralikult talvekarvane ning sureb sellest hoolimata, et ma kõik õueskäimised katsun teha jõe ääres käimisega koos, et ta saaks end vees jahutada. Ta teab ka, et niimoodi saab, kuigi korralikult ujuma tuleb ikka ainult minuga. Aga muidu ta läheb jõkke, istub sinna maha ning naeratab õndsalt. Alati. Vahel istub minuti. Vahel viis. Kui ära tüdineb, tuleb välja ning tal on märjana selgelt parem olla, kui varem oli. 

Ooh, ma panen pildi Totorost, kes loeb "Kübekest elutervet vihkamist", kuigi ma olen seda pilti juba ohtralt jaganud igal pool. Aga see on ka hea pilt - kui Poeglaps oma telefoni minu käest tagasi sai, ta esmalt oigas, et ma tegin mingi 400 pilti, mida krdit?! Aga kui ta siis seda konkreetset nägi, ta nõustus, et olgu, võibolla oli paljude piltide tegemisel mingi mõte. 
Sest enamasti, eks ole, EI vaadanud koer raamatusse, vaid igale poole mujale. 

Ta ei tunne ulmekirjanduse vastu üldse nii suurt huvi, kui kirjaniku koerana tundma peaks. 
Muide, Tütarlaps loeb "Devolutsiooni" ja talle meeldib. "Vahepeal on nii emme! Ei söö lilli!"
Poeglaps on 10 lk lugenud ja kurtis, et keel on raske. "Misasi on veeni-red? See ei ole eestikeelne sõna!" (Kui ütlesin, et kle, vee-nired, ta noogutas. "Oih. Minu paha.") Ja mismõttes "vahetu ümbrus"? Tema kasutab sõna "vahetu" ainult aja, mitte koha kohta! 
Aga ta oli nõus edasi lugema, lihtsalt mitte kohe, nii et võit ikkagi. 

Üldiselt on suveaeg, siis kui elu on kerge, vist. 
Ainult armastust, armastust tahaks rohkem.

Kergem argipäev

Sain eile kell pool seitse hommikul aru, miks ma kunagi allavõtmisega kuhugi ei jõudnud. 
Jaa, ma ei pidanudki modellimõõtu olema, pole siuke kehatüüp jne - aga et ma ei suutnud, et mu ema ütles: "Sa oled lihtsalt liiga terve, et anorektikuks muutuda," et kõik ponnistused viisid ainult järgmiste söömissööstudeni, oli ju selgelt ATH. 
Mul hakkab halb, kui ma piisavalt ei söö. Ma ei saa magada, mu pea hakkab valutama, ma ei saa oldud. Kui veresuhkur pole piisavalt kõrge, ma hädisen vaevaliselt ja seda ei saa pikalt ignoreerida. Nii halb hakkab!

Ma ärkasin kell kuus, kuigi magama sain 2 paiku öösel, ja enam uuesti ei uinunud enne, kui sõin eilset karrit ja kausitäie keefiriga müslit veel otsa. 
Ja võtsin sumatriptaani. Ibukast ei piisanud.

Aa, jaa veel: ma jälle joon ja eritan vedelikku kogu aeg. Selgelt pole asi veresuhkrus, vaid selles, et kui ma vähe söön, mul ongi kogu aeg janu.

***

Muidu on hästi. Antidepressandid hakkasid toimima. See muutus oli jälle kohene ja paugust, nii et ma pesin puhtaks poole kööki (pliit, köögikapp, köögikapiuksed, kraanikauss, muidugi nõud, uksepiit ja sisemine pool ust) ning samas olen ikkagi ohtralt civi mänginud. See on nii tore - lähed mängu sisse ära ja mitte miski ei häiri. Kuidagi selle mitteteadliku opereerimise sees tundub isegi, et süüa tahaks, tundub isegi, et midagi peale vee juua tahaks, ja tarbin neid asju sujuvalt. Vahele teen käteringe ja viibutusi, et selg valusaks ei jääks.
Ja vahel on vaja ka pissil käia. Kempsus ikka ja jälle üllatun, KUI palju mu põide tegelikult mahub.

Kuna ranne on jätkuval pekkis, kuigi palju parem kui enne ja magan ortoosiga, ei tee ma kätekõverdusi. Ent hakkasin jälle plankima. Asi seegi halval ajal.
Võibolla lähen täna isegi ujuma. 
Ei luba. Aga see võimalus on. 

Kui pea ka ei valutaks oleks PÄRIS hea, aga mida edasi päev kerib, seda rohkem valutab. Ibukast hoolimata. Varsti kisub jälle sumatriptaaniks vist. Aga enne proovin veel millegi tõhusama söömisega kui keefir ja virsik. 
Hallitusjuustuga võileib kohvi kõrvale on hea, jap.
Ma kollase juustuga teen enamasti aint süüa, mu arust on see hea söögiasi aint sulanud peast, ent pehmed hallitusjuustud mulle meeldivad. Sini- ja valgehallituse segud on lemmikud. Aga vaesemal ajal on valgehallitus täiesti hea samuti.
Ja Pikantne, kui seda vahel harva kuskilt saab. Pikantne on hea =) 

Muide, tundub, et söömine aitabki. Võibolla koos vietnami salviga (tupsutan seda laubale ja ninajuurele ja see külmus aitab peavalu vastu samuti), ent valu muutub väiksemaks. 

K näitas mulle raamatukogude laenutustabelit me raamatu kohta. OMG, see on nii paljudes raamatukogudes sees! Ja rohkem kui pooltes neist välja laenatud! 
Rõõmustav olukord.
Rõõmustan veidike niisiis. Aga jubedalt tahaks ikka mingit korralikku tagasisidet veel saada. Juuni lõpus iluvad Algernon ja Reaktor mõlemad ja vähemalt hiires on mingi arvustus - aga kui positiivne või negatiivne, ma ju ette ei tea. 

Pagan võtaks

Mul ei ole und, aga on väsimusmasendus.
Tavalisele depressioonile lisaks - väsimusega tuleb ekstra alati. 

Kõik on halvasti.
S.t. kõik on hästi, AGA mul ei ole hea olla. Jah, jah, kehakeemia, jah, depressioon, jah, antidepressandid ei ole veel toimima hakanud, blablabla. Tean. Aga mul ei ole hea olla.
Midagi oodata ei ole, mis olemise paremaks teeks. Hakkasime K-ga uut lugu kirjutama, aga kõige paremal juhul saab see valmis 6 aasta pärast alles või sedasi. Esimene tüli on juba seljataga. Ma ei kujuta ette, kuidas me midagi tehtud saame, kui aus olla. Ma ei taha süüa, võtan kolinal alla, aga mitte keegi, kelle arvamusest ma hoolin, ei ole grammigi huvitatud sellest, kas mu õlavarred on vähem rasvased. 

Veetsin kaks tundi voodis pikutades. Hästi veedetud aeg, kuigi magada ei saanud. Lugesin numbreid. Kuulasin läbi ukse poja mänguhääli. Nad läksid ka K-ga raksu - ma juba tean neid mudeleid ja kellega ta millest ja mismoodi räägib.
Kui ta inglise keeles räägib, mängib tõenäoliselt Ennuga.
Ma ei tea, mis on Ennu nimi päriselt. Ennio? Igatahes on ta Brasiiliast, elab Ühendkuningriikides, on 36 ja gay. Ja ei tee vahet, kas sööb looma- sea või kanaliha.
Peekoni tunneb ära.
Seda kõike olen teada saanud, kuulates läbi ukse vestlusi, kusjuures TEGELIKULT kuulen ma rääkimas ainult oma poega. 
Enn on õppinud eesti keeles kaheteistkümneni lugema, kuigi teeb vahel vigu, ja teab, mida tähendavad "türa" ja "vittu". 
Jep, mu poeg on suur eesti kultuuri tutvustaja. 

Kõigi kohta ma nii palju infot ei oma. Sellest, et Senpi on naisterahvas, sain ka aru alles siis, kui Poeglaps tema kohta Ennule mitmendat korda järjest "she" ütles. 
Ma vahel kuulan neid tundide kaupa.

Näiteks täna. Und ei tulnud, aga halb ka ei olnud. Pea ei valutanud ja keha oli pehme ja raske.
Ma tean küll, miks und ei tulnud. Ma ei söö eriti midagi ja siis keeldub minu keha magamast.
Kui teie parim aeg on uneaeg, on teil ilmselt depressioon, muide. 
Aga ses osas on mul hästi, et mul on väga harva kuhugi kella peale minemist ja kui ei tule uni, no ei tule - kui viimaks magama jään, tudun ikkagi seni, kuni keha laseb. 

Ütlesin ära kahe sünnipäeva kutsed, mille pidajad mulle väga meeldivad. 
Ma ei jaksa. 
See-eest lähen Estconile. Kui sündmus mind väga ei haara, kui ma ei tunne eriti huvi enda parimast küljest näitamise vastu, on see vähem koormav. Ja Estcon on täpselt selline üritus, et mul on üpris kama, mis seal tehakse. Mina käin järves ujumas ja näitan nägu umbes kolmele ettekandele, teen suitsu ja nunnutan koera. Söön vahepeal ja heal juhul on pärast mõni ilus pilt ka. 
Heal juhul. Enamasti on sellised, mis võtavad ohkama.

Aga võrreldes eelmise aastaga on olla nii hea, nii hea ... 

Lühidalt

Huvitav, et ma seda ühendust varem ära ei teinud. 
Mitte nii huvitav, aga võtab ikka ohkama, et ka ükski arst ei teinud. 
Aga jah. Depressiooniga hakkabki mu pea vähemalt neli korda sagedamini ja hullemini valutama. Iga faking TUND ilma valuta on võit. Olgu, nüüd on olnud juba 20 tundi peaaegu ilma valuta, ma juba hakkan mõtlema, et oh, võib elada - aga vahepeal oli päris vastik.

Midagi ei taha teha.
Isu ei ole. 
Mu tähetund on möödas, see oli 2017 ära, rohkem pole midagi loota. 
Magada ei saa. Sest uni ei tule. 
Voodis on küll kõige mõnusam, aga kuidagi ikkagi vale tunne. 
Loen raamatut, kus olen loo juures, mis mulle ei meeldi, aga millegipärast on vaja edasi punnida. 
Ma ei tea, kes sellest võidab, aga kuidagi arvan, et kui läbi loen, saab ka minu looming rohkem tagasisidet. 
Kuigi otsustasin ära, et kui lugu üldse ei meeldi, ma ei kirjuta sellest avalikult midagi. 
Ilmselt loodan, et miski päästab. Kuigi olen samas kindel, et ei päästa, lähebki samamoodi lõpuni välja. 
Mitte et ma seepärast pooleli jätaksin.
Jep, ma olen suur loogik.
Emake maa küll, jälle ähvardavad nad noormeest tema lemmikneiu vägistamisega. Kusjuures tsepeliini pardal, kus pole väga varjatud ja kõrvalisi kohti ning iga appihüüdmine kostaks kellegi kõrvu. 
Maeivõi.
Pea kipub jälle valutama. 

Sain vastiku loo läbi ja järgmine on hea. Jee!

Erinevad vaatenurgad

Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja. 

Samuti: pea valutab. 
Sumatriptaanist hoolimata. 
KAHEST sumatriptaanist hoolimata. 
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata. 

Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)

***

Kraadisin. 37.1. 
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte. 
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku. 
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole. 
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?) 
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea. 
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega. 

Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas. 
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda. 

Veits kibestunud jutt? 
Sitt päev. 
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad. 
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad. 
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P 

Kõik on hästi v.a. ma ise

Kuidas ma ennast päästsin, lühidalt ja selgelt. 
Müürilehe artikkel nüüd tasuta loetav. 
Ma sain sel teemal ilusa pika kirja jumala võõralt inimeselt, kes sai mu mailiaadressi Jürgen Roostelt, keda ma ei tunne (aga kellega meil tõesti ON mõned ühised tuttavad.)
Olen rahul.

Marca arvustas "Devolutsiooni". Talle meeldis. Jai!
Goodreadsis on ka mõned rahulolevad lugejad juurde ilmunud. 

"Omasid ei jäeta maha" toimetuse ülevaate saatsin ära ja ütlesin Kati Metsaotsale (kes on toimetaja), et ma rohkem ei jaksa kiirustada, kiidan lihtsalt pimesi heaks kõik muudatused, mis ta veel teeb. 

Tagatipuks kaotasin koera ära. Jah, kui ma endamisi  ohkasin, et küllap läks koju, ise poodi kõmpisin ja sealt me kortermaja juurde jõudsin, istuski Totoro ustavalt trepil ja rõõmustas mind nähes hirmsasti. Aga siiski oli ta vahepeal kadunud ja see koormas mu hinge.

Ma ei jaksa püsti seista. Panin suurele presskannule peale väikese pressi ja olin siis tükk aega - mitu minutit - segaduses, et miks kann ja press valesti käituvad, mis värk. Ostsin tänase kuupäevaga kanafileed, aga mõte söögitegemisest ajab öökima. Vbla pärast lõunaund on parem. Siis on ikka veel "täna". 
Kõik on niiiiiiiiiiiii raske, kuigi tegelt on viimaks hästi. Poeglaps lõpetas klassi, Tütarlaps Polütehnikumis multimeedia eriala, koer on kodus, kass on rahul (jaah, ma peaks ta varsti iga-aastasele vaktsineerimisele viima, ussirohu söötsin eelmisel nädalal sisse, aga aega on selle kiire asjaga), K käis külas ja oli nunnu, aga kõik on lissalt niiiiiiiiiiiiiiiii raske. 

***

Kanad tuli IKKAGI veits tuimad. 
Ma olen ühe korra elus saanud niimoodi valmistatud kanafileed, et see oli hinnaalanduseta hea. Need olid tükid, mis paneeritud ja siis õlis praetud. Ma praegu tagusin pudrunuiaga lapikuks, marineerisin ja praadisin õlis. 
Söögiasi, aga mitte nii hea, kui sama asi kintsulihaga tehes oleks. Kusjuures kintsuliha ei oleks isegi lapikuks taguda tarvis. Kanafilee ikka ei olegi täisväärtuslik söögiasi, tundub. Aga sel oli 50% soodushind ja ma alati ostan viimase päeva liha, kui saan, sest see vähendab süümekaid piinafarmide toodangu tarbimisel. 

Võibolla ma järgmisel korral ikkagi teen seda paneerimise-värki. Kunagi omandasin nimetet oskuse ja see pole ÜLDSE raske. Aga kasutasin seda seni peamiselt suvikõrvitsa, kõrvitsa ja kaalika tegemisel. Kaalikas: soolaga maitsestet vees keedetud kaalikaviilud riivsaiast-munast-jälle riivsaiast läbi, õlisele pannile, praadida, kuni pöörad (loodetavasti on nad selleks ajaks ühelt poolt kenad helepruunid), siis praadida teiselt poolt ka, valmis. 
Võib leppida ka ühe kihi riivsaiaga, sel juhul tuleb alustada munast.
Väga maitsev. Üpris odav samuti.
Pole väga ammu teinud, sest esmalt keeta, siis praadida tundub ühe söögikorra jaoks räme töö. Kuigi tegelikult see ei ole raskem, kui esmalt liha vasardada, siis marineerida ja siis praadida.
Ja hea on. Vbla need, kes liha ei taha, aga pole selle kaalikaretseptiga tuttavad, said just idee.

Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.

Midagi

Olen jõudnud faasi, kus ma alailma ei jaksa lusika või kahvliga süüa. Vähegi tahkemat toitu söön taldrikust nagu koer, kasutades keelt, huuli ja kaela. Mõnesid kõvemaid-suuremaid tükke (nt kana või õunaveerandikke selle kana täidisest) võtan käega. 
Kui päris plöga, ok, võtan lusika.
Krt, et see elamine peab nii raske olema ... 

Ma ka ei mäleta, millal viimati olid nii soojad ilmad ja nii soe vesi - ja mina ei lähe ujuma, sest lissalt ei jaksa. Õigemini ujuma minna ja ujuda veel jaksaks, aga siis ei jaksaks enam mitte midagi muud ja ma niigi teen toimetamisele lisaks nii vähe kui võimalik. Nõud kuhjuvad kraanikausis ja aknad on tolmused. Raamatud on teist aastat järjest lugemata, loen Carrie Fisheri (jep, see tüüp, kes printsess Leiat mängis) teost "the best awful", mis on päris hea, aga olen seda lugenud alates märtsi lõpust umbes, ja ma ei suuda, ma ei jaksa, appi. 

Vahepeal läksime K-ga korralikult tülli. Olime tülis ikka mitu päeva järjest, aga leppisime viimaks jälle. Sest me oleme täiskasvanud arukad inimesed. 
Vahel harva.
See väsitas samuti hullult. Pärast on mul olnud täielik jõuetus ka liinil "olla tark ja hea". Ma ei jaksa. MINU vastu võiks olla hea, nunnutada ja kiita! Miks mina pean aina tugev olema ja ratsionaliseerima, et igaühel on õigus tema arvamusele, asjad võtavad aega, ma vaikin väärikalt ja ootan?
Vedas, et Kallase arvustus ilmus ära, kui mul veel natuke jõudu oli tema kohta mitte halvasti öelda. 

Täna lähen randmeortoosi ostma. 
Kui mäletate, siis mu käsi on haige. Täpsemalt on mul karpaaltunneli sündroom. 

Ma vajan siukse kirjaga särki, ainult naiste oma. Kõige parem, tank-top või midagi pikkade varrukatega. Kaelus on ka tähtis - see meestesärkidele tüüpiline väike ümar kaelus on halvim kõikidest. See on ka meeste ilu osas halvim. Miks sellise kaelusega asju üldse tehakse?

Eile ma tegelt sulatasin külmkappi.
Nii palju siis sellest, et mitte midagi ei tee.
Olen seda tööd umbes 2 aastat edasi lükanud, sest ma ei jaksa kõiki sööke külmkapist välja võtta ja siis jälle tagasi laduda. Sedasorti tööd, kus phmt midagi erilist ei toimugi, lihtsalt "on puhtam kui enne" või "on vähem jääd kui enne" on mu jaoks väga raskesti talutavad. Väldin, kuni saan. Ok, vältisin - nüüd ma võtan tolmuimejaga ja pesen nõusid üsna varmalt. 
Ainult just praegusel hetkel karpaaltunneli sündroomiga on nõudepesu ebanormaalselt piinarikas. 

Külmkapp oli: "No ... ta töötab ju ikka. Ma kunagi tegelen selle jääga ka, aga mitte praegu."

Ent K tutvustas mind täiesti revolutsioonilise ideega, et ma võin külmkapi tavaosas jätta kõik nagu on, võtta külmuka saba seinast, teha tühjaks ainult sügavkülma ja jätta sügavkülma ukse avatuks. "Ja kui natuke on sulanud, kangutada jää noaga lahti ja visata kraanikaussi!" lõpetasin ma juba ise. "Ja siis külmukas seina tagasi ja mitte-sügavkülm ei märkagi õieti, et midagi muutus."
Seda plaani järgides sain eile oma sügavkülma jäävabaks. Mul ei ole seal mingeid suuri varusid kunagi, jäätis, jääkuubikud ja vbla pakk pelmeene või külmutatud köögivilju, ja selle kõik sain ära söödud, et sügavkülm tühjaks saaks. 
Lahe. 
Lisaks olen sel aastal kandnud 6 kleiti, ostnud vahvliküpsetaja ja teinud (palju kordi) vahvleid, mul ilmus raamat trükist, mul on prillid ja larpil olen ka käinud. 
Huvitav, inimesed unustavat ära, mis nad uuel aastal teha on lubanud? Ma ei tea, mina küll ei unusta. 
Kuigi ma unustasin panna uusaastalubaduste kilda ka selle, et sulatan külmkapi ära. =)
Igatahes on see nüüd tehtud. 

Miks Poeglaps nõusid ei pese? Sest tal on suve-eelne kooliponnistus ikka veel. Ta on ka täiesti läbi.

Ei, seda ma KA pole ära unustanud, et olen teile sünnipäevapildid võlgu. Alailma mõtlen sellest. Lissalt ma ei jaksa korraldada. Mul on nii palju teisi asju. 
Ja see krdi raamat läheb ju minu käest toimetaja kätte ja siis tuleb JÄLLE tagasi, ja ma olen juba puruks ju!

Maei.
Lähen ortoosi ostma koos koeraga, kes vaja õue viia.
Sest teatavasti tunnustan ma elus ainult tegevusi, mis VÄHEMALT kaht eesmärki korraga täidavad. 

ED ehk RSD

Eelmise postituse jätk. 
Ehk olen oma sotsiaalsest alaarengust pasundanud (eriti liialdamata) juba umbes tuhandes postituses, ent ikka veel leidub suuri murrangulisi teemasid, mil pole sõnagi õhanud, sest arvasin, et kõik on ju sellised ja mida ma kõigile teada asju lahti räägin. Mõttetu.
Või siis mitte.  
Mingil ajal viimastel aastatel sain aru, et Rejection Sensitive Dysphoria on olemas ja ilmselt minul ka, ent ausalt: millegipärast ei teinud ma ära tehte teist poolt ehk ei saanud aru, et kohutav valu ei olegi normaalne reaktsioon halvastiütlemisele, vales kohas vaikimsele või millele iganes, mida ma tõlgendan negatiivse reaktsioonina, kui olen positiivset oodanud. See sisemine suremine ja absoluutne meeleheide ei olegi normaalsus. Äkki TÕESTI inimesed ei saa aru, mida nad mulle teevad, sest nemad ise ei tunne nii?!

Sest noooh ... empaatiavõime paistab ka neil teistel olevat vähemalt - VÄHEMALT - sama lombakas kui minul.

Mida mina teen - ja miks ma arva(si)n, et olen sitaks empaatiline, kusjuures tegelt arvan ikka, lihtsalt enam mitte, et absoluutselt empaatiline kõiges. 
Ma olen väga ettevaatlik sõnastades ja eriti veel mingeid teateid kellelegi konkreetsele välja andes. Sest ma eeldan, et nemad tunnevad end sama kohutavalt kui mina, kui midagi halvasti öeldakse, ja ma ei taha ju valu teha. Ma sõnastan nii hellalt, nii arvestavalt, kui suudan, et edastada infot, ent mitte haiget teha. 
Halvasti ja otse jõhkralt ütlen ainult neile, kes on ilmutanud, et nad ei reageeri leebele, või hakkavad vastu õiendama, et ma mõtlen ja tunnen valesti.
Ehk siis kui õrn inimestest hea eeldamine ja lootus, et kui ma ütlen, kuidas minuga käituda, inimesed ka hoolivad mu soovidest, ei kanna vilja, mu samm üks on öelda väga otse (paar korda), samm kaks minna jõhkraks (samuti mõned korrad)  ja samm kolm, kui ta ikka oma käitumist ei muuda, on hakata inimest ignoreerima. Siin võrgupäevikus kustutan selliste kommentaarid ilma neid lugemata, mujal vaatan nende isikute kommentaaridest lihtsalt mööda. 
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Viimane lause on siin seepärast, et vana mina arvaks, et räägitakse minust ja ma olen paha ja oh, kus ma jään. Ja inimestele, kes tunnevad-mõtlevad nagu vana mina,  ei taha ma ju ometi valu teha lihtsalt seepärast, et ei mõtle oma sõnade haigettegemisvõimele.
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Ega ma ikka päris terve ja rahulik ei ole ses asjas, ikka veel võin VÄGA haiget saada, ent vähemalt ma ise ei halvusta end enam ega võta iga väikest vihjet või vaikimist südamesse.
Mu endast enda sees mõtlemine Enne Rongi, kui ma veel inimestele meeldisin, oli end halvustav. Kogu aeg. Igas asjas. Pidevalt. Ma tean, et olen keskmisest halvem igal rindel, aga ma vähemalt proovin paremini, saate ju aru, eks? Ma vähemalt tahan head! Ärge vigaseks lööge!
Ja PR, kui ma õppisin, lugesin juurde ja üritasin sedasi enam mitte teha, olin "ülbeks läinud" ja "ei mõtle üldse teistele" ja "nii isekas!" 
Krt ... mis inimeste, kes mulle seda ütlesid, peades toimus?!
See selleks.

Kui keegi viitsis seda artiklit lugeda, mida linkisin (ei ole mingi Eriti Hea, lihtsalt üsna põhjalik, ent nt emotsiooni lühiajalisus minu puhul küll paika ei pea), siis seal on ka lõik, mis räägib, et ilmselt on probleem keemiline, mitte käitumuslik, sest muidu seda ei saaks ju ravimiga lahendada. Mujalt olen lugenud, et asi võib olla eesaju töös, mis ATH puhul on veidi teistsugune kui neurotüüpsetel. Ehk siis "ära võta südamesse" EI ole hea soovitus. Sama, mis: "No aga tõsta seda asja kahe käega!"
Krt, mul EI OLE teist kätt ju! Mul ongi ainult see üks! 

Seesama RSD on ka vastutav selle eest, et jälestan "ei" ütlemist ja olen olnud nõus ka vägistamisega - vastumeelse seksiga, ütleksid need, kes arvavad, et kui ma vastu ei hakka, polnud vägistamist. Sest ma ei taha seda ahastusetunnet, mis mul tuleb, kui ma midagi palun ja mulle "ei" öeldakse, teistele. Ei taha täiesti mitteteadvustatud tasemel. Kui ma mõtlema hakanuks, oleksin ilmselt leidnud, et mees, kes ei kuula, kui talle 20 korda "EI" öeldakse, ei vaja ega vääri mu hellust.
Aga ei mõelnud. Lähtusin lihtsalt tundest, et kui tema väga tahab, ma siis rohkem ei keela ka talle, olgu, kannatan välja.
Ja findi findi fint - ma teen (jätkuvalt) teistele "ei" ütlemise hästi kergeks, et neil ei oleks halb mulle "ei" öelda. Kogu aeg, kui kelleltki midagi palun, tuleb see vormis: "Ma saan aru, see ja see asjaolu, on täiesti ok, kui sa ei taha ..." jne. 
Sama asja teine pool. 
Väldime võimalust, et ta ütleb valu vältimiseks jaa, kuigi tegelikult ei taha mu soovi täita. 

Kuna minul on väga halb olla teiste mind halvustava - tegelt ei pea isegi halvustama, vanasti piisas nt vältimisest - käitumise reaktsioonina, ma ei soovi seda kellelegi teisele teha.
Ja siis tulevad inimesed, kes on mulle NII haiget teinud, käituvad, nagu kõik peaks ok olema, ja ütlevad, et neil on empaatiaga korras, mul endal on halvasti. 

...

Inimesed ...

Aga jah. Kui ise ei saa eriti haiget, kui sulle halvasti öeldakse - ja vähemalt Rents on ikka korduvalt väljendanud, kuidas tal on suht pohh, mida kommentaatorid lamisevad - vbla ütledki teistele ja ei märka ka, et valu teed.
Pole nii üldse oluline. 

Täiega imelik

Jüri Kallas arvas. 
Muide, seda on minuga päris mitu korda juhtunud, et teada-tuntud ulmefanatid ütlevad, et no kõik oli nagu korras, aga kaasa nad ei elanud, emotsionaalselt lugu ei köitnud. Mis on minu jaoks sellevõrra arusaamatu, et minu jaoks on põhiline tegelaste peas ja kehas tunduv, nende mõtted ja tunded, ja mis mõttes suured raamatulugejad ei leia, millele kaasa elada? Kas nad siis pole vähemalt raamatutest ära õppinud, mismoodi tuntakse ja mõeldakse?
Aga no - ilmselt meie mootorid on liiga erinevad. 
Ehk need tunded, millest mina kirjutan ja aru saan, neile ei lähe, ja mulle jälle on surmigavad mingid kättemaksufantaasiad "omg, nad tapsid mu isa-tütre-kallima" või teemad "omg, tahan saada palju raha ja võimu". Või veel hullem, päästame nüüd kogu maailma ära.
Vbla olen liiga karm. 
Ehk ma lihtsalt ei saa aru. 
Aga tegelt on Kallaselt kolm viiepallisüsteemis hea hinne, sest nagu ta isegi tekstis mainib, ta ei armasta mind kirjanikuna ikka ÜLDSE.
Me oleme ka inimestena mitmel korral väga teravalt raksu läinud, kuigi enamasti on indikaatoriks old ta naine. S.t. naine karjatab millegi minu öeldu/tehtu peale ja Jürka toetab teda lojaalselt. Või mina ärritun millegi peale, mida naine tegi/ütles ja Jürka toetab naist lojaalselt. 
Mingil hetkel - mitu aastat tagasi - tuli järjest inimesi mulle ütlema, et kuigi Kallased mind "Postimehe" kommentaariumis sõimavad ja väidavad, et ulmefännid mind ei salli, mina olen neile ikka meeldiv inimene.
Ühelausega: meil on ajalugu =)
Nii et niigi hästi. 

Lõdvalt selle minu kirjutatuga emotsionaalse mittesamastumisega seotuna tuli meelde, kuidas alles eile küsisin K-lt meeleheites, et kui tema (nagu sitaks palju teisi neuroerilisigi) sai juba lapsena aru, et ta on imelik ja teistsugune, miks mina ei saanud? Miks mina arvasin kuni rongini ja natuke edasigi, et kõik on nagu mina - aint natuke kiiremad, kohanemisvõimelisemad ning tavaasjades nutikamad? 
"No võibolla sa oledki normaalsem?"
Ma isegi ei vaielnud. 
Ta peab ju nägema, KUI ebanormaalne ma olen?!
K täpsustas: "Või no näid normaalsem. Võibolla keegi ei öelnud sulle, et sinuga midagi valesti on."

Vat see lõi mu küll tummaks. 
Sest - sest nii vist oligi. Keegi ei öelnud mulle, et ma olen teistmoodi, imelik, valesti, ja siis ma ei teadnudki.
Jah, mulle on elus õpetatud igasuguseid normaalsusi. Teised üheksased näitasid, kuidas "õigesti" diskol tantsida ja kunagine pinginaaber mängis mulle muusikat ette ja küsis: "Kes esineb?" Aga mina võtsin seda - ja ma siiralt arvasin, et ka nemad mõtlesid seda - kui järeleaitamistundi ja mõnel juhul nõmedat järeleaitamistundi. 
Ma ei tahtnud tantsida nii igavalt, nagu nemad õpetasid. 

Keegi ei öelnud, et ma olen imelik, hälvik, teistsugune, ja ma pidin selle ise hiljem välja raalima, mis polnud ÜLDSE lihtne. 
Olin absoluutselt veendunud, et kõik on laias laastus nagu mina, näevad pealiskihi taha vähemalt kolm tasandit ja lihtsalt teesklevad, et pealmine on mingi pärisasi. Mulle siiralt ei tulnud muu pähegi. Ahah, kombeks on teeselda, et see pealmine kiht on mingi asi, aga tegelikult teavad ju kõik, et ka järgmine kiht ei ole veel päris asi, kuskil kolmanda-neljanda paiku hakatakse süüvimist lõpetama alles. 
Ma teesklen siis ka, sest nii ilmselt käib. 
Ja lasingi sedasi tuimalt rongini välja. Sest noh - kõik teesklevad, aga kõik ju näevad ka teeskluste taha, loogiline. 
Kõik on nagu mina.

Pärast olen vahel otsustanud, et mõttetus, olen otsekohene, mida me teeskleme, ja selle eest jubedalt kaela saanud. Ent ma ei tulnud ka koerakakadraama või mulle lapsekeelamise teemadel üldse selle peale, et et inimesed päriselt arvavadki, et pealiskiht on päris asi. Ma arvasin, et mulle pannakse kohutavalt pahaks teesklemise lõpetamist, mitte et inimesed tõepoolest arvavad, et kui mu lapsel pole isa või mul endal eriti suurt kuuteenistust ette näidata, laps õnnelik olla ei saa. 
Siiamaani vangutan šokeeritult pead Tilda üle, kes leidis, et kui ma panen koerakakat võõrasse prügikasti, olen phmt samal pulgal inimestega, kes ta ema kasvuhoone segi peksid. 
Püha issand ja emake maa. Niimoodi inimesed mõtlevadki ...?

Ma ei teadnud lapsena, et olen imelik, sest jah, ma paistsingi liiga normaalne selleks, et mulle öeldaks, et olen imelik. 
Nüüd mõtlen, kas see on hea või halb asi. 
Sest kuigi mind tegelikult ei kiusatud ega alandatud, minu emotsionaalne tunne enamiku klassivendade ja -õdede osas oli ikkagi: "Ma ei taha nendega kokku puutuda!" 
Võibolla oleksid mälestused hullemad, kui ma aktiivselt väljatõugatu olnuksin? 
Aga kui ma teadnuksin juba varem, et olen imelik, oi, kui paljudest ahastustest see mind hoidnud oleks!

Pean selle üle mõtlema. 
Ilmselt ühest vastust ei saagi olla. 

Ablablabla ehk lamisemised raamatutest ja muust

Haa,  Epp Petrone arvustus "Devolutsioonile" on avalikus meedias ka näha - mis siis, et see on Postimees, mida ma tegelt ei loe. Aga ikkagi. 
See on täiesti hea seiklusjutt, lugege ometi =) 

Eile sain ka oma järgmise raamatu kaanekujundust näha. 
Ma muidugi ei jaga seda. Esiteks on pilt veel viimistlemata, poleks kunstniku suhtes aus, ja teiseks on praegu "Devolutsiooni" aeg. "Omasid ei jäeta maha" tuleb nagunii kohe peale, pole vaja tal veel esile tükkida. 
Aga K-le näitasin. 

Tema: Muidu on täiega ilus, aga kotka anatoomia pole päris käpas
Mina: See pole kotkas, see on greif. 
Tema: Kes on pooleldi kotkas. Selle kotka õlavars on natuke liiga lühike ja sp tekib olukord, kus ta küünitab küll, aga lõvijalad jäävad ikka ette. Ei aita kaasa, et kaslastel ongi tagajalad pikemad, et paremini hüpata.
Mina: =D Ma kujutan kohe ette greifi sisekõnet: "Krt, miks ma pean niimoodi pingutama! Kogu aeg! Elu ei peaks nii raske olema!" 
... paus, räägime teisi asju.
Mina, mitu tundi hiljem: Ma ikka mõtlen sellele greifile ja kuidas "krt, miks peab elu nii raske olema". Nüüdsest on ta mulle "miks-peab-elu-nii-raske-olema-greif".

(Et mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis veel.
K: Aga jopp antonius, ainuüksi selle tausta maalimine on ju ropp töö... Okei, päris taust taust on selline ektoplasma, aga kuused ja inimesed seal lagendikul on pagana detailsed. Ja maastik.
Mina: Kui ma suurendan - suurendasin praegu - ma näen, et De Jure näebki välja nagu tüüp, kelle kohta ma ütsin, et välimuse prototüüp =O Muidu oli mingi suvaline kogu ja nägu nii väike, et midagi pole näha.
K: Ma ju ei tea, kes oli prototüüp.
Mina: De Jure näeb välja umbes nagu tema - veits kõhnem vbla aint, ma tuginesin vanematele piltidele. 
K: Tõsi, hõbehabe ja puha. Hmm... Ma peaks ka vist ennast nii lühikeseks ajama. Et habe ja juuksed ühepikkused.

Sealt läks jutt mujale.)

Muidu: olen ülemeeleliselt väsinud. Nii väsinud, et ei saa magada. Nii väsinud, et kuumadest ilmadest hoolimata ei jaksa ujuma minna. Nii väsinud, et ainult viha või toores dopamiin, mida annab positiivne mõistev tähelepanu, tekitavad veidigi elus olemise tunde. 

Poeglaps otsustas "cuttima" hakata. 
Tõlge neile, kes ei tea: jõusaalifännidest meestel (naiste kohta pole kuulnud) on "bulkimisperioodid", mil peaks palju sööma ja musklid suureks ajama, ja siis "cuttimisperioodid", mil rasv tuleks maha võtta ja siis jäävad näha suured selged lihased. 
Peale ligi kaht aastat teoreetilist bulkimist, mille jooksul ta umbes 10 kilo juurde korjas lõpuks, ent tüsedaks jõmmiks muidugi ei läinudki, tundus Poeglapsele, et ah, fakit, sel suvel cutib. Seda enam, et viimasel aastal ta ei ole eriti juurde võtnud, vahepeal haige ja ei saanud ikka ja jälle paar nädalat trenni (ma olen veendunud, et need on neuroerilisuse haigused, lihtsalt vaim väsib nii ära, et keha ei pea vastu) ja no - millal siis veel kui mitte suvel. Suvel on ilmad soojad, isu pisem, marjad värsked ning kooli ka pole, mis kogu jaksu tubli olla ära võtab.

Selle otsuse tulemusel hakkas ta sööma nagu anekdoodibeibe. Esimesel päeval  hommikusöögiks kreeka jogurt ja mustikad. Lõunaks sushi. Ja siis  veits jäätist maasikatega. Ja siis veel veits maasikaid: "Ma tean küll, et need peaks homseks hoidma, aga mul on midagi head vaja!"
Edasi läks aint hullemaks. Eile sõi ta 400 g mustikaid, 1 pika kurgi ja kaks juusturulli. 
Ooh, õnneks selgus, et umbes 300g PikNiku juustupulki ka. (Need on phmt mozzarella.) Ehk ikka veel väga vähe, aga mitte niiiiii vähe. 
Mina: Kuule, enda näljutamine EI ole sulle ega su kehakaalule kuidagi hea.
Tema: Ma tean! Ega ma loll ei ole! Aga ma ei näljutagi ju.

Misiganes, misiganes ... kõik krdi ämbrid tuleb ka ise lastel läbi käia, vanemate vigadest ei õpita.
Kuidas see oligi: "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada."
Jep, täpselt. Kuni vihma ei saja, on jah, hea soe. Kui vihma sadama hakkab, on persses. 

Hetke parim mina

Ma
olen
nii
väsinud.

Ja mu ranne on pekkis - kahtlustan karpaaltunnelisündroomi - nii imelikul põhjusel, et mul (MUL!) on kõhklusi, kas seda avaldada.
Ja mu jalad on ära hõõrutud - jälle. 
Ja ma ei jaksa midagi teha.
Ja ma ei jaksa midagi mõelda. 
K tuli külla, jäi minust õue sigaretti lõpetama ja 20 min hiljem pole ikka veel sisse tulnud. Olen juba VÄGA sügavalt segaduses, mis pagan teda kinni peab, ent ühtegi mõtet, miks nii on, pähe ei tule.

Pool tundi ... krt, ma lähen vaatama. 

***

Ta käis rehve vahetamas. Ma arvasin, et ta tuli meile peale rehvivahetust, aga ta tuli toitu ära tooma, kempsus käima ja suitsu tegema, siis läks rehve vahetama ja seejärel tuli taas tagasi. Kena pärastlõuna ja õhtu, välja arvatud, et ma olen nii krdi väsinud, ei kontrolli ennast eriti ja me läksime raksu.
Seekord siiski üsna sõbralikult.
Ehk K-le tegelt ei meeldi, kui tema peale karjutakse. Mulle jälle ei meeldi, kui mulle vastu vaieldakse ja siis kinnitatakse, et ega ma ei vaidle ju, ma lihtsalt ratsionaliseerin. Mispeale mina hakkasin karjuma ja K läks pingesse ja hakkas eriti intensiivselt seletama, kuidas ta tegelt ei vaidle ja ma peaksin käituma nagu normaalne inimene.
Aga vajusime sama hooga jälle rahulikuks, mina enam ei karjunud ja tema ei ratsionaliseerinud =) Sest tegelt me ikka hindame üksteist. Või täpsem olles: ta ütles midagi, kust ma lugesin välja, et ta tegelt ei taha, et mul halb oleks, ta lihtsalt ei oska paremini, sulasin pehmeks, käitusin leebemalt, mispeale tema läks ka kohe leebeks.
Järgnes teineteisemõist ja õnn õuel.  

See-eest hakkas mul teile kirjutamise vahele jäänud 6 tunni jooksul ka teine ranne valutama. Täpselt samamoodi vasem, kui parem algusess: kõik on kombes ja korraga mingi liigutus, mingi natuke ebatavaline kalle, ja nii valus, et karjun (vaikselt, aga siiski).
Parem alustas umbes kuu aja eest. 
Oh. Jah. 
Üsna kindel, et mu üleüldise kurnatuse tagajärg on, et kehas hakkavad mingid kohad järele andma. Sest vasemal käel pole küll mingit asja haigeks jääda. Vbla on mu usk, et parema randme valu ja sõrmede suremise põhjus on see imelik põhjus, täiega ekslik. 
Võiks teha karpaaltunneli sündroomi puhul soovitatavaid harjutusi, kuid ma olen NII KURADI VÄSINUD, et mõte veel millekski kohustatud olla ajab iiveldama. Võibolla mõne päeva pärast suudan end sundida - aga esialgne plaan on kannatada arstiajani, pohh proaktiivsed iseravivõtted. Määrin spordisalvi peale, seon elastiksidemega kinni ja lepin sellega, et Osasid Asju Ei Saa Teha. 
Sest ma ei jaksa praegu tubli olla. 

Nii
väsinud.

Tegelt vbla nii väsinud, et kirjutan postituse homme lõpuni. 
Aga vbla avaldan ikka kohe ära. 
Põhjus, miks ma üldse kirjutama hakkasin, on, et tahtsin linki panna.Siit näeb, kui keegi tahab vaadata, kuidas ma ekspressiivselt nägu väänan ja intervjueeritud olen.

On päris naljakas, kuidas ma olen mitteverbaalse käitumise nii hästi ära õppinud, et väljendan end nagu multikategelane: hästi intensiivselt iga emotsiooni rõhutades. Peamiselt naljakas just seepärast, et ma enam isegi ei mõtle, et nii, nüüd katan suu mõlema käega kinni ja ajan silmad punni,et nad ikka näeksid mu jahmatust. See tuleb üsna naturaalselt, väga väikese sisemise tõukega - aga OLI aeg, kui ma teadlikult õppisin ennast sedasi väljendama, et inimesed aru saaksid. Nüüd vaatasin seda videot ja muigasin omaette. 
Noojah, võib peaaegu mõista inimesi, kes midagi ei tea, aga arvavad kohtumisel jäänud muljete põhjal, et olen ekstravertne seltskonnainimene. 
See-eest käte mudimine ehk vaikne stimmimine ei olnud teadlik. See tuli küll kogemata. 

Kujuta nüüd ette mingit lõpetust. Mina ei jaksa lõpetada, mul ei tule midagi pähe.

Kui midagi ei ole öelda, aga tahaks ikka midagi öelda ju

Mõningase katsetamise järel olen otsustanud, et see on suht parim tainas õhukestele vahvlitele. 
(Mida ma tegin, raamatuhonorari kätte saanud: maksin ära korteriarve, saatsin vaesele sõbrale umbes kümnendiku endale laekunud rahast kingituseks ja muidugi ostsin vahvlimasina.)

100 g võid
200 g kohupiima
2 muna
umbes 60 g suhkrut
umbes 200g nisujahu
umbes 100g kartulitärklist
umbes 250 ml vett
näputäis soola
pool pakki vaniljesuhkrut

Umbes, sest ega ma tegelt kaalunud, tunde järgi panin. 
Sulata või. Sega kohupiima, suhkrute ja soolaga. Lisa kaks muna. Sega. Lisa jahu ja tärklis. Sega (tulemus peaks olemas siuke pehme peaaegu poolvedel tainas). Lisa vesi. Sega. Lase vähemalt 30 min seista. Tee vahvleid. 
Kohupiim annab imelise maitse, tärklise tõttu tulevad muredamad-krõbedamad. 
Piima võib ka vee asemel panna, ent ma ei märganud, et see midagigi kuidagigi paremaks teeks, lihtsalt kallim tuleb. 
!5 min on seismiseks liiga vähe. 

Muidu: olen arulagedalt väsinud, tahan surra (aga mitte selle nimel midagi TEHA, võeh), mängin civi ja Poeglaps on jubeda aastalõpu-ponnistuse küüsis kooliga ning sureb täpselt samamoodi. Selle vahega, et kui minu suremine on pikaajalise ponnistamise tulem, olen juba tükk aega nõudnud endalt rohkem, kui anda on, siis tema teeb just praegu kaugelt rohkem, kui energiavarud lubaksid, ning sureb selle kätte. 
Tunnen talle väga kaasa.

Samas sain hormoonid käima netis (fb-s) Gaza üle vaieldes ja pealegi ma vähemalt hetkel juhin. 
Inimestel internetis ei ole õigus? Jaaah, nõme põhjus erutuda, aga ma hakkasin vaidlema inimese lehel, kes mulle phmt meeldib (=ma pean teda mõtlemisvõimeliseks), tema poolel tuli teisi kaasa vaidlema, aga ma vaidlesin edasi, sest see vaatekoht võiks ikka ka avalik olla ja ülekaalu ees ma ju ometi ei tagane. Siis tuli minu poole ka inimesi ja vastaspoole põhiseletaja esitas järjest valesid fakte, mida mul oli suur rõõm kummutada. 
Nüüd mul on hea olla. 
Viha mõnus. 
(3 tundi hiljem näen, et see põhiseletaja on mu ära blokkinud. Mis on minu enda käitumine, kui ma kedagi oma maailma ei taha, aga antud juhul teeb mu ikka narrilt rõõmsaks. Ma võitsin, jee =P)

Artikkel "Tõlkja häälde" on täpselt 9 999 tähemärgi peal ja 20 000 ei paista kuskilt. 
Ma vist pole siin üldse kurtnud selle üle, et mul ei ole midagi ulme tõlkimise kohta öelda, aga sel hetkel, kui küsiti, mõtlesin: "Kui nad tahaks kedagi, kes ON tõlkija, nad oleks temalt küsinud. Ja noh - kas keskmine meesulmik, kes kirjutamisega elatist teenib, ütleks, et ei, ma pole spets? Tema oleks omast arust kindlasti piisavalt spets. Nii et teen ära!" 
Olin nõus ja rõõmus pealegi, et kellegi arust oleks huvitav teada, mida ma kirjutan. 
Nüüd olen hädas nagu lits lapsega. Mitte midagi rohkemat pole öelda, kui juba kirjas. Ma ei ole uuemat tõlkeulmet isegi lugenud eriti. Enamik probleeme, mida ma näen, ei ole tõlkimises, vaid "Kirjutage paremaid raamatuid, krt!" 
Aeh. 
Aga no - 10 päeva on veel aega. Mõni ideepojuke võiks tulla. 

Selles olen natuke pettunud, et mu artiklit "Müürilehes" keegi ei loe. Tähendab, arusaadav, tasuta ei saa mitte ridagi ja neid, kes "Müürilehele" raha maksavad, ma vist eriti ei tunne. Aga ma panin sinna ikka pool hinge ja elasin nii vägevalt vana viha välja, ja nüüd keegi ei loe, pfff. 

Kirjanikutamas

Ma olen loobunud lootmast, et saabub aeg, mil ma saan suureks ja hakkan selles või teises asjas teistsuguseks. 
Seda selgelt ei juhtu. 
Ma jään alati südamesse võtma inimeste, kes mulle isegi üldse ei meeldi, seisukohti, kui mina mingil täiesti arusaamatul põhjusel neile meeldin.
Kummaline sisemine loogika. 
Mitte meeldida inimestele, kes mulle vastikud on, on imeline. See on parem tunne kui meeldiva inimese kompliment. "Talle ei meeldi, mida ma teen? Järelikult teen midagi õigesti!"
Meeldivale inimesele meeldida on tore. Meie, ühtekad, jee. 
Meeldivale inimesele mitte meeldida on ebameeldiv (kuigi asja parandab, kui ta mind mõistab). Lausa valus vahel.
Aga ebameeldivale inimesele meeldida on väga ebameeldiv. Vastik. Kusjuures seda tuleb mu elus üsna palju ette, sest kui inimene on mulle ürgtasemel vastik, ma ei pea teda eriti inimesekski, ma ei vaidle temaga, ma ei seleta talle midagi, ma lasen tal arvata, nagu ta arvab. Vaikin, naeratan, noogutan - ja kui inimene on piisavalt nürimeelne, nagu sedasorti inimesed sageli on, nad arvavad, et kuna ma nendega ei vaidle, nad meeldivad mulle. Et meie vahel valitseb vastastikkune sümpaatia - kuigi minu ainus eesmärk nendega seoses on mitte suhelda, püsida äärmiselt pealiskaudsel pinnal ja vbla teha natuke rõõmu. 
Sest noh. Maailmasse rõõmu tuua on mu arust maailma parandamine ürgtasemel ja kui ma püsin tõe juures - ma püsin tõe juures - võin ju talle hästi öelda millegi kohta, mille kohta on hästi öelda. 

Ja tema saab signaali: "See inimene on tore."

Nojah. Aga mina olen maailmapõhja hädas, kui mõni selline mulle-vastik-süpaatiatundja väljendab asju, mis näitavad, kuidas nad minust-minuga seotust ÜLDSE aru ei saa. "Miks kõik su tegelased nii korralikud on?" "Ilusatele naistele (s.t. mulle) tehakse ikka välja, sa peaksid harjunud olema." "No sina küll mingi feminist ei ole." 

Nagu ... mida te näete? Kuidas niimooodi näha üldse VÕIMALIK on?! 
Ses osas on "Viimane ükssarvik" ikka väga väga VÄGA abiks olnud. "Et nemad näevad hobust, EI tähenda, et mina ükssarvik poleks. Asi on neis, mitte minus. Pffft."

Ehk siis tegelikult käisin ennast näitamas. Ulmeüritus, kui mina olen keskpunkt, jee, väga lahe. 
Kusjuures OLIGI lahe üritus. 
Mulle meeldib esineda. 
Kunagi seletasin selle endale ära nii, et mul on nagunii tunne, et ma esinen kogu aeg, autist jne, päris esinemisel saan vähemalt feimi, inimesed hindavad mu ponnistust. Aga samas vbla see on lihtsalt ATH - oo, uus kogemus, tähelepanu, dopamiin, LAHE, + autism -  ma väsin kohutavalt ära. 
Kohutavalt.
Küsitlejad olid mulle sümpaatsed ning rahvast oli tervelt 16 inimest (ei, ma ei iroonitse, Kalmsten enne algust ütles, et kui 15 tuleb, ta on väga rahul). Täielik võit. 
Lissalt väsisin väga ära ja siis olen eriti haavatav. Ning kohal olid mõned inimesed, keda ma toorelt jälestan, kuid kes samas minusse sõbralikult suhtuvad ja maivõimaivõimaivõi. 
MAIVÕI.

Ehk siis selle asemel, et elevalt jagada kõike, mis hästi läks, ma aint halisen, et miks inimesed inimesed on. 
Ma väsisin niiiiiiiiiiiiii ära ... Aga siin on mõne pildid vähemalt. 

Seda K pilti ma jagan igal pool,
sest "mida kuradit?!" on nii selge

See on Sirgi pilt.
Avaldan, sest minu oivaline isik on siin
suuremas plaanis kui "kolmekesi" piltidel

Panoraamvaade K-lt

ˇ

Üldplaan Sirgilt

Ja ikka teh raamat ka.