Paremini ka ei oska

Veel palju kirjanikutamist. 
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine, lühike, 18 lk) jutt toimetajalt tagasi, nii et seegi on vaja läbi töötada ja jälle talle saata..Hästi ruttu. Illustraator küsib oma töö kohta kommentaare. Tobedad - mina puhusin teise poole inimliku eksituse oma peas suureks pahaks -  probleemid lepinguga. Lähen Prima Vistale esitlema "Devolutsiooni" (teadmata, kas see üldse väljas on selleks ajaks, aga no krt - kui pole, pole minu süü)  ja pean lugema läbi Epp Petrone "Linnutee koodid" selleks ja pole veel alustanufki. 1. juunil peab valmis olema artikkel ulme tõlkimisest, sellega pole ka alustanud. VIIMAKS on läbi toimetatud ja valmis artikkel Müürilehte - ma pole isegi uurinud, kas ja kui palju selle eest raha saab, maijaksa, mind väga ei huvita. Kuna mul on raamatuhonorar käes, ma sain saata vaesele sõbrale üllatusannetuse, maksta ära korteriarve ja peaaegu 2000 on ikka arvel, mul ei ole rahaküsimus põletavana ajus. 

Selle kõige tuules on mul tunne, et ma ikka olen kirjanik, ja niisiis vaatasin endale välja rongi, millega homme Kirjanike Liidu üldkogule sõita, et uut esiisikut valida. 
Mida? Muidugi ma annan hääle ainsale naiskandidaadile. Maarja Kangro on minu jaoks kõhedustekitav isik, aga mitte ebameeldiv. Lihtsalt siuke inimene, kelle suhtes mul on tunne, et tema ei hellita, annab jalaga, kui ei meeldi. Ning antud positsioonis on see HEA asi. Mul on Peeter Helme keissist saati tunne, et Kirjanike Liit on mömmim organisatsioon, kui mulle meeldiks. Tiit Aleksejev, kusjuures, mulle samas meeldib, aga valida esimeheks keegi, kes on "diplomaatiline" ja "alati rahulik" pole minu huvides. 
Ma tahan kedagi, kes kõva häält teeks.
Ja lisaks on Maarja Kangro ka naine ning kui EKLi 102 aastase kestuse jooksul pole ükski naine pealik olnud, on selgelt aeg.

Nii et kuigi kogu üritus saab olema niiiiiiiiiiiiiiiiiiii igav ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõttetu, mingid krdi kõned, mingi krdi küsimustevoor - mul puudub igasugune huvi selle vastu, kuidas nad kõik ütlevad, et riik peaks kirjandusse palju rohkem raha panustama - ma lähen sinna ja istun saalis ja suren sisemiselt. Ja siis tulen koju, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja mul on veel vähem aega kõiki oma töid teha. Võtan Epp Petrone raamatu kaasa - vähemalt sellega jõuan vast edasi ajaga, mis ma väsimisele ja tüdimusele pühendan. Vbla on isegi hea raamat - tutvustus kõlab paljulubavalt, ent ma ei võta algustki tegemata mingit seisukohta.

Lisaks rääkisin Poeglapsega oma isikust.
See tähendab, mina arutasin kõva häälega, kas ma peaksin EKL üldkogusle minema, esitasin poolargumendid, esitasin vastuargumendid ja tema ütles: "Kui sa eile poleks nii nõmedalt käitunud, ma elaksin sulle rohkem kaasa, aga nüüd mõtlen, et vbla sul ikka ei tasugi minna."
Mina: ???
Tema: No et sa läksid fb-sse kaebama avalikult, kui sulle sinu meelest ülekohut tehti.
Mina: Oot, mida ma siis oleksin pidanud tegema? Alla neelama ja leppima?!
Tema: Asjaosalisega rääkima näiteks?
Ja noh. Takkajärgi kõlas see päris mõistliku variandina - eriti kuna selguski, et paha pold meelega tehtud. Inimlik eksitus. 

Siis me arutasime mõnd aega minu personaalküsimust ja tema kokkuvõte oli: "No sa oled siuke easy-to-hate person, ma saan täitsa aru, miks sulle [ebapärlikarbi keiss] puid pannakse."
Ta ütles isegi, et see on "tüüpiline", kuidas ma teen inimestele haiget ja pärast olen kurb, sest näen millegipärast ennast nende ohvrina, mitte vastupidi.
"Kui ma poleks su poeg, sa ilmselt ei meeldiks mulle eriti."
Oleksin kurb, et isegi mu oma poeg ei armasta mõista mind, aga mul on muu eluga nii palju tegemist, töötöötöö, nii raske on, et ma lihtsalt mõtlen: "Ah, ju ta ei mõelnud seda nii halvasti, kui välja tuli," ning toimetan edasi. 
Ega mul tegelt kahju ei ole, et aina rassin. Selles laineharjaga koos tormamises on oma magusus. Tean juba vanast ajast. 
I am the storm. 
Lissalt ma tean ka, et kui ma laineharjalt alla tulen, siis iga krdi mitteideaalne tulemus on maailma lõpp ja nii halb ja miks ma üldse midagigigigi tegin ja mida ma siis lootsin jne. Ja kui ma teen nii palju asju, miski juhtub ikka halvemini kui tahtsin. Ehk phmt: ma tean ette, et hakkab halb. 
Ja see ei vaimusta mind kuigivõrd. 

Isegi mina olen pime - vahel

Käisin larpil. (Tegelt käänatakse sõna "larp" nagu sõna "karp" ja ma PEAKSIN kirjutama "käisin larbil", aga mu jaoks on vale käänamine seal kuidagi ürgnaljakas - umbes nagu sõna "humooriline".) 
Sai ühe aasta-jooksul-teha-vaja plaanidest täidetud. Tegelt isegi rohkem, sest kandsin kleiti ja kanda aastas vähemalt 6 kleiti on samuti plaan.
Mäng oli ok. Mitte hirmus hea, aga raudselt mitte kategoorias: "MIKS ma siia tulin, apike, aeg, raha, energia magama pandud ja palju parema meelega oleksin kodus internetis."
Ütleksin, et idee oli viimase peal, ent lihtsalt minu tegelane suht mõttetu. Mul ei olnud mingeid võtmeid ega eriteadmisi, teistel polnud mind vaja, et probleeme lahendada, ja mina ise ei lähe mingil juhul ise innukalt kuuenda inimesena gruppi karjuma, et kuidas nüüd õigemini seista, et äkki parem tulemus saavutada. Ei lähe seletama, et tahan ka laval räppida. Ei lähe nõudma, et klge, ma tahan punkt punktilt selgitust, mis üldse toimub. 

Paar korda plahvatasin, et kaua võib möliseda, aitab ka, ja paari teise tegelasega oli mul taust ja mälestused, nii et sain nendega veits emotsionaalset sidet mängida. Aga enamikust tegelastest ma ei teadnud midagi. Isegi nime mitte. 

Miks ma selle sündmuse jutuks võtsin: mängu sees ma esimest korda avastasin, et oi. Füüsiline rahutus ongi mu jaoks teema. Kogu olukord tekitas mus ebamugavust ning siis käisingi lihtsalt toas edasi-tagasi, samal ajal sõrmi nipsutades, või tantsisin omaette.
Kõndisin päris kiiresti. Ega ma siia munema ei tulnud, seinu imetlema nagu näitusepublik. Ma tahan LIIKUDA. 
Tegelikult ei olnud see muidugi esimene kord end liikumisega rahustada. Mingi ajani nooremas põlves hakkasin peavaluga mööda tuba ringi tormama või läksin õue jalutama. (Siis hakkasin duši all käima, dušš aitas paremini.) Kui mul mingil üritusel igav ja ebamugav oli, kõndisin koridoris edasi-tagasi või linnas ringi. Ma olen Viljandi linnaga nt väga tuttav, sest folgil ikka on vahepeal perioode, kus ma lihtsalt ei suuda, lähen kõnnin üksi, siis hakkab parem.
Aga see oli mulle esimene kord tähele panna, et ma seda teen ja teised tegelikult ei tee. 
ESIMENE kord. 
Olen suht jahmunud. 
Mis mõttes ma ei märkagi, kui vastavat teemat ajus üleval pole? Seletab mõndagi rahva mittemärkamiste osas. Et osad asjad lihtsalt jooksevadki (nali meelega, märgake! Jooksimne on liikumine on hetketeema!) radari alt läbi ning inimene vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja küsib: "A kust mina pidin teadma?" mis siis, et ta kuulis ja nägi. 

Ausalt, selle raalisin tegelikult üsna ammu välja, et mina tajun inimeste juures tohutut hulka detaile, mida keegi üldiselt tähtsaks ei pea ega mingeid järeldusi tee. (Ja see koos valu vihkamisega on mu "mina olen väga empaatiline"-tunde aluseks.) Aga et on asju, mida ma ei märka - ükskõik kas teiste või enda puhul - kuigi need on otse mu silma all mitupalju aastaid olnud, on valgustav. 
Teiste osas olen tegelikult mitu-mitu korda hiljem avastanud, et hm. Tegelikult ta on seda ja seda omadust või huvi  ilmutanud päris mitu korda mu ees, ma lihtsalt ei võtnud sisse, sest veendumus, et ma teda tunnen, oli liiga kõva. Aga et ma ENDA puhul liikumisvajadust ei märganud, sest ma ei mõelnud, et mul võiks aktiivsushäire jusugi sees olla - on - valgustav.

Ongi pimetähn. Näed ja tunned, ent ei registreeri. 
Ossa. Whoa. Püha perse. Ja veel kirglikke hüüatusi suvalises suunas. 

Muidu oli larp tore. Meeldivaid sotsiaalseid kontakte omajagu ja otseselt ebameeldiv ainult üks - ja see ka mitte OMG KUI HALB, vaid leebe, veits kahetseva muhelusega: "Ta teeb nii klassikalist teda jälle." Läksin teadmisega, et kohapealt saab kohvi osta, võtsin kaasa paki pähkleid ja kaks banaani näljapeletuseks, aga kõik lauad ja nurgad olid täis Selveri suupisteid ja morssi ning väikese kapi peal oli veepunnu sidruniga vett sisaldamas, nii et mu füüsilised vajadused olid palju paremini kaetud, kui ootasin. 
(Vahemärkus: kui neil koht odavalt käes polnud, minu arust mängujuhid maksid jälle peale, et meile mäng teha - klassikaline eesti larp(b)i värk. Aga tegelt võiks sellest tõesti loobuda. Isegi mina suudan maksta rohkem kui 35 euri mängu eest, need, kel on töö ja asjad, on ilmselt vabalt valmis oluliselt rohkem maksma.)
Ja noh - see oli ka tunda, et kuigi mäng VÕIS osalejatele lõppeda mitut moodi rohkem või vähem halvasti, tegelikult gemmid aitasid mängijaid kogu aeg, et lõppeks hästi.
Mhmh, ka see gemm, kes oli ühtlasi mängija ja teoreetiliselt meie vastane ja vangishoidja. Kogu aeg ütles, et see või teine asi on valesti, tehke ümber. Muidugi 3/4 kordadest polnud selle asjaga vaja vaeva näha, pohh, ignoreerigem - ent kui loogiliselt mõelda, nägi päris hästi ära, mis oli möla mängijate eksitamiseks ja mis päris vihje. 

+ Mul ei valutanud päev otsa pea. Isegi öösel, kui paar tundi magasin ja uuesti ärkasin, ei valutanud. 
Kuigi nüüd valutab sissevõetud sumatriptaanist hoolimata. 
Siiski. Great win igatahes. 

Tundub, et buduaaripildid on teema

Ehk siis Katarina kirjutas ja siis Marca ka ning korraga lõi mul ette, et võiksin jagada oma viimase sessiooni pilte.
Siis mõtsin, et no tegelt võiks vanemaid samuti.
Tuleb pildipostitus.

Uuematest vanemateni, sest siis lähen järjest nooremaks ja ilusamaks, onjo :P Osasid pildistamissessioone (K tehtuid) ma ei jaga isegi ühe esindajaga, sest aus olles on neid lihtsalt liiga palju. 

Jaanus Vapper 2023 tegi. Pöörake veidi tähelepanu ka riietele - hästi veidi.  

Minu arust sessiooni parim

Nüüd ebaametlikud "K, kuule, tee pilte neist sinikatest, mille Totoro mulle ujuma õppides teinud on!" jõeäärepildid 2019.
Koer üritas minu peale püsti tõusta vees, noh. Palju palju kordi. 

Siis Olev Luik tegi 2015. Temaga ma klappisin hästi ja olin enda kohta sitaks kõhn, sest see oli veel mu ma-ei-suuda-süüa aeg.
Peale Rongi oli seda mitu aastat.

Ma olin (ja olen ikka veel) selle pildiga nii rahul,
et saatsin enam-vähem kõigile tuttavatele. 

Liigume aega Enne Rongi. Olin veel karvutu ja malbe. Sirje Kingissepaga saime ka hästi läbi ja klappima. 
Ehk siis 2013 lõpp, enne jõule. Ma tahtsin jõulukaarti teha Rongimehele, sõtta saadetakse meestele ikka (pool)paljaid naisepilte, onjo?.

Need on vist samad püksid ja särk, mis 2023 piltidel.
Püksid on kindlasti samad, aga on võimalik,
et uuemate särk on mu poja oma. 
No et istuks lahedamalt, poleks nii paras.

Ma vist ei vaheta garderooobi eriti tihti.

Enne seda tegi must poolpaljaid pilte Meelis Krošetskin, keda mõned pühendunumad lugejad teavad Leevikese nime all.

Meil oli kaks sessi, aga ausalt - häid pilte sain ainult esimeselt. Ma panen ühe teiselt samuti, ent saate aru - see oligi parim, teised olid kõik (veel) kehvemad.
2012 siis ilmselt. Vist oli sügis.

Teise sessi parim pilt. 
Ma tõesti ei oska neid valgusmänge hinnata.
Näe mind, pildista mind, MINA olen ju tähtis seal?! 

Esimene sess

Juuksevärv on töödeldud
Tegelt olin tumepruun
Vbla väga kergelt lillakas

Ja siis tegi Sirje veel varem veel asju. 2012 kevad.

Veel varasemast ajast natukenegi paljamaid pilte pole. Kui mitte arvestada lapsena oma isa tehtud piltidel püksata olemist. Ma panin neid pilte (väga sündsad tegelt, midagi ei ole näha, aga ma TEADSIN, et mul pole alukaid jalas) ikka väga pahaks ja kuigi need ilmselt on kuskil alles, ma ei ole neid digitaliseerinud ja ei näe ikka veel mingit mõtet näidata =P 

Järeldust ega tarka kokkuvõtet ei tule. 
Vbla aint tõdemus, et mul on hea meel, et mul nii palju (pool)paljaid pilte endast on. 
Elu tundub kuidagi ehedam, kui see on paljaste tissidega dokumenteeritud. 

Raisk, tee vähem trenni

Vahepeal kirjutasin mõned kirglised paljusõnalised postitused fb-sse. 
Palju kommentaare, põnev, kogu aeg ju ka toimetada ei jaksa, väikesed näkspuhkused on vajalikud ... ja alles täna mõtlesin: krt, ma oleks võinud ju võrgupäevikusse kirjutada sellest ja tollest? Miks ma sinna ei kirjuta? 
Sest mu jaoks fb on lühike formaat. Kui mul on tunne, et midagi hinge peal karjub, ent ei taha väljendamisele pikalt aega pühendada, kirjutan sinna. Kuigi reaalselt vbla mitte väga palju lühemalt, ma TUNNEN et postitus võrgupäevikusse on ettevõtmine, aga postitus fb-s tillukene pudi, mittemiski. Siia võin (vahel harva) postitust isegi mitu päeva kirjutada, sinna ühe istumisega.
... kuigi vbla fb-s posti kirjutamine + kommenteerimine võtab 5 tundi toorest, ühegi pausita aega. Mida võib isegi rohkem olla, kui siia ühe postituse peale kulub. Oleneb postitusest. 

Miks ma ei kipu suuri asju tegema: toimetan viimast korda enne teiste kätte minemist läbi "Omasid ei jäeta maha" raamatut. 1 mai on tähtaeg ja lubasin, et kui vähegi suudan, annan varem üle. 
Raamat läks lõpuks päris paganama heaks, vaatan. Võibolla on asjad lõpupoole liialt lahti seletatud, ent isegi sellega koos - päris paganama tore raamat tuleb.. 
Isegi olen üllatunud. 
Nojah, ja siis ma teen seda ja mu peas on tegu pideva suure tööga.
Ja siis mul oli koroona. 
Ja ma peaksin omadega täiesti läbi olema. 
Aga tegelikult ei ole. 

Teate, miks ei ole? Jälle üks "kõik teavad seda"-värk, mis minu puhul üldse ei kehti nähtavasti. 
Mul on hea olla, sest haiguse tuules hakkasin palju vähem trenni tegema. Esimesel haigusnädalal olin nii omadega läbi, et parem olla olemine ei olnud teema. Teisel nädalal olin jätkuvalt omadega läbi, aga tegelt kuidagi vähem läbi, kui ootasin.
Kolmandal nädalal oli juba selgelt märgata, et mul on parem olla, kui aastaid.
Aastaid!!!! Isegi metüülfenidaatvesinikkloriid ei teinud nii suurt vahet sisse.
 90 harjutusteseeriast nädalas on praegu alles kuskil 30. Ja mul on niiiiiiiiiiiii palju parem, energilisem, pidevreipam ja jaksavam tunne. 
Jah, ma tegin viimased umbes 7 aastat pidevalt 90 seeriat nädalas ja pikendasin korduste arvu samaks oma sünnipäevaga (välja arvatud kükid ja kätekõverdused, neid ma ei jaksa 44 järjest. Nalja teete?) 
Enne seda tegin 75 ja veel enne seda 70 seeriat.
On olnud ennegi haigusenädalaid, aga nii pikka trenni mittetegemist pole olnud.
Krt, isegi peale oppi olin teisel nädalal juba täistegev.
Phmt Peale Rongi alustasin. Enne Rongi tegin rohkemgi, aga mitte nii süstemaatiliselt ja kindlasti mitte nii rahulikult. Sest minu meetod trenniga väga järjepidev olla on nüüd ... eee ... oli väga hiljutise ajani teha 1-2 seeriat korraga ning siis nt tund aega vahet pidada. (V.a. joostes, kus 200 m on umbes üks seeria ja ma jooksen järjest enamasti veidi rohkem kui 400 meetrit.) Et ära ei väsiks ja vastik poleks.
Selline malbe pidevtrenn tundus mulle loogiline viis, kuidas reageerida kunagi kuskilt loetud hirmutavale lausele:"Teatud vanusest (vist 30?) hakkab lihaskude organismis vähenema ja seda tuleb harjutustega samal tasemel hoida kui enne". Ja ma siiralt arvasin, et trenn hea, harjutused vajalikud, inimesed, kes trenni teevad, õnnelikumad ja tervemad.
Ja nüüd ma vähendasin koormust umbes kolm korda ja mul on NIIIIIIIIIIIIIIII palju parem olla. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIII.

Tahaks jälle jalaga näkku peksta kõiki neid "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem"-inimesi. 
See tähendab, neid kes seda vagajuttu avalikult räägivad. Ma ka enda sees uskusin, et rohkem trenni, veel rohkem trenni, ikka pidevalt ja ikka palju, on mulle hea. Aga vähemalt ei öelnud "Trenn hea, tehke rohkem sporti!" loosungit välja, ei tekitanud ka seal enda sees mingit "kõigile on rohkem trenni hea, kes tippsportlased pole"-oletust, otse misjoneerimisest rääkimata. 
Kurat, me massiliselt usume, et rohkem sporti ja vähem kaloreid on tervisele ja enesetundele hea. (Kui sa just diagnoosiga anorektik pole - jah, ma olen näinud, kuidas kiidetakse ja imetletakse võimsa enesekontrolliga vähesöövat ja paljutreenivat neidu. Ja kuidas korraga lõpetatakse kiitmine ja vaimustumine, kui ta diagnoosi peale saab, sest NII kõhn ikka ka hea ja ilus pole. See on haiglane. Haigus on paha. Kuigi ta eluviis oli selgelt anorektiline ammu enne, kui ta diagnoosi sai.)
Sest ühiskondlikult väidetakse "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem" nii palju, see on nii tolereeritud vale, 
Aga EI OLE nii. Vähem kaloreid tähendab, et ma ei saa magada, olen kogu aeg tige, mul on pidevalt külm ja kõik on halvasti. Kaalukadu ei anna mitte ühtegi head tulemit, mul on lihtsalt halvem olla. Ja selgelt vähem trenni tähendab, et mul on nüüd rohkem energiat muudele asjadele. 

Mine persse, ühiskond. 
Mine persse, avalik arvamus.
Ääääääääääääääää!!!!

Miks ma vihkan nõuandeid, onjo. Miks ma jälestan inimesi, kes mind (eriti) ei tunne, aga tulevad mingite "kõik teavad seda, see on õige, tee nii" juttudega. 
Sest ma võtan kuulda ja lähen katki.  Õigemini võtsin kuulda, nüüd päris iga lollakat enam ei kuula ja neid, kes väidavad, et minu kogemused ei ole usaldusväärsed, üldse mitte.
Nende peale ma vihastan.
Kuid ikkagi. Selgelt juhtub ikka. Jälle! ma uskusin. Elasin selle järgi, mis nõu anti. Ja selgus, et tegin jälle! halvasti.
Sest mina päriselt päriselt päriselt teen ka, mitte aint ei mõtle: "Peaks tegema."
Ja kogu faking aeg aetakse puhast paska. 

Üllatun ikka veel

Fakk, mul on jätkuvalt veel halvem kui tavaliselt. 
Kuna mul on sageli halvem kui tavaliselt, ei julgeks ma selle pealt veel otsustada, et nagunii koroona. Aga Poeglapsel on ka ikka veel halb. Me mõlemad jäime haigeks märtsis. Tema jäi kaks päeva enne mind. Ning ikka köhime ja tuigume ja ei jaksa midagi.
Homme silmaarsti aeg. Kuidas kurat ma saan selle pearingluse ja nõrkusega teise linna ITK-sse vastuvõtuks, mille aeg on 12.40? 
Vastus: nagu alati. 
Kui on vaja, ma teen.
Lisaks on mul kombeks selliste ülesannete järel, mis tunduvad kohutavad ja rasked, endale midagi head lubada. Minna kas kohvikusse või raamatupoodi või kinno või midagi. Häda on selles, et enam ei tundu miski neist asjadest eriti ahvatlevana. 
Meelsamini oleksin kodus.

Vbla mõtlen siiski midagi välja. Nt kaltsukas - ma pole ammu kaltsukas käinud. Äkki on tore?
Peamine on, et pea ei valutaks. Kõik muu saab kuidagi toredaks või vähemalt talutavaks mõelda, ent peavalu on ainult halb. 

Muide, näide ülesannete osas, mis tunduvad kohutavad ja rasked: ma selle romaanivõistluse, mille auhindamisele mind kutsuti ja kus II koha sain, eel otsustasin, et pärast lähen lastega kohvikusse. Nii et läksin sinna, lapsed kaasas, ja pärast sõime kooki ja jõime kohvi asutuses, mis nüüdseks suletud. Aga toona ma kuskilt teadsin, et neil on head koogid. Vbla keegi kutsus mind sinna ja tegi välja?
Kui ma käisin oma seljatätoveeringut tegemas (4 seanssi vist), läksin pärast pannkoogimajja ning sõin seal asju. 
Kusjuures vahel on minu jaoks meeldivaks preemiaks isegi lahedas toidupoes käimine. Minna pärast Prismasse ja osta sealt sushit koju oli näiteks endapremeerimisteema, kui Töötukassas käisin. 
Nüüd Poeglaps enam poesushit ei hinda. Talle peab K sushirestost tooma, siis ta sööb.
Täiega ära hellitatud. 

Mina olen ikka veel tasemel "mis mõttes inimesed otsivad häid söögikohti? Väljas süüa on ju alati tore ja luksus?!" Ja olen hämmingus sellest, kui hellitatud osad inimesed rahaasjades on JA lisaks nad kaebavad, et raha ei jätku. 
Krt, K, kes elab emaga kahekesi neljakordses majas, mille keldris on bassein (mida nad küll ei kasuta, kuiv bassein) on nördinud, et mis mõttes riik peab teda nii rikkaks, et tahab talt tulumaksu juurde kevadeti. 
Olgu, kui ma ütlen, neljakordne, ei ole aus öelda, et bassein on keldris. Selle arvestuse järgi on see esimesel korrusel, sest ma lugesin sellise keldri, kus on BASSEIN, ka korruseks. 
Aga igatahes.
Nagu ... ... ... 

Ma lihtsalt ei saa aru. Eriti ei saa ma aru sellest, kuidas sain mõne ebapärlikarbi käest sõimata, et mis mõttes ma arvasin, et 300 euri kuus + sooja vee ja pesemisvõimaluseta korter oli väga ok aastal 2012 ja et ma pidin oma kahe lapse ja kassiga läbi ajama 227-ga, oli ebamugav ... ent tehtav. 
... ja siis hunnik inimesi leidis, et temal on täiesti õigus ja mina olengi paha inimene, et nii vähe vajasin.
Jah, jah, ma olen nõus, et oli ebanormaalne, et ma ei palunud abi ja leidsin, et kui mul on probleeme, on lahenduseks vähem tahta. Ja jah, kui ma tagasi mõtlen, ma olen ikka VÄGA hämmingus selle üle, kuidas nt mu normaalselt teeniv ema ei pidanud vajalikuks mind rohkem toetada kui maksta mu korteriarved või kuidas ma raevukalt üritasin väga täpselt enda eest maksta, käies väljas söömas eurotõlgist toonase sõbrannaga. (Kuni vihastasin maapõhja ja katkestasin temaga suhted - kuigi ilmselt ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et mul ei ole raha. Teisalt, mis krdi sõber see on, kes ei tule selle peale, et mul ei ole raha???) 
Üks teine sõber paar korda ütles, et kle, laste isad PEAVAD sind toetama - aga ma olin nii kindel selles, et kuna lapsed saada oli minu otsus, mitte nende oma, mina ka vastutan. Nemad saavad valida, sest see on lihtsalt õiglane. Kui Tütarlapse isa oli lahke ja vahepeal veidi toetas, näitas see, et ta on hirmus tore inimene. Aga no tal endal polnud ka kunagi raha.
Kui Poeglapse isa kogu panus oli maksta mulle edasi kolmanda lapse eest riigilt tagasi saadud tulumaks, oli see täpselt see, mida ta pidigi tegema. Sest noh. Tema ei tahtnud seda last, sünnitada oli minu otsus. Tema kulud ses osas pididki nulli jääma. 
Ma siiralt uskusin, et nii pidi ja kõik oli õige.

Aga ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas lahenduseks ei olnud mitte mind lohutada ja nunnutada ja seletada, et elu ei pea tegelt nii raske olema, ma teen hirmus palju hirmus raskeid asju, kogu aeg kannatan, nii ei pea. On okei oodata, et elu on ka muud kui võitlus! Näe, tee seda ja seda alustuseks nt.
Selle asemel sain ebapärlikarbilt ja tema lugejatelt sõimata. 
Palju. Ikka mitu ja mitu postitust sain puid, et KUIDAS ma olen selline halb inimene, halb ema, halb kodanik ja tahan veel lapsi ka saada? Öäkkk! 
Mõned minu enda lugejad (khm, Rents) on pärast veel öelnud, et mis ma kaeban, vaene ebapärlikarp, tal oli depressioon.
Et ... nagu ... depressiooniga on ok teisi inimesi rünnata ja panna nad kartma üldse internetis kolada (sest mõnda aega leidsin igast suvalistelt lehtedelt tänitusi, kui nõme ja halb on väga väga naine)? 
Ma lasin oma blogis kommentaarid K.-l enne üle lugeda, kui ise vaatasin, ja kui ta ütles, et kle, see uus on päris karm, ma kustutasin lugemata ära, sest ma natuke ikka hoidsin ennast selleks ajaks juba. 

Ma olen siiamaani rabatud. 
Aga noh ... kirjutasin natuke samal teemal Müürilehte artikli ja see ilmub maikuus. 
Vbla mul õnnestub näiteks poolteist inimest märkama panna, et inimese sõimamine ja halvustamine EI ole edasiviiv meetod maailma parandamiseks.

Üha haige

Veidi hilja tuli see idee, aga no - test oli negatiivne, jee ma taipasin mõelda, et see on mingi kaks aastat vana umbes, viirus on ju muutuv. Veidi hilja see idee tuli, aga mul on vist koroona. 
Poeglapsel ka. 
Isolatsiooni 5 päeva on ammu möödas - kuigi me ei taibanud isoleeruda. Inimestega puutusin samas kokku minimaalselt ja tema oli üldse kogu aeg kodus. Minu palavik tõusis 37.4-ni - suur asi, enamasti jääb 37.2 peal pidama. Poeglapsel oli koguni 37.8. 
Aga mu pea valutas ja valutas ja valutas 3 päeva järjest, siis pidas paar tundi pausi ja valutas veel 20 tundi järjest, siis pidas jälle pausi ning nüüd valutab taas. 
Poeglapsel valutas ka 4 päeva jutti, aga tema ei surnud selle kätte nagu mina - panin küll tähele, et ibukat kaob, ent ta ei kurtnud kordagi ja ma isegi ei teadnud, et tal peavalu ära ei lähe, enne kui minu enda oma algas ja ma teda põhjalikult küsitlesin, et teada saada, mida oodata. 
Mina ikka tundsin end vahepeal väga halvasti ja nüüd ka ohkan endamisi, sest ma nii jälestan peavalu. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väga. 

Jah, praegu on väiksem. Aga üleeile õhtul ja eile hommikul oli ikka räme. Ma kahtlustan, et haigusepeavalu vallandas migreeni (valu vallandab migreeene) ja samas taipasin migreeniravimit võtta alles kui kuivalt öökima hakkasin. Iiveldus kui migreeni osa, eks ole. 
Duši all olen aprilli algusest saati istunud ei tea kui kaua. Ostsin uue vietnami salvi, sest vana sai otsaesise mäkerdamise peale otsa. Ibukat läheb samuti uus pakk. 

***

Vahepeal oli veel vaja duši all liguneda ja elu elada. 
Nagu mis mõttes - nüüd, kus ma olen nii üle koormatud kui üldse annab, tuleb üks mu lemmikinimene ja soovib, et ma Müürilehte oma lemmikteemal midagi kirjutaksin. Ükskõik mis vormis. Kogemusloona või ilukirjandusena või luuletusena või ükskõik kuidas muul moel. 
Ma vist olen nõus ka.
Aga ikkagi. 
Kus on, sinna tuleb juurde, ilmselgelt.

Jah, ma käin ikka koeraga õues. Tõsi, väga aeglaselt. Totoro on täiega segaduses ja tirib vahepeal rihmast, sest mis toimub? Miks ma kiiremini ei liigu? Ta tahab rutem selle platsini jõuda, kuhu ta alati kakab!

Kõik. Rohkem ei suuda kirjutada. Lähen magama. 

Elumuutvad uudised

Samuti: olen nii haige, pea nii valutab, nutt ja hala, keegi ei armasta mind, tegema peab nii palju.
Aga vähemalt koer on nunnu. 

Laisa Liisu kodunduspäevik

Pole ammu teinud, nii et jälle üks vahepeal omandatud kokandus- ja kodumajandussoovitustega post. 
Sellised asjad, mida "kõik teavad ju", aga mina pidin katse-eksituse meetodil õppima. 
Ehk on kellelegi abiks. 

* Kui sul ei ole köögikombaini, ent on vaja hakitud pähkleid või purustatud küpsiseid.
Sul kindlasti on mõni üksik sokk, pesumasina maagiline sokisöömine on ometi universaalne, eks? Või on paariline katki läinud piisavalt põhjalikult, et see ära visata. Igatahes võta see puhas üksik sokk, pane pähklid või küpsised sinna sisse ja tambi pudrunuiaga. 
Olemas. 
Miinus - šokolaadi nii eriti ei purusta. Vbla saaks enne jäässe pannes? Aga ilma plögastub kergesti ja see plöga haakub soki külge.
Kilekotti kipuvad aga alati augud tulema. 

* Kui retseptis on öeldud, et toit hästi kiire ja lihtne, phmt võid ka juba kohal külalistele teha, ent samas sisaldab see komponendina riivitud sidrunikoort, unusta kergus ja kiirus kohe ära. Ma ei tea, kes riivib neile retseptiautoritele sidrunilt koore, aga ise tehes on see riivimine vaevaline ja aeganõudev töö.

* Koore riivimiseks passivat peenikest riivi puhastada on kergeim vana hambaharjaga. 
Jaa-jaa, kui pole köögikombaini, võib täitsa olla, et pole ka nõudepesumasinat.

* Lase alati enne toidu sissepanemist ahi kuumaks. On toite, mida ahjukuumusega kohtumise  täpne hetk ja temperatuur ei huvita, aga palju vähem kui neid, mis (pool)külma ahju pannes endamisi pobisevad: "No ei! Minuga nii ei käituta!" ja vähemalt poolest saati hukka lähevad.

* (Sea?)liha tasub ka enne ahjupanemist vähemalt pool tundi toatemperatuuril hoida. Katsetamiste tulemus ütleb, et nii tuleb märgatavalt pehmem. 

* Te oskate apelsine valida? Mina oskan igiammusest ajast saati, ent igaks juhuks mainin ära: valige oma suuruse kohta rasked viljad. Raskus tähendab, et apelsin on mahla täis.

* Nõudepesuharjal - sellel varrega - on täitsa otstarve olemas. Igasugu potipõhjad ja ahjupannid saab sellega oluliselt kiiremini ja mugavamalt puhtaks kui ainult švammiga hõõrudes. Kuigi panni küürides kipub musta vett igale poole pritsima. 

* Hea toit, mida ma üldse ei näe massiliselt söödavat. 
Mina õppisin selle KEAlt. 
Segad pakki kodujuustu paar-kolm-neli-viis (olenevalt karbi ja küünte suurusest) küünt hakitud küüslauku ja veidi soola. Soovi korral ka pisut hapukoort. 
Nämm. 
Kes soovib, sööb leivaga. Mina söön niisama. 

* Presskannuga saab jumala hea kohvi, kui
a) kann on uus
või
b) pressi filter kuidagi X meetodil ära puhastada
Imelik väsinud maitse tuleb sellest, et filtri külge jääb pisikesi osakesi kõigist möödunud 900 või 1400 kasutuskorrast ja kuum vesi leotab need sinu/minu igapäevase  kohvi sisse.
Mul on kodus spetstabletid nüüd selleks puhastamiseks, aga kann on veel nii uus, et pole proovinud. 

* Põrandapesuks on pesupesugeeliga vesi tõhusam kui paljas vesi, nõudepesugeeliga vesi tõhusam kui pesupesugeeliga vesi ja kempsupuhastusgeeliga vesi veel parem. 
On ka spetsiaalne põrandapesugeel? Pole proovinud, ei kommenteeri. 
Aga ma olin köögiPVC-d valides veits rumal ja võtsin üpris heleda. Endal veel koer. Nii heledaks kui kapi all, seal kus käiakse, ei lähe, aga ikka palju heledamaks õnnestub pesta, kui enne leotada ka. 

* Igasugused mittemaitsevad pehmed kommid-šokolaadid saab küpsetada lisanditena küpsistesse ja nad on ootamatult head seal. 
Olgu, ilmselt vahel ei ole. 
Kuid minul pole juhtunud.

* Koriander ja paprika on hea lihtne ja maitsev kombo hakklihale. Ma enamasti kasutan midagi veel (vürtsköömen, ingver või hoopis tüümian), aga see on mugav kindla-peale-minek.

* Vanilje ehk vanill - jaa. Aga MITTE KUNAGI vanilliin. 
Päriselt, ilma on toit oluliselt parem kui vanilliiniga. 
Ma ei tea, miks see üldse välja mõeldi kunagi. 

Ilma jõuta

Püha Magdaleena, milline hommik.
Komistasin jälle kirjanik olema ja korraga on seda nii palju, üks ülesasnne ajab teist taga. Nad tahavad pilti ja tutvustavat teksti ja pakuvad mulle Tartus hotelliööbimist kaheks ööks ja mingi linnapea vastuvõtt ja "Devolutsiooni" tutvustamine. (K-st ei räägi keegi, mis tundub mulle erinõme, aga ma vähemalt kavatsen temast ise rääkida, kui Prima Vistal Epp Petronega koos esineme.) Samal ajal toimetan läbi "Omasid ei jäeta maha" ning teen seda natuke veel paremaks, ja ja ja ... krt, mida ma oma tutvustusse kirjutan? Rõhun sellele, et santkirjanik? Rõhun ... maitea, blogi võiks nagu ka nimetada? 

Mul on juhe koos. Tegelen sellega nt õhtul.

Tegelikult olen juba mitu kuud mõelnud, et mis värk on. Miks ma ÜLDSE ei jaksa. Ei saa süüdistada ATH-d, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada autismi, see on mul kogu aeg olnud. Ei saa süüdistada rongi all käimise traumat, selle järel ma olen ikka palju aktiivsem olnud kui praegu. Ei saa süüdistada vanadust, 44 ei ole veel see vanus, mil lihtsalt ei jaksa enam silmi ka lahti hoida, kõik väsitab nii jubedalt. 
Kas see, et ma olen hakanud rohkem koristama kui nt veel 5 aasta eest - 10 rääkimata - võtab kõik mu lusikad? Aaa, ma olen ka järjepidevalt treeninud - jälle, mitte palju iga päev, aga ma olen selles ÄÄRMISELT püsiv. Ehk osa lusikaid läheb sinna. Ja kass ja koer - kuidagi on nii läinud, et nende vajaduste eest hoolitsen ka peaaegu alati mina. 
Ikkagi. Mul on õudne "oh, ma väsin nii ära!" juba siis, kui tuleb teise linna arstile minna. Kui on mingi Üritus, tähendab see kõigi oma jõuvarude korraga mängupanemist - ja pärast rollimängijate kokkutulekut valutas mul neli päeva pea. 

Mis kõik paneb mu mõtlema, et kui ma elan nagu soovitatakse: söön enam-vähem tervislikult, magan palju, liigun iga päev värskes õhus, kallistan ja ütlen inimestele hästi, hoian elukeskkonna korras ning tegelen lemmikloomadega, võtab see kõik mult nii palju energiat, et midagi ei jää enam üle.
Oot, selline elu peaks teoreetiliselt energiat juurde andma ju!
Mulle küll ei anna.

Muidugi on ka võimalus, et olen hetkel lisaks natuke igapäeva-viirushaige, jõuan tavalisest veel vähem ja see täidab mu pessimistlike mõtetega. 

Isud

Sain teada, et ATH-kate aju nõuab nii palju glükoosi, et osa neist ei saagi normaalselt magada, kui kõht täis pole. Ärkavad keset ööd üles nagu kurjad zombid ja otsivad midagi süüa, midagi, mis veresuhkrut tõstaks. 
Nojah. Jälle üks mõistatus lahendatud. 
Kuigi SUHKUR ei ole mulle tegelikult peamine. Ei ole praegu, ei olnud varem.
Hmmm.

Öelge nüüd, et teie lapsena olite ka need, kes vaevaliselt taldriku tühjaks sõid, sest siis sai magustoitu?
Mina sõn head soolast toitu vahel 5-6 taldrikutäit. Kolm oli täiesti tavaline.
Aga magusast väga ei hoolinud. Jäätis maitses väga, bubert ja pudrud ka, aga enamiku kommide ja ja šokolaadi peale krimpsutasin nina. Küpsistega olin samuti valiv.
Nagu kookidegagi. 
Kõik rasvased kreemid näidustusid vastu, sest need lihtsalt ei maitsenud mulle üldse. Vahukoor? Jäkk. Ma ei söönud ka pastilaad, sefiiri, šerbetti, halvaad ega poevahvleid. 
Kui kodus vahvleid tehti, olin suur fänn. Martsipani jumaldasin. Magusad värsked puuviljad ja marjad kadusid mu kõhtu kui imeväel. Besee pakkus alati naudingut.
Mulle maitsesid ka iirised, koorevenised ja Triki-kommid. 
Tänapäeval oleksid piparmündimaitselised Draakonid viimastele kõige sarnasemad, aga ma ei tea, kas neid piparmündimaitselisi üldse tehakse.
Üldse maitsesid mulle kõik piparmündikommid. Siiamaani maitsevad.
Eriti ei sobinud moosid ega kompotid. Natuke pudru peale oli hea, aga kompottidest sõin ainult maasika omi. Marja-puuviljakiselle jälestasin, kuigi paisunud rosinad sõin sealt seest ära. Piima-, karamelli- ja kakaokisellid läksid see-eest küll. 
Ühelausega: kui asi on suhkrus, siis ei ole ikkagi loogiline. 
Kuigi kolmandat pidi: šokolaadi hakkasin sööma, kui meile tulid välismaa piimased ja ülisuhkrused šokolaadid. Kalevi tahvlid olis mulle liiga mõrud (ja siiamaani söön tumedat šokolaadi väga vähe, peamiselt kookide sees), ent Marabou või KarlFazeri piimased variandid väga head. Eriti tore, kui pähkleid ka sees on - pähklid ma sõin šerbeti seest ka ära, need mulle maitsesid. Välja arvatud maapähkel. 
Maapähklil on mingi kõrvalmaitse, mida ma lapsena söögi maitseks ei pidanud. 
Nüüd söön küll. Eriti maapähklivõid. 

Aga tühja kõhuga ei jää magama või kui otse enne magamaminekut olen söönud, kuid ülejäänud päeva jooksul väga vähe, ärkan öösel üles ja pean sööma, muidu uuesti magama ei jää.

Hetkel sõin külmi viile küpsetatud seakoodist, poolteist viilu saia ja hunniku tzatzikit. Peale jõin piimaga kohvi. 
Väga maitsev - üldiselt ma ei saa endale lubada värskete ürtide ostmist ja ei tunne sellest ka puudust, ent märts on ootamatult raharikas olnud (sest kõik arstiajad jäävad või lükkusid edasi aprilli). Nii et ostsin värsket rosmariini, tegin liha sisse torkeid ja toppisin aukudesse seda ning küüslauku. Krt, seakoot selle lisandiga (veel küüslauku, sinep, suhkrusiirup ja sool sissehõõrumisseguks nagunii) on ikka hirmus maitsev. Veel parem kui tavaliselt. 

Mõtted ja tunded

Rollimängijate kokkutulekul, onjo, oli meil vaimse tervise vestlusring. Onjo. 
(Jumala tore, sest kui üldse on olemas neuroeriliste spetsiaalhobi, on need rollimängud, ning korraga ei olnud me enam veidrikud, kes erinevad normaalsest taustast, vaid olimegi kõik igaüks isemoodi veidrikud ja nii tore oli kuulda, kuidas teistel elu on. Sest keegi vähemalt rääkinutest ei olnud normaalne.)
Ühe inimese jutt äratas mus mõtteid.
Ta on selline mees, kes kunagi kellegi peale häält ei tõsta. Ja rääkis, kuidas ta on ammu aru saanud, et tema tunded ei ole usaldusväärsed ja tunnete põhjal ta üldse kunagi ei tegutse. Et omaenda tundeid ta tavaliselt üldse ei märka, aga on üks erand: silmipimestav raev. Mis ongi ta peamine tunne. Ja ta on aru saanud, et seda väljendada ei ole ok. Sest kui ta väljendaks, siis seal ei ole mingeid piire. Eesmärk ei oleks püsida tõe juures või olla konstruktiivne või mitte alatu olla - ei, eesmärk oleks haiget teha, maksimaalselt. 
"Ma ei taha lihtsalt tappa, ma tahan, et nad enne ka kannataksid!"

Ja ma teoorias saan täiesti aru, kuidas tunded võivad sellised olla. Kõikevõitvalt ühesed ja samas mingi pidurita. Tsiviliseeritult käituda võrdubki tundeid ignoreerida. 
Aga ... mina, tundehindaja, tunnete ülimaks pidaja, ei tunne üldse nii. 

Kunagi. 

Minu tunded on hoopis teistsugused. Mõtlesin ja mõtlesin, miks - ja mul tekkis päris tugev teooria, et minu jaoks on esmatähtis, kes olen mina ise. 
Ma ei taha, et teine ilmaaegu kannataks, sest ma ei taha olla inimene, kes põhjustab kannatusi. Ma ei taha raevus valetada või pursata suust õelusi, sest ma ei taha olla see inimene, kes valetab ja õelutseb. Minu tunded läbivad automaatfiltri "kes ma tahan olla". 
Ja see ongi esmatähtis. 
See filter on täisautomaatne. Ei ole mingit "ma ei tohi nii teha, see ei ole ilus". Mingit eelmõtet ei ole, ma juba tunnengi filtriga. 
Nii ongi.
Ma ei taha haiget teha. Kogemata - juhtub. Aga meelega? 
Ma ei ole selline inimene ometi!
Mõnes mõttes kaunis.
Mõnes mõttes arusaamatu - kas mu tunded on üldse tunded, kui nad sedasi läbi filtri tulevad? Kas ma üldse tunnen?!

Kunagi, kui Venemaa oli just hiljuti Ukrainat rünnanud, olin ma veel mingis Ukraina sõprade kogukonnas fb-s. 
Kohe kirjeldatava olukorra järel lahkusin grupist. 
Aga siis veel olin, sest Krimmi ründamisest saati olen Ukrainale kaasa elanud ja perioodiliselt ka natuke raha saatnud. Ükskõik kui vaene olin, seitse eurot paari kuu tagant ikka sain selleks panna.
Nojah, olin siis seal grupis ja keegi postitas teate sõnumiga, et marodööritsevad vene sõdurid tuleks tee äärde ristidele naelutada. Mina vastasin, et no ei, ise inimeseks jääda ongi ju eesmärk, niimoodi ei saa ega tohi teha.
Mu kommentaar kustutati ja grupi admin saatis mulle kirja, mis ütles, et kannatan stockholmi sündroomi all.
Siiamaani olen sellest shokeeritud ja hirmul. 
Mida?! Mis inimesed need on?! Kuidas nad mõtlevad ja tunnevad?! 
Aga kui neil ei ole filtrit? Seda, mis ütleb, et mina olen mina ja kõik muu on teisejärguline? Siis äkki saabki nii.

Samas ma olen enda sinisetriibuliseks vihastanud mitmel pool ja mitmete inimeste väljendatud (ja ilmselt psühholoogidele koolis õpetatava) idee peale, et mõtted teevad kurvaks, mõtted teevad vihaseks, mõtted teevad rõõmsaks.
Minul on esmalt tunne ja siis mõtlen sellega sobivad mõtteid - võibolla. 
Kuigi hoian mõtteid kontrolli all jne. Samas olen selle ka ammu selgeks saanud, et halva enesetundega meenuvadki aina halvad asjad. Endale kinnitamine, et maailm saab hakkama ja mina ei pea selleks midagi tegema, küll aitab veidi - ent kui taustal on kõik, mis on elus persse läinud, suurelt, vilkuvalt ja valguskirjas, on raske uskuda, et elul on mingi mõte. 
Mis mõttes on mul siis automaatne filter, kes ma olen?
Ja paljudel teistel ei ole?
Miks inimesed ei ole nagu mina? Või ikka on? Kus on viga?

***

Muidu on nii, et kulka andis mu uue raamatu ilmutamiseks pappi. Nii et kuigi ma väga väga tahaksin "Devolutsiooni" ilmuvat, see ei ole mu ainus lootus enam. 

ATH-avastused

Mul on tunne, et Affenid on samast toimeainest hoolimata märgatavalt ebatõhusam kui Medikinet. 
Esiteks olen jälle väsinum ja õnnetum. 
Mitte päris õnnetu, ent märgatavalt õnnetum kui vahepeal. K on jälle saanud hulganisti sõnumeid, kuidas ma ei taha, olen nii väsinud, ma ei jaksa elada jms. 
Tahaks, et elu oleks nauditav, mitte võib ju kah. 
Teiseks igasugused lapse- ja noorpõlvest tuttavad seisundid jooksevad kogu aeg sisse, kuigi ma olin nad juba ... mitte unustanud, aga tundetasandil unustanud. Kuidas hommikuti lihtsalt vedelen voodis, silmad kinni ning liikumatult, sest tõustes oleks vaja igasuguseid Asju hakata tegema ning parem on teeselda, et magan, näiteks.
Ja ühtegi teist põhjust sel ei ole kui ravimi vahetamine. 
Miks vahetasin? Alguses psühhiaater tegelt soovitas Affenidi, olevat "pehmema toimega, Medikinet võib liiga järsk ja intensiivne olla" ja no Tütarlaps (kes sai ka diagnoosi ja ravimid peale) otsis apteekidest Affenidi ning meenutas mulle, et õige jah, võiks proovida. 
Pealegi oli ta umbes kuus korda odavam.
Aga jah. 
Ma arvan, et järgmise retseptiga kolin jälle Medikineti peale tagasi. Tahta päevad läbi voodis lebada, fantaseerida ja näpukat teha ei tundu väga ... pikalt lahe eluviis olema. 
Kuigi vahelduseks on huvitav.
Väga väsitav on, et ma pean fantaasia väga täpselt õigeks saama, et orgasmini jõuda, ja ma kunagi ei tea, mis see "õige" on. 

Ohjah. 
Liiga palju informatsiooni?
Olge nüüd, vaadake, mida te loete. Minu võrgupäevikut.
Niigi tagasihoidlik olen.

AH! 
Oota, äkki see annab mulle võtme, miks ma kogu aeg arvan, et kõik on nagu mina?

See.
Pean natuke lahti seletama, muidu ei saa keegi kurat aru =) 
Vaata, mina ei varja. Ma küll tõlgendan vahel asju täiesti teisiti kui tavaks on, keskendun teemadele, millest enamik inimesi üle vaatab, ja olen oma hinnangutes väga hetkepõhine - jaa, ma räägin tõtt, aga see on minu selle hetke tõde, päev või paar tundi hiljem järele mõeldes tuvastan nii mõnigi kord, et ajasin otsest jama - kuid põhimõtteliselt ma ei varja. What you see is what you get. 
Kui nüüd inglise keelde langeda. 
Ja just seksi asjus olen end aja jooksul jälgides tuvastanud, et ma ARVANGI, et kõik on nagu mina, lihtsalt viisakad inimesed osadest asjadest ei räägi.
Kui ma seksisin iga päev ja vahel ka mitu korda päevas, arvasin, et kõik seksivad kogu aeg, lihtsalt ei maini seda.
Kui elasin üldse igasuguste paaritumishuvi-tunneteta, arvasin, et see on normaalsus ja enamasti inimesed ei seksi, ka paariselulised isikud vahel harva, kui tuju peale tuleb, vast. 
Kui elasin mastrubatsioonihuvi laineil, ei olnud mu meelest kuidagi eriti veider rongis peale võetud mantli all silmad kinni magamist teeseldes näpukat teha. Sest noh. Kõik tahavad, mina lihtsalt teen ka. 
See, mis on praegu, on alati. Ja kõigil. Minu praegune hetk on kõigi teiste normaalsus.
ATH äärmuslikul kujul? 
Ma arvan küll. Sest oma praeguse hetke igaveseks pidamine oma elus on ATH omadusena sõnastatud. Ma sain isegi ATH-grupis kiita väljendi "igavene praegu" eest, olevat väga tabav.
Lissalt mida EI ole palju kirjeldatud, on oma praeguse hetke üleüldiseks pidamine ka kõigi teiste jaoks.

Selle pärast ma arvangi, et kõik teavad asju, mida mina tean.
Olin näiteks maapõhja jahmunud, kui üks toonane sõber sai psühholoogilt temale täiesti ootamatu idee, et võibolla on tema eksi ja praeguse mehe jaoks natuke häiriv, et temal on juba ammu uus mees, aga ta ikka mõtleb selle eksi peale ja iga paari nädala tagant ütleb talle, et vbla tahaks teda tagasi - aga võibolla ikka mitte.
Tema oli jahmunud idee peale, et meest võib teine mees häirida, ja mina selle peale, et kuidas ta ise sellele mõelnud polnud? Kuidas nii saama? Sa käid kahe mehe vahel, teadmata, kumb võtta, kumb jätta, aga arvad, et nemad vaatavad sind kogu aeg nagu vallalist kaunitari ja neid see teine mees pildil üldse ei huvita? 
Kuidas see VÕIMALIK on üldse?!
Aga no see oli siuke äärmuslik juhtum.

Enamik juhtumeid ei ole äärmuslikud. Enamasti ma arvan, et kui inimesed just täiesti idioodid pole, nad kõik teavad asju, mida mina tean, ja suhtuvad asjadesse, nagu mina suhtun. Ja olin nt selle postituse avaldamise järel täiesti kurb ja ehmunud, et Lauri ei tahtnud üldsegi tüdrukutele mentruatsioonisidemeid koolis jagada. 
Üldse, koerakakadraama. Ja minu usk, et ma oleksin hea ema mõnele tulevasele lapsele - siinne kommentaatorite reaktsioon oli uskumatus, et ma üldse võin nii mõelda.
Ja minu usk, et Rongimees mind armastab.
Ja minu veendunud usk, et K tahab mind.
Mu kaheldamatu usk, et olen väga empaatiline (mingis suhtes olengi - aga need teised empaatia rakursid on samuti olemas).
Ma ka täiesti siiralt arvasin, et kui ma ise olen sellise otsuse teinud, on kõik teised samuti nõus, et mul on õigus rasestudes lapse isale mitte öelda, et ta lapse saab.
Ja ja ja ...
Kui mina midagi arvan, ma täiesti siiralt arvan, et kõik arvavad nii. 
Ja olen täiesti šokis, et ei. 
EI. 
MisMÕTTES?!
MisMÕTTES inimesed mõtlevad teisiti kui mina?!?! MisMÕTTES inimesed TUNNEVAD teisiti kui mina?
Muuseas ma solvun isiklikult, kui keegi kirjutab, kui palju abi tal on psühholoogidest olnud, või eeldab automaatselt, et ilusamana on ta õnnelikum, või ei naudi raamatut, mida ma soovitasin. Sest nad tõestavad mulle, et minu vaatekoht ja kogemus pole universaalsed ja isegi kui mina olen vastupidist avastanud, nad arvavad ikka teisiti. 
Wtf. 
MisMÕTTES????

Sa jutas. 
Ma oletan, et selline suhtumine pole vist üldine? Ma olen mingi imelik jälle. 
Pean järele mõtlema, kas ja kuidas avastus oma ellu integreerida. Kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema? Kas ma SAAN midagi teistmoodi teha, tundmata, et olen võlts ja vägistan ennast?

Ma arvangi, et teised tunnevad samamoodi kui mina ... kuigi TEAN, et see on parimal juhul ebatõenäoline ... ma ei tea, mida selle avastusega nüüd teha ...
Peale ohjeldamatu punktiirikasutamise =P 

Kuidas on sedasi?

Palju tööd. Nii et vihkan jälle maailmas kõike, soovin une pealt surra, et ma ometi jälle midagi tegema ei peaks, mõtlen kõigest, mis on halvasti, ning tunnen, et keegi ei armasta mind. 

Palju tööd = üks tõlge Algernoni. Pooleks märtsiks peaks valmis saama. Ei, ma ei saa selle eest raha. Ei, keegi isegi ei loe vist neid jutte, nii et feimiga on ka pahasti. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen. Phmt vist seepärast, et peatoimetaja meeldib mulle ja ta lubas me raamatut ka Hiirde arvustada, ainult et raamat ei ilmu ega ilmu ja ma ometi KAHES asjas ei taha teda alt vedada, onjo. 

Heh, ma selgelt olen teiste ATH-dega ümbritsetud. Neil pole ajatunnetust ... Mul ka pole, aga HOOPIS TEISTMOODI. Ehk ma saan asjad tähtaegadeks tehtud ja ei hiline. Tean, kui kaua peab vesi minu kraani maksimumi peal avatuna hoides kannu voolama, et tulemuseks oleks liiter ja kui kaua, et tulemuseks oleks natuke üle poole liitri. 
Mu presskannude mahud.
Kui kaua läheb pudruvesi keema ja kui kaua võtab sigareti suitsetamine. Et mu tavaline jalutuskäik koeraga võtab mingi aja poole ja tunni vahel. Et ma vajadusel saan peale ärkamist 10 minutiga linnaminekuks valmis, aga mõõtmatult parem on tunne, kui jääb kolmveerand tundi. 
See, et mu mälestused on: "No täna hommikul sa ju võtsid köögis need püksid radiaatori pealt ja panid jalga," ja siis selgub, et see oli kolm päeva tagasi, või et mõni 15 aasta tagune detail sööstab korraga mu ajju ja ma torman selle põhjal tegutsema, kuigi selgelt on asjaolud vahepeal muutunud, või et mu tunnetusmaailmas eksisteerib Igavene Praegu ehk mis on praegu, on alati, on iseasi. 
Tavaaegadega ma olen täpne. Kui hilinen kolm minutit, vabandan. 
Kui ma just ei otsustagi, et pohh, ma ei jaksa. Lähen hilisema rongiga ja jään hiljaks.
Kui veel koolis käisin, tuli seda mõnigi kord ette. 

Ma olen imelik ka ATH-de seas oma uiuga kõik tähtaegadeks ära teha. Sest ma ju lubasin! 
Igal pool ja alati imelik ...

Oma märtsialguse silmaarsti ütlesin ära, sest räme migreen. Aga 11. aprilli silmaarsti lausa ootan, sest ma ei näe ikka üldse mitte midagi. Ka tähed ekraanil on hägustuma hakanud - paberraamatutest ei tasu rääkidagi, seal hägustuvad juba ammu. 

Kuna mul on meeleseisund, mis mul ikka ülekoormatuna tekib, jäin mõtlema selle üle, kuidas mõningad lugejad ei vaada asju kui  "mis on hea, mis on halb", vaid "nii, nagu on".
Ja ma ei saa sellest aru. 
Mismoodi on. Kogu aeg kõiges on ju vaja valida, mis on hea, mis halb. Kui mingitpidi on variant a hea, mingitpidi variant b, tuleb iga kord valida lähtuvalt hetkeolukorrast. Näiteks koerakaka korjamine. Põhimõtteliselt on see ju halb - kilekott reostab loodust, kaka laguneks poole aastaga. Aga inimesed on kakajunnidest häiritud, see on ka halb. Olen läinud teed, et korjan kaka ära sealt, kus inimesed arvatavasti näevad ja häiruvad, aga näiteks jõepargist ei korja. Sest peaaegu mets ja loodus, las laguneb seal. Mõnikord ei korja ka üsna avalikust kohast, kui koeral on kõht lahti, sest rõve ja pehme kaka kaob ka kiiremini kui junnid. Mõnikord korjan ka kõhulahtisuse produkti , kui koht ikka väga avalik on ja see pasahunnik seal ebameeldiv - siin mängib juba, kui lahti kõht on, kas on vedel loiguke, mis ilmselt kaob päevaga, või midagi päriselt jäledat. 
Ja siis tuleb veel teemaks, kuhu tohib kakakotti panna ja kuhu ei. Osad inimesed, nagu selgub, kaitsevad kiivalt oma prügikaste. 
Nende jaoks on nii, et nende prügikast on nende omanduses ja püha.
Minu jaoks on nii, et prügikast on prügi jaoks ja kui mul on väike prügi käes, ma panen selle kasti, et see mind ei segaks. 
Mis mõttes asjad on kuidagi iseenesest? Asjad ei ole, alati on valik!
Kui mul raha ei ole, mida on kasulikum osta, piima või mune? Äkki hoopis konte, sellest saab suppi ja kondid võib pärast koerale anda? Kas osta Poeglapsele kindlalt meeldivat, aga kallimat shampooni või odavamat, mis võibolla ka meeldib ja väidab end samuti öko olevat? Kas sundida end tööd tegema, kuigi ma vihkaksin seda praegu, või mängida civilit või öelda endale, et olgu, tõlgin kaks lauset, siis võin civilit mängida? 
Mismoodi asjad ON? Ei ole ju!

K on juba viis päeva oma küllatulekut edasi lükanud. Tavaliselt ta hilineb, aga tundides, mitte päevades. Kas ma peaksin ütlema, et see on vähe nõme, või ta teab niigi? Kas ma peaksin minema magama, sest täna ta vbla tuleb, ja ma olen muidu liiga väsinud, et seda nautida? Või lähtun sellest, et just praegu ma tegelikult ei taha eriti magada? Kogu aeg on valikud! Jah, vahel ma otsustan ka, et olen liiga omadega läbi, et hea olla. Näiteks ei läinud silmaarsti juuurde.Aga vähemalt tühistasin aja, sest ma ju ei taha, et mind oodataks, kui ma tegelikult tean, et ma ei lähe. 

Mis mõttes asjad on kuidagi. Ma ei saa aru. Alati on valik. Pole võimalik elada valimata. Mismoodi asjad saavad lihtsalt olla?

Väga väike meeleolupost

Kunagi tegin selliseid alailma, aga siis kolisin nendega fb-sse ja siia jäid pikemad arutlused. 
Aga see teeb võrgupäeviku igavamaks, kas pole?

Ostsin küpsisetaignaga Ben & Jerry's-t*. Kaks pooleliitrist pakki. Kuigi Poeglaps eelistab väga tugevalt pannkoogi peale tavalist vaniljejäätist, mitte mingeid segusid, kuitahes häid. 
Hommikul, kui ta oli kõvasti paljast jäätist puginud ja tahtis seejärel makarone, tuli juttu. 

Poeglaps: Oleks sa ostnud tavalist jäätist, küsiksin ma pannkooke, aga sa ostsid Ben&Jerry's-t.
Mina: Tead, miks ma ostsin Ben&Jerry's-t?
Poeglaps: Sest ... (jääb mõtlema)
Mina: Sest Regati kilohind oli seitse midagi ja B&J oma allahinnatuna kaheksa midagi.
Poeglaps (ilma irooniata): Jah, siis oli füüsiliselt võimatu. Mhmh. 

*Jah, ma tean, Ukraina toetaja ja armastajana ei peaks ma neile võibolla oma raha andma. Aga sitaks hea jäätis on ja sõda aina kestab ja kestab ja allahindlus oli hirmus suur! Füüsiliselt võimatu oli B&J asemel Regatti osta!

Mis värk on tahtmiste ja vajamistega

Och, mõtlesin välja, mis värk on mul vajamiste ja tahtmistega ja mille pärast ma ei taha midagi, mida ei vaja.
Sama loogika, miks ma raudselt veendunud olen, et kui asi töötab, pole vaja seda parandada. 
Ma ei jaksa. Elada elu nii, et parandad ainult seda, mis katki ja mille puudumine kohutav, on raske. Aga hakata sinna veel mingeid lilli ja liblikaid juurde panema, et tundub hea mõttena ja võiks ju? Mis te teete nalja või?! Elu on niigi raske, tegemata lisaks mingeid plaane, hankimata lisaks mingeid ebavajalikke asju, kulutamata lisaks mingit energiat! Kust krt peaks võtma mingitki huvi asjade või inimeste vastu, keda/mida mul konkreetselt vaja pole?! Mida?!

Ma ei saagi aru tahtmisest asjade järgi, mida vaja pole. Kui mul juba käivad neelud kuskile suunda, mul on seda midagi vaja. Sest niisama tahta? Pole minu teema.

Tahtmine võtab jõudu ja mul pole seda üle millegi jaoks, mis mu elu paremaks ei teeks. 
Paneme tähele, et isegi neid asju (inimesi), mida vajan, ma vahel ei saa. Ok, pooltel kordadel ei saa. Siis on ka maailma lõpp käes. Võin välja kannatada, ent kerge see küll pole.

Aga kui elamine ei ole raske, kui elamine ise on täiesti tore, kujunebki välja hoopis teistsugune suhtumine tahtmisse ja vajamisse. Siis võibki eelistada tahtmist - sest vajamine on liiga meeleheitlik.

Mina samas suhtun nii, et tahtmine on mingi loid tunne, mis kuhugi ei vii ja midagi ei eelda. Kui ma tahan veisesinki, aga pole, on ainult muna ja majoneesi, ma keedan muna, segan seda majoneesiga ja probleem lahendatud, sest kui kõht täis, ega ma mingeid söögiasju enam vaja ju. Taha ju. Jah, helbepudruga veisesingiisu ei rahulda, aga muna ajab juba asja ära.
Mu isud on ka väga taltunud, muidugi. 25 aastat tagasi ma sõingi liitrise jäätise korraga ära, sest mul oli selle järgi nii suur isu. Nüüd ma enam ei näljuta ennast ja mingeid selliseid hulle vajadusi pole. 

Mõistusega olen omaks võtnud, et olen maailmaimelik. Aga tunnetega ikka arvan, et teised on nagu mina, ainult peidavad seda paremini, ja hämmastun. Ent tegelt on loogiline: kui ma kunagi ei ole jaksanud pooltki seda, mis levinud, kuid sundinud end teistega sama palju tegema ja suutma, mul kujuneski välja hoopis teine maailmavaade. Sest mul oli vaja (he-he) hoopis teisiti suhtuda, hoopis teisiti end hinnata ja kaht korraga - mõelda nagu "teised" ja tegutseda nagu "teised" lihtsalt ei saanud. 

Ma nõudsin endalt ikka hirmsasti. Kust ma võtsin, et nii on vaja? No ikka kodunt kaasa saadud. "Meeldi kõigile, tee kõik õnnelikuks, kui sa seda ei suuda ja grammigi ainult enda õnne nimel tegutsed, oled isekas!" 
Reageerin siiamaani teravalt, kui keegi jälle ütleb, et isekas olen. Viimasest korrast on küll aastaid möödas, ent ma ei arva, et inimesed on ümber mõelnud. Ma arvan, et nad (te) lihtsalt ei ütle välja, sest on selgeks saanud, et keegi ei võida midagi, kui mul olemine halvaks teha. 
Mis on õige. Keegi ei võida. 
Võibolla loevad ametlikud diagnoosid ja puuded jne ka. Kui ikka arstid ütlevad, et minuga on halvasti, küllap siis ongi - kuigi ma pidin spetsiaalselt arste mööda käima ja end tagasilöökidest mitte heidutada laskma, et lõpuks ametlikud diagnoosid välja võidelda. Väga nõrk ja hädine inimene poleks seda suutnud.
Mina suutsin. Võitleja. Ja selle peale inimesed usuvad, et mul on päriselt ka raske?
Ohjah. 

Täna õhtul tunnen end paremini. Olen rollimängijate kokkutulekust vist taastumas. Isegi tõlkisin lehekülje, sest ma lubasin poole märtsi ajal selle valmis saada ja niisiis ON VAJA teha. 
Jee mina. 
Aga ma tõesti rohkem ei jaksa. Midagi tahta veel? Pfffff ...

* Aaa, seda vist peaks ka mainima, et kuna ma eeldan kõiki olevat nagu mina, tahaksin olla vajatud, mitte tahetud. Sest mis on tahtmine minu maailmas? "Nojah, oleks tore - aga kes viitsib selle nimel vaeva näha?!"

Eriti raske sotsiaalne olemine

Lugesin Rentsi postitust sellest, kuidas sotsiaalne naine olemine on raske, ja leidsin sellest tiivustust kirjutada, kuidas on jah. 
Eriti kui naine juhtumisi on nii füüsilise kui vaimse ... krt, mis see on? Ei ole "puudega", esiteks ei ole mul vaimset puuet ja teiseks ei kirjutanud riik mulle vahepeal üldse mingit puuet välja, olin lihtsalt "osaliselt töövõimetu" selle pealt, et mu parem käsi ei tööta päris nii, nagu ideaalne oleks, ja pea valutab alailma. Ei ole ka "erivajadusega", sest mu vajadused ei ole kuigi erilised. (Süüa, juua, soojust, et koormus väga suureks ei läheks. Suur on muidugi suhteline mõiste.) Muidu ütleksin, et olen "invaliid", aga kui mu teadvusse jõudis, et see on inglisekeelsest väljendist "invalid" ehk vale, valedel alustel põhinev, ebaloogiline vms, leidsin, et selle sõna kasutamise vältimine ja riiklikult toimunud ümbersõnastamine on tegelikult arukas ja vajalik. 
Okei, vana hea sant ilmselt kõlbab. Niisiis, eriti ei ole sotsiaalne naine olemine kerge, kui see naine parasjagu sant on. 

Käisin rollimängjate kokkutulekul. Suht hea kokkutulek oli. Paljude teiste meelest suisa väga hea.
Mul oli mitu head üks-ühele vestlust huvitavatel ja isiklikel emotsionaalsetel teemadel. Sain pikki ja tugevaid kallistusi. Vaimse tervise vestlusring osutus täitsa toredaks. Üks naine kallistas mind lõpus ja ütles, et päästsin ta elu ja ta on selle üle nii tänulik (pidasime pikki netivestlusi, kui tal raske aeg oli). Lisaks paistab tal olevat uus hea suhe mehega, kellega mul ka meeldivaid mälestusi on ning mul on nende pärast väga hea meel. (Muuhulgas oli see mees üks neist, kellelt last küsisin, kui parasjagu sel teemal tegutsesin.) Mängisin ühe lauataguse impromängu, mis oli meeldiv. Käisin jalutamas. Mitmed inimesed kiitsid mu küpsiseid - kuigi Poeglaps sõi ja kiitis esimesena ja siis ma teadsin, et on head. Tema juba niisama ei kiida.
Kohal olid isegi beebi ja koer - kumbagi küll ainult üks, aga see-eest eriliselt nunnud.
Magasin öösel hästi ja hommikul ärgates pea ei valutanudki.
Kahjuks hakkas varsti jälle. 

Ehk siis kokkutuleku arvukad head küljed ei kaalunud üles seda, et osad kohalolijad ei ole just mu lemmikud, et inimesi oli palju ja nii osad inimesed kui osad vestlused häirisid mind. Mitte hingelised vestlused, vaid need, kus iga osaleja korrutas muudkui üht ja sedasama. Teate vist?
Kui üks rääkis "mis värk on larpidel osalemisega ja tahaks rohkem osalejaid" -teemal oma jutu ära, esitas teine vestluses osaleja OMA peaaegu identse versiooni, sest ta tundis, et see on õige ja tahtis teistele selgeks teha, et nii on. Siis võttis kolmas jutujärje üle ning kandis ette OMA üsna samasuguse versiooni. Ja siis neljas. Ja siis viies. Ei toimunud sünteesi ega arengut ning kõik rääkisid tegelikult üht ja sedasama. Erinevused nende hinnangutes jäid väga pisikeseks.
Larparid tegutsevad erinevates kogukondades, mis ei kattu ÜLDSE. Meie oleme vanad peerud ja eestlased. Kõik tunnevad kõiki. Aga teisi gruppe me ei tunne. Ei ole ühtset rollimängijate koondumiskohta, kus mängude teated üleval. No on fb, aga tegelikult panevad oma teated tehtava mängu kohta rollimängugruppi üles ainult sama kogukonna liikmed, kes siin on. Võimalikud uued tulijad ei leia infot. Teiste gruppidega meil ka kontakte pole. Võiks olla. Aga pole. Võiks olla koht, kuhu kõik mängukuulutused laekuvad. Aga pole. Discordi grupp on. Aga seal käiakse veel vähem kui fb-s. 
Siis alustab kõigile juba tuttava jutuga jälle esimene või teine vestluses osaleja, öeldes, et võiks ikka olla koht, kuhu mängukuulutused koonduksid. Siis esitab oma (muutumatu) arvamuse kolmas, kinnitades, et pole sellist kohta. Siis rõhutab neljas, et uued tulijad ei leia infot, infot peaks rohkem olema.. Siis tuletab viies meelde, et on olemas erinevad kogukonnad, meie siin oleme ainult üks grupp. Vanad ja eestlased.
Igaühel on eelnevaga identne sõnum. Ositi oli isegi sõnastus sama. 
Vahele küsib kuues osaleja vähemalt neli korda, et kuidas siis ikkagi saada rohkem mängijaid. Aga midagi uut ta ei kuule.
Kolmanda ringi ajal läksin minema, ent kahju oli juba sündinud. 
Mu arvamus inimestest sai jälle löögi ja pea hakkas uuesti valutama.
Jaa, see valutas esimesel päeval alailma sellise taandub-tugevneb-taandub-ununeb-tuleb jälle rütmiga.

***

Kirjutamisse jäi praegu tore kahekümnetunnine paus - ma algul lugesin Rentsi lugu kohe, kui see ilmus.
Siis hakkas mu pea kõvemini valutama. 
Nii kõvasti, et kirjutamine ei olnud enam teema. JA seda tiheda tabletivoodriga. Mis tähendab, et olen vahepeal maganud ja civi mänginud, koeraga poodi hiilinud ja vaevaliselt tagasi komberdanud, söönud (ma PEAN SÖÖMA, muidu ei saa magada!) ja isegi mitte mõelnud kirjutada. 
Kokkutulek ega selle teine päev - mis oli põhiliselt hommikusöök ja siis kojuminek - olid peavalu suhtes oluliselt leebemad. Oli valus, kuid noh, talutav. Tablett peale ja saab elada küll. Mul koondus sellesse teise päeva pealegi rohkem meeldivusi kui päris-kokkutulekupäeva, sõitsin lemmiksõbraga koju ja nii põnev oli rääkida, et läksime lõpuks veel välja sööma. 
Saate aru, selline inimene, et ma ei pane natukenegi, pisinatukenegi pahaks, kui ta ütleb: "Tead, sa oled kõige keerulisem inimene, keda ma tunnen," vaid naeratan ja ootan laiendust. Ma nii armastan teda!

Nojah, aga tänane päev on kohutav olnud. Öösel ma ei saanud magada, sest kui on sotsiaalselt nõudlikud päevad, ma kaotan isu, kui ma ei söö, ma ei saa magada, ja no sellise pinge peale vähe magamine ka tõi kaasa nii jubeda päeva, et ...
Selle kogemuse peale ma ikka väga tõsiselt pean mõtlema, kas tasub end sotsiaalsete sündmustega, kus osalevad inimesed, kes mulle ei meeldi, tükkideks rebida. Mis siis, et on palju hirmus toredaid inimesi ka. 
Sest ma tunnetan inimesi kaugelt liiga tugevalt. 
Ma ei hakka ju inimesega jõhkrutsema, kui ta on igati sõbralik, lihtsalt veits nõme. Aga samas tunnetan seda, et ta on nõme, igal hetkel, saan hea näo tegemisest siukse peavalu, et 200 mg sumatriptaani ja 1200 mg ibuprofeeni ka ei aita, ja kaotan hulga aega oma elust veel takkajärgi. 
Ma ei läinud täna silmaarsti juurde. Ei tõlkinud sõnagi, ei kavatse ka. Ei teinud ühtegi kehalist harjutust peale õlaringide - isegi migreenivastaseid praegu teha ei suuda.  Mul on nii halb.

Ma päris muretsen. 
Et ... ma ei saa kunagi minna nt larpile, kuhu tuleb ka mõni inimene, kes mulle ei meeldi? Piknikule, sünnipäevale, krdima ... maitea, paadisõidule? Saangi ohutult suhelda ainult oma lemmikinimestega, sest muidu juhtub nagu tänane päev?
Sotsiaalne sant olla on ikka ERILISELT raske.  

Rändid

Mul jälle viskas adrenaliini üles ja hakkas hea. 
Vaata, homme on mul rollimängijate kokkutulek. Ma lähen, mul on kõik plaanid tehtud, aga jumala tükk aega oli peamine, mida selles suunas tundsin, ööv. On võimalus, et mul hakkab pea valutama. Täna terve päeva valutas, nii et tundus ekstratõenoline. Nii palju inimesi, osad neist uued, uus koht, vaja vara tõusta. Jube.
Korraga jõudis mu teadvusse, et kaks tundi on pühendatud vaimse tervise teemalisele vestlusringile, mida veab õppinud psühholoog. 
WHOA!!!!!
Ma osalen ja räägin, MILLINE prügi on keskmine vaimse tervise spetsialist ja KUI väga nende "abi" ei aita ja mu meel läks kohe heaks. Ma seisan tõe ja õiguse eest! Mina aitan inimesi päriselt, mitte mingi koolijuraga! Ma osalen nii suure vaimustusega!
Ohhhhh!

Läksin nii elevile, et tegin kaasa šokolaadiküpsiseid - ma pole neid aastaid enam teha viitsinud - ning lausa ootan homset. Kui mõni rollimängija seda loeb - ma oletan, et üsna vähesed - võib tulla ja minu käest küpsist küsida. Sest tervele seltskonnale mul neid jagada pole, aga üksinda söömiseks on neid kaugelt liiga palju =P
Kuigi pea ikka veidi valutab. Mis ei ole väga hea. Samas - võtsin 100 mg sumatriptaani ja mul on ikka veel TERVE KARP kaasavõtmiseks. Mis on imeline. Ma sõin varem kuus poolteist karpi või umbes nii. Nüüd on viimasest ostmisest pea kaks kuud möödas. 

Neid asju on vähe, mis mind niimoodi ketta ajavad (jah, tänapäeva noored räägivad NIIMOODI sellest, ilma -sse lõputa) kui soovitus vaimse tervise spetsialisti juurde minna, kui mingi vaimse tervise mure tundub olema. 
Samaväärne on ainult mure oma laste elu pärast. Ma lähen NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII närvi iga kord, kui keegi asub murest oma laste elu pärast piirama nende võimalusi elada täisverelist elu, olla uhke ja hea. 
See on mu jaoks mitte lihtsalt mõistetamatu, aga teravalt vastuolus sellega, kuidas mina maailma kogen. 
Kui keegi hakkaks päästma minu elu sellega, et võtab ära naudingud ja meetodid maailma paremaks teha, ma võitleks temaga, kuni suudan ja täiesti reaalne oleks, et tapaksin kas tema või enda. 
Nagu ... ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!

Ma olen elus kahe inimesega (emad) suhtlemise lõpetanud seepärast, et nad oma laste elude pärast nii intensiivselt muretsesid, et üks ei lasknud oma kahest ja kolmest suvi otsa õue, sest mis ma teen, kui üks turnib trepil veel ja võib kukkuda, kui teine .juba liivakasti serval seisab ja sealt kukkuda võib, ja teine arutles tõsimeeli selle juhtumi järel, kus mees koomasse peksti Tartus prügikasti tagujatele meelde tuletamise peale, et nii ei tehta, kas ta peaks õpetama oma lastele hea olemist või ellujäämist.
ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!

INIMESED!
Ma ei VÕI!

Mis krdi rõõmu on tal lapsest, kes ei ole julge ja hea?! Mida?! Öök! Api! Päästke! See olen mina, nodsu, api, api!
Mis krdi rõõm on ta lapsel elada, kui ta ei tohi midagi teha, mis äkki kuidagi ohtlik olla võib?! Elu on niigi raske ja julm, ta võtab kõik rõõmud ka sealt ära, et lapsel aga pikk ja hästi nõme elu oleks?! Väikesed lapsed said suve jooksul umbes kolm korda õue - kui tal laste isa ka kaasa oli võimalik võtta nende järgi valvama. 1 vanem ühe lapse kohta.
Ja omast arust on ta seepärast HEA ema?! 
Ma lihtsalt ei.

Ei jaksa

Nõme on olla.
Nii et kindlasti on saabunud hetk postitada - tegevuste seast, mis mu elus pidevalt ette tulevad, on võrgupäevikusse kirjutamine üks kõige lõõgastavamaid ja lihtsamaid. 
Kuigi ka see ei ole enam täiesti vabakäigul tehtav. Olen lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Eile oli moment, kus tuvastasin, et mul on pissihäda ja mõtlesin täitsa tõsiselt, et olen liiga väsinud, et kempsu minna. Alles mõte, et ainus alternatiiv on püksi pissida, veenis mind WC-d külastama. 
Siis sain aru, et ma ei ole mitte lihtsalt veel väsinum kui tavaliselt, vaid SITAKS väsinud. 

Ja ikka ma teen asju. 
Sest elama ju peab. 
Võtan ette kõige vähem vastiku tegevuse ja teen selle ära. Kuigi vahel ka lihtsalt pakilise. 
Siis laon arvutis tund aega kaarte. Solitaire on veel lõõgastavam kui võrgupäevikusse kirjutamine. Eriti kuna mul on valitud režiim "võidetav" ja seega viitsin oma pasjanside kallal nokitseda, mitte ei mõtle, et nahh, see on nagunii võimatu, ja jätan pooleli.
Kuigi ka "võidetava" mänurežiimiga on mingi jama: vahel tuleb mulle ette mäng, kus ma ei saa mitte ühtegi kaarti liigutada. Mitte. Ühtegi. See ei saa võidetav olla.
Nii et kuskil on midagi valesti - aga mulle annab see lihtsalt vabaduse liiga palju vaeva nõudvad mängud pooleli jätta. 

Huvitav, et minu jaoks ongi ette võetavad asjad peamiselt tasemel "alustan uut solitaire'i". See ei ole ju alati nii olnud? Ka PR ma käisin lausa välismaal, larpidest rääkimata, mõnel konsertil ja kirjandusüritusel, viisin lapsed välja sööma - ning nüüd on nädalavahetusel rollimängijate kokkutulek, mul on raha makstud, lapsega loomadehoiust räägitud, transport olemas phmt uksest ukseni - ja ma väsin ära juba kokkutulekule MÕTLEMISESTKI. 

Miks ma varem jaksasin ja nüüd ei jaksa persetki? 
Kuidas ma varem jaksasin?!
Aga samas - ma olen vastuse siinsamas võrgupäevikus ka ära toonud, viimati mingis päris hiljutises postituses: kui on vaja, ma teen.
Muide, selle kokkutulekuga läheb ka samamoodi: ma otsusta(si)n, et ma ei plaani midagi ette peale selle, et kui tahan, lähen magama. Lihtsalt astun kokkulepitud ajal uksest välja ja edasi ... vaatab. 
Aga inimesed elavad nii, et nad teevad asju? Kusjuures veel nii, et tehakse mingeid asju, et mitte teha mingeid teisi asju, nö. mõtete kõrvaleviimine? Mingi ... käiakse trennis, mitte ei tehta omaette kodus mõned harjutused, käiakse teatris, välismaal puhkamas - mis krdi PUHKUS see on??? - üritustel mitte selleks, et kasu saada inimestega suhtlemisest, neil meeles püsida, vaid niisama, sest tore? Mida põrgut?!
...

Ma nagu ... olen ka ju asju teinud? Tegelt.
Miks isegi tegemisele mõtlemine ahastama ajab siis?
Ka väikeste asjade tegemine. Ma viisin kolm paari kuivama pandud sokke sahtlisse. 
Isver kui raske töö. Ja ma ei saa selle eest mingit medalit, keegi ei kiida isegi. Miks elu nii kuramuse RASKE peab olema?!
Ma magan 12 tundi öösel. Pluss paar tundi päeval. Kas see ongi kevadväsimus või ma olen jälle midagi ekstra saanud selle eest, et ei taipa õigel ajal aega maha võtta ja puhata?

Ma tahaks, et mind nunnutataks, kiidetaks, patsutataks, söödetaks ja rahastataks ning ma ise ei peaks mitte midagi tegema. (Ei, see EI OLE vihje inimesele, kes on mind vist lausa paar aastat kogu aeg oluliselt toetanud, ta on mega ja kui mul VIIMAKS mõni raamat peaks välja tulema, saada mailile oma telefoninumber ja sobiv pakiautomaat, ma loen su õiguse autorieksemplarile ESIMESEKS, isegi suuremaks kui mul endal.) Ja üldse ja üldse.
Selle asemel pesin puhtaks köögipõranda JA vannitoapõranda (sest ma ajasin kempsuharja ümber ning mul on kempsuharja hoidikus kempsupuhastusvedelik ju juba sees, nagu targad soovitasid, nii et see voolas põrandale laiali), käisin koeraga poes, tegin putru ja avastasin, et "lugemise väljakutse" grupis oli keegi lugenud minu soovitatud "Viimast ükssarvikut" ja talle ei meeldinud eriti.
Mida kuradit. Mis inimene peab olema, et mitte seda raamatut armastada?!?!

Inimesed ... inimesed!!!!! Miks inimesed inimesed on?!?!?!

Puhkus

Mind kutsuti Tartusse Prima Vistale esinema. Muidugi olin nõus, aga samas see võttis ohkama. Ohkamise ja vaevlemise ja veel ohkamise tuules taipasin, mida ma tahan ses armastamise ja vajamise kontekstis: ma tahan, et inimesed armastaksid mind selle eest, mis ma juba teinud olen. Et ma oleksin nende silmis valmis oivaline. Mitte et nad kuhjaksid mu ette järgmisi ülesandeid, sest ma olen hea neid täitma, vaid selle eest, et ma olen mina. 
Ma ei jaksa ju teha ja teha ja teha. 
Olen väike väsinud inimene. 
Aga kui tuleb tähelepanu, tuleb see pea alati koos sooviga "tee veel asju".

Seepärast on mu lemmik-tagasiside arvustus juba olemasolevale. Mitte "oh, teeme inteka", "oh, tule esinema", "oh, kirjuta sellest jutt", "oh, kirjuta artikkel meile!"
Hinnake seda, mis juba on, oo publik! 

Lubasin ka uuesti läbi vaadata ja läbi töötada on elamisõppimise raamatu - selle koostasin peamiselt blogitekstidest, nii et teil on peamine käes, kui huvitab.
Aga no viimati vaatasin seda käsikirja 2020. aastal, sestsaati olen üht-teist elu alal veel omandanud. Läheb ümberkirjutamiseks.
Aga.

Psühhiaater kuulas mu värske eluaruande läbi ja ütles, et nii-nii. Haigus, operatsioon ja siis taastumise asemel kuhjunud töö tegemine hästi kiiresti? Pole ime, et ma omadega läbi olen. Vähemalt sel nädalavahetusel ära mingit tööd tee, väga väga naine. Tee ainult neid asju, mis vaimset tervist ja tasakaalu abistavad. Koeraga loodusesse ja K kohtumine sobivad väga hästi. Ja ära alkoholi tarbi!
Mida ma nagunii ei tee. 
Aga ma siis nädalavahetusel ka ei tõlgi ega kirjuta artiklit ega toimeta vana käsikirja, vaid puhkan.
Polegi ammu puhanud nii, et samas pole täiesti otsas omadega. 
Äkki on hea vaheldus.
Või noh. Tegelt ma olen omadega täitsa otsas, muidugi. Õige jah. 

Ma tahan olla inimestele tähtis ja armas sellepärast, mis ma juba olen. Vaja mind, sest ma OLEN, mitte sest ma võiksin teha seda ja seda ja seda ja seda. 
Teod on teisejärguslised. Ma teen, kui ma jaksan.
Kuid ...
Ma OLEN imeline, onju? Ma ei pea seda kogu aeg tõestama, onju? 

Olen seda väärt

Teate, millal ma ütlen endale: "I'm worth it"?
Kui mul on ebamäärane tunne, et ma ei saa järgmisi asju tehtud (duši alla või magama mindud näiteks), kui me enne suitsu ei tee, ent tegelikult ma ei taha eriti suitsetada. Just paari tunni eest tegin ühe, ma isegi ei taha väga, miks ma siis peaksin ... aga ma tahan magama või duši alla minna ja kui ma enne suitsu teen, saan end kokku võetud. 
Bah. 
Ma olen seda väärt, et teha suitsu, kui see aitab mind edasiste tegevustega edasi. 
Ma olen seda väärt, mis siis, et "sisesta kõik võimalikud põhjendused, miks suitsetamine halb on".
Ma olen seda väärt, mis siis, et ma isegi ei naudi seda sigaretti väga - aga see annab selge üleminekutunde, üks tegevus sai lõpu, nüüd lõõgastun ja teen midagi muud. 
Sigaret kui päeva struktureerimise oluline osa.

Kas ATH-kad suitsetavad palju?
Ma oletan küll, ent ma ei tea. Lihtsalt suitsetava ATH juhtumeid on palju rohkem kui suitsetava mitte-ATH-juhtumeid mu elus.
Selge on, et ATH-inimesi on väga erinevaid. Osasid ma vaatan üleolekuga ja ma TEAN, et see on must veits alatu - kes siis veel neid mõistma peaks kui mitte teised omataolised? Aga ikkagi. Minul ei ole tegevushalvatust. Harjutasin endast välja. Miks siis tal on? Ja samas ta võtab niiiiiiiiii palju ette ja siis kurdab, et on väsinud. Tehku vähem äkki! Miks ta on selline?!
Mitte et soovitus vähem teha mind ennnast aitaks - ma lähen igalt poolt otse, kus aga annab, teen kaht või kolme asja korraga, et üldse midagi tehtud saaks, kõnnin iga päev väga tagasihoidliku kilomeetri, et tuhande päeva pärast tuhande kilomeetri kaugusel olla - ja olen kogu aeg väsinud. Ravimitega vähem. Aga ikkagi. 
Tasapisi on doosi tõstetud ja ilmselt tõstetakse veel. 
Minu ATH on konstantne väsimus peamiselt. 

Mitte et see oleks mind varem takistanud miljonit asja tegemast. Ikka oli vaja veel sinna larpile minna ja sinna piknikule ja kirjutada ja lapse esinemine on ja sõbrad Tartus tahavad külastamist ja mängime lauamängu nendega, onjo, ka D&D mängimine teiste sõpradega on ju vähemalt kord kuus teema ja teine laps tuleb jälle lauluringi viia ja tegelt ma tahaks larpe korraldada, mitte ainult osaleda, ja kostüümi on vaja ja see inimene tuleb Tallinna, vaja kokku saada, JÄLLE ta esineb, vaja minna, lastevanemate koosolek, vaja minna, tal on HOMSEKS vaja hundimaski?! Ja seda kõike muule elule lisaks, kus verivaesus ning sugulastega kohtumised, kõrgkool ja tavaline seltskondlik elu, sest ega ma alati erak pole olnud. 
Ma õppisin sellest väga hästi ennast alla suruma. Ma ei jaksa? On vaja, saab ka tehtud. 
Muuhulgas ma ei adunud üldse, et "oioioi, veel ühe lapsega on ju raske, sa tahad ÜKSIKEMA ka veel olla?!" teema oleks. 
On vaja - ma teen.Muidugi ma teen. Mida?!
Ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja mul on endast nüüd niiiiiiiiii kahju.
Vaene noorem mina, kui väga ma püüdsin olla hea ja teha nii, et kõik teised õnnelikud oleksid!
Õige, ja siis ma veel arvasin, et mees peab olema ja üritasin lisaks sellele kõigele vahepeal ka mingi kohtamisvärki ajada.
VAENE mina!!!!
Ma pärast lahkuminekut Pojaisast, kui otsustasin olla inimene, kes ära teeb, mitte inimene, kes mõtleb teha, ei tunnustanud üldse mõtet "ma ei jaksa". Mõtlesin, et kõik on "viitsimine". 
Sest noh. Ma ei jaksanud kunagi. Aga kui sundisin end tegema, sain ära tehtud. Nii et jaksama = viitsima, eks? 
Nojah. Ja nüüd ma tõden, et ma lihtsalt ei jaksagi eriti. On vaja teha - ma nipitan, kuidas saab tehtud nii, et väga ära ei väsiks. Ei oska nipitada niimoodi? Ei ole ju ka nii väga vaja seda teha. Lihtsalt ei tee. 

Tollal ma suitsetasin vähe. Mitte isegi iga päev. Aga erilise endakiitusena mõnikord lausa kaks tükki päevas. 
Nüüd teen 4-5 päevas ja see annab rütmi. Saaksin toime ka kahega, nii et ei ole kohutavat isu, aga miks ma peaksin? "I'm worth it!"

Identideet

Natuke eelmise postituse jätk - kuigi mul polnud plaani sellele jätku kirjutada. 
Aga lihtsalt juhtus nii, et panin FB-sse üles sita-meeleolu-lohutage-mind-üleskutsepostituse ja üks üsna võõras (ta on mu fb sõber juba aastaid, kunagi, kui kirjandusauhinna sain ja kulturnikud sõbrasoove saatsid, võtsin vastu) mees kirjutas midagi stiilis "mul oli endal just raske aeg, kurda, kui soovi on" ja ma innukalt asusin kurtma. Ainult et kuskil seitsmes lause temalt oli "oh, nii raju flirt!" (kuigi mina omateada mitte midagi servapidigi flirtivat öelnud polnud) ja siis tuli, et ta on minusse peaaegu armunud ja et ta hüppab elevusest mööda tuba ringi - ja ma olen õudusest tumm. 
Selliseid asju juhtub alailma. No aastas kord ikka umbes. Jumala võõrad mehed liginevad kirjalikult täiesti armsalt ja süütult - ja siis hakkavad külge lööma. Ning solvuvad, kui ma nendega välja ei taha minna. 
Seekordne ei kutsunud välja ja vabandas hommikul "puhangu" pärast, aga jube oli ikkagi.
Mu halb tuju läks veel halvemaks ja kuigi hommikul ütles kirjastaja, et talle meeldib mu raamat, kuigi see ei ole tal veel läbi (jessssss!), ja annab Kulkasse taotluse sisse (jesssssx2), ma ei ole päriselt helges meeleolus ikkagi.

Sest on nii masendav, kui väga mulle ei meeldi need kiired ja kirglikud armusuhte-sõlmimise-rituaalid, mis teoreetiliselt ju VÕIKSID mulle meeldida. Kirglik ja aus nagu ma olen. 
Aga ei, demiseksuaalsuse eest ei ole pääsu.

Igasugune vihje armuasjadele enne paari kuud tutvust on kohutav.
Kui ma ei ole just "teeme lapse, ma tahan last, palun, beebi!"-rea peal ja valmis iseennast vägistama. 

Enam ei ole. 

Hmm. Mul on päris hea meel ikka selle üle, et Raulile meeldib mu raamat. 
Sest - noh - maitea. Kui talle ka ei meeldiks, kellele siis veel?!
Mulle endale?
Ok, mulle ka =)
Rõõmustaksin ilmselt veel rohkem, kui ma ei oleks unes mingit jama näinud. 
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meeleolu sõltub ikka VÄGA sellest, mida ma unes näen. Hea öö järel on kõik parem, halva (nagu tänane - ma õudusunesid ei näe enam üldse, aga selliseid kehvakese tundega küll) järel ma ei suuda õieti päriselu-head ka sisse võtta.
Kuigi noh - ilmselt on päriselu mu sitale enesetundele samuti mõjuriks, sest hirmsale flirtijale lisaks soolasin eile ka toidu üle ja seegi häiris mind märkimisväärselt. Midagi ma ka ei oska, ei kirjutada, ei süüa teha ... Jaa, saan aru, olen inimene ja iga inimene teeb vahel vigu, jadda-jadda, MA TEAN.

Tunne oli ikkagi kehv. Aga iga minutiga rõõmustan selle üle, et Raulile meeldib, rohkem. 

Sest mu idenditeet, noh. 
Ma ikka tahan kirjanik olla, sest kui ma kirjanik ei ole, mis ma siis olen? Eeee ... blogija?
Olgem ausad, blogija ei ole identideet. Blogitakse ikkagi millestki; sellest, mida ja kuidas inimene teeb ja kes ta on. Ehk siis ma oleksin kirjanik olemata Hästi Imelik Inimene, kes üritab elus kuidagi hakkama saada?
Nojah, see ma loomulikult olen ka. Aga kirjanik olemata oleks "elus kuidagi hakkama saamine" nõrgem. Poleks nagu kuhugi risti teha, et näe, vähemalt see on saavutatud. 
Ok, lapsed ka. Lapsed on sitaks oivalised. Olen Ema. 
Teate, et ma ei pidanud kaht suurt last üldse Ema olemise teemaks? Emal on kas koolieelikust laps(i) või vähemalt neli suurt, alla selle pole teema? Ah, ma olen sellest korra vist kirjutanud ka.
Et Poeglapse koolimured ja see, kui palju ma pingutasin, et neid lahendada, tekitasid tunde, et tegelt on suure lapse ema olemine ka Ema olemise teema. 

Aga ikkagi on tore kirjanik olla. 
Vähemalt seegi, noh =) Demiseksuaal, ATH, autist, ema, enesetapja, lemmikloomapidaja, Algernoni toimetuse koosseisus, töövõimetu puudega kirjanik.