Rambe

Mul ei olnud lihtsalt migreen, vaid ma olin ka muidu haige. 
Kõige palavikuga ja puha.
Tegelikult olen ikka veel haige, ent vähemalt PMS on üle ja ma ei vihka enam kõike ja kõiki. 
Lihtsalt jõuetu. Lihtsalt väsinud. 
No ja inimesi, kes mind armastavad, on ikka vähem, kui võiks.

Võibolla ma ei jaksa praegu postitust ka kirjutada. Kui viha enam mootoriks pole, on ainult väsimus ja muljutus alles ja seda on palju. 
Üritasin magada, aga ei. Enne on vaja süüa, ütleb keha.
Aga kana, mille ma eile tegin, sai liiga palju koriandrit (unustasin koriandri, siis tuli meelde, panin kohe PALJU) ja maitseb nagu seep. Aga uut süüa ka ei jaksa teha. 
Oh kus ma jään. 
Sealjuures olen mõnevõrra juurde võtnud tegelikult. Kui palju just, ei tea, sest kaaluma pole sattunud. Aga keha tundub teistsugune. 
Mhmh, kui tundub teistsugune, on ka. Ma jälgin ennast kogu aeg - tunnen ennast hämmastavalt põhjalikult, arvestades, et ma tegelt ei tunne end sugugi ja iga paari aasta järel saabub uus Suur Valgustus. 
Ja pealegi ei saa VVN-i hästi tundmise eest isegi ülikoolikraadi. MisMÕTTES nagu - ma tean endast nii palju rohkem kui Müütiline Keskmine Inimene iseendast!

Sõin putru. 
Proovisin uuesti magada. 
Eip.
Ilmselgelt oli putru vähe. Ma isegi ei vaidle kehaga, ega mingi suur kõhutäis küll ei olnud. Aga no - veel kaks hallitusjuustuga haputaignapehmikut hiljem IKKA pole pehmet mõnusat unetunnet? Palju ma sööma pean? Miks ma pean nii palju sööma?!
(Tegelt ma tean. Sest hommikul sõin ma hommikusöögi asemel kohvi kõrvale 3 pöidlaotsa suurust juustupalli ja kõht tundus igati täis. Võib küll koeraga raamatukokku ja poodi minna, kõik on täiesti kombes - ja nüüd siis maksan. Krt, ma tahaks peksta kõiki neid kuulutajaid, kuidas inimesel on parem olla, kui ta vähem kaloreid saab!) 

Oh issand küll ... eks ma teen sellest seebimaitselisest kanast kastme. Sest kui hulga muude asjadega lahjendada, ei tohiks koriander enam tappa. 
Lisaks: ma tean küll, et mul Eesti blogimaastikul palju lugejaid pole. Ja kes on, enamasti ei armasta mind, vaid lihtsalt - loevad vahel.
Aga ikkagi kuidagi ... haavab. 
Mis haavab?
Tühiasi-tühiasi ... et inimesed nimetavad kunstina võrgupäevikuid, mis pole minu omad, aga mulle meeldivad, veel kuidagi läheb. Aga kui võrgupäevikuid, mida ma ka lugenud olen ja mõttes liigitanud: "Veits lapsik, aga siiras, vaatan vahel veel," tuleb jälle ahastus ja ahistus. 
Kuhugi ma ei sobi, keegi mind ei armasta. 

Homme peale kella 19 näidatakse mind ERR-is. Vist ETV-s? Igatahes järelvaadata saab Jupiteris, seda kontrollisin.
Oma teada ma midagi eriti lolli ei rääkinud, aga vbla mälu petab.

Veel vihasem

Pea valutab. Kuna kodust oli sumatriptaan otsas, vaja uus retsept välja osta, aga oeh, ma veel ei jaksa, molutasin sellega mitu tundi.
Nüüd on sumatriptaan sees, topeltannus, ja ikka on valus. 
Vihkan kõike ja kõiki. 

Tuli ka hulk ideid selle kohta, miks on nii ja mitte teisiti. 
Ja olen piisavalt valutav, et tahta need kirja panna.

 Ehk phmt HOIATUS: ma postitus otsa virisen, kuidas maailm on nõme, kuidas seal eeldatakse, et ma pean olema teatud moel arenenud ja toimima teatud kombel, kui ma üldse ei ole selline ja mu mootorid on täiesti teised.
Mina olen ka inimene, kurat!

Olulisus ja mu soov, et mind vajataks: muidugi. Kui inimene on omast arust ja enda jaoks piisavalt (mu jaoks ilmselt MARU) oluline, tal ei ole vaja kellegi teise jaoks oluline olla. Ma olen tähtis ja väärt inimväärset elu, sest ma olen inimene. 

Ja siis olen mina, kes viimasel kümnel aastal on tasapisi võtnud omaks idee, et mul on õigus ilma pideva piina ja ahastuseta elada sellest hoolimata, et ma ei käi tasuval tööl. Kõrghariduse saamine ei muutnud väga midagi, aga enne kõrgkooli astumist olin ma ka veendunud, et muidugi peab mul halb ja halb ja halb ja halb olema, sest ma olen harimatu kalts, kes ei kõlbagi kuskile. Ikka veel on imelik lugeda meeme ja tumblri-jagamisi, mis ütlevad: "You deserve to rest, you deserve more than bare minimun just because you are human."
Pole oluline, mida ja kui palju sa ühiskonda panustad, sa oled hea ära teeninud, sest oled olemas.
Et jaa, aga ... 

Inimene olemine ei anna ju õigust millelegi? Inimene olemine ei anna isegi õigust elada, inimesi sureb igal sekundil? MisMÕTTES on olemas "inimõigused"? 
Mina arvasin ja enda sees tunnen ikka, et kui ma tahan, et minuga oldaks hea, tuleb see enamiku inimeste puhul ära teenida. Ja ikka võib juhtuda, et ei olda - pole sellist sorti inimene, kes hea oleks. 
Et armastust ei saa ära teenida? Kas kuidagi teisiti siis saab ka? Jaa, MINA armastan küll lihtsalt seepärast, et ma armastan. Aga inimesi, kes armastavad mind, ilma et ma neile endast tükke annaksin ... ok, on tütar, see sõber ja too sõber ja tema ja tema ja ... eee ... no ok, poeg ka. Okok, isa ka. 

Aga üldiselt ei aita isegi piisavalt hea olemine. Nt ei saa lugejate meeldimist ära teenida hästi kirjutades. Mul on ikka "Kuigi sa proovid olla hea" hinge peal. Jah, ta tasapisi, väga tasapisi leidis oma õiged lugejad üles. Aga enne valed lugejad kaebasid, et igav ja ulmet ju üldse pole ja kellelegi kaasa elada ka pole ja ... ja ma saan aru küll, et asi on selles, et valed lugejad. Aga samas ma sain ka väga selge õppetunni, kuidas hästi tegemine ei päästa. Sa võid teha SITAKS hästi, loeb aint see, kas lugejale meeldivad sihukest laadi asjad või mitte. 

Senine tagasiside näitab ka, et "Devolutsioon" meeldib tavalugejale (eriti kui ta on naine) kõvasti enam kui pühendunud (meessoost, naisi pole proovinud) ulmikule. Aga kes seda loevad ja arvustavad enamasti? 
Heh.
Ma olen vales kohas ja valesti, vahet pole kui hea.
"Omasid ei jäeta maha" on veel üsna puhas leht. Ja ma isegi ei tea, KES seda lugema peaks, et ta päriselt pihta saaks, mida ma teha üritasin. Aga kuna hulk (3) ajakirjandusväljaandeid on andnud teada, et midagi tuleb, ma ... loodan parimat. 

Püha kurat, kuidas pea valutab. 
Nii halb.

Ehk: mind ei armastata minu jaoks piisavalt, sest mul ei ole tunnet, kuidas inimesed ei pea mulle ju armastust väljendama, nagunii armastavad kuskil vaikselt ja no kui ei armasta, ma olen niigi oivaline. Mul ei ole seda baasi. Ma ei usu.
Mul on tunne, et mind armastatakse, kui seda väga otse ja tugevalt väljendatakse vähemalt kord poole aasta jooksul. Muidu ma arvan, et jah, kunagi armastas, aga see läks üle. Sest mu baasusk on, et ma ei ole oluline, ei ole kellegi tähtis, ma võin olemata olla ja see ei muuda midagi. 
Kusjuures see on peamiselt HEA tunne. Jah, ma võin olemata olla, see ei muuda midagi - võtab kogu sooritusärevuse maha. 
Mitte et mul kunagi eriti sooritusärevust üldse olnud oleks. Kui algkoolis olin, veel veidi oli, aga mitte palju. Üksinda laval esineda? Klassi ees ettekannet teha? Miks see kellegi jaoks raske on üldse? 
Kedagi eriti ei huvita, mis sa teed. Aksioom.
Sa ei ole oluline. Mis sa teed, ei ole oluline. Kedagi ei huvita.

Nii, aga siis teine teema, millel ma mõtlesin, peavalust peaaegu nuttes ja koera peale urisedes, et ma tõesti ei jaksa jälle seisma jääda, tule edasi. 
Ise tirisin külma järelejätmatusega rihma, kuni ta tuli ka. 
Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu.
Aga point ei ole ju selles, et ma ei oleks enda vastu hell. Kui mul oleks variant, et teen seda ja seda, siis ei valuta, ma teeksin seda ja seda. Koer jõuaks pissi kinni hoida, kuni poeg tuleb, ja mina olen täiega mittekannatamist väärt isegi enda meelest.

Aga ei ole siukest võluvahendit. Et "heida pikali ja tõmba ruloo ette, siis ei valuta." On ainult "kannata ära, mingi aja pärast hakkab parem ilmselt - senine elu on näidanud, et päris igavesti ei kesta ükski migreen".
Muide, väljas kõndimine aitab enamasti vähemalt veidi. Isegi kui paistab kohutav ere päike, mille eest käega silmi varjata.  Ikka parem kui paigal istuda, kordades parem, kui pikali olla. 
Kui ma pikali olen, läheb peavalu raudpoltkindlalt hullemaks. 

Ja nii ongi ja nii ongi ja nii ongi ja siis ma olen närviline, turtsakas ja vihane ning kui koer käitus tavalisest halvemini - tuli viinerit küsima, kuigi ma ei olnud veel selle koha lähedalgi, kus ta saab oma viineri ja ma võtan ta rihma otsa, nii et ma koperdasin talle otsa, kukkusin maha ja siis lihtsalt karjusin ta peale, tema arvas, et on vaja rahulolematult haukuda, sest mina ei käitu nii hästi kui peaks - olengi tige ja pahane. Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et tal on probleem, vaid seepärast, et mul on nii rõvehalb ja ta üldse ei taipa, ta üldse ei aita, ta ootab must tavatasemel nunnusust ja kurat! Mis õigusega?! Mul on halb, miks ta ei AITA endale helluse nõudmise asemel?!?!?!

Mis puutub siia enda vastu hea olemine? Ma eeldaks, et vähemalt mu oma koer hoolib, et mul on halb, aga ei. Mitte kuradi keegi. 

Ok, poeg tegi kaastundlikke hääli ja mulle kohvi. Asi seegi halval ajal.

Aga see pani mu mõtlema kolmandale asjale. 
Et miks ma olen täiega dominantne ja üldse mitte submissive. 
Minus ei ole mingit - mitte mingit - usku, et teine ei tee mulle halba. Ma võin mõne inimese kohta uskuda, et ta ei tee mulle meelega halba, aga mitte kunagi mitte kellegi osas, et ta ei tee kogemata, ei saa aru, ei sattu, pole mõistust, mõistmist, mida iganes.
Ma võin öelda, ma võin iga vahendiga väljendada, aga teise käitumise osas ei saa ma IIAL ette teada, et see ei ole mulle põhjapanevalt kohutavalt talumatult valus.  
Ma saangi usaldada ainult iseennast. 
Loota võin - et keegi aitaks, et läheks hästi, et juhtuksid ettenägematud headused. 
Aga ma olen ka 44 ja pool aastat vana ning siiamaani ei ole mitte miski elus mulle öelnud, et lootused täituksid ja head asjad juhtuksid. 
Juhtuvad "oh, seekord vedas!" Ei juhtu "oh, ma ei julgenud lootagi, aga ikka vedas". 
Välja arvatud, et ma olen Rongi järel elus. SEE on erand.

"Kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab."
Selle ütlejad ei saa ÜLDSE maailma asjadest aru. 
Minu peale pandi koormaid, kuni ma olin nõus neid kandma, kaugelt üle mu jaksamise, ja kui ma siis surin, oli see "nii isekas". 
Ma ei või. 
Et jumal hoolib ja kaitseb ja armastab? 
Naera puruks. 
Jumal ei SAA armastada. See lihtsalt ei ole võimalik, sest armastus = ei taha, et ta kannataks. Tahan, et tal hea oleks. Tahan nii väga!
Kui jumal on kõikvõimas, ta EI SAA armastada. Vbla ta armastab, aga siis on ta väga kaugel kõikvõimsusest. Nii lihtsalt on. 
Jumal armastab teistmoodi? Sel juhul on see inimlikus mõistes armastusest nii kauge asi, et seda ei tohiks armastuseks nimetada. 
Jumal kas ei hooli individuaalsetest inimestest või ei suuda neid aidata ehk ei ole kõikvõimas. 
Ehk: miks VVN ainujumalaid ei usu.

Polüteistlikke jumalaid ma saaksin natu paremini uskuda, sellised "Ameerika jumalate"-masti jumalad tunduvad mulle loogilistena. Aga noh. Neid pole samas mingit mõtet uskuda, kui sa just pole neile mingi lähedane sõber, sest su usust on kasu ainult neile, mitte sulle endale. 
V.a. et usklikud inimesed on õnnelikumad ja saavad elus paremini toime. 
Aga ma ei suuda end uskuma veenda, isegi kui usklikkus teeks õnnelikumaks. 
Umbes nagu ma ei suuda olla õiguse eest hingata tänulik, kuigi tänulikkus teeb väidetavalt õnnelikumaks. 
Notsul oli pointi, kui ta oletas, et seos on vastupidine: õnnelikumad inimesed on tänulikumad. Sest neil on, mille eest. Muidugi olen ma tänulik, kui mul on hea. 
Kui mul ei ole hea, on väga raske tänulik olla.
Kui ma olen nii väsinud, et ei jaksa hingata, ei ole ma võimaluse eest hingata tänulik. Ma PIGEM oleks surnud - paar minutit piina ja siis ei iial enam. Piinavabadus igavesti. Täiega võtaksin, kui pakutaks. 

***

Peale lõunaund (kuhu alla läks muidugi veel üks migreenitabla, sest kui ma heidan pikali ILMA tablettideta, on peaaegu tagatud, et ärkan kohutava valu peale) on veidi parem.
Mitte hea, eiei, aga mitte päris NII halb. 
Kui ma järele mõtlen, siis mõiste "armastus" on hulga inimeste puhul ka mulle arusaamatu. Et poeg või K väidavad, et armastavad mind, aga et MIDAGIGI pooleli jätta, et minuga tore olla, isegi kui olen teatanud, et mul on halb? Nagu arvutimängu? Pojalt saan mingi mängu tagant hõigatud ergutuse. K-lt (kui me suhtleme - hetkel ei suhtle) /pai või /kallistus messengeris - ja see on edasiminek, ma õpetasin, et kui mul on halb, siis universaalseim vahend lohutamiseks on märguanne "sa olen mulle kallis" ja selleks puudutamine parim viis. Ka virtuaalne puudutamine ajab asja ära. Mõte on see, mis loeb, eks ole.
Aga samas - ma tahaks nagu, et inimesed tahaks mulle rohkem anda kui see, mis kõige paremini oma tegevuste vahele mahub. 

Sest minule on see loomulik. Isegi praegu, migreenist uimane ja tuikuv, ma ikkagi tegin pojale kastet ja pesin poti ära, et ta sellega makarone keedaks. Sest ma ju tean teda ja ma tean ka, et kui poeg vaatab pesemata potti, tema lahendus ei ole mitte pott ära pesta, vaid öelda: "Ma ei taha seda teha. Ma parem ei söö."
Et ATH on "vabandus asju mitte teha"?
Ha. Ha. Ha. 
Ma kogu aeg teen. Kui tegemine pole väljakannatamatult vastik, ma teen. Sest ma koolitasin ennast tegema ja et ma eriti ei taha, ei ole mulle mingi argument mitte teha. Et ma ei suuda end püsti ajada, et ma ei suuda alustada, et ma ei suu-da? Vabandust, aga pärast lahkuminekut Poeglapse isast koolitasin endast selle välja. Võib öelda, et ma olen nüüd ... ok, tulemus EI ole, et ma olen normaalne. Tulemus on, et ma teen kogu aeg ja tahan pidevalt väsimusest surra.
Aga noh - ma vähemalt teen. Saite mis tahtsite, need, kes ütlevad, et ATH-kad peaksid end kokku võtma ja tegema. 
Ma teen. 

Kas ma mainisin, et mu pea valutab? Mu pea valutab. 

Vihane

Palav.
Jah, mhmh, kliimasoojeemine, jah, mhmh, ilm on suvelgi hullem (loe: palavam) olnud, aga mul on palav. Konditsioneer töötab kogu aeg ja IKKA on palav. 
Olen nii väsinud, et täna on kulunud kolm poolikut migreenitabletti (aga aitasid!) ja miski ei meeldi ja miski pole tore. Ok, see ilmselt läheb mööda: ajakirjandus käis ära, oli meeldiv, rohkem ei korista nende jaoks, isu on tagasi, nii et saab ka magada, ja tänaseks määratud kassivaktsineerimine on ka tehtud. Aga samas olen kolmat päeva järjest surnuks väsinud. Nii väsinud, et isegi ujuma ei jaksa minna.
Vihkan kõike (natuke). Kõik, mis häiris veidi, tundub korraga oluline. See ka, et ma häiritud olen üldse.

Olen viimasel nädalal vähemalt viie inimesega erinevates sotsiaalmeediakanalites raksu läinud. Vahel otse. Enamasti raugelt ja ümber nurga. Alati samal põhjusel. 
Praktiliselt ALATI on sama põhjus kõigi mu inimestega raksuminekute taga. Läbi kogu elu. (Oma lapsed on erandiks ja natuke K ka - aga aint natuke. Meie omavaheliste tülide probleemiks on enamasti, et ma väidan midagi, ta on "no enamik inimesi ...", ma kinnitan, et ei ole enamik inimesi teema, MINU reaktsioonid ja tunded on teema, ja ta läheb lukku ja kurjaks.)

Keegi ütleb, et inimesed on sellised. 
Tulen mina ja ütlen, et no ei.
Vahel ka, et kle, mina küll selline pole. 
"Kuidas sa nii enesekeskne oled? Kui see postitus ei tekita sus positiivset emotsiooni, ilmselt pole see sulle suunatud! Kui mina ei saa ilma autota lastega elatud, ei saa keegi! Kõik peavad saama õnnelikumaks, mõeldes inimestele, keda nad veel ei tunne, ent kes hakkavad neid armastama, sündmustele, mis pole veel juhtunud, aga vaimustavad neid kunagi jne! Fännfiktsioon, mis on hästi kirjutatud, paneb sind armastama mida või keda tahes, sest hea kirjutus on põhiline! (Et ma lihtsalt ei loe jäledal teemal kirjutatut ega saa iial teada, kas see on hea? Ma olen imelik ja paha ja mind tuleb ära blokkida, sest rikun rõõmu. Muuseas on kohane ka ühel teisel seda vestlust näinul mind ära blokkida.)
KUIDAS sa nii enesekeskne oled? Selgelt see post ei ole sinust ju!"

No täpselt seepärast ma reageeringi, Becky. Näitamaks, et ma olen ka olemas. Ma olen ka inimene. Kui sa ütled "inimesed on sellised" ja mina ei ole, ma ei lepi vaikselt su väitega, et mina, niisiis, ei ole inimene. 
Raisk, ma olen!

Ilmselt see on minu käivitaja-päästik. Aga meenutades kunagi Katarina juures juhtunut, kus ta tegi postituse "naistele meeldib selline käitumine" ja sai kommentaariumitäie pahaseid naisi "kas mina polegi naine v?!", see vist on ikka suht universaalne. 
Kui meil on tunne, et meid arvatakse mingi väga viiendajärgulise tunnuse alusel välja grupist, kuhu enda meelest täiega kuulume, me reageerime. 
Nt läksin väga teravaks (ikka möödunud nädalal) Virginia Woolfi grupis postituse all, mis ütles, et kõik head feministid on veganid ja kuidas saab maitsenauding tähtsam olla kui eetika?!
Poeglaps ohkega: "Kuule. Kuidas sa nii rumal oled? Kaks postitust on okei netis vaielda, aga mis sina teed?!"

Tal on muidugi õigus. 
Aga ma ei saa, ei suuda. 
Sõdalane minus võitleb.
Et ma ei saa maailma ära parandada, et lollid jäävad lollideks, ainult mõnda aega ka ei salli mind, et võitlemine ja vaidlemine on tühi töö ja vaimu närimine?
Oh, mõistusega võttes on kõik see tõsi. 
Aga tunded ...

Ajakirjanduse tähelepanu mõjul

Messengeris küsis ajakirjanik mu telefoninumbrit. 
Andsin. 
Ta helistas ja ülehomme tullakse minu koju filmima. "Ringvaade." Teemaks muidugi enesetapp - selgelt see on Minu Teema. Ta oli lugenud Müürilehest lugu ja enesetapu päeva puhul tuleb enesetappudest rääkida. Aga kuna ta oli Müürilehest lugenud, mul kohe kadus hirm, et pean ütlema, et kahetsen - ei kahetse - ja lisaks lubas ta ka uue raamatu kõneks võtta, et positiivseid asju ka välja tuua.

Ma muidugi kavatsen rääkida mõlemast raamatust, pole aus "Devolutsiooni" unustada. Seda enam, et see pole mu meelest halvem - lihtsalt väga erinev, erinevas stiilis, erineva struktuuriga, maailmast jms rääkimata. 

Izver, ma pean toa vist rohkem korda tegema.
Izver, mis ma selga panen?
Ma olen viimasel ajal pigem lopsakas kui peenike, aga no krt - ilus ikka. Lihtsalt see nõuab natuke teistsugust rõivavalikut. (Mu pea valutab nüüd veel vähem - selle nimel tasub veidi kaalukam olla, peavalu on jäle.) 
Jestas, aknad. Vbla peaks aknaid ka pesema. 
Okei, sellega tegeleb kui jaksab. Esialgu võib nt ujukad ja kaks rinnahoidjat lauanurgalt kummutisse panna. See on ka asi. 

Tehtud.

Phmt on muidugi hea olla telekas, ma saan kohe meeletult rohkem klikke siin kui muidu ja vbla keegi ei tapa end, saab hingepidet, ja vbla keegi loeb mõnda mu raamatut.
Aga ma ikka tahaks olla kuulus kirjanikuna, mitte seepärast, et end tapsin ja eksikombel ellu jäin. Sest see oli juhus, veider ja pöörane juhus, mida ma algul hoolega püüdsin mitte millekski muuks mõelda ja nüüd olen täiesti harjunud teadmisega, et minuga juhtus midagi erilist täiesti minupoolse abita. 

Või no - täiesti. 
Ma olin natuke rumal, tapsin end kohas, kuhu kiirabil oli hea tulla ja rong ei ole veel väga kiire käigu peal.
Aga vähemalt teadlikus osas täiesti minu panuseta ellujäämisele. 

Kuidas ma siis kuulus olen millegi poolest, mille saavutamiseks ma ise midagi teinud pole? Kas need asjad, mida ma teadlikult teen, ei olegi vingemad? Kas inimesed tahavad näha kord surnud naist, kes ei ole täielik vrakk, ja see teeb nad tuleviku osas optimistlikumaks, ent see, mismoodi ma just vrakk ei ole, on mu eralõbu?
Teiste sõnadega: ma tahaks, et teile meeldiks mu raamatud, vbla ka võrgupäevik, et ma olen vormikas ja heas vormis korraga ja teen hästi süüa!
Mitte et enesetapmine kõrvaline oleks. Aga nüüd, ligi kümme aastat hiljem, olen ma juba tsutt pettunud, et see mu põhiidentideet on. Jah, ma olen korra surnud naine ja sellena eriline, aga ma olen ometi korra surnud LAHE naine?! Kas ... kas ...
... või rahvas oleks mu ammu unustanud, kui ma ühtlasi lahe ei oleks? 
Vbla on tähelepanu siiski ka kompliment mu üldise laheduse suunas?

Viisin räpase elastiksideme lauanurgalt pesumasinasse. Mäletate, kui mu jalg välja oli väänatud, kandsin seda? Mhmh, sestsaati on laual oodanud, et äkki mul on veel vaja.
Jälle üks asi tehtud. Jee mina. 
Mõtlesin peaaegu välja, mis ma selga panen. Ainus asi, et rinnahoidja jääb natuke näha. Millise rinnahoidja ma panema peaks? Sinine ei sobi värvilt. Lilla ja roheline on valikust väljas, sest need on spordikad ja selle kleidi alla spordikad ei lähe. 
Must jätaks ka hirmus palju pitsi näha. 
Enamasti ma kannan seda kleiti üldse rinnahoidjata. 
Aga ... aga ... aga tahaks samas telepurgis ilus olla! Mitte lihtsalt õpetlik ja vaba - s.t. ma kahtlen, kas see tuleks välja kui õpetlik ja vaba. Pigem "ta on ikka veel omadega persses, näed, rinnahoidjatki ei kanna."
No vaatab. 
Nagu mu elus ikka - vaatab, kui kohe on vaja. Ja pärast ei kahetse.
Kunagi. 

Ja veel samal teemal

Ära usu mida näed -
silmad petavad.
Ära usu, mida tajud -
tajuorganid on piiratud.
Ära usu, mida mõtled -
sa ei tea kõike, andmeid ei piisa.
Ära usu, mida tunned -
tunded petavad, sest ei tugine mõistusele.
(Mitte et mõtlemine päästaks.)
Ära midagi looda - 
lootus toob ainult pettumusi.
Ära usu, et oled aus - 
ausus on subjektiivne.
Ära usu, et oled. 

Ära usu. 

Miski pole päris ega piisav. 

Usun, ei usu, ma usun, ei usu

Täna on siuke päev, et nooremas põlves oleksin sellise meeleoluga kirjutanud luuletusi või vähemalt oleks te saanud mitme aasta poeetilisima postituse lugemiseks. 
Mitte midagi ei ole juhtunud. 
Mitte midagi ei ole muutund.
Ja ometi ma põlen, tunnen end nagu terava riiviga nahast paljaks hõõrutuna, kõik on päris ja korraga siin ning samas on reaalsus märgata vaid ebamäärase summutatud kajana kuskilt kaugelt. 
Nagu läbi vati, ütlesin selle kohta vanasti. 

Ei, see ei ole mõnus tunne. 
Ei, see ei ole ka kohutav, vähemalt mitte teadjana, millised tunded tõesti kohutavad on. 
Pigem valus. Ent sel valul on tilliga tomatisalati maik, jasmiinide lõhn ning ta kõlab nagu ksülofoni madalamad toonid. 
Võibolla on asi selles, et olen lugenud rohkem, kui mu jaoks tavaline. Olen raamatusse kaevunud. Kusjuures see ei ole isegi ilukirjandus, see ei ole isegi isegi "jaa, just täpselt!" minuga haakuv ...
aga ikkagi, aga ikkagi.

Oht olla täie mõistuse juures

Vahepeal räägib minuga otse hingest hinge. 
Vahepeal ma saan "ma ikka ei ole päris kirjanik"-teate, sest minuga ju nii ja teisiti ei ole. 
Ja ma mõtlen, mis värk on maailma ja minuga, mis VÄRK on? Kas ma kirjutangi, sest mu lapsepõlves oli palju kannatusi? Oot, aga ta ütleb ka, et samas peab olema ka veendumus, et mind armastati? Sügaval sisimas. Kas mul siis on see veendumus? Väga keeruline.
Ja ma ei kirjuta nagu tema pakub ju. Mul ei ole vaja oma teisi maailmu jagada, neid on minu sees nii palju rohkem, kui ma iial üles kirjutada jaksaksin ja nagunii ei tahaks keegi neid lugeda.
Või isegi kui tahaks - inimesi on erinevaid - ma ise ei tahaks kirjutada midagi nii ... lihtsakest.
Archive of Our Own on sedasorti loomingu avaldamiseks, aga no - mina, ma kõrgemale püüan, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on. 
Pealegi ei kisu mind inglise keeles kirjutama. Suudaksin, kui vaja, aga see ei ole üldse seesuguse tunde ja loomulikkusega võimalik kui eesti keeles.
Ma ei oska inglise keelt nii hästi.  

Jah, aga ma tahan, et loetaks, see on küll sama. Sest kui ei loeta, kui tagasisidet pole, kirjutamine ei ole mitte enda sidumine maailmaga, endale validatsiooni leidmine, vaid isoleeriks mind veel rohkem. 
"See on see hull, kes oma maailmu välja mõtleb, selle asemel, et seriaale vaadata nagu normaalne inimene."

Aia. 

Ja selle lugedes raamatusse kadumise neljas või midagi sellist külg on, et tema maailm hakkab tunduma reaalsem kui minu oma, nad isegi põimusid ühel  hetkel täiesti selgelt. 
Nimelt ma kirjutasin kirjasõbrale maili ja olin parasjagu vastamas sellele, kuidas ta nägi mind unes püssi ja matšeetega, et heh, Ling "Devolutsioonis" kannab ka matšeetet ja püsse on tal ka mitmeid, kas sa lugesid? No vbla ei lugenud ... ah, krdile, tsiteerin iseennast.
"... Püsse on tal muidugi ka =D

Vbla sa lugesid. Oleks loogiline =) Vbla läks kogemata täppi - mul on vahel seda ka olnud, et näen nt unes, kuidas inimene annab mulle loengut ülikoolis ja pärast selgub, et mhmh, ta on ülikoolis õppejõud jah. 
Ma ei kahtlusta maagiat =) Vahel sattub lissalt.

15 minutit hiljem: 
püha pask, SEEEEEEE on huvitav =) 
Loen https://www.goodreads.com/book/show/216723493-oht-olla-t-ie-m-istuse-juures raamatut. 
Ma ei tea, kas link avaneb, igaks juhuks ütlen, et pealkiri on "Oht olla täie mõistuse juures" ja raamat räägib vaimsete häirete ja otse vaimuhaiguste levikust loomeinimeste, eriti kirjanike seas. Ja autor on ise kirjanik, toob näiteid ning püstitab teooriaid, samas mõnedest selgetest (oo, neuroerilisus on olemas ja autism ja ATH võib olla päris sage? ta on vanema põlvkonna inimene ja nendes maailmades ja terminites ei mõtle) teemadest läheb nii kaugelt mööda kui saab - ei puuduta ka. 
Siiski, päris tore raamat ja loen huviga. 
Ja parasjagu nüüd, mõned minutid tagasi, jõudsin osani kus ta kirjutab Austria teadlasest Kammererist - kes oli uudishimulik ja nagu kõik loomingulised inimesed, pisut hull (see on tsitaat raamatust) ja kirjutas raamatu kokkusattumuste teooriast. 

" Selle kohaselt on üks üldine füüsikaseadus, mis paneb universumi ühtsuse poole liikuma, külgetõmbejõud, mis on võrreldav gravitatsiooniga, kuid mille toimel tõmbuvad üksteise poole hoopis sarnased sündmused, kujundid, esemed, inimesed või olukorrad. Nii et lisaks sellele, et universum kaldub entroopia, see tähendab korrastamatuse poole, mida käsitleb termodünaamika teine seadus, kaldub see Kammereri väitel ka korrastatuse ja harmoonia poole."

Ütleme, kokkusattumustest rääkimise käigus kokkusattumuste teemalisest teooriast esmaskordselt kuulmine - ok, lugemine -  on päris vägev kokkusattumus, ei saa eitada.

Jah, ta jutustab kokkusattumustest paar lehekülge, see ei ole minu välja mõeldud seos, ma lihtsalt kirjasõbrale tsiteerisin vaid ühte kokkuvõtvat lõiku. 
Ehk maailmad põimusid ja ma ei suuda enam päriselt eristada, mis on "reaalne" ja mis mitte.

Muidugi. See see tunne on. Maailmade segunemine. 

Nii on minuga ennegi juhtunud ja mida nooremasse ikka me väga väga naise enesetunnetamise ajalooga läheksime, seda rohkem. 
Väga kaua - VÄGA kaua, isegi K.ga oli seda - on mul olnud praktiliselt võimatu aduda, et teine inimene ei taju asju samamoodi kui mina, ei tunneta meid samamoodi kui mina, tema jaoks on hoopis teistmoodi. 
Sest - sest maailm ongi ju tunne? Tunne ongi kõik. Kui me ei tunne ühtemoodi, meil polegi midagi ühist ju?

Mu esimese ülikooli ajal kuskil 1998 nt sattusime toonase sõbraga (emane) Annelinna silla alla mingil sellisel hetkel, kus päike loojus ja jõevesi - oot, see oli vist kanal hoopis - oli täiesti tüüne ja meie ette moodustus täiesti selge tunnel sillapostidest, nende peegeldustest ning valgusest, mis postide vahelt paistis nii ülal kui allpool veepinda.
Ma arvan, ta on sama neuroeriline kui mina. Miks me muidu sõbrad olime - päris head sõbrad kuskil neljandast klassist alates. Sarnased tõmbuvad.
Me kügelesime ja tõmblesime seal vähemalt 20 minutit, kuni valgus muutus. Sest me mõlemad nägime portaali teise maailma. Me rääkisime sellest. Me olime peaaegu valmis minema - ja ometi me teadsime ka, et kui kumbki meist vette astub, vesi tegelikult ei kanna teda, jalad saavad märjaks ja kogu maagia hajub. 
Seda ka ei tahtnud. 
Seal on portaal teise maailma, aga me ei julgenud minna, sest nii masendav olnuks avastada, et tegelt ei ole. Tavaline illusioon, kõik on sama igav ja nüri kui alati.  
Viimaks läksime minema, aga meile jäi illusioon, et KUI me otsustanuks veepinnale astuda, VÕIBOLLA.

VÕIBOLLA!

See tunne oli täpselt sama kui praegu. 
Kõik on võimalik. Kõik. Kui üks ime saab juhtuda, on korraga uks lahti absoluutselt kõigeks, mida saab ette kujutada, ja seda, mida ei saa, on veel rohkem.
KÕIK on võimalik.
Ja samas on hirm, et tegelikult ei juhtu midagi, ei muutu midagi, kõik toimib edasi täpselt nagu ikka, sest reaalsus on igav, tavaline ja ära looda, väga väga naine. 
Nagunii ei juhtu midagi. 
Päris kindlasti mitte midagi, mida sa loodad.

Sotsiaalse looma kujunemisest

Ikka veel on hirmus hea. 
Peaaegu mõtlen, et tühja sest rongi järel tulnud avastustelainest, vat see nüüdne on viimaks piisav ja nüüd olen ära paranenud,
Või noh. 
See kõik oli tõsi, mis ma enne mõtlesin, see kõik on tähtis. 
AGA.

Kõik need avastused, mida tegin - inimesed ei ole sinuga head, sest sina oled hea, osad teised inimesed on lihtsalt head ja on üsna poogen, milline sina oled, võid küll teha seda, mis ise tahad, sa ei kaota midagi, eduks ei pea olema osav ja tark, peamine on olla enesekindel (lastekasvatustarkus), ilu on samuti peamiselt enesekindlus, pohh, mis teised sinust ja su loomingust arvavad, tähtis on su enda tunne jne jne jne karjuti rahva poolt maha või lihtsalt ignoreeriti ja mu jaoks pidevtaustaks jäi ikka iseenda gaslightning. 

Äkki ma teen kuskil vea. Äkki ma teen mingi fundamentaalse vea. Kui keegi minuga häälekalt nõus ei ole, nad selgelt ei ole sama avastanud + vahepeal ma saan mingite enda jaoks äärmiselt loogiliste ja mõttekate ideede eest, mis kõigi nende alusideedega seotud, jubedalt kaela. Ma teen midagi valesti. Ühiskond ei salli mind. Mida ma valesti teen - ei saa ju olla, et ma pole piisavalt hea ja lahke. Ma olen kõige lahkem ja parem inimene, keda ma tunnen - ja tunnen samas mõnesid RÄMElahkeid ja toredaid?! Mis on teistmoodi?!
Kuidas inimesed, keda ma pean mitte ainult headeks, vaid ka tarkadeks, minuga absoluutselt nõus ei ole!? Kuidas me niiiiiiii erinevalt mõtleme?! Mida, miks, miks?!

Ja nüüd mul on vastus. 
Meie elukogemus ongi absoluutselt erinev. 
Minu taustausk "ma olen täpselt nagu kõik", mille vahetas välja "ma olen täpselt nagu kõik, ainult neuroeriline", ei olnud tõéne. 
Olen selle üle kangesti õnnelik, sest nüüd ma saan aru. Nüüd on loogiline. Kogemused, mis minu valmis vormisid EI ole tavalised.
Mis siis, et keegi ei vägistanud, joodikuid ei olnud, kõht oli täis ja alati ruumi õppida (mida ma LIHTSALT ei tahtnud teha, sest ii-gav). Kuhugi näppu peale panna ei saa - aga et ma phmt ei tohtinud rõõmus olla, kohe lõhkus ema selle ära, et ükski kokkulepe ei pidanud mitte seepärast, et mina olen ebausaldusväärne mölakas, vaid lihtsalt mu ema ei pidanud oma poolest midagi, et mul ei olnud mitte mingit usaldust omaenda tunnete ja muljete suhtes, sest kohe tuli ema ja ütles, kuidas TEGELIKULT on - ei ole tavaline. 

Ja korraga ei ole mul enam tunnet, et ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud, kuskil on mingi suur viga, minuga on midagi valesti. 
Ei, minuga on kõik õigesti, ma mõtlen sama loogiliselt kui loogilised teised, lihtsalt pind, millelt ma omad elutõed leidnud olen, on teistsugune. 
Ja muuhulgas - see on oluline, sest olen ikka päris palju selle üle imestanud, miks ma teraapiaid ei salli ja miks samas teised neid mulle innuga soovitavad - ei kannata ma ÜLDSE, et mulle öeldakse, et ma tunnen valesti, näen valesti, mõistan valesti. 
Kindel viis mind vihale ajada on öelda või kasvõi mõista anda, et mu tunded ei ole tõsiseltvõetavad, ma reageerin üle. 
Sest tegelikult on minu probleem, et ma reageerin alla. Kogu aeg vaatan teist seisukohta, talle ju tundub nii, tema meeles on sedasi ja sedasi, ma ei tohi vihastada. Võin ainult eemale hoida, kui see mind segab. 
Mida olen ka ohtralt teinud. 

Aga nüüd korraga tunnen juba kuuendat päeva järjest, et jaa. Ma võin nii tunda, nagu ma tunnen. Kõik on ok. Ma mitte ei ole külma südamega ja hoolimatu, vaid ma lihtsalt olen väga omaks võtnud, et MINUST ei hoolita.
Mitte et mul oleks hülgamishirm tähenduses "ma kardan, et mind hüljatakse ja hoian teistest hirmsasti kinni", vaid mul on kindel teadmine, et nagunii hüljatakse. Ela sellega arvestades, VVN, see on elu. 

Kunagi ise teismelisena nägin mingit filmi, mis rääkis noorte sektitõmbamisest. Kuidas see käib.
Seal oli harjutus, kus inimene paneb silmad kinni ja kukutab end nagu palk ümber ning teised seisavad ringis tema ümber, püüavad ta kinni ja lükkavad uuele poole. Phmt harjutus oma tahte loovutamisest ja usaldusest, et teised aitavad. 
Vaatasin seda ja ei saanud millestki aru. Nagu ... ok, ma panen silmad kinni ja lasen endal kukkuda. 
Ainult et minu peas ei ole ka harjutust neljakümnendat korda tehes "ma ei saa haiget, teised püüavad mu kinni". Minu peas toimuks: "On hea võimalus, et teised püüavad mu kinni, sest on siuke harjutus. Aga kui nt juht, sellal kui minu silmad on suletud, teeb mingi märgi, et laske tal kukkuda, mul lastakse kukkuda. Ma võtan selle riski, sest tahan kampa kuuluda. + ilmselt ma saaksin kukkudes küll haiget, aga isegi ühtegi konti ei murraks. Asi on kaasategemist väärt." Positiivne (kuulun teiste sekka nende arust) ja negatiivne (risk haiget saada) on tasakaalus.

Mind ei saa juhtida nii labaselt kui keskmist karilooma. 
Minuga peab vaeva nägema, sest mu baas on "ära kunagi usalda, nagunii saad petta."

Ja nüüd VIIMAKS saan ma ausalt olla vihane nende peale, kes kädistasid ja kraaksusid, kuidas ma olen halb, isekas, ennast täis ja kuidas ma võisin. 
Nad ei saanud millestki aru.
Et ma ise ka ei saanud, pole vabandus neile.
MINU automaatne eelarvamus teiste suhtes on hea - et kellel iganes on põhjused teha, nagu ta teeb.
Kui neil minu suhtes ei olnud, NENDE viga. 
Pole minu asi üritada meeldida inimestele, kes aru  ei saa. 

Uus elu, natuke

Mul läheb üllatavalt hästi. 
Poeglapsega leppisime ära (ta oli siiralt üllatunud, et seda vaja oli, keegi ei jõua ju nii kaua pahane olla?) ja ta oli mu ema kunagistest tegudest sama hämmeldunud kui mina ning esitas täpselt sama küsimuse, mis minagi enda sees.
"Aga äkki ta ei oskagi armastada?"
Ema TEGI ju kunagi mingeid Pedasse tulnud isiksuseteste järjest läbi ja sai psühhopaatias kõrge skoori. 
Äkki ta lihtsalt ei oskagi? Tal on sees midagi puudu, mis enamikul inimestest olemas?

Aga ma ise käisin hambaarsti juures, pojaga talle riideid ostmas uueks kooliaastaks ja uurisin netist, kui palju ta riigilt õppetoetusena raha saaks, kui ülikooli läheks - teda huvitab logistika, uskuge või ärge uskuge. Mul endal oli täiega raske seda uskuda, sest kuidas saab inimest NII igav asi huvitada? Kõige kasulikuma transportimise vormi ja sõidugraafiku leidmine, nii et ajad klapiksid ... Aga kui ta seletas, et see on phmt nagu tekstülesannete tegemine stiilis mismoodi korraldada kaubaautode käike, nii et nad võimalikult lühikest maad koormata sõidaksid ja kütust võimalikult vähe ilmaasjata kulutaksid, ja talle meeldib asju loogiliselt lahendada, sain paremini pihta.
Leidsin kolm logistika õppekava. Üks neist tasuline rakenduskõrgharidus (wtf, meil pidi ju tasuta kõrgharidus olema?), üks magistriõpe ja üks kutseharidus keskhariduse baasil. 
Ma ei saa tegelt üldse aru, mida seal nii väga õppida on, aga magister?
Misiganes. 
Selgelt ma ei kõlba tegelt sõna võtma, sest minu kogemused haridussüsteemiga on eranditult "ma arvasin, et seda ei lähe mul vaja, ja ei läinudki". Minusugused ei sobigi sinna.
Aga Poeglaps läheks hea meelega kõrgkooli ja saaks kõrghariduse. "Muidu oleks ju keskkool mõttetu - oleks kohe kutsekasse võinud minna!" Aga pole sobivat õppekava.

No ... aega on selle kiire asjaga veel. 

Kuigi see on natuke nörritav, et Tütarlaps oli raudselt akadeemiliselt edukam läbi oma keskkooli, aga tema isegi ei mõelnud ülikooli peale, mis pole lavakunstikateeder, ja õppis viimaks Polüs mingit veebihaldust vms. 
Nagu - ma hästi ei saa aru, kus on loogika peale hirmsa mõtte, et mu emaga koos elamine rikkus ta enesehinnangu.

Kusjuures, et selge oleks: ma ikka veel arvan, et ema tegi nii minu kui temaga oma parima. Ja mu vennaga ja mu õega. 
Lihtsalt emme seest polnud väga head võtta. Ta ilmselt ei ole teadlik ideest, et teised inimesed on inimesed, mitte tema ideede pikendused. 
See on ka üks asi, mille pihta olen tema osas hämmeldunud olnud ja mitte mõistnud, kust pärineb mu ema komme esitada oma igasuguse tagapõhjata ideid: "Ja siis sa/ta/nad hakkavad igavesti elama niimoodi, sest mul tuli siuke mõte."

K.? Me ei räägi temaga hetkel, aga selles pole midagi uut. Mul ei ole ka tunnet, et me suhetes seekord väga midagi muutuks. Me oleme niimoodi ennegi mittesuhelnud.

Lisaks tegelen oma värskete raamatute turundamisega. 
Täitsa naljakas, et ma alles koos tõdemusega, et "Devolutsioon" anti välja väga noore igasuguse sissetöötamiseta kirjastuse poolt, võtsin ise arvustajate leidmise ette. Ja nüüd saan aru, et oot.
Nii see käibki. Kirjastused tegelevad natuke leviku ja müügiga, aga kui ma tahan meedias märgatud olla, on minu enda asi rakendada kontakte, olla visa, sõbralik, pealekäiv ja järeleandmatu.
Mul rämedalt vedas, et "Lihtsad´valikud" sattus romaanivõistlusel Sinijärve kätte, kes ta esimesest voorust edasi lükkas, ja et Mart Juur seda luges ja talle meeldis nii väga, et ta kutsus mu Kirjandusministeeriumisse ning sain hoobilt 10 korda kuulsamaks.
Ent üldiselt ei käi asi nii, et raamat avastatakse, ilma et kirjanik ise midagi peale tema valmiskirjutamise teeks. Enda pähemäärimine on osa kirjanik olemise tööst. 
Ja ma olen 44, kui selle avastasin.
Jälle mingi "kõik teavad seda" teadmine, mis minuni absoluutselt jõudnud ei ole.

Aga kuna vähemalt osad inimesed, keda oma meediassejõudmise kampaania raames painasin, on olnud vastutulelikud ja öelnud, et jaa, saatku ma eksemplar, tore, mul on hea tunne selles uues rollis. Ja oktoobris lähen kirjanikuna raamatukogutuurile. 2 päeva, kolm kohtumist lugejatega, vahepeal saab hotellis ööbida. =) Vau, elu on ikka veider. 

Rahvavalgustuslik post

Ma eriti ei taha seda kirjutada.
Aga kui ma ei üritagi seletada, on veel väiksem võimalus, et keegi aru saab ja hoolib.
Ja noh. Nüüd, kus mul on otsus tehtud, arvuti lahti ja ise ka istun, mitte ei lama, on see oluliselt vähem jälk kui ette mõeldes. 
Just do it, mhmh. 

Ehk ... jeebus, kuidas kokku võtta?
Mis värk on enesetapuga? Vaimse valu täppisdetailid? Minge kõik persse? Ei, ärge minge, olge toredad?

See oma päeviku lugemine tõmbas mu täiesti rihmaks. 
Ma olin enda sees ja enda jaoks kõiki oma traumasid kokku võttes võtnud omaks idee, et lihtsalt tajun teravamini. Võin mõelda, kuidas ebapärlikarp kuninglikult mitte midagi aru ei saanud, aga kuidagi see "kõigil on ju vanemad lahku läinud" käib tegelt kaasa sellega, mis ma ise endast arvan, kui ei meenuta endale, et mu tunded on ehtsad ja mu muljed ehtsad.
Ma kaldun nagunii võtma oma tundeid ja kogemusi kui ainult minu omi, ja uskuma, et mingil objektiivselt tasemel pole eriti hullu. Minu jaoks täiesti arusaamatud kohutavused saab kenasti pisikeseks ja tavaliseks sõnastada ja mina tunnengi seepeale, kuidas ma ilmselt teengi sääsest elevandi. Valu, mida ma tunnen, on tegelt ebaadekvaatne, kõigil on nii, ma olen lihtsalt oma ATH ja RSDga eriti hädine, arusaadav, et rahva käest peksa saan ... 

... ja nüüd ma lugesin seda ja minge persse kui õudne. 

Ehk mu tunded on adekvaatsed, mu muljed pädevad, ma OLENGI elus täiesti üle võlli kannatanud ja ometi ometi ometi pole nagu midagi selget ette näidata peale enesetapu. Mis oli ka minu enda valik ja näitas lihtsalt, kui isekas ma olen. 

Mitte keegi ei mõista mind. Ikka karatakse turja. Miks, miks, miks inimesed on inimesed, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda, miks ma pean?!?!

Ja ma lihtsalt tahaks surra (mitte metafoor, otseselt) et pääseda sellest maailmast nende inimeste juurest, kes üldse aru ei saa, et mul, kurat, on olnud jube halb, kurat, nii kaua, kurat, et ma olen niigi täiesti arulagedalt normaalne, tugev ja terve veel. 
Selle kohutava valu ja murdumise tules ma käitusin Poeglapsega veits halvasti ja K-ga teistmoodi veits halvasti ja pärast Poeglapsele seletasin, et kui inimene, kes muidu käitub kenasti, hakkab karjuma ja nutma ja nõmetsema, teda tuleks aidata, nunnutada, sest selgelt on midagi väga halvasti tema jaoks nüüd. 
Poeglaps: Ei. kui minuga vastik ollakse, ma olen ka vastik. 
Mina: Aga see ei ole ju armastus. See on mingi vorst vorsti vastu tehing. Sa oled minu vastu kena, ma olen sinu vastu kena. Ma olen sinu vastu nõme, sa oled minu vastu nõme. Armastus ongi see, et sa saad aru, et kui ta nii halvasti käitub, on vaja teda nunnutada ja lohutada.
Poeglaps: Ei. 

Nii et nüüd me teist päeva eriti ei suhtle omavahel ja ma tõden üleüldisele hüljatusele ja "keegi ei mõista mind" värgile lisaks, et nojah. 
Ka mu poeg ei armasta mind.
K.ga on juba ammu selgeks saanud, et kui ma hakkan karjuma ja kramplema, kui ma enam ei suuda, oska ega taha end "normaalsena" hoida, ta vihastab. 

Päris "keegi ei armasta mind" ei ole, on Tütarlaps ja üks sõber. 
Ma olen hommikul mitu korda mõelnud, et peaks sellele sõbrale kirjutama. 
Aga no - suutsin end nii palju kokku võtta, et tulin siia kirjutama. 
Niigi suur asi.

Teemal "enesetapp": ma mäletan, et siis oli täpselt samamoodi tunne. Et kedagi eriti ei huvita. Ma olen inimestele suht ükskõik. Ma valutan, nagu põleksin, valutan nii hirmsasti - ja keegi ei tee eriti välja. Korra olin eraldi jalutamas käinud, et oma kurba olukorda kurta. Kaks korda külas. Olin inimesi ohtralt skaibis painanud. Väga raske oli mitte kogu aeg kurta, aga pingutasin. Olin vahepeal vait ka. Üks "sõber" ütles, et ehk oleks aeg professionaalset abi otsida. Üldine eeldus oli, et saa kuskil omaette omadega hakkama.

Kuidas ma võisin inimestele niimoodi teha? Aga kedagi ju ei huvitanud eriti! Mis mõttes "niimoodi"? Neid ei koti, kuidas mul läheb, inimesi ei koti, kui valus mul on, neile on tähtsam see, et nende peale ei karjutaks ja oleks mugav elada. 
Miks ma peaksin arvama, et nad nad saaksid haiget, kui ma sureks? 
Kus see loogika on?!

Muide, ma muidugi väljendan valesti, end maha salgavalt. "See on ainult tunne." Loomulikult ei ole "ainult" tunne. Tunne on väga tähtis. Tunne, mis tunne on, on kõik.
Aga kui ma leian, et tundel on muid põhjusi ka, kui et ma olengi siuke imelik, meeleheide kasvab ikka  ilmatuks.
Juhtusid päris asjad. Ma sain nii haiget. Niiiii!!!
Ja mida rahvas arvab? VVN on veits isekas ja mõtleb lapsesaamisest haigelt.

...

Mineviku mina

Sain veel innustatud oma kauge nooruspõlve jagamisel.
Katarina (tal on tegelt teine, kinnine blog ka ja ma loen toda, kuigi sisu on mõlemal 90+ % sama - aga seletus, mis te mu kommentaare ei leia)  ja sitsidsatsidpatsid ütlesid, et mu ühekskümnendatest kirjutatu oli hästi - kuigi nad võiks nüüd ise ka sellest kirjutada, mida NEMAD mäletavad olulisena - ja kui mainisin, et mul oli kunagi tulevikuks kaks nimekirja: "teha enne 27" ja "teha enne 72", soovitasid jagada. 

Kuid ma pole neid nimekirju üles leidnud. Mäletan, et esmalt panin nad oma perekonna iidvana ja hiigelsuure Piibli vahele, mille gooti kiri ja kollakad lehed pidid plaanidele tõsiseltvõetavust lisama, mingil hetkel kolisin ära, võtsin kaasa ja nüüd arvasin, et mingil kolmandal hetkel panin plaanid ühte päris suurde ja kenasse puust karpi. Aga tundub, et sellesse sotskorterisse kolides, kus ma praegu elan, otsustasin karpi mitte kaasa tuua. Suurem osa selle sisust oli ühe pappkarbi, mis algselt vist printeripaberi jaoks mõeldud, sees, osa on ei-tea-kus ning olgem ausad: ega ma tegelikult tea, kas need tulevikuplaanid üldse olid seal puust karbiski. 
Lihtsalt arvasin, et olid. 
Mu pea on ses mõttes üsna imeline, et mälestused "see asi on vist seal," on täpsed kuskil 80-90% ulatuses ja ülejäänust on ka olulisel kohal "asi OLI seal, ent mingil hetkel sai ümber tõstetud ja vot seda ja eseme edasist saatust ma enam ei mäleta".

Ent mõnikord ma mõnda eset või juhtumust üldse ei mäleta ja olen siis hämmelduses ja solvunud, et mis mõttes pea mind alt veab, miks on tühi koht seal, kus peaks olema info?!
+ kõik need korrad ja asjad, mille kohta mul on meeles omaenda mulje ja hiljem selgub, et konkreetsed faktid olid teistsugused. Ja kellegi kolmanda hoopis kolmas mulje on üsna sama sisukas kui mu enda kahtlane. 

Nojah. 
Aga nimekirju niisiis ei leidnud. Ei saa huviga võrrelda oma 13-aastase minu ja praeguse minu eluplaane ja elus juhtunut otseseid nimekirju kasutades - ent leidsin hulga muud huvitavat vana kola. Ja noh. Ka sellest saab mõndagi järeldada. 
Nii et ma nüüd järeldan.
See on hästi lihtne. Sest ma loen ja no - ma tõesti ei ole eriti muutunud. Lootusi on vähem, endapeksu on vähem ja ma pole nii pinges teemal kehakaal. Muu on suht sama.

Ehk lihtne näide: päevikusissekanne 3. mai 1993, esmaspäev. 
Ma ei paranda ühtegi kirjaviga. Selline tekst ongi.

Meil oli jälle 8 tundi. Nagu ikka esmaspäeviti. Täna oli päris tore päev. Ei ühtegi ülirasket tundi, joonistamises tegime valgest paberist kompositsioone voltimise teel. Prantsas sõime kommi. See oli vahva. Õpetaja oli ka jube head kommid kaasa toonud. Kuid tegelikult pole mu eluke põrmugi roosiline. Marina juures käimisega on nüüd küll lõpp. Mul pole lihtsalt enam vaja. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutanud olen, aga Marina juures ma käisin psühholoogilist konsultatsiooni saamas. 

Nimelt olen ma paksuks läinud. Homsest hakkan igatahes dieeti pidama. Varsti on ju suvi, suveks paksuks minna ma aga küll ei tahaks. Kaalun juba 62 kg. Jube, minu 172 cm juures on see katastroof, homme ei söö ma MITTE MIDAGI. Ausõna.  Ma lihtsalt ei tohi süüa ja kõik.

See eest lähen homme koos emmega päevukaid ostma. Uusi ja ilusaid. Kas "Dünamo" poest või "Kalevi" ujula juures olevast poest. Ja kui homme on ilus ilm, lähen õhtul ka ratast putitama. Ning ülehomme sellega sõitma. Jalgratas on tore asi, sellega on kerge sõita ja lõbus kah. 

Mul on homseks õppimata. Ega ma seda vist õppida viitsigi. Tegelikult. Mul on juba täiesti kõrini sellest koolist. Mina arvan, et koolis tuleb liiga palju käia. Seal on igav.

Meil tuleb pr. keeles exam. Ei teagi, võib-olla tuleb raske. Aga võib-olla ma ei peagi seda tegema. Loodame seda. Mu lemmikansambel on ikka veel QUEEN. Jumala vägev ansambel.

Mul on tunne, et ma ei muutu kunagi. Ma ei räägi välimusest. Aga mu mõtteviis. Niikaua kui ma mäletan, olen tahtnud olla iseseisev, vaba sõltuvusest ja jumaldatud vastassoo poolt. Mulle on alati meeldinud mõelda ravimisest. Ja piinamisest. Natuke ka sexist. Ning ma olen alati seiklusi igatsenud. Ja inimeste šokeerimine on kah olnud mu lemmiktegevus. Kõik see, sex kaasa arvatud, juba 2. eluaastast peale.

(Praeguse minu kommentaar: mitte et ma oleks kahesena või ka neljase või kuuesena täpselt teadnud, kuidas seks käib. Aga ma sudisin oma mõttemängudes midagi tagumike kallal, mhmh. Ilmselt sellepärast vihkan siiamaani kogu ideed ja iga mälestust vitsasaamisest - see OLI nagu vägistamine minu jaoks!)

Mu igatsuste hulka on kuulunud sõbrad, kellele meeldiks samasugune tegevus kui mulle. Näiteks igatsen ma praegu võimalust indiaanlasi mängida. Vähemalt mingi aseaine seiklustele. Ehkki see tundub vist naljakas. Ise juba 13 a. vana! Ja veel tahaksin ma onni ehitada, saada näitlejaks või loomadeuurijaks, anda välja Queeni nimelist preemiat, kihutada ratta ja mõne sõbraga täiesti vabalt maanteel teadmata ise kuhu lähen, millal tagasi pööran, millal ja kus ööbin, mille eest süüa ostan jne. jne. Tahaksin, et see suvi tuleks tore. Et ma võiksin terve elu olla lõbus ja õnnelik. Tahaksin ... tahaksin ... playerile uusi patakaid. Hahahhaa, kui proosaline soov. Aga neid tahaksin tõepoolest ka. 

Mulle meeldib mu ema. Ta on tore. Ilus ja lõbus. Vend meeldib ka. Õigupoolest olen õnnelik - on kevad, pidu, varsti on suvi. Jehuu!

See aasta tuleb kevad teisiti!
tiu-tiu ja teisiti ...

Ja esimesed read järgmisest sissekandest. Teisipäev, 4. mai, 1993.

Ma siiski sõin täna.

Nagu: jap. Siuke ma olengi. Kogu aeg sama, kogu aeg mina. Minu arust on isegi mu kirjutajahääl sama.
Kuidas SAAB olla täna see, kes polnud eile, arumaeitaipa. Ma saan aru sellest, kuidas EI TAHA olla püsiv, lihtsalt endale ei meeldi end sedasi tunnetada, et näe, mina, nad saavad loota sellele, et mina käitun nagu mina. 
Aga ma ei saa aru sellest, et ei taju end püsivana, pidevana, alati-iseendana. Ei. Mõika.

Ma muide mängiksin ikka veel indiaanlasi jumala hea meelega. See ongi larpimine - mängid kedagi, kes muidu ei ole.
Ainult jah - kehakaalu osas ja dieetide osas ma enam nii meeleheitlik pole =) 

Näitlejaks ega looduseuurijaks ma ei saanud, aga kuna TEGELT ei tahtnud ma mitte niivõrd looduseuurijaks kui Gerald Durrelli moodi ametite pidajaks saada ja tema ka kirjutas, mul on vähemalt mingi sama teema servapidi saavutatud. 
Ja rattaga ma enam ei sõida. PR nõuab see liiga palju vaeva ja keskendumist. Mäletan küll, kui tore oli, ent lihtsalt ei jaksa.

Teisipäeval, 4. mail selgus veel, et ma ikka ei läinud emaga päevukaid ostma, sest emal oli vaja hoopis koos tudengitega hullumajja hulle vaatama minna, ja ma arvan, see on phmt näide olukorrast läbi kogu mu lapsepõlve ning miks mu arust (ikka veel) on täiesti absurdne oma lapsele isa otsida ja arvata, et kui ma leidsin hea tunduva armsa inimese, kes ütleb, et jee, laps, jee, ma täiega tahan, jee, on see kuidagi parem kui saada laps kellegagi, keda isegi ei tunne ja kes spermapanka spermat annetanud on

Sest teiste inimeste peale ei saa loota. Nad võivad rääkida kõike, nad võivad isegi uskuda, et räägivad tõtt, aga ainus inimene, kelle peale sa loota saad, oled sa ise. Kui sa ise tead, kas tõesti nälgid päev otsa või ise otsustad, et ei, ma ikka söön, kõht on nii tühi, sa ise valid. Aga loota, et keegi teine teeb asju, mille kohta ta on öelnud, et teeb? Ha. Ha. Või kui ta ei ole öelnud ja siis ikkagi teeb, kui lähete päevukaid ostma ekspromt, sest just praegu tuli tal meelde, et sul on uusi päevukaid vaja, ikkagi õppisin mina sellest peamiselt, et teiste inimeste kohta ei või iial teada, mis nad teevad. 
Iial. 
Ei ole võimalik otsida oma tulevasele lapsele head isa. Sest sa ei tea kunagi, milline see inimene on ja mida ta teeb. Ta on täiesti eraldiseisev üksus ja teise inimese peale ei saa loota. 
Selle õppisin väga hästi selgeks. 

Kui teine inimene ütleb, et ta teeb midagi ja siis ei tee, ei ole probleem mitte selle teise inimese käitumises, vaid kui ma uskusin ja lootsin ta peale, olin ise loll ja poleks pidanud. Loota saab ainult iseenda peale.
Osaliselt sel teemal, miks ma oma kogemuste peal olen kasvanud, kelleks olen, ja üldse mälu olemusest üks värske artikkel.

"Kahekümnes aastas hiljem" on koht, kus oma praeguse kaasa, kardinal Mazarini peale vihane kuninganna Anna kirub, et kunagi (ta viitab Richelieu aegadele) keeldus ta mehe armastusest, kes kunagi ei öelnud: "Ma kavatsen teha." Ta ütles ainult: "Ma tegin."
Selle poole olen ka mina oma elus püüelnud. Mitte öelda: "Ma kavatsen teha," vaid "Ma tegin."

Sissekande lõpuosa: 
Käisin eile issu juures. Päris tore oli, ainult üksildasevõitu. Neil on seal nüüd lisaks Jossule veel üks taks Muti. Nad leidsid ta kuskilt ei tea kust. Kui koju jõudsime (mina ja Märt) (issu tõi meid autoga) hakkas õudselt vihma kallama. Nagu pangest. Ja müristas. See oli selle aasta esimene äike. Tore oli. 

Ise tegin foto ka

Vihm meeldib mulle samuti endiselt. Torm, äike, padukas - minu ilmad. 
Kunagi Tütarlapse onu soovis mulle sünnipäevaks fb-s: "Vaarikaid ja välguvalgust!" 
Oivaline. Mees on meeles pidanud, mis mulle meeldib!

Liminaalne teises suunas

Mul vist on kõik

klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi 

ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.

Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.

***

Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik. 

Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt. 
Jäin asjade üle mõtlema kohe. 
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti. 
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või 
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks. 
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist. 
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P

Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg. 

Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine. 

Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur. 
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."

Samas: mulje on muidugi õige. 

Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =) 

Pildistas Veiko Kastanje

Ühe päeva raske kaja

Api, mul on halb. 
Eila käisin hambaarsti juures ja see arst - augusti päris alguses käisin ka ja seega tunnen teda natuke - ei tee tuimestust, kui muidu saab. Ma ei tea, kas ta kaitseb klient-patsientide rahakotti või mis, aga ta tegi eelmisel korral tuimestuse, kui ma kolm korda võpatanud olin, ja seekord ei teinud üldse. Kusjuures ta ei teinud mulle ka eriti haiget, aga ma olin üleni krampis hirmust. Ja kui ta küsis, kas pandud täidis segab või puurida veel, ma ütlesin, et ei sega, sest alternatiiv olnuks talle öelda, et jah, puurige veel, ja karta, et läheb hella koha pihta - jälle. 

Nüüd valutavad mul pooled hambad. Kusjuures teiselt poolt, kui tema parandas.
Aga ma lähen veel korra tagasi ja kui õnnestub end kokku võtta, palun veidi lihvida. 
Lubadusi ei anna. Lõpuks on mul jutumärgid käsivarrele tätoveeritud, sest ma ei suutnud tätoveerjale öelda, et neid pole vaja. Rääkida inimestega, kui ma ette pole ära otsustanud, mida ma räägin ja kuidas, on raske. 
Nii et ootamatustele ma üldiselt ei suuda reageerida.
Samas ma seekord tean, et tuleks lihvida.
Samas samas vihkan ma valu. 
No näeb. Maailm ei lähe hukka nii või teisiti.

Lisaks sõin ma kohutavalt vähe - mul kaob isu alati ära, kui emotsioonid tugevad on ja hirm valu ees on emotsioon - ja ei saanud jubedast väsimusest hoolimata öösel magada. Sest ma ei saa tühja kõhuga magada. Viimaks tõusin üles ja tegin vahvleid. 
Päriselt magama sain peale 4. Ja hommikul vara, juba 11 ajal, hakkas väljas mingi teetööline kolistama kanalisatsioonikaevu kaanega, mul oli aken lahti ja tekkis tunne, et keegi kolistab otse mu toas. 
Nii et olen ka magamata, mu hambad tuikavad, pea ähvardab valutama hakata ja oeh. 
Koeraga on vaja välja minna ja peaks postkontorist ära tooma kassiliiva, mille sinna tellisin, ja apteeki minema oma ravumite järgi ja muidugi on tarvis jälle poest asju tuua ja sushi, mille ma eile ostsin, nägi väga ilus välja, ent maitses kehvasti. 
Sushi, mille riis ei ole hea, ei ole hea. 

Vist ei lähe täna kassiliivale järgi. Nad ei saada seda veel tagasi ja ma üldse ei taha. Võibolla ei lähe isegi apteeki - mul on tablette veel kaheks päevaks. Kurat võtaks, ma olen puudega, on täiesti kombes olla üldse mitte kombes, kui eelmine päev on raske olnud. 

Raul ütles Klassikaraadios minu viimase raamatu kohta hästi. See on tore. 
Linkima ei hakka, ütlemine oli lühike. Vastus küsimusele, et mida ta lugeda soovitab ja lisaks sõnastamata eeldus, et ta nimetab midagi Eesti fantaasiakirjandusest. 
Jee "Omasid ei jäeta maha"!

Ma tahan ainult civi mängida, aga Poeglaps ei ole veel jõuksi läinud ja koer on õue viimata ja oeh ja aeh. 
No hea küll. Viin koera õue ja käin poes. 
Eee ... varsti. 
Issand ja emake maa küll, kui raske on elu!

K peamiselt

HOIATUS: Võibolla ei ole päris eetiline nii isiklik olla? 
Võibolla on see peaaegu armastuskiri?

Kui pea ei valutaks, võiks täitsa elada.

On august. Mu lemmikkuu aastast ja peaaegu lemmikaeg ka - ainult kui mõnel aastal on eriti soe sügis, kui oktoobris paistab päike läbi kuldsete lehtede ja sama kuldsed on lehed, milles ma jalgadega sahistan ja jaki maha koorin, sest nii sooja ilmaga on lühikesed käised parim valik, on veel parem olla kui augustis. Sest sügis - sügis on imeline, oivaline, ülim. 
Kuigi soe ilm ja päikesepaist omavad omi võlusid.

Kui pea ei valutaks, võiksin ma neid mõlemaid nautida. Ja saada kõvema laksu "Igapäevasest nõiakunstist", mis on mu augustiraamat ja mille keele rütm tekitab juba tunde, et elan mingis paremas maailmas paremat elu. 
Kui minu elu kirjutataks üles sellises keeles, võiksin täiesti rahul olla - kuradima pöörane lugu kuradima ilusti jutustatud, selle nimel tasus kannatada. 
Kuid keegi ei kirjuta seda raamatut. Võibolla nii ongi parem. Sest muidu ma oleksin armukade.
Ei, mina ise ei saa seda raamatut kirjutada, sest ma jääksin kinni iga pisimagi sündmuse hästi objektiivse kajastamise sisse, et ometi keegi ei arvaks, et ma ennast õigustada üritan. Ilus keel ja üldistamine ei oleks teemad, kuna minu peas valitsev teema oleks hästi hästi tõene püsida.
Sellest tuleks halb raamat.

"Igapäevane nõiakunst" on seevastu väga hea raamat. I-me-li-ne. 
Mul on ikka veel nii hästi meeles, kuidas on sedasi armunud olla, et nutad verepisaraid ja linoleum su jalge all tõuseb kobrutama. Kuidas ma üleni, ÜLENI olin tunne ja väga väike osa minust üldse midagi muud.
Enam sedasi pole. 
Mõnes mõttes hea. 
Aga no kui pole valu, pole ka lootust preemia magususele. 
Tõsi, seda preemia-osa juhtus reaalselt ilmatult harva ja siis lõppes ka alati halvasti.
Ikka ei tasunud ära, jajah. 

On hoopis K.
Mida enam ma mõtlen, seda enam ma jõuan tõdemuseni, et peamiselt meeldib mulle K puhul, et mina talle meeldin. 
Mulle meeldib see, et ta püüab mind mõista ja enamasti mõistabki, kui muid segajaid peal ei ole. Mulle meeldib, et ta on heatahtlik - muidugi mitte minu vastu ekstra, ikka kõigi vastu. Mulle meeldib, et ta hoolib piisavalt, et mingeid halbolusid märgata ja aidata tahta. Jälle - kehtib kõigi puhul, aga mulle meeldib eriti see osa, et minu suhtes.
Aga kas mulle meeldib miski tema juures, mis EI ole minuga seotud? Nagu midagigi?
Ok, ta on ilus ka. 
Aga enamasti see, kes ta on minuväliselt, on miski, millesse ma suhtun lahkest neutraalsusest kuni "nojah, see on K, ta on selline"-tasemeni halvasti. Ta teeb hästi süüa? Tore, aga kui ei teeks, kas ta mulle siis ei meeldiks? Ta on väga närviline ja vanduv, kui ta tööd teeb - KUNAGI ei lähe asjad täpselt nii, nagu plaanis ja oh, kuidas see talle ei meeldi. Kas ma armastan teda seepärast vähem? Ei, ta lihtsalt on selline. Ta ei jõua praktiliselt kunagi õigeks ajaks, paar tundi hilinemist on selline pisiasi-pisiasi. Kas see häirib mind? Alguses häiris. Siis harjusin. Ei armasta teda sellepärast rohkem ega vähem. Ta langeb vahel pikkadesse jaurudesse teemadel, mis mind kas ei huvita või ma ei suuda jälgida või mõlemat. Nojah. Ta lihtsalt on selline, ma võin talle ju nii palju vastu tulla, et kui mind täiesti läbi ei võta, lasen seletada. Kui enam ei jaksa, katkestan ära. 
Olgu, vahel on meil ühiseid teemasid ka, mitte et üks kannatab ära teise kirgliku jauramise (jaa, ma ilmselt teen seda omaltki poolt, kuigi tema ei katkesta ära, vaid jääb lihtsalt vait ja ei vasta enam). Aga enamasti on intensiivsus nii palju erinev, et ikka kerkib minus vähemalt kerget rahuolematust.
Ta teab, et mulle meeldib puudutada ja kallistab mind, hoiab kätt õlal või ma võin oma jalad talle sülle panna, aga ma olen praktiliselt täiesti kindel, et ta teeb seda minu jaoks - mitte et ta kõiki sedasi katsuks. 
Mulle meeldib, et ma talle meeldin. 
Ja kui mul tuleb peale tunne, et ei meeldi, ta ei armasta mind, saan ma raevuatakke ja jätan teda maha. Ning mõned kuud hiljem annab ta mulle enam-vähem seda, mida ma tahtsin, ma loen sealt välja, et ma ikka meeldin talle, ta tahab mulle head ja rõõmu teha ja minuga koos olla, ja leebun täiesti ära. 
Nii on juba 3 korda juhtunud. 
Või 4?

Mulle meeldib, et ma talle meeldin. Et ta on hea inimene. On väga intelligentne. Kõik muu on ebaoluline. 

Sigrimigrised ajad

Jäin haigeks.
Ise ei saanud arugi. Lihtsalt juba teist päeva nii suur väsimus, et ... no veel palju väsinum, kui tavaliselt olen. Kõnnin koeraga väljas ja ei jaksa silmi lahti hoida. Ei jaksa peatuda, kui ta jälle tahab mingit põõsast nuuskida. "Ma ei jaksa seista, tule, lähme edasi."

Kodus magasin lõunaund, konditsioneer töös, sest millegipärast oli palavus talumatu. Ärkasin lõunaunest, mis oli sügav, üldse mitte puhanuna. 
Mõtlesin, et tundub nagu mu tavaline palavikutunne, ilmselt tasub kraadida. Mingi 37.2 jälle, aga vähemalt on süda rahul, et palavik.
38.3. 
Krt, ma olen haigem kui kaua aega olnud olen!

Nii väsinud, et ei jaksa raamatut lugeda.

Küll aga lugesin uuest Reaktorist Kristi Reiseli juttu ja - see naine oskab kirjutada.
Ma olen tükk aega jutustanud, kuidas annet ei ole olemas, andekus on lihtsalt see, et inimesele väga meeldib mingit asja teha, teeb seda aina ja paljude tundide jooksul saab üha paremaks. 
Ainult Et Kristi Reisel on kunstnik. Ta hakkas kirjutama hiljuti, sest tal oli nii palju loomingulist energiat, et see tuli kuskile panna. Ja kirjutab juba nii krdi hästi, et ... noh, keel on tavapäraselt hea, eraldi selle eest ma ei kiidakski. Rütmid ja algus ja lõpp on korralikud, head, aga ka mitte kuku-pikali, lihtsalt korralikud. Samuti karakterid.
Aga ideed, mis tema käes täiesti korralikult vormistatud saavad, on imelised. 
NII HEAD. 
Palju paremad kui minul, näiteks.
Ok, ma olen kaht lugu lugenud. Vbla ma ei peaks väga üldistama. 
AGA!
AGA!
Ma vaimustusin!

Vbla andekus ikka on olemas. Vbla ma olen sellega ka veidi pihta saanud ja seepärast arvasin jälle, et kõik on nagu mina ju, nii palju annet on igaühel, mina lihtsalt TEEN ka sellega midagi. 
Aga vat nii palju kõvemat näidet nähes hakkan arvama, et temal on midagi enamat sees kui mõnel ka omast-arust kirjutajal.
Muide, et mina kirjanik olen, ma ei eitagi. (Loteriis keegi kirjutas kommetaariks, kuidas ma olen suurushullustuses grafomaan ja võin endale mõttes õlale patsutada: isegi hetkeks ei mõelnud, et äkki on tal õigus). Kuid sedasorti toorest annet nagu Kristi Reiselil mus pole. Pole kunagi olnud ka. 

Olgu, vbla olen ma ka vaimselt veidi tasakaalust väljas, sest ma olen haige. Vaimustumine, see on peaaegu nagu vaimust vaevatud olemine, lihtsalt tibake teise nurga alt. 

Kerge elu vol 2

Ooh, mõnus.
/ringutab, käed kahele poole laiali venitatud.
Õues läks jahedamaks, nii et me pojaga magame viimaks jälle hästi. 
Ja "Omasid ei jäeta maha" sai oma esimese tagasiside ja Devolutsioon ka ühe päris kena ja üleeile oli siuke päev, kus ma sain nii palju kiita ja tähelepanu, et lõpuks ei jaksanud enam isegi reageerida. 

Jap, nii võib elada.

Kuigi hambaarsti juures käik ei olnud üldse: "Tehtud!" vaid mind kutsuti 12. tagasi. Aga mul tuli ka ühest hambast konkreetselt suur tükk ära. 
Nüüd on seal prooviplomm.
See hamba tükeldumine üldse motiveeris mind viimaks aega kinni panema ja minema. Ja valus ei olnud. Nii et suht võit.
Pealegi Poeglapsel oli 0 auku peale kolmeaastast hambaarstipausi ja ses osas nüüd süda rahulik. Meil mõlemal.
Tema: "Tead, see on nagu kontrolltöö järel, kui sul jäi halb tunne ja ootad halvimat - ja siis saad tagasi ja VIIS?! Wtf?! Aga nii tore!"

MUIDUGI olen ma väsinud. Aga talutaval määral. Üldse mitte liiga palju, et mitte pesu välja viia jaksata. 
Neid asju, mida ma teen ja mis on "lihtsalt elu," on palju. Mitte et ükski neist omaette võttes raske oleks. Aga neid on nii palju. Konstantne väsimus. Seda ma mõtlengi, kui ütlen: "Elu on kannatus." Elad täiesti normaalset head elu ja olen kogu aeg surmani väsinud, sest ... elu. 
Õnn on väikeses asjades. Pfffft! 
Ma peaks jaksama neid väikesi asju nautida, mitte mõtlema: "Näe, õunapuuõis oktoobris. Selle üle võiks teoreetiliselt vaimustuda. Ma PEAKSIN vaaimustuma. Ok, kirjutan võrgupäevikusse, et see on tore, sest phmt peaks ju olema."

Ma olen elus nii palju asju teinud, oletades, et rahva meelest see on hea, ma peaksin ka nautima ja kui ei naudi, dai pohh. Sunnin end nautima! Peab meeldima!
Aga positiivsed kirjutustagasisidemed meeldivad mulle päriselt. Eriti kui on tunne, et tagasisideme andja ei ole täielik saabas ja jagab veits lahti, mida ma teha üritasin.
Hästi magada meeldib ka päriselt. 
Ja mesi ja kallistamine ja märja koera lõhn, põnev raamat ja uus erksavärviline puuvillane PARAS aluspesu ja päikeseloojangud. Beebid ja mõni asi veel. 
Olen ikka veel sama inimene. 

Üheksakümnendatel Eestis

sitsidsatsidpatsid käis välja idee jagada 90-te mälestusi. 
Ma võtsin tuld. 
Palun, siin ma olen tules ja leekides.

Üheksakümnendad minu jaoks üüratult pikk periood, sest 90. aastal olin ma 10 ja aastavahetusel 1999-2000 veel napilt 19. Ehk üheksakümnendad oli peaaegu terve elu ju! Sinna jäi peaaegu kõik.
Jäid krepid (või patsilokid, mis tegelikult sobisid ka) klassiõdedel ja Pingviini jäätis, mis maksis 50 kopikat ja siis 60 ja siis juba 90 kopikat ja mida oli IGASUGUSTE maitsetega. Maasikas ja apelsin ja vaarikas ja sidrun olid mu lemmikud, aga maitseid oli tohutult ja värvilised potsikud jäätistega seisid kohvikutes klaasist leti all näha, vali ainult, mida soovid.
Esimene Pingviini kohvik oli muidugi Raekoja platsis, edasi levisid need tasakesi üle vanalinna laiali.

Nende masinajäätis maitses mulle ka, kuigi seda oli ainult vanilje-šokolaadi segu - triiputena mõlemat. 
Mulle maitses Pingviini jäätis tohutult, kuigi see oli kohutavalt kallis - aga siis juhtus katastroof. 
Korraga kadus vana hea Pingviini jäätis ära ja asemele tuli mingi Pingviini-koorejäätis.
Ma enne ei teadnudki, et see oli veejäätis, phmt sorbett, mida ma armastasin, aga koorejäätis oli nii jäle, et viskasin esimese, mille ostsin, peale viit uskumatut limpsu prügikasti. Ja see vastik koorejäätis oli veel 10 kopikat kallim ka, kui enne oli! Reetmine!
Ma ei ostnud enam kunagi Pingviini jäätist ja kui nad pankrotti läksid ja kadusid, ei pannud õieti tähelegi.

Tallinna vanalinn oli üheksakümnendate algul minu teine kodu. Mingil hetkel lugesin endamisi kokku vist 9 kohta, kust läbi majade ja hoovide käies sai hoopis teisele tänavale kui algul. Ma käisin neid kohti lihtsalt mõnu ja põhimõtte pärast, et nii saab, kuigi nii ei tehtud (ühes kohas Pühavaimu tänava hoovis tuli vahepeal ka üle müüri ronida) ja olin väga nördinud, kui hakati uksi ja väravaid lukustama ja ma korraga enam kuhugi ei pääsenud.
Aa, kust ma teadsin, et nii saab? Üks mu klassiõde-sõber elas vanalinnas ja tema juurde koju sai läbi hoovi - ent tal oli ka esiuks, nii et läbi maja sai Laialt tänavalt otse Pikale tänavale minna. Kui olin kindlaks teinud, et nii saab, läbi majade saab minna, hakkasin proovima, et kust veel sedasi võimalik on. 
Jumala paljudes kohtades oli!
Korter oli tal tänaste standardite kohaselt külm, vaene ja pime, aga minu meelest täiest normaalne. Kitsas pikk köök ühegi aknata, tuba, mida ei köetud ja kasutati panipaigana, teises toas elasid tema ja ta ema ning wc asus koridoris. 

Meie elasime omaette majas, kus ruumi tohutult rohkem, ent seal oli ka kogu aeg jahe. 
Huvitav, kas vanasti mõni SOE kodu ka olemas oli üldse? 

Olid ühed vanemate - see on ka minu üheksakümnedate aastate muutus, et üks komplekt vanemaid vahetus teise komplektiga, ema võttis uue mehe, aga samalt kursuselt kui mu isa, nii et sõbrad olid ikka samad - sõbrad, kes elasid Veerenni tänavas. Nende juures oli soe. Aga ma ei tea, kas see oli korteri pärast või seepärast, et kahetoalises korteris oli jälle kümme inimest külas.
Muidugi ahiküte - keskküte oli ainult neil, kes paneelelamutes elasid. See oli suht tuus värk minu jaoks - paneelikas elamine oli kõrgem klass. 

Neil seal Veerenni tänavas oli merisiga ja minust mõned aastad noorem tütar, kes mõlemad meeldisid mulle hirmsasti. Tütrel oli barbie, kelle nimi oli Ingrid ja kes sai jõuluks kingitusi nagu teisedki pereliikmed.
Nende juures oli ka esimene kord, kui puutusin kokku seksuaalse ahistamisega. 
Tagasi mõeldes täiesti hull lugu - meie meelest oli uks oli lukus. Sealne VÄLISuks oli ka lukus. Mina, mu vend ja korteriomanike tütar olime sinna ööseks omaette jäänud, sellal kui vanemad tegid ei-tea-mida kuskil mujal.
Ma olin mingi 12-13, jumala suur inimene omast arust. 
Magasin. Ja läbi une tundus, et midagi on imelik. Nagu --- mitte päris õige. Kuidagi vale tunne. Kuna tunne ei kadunud, ärkasin viimaks üles. Ajasin end unesegasena magamiskotis istuli. Ja nägin, kuidas toauksest taandub, selg ees, nägu minu poole, mingi võõras mees. Mulle jäid meelde pruunid juuksed, prillid, kaitsevärvi-oliivikarva jakk. Ta naeratas ja hoidis ühe käe sõrme huultel, teisega tegi rahustavaid allapoole liigutusi umbes nagu sooviks, et ma jälle pikali heidaksin ja uuesti magama jääksin. 
Mida paganat. 
Olin nii segaduses ja hämmingus, et mõtlesin, kas nägin und. Võõras mees. Kuidas sai siia võõras mees?! 
Hakkasin magamiskotist välja pugema, et kempsu minna, ja siis sain aru, et ma ei näinud und. 
Magamiskott oli mu tagumiku kandist puruks lõigatud. Kena neljakandiline sirgete servadega lõige. 

Suht .... elamus. 
Köögis oli phmt aken lahti jah, esimene korrus, aga aken oli õhuaken kõige üleval. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt sisse sai.
Ei, kadunud polnud midagi peale mu aluspükste.

Üheksakümnendate esimene pool oli muidugi ka aeg, kus midagi saada ei olnud. Näiteks riideid. Ehk kui leidsid poest midagi, mis enam-vähem vajadused ära kattis, kohe ostsid. 
Või vähemalt tegid nii minu ema ja vanaema.
Selle tulemusena kandsin samasugust jopet kui meie klassijuhataja, üle neljakümnene õhukeste juuste,  peenikese hääle ja sama peente kortsudega naisterahvas, kes kellelegi eriti ei meeldinud.
Häbenesin seda jopet maa alla, aga polnud valida - pidi kandma. Kusjuures enne, kui sain teada, et see on samasugune kui õpetajal, jope suht meeldis mulle. Pikk, hallikaslillakat tooni nagu alles tumedamaks minema hakkavad mustsõstrad, luku ja trukkidega luku peal. 

Muidu kandsin enamasti mingeid pükse ja mõnd kampsunit või pikkade käistega pluusi seal peal. Oma esimest tossupaari - isa tõi Soomest Adidased, tumehall ja sinine, väga kiftid - kandsin mitte lihtsalt kuni pealsetesse tulid augud. Ei, siis kandsin ikka edasi. Aga vat kui augud ühinesid üheks piisavalt suureks, nii et varbad paistsid välja nagu lahtisest kingast, pidin mingite ema vanade kingade juurde tagasi pöörduma. 
Muidu oli meil majapidamises siuke suht hiigelsuure kapi mõõtu koht, kus seisis kastide ja kastide kaupa vanu jalatseid. Ma ei võtnud kunagi käsile süstemaatilist otsingut. Otsisin nii, et võtsin ühe kasti alla ja kui leidsin sealt midagi sobivat, tõstsin need välja ja panin kasti tagasi. 
Rasked pinnulised puukastid ja selleks pidi ronima, et õigesse kohta pääseda. Trepi kohal asuv panipaik. 
Enamasti leidsin jaburalt kõrgete kontstega lahtisi kingi sealt. 
Tänapäevani ei meeldi mulle eriti kontsad, sest nii krdi ebamugavad.
Pea sama palju oli pika säärega nahksaapaid, enamik mustad, mõned pruunid. Neid ma hindasin vanamutilikuks ja ka ei kandnud.
Aga leidsin sealt ka kaitsevärvi ketsid, mis mulle meeldisid, ja ülišikid valgest ja mustast lakknahast väga jämeda kontsa ja paeltega kinnised kingad, mida kandsin innuga, kuni nad lagunesid. Kõrge kontsaga rihmikutest läksid loosi ühed mustad lakkmahast, neist said mu peokingad pidulikeks puhkudeks.

Kuna see on nii pikk ja märgiline aeg mu elus, ei suuda ma isegi ära öelda, mis muusikat ma kuulasin. S.t. mäletan, aga nimetusi tuleb nii palju, et parem ette alla anda. Keegi ei viitsiks lugeda nagunii.
Aga kinost mäletan seda aega küll, kui esimesed uued väljamaa filmid tulid. 
Ma olin juba niipalju otsustavalt imelik, et Hot Shots, mida igal pool reklaamiti ja mida KÕIK vaatamas käisid, mind üldse ei tõmmanud. Ka Brandon Leega midagi, mis järgmine oli, ei köitnud. Aga vot My Girli käisin küll vaatamas. Üksi. Heliose kinos, kus ma istusin ühena umbes kuuest inimesest saalis, panin jalad eesistme seljatoele ja sõin kaasaostetud kalmaarikonservi soolvees otse karbist näpuga. 
Kuidas ma selle lahti sain? Pole aimugi. Nii pädev neiu ma ei olnud, et konserviavajat kogu aeg kaasa tassinuksin. Aga võibolla võtsin teadlikult kodust seekord kaasa?
Kuigi ma ei usu, et see oli aastal 1991. Siis oli toiduga nii kitsas käes, et ma kuidagi ei näe, et sain lihtsalt poest kalmaarikonservi osta. Ma ostsin mingeid tavalisi asju toona. 

Ega me vist halvasti ei elanud inimeste kohta, kel välismaal sõpru polnud. Meil oli kodus igasugu imelisi vidinaid. Näiteks võileivagrill. Mitte selline vahvlimasina moodi kahe poolega nagu tänapäeval, vaid neljakandline karp, mil esiosa polnud ja kust sai sisse panna kolm juustuga saia. Siis lülitasid grilli sisse ja ta tegi punaselt hõõgudes igavatest juustusaiadest kolm toredat sulatatud juustuga krõbedat saia. 
Toonastest juustudest ei arvanud ma midagi. Vanaisa meelest oli Vene juust parim, nii et enamasti oli meil kodus seda, aga see ei kõlvanud mu meelest muuks kui nendeks saiadeks. Hiljem tekkis ka Atleet, mis talle samuti maitses, nii et siis oli meil kodus Atleeti.
Ainus kõva kollane juust, mis minule maitses, oli Pikantne. 
Vannituppa ilmus kunagi 90 algul boiler. (Seni oli kodus ainult külm vesi.) Dušši seal küljes ei olnud. Mis, isegi temperatuuri reguleerida ei saanud. See masin tegi ainult väga kuuma vett. Aga voolik, kummist ja veidi määrdunudbeež nagu boiler isegi, viis vanni ja siis sai teha vannivee külma ja kuumaga segi täitsa paraja ja mõnusa. 
Ei, muidugi ei käinud me iga päev vannis. Pesti ikka kord nädalas, normaalne ju.

Natuke aega edasi oli juba asju saada. Siis ostsin poest kuragaad (kuivatatud aprikoosid) ja arbuusi ja mõtlesin seda arbuusi koju tassides, et küll rasedatel on raske. Siuke koorem kogu aeg küljes ...
Kui mul veel meeles oli aeg, kus söögiga oli probleeme, liha polnud eriti saada, ostsin emale sünnipäevaks lati keeduvorsti. 
Sõime selle ära ja mulle ei tulnud pähe ka, et toit võiks ka halvaks minna, kui seda palju on. Päriselt,  ma ei tulnud selle pealegi. 
Ma ei tundnud maitsest veel tükk aega hiljemgi ära, et salat on halvaks läinud või et see puder ei kõlba enam. Arvasin, et salatil on natuke terav maitse ja puder ei ole eriti hea, aga et toit võib halvaks minna, oli mulle päris tundmata asi kuskil 1996. aastani nt.
Või noh, ma muidugi olin tuttav mädaõunte ja mädanenud kartulitega. Ja et piim läheb müredaks. Aga need olid ometi täiesti iseasjad!

Siis kohe oligi juba kõike saada. Nagu KÕIKE. Olin 15 ja mul ei tulnud pähe ka, et on kuidagi imelik, kui ma poest emale viskit ja endale toidutegemiseks šerrit ostan.
Olime kolinud ema uue mehe juurde, kus mul viimaks ometi oli voli süüa teha ja sukeldusin sellesse uude maailma innuga. Kuna mu esimesed kiirnuudlid olid jätnud mulle kustumatult vägeva mulje, oli mu tavalisim toit perele peenikesed linnupesanuudlid koos hakkliha ja kooritud tomatitega. (Õppisin tomateid kuuma vee abil niks-naks koorima.) Maitsestasin karri ja punase pipraga. Ei tulnud nii head nagu kiirnuudlid mu mälestustes, aga ega see halb toit ka ei olnud. 
Ja eraldi lihatoitudele lisasin pea alati alkoholi. Mu meelest andis see erilise hea maitse. 

Kui ülikooli läksin (1997, täiega üheksakümnendad veel), olid Michi kiirnuudlid mu lemmiktoit - aga need olid kallid. Ühe paki Michide hinna eest sai poolekilose paki tavalisi makarone ja raha jäi veel ülegi. 

Oma esimese imeliku soengu lasin ka endale üheksakümnendate teises pooles lõigata. Siilipea lõuani ulatuva blondeeritud pika tukaga. Lasin selle teha Nooruse salongis, kus juuksuriõpilased lõikasid. Enne käisin kuskil päris juuksuris, kust mind minema saadeti. "Mõelge veel!" 
Mul olid enne pikad pruunid juuksed, juuksuril oli kahju neid maha lõigata. Aga "Nooruses" ütles vene piiga: "No ekstravagantnõi, ja panimaju!" ja sain oma imeliku soengu kätte. 

Olin rahul. 

Kuna postitus aina venib ja mul tuleb aina uusi asju meelde, panen siinkohal punkti. Kui rohkem teada tahate, küsige, meeleldi kirjutan veel ja veel ja veel. 

Literatuurselt

Sain kiita.
Mina kiitsin esmalt kaasa kellegi võõra kommentaarile, kes soovitas mu fb-sõbral muuhulgas lugeda "Viimast ükssarvikut". Sest see on imeline raamat ja tutvustas mind ideega, et kui inimesed ei näe minus seda, mida ma ise, ei ole mitte minu olemuses probleem, vaid nende nägemises. 

Võõra vastukommentaar: 

Triinu Meres, mingi kokkusattumuse tõttu on praegu üks raamatukogust laenutatud raamatutest Janson, Meres "Devolutsioon". Ma loen enda häbiks üsna harva eesti kirjandust ja muidugi seda üllatavam, et autor ise kõnetab :) Mu üks ulmeaustajast sõbranna avastas Sinu raamatud ja soovitab neid.

Olen väga rahul ja kõrvust tõstetud. Sest ma ei oska eriti promo teha, pean lootma, et inimesed ise mu raamatud üles leiavad ja nad ikka leiavad. 
Mis on nii armas!
Sellised hetked võtavad naeratama. Neil ma usun, et olen päris kirjanik. Muidu ikka kahtlen selles - ERITI kui ulmekorüfeed ütlevad järjekordselt, et oli kah. 
Mis siis, et elu on näidanud: just need asjad, mille üle nemad kaebavad, on need, mida pabermeedia kriitikud kiidavad. 
Aga leida õige lugeja üles on NII raske ja et õige lugeja veel arvustaks ka nii, et kõigile näha, veel raskem. Rääkimata sellest, et ta arvustaks peavoolumeedias. 
Aga õiged lugejad on olemas =) Ja talle meeldib "Viimane ükssarvik", ta peab minu inimene olema!

Jäin mõtlema. Küsisin nõu, et kuidas oma raamatuid arvustatud saada. 
Ajakirjanikult.
Vastus ei olnud väga üllatav - saada toimetusestesse, suhtle kultuuritoimetajaga, võib ka soovitada kellelgi, kes on juba hästi kirjutanud, proovida ametlikku väljaandesse lugu teha.
Üllatav see kõik ei olnud, aga ohkama võttis ikka. Pindakäimine ei ole mu tugevate külgede hulgas, aga arvustatud saab tõenäolisemalt, kui pinda käia.
Ilmselt oleks mul vaja kedagi, kes viitsiks seda tasustamatult teha, aga mu tugevate külgede hulgas pole pindakäimist ehk mul hakkab jube isegi mõttest, et ma peaks kedagi (kes mulle veits võõras, sest inimestega, kel pindakäimine loomulikult tuleb, ma väga lähedane ei ole) veenma nii ebameeldivat ja talle kasutut asja tegema. 

Ja ... oot, kas ma peaksin omaenda autorieksemplare saatma ajakirjandusse? 
Agagagaga samas, kui Fantaasia ongi huvitatud ainult ulmelugejast, nemad ju peavoolu ei panusta. Peaksingi ise, kui tahan. 
Jeebus küll. Jube lihtne oli 2018, kui ütlesin, et mina kirjutan, ma ei jaksa muuga tegeleda. Aga pärast seda tuli nii palju kirjanikuenesekindluse kõikumist, et nüüd mõtlen, et peaks. Et kellelgi meeles oleks, et ma ka kirjutan, kui siis jälle 6 aastat raamatut ei tule. Et ma kellelgi hea kirjutajana meeles oleksin.
Aaaaah. 
See õige lugeja on see, keda ma otsin. Aga esmalt ta peab ju kuskilt teada saama, et mina ja minu raamatud üldse olemas oleme. Muidu ta ei mäleta mind, sest polegi midagi mäletada. 

Laiskus või hoopis vabadus?

Poeglaps on folgil.
Mina olen loomadega kolmekesi. 
Suur arvuti on kogu aeg minu päralt, söögitegemisel ei pea kellegagi arvestama ning  miljon väikest nõuet, mida ma ise seda tähele panemata endale esitasin, on lahkunud ning mul on täiesti jaburalt hea olla.

Eile sõin terve karbi kohalikke maasikaid üksinda ära. Ei söönud ainult koledamaid (sest Poeglaps on kõigi värskete puu- ja köögiviljade absoluutse värskuse suhtes väga tundlik, ent mina ei ole), ei söönud aint niipalju, kui märgatavalt tahan. Sõin, sest keegi peab ju need ära sööma ja kohal olen ainult mina.
Ja maasikad. Eesti omad, mis siis, et hooaeg peaaegu läbi. 

Hell yeah!

Olin unustanud, et sedasi saab.
Teed, mis tahad.
Oled, kuidas tahad.
Ei ole sees mingit "kõik peavad rahul ja õnnelikud olema" mootorit, mille undamist isegi enam ei märka. 
Märkan siis, kui vait jääb.
Nii kummaline tunne. 

Samas minu jaoks on see nauding, sest enamasti ei saa. Kui kogu aeg saaks, poleks mõnu. Laiskus kui narkootikum.
Mõndagi on minus vanast ajast muutunud - eelkõige olen lõpetanud enda pideva peksmise ja viletsana nägemise - aga tegelt on enamus sama. 
Olgu, pole enam ka meeletut muret, et lähen paksuks ja siis ei armasta mind enam üldse mitte keegi.
Pisiasjad-pisiasjad.
Aga seegi on sama, et paar päeva lihtsalt liugu lasta on imeline. 
Kogu aeg mitte ainult, et ei saa, vaid ei tahagi. Magusus muutub läiluseks. Iu. 
Tõsi, kord kuus ma küll enam laisk ei ole. Kord aastas tuleb vast ära. 

Samas paljusid asju see totaalne vabadus ja mittetegemine enam ei muuda ka. Unenäod on nagu ikka - vahel mõni lahe, enamasti mingi tavaline jama, laiskuspäevadega pole vaheldumine kuidagi seotud. Inspikas ja mõttejooks tulevad kaasa hoopis ihamaruga mu ihus. Hetkel on antidepressandid kõik maha võtnud, aga noh - ma vähemalt tean nüüd, mis millega seotud on. 
Ja oskan kirjutada ka leekivate tunneteta. 

Muidugi ega ma PÄRIS laisk ka olla saa. Sest mul on koer. Lisaks olen ma tobedalt edev: raamatublogija, kellest ma olen mõelnud, et tema raamatuarvustused on naiivsed ja ta üldse ei jaga matsu, kirjutas mulle, et tahaks arvustuse vastu "Omasid ei jäeta maha" saada ja ma muidugi meelitusin südamepõhjani. Täna käisin talle raamatut posti viimas. 

See on naljakas: kui ma siin kirjutan, et oo, keegi luges, keegi tahab lugeda, oo, te vist ei mõtle, et nii ma tunnengi. Kõlab nagu kerge iroonia vms. Aga tegelt ei ole. Ma nii tunnetangi. Minu kirjanikuenesekindlus on nagu lumi - külmaga kuhjub, aga sulab kohe kui soe. Ehk siis kui meenutatakse ja kinnitatakse ja kiidetakse, mul on tunne, et mhmh, olen kirjanik, mis siis, et vaikne ja kirjandusringkondades kaasa ei löö, see-eest parem kui paljud.
Aga kui vahetut tagasisidet ei ole, ei olegi midagi. Ma ise ka ei usu, et mingi 5 aasta eest ilmunud teos kuidagi mu olemasolu kinnitaks või mu praegust mina toetaks enesedefinitsioonis. 

Ja siis kirjutab raamatublogi pidaja ise mulle - mitte mina talle, ma ei pea suruma ega tähelepanu otsima - ja mul on täielik AWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!
Väga habras on see sisemine enesekindluse värk minul. 
Miks? Mis teistmoodi on kui mõnel teisel? Noh, eks ma ajan ATH ja SRD kaela. 
Siis vähemalt ei ole vaja end parandada proovida, nagu noor(em) mina aastaid ja aastaid tegi. Olen valesti, pean ise püsti seisma, mitte teiste armastust otsima, pean suutma, pean jaksama, pean raha teenima, pean iseseisev olema, pean parem ema olema, pean ilusam naine olema, pean parem sõber olema, pean ... 
Vbla seepärast oligi vaja vahel täiesti laisk olla.
Sest oksele ajas see tunne, et ma pean, pean, pean, pean ... ja ma ei jaksa, pole iial piisavalt hea, pole iial see, keda oleks vaja, ja ma PEAKS end kokku võtma ... ja ei. 
Võtan kogu elu end energiliselt kokku nagu Ottokar Domma ja ei. Iial mitte piisavalt.

Huhh. Nii hirmus minevik. Nii hästi meeles.
Aga kui ka meeles hoida, et mul on teistsugused hormoonid ja ajuehitus ning ma ei toimigi nagu normaalne inimene, on kergem. Ei sunni vähemalt ise ennast kogu aeg läbi nähtamatu põleva rõnga hüppama kaugelt ja kaunilt. 

Ok. Tuli veel üks tõuge laiskuse ja vabaduse teelt kõrvale: ma pean enne poodi minema, kui see kinni pannakse, sest juba teist korda sel suvel on piim, mille kuupäev kaugel tulevikus ja mis kogu aeg külmkapis seisnud, kokku läinud. Maitseb isegi normaalselt, aga konsistents on nii ebameeldiv, et ei saa kohvi peale panna. 
Nii et: nägemiseni!

Superseiklused

Duckduckgo supervõime: Ma vahel leian sellega asju, mida guuglist mitte. Üldiselt tunnistan, et guugel on parem - kui ma otsin konkreetset asja, on suurem võimalus, et õigeid sõnu lisades tulebki otsitav viimaks välja. Mitte alati, aga no 2/3 kordadest annab tulemi. 
Aga pardiotsing annab mulle tulemeid, mida guugel mitte kunagi. Natuke lambikaid, päris kindlasti ei sisalda see tulem sõna "Devolutsioon" ega K nime, kuid ma ei kaeba: jutt "Supervõime", mis tegelt mulle endale meeldis, aga mida mu teada keegi kunagi kusagil ei maininud, on ühe tagasiside saanud. Nii tore!
Pealegi positiivse. 

Muidu käisin ujumas ja mul oli seiklus. 
Täiesti ettekavatsemata, ent nüüd on väga tudisev ja habras olla. Nagu oleksin sitta kanti pingutanud või midagi.
Vette minnes märkasin tegelt, et midagi on teistmoodi. Seal, kus ma varem istusin kuival kivil ja sirutasin jalgu ettevaatlikult põhja poole, oli nüüd juba käelaba jagu vett. 
Vahepeal on vist sadanud, mõtlesin ma. Vool on ka nagu kiirem. Võibolla ujun ainult natuke allavoolu ja siis tagasi riieteni, ei hakka tavalist palju pikemalt ülesvoolu ujumist tegema. 
Ujusin allavoolu ainult 33 tõmmet ja asusin siis tagasi ujuma. Totoro ujus muidugi minuga koos. 
Ja pärgel küll, ma ei saanud tagasi. Ujusin paigal. Aga et ettevõtmine on lootusetu, nägin siis, kui taipasin, et ka koer ujub paigal - või õigemini nihkume me tasakesi veel allavoolu edasi.
Või siis - tagasi. 
Olgu, uus plaan. Ronime lähemal kaldal - selle kaldal vastas, kus mu riided olid - maale, kõnnime mööda rada sealsesse ujumiskohta, mis sobivalt mu riietest ülesvoolu jäi, ja siis ujume üle jõe. 
Hea plaan oli, ainult ma ei arvestanud, kui raske on kaldale saada kohas, mis ei ole päriselt sisse-välja käimiseks mõeldud. 
Totorol ei olnud probleemi, ta on pisem, tugevam ja tal ei ole selliseid vaimseid piiranguid, mis ütleks, et kõhuli ma ju ometi mutta ei heida, peab ikka püsti saama. 
Mul oli ... veidi keeruline. 
Aga viimaks sain välja - ärritatult haukuva koera juurde, kes selgelt ei olnud rahul , et mina niimoodi hädisesin.
Tuiasin paljajalu kivisel rajal ülesvoolu, näljaste sääskede rõõmuks. Jõudsin ujumiskohta, ületasin jõe, kõik läks nagu plaanitud. Et vahepeal oli hakanud sadama, on lihtsalt tavaline Murphy. 
Ja siis otsustas koer veel kakada, kuigi mul olid tema eelmiste kakamiste peale kotid otsa saanud, kohtusime teise koeraga, kelle peale oli vaja ärritatult haukuda, kohtusime selle noore mehega, kellega ma õnneks last ei saanud ja kes mus okserefleksi tekitab, olin telefoni koju unustanud, kuigi pakiautomaadi kood oli mul meeles, poes mul enam üldse aju ei töötanud (ma ostsin SEDA kookospiima?! Mida paganat, ma KUNAGI ei osta seda, ammu kindlaks tehtud, et teised on parema hinna-kvaliteedi suhtega) ning kui viimaks koju jõudsin, tuli veel natuke ekstra pingutada, sest me maja ees on kõnnitee üles kaevatud kogu maja pikkuselt, et uus sillutis ja värgid teha, ning pidin sisse minema ringiga ja tagauksest. 

Mitte ainult mina pole väsinud. Totoro ka. Ainult magab. 

Ütlen siin ka selgelt ära, et mul ilmus uus raamat. "Omasid ei jäeta maha"

Olen selle üle väga uhke ja samas rohkem ärevil, kui nt "Devolutsiooni" osas.
Sest ma TEAN, et "Devolutsioon" on selline raamat, mis võiks inimestele meeldida. Kiire, seikluslik, samas mitte rumal, omajagu verd, veidi seksi, tundeid on, aga mitte ülemäära: selline hea turvaline lugemine.
Aju tagasopis mõtlesin, et see raamat võiks rahvale meeldida, ja senine tagasiside ongi täpselt säärane.
Naistele meeldib rohkem, aga mehed ka ei sülita ta peale. Lihtne ja ladus, keegi pole öelnud, et vedel pask.
(Neile, kes ei tea: "Vedel pask!" on jutu kirjutanud autorile valesti meelde jäänud legendaarne arvustus BAASis. BAAS aga Eesti ulmelugejatele selline koht, kuhu kirjutati oma lugemismuljeid juba ammu enne, kui blogimine populaarseks sai. Tegelikult oli arvustus "Haisev sitt," kui see asja selgemaks teeb.)
"Devolutsioon" on selline raamat, nagu raamat käib.

Aga "Omasid ei jäeta maha" on täiesti teistsugune. 
Seal pole peategelasi. Seal pole isegi  eriti terviklikku lugu - on, aga see lugu, millel on konkreetne algus, EI ole see lugu, mil konkreetne lõpp on. Tunded on, aga armuseiklusi isegi riivamisi imevähe, tuntakse muudes suundades. 

Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahtsin teha kummarduse Steven Eriksonile, kelle raamatuid lugedes sain julgust pedaali põhja vajutatada, mitte tagasi hoida ja "normaalselt" kirjutada. 
Ja see EI ole selline raamat, nagu raamat käib. 
Samas ... samas on just seepärast põnev.
"Omasid ei jäeta maha" ei ole aeglane mõtisklemine, ärge seda kartke, või olmeline tavapärasus. Maailm on fantastiline, tegelased tugevad ning raamat on ikkagi kiire, seikluslik ning isegi mitte eriti mahukas =P

Mulle väga väga meeldiks, kui te seda ostaksite ja loeksite.