teisipäev, 18. juuni 2024

Lühidalt

Huvitav, et ma seda ühendust varem ära ei teinud. 
Mitte nii huvitav, aga võtab ikka ohkama, et ka ükski arst ei teinud. 
Aga jah. Depressiooniga hakkabki mu pea vähemalt neli korda sagedamini ja hullemini valutama. Iga faking TUND ilma valuta on võit. Olgu, nüüd on olnud juba 20 tundi peaaegu ilma valuta, ma juba hakkan mõtlema, et oh, võib elada - aga vahepeal oli päris vastik.

Midagi ei taha teha.
Isu ei ole. 
Mu tähetund on möödas, see oli 2017 ära, rohkem pole midagi loota. 
Magada ei saa. Sest uni ei tule. 
Voodis on küll kõige mõnusam, aga kuidagi ikkagi vale tunne. 
Loen raamatut, kus olen loo juures, mis mulle ei meeldi, aga millegipärast on vaja edasi punnida. 
Ma ei tea, kes sellest võidab, aga kuidagi arvan, et kui läbi loen, saab ka minu looming rohkem tagasisidet. 
Kuigi otsustasin ära, et kui lugu üldse ei meeldi, ma ei kirjuta sellest avalikult midagi. 
Ilmselt loodan, et miski päästab. Kuigi olen samas kindel, et ei päästa, lähebki samamoodi lõpuni välja. 
Mitte et ma seepärast pooleli jätaksin.
Jep, ma olen suur loogik.
Emake maa küll, jälle ähvardavad nad noormeest tema lemmikneiu vägistamisega. Kusjuures tsepeliini pardal, kus pole väga varjatud ja kõrvalisi kohti ning iga appihüüdmine kostaks kellegi kõrvu. 
Maeivõi.
Pea kipub jälle valutama. 

Sain vastiku loo läbi ja järgmine on hea. Jee!

laupäev, 15. juuni 2024

Erinevad vaatenurgad

Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja. 

Samuti: pea valutab. 
Sumatriptaanist hoolimata. 
KAHEST sumatriptaanist hoolimata. 
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata. 

Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)

***

Kraadisin. 37.1. 
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte. 
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku. 
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole. 
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?) 
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea. 
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega. 

Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas. 
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda. 

Veits kibestunud jutt? 
Sitt päev. 
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad. 
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad. 
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P 

teisipäev, 11. juuni 2024

Kõik on hästi v.a. ma ise

Kuidas ma ennast päästsin, lühidalt ja selgelt. 
Müürilehe artikkel nüüd tasuta loetav. 
Ma sain sel teemal ilusa pika kirja jumala võõralt inimeselt, kes sai mu mailiaadressi Jürgen Roostelt, keda ma ei tunne (aga kellega meil tõesti ON mõned ühised tuttavad.)
Olen rahul.

Marca arvustas "Devolutsiooni". Talle meeldis. Jai!
Goodreadsis on ka mõned rahulolevad lugejad juurde ilmunud. 

"Omasid ei jäeta maha" toimetuse ülevaate saatsin ära ja ütlesin Kati Metsaotsale (kes on toimetaja), et ma rohkem ei jaksa kiirustada, kiidan lihtsalt pimesi heaks kõik muudatused, mis ta veel teeb. 

Tagatipuks kaotasin koera ära. Jah, kui ma endamisi  ohkasin, et küllap läks koju, ise poodi kõmpisin ja sealt me kortermaja juurde jõudsin, istuski Totoro ustavalt trepil ja rõõmustas mind nähes hirmsasti. Aga siiski oli ta vahepeal kadunud ja see koormas mu hinge.

Ma ei jaksa püsti seista. Panin suurele presskannule peale väikese pressi ja olin siis tükk aega - mitu minutit - segaduses, et miks kann ja press valesti käituvad, mis värk. Ostsin tänase kuupäevaga kanafileed, aga mõte söögitegemisest ajab öökima. Vbla pärast lõunaund on parem. Siis on ikka veel "täna". 
Kõik on niiiiiiiiiiiii raske, kuigi tegelt on viimaks hästi. Poeglaps lõpetas klassi, Tütarlaps Polütehnikumis multimeedia eriala, koer on kodus, kass on rahul (jaah, ma peaks ta varsti iga-aastasele vaktsineerimisele viima, ussirohu söötsin eelmisel nädalal sisse, aga aega on selle kiire asjaga), K käis külas ja oli nunnu, aga kõik on lissalt niiiiiiiiiiiiiiiii raske. 

***

Kanad tuli IKKAGI veits tuimad. 
Ma olen ühe korra elus saanud niimoodi valmistatud kanafileed, et see oli hinnaalanduseta hea. Need olid tükid, mis paneeritud ja siis õlis praetud. Ma praegu tagusin pudrunuiaga lapikuks, marineerisin ja praadisin õlis. 
Söögiasi, aga mitte nii hea, kui sama asi kintsulihaga tehes oleks. Kusjuures kintsuliha ei oleks isegi lapikuks taguda tarvis. Kanafilee ikka ei olegi täisväärtuslik söögiasi, tundub. Aga sel oli 50% soodushind ja ma alati ostan viimase päeva liha, kui saan, sest see vähendab süümekaid piinafarmide toodangu tarbimisel. 

Võibolla ma järgmisel korral ikkagi teen seda paneerimise-värki. Kunagi omandasin nimetet oskuse ja see pole ÜLDSE raske. Aga kasutasin seda seni peamiselt suvikõrvitsa, kõrvitsa ja kaalika tegemisel. Kaalikas: soolaga maitsestet vees keedetud kaalikaviilud riivsaiast-munast-jälle riivsaiast läbi, õlisele pannile, praadida, kuni pöörad (loodetavasti on nad selleks ajaks ühelt poolt kenad helepruunid), siis praadida teiselt poolt ka, valmis. 
Võib leppida ka ühe kihi riivsaiaga, sel juhul tuleb alustada munast.
Väga maitsev. Üpris odav samuti.
Pole väga ammu teinud, sest esmalt keeta, siis praadida tundub ühe söögikorra jaoks räme töö. Kuigi tegelikult see ei ole raskem, kui esmalt liha vasardada, siis marineerida ja siis praadida.
Ja hea on. Vbla need, kes liha ei taha, aga pole selle kaalikaretseptiga tuttavad, said just idee.

reede, 7. juuni 2024

Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.

kolmapäev, 5. juuni 2024

Midagi

Olen jõudnud faasi, kus ma alailma ei jaksa lusika või kahvliga süüa. Vähegi tahkemat toitu söön taldrikust nagu koer, kasutades keelt, huuli ja kaela. Mõnesid kõvemaid-suuremaid tükke (nt kana või õunaveerandikke selle kana täidisest) võtan käega. 
Kui päris plöga, ok, võtan lusika.
Krt, et see elamine peab nii raske olema ... 

Ma ka ei mäleta, millal viimati olid nii soojad ilmad ja nii soe vesi - ja mina ei lähe ujuma, sest lissalt ei jaksa. Õigemini ujuma minna ja ujuda veel jaksaks, aga siis ei jaksaks enam mitte midagi muud ja ma niigi teen toimetamisele lisaks nii vähe kui võimalik. Nõud kuhjuvad kraanikausis ja aknad on tolmused. Raamatud on teist aastat järjest lugemata, loen Carrie Fisheri (jep, see tüüp, kes printsess Leiat mängis) teost "the best awful", mis on päris hea, aga olen seda lugenud alates märtsi lõpust umbes, ja ma ei suuda, ma ei jaksa, appi. 

Vahepeal läksime K-ga korralikult tülli. Olime tülis ikka mitu päeva järjest, aga leppisime viimaks jälle. Sest me oleme täiskasvanud arukad inimesed. 
Vahel harva.
See väsitas samuti hullult. Pärast on mul olnud täielik jõuetus ka liinil "olla tark ja hea". Ma ei jaksa. MINU vastu võiks olla hea, nunnutada ja kiita! Miks mina pean aina tugev olema ja ratsionaliseerima, et igaühel on õigus tema arvamusele, asjad võtavad aega, ma vaikin väärikalt ja ootan?
Vedas, et Kallase arvustus ilmus ära, kui mul veel natuke jõudu oli tema kohta mitte halvasti öelda. 

Täna lähen randmeortoosi ostma. 
Kui mäletate, siis mu käsi on haige. Täpsemalt on mul karpaaltunneli sündroom. 

Ma vajan siukse kirjaga särki, ainult naiste oma. Kõige parem, tank-top või midagi pikkade varrukatega. Kaelus on ka tähtis - see meestesärkidele tüüpiline väike ümar kaelus on halvim kõikidest. See on ka meeste ilu osas halvim. Miks sellise kaelusega asju üldse tehakse?

Eile ma tegelt sulatasin külmkappi.
Nii palju siis sellest, et mitte midagi ei tee.
Olen seda tööd umbes 2 aastat edasi lükanud, sest ma ei jaksa kõiki sööke külmkapist välja võtta ja siis jälle tagasi laduda. Sedasorti tööd, kus phmt midagi erilist ei toimugi, lihtsalt "on puhtam kui enne" või "on vähem jääd kui enne" on mu jaoks väga raskesti talutavad. Väldin, kuni saan. Ok, vältisin - nüüd ma võtan tolmuimejaga ja pesen nõusid üsna varmalt. 
Ainult just praegusel hetkel karpaaltunneli sündroomiga on nõudepesu ebanormaalselt piinarikas. 

Külmkapp oli: "No ... ta töötab ju ikka. Ma kunagi tegelen selle jääga ka, aga mitte praegu."
Ent K tutvustas mind täiesti revolutsioonilise ideega, et ma võin külmkapi tavaosas jätta kõik nagu on, võtta külmuka saba seinast, teha tühjaks ainult sügavkülma ja jätta sügavkülma ukse avatuks. "Ja kui natuke on sulanud, kangutada jää noaga lahti ja visata kraanikaussi!" lõpetasin ma juba ise. "Ja siis külmukas seina tagasi ja mitte-sügavkülm ei märkagi õieti, et midagi muutus."
Seda plaani järgides sain eile oma sügavkülma jäävabaks. Mul ei ole seal mingeid suuri varusid kunagi, jäätis, jääkuubikud ja vbla pakk pelmeene või külmutatud köögivilju, ja selle kõik sain ära söödud, et sügavkülm tühjaks saaks. 
Lahe. 
Lisaks olen sel aastal kandnud 6 kleiti, ostnud vahvliküpsetaja ja teinud (palju kordi) vahvleid, mul ilmus raamat trükist, mul on prillid ja larpil olen ka käinud. 
Huvitav, inimesed unustavat ära, mis nad uuel aastal teha on lubanud? Ma ei tea, mina küll ei unusta. 
Kuigi ma unustasin panna uusaastalubaduste kilda ka selle, et sulatan külmkapi ära. =)
Igatahes on see nüüd tehtud. 

Miks Poeglaps nõusid ei pese? Sest tal on suve-eelne kooliponnistus ikka veel. Ta on ka täiesti läbi.

Ei, seda ma KA pole ära unustanud, et olen teile sünnipäevapildid võlgu. Alailma mõtlen sellest. Lissalt ma ei jaksa korraldada. Mul on nii palju teisi asju. 
Ja see krdi raamat läheb ju minu käest toimetaja kätte ja siis tuleb JÄLLE tagasi, ja ma olen juba puruks ju!

Maei.
Lähen ortoosi ostma koos koeraga, kes vaja õue viia.
Sest teatavasti tunnustan ma elus ainult tegevusi, mis VÄHEMALT kaht eesmärki korraga täidavad. 

pühapäev, 2. juuni 2024

ED ehk RSD

Eelmise postituse jätk. 
Ehk olen oma sotsiaalsest alaarengust pasundanud (eriti liialdamata) juba umbes tuhandes postituses, ent ikka veel leidub suuri murrangulisi teemasid, mil pole sõnagi õhanud, sest arvasin, et kõik on ju sellised ja mida ma kõigile teada asju lahti räägin. Mõttetu.
Või siis mitte.  
Mingil ajal viimastel aastatel sain aru, et Rejection Sensitive Dysphoria on olemas ja ilmselt minul ka, ent ausalt: millegipärast ei teinud ma ära tehte teist poolt ehk ei saanud aru, et kohutav valu ei olegi normaalne reaktsioon halvastiütlemisele, vales kohas vaikimsele või millele iganes, mida ma tõlgendan negatiivse reaktsioonina, kui olen positiivset oodanud. See sisemine suremine ja absoluutne meeleheide ei olegi normaalsus. Äkki TÕESTI inimesed ei saa aru, mida nad mulle teevad, sest nemad ise ei tunne nii?!

Sest noooh ... empaatiavõime paistab ka neil teistel olevat vähemalt - VÄHEMALT - sama lombakas kui minul.

Mida mina teen - ja miks ma arva(si)n, et olen sitaks empaatiline, kusjuures tegelt arvan ikka, lihtsalt enam mitte, et absoluutselt empaatiline kõiges. 
Ma olen väga ettevaatlik sõnastades ja eriti veel mingeid teateid kellelegi konkreetsele välja andes. Sest ma eeldan, et nemad tunnevad end sama kohutavalt kui mina, kui midagi halvasti öeldakse, ja ma ei taha ju valu teha. Ma sõnastan nii hellalt, nii arvestavalt, kui suudan, et edastada infot, ent mitte haiget teha. 
Halvasti ja otse jõhkralt ütlen ainult neile, kes on ilmutanud, et nad ei reageeri leebele, või hakkavad vastu õiendama, et ma mõtlen ja tunnen valesti.
Ehk siis kui õrn inimestest hea eeldamine ja lootus, et kui ma ütlen, kuidas minuga käituda, inimesed ka hoolivad mu soovidest, ei kanna vilja, mu samm üks on öelda väga otse (paar korda), samm kaks minna jõhkraks (samuti mõned korrad)  ja samm kolm, kui ta ikka oma käitumist ei muuda, on hakata inimest ignoreerima. Siin võrgupäevikus kustutan selliste kommentaarid ilma neid lugemata, mujal vaatan nende isikute kommentaaridest lihtsalt mööda. 
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Viimane lause on siin seepärast, et vana mina arvaks, et räägitakse minust ja ma olen paha ja oh, kus ma jään. Ja inimestele, kes tunnevad-mõtlevad nagu vana mina,  ei taha ma ju ometi valu teha lihtsalt seepärast, et ei mõtle oma sõnade haigettegemisvõimele.
Kui ma teid ei kustuta, on järelikult korras.

Ega ma ikka päris terve ja rahulik ei ole ses asjas, ikka veel võin VÄGA haiget saada, ent vähemalt ma ise ei halvusta end enam ega võta iga väikest vihjet või vaikimist südamesse.
Mu endast enda sees mõtlemine Enne Rongi, kui ma veel inimestele meeldisin, oli end halvustav. Kogu aeg. Igas asjas. Pidevalt. Ma tean, et olen keskmisest halvem igal rindel, aga ma vähemalt proovin paremini, saate ju aru, eks? Ma vähemalt tahan head! Ärge vigaseks lööge!
Ja PR, kui ma õppisin, lugesin juurde ja üritasin sedasi enam mitte teha, olin "ülbeks läinud" ja "ei mõtle üldse teistele" ja "nii isekas!" 
Krt ... mis inimeste, kes mulle seda ütlesid, peades toimus?!
See selleks.

Kui keegi viitsis seda artiklit lugeda, mida linkisin (ei ole mingi Eriti Hea, lihtsalt üsna põhjalik, ent nt emotsiooni lühiajalisus minu puhul küll paika ei pea), siis seal on ka lõik, mis räägib, et ilmselt on probleem keemiline, mitte käitumuslik, sest muidu seda ei saaks ju ravimiga lahendada. Mujalt olen lugenud, et asi võib olla eesaju töös, mis ATH puhul on veidi teistsugune kui neurotüüpsetel. Ehk siis "ära võta südamesse" EI ole hea soovitus. Sama, mis: "No aga tõsta seda asja kahe käega!"
Krt, mul EI OLE teist kätt ju! Mul ongi ainult see üks! 

Seesama RSD on ka vastutav selle eest, et jälestan "ei" ütlemist ja olen olnud nõus ka vägistamisega - vastumeelse seksiga, ütleksid need, kes arvavad, et kui ma vastu ei hakka, polnud vägistamist. Sest ma ei taha seda ahastusetunnet, mis mul tuleb, kui ma midagi palun ja mulle "ei" öeldakse, teistele. Ei taha täiesti mitteteadvustatud tasemel. Kui ma mõtlema hakanuks, oleksin ilmselt leidnud, et mees, kes ei kuula, kui talle 20 korda "EI" öeldakse, ei vaja ega vääri mu hellust.
Aga ei mõelnud. Lähtusin lihtsalt tundest, et kui tema väga tahab, ma siis rohkem ei keela ka talle, olgu, kannatan välja.
Ja findi findi fint - ma teen (jätkuvalt) teistele "ei" ütlemise hästi kergeks, et neil ei oleks halb mulle "ei" öelda. Kogu aeg, kui kelleltki midagi palun, tuleb see vormis: "Ma saan aru, see ja see asjaolu, on täiesti ok, kui sa ei taha ..." jne. 
Sama asja teine pool. 
Väldime võimalust, et ta ütleb valu vältimiseks jaa, kuigi tegelikult ei taha mu soovi täita. 

Kuna minul on väga halb olla teiste mind halvustava - tegelt ei pea isegi halvustama, vanasti piisas nt vältimisest - käitumise reaktsioonina, ma ei soovi seda kellelegi teisele teha.
Ja siis tulevad inimesed, kes on mulle NII haiget teinud, käituvad, nagu kõik peaks ok olema, ja ütlevad, et neil on empaatiaga korras, mul endal on halvasti. 

...

Inimesed ...

Aga jah. Kui ise ei saa eriti haiget, kui sulle halvasti öeldakse - ja vähemalt Rents on ikka korduvalt väljendanud, kuidas tal on suht pohh, mida kommentaatorid lamisevad - vbla ütledki teistele ja ei märka ka, et valu teed.
Pole nii üldse oluline. 


laupäev, 1. juuni 2024

Täiega imelik

Jüri Kallas arvas. 
Muide, seda on minuga päris mitu korda juhtunud, et teada-tuntud ulmefanatid ütlevad, et no kõik oli nagu korras, aga kaasa nad ei elanud, emotsionaalselt lugu ei köitnud. Mis on minu jaoks sellevõrra arusaamatu, et minu jaoks on põhiline tegelaste peas ja kehas tunduv, nende mõtted ja tunded, ja mis mõttes suured raamatulugejad ei leia, millele kaasa elada? Kas nad siis pole vähemalt raamatutest ära õppinud, mismoodi tuntakse ja mõeldakse?
Aga no - ilmselt meie mootorid on liiga erinevad. 
Ehk need tunded, millest mina kirjutan ja aru saan, neile ei lähe, ja mulle jälle on surmigavad mingid kättemaksufantaasiad "omg, nad tapsid mu isa-tütre-kallima" või teemad "omg, tahan saada palju raha ja võimu". Või veel hullem, päästame nüüd kogu maailma ära.
Vbla olen liiga karm. 
Ehk ma lihtsalt ei saa aru. 
Aga tegelt on Kallaselt kolm viiepallisüsteemis hea hinne, sest nagu ta isegi tekstis mainib, ta ei armasta mind kirjanikuna ikka ÜLDSE.
Me oleme ka inimestena mitmel korral väga teravalt raksu läinud, kuigi enamasti on indikaatoriks old ta naine. S.t. naine karjatab millegi minu öeldu/tehtu peale ja Jürka toetab teda lojaalselt. Või mina ärritun millegi peale, mida naine tegi/ütles ja Jürka toetab naist lojaalselt. 
Mingil hetkel - mitu aastat tagasi - tuli järjest inimesi mulle ütlema, et kuigi Kallased mind "Postimehe" kommentaariumis sõimavad ja väidavad, et ulmefännid mind ei salli, mina olen neile ikka meeldiv inimene.
Ühelausega: meil on ajalugu =)
Nii et niigi hästi. 

Lõdvalt selle minu kirjutatuga emotsionaalse mittesamastumisega seotuna tuli meelde, kuidas alles eile küsisin K-lt meeleheites, et kui tema (nagu sitaks palju teisi neuroerilisigi) sai juba lapsena aru, et ta on imelik ja teistsugune, miks mina ei saanud? Miks mina arvasin kuni rongini ja natuke edasigi, et kõik on nagu mina - aint natuke kiiremad, kohanemisvõimelisemad ning tavaasjades nutikamad? 
"No võibolla sa oledki normaalsem?"
Ma isegi ei vaielnud. 
Ta peab ju nägema, KUI ebanormaalne ma olen?!
K täpsustas: "Või no näid normaalsem. Võibolla keegi ei öelnud sulle, et sinuga midagi valesti on."

Vat see lõi mu küll tummaks. 
Sest - sest nii vist oligi. Keegi ei öelnud mulle, et ma olen teistmoodi, imelik, valesti, ja siis ma ei teadnudki.
Jah, mulle on elus õpetatud igasuguseid normaalsusi. Teised üheksased näitasid, kuidas "õigesti" diskol tantsida ja kunagine pinginaaber mängis mulle muusikat ette ja küsis: "Kes esineb?" Aga mina võtsin seda - ja ma siiralt arvasin, et ka nemad mõtlesid seda - kui järeleaitamistundi ja mõnel juhul nõmedat järeleaitamistundi. 
Ma ei tahtnud tantsida nii igavalt, nagu nemad õpetasid. 

Keegi ei öelnud, et ma olen imelik, hälvik, teistsugune, ja ma pidin selle ise hiljem välja raalima, mis polnud ÜLDSE lihtne. 
Olin absoluutselt veendunud, et kõik on laias laastus nagu mina, näevad pealiskihi taha vähemalt kolm tasandit ja lihtsalt teesklevad, et pealmine on mingi pärisasi. Mulle siiralt ei tulnud muu pähegi. Ahah, kombeks on teeselda, et see pealmine kiht on mingi asi, aga tegelikult teavad ju kõik, et ka järgmine kiht ei ole veel päris asi, kuskil kolmanda-neljanda paiku hakatakse süüvimist lõpetama alles. 
Ma teesklen siis ka, sest nii ilmselt käib. 
Ja lasingi sedasi tuimalt rongini välja. Sest noh - kõik teesklevad, aga kõik ju näevad ka teeskluste taha, loogiline. 
Kõik on nagu mina.

Pärast olen vahel otsustanud, et mõttetus, olen otsekohene, mida me teeskleme, ja selle eest jubedalt kaela saanud. Ent ma ei tulnud ka koerakakadraama või mulle lapsekeelamise teemadel üldse selle peale, et et inimesed päriselt arvavadki, et pealiskiht on päris asi. Ma arvasin, et mulle pannakse kohutavalt pahaks teesklemise lõpetamist, mitte et inimesed tõepoolest arvavad, et kui mu lapsel pole isa või mul endal eriti suurt kuuteenistust ette näidata, laps õnnelik olla ei saa. 
Siiamaani vangutan šokeeritult pead Tilda üle, kes leidis, et kui ma panen koerakakat võõrasse prügikasti, olen phmt samal pulgal inimestega, kes ta ema kasvuhoone segi peksid. 
Püha issand ja emake maa. Niimoodi inimesed mõtlevadki ...?

Ma ei teadnud lapsena, et olen imelik, sest jah, ma paistsingi liiga normaalne selleks, et mulle öeldaks, et olen imelik. 
Nüüd mõtlen, kas see on hea või halb asi. 
Sest kuigi mind tegelikult ei kiusatud ega alandatud, minu emotsionaalne tunne enamiku klassivendade ja -õdede osas oli ikkagi: "Ma ei taha nendega kokku puutuda!" 
Võibolla oleksid mälestused hullemad, kui ma aktiivselt väljatõugatu olnuksin? 
Aga kui ma teadnuksin juba varem, et olen imelik, oi, kui paljudest ahastustest see mind hoidnud oleks!

Pean selle üle mõtlema. 
Ilmselt ühest vastust ei saagi olla. 

kolmapäev, 29. mai 2024

Ablablabla ehk lamisemised raamatutest ja muust

Haa,  Epp Petrone arvustus "Devolutsioonile" on avalikus meedias ka näha - mis siis, et see on Postimees, mida ma tegelt ei loe. Aga ikkagi. 
See on täiesti hea seiklusjutt, lugege ometi =) 

Eile sain ka oma järgmise raamatu kaanekujundust näha. 
Ma muidugi ei jaga seda. Esiteks on pilt veel viimistlemata, poleks kunstniku suhtes aus, ja teiseks on praegu "Devolutsiooni" aeg. "Omasid ei jäeta maha" tuleb nagunii kohe peale, pole vaja tal veel esile tükkida. 
Aga K-le näitasin. 

Tema: Muidu on täiega ilus, aga kotka anatoomia pole päris käpas
Mina: See pole kotkas, see on greif. 
Tema: Kes on pooleldi kotkas. Selle kotka õlavars on natuke liiga lühike ja sp tekib olukord, kus ta küünitab küll, aga lõvijalad jäävad ikka ette. Ei aita kaasa, et kaslastel ongi tagajalad pikemad, et paremini hüpata.
Mina: =D Ma kujutan kohe ette greifi sisekõnet: "Krt, miks ma pean niimoodi pingutama! Kogu aeg! Elu ei peaks nii raske olema!" 
... paus, räägime teisi asju.
Mina, mitu tundi hiljem: Ma ikka mõtlen sellele greifile ja kuidas "krt, miks peab elu nii raske olema". Nüüdsest on ta mulle "miks-peab-elu-nii-raske-olema-greif".

(Et mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis veel.
K: Aga jopp antonius, ainuüksi selle tausta maalimine on ju ropp töö... Okei, päris taust taust on selline ektoplasma, aga kuused ja inimesed seal lagendikul on pagana detailsed. Ja maastik.
Mina: Kui ma suurendan - suurendasin praegu - ma näen, et De Jure näebki välja nagu tüüp, kelle kohta ma ütsin, et välimuse prototüüp =O Muidu oli mingi suvaline kogu ja nägu nii väike, et midagi pole näha.
K: Ma ju ei tea, kes oli prototüüp.
Mina: De Jure näeb välja umbes nagu tema - veits kõhnem vbla aint, ma tuginesin vanematele piltidele. 
K: Tõsi, hõbehabe ja puha. Hmm... Ma peaks ka vist ennast nii lühikeseks ajama. Et habe ja juuksed ühepikkused.

Sealt läks jutt mujale.)

Muidu: olen ülemeeleliselt väsinud. Nii väsinud, et ei saa magada. Nii väsinud, et kuumadest ilmadest hoolimata ei jaksa ujuma minna. Nii väsinud, et ainult viha või toores dopamiin, mida annab positiivne mõistev tähelepanu, tekitavad veidigi elus olemise tunde. 

Poeglaps otsustas "cuttima" hakata. 
Tõlge neile, kes ei tea: jõusaalifännidest meestel (naiste kohta pole kuulnud) on "bulkimisperioodid", mil peaks palju sööma ja musklid suureks ajama, ja siis "cuttimisperioodid", mil rasv tuleks maha võtta ja siis jäävad näha suured selged lihased. 
Peale ligi kaht aastat teoreetilist bulkimist, mille jooksul ta umbes 10 kilo juurde korjas lõpuks, ent tüsedaks jõmmiks muidugi ei läinudki, tundus Poeglapsele, et ah, fakit, sel suvel cutib. Seda enam, et viimasel aastal ta ei ole eriti juurde võtnud, vahepeal haige ja ei saanud ikka ja jälle paar nädalat trenni (ma olen veendunud, et need on neuroerilisuse haigused, lihtsalt vaim väsib nii ära, et keha ei pea vastu) ja no - millal siis veel kui mitte suvel. Suvel on ilmad soojad, isu pisem, marjad värsked ning kooli ka pole, mis kogu jaksu tubli olla ära võtab.

Selle otsuse tulemusel hakkas ta sööma nagu anekdoodibeibe. Esimesel päeval  hommikusöögiks kreeka jogurt ja mustikad. Lõunaks sushi. Ja siis  veits jäätist maasikatega. Ja siis veel veits maasikaid: "Ma tean küll, et need peaks homseks hoidma, aga mul on midagi head vaja!"
Edasi läks aint hullemaks. Eile sõi ta 400 g mustikaid, 1 pika kurgi ja kaks juusturulli. 
Ooh, õnneks selgus, et umbes 300g PikNiku juustupulki ka. (Need on phmt mozzarella.) Ehk ikka veel väga vähe, aga mitte niiiiii vähe. 
Mina: Kuule, enda näljutamine EI ole sulle ega su kehakaalule kuidagi hea.
Tema: Ma tean! Ega ma loll ei ole! Aga ma ei näljutagi ju.

Misiganes, misiganes ... kõik krdi ämbrid tuleb ka ise lastel läbi käia, vanemate vigadest ei õpita.
Kuidas see oligi: "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada."
Jep, täpselt. Kuni vihma ei saja, on jah, hea soe. Kui vihma sadama hakkab, on persses. 

reede, 24. mai 2024

Hetke parim mina

Ma
olen
nii
väsinud.

Ja mu ranne on pekkis - kahtlustan karpaaltunnelisündroomi - nii imelikul põhjusel, et mul (MUL!) on kõhklusi, kas seda avaldada.
Ja mu jalad on ära hõõrutud - jälle. 
Ja ma ei jaksa midagi teha.
Ja ma ei jaksa midagi mõelda. 
K tuli külla, jäi minust õue sigaretti lõpetama ja 20 min hiljem pole ikka veel sisse tulnud. Olen juba VÄGA sügavalt segaduses, mis pagan teda kinni peab, ent ühtegi mõtet, miks nii on, pähe ei tule.

Pool tundi ... krt, ma lähen vaatama. 

***

Ta käis rehve vahetamas. Ma arvasin, et ta tuli meile peale rehvivahetust, aga ta tuli toitu ära tooma, kempsus käima ja suitsu tegema, siis läks rehve vahetama ja seejärel tuli taas tagasi. Kena pärastlõuna ja õhtu, välja arvatud, et ma olen nii krdi väsinud, ei kontrolli ennast eriti ja me läksime raksu.
Seekord siiski üsna sõbralikult.
Ehk K-le tegelt ei meeldi, kui tema peale karjutakse. Mulle jälle ei meeldi, kui mulle vastu vaieldakse ja siis kinnitatakse, et ega ma ei vaidle ju, ma lihtsalt ratsionaliseerin. Mispeale mina hakkasin karjuma ja K läks pingesse ja hakkas eriti intensiivselt seletama, kuidas ta tegelt ei vaidle ja ma peaksin käituma nagu normaalne inimene.
Aga vajusime sama hooga jälle rahulikuks, mina enam ei karjunud ja tema ei ratsionaliseerinud =) Sest tegelt me ikka hindame üksteist. Või täpsem olles: ta ütles midagi, kust ma lugesin välja, et ta tegelt ei taha, et mul halb oleks, ta lihtsalt ei oska paremini, sulasin pehmeks, käitusin leebemalt, mispeale tema läks ka kohe leebeks.
Järgnes teineteisemõist ja õnn õuel.  

See-eest hakkas mul teile kirjutamise vahele jäänud 6 tunni jooksul ka teine ranne valutama. Täpselt samamoodi vasem, kui parem algusess: kõik on kombes ja korraga mingi liigutus, mingi natuke ebatavaline kalle, ja nii valus, et karjun (vaikselt, aga siiski).
Parem alustas umbes kuu aja eest. 
Oh. Jah. 
Üsna kindel, et mu üleüldise kurnatuse tagajärg on, et kehas hakkavad mingid kohad järele andma. Sest vasemal käel pole küll mingit asja haigeks jääda. Vbla on mu usk, et parema randme valu ja sõrmede suremise põhjus on see imelik põhjus, täiega ekslik. 
Võiks teha karpaaltunneli sündroomi puhul soovitatavaid harjutusi, kuid ma olen NII KURADI VÄSINUD, et mõte veel millekski kohustatud olla ajab iiveldama. Võibolla mõne päeva pärast suudan end sundida - aga esialgne plaan on kannatada arstiajani, pohh proaktiivsed iseravivõtted. Määrin spordisalvi peale, seon elastiksidemega kinni ja lepin sellega, et Osasid Asju Ei Saa Teha. 
Sest ma ei jaksa praegu tubli olla. 

Nii
väsinud.

Tegelt vbla nii väsinud, et kirjutan postituse homme lõpuni. 
Aga vbla avaldan ikka kohe ära. 
Põhjus, miks ma üldse kirjutama hakkasin, on, et tahtsin linki panna.Siit näeb, kui keegi tahab vaadata, kuidas ma ekspressiivselt nägu väänan ja intervjueeritud olen.

On päris naljakas, kuidas ma olen mitteverbaalse käitumise nii hästi ära õppinud, et väljendan end nagu multikategelane: hästi intensiivselt iga emotsiooni rõhutades. Peamiselt naljakas just seepärast, et ma enam isegi ei mõtle, et nii, nüüd katan suu mõlema käega kinni ja ajan silmad punni,et nad ikka näeksid mu jahmatust. See tuleb üsna naturaalselt, väga väikese sisemise tõukega - aga OLI aeg, kui ma teadlikult õppisin ennast sedasi väljendama, et inimesed aru saaksid. Nüüd vaatasin seda videot ja muigasin omaette. 
Noojah, võib peaaegu mõista inimesi, kes midagi ei tea, aga arvavad kohtumisel jäänud muljete põhjal, et olen ekstravertne seltskonnainimene. 
See-eest käte mudimine ehk vaikne stimmimine ei olnud teadlik. See tuli küll kogemata. 

Kujuta nüüd ette mingit lõpetust. Mina ei jaksa lõpetada, mul ei tule midagi pähe.

teisipäev, 21. mai 2024

Kui midagi ei ole öelda, aga tahaks ikka midagi öelda ju

Mõningase katsetamise järel olen otsustanud, et see on suht parim tainas õhukestele vahvlitele. 
(Mida ma tegin, raamatuhonorari kätte saanud: maksin ära korteriarve, saatsin vaesele sõbrale umbes kümnendiku endale laekunud rahast kingituseks ja muidugi ostsin vahvlimasina.)

100 g võid
200 g kohupiima
2 muna
umbes 60 g suhkrut
umbes 200g nisujahu
umbes 100g kartulitärklist
umbes 250 ml vett
näputäis soola
pool pakki vaniljesuhkrut

Umbes, sest ega ma tegelt kaalunud, tunde järgi panin. 
Sulata või. Sega kohupiima, suhkrute ja soolaga. Lisa kaks muna. Sega. Lisa jahu ja tärklis. Sega (tulemus peaks olemas siuke pehme peaaegu poolvedel tainas). Lisa vesi. Sega. Lase vähemalt 30 min seista. Tee vahvleid. 
Kohupiim annab imelise maitse, tärklise tõttu tulevad muredamad-krõbedamad. 
Piima võib ka vee asemel panna, ent ma ei märganud, et see midagigi kuidagigi paremaks teeks, lihtsalt kallim tuleb. 
!5 min on seismiseks liiga vähe. 

Muidu: olen arulagedalt väsinud, tahan surra (aga mitte selle nimel midagi TEHA, võeh), mängin civi ja Poeglaps on jubeda aastalõpu-ponnistuse küüsis kooliga ning sureb täpselt samamoodi. Selle vahega, et kui minu suremine on pikaajalise ponnistamise tulem, olen juba tükk aega nõudnud endalt rohkem, kui anda on, siis tema teeb just praegu kaugelt rohkem, kui energiavarud lubaksid, ning sureb selle kätte. 
Tunnen talle väga kaasa.

Samas sain hormoonid käima netis (fb-s) Gaza üle vaieldes ja pealegi ma vähemalt hetkel juhin. 
Inimestel internetis ei ole õigus? Jaaah, nõme põhjus erutuda, aga ma hakkasin vaidlema inimese lehel, kes mulle phmt meeldib (=ma pean teda mõtlemisvõimeliseks), tema poolel tuli teisi kaasa vaidlema, aga ma vaidlesin edasi, sest see vaatekoht võiks ikka ka avalik olla ja ülekaalu ees ma ju ometi ei tagane. Siis tuli minu poole ka inimesi ja vastaspoole põhiseletaja esitas järjest valesid fakte, mida mul oli suur rõõm kummutada. 
Nüüd mul on hea olla. 
Viha mõnus. 
(3 tundi hiljem näen, et see põhiseletaja on mu ära blokkinud. Mis on minu enda käitumine, kui ma kedagi oma maailma ei taha, aga antud juhul teeb mu ikka narrilt rõõmsaks. Ma võitsin, jee =P)

Artikkel "Tõlkja häälde" on täpselt 9 999 tähemärgi peal ja 20 000 ei paista kuskilt. 
Ma vist pole siin üldse kurtnud selle üle, et mul ei ole midagi ulme tõlkimise kohta öelda, aga sel hetkel, kui küsiti, mõtlesin: "Kui nad tahaks kedagi, kes ON tõlkija, nad oleks temalt küsinud. Ja noh - kas keskmine meesulmik, kes kirjutamisega elatist teenib, ütleks, et ei, ma pole spets? Tema oleks omast arust kindlasti piisavalt spets. Nii et teen ära!" 
Olin nõus ja rõõmus pealegi, et kellegi arust oleks huvitav teada, mida ma kirjutan. 
Nüüd olen hädas nagu lits lapsega. Mitte midagi rohkemat pole öelda, kui juba kirjas. Ma ei ole uuemat tõlkeulmet isegi lugenud eriti. Enamik probleeme, mida ma näen, ei ole tõlkimises, vaid "Kirjutage paremaid raamatuid, krt!" 
Aeh. 
Aga no - 10 päeva on veel aega. Mõni ideepojuke võiks tulla. 

Selles olen natuke pettunud, et mu artiklit "Müürilehes" keegi ei loe. Tähendab, arusaadav, tasuta ei saa mitte ridagi ja neid, kes "Müürilehele" raha maksavad, ma vist eriti ei tunne. Aga ma panin sinna ikka pool hinge ja elasin nii vägevalt vana viha välja, ja nüüd keegi ei loe, pfff. 

laupäev, 18. mai 2024

Kirjanikutamas

Ma olen loobunud lootmast, et saabub aeg, mil ma saan suureks ja hakkan selles või teises asjas teistsuguseks. 
Seda selgelt ei juhtu. 
Ma jään alati südamesse võtma inimeste, kes mulle isegi üldse ei meeldi, seisukohti, kui mina mingil täiesti arusaamatul põhjusel neile meeldin.
Kummaline sisemine loogika. 
Mitte meeldida inimestele, kes mulle vastikud on, on imeline. See on parem tunne kui meeldiva inimese kompliment. "Talle ei meeldi, mida ma teen? Järelikult teen midagi õigesti!"
Meeldivale inimesele meeldida on tore. Meie, ühtekad, jee. 
Meeldivale inimesele mitte meeldida on ebameeldiv (kuigi asja parandab, kui ta mind mõistab). Lausa valus vahel.
Aga ebameeldivale inimesele meeldida on väga ebameeldiv. Vastik. Kusjuures seda tuleb mu elus üsna palju ette, sest kui inimene on mulle ürgtasemel vastik, ma ei pea teda eriti inimesekski, ma ei vaidle temaga, ma ei seleta talle midagi, ma lasen tal arvata, nagu ta arvab. Vaikin, naeratan, noogutan - ja kui inimene on piisavalt nürimeelne, nagu sedasorti inimesed sageli on, nad arvavad, et kuna ma nendega ei vaidle, nad meeldivad mulle. Et meie vahel valitseb vastastikkune sümpaatia - kuigi minu ainus eesmärk nendega seoses on mitte suhelda, püsida äärmiselt pealiskaudsel pinnal ja vbla teha natuke rõõmu. 
Sest noh. Maailmasse rõõmu tuua on mu arust maailma parandamine ürgtasemel ja kui ma püsin tõe juures - ma püsin tõe juures - võin ju talle hästi öelda millegi kohta, mille kohta on hästi öelda. 
Ja tema saab signaali: "See inimene on tore."

Nojah. Aga mina olen maailmapõhja hädas, kui mõni selline mulle-vastik-süpaatiatundja väljendab asju, mis näitavad, kuidas nad minust-minuga seotust ÜLDSE aru ei saa. "Miks kõik su tegelased nii korralikud on?" "Ilusatele naistele (s.t. mulle) tehakse ikka välja, sa peaksid harjunud olema." "No sina küll mingi feminist ei ole." 
Nagu ... mida te näete? Kuidas niimooodi näha üldse VÕIMALIK on?! 
Ses osas on "Viimane ükssarvik" ikka väga väga VÄGA abiks olnud. "Et nemad näevad hobust, EI tähenda, et mina ükssarvik poleks. Asi on neis, mitte minus. Pffft."

Ehk siis tegelikult käisin ennast näitamas. Ulmeüritus, kui mina olen keskpunkt, jee, väga lahe. 
Kusjuures OLIGI lahe üritus. 
Mulle meeldib esineda. 
Kunagi seletasin selle endale ära nii, et mul on nagunii tunne, et ma esinen kogu aeg, autist jne, päris esinemisel saan vähemalt feimi, inimesed hindavad mu ponnistust. Aga samas vbla see on lihtsalt ATH - oo, uus kogemus, tähelepanu, dopamiin, LAHE, + autism -  ma väsin kohutavalt ära. 
Kohutavalt.
Küsitlejad olid mulle sümpaatsed ning rahvast oli tervelt 16 inimest (ei, ma ei iroonitse, Kalmsten enne algust ütles, et kui 15 tuleb, ta on väga rahul). Täielik võit. 
Lissalt väsisin väga ära ja siis olen eriti haavatav. Ning kohal olid mõned inimesed, keda ma toorelt jälestan, kuid kes samas minusse sõbralikult suhtuvad ja maivõimaivõimaivõi. 
MAIVÕI.

Ehk siis selle asemel, et elevalt jagada kõike, mis hästi läks, ma aint halisen, et miks inimesed inimesed on. 
Ma väsisin niiiiiiiiiiiiii ära ... Aga siin on mõne pildid vähemalt. 

Seda K pilti ma jagan igal pool,
sest "mida kuradit?!" on nii selge

See on Sirgi pilt.
Avaldan, sest minu oivaline isik on siin
suuremas plaanis kui "kolmekesi" piltidel

Panoraamvaade K-lt
ˇ
Üldplaan Sirgilt

Ja ikka teh raamat ka. 

teisipäev, 14. mai 2024

ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

laupäev, 11. mai 2024

Sisu ja vorm

Ma olen väsinud. Kohutavalt õudselt kirjeldamatult väsinud. 
See tähendab, vihkan maailmas kõike ja kõiki. 
Ühtlasi tähendab see, et ma vaatlen inimesi, olukordi ja kõiki kaasuvaid asju läbi külma vihkamisprisma ja vahel moodustub faktidest muster, mispeale ma olen: "Krt, kuidas ma seda varem ei märganud???"

Täna korraga märkasin, mis värk on minu jaoks täiesti absurdsete vaadete pooldajatega. 
Mina enne tänast: "KUIDAS nad saavad mõelda, et nii on? Mismoodi see võimalik on? Mis nende inimeste peas toimub?!"
Näited, mida mõelda: "Kool on akadeemiline asutus, mis on õppimise jaoks." "Abielu on mehe ja naise vaheline asi, kui pole üks mees ja üks naine, pole see abielu." "Raamatutes ei tohiks ropendada ega kõnekeelt kasutada, estonglishist rääkimata. " "Seltskondlik väikevestlus lähendab inimesi." "Kodu peab olema ilus ja puhas, siis on hästi." "Naised on sellised, mehed sellised." 

Mis mina neist asjust arvan: "Vorm on, jah, selline-teistsugune, aga see on ju ainult vorm. Oluline on sisu ja sisu on ilmselgelt hoopis muus!"
Aga on tohutu hulk inimesi, kes ei tee neil kahel asjal vahet. Kellle jaoks vorm ONGI sisu. Ja siis tõusevad need minu jaoks täiesti arusaamatud mõtted. 
Vana mina: "Kuidas sa saad mõelda, et kool on õppimiseks, et koolis käiakse, et õppida? Mis sa oled idioot v? Kõik ju näevad ja teavad, et koolis käiakse, sest PEAB, sest laps võetakse vanematel ära, kui ta koolikohustust ei täida, ja vaid vähestel vanematel on jaksu ja uljust koduõpet taotleda. Ning laste eesmärk koolis käies ei ole teadmisi saada, nende eesmärk on elada oma elu võimalikult õnnelikuna ning kui neilt tahetakse, et nad koolis käiksid, ok, nad siis käivad."
"Erinevates kultuurides on väga erinevad tüüpnaiselikud ja tüüpmehelikud arhetüübid, rääkimata sellest, et ühe soo sees on palju suuremaid erinevusi kui kahe soo keskmiste vahel. Kuidas sa saad üldse mõelda, et naised sedamoodi  ja mehed teistmoodi???"
Aga kui inimene üldse ei mõtle asjade sisu üle, kui see vorm, mida ta näeb, ongi tema jaoks sisu, siis ta tõesti võibki puhtsüdamlikult uskuda, et kool on õppimiseks või et naised on tundlikumad ja eluhoidvamad, mehed aga tahavad oma seemet võimalikult laialt jagada. 

Kust mu tänane märkamine alguse sai

Kunagi  ritsik kurtis koroonaaegse isolatsiooni üle. Et ei saa kohvikusse ning seltskondlikult lobisema, ja ometi selline üksteisega lobisemine on eluvajadus. See on nagu ahvikestel üksteise karvadest kirpude otsimine - olulised pole kirbud või nende puudumine, oluline on omavaheline puudutamine, kontakt, suhtlus. 
See oli väga hea tähelepanek - kuigi järgnevast on mul jälle psühhotrauma, sest mis mõttes minu: "Noh, nüüd sa saad tunda sama survet kui mina enamasti tunnen. Sest nüüd, koroonaajal, on minul viimaks mõnus, ma ei PEA mingit sisutut ebamäärast justnagu-suhtlust taluma," oli ebaõiglane ja näitas empaatiapuudust ja üldse: kuidas ma siis aru ei saa!
Minu meelest ma ütlesin tõtt ja näen seda ikka veel kui tõtt. Lihtsalt selgelt see, mis minule igapäev, näib "normaalsele inimesele" kohutava ebaõigluse ja isikuvabaduse piiramisena ja MINA olen lisaks paha, kui sellele tähelepanu juhin. 
Olgu, see selleks.
Ma ei olnud iial isegi mõelnud, et see ongi kõigi nende seltskondlike lobisemiste sisu. Sel moel käibki paljude inimeste jaoks suhtlus: "Nägin sellist ja sellist kleiti poes, mulle ei sobiks, aga nii ilus", "Käisin teatris, Xyz tegi superrolli, mulle nii meeldis", "See kook on väga maitsev," sest nende jaoks ei ole sisu oluline. Et nad ei saa teineteise kohta midagi uut teada, ei loe, sest lobisemise fakt ise ongi suhtlus ja nad saavad sellega oma vajadused täidetud. Vorm ongi sisu. 

Kooli esitatakse õppimiseks mõeldud asutusena, nii et kool ongi õppimiseks mõeldud asutus. 
Abielu on meie ühiskonnas kaua aega sõlmitud ühe mehe ja ühe naise vahel, järelikult abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel.
Vanasti raamatutes ei ropendatud ja nad olid kaunis täislausetega keeles kirjutatud, järelikult raamatutes ei tohi ropendada ega keelt hooletult kasutada. 
Kodu ei ole peamiselt mõnus turvapaik ega sinu kindlus maailmas, kodu on hea ja ilus, kui teised seda arvavad, nii et kodu peab olema ühiskondlike standardite kohaselt hea ja ilus. 
Enamik naisi, keda ma näinud olen, on käitunud teatud moel ja raamides. Enamik mehi, keda ma näinud olen, on käitunud teistsugustes raamides. Nii et naised on SELLISED ja mehed TOOSUGUSED.
Vorm ONGI sisu. 

Jestas. 
JESTAS. 
Miks inimesed inimesed on??????

reede, 10. mai 2024

Ei jaksa pealkirja mõelda

Kell on kaheksa hommikul, kui seda kirjutan, ning mul on juba selja taga väga rahulik hommikusöök, sest kell 6.48 teatas keha, et et hirmus toidupuudus, ta ei suuda sellistes oludes magada, ning tõusin 7.05 ohates üles. 
Kuigi eile olin niiii väsinud ning pidin ikkagi magamajäämiseks südaöösel ühe piruka sööma, sest ma ei maga, kui kõht tühi. 
Avastus: kui ma just muna ei söö, eelistan phmt sama hommikusööki, mida koduski. S.t. muna viitsin kodus päris harva teha (aga kui, siis ikka praesink ka), ent võileivad, apelsin ja vbla ka eelmisest päevast järele jäänud koogitükk on teema. Ja ometi, eks ole, on hommikusöögibuffet laialdane, ma võiksin süüa putru või muffineid, igast lihapallid, praekartulid pannkoogid ning sarvesaiad on valikus - aga mina võtan esiti tüki kooki ja pool apelsini ning kui organism sellega üles on äratatud, teen endale roosa kalaga võileiba. Jee, lahe. Tomatit ja kohvi kõrvale ning olemas.
Mis on veider. 
Nooremast põlvest on ikka meeles, kuidas hommikusöögibuffet oli jabur luksus, sai igasuguseid asju, mida ma tavaliselt ei söö. Vähemalt hommikusöögina mitte - päeva peale võib teemaks tulla.

Olen vist vanaks saanud. 
Nägin teisi vanainimesi ka. Nt üks mees võttis kolm viilu pätsist, mis on midagi saia ja sepiku vahepealset, ja kuhja moosi, ning sõi hommikusöögiks moosisaia. Ilmselt oli see tema eelistus kõikide teiste kellade ja vilede ees.
Aga vanainimene olemine pole muidugi vanuses kinni. Meist mõlemast märgatavalt vanemad inimesed võtsid praekartuleid ja lihapalle, kodujuustu ja munaputru, sarvesaiu ja arbuusi, ja vohmisid rahulolevalt. Marineeritud heeringat ja mis seal veel kõik oli. 

Mitte et ma tegelikult hommikusöögist kirjutama peaksin. 
Lissalt olen nii väsinud - NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud - et pidurid ei tööta ja kõik, mis vähegi ajus, valgub ekraanile rutem. kui kinni jõuan pidada. 

Eile esitlesin raamatut, onjo. 
Phmt läks kõik hästi, aga ma olen ju VÄSINUD, ja kui ma väsinud olen, võtab aju kinni igast ebatäiusest. Ta haliseb, et see on maailma lõpp, hirmus ja kohutav ja tegelt ei mõista mind keegi ja keegi ei armas  ... no igatahes on halvemini kui ideaalne oleks. Ja igast pisidetailid.

Olgu, mis oli hästi. S.t. tundub hästiolevana isegi nüüd, väsinuna.
Lõpp oli Petrone raamatul nii hea, et ma andsin kohe poole varasemat ebatäiust andeks ja suutsin (vist) seda esitleda täitsa rahulolevalt. Mida ma eraldi EI öelnud, aga vast tuli välja pikkadest katkenditest, mida ette lugesin: ta kirjutab hästi, kirjaoskaja keel + tekst pole ainult sündmustejada kirjeldus, vaid on väikesed mõtlused vahel. (Mina kirjutan ka nii, aga see pole üldine - iga kord kohkun, kui lihtsalt sündmusi kirjeldavat raamatut kohtan. Nagu - mismoodi need kirjutajad MÕTLEVAD, arumaitaipa.)
Petrone ise tundub väga hea inimene olevat ja näeb ka väga kena välja. 
K tuli kohale, kuigi haigusest taastumine, ja ma üldse ei kirjutanud siia, et tegelt oli tal kopsupõletik. Ta osales suht täiega viimaks ja on nii armas ja ilus. 
Prima Vista poolset ürituse korraldajat olin nii umbes 25 aasta eest, kui ülikoolis käisin. korduvalt tänaval näinud ja tema üle mõelnud. Ta on ikka sama pikk, uhke ja tumedajuukseline, ning tema käepigistus oli tugev.
K ütles avalikult, et ma olen vinge karakterikirjutaja. 
(Krt, loen seda sündmuste omapoolsed kokkuvõtet üle ja märkan, et sellest umbes pool on ka kohal olnud inimestest. Phmt karakterikirjutus. Mulle on inimesed vist huvitavad =P)
Kader me Kirjastaja on niii tore, sõbralik ja kas ma ütlesin, et tore? Tegi mulle kohvi ja kooki välja ja puha =)
Mulle meeldib valjusti ette lugeda ja oletan, et teen seda üsna hästi. Kunagise näitlejaambitsiooni rakendamise ainus võimalus.
Ja üks raamat osteti ka.

Pilte (enamasti K tehtud, aga selle, kus tema ka peal, tegi Epp)







Neist asjust, mis mu meelest (praeguse meele seisund loeb) ebatäiuslikud olid, ei räägi. Vähemalt praegu mitte.
Aga no mu enda arust "Devolutsioon" ON hea raamat ja seal ON väga suur osa minu tööd sees ja kuigi Kader (alumisel pildil see, kes ei ole mees ega mina) veel kodust väljastuspunkti pole avanud ja mul ei ole teile tema käest otse ostmise linki anda, ma ikkagi soovitan lugeda (ja osta). 

kolmapäev, 8. mai 2024

Kuram, Tartusse saada oli rekordraske


Nii persses, et kirjutan üles. 
Alustame sellest, et mu hotell - jaa, ma olen ESINEJA, mulle anti tasuta hotellituba - asub bussijaama kõrval. Ma mõtlesin, et nojah, sõidan ikka rongiga, see on mugavam, aga kui üleeile vaatasin, mis rongi valida, avastasin, et raudteel on remont ja Tapal peab nagunii asendusbussi istuma, ja otsustasin ümber. 
Lähen Tartusse bussiga. Esmalt Keilast Balti jaama, sealt trammiga bussijaama, pole nii raske. 

Sõitsin Balti jaama. Seal selgus, et trammiteed on üles kaevatud ning tramm nr 2 (millega saaks bussijaama) ei sõida. Ok. Olud. Vantsisin siis kesklinna, kust sai trammi peale nr 4, higistasin nagu loom, sest arvutiga kott oli raske ja lisaks olin ilmateatest vaadanud, et läheb jälle külmaks, +4 kraadi, ja niisiis olin talvemantlis.Eest lahti, aga ikka jube. 
Sain bussijaama kohale. Oeh. Olgu, lõõgastuseks käisin 15 minutit kempsus, lihtsalt istusin kabiinis ja olin omaette. Läksin välja tegin suitsu - õnneks olin Tartussejõudmise varuga plaaninud, kui ei lähe 15.30 bussiga, vaid 16.00, pole midagi katki. Ostsin lattet ja pirukaid, sest olen selle ära teeninud, nii raske, ent ma olen bussijaamas kohal. Siis läksin välja ja tahtsin bussijuhilt piletit osta. 
"Täna kahjuks ei saa, kõik on välja müüdud."
Apike. 
Lähen sisse kassasse, et millal esimene vaba koht Tartu bussile on. 
Faking 20.30. 

Olgu, mis ma nüüd teen? Küsisin kassapidajalt, millal rongid lähevad. Ta ütles, et baltast 16. 29 järgmine. 
Kell hakkas 16 saama. Otsustasin, et Balti jaama tagasi seiklemine on raskem, kui Ülemistesse minna, kuigi seda kanti Tallinnast ma väga ei tunne. Kott kaalus ka palju, väga ei viitsinud seda jälle tagasi Balti jaama vedada. 
No proovin trammiga Ülemiste poole suunduda.
Uurisin põhjalikult trammipeatuses üleval olevat kaarti. Otsustasin, et adekvaatne on sõita Lindanise peatusse. 
Läksin trammi peale. (Latte oli selleks ajaks otsas, topsi viskasin tammipeatuses prügikasti ja mõtlesin, et nojah, mis teha. Reostan loodust, aga sel hetkel oli väga vaja.)
Ronisin trammi, lõpp-peatus pidi olema Suur-Paala. Sõitsin. Sõitsin. Lindanise peatust ei tulnud. Järgmine Suur-Paala. 
Fakk, ma vaatasin valesti. Ronisin maha ja uurisin kaarti ka selles trammipeatuses. Tundus, et ma pole Ülemiste jaamast hirmus kaugel. Natuke maad tagasi minna ja siis teisele poole Peterburi maanteed. 
Marssisin tagasi. Higistasin nagu loom. Otsisin ja leidsingi. 
Jaamas seisis mingi rong. Seisis juba tükk aega. Mõtlesin, mis värk? 
Kui trepist üles ronisin, tuvastasin rongi pealt kirja "Narva". 
Mitte minu rong. Aga on see üldse õige peatus? 
Küsisin rongiuksel seisvalt morni näoga klienditeenindajalt. 
"Jaa, Tartu rong tuleb kohe pärast meie oma - aga me veel ei saa eest ära, me ootame politseid. "

Politsei tuli ja politseinikud tõstsid mingi venna rongist maha, rong sõitis ära, Tartu rong sõitis ette - ning selgus, et kõige aeglasem võimalik. 
Tartusse aga viib Tapalt kaks erinevad asendusbussi - see, mis peatub igal pool, ja teine "kiirem". Aeglasemaga ma ei jõuaks enam abilinnapea vastuvõtule. Kiirega - vbla jõuan. 
Näeb. 

***

Jõudsin hotelli. Tee peal nägin, kuidas turvafirma riietes noormehed mingit autojuhti survestasid.
"Hei-hei-hei, kuhu sina nüüd minema hakkad?!"
"Keera aken alla!"
Aga ma ei jäänud vaatama, milles asi. On selline jõustruktuuride päev. Kuigi turvafirma otseselt jõustruktuur pole, olid need noormehed väga võimuka olekuga.

Hotell Dorpat. Peale pärimist, mida tegema peaksin, sain isegi elektri tuppa.
Aga rohkem ma küll täna jooksma ei hakka, pekki see abilinnapea vastuvõtt. Jah, Tartus on külmem, jah, ma panin hotelli tulles talvemantli haagid kinni ja oleksin ka kindad kätte pannud, kuid need olid kuskil kotisügavuses ja ma ei jaksanud otsida. Aga inimlikust temperatuurist hoolimata ei kisu õue. Lähen duši alla ja pesen kõik oma kauni meigi maha, muud lihtsalt ei jaksa.
Jaa, migreenitablett on ka sees. 

Kuna mul on pealkirja esitähtedest moodustuvasse värki sõnavahet vaja, panen ühe kuulutuse ka.
Kui te aru ei saa, mis krdi värk, pole ka oluline. Maijaksa seletada.



pühapäev, 5. mai 2024

Läks radari alt läbi

Mida PAGANAT?!
"Kuningatele" on jumalast pikk, põhjalik ja põnev arvustus kirjutatud Õhtulehte 2018, aastal ja ma pole märganud?!

Olgu, ka oma nime jutumärkides guugeldamine ei anna nähtavasti ülevaadet, mida su kohta netti kirjutatud on. Miks ma selle arvustuse leidsin? Sest läksin guugli pealt DuckDuckGo peale üle. Mitte et see parem oleks, aga on teistsugune. Lootsin leida üht fanfici (mida ikka ei leidnud) ja siis jätsin peale, sest miks mitte. 
Täna panin oma nime sisse. 
Miks ma ennast aegajalt ikka otsingusse panen? Sest kui ma leian midagi positiivset, saan laksu dopamiini ja hea tunne on. Ja ma ju ei tea, millal ma nt Müürilehe sisukorras korraga nähtav olen või et Prima Vista tõlkis mu enesetutvustuse inglise keelde, nii et see kõlab korraga palju ehtsamana. 
Praegu sain laksu dopamiini. Aga jahmunud olen ka. See on nii vana asi, teisest elust, mil ma veel lootsin oma kehast last saada ja puha! 
Täiega üllatas. 

Muidu on nii, et sain oma prillid kätte. Tähed on palju selgemad silme ees, aga need krdi prillid vajuvad kogu aeg ninaotsale. Et ma näen nendega välja nagu pensionil kooliõpetaja, ei ole väga suur probleem. Aga et nad ninaotsale vajuvad, on. Väidetakse, et sangu saab painutada ja kui ma nendega poodi tagasi lähen, tehakse paremaks. 
Loodan sellele. Alternatiiv on hankida uued prillid, aga kuidas krt ma teadma peaksin, et need jälle ninaotsale ei vaju? Ma pole mingi prilliteadlane, et korraks proovides aru saaksin. Krt, mul pole viiimased 25 aastat isegi päikeseprille olnud! Ma ei oska.

Ja väsimus on ikka minuga. Ei näita lahkumise märke. Valmistasin oma aruga kulmuvärvi ette (see tähendab värvipasta ja kinniti segamist). Panin pudelid kappi tagasi. Tahtsin segu segama hakata, aga kausikeses oli aint kinniti.
Panin saia röstima. Meil on röster veits katki, miska ta ei lülitu välja määratud ajal, vaid palju hiljem. Üldiselt pole probleem saia valmimisel pistik lihtsalt seinast välja tõmmata. Seekord muidugi unustasin, kuni sai suitsema hakkas.
Ma ei suuda isegi unenägusid narratiivselt näha. Tänane:  Olin mingis arusaamatus vanas majas, kus sebis ringi arusaamatu hulk aruraamatuid inimesi, palju erinevaid kasse ja koeri, vahele eksämm-muumimamma, tema tütar, minu tütar ja Totoro. Ma olin nii väsinud, et ei teinud midagi peale üritamise aru saada, kes on kes ja keda ma tundma peaks. Minestasin end vahepeal magama ning eksämm-muumimamma ajas mind jalule, et mine ikka voodisse, kes see siis esikupõrandal magab.
Mispeale ekslesin majas edasi ja ei leidnud ikka mingit voodit kuskilt. 

Ausalt öelda on tekkinud kahtlus, kas ma Prima Vista ajaks ärksam olen. Aga no - kui ka ei ole, hea uudis on, et mu peavalu on ibukaga kontrollitav, nii et see ei tapa mind ilmselt ikkagi. 

reede, 3. mai 2024

Aeg peatub - või ei peatu ka? Olen liiga väsinud, et kindel olla

Oeh. 
OEH, ma ütlen!
Kurnasin end välja.
Nagu vist eelmises või lausa eelmistes postitus(t)es mainitud.
Jah, jätkuvalt on kõik, mis ma pean tegema, Petrone raamatu lugemine. Optometristi juures käisin ka ära. Saan oma lugemisprillid kätte täpselt selleks ajaks, kui on raamatuesitlus. (Jah, ma tean: minu raamat pole ikka veel trükikojast väljas ja tema oma ei meeldi mulle ja kas ma ütlesin, et oeh?) Ja lõunast ütlesin ära. Sest ma ei saanud öösel magada ning sellises väga hapras olukorras ma ei hakka ise endale peavalu tekitama magamatusele lisaks võõra inimesega lõunale minnes. 
Pealegi tekkis mul hiljem hirmus kahtlus, et äkki kutsujal olid mingid "kena naine, ehk saab asja"-plaanid. Aga kahtluse tekkimise ajaks olin juba "ei" öelnud ning see paneb mu ainult väga kõhklema juhul, kui ta mind uuesti kutsub. 
Mida? MUIDUGI ma ütlesin, et ma eriti ei kipu väljas sööma, sest kallis. Viimane kord, kui ma ise maksin väljas söömise eest, oli mingi 2-3 aastat tagasi. Ta ütles, et ostab mulle toidu, pole probleemi.
Ma siiralt arvasin, et see on siuke "tutvume korralikumalt, vbla saame isegi sõpradeks"-keiss. 
See on ju võimalik?!
Ainult ta ütles pärast mu äraütlemist mingeid asju, mis kõlasid väga sedamoodi , nagu kinnitaks ta endale ja mulle, et pole viga, see ei tähenda, et asja ei saaks - ja introverdid ongi imelised kaaslased, nii hea on teise inimesega koos vaikida. 
OEH!

K jäi ka haigeks. Päris haigeks. Väga haigeks. 
Teisel päeval käisin talle peale, et ta kiirabisse helistaks - las nemad ise otsustavad, kas sõidavad välja või ei tasu, aga kui päev otsa on vasakul pool rinnus tugev valu, on täiesti reaalne võimalus, et see on infarkt. 
Sõitsid välja. Kontrollisid. Süda oli korras. Roietevahelise närvi põletik. 
Aga nüüdseks on ta haige olnud umbes nädala, palavik on 39 peale tõusnud ning ta ei suuda - mis on arusaadav, algul olid valud ja nüüd 39 palavikku - end uuesti perearstile helistama sundida. 
Esimesel korral öeldi, et võtke ibukat, läheb ise üle.
Kui ma ise nii tapetud ei oleks, vbla üritaksin aktiivsemalt aidata. Ent olen. 
Elan lihtsalt kodus kaasa, loen "Linnutee koode" ja vaatan telekat. 
Dead Boy Detectives oli okei. Seal oli üks koht, kus ma otseselt solvusin ebaloogika peale - aga ülejäänud tegevustikus olid ebaloogikad vähemalt kergelt ära põhjendatud ning mulle meeldisid mitmed tegelastevahelised suhted väga. Mulle EI meeldinud kui kiirelt ja pealiskaudselt probleemid sageli ära lahendati, aga meeldisid enamik tegelaskujusid ja ideelised lahendused samuti. 
7. episood oli parim =)

Oot, millest ma pidingi kirjutama?
Aa. Olen nii väsinud, et ajasin oma rohud sassi. (Õnneks ei midagi ohtlikku, aga selgitus, miks ma ühel öösel magada ei saanud: võtsin õhtupoole, kui on lühitoimelise tableti aeg,  uue hommikuse pika toimega metüülfenidaatvesinikkloriidi kapsli.) Olen nii väsinud, et tegin maapähklivõiga röstsaia, panin moosi ja vahukoort ja siis jäin toppama. Midagi oleks nagu valesti ... 14 sekundi pärast meenus, et maapähklivõi unustasin panemata. Nii väsinud, et teen kolm korda rohkem trükivigu kui muidu. Nii väsinud, et ei suuda õigesti valida, milline bloggeri käsk milleks on. Lihtsalt klikin kolmel erineval, kuni leian selle, mis mu tahtmist teeb. Kui olen käe tõmblemisest hoolimata suutnud kursori õigesse kohta vedada.
Ja veel asju, ent ma olen nii väsinud, et ei mäleta ka enam, mis need just olid.
Sama asja positiivne külg: arvasin, et täna on neljas mai (olen nii väsinud, et ei suuda kuupäevade osas järge pidada), ent on alles kolmas, mis tähendab, et "Devolutsioonil" on natuke rohkem aega ilmuda ja minul natuke rohkem aega "Linnutee koode" lugeda. Üheksandani on rohkem aega.

Aa. Üheksas mai on aeg, kui ma koos Petronega meie raamatuid esitlen. Tartus Prima Vistal. 
Ma ei luba, et see hea on, aga ma lähen kohale vähemalt =P

Lisa: Emake maa ja tema imed, me raamat ilmuski ära! ILMUSKI! 
Ausalt, olen seda nii kaua oodanud, et raske on uskuda. 

esmaspäev, 29. aprill 2024

Paar pausiga ööd

Teist päeva järjest lähen kohutavalt väsinuna voodisse, kukun nagu puu - ja paari tunni pärast ärkan üles ja enam magama ei jää. Eile öösel pabistasin "Devolutsiooni" pärast, pabistasin ja vihastasin. Tahtsin selle tunde peale suitsu teha, aga olin kõik ära suitsetanud. Sest noh: tuli ju öö ja hommikuti-lõunati mul ei ole raske oodata-vaadata-poodi minna ja osta.
Ainult et ma ärkasin öösel üles.
Nii et läksin kella poole 4 paiku hommikul suitsu ostma, avastasin, et Olerex ei ole enam 24 tundi avatud, kõmpisin siis sealt Circle K-sse ja sinna jõudnud, helistasin veerand tundi ukse taga kella, enne kui teenindaja ärkas ja mu sisse lasi. 
Siis kõndisin koju. 
Ainus hea asi: enamus aega jooksis Totoro vabalt. Kinni panin ta ainult ajaks, kui homoringi ukse taga helistasin - sest ma ei teadnud, et see võtab miljon aastat. Arvasin, et lähen sisse ja saan oma sigaretid, siis tulen jälle välja ja lähme koju. Tegelikult oli ta aga rihmaga rattahoidiku külge kinnitatud ja veetis veerand tundi, vaadates murelikult, kuidas ma kahe meetri kaugusel rütmiliselt kellanuppu vajutan ja mu silmad lähevad aina süngemaks. 
Ei, ma ei kirunud omaette ega löönud midagi jalaga. ent tunne oli küll: "Minge pekki, kõik läheb perse, isegi suitsu ei saa ... aga krt, kui siin on kell ja on kirjas, et 24/h, ma helistan veel!"

Täna ma ei pabista. Pole isegi vihane. Lissalt resigneerunud. 
Jaah, K teeb jälle tüüpilist K-d. Eile vihaga kurtsin talle, kuidas ma vihkan, kui inimesed jätavad mu ripakile, millegi ootele, mis lõpuks enamasti ei tulegi, ja meenutasin halva sõnaga ka seda, kuidas tema on mind ripakile jätnud. Lasknud mul aina uuesti üritada, paremini küsida, õigemaid meetodeid otsida. Mispeale ta muidugi jäi vait ja ka täna ei ole midagi öelnud, sest siuke ta ongi. 

See on asi, mis mind inimeste juures täiesti marru ajab - et nad ei suuda olla selged ja konkreetsed. Ütle mulle: "Ei, ma ei taha sind, sry," aga ÜTLE mulle. Ütle: "Ma ei tea, mismoodi nende piltidega saab, aga mulle hirmsasti meeldib neid teha ja oma ideedega kaasa minna - katsu ära kannatada. Võib päris kaua minna." Ütle: "Raamatuga tegelemine on mulle raske, tõenäoliselt läheb palju aega," aga ÜTLE mulle seda, mitte ära anna tähtajalisi lubadusi, mis jälllllllllle venivad. Aastaid! Ütle mulle: "Ma oleksin väga haavunud ja õnnetu, kui sa end ära tapaks. Palun ära tapa," mitte ära ole pärast solvunud, et kuidas ma võisin sulle niimoodi haiget teha.
Kust, kurat, ma pean teadma, kui mulle ei öelda?! Ise oletama?
Ma teen oma oletused, aga selgelt on need teistsugused, kui te oota(si)te. 
Dohh. 
Kusjuures ma omast arust olen erinevate ATH-inimestega niiiiiiiiiiiiiiii kannatlik olnud, nende järel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii malbelt oodanud. 
Või ka mitte-ATH inimestega. Khm, Rongimees, khm. Muidugi ma ootan, kuni ta minust sõltumatult vabaks saab, pole probleemi.
Või noh, mitte suuremat probleemi, kui ma välja kannataksin.
Ma olen ärakannatamise meister.

Nojah, et K tegi jälle tüüpilist K-d, häirib mind pisut. Kuid sellepärast ma üleval ei ole. Olen lihtsalt üleväsimusega nii kaugel, et mul ei ole enam isu, söön liiga vähe ja siis ei saa magada.
See on jälle mulle tüüpiline.
Väsitan end üle.
Minu mudel ei ole, et ma ei suuda lõpetada või alustada. Enam mitte, kui ma olen teinud endale reegli "vähemalt avan faili" (nii saan alustatud) ja "väga natuke on parem kui mitte midagi" (nii saan lõpule lähemale). 
Minu ikka veel kehtiv mudel on, et kui mul on ülesanne, ma ei saa enne rahulikult olla, kui see on täidetud. 
Vanasti ma tahtsin niimoodi alla võtta, niimoodi lugusid kirjutada, niimoodi end kiiremini jooksma treenida, niimoodi tuba koristada - mida iganes. 
Ja ei saanud midagi tehtud. Rõve on alustadagi, kui su eesmärk on teha nii palju, et kukud enne lõppu kokku ja kohutav on olla. Allavõtmine ikka paari nädalaga, veel parem, täispaast ja 4 päeva. Jooksen järjest, palju jaksan, alla 3 km pole mõtet välja minnagi. Normaalsed inimesed jooksevad 10! 2000 sõna päevas on ok, aga võiks ikka rohkem. Ma olen ka 6000 kirjutanud, nii et ma suudan rohkem!

Seepärast mul oli vaja teha endale reegel, et kirjutan 200 sõna päevas, siis on päevanorm TEHTUD - mitte ei ürita kirjutada romaani esimest mustandit kohe valmis, maksimum kolme kuuga. Ja siis kuu aega toimetada, kuni oksendan. Seda üritades põleksin läbi, vihkaksin ennast ja kogu maailma. ning romaani ikka valmis ei saaks.
Kontrollitud. 
Pealegi tuleks halb raamat. See on ka praktikas selgunud. Mul on aega vaja, et asi heaks teha. 
"Lihtsad valikud" sai, muide, valmis alles PR, kui hakkasin iga päev teatud väikest hulka tööd tegema, mitte ei rebestanud end päevast päeva ülekoormuse all. (Kuigi kõik see aeg, kui ma pärast rongi teda tegin, kuhugi pakkusin, mulle ei vastatud ja ignoreeriti, tegin paremaks, pakkusin, keegi ikka ei hinnanud teda jne, olid kohutavad. KOHUTAVAD! Nüri visadus viis küll viimaks sihile, aga kui ma mõtlen, millest kõigest ma läbi olen käinud selleks ... Brrr.)
Parem kolm aastat ja valmis romaan kui mitte kunagi valmis romaan. 
See selleks.

Märtsi lõpus-aprillis jooksid ent kõik ülesanded kokku. Oli vaja hästi palju asju hästi lühikese aja jooksul valmis  teha ning kuigi ma jätsin teadlikult endale rohkem aega, kui vana mina oleks jätnud, tihedaks kiskus ikka. Eilse ülevalolemispausi ajal öösel nt vaatasin veel korra tagasi saadetud ja lisatoimetatud jutu üle.
Sest oli ju vaja, eks ole. 

Täna polnud viiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tarvis midagi toimetada ega kirjutada. Artikkel Tõlkjate Häälde saab kirjutatud, kui Prima Vistal käidud. Ainsaks kirjanikutamisülesandeks oli Petrone raamatut lugeda. Nii et võtsin järgi kodu koristamise ja enda ning pesu pesemisega, vahetasin voodipesu ning ostsin endale kuuks ajaks Netflixi. 
Krt, kui kodus juba on telekas, võiks see midagi näidata ka. Ja ma olin liiga väsinud, et midagi tõhusat teha. Vaatan parem Dead Boy Detectives'it. 

Aga söögitegemiseni ikka ei jõudnud (kui pojale praetud sink ja leib välja arvata.) Sõin eilseid burritosid. 1 hommikusöögiks, üks lõunasöögiks, 1 õhtusöögiks. Lisaks keefir, kohvipiim, tomat, apelsin ja kaks banaani. 
Nii et kell 2.36 ütles keha magavale minule, et eideke! Me nälgime! Ei saa magada, on vaja toitu otsida! Nii et tõusin, kirjutasin selle postituse ning keerasin ühtlasi keresse kausitäie maisihelbeid maasikajogurti ja keefiri seguga. 
Nüüd proovin jälle magada.
Head ööd!

neljapäev, 25. aprill 2024

Paremini ka ei oska

Veel palju kirjanikutamist. 
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine, lühike, 18 lk) jutt toimetajalt tagasi, nii et seegi on vaja läbi töötada ja jälle talle saata..Hästi ruttu. Illustraator küsib oma töö kohta kommentaare. Tobedad - mina puhusin teise poole inimliku eksituse oma peas suureks pahaks -  probleemid lepinguga. Lähen Prima Vistale esitlema "Devolutsiooni" (teadmata, kas see üldse väljas on selleks ajaks, aga no krt - kui pole, pole minu süü)  ja pean lugema läbi Epp Petrone "Linnutee koodid" selleks ja pole veel alustanufki. 1. juunil peab valmis olema artikkel ulme tõlkimisest, sellega pole ka alustanud. VIIMAKS on läbi toimetatud ja valmis artikkel Müürilehte - ma pole isegi uurinud, kas ja kui palju selle eest raha saab, maijaksa, mind väga ei huvita. Kuna mul on raamatuhonorar käes, ma sain saata vaesele sõbrale üllatusannetuse, maksta ära korteriarve ja peaaegu 2000 on ikka arvel, mul ei ole rahaküsimus põletavana ajus. 

Selle kõige tuules on mul tunne, et ma ikka olen kirjanik, ja niisiis vaatasin endale välja rongi, millega homme Kirjanike Liidu üldkogule sõita, et uut esiisikut valida. 
Mida? Muidugi ma annan hääle ainsale naiskandidaadile. Maarja Kangro on minu jaoks kõhedustekitav isik, aga mitte ebameeldiv. Lihtsalt siuke inimene, kelle suhtes mul on tunne, et tema ei hellita, annab jalaga, kui ei meeldi. Ning antud positsioonis on see HEA asi. Mul on Peeter Helme keissist saati tunne, et Kirjanike Liit on mömmim organisatsioon, kui mulle meeldiks. Tiit Aleksejev, kusjuures, mulle samas meeldib, aga valida esimeheks keegi, kes on "diplomaatiline" ja "alati rahulik" pole minu huvides. 
Ma tahan kedagi, kes kõva häält teeks.
Ja lisaks on Maarja Kangro ka naine ning kui EKLi 102 aastase kestuse jooksul pole ükski naine pealik olnud, on selgelt aeg.

Nii et kuigi kogu üritus saab olema niiiiiiiiiiiiiiiiiiii igav ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõttetu, mingid krdi kõned, mingi krdi küsimustevoor - mul puudub igasugune huvi selle vastu, kuidas nad kõik ütlevad, et riik peaks kirjandusse palju rohkem raha panustama - ma lähen sinna ja istun saalis ja suren sisemiselt. Ja siis tulen koju, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja mul on veel vähem aega kõiki oma töid teha. Võtan Epp Petrone raamatu kaasa - vähemalt sellega jõuan vast edasi ajaga, mis ma väsimisele ja tüdimusele pühendan. Vbla on isegi hea raamat - tutvustus kõlab paljulubavalt, ent ma ei võta algustki tegemata mingit seisukohta.

Lisaks rääkisin Poeglapsega oma isikust.
See tähendab, mina arutasin kõva häälega, kas ma peaksin EKL üldkogusle minema, esitasin poolargumendid, esitasin vastuargumendid ja tema ütles: "Kui sa eile poleks nii nõmedalt käitunud, ma elaksin sulle rohkem kaasa, aga nüüd mõtlen, et vbla sul ikka ei tasugi minna."
Mina: ???
Tema: No et sa läksid fb-sse kaebama avalikult, kui sulle sinu meelest ülekohut tehti.
Mina: Oot, mida ma siis oleksin pidanud tegema? Alla neelama ja leppima?!
Tema: Asjaosalisega rääkima näiteks?
Ja noh. Takkajärgi kõlas see päris mõistliku variandina - eriti kuna selguski, et paha pold meelega tehtud. Inimlik eksitus. 

Siis me arutasime mõnd aega minu personaalküsimust ja tema kokkuvõte oli: "No sa oled siuke easy-to-hate person, ma saan täitsa aru, miks sulle [ebapärlikarbi keiss] puid pannakse."
Ta ütles isegi, et see on "tüüpiline", kuidas ma teen inimestele haiget ja pärast olen kurb, sest näen millegipärast ennast nende ohvrina, mitte vastupidi.
"Kui ma poleks su poeg, sa ilmselt ei meeldiks mulle eriti."
Oleksin kurb, et isegi mu oma poeg ei armasta mõista mind, aga mul on muu eluga nii palju tegemist, töötöötöö, nii raske on, et ma lihtsalt mõtlen: "Ah, ju ta ei mõelnud seda nii halvasti, kui välja tuli," ning toimetan edasi. 
Ega mul tegelt kahju ei ole, et aina rassin. Selles laineharjaga koos tormamises on oma magusus. Tean juba vanast ajast. 
I am the storm. 
Lissalt ma tean ka, et kui ma laineharjalt alla tulen, siis iga krdi mitteideaalne tulemus on maailma lõpp ja nii halb ja miks ma üldse midagigigigi tegin ja mida ma siis lootsin jne. Ja kui ma teen nii palju asju, miski juhtub ikka halvemini kui tahtsin. Ehk phmt: ma tean ette, et hakkab halb. 
Ja see ei vaimusta mind kuigivõrd. 

pühapäev, 21. aprill 2024

Isegi mina olen pime - vahel

Käisin larpil. (Tegelt käänatakse sõna "larp" nagu sõna "karp" ja ma PEAKSIN kirjutama "käisin larbil", aga mu jaoks on vale käänamine seal kuidagi ürgnaljakas - umbes nagu sõna "humooriline".) 
Sai ühe aasta-jooksul-teha-vaja plaanidest täidetud. Tegelt isegi rohkem, sest kandsin kleiti ja kanda aastas vähemalt 6 kleiti on samuti plaan.
Mäng oli ok. Mitte hirmus hea, aga raudselt mitte kategoorias: "MIKS ma siia tulin, apike, aeg, raha, energia magama pandud ja palju parema meelega oleksin kodus internetis."
Ütleksin, et idee oli viimase peal, ent lihtsalt minu tegelane suht mõttetu. Mul ei olnud mingeid võtmeid ega eriteadmisi, teistel polnud mind vaja, et probleeme lahendada, ja mina ise ei lähe mingil juhul ise innukalt kuuenda inimesena gruppi karjuma, et kuidas nüüd õigemini seista, et äkki parem tulemus saavutada. Ei lähe seletama, et tahan ka laval räppida. Ei lähe nõudma, et klge, ma tahan punkt punktilt selgitust, mis üldse toimub. 

Paar korda plahvatasin, et kaua võib möliseda, aitab ka, ja paari teise tegelasega oli mul taust ja mälestused, nii et sain nendega veits emotsionaalset sidet mängida. Aga enamikust tegelastest ma ei teadnud midagi. Isegi nime mitte. 

Miks ma selle sündmuse jutuks võtsin: mängu sees ma esimest korda avastasin, et oi. Füüsiline rahutus ongi mu jaoks teema. Kogu olukord tekitas mus ebamugavust ning siis käisingi lihtsalt toas edasi-tagasi, samal ajal sõrmi nipsutades, või tantsisin omaette.
Kõndisin päris kiiresti. Ega ma siia munema ei tulnud, seinu imetlema nagu näitusepublik. Ma tahan LIIKUDA. 
Tegelikult ei olnud see muidugi esimene kord end liikumisega rahustada. Mingi ajani nooremas põlves hakkasin peavaluga mööda tuba ringi tormama või läksin õue jalutama. (Siis hakkasin duši all käima, dušš aitas paremini.) Kui mul mingil üritusel igav ja ebamugav oli, kõndisin koridoris edasi-tagasi või linnas ringi. Ma olen Viljandi linnaga nt väga tuttav, sest folgil ikka on vahepeal perioode, kus ma lihtsalt ei suuda, lähen kõnnin üksi, siis hakkab parem.
Aga see oli mulle esimene kord tähele panna, et ma seda teen ja teised tegelikult ei tee. 
ESIMENE kord. 
Olen suht jahmunud. 
Mis mõttes ma ei märkagi, kui vastavat teemat ajus üleval pole? Seletab mõndagi rahva mittemärkamiste osas. Et osad asjad lihtsalt jooksevadki (nali meelega, märgake! Jooksimne on liikumine on hetketeema!) radari alt läbi ning inimene vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja küsib: "A kust mina pidin teadma?" mis siis, et ta kuulis ja nägi. 

Ausalt, selle raalisin tegelikult üsna ammu välja, et mina tajun inimeste juures tohutut hulka detaile, mida keegi üldiselt tähtsaks ei pea ega mingeid järeldusi tee. (Ja see koos valu vihkamisega on mu "mina olen väga empaatiline"-tunde aluseks.) Aga et on asju, mida ma ei märka - ükskõik kas teiste või enda puhul - kuigi need on otse mu silma all mitupalju aastaid olnud, on valgustav. 
Teiste osas olen tegelikult mitu-mitu korda hiljem avastanud, et hm. Tegelikult ta on seda ja seda omadust või huvi  ilmutanud päris mitu korda mu ees, ma lihtsalt ei võtnud sisse, sest veendumus, et ma teda tunnen, oli liiga kõva. Aga et ma ENDA puhul liikumisvajadust ei märganud, sest ma ei mõelnud, et mul võiks aktiivsushäire jusugi sees olla - on - valgustav.

Ongi pimetähn. Näed ja tunned, ent ei registreeri. 
Ossa. Whoa. Püha perse. Ja veel kirglikke hüüatusi suvalises suunas. 

Muidu oli larp tore. Meeldivaid sotsiaalseid kontakte omajagu ja otseselt ebameeldiv ainult üks - ja see ka mitte OMG KUI HALB, vaid leebe, veits kahetseva muhelusega: "Ta teeb nii klassikalist teda jälle." Läksin teadmisega, et kohapealt saab kohvi osta, võtsin kaasa paki pähkleid ja kaks banaani näljapeletuseks, aga kõik lauad ja nurgad olid täis Selveri suupisteid ja morssi ning väikese kapi peal oli veepunnu sidruniga vett sisaldamas, nii et mu füüsilised vajadused olid palju paremini kaetud, kui ootasin. 
(Vahemärkus: kui neil koht odavalt käes polnud, minu arust mängujuhid maksid jälle peale, et meile mäng teha - klassikaline eesti larp(b)i värk. Aga tegelt võiks sellest tõesti loobuda. Isegi mina suudan maksta rohkem kui 35 euri mängu eest, need, kel on töö ja asjad, on ilmselt vabalt valmis oluliselt rohkem maksma.)
Ja noh - see oli ka tunda, et kuigi mäng VÕIS osalejatele lõppeda mitut moodi rohkem või vähem halvasti, tegelikult gemmid aitasid mängijaid kogu aeg, et lõppeks hästi.
Mhmh, ka see gemm, kes oli ühtlasi mängija ja teoreetiliselt meie vastane ja vangishoidja. Kogu aeg ütles, et see või teine asi on valesti, tehke ümber. Muidugi 3/4 kordadest polnud selle asjaga vaja vaeva näha, pohh, ignoreerigem - ent kui loogiliselt mõelda, nägi päris hästi ära, mis oli möla mängijate eksitamiseks ja mis päris vihje. 

+ Mul ei valutanud päev otsa pea. Isegi öösel, kui paar tundi magasin ja uuesti ärkasin, ei valutanud. 
Kuigi nüüd valutab sissevõetud sumatriptaanist hoolimata. 
Siiski. Great win igatahes. 

neljapäev, 18. aprill 2024

Tundub, et buduaaripildid on teema

Ehk siis Katarina kirjutas ja siis Marca ka ning korraga lõi mul ette, et võiksin jagada oma viimase sessiooni pilte.
Siis mõtsin, et no tegelt võiks vanemaid samuti.
Tuleb pildipostitus.

Uuematest vanemateni, sest siis lähen järjest nooremaks ja ilusamaks, onjo :P Osasid pildistamissessioone (K tehtuid) ma ei jaga isegi ühe esindajaga, sest aus olles on neid lihtsalt liiga palju. 

Jaanus Vapper 2023 tegi. Pöörake veidi tähelepanu ka riietele - hästi veidi.  




Minu arust sessiooni parim

Nüüd ebaametlikud "K, kuule, tee pilte neist sinikatest, mille Totoro mulle ujuma õppides teinud on!" jõeäärepildid 2019.
Koer üritas minu peale püsti tõusta vees, noh. Palju palju kordi. 






Siis Olev Luik tegi 2015. Temaga ma klappisin hästi ja olin enda kohta sitaks kõhn, sest see oli veel mu ma-ei-suuda-süüa aeg.
Peale Rongi oli seda mitu aastat.




Ma olin (ja olen ikka veel) selle pildiga nii rahul,
et saatsin enam-vähem kõigile tuttavatele. 

Liigume aega Enne Rongi. Olin veel karvutu ja malbe. Sirje Kingissepaga saime ka hästi läbi ja klappima. 
Ehk siis 2013 lõpp, enne jõule. Ma tahtsin jõulukaarti teha Rongimehele, sõtta saadetakse meestele ikka (pool)paljaid naisepilte, onjo?.



Need on vist samad püksid ja särk, mis 2023 piltidel.
Püksid on kindlasti samad, aga on võimalik,
et uuemate särk on mu poja oma. 
No et istuks lahedamalt, poleks nii paras.

Ma vist ei vaheta garderooobi eriti tihti.


Enne seda tegi must poolpaljaid pilte Meelis Krošetskin, keda mõned pühendunumad lugejad teavad Leevikese nime all.
Meil oli kaks sessi, aga ausalt - häid pilte sain ainult esimeselt. Ma panen ühe teiselt samuti, ent saate aru - see oligi parim, teised olid kõik (veel) kehvemad.
2012 siis ilmselt. Vist oli sügis.

Teise sessi parim pilt. 
Ma tõesti ei oska neid valgusmänge hinnata.
Näe mind, pildista mind, MINA olen ju tähtis seal?! 


Esimene sess

Juuksevärv on töödeldud
Tegelt olin tumepruun
Vbla väga kergelt lillakas

Ja siis tegi Sirje veel varem veel asju. 2012 kevad.







Veel varasemast ajast natukenegi paljamaid pilte pole. Kui mitte arvestada lapsena oma isa tehtud piltidel püksata olemist. Ma panin neid pilte (väga sündsad tegelt, midagi ei ole näha, aga ma TEADSIN, et mul pole alukaid jalas) ikka väga pahaks ja kuigi need ilmselt on kuskil alles, ma ei ole neid digitaliseerinud ja ei näe ikka veel mingit mõtet näidata =P 

Järeldust ega tarka kokkuvõtet ei tule. 
Vbla aint tõdemus, et mul on hea meel, et mul nii palju (pool)paljaid pilte endast on. 
Elu tundub kuidagi ehedam, kui see on paljaste tissidega dokumenteeritud.