Sittagi ma hoolin mingist armastusest, mis halva tujuga üle läheb. Ehk:
Tead, nad väidavad ja
usuvad, et see on tõde,
sest ajakirjas kirjutati
ja seal sarjas,
kus tüübil on see õde,
ka öeldi,
et keegi ei saa
teist õnnelikuks teha.
Õnn peab tulema seest
ja kui sa vajad meest
või naist, et õnnelik olla,
kui sa tahad kiitusi ja
nunnutamist ja olla paar,
ei kõlba sa suhteks, klaar.
Nad ütlevad.
Ja sa pead õigeks
ja üritad olla kõiges
parem
täielikum
iseseisvam,
mitte vajada,
mitte tahta.
See ei toimi.
Viimaks lepid.
Mis teha.
Eks ma olengi paha.
Ei kõlba paarissuhteks -
ja ennast veel veidi nuhtled,
sest ega küll küllale liiga tee.
Alles aastate pärast adusin,
et ega ma niisama taha.
Kui vajadus on täitmata igiammusest
ajast,
siis pole ma mitte vilets, et vajan,
vaid kui sa mind armastad, aitad.
Ja kui ei armasta,
siis probleem ei ole minus.
Kui ma ei ole nii lihtne ja mõnus,
et armastuseta minuga aega viita,
ongi kõik nagu tarvis.
Teistmoodi olla pole huvi.
Ma ei taha sind, kui sa mind ei armasta.
Armastus ongi mu lävi.
hästi kurb on lugeda, kuidas sul "mul on halb" ähvardab kogu aeg teiseneda selleks, et "mina olen halb".
VastaKustutaSee tundub nii loomulik =)
KustutaHeadel läheb ju hästi!
see on ainult üks jututüüp! teised jutud on ka olemas.
Kustutapmst tundub enda vastu pööratud agressiivsusena. et teiste peale ei lubatud vihastada, siis süüdistad ennast.
teised jutud olid need, mis pold lastele suunatud ja üldse olid nõmedad.
KustutaMitte et lastele suunatud jutud poleks kohati jubedad olnud - see tuhkatriinu võõrasema, kellele tuliseks aetud raudkingad jalga sunniti, kusjuures nii peenelt öeldi: "juba olid tema ette asetatud" ja lasti tal siis neis tantsida, kuni ta surnult maha langes, oli mu arust ikka ekstraõudne. Aga mina võtsin ikkagi selle, et heades lugudes läheb headel hästi. Hea olemine phmt tähendas, et mis halbadega ka juhtuks, hea tegelane on kaitstud.
Kui sul on halb, pole sa järelt piisavalt hea.
Kui sul armusuhetes hästi ei lähe, sa oled kuidagi valesti ja peaksid olema siuke, kel läheb. Kui sa tööd ei saa, peaksid olema haritum, meeldivam, innukam - selline, kes saab.
Teiste peale vihastamisega pold mul kunagi mingit probleemi =) Ok, pärast mõtlesin vahel, et nats liiale läksin. Ei lubatud vihastada? Ei huvitanud =)
Tähendab, oli küll palju olukordi, kus oleks võinud vihastada, aga ma ei teinud seda. Aga lihtsalt siis ma ei olnud ette valmis, et selline või teistsugune käitumine mulle ei sobi ja ma hakkan võitlema. Paljudel juhtudel ma ei taibanud vihastada. Ma ei olnud valmis, et kui ma metsas kanakoiba närin, tuleb mingi mees ja võtab munni paljaks, et äkki ma tahan hoopis seda imeda, või et bussis mu tagumikku hõõrutakse või et altnaaber tormab raevunult on korterist välja, kui ma sõbralikult tema ketikoerale ütlen: "No mis sa haugud?" "KOER EI VÕI ENAM HAUKUDA KA, JAH?!"
Ehk kui ma ei olnud valmis, ma ei taibanud vihastada.
Ma pidin ja pean ikka veel endale läbi mõtlema, et need või need või need asjad ei ole mu jaoks ok.
Vbla see on ka koht, kus ma prügikastikaitsjatest aru ei saa. Sest minu puhul tähendaks vajadus oma prügikasti kaitsta, et ma olen läbi mõelnud, et keegi teine ei tohi mu psügikasti kasutada - ja no kes siis mõtlemise tagajärjel niisugusele järeldusele jõuaks?! Ainult halvad ja nõmedad inimesed - aga inimesed on ju ometi ilusad ja head.
mulle tundub ikka veel väga lihtne ja loogiline idee, et kui sul läheb halvasti, sa järelt ei anna maailmale seda, mida maailm tahab. Tahad, et paremini läheks? Anna midagi muud.
KustutaLissalt ma tasapisi olen leidnud, et see, mida maailm tahab, ei ole see, mis MULLE meeldiks ja fakk maailm. Minu tahtmine on tähtsam.
Jaa, ma tean, maailm tahab alati rohkem. See on ka asjade seas, mille ma PR selgeks olen saanud. ANNA ROHKEM ei ole tegelt tee õnnele.
(ehk otsus "ma ei lepi, kui keegi tuleb minu peale karjuma, hakkan vastu" oli ka teadlik otsus, mille ma PR tegin. Enne ma süüdistasin ikka ennast, et ma piisavalt hea polnud - idee, et ohvrisüüdistamine on ise halb, tuli mulle väga suure valgustusena.)
Kustutamuinasjuttudest, mida serveeriti lastele samamoodi nagu Grimmi omi, iseasi, kas need on alguses üldse lastele mõeldud - "Väike merineitsi" ja "Väike tuletikumüüja" ei lõpe just õnnelikult.
Kustuta...ja "Väike tinasõdur". Pool Anderseni on kaunis pessimistlik.
KustutaKui sa arvad, et ma Anderseni hindasin, arvad küll mööda =) Tema lõbusamad lood olid ok, aga kurbi ma teist korda ei lugenud.
KustutaJa väikese merineitsi teatrietenduselt pidi vanaema mu välja viima, sest ma nutsin nii valjusti üle saali ja vait ei jäänud, et tal hakkas hirmus piinlik.
Mulle meeldisid õnnelikud lood stiilis "Kolm musketäri", kus toimub asju =) Ehk mu point pole "kurbi lugusid ei ole olemas", mu point on "kõigis lugudes, mis lugemist tasuvad, läheb headel hästi. Sest kurvad lood on liiga kurvad, et neid taluda."
"Kolm musketäri" lõpeb ju pigem magusvalusal noodil. Üldiselt on kõik pekki läinud, eluarmastus surnud, sõbrad lähevad laiali ja peategelane laseb end ära osta võimul, millele ta terve raamatu vältel seni vastu pani. Lõpulause "kibedad mälestused võivad veel meeldivateks muutuda" ei ole just ilmatu optimism.
Kustutama saan täiesti aru, miks Andersen ei meeldinud ja eelistasin ka ise lõbusaid, aga ma võtsin neid kui eskapismi. Lähen meeldivamasse loosse ära.
tglt oli üks lootüüp, mis mulle endale väga meeldis, see, kus keegi, kes on valesid otsuseid teinud, teeb õilsa lükke, mis talle küll endale õnne ei pruugi tuua (sellised õilsad lükked võivad lükkaja surmaga lõppeda). St minu jaoks oli õnnelik lõpp juba see, kui keegi halb on heaks arenenud.
Tead, mina ei mäletanud isegi seda konkreetset lõppu. Mis on täiesti wtf, sest lugenud olen ma "Kolme musketäri" ma ei kujuta ette, palju kordi. 60?
KustutaKuigi ilmselt mitte järjest ja üsna ilmselgelt see päris lõpp mulle korda ei läinud ja jätsin lugemata.
Ja mingit äraostmist ma isegi ei registreerinud. Mu jaoks "tüübid on elus, ei ole vangis, teevad, mida ise valivad, D'Artagnan sai raha ja hirmsast vaesuset välja - õnnelik lõpp!"
Ja eluarmastusse ma üldse ei uskunud =) Mul ei olnud üldse sellist kontsptsiooni ka, et keegi on hästi eriline armastus.
KustutaÜks armastus läheb, teine tuleb, kes sureb, kes lahutab, siis tuleb jälle järgmine - absoluutselt ei olnud ideed ka, et eluarmastus võiks olemas olla.
küllap on mulgi see taipamine samuti tulnud hiljem kui alguses lapsena.
Kustutaja lapsena andis lõbusa loo värvingut kindlasti juurde venelaste telesari, kus kõige õnnetum koht oli osavasti keskele ära paigutatud ja lõpetatakse koos lõbusalt lauldes.
aga praegu, jah, on "Kolm musketäri" mu jaoks üks näide sellest, et kõige rohkem lähevad mulle hinge raamatud, mis teevad mingil moel haiget - aga teevad ka õnnelikuks.
(Mul on vanadusega (loe: kolmekümnesena juba mõtsin nii) tulnud tunne, et "Kakskümmend aastat hiljem" on parem raamat. Seda lugesin kuskil 7 -5 a tagasi üle ka - "Kolme musketäri" olen viimastel aastatel kaks korda alustanud, aga näääh.)
Kustutamõnes mõttes on kogu see triloogia üks tervikteos.
Kustutalihtsalt konkreetselt seda praegust postitust lugedes jäi silma ülikiire gradatsioon "ma ei ole ise oma käe peal õnnelik -> ma ei kõlba suhteks -> ma olen halb" ja nt minu jaoks ei ole need väited küll enesestmõistetavalt sünonüümsed. Eriti kaks viimast omavahel ning-esimene ja viimane omavahel. Esimese ja teise vahel on mul lihtsalt üllatus "kust see suhteteema nüüd nii järsku tuli, kui alles oli juttu üldisest õnnest".
VastaKustutakuule, seda sa ometi oled kuulnud, et suhteks sobivad ainult need, kes suhet ei vaja? Kes on niigi õnnelikud?
Kustuta:)
Mina sain niisiis aru, et suhteks sobivad need, kes on ise õnnelikud (järelikult piisavalt head, sest õnnelikuks saavad aint head - isegi kurbades lugudes ei juhtnud pea kunagi nii, et pahade õnnele keskendutakse, neil oli kohutavalt tore. Kurbades lugudes läkski KÕIK halvasti ja need tegelased, kel halvasti ei läinud, ei olnud ka eriti tähtsad) ja ei sobi need, kes ei ole õnnelikud, järelikult pole piisavalt head, et õnnelikud olla, järelikult, kes suhteks ei sobi, ongi halvad.Sest headel läheb hästi ja nad on õnnelikud suhtes või ilma.
Loogika =P
aa olen jah, aga ma vist lasin suhtesse sobimise jutud kõik kõrvust mööda, sest ma nagunii arvasin, et vahet pole, kui hästi ma sobin, suhet ei tule nagunii, ma näen selleks liiga eemaletõukav välja :D ja otsustasin keskenduda muule, mida elu võib pakkuda, à la raamatud ja laulmine ja söömine jne.
Kustutakusjuures minu arust nendes romantilistes lugudes, kus "head saavad õnnelikuks", ei olnud need head midagi nii eneseküllased, vaid ikka ihaldasid üksteist, keel ripakil. neis eri lugudes ei tähenda "hea" sama.
sa oleks nagu kõikvõimalikest üksteisele vastukäivatest narratiividest kätte saanud selle, mis andis põhjust ennast kõige rohkem materdada.
Ei vaidle.
KustutaVaata, üks põhjusi, miks ma nii teravalt ja valuliselt reageerisin siin võrgupäevikus olnud negatiivsetele kommentaaridele, on, et ma olen eluaeg ise end peksnud. Leidnud, et ma pole selles hea ja tolles hea ja seda teen halvasti ja seda ja seda ja no ... neid mõnda asja vbla mitte halvasti, aga igatahes mitte piisavalt hästi, et mind hinnataks, hoitaks ja hellitataks nende põhjal, ja üldiselt olen ikka halb.
Üritan küll paremini, ent no ei. Ei teeni sittagi. Ei sära omaenda valguses õnneliku heatahtliku pilvena. Ei ole kõrgelt haritud. Ei oska kõiki haigusi ravida. Ei suuda isegi ühte lõuatõmmet teha, maratoni jooksmisest rääkimata. Ei saa puusaümbermõõtu 90 cm peale, täiskasvanuelu pisim on olnud 98.
Ja nii edasi.
Ja kui ma siis mõnes asjas olen enda üle uhke, leian, et no vähemalt olen hea ema, vähemalt suudan pea olematu rahaga peret üleval pidada ja lapsed õnnelikuna hoida, vähemalt olen vapper, vähemalt ei karda, tuleb mitte üks või kolm, vaid terve kuradi mitmekümnepealine kari inimesi rääkima, et ei, nende asjade pärast olen eriti halb. Brr, minusugune tahab veel lapsi?!?!?!
Siiamaani olen vihane.
Kuidas selline käitumine ok on kellegi arust? Olla kari, peksame pikka, annan ka jalaga, hea turvaline tunne on ühena paljudest vaenlasele haiget teha.
Meile on nii palju ennast kahjustavaid narrative sisse söödetud ja oleme neid ise kokku lugenud, et üldse ei imesta, kui pikki aastaid end nende seast üles otsima pead.
KustutaSa oled olnud ilusam ja andekam ja oluliselt tundlikum kui mitmedki su ümber tegutsenud inimesed. Ilmselgelt omakasuoüüdmatu ja oma pilvedel elav, mis ei too sulle just palju sinu endaga sarnaseid sõpru.
Siinses võrgupäevikus oled tuld alla, saanud oma kompromissituse pärast, ja neurotavalised ei saa pooltest asjadest aru saamagi. Ära lase end sellest kõigutada. Ma olen kahe käega selle poolt, et tee oma asja, armasta oma peret, poputa end südamest ja maailm saab parandatud just sellega, et sina selles oled õõnnelik. Kanakarja kisa lase kõrvust mööda, vali, kellele ja kellega oma väärtuslikku aega kulutad.
Häid pühi!
Stiiliharjutusedmustasjaelevandiluus.
Leidsin oma salasõna üles, et tore sind taas lugeda.
AWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW
KustutaTänan!