Sittagi ma hoolin mingist armastusest, mis halva tujuga üle läheb. Ehk:
Tead, nad väidavad ja
usuvad, et see on tõde,
sest ajakirjas kirjutati
ja seal sarjas,
kus tüübil on see õde,
ka öeldi,
et keegi ei saa
teist õnnelikuks teha.
Õnn peab tulema seest
ja kui sa vajad meest
või naist, et õnnelik olla,
kui sa tahad kiitusi ja
nunnutamist ja olla paar,
ei kõlba sa suhteks, klaar.
Nad ütlevad.
Ja sa pead õigeks
ja üritad olla kõiges
parem
täielikum
iseseisvam,
mitte vajada,
mitte tahta.
See ei toimi.
Viimaks lepid.
Mis teha.
Eks ma olengi paha.
Ei kõlba paarissuhteks -
ja ennast veel veidi nuhtled,
sest ega küll küllale liiga tee.
Alles aastate pärast adusin,
et ega ma niisama taha.
Kui vajadus on täitmata igiammusest
ajast,
siis pole ma mitte vilets, et vajan,
vaid kui sa mind armastad, aitad.
Ja kui ei armasta,
siis probleem ei ole minus.
Kui ma ei ole nii lihtne ja mõnus,
et armastuseta minuga aega viita,
ongi kõik nagu tarvis.
Teistmoodi olla pole huvi.
Ma ei taha sind, kui sa mind ei armasta.
Armastus ongi mu lävi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.