Tegevushalvatus

Ma nüüd räägin teile tõtt tegevushalvatuse, ATH ühe selgeima miinuse ja selle kohta, kuidas mul seda ei ole. 
Jah, see järgnev ongi tõsi. 

Võrk on täis väiteid ja seletusi, mis värk tegevushalvatusega on, ent tulemus on, et keegi ei taipa - ei need, kes tegevushalvatuse all kannatavad ega need, kes seda kõrvalt näevad, "vaimse tervise spetsialistid" ega üldse keegi.
Ma ka ei mõistnud, kuni kasutaja homunuculus-argument tumblris kirjutas väikese "see-tundub-nagu-too-sest -see-on-sama-asi" posti - ja mu silme eest tõusis kardin ja viimaks sain ma kõigest (väike liialdus, päris kogu maailmast siiski mitte) aru. 

Nagu ... mis on tavaline kirjeldus? Et tegevushalvatuses inimene ei taha teha neid asju, mis ei ole toredad, ei põhjusta dopamiinivoolu ja ei tundu end premeerivat. Ja inimesed - igat sorti inimesed - imestavad enda või teiste üle, et kuidas nii saama. Muidugi ei taheta teha seda, mis tore pole - kes tahaks? Mis see haiguslik moment on?
+ siis on verinoored neuroerilised tumblri-kasutajad, kes postitavad juttu teemal: "Kuidas nad ei mõista, ma olen ATH, ma EI SAA asju teha, pole füüsiliselt võimalik!" ja no isegi mina muigasin selle peale. 
Mis mõttes pole võimalik?! Tee lihtsalt ära!

Aga.
See tunne, mis tegevushalvatuses inimesel oma pesemata nõude või koolitöö või jooksmamineku ees on, ei ole: "See ei ole tore, nii et ma ei tee seda."
Tunne on: "Seda teha on valus ja ebameeldiv ja sellest ei ole mitte midagi võita, ära tee seda." Mis on phmt sama asi, mida aju ütleb kõigi ohtlike ebameeldivate asjade ees hoiatuseks. "See on valus, ebameeldiv ja halb, midagi ei ole võita, ära tee seda." Ajust tulev teade, mis põhjustab tegevushalvatust, on sama kui teade, mis takistab sul oma kätt puiduhakkurisse panemast. 
Sellepärast on meeletult raske seda teadet ignoreerida ja ikkagi tegema hakata. 
Kujutage ette, et teie ees on töötav puiduhakkur. 
Ei ole väga lihtne otsustada, et olgu, teen ära, ja kätt sisse torgata. 

Isegi kui teiselt poolt tuleb (nt enne eksamit õppimiseks) tunne: "Kui ma seda ei tee, kukun ma läbi ja väga tõenäoliselt koolist välja ja see keerab kogu mu tuleviku pekki!" 
Siis on lihtsalt tegemist hirmsa kahvliga - ükskõik, mis ma teen, ikka on valus ja halb.
Jube.

Noh, ja siis olen mina. Ma olen tegevushalvatusest üle.
Õpetasin ennast tunnet: "Ära tee seda!" puiduhakkuri ees ignoreerima. Õpetasin end kätt sisse suskama, sest ilmselt jäävad terad vale sisendit tajudes seisma ja kui ei jää - no mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Kas ma saan ilma vasaku käe sõrmede ülemiste lülideta elada? Saan küll. Jah, on valus ja halb, aga kas ma tahan siis olla inimene, kes jätab hirmu pärast elamata? Ma SAAN käe tagasi tõmmata, ma ei jää tervest käest ilma. 
Lihtsalt - sõrmeotstest.
Pane käsi nende terade vahele, väga väga naine! KOHE!
Niimoodi õpetasingi ma end tegevushalvatust ületama,.

Enamasti on terad seisma ka jäänud. Enamasti. Kaugeltki mitte alati.
Mhm, ma tean, et see on valus ja õudne. Ikka panen. On vaja.

Enda õpetamine tegema natuke - panema ainult sõrmed - on palju aidanud. Pesen kolm nõud. Teen 22 käteringi ühele poole ja 22 teisele poole ja kui siis rohkem ei taha mingit trenni teha, on täiesti ok. Kirjutan 200 sõna - sellega ma saan hakkama, onju? 
Aga samas ei ole terad seisma jäänud kaugeltki alati.
Ja vahel kukub mingi langev toru mulle õlale ja rangluu - krõks! Puiduhakkur pole sellega seotud, ent hulk inimesi vangutab pead - kes teine roniks kiivri ja kaitseriietuseta ehitusplatsile, kus tal isegi midagi teha pole? Kas elementaarset enesealalhoiuinstikti ka pole v? Miks sa teed nii, VVN?

Oh, ja siis tulevad veel inimesed, kes seletavad, et tundeid ongi vaja ignoreerida, kes siis tunnetel end mõjutada laseb, ikka mõistus peab kõike juhtima. Ja need on kohati isegi needsamad inimesed, kes imestavad, miks ma end ohtlikesse olukordadesse panen. 
Nagu ... 
Te ei märka, et mu endaõpetus tundeid ignoreerida ongi selle taga, et ma ei karda ehitusplatsil kiviga pähe saada?

Oi, ja siis, ja SIIS tulevad inimesed ja imestavad, KUIDAS mulle elu armas pole, miks ma vaatan õlgu kehitades kõiki leinajaid ja surma üle kurvastajaid, miks ma sain ennast tappa, eriti põdemata selle üle, kui kurb mahajääjatel on - aga mina oma mõistusega juhitud elu pealt näen, et ELU EI OLE TORE ASI! Elu on pidev käe puiduhakkurisse toppimine ja kui seda enam tegema ei pea, on HEA. Et teised kurvastavad? Krt, vaadaku kainelt! Ma olen pääsenud! Mis seal kurvastada, rõõmustama peaks! 

Ei ole võimalik panna inimest tegevushalvatust ignoreerima ja loota, et selle tulemusena on ta terve ja elurõõmus. Kohusetundlik ja karm lapsevanem sunnib oma last tegevushalvatust ignoreerima, paneb ta olukorda, kus valus ja halb on igal juhul, teeb, mis ta teeb? 
Esiteks on see sisuliselt piinamine. 
Teiseks on tulemuseks midagi minutaolist. 
Kas see on see, mida tahetakse? Kas nüüd on hästi? On ATH, kes teeb asjad ära, kas nüüd on HÄSTI?!