esmaspäev, 16. detsember 2024

Tegevushalvatus

Ma nüüd räägin teile tõtt tegevushalvatuse, ATH ühe selgeima miinuse ja selle kohta, kuidas mul seda ei ole. 
Jah, see järgnev ongi tõsi. 

Võrk on täis väiteid ja seletusi, mis värk tegevushalvatusega on, ent tulemus on, et keegi ei taipa - ei need, kes tegevushalvatuse all kannatavad ega need, kes seda kõrvalt näevad, "vaimse tervise spetsialistid" ega üldse keegi.
Ma ka ei mõistnud, kuni kasutaja homunuculus-argument tumblris kirjutas väikese "see-tundub-nagu-too-sest -see-on-sama-asi" posti - ja mu silme eest tõusis kardin ja viimaks sain ma kõigest (väike liialdus, päris kogu maailmast siiski mitte) aru. 

Nagu ... mis on tavaline kirjeldus? Et tegevushalvatuses inimene ei taha teha neid asju, mis ei ole toredad, ei põhjusta dopamiinivoolu ja ei tundu end premeerivat. Ja inimesed - igat sorti inimesed - imestavad enda või teiste üle, et kuidas nii saama. Muidugi ei taheta teha seda, mis tore pole - kes tahaks? Mis see haiguslik moment on?
+ siis on verinoored neuroerilised tumblri-kasutajad, kes postitavad juttu teemal: "Kuidas nad ei mõista, ma olen ATH, ma EI SAA asju teha, pole füüsiliselt võimalik!" ja no isegi mina muigasin selle peale. 
Mis mõttes pole võimalik?! Tee lihtsalt ära!

Aga.
See tunne, mis tegevushalvatuses inimesel oma pesemata nõude või koolitöö või jooksmamineku ees on, ei ole: "See ei ole tore, nii et ma ei tee seda."
Tunne on: "Seda teha on valus ja ebameeldiv ja sellest ei ole mitte midagi võita, ära tee seda." Mis on phmt sama asi, mida aju ütleb kõigi ohtlike ebameeldivate asjade ees hoiatuseks. "See on valus, ebameeldiv ja halb, midagi ei ole võita, ära tee seda." Ajust tulev teade, mis põhjustab tegevushalvatust, on sama kui teade, mis takistab sul oma kätt puiduhakkurisse panemast. 
Sellepärast on meeletult raske seda teadet ignoreerida ja ikkagi tegema hakata. 
Kujutage ette, et teie ees on töötav puiduhakkur. 
Ei ole väga lihtne otsustada, et olgu, teen ära, ja kätt sisse torgata. 

Isegi kui teiselt poolt tuleb (nt enne eksamit õppimiseks) tunne: "Kui ma seda ei tee, kukun ma läbi ja väga tõenäoliselt koolist välja ja see keerab kogu mu tuleviku pekki!" 
Siis on lihtsalt tegemist hirmsa kahvliga - ükskõik, mis ma teen, ikka on valus ja halb.
Jube.

Noh, ja siis olen mina. Ma olen tegevushalvatusest üle.
Õpetasin ennast tunnet: "Ära tee seda!" puiduhakkuri ees ignoreerima. Õpetasin end kätt sisse suskama, sest ilmselt jäävad terad vale sisendit tajudes seisma ja kui ei jää - no mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Kas ma saan ilma vasaku käe sõrmede ülemiste lülideta elada? Saan küll. Jah, on valus ja halb, aga kas ma tahan siis olla inimene, kes jätab hirmu pärast elamata? Ma SAAN käe tagasi tõmmata, ma ei jää tervest käest ilma. 
Lihtsalt - sõrmeotstest.
Pane käsi nende terade vahele, väga väga naine! KOHE!
Niimoodi õpetasingi ma end tegevushalvatust ületama,.

Enamasti on terad seisma ka jäänud. Enamasti. Kaugeltki mitte alati.
Mhm, ma tean, et see on valus ja õudne. Ikka panen. On vaja.

Enda õpetamine tegema natuke - panema ainult sõrmed - on palju aidanud. Pesen kolm nõud. Teen 22 käteringi ühele poole ja 22 teisele poole ja kui siis rohkem ei taha mingit trenni teha, on täiesti ok. Kirjutan 200 sõna - sellega ma saan hakkama, onju? 
Aga samas ei ole terad seisma jäänud kaugeltki alati.
Ja vahel kukub mingi langev toru mulle õlale ja rangluu - krõks! Puiduhakkur pole sellega seotud, ent hulk inimesi vangutab pead - kes teine roniks kiivri ja kaitseriietuseta ehitusplatsile, kus tal isegi midagi teha pole? Kas elementaarset enesealalhoiuinstikti ka pole v? Miks sa teed nii, VVN?

Oh, ja siis tulevad veel inimesed, kes seletavad, et tundeid ongi vaja ignoreerida, kes siis tunnetel end mõjutada laseb, ikka mõistus peab kõike juhtima. Ja need on kohati isegi needsamad inimesed, kes imestavad, miks ma end ohtlikesse olukordadesse panen. 
Nagu ... 
Te ei märka, et mu endaõpetus tundeid ignoreerida ongi selle taga, et ma ei karda ehitusplatsil kiviga pähe saada?

Oi, ja siis, ja SIIS tulevad inimesed ja imestavad, KUIDAS mulle elu armas pole, miks ma vaatan õlgu kehitades kõiki leinajaid ja surma üle kurvastajaid, miks ma sain ennast tappa, eriti põdemata selle üle, kui kurb mahajääjatel on - aga mina oma mõistusega juhitud elu pealt näen, et ELU EI OLE TORE ASI! Elu on pidev käe puiduhakkurisse toppimine ja kui seda enam tegema ei pea, on HEA. Et teised kurvastavad? Krt, vaadaku kainelt! Ma olen pääsenud! Mis seal kurvastada, rõõmustama peaks! 

Ei ole võimalik panna inimest tegevushalvatust ignoreerima ja loota, et selle tulemusena on ta terve ja elurõõmus. Kohusetundlik ja karm lapsevanem sunnib oma last tegevushalvatust ignoreerima, paneb ta olukorda, kus valus ja halb on igal juhul, teeb, mis ta teeb? 
Esiteks on see sisuliselt piinamine. 
Teiseks on tulemuseks midagi minutaolist. 
Kas see on see, mida tahetakse? Kas nüüd on hästi? On ATH, kes teeb asjad ära, kas nüüd on HÄSTI?!

16 kommentaari:

  1. Ma olen üldises plaanis sellega nõus, aga mul on veel lisaks see, et kui mul juhtub ERITI produktiivne päev olema (isegi kui enne ei olnud tegevushalvatust, aga päeva lõpuks tunnen, et krt, enam ei jaksa, aga paar asja veel vaja ära teha), on mul järgmisel päeval legit pohmakas. Konkreetselt selline pea paks ja süda natuke paha ja vastik olla. ADHD dopamine crash ütlevad nad selle kohta, nii et pole ainult minu asi, aga veel üks selline väga ebameeldiv element, mis on risuks jalus, kui vahel ka tekib see loll mõte, et hakkaks korralikuks produktiivseks inimeseks. (Ilmselt see sinu migreen on ka kohati selle eriti äärmuslik vorm, nii et sinuga võrreldes on mul oma väikese peavalukesega muidugi väga vedanud.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krt, ja mina mõtlesin, et kulutasin ka homse päeva lusikad ära . Aga TÄPSELT sama värk - et teen ja teen ja siis veel see väike asi ja no see ka ei ole mulle ju raske ja ... ja järgmisel päeval on raske isegi poes käia.

      Kustuta
    2. mul on muide samamoodi. Produktiivsele päevale järgneb roomamise ja ägisemise päev. A ma ei tea ometi, kas mul on ATH, sest see väsimus tundub ka muidu loogiline: mu produktiivsed päevad on üldiselt pikemad ja tihedamad kui tüüpilise kontoriinimese tööpäevad, ma võtan seda kui erinevat elurütmi - kellel on 8 tundi tööaega ja seejärel vaja 16 tundi vaba aega, kellel on 12 tundi tööaega ja seejärel vaja 24 tundi vaba aega, ja nõnda edasi.

      Kustuta
    3. Ma muidugi arvan, et sul on ATH, sest nii palju klapib =) Kui see samas ei tee sind katki, jessss =)

      Kustuta
    4. see kuldne määratlus jälle, et "häire on siis, kui häirib".

      Kustuta
  2. see potentsiaalse kannatuse eest hoiatavate signaalide eiramine meenutas mulle seda, mida on kirjutatud tüüpilise teismelise või ka varakahekümnendates inimese aju kohta, seletuseks sellele, miks tüüpilised noored lollilt ohtlikke asju teevad. Illustratsiooniks toodid katsed, kus katsealusele öeldi, et nõus on midagi rõvedat ja küsiti, kas nad tahaks käe sinna sisse torgata. Nii täiskasvanud kui ka noored ütlesid enamjaolt, et ei taha, aga vahe oli seal, et täiskasvanutel tuli vastus kohe, noored pidid MÕTLEMA. Ja järeldus oli see, et nad ei võta suuremaid riske mitte seepärast, et nad oleks ebaratsionaalsed. Nad mitte ei mõtle vähem, vaid tunnevad vähem ja peavad otsuseid puhta ratio pealt tegema, ja see käib aeglasemalt ja on kulukam.

    ja seepärast on muidugi stiimuleid ka rohkem vaja, mis omakorda paneb igasugustesse värvikatesse olukordadesse ronima.

    Su kirjelduse järgi teeb end tegevushalvatusest üle sundiv ATH endast tahtejõuga sellise tüüpilise teismelise, kes on sunnitud puhtalt mõtlemisega otsuseid tegema.

    See puhtalt mõtlemisega otsuste tegemine seletab ka seda, miks nii raske on omaenda tahtmisi märgata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teismelised, kes tunnevad vähem - nad ilmselt tunnevad tugevamalt igast teisi asju ja neil ei teki räiget kontrasti ohutunde ja ohuta tunde vahel, vaid see on mingi ebamäärane "tumedam hall ja heledam hall"-määramine.
      Sest tugevalt tunnevad nad küll. Ma mäletan ja see oli ikka päris hirmus - ainus põhjus, miks ma noorusaja üle elasin, oli usk, et kui täiskasvanuks saan, läheb paremaks.
      Mis oli tõsi, aga üldse mitte "siis läheb heaks", nagu ma arvasin, vaid "siis oli natuke vähem halb".

      Kustuta
    2. teisest küljest võib ka siis halb olla, kui osa tundeid on maha keeratud, ilma et teisi oleks peale keeratud. Heaolu ilma tunneteta naljalt ei saa.

      Kustuta
    3. teisisõnu, hormoonipuudulikkuses on halb olla.

      Kustuta
    4. äh, ma olen oma mõtetega puntrasse jooksnud - siit tuleks kokkuvõttes nagu välja, et teismelisel on samad mured, mis ATHkal, kes ennast isegi ei eita - et mingigi hormoonilaksu saamiseks on midagi ekstreemselt ägedat vaja.

      Kustuta
    5. ... ja nüüd ma loengi, et teismelise ajus on dopamiini üldine tase madalam (aga vallandumine käib see-eest äkilisemalt ja üldise madalseisu taustal annab see eriti kõva laksu).

      https://sparkandstitchinstitute.com/dopamine-and-the-teenage-brain/

      Kustuta
  3. Mul on veel lisaks see ka, et ma kogu aeg mõtlen, et kui muidu trenni ei tee ja siis järsku neli tundi järjest lased, siis muidugi on lihased valusad. Et loogiline ju, et tulebki pidevalt natuke treenida, et vastupidavus suureneks jne jne. Aga ükskõik kui palju üritan, siis pea 40 aasta jooksul pole vaimu siiski õnnestunud treenida, mine võta kinni, kas lihtsalt loomulik piir tuleb ette või ADHD poolt tõmmatud piir. Igatahes ravimid aitavad ka seda järgmise päeva "pohmakat" vältida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tühja nad aitavad =)
      Ilma ravimiteta mul lihtsalt poldki neid produktiivseid päevi, mul oli niisama kogu aeg sitt =D

      Kustuta
  4. Mul üksikud paremad produktiivsed päevad ikkagi olid enne ka, aga neid jäi millegipärast lõpuks järjest vähemaks. Kahtlustan ealisi imepärasusi, sest loksuv ja vähenev östrogeen loksutab ja vähendab otseselt ka dopamiini taset.
    Järgmise päeva "pohmakat" aitavad ravimid vältida siis, kui ei ole ikkagi päriselt üle jõu pingutatud. Varasema eluga võrreldes on muidugi öö ja päev. Mu jaoks on hea päev juba siis, kui on lihtsalt stabiilselt normaalne ja teovõimeline olla. Kui varasemalt oli ehk mõni päev kuus, mil ei olnud sitt, siis nüüd on mõni päev kuus, mil on sitt. Ja normaalne enesetunne ei tähenda enam, et homseks on kindlasti kõik jõuvarud otsas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Umbes sama. Ka see, et hakkasin mõtlema: neid paljutegemise päevi tegelt oli ikka enne ravimeid ka. Aga nendegi ajal oli praktiliselt alati kogu aeg sitt. Kogu aeg.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.