Tahe viib naise läbi halli kivi

Nii raske.
Ma arvan loodan, et olen haige. Sest säärane jõuetus ei ole normaalne, seda enam, et eile käisin arsti juures hemoglobiini kordusmõõtmisel ja see oli kenasti 121 peale kerkinud ehk kehvveresuse pärast ma enam nõrk olema ei peaks. 

Täna käisin Poeglapsele tema rokipeo kostüümiks (üheks neist) valget T-särki ostmas, tema väljaväänatud pahkluule Diclaci hankimas (jaa, rokipidu seisneb peamiselt tantsimises, ta tantsib mitmes kavas) ja siis veel toidupoes ka ja mul on siuke tunne, nagu võiks olla pärast päev otsa mäkke ronimist.
Ainult veel kehvem, sest sellist üldist "kohe minestan - ei minesta sa midagi, vaja veel kõndida" sel puhul vähemalt alguses ei oleks. Oleks teistmoodi väsimus, mitte tunne, et minestan-minestan-minestan, ma ei suuda. 
Oot, ma kraadin. 

Otsisin eile üht postitust (ei leidnud) ja lugesin sellega seoses kõvasti oma vanu võrgupäevikusissekandeid ja püha perse, kui haige ja peavalune ma kogu aeg olen! Kuidagi ikka oli tunne, et see on viimaste aastate lõbu, aga ei. Ma olen selgelt olnud sant juba ammu, ainus erinevus on seal, et ma mõtlesin, et kohe saan terveks, kohe suudan jälle kõike.
Päris nii ei läinud. 
Ja kui hädas ma kirjutamistega olin! 
Izver.
Nii palju meeleheidet ja õnnetust!

Jaa, ma TEAN, et olen erivajadustega, nii eriline, nii eriline, lol jne, aga et see nii selge on, kui mulle mitte nagu võõrale otsa vaadata, vaid võrgupäevikut lugeda, tuli ikka üllatusena. 

36.9.
No midagi nagu on, ent mitte tasemel "jee, see seletab kõik!"

Ehk: ma ise ei usu päriselt ja sügavuti, et ma sant olen, nii et arusaadav, et teie ka ei usu. Aga samas - teie, kes te mind kiita ei taha, mõelge natukene. 
Ma elan peaaegu normaalse inimese elu. 
Mu iseenda eest hoolt kandmine ja üritamine enam-vähem konditsioonis püsida on juba täistöökoha eest, aga ma isegi kirjutan (päris hästi) selle kõrvalt. Ma olen faking kangelane, ausõna.

Ja ma ei pea selle all silmas, et ma ei karda, sest see on kuidagi iseenesest pärast enesetappu seisundina kohal. Ei karda, no nii on. Ainult väga väga depressiivsena tuleb hirm ja siis ei ole see ka millegi ees, vaid lihtsalt vastik kõhevil seisund. Ärevus mingi põhjuseta, kuhu külge seda haakida. 
Kuid praegu ma pean silmas, KUI väga ma suudan end tööle panna. 
On vaja - ma teen. 
Kuigi maksan selle eest pärast väga kaua karmi hinda.
See on see, mille eest ma ise end ikka ja ikka kiidan nt. Imestan, et ma olen selliseks inimeseks kasvanud. Selliseks inimeseks enda kasvatanud. Jah, raske om küll, aga no erikuradi kangelaslik ikka! 
Mina olengi see naine, kelle tahe viib läbi halli kivi.
Ainult et tahtega pole midagi peale hakata, kui ma tahan, et see või teine või kolmas mind armastaks. 
Ma ei saa SUNDIDA inimesi mind armastama. See on nendes, mitte minus.

Aga ma tolmuimen põrandaid, puhastan kassi liivakasti, pesen nõusid, teen süüa, vahetan linu, puhastan köögikappide pealseid ja vahel pesen isegi põrandat. Nagu - see ON minu puhul toores kangelaslikkus. 
Aastaid tegin veel iga päev trenni ka - alles siis lõpetasin, kui katse-eksituse meetodil selgus, et see ei tee mind reipamaks ja tegusamaks, vaid imeb viimsegi jaksu välja. Käin poes ja kui koer veel konditsioonis oli, temaga jalutamas. (Praegu käime oma õues peaaegu eranditult - tal on täna jälle halb päev, konkreetselt libises ja värises trepil.) 
Ja keegi ei imetle mind selle eest. Ok, Lendav tegelt imetles. Tema sai aru. Aga teised - oh, normaalne ju.
Ei ole normaalne. Minu puhul kohe kindlasti mitte.