reede, 22. veebruar 2019

Oh, rõõmsalt väsinud taas

Toimetan oma järgmist raamatut läbi ja tõden, et kurat - vähemalt mulle endale on huvitav IKKA VEEL, põnev ja köitev näha, mida ise olen teinud.
Vägev värk.
Vähemalt mulle endale, eks ole.
Üks väga olulisi põhjusi, miks ma kunagi kirjutama hakkasin ja näiteks seda võrgupäevikut järjekindlalt täidan, on iseendale lugemismaterjali pakkumine. Mul ei ole kunagi juba loetud teksti (kui see on vähegi hea) ülelugemise vastu midagi olnud ja kirjutada, et endal midagi lugeda oleks ka siis, kui ükski raamat kodus ei isuta, näis ainult loogiline.
Sest kui ma ise oma maitsele vastavalt kirjutan (nagu ma teen), vähemalt "loetavaks" pean saadust ju ikka.
Ja kui on kohati kehv, saan jooksvalt parandada. Jah, saangi. Täie õigusega.

Ma olen selliseid lugusid mõtetes ka teinud, aga jube keeruline oli ainult pea sees üle lugeda ja parandusi teha. Eriti kaugemas minevikus toimunud stseenidele kui eelviimane - ma ei mäletanud üles kirjutamata piisavalt täpselt ja nii tundus asi kirja panna lihtsalt oma vaevade vähendamisena.
Vanal hallil ajal oli sedasi, mhmh.

Selleks nädalavahetuseks on mul hirmsad plaanid. Nagu päriselt, mõtlen, mis ma mõtlen, tühistada ei taha, aga mul ju NII HALB tõenäoliselt pärast!
Nimelt on mul plaanis võtta oma poeg ja koer ja minna nendega Lõunalinna küla sisse. Külla. Mis ma olen loll v?
Nojah. Ütleme, patoloogiliselt vapper.
Aga ega ma siis niisama, ma ikka arvan, et asi on seda väärt.

Pealegi on mul Adaga väga hea klapp =) Me oleme liiga sarnased, et miski muu võimalik oleks =)

Kuigi ma olen ikka veel surmaväsinud esmaspäevast ja teisipäevast ja eilsest, kui mu pea valutas ja nädal otsa olen jälle Nii Palju Teinud, et pole nagu imestada ka, et väsinud olen.
Omast arust eile, üleeile ja täna nagu - puhkan või nii.
Või nii.
Oeh!!!

Lisaks sellele, et mul on tore oma teksti taas läbi lugeda ja korrigeerida, ma loen seda ja muigan. Sest ma küll märkasin juba enne üleandmist, et kirjutasin sellisest maailmast, kus enamus on autistid ja allistid on mingid teistsugused, vähe imelikuks peetud, ent üle on lugeda ikka muhelemavõttev.
Sest kirjutamise ajal ma siiralt arvasin, et inimesed sellised ongi. Kogu aeg mõtlevad oma tegude tähendusele ja järelmitele, kogu aeg on neil umbes ettekujutus, millega nad riskivad, omaenda käitumine ei tule eal üllatusena.
Ja ma SIIRALT arvasin, et selline elu ja inimesed ongi!

Ikka on raske sisse elada inimeste mõttemaailma, kellega lihtsalt juhtub.
Nagu - kuidas nii saama ometi?!
Noh, autistlik raamat saab olema, nii vähemalt saama =P
Mulle nii meeldib seda läbi toimetada.

Muidu see lugu on mul suht "nojah". Aga video on nii krdi lahe, et ikka veel meeles ja täna tuleb seda ilmselgelt jagada. Sest I feel glorious!

teisipäev, 19. veebruar 2019

Edevuse katk vol VIII

Kurat, ma olen liiga väsinud et hingatagi. LIIIGA!!!!

***

Hommikul on ka peavalu tagasi. Krt, ja ise ju tean, et ei tohi üle pingutada, mul hakkab väga halb!
Ikka pingutan.
Loll on loll olla.
Muidu vaatasin (tütre jaoks otsisin tegelt, tema klassi instasse) oma aasta-paari vanuseid pilte üle.
Emake maa, kui ilus ma olin!
Oot, ilmselt vaatan samamoodi mõne aasta pärast praeguseid ..?
Emake maa, kui ilus ma olen!

Ei, keegi meist ei ole kogu aeg iga nurga alt nii kaunis kui hästi välja tulnud pildil. Ent siiski, imeline.
Kusjuures ma tean, et ilu ei tee õnnelikuks. Ma olen oma eluga kursis, tean, mida ilu selles väärt oli ja on.
Aga ikka on kuidagi harras oma ilusaid fotosid vaadata ja mõelda, et oeh, kui pildid kätte sain, ei pidanud ma seda ja seda ja seda õnnestunuks - ja kui enda arust keskpärastel piltidel nägin niiiii välja, mida ma veel tahtsin???

No näiteks:





See mulle tegelt meeldis, sest no ilus ei ole,
aga sitaks väljendusrikas.
Dohh, nagu teised ei oleks!


Nagu: mida veel, mida veel on vaja?!
Ei, kui ma ei ole õnnelikus armusuhtes, ON võti ikka selles, et ma ei ole piisavalt ilus. Kusjuures paneme tähele, et ma ei taha enamasti kedagi või kohe kindlasti ei taha kedagi TEIST kui see konkreetne isik.
Aga ikkagi taandub kuskil teadvuse alamkihis kõik sellele, et pole piisavalt ilus. 
Minu alateadvus: lihtlabane ja loll, tore.

Ma ütlen koerale, et ära niutsu.
Hetk hiljem niustun ise.
Selgitus: "Kuule. Sa oled söönud, õues käinud, sul on vett, ma isegi mängisin sinuga veidikene, raugelt. Aga minul valutab pea! Mul on ÕIGUS niutsuda!"

Tegelt enam peaaegu ei valuta. Totoro niutsumine ei lõika enam kolba sisemusse ning jälle tuleb uni peale. (Valuga tuleb ainult siis, kui maru väsinud olen, ja kui enam ei ole, ärkan üles hullema valuga, kui magama jäin, ja jubedus.)
Totoro niutsub seepärast, et ta elu on praegu raske. Selgub, et koertel on samamoodi hormonaalsed muutused ja meeleolu omavahel  tugevas seoses (võinuksin ise selle peale tulla, kui MÕELNUD oleksin) ja tal on veriood. Ehk veritsemisperiood.
Esimese hooga mõtlesin, et menstruatsioon, aga siis sain aru, et koertel ei ole ju tegu KUUpuhastusega. See ei käi üldse iga kuu (õnneks). Nii et jäin verioodi juurde.

Ma ise ei ole väga häiritud sellest, et hoolimata eilsest põrandapuhastusest on hommikul jälle verejäljed, aga mu poeg on küll: "Ma enam ei taha Totorot oma voodisse, kuni see läbi on!"
Aga ta unustas selle samaks õhtuks ära ja: "Totoro! Tule!" käis magamaminekul, nagu alati käib.

No pesen veits sagedamini linu kui vahepeal, no pesen. Tegelt ei pese ju mina, masin teeb töö ära. Nii et suva.
Ärge nüüd öelge, et ma koera privaatsust rikun ja tema naisestumise saladused kõik välja laon =) Ma kohtlen teda ainult nagu ennast. Palun, kui kedagi huvitab: kasutan kupsikut, päevad on hetkel kuskil kuu teisest nädalast, kestavad 3-5 päeva.
Jube huvitav küll.

Phmt ma võiksin jutustada, miks ma eile nii tohutult ära väsisin, et täna ka lusikad otsas on (Töötukassa - ja vahel ma unustan asju, mis tuleb erilise nöögina, kuna enamasti ju mitte, ning antud juhul arvasin, et mul on aeg kell kolm, ent oli pool kolm. Igast muud jamad lisaks), kuid lihtsalt ei jaksa.
Ei midagi põnevat, lihtsalt rohkem jõudu võtvad plaanid, kui kavatsetud + 5 tundi und + ei, kõik plaanitu on vaja ju ära teha ikka + hommikul tundus, et seda ja seda tahan ju veel ette võtta, nii et võtsin, alles õhtul kahjatsesin.
Oli vaja...
Nojah, eks siis oli.

Olen, kes olen. Ei parem, ei halvem. Teen vahel vigu, mul on ebaterve suhe ilusse, menses kuu esimese kolmandiku sees, kipun üle pingutama.
Olen täiuslik =)

neljapäev, 14. veebruar 2019

Täiesti täiesti uutmoodi

Vahtisin eile mõtlikult võrgupäeviku tekstikasti ja mul ei olnud armastuse teemadel mitte midagi öelda.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.

Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.

Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!

Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.

Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.

Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.

Aaaah!

Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)

Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.

Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.

Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P

Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!

Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.

teisipäev, 12. veebruar 2019

Nii erinevad ilmad!

Talv!
Nii armas aeg!

Jälle lumi, tasane valge lumevalgus, taeva all pilveviirgude uje roosatus. Lumel ei olevat lõhna, aga on mingi õhuniiskuse ja temperatuuri tase, mis tundub ninas nii mahe nagu violetne sinine silmale või kannikese aroom või mahe kume ksülofoniheli kõrvale. Vaikne rõõm.

Rongis kuulsin, kuidas räägib tänapäeva ümarik, ümmarguse helehalli mütsi ja musta karvase kraega jopega vanamemm.
Memm: "See on väga kõva lugu! VÄGA kõva! Kui Helvi ja see teine seda sünnipäeval laulsid ..! Oooh!
(...)
Homme ma saan Maiega kokku. Seal ... Viru Keskuses.
Vestluspartner (teine memm tumedama halli ümmarguse mütsi, lilla jope ja karguga): Jaah, seal on hea soe,  hea oodata!
(...)
Esimene memm: Nii väike maa - ja nii erinevad ilmad!
Kahju, et ma ei kuulnud, mille kohta. Mina mõtlesin kohe erinevate maailmade peale, milles inimesed Eestis elavad, aga takkajärgi tõden, et ta võis mõelda ilmastikutingimusi rongisõidu jooksul.

Ja et asi tasakaalus oleks, kuulasin ka nooremaid naisi.
Käisin väljas söömas (sest mul oli linnas teha ja siis veel teha ja päike lõikas ajju, libedus kurnas keha, see ei lakanud ega lakanud - ja mul oli vaja kuhugi sooja maha istuda, midagi kõhtu saada ning mitte millegi pärast muretseda. Ühest kohast läksin peale sisseasumist ja minut aega seismist lihtsalt minema, sest kuramuse viiekümne inimesega koos istuda ja nende lakkamatut kõnekõma koos muusikaga kuulata tundus mulle kaugelt liiga pingutav) mõnevõrra trendikas-hipsterlikus kohas nimega Kohalik.
Mu kõrvallauas rääkisid omavahel ka kaks naist, ütleks, et nii 35, aga kurat - ma olen vanuse hindamises kehv nüüd. Minu meelest nägid nad välja natu vanemad kui mina enne soengumuutust, aga vbla ma näengi nooruslik välja. Igatahes küsiti mult paar nädalat tagasi, kui suitsu ostsin, kas vanust ikka jätkub.
Olgu, naised kõrvallauas. Üks brünett, teine blond, ripsmepikendused ja sulgjoped, jõid värskelt pressitud greibimahla ning vett (mis on seal tasuta), üks sõi ka midagi. Aga ma ei tea, kumb, ja ma ei tea ka, kumb kõneles:

"...  no ja siis me tegime neile võistluse - 15 minutit aega ette valmistada ja kes rahvale rohkem meeldib ja meilt punkte ka, saab auhinna. Kas esinetakse üksi, kahekesi, viiekesi, tervet publikut kaasates - vahet pole. Ja seal tuli ikka selliseid asju (erialaste terminite kuhi, mille ma kõrvust mööda lasin), nii lahe oli, adrenaliin oli taevas ja nad tulid nii hästi kaasa, nii tuline võistlus! Noh, ja siis ma läksin auhindu üle andma ja üks mees küsis mult - kõik käis muidugi inglise keeles, eks ole - "And who are you to judge?" või noh, ta ei öelnud judge, aga tema point oli selge. Et meie siin ponnistame tantsida ja kes oled sina, et tuled ütlema, et see oli paremini, see halvemini. Ja ma olin nagu: "Olgu, aus küsimus." Ja siis tegin seal igasugu showd kähku, ja ma ei tea, kuidas, ma tõesti ei tea ega saa aru, aga lõpetasin hundirattaga ja sealt otse spagaati. Tead, ma pole kaks aastat muidu spagaati maha ka saanud, aga seal ... ja no pärast seda ei olnud kellelgi enam küsimusi.
Aga ma isegi ei tõmmanud ega venitanud midagi ära, sooja tegemata, lihtsalt ..."
Siiras hämmastus hääles.
Enne ütles, et ta mingit mu trenni ei viitsi teha peale tantsimise. Et see on tema ainus armastus.

Muidu tellisin uhhaad.
(Ja kohvi ja mineraalvett, sest mul oli jube janu ja alles pärast avastasin, et vesi on tasuta, nagu ka leivad, must ja valge, ning maitsevõi.)
Uhhaa oli maitsev, aga mul mängis muie kõhus ja kuklas, kui seda sõin, sest täpselt - no peaaegu täpselt - sellist suppi tegin oma eriti vaestel tudengipäevadel Lõunalinnas. Värske särg turult ei maksnud peaaegu midagi, kartul ja porgand olid nii nagu täna, ka tollal odavad toiduained, muna supi sees oli maitsev ja täitis kõhtu ning roheline sibul, olgu, läks minu supi peale ainult erandkorras ja värske spinati lehtede asemel kasutasin (kui üldse) nõgest. Aga laias laastus ikkagi sama supp.
Mis oli teistmoodi - neil oli muna täiesti pehme, mul läks ikka vähemalt poolpehmeks kuuma leeme sees, ja selles "Kohaliku" supis ei olnud hulkuvaid luid mitte ainsatki.

Aga jah. Naturaalsed toiduained ja hellusega tehtud VÕRDUBKI sageli "nagu sööks väljas".