Superseiklused

Duckduckgo supervõime: Ma vahel leian sellega asju, mida guuglist mitte. Üldiselt tunnistan, et guugel on parem - kui ma otsin konkreetset asja, on suurem võimalus, et õigeid sõnu lisades tulebki otsitav viimaks välja. Mitte alati, aga no 2/3 kordadest annab tulemi. 
Aga pardiotsing annab mulle tulemeid, mida guugel mitte kunagi. Natuke lambikaid, päris kindlasti ei sisalda see tulem sõna "Devolutsioon" ega K nime, kuid ma ei kaeba: jutt "Supervõime", mis tegelt mulle endale meeldis, aga mida mu teada keegi kunagi kusagil ei maininud, on ühe tagasiside saanud. Nii tore!
Pealegi positiivse. 

Muidu käisin ujumas ja mul oli seiklus. 
Täiesti ettekavatsemata, ent nüüd on väga tudisev ja habras olla. Nagu oleksin sitta kanti pingutanud või midagi.
Vette minnes märkasin tegelt, et midagi on teistmoodi. Seal, kus ma varem istusin kuival kivil ja sirutasin jalgu ettevaatlikult põhja poole, oli nüüd juba käelaba jagu vett. 
Vahepeal on vist sadanud, mõtlesin ma. Vool on ka nagu kiirem. Võibolla ujun ainult natuke allavoolu ja siis tagasi riieteni, ei hakka tavalist palju pikemalt ülesvoolu ujumist tegema. 
Ujusin allavoolu ainult 33 tõmmet ja asusin siis tagasi ujuma. Totoro ujus muidugi minuga koos. 
Ja pärgel küll, ma ei saanud tagasi. Ujusin paigal. Aga et ettevõtmine on lootusetu, nägin siis, kui taipasin, et ka koer ujub paigal - või õigemini nihkume me tasakesi veel allavoolu edasi.
Või siis - tagasi. 
Olgu, uus plaan. Ronime lähemal kaldal - selle kaldal vastas, kus mu riided olid - maale, kõnnime mööda rada sealsesse ujumiskohta, mis sobivalt mu riietest ülesvoolu jäi, ja siis ujume üle jõe. 
Hea plaan oli, ainult ma ei arvestanud, kui raske on kaldale saada kohas, mis ei ole päriselt sisse-välja käimiseks mõeldud. 
Totorol ei olnud probleemi, ta on pisem, tugevam ja tal ei ole selliseid vaimseid piiranguid, mis ütleks, et kõhuli ma ju ometi mutta ei heida, peab ikka püsti saama. 
Mul oli ... veidi keeruline. 
Aga viimaks sain välja - ärritatult haukuva koera juurde, kes selgelt ei olnud rahul , et mina niimoodi hädisesin.
Tuiasin paljajalu kivisel rajal ülesvoolu, näljaste sääskede rõõmuks. Jõudsin ujumiskohta, ületasin jõe, kõik läks nagu plaanitud. Et vahepeal oli hakanud sadama, on lihtsalt tavaline Murphy. 
Ja siis otsustas koer veel kakada, kuigi mul olid tema eelmiste kakamiste peale kotid otsa saanud, kohtusime teise koeraga, kelle peale oli vaja ärritatult haukuda, kohtusime selle noore mehega, kellega ma õnneks last ei saanud ja kes mus okserefleksi tekitab, olin telefoni koju unustanud, kuigi pakiautomaadi kood oli mul meeles, poes mul enam üldse aju ei töötanud (ma ostsin SEDA kookospiima?! Mida paganat, ma KUNAGI ei osta seda, ammu kindlaks tehtud, et teised on parema hinna-kvaliteedi suhtega) ning kui viimaks koju jõudsin, tuli veel natuke ekstra pingutada, sest me maja ees on kõnnitee üles kaevatud kogu maja pikkuselt, et uus sillutis ja värgid teha, ning pidin sisse minema ringiga ja tagauksest. 

Mitte ainult mina pole väsinud. Totoro ka. Ainult magab. 

Ütlen siin ka selgelt ära, et mul ilmus uus raamat. "Omasid ei jäeta maha"

Olen selle üle väga uhke ja samas rohkem ärevil, kui nt "Devolutsiooni" osas.
Sest ma TEAN, et "Devolutsioon" on selline raamat, mis võiks inimestele meeldida. Kiire, seikluslik, samas mitte rumal, omajagu verd, veidi seksi, tundeid on, aga mitte ülemäära: selline hea turvaline lugemine.
Aju tagasopis mõtlesin, et see raamat võiks rahvale meeldida, ja senine tagasiside ongi täpselt säärane.
Naistele meeldib rohkem, aga mehed ka ei sülita ta peale. Lihtne ja ladus, keegi pole öelnud, et vedel pask.
(Neile, kes ei tea: "Vedel pask!" on jutu kirjutanud autorile valesti meelde jäänud legendaarne arvustus BAASis. BAAS aga Eesti ulmelugejatele selline koht, kuhu kirjutati oma lugemismuljeid juba ammu enne, kui blogimine populaarseks sai. Tegelikult oli arvustus "Haisev sitt," kui see asja selgemaks teeb.)
"Devolutsioon" on selline raamat, nagu raamat käib.

Aga "Omasid ei jäeta maha" on täiesti teistsugune. 
Seal pole peategelasi. Seal pole isegi  eriti terviklikku lugu - on, aga see lugu, millel on konkreetne algus, EI ole see lugu, mil konkreetne lõpp on. Tunded on, aga armuseiklusi isegi riivamisi imevähe, tuntakse muudes suundades. 

Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahtsin teha kummarduse Steven Eriksonile, kelle raamatuid lugedes sain julgust pedaali põhja vajutatada, mitte tagasi hoida ja "normaalselt" kirjutada. 
Ja see EI ole selline raamat, nagu raamat käib. 
Samas ... samas on just seepärast põnev.
"Omasid ei jäeta maha" ei ole aeglane mõtisklemine, ärge seda kartke, või olmeline tavapärasus. Maailm on fantastiline, tegelased tugevad ning raamat on ikkagi kiire, seikluslik ning isegi mitte eriti mahukas =P

Mulle väga väga meeldiks, kui te seda ostaksite ja loeksite. 

Estcon 2024

Samuskine - kaamos luges ka "Devolutsiooni" ja arvas. 
Käisin ka Estconil.
Õigemini olen ikka veel siin.
Praegu oli deja vu - olen samade sõnadega ennegi postituse alguse teinud.
Oot, kontrollin.

Jep, olemas. 

Olen ürituse seni ootamatult hästi vastu pidnud. Soovitan ATH-ravimeid kõigile ATH-all kannatajatele - olen teadlik, et kõik ei kannata - aga osake minust ikka imestab, kuidas hulga aastaid ma elasin estconid ja larpid ATHga ja ravimiteta suht edukalt üle ja üldse ei surnud. Kuidas nii? Mis muutus?
Tõsi, peaaegu kogu eelmise aasta elasin ma ka menstruatsioonita - kas see muutus? 

Sest noh. Eelmisel Estconil ma ju isegi käisin JA olin viimaks peale saanud antidepressandid, mis ometi aitasid ja omast arust oli asi suht lill - ja nüüd käivad inimesed ja uurivad, et mis mul eelmisel aastal viga oli, ma olin nii vaikne ja kurb, hoopis teistsugune. 

Ja emotsioonid on ka hoopis teistsugused. Ma ei pea otsima ja endale rõhutama, mis on hästi, sest muidu oleks aina paha, mul on hästi ja vbla on midagi kehvapoolne (nt Totoro sööb jälle hästi vähe ja on veidi stressis, olgugi see positiivne stress ja talle tegelt väga meeldib), kuid see pole ju oluline ja ei võta ajus mingit ruumi ära. 
Mulle meeldivad suht hästi isegi inimesed, kes vahepeal häirisid. 
Nii tore on!
Inimesed räägivad minuga, kallistavad mind või nõustuvad minupoolse kallistussooviga, kuulsin kelleltki, et olen ta sõbra lemmikkirjanik, laulsime koos selle toreda inimese ja tema tütrega õues Totoro-laulu filmist, annan autogramme, nägin oma uut raamatut esimest korda ja sain sületäie autorieksemplare, tegime Ove ja Kalmsteniga "10 aastat hiljem" jätkupildi eelmisele, rääkisime K-ga, miks ja kuidas me üksteisele meeldime, käisin soojas järves ujumas, Totoro sai ohtralt kiita, head vestlused, head vaated, täielik kuld.

Estcon 2014

Estcon 2024

Kui võrdlen möödunud aastaga: EMAKE MAA, kui teistmoodi kõik on. KUI teistmoodi. Kuigi ööbime isegi samas toas ja poole viieni ikka magada ei saanud ja inimesed ajasid allkorrusel juttu.

Olen teiste jutu pealtkuulamises päris äss juba =) Kuigi päeval üle küsides selgus, et sain mõnedest asjadest valesti aru. Näiteks kaebus, mida ma arvasin naist oma mehele esitavat, selgus olema laulusõnade ümberjutustus ja laul, mis jutustab sellest, kuidas "sa" vedeled päevad otsa diivanil, ei teeni midagi ja mõtled ainult toidust, lõppeb tõdemusega "you are still my dog". 

Tõusin öösel voodist ja kirjutasin selle

Vahel tuleb meelde. 
Täna tuli meelde. 
Mõtlesin, tundsin, tundsin, t u n d s i n. 
Kui pingutuse järel läheb ootamatult hästi, on niiiii-iii imeline olla. 
Ja seda juhtub niii-iii-iii harva.

Sest pingutuse järel ma ootangi tasu ja kasu, ma ootangi, et läheks hästi. Ootamatult hästi selle peale peab ikka päriselt ootamatu olema.
Inimesed käituma endale ebatüüpiliselt imehästi minuga.
Makstakse raha viis korda rohkem, kui arvasin. 
Mu peopesast hakkavad kasvama lilled kiiresti nagu filmis.
Phmt kui K avaldaks indu minuga magada ja ma jääksin nüüd veel rasedaks, see oleks ootamatu hästiminek. 

Aga kuitahes palju ma ka pingutan, sada või tuhat imet ära teen, enamasti IKKA ei lähe isegi tavatasemel ja oodatult hästi. K ei taha mind, elan kuidagi ära, ent kerge ei ole ja Müürileht maksab honorariks 88 euri ja ulmeantoloogia 150 miinus tulumaks.
Kusjuures ma olen veel tänulik, sest saaks ka halvemini. K võiks minuga mitte suheldagi tahta. Ulmeantoloogia väljaandmisel võidaks leida, et mu töö pold piisavalt hea või ma lähen lihtsalt meelest. Müürileht võiks mult mitte artiklit küsida ja kui ma ise saadan, selle tagasi lükata, nagu nad eelmise lükkasid.
Kuitahes kaheksaks ja kringliks ma ennast keeran, pooltel kordadel ei lähe ka pingutades ÜLDSE hästi ja et läheks ootamatult hästi ...

....

........

Vat seepärast ma ei saa ka aru sellest, et unistused võivad täituda.
Nagu - see teebki ju neist unistused, et nende täitumine on nii ebatõenäoline, et seda nagunii ei juhtu. Ma ei ole KUNAGI unistanud romaani väljaandmisest või kirjandusvõistluse võitmisest või korralikust püsisissetulekust. Ma olen unistanud loteriivõidust, et keegi kingiks mulle maja, et minusse armutaks inimese poolt, kellest ma seda tahan, nii et tükid taga, rääkimata päriselt ebatõenäolistest asjadest nagu universumide vahel rändamine, kõikide haiguste ja vigastuste ravidasuutmine ja et kõik, kellest ma seda soovin, armuksid minusse. Jaburalt, meeletult, endale kuitahes ebatüüpiliselt. 

Unistused on olemuslikult mittetäituvad. Unistada romaani väljaandmisest on minu arust täiega arutu - tee plaan, kirjuta ja anna välja, taevas küll! Ole visa ja nagunii saab. Selleks pole isegi teab-mis-hea vaja olla, piisab sellest, et kas maksta ise raha või siis mitte olla agressiivselt halb.
Aint visa olla on vaja. Mitte lasta end esimesest tosinast äraütlemisest pelutada.
Muuhulgas kulka omadest.
Või siis lasta end pelutada, saada rõvedalt haiget, tunda, et olen mõttetu inimene, kes arvab endast liiga hästi, aga ikkagi uuesti üritada, sest midagi muud ju ka ei oska nagu mina. 
Olen ise seda visaduseks nimetanud, mis mus on, aga see vist ei ole visadus. See on lootusetus: midagi muud ma ei oska kui ema olla ja kirjutada, ma siis annan endast kõik nendel rinnetel.
Ok, suht ilus olen ka. Mitte ilusam kui enamik, aga pärast adumist, et ilu juures põhiline on hoiak, olen õppinud end sedasi esitlema, et peetaksegi ilusaks.
V.a. mõned. 
Muuhulgas K. 
Ma nägin paari päeva eest unes, et ta ütles mulle, et olen väga ilus. Isegi unenäos mõtsin, mis toimub, mis juhtus, miks ta endale niiiiiiiiiiiiii ebatüüpilist asja ütleb. 
Siis ärkasin üles ja no selge. Kuidas ma juba unenäos ei taibanud, et see peab uni olema. Häh. 

Ja jah, jah, jah. 
Kui ma noor(em) olin, ma lootsin sellele, et need ebatõenäolised head asjad viimaks juhtuvad, vaja aint ära oodata. Pojaisa loobus minust? Ma näitan talle, kui imehea naine ma olen, nii et ta hakkab mind nii hirmsasti tagasi tahtma, et lihtsalt ei saa eemal olla. (Mis teatud tasemel isegi juhtus, aga see tase ei olnud mulle piisav - kui ta saab tagasi tulla ja siis jälle ära minna, tagasi tulla ja taas kaduda, ilmselgelt ma ei ole tal mitte kohutavalt naha vahel, vaid kedagi paremat lihtsalt ei paista.)
Rongimees on oma naisega õnnelik? Väga hea talle, jee! Ma ootan, kuni enam ei ole, täiesti taltsalt ja rahulikult, lihtsalt kui aeg tuleb, olen valmis. (Aeg tuli maa ja mere pealt ja te teate, kuidas asi lõppes. Selgus, et ta ei armasta mind naisena, mis oli tühiasi, aga ka inimesena mitte piisavalt, et lihtsalt hell ja arvestav olla, ja see oli mulle kõige ots.)
Ma ei suuda meessuhteid pidada - aga lapse, uue lapse võin ju ikka saada! (Mis ei ole juhtunud ühelgi viisil.)

Ja möödunud kuudel ma vahel mõtlesin, et huvitav, mul ei olnud ju nooremana sellist absoluutset "ma võiksin kohe surra, nagu ... 10 minuti pärast, ma oleks ainult rõõmus"-tunnet. Mis mul on praegu ja oli möödunud aastal ja ülemöödunud aastal. Kuigi praegu mul ei ole isegi aktiivselt halb - nagu oli näiteks möödunud aastal, ossajutt. Suht hea on isegi. Loogiliselt suht nii hea, kui saab - mul on rohud peal, lastel on elus hästi, mingit katastroofi ei paista, mul on raamatuhonorar käes, nii et saab osta isegi head jäätist (kuigi allahindlusega), pea valutab ainult mõõdukalt, K on minuga tore, loomad on terved. 
Ma ei saa aru, miks ma ikka igal õhtul mõtlen, et tegelt võiks öösel surra, oleks nii tore.
Ent alles täna pärast seda eelmise postituse äratatud mõtterida taipasin, et aa.
Muidugi. 
Varem ma ikkagi lootsin, et läheb hästi. Et juhtuvad ootamatult head asjad kunagi kuidagi.
Nüüd enam ei usu. Nüüd tõden, et ei juhtu. Elu on normaalne ja inimesed käituvad nii, nagu neile tüüpiline ja oodatav on. Kui keegi on minu vastu ootamatult hea, piirdub see ikkagi pisikeste asjadega stiilis väikesed annetused kontole või mulle kohvi ja sushi väljategemine või trammisõit või maksimaalselt (Kader lõi kõik üle) mu raamatu oma kirjastuse alt väljaandmine.
Aga keegi ei kingi mulle maja ega oma hinge.
(Või noh ... millegipärast kõigil neil kolmel korral, kui mulle on hinge pakutud, olen röökides põgenenud. Ma millegipärast tahan ainult nende hingi, keda mina tahan - teised võivad oma hinged endale hoida.)

Ja kui ei tule elus neid absoluutse õnne momente, kus kõik on täiuslik ja parem veel, kus ma end rebestan ja vaevlen ja purunen tükkideks ja siis läheb ooooootamatult hästi, keegi korjab need tükid üles, liimib õigesti kokku ja kiidab, kui vapper ja tubli ma olen, ma ei näe, et oleks üldse mõtet elada. Näha vaeva ja verele kaapida küüned, et laevalael püsida.*
Ma tahan, et läheks HÄSTI, mitte et midagi ei oleks halvasti.

Ja selle mõtte varjus korraks lootsin. Mõtlesin, kuidas oleks, kui K PÄRISELT mulle ütleks, et ma olen väga ilus. Ma jutustasin talle sellest unenäost, ta võiks ju mõelda, et heh, ta nii väga tahab, et näeb seda isegi unes, ma ütlen talle. 
Ta ostis mulle täna kohvi ja sushit. Ja ei öelnud midagi. Oli väsinud ja ei tahtnud mind eriti isegi koju ära tuua, aga kui ma ütsin, et olen üpris katki, muidugi tõi. Mis tal muud üle jäi, ta on kena inimene ja kursis sellega, et ma väsin sageli hirmsasti ära. 

Nüüd on mul kohutav olla. Sest ... sest ma ei lootnud ju isegi paljut. Mitte et ta NIISAMA mu ilu kiidaks, sellest rääkimata, et mind tahaks või midagi. 
Aga ei. Ikka liiga palju. Inimesed on, kes nemad on. Elu on normaalne. Midagi erilist ei juhtu - peale selle, et ma rongi ees käimisest hoolimata ellu jäin.

Ma ei saa aru, miks seda elu elada. 

*Joel Sang kirjutas luuletuse kunagi. Ma ei leia raamatut ja guugel ei aita ja mu mälu tõrgub. Kuskilt on vist veel midagi puudu, kuigi olen erinevate mäluparanemiste toel juba kolme kohta parandanud.

Harva kui laev räägib maaga
pigem peab taevaga nõu
kui enam ei tea ega oska,
näiteks tunneb, et üle jõu
on tormiga pusida.

Kas on veel vähegi lootust
Kas tasub veel näha vaeva
ja verele kaapida küüned
et laevalael püsida?

Torm virutab vastu kõrvu
ja näkku lajatab laine
ja viimati kärgatab taevas:
"EI TOHI NII KÜSIDA!"

Nii väsinud

Näe, jutule "Kübekeses" see tagasiside, mida ma enne ei tsiteerinud. 

Muidu: ma olen laip. 
Miks ma olen laip? Ausalt öelda ei saa ise ka aru. Aga ärkan väsinuna, kõik asjad, mis teen, on kohutavalt rasked, ja siis lähen väsinuna magama. 
Süüa ikka ei taha. Aga olen õppinud iga juhust kasutama, kui natuke tahaks, ja pähkleid läheb päris korralikult. 
Jään vist ellu. Nälja kätte vähemalt ei sure. 

Poeglaps läks K juurde mõneks päevaks. Ehitamisel ja lammutamisel appi. Nüüd olen loomadega kolmekesi ja pean ära sööma kõik jäägid. Jäänukpudru ja jäänukmakaronid hakklihakastmega ja jäänukriisi ja jäänukpaprikad. Jäänukpitsat ei ole - kõik, mis K tõi, söödi kohe ära. 
Tütarlaps mõned päevad tagasi  tõi ka pitsasid, lausa kaks. 
Kõik söödi ära. 
Isegi allavõttev Poeglaps on pitsa ees võimetu - ON VAJA ÄRA SÜÜA.

Olgu, ma võtan end kokku ja söön ära makaronid. Sest kui ma lõunaund magada ei saanud - ma ei saanud, veetsin lihtsalt poolteist nauditavat tundi voodis - on ilmselt põhjuseks tühi kõht. Kuigi ma seda ei tunne. 
On vaja.
Teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad.

Masendav on see, et nad viisid kaasa ka suure arvuti. Mu civimängimisarvuti. Teadsin, et nii juhtub, aga ikka on kuidagi halb ja tühi tunne. Sest civ on mu lohutus-kõik. Loeb kõikvõimaliku lohutusasjana. Isegi lohutustoiduna, rääkimata lohtusfilmist ja lohutusraamatust. Lohutustegevus, vot. See ta on. Ja nüüd mul ei ole seda. Laon pasjansse, sest kuna nagunii, kui Poeglaps on samal ajal kodus ja ärkvel kui mina, mul on lohutusasendustegevust tarvis. Sest suures arvutis on tema.
Pasjansid kõlbavad. Aga ei vaimusta. 

Kas civ vaimustab? Olgu, natuke vale sõna. Aga kui ma civi mängin, mul ei ole peaaegu tunnet, et oeh ja miks ma pean ja kas tõesti see ongi elu. See tuleb vahel harva ja siis ma jätan mängimise kohe pooleli - säärast tunnet on mul muidu ka piisavalt, pole mingit mõtet seda arvutimängust juurde saada. Sama hästi võib tolmu võtta või näiteks kohvi teha.
Kohv on tore. Aitab. 

Aga tõsi on ka, et seda päris vaimustust, mil niimoodi tore on, et whoa, whoa, whoa, see ongi elu, on viimati olnud ... krt, isegi orgasmid pole päriselt see. Kõige lähemal viimastel aastatel on olnud orgasmid ja ujumine. 
Kord lõhnas jõgi õhtul nagu arbuusivedelik. Täiesti ogar, kui imeline. 
Ja kui on isu, siis vahel veab mõne toiduga. Mingi Eton messi variatsioon oli mõned aastad tagasi oivaline kogemus. 

Aga üldiselt mul lihtsalt ei tööta see vaimustumise värk. On "ma peaksin seda nautima ja ongi suht kena, jah". 
Aga viimane toores imelisus oli toopäev, kui mul oma teada oli Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini viimane päev enne eksamit ja nad tegid mulle vaikselt salaja eksami ära. 
Tunnen peaaegu tapaiha, kui kuskilt loen, kuidas õnn on väikestes asjades. Õnn, noored ja vanad, on inimese KEHAS ja kui see kaasa ei mängi, ei aita mingid asjad, ei suured, ei väikesed. 
Kuidas inimesed sellest aru ei saa, ma ei taipa.