Kui ma loen kuulsate Eesti naisluuletajate kogusid ja näen, kuidas neil on Tõsised Teemad

Ei taha kirjutada
ma Eestimaast, eestlusest - 
mind lihtsalt ei huvita.
Ei taha kirjutada
kliimast ja kestvusest -
no mida mina siin teha saan?

Mul on tüütud küsimused,
lõputult üks ja sama
rumala naisluule teema.
Miks sa ei armasta mind?
Kas hakkad mind armastama?
Kuidas armastuseta saama?

Ja ei,
sellele viimasele
ei ole mul ikka veel vastust.
On märjad silmad
ja üüratu üksindus,
iseolemisraskus.

Selgitused, selgitused

Oeh =)
Nagu lapsega räägiks!
Tundlik ei ole see inimene, kel on hulgem hormoone ja need nõristuvad igasuguste asjade peale. 
Tundlik on see, kel on vähe.
Võtke raha-analoogia. Kes märkab rohkem iga sissetulekut ja väljaminekut, kas see, kel on koguaeg vähemalt viiekohaline summa arvel, või see, kel vahel pole kahekohalistki?
Kui sul on palju, ei ole pisiasjad olulised. 
Ehk need pisiasjade-märkajad on tegelt ka vaesurid =) Lihtsalt mul on VEEL VÄHEM. 
Hormoonvaesus on ka selge põhjus, miks ma vihkan hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Eks ole - kui mult võetakse ära needki hormoonid, mis seni kirglikuks tegid, mul ei ole mitte mingit motivatsiooni seksida üldse. Huvikadu 98.69%.
Väga kindel rasestumisvastane vahend - kui ei seksi, lapsi ei saa. 
Orgasmi ei saa nendega ka nagunii.
Pole lihtsalt materjali. 
Antidepressantidega sarnane ses osas. 
Kõrvalepõige:
Tegelikult ma ei tea, mis värk nende rasestumisvastaste tablettide ja plaastritega on - peaks olema sama hormoonkokteil, mis rasedatel? Aga raseduse ajal läks mulle seks väga peale. Kuid pillidega - eip, ei midagi, ei mingit huvi. 
Kõrvalepõike lõpp.

Ja loogiline on, et kuna mulle endale teevad sellised pisikesed asjad hirmasti rõõmu, ma üldse viitsin võõrastele komplimente öelda, tasuta asju ära anda (on hulk inimesi, kes viitsivad samas müüa - ja ma olen "MIKS ma seda peaksin tegema???" sest mul on rahast palju vähem rõõmu kui mõttest, et keegi rõõmustab minu antu pärast), naeratada võõrastele lastele ja koertele (sest ma ise tean, mis MIND väikese lapse ema või koeraomanikuna rõõmustab ehk eesmärk ei ole lihtsalt lapse või koeraga rõõmsat pilkkontakti hoida, vaid ka, et kaasas olev suur inimene lapse või koeraga oleks rõõmus, sest tema nunnu on teiste meelest ka nunnu), olla kõikvõimalike teenindajatega sõbralik ja lahke jne.
Sest MULLE läheks see korda. 
Ja on hulk inimesi, kes nii ei tee, sest neil on hormoone (ikka rahaanaloog) jalaga segada ja neid ei koti võõraste naeratused ja teenindaja "tere"-st hoolivad niipalju, et kui seda pole, lähevad kuskile kaebama. 

Mina lähen kaebama ainult siis, kui keegi on minuga aktiivselt kuri ja mölaklik olnud. Mitte siis, kui ta on väsinud või tujutu või andis vanasti raha valesti tagasi (isegi kui ta tegi seda meelega, oli tal ilmselt raha väga vaja, kui ta niimoodi riskis mõnekümne sendi pärast) - kuigi ma võisin talle endale öelda, kui mul endal raha väga vaja oli, et kuulge, te tegite vea - või kui juhtub õnnetus, pillatakse toit mulle sülle, või juuksur lõikab mulle soengu, mille kohta ma talle spetsiaalselt ütlesin, et igatahes mitte sellist, või bussijuht sööstab üle ristmiku, kuigi tegelikult oli kollane tuli juba punaseks muutunud vms. 
Ma võin mitte tagasi minna (nt selle juuksuri juurde), aga ma ei hakka kaebama, sest mina ise oleksin rämedalt õnnetu sellises olukorras. Ühest küljest: kui oleksin nii õnnetu, et enam ei hooli, ma oleksin ikka KOHUTAVALT õnnetu ju. Kuradile valgusfoorid, kohustus tere ja nägemist öelda, kliendikaarti küsida, silma vaadata - MUL POHHUI!!!
See tähendab, et mul on nii halb, et ma enam ei hooli - ja see on väga halb.
Teisalt: kui ma tahtsin parimat ja lõikasin kliendile täiesti vale soengu, see oleks ka väga hirmus kurb. Kui ta ei kaeba, ma vähemalt ei saa teada, et ma tegin halvasti. 
Nii et mina ei kaeba.
Lihtsalt ei lähe tagasi.  
Ja ma olen pahane kõigi inimeste peale, kes kaebavad. Näiteks minu peale. Viiendat korda järjest, sest ilmselgelt mina olen kohalik Paha Inimene ja kas süüdi või mitte, mu tuju rikkuda on alati okei.
(Vana korter. Siin kolisid poja toa külgseinatagused naabrid minema - loodetavasti meie pärast :D - ja kõik ülejäänud tunduvad toredad.)
Ja ERITI pahane olen nende peale, kes juhul, kui ma teen neile märkuse (vt. ülespoole kohta, kus ma hakkan midagi ütlema ainult siis, kui minuga ollakse kuri ja mölaklik) on: "Kaeba ülemustele siis! mis MINA süüdi olen, et meil sellised reeglid on! Eriti ülbe, tuleb minuga kärkima!"
Nagu ... mul jookseb juhe kokku. 
Ma saan vaimse trauma, et inimesed SELLISED on. Kui ma saan midagi teha, on otsene konfrontatsioon, ma võitlen vaimustuse ja rõõmuga. Aga kui juhtub nii nagu siin võrgupäevikus tookord, ma lihtsalt ...
Öäh. 

Ma saan nii tugeva vaimse trauma, et tahaks vahel tappa kas neid või ennast ja phmt aja jooksul on mu ennasthoidvaks reaktsiooniks saanud lihtsalt endale ütlemine, et pole minu asi, maailm saab hakkama, minu asi on ennast hoida - ja kõik. 
See koerakakadraama oli ka sama asi - ma lihtsalt tahtnuks öökima hakata, et inimesed SELLISED on. Ja kui siis võrgupäevikusse tuli üksteise järel inimesi, kes teatasid, et nemad on ka sellised ja sellised ongi normaalsed, oma prügikasti tulebki prügi eest kaitsta ja MINUL on midagi viga ... 
Võeh. 
Ok, pole minu asi. Inimesed on sellised? Elagu sellistena, hullemat karistust ei suudaks ma välja mõelda, isegi kui üritaksin. 
Nagu ... oledki SELLINE?! 
VÕEH!!!!!

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

Lühike aruanne

Käisin peol.
Täpselt ei oska öelda, mislaadi - noh, üritus inimese kodus ja igasuguses vanuses inimesed õues-aias. Sai suitsu teha, kitarrimängu kuulata, vestelda, nii et polnudki igav, olid mõned kenad noored mehed ja ma jõin ennast nii purju, nagu vähemalt 10 aastat joonud pole.
Võimalik, et ka rohkem.
Sul on vaja teatud kindlat meelelaadi (või pead olema natuke juhm; pidasin neid kaua aega üheks ja samaks, aga tegelt nõnda pole), et juua edasi, kui on tegelt tunne, et mulle aitab. 
Sul on vaja keha, mis ei suhtu eriti entusastlikult toitu, kui on liiga huvitav, et saaks ikka korralikult tühja kõhu peale juua. (Ja sa pead olema unustanud, et kui palju juua, peaks ka sööma - või siis seda veel mitte praktikas õppinud olema.)
Aga isegi kui ma mõtlesin: "Olgu, ma olen kaks klaasi veini joonud, aga seda naturaalset siidrit, mis ma tõin, pole veel puutunudki - no ... riskin, sest naturaalne kuiv siider hea!" ja see oli korralik shampapudeli suurune pudel, kuidagi ma NII purju end ikkagi ei joonud, et paha hakkaks.
Ei, ma ei üritanudki siidripudelit tühjaks juua, ega ma loll ole =D
Ok, kaks korda tuvastasin enda puhul ootamatu kõveriti käimise, aga mul ju käib ikka vahel pea ringi, pole hullu. 
Ühe korra ütlesin asja, mida poleks ilmselt kainena öelnud. Jälle - olin sellest teadlik ja vabandasin ette, et nüüd tuleb purjus inimese möla. 
Aga kui ma olin magama läinud, üles ärganud, sest pissihäda, ja triivisin kempsu ning kukkusin sinna ümber, olin päris kindel, et vist sai liiga palju.

Kuigi mul nüüd on kuidagi veidralt uhke olla. Nagu oleksin midagi hästi teinud. Et mõtlesin küll, et kui normaalne oleksin, ma rohkem ei jooks - kuid jõin edasi. 
No ... väga halb ei olnud.
Kuigi ma jälle ei saanud öösel magada, enne kui olin perenaise varudest ühe banaani ja pihutäie peekonikuubikuid nahka pannud. Ent see oli tavaline nälja-unetus. "EIDEKE! Ei põõna siin! Meil on vaja toitu otsida!!!"
Muus osas magasin täiesti talutavalt.

Järgmisel päeval oli veidi habras olemine, ent ei midagi hullu. Istusin rongijaama kõrval varjus, lugesin raamatut ("miscreant"?  "recalcitrant"?), ent no see habras olemine ei kippunud üle minema, mineraalvesi või mitte mineraalvesi. Süda natuke läikis. Käed värisesid (mul värisevad alati, kui väsinud ja kurnatud). Kuskilt ajupõhjast ujus välja teadmine, et alkoholimürgituse järgsel päeval tuleb korralikult sooja toitu süüa. 
Rongini oli veel 11 minutit, kuid ma kulutasin üsna muretult seda nappima kippuvat aega, juurdlemaks, kas ma ikka tahan ja mida ma ikka tahan ja värki. Mingil hetkel läkksin kohvikusse sisse ja tellisin päevaprae kaasa. 
Mõned minutid oodake, paneme valmis. 
Ootasin. Raadios mängis "Wake up, little Suzie, wake up!" Koht oli kena, mulle eriti meeldis, et neil oli raamaturiiul, kus mõned Gerald Durrelli teosed, Austini "Emma" ja ülejäänud raamatud, mida kokku umbes kümme, ka sellised, et täitsa oleks võinud neid lehitseda, kui aega üle oleks olnud.

Lootsin, et mõned minutid saavad ruttu läbi. Mu äratuskell helises (olin ta pannud märkima aega 5 minutit enne rongi tulekut.)
Teised inimesed tulid ja tellisid kohvi. Kaasa. Üks must, teine piimaga. 
Mõtsin, et teenindatakse nemad ära, siis saan mina oma prae, aga vaikselt mõtlesin ka, et krt, kas ma ootan ära - tahaks Tallinnasse tagasi, uus rong tuleb võibolla kolme tunni pärast ... no aga KOHE ju saan?
Õues hõikas rongivile. Tõusin püsti ja läksin ette ruumi vaatama. Jep, rong oli ette sõitnud. Minu arust kolm minutit liiga vara, ent kell kohviku seinal näitas kaks minutit hilisemat aega kui mu telefoni oma. Võtsin vastu kurbliku otsuse, et jään rongist maha, aga parajasti tuli tagaruumist ettekandja, kuuma toidu karp käes ja ulatas selle mulle.
Võtsin karbi ja sprintsin perroonile. Kui olin sinna juba jõudnud, andis rong lahkumisvilet, kuid ma jooksin oma toidukarbiga otsustavalt edasi ning tõesti - jõudsin tagumiste usteni, vajutasin need avatuks, olin sees koos oma strooganoviga ja rong hakkas tasakesi Tallinna poole liikuma. 
Suur võit. Ressursinaiivsus tõi olulise rõõmu ja elevuse. 
Ostsin pileti, istusin ja hakkasin sööma. 
Lugesin ja sõin, sõin ja lugesin. 
Hakkas küll parem. Lausa nii hea, et mingil ajal jäin tunnikeseks magama. 
Võibolla on mu enesega rahulolu ka sellest, mhmh. 

Või  sellest, kui hea oli koju jõuda. 
Selgelt on vaja käia seiklemas ja teha igasuguseid napakaid asju, et oleks see kojujõudmise magusus - kui kogu aeg kodus olla, pole mingit: "Jee, turvapaigani venitasin välja, nüüd puhkan!" -rõõmu. 
Aga nüüd on. 
Ja väljas nii soe, et muidugi ujuma, kuna esimene väsimus on välja magatud.