pühapäev, 15. september 2019

Esitlusemälestused kassiteemalise vahelepõikega

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
No tõesti.
Olen rahul, et ronisin haigena esitlusele, külmetasin (esitlemise enda ajal ei tundunud külm, aga varsti pärast seda oli juba õhtu ja temperatuur kukkus nagu kivi rõdult), rääkisin jaburat juttu (aga ausat!) ning nägin isegi kahte muust kohast tuttavat kui kirjandusega seotut. Rahul, et vastasin lisaks päris okeidele küsimustele (Valner Valme oli mul hea valik jutukaaslaseks!) suht absurdsetele (osa publikust elas mingis oma maailmas selgesti). (Teine osa oli väga adekvaatne, phmt hea publik kokkuvõttes!)
Rahul, et see nüüd tehtud on ja K oli ka seal ja ostis mulle pärast lattet, mis oli VÄGA hea.

Nüüd on mul köha lisaks muudele haigusrõõmudele. Ma ei saa kell 4 öösel magada, sest midagi midagi, ja lihtsalt NIIIIIIII halb on.
Ei ole kõrget palavikku, on alapalavik. Jalad valutavad. Kurk valutab.
Haigutan ja köhin ja nuuskan ja hädisen. Andsin kassile süüa. Sest tal oli selline nägu peas, kui ülbelt kausi kõrval aknalaual lebas, üks käpp allapoole rippu: "Kuna keegi mulle süüa ei anna ja see kauss on juba igavik otsa tühi olnud, ma laman selle kõrval ja valvan hetke, kui ma viimaks kellelegi meelde tulen ja ta mind toidab. Kohalikud inimesed, pff. Üldse ei hinda mind! Napakad sellised, aga mis neist tahtagi ..."
Korpus on väga ilusaks läinud siin - Nõmmelt tulles oli selline kõhn vare, natuke pulstis ja meeleheitliku rohelise pilguga. Nüüd on ilus sile kandilise näo ja suurte roheliste silmadega isik. Soliidselt kerekas ja samas kassilikult (ehk ülemääragi piisavalt) graatsiline.
Ei, ta teadis enne samuti oma väärtust. Ikkagi kass, muidugi ta teab! Aga nad ostavad talle vahepeal odavat toitu, mis talle ei maitse, ja ta käib kogu aeg õues ja saab seal ka tappa mõnikord ja oli haavadest kärnaline kõrend, kui jõudis meile.
Ei, ma ei arva, et ta on õnnelikum üldse mitte õues käies sileda ja tüsedana meil aknalaual ja köögitoolidel, elutoa põrandal ja poja kapis (kust ta täna lakkumishelide järgi otsides avastasin!) magades.
Aga ta on ilusam.
Võibolla mul õnnestub poega veenda, et ta kassist pilti teeks, siis te näete ka.
Ehk siis: võimalik, et postitus täieneb piltidega!
Ma "Mereaja" larpi postituses lubasin hiljem pilte ka lisada ja on pildid? On.

Aga üldiselt: olen liiga noor selle pasa jaoks.
Nuuskan päriselt, köhin päriselt ja noogutan mõttes.
Absoluutselt.

No mis siis, et ma ei rääkinud iga küsimuse vastuseks (raamatuesitlus teemaks!) kõige säravamat juttu? Andsin oma parima.
Mis siis, et säravaid hetki teile transkribeerida ei suuda, sest ei mäleta? Andsin oma parima.
Mis siis, et keegi meeskodanik ütles, et sai mu raamatu arvustamiseks, aga ei suutnud seda lugeda (kuigi ta kindlasti teeb seda veel), sest kogu aeg tuli "Troonide mäng" silme ette. Ok, selle vastuse ma võin umbes siia ümber lüüa.
"Kui ma selle esimese loo kirjutasin [varem oli juttu olnud, et see on _päris_ vana], ma ei olnud "Troonide mängu" lugenud, ma isegi ei teadnud, kes G.R.R.Martin on, mulle oli kogu tema süsteem võõras - ja siis oli lugu valmis ja seisnud ka veel, kui viimaks lugesin. Martinit. Ja olin tõesti "Faaaakkk!" sest noh: minu Kuuevalla ja tema Seitse Kuningriiki ja et need phmt on ikkagi ühe kuninga valitseda, on olemuselt sarnased! Aga no ma enam ei teinud ümber ka."
Ja nii oli. Absoluutne tõde.
Andsin oma parima, aga juhtus sedasi. No juhtus. Andsin ikkagi.

Huvitav, kas ma saan üritusest mõne pildi ka? Tehti mõned, aga ma ei tunne ühtegi piltnikku sealt.
Vist ei tule minuni.
Nii et võin rahuga öelda (keegi ei suuda enam kontrollida), et nägin päris hea välja. Lausa ilus. Kui minu kohta öeldi "Eesti fantaasiakirjanduse säravaim daam", ma ei tundnud vähimatki soovi vastu vaielda, ainult noogutasin-poolkummardasin tänutäheks märkuse eest. "Istun siin ja säran oma läikivate juuste, suitsusilmade, rohelise nahkjaki ja roosa kleidiga, võrksukkades ja üks ühest, teine teisest paarist kõrvarõngastega. Tehke paremini, kui oskate!"
Fäänsi hetk.
Esitluse järel tuli üks daam ja ütles, et ta ei ole mult midagi lugenud, aga ma tundun nii huvitav ja lahe inimene, et ta kindlasti kavatseb.

Olin meelitatud.
Ühtlasi oli see reaktsioon, mida lootsin. Mulle meeldib esineda ja ise arvan, et teen seda päris hästi. Ja kui kellelegi meeldib mind esinemas näha, on kõik eriti kaunis ning täiesti täkkesse läinud.
Ei, inimesi ei olnud palju, sinna telki - täpsemalt telgipoolde - mahtuski umbes 15 või nii.
Kuna osad seisid, siis vahepeal oli vast 20 isegi.
Aga no päris mitmele meeldis niivõrd, et nad tulid pärast rääkima, ühte kallistasin, kirjutasin raamatutesse pühendusi ja olin natuke aega Peen Proua Kirjanik.

Köh. Köh-köh-köh.
KÖH!
Enne mul polnud eriti köha. See haigena linna peal kooserdamine ikka mõjub. Aga samas üldse pole kahju, et käisin.
Ei ole alati valikud lihtsad, noh. Proovid olla hea, aga ei saa kunagi kõike, sest inimene - inimese võimalused on piiratud.

reede, 13. september 2019

Siia ka

Igaks juhuks ütlen veel, et tulge esitlusele!



Ma olen haige (ikka), aga vbla just seepärast veel ausam kui muidu?

kolmapäev, 11. september 2019

Ilmajäetu

Lugesin artiklit.

Pikk artikkel oli ja ma hakkasin fb-s jagajale kommenteerima juba kuskil veerandi peal, et nojah, seepärast ei ole ma ilmajäetuseis-us(-es?), et mul pole kunagi midagi olnud, millelegi õigust olnud, mul ongi kõik vaid teiste armust ja no sedasi must ilmajäetut ei saanud.

Aga kui olin kõik läbi lugenud ja veel mõtlesin, mõtlesin, et mis mõttes ei ole.

Miks ma sinna õenduskooli läksin?
Sest mul oli villand sellest, et mind kellelegi vaja pole, et mind ja minusuguseid nagu olemaski poleks. Kunagi ei tulnud keegi mulle rohkem kui päriselt uppumise vältimiseks appi, ükskõik kui hädas ma olin ja kõik oli mu oma süü.
Pere? Oh, kuidas nad armastasid mulle rääkida, kuidas iseseisev peab olema, millal ma OMETI iseseisvaks saan ja issand, ma ka isa pole osanud oma lastele valida ja ülikooli ei lõpetanud ja no ...
Pole laste isasid kohtusse ka kaevanud? ERITI mömm!

Milleks on hea paljulugenud keskharidusega tööta üksikema? MITTE MILLEKSKI!!!
Kui tudeng olin, olin ühiskonnas kuidagi rehabiliteeritum. Tundsin seda igalt poolt kaasa arvatud perekonna suhtumistes. Raha oli endiselt kohutavalt vähe, aga sotsiaalne staatus tõusis.
Tudeng, noh. Tudengid on vaesed, aga see on tulevikus muutuv seisund.
Jep, õenduskool!

Et mul olid vaid üürikesed proovisuhted (Leevike!) või üldse "seksime, sa oled suht tore ja igatahes ilus, mõnd aega on see ka ok suhteasendus", oli ka ok, sest no TUDENG ju. Seksuaalse suva aeg.
Aa, et ma olen üle 30 juba? Nojah, see on muidugi raske juhus.

Siis tuli üürike kaugsuhtemoodiasi Rongimehega ja mul oli: "JESS! SELLEKS kõik see vaev ja häda enne! Ootasin teda nii kaua, aga vähemalt sain korraks kätte ja see päris ilmaasjata polnud kõik! Mu pikaajaline varjatud igatsus ning iha on rehabiliteeritud!"
Mõtlesin kainelt, et vbla ma ei meeldi talle kallimana, aga ausalt - selle peale, et tast ka sõbrana ilma jään, lihtsalt ei tulnud.
Lisaks tegin 2014 suvel ka tööd.
Mulle NII meeldis see. Töö, tegevusena. Lisaks: ometi kord olin vähemalt ses osas ühiskondlikult aktsepteeritud, et sain palka ja mul oli leping ja puha.
Ja samas võttis see mu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii läbi. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne. Arvasin, et sedasi käibki ja kõik inimesed elavad sedasi. Nemad suudavad - ainult mina mitte.

Mina vaatasin oma elu ja mida ma nägin? Ma jäin Rongimehest ilma (muide, suht TÄPSELT samamoodi nagu K-st praegu - mul on nii kohutavalt halb ja mees lihtsalt ei tee sellest eriti välja? Fakk, mis krdi sõber see selline on?!?!?! Jälle samamoodi?!), mingit muud armusuhet ei taha, teen parimat tööd, mida Eestis saab teha, kolm korda nädalas. Üle päeva käin kohal, iga päev on reede ja olen nii läbi?
Midagi ei ole oodata. Tulevik on lõputult sama jama.
Lõpetan kooli ära ja teen sedasama tööd veel rohkem, kui juba praegunegi koormus tapab mind efektiivselt? Üksik, igavesti üksik, keegi ei võta mult koormaid vähemaks ega anna mulle sotsiaalselt aktsepteeritumat positsiooni "näe, aga TEMA tahtis seda naist, nii et peab ikka suht väärt naine olema kuidagi".
Mul on lapsed, aga ühiskonna meelest on see ka valesti, minusugune ei oleks pidanud iial paljunema.

Ilmselt on neil õigus.
Ma lihtsalt ei kõlba maailma!

/... ehk siit ma jätan vahele, te teate nagunii, mis juhtus//

...ja kui siis tuli see "Lihtsate valikute" teise-kolmanda koha vääriliseks hindamine, kui ühiskond VIIMAKS ütles mulle, et mus on ka midagi head, ma võin eksisteerida, olen ka midagi muud kui arved riigile ja koorem oma emale - see oli ikka megasuur kergendus.
Ma olin hoolega õppinud, et KAMA ja POHH ja OLEN KÜLL HEA INIMENE ja ka uskuma jäänud, aga samas võttis see mult nii palju tööd. Nii raske oli endale päevast päeva meenutada, et ma olen väärt inimene, ma olen hea ning kui seda ei nähta, on pimedus teistes, mitte ei tulene minu omadustest.
Ja siis - viimaks, meenutan, et sedasama tekstigi olin enne samuti mitmel pool pakkunud - öeldi mulle, et mul on ka ühiskonna meelest mingi väärtus.

Nüüdseks olen juba üsna unustanud, KUI ilmajäetu, kui halva, vaese ja närusena ma end kogu aeg tundsin.
Sain kommenteerida, et seepärast mina ei ...
Nojah. Ma ei oleks küll kunagi, mitte mingi hinna eest EKRE valija võinud olla. Aga ma ei ole ka iial olnud Reformierakonna valija. Ega Keskerakonna.
Minu mõtlemine kipub pidama empaatiat põhiväärtuseks üle majanduse või mille iganes muu.
Elik mulle on sümpatiseerinud ideed "oleme sõbralikud sõbrad" ja kõik muu on ebaoluline mudru.

teisipäev, 10. september 2019

Metsas hea

Alles sai peaaegu heaks minna, kui järgmine ikaldus kaelas.
Oeh.
OEH.
Ära põe?
Ära põe!

Aga ikkagi on jube.
Ma ei karda midagi? No aga kõhus keerab ju! Selline iiveldus ja vaev ja häda.
Aga äkki ma ei pea välja kolima? Midagi kindlat ju pole veel?
Ikka keerab.
Väkk.
Ma ei jaksa kogu aeg vapper olla! Aga ei, on vaja, ole veel vapram!
No ja eks ma siis olen, eks ole. Mis mul muud üle jääb.
Igatahes olen kohe tagasi seal, et tahaks aint magada, väsimus igal pool, miski ei ole tõeline peale selle. Mitte miski. Ega keski.
Ma lihtsalt ei jaksa.
/magama ära

***

Ei maganud.
Ei saa kirjutada, et läks nii nagu tavaliselt, sest sageli siiski magan ka, kui vastav plaan on. Aga seekord pugesin voodisse (issandkuihea! aga tegelt vist tahab koer varsti välja), aga enne, kui uinuda jõudsin, tuli koju mu poeg, kelle kamandasin siis voodiservale kõhutama ja kallistasin teda, kuni tema rääkis oma spordipäevast ja uutest klassikaaslastest. Ta oli päris higine, seda tuleb tunnistada.
Ja mina rääkisin talle, et ema mees tahab minuga Rääkida (mis eeldatavasti tähendab halbu sõnumeid, kuigi ilmselt ta ei taha, et me kuuga välja koliksime), tema arvas, et umbes aasta pärast siis vist jah, minul läks kergeks (jagatud mure on pool muret) ja temal ei paistnud raskemaks minevat, sest häh.
Ja siis oli mu ka häh.
Kui oma kõnelused lõpetanud olime, tuli tõesti Totoro, tegi niuts, kaevas koonuga teki üles, surus nina mulle kaissu, kaapas käpaga voodit ja andis seega igat moodi märku, et nüüd võiks õue minna.

Ja mina läksin.
Nii soe oli, et ujusin ka, jalutasin läbi sooja tuule ja kõduhõngu ja kuskil poole rännaku peal tõdesin, et Luffyl One Piece'ist on õigus ja küll kõik kuidagi hästi läheb.
Nii et ma enam ei muretsenud ega närveerinud ja kuigi ema mees ei ole mulle vastu kirjutanud (saatsin talle kirja, et mis me kolmapäevani ikka ootame, mulle meeldibki kirja teel rohkem asju ajada, mis värk on?), on rahu. Põdemisel ots.

Küll kõik saab korda.
Ega ma tänavale ikka jää.
Ehk siis: alati võib endale soovitada, et kui on mingi jama, mine loodusesse.
See aitab. ALAILMA.

Ainult jah - keha oli juba enne šokis (mul käib menstruatsioon väga regulaarselt, 26-27 päeva on vahet, aga seekord oli 34 - selgelt Organism oli: "Mul ei ole millekski muuks ressurssi kui see kuramuse tallitöö! Eideke, MUL EI OLE!") ja nüüd on veel enam. Kui pead pööran, tuleb pilt kerge viivitusega järgi, tuikumisest ja käelisest kohmakusest ei tasu rääkidagi - muidugi on need minuga

***

Ma tahaks seeni. Korjama olen ka valmis. Aga seal parkmetsas, kus käin, on seeni ainult päris sügaval, kuhu radu ei vii, ja need on mingid tundmatud seened. Võibolla mingid kärbseseened - kui pilte vaatan, siis tunduvad need kõige sarnasemad, aga loori ja tuppe ma küll ei märganud. Limane ka ei olnud, nii et hallpiimase riisika jätab ka mängust välja ...
No vahet pole, mis nad olid, ma ei tundnud neid ja ei korjanud. Aga kuhu minna, et leida seeni, mida ma tunnen, ei tea.
Võibolla rongiga Kloogaranda sõit ja seal ringi tatsamine oleks variant? Ühel mu (õnneks vist endisel) tuttaval on seal suvila ja ta igal sügisel rääkis ta, kuidas aed on söögiseeni täis, võta ja kupata või prae lihtsalt (olenevalt liigist).