Lühike aruanne

Käisin peol.
Täpselt ei oska öelda, mislaadi - noh, üritus inimese kodus ja igasuguses vanuses inimesed õues-aias. Sai suitsu teha, kitarrimängu kuulata, vestelda, nii et polnudki igav, olid mõned kenad noored mehed ja ma jõin ennast nii purju, nagu vähemalt 10 aastat joonud pole.
Võimalik, et ka rohkem.
Sul on vaja teatud kindlat meelelaadi (või pead olema natuke juhm; pidasin neid kaua aega üheks ja samaks, aga tegelt nõnda pole), et juua edasi, kui on tegelt tunne, et mulle aitab. 
Sul on vaja keha, mis ei suhtu eriti entusastlikult toitu, kui on liiga huvitav, et saaks ikka korralikult tühja kõhu peale juua. (Ja sa pead olema unustanud, et kui palju juua, peaks ka sööma - või siis seda veel mitte praktikas õppinud olema.)
Aga isegi kui ma mõtlesin: "Olgu, ma olen kaks klaasi veini joonud, aga seda naturaalset siidrit, mis ma tõin, pole veel puutunudki - no ... riskin, sest naturaalne kuiv siider hea!" ja see oli korralik shampapudeli suurune pudel, kuidagi ma NII purju end ikkagi ei joonud, et paha hakkaks.
Ei, ma ei üritanudki siidripudelit tühjaks juua, ega ma loll ole =D
Ok, kaks korda tuvastasin enda puhul ootamatu kõveriti käimise, aga mul ju käib ikka vahel pea ringi, pole hullu. 
Ühe korra ütlesin asja, mida poleks ilmselt kainena öelnud. Jälle - olin sellest teadlik ja vabandasin ette, et nüüd tuleb purjus inimese möla. 
Aga kui ma olin magama läinud, üles ärganud, sest pissihäda, ja triivisin kempsu ning kukkusin sinna ümber, olin päris kindel, et vist sai liiga palju.

Kuigi mul nüüd on kuidagi veidralt uhke olla. Nagu oleksin midagi hästi teinud. Et mõtlesin küll, et kui normaalne oleksin, ma rohkem ei jooks - kuid jõin edasi. 
No ... väga halb ei olnud.
Kuigi ma jälle ei saanud öösel magada, enne kui olin perenaise varudest ühe banaani ja pihutäie peekonikuubikuid nahka pannud. Ent see oli tavaline nälja-unetus. "EIDEKE! Ei põõna siin! Meil on vaja toitu otsida!!!"
Muus osas magasin täiesti talutavalt.

Järgmisel päeval oli veidi habras olemine, ent ei midagi hullu. Istusin rongijaama kõrval varjus, lugesin raamatut ("miscreant"?  "recalcitrant"?), ent no see habras olemine ei kippunud üle minema, mineraalvesi või mitte mineraalvesi. Süda natuke läikis. Käed värisesid (mul värisevad alati, kui väsinud ja kurnatud). Kuskilt ajupõhjast ujus välja teadmine, et alkoholimürgituse järgsel päeval tuleb korralikult sooja toitu süüa. 
Rongini oli veel 11 minutit, kuid ma kulutasin üsna muretult seda nappima kippuvat aega, juurdlemaks, kas ma ikka tahan ja mida ma ikka tahan ja värki. Mingil hetkel läkksin kohvikusse sisse ja tellisin päevaprae kaasa. 
Mõned minutid oodake, paneme valmis. 
Ootasin. Raadios mängis "Wake up, little Suzie, wake up!" Koht oli kena, mulle eriti meeldis, et neil oli raamaturiiul, kus mõned Gerald Durrelli teosed, Austini "Emma" ja ülejäänud raamatud, mida kokku umbes kümme, ka sellised, et täitsa oleks võinud neid lehitseda, kui aega üle oleks olnud.

Lootsin, et mõned minutid saavad ruttu läbi. Mu äratuskell helises (olin ta pannud märkima aega 5 minutit enne rongi tulekut.)
Teised inimesed tulid ja tellisid kohvi. Kaasa. Üks must, teine piimaga. 
Mõtsin, et teenindatakse nemad ära, siis saan mina oma prae, aga vaikselt mõtlesin ka, et krt, kas ma ootan ära - tahaks Tallinnasse tagasi, uus rong tuleb võibolla kolme tunni pärast ... no aga KOHE ju saan?
Õues hõikas rongivile. Tõusin püsti ja läksin ette ruumi vaatama. Jep, rong oli ette sõitnud. Minu arust kolm minutit liiga vara, ent kell kohviku seinal näitas kaks minutit hilisemat aega kui mu telefoni oma. Võtsin vastu kurbliku otsuse, et jään rongist maha, aga parajasti tuli tagaruumist ettekandja, kuuma toidu karp käes ja ulatas selle mulle.
Võtsin karbi ja sprintsin perroonile. Kui olin sinna juba jõudnud, andis rong lahkumisvilet, kuid ma jooksin oma toidukarbiga otsustavalt edasi ning tõesti - jõudsin tagumiste usteni, vajutasin need avatuks, olin sees koos oma strooganoviga ja rong hakkas tasakesi Tallinna poole liikuma. 
Suur võit. Ressursinaiivsus tõi olulise rõõmu ja elevuse. 
Ostsin pileti, istusin ja hakkasin sööma. 
Lugesin ja sõin, sõin ja lugesin. 
Hakkas küll parem. Lausa nii hea, et mingil ajal jäin tunnikeseks magama. 
Võibolla on mu enesega rahulolu ka sellest, mhmh. 

Või  sellest, kui hea oli koju jõuda. 
Selgelt on vaja käia seiklemas ja teha igasuguseid napakaid asju, et oleks see kojujõudmise magusus - kui kogu aeg kodus olla, pole mingit: "Jee, turvapaigani venitasin välja, nüüd puhkan!" -rõõmu. 
Aga nüüd on. 
Ja väljas nii soe, et muidugi ujuma, kuna esimene väsimus on välja magatud. 

Ihu- ja vaimutoidusest

Krt, ma panin koogi sisse liiga vähe suhkrut. 
See on mu viimase aja söögitegemisprobleem nr üks: teen magusaid sööke, mis pole õieti magusad. Üks selge põhjus on, et ma ei viitsi suhkrut mõõta - jahu panen mõõdukannu valmis, vaatan, et õige kogus oleks, aga suhkruga kuidagi arvan, et saab niisama, tunde järgi - ja panen krooniliselt liiga vähe. Sametsupile olen mitmel korral lõpuks veel suhkrut sisse seganud, sest muidu ei maitse praktiliselt millegi järele.  
Seda kooki, mis ma tegin, pean ilmselt jäätisega sööma. Kusjuures muidu on täitsa hea, lihtsalt maitseb umbes sama neutraalselt kui peenleib. Ning kui katte seest aprikoos suhu sattub, on kõik nii hapu. 
Oeh ja võeh.
Õnneks ON mul jäätist kodus. 

Ja Poeglast ei ole kodus - ta läks folgile ja siis jäi maale taastuma ning seega saan ma kõik oma söögitegemisfeilid ise ära tarbida, ilma et mul oleks sees: "Talle nagunii ei maitse. Niuts."
Millegipärast on nii, et kui talle ei maitse toit, mis mu enda arust on suurepärane, on mu reaktsiooniks: "Talle ei maitse. No sööb siis müslit või teeb endale makarone, pole minu probleem."
Aga kui proovisin teha hästi, aga ei tuld välja, olen palju õnnetum ning kuigi poeg sõnades lohutab päris kenasti: "No sa üritasid, see on tähtis," kui ta asja ei söö, päästavad need sõnad ainult natuke. 
Olgu, pooles ulatuses. 
Aga kui ta läheb juurde võtma, on see mu jaoks temalt suurem kompliment kui: "Väga maitsev on."

Seda kooki ta selgelt juurde ei võtaks.
Kuigi samas - teda ei või iial teada. Vbla meeldiks see talle koos jäätisega sedavõrd, et JUST võtaks. 
Igatahes ei pea ma selle üle juurdlema - teda pole kodus, nii et kooki söön ainult mina. 
Teema lõpp.

Tegelt oli mul kaks päeva ahastus ja ahistus, et keegi ei armasta mind (välja arvatud mõned, kellest ma üldse seda ei taha), aga kui üks, kellest tahan, pani mu kommentaari alla kallistava tujukuju, läks hoobilt kordades paremaks. Nii et pole enam üldse kurtmise tunnet.
Loen muudkui seda Atkinsoni raamatut ja tõlgin sõnu. Mõnede osas ("rickets", "cutlery") olen "krt, ma teadsin seda ju!" Mõnede osas ("bracteate") ma ei saa ÜLDSE aru, ka peale tõlget, mis krt see on - ja siis mõtisklevad romaanitegelased kolmel järgmisel leheküljel, mida see sõna tähendada võiks ("mina arvan, et see on teatud liiki konn") ja on ilmne, et nemad ka ei saa. 
Ainult noh. Mul läheb see fenomen "väga veider ja arusaamatu sõna" kuidagi kaotsi, kui ma samamoodi uurisin, mida tähendab "rickets" või "genteel". "Sundae" - krt, on ikka sõna jäätisepokaali kohta! 
Kuigi sundae seletuse juurde pakutud pildid ajasid säärase jäätiseisu peale, et sõin oma kooki jäätisega.
Ei läinud oluliselt paremaks, peamiselt seetõttu, et need aprikoosid on seal koogi sees ikka KURADI hapud. 

Kaalun koogi edasise söömise käigus aprikooside väljakorjamist ja nendest millegi muu tegemist.
Mitte et ma teaks, mis see "muu" olla võiks. Kuhu need võikalt hapud aprikoosipoolikud sobiksid ... 
Vbla täidetud kana? Kreeka pähklite, sibula, küüslaugu ja ... krt, rosinaid KA ei saa panna, sest Poeglaps tuleb homme koju ja keegi peab selle kana ju ka ära sööma. 
Olgu, mõtlen selle üle hiljem.

Või peaks kana juba ära ostma, sest päike paistab ja on hea võimalus minna ujuma nii, et päevitun ka ja kui ma juba õues olen ... 
Ah, olgu. Eks vaatab, mida ma väljas just tahan teha. 

Tagasisidemed ehk jälle ärritun teemal "miks inimesed ei suuda hästi väljenduda?!"

See jutt, onjo, mida ma kirjutan?
Olin sellega nii hädas, tõstsin lõike siia ja sinna, alguse tõin ajaliselt vahepeal toimuvast ette, kügelesin ja mudisin. Siis küsisin erinumbri toimetajalt, kas ta aitaks kõrvalt vaadata? Ma ise ei näe enam tervikut.
Ta oli nõus. 
Saatsin talle. 
Läks mööda kolm päeva, mille jooksul mõtlesin, et lugu on ilmselt eriliselt sitt, nii et ta ei leia võimalust ka asja paremaks teha. Kolmandal päeval sain kirja, et see on väga hea, hea see asi ja hea teine asi, väga meeldis. Ma ütlesin, et pole teist poolt veel vaadanudki? Vaadaku ma rahus, ei pea esimeseks augustiks valmis saama, kõik okei.

Mispeale rahunesin ka kohe maha, lõpetasin hoobilt loo läbivaatamise (s.t. tegin ära, sest kiidetud asja viimistleda on paljudes kordades kergem kui negatiivset tagasisidet andnut) ja nüüd mõtlen pealkirja. 
Arvan, "Tähtsad asjad" tundub õige. 

Aga KUI palju mind innustab kiitus ja KUI maha võtab igasuguse innu laitus, on päris ränk. 
Ma arvan, sellepärast, et kiitus on: "Sa tegid head asja, su enda hinnangud on pädevad olnud, sa oled täiega arusaadav olnud. Sa suudad!" Ja laitus: "Ma ei saa aru. Sa oled mingi imelik, kui see meeldib sulle niigi palju, et selle kallal tööd teha. Sa ei mõista, mis hea on, sa ei oska heaks teha, mõttetu üritadagi."

Kui kriitika ei tule rõhuga "sina oled mingi imelik", vaid võtmes "ma mõtlen teistmoodi kui sina, ma ei saa sellest vist aru," on okei. Ja positiivsega immutatud negatiivne on samuti väga ok. ("Üldiselt mulle meeldib, mida sa kirjutanud oled, aga siin on ...")
Ent kui tuleb: "Sa tegid valesti, kellelegi ei meeldi siuksed asjad", tunnen selget tapaiha. 
Ma ei olegi keegi (kellelegi ei meeldi=mina ei ole keegi, sest isegi kui ma ei saavutanud päris seda, mis plaanis oli, vähemalt midagi sinna suunas mulle meeldis, et ma üldse tegema hakkasin), ma olen halvasti, valesti, viga maailmas, tegelikult käib teisiti, miks ma arvan, et kellelegi meeldivad samad asjad, mis mulle ... krt, ma ei tunne seepeale midagi isegi loo ja soovitatud muudatuste pihta. Ei ole üldse teemagi. Ma tunnetan kriitikat iseenda pihta ning ÄÄÄÄÄÄRDFRRRRRRRGHJHIUUUUUUUUUUUUURRRRRRRRRRRRRRRR!!!!

Kusjuures ma võin ise olla väga "ma tean, et see lugu ei ole sellisena hea.", aga seda vähem on mul midagi peale hakata kriitikaga "sa tegid halvasti".
"Sulle meeldib moraalitseda", "Sa pead lugema seda ja seda", "See on liiga ühtlaselt masendav" (osa kohta, mida olen enne kirjeldanud kui ühte parimat asja, mis ma kirjutanud olen), "See, too ja veel see on halvasti, paremini oleks nii ja nii" - see ei ole "mul on seda lugedes tunne, et ...", see on kriitika minu pihta. Mis ma OLEN, kes ma OLEN, mida ma tegin, kuidas ma tegin.
Ma ei tea, kas te saate erinevusest aru? 
Kriitika JUTU osas on hea, seda ma otsingi. Lugeja tagasiside teemal "kuidas oli lugeda".
"Mulle jäi segaseks ..."
"Mul hakkas vahepeal, seal ja seal, igav."
"Pidevalt läksid sassi see ja too.."
jne. 
Kriitika minu pihta on kohutav.
"Sulle meeldib (mingitasja) teha, mis on halvasti."
 "Sul on liiga vähe kirjeldusi."
"Sa teed seda ja seda ja seda, see on väga halb stiil."
Öäk.
Ma olen halvasti.

Läksin närvi. Ma lähen ikka veel närvi, kui sellest kirjutan. 
Mul, kurat võtaks, ei ole vaja, kurat võtaks, et öeldaks, kurat võtaks, kuidas ma olen imelik, valesti, pean tegema seda ja seda ja seda, et õigesti olla. 

Vihkan, vihkan, vihkan ...

Ma vahel ikka mõtlen sellele, kuidas kui armastamine on: "Ma ei taha, et tal valus on!", ma armastan kogu maailma. Ma armastan ka Putinit. Praktiliselt KÕIKI.
Inimesi, kelle osas mul on pohh, kas neil on valus või ei, on vast 7-8, ja need on kõik inimesed, kelle osas ma kahtlen, kas nad üldse on võimelised valu tundma. Kui ükskõik, mis ma teen, saab nende käest sama reaktsiooni, kui nad üldse ei paista sisse võtvat välist, vaid käituvad ainult oma sisemusest pärit mustrite järgi, hakkan neid jälestama. 
Et pole minu asi, las nad olla? Jaa, nõus. Aga maailm ei saa ka oluliselt halvem sellest, kui ma soovin, et neid üldse olemas ei oleks.
Maailm ILMA nendeta oleks minu arust puhtam. 

Olgu, rändan kõrvale sellest, kuhu plaanisin kõigi-armastamise-mõttega jõuda.

Mina ei taha, et inimestel valus on. Kui ma kuskil kommentaarides ütlen, et kle, see ei ole ju nii, see on hoopis teisiti, ma ei sihi sinna, et haiget teha, vaid arvan, et postitaja laseb kogemata märgist mööda. Tal pole meeles, et see ja see ja see on ka olemas (nt et mina ja minusugused on olemas).
Phmt - kui midagi mittenõusolevat kommentaarides kirjutan, on see kompliment, sest sisaldab ideid:
a) ta eksib, aga mitte teadlikult, "see ongi mu maailmapilt", vaid kogemata
b) ta ei solvu, kui ma parandan, vbla isegi rõõmustab, et meenutasin
c) kasvatan meie ühisosa, sest usaldan teda piisavalt, et ka lahkarvamusi suhtluse osaks pidada

Kui ma olen inimest lugenud, kuid mul on juba viis-kuus korda tulnud: "Oooot, ta JÄLLE?!", ma ei ütle midagi (enamasti - oli üks juhus, kus enne mitu korda ütlesin, kui aru sain, et vale puu all haugun), vaid lihtsalt ei loe teda enam. Kaon vaikides. Elan oma elu, seda temaga maitsestamata.
Üldiselt päris hea strateegia.
Aint vahel ei käi inimene mulle pinda oma võrgupäevikuga, vaid oma kommentaaridega teiste blogides.
Siis on esimene aste: "ohkan enne lugemist", teine: "ohkan, viskan pilgu peale, kui midagi head kohe silma ei torka, ei loe" ja kolmas: "näen nime ja väga hoolega ei loe, mida ta kirjutab". 

Krt, JÄLLE olen  eemale vaarunud sellest, mida öelda kavatsesin. Ma isegi ei mäleta enam, mida öelda kavatsesin. 
Kohe tuleb meelde ...
Olgu, tuli. 
Phmt on mulle arusaamatu, hirmus ja väga väga hirmus, kuidas teised - kusjuures täiesti heatahtlikud teised, mis on veel eriti jube - teevad haiget ülejala, ülekäe, ei pööra sellele tähelepanugi. Ma ju tahtsin head? Ma ei arvanud, et sa haiget saad, kui ma halvasti ütlen! Ma saan ju haiget, kui sa seepeale ärritud, et ma sulle haiget teen! Kule, tõesti, sa oled ikka eriline hellake!!!!
Ja meeleheites mõtlen, et vbla on see sellest, et nad teevad nii sageli haiget meelega ja tahtes valu põhjustada, et nad ei pane tähelegi, kui kogemata teevad? Sest kuidas nad üldse ei vaata, kuidas väljenduvad?! Mismoodi?! Mina nt ei saa nii. 
Nagu - ma võin vahel haiget teha. Vahel harva lähen meelega sinna, et olen nii vihane ja haavatud, et rebin ja purustan, lõrisen ja veristan. 
Aga ma ei tee kogemata valu. Jah, ikka veel usun seda, kuigi ükskord kaamos tuli ühe mu postituse alla: "Sa teed nii hirmsast teistele haiget sellega - ah, ma ei hakka, niigi olen üle oma piiride juba." 
Mõtlesin selle üle. Mõtlesin veel. Leidsin, et kui ma kirjutan OMA võrgupäevikusse, see ei ole julm. Mina ei tee kellelegi haiget, eriti kuna ma ei kirjutanud kellegi pihta, kelle püsilugeja olen.  (Post oli teemal: "Miks inimesed hädaldavad pisiasjade üle?!")
Keegi ei pea mind lugema. Vabatahtlik.
Ja kui inimene võtab endale solvanguks arutluse, mis ei ole üldse temast mõeldeski tehtud (ma arutlesin üldiselt, umbes nagu ma olen üldiselt nördinud fännfiktsioonide pihta teemal "kui kellegagi klapib, peab kindlasti seks ka tulema, sest kõigiga, kellega klapib, peab seks olema - ka siis, kui ta on su õde-vend-isa vms"), on see TEMA probleem. Mitte mina ei tee valu, vaid tema valu on igal pool ja ta riputab seda kelle kaela tahes, kes ette tuleb: "Sina tegid!"
Ei. 
Ehk mul ei ole spetsiifilist ärritust fännfiktsiooni kirjutaja X pihta, kuigi ta kirjutas armastusloo, kus mingil hetkel toimub ka (vähegi detailsemalt kirjeldamata jäetud) seks. Ja kui tema haavub mu pahameele peale "krt, miks kogu aeg kõigiga seks peab olema", pole minu asi. 
See on mingi tema komme haakida iga negatiivne mõte, mida keegi väljendab, enda külge.

Nojah, aga aga aga aga ...
... ma tahtsin tegelt öelda hoopis - avalikult räntida - et ei ole hea toon mitte mõelda oma sõnade tähendusele. Mõtle, mida sa ütled! Või kirjutad. 
Paljud ei mõtle?!
Krt, aga miks see on vabandus, et "ei mõtle"?
See on ju veel eriline nõmedus, et inimene mitte ei otsusta teadlikult midagi teha - haiget teha - vaid teeb täiesti mõtlemata?! 
Krt, olen selle üle enne ka korra räntinud. Tuleb meelde. 

Muidugi, vahepeal on olnud mu avastus teemal "hormoonide vägi ja hormoonide nappus, viimasest ilmselt tuleneb mu komme kõik läbi mõelda - kui hormoonid ei juhi, on vaja mingit muud juhtimissüsteemi". Ehk ma saan aru, miks mina mõtlen. 
Harjumus asjade üle mõelda. 
Aga tõdemus, et inimestel pole harjumust mõelda, paneb mu suu tõmblema. Ma ei võta seda vabandusena nõmedale käitumisele - näiteks eneseväljendusele, mille juures üldse ei mõelda, kuidas see vastuvõtjale mõjub - ma võtan seda kui kinnitust väitele: "Inimesed on lollakad". 
Ja saan haiget. 
On vähe asju, mis teevad hullemini valu kui arusaam, et inimesed ONGI lollakad ja sinna pole midagi parata. Teen, mis teen, ma ei saa seda ära parandada, muuta, teistsugune olema mõjutada.

Ma saan ainult selles olemasolevas maailmas ennast hoida. 
Minu asi on iseennast hoida. Kõik muu on juba - mitte minu asi.

Väärtused

Inimesed ehmusid eelmise posti peale.
Või noh - kui ma sain pooleteise päevaga kaks lõpetatud testlugemise kohta tulnud tagasisidet ja kolmandalt testlugejalt vabanduse, et ta unustas ära, kohe hakkab, on teatav ühistõukaja ilmselt olemas.
Ja saadud tagasisidemed on positiivsed. Üks hästi detailne ja põhjalik, kõigega ma nõus ei ole, aga vähemalt üks tema poolt tekstist välja loetud, ent seal rõhutamata suur idee on mulle: "Oh, nii hea! Kasutan!" Talle osad asjad meeldisid väga, osad eriti mitte, "algus on staatiline ja liiga palju tegelasi".
Teine tagasiside oli vähempõhjalik, kuid entusiastlik. "Võid kohe avadada!" Kuigi ka tema oli alguse (tegelt lausa esimese poole) osas ohkav, mulle see ind meeldib. "Oligi täpselt nagu sa kirjutasid - krdi heaks läks!"

Aitäh veel kord!

Ausalt öelda ma kandsin vahepeal asja mõttes suht maha. Et mulle endale meeldib, aga kellelegi teisele mitte, no nii on. Igatahes ma tegin uut ja kummalist asja ja PROOVISIN, asi seegi.
Aga kui on millegi kallal tööd teha, kui sel raamatul on tulevikku, kui sellega tasub tegeleda - OOO! Algus on raske, ent muu meeldib ka teistele inimestele kui mina küll? Nii hea. Ja no see suur idee - oo! Oo! 
Muid pisikesi asju on veel, vastused mu esitatud küsimustele tähendavad ka paari tillukest muudatust ... aga mida krdit ma selle algusega teen, pean mõtlema.
Saate aru, ma üritasin alustada tegevuse keskelt, et oleks põnev ja aktsioon ja värk. Aga selgelt ei tulnud välja. HMMMMM!!!!

Samuti: rääkisin inimestega sellest tekstist ja üks aspekt, millest rääkisime, oli tegelaste ilusana kirjeldamine. Mulle tuli ka meelde üks teine alguse-tagasiside. Hm.
Tundub, et on inimesi, kes lähedaste puhul enam ilu ei näe. Ega inetust. Lähedased inimesed on lihtsalt lähedased inimesed, ei nähta enam välist.
Ja siis olen mina, kes iga kord oma poega (tütart veel enam, aga teda ma näen harvem, nii et vast arusaadav) nähes seestpoolt natuke sulan, sest NII ILUS. Vahepeal, mõned aastad tagasi, läks too Poeglaps natuke pehmeks. Mitte palju, raudselt mitte paksuks, lihtsalt piiiiiiiiisut pehmeks. See oli ilmselt tema ihulise poole ettevalmistus selleks, et jou, nüüd hakkan mehekehaks kujunema.
Seejärel läks ta NII ILUSAKS. Tekkinud mehekeha, neid väljajoonistunud lihaseid, soonilisi käsivarsi, laiu õlgu ma imetlen täiesti toorelt ja mingi pidurita. 
Ja imetlen.
Ja imetlen. 
Phmt "on muuga, kuidas on, aga vähemalt on mu lapsed sitaks kaunid!" 
Kui ilus Tütarlaps on, ma vist ei pea rääkima. Tema lubab endast pilte teha ja üles panna, nii et pikaajalisemad jälgijad teavad. Teistele: suvaline endel:

Jaa, mul on iluga ebaterve suhe, miks te küsite?

Samas ma ei tunneta seda ebatervena. Mu jaoks lihtsalt "nojah, nii on". 
Ilu on midagi, millest ma hoolin.
Ei tohiks? Ei ole ilus mõelda, et ilu on tähtis? On paha, madal ja patune?
Sitt lugu. Ma olen, mis ma olen.

Kui ma tegin sildi-lipiku kastile "7 surmapattu", ma ei olnud päriselt valmis selleks, et phmt kasutan seda ainult vihast või edevusest rääkimiseks. Kadedus ja ahnus ei ole mu elus kuidagi olulised, laiskust ma ei pidanud väga patuks (kuigi arvasin end laisk olevat, hahahahaa, huhuhuhuu), uhkust ei pidanud samuti patuks, vaid olin uhke, et ma uhke olen ja iha - no kuulge! Kui vähegi iha endast üles kütta õnnestub, on see ju hea asi? 
Jah, ma olen ka veendumusel, et naised on keskmiselt iharamad kui mehed. 
Ehk minu jaoks on "no vahel on" vähe, kuigi vbla mõne jaoks on palju ja ma tundungi kellelegi õudse seksmaniakina. 
Ei, mulle meeldib seks küll - aga mägi, millel võideldes surra, on mu jaoks "seks pole eriti tähtis". Söömise, joomise ja uneta ma suren, mis mõttes on seks mingi nendega samaväärne asi?! MisMÕTTES seks kuidagi mastrubeerimisest täiesti eraldiseisev üksus on? Miks seks elusa partneriga PAREM on kui kujuteldava partneriga, kusjuures elusa mehega ma ilmselt ei saa orgasmi, kui asju ette ei kujuta, kujuteldavaga vahel väga harva EI saa? (Pärast AD-ga lõpetamist, tähendab.)

Vbla peaksin midagi ette võtma selle lipikuga oma postide all?
Hmm. 
No mitte veel. Ei eruta piisavalt.