Õnn ja mina, me ei ole päriselt ühekandimehed

Esimest korda saan aru sellest luuletusest. 

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Sitta suremine ja vanadus. Sel teemal ei ole mul veel seisukohta, minu surmad on kõik puha raevutsemine, kas lendab veri või tõmbub see sisemuses klompi ja tardub haiguse mõjul. Aga idee, et sa peaks mitte leppima, vaid raevuma, on mulle alati mõistetamatu olnud. Leppimine ja vaikselt minemine on ju hea, ei ole valus, miks, pagan, peaks keegi tahtma, et teine valutaks?! Vältimatuga võitleks, lüüasaamise osaks saaks, miks see hea on?!

Noh, nüüd ma tean. Enesevaatluse tõed. 

Mitte uus asi, eks ole, aga ma pole iial selles võtmes vaadata osanud.

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Kui ma olen depressiooni sügavikes, ma ei võitle. Ümbritsevatele inimestele olen palju mugavam, ilmselt tundun palju stabiilsem ning turvalisem. Peale Rongi eemaldus minust ka ju hunnikus inimesi, kelle jaoks korraga hirmus vastumeelseks muutusin. Neile meeldis ahastuses ja lootusetu mina, kes muigas, iroonitses ja kannatas vaikides - aga ma ise, mina hakkan võitlema, muutun kümme korda plahvatusohtlikumaks ja teravamaks, kui mul hea on. Mul ei ole vaikselt kannatades ja leppides üldse mõnus.
Sest kui ma ei lepi enam sita olemisega kui paratamatusega, vaid hakkan sellele vastu, on mu sees ärganud "saab ka teistmoodi!" teadmine ning see on HOOPIS parem tunne kui lootusetu alistumine, vaikimine ja õlgade kehitamine.
Raevutsen, kui halb on. Rage, RAGE!!!
Kui ma lepin, siis pole mu sees mitte tõdemust: "Nii ongi hea", vaid "Kõik ongi sitt, see sitt ongi inimeste meelest hea, pole midagi parata ega parandada." Kui noorem olin, üritasin endale veel valetada samuti. Rääkida oma pea sees, et kõik ONGI ju hea - ja siis oli mul VEEL HALVEM olla, sest lisaks oma sisemisele valule oli koormaks endale keelamine valu tunda ning veel lisaks halbolu, et ma ikka ei oska, ma ikka ei kõlba, ma ikka ei ole sellekski piisavalt hea, et positiivne mõtlemine mulle kuidagi hästi mõjuks.

Aga ka nüüd oli nii kaua halb, et ma unustasin täiesti ära, et saab ka rahul ja õnnelik olla.
Hakkasingi uskuma, et nojah, K ei tee ju midagi halba, tore on vahel mõtteid jagada, jai, see vist ongi hea ... ja siis korraga koos Ukraina sõjaga saabus küsimus, et mis siis, et ta ei tee mu olemist halvemaks, kas ta teeb selle kuidagi paremaks?!
Jaa, kunagi ammu pesi ta korra mu aknad ära. Absoluutselt imeline, aga mul ei ole selle peale praegu mõeldes tunnet: "Näen, et ta armastab mind," on ainult "Näen, et tollal armastas ta mind."
Ja veel ammumatel aegadel tõi mulle maohappeõuduse (nüüd on see mul suht raamatu järgi, ebamugav, ent mitte hirmus, ent tollal ma sain tunde kestvad oksendamisatakid, nii intensiivsed ja rängad, et oksendasin vahel ka põrandale, kempsu jõudmata, ja oli rohkem kui lihtsalt halb olla, ikka VÄGA HALB oli) vastu ravimit faking JÕULUÕHTUL.
Siiamaani suht uskumatult  imeline.
Aga viimasel ajal?
Ta ei käinud enam külas (no kord kahe kuu sees - mainisin paaril korral, et kuidagi vähe, siis enam mitte, sest inimene ise teab, mida ta tahab teha, mida ei taha), ta ei tulnud minuga kaasa üritustele (ei, muidugi ma ei sundinud ka, mulle oleks tähtis olnud, et ta ise tahab) ja viimane pauk oli, et ta ei tulnud minu ja lastega loomaaeda, sest päev enne selgus tal pold piisavalt ilusat paksu jopet ja ilm oli jahe. 
Nagu ... ma ei tea. Olgu, mul on edevuse ja enda ilusana tundmisega selgelt muud suhted ja mul ongi kama, mida ma seljas kannan, sest oluline on ju ainult MINA seal sees, aga üritades pugeda tema nahka, saan ainult: "Peab vist mingi sooja kampsuni selle kenama jope alla panema, külm hakkab muidu".

Ta ei teinud mulle last.
Ta ei seksinud minuga.
Ta keeldus ütlemast, et ta on minuga paar. 
Äkki ei olnudki? Noh, ma kaua aega arvasin ka, et ei ole, aga samas tahtis ta ise omal algatusel minuga mingeid "soovitud armastuseni jõudmise"-eneseabiõpiku asju teha, lubas ennast nunnutada ja armastada, korduvalt rääkis Poeglapsest kui "meie lapsest" ja igast paljud muud pisiasjad. Stiilis

tema: Meil on muide rõdu ka. Ma pole seal aastaid vist käinud.
mina: Mulle on eluaeg rõdud meeldinud. Nii et sümptomaatiline, et olen elanud vist ... jah, ühes korteris, kus oli rõdu. Kokku kõva poolteist aastat.
tema: Siis võiksin selle sinu jaoks korda teha, onju. 

Ta suudles mind ... kahel korral? Ühel? Teise korra osas ma pole kindel, sest see oli mulle väga traumaatiline kogemus. "Laps kodunt ära, minul ovulatsioon, tema tuli lausa külla ka - ja no ei mingit seksi". 
Siis ma olin veel noor ja lootusrikas.
"Kas sa väga kurvastad, kui ma nüüd koju lähen?"
Kusjuures ma vastasin: "Ei," sest ma tahan ikka, et mind tahetaks, mitte: "Nojah, eks ma siis kepin sind korra, kui see sulle nii tähtis on."
Ei, ilmselt ta ei ole rahul, et ma sellest kirjutan. Jaa, ma saan aru, lademes lugejaid on lisaks minu peale: "Paha väga väga naine, miks sa kirjutad teisest, kes seda ilmselt ei taha?!" 
Vastan: "Sest mina tahan."
Sest  mus on taas ärganud - ja ON ärganud - tunne, et elu võib ka tore olla, kõik ei pea olema napilt-napilt ärakannatatav, vaid päriselt võibki hea olla olla. Püüan heaolemist suht pohhuistlikult. 
Tahan, et mul hea oleks. 
Mitte miski muu pole vaksajagugi oluline, saaks ainult head!

Mhmh, minust saaks ilmselt hea heroiinisõltlase. Nagu filmist.

Muidugi. Seepärast mulle meeldib ka viha ja vihastada ja kõik eneseabiõpetused "kuidas mitte vihastada" (ning inimesed, kes tunnevad, et need on vajalikud) on mulle: "Aga ... miks?!?! Vihastada on ju hea tunne?!"

Ei, meie "ok, ärme enam ole sõbrad"-põhjust ma ei avalda =) Üldsõnaline kokkuvõte võiks nt olla "ta ei tahtnud mulle hästi öelda, kui mul ilma halb oli".

Ehhee ja ehh

Oh, inimesele meeldis maheporno, mis ma kirjutasin =)

Tagasiside alati tore, aga kui on ootamatult positiivne, ma rõõmustan. Ja noh, kuna ma üleni leian, et kui kirjutan porri või seksisteeni juttu või romaani, peaks see mulle endale mõjuma, kirjutan seda, mis MULLE meeldib. Ja siis on iga kord, kui inimestele meeldib, mul ühtlasi tunne, et mu seksuaalsus on valideeritud, jai. 
Või noh, muidugi võib seksistseeni kirjutada ka nii, et üldse seksikas pole, aga siis peabki tegemist olema seksiga, mis ka peategelasele eriti midagi ei tähenda ja ei meeldi ja pff. 

***

See on eile rõõmsa oleku sees kirjutatud. 
Sest eile oli ikkagi laias laastus tore päev.
Kuigi sai ka vaieldud jne.
Mu poeg lasi end tütrel tutipäevaks tüdrukuks teha - omal soovil, mitte Tütarlapse omal - ja kuigi ta keelas ühtegi pilti üles panna, see oli ikka ooh. Ta ei võtnud asja "panen seeliku ja teen kaks lötakat hobusesabapatsi", vaid ikka TÕSISELT. Noh, ja Tütarlaps kaa. Kaks prantsuse patsi, kõvasti punutud ja siis laiemaks näpitud, sukkpüksid, kleit ja selle alla veel seelik, et liiga lühike ei oleks. Polnud kerge meie majapidamistest leida nr 44 rõhutatult naiselikke jalanõusid, aga punased karvased tuttide ja kõvade taldadega sussid (tegelt nr 42 ja mulle ostetud, aga Poeglaps oli neid kandnud ja suureks venitanud, sest mõnusad soojad) ajasid asja ära. Veidi puudrit ja lainerit, mitte palju, sest ikkagi väikese tüdruku etendamine, aga siiski.

Ta lasi endast isegi pilte teha. Et neid avaldada ei tohi, on kukepea. 
Ühtlasi sain teada, miks talle ei meeldi lasta endast pilte teha - ta kardab seda. Konkreetselt värises kogu aja, kui Tütarlaps teda õite taustale seisma, koeraga koos kükitama ja käed laiali, murul lebama juhendas. Aga sama nürilt vapper kui mina.
Ehk see oli TEMA idee ja otsus  need pildid teha. Et kardan? Pff, kah asi ...

Aga samuti veel eile, öösel, kui tutipäev ammu läbi, pimedus ning vihmaladin, sain jubeda meenutuse, et maailmas ei saa inimeste peale kindel olla. 
See ei ole isegi nende viga, eks ole. Ei ole Mikk Pärnitsa amet mulle meele järele olla. Aga ma lihtsalt mitte kunagi ei oleks arvanud, et tema hakkab Ukraina suunas: "Mv ta [Dmitryo Kuleba, Ukraina välisminister] viriseb, hea et niigi palju saavad. NATO on loodud oma liikmete kaitseks. Tee oma putsis korrumpeerunud slaaviriik korda, muidu kraabid järgmised 20a EL ukse taga ja jälle nutuvõru suu ümber"-iba ajama.
Nagu ...
Nagu ...
Mu maailma alustalad kõikusid ja mida ma räägin, et kasvõi halvad ütlemised-uudised, ikka tore hormoonid liikuma saada?! See wtf, Pärnits, kas Putin maksab sulle?! oli trauma, ebapärlikarp oli trauma, peab ikka lapse isale ütlema, et lapse saad, ükskõik kui jäle tema ja võimaliku ütlemise oletatavad tagajärjed ka oleksid, oli trauma, ja kuigi koerakaka saagaga tegelt ei olnud traumat, sest mul oli nii väga: "KUI lollid ja vastikud te olete?!?!? Pff, täiesti uskumatu ... aga samas mul on raudne veendumus sel kohal, et mina olen parem, on absoluutselt absurdne kaitsta oma prügikasti võõra prügi eest, kui seda pole meeletu hunnik, mille tagajärel pole sul endal enam prügi kuhugi panna", ei saa öelda, et ebameeldiv poleks olnud.

Vähemalt sain aru, miks ma teen selliseid asju endaga, kirjutan avalikult asju, mis toovad kaasa kurjad vastused, kirjutan avalikult Pärnitsa postituse alla, kuidas misMÕTTES ... 
Sest koerakaka teemal tuli mulle paar PM-i ma-leian-et-toredatelt inimestelt,  kuidas nad on minu poolt, ja nüüd Pärnitsa asjus tuli ka. Mõned PM-id ja mu lemmiknaine on ta postituse all sama wtf kui minagi.
Ja mul on okei olla. 
Ehk hakkab tilkuma valus hormoon, ent kui mingi ergastav-rõõmustav sinna otsa tuleb, mul on tõesti väga hea olla. 

Et ... jah, maailmas on uskumatuid idoote, üks või kaks või neli inimest võivad osutuda hoopis teiseks, kui ma arvasin - ent kogu maailm ei ole siiski järsku muutunud arusaamatuks ajutuks paigaks, kus keegi ei mõista mind ja on kohutav üldse eksisteerida. Rabelen vesiliivas ja appi, appi, ma arvasin, et siin saab elada, aga ei saa. 
Kui on mõned, kes mõistavad, mõned, kes on sõbralikud ja kaasamõtlevad, mul on kohe parem. Kergem. Ehk ma olen ikka Pärnitsa osas täiega halva üllatuse saanud, aga mul ei ole tunnet, et kogu maailm on arusaamatu ja mu arvamised täiesti mööda; mõtlen ja tunnetan nii veidralt, et loomulikult valesti, vaid teised said tema osas samasuguse üllatuse osaliseks. Mitte ainult mina oma veidra mõtlemisega ei ole võimatult valede hinnangute küüsis, vaid samamoodi olid teisedki. 
Muuhulgas väga toredad teised. 

Aga suht heaks läks hommikul, kui need teised reaktsioonid ilmusid. Varem, öösel, sain migreeni, veidra õõnes tunde roiete all ning taga ja siiamaani on ikka natuke hirmus.
Sest ... sest KUIDAS maailm nii teistsugune on, kui ma arvan? Kuidas päriselt on olemas hulk inimesi, kes kaitsevad elu eest oma prügikaste ja teiste õigust samuti oma prügikaste kaitsta?! Kuidas inimesed päriselt arvavad, et ma pean ise enda peale kutsuma jubedused, millele mõtleminegi iiveldama ajab, arvavad, et minu ere valu ei ole üldse teema võrreldes kunagi kellelegi võibolla saabuva võimaliku valuga, ja ma pean ise sinna valu sisse sukelduma, sest nii on Õige Teha? Seadusega kooskõlas pealegi... Kuidas inimesed päriselt mõtlevad, et raha on mingi tähtis asi ja "kas ma olen piisavalt rikas" peaks olema lapse saamisel ikka oluline küsimus?! Kuidas ükski normaalne inimene saab arvata, et  ukrainlased peaks olema õnnelikud, kui midagigi saavad, iga riik ainult iseenda eest ja NATO ju kaitseb oma liikmeid, ongi absurdne oodata, et liigutaks lillegi kellegi teise jaoks?!?!
Mida?! Miks inimesed nii mõtlevad, miks inimesed inimesed on, mis maailmas ma elan???????

Ja siis on mul päriselt õudne. Praegu sellele mõeldes on päriselt õudne. 
Mis maailm see on, kus niimoodi mõtlevad mu arust täitsa targad ja toredad paistnud inimesed?! Ma arvan, et nad on mulle mõistetava ja toredana tunduva mõttemaailmaga ... ja siis selgub, et nooooooooooooooo ei. 
Ma hindan nii mööda! Ma ei saa millestki aru ja mu ümber võivadki olla aint kollid, lihtsalt mina lihtsameelse ja suuresilmse naiivitarina arvan, et toredad inimesed!
Ja vat sellistel hetkedel on need lahked PM-id, sõbralikud kommentaarid ja "mina mõistan sind täiega, kuigi avalikult ei taha seda öelda" kulda väärt. Siis tuleb: "Ma olen mõnes osas eksinud, aga mitte kõiges. Osad inimesed ikkagi mõtlevad samamoodi kui mina ja on toredad."

Tegelt mõtlesin K-st ka kirjutada. Kuidas olen endaga ikka niiiiiii rahul jms - aga olen liiga kettas. Kunagi teinekord.

Varesele valu jne

Huvitav, mitu korda ma olen antidepressante maha jätnud, saanud sellest hirmsa päevi ja päevi kestva pearingluse ja imestanud, mis värk, pea käib jubedalt ringi, miks küll?
Nagu ... mul on hea mälu küll. Aga ta võtab sisse ikkagi ainult emotsionaalselt olulisi asju ja lugusid ning süütab tulesid-helistab kelli, kui meenub, et ah! Jah! Muidugi! Mis toob kaasa, et kuna pearinglus hakkab oluline olema, kui kestab juba kolmandat päeva, olengi ka enne täis jahmatust ja segadust olnud, ent vot seal kolmandal päeval tuleb juba meelde, et õige-õige, sedasi on ju iga kord! 
Segadus ja arusaamatus kaasa arvatud. Mitu korda ma olen juba netist leidnud, et sertraliinist võõrutumisel on pearinglus tavaline? Mitu korda on mu omad sõbrad-tuttavad pärinud, et kas SELLES ei või asi olla, ning mina vastan asju stiiilis: "Õige jah, ma üldse ei mõelnud"?

Oeh, väga väga naine, OEH!

Aga energia hulk on ikka täiesti tummakslööv. Hoolimata jubedast pearinglusest teen päevas poole rohkem asju kui varem ja ei ole isegi täiesti läbi omadega pärast, vaid saan veelgi valida asju, mida teha. Noh, selle asemel, et mitte suuta magada, mitte tahta üldse midagi teha ja siis civ - noh, ehk viib mu tasakesi tasemele, kus vähemalt magada saab - on nüüd "vbla loen raamatut, vbla kirjutan, vbla teen isegi süüa.". 
Ega ma enam looda, et selline asi kaua kestaks, ent ka lühikest aega on tore =)

Jah, võtan juurde ka. Olen isegi sellega peaaegu rahul.

***

Eelneva entusiastliku jutu ajal hakkas mu pea valutama. Esimene annus migreenirohtu ei teinud midagi, nüüd teise peale tasakesi hakkab parem. Nii teen teooria ümber: mitte et ma "jaksan nii palju rohkem, enne kui suren!" vaid "saan veel halvemini aru, millal surema hakkan ja teen seepärast veel rohkem üle piiride!"
Aga noh, asja hea külg: migreenirohu teine annus tundub toimivat. 
Ei ole (veel?) hea, aga on parem. Ja noh, pärast seda, kui esimese annuse peale üldse midagi ei muutunud, valu läks vaikselt tugevamaks nagu enne ravumitki, on see ilmselgelt hea uudis.

Aga mida veel märkan ja märkasin juba enne AD-dega lõpetamist: olen sotsiaalmeedias palju sõnakam, rohkem postitusi, rohkem kommenteerimisi. Ja vähemalt mulle endale on see
a) tuttav - umbes aastal 2011 või 2012 märkasin enda juures samuti, kuidas ma ei taha magama minna, kui pole mingit märguannet maailmalt, et olen olemas. Tollal arvasin, et otsin oma olemasolule kinnitusi, aga täna adun, et tahtsin väikest müksu oma hormoonide pihta, et olemine oleks stabiilselt parem.
Sest kõik mõjub. Nii kompliment, halvastiütlemine, arutlus mullegi huvi pakkunud teemal - misiganes. Hormoone, andke mulle hormoone, karjub väga väga naine kuuldamatult ja aina otsib postitades ja kommenteerides inimeste tähelepanu. 
Nüüd on täpselt sama: muidu läheks magama, aga keegi võiks enne veel midagi öelda!
b) veidi piinlik: väga ebacool on sedasi rabeleda
c) aga ikkagi tore. Sest näitab, et ma jälle loodan midagi - nt et elu võiks pidevalt hea olla, mitte et kannatan ära ja see on juba hästi.

Tahta olulistelt teistelt tähelepanu ja hoolimist on HEA asi. Kui ma seda enam ei taha, olen alla andnud ja leidnud, et elu ongi jäle, pole midagi teha. 

Ehmespehmed uned - või siis ikka üldse mitte pehmed

Ärkasin korra selle peale, kuidas mu käsi oli täiesti ära surnud, sest kass magas selle peal. Käisin kempsus, jäin uuesti magama, sest nii pagana unine - ja kurat, JÄLLE ärkasin selle peale, et käsi oli ära surnud, sest kass magas selle peal. 
Ainult teine käsi.
Viimase unenäo lõpuosa oli tänaval käimine ja igasugu esemete ülestõstmine, otsides laskesuustajate kaotsiläinud asju. (Oli varasuvi nagu praegu ja laskesuujatajad polnud veel viimast võistlust lõpetanud, unenäos polnud selles mingit vastuolu.) Ja üks kuramuse kass, välimuselt nagu Rentsi oma, kusi mu kinda peale. (Jah, mul olid ka kindad.) Labakud. Valged tumehalli mustriga. Kassipiss seal peal oli roosa piserdus, millest järeldasin, et kass oli eile peeti söönud. 
Kedagi tahtsin ka suusakepiga lüüa, aga keda, täpselt enam ei mäleta. Kindlasti mitte kassi, aga võibolla kassi perenaist, kes tuli inisema, et mida ma seal teen ja mh ja äh.

Lisaks nägin kaht mitte-eriti-õudset õudusunenägu. Ühes üritasid mingid naabrid tulla mu korterisse arusaamatult esikusse tekkinud teise ukse kaudu ja ma vihastasin viimaks nii hullusti, et hammustasin väga kõvasti midagi, mis vist oli lapse käsi (naabrid oli paks ülbe pereema, kõhn ebamäärane taustal toimetav pereisa ja lapsed vanuses umbes neli kuni kümme). Mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, ei karjet ega nuttu, aga mulle jäi suhu päris suur tükk ... midagi. Sõrmenukk?

Kerge zombierünnaku vaib oli sel nende minu juurde tungimisel juures küll muidu. Ehk ma ei tahtnud neid oma koju mitte seepärast, et võõrad, vaid seepärast, et ilmselt ohtlikud.

Isver, selle ühe mitte-eriti-õudse  õudusunenäo üleskirjutamisega läks teine meelest. No ma tean, et ta oli.
Nende kahe unenäo põhjal on juba selge, et ma pean naisi oluliselt hirmsamateks kui mehi. Just selliseid tüüakaid umbes viiekümneaastasi. Meestega pole mul elus eriti agressiivset vastasseisu olnud, olen pea kõik jamad meestega leebe naeratuse ja leplikusega endale ise kaela tõmmanud. Aga viljakuseast väljas valjuhäälsete tigedate naisterahvastega on mul pea igal pool, kus elanud olen, probleeme olnud.
Nad on kõik sellised tüsedad ka, mingi ... maitea, eluloogika? Teatud meelelaadiga naised söövad end mõnevõrra paksuks ka? 
Aga miks neil kõigil tumedad juuksed olid või on? Sest teatud meelelaadiga naised kalduvad pead tumedana hoidma, olgu nende loomulik juuksevärv milline tahes? Igatahes ...

Tartus Kroonuaia korteris elas üks sihuke esimesel korrusel (ma olin kolmandal) ja ma olen saanud sõimata nii täiesti neutraalsete tegude ("Kuule, mis sa haugud?" täiesti sõbralikult nende koerale, kes majanurga juures ketis) natuke vähem neutraalsete tegude (ma jätsin Tütarlapse õue vankrisse magama ja tulin ise tuppa, laps ärkas, hakkas nutma ja ma ei kuulnud kohe kolme minutiga, mille peale naisterahvas intensiivselt reageeris) ja täielike pahategude (oli varakevad, mul olid puud otsas, raha muidugi ei olnud ja ma varastasin ikka mitu sületäit) eest.
Ma väga ei häirunud, sest no kuna esmalt olin saanud sõimata oma riietuse, koeraga rääkimise ja meessoost külaliste eest /kellest üks oli mu vend ja üks mu isa ja ülejäänutest magasin ka ainult ühega/, ei tundunud tema pahameel ükskõik mis teemal mulle tõsiseltvõetavana.
Türil olid meil alumised naabrid, kelle meespool oli ärajoonud võdisev onuke, kellele ma meeldisin ja kes tõi mulle korra toorest liha. Kilekotis. See püsib kogu mu elu jooksul saadud veidrate kingituste nimekirja  eesotsas. Polnud isegi korralik käntsakas, vaid siuke ... suht pekine pikk lõik  Rulli keeratud. Muidugi võtsin vastu. Ma olin vaene, suur tükk toorest liha tähendas täiesti head lihatükkidega kastet, mille kohe samal päeval valmis tegin.
Vanamees ei meeldinud mulle, aga kuna ta ei avaldanud otse mingit armastusevärki ja ma ei saanud traumat, et ilge vabisev ätt arvab, et tal võiks minu juures šansse olla, ok.
Miks ma rõhutan tema vabinat - ükskord läksin mööda, kui ta trimmeriga mingit teeäärt puhastas, ilmselt Türi linna antud töö, ja ta oli nii purjus, et kukkus selili maha, trimmer taeva poole. Ma vaevasin kõvasti pead selle üle, kui suur oht on ennast sedasi rõvedalt vigastada ja mu jaoks on ta "mees, kes värises ja tuikus nii hullusti, et kukkus trimmeriga ümber.". 
 Aga alumiste naabrite naispool, maadam mustaks värvitud juustega, muide oluliselt paremas konditsioonis kui mees, jälestas mind täiega ja tormas pidevalt üles, karjudes mu peale vene-eesti segakeeles, et jube lärm ja tal väikesed lapsed ei saa magada. (Ilmselt pidid need lapselapsed olema, selgelt ei olnud ta vanuses, kus tal endal väikesed lapsed olnuks.) Mingi värk oli ka Moskva ja viiekroonisega, aga seda ei suuda ma enam meelde tuletada. Mäletan ainult oma reaktsiooni: "Täiesti napakas!"
Jube lärm oli minu laste tegevus, muuhulgas tõesti ka madratsil hüppamine, aga mitte kordagi ei toimunud tema sööstud ja karjumine ööajal, vaid kuskil alates poole seitsmest õhtul kuni kümne kanti ikka õhtul. Ma jälle ei võtnud teda kuigi tõsiselt, ehkki mind natuke häiris ähvardus võtta ühendust mu korteriperemehega ja et ma olen sealt korterist kohe läinud. 
Muide, kui ma viimaks ära kolisin, ütles too korteriperemees mulle võtmete üleandmisel, et ma olin oivaline üürnik, nii tore. 
Ilmselt mängis kaasa, et ma tegin remondi mõlemas toas ja koristasin kõik väga hoolega ära, kui lahkusin. Ja et mu ema maksis üüri, nii et see laekus talle igal kuul õigeaegselt. 
Vat Keilas esimeses korteris oli hoopis altmees hirmus ja tüütu. Tal oli (on) naine ka, kõhnuke poisipea ja maheda häälega venelanna, aga tollega mul probleeme polnud. Noh, korra tuli ta kell seitse hommikul ukse taha kaebama, aga kuigi polnud enam öörahu aeg, oli häda arusaadav, sest Totoro oli oma sünnipäevaks saadud hiigelsuurt konti närima asunud ja kolistas sellega umbes iga minuti tagant. 
Aga mees ...
Nojah. 
Ma pidin ju rääkima, kuidas mehed on mul suht ükskõik, aga naistele vastu astumine nõuab sisemist jõudu ja julgust? Üldse ei sobi mustrisse, et ma seda meest ei talunud ja ta käis umbes igal aastal minuga pahandamas, mõnikord ka kolm korda kuus. Aga vähemalt viimasel korral, kui ta tuli kurjustama, et mis mõttes ma panen oma toast maha kistud tapeedi maja prügikonteinerisse, nüüd ei lähe kaas kinni, sellest võib trahv tulla, mida tema küll maksma ei hakka, ma hakkasin vastu ja phmt ütlesin, et olen nii palju fakke juba ära andnud, et I have no more fucks to give ja kui vaja, eks ma siis maksan trahvi, aga üldiselt kõik see ei huvita mind üldse. 
Aga siin, uues korteris, on loomulikult üks tädi me seina taga teises trepikojas, kes käis algul inisemas, et palju müra (ja esimesel korral tegi seda, kui kell oli umbes pool 11 laupäeva öösel, kui EI kehti ametlik öörahu, me nihutasime seda kuramuse hiigelkappi), siis lasi end häirida Poeglapse vihastest repliikidest ja kergest karjumisest arvutimängu taga, ja viimaks lubas enam mitte tagasi tulla, vaid politsei kutsuda. 
Kuna ma kujutan päris hästi ette, mida arvab politsei müra-pärast-väljakutsest, kus ei ole valju muusikat, haukuvat koera ega pidevat röökimist, vaid ratastega tooliga sõitmisest tõusev "müra" ja vahel mõned kõvema häälega öeldud asjad stiilis: "Go-go-go-go!", ma olen phmt kergendunud. 
Vähemalt ei pea pidevalt välisukse vahet käima ja võõraste-inimestega-suhtlemise soomusrüüd selga tõmbama. 
Ehk siis: minu filosoofia elukohtade osas ei ole: "Omg, ma kolin omaette metsa, teised on nii vastikud!", minu oma on: "Mind ei huvita ega sega, mis teie teete, kuni teie tegevusest mulle otsest vaeva pole stiiilis vesi tilgub laest. Mind ei huvita isegi, kui te sodite mu välisukse välispoole täis või tantsite öö läbi mu pea kohal, rääkimata sellest, kui kaua ripub teie pesu nööril või kuhu te pargite. Ärge teie häiruge minust. Lihtne.
Kui häirute, aga väljendute sõbralikult ja viisakalt, ühtlasi olete häirunud põhjendatult, ma liigutan lille ja isegi oksi te heaks. Ent  kui te pretensioonid on ebamõistlikud, ei liiguta ma mitte midagi ja kui veel palju pinda käite, hakkan tõsiselt mõtlema, kas mitte te uksematile pissida."

Lisaks olen viimaselt päevadel näinud unes, et sünnitasin beebi, aga jäin just sünnituse ajal magama ning pärast sain sülle mingi juba riides ja väga suureks (vähemalt kahekuuseks) kasvanud lapse. Kuigi ta oli väga tore ning rõõmustas mind hirmsasti, mul oli siiski tunne, et wtf, mult rööviti täiesti arusaamatul kombel sünnituskogemus. Mis mõttes ma lihtsalt jäin magama nii sügavalt, nagu oleksin minestanud, ja ärkasin, kui kõik oli juba juhtunud?

Ja eile öösel elasin oma pisikeses korteris ning ühel hetkel avastasin, et mida paganat?! Väikese toa tagaseinas oleva suure riidekapi tagant läheb tuba edasi! Tegelt on see kokku päris suur tuba!
Ja kui ma selle üle rõõmustasin ja toas ringi käisin, jõudis mu teadvusse, et toa tagaseinas on uks. 
Lõpuks leidsin sealt veel neli tuba ja pole kindel, kas seegi oli kõik, aga ühtlasi leidsin ka kaks teismelist tüdrukut, kes seletasid, et sotsiaaltöötaja oli neil keelanud seal minu pool käia, olid hästi kurvad, vabandavad ja alandlikud ja mida tegi unenäomina? Kas ta tegutses lahkelt ja hoolivalt?! Nõup, unenäomina oli juba vaimustusega sisse võtnud, et tal on nüüd NII SUUR KORTER, kuigi ta ka mõtles: "See peab unenägu olema, päriselt sellised asjad ei juhtu. Jep, see on unenägu," ja kui ta siis avastas kaks teismelist tüdrukut, ta mitte ei olnud: "Oh, me mahume siia kõik ära, nii palju ruumi!", vaid: "Ma ei üürinud poolt korterit, vaid terve! Ma lähen kohtusse!!!"
Ehk see oli unenägu "nõme vanamoor on peidus ka mus endas!"
Mhmh, mulle on ka mitu korda öeldud ja olen nooremas põlves isegi mõelnud, kuidas olen sarnane tolle vanaemaga, keda jälestasin. 
Aga ma ei tea ... nii nõme olen ikka ainult unenägudes ju?

Palju intensiivseid unenägusid. 
Palju mõtteid. 
Ma nüüd mõtlen neid edasi.