Diivanil oigamise tõdemused

DISCLAIMER: Eneseanalüüs. 

Tegelt ma ei tea, millal eneseanalüüsi puudutavat eelhoiatust kasutada, millal mitte - ma kirjutan ju alati veidi ennast analüüsides?
Aga seekord on mul vähemalt PLAANIS kirjutada, kuidas vahel eneseteraapia ikka aitab.
Üldjuhul ei tee mõtlemine midagi mu meeleoluga, emotsionaalne seisund lihtsalt ON - välja arvatud, et praegu on viimased päevad selgelt ja tugevalt olnud ahastava meeleoluga, aga kui ma hulgale asjadele lihtsalt ei luba endal mõelda, ON parem.
Ma ei hakka siia kirjutama, millele ma ei mõtle, sest see oleks ju neile asjadele mõtlemine, aga peamised antidoodid võin küll kirja panna:

* pole minu asi
* ma ei suuda teisi ära parandada
* mu lapsed saavad hakkama paremini kui ma ise
* kõik saab korda
* ära põe
* mul ei lasta ära surra
* mõnikord mind peabki aitama, et mul hea oleks, ja see on okei
* ma ei ole täiuslik - keegi ei ole
* võta vabalt

Ei saa aru, mis on teistmoodi, välja arvatud et nüüd on mul ravimid peal ja ahastus on selgelt sellest, et mul on neli päeva pea valutanud (täna hommikul sain valu ainult ibukaga maha, nii et neli, mitte viis - ibukaga ohjeldatavat valu ma pärisvaluks üldse ei loe). (Oot, selle üles kirjutanud, hakkan taas peavalu tundma. Ma üldse ... arrrgh!)
Valu ikka tapab täiega. Ma ei saa ARU, kuidas inimesed, kel on phmt lakkamatud valud, saavad säilitada eluisu ja -huvi. Ma LIHTSALT ei taipa. See ei ole ju võimalik?! Kui sul on valu, mis valu nime väärib, sa tahad, et see lõppeks?! Ometi?! Ju?! Kuidas on VÕIMALIK elada pidevas valus ja mitte surra tahta?????
Ainus viis, kuidas ma seda võimalikuks pean, on arvata, et ju neil siis eriti valus ei ole. Selline ... ebamugav ainult.
Muuhulgas olen viimastel päevadel ära söönud 9 migreenitabletti. Need aitavad - aga kahjuks liiga lühikeseks ajaks. 

Olgu, veerand tundi hiljem võtsin sumatriptaani sisse. Sest mida kauem oodata, seda aeglasemalt ja kehvemini see mõjub ning tegu ei olnud juhuliku valuhooga, mis peagi ise üle läheb.
Jaa, nüüd läheb veel aega, kuni valu taandub.

Mismatahtsingiöelda: aga see, mismoodi praegu õnnestub hoida meeleolu talutav, kui lihtsalt mitte mõelda teatud asju, teeb natuke arusaadavaks kõik need inimesed, kelle arust teraapia aitab.
Lissalt ma oskan sel moel ja maal end õnnelikumaks mõelda juba ammu. Ammu-ammu-ammu. Tõsi, need avastused on enamasti tulnud PR - enne ma ei arvanud, et mul midagi viga on, ja ainult oma mugavuse jaoks tegutseda näis mõttetu ja isekas. Alles kui tuli: "Kuulge, ma läksin RONGI ALLA, ma olen ikka haige ju!", mul tuli ka tunne, et oma õnnelike mõtete eest hoolitsemine on tähtis.
Ega ma enne arvanud, et mul on õigus oma sita enesetunde vastu võidelda. Kõik sita sõin ära, sest peab ju maitsema! Kui ei maitse, oma viga, seal on raudselt toitaineid ja eriti kui mulle serveeris mõni sõber, oli veendunud, et see on kasulik. Sest nad ei taha ju mulle halba ometigi.

Väga raske on iseend usaldada, ikka veel.
Vbla on enda mitteusaldamine nii sisse kasvanud, et olengi surmani sihuke - proovin paremini, aga ikka löön kõhklema. 

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!

Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 

Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda.