laupäev, 20. aprill 2019

Üksi - koeraga - kodus

On täiega nukker ja nunnu, kui masenduses Totoro on.
Sest no mu poega pole igavik otsa näha olnud, ilmselt ei näe koer teda enam kunagi, elu on ebakindel ja kurb ning ainult minu silitused ja sügamine aitavad.
Natuke.
Enamasti lamab Totoro passiivselt, isegi rihmata jalutuskäigud jõe ääres aitavad ainult, kuni kestavad. Mitte hiljem. Isegi isu ei ole, midagi ei taha, lamab apaatselt ukse ees ja isegi ei jälgi pilguga ümbritsevat.
Vahel niutsub vaikselt.
No mina tean, et Poeglapse aeg Inglismaal hakkab otsa saama ja varsti tuleb ta koju, aga Totorole ma võin ju seda rääkida, aga ta ei saa eriti täpselt aru. Ainult kui esimest korda, kui kudzu juba kurvastama oli hakanud, ütlesin jutu sees Poeglapse nime, tõusis ja pöördus koera pea VÄGA tähelepanelikult.
Aga tegelikult ongi hea, et ta jutust väga täpselt aru ei saa, sest mina arvasin, et Poeglaps tuleb koju möödunud öösel, aga tühjagi.
Olin valesti aru saanud. 21. aprill on see päev.
Nüüd koer vähemalt ei pettunud kohutavalt.
Kuigi mina ärkasin küll 4 korda öösel üles ja vaatasin tühja voodit segase pilguga, sest mu unenägudes oli poeg koju tulnud ja oot, tegelt ei olegi v?

Et peavalu on möödas, enam ei oleta. Sest lõpuks: eile korraks tuikas (ibukas peale ja aitas), üleeile ka, täna samuti ... aitab küll lootmisest. =)
Läheb, nagu läheb.

Kuna mul oli veider ja ebakindel olla, põrandata toa põrand on pooleldi valmis, aga mitte üleni, ja ma eile olin nii krdi tegus, et värisema võtab, otsustasin teha midagi, mis tuju tõstab. Nii et värvin omaette sibulakoortega mune, vaatan taaskord "The Good, the Bad and the Uglyt" ning kui filmivaatamisest jälle võrgupäevikusse kirjutamise paus sisse tuleb võtta, kuulan biitleid. Abbey Road.
Aaa, ja pannkoogid valgehallitusjuustuga on ka võtta.
Mis see on rööprähklemine v? Ei, see on asjade mõnusalt kordamööda tegemine, nii et üks konkreetne mind surmani ära ei väsitaks. Aega on, mul on 7 muna sokkidesse ja sibulakoortesse mähitud, 3 on veel.

Oivaline laupäevaõhtu.

Jap, üldse, miks ma kõik kümme valget muna peaks ära tegema? Käepäraseid sokke on ka tükkidekslõigatuna aint 9-le.
Olgu. Teeme 9.
See numbritele sidekriipsuga käändelõppude juurdekirjutamine on täiesti reeglitevastane, muide. Aga minu arust parandab teksti loetavust, nii et krdile reeglid.
Keevad. Ootan halvimat, ent loodan parimat - iga kord pärast keetmist (välja arvatud eelmisel aastal, sel ma ei õppinud ka korraks midagi) pakin munad lahti ja jätan meelde, et lõdvalt seotud, lihtsalt kotikeses munad tulevad ilusamad, kui risti-rästi-niit-ümber-pakikesse köidetud - ja iga kord, kui uusi mune pakin, tundub see kotikeste tegemine liiga raske, heal juhul saan mõnega hakkama (täna näiteks kolmega) ja ülejäänud lähevad risti-rästi meetodiga.
IGA KORD.
Nii et olen loobunud mõttest kõik munad kotikestesse pakkida (isegi sokke kasutades), ja pelgan lisaks täiesti mitteratsionaalselt, et äkki just täna ma panen liiga vähe koori või need jäävad liiga puntrasse ja välja tulevad üldisest sibulakeeduveest pruunid munad, mil vast mõnes kohas mõni heledam või tumedam laik ka.
Seni pole seda iial juhtunud, aga kahtlus on ikka. IGA KORD.
Ootan halvimat.
Loodan parimat.
Ja oleks see siis mingi tähtis asi, eks ole!
Need munad süüakse ära nii ehk teisiti ja neil ei ole seepärast jäle maitse, et neid sibulakoortega värvisin. Ükskõik, kas koore teistsuguseks tuunimine tuleb välja hästi või halvasti, maitse on munal muna oma.
Aga värvida on nii tore! Jah, mina olengi 39-aastane ateist, kes värvib kodus üksi (Totoro ei loe) laupäeva õhtul õnnelikult kanamune =P

Vaatame, vaatame ... pilti ma ei tee, sest mul pole vahendeid, eks ole, aga mul on tuhat (või vbla ehk sada või veidi vähem) sõna.

Esiteks olin ma enne enda suhtes absoluutselt ülearu karm: kotikestesse oli tehtud 5 muna! Enam kui pooled!
Teiseks: jap, kotikestes tulevad ilusamad. Kuidagi varieeruvamad, tume on lillakas lausa, mitte lihtsalt pruun, ja hele ikka kollane või suisa kahvatukollane, mitte beež. Lisaks mingid täiesti arusaamatult tekkinud punased varjundid sel tumedal lillal.
Kolmandaks polnud ükski muna katki keenud.
Võib oma tegevusega rahul olla.

Homseks on pasha. Halvemal juhul söön seda ka üksinda, sest Totorole ma EI ANNA, Poeglaps ei pruugi koju jõuda ja ega ta eriti pashat ei armasta, ning kas K tuleb ja paneb põrandat (lõputu protsess!) edasi, on lahtine.
Aga MULLE pasha maitseb ja üksinda olla on nii tore!
Seda enam, et ma pole päris üksi, eks ole. Totoro on ka. 

neljapäev, 18. aprill 2019

Märgata varjundeid nõuab väga kitsast huvispektrit

Ütlesin asja.
Jutuajamise sees (jutt oli sellest, et kui on dušikabiin, läheb see seest kähku soojaks ja siis on soojem pesta).
Nüüd juba neli päeva mõtlen, kui sügav tõde see on ja kuidas vbla seepärast ei saadudki EnneRongi aru, kui katki ma olen.
"Et mina märkaksin, et asi ebamugav on, peab päris kuradi ebamugav olema."

Mainimine, et halb on, tuleb veel mitu kraadi kõvema ebamugavuse peale.

Phmt kui pesta tuleb kaussi soojendatud veega, sest sooja vett pole, dušši ka mitte, ma kviteerin seda ebamugavusena, aga ei kurda veel.
Nojah, on ebamugav, on, suur asi küll. Puhtaks saan? Vajadusel ka lapsed pestud? (Kui ma kaks aastat sedasi elasin, olid lapsed veel väikesed, ma pesin neid ise. Sain pestud küll.) Jah? Noh, siis probleeemi ju tegelt pole.
Kui asja juures on ruumis ka alla 15 kraadi sooja ja vett ei saa elektriliselt või gaasipliidiga soojendada, vaid mingi puupliit on teema, mainin ka teistele mingil hetkel, et kehv on pesta.

Ütlemaks, et mul on ebamugav, peab VÄGA ebamugav olema, jah. JAH!
Isegi iseenda sees tõdemaks, et mul on ebamugav, peab juba päris krdi ebamugav olema.
Et duširuumis ilma kabiinita on nats jahe? Ma ei märka ka seda.
Mul ei registreeri peas ära, et võiks parem olla. Nagu: soe vesi tuleb dušist ja voolab ka ära, ilma et alumine naaber tuleks ja minu peale möirgaks?
Ma ei oska midagi enamat tahta. Ja EI OSKAGI. Mul ei registreeri ära, et Mingiasi võiks teistmoodi olla.

Millega seoses on mu elu täis arusaamatusi teemal "kellegi jaoks on tõesti oluline, et tema diivan oleks ilusam, kuigi vana on suht terve ja mugav" ning "ta tahab teistsuguseid vannitoaplaate" ning "on vaja uusi kardinaid, neil on paar niiti lahti" ning "uus auto, jaa - vana müriseb täiesti talumatult".
Ma ei saa aru, et need probleemid oleksid, veel vähem, et lahendamist vajaksid.
Mul ei jõua kohale.

Kunagi küsiti mult, mis mu lemmikkaubamärk on.
Mul on siiamaani meeles, kuigi sellest on näiteks viis ja veerand aastat.
Nagu ... ma viimaks mõtlesin vastuse välja. Oli mingi rattasõidutarvikute firma, kust just ilusa helerohelise kiivri tellinud olin. Seal tehti rattakiivreid aint taaskasutusel materjalidest ja need olid erineva paksusega pehmendustega, nii et sobisid eri suuruses peadele hästi ja siis ... oot, ma vaatan, kas leian lingi.
Urban Bikewear.
Muide, ma ei kandnud seda kiivrit iial, sest enne, kui ratta sain (Tütarlapse isa lubas saata muidu) oli Rong ja pärast ma enam väga ratta selga ei kipu. Püsti püsin, proovitud - aga ei kipu.

Aga ideeliselt nii absurdne küsimus, kui üldse saab.
Nagu - mis minuga juhtuma peaks, et ma üldse TEAKS, mis firmast mu mingi X asi on? Paar aastat tagasi tahtis K teada, mis firma oma mu ema pesumasin on, sest ta rääkis sellest palju head.
Vastasin, et ma ei tea, ma ei tea isegi, mis firma oma MINU pesumasin on.
Läksin vannituppa järele vaatama. Sestsaati tean.

Aga naturaalselt ma ei tea selliseid asju, ei hooli sellistest asjadest, mulle ei oma nii väikesed varjundid elus üldse tähendust. Krdi firmanimed, videokaardi võimsused, mugav kirjutamisklaviatuur ... mul on nii kama, kui ÜLDSE saab olla.
Et raha võiks kulutada elus mugavuste kasvatamisele ja ebamugavuste vähendamisele?
Aga ma ei märkagi, et mu klaviatuur on ebaergonoomiline, ega ole grammigi häiritud, et lambilüliti on ukse juures, mitte mu voodi kõrval. Mulle kasutusmugavus üldse ei ütle, et nuge võiks teritada sagedamini kui kord kvartalis, ja ma ei mõista, miks keegi on valmis seitse korda enam maksma voodi eest, kui madrats põrandal ajaks sama asja (pehme magada) ära.
Mind ei huvita!
Jah, mul on voodid. Lastel ka. Sest tasuta saime. Aga nagu ... mind tõesti tõesti tõesti ei huvita väikesed asjad: et külje all ei ole maasmagamisel tühja õhku, et rohelist teed tehes peab olema vee temperatuur just 75 kraadi, mitte +/- kümme, et ideaalne kohv tuleb veega 95 kraadi ... Mind EI HUVITA.

Kui väga ebamugav ei ole, ma ei registreeri ära, et võiks teismoodi olla. Sest pisiasjad, pisiasjad - pöähhh.

Laul on ka osaliselt samal teemal, sest ma ei tunneta keskteed äragi - rääkimata sellel püsimisest. Ja noh - ega ma ei pane ka tähele, et mu tunded on üle võlli tugevad, et normaalsed inimesed näevad ka varjundeid, sellal, kui minus märatseb.
Minu jaoks on mu tunded ju normaalsed.
Harjunud asi.


esmaspäev, 15. aprill 2019

Olge nüüd, poole aprilli peal oleme juba!

Võiks teha mingi heade asjade posti taaskord, sest mu pea JÄLLE valutab (uus teooria: kui ma olen väsinud, aga pingutan üleval olla, on see üldise pingetausta juures kindel viis järgmiseks päevaks peavalu hankida) ja kuigi vahepeal on täiega head hetked, need kuidagi ... hajuvad meelest, kui pea valutab. Kõik taandub "viimane sumatriptaan ja ainult neli ibukat, peab apteeki minema!"'le.
Muidu vahepeal oli mul lausa KAKS peaaegu ilma valuta päeva.

Nende sisse mahtus igasuguseid asju. Külaskäik ühelt armsalt sõbralt (ma teen varsti postituse teemal millest ta muuhulgas rääkis: "Naised tunnevadki tugevamalt, sest östrogeen - et naised olevat ebaratsionaalsed? Krt, kui teil endal oleks nii tugevad tunded, need oleks selline argument, et OHH-HOOO!").

Poeglaps läks Inglismaale, nii et ma pakkisin koti, ostsin sokke juurde ja siis olin teda ära saatmas kell krdi kolmveerand kolm hommikul - ja mul läks isegi hästi, et ta lennujaama sai klassivenna autoga, ma ei pidanud ise linna sõitma ja siis taksoga (raharaharaha) sõitma. Minu arust oli tal kõik vajalik kaasas ja ma siiralt ei saa aru inimestest, kes hiigelsuure lisakoti jagu pagasit oma lastele kaasa ladusid - tema läks koolikotiga, kus sees põhiliselt riided ja nõnda oli see märgatavalt kergem kui kooliskäimise-koorem. Mida need teised vanemad panid kaasa? Kohvritäie riideid, et kolm korda päevas vahetada, kolme eri ilma jaoks ka, neli paari jalanõusid, toiduvarud nädalaks?
Nüüd on mul ees terve nädal, mille jooksul ainus varatõusmise-nõue on "vii koer pissile, ta teeb kurba häält!" ja ta teeb oma kurvad hääled 8 paik, mis on rängalt hiline aeg, täielik puhkus.

Raharaharaha ... ma olen sellest ju rääkinud, kuidas mu ema kannatab jubedalt ja teda vaevab lakkamatu ajusidnäriv pingetunne, kui tal ei ole nii umbes aastapalka arvel ootamas? Sest ta tahab tunda, et on kaitstud, kui ootamatused tulevad, ja raha kaitseb.
Ja mul on täpselt vastupidi - kui mul on arvel mingi raha, mis ei ole ära planeeritud (nt teen remonti selle eest, ja remondiraha EI OLNUD varuga, vaid vastupidi, umbes 300 raha vähem, kui tegelt ka väga ettevaatlikult arveldades vaja olnuks), ma lähen närviliseks ja pingesse. Sest maailmas on nii palju inimesi, kes on JUST PRAEGU hädas sellega, et neil pole piisavalt süüa, pole võimalik oma lapsele mähkmeid osta või kütte eest maksta, kes on PÄRISELT hädas - ja siis mul on arvel mingi 600 eurot, mis lihtsalt seisab, ma ei tee sellega midagi, ta lihtsalt ON seal. Keegi ei saa selle eest süüa teha endale ja oma lastele, keegi ei saa selle eest isegi uusi sokke! Nagu ... argh! Krt, nautigu keegi vähemalt üksipuhkust Horvaatiaski! Mõni inimene tõesti vajab võimalust olla kõigest eemal ja juhe seinast väljas ju, see on tähtis!
(Mina ei vaja, tänan pakkumast.)

Ja ma otsin kohta, kus ma saan, ja aitan neid, keda saan - ja ilma ikka soojaks ei küta.

Ning siis tulevad sellised kuud nagu eelmise lõpp ja käesolev, mil mul on ... raske. Sest kui mulle iga kuu tiksuks juurde nt 700 raha, ma oleks omadega mäel ja saaks isegi natuke hädalistele annetada, aga tiksub õnnetuseks alla 500. Oleme täpsed: mõned eurod rohkem kui 450.
Ja mul ei ole üleni aitavat abi sellest, et raamatu eest tuleb vahel 2000 korraga, sest sellest varust ei jätku kauemaks kui kolm kuud, sest ma ostan asju nii endale kui teistele ning annan lihtviisil ära - v.a. seekord, kui maksin Poeglapse Inglismaa-keeleõppereisi ning tegin remonti ja siis jäi aint natuke üle, mille juba ammu ära olen kulutanud.
Randiel tegi mulle sõbrahinnaga ning ikkagi pidi K laminaadi eest maksma =( Olgu, see oli umbes 60 eurot, mis ei ole just jube palju, ent siiski.

K, muidu, käis jälle põrandat ehitamas (mis on ka ju minu poolt tasuta, tema ent paneb sinna alla lisaks rahale ka oma aega ja energiat) ja on minu suhtes üldse kuidagi - soe viimasel ajal, ütles hästi isegi mu söögitegemise kohta.
Olin väga meelitatud.
On tekkinud lootus, et põranda-aluspind sai viimaks nii tasaseks valatud, et ta on nõus sinna peale laminaati laduma. Muidu ei olnud - ta on siuke mees, kes teeb "nagu peab" või ei tee üldse. Ise sõnastas nõnda, aga mina olen seda näinud samuti.

Ja kuigi valu paremal peapoolel on ebameeldiv, käisin apteegis ära ja ta ei kolinud vasakusse ümber. Elik vbla, vbla, vbla, vbla elab päeva ka sumatriptaanita üle.
Vbla ei ela.
No siis ei ela. Nii on. Ei ole ma parem ega halvem, kui olen, olen täpselt selline, nagu olen.
On nagu on. Et olla parim versioon iseendast? Aga ma juba olen. Te ka olete. Pole kuhugi pürgida, kõik on hea, nagu on, PÄRISELT.
Päriselt.
Vbla, kui ma suudaksin sellesse mõttesse sügavamalt sisse minna sagedamini kui kord kolme päeva sees või nii, mu pea ei valutaks ka =) Aga ring, noh: täiuslikkuse ja terviklikkuse tunnet ei tule läbi valu naljalt, aga ebatäiuslikkuse ja üritamise, proovimise, pürgimise tunne jälle tekitab pinget, pinge aga valu.
Aga see on ok, tegelt. Olen, nagu olen. Vahel valutan.
/kehitab õlgu

reede, 12. aprill 2019

Ving ja hala

Selgelt on mul ikka veel halbolu taust.
Et füüsiline valu ja vaimne valu on samad asjad, on ju selge?
(Vahetekst: mulle on tehtud märkusi teemal "ma kirjeldan kui samu asju neid ..., aga tegelt on need erinevad", nt Mina kommenteeris vajaduste teema all, et vaimne vajadus ja füüsiline vajadus on erinevad asjad. Aga mul on tunne, et minu nägemine "need ja need on üks ja sama ju!" on vbla miski, mida ma maailmale üldse annan. Punktide ühendamine.  Kartmatu nägemine, et see ja see on nii sarnased, et ongi sama asi!)
Ja kuna mul on see taust, tahaks pai. Miks mu uus raamat juba ei ilmu? (Ilmumine toob mõned paid vältimatult, kirjastus näiteks annab teada ja mina kohe rõõmustan, tuleb ka esitlus - Fantaasia "Kuningatele" ei teinud, aga noh - Varrak ikka ju teeb =P. Ma saan autorieksemplaride kinkimise üle mõtiskleda ja siis kinkida, mõni tagasiside ikka tuleb kuskilt ... Võib ka negatiivne olla. Mul on: "Ikkagi märgati!")
Mis mult veel ilmuda saab? Kas ma peaks luulekogu teemal ka mõne kirjastusega ühendust jälle võtma? Kas ma olen veel kirjanik, kui see uus raamat ka ära ilmub?
(Sest jutt, mida ma antoloogiasse kirjutasin, on valmis, aint viimistlen veel, aga kes ütleb, et see antoloogia üldse ilmub?!)
Võiksin kõhnem olla.
Võiksin tolmuimejaga imeda.
Võiksin Poeglapsele Inglismaale (keeleõppereis) väikese kingalusika kaasa osta.
Võiksin märja lapiga tolmu võtta.
Ma ei jaksa? NÕME MINA, misMÕTTES, täna ju enam jälle ei valuta, lihtsalt väga nõrk ja värisev on olla?!

Käisin ja vahetasin Inglismaa jaoks raha, aga see on ju ... noh ... ebapiisav ponnistus.
Ei ole?
Aaa. Hm. Vist ei ole jah.
Piisav ponnistus, mhmh.
Kurat, terve aprill on olnud peavaluvärviguga seni. Ma olen isegi äärmiselt vapper, et sellest nii hästi läbi olen tulnud!

Lisaks olen õppinud banaane grillima ahjus (uskumatu idee: tulebki retsepti järgi teha, grillrežiim ja kuumus üle 220) ning hakanud juurdlema, kas mulle lihtsalt küpsetatud tegelt rohkem ei meeldi. Sest grillides saab kuivad jäigad banaanipulgad, aga küpsetades (nt 180 kraadi juures) lödid mahlased.
Mul on kahtlus, et need viimased on maitsvamad.

Ja tegin salatilehtedest salati, mis mulle ka maitses (phmt saavutus, sest ma pean heaks aint rukolat ja beebispinatit, lehtsalat on mu arust "meh"). Aga no kuna lõpuks läks sinna lehtsalatit protsentuaalselt vähe, sest fetaki juust oli nii soolane, et panin lisaks terve kurgi, 250 karbi kirsstomateid, terve paprika ning veidi pruuni suhkrut, võibolla see pole mainimist väärt saavutus.
Pealegi ma veel mõtlen, kas panna sinna ka 1 sibul ja pool apelsini.
Võimalik, et ei pane, sest maijaksa rohkem teha lihtsalt.

Poeglaps on jälle õues jalkat mängimas, vähemalt see on hea.
Aga jah. Kui mul midagi KOHE ei ilmu, ma olen mentaalselt hädas kirjanikuna. Mis kirjanik ma olen, peaks vähemalt õdendamisega tegelema, oleksin vähemalt keegi ...