Teevad

Mõnikord ma ikka imestan, KUI raskeks inimesed oma elu teevad. Ehk mitte inimesed, kellele kõik kerge on, ei nõua pingutust, 100+ lusikat iga päev - need tehku, nagu nemad tahavad. Aga inimesed, kes jaksavad vbla veidikene rohkem kui mina, ent üritavad ... maiteamida.
Nagu ... mis värk sellega on? Kas nad ei mõtle? Neile meeldib vaevelda? Mida?

Miks on vaja must pesu mingitesse kottidesse või pesukorvi toppida, hiljem sortida ja seejärel peab mitu päeva puhkama, enne kui pesemiseni jõuda? Pane must pesu otse masinasse, kui masin täis saab, on aeg käivitada ja 40 kraadi kõlbab enam-vähem kõige pesemiseks küll. Jah, ka nende asjade, mille peale on kirjutatud, et 30 kraadi. Olgu, villaseid asju, "ainult käsitsipesu" ja siidi võib eraldi pesukorvi koguda ja paar korda aastas selle korvi sisu ka masinasse panna villapesuprogrammi ja õrna pesuvahendiga. 
Mida? Keegi peseb "ainult käsitsipesu" asju päriselt ka käsitsi? Mis teil viga on??? Tahate kannatada v?

Olgu, kui aus olla, siis järjekordne tumblrikasutaja, kes ei jaksa pesu pesta, oli selle hüüatuse põhjustajaks ja kui ma veel näiteid otsisin, ei tulnud midagi pähe. Ei, jah, ma olen lugenud inimestest, kes ei julge(ks) jätta oma koera poe ukse taha ja olen sügavas arusaamatuses, kuidas Eestis (Ameerikas käiaksegi poes autoga vist) keegi üldse jaksab käia koeraga jalutamas JA veel poes. Ning Arni Alandi oli väga hämmastunud, kui ma arvasin, et ta oma nelja koeraga korraga jalutamas käib. Koerad on ju eri suuruses ja vanuses, tempo on igaühel erinev, ta käib iga koeraga eraldi. 
Mis jälle on minule arusaamatu. Nagu ... does not compute. Kel siukse asja jaoks jaksu ja aega peaks olema?!

Aga need, kes viitsivad süüa tehes näiteks köögivilju supi sisse eraldi praadida, saavad tegelikult minu poolt tunnustava noogutuse osaliseks. Päriselt annavadki pannil rasvaga praetud porgand-sibul-küüslauk supile parema maitse, ei vaidle - lihtsalt ma ei hakka ometi kaht nõud määrima ja eraldi tööd tegema sellepärast! Küüslauk ja porgand lähevad otse potti ja sibulat ma ei panegi supi sisse, kui tegu pole just tomatisupiga.
Tomatisupp on eri teema ehk kui nagunii tuleb sinki praadida, et mõnusad krõbedad tükikesed saaks (või ka hakkliha), võib sama rasva sees ja pannil teha ka sibula, küüslaugu ja paprika. Aga ainult köögiviljade praadimiseks panni määrida ja energiat kulutada mul lihtsalt ei ole jaksu. Tulemus ei ole minu jaoks nii palju parem, et tasuks.
Aga krõbe sink on nii palju parem kui ebamäärane rasvaligane plönn, et sellepärast tasub.

Aa, veel üks "miks inimesed teevad seda???" tuli meelde.

Kunagi  rääkisin toonasele sõbrannale, kuidas ma ei näe kehakoorimisel mingit pointi. Miks oma nahka karmilt kohelda, kui saab ka leebemalt? Ja ei, tselluliiti see ei vähenda, aastaid proovitud, 0 tulemust.
Tema: "Aga kreem imendub kooritud nahka palju paremini!"
!
Kusjuures ma ei öelnud midagi.
Ma enamasti ei ütle midagi, kui keegi selliseid asju räägib, mille kohta olen veendunud, et ta ise ka saab aru, kui lolli juttu ta ajab ja on ilmselt teadlikult valinud ilmselge ignoreerimise tee. Sest kes olen mina, et inimese eluvalikuid arvustada?
Alles palju aastaid hiljem mõtlesin, et äkki polnud talle ilmselge, et kui sa oma nahalt kõik loomuliku rasu maha nühid ja mikrokahjustusi tekitad, see nahk haarab aplalt iga abi järele pärast tõesti.
Nüüd me temaga ka enam ei suhtle ja palju aastaid on mööda läinud, nii et äkki ta ei koorigi enam.
Kõik inimesed ju jõuavad ajapikku niikaugele, et ei tee mõttetuid asju?
Või siis mitte. Osadel on ilmselt liiga palju energiat ja siis nad rapsivad seda igat moodi maha. 

Lihtsalt ma ei saa aru, miks samas kasinalt ja vaevades elavad inimesed teevad energiat ja raha nõudvaid asju. Et saaks veel rohkem energiat ja raha kulutada? Mul ei jõua kohale. 
Teistega sobimiseks? Et kõik teevad nii ja mis minagi siin oma peaga mõtlen, ma ikka teen nagu teised?
Ka võib olla. 

Raamat, kus sa oled?

Ma nüüd põen. 
"Ära põe!"?
No jaaaah, aga ... saate aru, "Devolutsioon" on juba nii kaua avaldamise ootel olnud, et ma olin suht harjunud sellega, et ta ei ilmu. Aga seekord ma olen isegi toimetatud versiooni üle vaadanud ja ma nii hirmsasti tahaks, et ta tuleks . Nagu - homme. No ok, ülehomme. No OK, järgmisel esmaspäeval. Võrreldes sellega, kui kaua teda oodatud on, ikkagi kohe. Aga ma ei tea, kas ta on üldse trükikoja järjekorraski (ja enne jõulu on trükikojad jubedasti hõivatud) ja K ei ole pilte saatnud, nii et tulemus on, et tuleb piltideta vist niisiis, aga vbla ikka ootab Kadri, et ta saadaks ja raamat ei ilmugi ja oeh ja aeh. 

Seda, et ta ei saadagi pilte ära, oleksin võinud aimata. 
See on üks olulistest teemadest, miks ma olen veendunud, et K on ATH.
Kui tal on kirg peal, hüperfiksatsioon, ta teeb, jagab, räägib sellest ja tundub, nagu oleks tegu mingi maru tähtsa asjaga ja LOO-MU-LI-KULT seda kasutatakse.
Ja kui enam ei ole ... absoluutselt miski ei toimi ega juhtu. Ta lihtsalt ei tee, kuigi vaja oleks teha phmt nii palju, et muuta pildid värvilisest mustvalgeks (paar klikki) ja ära saata.
Kle ei meeldi muidugi lõpetada ka. Pildid ära saata = otsus, et nad on valmis ja piisavalt head. Sellist otsust ta omaenda loomingu osas teha ei taha. Nagu üldse. ÜLDSE. Poleks mina raamatut viimistlenud ja valmisolevaks kuulutanud, ta ise ei oleks seda kunagi viimistlenud ja see ei saakski valmis. 
Kui ma ei oleks ligi kümmet pilti ise NÄINUD, ma ka ei usuks, et need olemaski on.

Ma NII tahaks seda raamatut! Mul oleks võimalik inimestele seda jõuluks kinkida. Ma tunneksin, et olen kirjanik. Ma saaksin reklaamina ära kasutada, et mu intekas Maalehes ilmub (mingis pühadenumbris jõulude ajal) ja vbla ilmuks isegi raamatuarvustus. 
Ininmesed ostavad raamatut, kui ajakirjandus ütleb, et siuke raamat on olemas. Muidu ... autori tuttavad vast. 
Aga no kui raamatut ei ole, ei ilmu ka arvustus, loogika. 

Ohhhhh. 

Elu on raske. 

Totoro arvab ka, et elu on raske. Nagu ... mismõttes sattub ta kõhuni lumme, kui inimeste tehtud rajalt kõrvale läheb? Ja ta ei lähegi. Kuigi on rihmata ja puha. Heidab mu kõrvale pikali, kui suitsu teen, selle asemel et mööda välja lipata ja nuuskida. Ootab.
Pärast läheme jälle koos mööda rada edasi. 

Kodus saabus hirmus üllatus. Poeglapsel on pühapäeval õpilasfirmaga vaja osaleda laadal ja selle jaoks tõi ta koju laua, mis neil letiks saab olema. Ja Totoro ei ole õnnelik. Esmalt läks ta üldse poja tuppa ja lebas seal hästi kurva näoga, sest teises toas oli jube laud. Viimaks sai nälg hirmust võitu ja ta läks lauast mööda kööki, et seal süüa. Ning siis jäigi kööki, sest koguda kokku nii palju julgust, et hirmsast lauast mööda minna, nõudis aega ja keskendumist. 
Viimaks sai julgus kogutud. Ta möödus taas õudsast lauast ja läks poja tuppa tagasi. 

Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!

Aga ma ju tahan

Mul käis ajakirjanik külas. Kunagi jõulude paiku on Maalehes lugu sellest, mis me rääkisime. 
Peamiselt vaimsest tervisest.
Ajakirjanik oli hästi armas ja tore, sõime tema toodud pirukaid ja minu tehtud pirnikooki, aga mingit tarka juttu ma küll ei ajanud. Lõpuks olin nii väsinud (ma väsin kergesti, mäletatavasti), et mõte jooksis pidevalt poole lause pealt kokku. Siis ta läks ära, ma mängisin enda rahustamiseks kolm tundi civi, aga see ei aidanud. Erutus oli nii suur, et ma ei jäänud isegi lõunaunne. Uni lihtsalt ei tulnud, süda tegi pumpumpumpumpum, nagu teeksin kükke (enne tegingi, aga südamekloppimine ei läinud üle) ning kuigi kõht on pirukaid ja pirnikooki täis, on tunne, et tahaks ... midagi. Mitte süüa, aga ... midagi.

Aa, pea käib ringi ja iiveldab ka. Vbla olen ikka veel haige, vbla koormasin end eile koristades ja pirnikooki tehes üle, vbla mõlemad koos. Loogiline, tegelikult. 
Nad räägivad jah, et ei tasu haiguse serva peal olles hullult rabeleda ja asju teha. 
Mitte et ma Neid kuulaksin. Tagantjärele mõtlen küll sageli, et hm, vbla oleks pidanud. Aga tõsi on ka, et ega ma ette ju ei tea, mis juhtub, ainult tagantjärele. Ette mõeldes on ikka: "Ma ju tahan!" ja see on ainus, mis loeb.

Oh, selle: "Ma ju tahan!" meenutamisega tuli üks naljakas episood meelde. 
Episood ise on paar nädalat vana, mitte päris värske, aga ma mõtlesin oma reaktsiooni peale veel pikalt ja noogutasin endamisi: jah, loogiline, täpselt sedamoodi mu tunded käivad.

Nimelt läksin ma bussi peale, et sõita Tallinna psühhiaatriga kohtuma. Läksin bussiuksest sisse, ütlesin: "Ma tahaks Tallinnasse sõita," ja piiksutasin oma ühiskaarti. Või noh, see oli mul plaanis, kaart ei piiksunud. Läks natuke aega, kuni bussijuht andmed sisestas, piiksutasin uuesti kaarti, aga piiksu asemel kostis prääks. "Kaardil pole piisavalt raha."
Oih. Aga noh, ega ma 100% kindel ka olnud, kui palju seal raha on, mul oli veidi sularaha ka kaasas, pole probleemi. Ostan sellega. Andsin bussijuhile viieka, aga tema vahtis mulle veel ootavalt otsa. Mida? Pilet isegi sularahaga ostes on kaks midagi ju olnud kaua-kaua? (Kaardiga on odavam.)
Aga bussijuht pobises midagi vene keeles ja näitas näpuga arveekraanile. 5.60. 
"Ohoho!" ütlesin mina. "Teil on hinnad ikka kõvasti tõusnud!" ja otsisin münditaskust talle kuuskümmend senti välja, seeaeg kui tema midagi pobises.
Oot.
OOTOOT!
Ta pobises: "Kaks!" Ma ei tahtnud ju kahte piletit, tahtsin ühte. Mida ka rõõmsalt ütlesin. Siis pöördusin noormehe poole oma selja taga: "Ma vist ostsin praegu kogemata teile ka pileti!" Sest raha oli juba käest kätte liikunud ja mulle ei tundunud loomulik poolt summat tagasi nõuda. Noormees mu taga  vehkis omaenda rohelise kaardiga ja ütles midagi, mille mõte oli: "Ei, ma ostan endale ise, mul on kaart."
Vaatasin jälle juhi suunas. Too osutas piletile, mis välja prinditud. Rebisin selle endale ja astusin mõnevõrra segaduses olles bussi tagumise otsa poole. 
Rahvast oli palju, istuma ma ei mahtunud, jäin kuskile bussi keskele seisma ning asusin äsjakogetut läbi analüüsima. Võis olla, et  kui ma ütlesin: "Tahaks Tallinnasse sõita," bussijuhi eesti keelt väga natuke oskav aju otsustas: "Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "kaks"," ja nii ta oletas, et ma küsisingi kaht piletit. Sest "tahaks" ja "kaks", eks ole. Sarnasus on. Aga ... aga ... aga kust mina pidin teadma, et ta eesti keelt ei oska niigi palju, et aru saada: "tahaks" ei ole "kaks"! 
Mida kauem ma mõtlesin, seda vihasemaks läksin. Mis mõttes ma pidin kaks piletit ostma! Ma olen ju üksi! Mina jäin veidi vaesemaks, aga bussikompaniil on see 2.80 sügavalt suva, nende kasumi juures ei ole see pisipisinatukenegi märgatav summa. Ma ei taha neile lisaraha anda! Miks ma pean?!
Kuna buss oli täis, ei mahtunud ma mugavalt juhti juurde minema ja protesteerima. Lihtsam olnuks peatuses keskmisest uksest väljuda, paar sammu kõndida ja siis esiuksest juhi juurde astuda. Aga sel juhul tal võibolla üldse ei ühenda ära, et ma varem juba bussis olin ja kahe inimese jagu tasusin ja värki? Vaja piletit näidata ja seletada.
Otsisin pileti välja, lugesin seda ning rahunesin KOHE. 
Sest see oli pileti ühele inimesele hinnaga 2.80. See tähendab, minu teine 2.80 ei läinud bussikompaniile, mis seda ei märkagi, vaid bussijuht pani selle endale tasku. Ja kohe - KOHE mu tuju tõusis ja kadus soov õiendama minna. Ükskõik, kas bussijuht ostab selle summa eest paar õlut, saab juurde raha, ostmaks makarone, vorsti ja kapsast või pudruhelbeid, minu poolest kasvõi mängigu see raha maha - kui tal on tunne, et 2.80 on seda väärt, et seda inimestelt välja petta, on tal seda raha vaja. Ta märkab selle mõjul tekkivat erinevust oma elus. Mis ongi ainus, mis loeb.
Mulle sobib. 
Las olla. 
Ja ma ei läinudki õiendama, vaid sõitsin rahulikult psühhiaatri juurde ning unustasin kogu loo. V.a. et praegu tuli see ikkagi meelde mulle, sest ma ise näen väga hästi, kuidas mu "Ma ju tahan!" on kummaliste tõukejõududega tunne. Mitte päris tavainimese (ei, mitte SELLE tavainimese, kes blogib) loogikat järgiv.
Ei tohi põhjustada kannatusi on see, mis loeb. Ehk kannatan mina, kes ma kaotan 2.80, aga kui keegi sellest ka võidab, on see täiesti ok, tulemuseks on tasakaal ja levitada lisakannatusi, mida õiendamine tekitaks, täiesti mõttetu. Ma ei sure praegu nälga, kui 2.80 kaotan, ma võin seda lisakulu endale lubada. Olid ajad, kui ei võinuks. Praegu võisin.
Aga kui keegi ei võida, ainult mina kaotan 2.80, vat siis ma küll võitlen. Siis tasub =) Sest mis mõttes inimene kannatab, aga keegi samas õnnelikumaks ei saa? Halb tehing, sedasi ei taha.

Ja kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et eiei, bussijuht oli ju eriline kaabakas, kui ta pani raha endale tasku, mitte polnud ausalt segaduses ja ei võtnud mult raha anonüümse Ettevõtja Kasumi nimel, on jälle hetk, kus ma õlgu kehitan ja ütlen, et seaduse peale ma pissin. 
Konkreetse inimese konkreetne kergendus teemal: "Mul on natuke rohkem raha nüüd," on iga kell üle suurte kompaniide, kus iga päev keerleb (kümneid) tuhandeid eurosid, nuumamisest.