Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda. 

Take care of your own business

Kuidagi raske on see aeg.
Annan ja annan, aga see tundub kuidagi tühja minevat.

Ootan ja ootan, et keegi kirjutaks midagi "Teistmoodi tavalise" kohta ja kui viimaks keegi kirjutab, on see see Elar, kelle arvustusi ükskõik mis teose kohta ma üldse ei loe, sest mida see inimene ka teab. Tema maitsele ma ei ole, sest me maitsed on üsna diametraalselt erinevad. Aa, pani kolme Goodreadsis. Milline ... mitteüllatus. 

Isegi mitte kahe või ühe. Ei, kolme. 
Ohjah.

Kui Tütarlapsel oli sünnipäev, tõi ta kohalikust Indoneesia söögikohast hunniku toitu. Sealhulgas kümmekond õnneküpsist. 
Võtsin ühe. Seal sees oli lipik kirjaga: "Take care of your own business". Tõlkisin selle kohe kui "Mind your own business" ja olin hardas vaimustuses. Ei ole mul vaja kogu maailma teenida, kõigile teistele hea emme-vanem õde olla. 

Mind your own business.
Ei ole oluline, mida teised teevad, arvavad, minu kohta kirjutavad, mõtlevad, misiganes. 

See on nüüd mu uus lohutuslause. "I am the storm" ja "ära põe" ja "inimesed on erinevad" ja "inimesed on lollakad" on mõju suhtkoht kaotanud, sest ma ei mõtle neile enam sisuliselt. Kordan mehaaniliselt, aga need on nagu laul, ilma mõtteta. Üritan, mis ma üritan sisuliselt mõelda, ei õnnestu.

Mind your own business töötab. Pole sinu mure, väga väga naine, kes kui palju sind armastab või ei armasta. Pole sinu mure, kui teed oma parima, kuid saad: "On kah."
Sa tegid oma parima? Rohkem ei saa teha. Olemas. Tehtud. Oma asjade eest on hoolitsetud nii hästi kui suudad. Ära põe.

Ja 14 minutit hiljem olen IKKAGI juba põdemas, et mis ma kõik valesti tegin, oleks pidanud teisiti tegema jne.
Huvitaval kombel ei puuduta miski masetsemises kogumiku kokkupanemist ega lugude kirjutamist. S.t. seal on kaks lugu, kus ma ei olnud oma päris tipus (mõlemad etteantud teemal lähedalasuva tähtajaga tehtud asjad), aga neil on teised võlud. Sellised jooned, mis ei oleks välja tulnud, kui mul oleks rohkem aega ja ruumi olnud. 
Olid need hetked, mis olid, ja ma panin kõik sisse, mis sel hetkel minust võtta oli.

Nojah, aga turundamise osas on kahju sellest ja tollest (ja et millegipärast - mitte läbi minu, olge nüüd - Elar sai, sellest eriti).
Kusjuures raamat pole poolt aastatki väljas olnud, jõuab, jõuab ... aga ma heidan ikkagi meele juba ära. Selge on, et 10 korda kuulsamaks jälle ei saa. Kuigi see muidugi muutub üha keerulisemaks samuti. Nulli korrutades ei saa midagi, mhmh, jajah. Ühte korrutades on 10 ka kerge tulema, aga 100 pealt veel kümme korda kuulsamaks saada on juba päris keeruline ja edasi täiesti hull tegemine juba. 

Peaks minema sinna spetsiifilisse marketisse, kus müüakse Poeglapse poolt heaks kiidetud teepuuõli. 
Teised ei toimivat, aga seda kasutab ta vähemalt 6 aastat juba. Korra arvutas kokku, palju aastas tema teepuuõli peale läheb ja siis korrutas aastatega, palju kasutanud on, ja sai üsna aukartust äratava summa. Mõelda, ma olen ligi 2000 eurot kulutanud selleks, et oma poega vinninuhtluse seest päästa. 
Huvitav, kas üldse on enam vaja? Ilmselt on, ent küsin igaks juhuks järele. 
Jep, on. 
Aga kui ma teie jaoks lingi välja otsisin, tulin imepärasele ideele netist tellida. 
Nojah. 
Mõtlemisaparaat on nagu ta on. Kui kuskil on rada, kõmbib mööda seda, kuni näidatakse, et siin, muide, on otsem tee. 
Pealegi tuleb odavam. Isegi koos pakisaatmistasuga. 
Olgu, olgu, võtan neli pakki, tuleb rohkem odavam kui umbes 40 senti. 

Muudel aladel on ikka raske. 
Arusaadav see ja arusaadav teine ja kolmaski on arusaadav. 
Eks ma olen lihtsalt väsinud. Annan ja annan ja isegi kui mulle ka antakse, jääb sellega järjekordse augu kinnitoppimisest täpselt niipalju üle, et jaksaks mõelda: "Tegelt ma lubasin neile seda ka anda. Peaks."
Niiipalju ei jää, et tegelt ära teha. 

Teil on vbla kopp ees, et ma muudkui virisen?
Seda enam, et tegelt ei ole HALVASTI. Tegelt on jumala hästi isegi. 

Sellega on siuke värk, et kui on HALVASTI, kulub kõik mu jõud haldamise alla ära. Iga hingetõmme teeb haiget ja mul ei ole ellujäämisest jõudu üle halbolu sügavustesse kaevuda, et seda täpselt kirjeldada. Kirjeldan hästi pealiskaudselt, pinnaliselt, ainult seda, mis pealiskihis, sest ma ei tohi sügavamalt mõelda, mismoodi õigupoolest on. 
Ei tohi riskida sellega, et ise lõpuni aru saaks: ongi kohutavtalumatuhulluksminenappi. 
Võin kirjutada mõned luuletused, aga ei näita neid kellelegi, sest mis sest nülitud lihast ikka lehvitada. Pole nagu ... kelkimise koht.

Aga kui on natuke halb, talutavalt halb, vbla isegi peamiselt enda tehtud halb - kujutan igasugu asju ette, mida tegelikult ei olegi  - vat siis võin süüvida ja uurida, märgata detaile ja neid kirjeldada.
Ja kokku tuleb, et ükskõik, kas mul on veidike halb või kohutavalt talumatult halb, kõlab see ikka üsna ühtemoodi.
Virisen. 
Nojah.