esmaspäev, 13. jaanuar 2025

Ma soovin talle palju-palju head, palju rõõmu ja rahu. Aga oleks ikkagi ka tore, kui ta mind meeles peaks

Olen seda palju kordi varemgi teinud. 
Vaadanud ennast kõrvalt ja tuvastanud, et no ei ole normaalne. 
Kuigi sõna "hull" ei kasutanud. 
Isegi minul on mõned kartused ja kõhklused sees olnud ja väga võimalik, et mõned on ikka veel. Kunagi kartsin end hulluks nimetada. 
Vähemalt seda enam mitte. 

Mida ma seekord hullusena tuvastan: näen, et ma teen midagi, mida inimesed üldiselt vist mitte. Taas ja taas avastan, et kui ma meenutan mingit asja ja aega intensiivselt, ma tunnen jälle neid toonaseid tundeid. Näen asju nagu ma tookord nägin. Kõik on alles, miski pole kadunud, lihtsalt - vahetult kasutamatuna tolmu all udune. 
Pühi tolm ära ja kõik on sama intensiivne kui tookord.

Teen tööd. Üks vana lugu, veebis mingil kujul avaldet ja paberile pakutud, ent tagasi lükatud, on jälle ületegemisel. 
Ma tean, et see on hea lugu. Arvasin nii juba 8 aasta eest või vana ta ongi.
Aga samas: jutu viimistlemine on tegelikult nagu kivist kuju välja raiuva skulptori töö - lõigata maha kõik, mida vaja pole. (Olgu, kirjutada on selle võrra lihtsam, et saab osiseid ka tagasi panna või lausa lisada.) Ja kui ma olen liiga veendunud, et on juba hea, ma ei lõika piisavalt.
Ma näen juttu kirjutades seda, mida ma teha tahtsin, ja kui see on hea, see on nii hea ja omg, jess!
Vahel ei ole. Muide. Kui mulle ei tundu see, mida ma teha üritasin, joovastavalt hea, olen tegelikult oluliselt objektiivsem - kui ma ei vaimustu ideest, ma ei muutu nii pimedaks selle ees, mis päriselt olemas on.  
Ja siis läheb aeg mööda. 
Ja veel aega mööda. 
Ja veel - ja kui ma siis uuesti loen seda üsna algset varianti, on kõik valesti. 
See, mida ma teha tahtsin on ikka veel imehea, just sedasi on vaja - aga on nii palju ülearuseid konarusi, mõttetuid kaunistusi ja samas paar ilmselget vaja-sirutust on puudu. Oh, kui palju tööd ja süvenemist on veel sisse panna tarvis! 

Juhtumisi on mul nüüd tööna käsil üks neid lugusid (selliseid ikka on, millegipärast on need paljude inimeste lemmiklood ka), mis räägib mehest, keda väga armastasin, ning on kirjutatud ajal, kui ma teda veel armastasin. 
Algul oli väga raske seda juttu eemaloleva pilguga lugeda, selle sisse minna ja õigeid tundeid tabada proovida.
Sest noh.
See oli valus.
See jutt on väga minu ja Rongimehe larbitegelaste lugu, aga natuke otsesem, natuke julgem ja vahetum - sest ma olin kaua aega ääretult diskreetne, ei tahtnud kunagi peale käia, ei tahtnud kunagi isegi vihjata, et keegi peaks tegema midagi, mida ta iseenese tarkusest teha ei kavatsenud, ja me ei mänginud kunagi midagi armuasjus selgelt. Piiri peal - aga mitte selgelt ühel pool piiri.
Samas ma mäletan ju ka päriselu. Natuke väga identne ja ometi üldse mitte.
Ta ei hoidnud mind tegelt valu eest, ta ei ohverdanud midagi, ta hülgas mu, mis siis, et hiljem kohutav oli. 

Mul on see tekst käes, töös ja kohati on lugu väga hea, sugestiivne, vahetult tunnetav.
Loen, kuidas "Miski Musta silmades suri, kuigi ta nägu vaevu ilmet muutis. Leena ei oleks osanud öelda, kuidas, aga ta nägi seda sulgumist, surma mehe sisimas sama selgelt nagu küünla kustumist," ja näen Rongimehe nägu JA samas tean, kuidas seesama Rongimees jättis mu poolnülituna tünavale, sest "ta ei osanud midagi teha" ja no PERSSE.
Nii palju segaseid tundeid, mida kunagi selgeks ei saagi, lootus, et südamepõhjas ta armastas ja teadmine, et tühi lootus oli, kõik segamini.
Ma tunnen neid tundeid jälle.
JA samas see kirjutatav lugu räägib ju tegelikult heast ja ilusast.

Ah, mida ma valetan. Mingil moel ta ikka armastaski mind.
"Ma ei ole mitte kunagi midagi raskemat teinud kui tol korral sind haiglasse vaatama tulemine oli."
Ta on raskeid asju teinud, ausalt.

Ja kunagi saatis ta mulle laulu. 
Tollal ma veel kuulasin muusikat ja ta saatis mulle väga mitmeid laule.
Aga see oli üks neid ... erilisi.

 

neljapäev, 9. jaanuar 2025

Deadagi taamid

Olen viimasel ajal nii palju nõusid lõhkunud (kohmakus, mitte leegitsev veri), et kuigi mul oli neid omateada varuga, hakkas nappus tunda andma. 
Tegelikult oli ka kogunenud ka terve kilekotitäis pojale väikeks jäänud rõivaid ja jalatseid.
Kaks head põhjust külastada kauplust "Sõbralt sõbrale".
Sain esikukappi ruumi, uusi taldrikuid ja ühe suure puuviljakausi pluss ostsin rõivatüki, mis oli lihtsalt liiga lahe, et poodi jätta. 
Mul on nüüd must, liibuv, kapuutsi ja laienevate varrukate ning laia punakuldse ornamentpaelaga kaunistatud õhukesest sametise pinnaga materjalist kleit, mis tõstab esile kõik mu voldid ja kumerused - aga mu meelest mitte ebameeldivalt, vaid kuidagi hirmus lahedalt. Umbes "jah, mul on väljakumerduv kõht ja puusadel sangad, kas pole imeliselt seksikas nii selgelt kehaline olla?"
Olen rahul. 
Kuigi hoobilt ei tule pähe, kus ja millal seda kanda. 

Kui pea ei valutaks, oleks päris kõik hästi. 
Isegi peavaluga koos on üsna hästi ikkagi. 
Ilmselgelt pole valu väga hull (veel) ja ehk hirmsaks ei lähegi, nüüd, kus koju jõudsin ja sumatriptaani kohe sisse sõin. 
Kuigi selle taseme valu on juba väga kindlalt kasvav ilma migreenirohuta. 
Ja tegelikult ... tegelikult on mul nagunii vaja duši all käia ja migreenirohi alla, dušš peale aitab päris sageli peavalu vastu. 
Nii et vabandan, ma ei kirjuta seda postitust veel valmis, vaid lähen sooja vee alla. 

***

Ma tegin kõike, mis oskasin, kaasa arvatud teise migreenitableti võtmine ja magamine, ja ikka valutab. 
Ei kirjuta praegu edasi, liiga halb.

***

Viimaks on parem.
Mitte päris hea, aga noh: kui ma jääksin oma tegevustega ootama, et päris hea oleks, ma ei saaks eriti palju tehtud.
Ei, ma ei lähe ka magama, kuigi homme peab üsna vara ärkama. 
Lähen kassil hambakivi eemaldama. Algul oli see plaanis oktoobris, kuid oktoobris oli mul raamatukogutuur ja raamatuesitlus, sain teada asju, mis mind politseiga rääkima sundisid, ja siis jäi Totoro haigeks ning kõik plaanid lükati ebamäärasesse tulevikku.
Nt kassi hambakivieemaldus jaanuari.

... oi, täiesti teine teema! Sain lausa rõõmsaks praegu =D 
Tsiteerin jüri Kallast, sõnasõnaliselt: "Triinu Meres, mine arsti juurde, arst aitab. Ja kui ei aita, siis rongid veel käivad."
Kümme minutit hiljem kustutas ta selle kommentaari ära (veel pool tundi hiljem ka mitmed teised, naaatukene vähem ekstreemsed), kuid ma sain adreka üles ja meele rõõmsaks. 
Vastikule inimesele on NII TORE mitte meeldida!
Ainus, mille üle ma ikka imestan: miks mõned mu meelest täiega toredad inimesed teda ja ta naist lembivad? Nagu ... neid ei häiri, et ta nii tige on, kui miski ei meeldi v?
Aga noh ... pole minu tsirkus, pole minu ahvid.
Lihtsalt kuna ta mulle avalikult sedasi ütles, leian, et on väga ok seda mälestada ja jagada =) 

Nüüd on adrekas nii üleval, et peavalu läks kohe üle.
Emake maa, kui tore on! 
Eriti kuna see kõik toimus kena inimese ajajoonel, kes mind kaitsma tuli ja seega sain ka tunde sisse: mitte ainult mulle ei tundu Jürka käitumine jabur, vaid teistele samuti. 
Meeldivatele ajuga inimestele nt. 

pühapäev, 5. jaanuar 2025

Mõistus ja tunded vol palju

Eelmise postituse tuules juhtus mitu asja.
Esiteks tuli mitu (ok, kaks) inimest minuga arutama hulluse küsimust ja mõlemad olid seisukohal, et TEGELIKULT ma ju ei ole hull, hullus on mingi patoloogiline nähe, ma olen lihtsalt veits omamoodi. 
Ma seletasin mõlemale pikalt-laialt, kuidas suur lust on olla hull, aga seda lusti tunneb ainult hull ehk phmt enda hulluks tituleerimine tähendab mulle tegelikult, et ma ei tunne enam, et ma peaks mingi (ükskõik millise) grupiga ühisosa otsima, kuhugi kuuluma, olema ühtekad. Öelda endale, et ma olen hull, on sama, mis näha korraga, et ma olen vaba. 
Mitte valesti. Vaba. 
Ei pea kellegi heakskiitu ära teenima. 
Nad ei saa aru? No ma olengi hull! (Mitte valesti, imelik, halb, valesti, halb, valesti, sobimatu, valesti.) Hull.
Vaba.

Teiseks meenus mulle, kuidas mitte väga ammu kommenteeris notsu siin infoga teismeliste ajust ja reaktsioonidest ning edastas teadusliku uuringu sisu, mille järeldus ütles, et teismelised ei ole kuidagi vähemmõistuslikud kui täiskasvanud, nad lihtsalt tunnevad vähem.
Ma panin selle kahtluse alla. Arvasin, et vbla on asi hoopis selles, et kui tunded kogu aeg möllavad, on raske sealt ühte konkreetset teravat välja noppida ja aru saada, mida see ütleb. 
Aga pärast seda "eiei, sa ei ole hull" ja ammu tõdetud tõsiasja, et mu MÕISTUSEGA on kõik korras, tuli korraga meelde, kui hirmus ja raske vahetult Pärast Rongi elada oli.
HIRMUS.

Ma pidin kõike mõistusega tegema. Mingit automaatsust ei olnud. Mitte et lähen palatist sööklasse, vaid nii, uks. Et uks lahti läheks, tuleb link alla vajutada ja survet avaldada. Nii, uks on lahti. Lähen sellest läbi. Ukse sulgemiseks tuleb uuesti survet avaldada ja linki vajutada. Koridoris on vaip talla all 0.0002 oletatavat ühikut pehmem kui palati sile põrand. Kerge ei-tea-mille lõhn, veidi magusjas. Võibolla tuleb õdede toast. Nii. Pöörame end koridoris köögi suunas. Vaip. Valgus on ühtlane, on päev, lisaks öistele lampidele põlevad ka laelambid. Nüüd tuleb kõndida (kõndimise juures iga sammu eraldi otsusega tegemine läks õnneks kolme-nelja kuuga üle, kolmandal Haapsalu Neuroloogilises Keskuses viibimisel oli sellega juba üsna kombes.) Toidulõhn; mitte enam magus, vaid päris korraliku toidu lõhn. Nii, nurk, siit tuleb pöörata. Nüüd on kohe sööklauks, uuesti pööramine.
Huhh, ja nüüd tuleb alles keeruline osa. Söök kätte saada ja ära süüa. 
OEH.

Kui tähelepanu ja teadlikkus hajus, ma põrkasin vastu piitu või seinu. Mitu korda ei teadnud enam, kus ma olen (mitte sööklasse minnes, vaid pikematel retkedel nt keldrikorrusele suitsuruumi või kojulubatuna mööda Nõmmet liikudes), aga kuna mu teadlikud valikud olid mu sinna kohta toonud, läksin edasi, eeldades, et jalge all on mingi loogiline koht ja varsti tunnen ümbruse ära ja saan edasisi otsuseid teha.
Mitte mõnel kuul, nii oli AASTAID.
Kraani avamine oli esmalt endale teadvustamine, et mul on vett vaja, selle saab kraanist, kraani nuppu tuleb keerata, ja siis selle kõige teadlik iga liigutust läbi mõtlev tegemine.
Aeglaselt läks paremaks. Tekkis mingi automaatsus liigutamisel. Ma suutsin sõlmi siduda, mõtlemata "hoian nöörirõngast avali, nüüd painutan selle teise nöörijupi alla ja tõmban moodustunud silmusest läbi", ma sain taas kätte käte pesemise ja/või kreemitamise tunde, ma ei pidanud enam iga survet ja libistust endal eraldi teha käskima. 
Aga see ei käinud kiiresti ega olnud täielik.
Ma siiamaani ei saa parema käega kloppida. Mitte et käsi ei liiguks, kui ma talle ütlen, et nii, liigu alla, nii, nüüd üles tagasi. Aga sellel kiirusel ei ole võimalik kloppida. Välja tuleb ainult segamine.
Mu käekiri on väga naljakas - nagu oleksin 80+ vana umbes.
Hammaste pesu on peaaegu juba mehaaniline ... eh, kuulge, mida ma õieti rääkima hakkasin? 

Sellest, et kõike mõistusega kontrollida on kohutavalt raske ja lihtsalt ei jaksa. Ja mida ma tegelt ei tee mõistusega? 
Ok, mõned asjad on - armastusepuhang, mis tuleb beebide peale ja mõnikord (enamasti menstruatsioonitsüklit järgivad) ihapalangud. Aga märgata, et ma ei ole söönud või et peaks pissile minema või et tahaks suitsu, on juba sellised asjad, et vahel keha tuletab meelde, vahel mitte.
Praktiliselt kogu kehakeel on teadlikult õpitud. Nüüdseks üsna sisseharjunud, aga mitte täiesti automaatne. 
Ma teen, mida ma pean.
Ma teen, kui mu mõistus ütleb, et see on õige asi. 
Et ma armastan umbes kõiki inimesi? Nojah, sest nende mu 13 mittearmastatu mittesallimine on teadlik otsus olnud ja kui ma seda teinud ei ole, läheb nagu mõistus ütleb - ja mõistus ütleb, et iga inimene on õrn ja valu on kohutav ja ma ei taha, et KEEGI peaks seda taluma. KEEGI!
Ma elan peaaegu ainult mõistuse abil ja just see teebki mu hulluks. 
Ühiskonda vaevu sobivaks. 
Väga väga imelikuks. 


Muidu: ma leidsin selle Jonathan Strage'i ja Mr Norrelli sarja juutuubist ja see on tõesti väga väga hea - peaaegu täpselt nagu raamat. Ainult naatukene normaalsem. 

laupäev, 4. jaanuar 2025

Kas ma olengi hull?

Suhteliselt uimastav aasta algus on olnud. 
Kuidas ma tuigun ja kui nõrk mu koordinatsioon on, kuidas kõrvus kumiseb ja kuidas mu sõrmed vahel nõusid pestes taldrikut hoida ei suuda, ütleb, et ma ei puhkagi kunagi välja - ja samas ei ole mul halb olla. 
Lihtsalt - kummaline.
Lihtsalt - raskevõitu. 
Miski ei tundu reaalne. Teen asju, sest muidu on pärast halvem, kuid ega mingit tunnet või tahet seal taga ole. Peamiselt on raske pea, raske mõelda, raske teha ja siis ma leian, end lumisest pargist poolel teel loomakliinikusse kassile uut pakki kassitoitu ostma ja olen: "Oot, kuidas ma end nii kaugele suutsin vedada? Noh, hästi tehtud, naine. Edasi on juba tühiasi!"

Olen sel aastal juba kaks korda kooki teinud. Manhattani juustukooki kusjuures elus esimest korda. Mõlemal korral mitte isust ja innust, vaid lihtsalt: "No ma alustan, ilmselt inerts veab lõpuni ka."
Vedaski. 
Päris sõin. Päris söödavad koogid mõlemad. Aga tahate teada, KUI kurnatud ja umbes ma olen? Ma ei jaksanud kooki isegi lõigata. Rebisin käega mingi tüki välja, panin taldrikusse ja sõin.
Nagu kass, otse peaga taldrikust. Sest keerukamad operatsioonid on liiga keerukad. 

Ma üldse ei teadnud, et Jonathan Strange'ist
ja hr Norrellist on sari tehtud.
Väidetavalt hea sari, kusjuures.

Loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli" kolmandat osa, seda kohta, kus Strange hull on. 
Ausalt öelda ei ole ma end kunagi hulluks pidanud. Vaimuhaigeks jaa. S.t. emotsioonid ei ole adekvaatsed ja kui läheb kellegi käitumise tõlgendamiseks, ma kipun seda tõlgendama enda jaoks halvana. 
(Ja aasta või paari pärast, kui olen end enne mõistlikuks manitsenud, avastan nii mõnelgi korral, et tegelt oli mul õigus ja X, Y või Z TÕESTI ei armastanud ega armasta mind.)

Aga samas fakte ja tõelust näen ju sama hästi kui mõni nutikas teine ja tegelt pareminigi. Mul on paljudes küsimustes väga vahe pilk.Teen asjad valmis ja ei jookse alasti tänavail, petan oma välise normaalsusega ära enamiku inimesi ja olen väsinud sellest, et isegi "vaimse tervise spetsialistid" aru ei saa, KUI persses ma omadega olen isegi headel aegadel.
(Nagu praegu.)
Aga Strange'i hullusest lugedes hakkan mõtlema, et vbla ikka olengi päriselt hull. 
Jaa-jaa, ilukirjandus, aga see ongi ju ilukirjanduse olemus ja põhjus olemas olla - annab mõtteid. 
Paneb mõtlema.
Hull Jonathan Strange ei näe vähem - ta näeb rohkem. Selleks ta üldse hullusega eksperimenteerima hakkaski. Et rohkem näha. 
Ja noh - ei saa salata, et antidepressantidega tuimestamata kujul ma NÄEN rohkem, tunnen rohkem, minu maailm on rohkemate kihtidega kui enamikul teistel. Hirmus, valus ja kohutav osa on see, et teised ei näe - mitte see, et mina näen, vaid see, et teised ei näe ja ootavad mind käituvat nagu poolpime. 
Käituvad ise nagu poolpimedad.
Ei saa millestki aru ja siis olen MINA süüdi, kui ei mõista, mismoodi nad nii pimedad on.

Kui mul on valus, ma saan antidepressantide vajalikkusest aru. Valu on kohutav. Ma sööksin igal hommikul ka lusikatäie sitta, kui mul muidu oleks valus ja sitaga maitsestatud elus ei oleks. Aga kui ei ole valus, kui on lihtsalt - intensiivne, nii intensiivne nagu praegu, ma tegelt ei saa aru, miks ma peaksin normaalne olema. 
Et vältida võimalust, et hakkab valus?
Oh, kallikesed, mina ei karda ju. 
Olen kartmise ja eemalehoidmise signaalid endas nii maha tampinud, et enam ei tunne neid. Ei tee asju, et vältida võibolla-valus-hakkamist. Ei saa aru, et ohutunne üldse mingi asi on.

Ehk ... mulle meeldibki olla hull? 
Hm. 
Vbla see ongi tegelt nautimist väärt seisund?