Oli kultuurielamus

Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste: 

„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”

06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.

Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore. 

Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti.
Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne. 

Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel. 

Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike.
Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi  oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi.
Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.

Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks?
Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.

Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla.
Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.

Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.

Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi. 

Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on  nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.

Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.

Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku. 

Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.

Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.

Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas. 

Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha  ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad. 

Publikust peab ka rääkima. 

Tumeni pilt

Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.

Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline. 

Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks. 

Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka. 

Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.

Oivaline festival. Korrata! 

Esimese päeva esinejad
Muide, kõik pildid peale mind kujutava
tegi Lisett Väljaots

Teise päeva esinejad

Valus ohvriroll

Ma olen hästi hädas olnud kõigi (no isegi minu loetuid on jagunud, rääkimata neist, kelle omasid ma ei loe) "ohvrirollist" rääkivate blogipostitustega. 
Sest "ohvriroll" kõlab nii halvasti. Nõrgalt, jõuetut, vabatahtlikult võetud hädise positsioonina. 
Samas minu kogemus on, et ma hakkasin jalule tõusma ja enesekindlust endasse korjama just sestsaati, kui võtsin teadvusse, et ei ole ok, kuidas mind koheldi. Ma olengi ohver. Ei ole normaalne-nii-käibki, kui minust ja minu tunnetest ei hoolita. Kui mulle liiga tehakse, ongi koht mitte leppida. Mitte (võlts)rõõmsalt naeratada ja leida, et see ongi elu. 

Ja lugesin täna artiklit, mis sündivusest rääkis, ja sealt lauset "Kaitsepositsioon ei ole ohvriroll, kui see on kujunenud vastusena väga paljude reaalsele kogemusele."

Haa! 
See ei ole ju ainult minu privaatne luul, et vanematega, kes sind ja sinu vajadusi tähtsaks ei pea, on raske kasvada. See on väga levinud seisukoht, teaduslike uurimuste tagapõhjaga.
Ei ole minu privaatne kogemus, et AuTH-inimene on keeruline olla ühiskonnas, mis ei märkagi neuroerilisust ja mõõdab kõiki ja kõigile ühe mõõduga. 
Ja isegi kui hulk asju mu elus ON just nimelt isiklikud kogemused: inimesed on sellised - ma nähtavasti ei ole inimene - ei ole sugugi ainult minu üliharuldane kogemus, et teistsugune on raske olla. 
Ükskõik, mis moel teistsugune. 
Väga suurel enamikul teistsugustel on samasugune kogemus. 

Mina olen väga mitme koha pealt teistsugune ja samas vihane.
Mitte ei varja oma teistsugusust, vaid tõstan kilbile. I'm black and I'm proud phmt. 
Kusjuures see hoiak ei ole ju väga vana asi. 
ER ma arvasin, et kõik on nagu mina, ainult haldavad end paremini ära. Lepivad vähemaga (nt kallima leidmisel) ja mina ei suuda leppida lihtsalt seepärast, et olen võimatult ülbe. Pean alandlikumaks õppima. 
Et teistele inimestele ongi ahvatlevad tüübid, keda nad esimest-teist korda näevad, ei olnud mu jaoks mitte "ahah, oleme erinevad," vaid tõestmist mittevajav näide, kuidas mina kõrk olen. Kõigile kõlbab, mulle mitte, kuidas ma võin. 
Või see, et ma ei usaldanud laste isasid ja pidasin loomulikuks, et muidugi jäävad mu lapsed nii reaalselt kui finantsiliselt minu kasvatada. Minu viga. Jaburalt kõrk. Head inimesed arvavad, et peaks ikka isa(sid) kaasama! Et ma ei suuda, on minu viga. (Mitte imikust peale sisse surutud veendumus, et ma pean kõigega ise hakkama saama ja kui ei saa, ongi minu viga.)
Või see. Või too. Või pidev gaslightimine igal pool alates kodust lõpetades meditsiinisüsteemiga.
"Sa ei tunne, mida sa arvad, et tunned. Tegelikult tunned sa hoopis seda, mida sa minu meelest tunned."
(Jaa, ma olen ise ka mõned korrad seda teistele teinud. Kui keegi kolmas uhkelt teatas, et vahet pole, mis ta ise arvab, õpikunäide ju, ma kiitsin kaasa.
Oh, näete. Jälle võtan üle võlli omaks. Tegelt tuleb meelde üks kord.) 

Et vat siis ma ei olnud ohvrirollis, kui ei arvanud, et teised mulle liiga teevad, vaid pidasin kõike oma süüks, omaenda mittehea olemise ilminguks? Ei kaevelnud, ei süüdistanud: omad valikud ju? Mind ei oleks kordagi vägistatud, kui ma oleks selgesõnalisem ja konkreetsem olnud. Kui ma ainult suutnuks-teinuks-osanuks, mul ei oleks üldse midagi viga. Ise olen siuke hädine, nagu olen, minu probleem! Ja kui mul on mingi probleem, tuleks see lahti lasta! Head inimesed ei ela minevikus!

Ja see kõik oleks nagu ... vaimse tervise osas hea tulem? Pole ohvrirollis, jai! Vastutab ainult ise! Kannatab kõik ära kaebamata! Nii terve temast!

Mul on väga tunne, et need "ohvriroll, ptüi!" rääkijad on millestki väga valesti aru saanud. 
Just mõistmine, et minu kohtlemine teiste poolt ei ole okei, andis jõu mõelda, et peaks teistmoodi elama. Alles tõdemine, et mina ise ja üksi pole kõigis oma hädades süüdi, andis jaksu teistmoodi elu tahtagi.
Kuni oli "normaalne elu, kõik suudavad. pean ka suutma," ma ei üritanud mitte kordagi õnnelikumaks saamise nimel midagi teistelt küsida. 
Ise ju vastutan! Ainult mina ise.

Tõdemine, et jah, ma olen ohver, andis väe. 
Nii et ... millest te räägite, kui te "ohvrirollist" räägite? Enda kaitsmine reaalse ohu vastu ei ole "ohvrirolli võtmine," see on jõud ja uhkus. See on "ma olen väärt paremat". 
Mis siis, et olen teistsugune, hull, mittesobiv. 
See ei ole minu viga. 
See on ühiskonna viga, kui ma sinna ei sobi. 
Dohh. 

Ökonoomne aja- ja energiakasutus vä?

Jube kiire on. 
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.

Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. 
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?

Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. 
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.

Poeglaps läks tööle. 
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha. 

***

Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada. 

Just kukkus üks asi veel turjale. 
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. 
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. 
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. 
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta. 

Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 
21 veel.
Tehtud. 
Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest. 

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue.