Aruanne

Juba kolmat' päeva on täitsa kombes olla. 
Küllap aitas hirmsates kogustes Civilization VI.
Vbla mängin seda, et koguda usku: ma saan mingisugustest reeglitest aru, minus on mingi olude äraõppimisvõime ikka olemas. Et nagu ... 8 aastat järjest sama mängu mängides ma olen tõesti paremaks saanud. Ja saan veel paremaks!
Millestki maailmas saan ikka aru ka.
Ei, ma olen loomulikult hakanud mängima Deity tasemel ja võidan pea alati. Teaduslik ja diplomaatiline võit on välja lülitatud, sest nendega võidaksin nagunii alati, ja militaarset ma suudan vältida, seda välja lülitamata.  =) 

Tavaliselt võidan skooriga, aga kui keskendun, saan ka kultuurilise kätte. 
Vat religioosset Deity tasemel pole saanud - mul ei õnnestu seal kunagi usku isegi luua. Olen varases mängufaasis liiga tegevuses sellega, et üldse ellu jääda, ning panna raha ja energiat sinna alla, et oma usupunkte maksimeerida, ei ole võimalik. 

Kass kusi jälle mu tossu peale, aga see vast ei ole märk sellest, et ta põis jälle valus on, vaid sellest, et Poeglaps jättis liivakasti kahel päeval järjest koristamata. 
Väsisin vahepeal nii ära, et jätsin kassi liivakasti tema tööks. Ma ka kõike ei jaksa, nii vähe, kui üks konkreetne kassi liivakast ka võtab. 
Meenutan seda talle iga kord. Vahel ei ole vaja, vahel oleks muidu unustanud, aga ühel konkreetsel korral oigas ta, et teeb seda varahommikul, praegu on liiga väsinud. 
Võis olla, et kass kusi sellel korral. Aeg enam-vähem klapib. Ega ma täppisteadlane ole seal alal.

Ahju uus küttekeha põles läbi enne kolmandat kasutuskorda.
Mida kuradit. 
Aga K tuli jälle, tegi oma elektriku imeasju - tal ei ole vastava hariduse diplomit, aga ta oskab IGASUGUSEID asju, lõpetamata inseneriharidus abiks - ja võttis selle kaasa. Saadab tagasi koos fotodega küttekehast ja mingist asjast, mis näitab, et takistus on lõputu ehk vooluring on kusagilt katki.
Loodetavasti saab asenduse ja siis peab veel kord pliidile paigaldama.
Oeh. Vaene tema.
Mul veab, et mul siuke sõber on.

Seekord ma ei teinud oma kuunormi kirjutades ära. Vabanduseks võin tuua, et Algernon küsis katkendit, ma lubasin ning toimetasin siis seda katkendit hullumeelselt. Seda hullumeelsemalt, et algul võtsin ühe, siis vaatasin toimetamise käigus, et see ei sobi (liiga palju noore naise eraelu, midagi ei TOIMU) ja võtsin uue. 
Ja noh. See 1100 puuduolevat sõna mind ei tapa. 

Pealegi kirjutasin vahepeal artikli. Mida "Vikerkaar" küll ei tahtnud, aga sõnu oli seal kõvasti. 

Mu poeg (keda ma täiega usaldan siukestes asjades) ütles, et kreatiin pole kasulik mitte ainult lihaste kasvu jaoks, vaid ajule ka. 
Ma läksin kohe innukaks ja ütsin, et ma võtan siis seda kreatiini, mille ta peale poolepurgilist kannatamist mittesöödavaks kuulutas. iCONFITi apelsini oma. 
Ma saan täitsa aru, miks ta seda ei tahtnud. Maitse on täitsa okei (kui kruusipõhja kontsentreeritud osa v.a., ega ma siis seni korralikult segada viitsinud), kuid lõhn! Lõhn on kõrbeva kummi oma. Kreatiinijooki on võimalik tarbida ainult hinge kinni hoides. 
Ja siis maitseb see põhi ikkagi nagu kõrbeva kummi lõhn. 
Aga mis siis, aju rõõmustamiseks olen nõus ära kannatama.

Üldse, ma võtan nii palju toidulisandeid, et endal ka naljakas. Et neist polevat muud kasu kui et aitavad toota kallist pissi? Kurat, aga nad toimivad ju! Vbla on see platseebo, aga ausalt - kui platseebo paneb mu liigesed vähem valutama, parandab tuju, aitab käte ja jalgade öösel ärasuremise ja pearingluse vastu, olen nõus selle eest maksma.

Oli aeg, kus mul ei olnud seda raha lihtsalt. 
Nüüd - ega hõisata ei ole. Eriti kuna hambaarst edastas mulle tulevaste arvete umbkaudse suuruse ja ma mõtsin, et seda ma kuidagi ilma laenuta ära tasuda ei saa. Aga mul on, kelle käest laenu küsida ja no kunagi ma ikka järgmise raamatu ilmutan. Siis saan ma 3000 eurot kätte ja maksan tagasi. Vast 800 jääb endalegi. 
Annetused jätkuvalt teretulnud. 
Väga tänan senise eest =)

 
Nii et toidulisandite küsimuses siiski saan otsutada, et ok, platseebo või ei, kuni toimib, ostan.

No ja see kreatiin on tasuta kodus ju =) Nii et halba selle võtmine midagi ei tee. 

Jaah.
Toidulisandite abiga ja lihtsalt puhkamise mõjul olen nii innukas juba, et panin end jälle "huvitatuks" Sõpruse traditsioonilisele "Rocky Horror Picture Show " näitamisele. 
Sinna on terve kuu aega ka veel.
Mis ma selga panen,
ei tea. Phmt mul ON olemas asjad, millega Frank-N-Furterit kehastada (kuigi need ei ole samad, kui ta filmis kannab), ent mu juuksed on nüüd üpris pikad ja punased ning olemasolev parukas EI ole ideaalne. 
Vbla on aeg Magneta peale üle minna.
Aga samas - Frank-N-Furter on nii palju rohkem mina!
No ... vist ikka Frank =) 

Jamandus

Pole päris kindel, et kirjutamine on hea mõte.
On teatud hetk-tase-miski, kus ei ole enam väljakannatamatult halb, aga ei tohi enam asjade peale mõelda, sest allakäigukeerdtrepp, palju iseennasttõestavaid väiteid ja lõpptulemus on MIKS ÜLDSE?!
Siis pean veenma end, et see on ajutine, magan öö ja läheb üle.
Hea uuudis on, et lähebki.
Hormonaalne foon imehea. 

No ma proovin natuke. Kui läheb halvemaks, jätan pooleli ja kirjutan edasi, kui saan seda endale lubada.

Ärkasin hommikul - no kolmveerand 12 - koos arusaamaga, mis oli mu "Vikerkaarde" pakutud artiklil viga. 
Muidugi! Ma ei puudutanud sõnagagi, mida sel rindel juba uuritakse-mainitakse ja miks see minu arust piisav ei ole. Lähenetakse kuidagi valest otsast mu meelest üldse - aga ma ei teadvustanud seda senitehtut sõnades kuidagi. Ei seletanud, miks praegune ots on vale ja miks teine ots oleks parem. Nii et muidugi oli toimetajal seda artiklit lugedes: "Miks ta avatud uksest sisse murda üritab ja teeb veel näo, et see on mingi uudne lähenemine? Sellest, et paljud kirjanikud on autistid, on ju kõvasti juttu olnud!"
Jaa, on juttu olnud elulooliselt. Jeebus, kas nii raske on tulla selle peale, et kirjanduses endas on neuroeripära ju samuti näha?
Aga seda ma ei kirjutanud, sest enesestmõistetav. 
Ok, ok ... 

Siis pidin end tagasi hoidma, et ei hakkaks kohe parandusi tegema ja õhtul uuendatud versiooni juba ära ei saadaks.
Pea valutas ainult imevähe, ei tasunud seda seisundit kohe huugama panna!

Aga.
Olen tegelt häiritud sellest, kuidas olen oma mõtlemisega pidevalt veidi ajast ees, ent see ei koti kedagi. Keegi ei tule mulle õlale patsutama, et näe, sa olid tegelt esimeste seas, kes kirjutas menstruatsioonitoodede normaalsusest koolitualettides või autist olemise piinadest ja valust või lastele pandud võimatutest koormatest ka uuemas Eestis kui üle-eelmise sajandi oma. 
Mul on väga hea meel, et nüüd kirjutatakse menstruatsiooniasjast juba Eesti Naises, aga samas hammustab mälus, kuidas KesKus mu toonast ei avaldanud. 

Enesetapu järel (no mõned aastad, mitte kohe) kirjutas küll päris pagana mitu inimest, kuidas ma olen lasknud neil omaenda valu tunnistada ja näha ja suur aitäh aus olemast. Nii et siis ma sain valideeritud. Aga need teised teemad! Kas keegi on tulnud mulle pärast ütlema, et kuule, selgub, et sul oli õigus?
Nagu - kordki?

Oot! OOT! 
Läheb halvaks. Jätan praegu pooleli, mu kallid. 
Olen nii osav ennast jälgima =) Suudan isegi märgata, et tuleb kirjutamine pooleli jätta =)

***

Tegin vahepeal kindlaks (no tundub küll kindel, valgustatuse tunne), et kui mul mingid ametlikud asjaajamised ei suju (enamasti need ei suju mul), tekib selline masendus ja ahastus, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnu. 
Või noh. 
Kokkuvarisemine kõlbab. On sõna.
Täielik meeleheide, teadmine, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei.

Sest ma ei SUUDA täita neid kirjutatud ja kirjutamata reegleid nende kohutavas sasipuntras. Mu ees on lihtsalt rägastik lõiketraati ja kui ma püüan sealt läbi minna, lõikab see mu igalt poolt puruks, ent läbi ikka ei saa.
See krdi lennukompensatsioon. (Tundub, et mul õnnestub saada täpselt 0 senti sealt.)
See krdi pojaisalt toetuse väljakangutamine (muide, kool ei anna ka eritoetust, sest Poeglaps käis ju tööl ja ta viimane palk laekus augustis.)
Vanasti ma ei saanud toimetulekutoetust, sest isad ei maksnud alimente ja ma ei saanud seega näidata, et nii ja nii palju sissetulekut on alimentidest ja riik/kohalik omavalitsus leidsid, et mulle kas makstakse sulas või kaevaku ma isad kohtusse.
Ja ma ei suuda ja ma ei oska ja ma ei taha ja ma ei SUUDA.
Ei SUUDA saada aru sellest, et osad reeglid on kirjutamata (nt et tegelikult ei saa nädal enne tähtaega lennukompaniile nõuet esitades midagi tehtud, nad lihtsalt ei vasta mulle nädal aega ja ongi kompensatsiooni taotlemise aeg möödas) ja osad kirjutatud ja tähtsad. Et ei tohi klikkida esimesel mulle abi pakkuval lingil, enne uurimata, palju nad tasu küsivad, kuigi nad saatsid mulle minu aadressil 3 tundi pärast probleemi tekkimist kirja. Elementaarne ju!

Ma ei ole selleks võimeline. Mitte et järgmine kord olen targem, vaid järgmisel korral ma teen teisi vigu, sest kirjutamata reegleid ma ei SUUDA järgida.

Ma arvan, et kui ma järgin kirjutatud reegleid, olen lahke ja sõbralik, kõik saab korda ...
... ja no ei
no ei
no ei!

JA MA TEEN SEDASAMA KA JÄRGMISEL KORRAL.

Täpselt nagu vasaku ja parema käe selgeks õppimise võimatus. Maailm on täis inimesi, kelle jaoks vasak ja parem on iseenesestmõistetavad. 
Ent jumala palju on ka neid, kes peavad iga kord enne mõtlema ja karjatus "pööra vasakule!" võib vabalt kaasa tuua kiire parempöörde, sest mõtlemiseks pole aega. 

Ma ei ole järgmisel korral targem, sest mu jaoks on reeglid arusaamatud ja võimatud ja ma ei SUUDA nendesse mahtuda. Ma ei SUUDA tajuda paremat ja vasakut kui midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Ma vbla ei tee konkreetselt seda viga järgmisel korral, aga mõne teise. Ja ülejärgmisel korral on meeles aint eelmine kord ja hakkan jälle seekordsete vigadega pihta. 

Kirjutamata ja kirjutatud reeglite adumine, kumb on kumb, kuhu see või teine tegelt ulatub ja mida tähendab

ei

ole

mulle

võimalik.

Ma alluks reeglitele, kui ma saaks aru, mis need on! (Vt koerakaka lugu - minu reegel on, et prügi käib prügikastis ja ma ei suuda oma ajus ehitada maailma, kus tegelt pooltel kordadel ei käi, see on nüansirikas teema.) 

Ei, trotslik olen ma küll. Aga ma olen trotslik sellepärast, et ma tean - elukogemus on õpetanud - et ma ei suuda reegleid tajudagi, omaksvõtust rääkimata.
Ja siis mul ongi "ise olete lollid!" sest see on ainus, mis mulle jääb. Leida, et kui te sedasi mängite, ma ei tahagi. Kui "nad" teevad mängureeglid, millest ma aru ei saa, ma ei tahagi nendega mängida - aga see ei tähenda, et ma ei oleks kurb ja vihane, et nad siuksed reeglid teevad. 
Väga kurb. Väga vihane. Ja eriti ERITI abituks teeb rahva reaktsioon: "Aga järgi siis ometi reegleid!"

Ma ei tea neid teie reegleid, kurat! 

Mõnest saan aru. Päris mitmeid olen nooruses religioosselt järginud. Järginud või üritanud järgida (vt aint kõhn naine on hea, kehakarvu ei tohi olla, kui tahan tööd - mitte head tööd, vaid ükskõik millist - pean ikka kõrgharitud olema), kuni selgus, et need on puhas jama. Ma ei saanud nende reeglite järgimisest mingit kasu. Ainult kahju sellest, milliseid raskusi nad mulle valmistasid. Liialdamata 2 aastakümmet ja peale. (Algusajaks võiks panna nt 12 aastat. Sest maskimist alustasin ammu enne, põhjused olid ka ammu enne, nt panin klassiõhtule valesti riidesse, aga ma ei sõnastanud siis muid reegleid kui "laps olles ogi kõik sitt, saan suureks, läheb heaks."  Kõhn-olemise-üritamisega alustasin üheteistkümnesena, ent et keskharidusega tööle ei saa, avastasin alle 25-sena vist.
Ja nüüd selgub, et ei, normaalsed inimesed saavad, lissalt mina ei saanud =P) 

Normaalsed inimesed samas ignoreerivad minu väljamõeldud reegleid, täidavad mingeid teisi, millest ma midagi ei tea, ja saavad palju paremini eluga läbi kui mina.
Jaa, mingid selged reeglid on, millest ma aru saan. Aga nende täitmine ei tee mind õnnelikumaks. Ainult raskusi lisab. Need reeglid, mis elus kergemalt läbi aitavad saada, on mulle tundmatud või isegi kui ma tajun ära, et no ma peaks minema mingitele Kirjanike Liidu üritustele ja seal nähtav olema, tutvused loevad, see on nii kuradi raske mulle, et ikkagi jätan minemata.

Aga lihtsad reeglid, mida end kokku võttes ju suudaksin täita? Heh. Mida ma saan sellest, et võtan saiakesi hügieeniliselt, vabisevas paremas käes kotti hoides ja vasakus, veidi täpsemas, aga ikkagi abikäes tange kramplikult saia ümber pigistades? Pärast kolmandat saia olen higist märg? Proovitud.
Kes sellest võidab? Mida ma saan, kui üritan teie reegleid järgida?!
Nii et võtangi saiu palja käega. Silm ka ei pilgu.
Ma ei ole saanud õnnelikumaks võõraid reegleid täita üritades. Nii et enam ei üritagi.

Samas katsun ikkagi ainult seda saia, mille ise võtan. Olen väga ettevaatlik. Et mina teie reegleid ei täida, ei tähenda, et ma teile halba tahaksin teha.

Urrima nõme

Tegelikult on hästi.
Kui ma arvestan, et juba kolm kuud on olnud aega, mil ma kordagi ei mõtle, et oh, nüüd ma olen välja puhanud, nüüd ma võin teha ainult lõbuasju ja midagi ei pea, on väga hästi. 

Kolm kuud. 
Pole imestada, et mu pea jälle kogu aeg valutab.
Kuigi täna, peale 11-tunnist und, ärkasin peavaluta. 
Ilmselt sain nii kaua magada, sest eile sõin väga vastikut torti. 
Ma tegin seda säärasel autopiloodil, et panin kaks korda suhkrut. Isegi mõtlesin, kas ma vahukoore sisse ikka panin suhkrut, aga maitsmise asemel - see ei tulnud mulle üldse pähe - panin lihtsalt igaks juhuks veel.
See oli VÄGA magus. 
Hiljem ostsin uue toorjuustu, panin 300 g segamisnõusse, tõstsin valmis koogi pealt täidise ka sinna nõusse ja segasin uuesti - ja see on ikka liiga magus. Lihtsalt mitte enam absoluutselt ilgelt. 
Aga enne ümbertegemist sõin  otsustavalt, sest kook on vaja ära tarbida. Ega siis toitu ära ei visata ometi!
Pärast umbes ühte lõiku leidsin, et võimatu. Seda ei suuda ma ära süüa. Ostsin toorjuustu juurde. 

Aga ilmselt laadus mu veri sellest ühest lõigust ikkagi täis toredaid süsivesikuid ja see lasi mul kaua magada. 

Nüüd pea ei valuta ja kõik on hoobilt toredam ning ma üldse ei hakka teile üles lugema, millised tagasilöögid VEEl on mind tabanud. 
Sest ma ei taha neile mõelda. 
Ülehomme käin juureravi konsultatsioonis ära (absull ei taha, aga no - peab) ja siis vbla nutan edasi. 
Täna tahan vahet pidada. 
Sest tegelt on hästi ja pea ka ei valuta. Osad inimesed on olnud mu vastu hirmus head. Nagu tõesti väga. 
Lihtsalt osad ... nii väga ei ole. 

Kõik ON hästi, usu seda, väga väga naine! Sind ei jäeta häda sisse, inimesed on ilusad ja head, ffs!
Olen nii väsinud, et mul oli kümme minutit kohvilonks suus. Unustasin alla neelata. Ehk neelamine on teadlik tegevus, pean meeles pidama, et suusolev tuleks ka kõhtu toimetada.

Pea hakkab jälle tuikama. 
Kas kõik ikka on talutavuse piiril hästi-poole kandis?
Ei. Jaksa. 

Aa. Seda unustasin öelda. Maitea, kas mu kogemusega ka kellegi teise oma haakub, aga minul selgelt - absoluutselt selgelt - käivad kuumahood intensiivsemalt ja sagedamini peal nüüd, kus ma ... kuidas seda nüüd öeldagi ... emotsionaalselt heitlikum olen. 
Muidu võiksin süüdistada ka kütteperioodi algust, aga kütteperiood ei ole veel alanud. Ma lihtsalt higistan igalt poolt ja hullun selle käes nüüd =(

Uimane

Ma tegelikult mõtlesin välja mitu asja, millest kirjutada, a hetkel on mul peaaegu hea. 
Pea peaaegu ei valuta.
!6 sekundit peale ärkamist juba hakkas, aga tõmbas tagasi.
Nii et head surma-aastapäeva mulle, jee mina, olla tugevam kui rong on päris krdi muljetavaldav, ja sisulist teksti virinat tuleb nii palju, kui eilsest kirjas. Mina naudin oma hommikust mangolisandiga-lassit (ehk koosneb peamiselt keefirist ja veits pruuniks läinud banaanidest, maitseks juures kardemoni ja külmutatud mangot) ja surmapäeva "maeipeamidagitegema" turvalisust + rahu.

***

Pea valutab valutab valutab valutab. Päevas on vast 4 umbes tunniajast pausi, kui peaaegu ei valuta. Aga siis hakkab jälle. Miski ei aita. Migreenitabletid ei toimi, aga tavalised valuvaigistid võtavad teravuse maha. Vietnami salv laubal koos retseptivabade valuvaigistitega aitab kõige tõhusamalt. 
Aga mitte kauaks ja mitte täielikult.
Kuum dušš aitab ka.

Kõige rohkem aitab iga emotsionaalne pai kuskilt. 

Aga keegi jaksa mind nii palju paitada, et päriselt hea hakkaks.

Loogika ütleb, et dopamiin. Dopamiin kui valuvaigisti on aidanud igasuguste vaimsete ja füüsiliste valude vastu ja hästi loogiline on tegelikult, et kui seda pole, on valus. 
Pole dopamiini, on valus. 
Mu jalavalud kadusid ära, kui stimulandid peale sain, eks ole. Dopamiin hoiab valu eemal. Miks ma ei saa kuskilt rohtu, mis lihtsalt olekski dopamiiniasendus? Nagu naistele on keha suguhormoonide rasedus-seisu simuleerivad rasestumisvastased pillid? (Mida mina võtta ei saa, sest mulle on need antiorgasm-pillid, lihtsalt ei saa orgasmi.)
Nii krdi tüütu on elada dopamiininappuses.