Hambad, karvad, elu

DISCLAIMER: Lõpupoole on eneseanalüüs

Ilmselgelt on kass toibunud. 
Olin kuidagi väga väsinud, peaaegu nagu lapsena. Magasin kaua ja sügavalt, kuigi polnud õhul söönud, nägin veidralt elavaid unenägusid ja oleksin küllap veelgi maganud, aga KEEGI pidas vajalikuks oma märga vurrulisest nina vast minu oma hõõruda ja korra mind laubast hammustada.
Ta hammustab väga õrnalt, aga see tunne ei soodusta siiski magamist. 
ÜLDSE.

Nii väsinud pole enam ammu olnud. Mitte lihtsalt füüsilised näitajad, aga eile peale lõunaund ja enne ööund oli raske pead püsti hoida. Toetasin kätele. Vahepeal lihtsalt lebasklesin laual, pea kätel.
Hommikul tegin läbi "isiksusomaduste uuringu", mis seisnes selles, et täitsin psühhiaatriahaigla polikliiniku-osas ühes toas teste. See, milles oli umbes 120 küsimust, tundus nagu üsna suvaline internetis tehtav test eesmärgiga teada saada, kas ma olen vana kooli poiss-autist. Ime, et polnud küsimust: "Kas sulle meeldivad rongid?"
Aga see, kus oli umbes 520 küsimust, võttis mu suht läbi. Neid küsimusi oli lihtsalt nii palju, et mul kadus mõistmine, mida ühe või teise küsimusega üldse mõeldakse, üldse teada tahetakse.
"Ma kuulen sageli hääli, mida teised ei kuule" oli näiteks üks, kus ma pidin valima, kas õige või vale väide.  Olin selleks ajaks juba nii tümaks tehtud, et mõtlesin: vahel ju kuulengi? Näiteks mingeid väga kõrgeid pininaid. Ka olen küsinud, et kas teised kuulevad neid samuti või on aint minu peas?
Aga "sageli". Ok, see on siiski vale väide, "sageli" ei kuule. 

Ja siis, saate aru, tulen mina koju, ja viin koera õue. Vahepeal on saabunud ka mingi teade paki saamise kohta, nii et ok, lähme toome selle paki ka ära ... ja see pakk oli kaup24-st koeratoit, mille ma olin tellinud kulleriga koju. Effing 15 kilo. 

Tassisin koju, mis mul muud üle jäi. Ei ole isegi üllatunud, KUI väsinud ma pärast olin. 
Ausalt ma ei tulnud selle peale ka mitte, et nad on kokkulepitust päev varem kauba pakiautomaati toimetanud. Mõistatasin, mis seal tulnud pakis olla võiks, ent mul polnud isegi kelku kaasas, millega kott koju vedada. Õlal tõin. 
Krt, ma spetsiaalselt selleks tellin neilt, et saada kulleriga kojutoomine ja et ise ei peaks seljas vedama! Ilmselt, kui kasutada kaup24 eurosid (mingi kuhjuv soodustus), nad leiavad, et minu valitud kullerteenus enam kohustusena ei kehti, ja teevad nii odavalt, kui saavad.
Seni olen alati nautinud kojutoomise võlusid, aga ma seekord kasutasin ka esimest korda noid kaup24 eurosid osa arve maksmiseks.
Varem ma lihtsalt ei pannud tähele, kuhu kasti millal linnuke teha, et jaa, kasutagem ära, mis kogunenud. Krt ... krdi krt!

Et oleks veel koduloomadest juttu, mainin ka ära, et Totoro on alustanud sügisese karvavahetusega. Varsti on ta aastale ringiga sisse teinud. Furmineerin teda kirglikult, aga kuidagi veider on mõelda, et noh, märsti lõpuks on tal talvekarv korralikult seljas, siis enam ei aja kogu elamist karvaseks. 
Nagu ... jestas, kui kuum tal suviti on! Jube! Pole üldse see aeg, kus tahaks endale paksema kasuka selga tõmmata. 
On, nagu on. Ei ole teistmoodi. 
Üritan taas endale selgeks teha, et elu on, nagu ta on. Ma ei pea teda ümber tegema, nui neljaks ja veri kõrvadest nirisemas.
Ta nagunii ei lähe teistsuguseks.
Ikka on, nagu on. 
Tuleb seda jälle endale korrata, sest olen palju rõõmsam oma uue ravimikokteiliga? Jaa. Aga kui ma varem oli täiesti külma kõhuga ja ükskõikne, sest mis loeb, kui miski veel halvemaks läheb, tunne on juba nii halb, kui võimalik, siis nüüd kipun muretsema. Pelgama, et kui läheb halvasti, kui jube halb siis hakkab. Ei taha, kardan!
Ja seda tunnet samas KA ei taha. Kuidas hirm ja ärevus ja mure kuhjuvad ja lämmatavad. 
Iu, täiesti mõttetu. Mitte kellelgi pole parem sellest, et minul on halb. Ja ma ei pea kõike täiuslikult tegema, maailm saab hakkama mu ebatäiustega. Maailm on suur ja miski, mida ma teen või ei tee, et hukuta ega päästa teda.
Isegi mu poeg ei saa koolist välja visatud või viskamata jäetud, kui ma hästi palju sel teemal muretsen =P

Muide, lõdvalt seotud teemana:
Vahel olen blogilugejate peale ikka veel nördinud. Enamik neid, kelle peale, on kas lahkunud või ümber mõelnud, ent minu valu on värske ja kuum ikka. Tuleb aga meelde ja teeb aga haiget.
Nii raske, nii kuradi urrima rõveraske on vaadata maailma ise oma silmadega, mitte kujutada ette, kuidas teistele tunduda võiks. Mitte üritada kellegi teise jaoks ja meelest hea olla ja hästi teha, vaid otsustada ise, mis meeldib, mis ei. Mis on muudetav, mis ei.
Olen ligi kümme aastat seda üritanud. Vahepeal isegi nagu õnnestus - ja kui ma siis tulin siia rõõmustama, kuidas vau, mul ongi pohhui, päriselt, ongi! Sain:
* nii isekas ja ülbe
* häh, oleks sul pohhui, sa ei rõõmustaks selle üle, sul oleks pohhui
* nii vastik inimene ja ise selle üle veel uhke ka

Ja noh. 
Olnuks mul päriselt pohhui, ma muidugi ei hoolinuks sellest, aga mul oli raske töö ja endaveenmisega saavutatud pohhui, ja see läks vett vedama. Ma isegi ei kahelnud, et äkki ma OLENGI mölakas, aga tekkis kahtlus, kas ma ikka teen õiget asja, püüdlen õigele poole, äkki ikka head inimesed hoolivad sellest, mida teised neilt ootavad - ja noh. Et ma järele mõelnuna otsustasin, et ei, mina olen enda mõõdupuu, ei päästnud enam. 
Kahtlus oli tekkinud ja lahti tast enam ei saanud. Nüüd ongi alati sitt - kas on sitt, sest üritada toppida end kellegi teise raamidesse nagu prokustese sängi on otseselt valus, või sitt, sest on kahtlus: äkki ma olen mölakas ikkagi, kui olen mina ise?

Krt, miks oli kellelgi vaja mulle sedasi teha? Kuidas neil parem on, kui minul on halvem? Kuidas see neid üldse mõjutab???

Ei saa ma inimestest aru. 

Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge

Vaimselt karmid ajad

Alustagem jutu keskelt: ka päev loomaarsti juures (hommikul viisin, õhtul tõin) ei andnud selgust, mis kassil viga, kuidas parandada - ja ta sööb kord kahe päeva tagant kaks ampsu või nii. Kuigi pasteet ja kassipiim ja hautatud broilerisüdamed ja mis kõik veel valikus on. 
Täna lõi vaaruma aknalauale hüpates ja oleks kukkkunud, kui ma poleks kõrval seisnud ja kinni püüdnud. 
Kuna enam ussirohu andmata jätmist ka süüdistada ei saa, on mu järgmine kahtlusalune kanakaelad ja et see ikka on talle liiga suurte luudega toit olnud. Kass peab saama pehmet, luudeta toitu, sest nii peenikesi konte kui närilistel ja väikestel lindudel, ma nagunii kuskilt osta ei saaks. 
Üldiselt olen pooliti leppinud, et eks ta nüüd sureb ära.
Mis ei tähenda, et iga kord, kui ta midagigi sööb, ükskõik kui vähe, mus taas lootus ei ärkaks. Äkki ikka veab välja, äkki ikka paraneb ... ta on nii ilus sõbralik kass, noh. Kui ma ta aknal kinni püüdsin, ta üldse ei löönud mulle tänuks küüsi sisse, vaid suhtus rahulikult. 

Erinevalt minust, kes ma olen: "Aaaa, kass hakkas maha kukkuma hüppel, ta on ikka täitsa omadega läbi!"

Viimati sõi ta korralikult nädala eest neljapäeval.
Reede oli mul nii persses nagunii endal (vt eelmist postitust), et ma küll registreerisin, aga ei võtnud emotsionaalselt üldse sisse, et ta ei söö ja vist probleem. Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et noh, kohe--kohe läheb paremaks ju? Nädalavahetus ka. Ega muud peale palvetamise väga teha saanuks ja ma ei ole palvetajat sorti.
Esmaspäeval käisin Eest Kirjanduse Päeva puhul Keila sotsiaalkeskuses esinemas. Üsna keeruline publik oli - põhiliselt igasugu erinevate vaimsete erivajadustega inimesed, aga mõned sellised ka, kellega mul hingesugulase tunne tuli. Ja alles kui see pinge maha sai, registreerisin enda sees ära, et kassiga on päris jama. 
No loomaarst. Mida me teeme, kui loomal halb - ega midagi peale loomaarsti pähe ei tule väga, eks? 
Ja täna ma lihtsalt - vaatan ja mõtlen. Tal ei paista mingeid valusid ja õudusi olevat, nurrub, kui silitada, muidu on vait ja väga ei liigu. Nälga surra, toidukauss ees, tundub mu mõtteviisile olevat parim viis nälga surra - sööki on, lihtsalt ei taha. 
Aga no ikka loodaks, et ehk ei sure veel. Ausõna, enam ma talle kanakaelu ei anna!
Rääkisin loomaarstile ka K-lt pärit teooriast, et äkki asi broilerikaeltes. Too (s.t. arst) ei öelnud jaa, aga ei öelnud, et ei. Küsis, kas kassile maitses ja arvas, et no eks peab kakat jälgima - aga no sellega olen hiljaks jäänud, sest pole vist mõtet kakat jälgida, kui ma talle nagunii enam kanakaelu ei anna. 

Ühe lausega: ma arvan, et kass sureb ära, aga loodan, et äkki veel ei sure.

Poeglapsega on üsna sama seis, ainult teda ma ei karda surevat, vaid koolist välja visatud saavat. 
Selgub küll, et ka Keila Kool pakub mittestatsionaarse õppe võimalust, aga mu poeg ei ole sellest üldse väga vaimustatud ja tahaks ikka tavakoolis edasi käia. 
No eks ta peab selleks aineõpetajatega kokkuleppeid sõlmima ja värki. 
Ja ta ei liiguta väga lilli selleks. Ent noh - tema vähemalt on inimene ja ise teab, mis teeb. Nii et pehmem tragöödia kui Karoul. 

Endal on mul ees isiksuseuuringud 6. veebruaril. 
Kas mul on ATH ja vbla isegi midagi autismiga. 
Eks näis, kas mul tuvastatakse midagi. Mu lootused hetkel on väga madalad, sest mu lootused kõiges on väga madalad.

Appi, kui hirmus päev - aga lõpp on õnnelik

Oh. 
OH!
Poeglaps oli vahepeal haige. Või õieti on ta ikka veel haige, nii käreda häälega meest, kui täna hommikul, pole siin ammu olnud.
Ent enne seda oli ta kah kaks nädalat haige ja kuna me vahepeal õppisime, tema tegi ja mina aitasin, vahel ma käisin pinda ja siis ta tegi veel, mul ei olnud tunnet, et midagi on halvasti. 
Isegi siis veel ei olnud, kui ta teatas, et reedel läheb ta kooli nagunii, igal juhul, olgu palavik ja kehv enesetunne või mitte. 
Et on halvasti, jõudis mulle hägusalt kohale neljapäeva õhtul, kui ta ootas K, kes oli päeval linnas, ära ja koos tema netijuhendamisega tegi ja tegi oma füüsika kursusetöö mudelit JA õppis matemaatikat sügavasse öösse välja. 
Muretsesin, et kui ta sedasi hilise ööni teeb ja vähe magab, ta aju ei tööta ju järgmisel päeval.
Tema äratus äratas mu reedel sügavas hommikupoole öös, akna taga ei sõitnud veel eriti autodki, ja kuna ma muretsesin tema magamatuse pärast, ei jäänud ma uuesti magama tükk aega - erinevalt Poeglapsest, kes vajutas äratuse kinni ja magas edasi. 

Et asjad on PÄRIS perses, mitte natuke, sain aru, kui ta mu äratas ja sosistas, et ta pani endale äratuse varaseks, aga see ei helisenud, nüüd on kell seitse ja kas ma oskan mingit maagiat? Ma ei saanud täpselt aru, küsisin, mis ta siis tegema peab, miks seitse hilja on ..? No seda füüsika mudelit, tal on nii palju teha ... 
Nii. Palju.
Ma aktiveerusin kohe. Küsisin, mis ta esimesed tunnid on. Teine oli juba füüsika, aga inglise keelde ta siis ei läinud ja tegi oma mudelit. 
Peale tunde oli tal matemaatika kogu kursuse peale järeltöö.

Tegin talle kohvi ja ta lemmik-õunakooki. See ei olnud raske: lehttaigen, õun, suhkur, kaneel, juhuslikult oli mul neid kõiki.
Tal ei olnud üldse isu, aga nõudsin, et vähemalt kolm ampsu võtaks - toit kõhus kinnitab natuke südant.
Poeglaps sai mudeli valmis, aga matemaatika õppimiseks polnud enam aega. Läks hirmu ja õudusega kooli ja mina jäin koju.
Nii halba enesetunnet kui eile, ma ei mäleta, et mul olnud oleks ... väga kaua. VÄGA kaua. 
Ma ei saa sellele ikka veel mõelda, ilma et mul valus ja halb oleks. Ma ei saanud hästi magada, aga ma ei saanud ka ärkvel olla, loomulikult peavalu, loomulikult iiveldus, loomulikult nii terav soov kaitsta ja aidata, et üldse ei tundu liialdusena öelda, et võinuks endal soolikad välja lasta, kui see ainult aitaks! Nii väga tahtnuks aidata - aga ma ei saanud midagi teha. 
Mängisin civi. 

Päev oli tal ka kohutavalt pikk, sest esmalt tunnid ja siis see matemaatika töö. Kuskil poole kolme ajal ma kõhklesin, kas minna koeraga suurele ringile jõe äärde, äkki poeg tuleb koju ja tal on jube ja tahaks emmega olla ... aga siis ikka läksin, sest peavalu ja iiveldus ja kohutav õõnes tunne - äkki looduses liikumine aitab?
Ei aidanud. Aga kui koju jõudsime, Poeglast ikka veel ei olnud. 
Ootasin teda hirmuga, sest phmt oli kolm varianti ja neist kaks esimest halvad.

a) Tuleb poeg, on ahastuses, kõik on halb.
b) Tuleb poeg, on rõõmus, "kõik läks hästi" - ja kukub siis kõiges läbi.
c) Tuleb poeg, neutraalne. "EI tea, kuidas läks, aga vähemalt on see möödas."

Tuli poeg, üsna c, kergete b joontega. Oli kergendus teda näha, aga ... vat sellest, et see oli väga väike kergendus, sain aru, kui umbes tunni pärast ta stuudiuminäit ütles, et ta füüsika viie sai. 
SEE kergendus oli maailmasuurune. Aju hakkas teistmoodi tööle. Poole tunniga oli peavalu kadunud. Et magada, pidi enne veel sööma, et süüa saada, oli vaja kas süüa teha - mida ma ei suutnud - või poes käia, aga pisiasjad-pisiasjad.
Sai käidud, sai söödud, sai magama mindud ja neli tundi magatud. 
Keskööl ärkasin. 
Täitsa ... võib-elada-tunne oli. Matemaatikast veel ei tea, aga vähemalt füüsika tuli viis. Jess!

Selle loo metatasand on, et tegelikult vist vanemad nii katki ei lähe laste õppetöö pärast, eks? Vähemalt normaalsed vanemad. 
Miks ma arvan, et olen eriti empaatiline, eks ole =P Mul on mingi tasand empaatiat, mis on täiesti üle võlli.