Reede, 21. jaanuar 2022

Väike kiire uuendus

AD-de suurem annus hakkas toimima. 
Mul ei ole midagi muud öelda.
On nii ebanormaalselt hea, et hea olla on!

Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Nahata

Võibolla sellised päevad teevadki minust kirjaniku?
Olgu, luuletaja.
Hm, mitu luuleraamatut mul nüüd ilmunud ongi?
No ... kunstniku.
Misiganes see sõna on.
Samas, oh, kuidas ma ei salli kasti "kunstiinimesed". "Meie, normaalsed inimesed, ja nemad, kunstiinimesed" ning mul puudub samas mainimisväärne ühisosa nendega, keda üldiselt riigi silmis kunstiinimesteks peetakse, või "ulmikutega", sest ma ei oska kellegagi üks kari olla, ma ei taha, mul on halb, ma ei ole ju "üks neist", ma olen MINA ...
Ja sellisena ma olen mingi Mikk Pärnitsa taoline, aint igavam, ja ma ei ole "üks nendest", vaid mina, mina, MINA.

Selline tunne, nagu ei oleks mul nahka. Mitte et nülitud, ei. Lihtsalt nahatu, nahatuna sündinud, nahatuna kasvanud, nahatult naiseks saanud ja nahatuna ka sureb. 
Nii palju tundmist, mida mitte miski ei tuhmista ja blokeeri. 
Iga õhuvool teeb valu ja samas see pole isegi VALU - see on ... liiga tugev tunne. Kõike tunneb. KÕIKE. 

Mõtlen, kas seda peakski tuimestama ja tuhmistama? Äkki on millekski hea, et keegi vahel ka säärane on? Äkki peabki olema? Mingi looduse ja kõige tähenduslikkuse sisene teema, kuidas ... kuidas ... kuidas osad on vaimuhaiged, vaimust vaesed või mõlemat, ja nende päralt on taevariik ja nad lunastavad kõiksust oma kannatustega ja igapäevane Jeesus ristil üle kogu maailma. 

Natuke liiga hull jutt juba?
Teisel pool arusaamise piire ja sa võtad ju suuremat annust AD-sid nüüd, väga väga naine, võtad ju???
Võtan-võtan, teist päeva, aga läheb veidi aega, kuni see mõjuma hakkab. Nädal-paar. 
Ühtlasi kirjutasin Katariinale paar kommentaari ja mõtlesin selle käigus läbi, miks ma sel aastal ainult haige olen olnud.
Ma ju ei anna endale üldse haigusest taastumise aega. Niipea, kui see otseselt vastumeelne pole, kukun rabelema. 
Otsustasin, et tehtud seeriate arv tehtud seeriate arvuks, nüüd võtan aja maha. Olen VÄGA rahulikult ning ei ürita ka oma normaalsete nädalate 90 hoida, vaid kui tuleb 27, on palju parem. Saan enne terveks, kui kehas midagi muud arendama hakkan. Sest keha, mis on katki, mitte ei arene trenniga, vaid läheb rohkem katki.
Dohh. 

Üks (aitäh!) jagas Bo Burnhamit ning kuigi ta võttis selle veerand tundi hiljem maha, ma sain just õigel ajal küüned taha ja olgu. 
Nüüd on mul "muusikaline avastus" sel aastal ette näidata. 
Jagan sedasama lugu, millest mu imeline avastamine alguse sai. 
Fakk, jagan isegi osalt sama sõnade väljakirjutust!

You say the ocean's rising like I give a shit
You say the whole world's ending, honey, it already did

Mul ei ole seekord ühtegi pilti, ei alasti ega muidu, sünnipäeva puhul teile näidata. Pole isegi tahtmist. Mitte "olen selline, olen päris krdi hea, olen MINA, võtke või jätke", vaid "no ... olen mina, jah? Keda see huvitab? Mind ennastki mitte."

Näe, võtke üks veel:

Mul ei ole väga koomilist soont, ent noh - kui minna sarkastiliseks, siis minu mõttekus on veel pisem kui tal. 
Ainult ma ei lähe. Tema on mõttekas. Mina olen mõttekas. K on mõttekas.

 ... kuigi olen jätkuvalt segaduses valu osas. 
Jaa-jaa, kedagi ei oleks olemas, kui poleks valu. Valu on elu põhiosa, elu ei saaks jätkuda, kui elusatel asjadel valu hoiatussüsteemiks poleks: oot, ei, SEE on halb, kahjustume ju! PAHA, eemale!!! 
Ja siis mina mõtlen, et mhmh.
Ok.
Pole valu, pole elu - nii et planeet puhtaks pühkida oleks päris hea idee. 
Vihkan valu. Vihkan igaühe valu, vihkan iga raasukest valu ükskõik kus, vihkan-vihkan-vihkan!
Sest mina ei saa valust eemale, sest ma tunnen valu alailma, teiste oma samuti, enda omast rääkimata. Mu hea aeg on, kui ei valuta.
Nagu ... kui ma olin noor, alla 30, ma ikka siiralt lootsin, et tuleb aeg, mil mul on hea. Nagu hea-hea, nagu päriselt TORE olla. Nagu romantilised suhted ja päikeseloojang ja külma õhu lõhn ja lumes möllamine, kelgutamine, mis mitte ei kurna, vaid on mõnus, vestlused läbi öö ja embused läbi öö ja kallistused ja seks ja naervad lapsed ja ... noh, valge naise instagrammivärk.



Nüüd ma loodan, et tuleks aeg, kui ei valuta. 
Kõik need lumememmeehitused ja kakao ja tants läbi öö - need ei tee mind õnnelikuks. Nad annavad midagi, ent kurnavad samas tükkideks. Mõtlen: "Ma naudin seda! Ma NAUDIN seda! Mulle ju meeldib ... kurat, ma ei naudi, mul on rohkem halb, kui sellest head saan! Olgu, ma siis ei tee."
Ja siis ma ei tee.
Häda on selles, et pole ka midagi head asemele võtta. Isegi "olgu, olen voodis, ei tee midagi" pole hea. 
Miski ei ole HEA. 
Muuseas, kui palju voodis olla, hakkab pea ka valutama. Mu keha ei salli seesugust lahendust.
Ja samas, kuna näiteks just praegu ei ole otse valus, ei ole otse hirmus, on lihtsalt väga terav väga tundlik tunne ... on kahtlus, kas mul on üldse mingit moraalset õigust tahta, et mul hea oleks.
Olen nii palju selle eest sõimata saanud, et nojah. Ent tegelikult see ei morjendaks mind, kui ma samas oleksin saanud, mida tahan.
Aga ma ei saa. Ei saanud enne, ei seda, toda, teda ega midagiiiiiiiiiii ja ... nii ongi. 
Ma ei tea, mida ma valesti teen või kus valesti vaatan või mis toimub.  
Ma lihtsalt tean, et kui ma midagi tahan, ma seda ei saa. Reeglipäraselt. Ja jah, ma tean ka, et midagi tahta on retsept pettumiseks ja peaks nautima seda, mis ON jne.
Olgu. 
Just praegu mul ei valuta miski, ei näri sees, et K muga paar ei taha olla, et ma ei saa rohkem lapsi, et raamat ei ilmu, et Poeglaps ei lugenud läbi "Nimesid marmortahvlil", et Tütarlaps ei ole õnnelik, just praegu on see kõik talutav. 
Olgu. 
Ma siis mõnda aega ei taha. Kümme minutit vähemalt. 

Et ma kustutasin ära eelmise postituse, ei olnud, muide, meelega. Ma tahtsin kustutada mustandeid, mida ma ei kasutanud, neid, mis olid Bo Burnhami laulude omad, sest laulu jagades tuleb nüüd lugu eraldi eri mustandina alustada, mitte ei saa pooleliolevasse teksti panna, ja siis läks see ka.
Kogemata.
Oh, oota, äkki saan selle NIIMOODI tagasi ...

Esmaspäev, 17. jaanuar 2022

Õnnestus taastada!

Mul käis eile Tumen külas (ta on juuksed taas tumedaks värvinud, nii et see nimi phmt klapib) ja tegi
muuhulgas mu loomadest pilte.

Mõne peale jäin mina ka. 

Üldiselt ma olen natuke sedasorti, kes inimestega kohtumiste järel on omadega läbi ja olin seekord ka. Seda hullemini, et lõunauni jäi ka kuidagi magamata. 

Ent samas helistasin tema õhutusel täna perearstile ja seal oldi valmis mulle isegi konsultatsioonita antidepressante välja kirjutama - tõsi, neidsamu, mis varem, aga samas ma olen võtnud nüüd nii pisikest annust, et annuse suurendamine peaks ka väga mõjuma.

Sest Tumen ütles: "Sind on vaja!" ja siis ma kohe uskusin.

Naljakas, kuidas mul on vaja, et seda öeldaks. Ise mõtlen, et ah, saavad ka ilma, saadan paar vabanduskirja netis laiali, kirjutan lastele, et nad on absoluutselt oivalised ja jee, ning saavad hakkama.

Ja siis ütleb inimene, keda pole poolteist aastat näinud, et mind on vaja, ja ma olen kohe: "Ok, psühhiaatrit ma jälle otsima ei hakka, aga perearst on ju ka!" ja helistangi ja vau. 

Korraga on mul tunne, et võib küll veits vaeva näha, et elu talutavam oleks, mitte: "Ah, pohh, eks ma siis suren ära. Vähemalt see valik on alati, kui liiga hulluks läheb."

Vahepeal läks ... suht halvaks. 

Kuigi ilm on jälle ilus ja puha. Tuuline, ent ilus.

Mitte ühtegi põhjust. 

Aga noh, samamoodi, mittemillegi pealt, oli eelmise aasta lõpus hea olla. 

Päevad algasid ka alles pärast seda, kui telefonikõne arstile ära olin teinud, ja eile pidanuks hormonaalselt üldse kõige hullem olema - aga võrreldes üleeilsega oli täiesti kombes. 

Kuigi magamatusest migreeni muidugi sain jne. Ikkagi polnud vähemalt emotsionaalselt nii halb. 

Muide, ma tegelt ei tunne soovi jutustada, kuidas MUL ON NII HALB.
Alati just siis, kui PÄRIS halb on, väldin selle väljendamist, sest ei taha ometi olla mingi kaastunnet kerjav tüütus, eks ole.

Aga tunnen soovi imestada, KUI väga mulle mõjub välispidine tunnustus. KUI väga ma usun sõnu. (Ja KUI väga mulle ei piisa muudest asjadest. Teate küll, koosveedetud aeg, väikesed teened, kingitused ja puudutused. Nad on armsad ning tarvilised - ok, kingitused mitte - aga ei asenda sõnu. Vähemalt mitte, kui mul juba paha on.) Seda hoolimata oma pikaajalisest "keskendu iseendale", "tee, mida SINA tahad!" jne õppimisest. 

Sest kui asjad lähevad käest ära, siis kõik need mõistlikud mõtted tulevad ainult jõuga tirides lagedale ja IKKA ma neid päriselt ei usu, kui keegi teine neid mulle ei ütle. Kui keegi teine ütleb, see on kinnitus, see on "mhmh, on küll hea mõte!"

(Miks ma ei armasta blogikommentaare: "See küll hea mõte pole." - mitte et mul oleks kriitikatalumatus, vaid ma reaalselt hakkan kahtlema, kas ikka on hea idee. Kulutab jubedalt sisemisi ressursse - kuid ümber ma ikka ei mõtle. Kui juba otsustasin, oli see minu hinnangul pädevaim tee, kõige otsemini kohale viiv, ja teiste kriitika muudab mulle ainult sellel astumise piinavamaks. Kuhugi mujale kui oma rada ma ikka ei lähe, sest no - mu jaoks ei ole teised teed mõeldavad. On minu tee ja teed, mida käivad teised inimesed, aga mina ei ole teine inimene. Mina nii ei saa.) 

Omaenda peas ma võin mõelda, mida iganes. Kui halb on, on taga ka teadmine, et omaenda peas ma võingi mõelda, mida iganes. Kedagi ei huvita see, loevad ainult mu välised teod ja need samuti ainult nii palju, kui teised neid näevad. Kõik muu on ebaoluline.

Tean küll, et nii pole, ainult ma ise olen tähtis - ent ei tunne.

Tunded elavad hoopis muud elu. "Teised teavad paremini, mina ei ole midagi"-elu.

Reede, 14. jaanuar 2022

Aru ei ole ... noh, oma teha, jajah. Vahel sattub vale valik sisse minulgi*

Ehk siis: ei olnud mu elu kõige kavalam valik minna täna järgi 3 km kaugusel asuvale pakile, kus sees sokid ja kindad ja mis lubas automaadis oodata kuni 22. jaanuarini. 
Oli ... pisut libe.
Olen ka veidi haige.
Päris kõva tuul puhus. 
Kas mainisin, et oli libe?

Püha kurat, kui väsinud. JA seda, pärast kodus kaks tundi magamist.
Kass, sa ei sure nälga! Jäta mu supp rahule!
Kass (tema nimest on saanud Karou) väidab, et sureb ja minu tuline supp on asi, mis ta napilt päästa võib. 
Ma olen ikka teist meelt. Kuigi et kass nii kuuma asja süüa üritas, on teatud punkt idee kasuks, et ta siiski ON näljane. 
Supp on hea ka. Ütleme, kui ma juba pidin jube kaugele jube libedaga kõmpima ja siis tagasi ka, vähemalt oli mul eile tehtud maitsev supp olemas ja seda annab muudkui üles soojendada ja mmm. Palju liha!
Armastan liha. 
Ma olen vist samuti näljane - nagu Karou - sest phmt neelasin esimese poole toitu alla, maitset õieti tundmata. Lugesin One Piece'i mangat ja sõin ja avastasin, et pärgli päralt, taldrik on tühi. 
Vaja juurde tuua.

Poja klass läks distantsõppele v.a. need, kes on vaktsineeritud - nii et me varjame seda, et ta on vaktsineeritud, ja rõõmustame distantsõppe üle nagu lumekuningad. 

Igatahes, jajah, mhmh. Olen seda postitust kolm tundi kirjutanud. 
Ehk: vist veidi väsinud või midagi. 
Eriti mõttekas post sai ka. 

* See oli sarkasm. Ma olen raskelt õppimas endale kasulikumaid valikuid tegema, ent raske, RASKE on.