Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole riti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus on kallis, seda nad ei saa pakkuda.
Aga vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old ja muuhulgas on ta ka see, kes mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle see maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest tal polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!

Tasu

Oo, jälle meeldiv tagasiside "Teistmoodi tavalisele", seekord Lüüli Suuki kirjutatud. 
Dopamiin saadud, meel hea.

Dopamiin on mu hetketeema.
Krt, kuidas ma seda varem ei taibanud ...
Tegelt paljut ikka märkasin ka. Et mul viskab kellelegi tugevamale näkku plõksimine enesetunde taevasse. Et raskustest tulen uhkelt läbi, kui mind sealjuures kiidetakse ja imetletakse. 
Hästi tavaline tavaelu on samas raske.
Kui tuleb midagi halba ja  ei ole taustal ohjeldamatut kiitmist "sa oled nii vägev, et seda kanda jaksad, ma saan aru, kui rõve see on, sa oled imeline", tapab. Ja kui elus toimuv ei ole natuke halb vaid palju halb ja kiitust ei tule ega tule, on väga raske edasi kesta.
Olen märganud. Aga et sellele saab ühe nime panna - dopamiin - tuli üllatusena.
Kusjuures mitte täielise üllatusena. Mäletan, et tookord, kui ma üldse taipasin, et oooot. Vbla ei ole mu rõve enesetunne üldse depressioon, oli aluseks, et fb-s Fideelia-Signe Roots ütles, et mul on dopamiinipuudus, sellele on ravi olemas. Aga kuna keegi ei tahtnud mulle otseselt dopamiini sisse sööta, võtsin pähe ATH kui dopamiini-ainevahetuse puudulikkust tekitava sündroomi, ja hankisin endale hirmsate pingutustega viimaks selle diagnoosi.
Mis tõi kaasa ravimid.

Need aitasid, onju. Hirmusväga. 
Aga kuna mul ei hakanud otseselt rõõmus, lihtsalt polnud enam aktiivselt valus, ma kuidagi ei ühendanud ära, et stimulandid teevad midagi muud kui lihtsalt - stimuleerivad igasugu erinevaid hormoone korraga. (Minu tunnetus hingevalu kui reaalse valusa valu osas? Miks ma ei saanud aru, et dopamiinita ONGI otseselt valus? Aint üks link praegu, sest ma ei näinud põhjust dopamiini kui valuvaigisti kohta rohkem otsida.) 
Et nad stimuleerivad muuhulgas ka dopamiinieritust, teadsin. Aga tundus ... noh, "muuhulgas ka seda".

Nüüd korraga tajun taas, kuivõrd tähtis on korralikult dopamiiniga tasustatud saada. 
Esimene hea link, mille sel teemal leidsin, on ERR. Nii et korralikku teadusartiklit isegi ei otsinud. Eesti keel! Peab sobima. 
Muidugi on fMRI kahtlane meetod ajus toimuvat mõõtma. 
Kuid kui tulemused sobivad mu kogetuga, ma usun neid. Igaüks valib, mida usub, onjo. Mis sobib, seda usume, mis ei sobi, jätame kõrvale kui "seal on mõõtmises mingi viga tehtud või ei saa kõike meie vahenditega mõõta või midagi kuuendat".

Jaah ... uskumine on keeruline.
Mõtlen usklikkuse üle kohati ikka veel. Ausalt, mul oleks jumala (meelega) hea meel usklik olla.  Lihtsalt ei õnnestu.
Jumal ei saa olla hea ja kõikvõimas. Pole võimalik. Üks või teine, mõlemat ei saa olla.

Et kannatused pole tingimata halvad? 
Ma ei usu. Kannatused on halvad ja kes laseb kannatustel eksisteerida, kuigi tema võimuses on need lõpetada, ei saa olla hea. 
Niisiis ei õnnestu mul ainujumalat uskuda. Polüteistlikke? Oh, need võivad olemas olla koos haldjate, nõiduste, tulevikunägemuste ja telepaatiaga, aga see ei puuduta mind. Need jumalad ei tunne mind ega mina neid ja seega meil pole üksteisega mingit tegemist. Ei lohuta nende olemasolu mind vaevas, ei ole mul rõõmuaegadel tunnet, et peaksin neile tänulik olema.

Nii palju siis jumalatest.

Kass (sujuv üleminek) on viimastel nädalatel otsustanud mind armastada. Tuleb kogu aeg sülle ja siis ma istun ja silitan teda ega saa kehalisi harjutusi teha ega kohvi tuua ega isegi pesema minna.
Pesemise unustasin, nuide, vahepeal täitsa ära lausa. Täna tundus, et kuidagi veidralt lige oli olla - meenutasin ja sain, et oot. Viimati käisin pesemas emaspäeval. Nii et eile pidanuks uuesti, kuid unustasin  täiesti ära. 
Pesin see-eest köögiaknaid.
Täna pesin siis ennast ja elutoa aknad jäid pesemata. 
Järeldus: enda pesemine võtab samapalju lusikaid kui 4 aknaruutu.

A kurb on see, et mingit sisemist tasu ei tule ei akende ega oma keha pesemise peale. "Jee, ära tegin," ütlen endale kõige ebaentusiastlikuma häälega, mida suudate ette kujutada. Mhmh. 
No ma olen puhas ja mu lokid läigivad. 
Mhmh. 
Suur kasu küll. 

Aga tagasiside "Teistmoodi tavalisele" ikkagi tuli =) Isegi kui mul ühe või teise tähelepaneku puhul kulm poolde laupa tõusis (keisrinna kaotas lapse? Päriselt lugesid nii v?), kiita on ikka tore saada =) 

Tahan dopamiini!

Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud.
Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja järjest lugenud viimastel aastatel vast paari kuu jagu poste korraga, mind üllatas küll.

Muidugi. Üles ja alla. On dopamiin - pole dopamiini. 
Ääretult radikaalne erinevus.
Kui dopamiini pole, pole absoluutselt midagi hästi, absoluutselt mitte miski ei ole tore ja mäletused möödunud rõõmudest täiesti hoomamatud. 
Mõistusega tean, et oli. Ei tunneta. Natukenegi mitte.
Kõik on täiesti must ja elutu.
Miks ma üldse kunagi midagi.

Ja siis tuleb dopamiin tagasi ja ma olen: "Midagi ei ole ju valesti. Pisiasjad-pisiasjad."
Käib laksust.
Ma saan praegu tänu armuelule pidevalt uusi dopamiinisahmakaid.
Hoiab elu sees, hoiab mind üldse võimelisena õnnelik olema. Miks ma olen elus tõeliselt õnnelik olnud ainult siis, kui mu elus on keegi tähtis? Tita või armsam, täpselt sama efekt. Sest siis tilgub mul dopamiini regulaarselt ja kui vahel saab otsa, see läheb jälle üle.
"Kõik läheb mööda."
Vot see on ainus aeg, kui mul tõesti mööda läheb. 
Kui uued dopamiiniannused regulaarselt tulevad, ununeb halb aeg tõesti. 
Aga enamasti mul ei tule seda dopamiini. Ja kõik on halvasti. Kõik on ikka veel halvasti. Oh üllatust, kõik on ikka veel halvasti. 

Kehaline liikumine? Looming? D-vitamiin? Seltskond? 
Mis te teete nalja v? 
"Leia alternatiivseid dopamiiniallikaid!" Saate aru, mul ei tilgu nende peale! Ka parimad elamused annavad vähe ja ainult korraks. Ei, ka füüsiline valu ei aita. Mäletate, mul on terve selg ära täoveeritud? See ei teinud mind õnnelikumaks v.a. et põnev oli, kuidas pilt areneb. 
Oli aeg, kui pärast peavalu oli tõesti hea olla. Valu vaigistamiseks eritusid endorfiinid, pärast valu püsisid nad veel mõnd aega kehas ja kaif. Nii tore. Elu täiega elamist väärt vähemalt pärast peavalu.
Seda pole 10 aastat olnud. Lühikest aega PR veel tuli nauding, aga kadus ära. Nüüd on valus ja pärast ei ole valus ja jee. Valu vastik, et enam ei ole, on kergendus. Aga ekstranauding? Mkmm.   

Olen palju kordi mõelnud, kuidas tunded on kehas, mitte mõtetes. Palju kordi. Järeldasin, et mu kohutav emotsionaalne foon on hormoonide nappusest. Aga tollal oletasin, et mul on kõigi hormoonidega pahasti.
Ei, võibolla ongi. Ma ei ole praegu keskendunud küsimusele, kas teiste hormoonidega ka, kuigi et ma (peaaegu) ei karda ja armastan umbes kõiki, nagu viitaks sellele. Sest hirm on hormoonid. Ja armastus on hormoonid (peamiselt oksütotsiin). Saangi loiult tervet maailma armastada, sest mul ei nõristu kellegi peale eriliselt. 
Aga dopamiin ...
Kui kohutavalt halvasti mul dopamiiniga on, on päris jube. Kuidas seda lihtsalt EI OLE.

Eriti halvasti on siis, kui loodan, et tuleb, aga ei tule. Nagu sel kohutaval Luuleprõmmul neljapäeval. 
Eile naiskirjanduse auhinna nominentide esitamisüritusele minnes arvasin et lootus nomineeritud saada on 5-7%. Ehk väga ei lootnud nagunii. Aga kui - juba üritusel - taipasin, et oleks mind nomineeritud, nad oleks muga ju enne ühendust võtnud, see ei olnud enam üldse lootmise koht, hakkas jube.
Üritus oli tore, kohtasin kenasid inimesi, mõnega klappis suisa hästi ja ma olin tervel kolme nomineeritud luulekogu lugenud + üks ootab veel lauaserval. Tehti pilti ja ma isegi jäin ühele. 

Kui ära läksin, vesistasin tänaval. Sest miks ma lootsin kui lootust ei olnudki? Mis ma olen loll v?

Kui midagi erilist ei looda, aga läheb veel ekstrahalvasti (vt möödunud aasta faking maid, ja seda tervisetõendi jama ma ei pannud lingitud posti kirjagi, kuigi see tuli esimesena ja tappis tõsiselt), on katastroof. Mingi liialduseta. Ongi. Sihuke 0-lootust-miski-ei-ole-isegi-natuke-hea-las-ma suren.
Mul on kogu aeg see foon. 
Head ajad - nt praegused - on need, kus ma sageli soovin mitte olemas olla, aga ei pea aktiivseid enesetapuplaane. Lihtsalt. "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas mind ei ole olemas" õhtuse endarahustusena enne und.

... just kadus pool juba kirjutatud võrgupäevikupostitust ära.
Miks ma vajutasin kuigi tuli teade "not saved; changes will be lost"? Oleks ju võinud teksti kopeerida, väga väga naine, miks sa ei teinud seda?!
Sest ma millegipärast lootsin, et ainult mõned laused lähevad kaotsi. 
Aitäh.
Enamuse eelnevast jutust taastasin mälu järgi. Mõnd asja mitte. Polnud ilmselt nii oluline siis.

Miks ma üldse kirjutan regulaarselt siia? Ma ju näen, kuidas paljudesse teistesse blogidesse kirjutatakse suurte pausidega ja minu lugejate arv läheb ka alla ja alla ja alla. (Mis ei ole minu eripära, ma arvan - kirjalikud võrgupäevikud ongi kaduv meediavorm ju.) (EI, blogikülastatavust näitavad numbrid on vägevad, aga neid ma ei arvesta. Big in USA praegu. Robotid töös).
Sest kui ma postitust kirjutan, mul on hea olla. Dopamiin nõrgub. Mitte meeletutes kogustes, ent midagi on palju rohkem kui mitte midagi. 
Kui lugejaid on (jälle) vähe, pettun mõnevõrra. Kuid noh - olen juba leppimas sellega, et kaduv meediavorm, hea, et üldse keegi. 

Pealegi olen meelsamini armastatud mõnede poolt ja vihatud teiste poolt kui paljude meelest "täitsa okei" =P

Aga teate, ikkagi on nõme, et reklaami ei saa. Vbla suvel enne Stalkereid õhutan teid hääletama. Ma pole seni kunagi Stalkerit oluliseks pidanud, sest seal on nii vähe hääletajaid, et enamus hääli tulebki 20 pühendunud ulmelugeja arvamusest ja mõned lisaks heade tutvuste pealt. Kuid K. meenutas mulle eelmisel aastal, et see on ju tasuta reklaam.
Ja ma tunnen, et ma vajan ja väärin reklaami. 
Isegi need, kellele "Teistmoodi tavaline" väga ei meeldinud, mingeid asju kiitsid. Keelt. Mõnd lugu eraldi. 
Ma tahaks vähemalt mõne sellise lugeja püüda, kes oleks minu lugeja. Kes armastaks. 

Alla ja üles

Mul on tunne, et mul on näidik paigast ära. 
S.t. märganud olen seda muidugi ammu. Ent praegu on väga eredalt tunda. Üles poolde taevasse pilvede keskele uperpallitama ja alla nii sügavasse auku, et maa sisemuse kuumus mullitab ümberringi.
Ja jälle üles.
Ja jälle alla. 

Kui see eelmise nädalavahetuse "alla" oli vähemalt põhjendatud, seekord on lihtsalt "aa, luuleprõmmud EI ole minu üritused". Mhmh, ma kindlasti saaksin seal kõrgemale kohale kui eelviimane ka, kui asja ette võtaks, sest ma nüüd tean paremini, mida teha ja kuidas hindeid saab.
Kuid mul ei ole selleks mingit motti. 
Ma ei võida midagi end rahva meeleheaks ümber tehes,

Ükspäev üsna hiljuti kirjutasin üles-allast luuletuse. Viimistletud pole, aga on vast informatiivne.

Teismelistel pole

vist mõõdik paigas nagu.

Vinn lõual on katastroof.

Isal vähk?

Paha lugu.

Ei taipa, mis tõsine probleem, 

mis mööduv. 

(Kõik läeb mööda.)

Aju lihtsalt arenemata on veel. 

Anna aega sel suureks saada.

Ma olen 30 aastat täiskasvanu.

Pole paika läind murede kaal.

Tüli kallimaga on surmasoov.

Kolmas maailmasõda? 

Nojaa.

Murel on kaal ainult praegusel hetkel.

Muidu on kaaluta olekus.

Hõljub kindla pinnata;

nii või naa - 

paljalt oletus.

Kui praegu on valus, on valus.

Hiljem hakkab?

Aga äkki ei hakka?

Mis pole kätte jõudnud

võib jäädagi juhtumata.

Elu kehas on päris, on eht.

Mõistus annab teooriad.

Olen tunnete tuules leht.

Kuramuse poeesia. 

Mida ma endale kuhugi tätoveerinud ei ole, aga olen palju kordi, palju palju kordi mõelnud, et võiks: "I am a leaf on the wind, watch how I soar". 

Sest Firefly. sest Wash (kes on mu lemmik; mul on muude omaduste kõrval värk ka blondide meestega). Sest mina nii mitme kandi pealt.
Tunded juhivad - ma heljun nende mõjul.
Teistele meeldimise iha on vägev mõjutaja - aga poolel teel otsustan ikka, et tähtsam on meeldida endale.
Leheke heljub jälle teise suunda.
Üks kant on, et mul võib siht olla, aga ikka läheb, nagu läheb. Mul ei ole sihti ses mõttes, et ma kuidagi sihi poole töötades kuskile jõuaksin. Et eesmärk saaks täidetud.
Ok, väikesed ebaolulised eesmärgid saavad.
Suured? 50:50 šansse.Täiesti suvaline. Kuhu tuul pöörab.

Ja tunded käivad äärmusest äärmusesse iga välise mõju tõukel. 
Isegi lamotrigiiniga. 
Marca kirjutas just Rosa Monterost, kes arvas, et umbes 15% inimesi on sellised. Neile ongi olemas aint tunneteäärmused ja seda, et vahel on lihtsalt hea ... tuleb ette, aga see on haruldane seisund. Jube palju asju peab täpselt õigesti paigutuma ja kaalud peavad õigesti kõikuma. Ei tohi üks pool tõusta nii üles, kui saab, ja teine pool vajuda nii alla, kui läheb. Väga peen tasakaal peab tekkima.

Ma ei ole inimene ka selles mõttes, mhmh. Leheke tuules. Mina, aga mitte naine, 46, eestlane - siuke.
Mitte et ma arvaksin, et inimesi, kes oleksid nagu keskmine naine, eestlane, 46 eriti palju oleks. 
Aga neid, kel rohkem normaalseid omadusi kui minul, ikka leiab omajagu. 

Nüüd ma kirjutasin kõik selle üles ja on parem olla. 
Ma olen midagi Loonud. 
Mis võib vbla mõnele inimesele arusaadav olla. 
Jubedalt on vaja arusaadav olla. Mingil hetkel taipasin, et hulk mu migreene on tundest, et minust ei saada aru, teen, mis ma teen. Ütlen, mida ütlen. Ma tean küll, et inimesed ei näe teisi, nagu need teised on, vaid nagu nemad ise on.
See parandab mu enesetunnet üsna vähe.
MisMÕTTES ma ei ole ja ei ole ja ei olegiiiiii nagu kõik?!
Õigemini: mis mõttes ei ole kõik nagu mina?!