Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha.
Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.
Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.
Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!
Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.
Oma elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.
Tahtsin surra.
Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.
Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin häbi nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.
Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.
Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"
See aitas.
Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.
Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.
Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul on NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle looo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.
Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.
Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle.
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.
Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...
häbi elab iseendast.
Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, mähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.
Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."
Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ma ei eristanud.
Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu kuivavaid mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.
Häbi kadus ära.
Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!
Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.
Maha häbi!
Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.
