Nurinad

SAAST!!!!

NatureBoxi šampoon pikkadele juustele (oliiviõliga) on saast.
Ma olen kasutanud nende aprikoosiõliga šampooni ja nende avokaadoõliga šampooni ja need olid mõlemad täiesti head. Ja nende seepe dušigeele, mis olid (ja on, üks on kasutusel hetkel) samuti täiesti toredad.
Ja siis on see šampoon pikkadele juustele, mis vältivat nende murdumist.
Isegi minu peas (kus väga pikki juukseid just pole) tekitavad nad nendesse pikematesse jubedad pusad, nii et pead loputades ei saa isegi sõrmedega läbi juuste tõmmata. Aga mu poeg, kellel on päriselt pikad juuksed, oli täiesti hädas.
Eelmisel õhtul oli pead pesnud ja siis:
"Kuidas mu juuksed nii sassis on?! Ma ju JUST kammisin?!"
Ta oli sunnitud hakkama balsamit kasutama. Mis on tema puhul suur muutus. Vähemalt viis aastat pole ta seda teinud, sest vastavat vajadust ju ei tundnud.

Mingis raamatus, vist "Parteijuht lahkub surma läbi", õpetas reklaamiguru šampoonitootjaid paremat reklaami tegema. "Toode on teil väga hea. Šampoon rasustele juustele, mis teeb juuksed veel rasvasemaks, nii et inimene ostab muudkui aga juurde, et asja parandada, on suurepärane." (Väga vaba tsitaat.)
Aga seesinane Nature Boxi õnnetus on NII halb, et seda halbust ei saa isegi müügiargumendina võtta. Sest temapoolne juuste pusatamine on ilmne suht kõigile, kes kunagi elus mõnda muud šampooni kasutanud on.

Pfff.
Aga, kordan veel: nende kaks eelmist minu kasutatud šampooni olid head ja seda aprikoosiõliga ma ostsin teist korda veel isegi.

Muidu on nii, et olen haige, ehkki arvatavasti mitte koroonaviiruses. Mul ei ole palavikku olnud viimasel neljal päeval (kuigi temperatuur on pisut tõusnud) (ja enne seda oli pisut), aga KUI hullusti pea ringi käeb ja KUI hull on väsimus ja KUI raske midagi teha (nagu "vahin kuus minutit seina, kui peaks kuuma vee teele peale valama, enne tõusmist - ja siis on juba tunne, et tegelt on see vesi ära jahtunud juba ja kurat sellega"), viitab selgesti mingile tõvele. Mil pole ilmsesti kuulsat nime, kuid haigus on haigus nimest hoolimata.

Olgu, ei gripp ega koroonaviirus pole ka teab mis kaunid nimed. Oleks veel Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk!

Käisin täna oma pojaga Tammaare tee esinduses passipilti tegemas ja sõrmejälgi andmas. S.t. tema oli pildil ning andis.
Jah, käisin kõige oma haiguse ning kurnatusega.
Jah, ta oleks seda kõike iseseisvalt saanud samuti teha, aga ma alles seal sain teada, et muud lapsele passi taotlemiseks vajalikud tegevused saab ka kodus ID-kaardi abiga korda saata ning tuleb odavam.
Ostsin siis koerale ussirohtu vähemalt. Mingisugune kasu sellest teise linna ronimisest.
Mitte et ma poleks dialoogis teisega teada saanud, et aa. Ussirohtu müüakse ka loomakliinikutes (ja mõelnud, et loomakliinik Keilas ju on - kuigi siinsates apteekides lemmiklooma-sektsioon puudub. Kontrollitud.)

Üldiselt unustan ma vähe. Viimasel nädalal olen iga päev unustanud. Muuhulgas asju TEHA (mitte nt kindad kaotanud).
TTTTTTõesti oleks vaja end terveks puhata.

Keegi ei mõista mind!

Mina (juba toast väljudes): A. on nii nunnu!
Poeglaps: Ei ole! Ma räägin tõtt!

See jääb piinama. Veerand tundi hiljem lähen üle küsima.

Mina: Miks A. nunnu ei ole?
Poeglaps: Sest inimesed ongi väga harva nunnud!
Mina: Aaaaa! Et nagu ... väikesed beebid võivad ainult olla, eks? Pisikesed armsad lapsed?
Poeglaps: Jah, neile see sobib.

Aga loomad on nii sageli nunnud!
Poeglaps on sellest veel eriti vaimustatud.
Kui Totorol oli eelmine jooksuaeg, rääkisin kodus, kuidas osad koerad osades aedades on igatepidi kenad, eks ole. Näiteks on üks hüppav kudzu, kes on tast suurem. Mõne asja poolest justkui laika, mõne poolest nagu hunt, aga no selgelt krants. Halli erinevad toonid, pikk sorgus kena saba ja mu arust nii ilus koer - aga Totoro nuusutab teda läbi aias oleva suurema augu, vehib paar korda loiult sabaga ja läheb edasi. Ja suur ilus hüpppav kudzu (ta paistab silma kõrgete kere vertikaali pööravate  hüpetega seal aias ja on ka oma pererahvale ilmselt samamoodi silma jäänud, sest puust aiale on üles palju traatvõrku tõmmatud) niutsub, aga Totsikut ei huvita.
Ühes hoovis ent on koer, kes on veidi väiksem kui Totoro, igava rõngas sabaga, laiguline (Poeglaps tegi juba põlglikke hääli ja ütles: "See ei kõla üldse hästi!"), aga kes käitub väga ilusti.
Ta saab aia alt läbi tegelikult, koerad nuusutasid ning hullasid ja ta tuli meile järgi ka. Sest no nii ilus nii hästi lõhnav tüdruk, mm, ma ei lahku temast!
Kuid kui ütlesin: "Mine koju!" vaatas ta meile kurva näoga järele ja läks siis tagasi oma aeda. Ja tal on VÄGA ilusad silmad. Kokku ma väidaks et naistele meeldivad hästi käituvad ilusate silmadega isikud, isegi kui nad on väikest kasvu, rohkem, sest Totoro SELGELT armastab teda vastu samuti.
No hea küll.
Meeldivad meie pere naistele, ei üldista siin huupi!
Poeglaps: No ilusad silmad päästavad väga palju. Siis ma saan aru!

Ta ka imetleb me koera nunnusust alatihti. Hoiab Totoro kõrvu või esikäppi mingis positsioonis ja oigab, KUI nunnu.
"Otsanummi!" samuti.
Nii ütleb K.
Mul on hea meel tegelt, et Poeglaps ja tema on, nagu nad on. Poeglapsele kulub hea täiskasvanud mehega asjade koos tegemine ära.
Muidu mõtlebki, et KÕIK mehed on jobud, tema ise kaasa arvatud =(
Mis ei ole kuidagi tõsi.

Pea valutab.
Pole kedagi sõimata: ise olin kella neljani üleval. Esmalt civ ja siis One Piece (vanad episoodid), kuni tuli äääääärmiselt rahuldustpakkuv hetk, kus Luffy lõi taevast draakonit (mis phmt on väga kõrge aadlisoo tiitel, mitte et päris draakonid mängus olnuks). Kui eriliselt vastikut taevast draakonit oli näkku löödud, sain rahuloluga magama minna, aga täna pea valutab. Hoolimata migreenitabletist ja ibukatest.
Neljani üleval olek oleks kombes, kui ma ei käiks kell 7-8 koeraga õues, aga kuna käin, on keha: "Nii vähe und! Skandaal!" ja peavalu.
Mis siis, et võtan tabletid ja poen voodisse tagasi kohe, kui tuppa tagasi jõuan. Organism on juba ärritunud.
"Eideke, mina nii vähese unega ei lepi! Ja kuna sa muidu aru ei saa, siis SÄH ja SÄH ja SÄH!"

Väga ei valuta, et selge oleks. Tabletid söövad enamuse ära. Ainult tuim vaikne taustatümin jõuab minuni.

Tegin esimest korda niimoodi kapsasuppi, et koorisin enne rasva puljongilt maha. Varem ei arvanud, et seda oleks hea teha: esiteks on rasv TOIT ja teiseks: kas rasv ei tee mitte sööke paremaks? Rasvane jogurt versus rasvatu, rasvane kodujuust versus rasvatu, rasv selgelt hea ju?
Aga meil oli siin võrgupäevikus puljongilt rasva eemaldamisest juttu, kui vahu koorimise üle imestasin, ning see eemaldavat kibeda maitse. (Mitte et mu puljongid seni mu enda meelest kibedad olnuks, aga proovida ju võiks?) Lisaks nüüd on mul ka koer, kes selle rasva (TOIDU!) ära sööb, mitte et viskan tuimalt minema.
Keetsin puljongi nagu peab, koorisin vahu ära ja jahtunud puljongilt võtsin ka rasva.
Totoro rõõmustas selle üle.
Tegin kapsasupi.
Ja kuram. Ma ei olnud vahuga ja vahuta puljongitel maitsevahet tuvastanud, aga vat nüüd on erinevus tuntav. Ei tahaks öelda, et asi on selgelt parem (ma tegin täiesti häid suppe-ühepajatoite ka varem ju!), ent teistmoodi, mahedam, klaarim ... jah, PUHTAM maitse.
Nii vähe, kui mulle ka meeldiks seda tunnistada.
Krt, neil "nagu peab" kokkadele on mõnikord oma tegevuses ikka õigus ka.

Aga ma TEEN hästi süüa.
Tütarlaps, kes on väga toiduteadlik, teeb väljas süües märkusi nagu: "Oo, see pardifilee on täpselt nii roosa, kui vaja, ei ole tuimaks küpsetatud!" ja "Ei, süüa kõlbab küll, aga punase kalaga ei tehta nii ju!" ning valmistab ise roogi imelise andega ja lahedalt, ütles nii: "No esmalt tuleb emme-toit. Siis restoranitoidud. Ja siis kõigi teiste tehtud toidud. Nii lihtsalt on."
Ja teine kord meil õhtust süües, peale esimese ampsu võtmist: "Ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga valged inimesed ei oska toitu maitsestada. Nõmmel (minu ema ja tema mehe kodus) pole KUNAGI nii, et ma võtan ampsu toitu, see koosneb riisist ja kastmest ja MAITSEB!"
Mina: Oot, kas sa tahad öelda, et mina polegi valge inimene või?
Tema: No sa oled, aga ikka ei ole ka. Sa oled huvitav!

Sõi sügava rahuloluga oma taldrikutäie lõpuni ja võttis juurde.
Ja siis veel korra.

Ma olen muide oma tütre ema ses mõttes, et mina ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes on juurdevõtmine mingi erilise tähendusega. Kui toit on hea, siis teismelisena ma võtsin juurde 3-4-isegi 5 korda alati.
Kaks tundi hiljem tegin veel võileibu.
Võisin süüa ja süüa ja süüa.
Et kehakaalu pärast muretsedes peaks võtma pisikese taldriku? No siis ma võtan juurde 8 korda lihtsalt, miks see kuidagi kehakaalu vähendamisel abiks olema peaks???
Idee, et inimene sööb korraga ühe taldrikutäie ja siis ongi kõik, jõudis minuni vist kuskil kahekümneaastasena.
Enne see lihtsalt polnud varantki. Võisin valvata, mida ma söön, ent minu dieet oli "nälgimine" ehk kaloreid alla 1000, sest mul ei olnud erilist vahet, kas süüa 900 või 1800 kalorit, nagunii olin siis kogu aeg näljane.
Pidasin vahepeal (no nii 20 ümber olles) kaloripäevikuid ja kui ma sõin, nagu tahtsin, oli saadavat enerigiat regulaarselt üle 3000 kilokalori päevas.
Vahel üle 5000.
Kus ma selle kõik panin?

Issake, MINA ei tea.
Aga et ma söön liiga palju, olen paks ja ebasportlik, mul on tselluliit ning haisen higi järgi ja üldse, ma olen eemaletõukavalt kole, ütlesid mulle kõik naisteajakirjad. Mitte kunagi pole mu nahk sile nagu neil piltidel neis reklaamides! Ma ei ole iga nurga alt ja kogu aeg üldse nii ilus, kui see lahe tüdruk sel pildil (ei, ma ei tulnud selle peale, et reklaamiks valiti parim pilt ja sama shooti sees tehti ka jubedaid - ma arvasin, et see modell ongi alati iga nurga alt ahvatlev, cool ja sile üleni. Ja sööb päevas kaks keedetud muna ja tuusti rohelist salatit, sest ta ei tahagi rohkem!)
Jah, mina olingi see neiu, kes ei adunud, et photoshop on teema, ja võrdles end tüdrukutega ajakirjades.
Neid ajakirju ma lugesin religioosse innuga ja väga palju kordi. Mul oli kodus alumisel riiulil punt naisteajakirju, kuhu tuli lisa, kui ma ei suuutnud end kontrollida ning mõne juurde ostsin, hoolimata sellest, et raha oli nii vähe, nii vähe, nii hirmus vähe.
Lugesin neid üha üle. Ses mõttes oli tegu täiesti kasuliku investeeringuga, et nüüd ma ei loe häid raamatuid ka ligilähedaseltki nii palju kui tollal neid ajakirju.
Kui ma lugesin naisteajakirja, valisin kosmeetikapoes kreeme või parfüüme, mul oli tunne, et kõõlun pärismaailma serval ja võibolla õnnestub mul kedagi ära petta, et olengi päris inimene ja mulle tekib KALLIM.
Muul ajal ei uskunud isegi seda. Lootsin mingi imelise "ja siis me saime kokku, juhus, minu arust on tema imeline, tema arust mina ja nüüd me pool aastat oleme paar, enne kui tulevad väljapääsmatud takistused" peale, sest ma polnud veel õppinud, et minuga ei juhtu selliseid asju.
Iial.
Käisin ka kohusetundlikult pidudel, lootuses sealt mõnda isast üles korjata. Vahel näkkas ka.
Nullil korral oli see seksuaalselt hea, aga mitmel korral oli hea ses mõttes, et mu enesekindlus sai tõuke. Kui keegi minuga magada tahab, siis varem või hiljem tuleb ka päris Suhe!
Jai!

KuratkuratKURAT, kui vildakas oli mu maailma-, aga eriti endanägemine!!!!!!! Tunne, et mul pole väärtust, süvenes, kuna keegi vastupidist mind kallimaks tahtes ei tõestanud ...
Nojah, ja mul on ikka veel natuke see tunne. Või ei. Mitte tunne, et mul pole väärtust.
Aga tunne, et kui keegi, keda mina tahan, ka mind tahab, TÕESTAB see mu väärtust maailma silmis!
Ja ... ohh.

Jah, ma siiamaale ikka, IKKA olen pahane, et kuidas keegi (mu ema kasvõi?!) seda omaenda väärtusetuse nägemust korrigeerida ei võtnud ja mulle ainult tunda andsid, kuidas teen seda valesti ja toda halvasti ja toda viiendat asja veel eriti halvasti.
Ja üldse, kallim leitakse, kui teda ei otsita, ja ei tohi tahta ja ...
Nagu ... arrrrrrrrrgh.
Ma rohkem ei kirjuta, saaksin ainult hirmus kurjaks ja kõik ilmaasjata.
Keegi ei mõistaks mind ja saaksin aint pahandada, et kuidas ma nii mõjutatav olin. (Või hullem veel, öeldaks: KÕIK arvasid ju nii, see ei ole mingi eriline teema! Miks sa ennast eriliseks pead?!)

Lahke emps

Tegin päriselt vabariigi-aastapäeva-õhtusöögi. Ehk siis seaprae (ükspäev oli 2.48 eest kilo müügil sea raieliha ja ma mõtlesin, et kui ma sealt kondid välja lõikan, saab koer söönuks ja jääb ka meile) ja kartulipudru (50% alet, praadisin singirasvaga üles, jube hea). Ja grillisin banaane, mida sõin vaniljejäätisega.
Mu poeg sõi seaprae ühel kamakal kamara seljast (ta ARMASTAB kamarat) ja kartuliputru. Palju kartuliputru.
Kui olin täissöönud ja pehme, helises korraga uksekell.

Meil ei käi ette hoiatamata ju keegi külas?!

Võtsin kooditelefoni.
"Jaa?"
"Triinu või?!"
"Jaa, mina olen." Olin järjest enam segaduses, sest seda häält ei osanud ma paika panna, aga hääleomanik nagu ... nutnuks vist?
"Olen A...(tsenseeritud) (mu poja klassivend laheda kahiseva häälega, aga ses vanuses poiste hääl ei ole väga ... püsiva kvaliteediga nähtus, seepärast ei pannudki paika algul), kas Poeglaps võiks ...?"
ent ma ei oodanud, mis ta veel öelda võiks, vaid lasksin ta kohe sisse. Sest tuttav ju! Oma!
Ta oli üpris punaste käte ja punase ninaga, kui sisse astus. Nina lörises. Üsna läbikülmunud.
Poeglaps tuli ka esikusse ja me saime mõlemad kuulda, kuidas A. oli just kodust põgenenud, sest täna olid seal kõik tema vastu ja ta ei taha tagasi minna, vähemalt mitte enne, kui isa on oma elukaaslasega rääkinud, ja poiss pööras jutu ajal meile selja ning toetas pea vastu ust, et me ei näeks, kuidas ta nutab.
Mu süda paisus kaastundest. Võta maha, tule edasi; kui tahad, võid ööseks ka jääda, ja otsisin välja kaks Bountyt (saladuslikud), sest magus rahustavat närve.
Vähemalt öeldi nii raamatus "Tobias ja II b" ja see oli hea raamat.
A. ja Poeglaps kadusid viimase tuppa ning ilmusid sealt vahepeal, et kempsus käia või süüa võtta.
Kell 10 läksin küsima, kus toas A. magada tahab, ja ütlema, et mina tahan, et ta oma isale sõnumi saadaks, et on klassivenna pool.
"Me oleme sellest rääkinud, ta magab siin toas. Ja oma isaga on ta ka juba rääkinud. Nii et fakk off!"
See ei olnud üldse nii ebasõbralikult öeldud, kui siia kirja pannes nüüd näib, alltekst oli pigem: "Ära pabista, me oleme ise ka ajudega!" ja ma lahkusin rõõmsa tundega.
Tegin A-le põrandale aseme matist, kahest padjast, linast ja magamiskotist, läksin ise magama ja kuulsin läbi une veel igavik otsa, kuidas nad arvutis madistasid.

Mul on kahju, et A.l on kodus raske, aga nii tore, et ma olen see ema, kelle koju sääraste muredega tulla võib ja kes natuke seega inimestele maailmas olemise vaeva vähendada saab. Ta üldse ei oodanud, kuni ma ära lähen esikust, et oma häda välja paisata, ma olin täiega kaasatud - ja nii armas.

Nüüd on hommik. Poisid magavad.
Teen ja joon kohvi ära ja siis toon poest hommikusöögikrõbuskeid.
Mul on ju meeles, et A. neid armastab!

Teeme oma parima

Kell on seitse hommikul.
Andsin pojale oma migreenitableti.
Enne olin masseerinud ja masseerinud tema pead, saatnud ta kuuma duši alla, veel masseerinud ja ibukad olid muidugi juba ammu sees.
Ja siis korraga mul välgatas, et hei. Tal on ju selgesti migreen, mul ON ju selle valu vastu vahend!!!
Võttis tableti sisse, masseerisin veel ja nüüd ta magab.
Nii hea!
See, kui lähed magama, kõik on korras, ja ärkad mõne tunni pärast lömastava valu peale, on nii jube tunne. Kui õnnestub uuesti magama jääda mingi keemia abil, on õndsus.
Õndsus!
Ja et migreenitablett vbla pole päris ohutu ja hea kolmeteistkümneaastasele?
Igatahes on see parem, kui valudes vaevelda.
Ma tean.
Oo, ma tean.

Tütar on samuti jälle haige.
Lähen 5. märtsil tema kooli klassijuhataja ja õppealajuhatajaga arutama, kuidas teda aidata. Nad PÄRISELT üritavad oma parimat, sest nad ju ka näevad, kui intelligentne ja andekas ta on - ja kuna ta samas kipub kogu aeg haige olema, on tal viimase perioodi hinded pea kõik x-id.
Mina näen., et ta on enda üle koormanud. Kaks kooli ja suvevaheajal, kui võinuks puhata, töötas ta terve augusti nagu härg oma isa kohvikus Lapimaal. Aastavahetusel võttis ta muusikakoolist akadeemilise puhkuse, sest no selgelt ta ei suutnud kahes koolis enam käia.
Aga sellise süstemaatilise organismi ülekoormamise järel paar kuud natuke väiksemat koormust enam ei aita. Noh, enamikku inimesi vähemalt mitte.
Ma ei tea, mida me koolis üksteisega rääkima hakkame, aga vähemalt ühes olen ma kindel: ta ei pea "rohkem pingutama".
Kuidas ta just keskkooli läbi saab, näis. Ta on nii kuramuse intelligentne, et saab kindlasti. Õhtukool on ju ka variant. Aga veel rohkem enda ohverdamist ei tundu mulle üldse teemana.
ÜLDSE.

Hakkan "Emapiimaga" lõpule jõudma.
Oo, OO kui hea raamat - ja samas mitte valgustav, mitte sõbralik ja soe, vaid ... realistlik? Inimesed ei saa üksteisest aru, kuigi nad on head ja tahavad parimat. Inimesed teevad üksteisele haigetki samamoodi. Kohmakalt parimat püüdes.
Ja siis on need teised. Jah, ka nemad teevad oma parima ja on oma mõõdupuuga mõõtes head. Aga teevad nii hirmsaid asju!
Lisaks on raamat poeetiline ja sümboleid täis. Mis on tee minu südamesse. Pane mind mõtlema, anna mulle küsimusi, mitte alati õigeid ja ammendavaid (ptüi!) vastuseid, ja mul on nii rõõmus!

Kuigi vahel mõned vastused rõõmustavad samuti. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" andis mulle vastuse, et jaa, ma VÕIN olla täpselt nii imelik, kui olen. Ja kuna ma olen otsinud lugusid, mis lubaksid seda, tõestusi omaenda usule, et jaa, ma võin, see raamat läks mulle väga hinge.
Ta andis oodatud vastuse moel, mida sain uskuda.
See on nii tähtis.
Et saaksin raamatuid _uskuda_.
Küündimatus proosas kirjutatud asju ma ei usu automaatselt. Sest kui sa ei suuda isegi ilusti ja tundlikult kirjutada, jee sa mingeid suuri tõdesid oled tunnetama võimeline! Sitasti kirjutamine = küündimatus. Mu jaoks.
Isegi heades raamatutes on veidraid asju. Näiteks saab koolidirektorist paari peatüki pärast iseenesest ja selgitusteta klassijuhataja.

"Emapiim" on hea raamat. Nii valus ja aus. Loen seda ja mõistan ja mõistan ja mõistan.
Osake minust noogutab kaasa ideele "kui oled seestpoolt katki, ei aita miski väline!" ja teine osa vaatab seda välist ja naeratab. Sest tõesti: on nii palju head ja ilusat ju samuti!
Mul ei ole: "Miks ta siis ei suuda head näha?!"
Mul on: "Ma mõistan nii hästi!"

Koer magab ja peeretab.
Kui ta oma söömisega vana kuivtoidu koti põhjakanti jõudis, sain aru, miks ta väga innukalt seda sööki ei söönud.
Kott seisis mul vannitoas. Ja erinevalt teistest suurtest kuivtoidukottidest ei olnud seesinane päris veekindel. Ehk kui me duši all käisime ja põrand vett täis valgus, imbus osa ka kotti ja ajas põhjas toidu hallitama.
Ühegi teise kotiga seda varem juhtunud ei olnud (aga seekord oli teise firma toit) ja ma ei osanud üldse karta, et sedasi minna võiks.
Aga kui ma sinna hallitanud toidu (no põhi oli käes ja polnud enam paksu kihti mittehallitanud krõbuskeid peal isoleeriks) juurde kotti nina pistsin, tõusis sealt suht vastik hais isegi minu sõõrmetele.
Siis sellepärast ta sõi vahepeal nii innuga konte ja kuivtoitu ainult näljasena!
Viskasin hallitanud toidulõpu minema ja ostsin uue puhta lõhnava kuivtoidu.
Totoro vaimustus oli tohutu. Ta sõi ja sõi ja sõi ja sõi.
Ma ka panin talle üha juurde, sest mul oli nii kahju ajast, kui ta hallitavat toitu pidi sööma.
Mis tähendab, et ta sõi nüüd nii palju, et üha kakab ja vahepeal magab ja peeretab.
Ma tänasest hakkan ta toiduhulgaga taas normi piires püsima.
Sest pidev koerapeeru hais on veidi tüütu.