Tusane teisipäev.
Hommik enam ei ole - ma olen hakanud kohutavalt palju magama, kahtlustan duloksetiini suurema annuse mõju - ja ärkasin kella 1 paiku lõunal. Enne oli pidanud kuskil 7 ja 8 vahel pojaga vaimset duelli, mille mina kaotasin sõnadega: "Fakit, ära siis mine!" ja kirjutasin kohe päriselt ärgates talle ka puudumistõendi kooli jaoks.
"Tervislikud põhjused" võtavad ka vaimse tervise enda alla, eks? Nii et rangelt võttes ma isegi ei valetanud.
Ma ei ole rahul.
Mõned päevad tagasi ütles ta mulle (mu oma laps!), et ma ei saa end lugeda väga heaks emaks, kui mul see enesetapuepisood oli. Et talle see väga mõju ei avaldanud, aga Tütarlaps ju jäigi mu emakojju ja tema elu ikka keeras emme enesetapmine põhjalikult segi. Ja üldse ja üldse.
Mina mõtlesin seni, et no mul oli raske ja siis ma jäin haigeks ja läksin põhjalikult katki, aga see ei muuda mitte midagi mu hea ema olemises. Iga ema võib haigeks jääda ja surma saada, keegi pole SELLEpärast halb ema.
Aga mu oma laps leiab, et muudab. See oli ebameeldiv avastus.
"No pärast sa oled väga hea olnud ja enne olid adekvaatne," ütles Poeglapse lohutuseks.
Ma pole päris kindel, kas see on lohutav. Mingit "pärastit" poleks ju saanud ollagi, kui episoodi ennast poleks olnud? Ma poleks asju niimoodi läbi ja ümber mõelnud?
Aga ma ei hakka surkima, et kule, nii ei saa ju mõelda. Selgelt saab, kui ta seda teeb.
No ja nüüd ei läinud ta kooli ka. Rahulolematus mulle kui emale nii lapselt endalt kui väliste näitajate põhjal. (Välised näitajad stiilis: "Ühiskonna arust hea ema lapsed käivad iga päev koolis ja ei ole neuroerilised, mis on ainult kasvatusprobleem.")
Mulle endale ei meeldi hirmusväga ka see jutt, mille täna lõpetasin, see romaan, mis ootab lõpetamist, ka täiuslik pole, ja ma kirjanikuna hetkel ei arva endast väga midagi.
Muust rääkimata.
Nautimisvõime on alles, nii et loen "Võlukunsti värvi", söön juustupirukat ja üritan maailma ignoreerida.
Aga ikkagi on tunne, et inimene on nõme olla.
Miks ma pean ...
Miks nad tahavad? Kust tuleb see hunnik inimesi, kes TAHAVAD kesta? Ja surmahirm ja lein ja ...
Kisub morbiidseks. Lihtsalt tundub nii krdi ebaõiglane, et ma pean kogu aeg võitlust, et maailmas püsida, kogu aeg sunnin end olema (nautimasundimine ei tööta, see annab ainult "nojah, peaksin seda nautima"-tulemuse), ja lisaks olen ma selles süüdi ja halb inimene, sest mis õigusega ma teeksin teised kurvaks, kui elamast loobuksin, ma olen ikka nii halb inimene.
Nagu - nii ebaõiglane.
Mulle tuli just meelde, miks enesetapp juba enne kooli mu jaoks teema oli. Sest kõige halvem asi, mis mu jaoks eksisteeris, oli pahandamine. Pahandamine ja nördimus, et ma pole selline, nagu need teised tahaksid. Aga kui ma surnud oleksin, siis oleks neil kahju, siis nad tahaksid mind tagasi just sellisena, nagu ma olin. Nii et täiesti loogiline oli surra tahta - null negatiivset punkti. Ainus asi, et mul polnud head meetodit. Kujutasin ette end kööginoaga rindu pussitamas, ent olgem ausad - see ilmselt ei oleks surmaga lõppenud.
Ja valu karstin ma pealegi. Meres olin mõnikord ülepea-lainetega kohtunud. See ei olnud meeldiv, nii et enda uputamine jäi ära. Auto alla mõtlesin joosta, aga see nagu ka piisavalt lõplikuna ei tundunud: isegi reklaamis oli kuunäoga laps, kes ütles, et "Väga valus oli," auto ette jooksmise ja avarii kohta. Nii et ta kindlasti ei olnud surnud.
Ma ei jõudnudki suremise-mõttest edasi, tegudeni.
Ei, ma ei räägi praegu selleks, et mõista anda: nüüd jõuaksin tegudeni. Ma räägin selleks, et näidata: ma olen effing kogu elu vaevelnud moel, nagu paljud, hirmus paljud ei ole, ja siis olen MINA halb inimene, kui ma enam ei jaksa?
Kus, kurat, on loogika????
