pühapäev, 9. mai 2021

Emadepäev

Üldiselt ma üsna ignoreerin emadepäeva.
Pärast hingega tuvastamist, et mina olen ema ja ma ei pea omaenda emale, vanaemadele, Tütarlapse vanaemale (Poeglapse omaga me ei suhtle, hea seegi), hetkel käigus olevate meeste emadele ja vbla ka vanaemadele, kui need elus, kõigile meeltmööda olema, sest EMADEpäev ju, leidsin, et uuuuuuuuuu! Normaalne päev, ma ei pea midagi muud tegema kui tavaliselt! JAI! 
Aga kuna ma ei soovi oma kurjematelegi vaenlastele oma vana suhtumist emadepäeva ja mul ikkagi ON ema, kes elab koos minu tütrega, ja ma ei taha, et tütar minu rõõmustamise ülekoormuse kätte hinge heidaks, tegime eel-emadepäeva laupäeval.
Läksin sinna külla, kaasas pirnikook, ja ometi kord oli täiesti tore ja hea olla.

Mu ema oli vahepeal avastanud, et naiste autism esineb täiesti teistmoodi kui meeste oma (tähendab tavaliselt, maskeerimine on PALJU tüüpilisem), omaenda autismi, oma ema ja minu isa ema autismi ja ühtlasi ka, et vähemalt Eestis on täpselt kaks psühhiaatrit, keda võib autismiteemadel usaldada. (Info on päris psühhiaatrilt, keda võib, ent kes ei ela enam Eestis.)
Kui olime kõik lõunalauas arutanud keeleõpete, erinevate mõtlemisviiside (sõnaline, pildiline, "mul on tundeniit, mida järgin, ja kõik muu on osa sellest, aga mitte üksikasjadena eristatav, kui ma eraldi selleks vaeva ei näe") ja põlvkondi defineerivate koodide-paroolide üle (jube kerge oli tuttavate koodide järgi põlvkondi tunnetada ajal, mil oli üks telekanal, kust tulid enamasti kordussaadetena telelavastused, raamatud levisid tiraažides 10 000+ ja ühtesid samu loeti 30-l aastal), läksid ema mees ja minu lapsed minema ja meil emaga oli hea viljastav vestlus autismi teemadel. 
Kõrvaltoast kostis natuke, kuidas õde ja vend vestlesid. Isane lapsühik rääkis madala häälega, mida teistes kontekstides juba normaalseks pean, ent seal tundus see ikkagi uudne ja hämmastav.

Koju tagasi jõudes olin küll läbi nagu käbi, iiveldas jubedalt ja magasin neli tundi jutti, ent ütleksin: parim emadepäev väga väga paljude aastate vältel.
Kuigi ei olnud veel emadepäev ega midagi, kuupäev on õige hoopis täna =P
Mis teeb emadepäeva veel toredamaks: ma ei pea kuhugi minema, midagi tegema JA see pole isegi eneseületus, sest kõik on juba tehtud.
Jai!

Poeglaps on muuseas Tütarlapsest kriips pikemaks kasvanud. 
Mõlemad lapsed rõõmustasid selle üle hirmsasti. Tütarlaps, sest ometi pole tema enam kõige pikem, ja Poeglaps, sest haa, könn, LÜHIKE!
Mind kutsub ta: "Haa, lühike! Kes siin PISIKE on?!" juba ammu.
Ta labakäed on kah HIIGLASLIKUD, minu "neli pihutäit krõbsukeid koerale" on tema "kolm kasinat". 

Võibolla kirjutan peale magamist veel midagi, aga võibolla ka mitte. 

Natuke paroolmuusikat minuealistele:


reede, 7. mai 2021

Kirjutistest

Isiklik teade:
Notsu, sa olid "mähh, minu blogist pole keegi kirjutanud!" kui olin "vau, mu võrgupäevikust tehti kirjandusmuseumis seminar?!"
Noh, mul on nüüd artikkel käes (ema saatis, ärge küsige, miks või kust tema selle sai, sest ma ei tea) ja sinust on seal maailmapalju juttu. Küll su kommentaaridest, aga just sellest ka, kuidas sa kirjuta(si)d rohkem kui tavaliselt (siis).
Kui tahad, ma saadan sulle ka.

***

Minu võrgupäevikust ongi kirjutatud päris teaduslik ja tark artikkel?
Krt, ma ikka olen mingis mõttes nagu ... mingi ... avalik figuur vist? 
Rabav.
Igatahes ma VÄÄÄÄGA tänan, Triinu Ojamaa, nii huvitav ja süvenev!
Ühtlasi sain lugenuna veidi targemaks blogimise teoreetiliste taustade osas - ma ise läksin ainult loogilist joont pidi: "Nojah, esimese ülikooli ajal ma kirjutasin päevikut arvutisse, mis laual. Kes külla tuli, võis ka lugeda. Kui kodune nett sai normaalsuseks, viisin päevikugi netisloetavaks." Üldse ei mõelnud, et mingid veebilehed või asjad asjaga seotud on.
Oot, või mõtlesin? Kusjuures ... kuskilt ajusopist imbub mälestus, et kunagi, kui mitmetel tuttavatel oli "oma" veebileht, ma kaalusin seda võimalust - ja jätsin tegemata. Arulagedalt keeruline ju! Ja mille nimel?!
Blogimine aga oli lihtsaks tehtud ja tore. 
Selle sain ise kodus ette võtta iga kord, kui tahtmine tekkis. 

***

Mingi osa mind mõtleb, et vbla see lugu, mida praegu kirjutan, on hoopis kõrgema ambitsiooniga ja lennukam kui see, mis K.-ga koos loodud ja romaanivõistlusele läks. Too on palju argisem ja turvalisem, ainsad kohad, mis päriselt filmilikud ja mitte-päris-igaühe-elu-pealt-ettekujutatavad, K. kirjutatud. 
Aga siis tuleb meelde, kuidas aastaid ja aastaid keegi "Lihtsaid valikuid" ei tahtnud ja ei hinnanud. Et noh, liiga teistmoodi, liiga imelik, liiga võõras - ja no selge. I just can't win =P

Paganas, nüüd mul ei tule meelde, kust laulust see fraas (I just can't win) mu ajus on ja ei saa üldse teile seda siia üles panna.
Jah, ma guugeldasin. 
Väga palju laule on nende sõnadega, seda Õiget ikka ei leidnud. 
Mul on meeles, et naisehääl, et ma väga hästi tean seda lugu ja et see meeldib mulle hirmsasti. 
Palun, otsi.
Kas see võiks olla Garbage, I'm only happy when it rains?
Kuulan ... nojah, kõik muu klapib, aga neid sõnu pole. 

Aga see uus lugu on ... noh, vähemalt meeldib ta mulle väga ja kahtlemata on ta IMELIK. Ma saadan Raulile (see tähendab kirjastusele Viiking), kui valmis. Sest see on natuke kummardus Steven Eriksonile ja Raulile meeldib Erikson. 
Lisaks on see üsna omamoodi ja Väga Ulmeline tähenduses purskav maagia, täiesti ebatavaline ühiskond ning minu eri ses osas, et peategelast pole. 
Ma olen kirjutanud küll peategelastega lugusid. Isegi rohkem kui ilma. Aga minu maailmanägemisega klapib rohkem "igaüks on peategelane ja kokku on elu keerukas põiming, üksi ei tehta seal midagi eriti suurt".
"Kuningate tagasitulek" sobib hästi näiteks. Tal on puudusi (kurat, et ma seda viimast osa ei viimistlenud, kurat, üks esimeses osas üles ehitatud liin, mida võinuks seal välja mängida, ei tulnud üldse mainimisele, kurat!), aga olemuslikult on ta Just See.

Ühest inimesest ei sõltu eriti midagi, ent paljudest koos annab mõndagi palmida. 

Nojah. 
Pole ime, et ma ei teadnud, mida "agentsus" tähendabki ning pidin seda Kauril endale seletada laskma. 
Ma ei usu agentsusesse =)
Aa, sõnaseletus: et üks isik saabki maailma muuta ja MUUDABKI.

kolmapäev, 5. mai 2021

Oletused

Lugesin poste 2018. aastast.
Kurat, ma olin õnnetu. Noh, mitte pidevalt, eks ole, aga ma olin täpselt sama katki kui praegu. 
Praegu ma ka pidevalt õnnetu pole, vahepeal on lausa rõõmus olla, lihtsalt rahapuudus närib. Aga no kannatan paar kuud veel, enne kui langen meeleheitesse ja hakkan tööd  o t s i m a.
(Seni loodan, et mõni kirjutus läheb kirjastamisele ja kui ka kohe raha kätte ei saa, võin vähemalt laenata ideega, kust ja millal tagasimaksmiseks raha saan.)

Aga huvitav, mu mälus nihkub aeg ja kui mul meeles poleks olnud, et 2019 on jäle aasta, arvaksin ilmselt, et no paar aastat tagasi oli mul veel täitsa okei olla. 
Üldse - kõik peale 2014. aastat ehk Teh Rongi on "just äsja".
2017? Just äsja. 2015? just äsja. 2020? No just äsja! 
Aga kõik need on üsna ühevõrra "just äsja" olnud. Ehk mul oli ka hea aeg just äsja ning siis läks jälle kehvaks ... ka äsja. 
Ainus asi, millest aja kulgu tunnen, on teadmine, et rasestumine muutub üha ebatõenäolisemaks. 35-sena olin veel jumala kindel, et tuleb 1-2, vbla ka 3 last veel minu seest.
Nüüd on: kui tuleb üks, on hästi.

Ma mõtlen, et kui romaanivõistlusel äramärkimine tuleb (mingit kohta ma saada ei looda, kui JUBEDALT veab, tuleb kolmas ära - ikka see Ameerikamaal toimumine takistab, aga no - tuli nii!), võtan ühendust Mikk Pärnitsaga ja räägin sellest lapseasjast. Äkki tema teeb mulle? Me oleme piisavalt ühte verd, et ta võiks vähemalt aru saada, mida ma tahan =)
Aga kui ei tule, ei hakka end takka sundima selleks. 
Maijaksa. 
Kui ei tule mingit välist pai, mul ei ole jaksu ka maailmas ringi laamendada. Istun enda ümber keras ja joon kohvi.
Võitlen peavaluga ibukate ja sumatriptaani abil ja kurat sellega.

Mul pea valutab.
See on ilmselt oletuse tasemel tunda ka lugejale, eks?
Ilm on ka siuke, mis peavalu innustab - pilves ja sajune. Vihm segamini mingi valge lägaga. Totoro sai õues märjaks ja nüüd, kolm tundi hiljem, on ikka märg ja sügada ebameeldiv. Sügasin siis rinna pealt, sealt on kuiv. 
Võeh, mens on ka, võeh, kõik on paha!
Ja tuleviku osas ei ole ka lootust. On pettumuse ootus, mis on ... naaaatukene teine asi. 

pühapäev, 2. mai 2021

Oot, nagu ... te ei tunne nii, või ...?

Ma olen ... kas ma olen? Olen ju?
Sõnastanud. Enne ka. Siin.
"Ma arvan, et mu elul ja tegevusel on tähendus ainult siis, kui ma sellega teistele rõõmu toon. Teiste elu paremaks teen."

Kogu "traumeeritud laps" ja "mina vastutan kõige eest" on see
Kõik mu elus taandub sellele.
Miks ma nii raudkindlalt ja hirmsasti lapsi tahan veel?
Sest jaa, lapsele rõõmu teha on tema emana pidev ja sage võimalus, mhmh, sellest sain ammu aru ... ent olgem ausad: kui sul on titt kaenlas, sinu oma titt, kus alles tuleb positiivset enamikult ümbritsejatelt! Nunnutusi "küll ta on armas", tunnustamist, kui vapper ja hea ma olen emana (teised lastega naised vähemalt teavad), ja see muudkui kestab, kuni laps titt on! AASTAID!
Bingo, miks mulle just tited meeldivad. 
Ja siis jälle vähe suuremad, teismelised, sest nii targad ja arukad ja jälle korjan mina vanemana feimi ja tunnustust.

Näide: kui mu poeg oli 11 ja käisime suvel A. sünnipäeval.
Esiteks luges ta seal poole aega üht Sandmani koomiksit (inglise keeles loomulikult) ja ma sain süle ja seljaga "nii noor, nii hea maitse, nii intelligentne!" ja teiseks ta tantsis peo ses faasis, kui kõik tantsisid, korralikult, ja ma olin täiesti tumm sellest, kuidas MINU POEG! Nii lahe! Seltskonnahing, kuram!
Me tantsisime küll kõik, aga ta mitte ei toonud üldist rõõmulevelit alla oma morni eemalistumisega, vaid tõstis, tantsides kambaga kaasa, ja no ma olin TÄIESTI vaimustuses.
Jah, üldiselt lapsi ei olnud, aga teiste lapsed olidki sel ajal mingi 1-3, maksimaalselt 4 ja nemad peol on natuke teine lugu kui varateismeline. 

Näide kaks võiks tulla Tütarlapse teemadel, aga no ... ta on juba nii ammu nii lahe, et ma saan enamasti üldse tema kohta komplimente TAGASELJA. 
Kui tema oli 14, tuli: "Täiesti hämmastavalt adekvaatne ja mõnus inimene! Et jaa, olgu, 14, aga no täiesti uskumatult hea seltskond!" Kui ta oli 15 ja käis esimest korda ilma minuta täiskasvanute larpil, tuli nii palju vaimustust ja kiitust mulle. "Ta ei olnud lihtsalt soe ja kena või midagi, ta oli aktiivne ja lahendas asju!"
Nagu aina kiitused, noh!
Ja mulle meeldivad SUURED lapsed, eks ole. 

See vahepealne aeg ei ole mu lemmik. Teate küll, aeg, mil lapsed põhjustavad vähe üldrahvalikku vaimustust ja et eriti vastik oleks, pean mina neid kogu aeg piirama ja käsutama, kui ma tahan, et kõik teised (nendega) rahul oleksid. "Ei jookse vagunis edasi-tagasi ja ei karju!" "Kas sa joonistada tahad?" "Tahad, ma loen sulle midagi ette?" "Mängime loomamängu!"
Pean panustama ja panustama kohutavalt palju alates õpikutele paberite panemisest ja igapäevasest koos õppimisest kuni igahommikuse: "Kõik asjad kaasas?"-värgini, pidevalt arendama ja õpetama, tegevust leidma (vaikset enamasti) ja uhhh.
Vbla ma nüüd suudaksin paremini vanemdada. Olen natuke leebem enda suhtes, ma ei pea kõigile meeldima ja kui mingi naaber tuleb kurjustama, ma enam ei sure pisarateloiku, vaid ütlen, et I have no more fucks to give.  

Aga nende lastega, kes mul juba on? Hei, uid Kõigile Kogu Aeg Meeldida pole just uus =P

Noh, leebelt öeldes =P

Kõik mu rasked lahkuminekud (Poeglapse isa ja Rongimees): ma väga üritasin, tegin kõik, mis suutsin, ja nad ei olnud minuga üldse õnnelikud
Ma ei oska, ma ei suuda, ma ei kõlba elama, miks ma üldse maakeral ruumi võtan?!
Miks ma jälestasin oma vanaema? Sest tegin, mis ma tegin, ta ei olnud minuga rahul ja mina tundsin: "Ma olen halb ja mõttetu inimene tema jaoks, tema maailm oleks vähemalt arvestades, mida ta ÜTLEB, minuta parem!" 
Ja ma ei suutnud kuidagi oma ajju mahutada ideed, et tegelikult oma peret ta väga armastavat - nagu - ma ei tee ta elu paremaks, vastupidi, ta vaatab mind ja on: "Võeh, kõrghariduseta! Võeh, ja ei osanud oma lastele isegi isa leida!" ja no ....
Ma ei saanud aru. 

Minu asi oli teha inimeste elu paremaks.
Kui mul oli raha, ma andsin selle ära, sest teistel on ju parem olla sedasi, kui neil on rohkem raha. (S.t. ma tegin välja, tegin suuremat sorti kingitusi, annetasin, vahepeal andsin ka lihtsalt raha, ostsin kodumaiselt tegijalt kallilt jne.)
Ja kui mul EI olnud üldse raha, ma ikkagi leiutasin viise, kuidas rahvale süüa teha või minna vastu, kui mõni ei teadnud, kuhu tulla, või kui mul muud polnud panustada, panustasin oma aega ja tehtavat tööd.

Jap, ma teen seda ikka.

Ja ei, ma ei reklaami seda samas. See lihtsalt ... noh ... minu arust on mu panus maailma rõõmustamisse ju normaalne asi. Kõik ju teevad maailma paremaks, nagu oskavad, ja eraldi seda rõhutada on vähe mage.
Ok, ma kuulun Algernoni toimetusse ja üritan igasse numbrisse vähemalt ühe artikli kirjutada. Enne seda kirjutasin Reaktorisse
Mõlemad on vaba-tahte-võrguajakirjad, loomulikult 0 raha. 
"Loteriisse" panustan.
Ühegi rollimängu, mida olen korraldanud, pealt pole ma sentigi teeninud. Enamasti maksin peale, kui peakorraldaja olin, aga III Beleriandi rahadest (oh, aint täistöökoha-koormus umbes aasta aega) ostsime mina ja inwe endale kleidiriided kangapoest. 
Jube helded olime enda vastu. 
Aga ma kirjutasin projekti sisse korraldajate kohtumised söögikohtades ja kõik kaaskorraldajad said ka hästi süüa Euroopa Liidu raha eest ja mul oli selle arvelt nii tore.
Jee, ma tegin hästi! 

Miks ma ilus tahan olla, dohh: sest siis on inimesed mind vaadates rõõmsamad ja vbla isegi tunnustavad!
Miks ma JÄLESTAN blogides ning nende kommentaariumites (eriti mu oma blogis, loomulikult) aset leidvaid "need inimesed on vastikud, võeh!"-vaidlusi-väiteid.
Inimesed ei ole niisiis õnnelikud!
See on nii halb!
(Halvemal juhul nad spetsiifiliselt ei ole MINUGA rahul, aga mul on halb juba sellest, et nad teravalt millegi vastu reageerivad, mis üldse minuga seotud ega ka väga-väga kaugelt võttes minu vastutus pole. Inimesed peaksid olema õnnelikud, siis ma pole asjata elanud! Kui nad ei ole, on mu ees ülesanne, aga kui näen, et see on lahendamatu, nad ei ole kurvad, sest teised on nendega halvad, nad on kurvad või vihased, sest nad ise valivad endale sellise reaktsiooni ja peavad seda üleni adekvaatseks ka, ma lihtsalt .... lähen katki. Ma ei suuda. Ma ei oska. Ma ei taha.
Aga ... see tähendab, et mu elu on mõttetu ju?! Ma ei suuda neid ära parandada!)

Ma üritan olla tervem. Nüüd. Peale Rongi. Keskenduda sellele, mida MINA tahan. Mitte üritada kogu maailma ära parandada. 
Ma ei pea maailma ära parandama. Esiteks olen ma liiga väike ja nagunii ei suuda. Teiseks saab maailm suurepäraselt hakkama ja tal ei ole vaja, et teda päästetaks. Keskendu ENDALE, väga väga naine, SINA oled see, kelle päästmine sinu asi on!

Sa tegid oma parima ja ikka ei olda sinuga rahul? Teed, mis sa teed, kirjutad, mis sa kirjutad, oled nii hea, kui oskad, ja ikkagi ei tule märke, et "Jaa, see on väga hästi!" (näiteks kirjastamise ja raha näol)?
See ei ole sinu probleem. Ei, tõesti ei ole. Sa ANDSID OMA PARIMA!
Ei hinnatud, siis ei hinnatud. 
See ei tähenda, et sul inimesena ei oleks väärtust!

Aga ikkagi tahaksin ma palju palju palju palju palju positiivset tagasisidet kogu aeg. 
Sest kui ma teen inimesed rõõmsamaks, on mu elu põhjusega elatud ja see ei ole mõistuslik otsus, vaid tunne. Ma TUNNEN, et mu elul on mõte - või halbadel aegadel ma ei TUNNE seda ja pean endale kogu aeg meenutama, et pole minu töö maailma ära parandada. 
Pole minu asi.

Et see on nagu enamusele... pohh? Et OMAENDA õnn on nagu ... päris paljude inimeste arust tähtis? Et nad ei taha näiteks lapsi, sest lapsed segaksid selle õnne juures oma vajaduste ja nõudmistega? Ja kui tahavad, siis omaenda õnne kasvatamiseks?
Ma ei saa ARU sellest.
Päriselt.
Ma ei adu üldse, kuidas sedasi eksisteeritakse, et teiste õnn ei ole tähtsam kui enda oma. Et teiste tunnustus polegi teade, et sa pole täiesti mõttetu, ja kui seda pole: no sure, palun, ära. 
Ma ei saa ARU sellest. 

Olgu, öö tuleb peale ja ma ei jõudnud veel veeranditki oma "ja seda ma teen ka, et teisi rõõmustada ju" (muuhulgas kirjutan võrgupäevikut =P) mõtetest väljendada, aga ma vist rohkem praegu ei jaksa. 
Sest ... väsisin ära.