teisipäev, 12. november 2019

Armastusest. Taas

Jälle on empaatiavõime-error mu elus.
Ma ei saa aru, kuidas oma võimalik, et ma ütlen ja ütlen ja ütlen üle pooleteise aasta ja EILE siis tuli: "Aa, sa tahaksid SEDA v?!"
Issandjeesusemakemaaappi!!!! Kui pimedad on (paljud) teised inimesed ümbritsejate suhtes? Kuidas nii VÕIMALIK on?!
Kusjuures ma ei saa isegi endale meenutades päriselt rahuga mõelda: "Ma lihtsalt olen selles eriti hea, mitte et teised oleksid halvad, rahu!", sest alailma ujuvad kuskilt välja: "Aga miks sa arvad, et sa hea oled? Äkki said sellest või tollest valesti aru? Kui edev ja ennastimetelev saab olla?!"

Aga ma vist ikka olen eriti hea. Sest mulle ei tule meelde mitte ühtegi korda, kui minule oleks sedasi tagasisidet antud. Noh et: "Ma ütlesin ja ütlesin ja ütlesin ja ikka sa ei saanud aru, mismõttes?!"
On küll asju, millest ma aru ei saanud, aga siis neid ka varjati minu eest hoolikalt. Ja üldiselt ma kipun mõistma. Isegi kui varjatakse.
Ainult ühel teemal olen pime: et mina meeldin. Seda ma ei suuda päriselt uskuda ja mulle peab alailma kordama ja uusi armastusekinnitusi tooma, et mu arust inimene midagi enamat kui mööduvat korraks-sümpaatiat tunneks.
Samas: kui alailma mõni kinnitus tuleb, ma ikka usun ka juba.
Edusammud!

Näiteks saatis mu tütar mulle täna kneedleid.
Tegelikult ma pole kindel, kas need on ikka kneedlid, sest mul ei õnnestunud kinnitust leida google'ilt, aga no mingid ... imelikust taignast asjad. Aga mitte lihtsalt klimbid, vaid ikka täidisega nagu pirukad. Hakklihaga (enda omad sõin ära), šokolaadiga (2/3 sõin ära) ja üks, mis olevat porgandi-ingveri täidisega, on veel puutumata. Aga ma tunnen end nii armastatuna seepeale =)
Poeglaps magab, nii et tema omad on veel kõik alles.
Hämmastav, kui täis sai kõht pärast 2 ja 2/3 vist-kneedli tarbimist.

Totorol on naljakas mälu. See tähendab, muidugi on mälu hea (ma ei tea,kuidas nad neid loomade mälu katseid tegid, aga ma ei usu, et need väga pädevad on, sest Totsik mäletab väga kaugele ja kõige veidramaid asju, aga üldiselt on hea mäluga tuntud elevandid, varesed ja delfiinid, mitte koerad), aga naljakas ka. Ta tekitab selle pealt traditsioonid ja siis järgib neid - näiteks nuusib ta ikka veel huvitatult seda kohta, kus paari kuu eest siili nägi. Mitte mingi valemiga ei usu ma, et seal veel siili lõhna on, on ka ebatõenäoline, et iga kord, kui sealt mööda käime, on taas mingi uus huvitav lõhn just seal kohas maas, aga ta paistab lootvat, et ehk tuleb siil tagasi ja ta saab viimaks uurida seda põnevat looma, kelle juurest ma ta eemale tõmbasin. (Ei, ma tõesti ei arvanud, et ninatäis okkaid oleks hea asi, millega tegeleda).

Armastuse ja koera mälu kohta veel:



Eks ole, 5 nädalat pole tegelikult midagi, aga mulle meeldib see mitteäratundmise draama algul hirmsasti.

Muidu ma liitusin miski positiiivse ja rahumeelse vanemluse grupiga fb-s, et saada tunnet, kuidas on teisigi, kes oma lastega hästi läbi saavad ja kelle jaoks õnnelik laps on põhieesmärk. Aga ma vist eemaldan end varsti grupist taas, sest tundub, et enamasti on grupiliikmed tegevuses asjadega, mille peale ma tahaks lõuata: "See pole ju oluline, armasta oma last, ära ürita teda aina ümber vormida!" Viiekuune jääb magama ainult süles. Üheksakuune ärkab öö jooksul 3-4 korda, et süüa. 3-aastane ei taha hambaid pesta. Teismelised söövad aina nisujahu ja sealiha, vahel paprika- ja porgandiviile ainult juurde. Laps ärkab öösel nutuga. Kuueaastane ütleb: "Sa oled paha emme!" Laps ei talu müra (ei, ei otsita nippe, kuidas ta ellu vähem müra saada, vaid kuidas teda müraga leppima panna). Teine hoiab kõrvu kinni - mida teha, et ta enam ei hoiaks?
On asjalikke küsimusi ja muresid ka - et laps on väga kurvameelne pärast teise lapse sündi või kuidas korrutustabelit pähe saada, kui laps ahastab juba sellele mõtlemisegi peale vms. Aga need on vähemus.
Inimesed ...

laupäev, 9. november 2019

Sest ma ju TAHAN

Telepurgis käidud, hambaarsti juures käidud, vähe magatud seetõttu, ent peavalu migreenitabletiga maha võetud.
Mõtte juures, kuidas lapse saaks, olen adopteerimise juurde peaaegu kindlaks jäänud (aga sellega on veel veidi aega, näiteks elukohta oleks enne vaja) ja mu poja käed on nii suureks kasvanud, et ta eelmise talve kindad ei lähe talle enam kätte.
Õnneks leidsin kuskilt kaks voodriga meestekinnast eelmisel aastal ja oli selline koht, et tõin koju, mitte ei lootnud, et kaotaja nad aiaposti otsast hiljem ise üle leiab. Nii et tal on nüüd kindad ootamas, aga siiski.
Nii veider!
Ma panin tähele küll, et ta käed on märgatavalt suuremad kui minu omad, kui talle hommikul seljamassaaže, kõrvamudimisi ja sõrmesikutamisi teen (äratusrituaalid), ent kuidagi ei pannud seda kindakonteksti.
Minu kaunis tütar.
Ta käis muide paari nädala eest samuti hambaarsti juures.
Et mu poeg on pea sama pikk kui mina? Aga on ju lühem siiski veel! Et ta jalanumber on selline, et ostan endale jooksutossud ja ta rekvireerib need sujuvalt oma kooli-vahetusjalatsiteks? No aga ikkagi ei ole tal suuremad jalad kui mul! Et ta käed on juba suuremad kui mul? Noh, on, ent ta on ju siiski laps veel, nii et see ei loe.
Ja nüüd peab meestekindaid kandma. Sest väikesed, mis mulle parajad, enam ei sobi.
Oo. Lahe.

Et asjad tasakaalus oleks (te loete kogu aeg lugusid mu pojast, sest temaga ma elan koos, tütrest on kuidagi vähem), saate mu näiust hoopis pildi.
Neil oli Halloween ja ta käib ju teatriklassis.
Poosepildi panen samuti.

Seostumatu fakt: avastasin katse-eksituse ja -võrdlusmeetodil, et magus muretainas ehk liivatainas on hoopis maitsvam, kui sinna segada ka sidrunimahla. Ma koguseid ei mõõtnud, aga alla supilusikatäie vist ei tasu panna.
Nii palju parem tainas tuleb!
Oeh, seda on tore muidugi teada, aga nüüd tuleb see sidrunimahlata-taignaga tehtud õunakook ära süüa ...
Ja üldse ei ole enam söömise tunnet. Teen, mis tahan. Ja ma ei taha ju süüa enam!
Kuigi olen teinud lillkapsasuppi päris kondipuljongiga, kus 1,3 kg konte kees neli tundi, pannil on hiinapärased köögiviljad kanasüdametega, ahjus on ahjuliha, ahjuvormis see õunakook ja mu poeg on oma toas poole kilo sõõrikutega, sest käisin hambaarsti juures Sõõrikukohviku kõrval ja mulle tundus, et midagi peaksin hambaarsti juures käimise eest ju preemiaks saama - näiteks võimaluse sõõrikuid osta.

Jaa-jaa, ilmselt sain terved hambad ka, aga kuni ei valutanud, seni pole muud vahet tunda, kui et süstikohas on vist verevalum. See on suus, nii et näha pole, aga sinikavalu.
Kuid ilmselt ma homme rohkem süüa ei tee.

Natuke on selline tunne, et ei taha üldse midagi teha. Milleks. Kes sest õnnelikumaks saab. Ma ka ei jaksa.
Aga ilmselt on homme jälle parem. Vähem väsimust kahel päeval vähe magamisest.
Kuigi pool viis hommikul (terevisioon) oli päris kombes ärgata tegelikult, sest 9 õhtul sai magama mindud ja kohe jäädud ka. Sest kere veidi haige ja uni seega tema meelest vajalik.
Aga pärast järele magamise katkestas ära koer, sest tahtis õue, ja järgmise poeg, sest tal oli hirmus magusaisu, ja täna pidi hambaarsti juurde minema poole üheks, nii et poeg ärkvele ja natuke istumist ja hommikulillakapsasuppi, magama, pooleteise tunni pärast jälle üles - ja kõik mu rütmid on sassis.

Olen leppinud küll, et olengi alailma-mitte-päris-kogu-aeg-aga-peaaegu väsinud. Ent ikkagi on veider mõelda, et maailm on täis inimesi, kelle jaoks väsimus ei ole tavaseisund ja kes ONGI ALAILMA VÄRSKED.
Kui ma kuidagi saaksin endalt maha selle kombe liiga palju teha, võibolla oleks elu mõnusam?
Aga ma tahan ju korterit osta ja veel lapsi (adopteerides ei pea oma viljakate aastate lõppu kurvalt arvestama, see on hea) ja sünnipäevaesineda ja larpidele head teha ja kirjutada ja koeraga lahedusi teha ja end oma kehas hästi tunda ja veel ja veel ja veel asju.
Kuidagi tahan neid kokkuvõttes ikkagi rohkem, kui mitte väsinud olla.
Ja läheb jälle.

kolmapäev, 6. november 2019

Kehaliselt

Mul on külm ja halb.
Väsinud, selgelt.
Totoro käitus täna nii halvasti õues, et ma ei läinudki temaga jõe äärde. Käisin poes ära ja tulin koju. Mis mõttes ma teel poe poole pidin teda neli korda mitte lihtsalt ohjeldama, vaid oma jooksu katkestama ja ta pead käte vahel hoides "EI! Kui ma ütlen EI, sa kuulad!" kinnitama ja neljandal korral ta päris pikali väänama, sest oli vaja haukuda ja üritada eemale hüpelda, kuigi endal rihm kaelas ja ma juba kuri!

Aga neljapäeva hommikul räägin Terevisioonis NaNoWriMost ehk romaanikirjutamiskuust ja kuigi "kuu ajaga romaan" on TÄPSELT see, mida mina ei taha ega üritagi teha, telepurki pääsemine on tähtis. Sest igasugune reklaam on hea reklaam ja võibolla mõnele jääb jälle mu nimi rohkem meelde. Äkki ostab või laenutab raamatukogust mõne mu raamatugi?
+ ma saan mõelda, mis selga panen!
Mitte midagi liiga normaalset. Kammaan. Kui mul on eelis mitte olla normaalne, pole ju vähimatki mõtet seda rõhutamata jätta.

Vahepeal magasin. Hirmus külm lahkus kerest, elu taas elatav.
Väsimus? Ikka alles, aga mitte enam nii "kõik süsteemid lülituvad välja, oht, oht!", vaid lihtsalt pehme ning aktiivsusvaba olek.
Oletatavasti oli Totoro nii vastik, sest tal on kõhu täis söömisega ikka veidrad suhted. Koerakrõbuskeid sööb ta näiteks siis, kui ma serveerin neid segamini supist välja õngitsetud või tooreste kontidega, muidu võivad kausis oodata, teda ei huvita. Ja kuna minul on samas "kui kausis on toitu ja ta ei söö, pole ta järelikult väga näljane", läheb ta vahel (loe: täna läks, aga seda on vähemal määral olnud ka enne. Kui kunagi kutsikakoolitusel käisime, oli seal süsteem, et koer peab saama ainult poole hommikusööki - ja minu koer oli seega eriti pättust täis ja sõnakuulmatu alati, kuni mainisin seda treenerile ja ta oli: "Las ta sööb siis kõhu täis, tal ei ole maiuse järgi minekuga vist probleeme") suht pöördesse.
Või ei, krt, mu varbad ikka külmetavad.
Sussid, sussid on siis teema, eks?
Ühtlasi kraadisin.
37.
Nojah.
Umbes selline tunne oli ka. See väsimus on TEISTMOODI.
Mina: iseendaasjatundja.

Isver, ent see Terevisioon on ju nii hommikul, et phmt öösel veel?
Oeh ja aeh ...
Aga noh - ühekordsete sündmustega saan hakkama, isegi kui need on täiesti hullumeelsetel kellaaegadel ja sisaldavad uusi inimesi ja kohti jne - aga üle päeva kaheksaks tööle minna ja kohtuda seal 60 erineva patsiendiga, kes kõik tahavad eri asju?
Pole ime, et permanentselt väsinud olin sellest hoolimata, et mulle meeldisid patsiendid, töö, töökoht, teised töötajad ja eriti tore oli kolm tundi järjest vereanalüüse võtta.
Verd võttes ei pidanud vähemalt iga kord uue probleemiga tegelema, mida patsient mulle esitas, vaid aset leidis ühtlane voog tegevusi, milles ainsa takistusena esinesid pisikesed lapsed - sõrmest pigistades ei saanud ma pea kunagi sellist analüüsi, et linnast tuleks muu vastus kui "hüübinud materjal, ei saanud analüüsida". Aga ülejäänud töötajad leppisid sellega umbes kuu järel ja hakkasidki pisikesi lapsi linna analüüsidele saatma.
Kui sai soonest võtta, laps oli juba nii palju suur, olin osav.
Jap, verd ei võta ma enam ku-na-gi ...
Niuts.
Samas: aga saan nüüd kirjutamise eest rohkem raha kui 200 eurot aastas. Some lose, some win.

Poeglaps räägib K.ga läbi arvuti. Mängivad koos, räägivad ja ma oma poja juttu kuulen ju.
Ühest küljest olen natuke kade, et temal K. sõbrana alles on. Samas on hirmus tore, et on. Ja mul võiks ka olla, kui ma tahaksin, eks ole. Lihtsalt ei taha.
Ei taha sõpra, kelle peale ei saa loota, et ta aitab, kui mul jama on.
Mul on selliste sõprustega ajalugu ja no ei taha rohkem.
EI taha.
Noh, ruum on nüüd mu elus vaba järgmise kena välimusega meessoost sõbra jaoks, jah =P?

esmaspäev, 4. november 2019

Kirjanik kirjutab

Ossanuga, olen oma eluloo-eneseabi-raamatuga jõudnud üle 30 000 sõna.

Uskumatu. Ja polegi kõik ühe ja sama korrutamine!
Veel.
Arvan, kuskil 45 000 sõna võiks kokku tulla, nii et korrutada jõuab.
Igatahes tundub, et see on mul elukoolituse asemel ette võetud "no oma jaksu ja võimaluste piires teen maailma paremaks natuke" ja siis on naljakas kogu aeg kirjutada: "Maailm saab hakkama, sa (või ma) ei pea teda ära parandama!"
Aga ma ei pea. Maailm ei lähe minuta hukka. Aga kui tahan, kui see mind rõõmsamaks teeb, võin toimida ka maailmaparandajalikul moel.
Lihtsalt tasub meeles pidada, et mu panus ei ole hirmus tähtis.
Ma ei ole hirmus tähtis. Võin vabalt võtta ning nautida - ning maailmal on sellest ainult parem.

Muidu: ega ma ei tea, kuidas see mulle ilmne ei olnud. Aga ei olnud.
Imestasin ise ja nii kaua, et ihkan tagasisidemeid oma kirjutatule, aga miks, kui juba tegin, nagu endale meeldis, ja peaksin rahul olema sellega ju ...?
Eile üks saatis mulle privaatse tagasiside. Ma vastasin.
Ja muidugi ...!

Ma viimasel ajal tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad mingi teatud tunde

Et näiteks otsin raamatut selle järgi, et tekiks jaapani 200 aasta tagune külaelu tunne
Triinu

(y)

Sulavesi tekitas minus sama tunde, mis Sõrmuste isanda filmi II film, kus nad seal puidust kuningalossis on

Triinu

see on hea koht 😊

Ja kui see naine ootab ratsureid enda poole ja üks lipp lendab tuulega minema
Triinu

jaa!

Ja mulle õudsalt meeldib just see osa sõrmuste isandast ja ma kunagi pole lugend midagi, mis selle tunde tekitaks

Nii et nüüd mul on olemas !
Triinu

mul on NIIII hea meel. 😊
Ja lisarõõm veel sellest, et sa ütled 😊 Muidu on ju tagasiside pisike ja kui ajakirjandus sind täis ka pole, on tunne, et kirjutad nagu tühjusse 😊





















Just.
Kui tagasiside puudub, kirjutan nagu tühjusse. Ja kui tagasiside on selline, et ma loen ja tõden, et ta ei saanud ju sittagi aru! on päris jube tunne.

Sellepärast ma neid arvustusi otsin ja olin samas kohutavalt löödud, kui keegi mu luulekogu ei ostnud. Aastaga müüdi kolmkümmend ekseplari ja natuke peale. 33 näiteks.
Arvustused võisid ju head olla, aga kui inimesed ei loe, nad ei saagi ju must ja mu kirjutatust aru saada! Pole millestki aru saadagi!

Oh, ja "kuigi sa proovid olla hea" on selgelt alaloetud =(
Lugege teie! Jaa, ma tean, mõnigi on lugenud ja tagasisidemegi jätnud, aga tahaksin ju rohkemat.
See on minu meelest nii ilus raamat, mis mõttes teda ei märgata?!?!