Sel aastal jõulukooki ei tee

Ossa, leidsin ühe pisikese, aga alternatiivset kaanekujundust sisaldava tagasiside "Kuningate tagasitulekule". 
NII TORE!!!
Ja see kaanekujundus pole üldse väga mööda. 
=)

Või noh ... ma tean, et ei ole siia kirjutanud ühegi oma raamatu kohta, kuidas tegelikult ma mõtlesin ... aga "Kuningad" sündis muuhulgas ka minu järelemõtlusest, millised peaksid vampiirid olema, kui nad päriselt olemas oleksid. 
Sest vampiir on tippkiskja. Elab teiste tapmisel saadavast toiteväärtusest ja samas tal endal tarbime-teda-söögiks-vaenlasi pole.
Tippkiskjad on rusikareeglina võttes üksiklased, liigisisene sotsiaalne suhtlus piirneb üldjuhul järglaste saamiseks (ja vahel ka üleskasvatamiseks) vajalikuga ning kõiksugu rafineeritud härrasmehed ja saatuslikud tumedahuulsed preilid on seega valed, valed, valed!
Lumeinimese tüüpi karvased mäuramid on loogilisele vampiir-tippkisklusele igatahes lähemal - kuigi originaalkaanepilt on veel parem.

Lisaks sain oma uusimale, mis K-ga koos kirjutatud, väga korraliku testlugeja-tagaside ja võin selle põhjal toimetada. Jai!
Vahepeal toimetasin seda veel-uuemat-poolikut läbi, aga oma õuduseks olen unustanud, mis seal loos edasi pidi saama. Umbkaudugi ei tea.
Nüüd on mul veidi aega selle üle järele mõelda taas.

Tütarlaps ütles: "Ma olen juba sellega harjuma hakanud, et Totoro ajab rohkem karva kui mammut."
Suhtkoht tõsi. Ma olen asunud teda iga päev harjama õues (nutt ja hala, nagu hammustaksin ma ta kõrvu või midagi. Kui kogu aeg kiidan ja räägin, on parem), aga seda on näha aint koera vaadates. Pulste pole iga pool. Aga ei tundu mingit vahet karvakülluse osas mujal. KÕIK on karvane. Pesen hambaid ja karvad on suus. Harjan hoolega mantli puhtaks ja selle tulemusena on seal tõesti natuke vähem karvu kui varem. Üle päeva võtan tolmuimejaga. Tund peale imemist on kõik jälle karvane. Pesu, mis pesumasinast tuleb, on karvane.
Algas asi tõsisemalt kuskil 23. novembri paiku. Vaatab, kaua kestab. 

Kuna olen kogu aeg nii väsinud, pole üldse jõudnud Totorot tutvustama võimaliku tulevase kutsikate-isaga.
Või noh - väsinud.
Selle koondsõna alla mahub ebaõnnestunud deitimine, väljaväänatud jalg trepist alla lükkamise tagajärjel, asjade uues korteris lahtipakkimine x palju, asjade vanas korteris kinnipakkimine x palju,  kolimine, remontimine ning veel igasugused pisiasjad nagu haigused, oma kadunud võtme tõttu ligipääsmatu postkasti muukimised (ebaõnnestunud, osalise töövõime kaart peitub ikka kasti põhjas), kasutatud vaiba ja kott-toolide ostmine, lihtsalt pahad tujud-olemised ja täna olin sunnitud veel esikulambis pirni ka ära vahetama, kuigi ma üldse ei teadnud, kuidas kuppel enne maha keerata.

Muidugi sain hakkama. Katse-eksituse teel ja loogilise mõtlemise abil. (Mis jublakas see on? Mujal pole, kuid siin on. Hm. Prooviks teda liigutada ... ei liigu kummalegi poole ... oo, aga tõmmates tuleb välja! Kas kuppel tuleb nüüd lahti? Ei ... hmmmmm ... midagi on vaja veel teha. kaugemale tõmmata? Ei ... Oot, aga NÜÜD see jublakas-kangike liigub küljele! OOO! VÕIT!!!) 
Ent kogu krdi aeg juhtuvad sellised asjad. 
Seda hüütakse eluks, eks ole. 
Ja see on nii krdi väsitav!
Kutsikate ja pisikeste (või veel mitte sulle väga hästi tuttavate) lastega on ses mõttes lihtsam, et sa oledki valmis igasugu jamadeks. Aga need teised, need lihtsalt elu juurde käivad probleemid on nii krdi kurnavad!
Nii et ikka veel pole Elvasse läinud ja viinud oma kudzuneiut ilusa Jorrdaniga kohtuma, Totorol on varsti uus jooksuaeg algamas ja oh-kus-ma-jään.

Vbla võtame hoopis kassi. 
Oleks ka lahe. 

Aaa, et miks siuke pealkiri? Vot seepärast ongi, et 
a) ma ei jaksa
b) sõin tumeni jõulukooki vist eelmisel? aastal ja see oli minu omast nii palju parem, et no milleks ma vaeva näen?
Teen piparkoogitainast, see tuleb mul hästi välja.

Oh, päris hea

Nii palju seda nördimust oligi =)
Kuivõrd me ei olnud veel paar ega midagi, loogiline, et väga ei murdnud - aga siiski on täiesti arulagedalt tore avastada, et mul on jumalast suva ja meel hea - hea tunne, et lahti sain veel enne, kui liiga palju investeeritud.

See laul, mida Pihel soovitas - krt, kui ma laen selle raha eest alla, äkki saan linkida ka? 
Sest nii tore. 
Kümnesse. 
Krt, vist ei saa.
Eks ma siis kuulan seda lugu niisama 34 korda järjest või midagi =P 2.40 ei tundu mulle liigmakstud ja aeg, kus neli senti odavam kohvikoor oli raudselt põhjus (ka) teise poodi minna, on ümber. 
Loodetavasti igaveseks. 

Mõtlesin veel järgi ja leidsin, et igasuguse soovi selle mehega veel asju ajada  kaotas tema sõnade ja tegude omavahel mitteklappimine.
Ilmselt kogu minu "tahan asju ajada ainult hästi tuttavate meestega, parem veel, sõpradega" taga on, et ma tahan TEADA, mida oodata.
Kes ütleb üht, kuid teostab teist, kusjuures ei tunnista dissonantsi, vähemalt mitte omal algatusel, ajab mul juhtme niimoodi kokku, et ei, ei. Never again. 

Noh, antud juhul ei vedanud - me pisike tutvus varem ilmselgelt ei olnud piisav, et ma teadnuks, mida oodata. 
Aga sain samas selgemaks, mille jaoks mu lapsesaamisind piisav pole, ja endavägistamine sai taas punkti. 
Ma ei taha. TÕESTI ei taha. Mees peab meeldima, et temaga last saada.

Pöördume tagasi mõtte juurde "adopteerimine". 
Sest on üks inimene, kelle peale võin sajaga kindel olla.
Mina ise. 

P.S. Kell pool kolm on nii pime, et panin tule põlema ja tõmbasin ruloo ette. 
IKKA VEEL suudan ära unustada, et nii see novembri lõpus-detsembris käibki.
Käib ilmselt jaanuaris samuti, aga kuidagi on lootus, et äkki siis on lumi maas ja valgem.
Mitte et see hetkel väga aitaks - aga vähemalt Totoro on rõõmus. Lumi on ta lemmik ju =) 
Mulle ka meeldib, aga minu jaoks see, mis praegu Keilat katab, on ikka lörts, märg ja sulab kohe ära. 

Deitimise teoreetiline külg

Olgu, mis on, aga paistab, et HTP 5, mille sain noorelt mehelt proovimiseks, toimib. Ma olen natuke morn ja tige, aga mitte ahastuses, miks inimesed on inimesed.
Ja see on juba võit.
Võta, mis on hea, jäta ülejäänu.
Aga - TIITAAA???!!!
Ma pean veel mõtlema. Sest noh - tita nimel olen paljuks valmis.

Lihtsalt et MINA ise saaks midagi erilist, head ja nunnut - MIDA ma õieti lootsin?! Elu PEAKS ju olema õpetanud?!
Ja ikka ma panen naeratades sõrmed sahtli vahele. "Äkki seekord ei lööda kinni?!"
Ei õpi. Ei õpigiiiiiii!

Lisaks ilmselgelt on mul dopamiininälg. Kui dopamiin üles läheb, on kõik, kogu elu, korraga parem.  Tekib selline üleüldine lootus, et eksistentsil on midagi mulle pakkuda, mida ma juba ei oleks paremal kujul kätte saanud.
Siis läheb läks dopamiin jälle alla. Sest noh. 
Tahtmine kadus.
Mida ma lootsin?! KUI nürilt taipamatu võib olla?!
Vastus: me räägime minust. Lisaannus dopamiini - ja mul on kohe tunne, et elu on elatav. Kontrast eelnevaga on nii krdi suur.
Miks ma elasin pideva armumise seisundis varem? Ilmselt keha taipas, et dopamiini vaja - noh, ja sedasi ju saab! Armume, eideke! Kogu aeg! Igas suunas!

Kusjuures tegelt, eksole, nagu käesolevast olukorrast märgata on, pole isegi armuda vaja. Lihtsalt suhtevariant ja kellelegi maailmakallis olla kah juba toimib.
Toimis.
Ma ei tea, mul hakkab ebameeldiv mõeldes, et see pole veel läbi - aga jätan endale veel veidi aega toibuda. Sest noh: TITAAAAA!!!!

Kahtlustan, et olen ikka veel suht viljakas. Kuigi mul olevat läbitav aint üks munajuha. Aga sellest piisab, onjo, ja arvestades, KUI hormoonitundlik olen, võin täie kindlusega öelda, et mu ovulatsioonid on olemas ja tugevad. Lihtsalt isast on vaja ja no - nii kena kui ma ka olen, mul samas hakkab otseselt vastik, kui vaevu tuttavana kohe sooliste teemadega peale lennatakse.
Ega mul antud deidi käigus musitamisega ka päris ok olnud.
Aga ma muidugi väljendusin "väga nagu ei taha enam"-pehmelt, sest ... sest ... sest mul läheb aega, et aru saada, mida mina tahan või ei taha, samas kui teise inimese soovid on selged, ma tulen automaatselt vastu. 
Kurat.
Minu puhul ei ole isegi consenti ootamine see, mida vaja.
Mulle peaks selle küsimuse tõenäolisest kerkimisest paar päeva ette teatama, siis saaksin seedida ja kaalutletult vastata. Aga vajadus KOHE reageerida kipub kaasa tooma: "Jah, ok, ole minuga rahul, ole minu üle rõõmus, teeme seda, mis sina tahad, sest mina tahan mitte vastuollu minna!"
Jah, mu automaatne reaktsioon on mitte vastuollu minna. Seetõttu olengi alati jube rahul endaga, kui suudan vastu hakata, mitte kõrvad lontis, alistuda. 
Kui inimene mulle meeldib, mul on temaga vastuollu minna kordades raskem.
Seda veel õpin. 
Vbla edukalt: ma vähemalt NÜÜD deidijärgselt saan juba aru, mida tahan, mida mitte. Et suudlemine tõesti ei olnud teema.
Varem ei olnud omaenda tahtmistest aru saamine päevade küsimus, vaid see juhtus AASTATEGA.
Et ma TÕESTI ei tahtnud, selgus mulle endalegi mitte lihtsalt mitu aastat, vaid vbla näiteks 6 aastat hiljem. Enne ikka kuidagi kahtlesin, et äkki ikka natuke tahtsin ... mitte et olin nõus, et see tehtud saaks. Just turn me over and let's get this over with.

Nagu laulusalm ütleb. 

Lühike deidiaruanne

Nojah.

Millega ta mu õnge võttis: "Tibulane! Sul on kudzu ja lapsed ja ma saan aru, et su pea töötab kogu aeg. Aga mina hoolitsen SINU eest, poputan SIND, minu eest ei ole vaja midagi teha!"
Ja siis on meil ESIMENE deit, mille käigus mina ostan talle pileti Keilasse sularaha eest, mida tal pole ("mis mõttes bussis ei saagi kaardiga maksta?"), annan sularaha, et ta siit minema saaks ja tagatipuks pakun ka öömaja, sest bussid Tartusse oleksid juba läinud, kui ta Tallinnasse jõudnuks ja no inimest ööseks õue jätta ei luba minu südametunnistus. 

Õnneks on meil kolmas voodi.

Ütleme: ma ei ole väga õnnelik.
See on minu needus - I came prepared. 
Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et teised inimesed võivad olla nii unprepared ja lisaks süütult arvata, et nii ongi ok.

Aga ma siiski veel kõhklen natu, enne kui ta täiesti kõrvale heidan - kui keegi on innukalt valmis mulle last tegema (rääkisime sellest juba) ja pole päriselt vastik, ma vähemalt mõtlen asja üle. 

... kuigi olen ikkagi nördinud. Mis mõttes inimesed on inimesed ja EI MÕTLE?!

+ ma ei salli üldse valetamist ja isegi kui vale on TÄIESTI süütu (rääkida anekdoot võtmes "Minu tuttavaga juhtus"), mind meeletult häirib. 

ViuviuviuVIU.

Aga äkki läheb hästi ka?
Kunagi pole läinud.
Alati ainult töö ja töö
ja siis vahel ka resultaat.

Aga ikka ma, lollakas, loodan,
ikka ma, lollakas, proovin,
ja alati selgub: nii on veel raskem -
elu on okastraat.