Ma olen ... kas ma olen? Olen ju?
Sõnastanud. Enne ka. Siin.
"Ma arvan, et mu elul ja tegevusel on tähendus ainult siis, kui ma sellega teistele rõõmu toon. Teiste elu paremaks teen."
Kogu "traumeeritud laps" ja "mina vastutan kõige eest" on see.
Kõik mu elus taandub sellele.
Miks ma nii raudkindlalt ja hirmsasti lapsi tahan veel?
Sest jaa, lapsele rõõmu teha on tema emana pidev ja sage võimalus, mhmh, sellest sain ammu aru ... ent olgem ausad: kui sul on titt kaenlas, sinu oma titt, kus alles tuleb positiivset enamikult ümbritsejatelt! Nunnutusi "küll ta on armas", tunnustamist, kui vapper ja hea ma olen emana (teised lastega naised vähemalt teavad), ja see muudkui kestab, kuni laps titt on! AASTAID!
Bingo, miks mulle just tited meeldivad.
Ja siis jälle vähe suuremad, teismelised, sest nii targad ja arukad ja jälle korjan mina vanemana feimi ja tunnustust.
Näide: kui mu poeg oli 11 ja käisime suvel A. sünnipäeval.
Esiteks luges ta seal poole aega üht Sandmani koomiksit (inglise keeles loomulikult) ja ma sain süle ja seljaga "nii noor, nii hea maitse, nii intelligentne!" ja teiseks ta tantsis peo ses faasis, kui kõik tantsisid, korralikult, ja ma olin täiesti tumm sellest, kuidas MINU POEG! Nii lahe! Seltskonnahing, kuram!
Me tantsisime küll kõik, aga ta mitte ei toonud üldist rõõmulevelit alla oma morni eemalistumisega, vaid tõstis, tantsides kambaga kaasa, ja no ma olin TÄIESTI vaimustuses.
Jah, üldiselt lapsi ei olnud, aga teiste lapsed olidki sel ajal mingi 1-3, maksimaalselt 4 ja nemad peol on natuke teine lugu kui varateismeline.
Näide kaks võiks tulla Tütarlapse teemadel, aga no ... ta on juba nii ammu nii lahe, et ma saan enamasti üldse tema kohta komplimente TAGASELJA.
Kui tema oli 14, tuli: "Täiesti hämmastavalt adekvaatne ja mõnus inimene! Et jaa, olgu, 14, aga no täiesti uskumatult hea seltskond!" Kui ta oli 15 ja käis esimest korda ilma minuta täiskasvanute larpil, tuli nii palju vaimustust ja kiitust mulle. "Ta ei olnud lihtsalt soe ja kena või midagi, ta oli aktiivne ja lahendas asju!"
Nagu aina kiitused, noh!
Ja mulle meeldivad SUURED lapsed, eks ole.
See vahepealne aeg ei ole mu lemmik. Teate küll, aeg, mil lapsed põhjustavad vähe üldrahvalikku vaimustust ja et eriti vastik oleks, pean mina neid kogu aeg piirama ja käsutama, kui ma tahan, et kõik teised (nendega) rahul oleksid. "Ei jookse vagunis edasi-tagasi ja ei karju!" "Kas sa joonistada tahad?" "Tahad, ma loen sulle midagi ette?" "Mängime loomamängu!"
Pean panustama ja panustama kohutavalt palju alates õpikutele paberite panemisest ja igapäevasest koos õppimisest kuni igahommikuse: "Kõik asjad kaasas?"-värgini, pidevalt arendama ja õpetama, tegevust leidma (vaikset enamasti) ja uhhh.
Vbla ma nüüd suudaksin paremini vanemdada. Olen natuke leebem enda suhtes, ma ei pea kõigile meeldima ja kui mingi naaber tuleb kurjustama, ma enam ei sure pisarateloiku, vaid ütlen, et I have no more fucks to give.
Aga nende lastega, kes mul juba on? Hei, uid Kõigile Kogu Aeg Meeldida pole just uus =P
Noh, leebelt öeldes =P
Kõik mu rasked lahkuminekud (Poeglapse isa ja Rongimees): ma väga üritasin, tegin kõik, mis suutsin, ja nad ei olnud minuga üldse õnnelikud.
Ma ei oska, ma ei suuda, ma ei kõlba elama, miks ma üldse maakeral ruumi võtan?!
Miks ma jälestasin oma vanaema? Sest tegin, mis ma tegin, ta ei olnud minuga rahul ja mina tundsin: "Ma olen halb ja mõttetu inimene tema jaoks, tema maailm oleks vähemalt arvestades, mida ta ÜTLEB, minuta parem!"
Ja ma ei suutnud kuidagi oma ajju mahutada ideed, et tegelikult oma peret ta väga armastavat - nagu - ma ei tee ta elu paremaks, vastupidi, ta vaatab mind ja on: "Võeh, kõrghariduseta! Võeh, ja ei osanud oma lastele isegi isa leida!" ja no ....
Ma ei saanud aru.
Minu asi oli teha inimeste elu paremaks.
Kui mul oli raha, ma andsin selle ära, sest teistel on ju parem olla sedasi, kui neil on rohkem raha. (S.t. ma tegin välja, tegin suuremat sorti kingitusi, annetasin, vahepeal andsin ka lihtsalt raha, ostsin kodumaiselt tegijalt kallilt jne.)
Ja kui mul EI olnud üldse raha, ma ikkagi leiutasin viise, kuidas rahvale süüa teha või minna vastu, kui mõni ei teadnud, kuhu tulla, või kui mul muud polnud panustada, panustasin oma aega ja tehtavat tööd.
Jap, ma teen seda ikka.
Ja ei, ma ei reklaami seda samas. See lihtsalt ... noh ... minu arust on mu panus maailma rõõmustamisse ju normaalne asi. Kõik ju teevad maailma paremaks, nagu oskavad, ja eraldi seda rõhutada on vähe mage.
Ok, ma kuulun Algernoni toimetusse ja üritan igasse numbrisse vähemalt ühe artikli kirjutada. Enne seda kirjutasin Reaktorisse.
Mõlemad on vaba-tahte-võrguajakirjad, loomulikult 0 raha.
"Loteriisse" panustan.
Ühegi rollimängu, mida olen korraldanud, pealt pole ma sentigi teeninud. Enamasti maksin peale, kui peakorraldaja olin, aga III Beleriandi rahadest (oh, aint täistöökoha-koormus umbes aasta aega) ostsime mina ja inwe endale kleidiriided kangapoest.
Jube helded olime enda vastu.
Aga ma kirjutasin projekti sisse korraldajate kohtumised söögikohtades ja kõik kaaskorraldajad said ka hästi süüa Euroopa Liidu raha eest ja mul oli selle arvelt nii tore.
Jee, ma tegin hästi!
Miks ma ilus tahan olla, dohh: sest siis on inimesed mind vaadates rõõmsamad ja vbla isegi tunnustavad!
Miks ma JÄLESTAN blogides ning nende kommentaariumites (eriti mu oma blogis, loomulikult) aset leidvaid "need inimesed on vastikud, võeh!"-vaidlusi-väiteid.
Inimesed ei ole niisiis õnnelikud!
See on nii halb!
(Halvemal juhul nad spetsiifiliselt ei ole MINUGA rahul, aga mul on halb juba sellest, et nad teravalt millegi vastu reageerivad, mis üldse minuga seotud ega ka väga-väga kaugelt võttes minu vastutus pole. Inimesed peaksid olema õnnelikud, siis ma pole asjata elanud! Kui nad ei ole, on mu ees ülesanne, aga kui näen, et see on lahendamatu, nad ei ole kurvad, sest teised on nendega halvad, nad on kurvad või vihased, sest nad ise valivad endale sellise reaktsiooni ja peavad seda üleni adekvaatseks ka, ma lihtsalt .... lähen katki. Ma ei suuda. Ma ei oska. Ma ei taha.
Aga ... see tähendab, et mu elu on mõttetu ju?! Ma ei suuda neid ära parandada!)
Ma üritan olla tervem. Nüüd. Peale Rongi. Keskenduda sellele, mida MINA tahan. Mitte üritada kogu maailma ära parandada.
Ma ei pea maailma ära parandama. Esiteks olen ma liiga väike ja nagunii ei suuda. Teiseks saab maailm suurepäraselt hakkama ja tal ei ole vaja, et teda päästetaks. Keskendu ENDALE, väga väga naine, SINA oled see, kelle päästmine sinu asi on!
Sa tegid oma parima ja ikka ei olda sinuga rahul? Teed, mis sa teed, kirjutad, mis sa kirjutad, oled nii hea, kui oskad, ja ikkagi ei tule märke, et "Jaa, see on väga hästi!" (näiteks kirjastamise ja raha näol)?
See ei ole sinu probleem. Ei, tõesti ei ole. Sa ANDSID OMA PARIMA!
Ei hinnatud, siis ei hinnatud.
See ei tähenda, et sul inimesena ei oleks väärtust!
Aga ikkagi tahaksin ma palju palju palju palju palju positiivset tagasisidet kogu aeg.
Sest kui ma teen inimesed rõõmsamaks, on mu elu põhjusega elatud ja see ei ole mõistuslik otsus, vaid tunne. Ma TUNNEN, et mu elul on mõte - või halbadel aegadel ma ei TUNNE seda ja pean endale kogu aeg meenutama, et pole minu töö maailma ära parandada.
Pole minu asi.
Et see on nagu enamusele... pohh? Et OMAENDA õnn on nagu ... päris paljude inimeste arust tähtis? Et nad ei taha näiteks lapsi, sest lapsed segaksid selle õnne juures oma vajaduste ja nõudmistega? Ja kui tahavad, siis omaenda õnne kasvatamiseks?
Ma ei saa ARU sellest.
Päriselt.
Ma ei adu üldse, kuidas sedasi eksisteeritakse, et teiste õnn ei ole tähtsam kui enda oma. Et teiste tunnustus polegi teade, et sa pole täiesti mõttetu, ja kui seda pole: no sure, palun, ära.
Ma ei saa ARU sellest.
Olgu, öö tuleb peale ja ma ei jõudnud veel veeranditki oma "ja seda ma teen ka, et teisi rõõmustada ju" (muuhulgas kirjutan võrgupäevikut =P) mõtetest väljendada, aga ma vist rohkem praegu ei jaksa.
Sest ... väsisin ära.
