Aidake, palun, vaest kirjanikku, kes on nii nukker

Ok, nüüd ma olen armukade.
Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.

AGA!

Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on.
Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja.
Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju!
NII PALJU!
Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar!
Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?! 

Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole?
Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.)
Nutt ja hala.

Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. 
Vahel.

Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad.
Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =)
Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt!
Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte.
Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu.  Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.

Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea. 

Mul on praegu nii kurb tunne, kuidas teen ja teen ja kedagi ei huvita, et ütlen otse välja: kui te pole ka kolme sealt kategooriast lugenud (nt kolme kogumikku), aga tahate minu poolt hääletada. pange pliksplaks meetodil ikkagi midagi ka ülejäänud kohtadele kirja. 
Muidu ei lähe hääl arvesse.

Ma tahaksin Stalkerit. 
Seekord tõesti. 
Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT!
"Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. 
Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?

Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud. 

Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid. 

Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma.
Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore. 

Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase.
Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!"
Niuts. 

Välgud

See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.

Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.

Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi. 
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus. 
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?

Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?

Muidu ma praen šnitsleid selle postituse kirjutamise vahele. 
Lisaks lugemisele ja nutmisele. 

Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida!
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh.
Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne. 

Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eile oli nii soe ja mõnus ilm, vesi kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalt haaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvastas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kalda veidi kaldus seinal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on päris ujumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid noored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
Sain ta kenasti rihma otsa ja lill.
(See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu.)
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. Nojah, ta oli väsinud. Nojah, ega ta kuri ei olnud, ta kartis, et poiss upub ära. (Sellega, kuidas ta kõiki seliliujujaid, mina kaasa arvatud, alati päästa tahab, murelikult kügeleb, haugub ja niutsub, olen leppinud.) Kuid teised seal ju ei teadnud seda! 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti.