Ökonoomne aja- ja energiakasutus vä?

Jube kiire on. 
S.t. kogu aeg võtan endale "selle raasukese teen ka iga päev ära" asju juurde, kuid väga selgelt mu päevaenergial on piirid ja hakkan neist üle minema. TUndub küll, et "see väike asi," ent kokku on neid ikkagi päris palju.

Nii saabki, et kuigi ma ei käi ülesannete pärast kodust väljas ja osad neist on täielised lõbuasjad, mida mul ju teoreetiliselt pole üldse vaja teha, mu pea on pidevalt tegemata ülesandeid täis. 
Jöud löpeb.
Aga ära siis kirjuta iga päev tumblri tollel päeval juhtunud või nähtud head asja?
No aga see nii väike asi, selle tegematajätmine ei anna ju mulle jõudu juurde?

Ja siis jäävad põnevad mailid vastamata ja põnevad mõtted mõtlemata ja ahvatlevad toidud tegemata, sest ma ei jaksa. 
Söön putru.
Puder kerge valmistada.
Isegi põnevat raamatut ei jaksa lugeda.

Poeglaps läks tööle. 
Kuna see on nii värske asi, me veel ei tea, kuidas see talle mõjub. Aga mul on halb eelaimdus, et kui inimene läheb kuueks hommikul tööle, tal ei ole pärast üldse jaksu midagigi teha. 

***

Ok, hea kirjeldus: olen nii väsinud, et võrgupäevikut ei jaksa ka kirjutada. 

Just kukkus üks asi veel turjale. 
Mitte sedasorti asi, mis iga päev teha, ega ka see, mida võib vabalt mitte teha. 
Maivõi. Niiraske. Api, see olen mina, nodsu, api, api.
Aga samas ... ei lähe ka maailm hukka, kui see tegemata jääb. Võta vabalt, väga väga naine, pole hullu.
(Mispeale tegin selle asja ära. Vaja lihtsalt inimestega rääkida - aga kui saab ette võetud, 3 min.)
Ikkagi olen nii väsinud, et täna ma seda postitust küll ei lõpeta. 
Õigupoolest pole meeles, miks ma teda üldse alustasin. 
Mingi plaan oli, aga enam ei mäleta. 

Peaks täna veel umbes 150 sõna romaani kirjutama. 
21 veel.
Tehtud. 
Aga ma tõesti arvan, et kui natukene puhata saan, kirjutan veidi sisukamaid asju kui kirjeldus ringutavast kassist ja vanade õnnitluskaartide luuletustest. 

Ööaegne

Mis ma väitsin, et mul pole ärevust v?

Huvitav, miks ma siis ei suuda lõpuni lugeda kirja, kus olid esimese poole järgi juba kindlalt teada head uudised?

Samas mul muidugi ON teistmoodi see ärevus. 
Ma ei karda, et äkki juhtub midagi halba. Mu sees on "halb asi on juba juhtunud/juhtub jumala kindlalt, ma pean sellega leppima, aga nii raske."
Ja siis juhtub midagi head (vt. see tänane kiri) ja mul on "Oh taevas, karta on, et selle peale hakkan jälle lootma ja kui kõik ikkagi vääramatult persse läheb, on veel hullem!"

Lugesin lõpuni. Hakkasin juba poole peal vastama tegelikult, aga siis (mul läheb ka aega, et emotsioone sisse võtta) ehmusin nii ära, et läksin õue suitsu tegema hoopis.
Ei ole päris NII head uudised, et kõhkluskohta poleks. 
Noh - saab hakkama. 

***

Ma vist kannatan ootamatusi halvasti.
Täna jaksan rõõmsate uudiste peale juba veidi rõõmustada ka.
Kui meenutada, siis eelmine ootamatult hea uudis tõi kaasa samasuguse "oifakk!"-tunde.
Jajah. 
Miks ma ei rõõmustanud, kui "Lihtsad valikud" romaanivõistlusel auhinna sai, eks ole. 
Ma polnud selleks telefonikõneks valmis ja edasi ei julgenud päriselt loota. 
Halbade uudistega on kusjuures kergem. Siis ma mõtlen kohe, et nii, mis nüüd teha. 
Kuigi kui emotsiooni sisse võtan, hakkab halvem.
Praegu hakkas/hakkab tasapisi parem.
Pole mingi hästi eriline asi tegelt, onjo. Lihtsalt niiiii tore on end tunnustatuna tunda.

Ei julge veel innukalt teatada ka. 
Ei taha öelda asjade kohta, mis peaaegu sooritusvalmis, aga mitte täiesti; "Ma vist teen/saan." Ainult "ma tegin" või "ma sain," kui päriselt valmis.

Jutukogu kohta oli ju kindel, et ta tuleb, kuigi ma polnud veel kirjutamist/toimetamist lõpetanud. Aga oleks tulnud ka siis, kui ma poleks lõpuni jõudnud. Lissalt halvem.

Õues sajab jäävihma. 
On juba libe, aga kui libedaks veel läheb ..! Ei ole eriti vaimustav mõelda, et poodi peab minema. 
Huvitav, äkki peab ilma vastu? Ma tõin eile kolm piima ja üks pakk eelmistest oli veel täis. Nii et piima meil on ja muuga võib viivitada.

Tegelikult on päris raske sellistel piiripealsetel juhtudel nagu "mõni asi on ebameeldiv, muidu pole viga, hädasti pole vaja, ent oleks hea, kui tehtud saaks" ära mõistatada, et kas peaksin nüüd tegema või ei. 
Kui asi on tugevalt ebameeldiv, kui juba idee peale saabub äratõukereaktsioon: "EI!" on selge, et seda ei tee. 
Kuid juba siis, kui tekib mitte "EI TAHA!!!" vaid "Ei taha," on asi kahtlane. Sest enne ATH ravimeid oli mul kogu aeg kõige ees: "Ei taha"-tasemel vastumeelsus.
Aga peab ju tahtma.
Kas sa tahad rohkem inimestele pettumust valmistada, kui (nt) poodi minna? Kas su poeg jääb söömata, sest sa ei võta karku alla, sest "ei taha"?
Nii et ma sain pagana tugevaks asjade tegemises, mida ma teha ei taha. 

Jaa-jaa, ma jutlustasin selle tegemist, mida inimene tahab teha, juba ammmmmu aega tagasi. Aga kogu idee oli selles, et vaata laiemat pilti ka: tee seda, mida hing ihkab, arvestades, et tegudega kaasnevad tagajärjed. Ma tahan edasi joosta otse, mitte üle tee minna, aga ees on betoonaed. Ega ma ei taha ju hakata end läbi selle suruma, ikka tahan ju pigem lihtsalt teises kohas joosta! 
Mida ma vähem tahan: poodi minna või et mu 11-aastane poeg vaatab pettunult kappi ja ütleb: "MITTE midagi ei ole süüa!" Ma vastan, et no võin talle muna praadida ja poeg ütleb: "Ma ei taha muna!" ja sööb parem tooreid makarone. 
Ma ei tee nalja, umbes sel ajal oli see ta põhisnäkk. 
"Keeda endale ometi!" oigasin mina.
"Ma ei taha. Mulle meeldib nii rohkem."

Mu jaoks on ikka veel olemas "EI!!!" ja kõik muu on "no teatud tingimustel võib".

Aga täna ma ikkagi poodi ei läinud. Sest sai ka ilma ja ei tahtnud õue. 

Mängult on päriselt

Vahepeal oli mul vahelduseks hästi tore nädalavahetus, kus esimese päeva kolme tabletiga kuidagi kontrollitud migreen (sellest eelneva päeva järelmõju, ärge küsige; ma olen lihtsalt nõrga närvikavaga) muutus teisel päeval üht tabletti vajavaks ja täna ehk pühapäeval ei kulunud ühtegi. 
Ja kuna see oli nii tore, meeldis mulle kõik ja meeleolu on nüüdseks täiega ülev. Mängisin viiel toredal larpil, kolm neist täiesti üle prahi, kohtusin põnevate ja eranditult meeldivate inimestega ja tagatipuks - absoluutne küünal tordil, üliootamatu - õppisin uue täiesti tavalise, rollimängu mittesisaldava mängu, mis on täitnud mind säärase entusiasmiga, et mängin seda omaette üksinda edasi.

Keegi alustab suvalise lauluga. Laulab seda, nii palju kui sõnu mäletab, teised võivad aidata kaugemale laulda. Võib, aga ei pea järgnema pausi, mille järel seltskonnast esimene, kel tuleb meelde mõni laul, mis sisaldab kasvõi ühte sõna eelmisest lauldud laulust, laulab seda. Ei, ei pea olema terve laul, ka poolest refräänist piisab. Lihtsalt äratuntavalt laul ja see osa, mis sisaldab Sõna.
Lihtsalt järgmist on parem valida, kui sõnu on rohkem kui kaks.
... ja siis järgmine laul ja järgmine laul jne.
Laulud ei tohi korduda.
Keegi ei võida.
Lõputult lõbu. 

Kui ma teiega kasvõi mõnikord kohtun, on oht, et tahan seda mängu mängida. Eriti kui me pole silmast-silma kahekesi, vaid meid on rohkem. Mida paremat võiks olla, kui üksteisele viisist mööda ja vahele "tamdidamm-midagi" hääli tehes laulda?! 
Eriti kuna pudelimäng on mulle igavamaks muutunud, sest teiste kohta saan ju ikka teada, aga mul endal pole imelik midagi paljastada. 
Ok, üks piinlikkus on: "Te teate sellest nagunii rohkem, kui tahaksite, aga kuna see pudel jäi minu pihta näitama, eks ma siis pea jälle rääkima."

Ei, ma ei ole pudelit umbes 26 aastat mänginud. 
Mul on lissalt soojad mälestused.

Tahaksin panna teile meeleolu jaoks mõne laulu, mida me laulsime, aga nad on kõik juutuubis liiga korralikud ja täielikud. 
Kuigi meist üks inimene oli koorilaulja ja üks päris hea laulja fenomenaalse mäluga, tuli ülejäänute ebamäärase viisist mööda kaasalaulmisega ikka väga veetlevalt vigane välja =) 

Mida???
Youtube ei lase enam bloggerisse jagada????
MIDA?!

Nojah.
Kui ma otsisin ajust sõna "god", tuli see lugu meelde. 

Mis pildi ma teile siis panen, et sõnavahe tekiks?! Googlist ka enam pilte ei leia, neid, mis masina poolt tehtud pole, on vähe, ja isegi koos masinlikega on jube vähe ja MAEIVÕI, internet. 

HEA KÜLL!
Eks ma siis valin endale salvestatute seast välja pildi, mis hetkemeeleoluga sobib.

Mismoodi õhtuinimene elab - kui saab

Ärkan kuskil 12 tuuri.

Umbes kella kaheks olen nii palju ärkvele saanud, et suudan mõelda.
Jaa, hädavajadusel saaks enda poole tunniga ka sööstuvalmis, aga see ei ole tore väga väga naine, mis niimoodi aktiveerituna maailma lahti lasta. See variant ei suuda mõelda, vaid toimib "ole aktiivne, tee midagi, ükskõik, mis pähe tuleb!" alusel ja peavalu saabub hiljemalt järgmisel päeval. 

Normaalselt kulub vähemalt 2 tundi.
Vahel kolm. 
Vahel neli.

Selle aja sees võin, aga ei pea

* Lugema internetti läbi
* Kirjutama võrgupäevikusse
* Tegema ja/või sööma hommikusööki (viimasel ajal tavaliselt maisipudruhelvestest puder)
* Lugema raamatut
* Vastama mailidele ja/või kommentaaridele
* Pesema nõusid
* Käima duši all
* Panema riidesse
* Andma kassile süüa
* Loovkirjutama
* Kirjutama lugemismuljeid kuhugi

Pean võtma ravimeid
Pean jooma kohvi. 
Peaaegu alati joon ka kruusi keefirit.

Siis lähen koeraga poodi. 
Aga "panna riidesse" ei olnud ju tingimata tehtav? Ei olnudki. Suvel olen korduvalt pidžaamaga poes käinud.
Vahel ei lähe ka poodi. Siis teen tagaukse juures suitsu, koer jookseb hoovis ja pärast korjan vajadusel junnid ikka kotti. 
Enamasti lähen. 
Vahel viin sama hooga ära taara või pakendid. Kui pole rämekülm, jooksen osa maad. Vahel käin apteegis (krt, ma pean apteeki minema lähipäevil).

Kui tagasi jõuan, nii poole nelja-viie-poole kuue paiku, hakkab Produktiivne Elu. 
Inimesed teevad oma Produktiivsed Asjad ära hommikul? Nagu - enne keskpäeva????
Ma võin mõnikord teha ajutööd ja -jõudu nõudvaid asju enne keskpäeva. Aga teen neid kindlasti vähemalt 2x halvemini kui õhtul.
Te tahate öelda, et on inimesi, kes eelistavad seda???