Tasakaal kuidagi

Eile oli täiesti jabur päev. 
Võttis poolteist migreenitabletti ja ausõna: ma olen väga üllatunud, et nii vähe. 
Olgu,2 grammi parakat läks ka. Aga ikkagi.

Esmalt Stalkeridraama - kui te ei tea, mis draama, las jääb nii. Korraks oli siin nähtaval, siis võtsin maha. Mitte omal algatusel. Teine pool soovitas, et mida ja kust just.
Ma ikka ei saa kohati üldse aru, mis on aktsepteeritav reeglite ümbert käimine ja mis mitte.
Aga no lõpuks sai kõik korda ja migreenitablett ja lill. 
Huhh.
Mängisin civi ja hingasin. Toibusin. Siis käisin koeraga poes ja kirjutasin romaani. Olgu, peaaegu normaalne tunne juba ... 

Ja siis helistas mulle sõber, et tahab mingi võistluse jaoks tulla ja võtta videosse, kuidas ma oma raamatusse allkirja annan. 10 sekundit. 
Ma olin nõus, kuigi aimasin, et ilmselt läheb kokku kauem kui 10 sekundit. Ilmselt 10 minutit. Nõusolek antud.

Hakkasin mõtlema.
Oot.
Minu juures kodus?
Kas siin näeb piisavalt respektaabel välja, et sellest video teha? 
Ausalt öelda, kui helistaja olnuks keegi teine, ma võibolla oleksin arvanud, et ah, võtan tolmuimejaga - koerakarvad igal pool, nagunii olin juba kaks päeva mõelnud, et peaks - ja käib küll. Aga tema on korralik inimene. 
Nii et lisaks tolmu imemisele võtsin ka märja lapiga seda igasugustest kohtadest, mida oli umbes 100. Panin lauanurgal kuhjas olevad nõelumist ootavad riided teiste nõelumist ootavate riiete juurde. Panin kappi mütsikuhja, kust keegi ühtegi mütsi umbes kaks aastat kandnud ei ole. Pesin põrandaid - mitu kuud edasi lükatud, plekid ju on, aga no mis seal ikka - nüüd pesin. Panin arvutitoolile alla rattad, mis ära tulnud ja ilma ratasteta peab hoolega vaatama, mismoodi istuda, et tool kaldu ei vajuks. Kreemitasin sisse ja panin kappi riiuliservale jäetud Poeglapse tossud, mida too enam ei kanna. Kasutasin tolmuimejat ka diivanvoodi puhastamiseks - enamasti seisavad seal peal kott-toolid, millel troonib kass, aga viskasin toolid maha ja tegin voodi puhtaks. Pesin natuke seinu ja kempsupotti. Vannitoapeegli osas mõtlesin, no kuule, ammu juba aitab - aga mul oli hoog sees, nii et puhastasin ka peegli ära. Ja kohvimasina. Ja kassi liivakasti kaane. Krt, kui juba, siis juba, puhastasin ka kassi liivakasti - kuigi eila alles tegin. 
Mõtlesin ka akna keskmise ruudu pesemisele - äärmised olin eelmisel nädalal puhtaks pesnud ja köögiakna üle-eelmisel nädalal, aga sinna panin käe ette. 
Nagunii olin enda hirmsasti üle koormanud!

Siis nad tulid ja ei astunud uksest isegi sisse. Andsin ukse peal autogrammi.
Aga nüüd on mul nii korras elamine, et ise ka imestan.

Öösel veel pool migreenitabletti. 
Need poolteist tabletti on üllatavalt vähe veel. Ma üldiselt ei kanna koormust, ükskõik kas emotsionaalset või ihulist, nii hästi.

Täna sajab vihma.
Ma ei tea, mida teha.
Palav ka ei ole, nii et ujuma ei kisu. 
Kui romaanikirjutamine välja arvata, olen kõik ära teinud. 
Absoluutne hämming.

Aidake, palun, vaest kirjanikku, kes on nii nukker

Ok, nüüd ma olen armukade.
Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.

AGA!

Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb, ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on.
Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja.
Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju!
NII PALJU!
Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar!
Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?! 

Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole?
Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.)
Nutt ja hala.

Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. 
Vahel.

Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad.
Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =)
Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt!
Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte.
Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu.  Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.

Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea. 

Ma tahaksin Stalkerit. 
Seekord tõesti. 
Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT!
"Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. 
Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?

Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud. 

Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid. 

Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma.
Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore. 

Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase.
Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!"
Niuts. 

Välgud

See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.

Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.

Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi. 
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus. 
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?

Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?

Muidu ma praen šnitsleid selle postituse kirjutamise vahele. 
Lisaks lugemisele ja nutmisele. 

Augutäide

Mitte keegi ei kirjuta oma võrgupäevikutesse ja ma ei taha ikka veel eriti tööd teha. 
Tähendab, saan aru: olen väga väsinud. Niivõrd, et isegi kohe kohal tähtajaga tõlketöö (ei, muidugi mulle ei maksta selle eest) ei motiveeri. Parem kirjutan oma uut romaani isegi. Mis on KA töö, aga seda teen meelsamini, sest sellega ei põle, eksole. Kui ei pea, on kohe parem teha.

Võrgupäevikusse ei pea ma midagi kirjutama. Mitte kunagi. Puhas lõbuasi. Nii et siia ma kirjutan kergel meelel.

ATH motiveerub, kui tähtaeg kukil, sest siis on töö korraga võitlus ajaga, ja see on põnev?
Ma olen ilmselt liiga autist ses osas. Ma ei taha teha, kui peab. 
Teen ikka, aga ei taha. 
Loen hoopis Silmarillioni fännfiktsiooni, mis on 452 000+ SÕNA (mitte tähemärki) ja hirmus hea.
Selle autoriga läksin kogemata kommentaarides juba tülli. Aga mis siis. Meistritöö. Kirjutan ikka imetlevaid kommentaare. 
Ilmselt ta nördis minu pihta, kui kirjutasin, et mu armsam on nagu tema Fëanáro ja mina nagu tema Ñolofinwë.
Et eriti kõrgelt mõtlen endast. Aga no - nii on. 
Armsam on absoluutselt briljantne. Mina olen - ka briljantne, aga teistmoodi. 
Muidugi patrasin selle kommentaariumis kõik ette.
Tagasihoidlikkusest olen ammu välja kasvanud.
Seepeale ta tegelikult ei öelnud midagi. Ent kui ma ühe peatüki all arvasin, et imeline töö, aga selle pisiasja võiks paremaks teha, ta vastas nii raevukalt, et lausa ehmusin. Vabandasin, ütlesin uuesti, et imetlusväärne töö, ja sestsaati pole ta jälle ühelegi kommentaarile vastanud. Arvestades, et ta varem kinnitas, et vastab kõigile ... 
Mhmh, tõlgendan. 
Tõlgendan kõike.

Krt, tõesti peaks tõlkima hakkama ...

Ühe ATH-tüüpilise asja ma siiski tegin. 
Sügasin koera. Tal olid saba pool paglad. Täidza paklaz kudzu. 
Mõtlesin, et lõikan mõned maha. 
Tulemus: 

Peaks olema, onjo, selline:

Läksin paklade mahalõikamisega hoogu ja kui märkasin, nägi saba juba nagunii närune välja. Mis siin enam hoida!
Tõsi, rääkisin pärast kääritööd nukralt Totorole, kuidas niipea keegi teda enam ilusaks koeraks ei nimeta, aga tutkit. Käisime poes ja tuli ära.
Ema umbes aastase lapsega kiitis kohe pikalt: "Vaata, kui ilus kutsu. Nii ilus. Oo!"

Oeh.
Tõlkisin pisikese lõigu, mispeale tundsin end sellise töökangelasena, et lubasin endal lahkelt vahetada ära voodipesu, võtta kaks ruumi tolmuimejaga puhtaks, pesta ära kraanikausitäie nõusid ja nüüd mõtlen, et võiks aknaid ka pesta. Suure tee ääres elamine kõntsab nad paari kuuga korralikult ära ju.

Aga nii lahkeks endaga ikka ei saa minna. 
/ohe
Pean veel ühe lõigu tõlkima enne.