Kunagi oli rohi rohelisem

Juhtusin otsinguga ühte blogisse, kus viimane postitus oli aastat 2009. 
Krdi hea oli lugeda. 
Kohe läks käima, lühidalt, selgelt, mölata. Kümme rida, aitab.

Õige jah, ise kirjutasin ka kunagi niimoodi. Mõnikord oli viierealine postitus näiteks. 
Ma nüüd natuke aega proovin jälle.

Oo, Arda tähtede all!

Ma unustasin selle jälle ära. 
Elu tuletas meelde. 

Minu korraldamine alati: kui mäng käib, on kõik pekkis. Liha on liiga soolane ja keegi ei viitsi seda grillida. Osad kalapakid olid ka liiga soolased. Keegi ei söönud mandleid ja pähkleid. Noormängijad (vanuses 13). kes olid päkapikud, korjasid kõik pärlid rannalt kokku, enne kui pimedaks läks, ja hiljem pakkusid neid kaubaks. Meie muusik oli silmnähtavalt (ja eriti kõrvkuuldavalt) autist ja kui ta muusikat ei mänginud, rääkis pea vahetpidamata juttu, mida sai mängusiseseks pidada väga suurte mööndustega (ta oli oma väitel küberpunk Thingol nt). Ei no absoluutselt ei tuld välja! Liiv läks igale poole, kaasa arvatud toidu sisse. Ma väitsin, et teen meelsasti süüa ja siis ei suutnud liha grillida, nii et see jäi tooreks. Liiga soolane toores liha!
Kui mõni mängija mängis väga hästi, oli heas kostüümis ning selgelt nii maailmast piisavalt teadlik kui intelligentne, polnud mitte rõõm, vaid kahju, et ta panustab mu sitta mängu nii kaunilt ...

Öösel oli külm ja kõva ja pea valutas (eilse ja tänase peale kulus 5 migreenitabletti, mis on kindlasti üleannus) ja suve ainukesed kaks sääske leidsid mu üles ja üks lendas ringi magamiskoti sees. Kemps oli kohutavalt kaugel ja kaks õnnetut inimest magasid telgita lõkke ääres, neil on kindlasti nii halb. Minu süü, kuigi tegelt oli suures ilutelgis kõvasti ruumi ka. Aga ma ei kutsunud neid sinna isiklikult!

Ja siis oli hommik. Pea veel tuikas, aga mitte väga hullusti. Läksin telgist välja ja kõik olid rõõmsad ja sõbralikud, muusik tegi lõkkel kohvi.
Krt, inimesed laulsid öösel lõkke ümber. Ma laulsin Durini laulu (mis tollesse aega üldse ei sobinud, ütlesin, et unes nägin ja ärgates olid sõnad meeles) ja oli innustav vestlus teisega, et tema oli KA seda unes näinud. Ja hm, mida võiks küll tähendada "Moria"? Kõlab halvasti, eks?
Toimus huvitatud ja innukas jutuajamine haldjasepa ja päkapike vahel, teemaks kaelaehte valmistamiseks kasutatud tehnoloogia. 
Inimestele maitsesid nii lembas kui koogid. Ja suvikõrvits ja salat. Ilm oli soe ja kuni teise vihmahooni läks täiesti hästi kõik!

Siuke kergendus. Korraga oli kõik hea.

Panime laagri kokku, vedasime autosse, kohalejäänud mängijad aitasid pakke tassida. Isegi äärmiselt teenistusvalmis autistist muusik õnnestus teise autosse saata (et Totorol natukenegi ruumi oleks! Tal oli kohale minnes ikka väga halb) ja sõitsime kaaskorraldajaga koos mängu laulikusse valitud laule lauldes tagasi. Nüüdseks olen duši all käinud, kohvi ja kooki söönud ja ... 

Kuulge. 

Ei, see mängukorraldamine on ikka täitsa tore ju =)

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha.