Esmaspäev, 29. november 2021

Baastase

Ma ei tea, millest nii. Kuidas juhtus. Mis põhjustas. Kõik oleks nagu ennegi - ja ometi pole.
Tean, et juhtus. Et sedasi uutmoodi on. 
Ja võibolla õnnestub mõnele, kes ei saa aru, mis depressioon on, seda teatud moel arusaadavamaks teha.

Mis juhtus: mul kadus valu ära. 
Mäletan šokki, kui Peale Rongi hakkasin antidepressante võtma ja sisemine valu ära kadus. 
Praegune päris nii jahmatav ei ole - aga ikkagi olin ära unustanud, mismoodi on sedasi elada. Ja seekord, pagan võtaks, panen kirja ka, mitte lihtsalt ei rõõmusta, et valu läks ära.

Ehk: mul praegu täielik rahu.
Tummakslööv.
Varem oli nii, et kui midagi ei olnud halvasti ja midagi ei olnud hästi, oli sisemine valu. Kogu aeg oli halb, vaikeolek oli "halb olla". Jah, kui miski läks hästi, oli see tunda. Miks ma kügelesin iga tagasisideraasu üle internetis mu kirjutamistele, miks ma otsisin virtuaalembusi enne rongigi, hea vestlus oli imetore, midagi, midagi, reageerige mulle kuidagi hästi ... sest see muutis enesetunde okeiks, valu läks ära, sai rahus magama minna.
Kui miski läks halvasti, oli see VÄGA tunda. Phmt läksin pojaga tülli ja tahtsin kohe surra. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, mitte millestki, mida teen, ei piisa, ma ei jaksa olla keegi, kellest piisaks ...
... ja nüüd lihtsalt on neutraalne. Kui midagi ei ole, ei ole halb, vaid kui midagi ei ole, ei olegi midagi. 
Täiesti kummastav. 
Täiesti imeline! 
Kui juhtub midagi halba, mul ei ole tunnet, et ennegi oli kohutav, nüüd on talumatu, ma ei taha, ma ei TAHA seda - vaid nojah. 
Kehv lugu küll. Mis seal ikka.

Ja jälle, JÄLLE ma unustasin ära, et sedasi saab! Arvasin, et mulle ongi normaalne elada pideva valufooniga, et see ongi mina-olemine.
Ja enam ei ole. 
Ükskõik on ÜKSKÕIK.

Uskumatu...

Reede, 26. november 2021

Ilm ja vaktsineerimise eelmängud

Sellest on tegelikult mingi 10 päeva möödas või nii. 
Kogu aeg oli midagi pakilisemat kirjeldada kui ilmavaatlused või ei tundunud need piisavalt tähtsad, et üldse midagi kirjutada, aga mõtlen sellele ikka veel kummastusega.
Ehk siis esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul kogesin vihma algust NIIMOODI. 

Nimelt seisin mina jõe ääres ja tegin suitsu.
Mul on siuke rutiin, et jooksen koeraga jõe äärde, lasen ta seal lahti ja siis ise jalutan, tema jookseb. Mingil hetkel mõne pingi või mugava suure kivi juures pean kinni, toetan tagumiku alusele või nt selja vastu puud, panen koti maha ja suitsetan rahus. 
Niisiis seisin mina jõe ääres, tegin suitsu, pimedus ümberringi, sest kell oli umbes 10 õhtul, ja kuulen mingit pidevat krõbinat. Nagu väike koer jookseks kiiresti mööda kruusa, aga kuulsin seda kogu aeg ühetugevusena, koer aga peaks nagu liikuma, mulle lähenema ja siis jälle kaugenema. 
Totoro ka ei ilmutanud mingit huvi. 
Mis pagana heli see on, maitea ... nagu vihm sajaks, aga on ju ometi täiesti kuiv. 
Ei saja midagi.
Jõudsin pool sigaretti ära tõmmata, enne kui esimene piisk mulle pähe kukkus. Veel üks mahv ja mõtlus, kas äkki ikka sajab siis, enne kui teine. 
Ja siis tuli neid juba üsna sageli ja tõesti, vihmarabin. Äratuntavalt selge seesama vihmasabin, mis ennegi, aga nüüd kuidagi õigustatum, sest piisad. 
Enne oli ainult heli. 
Vau. 

Pea valutab. 
Lihtsalt selline märkus, tegelt sumatriptaan juba sööb valu otsast pisemaks. 

Täna söötsin tohutute ponnistusega koerale ussirohu sisse. Arvasin, et maks on hea tugeva lõhna ja maitsega, sinna sisse saab tabletitükid peita - aga eip, ainult üks kaheksast õnnestus maksaga koerale sisse sööta, üldiselt sõi ta maksa ära ja sülitas tableti välja. Siis olin kavalam, valmistasin ette tablettidega reostatud viinerid ja kohukesetükid, aga koerale andsin need mitu tundi hiljem, kui ta enam ussirohu osas valvas ei olnud.
See toimis.
Ussirohi tegelt oli umbes poolteist kuud hilinenud, aga ilmselt oleks võinud veel veidi hilineda, ma ei ole väga lawful ja kuni koer ei tunne end selgelt halvasti ega isegi söö meeletutes kogustes, on minu arust kõik ok. Ent Totoroga tuleb vaktsineerima minna. Seal arsti juures nad arusaadavatel põhjustel ei taha riskida sellega, et marsib loom sisse, saastab põranda ohtlike parasiitidega ja no ma olin siis ka korralik: rohutasin ta ära.

Faas kaks oleks siis Ru ka arsti juurde viia, sest me pole kordagi käinud veel ja vist peaks vähemalt kohalikule loomaarstile ette näitama, et võtsin kassi. Küsima, palju talle ussirohtu andma peab ja kas see vedel ikka kõlbab ja mille vastu kasse vaktsineeritakse jne. 
Kulge, MINA ei mäleta. Guugeldada, jah, saab, aga guugel mu kassi ei rohitse ega tee minu eest ära hirmsaid toiminguid, mida arst teeb. Ja üleüldse ma LUBASIN varjupaigale, et viin kassi mingil hetkel peale võtmist arsti juurde. 
Nii et kui ma olin koerale ravimikuuri teinud, valmistasin ka kassi arsti juurde minekuks ette. See tähendab panin ta kassikotti ja käisin sellega ümber maja. Et tal ei oleks tunnet, et kottipanekule järgneb mingi õudus, vaid et jõle on küll, aga siiski talutav.  
Arvestades, kuidas ta õues peenikese häälega haledalt nuttis, aga kodus preemiaks kausiga kotti pandud maksale kohe järele tormas, täitus plaan 100%. 

Kolmandaks sain viimaks ometi Poeglapse nõusse endale vaktsiini tegema. Peamiselt selle toel, et me oleks muidu läinud kolmekesi tähistama mu ema sünnipäeva Tokumarusse, kus Tütarlaps töötab, aga kuna noormees on vaktsineerimata, läheme emaga kahekesi ja Poeglaps jääb koju. 
Tokumaru oleks talle meeldinud.
Hm.
No ...KFC ja järgmine päev ei pea kooli minema ja olgu.

Panin kohe aja kinni. Kolmapäeval siis. 
Mu poeg tsiviliseerub! Jee!

Teisipäev, 23. november 2021

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 
Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

Pühapäev, 21. november 2021

Teema oli "Hilja novembris"

Sa tahad mind korraldama oma üritusi, sest kui mina korraldan, on Korraldatud.
Kõik toimib täpselt nagu plaanis (tõsi, kuna minu seekordne idee oli "aga teeme ilma kavata", ma antud juhul ettekannetega üldse ei tegelenud, "tehke teie, kui tahate" - millega seoses kõik nad hilinesid tund aega, aga mnje pohhui, polnud minu vastututus), kõik saavad süüa, ükskõik, mis erinõuded neil oma dieedile on, kõik saavad puhata ja mängida ning phmt kõige eest on hoolitsetud.

Kui ma olen täie mõistuse juures, ma ei võta midagi korraldada just selle pärast, et ma valvan juba kuid ette üle kõige, alates kohaomanikega suhtlemisest kuni raha kogumiseni, teema väljamõtlemisest muusika playlisti tegemiseni, üritusel prügi vaikselt üles korjamisest, faking piima faking külmikusse panemisest kuni koroonatestide tegemise õpetamiseni korda 10 ja nii edasi. (Igale inimesele eraldi polnud õnneks vaja õpetada.)
Pean igaühega, kel kahtlusi ja kõhklusi, ettevalmistavalt kirja teel dialoogi, selgitan, rahustan, soovitan, ostan toitu, orgunnin transporte, pesen nõusid, teen kohvi, naeratan, noogutan, mõistan jne. Inimesed ei lugenud postitusi fb-ürituse raames - pole hullu, saab ka muidu. Inimestele ei meeldinud mu muusika, nad panevad ise enda oma oma vahendist - ok, ma viin vaikselt oma arvuti ja kõlari minema. 
(Kuigi hiljem selgus, et selle inimese muusikavalik, kes minu oma välja lülitas ja enda oma asemele pani, ei meeldinud mitte kellelegi peale tema enda. Ent mu jaoks jälle oli vajadus temaga vastuollu minna siis veel vastumeelne - karjuma hakkasin ta peale alles järgmisel päeval, kui ta oli olnud arusaamatult enesekeskne mölakas juba umbes 9 korda.)
Kõik toimib, keegi ei nuta - ja ma olen lõpuks täiesti umbe jooksnud.

Ja siis on takkajärgi "ma ei teinudki ju õieti midagi. Kogusin raha, ostsin liiga palju süüa, pärast jagasin selle söögi osalejate vahel laiali. Lausa piinlik, kui keegi ütleb, et hea üritus."
(Vahemärkus: ma ei korraldanud üksi. See teine inimene oli VÄGA abiks, aga kuna ta oli täpselt selline, nagu mul vaja, omadustega, mis mul puudu, ta oli väga rahulik, ei teinud midagi üle ja oli täiega tüüne, kui vanaaegset keelt kasutada.)

Tegelt vist oli hea üritus päriselt. 
Kusjuures ometi kord oli hea nende jaoks, kes asju EI tahtnud.
Ehk pärast kuulsin peale nt sellist dialoogi: "Mis mulle ERITI meeldis: mingit tutvustusringi ei olnud!"
"Jaa, see oli täiega lahe! Ei mingit "tutvume võõraste inimestega ametlikult!"-õudust.  Ega mingeid kuradi rinnasilte, käid nagu lollakas ja jõllitad ainult silte!"
Kusjuures üks neist rääkijatest oli uus inimene, keda enamik kohaolijaid ei tundnud-teadnud.
Ettekandeid oli vähe. "Tuleme kõik ühte ruumi kokku ja teeme mingit asja"-asju ei olnud ühtegi. Ühtegi söögiaega peale hommikusöögi ei olnud ja hommikusöök oli ajastatud kui "peale ärkamist, enne kui maja tuleb üle anda, võib süüa kogu aja". 

Kõik toimis. 
Ehk siis - tegelikult olen rahul.

- see muusika-vend oli päris krdi nõme teistegi meelest peale minu
- see oli esimene rollimängijate kokkutulek, kus mul oli natuke tunnet: "See on ju seksuaalne ahistamine, mida sa teed?" Usutavust annab sellele minu tundele, et üks teine naise ka kaebas ja üks kolmas vaatas, et mind tuleb päästa, ja kutsus mu lauamängu mängima.

+ ma sain demonstreerida oma tätokaid ja kõvasti tunnustust nende eest ja jai
+ hommik-lõuna

Mulle meeldivad peojärgsed hommikud. Või noh, kui kell on 11+, siis pigem ikka lõuna, eks?
Aeg, kui inimesed on pehmed, leebed, vaiksed ja sõbralikud, kus õhkkond on kuidagi palju intiimsem ja inimesi muidugi ka palju vähem, kus selginevad õhtused segadused ning tasapisi koristatakse, aga pole mingit krampi ega liiga täiuslikuks tegemise tunnet, vaid kõik käib tasapisi ja kiirustamata. 
Ainult see nõme vend oli ikka nõme =(