teisipäev, 27. juuli 2021

Ilmaelu on liiga intensiivne

Kas ma olen hea tüdruk?
EI!
Kas ma olen hea naine?
Juba parem. 
Ilmselt küll.
Iseendale meeldin? Jup. 
Järelikult on hästi. 

Kuigi olen natuke segaduses ja abitu siiski. Põhimõtteliselt rebin end metoodiliselt ribadeks igasuguste eluülesannete nimel (ei ole vaja nii palju enda kanda võtta, väga väga naine! - aaaaaaga ma ju tahaks kõik rõõmsaks ja õnnelikuks teha, kuidas ma siis ei võta?!) ja preemiaks saan tunde "Mis kirjanik ma olen, kui ma iga päev lausetki kirja ei saa juba nädal otsa?!"
Aga no - ma ei jaksa. 
Ma tõesti ei jaksa rohkem.

Muud uudised: kuna mul on hädasti vaja pelgupaika maailma ja elu eest, vaatan, kuidas Maximillian Dood mängib läbi Final Fantasy 7 remake'i esimest osa ja olen hurmatud ning vaimustuses. 
Poeg  on vaadanud mingit teist väidetavalt väga pädevat mänguvlogijat, kes leiab, et kuigi mängumehhanika on tipp ja graafika-muusika-misiganes väga hea, stoori on FF7 remake'is halb. Palju nõrgem, kui esimeses mängus, mis tehti ... 20 aastat tagasi?
Umbes nõnda.
Ent mina olen küll kõike seni vaadates täiesti hurmatud.
(Ise ma ei mängi, sest Final Fantasy kõik osad on playstationi mängud ja üldse: kui mind huvitab ainult stoori, ma ei viitsi end mängu käsitsema õpetada. Playstationi ostmisest isegi mõtlemata.) 
Mu arvates on karakterihoid tipus, dialoogid ülihead ja idee tuua sisse eraldi jõud, mis üritavad hoida tegevust vana mängu stoori raames ning nendega saab võidelda ja võita, nii absoluutselt geniaalne, et vlogija, kes seda ei näe ja vaimustusest ei oiga, on ebapädev või vähemalt minust nii erinev, et mul on JUMALA kama, mida tema arvab.
MINA olen vaimustuses.

Mulle on FF7 meeldinud juba KAUA
Isegi enne, kui ma täpselt teadsin, et just 7 on see, mida armastan, ja oletasin hoopis, et sihuke asi nagu Final Fantasy maailm on olemas (mitte et selle nimetuse alla mahub umbes 15-19 täiesti erinevat maailma, millele siis suvalises järjekorras numbrid külge on pandud).
Armastasin seda isegi enne, kui taipasin, KUI halvad on enamik laiaks tarbeks mõelnud mängu- ja filmiplotte, ning isegi mitte nendega võrreldes, vaid absoluutskaalalgi on FF7 oma IMELINE. See on häbenematu, lükkab asjad nii kartmatult ja kaugele üle võlli, ja just sellega särabki.
Mina mõtlen sedasi, Steven Erikson kirjutab sedasi ja FF7 näitab samuti, kuidas keskmisi inimesi pole olemas. Kõik on kõige-kõige ja normaalsus müüt.
Ei mingit "kolmemeetrine imekaunis üliosav tulnukageenide ja maailma eluverega geenitasemel äramängitatud tüüp, kes oma lapsepõlvekannatustest teadlikuks saades täiesti hulluks läks, on ikka liig, eks?" Eip! Teeme ta lisaks veel ka suht surematuks, anname talle võime ajas ringi rännata ja siis on meil mängus vinge pahalane, ah, mh?
Ja siis ta lendab ringi ÜHE musta tiivaga, sest nagunii lendab ta ju võluväeliselt, aerodünaamika pole tähtis ja kaks tiiba on nii igavalt tavaline. 
Hea traagiline taustalugu talle ka, jaa, muidugi. 

Oh, ma armastan Sephirothi NII VÄGA.
Kuigi noh. On ka selge, et isegi kui ta sedakorda vähemalt oma sõnul armastab planeeti ja üritab seda hävingust päästa, lõpuks peab temagi oma geniaalse ajuga taipama, et suurim oht planeedile on ta ise. Oh, Seph! 
Aga kõik saab korda. Jah, maailm saab puhtaks ainult sinu hävides, isegi tavalisest kehasurmast ei aita - aga KÕIK SAAB KORDA! Hoian sind, emban sind, suudlen sind. Ära karda!

Selline lüüriline vahepala taaskord.
Ma olen tegelt täiega romantik ju =)
Lihtsalt PärisElu ei suuda seda kasutada teisiti, kui mind vaimselt tükkideks lõigates, ja siis üritan end kaitsta.
Ja saan igast inimeste käest selle eest pähe ikka ja jälle, ikka ja jälle ... 

Samuti, kui ma juba olen oma pähe ära läinud ja PärisElu välja barrikateerinud, siis siin on teile vaatamiseks üks "kõik meie kultuuris ju teavad, kes on Sephiroth on, eks ole?" tagapõhjaga video. 


Kolmas teema: kolisin ja mul on nüüd uued naabrid. Peaks nagu uutmoodi olema siis?
Aga tundub, et nende suhe vaarikatega on küll täpselt sama kui eelmistel.
Täna hommikul panin pesu välja, vaatasin aia ääres ka vaarikapõõsaid ja NUTT JA HALA!
Kas KEEGI, kes vaarikaid kasvatab, neid korjab ja sööb ka?! Või ongi nii, et kõik need pagana aiapidajad lasevad marjadel taimede otsas ära kuivada (praegu) või mädaneda ja maha kukkuda (mõnel vihmasemal suvel), kui väga väga naine on liiga viisakas, et süüa neid rohkem kui 5-7 tükki korraga?! Nagu ... 
miks, MIKS?! 
Mul on neid okste otsa kuivanud kripsmarju nähes peaaegu füüsiliselt valus, kuigi see ei ole ju minu tegemata töö, et nendega sedasi läks. Ei ole minu töö vaarikaid ära süüa, et nad raisku ei läheks! 
Ent ikkagi on süümetunne. 
Miks ma eeldan, et inimesed on arukad, arvestavad aega ja ressursse, suudavad mõelda?!
Ma ju näen kogu aeg, mis päriselt toimub. 
Kogu. Aeg.
Isegi kui need inimesed on päriselt helged pead, mitte ei anna ma neile tohutult punkte ette, sest kena välimusega ja sõdalase loomuga noored mehed, onjo. Ikka on nad mõnedel teemadel lukus - aga mina arvan, et kui inimesed kasvatavad vaarikaid, nad ka söövad neid, kui inimesed tahavad tantsida, nad ka tantsivad, kui kellelegi maitseb väga jäätis, on tal kodus vähemalt külmkappki. Või muud säärast.
Naiivitar ...

laupäev, 24. juuli 2021

Puhas tunne

Ma kunagi väga noorpõlves kirjutasin ja jagasin miljoni kliki puhul ka siin oma "Südamelugu". Tagasiside oli nii positiivne, et saatsin jutu "Vikerkaarele" avaldamiseks (koos ühe teise, oluliselt värskema looga), ja avaldatigi. 
(Seda teist lugu mitte.)
Siis torgati "Südamelugu" veel Eesti Novelli 2021 ka, nagu oleksin mingi kirjanik, ja kuna Eesti Novell on midagi, mida inimesed loevad, on siin mõned tagasisided.
Goodreads 
Loterii
Algernoni eraldi ei lingi, sest sealne arvustus on ka Goodreadsis olemas. Ja mis ma kaks korda näitan asja, kus mu kohta halvasti öeldakse?! Aitab ühest korrast küll.

Selle Eesti Novellis ilmunud jutu osas on mul küll väga keerulised tunded. Et kui keegi halvasti ütleb, mul on: "Krt, ma olin LAPS siis peaaegu, mida te tahate?!" Ja kui keegi hästi ütleb, on: "Aga ... aga .... aga enam ma vist ei oska ju sedasi? Jutte peaaegu ei kirjutagi enam ja kui kirjutan, inimesed ei armasta neid ju ja ..."
Ja sedasi, ühe põletava päevaga, ei kirjuta ma tõesti MIDAGI. 
Vbla luuletusi, aga neid ma pole ka aasta aega umbes juurde teinud.
Siuke adumus on, et luuletamiseks peab ikka TUNNE olema, mitte teoreetiline mõistuslik idee. 
Ka TUNDEGA saab vahel kehva luuletuse, aga ainult idee peal pole mina võimeline head luuletust kirjutama.
Vähemalt mitte sellist, mis mulle endale hea näiks.

Kuigi ... tegelikult mul ON hetkel TUNNE.
Oot ... 

Noor olin, loll olin,
maailma vaid enda
mõõdupuudes mõistsin
mõõta.
Arvasin, kõik mõtlevad hästi,
arvasin, mina olen see hädine,
kes ei saa aru.
Appi!
Oota!
Ma ei jõua jutu mõttele järele!

Läks aastakümneid.
Ei, ei liialda.
Hakkas paistma:
polegi niisama
loogikaapsud
jutu sees, sest igal astmel
rääkija kõike seletama ei vaevu.
Ongi ebaloogiline?!

Läksin täiesti raevu.

Mis mõttes keegi sedasi mõtleb,
mis mõttes on nii ajutu?!
Mismõttes seda sallitakse
ja üldse ei vajutu
ta peale üldise põlguse laam?!
MisMÕTTES sedasi saab?!
Haridus, kraadid,
mõni lausa koolitaja!
Aga edastatav on jama.
Ainult natuke vaadata vaja. 

Seejärel taipasin üsna ruttu
et inimesed lihtsalt ei mõistaGI.
Nad ei räägi ainult ebaloogilist juttu,
vaid MÕTLEVADKI ebaloogiliselt
ja oleks asi veel ainult nii!

Ei, ka nood imelised TEISED,
kes kuulavad ja põlgust ei vajuta,
ei saa aru, et loogikas on augud.
Ja mina, kes ma üldse ette ei kujuta-
nud, et niimoodi mõtlelda saab,
olen hoopis täiesti tark.
Ilmaasjata oli mark.
Ilmaasjata häda ja häbi -
olgu.
Nüüd on see läbi.

Nüüd ma talun ja olen vait.
Las elavad oma elu.
Kuid stupidity is not a right
ja kui mu varbale astub mõni raip,
ma vabandust enam ei palu,
vaid astun vastu.
Saabastet jalu.


Nii, seal oli siis tunne taga.
Jap, olen hetkel inimeste lolluse peale üsna verine. 
Aga ehk saab kõik veel korda, onju.
Loll, jaa, aga mitte kuri! Üritab hea olla nagu kõik, onjo.

neljapäev, 22. juuli 2021

Elukad ehk vabade assotsiatsioonide rida

Laps, keda hoidmas käin, ütles kajaka kohta: "Kaak-kaak!" sellise häälekõrguse ja intonatsiooniga, et tundsin kohe kajaka hääle ära.
Pealegi tegi kajakas kohe seepeale samuti: "Kaak-kaak!" ja ma leidsin, et "kajakas" on onomatopoeetiliselt täiesti hea nimi. 
Hei, vahel ta ju kiljub ka: "Kaja-kaja!"

Kas ma olen sellele ka varem mõelnud?
Kusjuures vist olen. Aga mitte üles kirjutanud. 

Rul on just öine mürgeldamispooltund alanud, nii et ta jookseb peaga vastu seinu (hääle järgi vähemalt) ja mängib pastakaga, mille ta enne raamaturiiulilt maha katkus. 
Üldiselt viitsib ta mängida asjadega, mille on enne kuskilt maha ajanud ja mis teevad põrandal veeredes-libisedes ka natuke müra, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad. 
Asjade vastu, mis juba põrandal, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad, ei tunne ta järgmise mürgeldamissessiooni ajal enam mingit huvi. Peab saama maha ajada ja siis raevukalt jälitada. 
Vahepeal oli meil ka pall, vildiga kaetud pinksipall, mille sees mingi kellukesemasti klõbisev värk, aga Totoro hammustas selle nii lömmi, et ta enam üldse ei veerenud ja siis lihtsalt seisis kurvalt. Ükski loom ei huvitunud.
Totoro peale ei saa ka  pahandada teemal "palli lömmihammustamine", sest kui tema poleks seda palli tänavalt leidnud, erutunud ja suhu haaranud, meil poleks seda üldse ja iial olnud. 
Ma ei ole eriline loomadele mänguasjade ostja.

Kuna ma Ru juba kõne alla võtsin, mainin ka, et ta sõi täna üksteise järel ära neli kooritud mandlit (neid müüdi kilohinnaga 13.28, nii et koduseks näksimiseks võtsin) ja üritas seejärel ära vinnata majoneesipurgi kaart, kuhu ma nagu pisikesele taldrikule neid veel kümmekond ladustanud olin. Seepeale hakkasin lõugama ja ei lasknud, aga olen nüüd natuke rabatud, KUI taimtoiduline kass ta ikka on. 
Tegelikult vist ei peaks hämmastunud olema, sest kass on varem kahel korral vahele jäänud saiaviilu närimisega ja korra katsega varastada shokolaadiküpsist. Et ta peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, pole keegi talle niimoodi öelnud, et ta ka uskuma jääks. 
Ja MANDLID. Saiast ja küpsisest saan kuidagi paremini aru. Kass, kes krõbistab pähkleid nagu orav, tundub päääris imeliku loomana. 

Elukad ...

... mõtlen ikka selle inimeste lolluse ja arukuse üle. 
Olen sellele palju kordi konkreetselt aastaKÜMNEID mõelnud. Ikka ringi ja ringi, suhteliselt samamoodi.
Ühel tasandil tundub, et tegelikult on kõik targad, ainult nende alustõed on erinevad ja sellest tulenevad erinevad järeldused. No et kui usud baasilisel tasemel, et kõik on üks, KÕIK ON ÜKS, siis võidki uskuda, et maal käivad tulnukad inimesi valvamas ja hoolitsemas, et nad omadega väga peesse ei läheks. Sest neil tarkadel arenenud tulnukatel on sügav arusaamine, kuidas kõik mõjutab kõike, kuna kõik on üks, ja seetõttu huvi hoida ka inimeste elu ja inimesi heana. Sest kui nad hoolitsevad inimeste eest, hoolitsevad nad tegelikult enda eest. Kõik on üks!!!
Teisel tasandil: ei, osad ikka on kriminaalselt juhmid. Kui tobe saab olla, et sihukesi alustõdesid isegi kuidagi tõdedeks, rääkimata siis ALUStõdeks pidada? Kuidas saab inimene olla koroonaeitaja?! See on nagu ... nagu mu poeg ütles: "Nagu öelda, et koeri ei ole olemas. Need, keda sa näed, need on muteerunud kassid. Koeri kui selliseid ei ole. Ja hundid ja taolised on inimeste poolt tehtud 1900 aasta paiku! Koeri pole olemas!"
Ja kolmandal tasemel tuleb: KÕIK on rumalad, sest ükskõik milliste alustõdede pealt ükskõik kui loogiliselt edasi mõelda, ALATI tuleb kuskil sisse selliseid vigu, et vaatad oma tavainimese-tarkusega ja ainult vangutad pead. Jah, arusaadav, mhmh, ta jõudis selle "EKRE on Eestile elutähtis partei ja inimesed, kes neid valivad, targad ja lihtsalt muude väljapääsudeta" mõtteni nii ja nii - AGA SEE JÄTAB ARVESTAMATA SUURED ILMSELGED TÕSIASJAD SEE JA SEE JA SEE JU?! 
Aah, inimesed on lollakad!!!
Ringi ja ringi ... 
Nüüd ma lähen jälle kolmandalt tasemelt esimese poole. 
Naljakas on end sel rajal jälgida, aga no - küllap mul iga ringiga õnnestub end täpsemalt jälgida ja uusi asju õppida. Ei tundu mõttetu (veel?), ei tundu.

Selle üle imestan ka vahel, kuidas ma nii endassesüüvinud olen. Peamiselt nurgast, et mina viitsin kirjutada endast, mul on huvi rääkida endast, minaminamina, ja mus äratavad tugevat võõrastust kõik "Miks nad sedasi teevad?!" hüüatused.
Näiteks teiste blogides, meedias, isiklikes vestlustes.
Miks ma nagu ... peaks huvituma sellest, mida "nad" teevad, kuidas elavad? Kas ma päriselt peaks NÖRDINUD olema, et nad minu silmis valesti teevad???
"Nad" alates kellegi ekspeikast kuni ekresõpradeni, trumplaste ja rihmata koerajalutajateni, telefonimüüjatest metsatöösturiteni, antivaksikutest abordivastasteni jne jne on minu jaoks kõik: "Nojah, eks nende teguviis on nende meelest parim" ja ma hädaldan ainult siis, kui mulle isiklikult kõvasti varba peale astutakse või ma tõesti näen, et kellegi on väga valus. Noh, surmale määratud loote lõpunikandmise kohustus on reaalne valu mu silmis, sellest ma hoolin ja see on minu asi.
Samas oma prügikastis võõra prügi talumine pole isegi naljakas kujuteldav valu, see lihtsalt ei oleGI mu silmis ja jaoks valu.
Et "Ära halvusta teiste kannatusi, sa ei mõista neid?" 
Sry, not sorry, ma olen ka inimene, ei jaksa kõike. Mu jaoks paistavad inimesed, kes sellistel teemadel hädaldada viitsivad, nii ära hellitatuna, et ma lihtsalt ei jaksa nende tunnetest grammijagugi hoolida. "Pole minu asi, et neil enda meelest halb on, tegelt ju ei ole!"
Mu mahv läheb peamiselt nende peale, kel mu meelest päriselt ka halb on, teiste jaoks jääb vähe. Ja selle vähese kulutan siis nendele, kes minu vastu kenad on. Neile, kes mu peale esimese suhtlusaktina karjuvad, ei jää midagi. 
Not. Sorry. 

Üldiselt aga on mu suhtumine ükskõik milliste kolmandate inimeste tegude suhtes: "Pole minu asi," ja mul on raske mõista inimesi, kelle jaoks nii ei ole.
Isegi "Miks nad sedasi teevad?!"-karjatuste põhjustatud võõrastust ei maini ma enamasti kuskil. 
Sest pole minu asi.
Inimesed elavad, nagu nende jaoks kõige parem on ja kui neile on kõige parem kaevelda, olgu nii. 
Ainult kui on mu varvastele astumisest valus, hädaldan. 
Huvitav, et sellistel puhkudel tekib alati mingi hullem: "Neil teistel on õigus, ise sa oled paha!" kommentaariumis. 
Ma nagu ei näe samasugust reageerimist kõikvõimalike teemade all, kus minu reaktsioon oleks: "Nojah. Pole minu asi." Seal hoopis kiidetakse kaasa, et X, Y ja OHUJFGE on mölakad jah, mulle käivad ka närvidele. 

See on mingi teistmoodi sisemine tunnetus vist. Kas vaadata peamiselt enda sisse või endast välja. 

Muusikapala pole millegagi seotud, mulle lihtsalt meeldib.

pühapäev, 18. juuli 2021

Suvine, veel kord

Käisin sünnipäeval.
Hea sünnipäev. 
Kuna õnnestus ühelt teisel-päeval-tulijalt välja anuda uus pakk ibukat ja teisel ööl otsustas õhutemperatuur langeda, polnud isegi füüsiliselt väga piinarikas.
Ainult veidi piinarikas.
Kohtusin ammu tuttavate toredate inimestega, tutvusin mõne uuega ja kokku oli: "OMG, nii tore on olla inimeste seltskonnas, kelle jaoks ma ei pea end arusaadavaks tegemiseks sobivalt rumalamaks tegema!"
NII TORE!
Tantsisin, ujusin, tammusin üliarvukate veetaimede otsas, jõin ühe 0,33 ml pudeli siidrit päevas ja sellest piisas, et tahta tantsida-tantsida-tantsida kogu aeg kui joove, vestlesin tuttavatega, vestlesin võõrastega, avastasin, et mul on inglise keeles lobisemisega probleeme, siis avastasin, et mul on täpselt samasuguseid probleeme ka eesti keeles, järeldasin, et olen väsinud, sain teada, et olemas on aeropress ja vaatasin pääsukesi ja kutsikat ja iidvana koera, lugesin, sõin pistaatsiaid ja liha, olen VÄGA rahul.

Mõnikord on ikka hea üritustel käia.
Kuigi avastus, et inimesed tegelt käivad targad ja mittetargad on teatud seltskonnaga võrreldes veider anomaalia, oli taas valgustav. 
Olin juba suht veendunud, et inimesed TEGELT on mitte lihtsalt lollakad, vaid hästi lollakad mõnede natuke helgemate eranditega - ja siis on korraga terve seltskond selliseid erandlikke?! 
Oo, vau. 
Olin unustanud.

Lisaks: jälgisin ennast ja üldist inimtausta ja -käitumist seal ja sain aru, et häh =) 
Ma ei räägi, kui mu arust teised on
a) targemad kui mina - kuulan hoopis huviga
b) minuga suht sarnased, kuigi vbla mõnes nüansis teistsugused - mis ma peaksin nende pisiasjade pärast seletama hakkama või? Kelleks te mind peate?
c) rumalamad kui mina - ega ma mingi õpetaja ole! Ega ma palka saa selle eest, et kedagi ümber veenan.
Ma räägin ainult siis, kui teised avaldavad huvi. "Aga mida sina sellest arvad", küsivad küsimusi, investeerivad mitte ainult oma hääle kuulamisse, vaid suhtlusesse spetsiifiliselt just minuga. 
Ilmselgelt sellepärast mul ongi armas-kallis võrgupäevik. Sest seda loevadki inimesed, keda huvitab, mida mina arvan. 
Jai!

Oh, ja seal oli kohv!
Oot, ma räägin teile sünnipäevakohvist. 
Mitte et see oleks kõige tähtsam, aga hästi piiritletav lihtne lugu.

Kohvi tegi R. See on nii naljakas ja armas ja kaunis, kuidas täiega ongi olemas siuke asi nagu "kohvipede" ja see on R., aga ma ei ütleks talle seda, sest ta ise ei naudiks seesugust väidet. Pahaks ka ei paneks, aga ta pole üldse siuke inimene, kes naeraks või karjuks või erutuks vms.
Ilmselt ta kergitaks viisakalt suunurka ja ei ütleks midagi, kui ma kohvipede-jutuga välja tuleksin. Võibolla peaks mind vähe tobedaks, sest tegelt ta ei ole ju mingi kohvipede, vaid mõnede asjade osas väga täpne, metoodiline ja hoolikas - ja nende asjade seas on ka kohv. 
Aga noh.
Jah.
Ta tõi kaasa oma veekanistrid, sest sealne vesi pole hea, umbes 5 eri sorti kohvi kuskilt peenest röstikojast ja aeropressi.
Ja siis, saate aru, osutus kohalik veekeedukann avariiliseks. Ei ajanud vett keema, vaid kuskil 80 kraadi juures lülitus välja. Hakkas uuesti keetma, kui oluliselt jahedamaks läks, ning jõudes taas umbes 80 kraadini, lõpetas.
Me teame, sest X-l oli kaasas kiirtermomeeter-massin.
Ja R oli nii kurb ja hädas. Tegi selle liiga külma veega ja: "No ... pole isegi väga halb ... aga mingid maitsenüansid on puudu!"
X: Olgu. Ma arvan, vaja minna Järvakanti poodi ja osta sealt veekeedukann."
R: "Nojah, ja mis me teeme sellega siis?"
X: KOHVI!!!!

See oli minu nädala nali, seda ma naeran veel mitu päeva. Olen neli korda lampi vaikselt omaette naernud. Meenutan neid nägusid ja hääli ja ... olgu, nüüd olen viis korda.

Aga R: Ei, ma mõtlen, pärast. Kas kellelgi on kann puudu?
Kuna ärkvel olime aint mina, X ja R (mina, sest majas läks rõvepalavaks, nemad, sest R ei saanud tol ööl üldse eriti magada ja X on lihtsalt siuke varaärkaja), siis ei olnud kellelgi. X-l oli üks üle, sest "see oli veits kole", aga kuna X on ka on suutlik ja otsustav, oli ta "no jätame siia, selgelt neil on kann puudu!", nii et poodi ta kadus.
R. tegi pärast igaühele tema soovide järgi kruusitäie või ka mitu, ja see oli imeline.
Ma ei teadnudki, et kohvi kohta võib öelda "puuviljane" ja see on jumala hea jook ikkagi, mitte mingi veider õhukese maitsega hapu vedelik.

Aga jah, see oli siis lugu sünnipäevakohvist. Ma lähen nüüd duši alla ja siis uuesti magama, sest no: sellised üritused ja mina? Ükskõik kui tore mul on, pärast olen VÄSINUD.