Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast juba veerandtunni tee kaugusel. Tegelt oli lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Kõige enne tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 

Ehk ma rääkisin lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta, kui ma tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Mitte nii magus, vaid suisa mürgine

Kui mõtlesin, et teeks homme-ülehomme viimase üleskutse Stalkeri valimistel minu poolt hääletada, avastasin, et oi. Hääletus lõppes 18 tunni eest.
Nojah siis. 
Ega elu ei olegi täiuslik. 
Lükkan postitamise siis veel edasi, pole millegi nimel kiirustada. 
Saate nüüd =)

Ehk ka: üleloomulik hea lõppes. Nüüd on lihtsalt hea. Hästi on. Tegelt.
Aga.

Pea hakkas valutama. Sest emotsionaalne pinge.
Olen IKKA VEEL kurb Norra kaotuse üle jalgpallis. See kurbus mitte ei leevenenud, vaid süvenes, kui kuulsin teooriat, et FIFA organiseeris meelega nii, et kohtunikud vilistaks lõppvoorudesse FIFA skoori järgi neli hetkel tugevaimat koondist. 
Muidu kehitaks õlgu ja mõtleks, et hullud oma vandenõuteooriatega on alati olemas old, aga reaalselt oli ju see Folarin Baloguni punase kaardi mängukeelu "oh, me lükkame selle edasi"-värk. Nii et sel taustal näivad kõik "no mõnikord juhtub, õnn on ka tähtis, vahel veab, vahel ei"-asjad kui "aga ÄKKI see oli meelega?!" ja minul ei tee see meelt kergemaks, vaid raskemaks. Inimesed MEELEGA teevad teistele halba? Päriselt? Mingi nõmeda raha pärast???? Saaks aga rohkem reklaami müüa?!

Kuigi ma õigupoolest ei usu, et kohtunikud meelega valesti vilistavad. Risk, et mõni, keda üritatakse saada erapoolikult vilistama, räägib välja, on liiga suur, et sedasi süstemaatiliselt sobi teha proovidagi.
Lissalt juba mõte sellele, et VÕIBOLLA, on masendav.

Õige, seepärast ma jätsingi jalgpalli vaatamise maha vahepeal. Et kui ma päriselt hakkan kaasa elama, tagasilöögid on hirmsad. Valusad emotsioonid vajutavad ligi maad.
Aga rõõmud on samas ka plahvatuslikult eredad ...

Nojah, niisiis peavalu. Pool triptaanitabletti iga päev jälle. Veidi parakat. Magama lähen valuvabalt või väikese valuga, magan normaalselt, aga hommikul ajab peavalu üles. 
See võtab kohe maha võimaluse rõõmu ja rahuga päeva alustada. 
Räägitakse, et on inimesi, kes tervitavad iga päeva rõõmsalt, sest nad polegi ära surnud, jai.
Nad ilmselt ei ärka peavalu peale.

Kui on juba valus - isegi mitte väga valus, vaid sihuke väike valu, mille osas on lootus, et ehk läheb ära ise või vähemalt tavavaluvaigisti peale - tundub kõik muu kohe kümnepallisüsteemis kaks palli kehvem. Toob kaasa ka selle, et muidu viie-peal-neutraalne sündmus muutub kolmepalliseks selgelt negatiivseks. Ei, praegu ei ole õnneks halbu asju, vaid just sellised "tegelt ei tasuks hinge võtta, aga millegipärast morjendab". 
Loodan mõnele suurele õnnele (nt et keegi ikkagi arvustaks "Teistmoodi tavalist" veel pikalt ja hingega), pelgan veidi Estconi ja Stalkeri-teatamisi - päris nõme oleks mitte ühtegi saada - ja noooh ... ilm on ikka soe, nii et küllap lähen ujuma. 
Looduslikus veekogus ujumine muudab elu jälle kaks kraadi kaunimaks mõneks tunniks =)

***

Te ikka teate, et mürki mürgiga ravida on parim viis? 
Ehk et parandada oma sitta meeleolu, mis pärit kurvas suunas kulgenud jalgpallimängust, vaatan nüüd poolfinaali.