esmaspäev, 16. november 2026

AAAAAH!

Jaa, ma märkan palju.
Aga ma märkan samas ainult neid asju, milleks valmis olen. 
Loen märke, et kas nüüd on asi nii? Aga nüüd?
On väga ebatõenäoline, et kui te pole mu totaalne lemmikinimene, kellega oleme sõprust kui mitte vandunud, siis sõnadeta vandunud, et ma vaatan teie seltskonnas üle te kurbusest, vihast, tüdimusest, väsimusest vms. 
Ma ootan, et inimesed minu seltskonnas tunnevad neid asju. Olen valmis.
Selline reaktsioon ei tarvitse mind kurvastada - ebameeldivale inimesele meelehärmi põhjustada on puhas rõõm - aga ma märkan.

Kui te olete mu hinnatud sõber, ma ei oota, et te mu peale vihastate või must tüdinud olete, ja absoluuutselt ei märka. Isegi kui te olete millegi muu pärast endast väljas ja vaevu piirides, ma ei pruugi aru saada. 
Sest ma olen end positiivselt häälestanud ja enam negatiivset ei näe. 

Issapojapüharistike, KUI ilmselgeid külgelöömisi olen ignoreerinud, sest temalt ma seda küll ei oodanud! Nii võluv noor mees muidugi minust võlutud ei ole, dohh. Automaatne eeldus. 
(Ma tean, et olen temast siia võrgupäevikusse kirjutanud ka, aga ma ei leia seda üles, nii et te ei saa linki.)

Kui ma valmis ei ole, ma ei märka. 
Äkki need mehelikku autismi esindavad autistid ei ole lihtsalt valmis asjadeks, mida nad märgata võiksid?
Miks nad ei ole? Kas nad on oma huvides nii sees, et muu jääb tähelepanuta?

Miks mina olen asjadeks valmis, on selge - kui ma aiman ette, mis kõik võib halvasti minna, on mul selleks valmisolek olemas, ja pole nii ränk, kui juhtub. 
"Miks ma täiesti katki lähen, kui natuke lootust veel on, kuigi tegelikult näitavad kõik märgid, et halvasti läks". 

Oi, ma pean kogu oma kahe autismi teooria ümber tegema!

...

Need ei ole väga head pildid.
Tõsi, ega ma end lusika jagu ilusamaks ka joonistanud. K jõudis täiesti ootamatult ruttu kohale, olin riietatud punastesse dressipükstesse ja särki ning isegi mitte juukseid ära kamminud. 
Nii et tegin väga kiiresti ja pealiskaudselt.
Isegi sukkpüksid pole need, mida plaanisin panna, vaid need, mis kätte juhtusid ja enam-vähem parajatena paistsid. 
(Ma ei tea, kas need, mida ma plaanisin panna, üdse olemas on enam. Äkki viskasin mingis "ach, siin on auk sees, ei viitsi nõeluda!" jõukusehoos ära.
Kuigi ei usu. Need olid liiga ilusad liiga võrklikud, et sedasi otsustada.)

Peamine näoprobleem on, et mul ei ole enam ripsmeid. Olid pikad (kuigi sirged). Nüüd pole kunstripsmeteta üldse märgata. 
Ei, ükski tušš ei aita. 

Vähemalt mingi mulje kleidist saate. Üks õlg on paljas, teine kaetud ja mulle meeldib nii värv kui paks dressitaoline materjal kui rõhutatud pihakoht, mis on veidi kõrgemal kui mu päris piht. Meeldib lai voldiline seelikuosa ja ebasümmeetriliselt kujundatud keskpaik. Ebasümmeetria on kuld! 
Väga hea kleit. On võimalus, et see saab mu põhikleidiks talviti. 

Vbla ei ole pildid mu arust eriti head ka seepärast, et mul on veidi raskusi arusaamisega, et ma näengi vanem välja kui 2-3 aastat tagasi. 
Oletatavasti pani põntsu emaka väljalõikamine ja kõik kaasnev. Kusjuuures ma pigem ei kahtlustaks hormoone, vaid rasked operatsioonid paistavad teistelegi sedasi mõjuvat. 
Kohe 10 aastat juures.
Ning ripsmetest järel vaid mälestus.
Kellelgi neist ülejäänud opereeritud näidetest ei olnud seoses lõikusega hormonaalset muutust. Lihtsalt suured operatsioonid kurnasidki organismi välja.

Ja samas: ega need pildid nüüd NII halvad ka pole =)
Kümne aasta pärast vaatan, et nii kaunis noor naine.

Pulm oli päris tore. Ma küll ei tundnud kedagi, ent noorpaar (kes olid umbes minuvanused. Mees ja naine. Tõlgendasin valesti K sõnu "lapsepõlvesõber abiellub oma ammuse kooselukaaslasega") tundus tore ja suurem jagu nende sõpru samuti. Ma ei peaks üllatunud olema: K sõbrad ju võiksidki toredad inimesed olla? Ikkagi olin, sest nemad tundusid päriselt toredad, mitte sellised  nagu toredad inimesed ameerika 2006. aasta teleseriaalist.
Näiteks kandsid nad mõlemad, üks kaelas, teine rinnas, vastassugupoole väga stiliseeritud roosat suguorganit. Nii ärastiliseeritud, et poleks meile öeldud, ei oleks aru saanud.
Aga nad ütlesid =P
Mu pidulikke poolkindaid komplimenteeriti kahel korral, kommenteeriti, et loen seltskondlikul üritusel raamatut, tiramisu oli samal tasemel kui mu enda tehtu ja mereannid+rukola pasta peal imemaitsvad. 
Tõsi, pasta ise oli naatukene ülekeedetud. 
Mind ei seganud, aga mu poeg oleks häiritud olnud. 

Käru kõrts on lahti 1 korra kuus. 
1 korra kuus, lugesite õigesti. 
K: "Nii võiks isegi kõrtsi pidada ju!"
Järgmine kord on 12. detsembril.
Täna oli itaalia õhtu, järgmisel korral mingi teine teemaõhtu, nad pole veel otsustanud, mis teema tuleb.
Krt, nii võiks tõesti isegi kõrtsi pidada!
Aga tõsiasi on, et töötajad ja varustus on olemas seepärast, et sama omanik peab lähedal restot, mis iga päev lahti =P

... ja siis tuli pühapäev.

Teate.

Te võite mõelda, et ma korrutan siin võrgupäevikus pidevalt üht ja sedasama lõputu spiraalina, väikesed muutused ja lisandused, aga phmt sama. 
Ja kuidas nii saama. 
Aga päris maailmas ma puutun kokku päris inimestega. 
Kellele ühe ja sama asja kordamine ilma väikeste lisandusteta, igasuguseid lisasid maha võttes, tehes lauseid üha lihtsamaks ja lihtsamaks, ei anna ikkagi tulemuseks, et see info kuidagi plaane tehes arvesse tuleks. 
"Ma ei suuda ootamatusi ära kanda. Ma tahan ette teada. Muutused väsitavad," ei ole ilmselt piisavalt selgelt öeldud. Või piisavalt sageli, annab ära unustada.

Olen nii väsinud. Nii väsinud, et nutma ajab. Nii väsinud.
Ja mul ei ole mingit plaani, kuidas paremini saaks. 
Olgu, v.a. "Ütlen veel. Ütlen veel. Ütlen veel."
Homme on mul jälle hambaarst. 
Suus on hapu maik maohapperünnakust ja hinges masendus. 
ma.
ei.
JAKSA.
selle.
maailmaga.
sammu.
pidada.

reede, 13. november 2026

Suht ammu pole oma paranemise kohta aru andnud

Lugesin uuesti (ja siis uuesti ja siis uuesti) läbi oma tõlke lusikateooriale. 

Krt, mis ma olen loll v?
Ma ju tegelt tean seda kõike, ma ju tean!
Idee teha asju "ette ära", sest sündmusega ühel päeval ma nagunii ei suuda, on idiootne. See tähendab, et sündmuse päeval olen juba ette omadega läbi JA see ise võtab palju lusikaid. 
Uued inimesed. Uus koht. Teadmata sündmused.
Mine neile vastu tavalisest vähemate lusikatega, vaata, mis juhtub. 
Jaa, sul on migreenitabletid kaasas, aga kas sul üldse on neid piisavalt palju?

Väga väga naine, sa pead VÄHEM, mitte rohkem tegema!

Nägin enda sisse vaadates ka kohe ära, et see on ainuõige otsus. Üritus teha kõike lõppeb sellega, et tõmban end järjekordselt ribadeks. Parem meeles pidada, et mu lusikate arv on lõplik ja mitte väga suur.
Kuigi olen arenenud. Paranenud. Viie asja asemel päevas toona on kuus ning tegelikult ma teen enamikul päevadel rohkem. Lihtsalt kui kuus asja on tehtud, on mu mõtteis päev kirjas. 
Vahel harva teen vähem. 
Siis mõtlen, et olen need puhkamispäevad ammu ette ära teinud.

Pealegi osasid asju ma ei arvesta.
Ok, ei arvestanud juba siis, aga tollal ma ka tegin neid vähem.
Nõudepesu (v.a. ahjupanni pesemine, aga seda ma ei tee praegu nagunii, sest mu ahi on rikkis). Toona tegin vähem süüa, oligi vähem nõusid.
Raamatulugemine.
Trenn. (V.a. füsioterapeudi antud harjutused millegipärast).
Võrgupäevikusse kirjutamine.

Mõned asjad on selle "neid ei arvesta" arvelt kopsakamad.
Ma loen pudrutegemist terve lusikana, kuigi tegelikult on see vast pool. 
Vanasti võttis terve.
Perearstilt uute ravimiretseptide tellimise eest võtan endalt terve lusika, kuigi see on vbla veerand. (Kui selleks tuli helistada, oli terve lusikas õigustatud kulu, aga nüüd saab netis mõned klikid teha.)
Migreenihoo peale, kui see tuleb tabletiga alla, arvestan mõttes ühe lusika.
Kui ei tule tabletiga alla, lähevad sinna kõik. 
Aga ikka ma üritan oma kuus asja ära teha tegelikult. Ma tõesti olen loll.

Üldse paljud tegevused, mis varem võtsid terve lusika, ununevad nüüd üldse arvestusest välja, sest tuttavatena, asjadena, mida kogu aeg teen, võtavad nad mult palju vähem.
Nt laualapi pesemine. 

Tumen tutvustas mulle ideed, et laualappi pestakse. Enne elasin muljes, et see käib ju kogu aeg kraani alt läbi, mustus, mille ta paratamatult sisse võtab, on paratamatus, ja mõne aja pärast lähebki uut lappi vaja. 
Aga tema pesi mu laualapi ära. Riidepesuks mõeldud vahendiga. 
Emake maa, kui puhtaks see muutus!
Ei tundunud käes enam ligasena ega midagi. 
Sestsaati hakkasin ka ise vahel laualappi pesema. 
Algul võttis see terve lusika.
Siis pool.
Nüüd kipun ära unustama, et lappi ka pesin. Nii automaatne tegevus, et ma ei võta seda enam eraldi tegevusena üldse.
Lusikaid on rohkem ja ma olen tegevustega ära harjunud.

Aga uued inimesed, uus koht ja ette teadmata tegevused? 
Kuidas ma arvasin, et elan selle päeva üle, kui pole ette puhanud?!
Ma loodan, et saan mõne pildi oma uue rohelise kleidiga. 
Krt, ma olen viimstel aastatel arvestanud meigi tegemise ja riietumise üheks lusikaks, aga ma tahan seekord hästi ilus olla. Sest see kleit! 
Vbla tasub kaheks eri lusikaks arvestada. 

neljapäev, 12. november 2026

Uduselt kuidagi

notsu siin arvas, et mul on lühivormid luuleväljakutsega taas lahti läinud sees. 
Tema arvamuses võib olla iva.
Igatahes olen päris uhke mõne luuletuse üle, mis tulnud on. (Loe: "Vahel" luuletus. Kuigi seal peab ühe sõna lühemaks tegema.)

Aapo Ilves leidis, et november on viletsa luule kuu, ent ega ma tema arvamusest palju pea. Igaüks, kes Peeter Helme osas apologeet oli, kaotas minu jaoks tõsiseltvõetavuse. 
Luuletused on igatahes toredad asjad. 
Mul käivad muidugi romaanid sama rada: kui keel juhib, võib mõte hoopis uue suuna võtta. "See kõlab hästi, nii et panen sisu klappima." Aga luuletustes on lihtsam ja tulem on praktiliselt alati parem kui juhtudel, mil ma ette tean, mida teha tahan.

Keel juhib. 

Täna äratas mind telefonikõne. See toimus natuke enne 11 hommikul ja põhimõtteliselt oli see hästi, sest nüüd ma vbla ei ole neljani öösel üleval.
Terve päeva olen küll kõndinud nagu vati sees, maailm ei jõua eriti kohale. Väga üllatav, et hulk asju ikkagi kuidagi tehtud said.
Ehkki üsna halvasti. Ma ei ole väga ammu teinud toitu, mis mulle endale eriti ei maitse. 
Tõsi, ma avastasin alles süüa tehes, et mul ei ole kodus ei ube ega paprikat. Külmutatud köögiviljasegus ka paprikat ei olnud, kuigi ma olin täiesti kindel, et seal ikka on.
See veits vabandab.
Phmt ma suudan ilma paprikata süüa teha küll, aga abiks on enne teada, et tuleb ilma paprikata toit teha.
No ja isegi ube polnud! Asendasin kikerhernestega. 

Homne poest ostetavate asjade plaan laienes märgatavalt, sest tegelikult on mul otsas ka maapähklivõi, värske ingver, nüüd ka kikerherned, tomatipasta ning konservmais.

***

Päev vahetus, ma ei postitanud. 
Ei läinud kell 4 öösel magama, läksin kell kaks.
Ei ärganud kell üks, vaid kaksteist. 
Ikka on rongi alla jäänud tunne. 

Nädalavahetusel on ka plaanis igasuguseid asju. Näiteks lähen ma pulma.
Viimatine (ma ei ole ju viimasel 14 aastal pulmas käinud?) oli siuke ... mitte halb, ei. Aga rohkem nagu teatriskäik. Vahepeal saab puhvetist kohvi ja kooki, muidu vaatad esinemist.
Mu lemmik oli pruudi koostatud "meie lugu" piltide ja jutuga. Seinal oli ekraan ja seal siis jooksis. Lõppes umbes nii: "Ja sedasi võitiski rüütel kurja kuninganna printsessi südame ja nüüd on nad abiellunud."

Seekord on kõrtsus ja pruuti pole. Ainult peigmehed.
Ilmselt on asi teistsugune, aga kõrts pannakse kell 11 kinni, nii et ka mitte sihuke, nagu mina pulmapidu ette kujutan. 
Ma ei abiellu ilmselt iial ja et ma ei saa pulmapidu korraldada, on mu jaoks selle juures kõige kurvem. Krt, ma korraldaksin nii hea peo! 
Võibolla.
Kui kõik klapiks. 
Ja ma peaksin korraldama nii, et otsesel füüsilisel peol ei vastuta ma enam millegi eest, ainult naudin. Vastutajad olen enne ära korraldanud ja paika pannud.

Oh, aga ma lähen pulma. Mis ma selga panen? Krt, ma ostan kaltsukast selleks uue kleidi! (Mulle väga meeldib see kleit, 2.50 hästi kulutatud. Roheline.) Kas ma peaks juukseid värvima? Kulme kindlasti. Kas edevad poolkindad ka? Kas kaks patsi (mul on piisavalt pikad juuksed, kannan neid enamasti kahes lõdvas punupatsis) või mingi muu soeng? Millised ehted?

Ning siis selgus, et nädalavahetusse üritavad kaks hästi toredat ja armast inimest veel mahutuda.
Ühele ütlesin ära. Teisele ütlesin, et jaksan ilmselt väga vähe, kui ta tahab, võib kohale tulla ja oleme koos väikesed väsinud nunnukesed.
Võib juhtuda isegi nii, et ma ei üritagi kõiki oma "tavalisi asju" tavalisel määral ette ära teha.
Enese hoidmine jms.
Raske on - aga mõelda, et muidu ma lähen päriselt katki, aitab. 

Hommikul ärgates vaatasin aknast õue ja olin väga üllatunud, et sajab vihma. 
Olin millegpärast täiesti kindel, et lögane lumelobjaks. 
Ei, ma ei näinud lund unes. 
Ei tea, millest see veendumus.