Hala

Murdsin varba ära =(
Alguses pold väga midagi. No vahepeal erikuradi valus, aga see tuli sellest, et esialgu unutasin ära ja toetusin sellele jalale või pingutasin kuidagi teisiti varbalihaseid. Ehk vahepeal ei old peaaegu üldse valus, andis ära unustada. 

Eilseks õhtuks oli räme. "Mul on vaja kaht karku, selle harjavarrega, mille kepiks võtsin, ei tee midagi ära!"
Täna hommikul-lõunal on taas üsna ok, v.a. et muidugi sain migreeni. 
Tablett ja 2 tunniga sai suht korda. 
Õhtut ikkagi ei oota. 
Eile ma ei jäänud magama enne kui umbes pool kuus hommikul.
Oot, see ei olnud siis eile, vaid täna.
No misiganes.
Täna ehk peale ärkamist on jälle siuke malbe tunne, et võiks murru ära unustada v.a. et enam ma ei unusta, kuna õppetükid, mis järgneb, olid liiga meeldejäävad. 
Koer õue viia, nii et tema jookseb ja mina suitsetan, ja siis tuppa tagasi, võttis 20 min heldelt. 
Miks Poeglaps ei viinud? Ta läks kella kuueks hommikul tööle. Teda pole kodus.
Tellisin Tütarlapse siia, aga tema saab tulla alles päris õhtul. 

Kuidas mul see varbamurdmine juhtus?
Ei olnud isegi nii, et ma sihin mööda, põrkan vastu uksepiita. Lihtsalt oli mõtted mujal ja ei märganud, et esiku ja toa vahel seisab Poeglapse tellitud ilmatusuur pakk. 
See seisab (seisis, nüüd viis oma tuppa) seal juba nädal aega, pole lahti pakitud. Aga mul polnud meeles, et sealt on tee kinni ja kõndisin otse sisse. Tõstsin järgmiseks sammuks jalga ja kuna mul ei olnud meeles, et seal peaks ette vaatama, pold mingit "libamisi" või "vastu serva". 
Varba ülemine lüli on vägevalt tumelilla. 
Aga jälle ülemine lüli. 
Ma peaks orgunnima endale kellegi autoga järgi, et saada arsti juurde ja arst ütleks mulle "kipsi ei panda, võtke ibukat, kas töövõimetuslehte on vaja?" Mkm. "Karkudele soodusretsept?" 
Nojah, aga K-l ON juba kodus kargud olemas. 
Ja kui ma ta enda arsti juurde viimiseks nagunii kohale peaksin tellima, vahet pole ju. Miks osta uued kargud, kui tal juba on ja ta on mingi 5 cm pikem kui mina aint?

Okok, ilmselt võiksin arsti juurde minekuks ka ema kohale kutsuda.
A ma ei jaksa sellega tegeleda. 
Niigi väsitav see murtud varbaga elamine. 
Hormoonid kohe tuksis, kõik on halvasti, keegi ei mõista mind, viuviuviu. Või no - päris halb ei ole, on kõvasti arenguruumi. Aga hea kohe kindlasti ka pole. 

Izver, Berk Vaher kirjutas "Loomingusse" eelmise aasta lühiproosa kokkuvõtte. 
Kardan halvimat (üks rida: "Meres avaldas jutukogu, enam-vähem, polnud päris minu sihtgrupile, vbla naistele meeldib"), aga praegu nagunii veel netis lugeda ei saa. 
Õnneks on samas numbris ka Vilja Kiisleri arvustus murca luulekogule. "Kaks hunti" võiks ju kiita saada, eks? Tõstaks natuke mu tuju. 
Oi, ma just avastasin, et mind arvustatakse seal ka. 
Hirmus. 
Ilma arvustuseta oleks palju halvem (keegi ei märka mind, uää), aga see arvustaja on keegi mees ja no - mul ei ole meestesse väga usku. On neid, kellele mu looming väga istub, ent naistega on oluliselt parem. 
Misiganes, ootame ära, kuni netti tuleb. Äkki on hea =)

OPLA (One Picee Live Action) teine hooaeg tuli välja ja ma ostsin kuuks ajaks Netflixi selle vaatamiseks. 
On tore. Aga südant ei murra.
2 episoodi veel, siis pole enam seda rõõmu ka. Aga kuna Netflix on kuuks ajaks, vbla leian sealt midagi muud, kuhu aju peitu panna. 

Muide. Teie, kes teate: kas mu hääl (kirjutajahääl) on blogis teistsugune kui fb-s?  Ma olen märganud, et osade inimeste fb-hääl on hoopis teine kui nende elav. Täiesti teine pilt moodustuks, kui ma päris inimest ei teaks.
Kas mul on ka nii? 
(Einomis, blogimina on rohkem "päris", kui see, keda elavalt kohtate/kohtaksite. "Päriselt" mul pole aega end sedasi lahti teha. Üldse on vaja olla tähelepanelik ja teistele avatud ja mitte aina endast rääkida, dohh. Ehk "pärismina" maskib oluliselt rohkem.)

Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 

See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja!
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."

Oli kultuurielamus

Loodetavasti te kõik teate, mis burlesk on. Kui ei tea, siis kaunilt ja peaaegu korralikus keeles on seda kirjeldanud Agnes Männiste: 

„Burlesk ei ole lihtsalt laval riiete seljast võtmine ega tants, see on kunstivorm, kus keha, liikumine ja karakter saavad kokku. Ja muidugi kostüümid, mis on leidlikud ja meisterlikult tehtud. Kõik kokku loob tunde, et eesmärgiks ei ole mitte täiuslikkus, vaid enese aktsepteerimine, loovus ja julgus olla nähtav just sellisena, nagu sa oled.”

06.-07. märtsil toimus Eesti esimene burleskifestval, kuhu oli kokku toodud ohtralt välisesinejaid ning minu isiklikud ootused olid kõrgel. Läksin esimesele päevale kohale rõõmsa innuga.

Eesti burlesk on väga tore. Iga kord – IGA – kui olen käinud, on olnud hea õhtu. Lõbus, kelmikas, võtab maha pinged ja annab juurde vunki. Naer ja nabad, võrgutus ja võrukaellus. Nii tore. 

Kui tulin burleskifestivali esimese õhtu järel külma õueõhu kätte, mu alahuul värises ja silmad pilkusid liiga kiiresti.
Olin tulnud lõbutsema, aga sain niimoodi läbi raputatud, nagu väga hea etendusega teatris. Sai naerda, oli südant veritsema panevat, oli arutlema kiskuvat, see muutis veidi mu elu jne. 

Esimene number oli eesti burlesk. Tore. See oli Ghost Bustersi loo ja idee peal, armas, lahe ja juba teada tasemel. 

Siis tuli Mr Victor Victora ja The Mask. 1994 filmi ainetel. Mäletate: Jim Carrey tegelane leidis maski ning edasine on filmi sisu. Rohelise näoga tüüp, kes suudab peaaegu kõike.
Mr Victor Victoria tegi seda/teda täiuslikult. Tegi nii kuradi hästi, et ta tundus Carrey nägu olevat – roheline pähemaalitud mask elas ja tal olid isegi valged säravad kunsthambad. Mr Victor Victoria oli ka see esineja, kes tegi  oma kavades playbacki – liigutas suud heliga kaasa. Väga hästi tegi.
Ta tantsis imeliselt, muidugi olid tolles kavas ka aluspüksid maskis esinejale sobivad, ja too number elab mu südames sügaval.

Aga see kõik oli ikkagi hea meelelahutus, eks?
Ei murdnud mus midagi, lihtsalt tõstis tuju taevasse ja pani kaasa elama.

Ei pannud mind valmis selleks, kuidas El Reina Poet tegi äärmiselt mõjuva etteaste, mis samas ei olnud ÜLDSE humoorikas. Sünge, omajagu väärastunud, pani mõtlema ja tundma. Säärane võiks õudusfilmi tsirkus olla.
Ta andis atmosfääri ja sisemist piina edasi lihtsalt kandes kleiti, mis oli jäik nagu balletiseelik, kaunistatud allarippuvate nukupeade ja poodud mehekujudega. Siis võttis ta selle kleidi aegamisi seljast ära, nii et õudus ja valu veel rohkem alasti jäid. VÄGA mõjuv.

Pärast seda olin kõigeks valmis ja võtsin nõnda sügavale sisemusse, et endalgi hirmus. Vahepeal vahetusid päevad ja õhtujuhid, ma ise käisin kodus magamas, muidu puhkamas ja sain end uuesti üles lüüa. Siis tagasi.

Mõlemal festivalipäeval esines oma kavadega üliprofessionaalne varietee-staar Chocolate Showboy, iga kriteeriumi järgi lausa hirmutavalt täiuslik – ent kuna temasuguseid oli ainult üks, andis ta üritusele väga head aktsenti. Klassikalise varieteekava sees oleks piltilus mees, kes liigub väga hästi ja oskab lehvikute ning sädelevate kostüümidega imetrikke teha, üks järjekordne professionaalne meelelahutaja. Ahah, mhmh, ta teeb oma tööd hästi. 

Ent burleskifestivalil meenutas ta, et šikk, kallis ja klassikaline käib samuti burleski juurde. Burlesk on  nii lai, nii mitmesuguste alaliikidega žanr, et seda ei saa lihtsalt kasti panna, silt peale, lahterdatud, olemas.

Oli päris mitu kava, mis vaid vähekene seksikad, palju midagi hoopis muud. Oli viktoriaaliku kostüümi saja paela lahtikerimise järel paljastuv paan-naine. Oli teine, kes kostümeeritud seksikaks seaks ja hakkas lõpuks iseennast sööma, nii et reide jäi verine auk. Oli Thanatos, kes hankis sõrmuseid kabaree kui elamise rõõmu hävitamiseks. Oli mr Bean, kes oli täpselt nii naljakas nagu mr Beanist oodata võikski. Oli Super-Mario, ajarännul kosmonaudid, verd joov šamaan sääraste rongatiibadega, et vahtisin ja imestasin, sportlased spartakiaadil. Imelised kostüümid ja rekvisiidid, üllatus üllatuse järel.

Kõige seksikam kava oli, ma arvan, päris paari oma. Rin ja madame Meduse. Kaks paksu (paks ei ole halb sõna, ei pea ütlema „väga volüümikad”; paks on neutraalne kirjeldav sõna nagu kõhngi) naist, kurat ja jeesus kostüümideks ja hoiakuks. Nii kuramuse intiimne ja sina mulle-mina sulle, kes me oleme, tõmme ja tõuge, piitsad ja ketid – ja lõpuks panid nad end ühe ja sama keti otsa mõlema kaelarihmas. Me kuulume kokku. 

Nii intiimne ja hell, et võttis hingamise seisma.

Kõrgeid auhindu saanud paar Viola Panik ja mr Punch esitas kaks kava, millest esimene oli nunnu, aga töötas peamiselt selle peal, et paar oli väga hea rahvaga suhtlemises ja kaasakiskumises. Jagasid sääraseid tuututamispasunaid, kus paberrull ette tungib, kui pasunat puhuda, ja kava oli karnevalimeeleolukas. Aga alles teise kava imeline läbimõeldus, uskumatu tantsija- ja näitljameisterlikkus meespoolelt ning väga ekspressiivne väljendus naispoolelt tõestasid mulle, et nad oma auhindu ka väärt on. Nad tõesti ongi eriliselt head, mitte lihtsalt väga head.

Õhtuid juhtisid õhtujuhid. Esimesel õhtul Fairy Godmother, kes valdas rahvast täiesti hästi ja sobilikult ning midagi polnud valesti. Teisel õhtul aga koomik Dan Le Man, kes oli nii vaimukas, et isegi sponsorite ettelugemine ei läinud igavaks. Juba tema isik lõi korraga jabura ja samas aktsepteeriva rõõmsa atmosfääri, mis publiku täiesti pöördesse ajas. 

Temaga mängisid kaasa riidekorjajad – iga burleskishow vajab abilisi, kes etteastete vahel lava korda teevad, seljast lennanud rõivad kokku koguvad ning suudavad seda teha  ekspressiivselt, seksikalt ja naljakalt. Jälle – esimese päeva rõivakorjajad olid igati meeldivad ja parasjagu muhelusttekitavad. Miski ei tundunud vale või häiriv. Ent teisel päeval lõi Wickler keemias Betty Rocketiga rõivakorjamisele säärase aura, nagu kavas pause polekski ning nende tegevus oli sama tore kui päris kavad. 

Publikust peab ka rääkima. 

Tumeni pilt

Burlesk ilma publikuta on poolik. Publik ja esinejad on nagu partnerid heas seksis – sinu erutus kütab minu erutust, mis omakorda kütab sinu erutust, mis jälle kütab minu erutust ja ringi-ringi-ringi, kuni kulminatsioon on vapustav.

Burlesk on elus kunst (nagu sekski) ja seda ei saa ekraanile pannes loota, et ta töötaks samamoodi, kui lihalikult kohal olles. Seda peab ise nägema ja tundma, siis on mõju tõeline. 

Festivalipublik oli imetore. Elas kaasa kõigega, mis neil (meil) oli: plaksutamine, hõikumine, trampimine, selga pandud rõivad, suhtlemine lavaga. Žestiga palutud vaikus oli täielik, sõnades küsitud kära ja huilged paisutasid saali väljaspoole kumeraks. 

Kui ma teise õhtu lõpul õnneliku ja vaimustununa õue astusin, avastasin kaaslasega kõneldes, et suudan rääkida ainult baritoniga. Esinejad andsid endast kõik – aga ausalt, publik andis ka. 

Ja kõik saime mitte ainult rahuldatud, vaid imelise elamuse osaliseks.

Oivaline festival. Korrata! 

Esimese päeva esinejad
Muide, kõik pildid peale mind kujutava
tegi Lisett Väljaots

Teise päeva esinejad

Valus ohvriroll

Ma olen hästi hädas olnud kõigi (no isegi minu loetuid on jagunud, rääkimata neist, kelle omasid ma ei loe) "ohvrirollist" rääkivate blogipostitustega. 
Sest "ohvriroll" kõlab nii halvasti. Nõrgalt, jõuetut, vabatahtlikult võetud hädise positsioonina. 
Samas minu kogemus on, et ma hakkasin jalule tõusma ja enesekindlust endasse korjama just sestsaati, kui võtsin teadvusse, et ei ole ok, kuidas mind koheldi. Ma olengi ohver. Ei ole normaalne-nii-käibki, kui minust ja minu tunnetest ei hoolita. Kui mulle liiga tehakse, ongi koht mitte leppida. Mitte (võlts)rõõmsalt naeratada ja leida, et see ongi elu. 

Ja lugesin täna artiklit, mis sündivusest rääkis, ja sealt lauset "Kaitsepositsioon ei ole ohvriroll, kui see on kujunenud vastusena väga paljude reaalsele kogemusele."

Haa! 
See ei ole ju ainult minu privaatne luul, et vanematega, kes sind ja sinu vajadusi tähtsaks ei pea, on raske kasvada. See on väga levinud seisukoht, teaduslike uurimuste tagapõhjaga.
Ei ole minu privaatne kogemus, et AuTH-inimene on keeruline olla ühiskonnas, mis ei märkagi neuroerilisust ja mõõdab kõiki ja kõigile ühe mõõduga. 
Ja isegi kui hulk asju mu elus ON just nimelt isiklikud kogemused: inimesed on sellised - ma nähtavasti ei ole inimene - ei ole sugugi ainult minu üliharuldane kogemus, et teistsugune on raske olla. 
Ükskõik, mis moel teistsugune. 
Väga suurel enamikul teistsugustel on samasugune kogemus. 

Mina olen väga mitme koha pealt teistsugune ja samas vihane.
Mitte ei varja oma teistsugusust, vaid tõstan kilbile. I'm black and I'm proud phmt. 
Kusjuures see hoiak ei ole ju väga vana asi. 
ER ma arvasin, et kõik on nagu mina, ainult haldavad end paremini ära. Lepivad vähemaga (nt kallima leidmisel) ja mina ei suuda leppida lihtsalt seepärast, et olen võimatult ülbe. Pean alandlikumaks õppima. 
Et teistele inimestele ongi ahvatlevad tüübid, keda nad esimest-teist korda näevad, ei olnud mu jaoks mitte "ahah, oleme erinevad," vaid tõestmist mittevajav näide, kuidas mina kõrk olen. Kõigile kõlbab, mulle mitte, kuidas ma võin. 
Või see, et ma ei usaldanud laste isasid ja pidasin loomulikuks, et muidugi jäävad mu lapsed nii reaalselt kui finantsiliselt minu kasvatada. Minu viga. Jaburalt kõrk. Head inimesed arvavad, et peaks ikka isa(sid) kaasama! Et ma ei suuda, on minu viga. (Mitte imikust peale sisse surutud veendumus, et ma pean kõigega ise hakkama saama ja kui ei saa, ongi minu viga.)
Või see. Või too. Või pidev gaslightimine igal pool alates kodust lõpetades meditsiinisüsteemiga.
"Sa ei tunne, mida sa arvad, et tunned. Tegelikult tunned sa hoopis seda, mida sa minu meelest tunned."
(Jaa, ma olen ise ka mõned korrad seda teistele teinud. Kui keegi kolmas uhkelt teatas, et vahet pole, mis ta ise arvab, õpikunäide ju, ma kiitsin kaasa.
Oh, näete. Jälle võtan üle võlli omaks. Tegelt tuleb meelde üks kord.) 

Et vat siis ma ei olnud ohvrirollis, kui ei arvanud, et teised mulle liiga teevad, vaid pidasin kõike oma süüks, omaenda mittehea olemise ilminguks? Ei kaevelnud, ei süüdistanud: omad valikud ju? Mind ei oleks kordagi vägistatud, kui ma oleks selgesõnalisem ja konkreetsem olnud. Kui ma ainult suutnuks-teinuks-osanuks, mul ei oleks üldse midagi viga. Ise olen siuke hädine, nagu olen, minu probleem! Ja kui mul on mingi probleem, tuleks see lahti lasta! Head inimesed ei ela minevikus!

Ja see kõik oleks nagu ... vaimse tervise osas hea tulem? Pole ohvrirollis, jai! Vastutab ainult ise! Kannatab kõik ära kaebamata! Nii terve temast!

Mul on väga tunne, et need "ohvriroll, ptüi!" rääkijad on millestki väga valesti aru saanud. 
Just mõistmine, et minu kohtlemine teiste poolt ei ole okei, andis jõu mõelda, et peaks teistmoodi elama. Alles tõdemine, et mina ise ja üksi pole kõigis oma hädades süüdi, andis jaksu teistmoodi elu tahtagi.
Kuni oli "normaalne elu, kõik suudavad. pean ka suutma," ma ei üritanud mitte kordagi õnnelikumaks saamise nimel midagi teistelt küsida. 
Ise ju vastutan! Ainult mina ise.

Tõdemine, et jah, ma olen ohver, andis väe. 
Nii et ... millest te räägite, kui te "ohvrirollist" räägite? Enda kaitsmine reaalse ohu vastu ei ole "ohvrirolli võtmine," see on jõud ja uhkus. See on "ma olen väärt paremat". 
Mis siis, et olen teistsugune, hull, mittesobiv. 
See ei ole minu viga. 
See on ühiskonna viga, kui ma sinna ei sobi. 
Dohh.