Uurides armastust, andmist ja saamist

Mõtlesin natuke igasuguste asjade üle ja jõudsin ideeni, et armastus on mu jaoks ikkagi kaup.
Tõsi, mitte selline kaup, mida saadakse või antakse teenete eest. Aga armastus peaks tootma armastust. Annad armastust, saad vastu armastust ja kõik on õnnelikud.

Kõige kurvemad pole mitte olukorrad, kus ma panen ja panen ja panen sisse armastust ja olen hämmingus, kui tagasi ei tule (ok, tegelt on need kõige kurvemad, vt Rong. Aga see Rongini viinud kurbus on õigupoolest valu ja asub natuke teisel skaalal juba.) Selline kurbus, mis ei ole valu, aga on kurbus, on seal, kus ma panen sisse natuke, veidikene, tundub, et talle on pisut armastust vaja - ja siis teine inimene pakub mulle vastu tervet maailma. 

Kui vaesed peavad nad armastuse osas olema, kui sellest juba piisas? 
Tal on aastaid minu suhtes nõrkus, pehmed kohad, vahetevahel ikka otsib, pakub, annab mis vähegi saab, kuigi mina ei anna midagi tagasi? 
Mul on tema suhtes kaastunne seepeale. 
Aga mitte armastust. Mitte rõõmu selle inimese seltskonnas olemisest, mitte rõõmu tema mõtteis positiivne tegelane olemisest, mitte indu tema heaks asju teha, et tal parem olla oleks. 
Lihtsalt kurb. 
Vaene väike.

Muidu mul on ind teha asju nende heaks, keda armastan. On kuidagi maru tähtis olla inimeste, keda armastan, mõtteis positiivne tegelane ja selle nimel pole millestki kahju.
Jätame majanduslikud teemad välja - kuigi nendega on üsna sama; ma olen inimestele, keda armastan, valmis andma nii palju nii asju, energiat kui raha, et endal ka piinlik. JA varem oli veel palju hullem! Ma andsin kõik ära ja ikka muretsesin, et pole piisavalt antud.
Mul on rõõm laikidest fb-s, komplimentidest, headest sõnadest. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!" ja selle nimel võib pingutada küll.
Ent võib ka teistpidi. Oletades, et inimene rõõmustab ja tal on minu suunas hea tunne, kui mina talle hästi ütlen, ta pilte ja poste laigin, tema juures kommenteerin, on rõõmus tunne anda minus täpselt sama, kui oleks tema poolt mulle sedasorti armastust jagades. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!"
"Ta mõtleb must hästi, jee!" ongi minu jaoks armastus.
Vist.

Kui mul tekib kuid tunne, et tal on kama, kas ma kiidan või ei kiida, teda ei huvita, mul kaob lõpuks mott armastust anda ära.
Sest armastus on kahepoolne suhe ja kui teine inimene armastust ei anna, minu oma kuivab ka kokku. Isegi kui enne on olnud väga suur.
Kui ma panen ja panen armastust sisse ja midagi ei tule tagasi, kaotab see suhe mu jaoks mõtte.

Ei, ma ei räägi armusuhetest.
Ma räägin igasugustest suhetest.
Igasugustest.
Kui ma annan, tahan midagi vastu saada. Kasvõi mõnikord märkimist, et märgati. Palju pole vaja, aga midagi. 
Tõsi, ma võin aastaid (liialdamata) kuhugi kellessegi panustada, ilma et vastust ootaks, sest pinnase sissesöötmine võtab aega. Ent kui paljude aastate järel ka ei märgata või märgatakse negatiivselt, mul kaob viimaks huvi. Ta ei taha mind. Mis mul tema meelest viga on? Kas teised lapsed on nii palju lahedamad? No olgu, kui ei taha, pole vaja.
(Süda murdus ja Rong ja mitte keegi mitte kuskil ei armasta mind tuli vastukäivate reaktsioonide peale. Et nagu hoolitakse - aga tegelikult ikka mitte. Tegelikult mitte. Tegelikult tõesti mitte?! Mitte keegi?!?!
Mul siiamaani murdub sees natuke, kui keegi, keda esimese hooga pean toredaks targaks inimeseks, mulle halvasti ütleb. Kui tekib vasturääkivus. Nagu peaks minu inimene olema ja üldse ei ole?!)
Kui ma saan, aga ei anna midagi vastu, on mul hoopis teistmoodi kurb. Ilma valuta kurb. Ei anna, sest ma ei taha sööta armastust, millele ma tegelikult eriti ei vasta. Kui ma mitte midagi ei anna, on see selge märk, et olen saanud armastust rohkem, kui tahaks vastu anda, ja sellest ehmunud. 

Sest armastus on kaup. 
Ma muidugi teiste sisse ei näe, et kuidas nemad suhtuvad, aga mulje on küll sihuke, et armastus on muuhulgas soov, et see või teine sust hästi mõtleks. Kasvõi anonüümselt. "Mul on nii suur kergendus sellest saadetisest, kuigi ma ei tea, kellelt see on." "See oli nii nunnu kommentaar, kuigi ma ei tea kellelt!"
Sihukesi reaktsioone ettegi kujutades on andjal hea tunne. 
Olgu, mul oleks, kui mina see andja oleksin.
Aga kui pind on sisse söödetud, on olnud juba kahepoolne andmine ja seejärel ma annan ja annan ja annan, vastu saamata, tekib tasapisi tunne, et teisel on "nojah, jälle tema."
Kui ta üldse mulle mõtleb. 
Ja mul hakkab korraga piinlik, et olen oma armastust sedasi peale surunud. Tal on minu suhtes see kurbus ja kaastunne, mis mul nende, kes mulle üha oma armastust peale suruvad, kuigi ma midagi vastu ei anna?!
Oih. 
No ... ma siis ei anna enam. 

Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen.