esmaspäev, 21. juuni 2021

Ilm

See ei ole isegi naljakas.
Olgu, natuke, nii Mona Lisa jagu muigama võtab, et inimesed lähevad VABATAHTLIKULT "soojale maale päikest saama".
Ja mul on siukeste ilmadega alati permamigreen. Isegi kui ma ei lähe toast väljagi enne 9 õhtul, joon palju vett ja sunnin end isegi sööma. (Isu muidugi ei ole, ent olen märganud, et kui vereglükoos väga langeb, hakkab pea VEEL ROHKEM VALUTAMA.) Tabletid aitavad ainult natuke. Igasugused veidrad kohad hakkavad kaasa valutama, hetkel näiteks vasak munasari.
Iga krdi kuumalaine. 
Kunagi käisin Drachenfestil, sellest on unustamatult õudsed mälestused võtmes "kuumalaine, peavalu, ainult duši all oli natukeseks parem".
Nagu ... kas need inimesed, kes on: "Oo, jess, viimaks ka minu masti ilmad!" saavad külmalainete ajal päevi ja nädal otsa kestvaid migreene, tahaksin ma teada?! Sest kui nad saaksid, oleks asi mu jaoks tasakaalus - vahepeal on sul hea ja mul halb, siis jälle vastupidi, olgu. 
Aga minu arust nad virisevad niisama. Lihtsalt: "Mulle ei meeldi külm!" Aga mul on konkreetselt valus kuumas, ma KONKREETSELT ei suuda mitte midagi teha. Ei saa isegi magada, sest liiga palav on. 

Näide jaburast
Praegu on kusjuures veel okei. Valu tõmbas tagasi, kui kaks tabletti sumatriptaani hinge all lihtsalt istusin duši all tund aega ja lasin veel endale peale joosta. Vahepeal panin duši kinni, jahtusin (vannitoa ukse jätsin ettenägelikult lahti), siis jälle sisse, ja nüüd olen küll väga väga väsinud, aga valuvaba - ja see ometi selge võit. 
Õues on ikka 24 kraadi sooja. 
Maitea, tapaks end või midagi. 
Õnneks vähemalt ilma osas on täitsa kindel teadmine, et kord läheb jälle paremaks. 
Muidu: kõik need krdi "tuleb ainult vastu pidada, küll tuleb kord ka paremaid päevi" loosungid, pildid, meemid jne on talumatult jaburad.

Jah, tuleb küll. Keskmiselt kolm kuud kannatad välja, võitled päeva õhtusse ja oled taas hakkama saanud, jai! ja siis on üks päev, mille järel ei olegi tunnet: "Oh, pidasin vastu, jäin ellu, jee mina!" vaid: "Päris mõnus on olla." 
Jess, selle nimel tasub ikka vastu pidada, eks ju?

Oh, mul ei ole tegelikult halb tuju ega midagi.
On lihtsalt --- tunne, et mind ei mõisteta ÜLDSE. Kuidas saab võrrelda oma: "Jahe on vastik!" ja minu "Ma SUREN kuumas ära või vähemalt soovin, et oleksin surnud!"?! 
Ning siis tuleb meelde igasuguseid teisi seesuguseid asju, kus inimesed lihtsalt - ei saa aru.
Näiteks et kuidas ma saan tahta veel füüsilisi lapsi? Soovin neile sama kohutavat geenipagasit kui mul ja et nad kannataksid?! Mis mul viga on?!

Disclaimer: kui ma sain aru, et mu meeletu kramplik soov last saada on soov inimestele meeldida, saada beebiga kaasnevat positiivset "Awww, ta on nii nunnu!", mu meeletu kramplik soov taandus ja on nüüd lihtsalt: "Oleks lahe." 
Ent lahe oleks ikkagi. 

Sest esiteks ei näe ma asja üldse oma kohutavate geenide paljundamisena, vaid ma arvan, et mul on päris krdi head geenid ja et nende omanikul on vbla vahel väga valus - krt, ikka parem, kui teistele valu teha ja arvata, et see on ok! Raudselt parem!!!!
Teiseks: suht kõigile inimtüüpidele sobib, kui neile antakse palju armastust, ja SEDA on nii minul endal anda kui minu geenides kõvasti. Nii et lisaks sellele, et saan üles kasvatada palju rõõmsamaid ja enesekindlamaid lapsi, kui ma ise olen (sest minu vanemad - nagu sitaks paljud vanemad maailmas - arvasid, et kui laps on hästi selline, nagu teistele meeldib, tõestavad nemad tema vanematena, et on head inimesed ehk minu peal oli ka nende pandud koorem olla selline, et kõigile meeldiks), maailm saab ka parem, armastavam ja leebem, kui minutaolisi seal rohkem oleks.
Miks ma tahaksin rohkem lapsi ja kui füüsilisi ei saa, siis lapsendan? Et maailma rohkem headust ja armastust tuua, noh! 
Seniste kahega on täiega õnnestunud. Nad on niiiiiiiiiiiiiii nunnukad, niiiiiiiiiiiiiiiiiii armastust täis, oleks rohkem nendesuguseid, oleks inimühiskond igasuguste kahtlusteta parem.
Lihtsalt - kaks on ikka hirmus vähe, eks ole. 

Ma ei pea maailma ära parandama, maailm saab hakkama. Võta vabalt, ära põe, väga väga naine!
Ja ongi nii, et ma enam ei tunne, et mu elu on mõttetu, kui uut titte ei saa. 
Kuid ... kuid ma ikkagi arvan, et inimühiskond võiks parem olla. Ja ma ÜLDSE ei saa aru ideest, et oleks parem, kui oleks rohkem isekaid, ainult endast hoolivaid ühikuid, ja vähem selliseid veritseva südamega isendeid kui mina. 
Nagu ... wtf. 

WHAT?! THE FUCK?!

Ja ma ei saa aru ja nemad ei saa omakorda minust aru ja keegi ei mõista mind ja UÄÄÄÄ! 

Ja ilm on selgelt liiga soe!

reede, 18. juuni 2021

Välimusejuttu veel, aga ikka ei ühtegi pilti minust

Läks natuke aega, aga sain aru, miks ma VALE välja näen. 
Lühikesed juuksed olid avastuse juures abiks. Vaatasin end kodus peeglist (maas istudes, peeglite seina panemine peaks kunagi nädalavahetusel juhtuma, aga ma ei tea veel, millal) ja tõdesin, et näen päris butch välja.
Mitte halb, ei, aga kuidagi ... jõuline, väike pea laiade õlgade vahel.
Ja siis mul välgatas. 
SEALT see vale!
Kogu elu - no peaaegu - olen ma olnud A-kujuline, kitsaste õlgade ja õblukeste õlavartega, ent puusakas ja tagumikukas. Reitega, mis ilmselt jaksaks kivisammastena mõnd kreeka templit kanda. 
Aga ilmselt see lõputu kätekõverduste, käteringide, õlaringide, ülaseljaharjutuste ja hantlitõstete rodu on viimaks hakanud ka välimuses märgatav olema. Mul, muide, ei olnud neid tehes ÜLDSE plaanis figuuri kujundada. Minu jaoks on keha esteetiline kujundamine piiratud AINULT selle ja teise peenemaks töötlemisega ja üldiselt olen kogu sellest teemast ammu loobunud ka. 
(Välja arvatud, et rõõmustan, kui peenemaks lähen, ise ses suuunas pingutamata.)
Tahtsin lihtsalt ... noh, et oleks lihased, mitte ainult rasv ja kont. 
Ja nüüd on mul laiad õlad
Mida paganat. 
Loomulikult tundub see mulle vale! Kogu mu isiklik riietumiskunst on üles ehitatud ideele "kuidas tõsta esile keha peenemat piirkonda ehk kael-rind-õlad ja varjata värke allpool vööd, erandiks sääred, mis on mul ka päris kenad". Mis tähendab, et mul polegi üldse riideid, mis ei oleks sobilikud A-lõikelisele figuurile, mul ei ole mitte mingit ettekujutust, kuidas ja kas ma nüüd X-kujulisena rõivastuma peaksin ... ja tegelikult ei näe ma sugugi halb välja, nii nagu olen. 
Pole endaga üldse harjunud, seda küll.
Kuid ... noh, kui palju on lootust, et 6 aastat pidevat ülakehatrenni, eriti kui ma kavatsen seda jätkata ka, lihtsalt olematuks muutub? Mind mu vana keha juurde tagasi laseb? 

Eih, las siis olla, nagu on. Harjun ümber ja võtan jõulise oleku oma uueks identiteediks. 
Kui aus olla, ma näen kuidagi superkangelaslik välja. Umbes nagu ... tema. --->
Ükskõik kui voogav pikk kleit ka oleks, kui palju volange vms, mul on konkreetselt jõuline hoiak seda kandes.
Mitte armas habras pixietüdruk, vaid kangelane. 
Nojah. 
Pole ka paha. 
Tegelt. 
Lihtsalt tuleb oma identiteet ümber kujundada. 
Peeglid, millesse saab vaadata ka maha istumata, on kindlasti seejuures abiks.

Oijah. 
Õues on talumatu kuumus. See tähendab, et passin toas, rulood all, ja vahepeal hakkavad varbad külmetama, sest sokkidega on liiga palav. 
Võimalik, et lähen varsti ujuma. Võimalik, et ei lähe ka. Ujumiskohtadesse tuleb kõndida ja lisaks (kuna Totoro) olen seni alati otsinud kohta, kus kedagi teist ei ole.
Ehk siis PALJU kõndida. Mida soojem ilm, seda rohkem.
Minu omaetteoleku-otsimise kaasnäht oli see, et ükspäev hööritas end põõsast minu poole alasti paks mees. "Uju siia!"
Kinkisin talle ühe pilgu ja ujusin vastuvoolu edasi: "Ei."
"Miks?"
"Ei taha."
Mees kohmetus ja mina ujusin edasi, aga ikkagi oli tuju terveks päevaks viletsam. Miks arvab sihuke, et tal minu juures mingeid šansse oleks? Kust tal siuke MÕTE üldse?! Miks inimesed inimesed on?!

Aga siis olid mul veel pikemad juuksed. Võibolla nüüd näen liiga karm välja, et ujumise ajal nõmetsema tuldaks?

neljapäev, 17. juuni 2021

Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.

teisipäev, 15. juuni 2021

Veel "ei midagi erilist"

Jalad valutavad.
Ja kurk valutab. 
Pidasin kaks päeva jõeskäimisel vahet, sest oli nii palju muid asju, mis vaja teha, ja keres samas väsimus, sest ilmselt üheksa kuud mitteujumist natuke mõjus ning lihased pole enam harjunud.
Täiesti ettearvamatult otsustas veetemperatuur selle ajaga kolm kraadi langeda, aga ega see mind ometi ujumas käimast peletanud. Ainult imestasin, et kuidagi nagu külm vesi on. 
Ja nüüd valutab kurk. 
Jalad valutavad niisama. Hea põhjuseta, ent neil polegi põhjust vaja.  Pealegi tegelikult leiaks põhjuse ka - ma eile kasutasin valuvaigistavat masinat vähem. Nii et noh. 
Valu ei last magada, kuigi ei ole vastik valu. Lihtsalt tugev. Kell seitse ärkvele, üles, särk selga, püksikud jalga ja jee. 

Kuna olen väsinud ja oeh ja on nii neetult vara, vaatan röövlitütar Ronja joonissarja. 
Üldiselt on see väga hea, väga raamatu järgi, just sobiva tempoga ja Loviis näeb väga hea välja. Iga kord rõõmustan, kui ta ekraanil paistab.
On kaks häirivat asja: kõik rõivad paistavad olevat määrdumiskindlad, kogu aeg samad ja miski ei saa kunagi märjaks ega mustaks. Ning et mõnel inimesel külm oleks? No vbla kui see lumega pesemise koht kätte tuleb. Aga seni kõnnib Ronja täpselt samades riietes kui suvel paljajalu läbi veest lirtsuva sambla, naerab, kuidas märgus varvaste vahelt kõrgemale tõuseb, viskab sealsamas põlvili ja liigub sedasi edasi, et rebasekoobast piiluda - ning tõuseb püsti ja jookseb edasi, riided täpselt sama kuivad ja puhtad kui varem.
Ja teiseks käib ta ujumas kleidiga. 
Mhmh, mõistan: väldime kõike natukenegi pedofiilidele huvi pakkuda võivat. Ainult et kas hullunud vältimise tulemus ei või olla, et mõni laps läheb ujuma "nagu Ronja" ja riidelasu veab ta põhja? Krt, kaaluge oma riske ja laske tüdrukul vähemalt lühikestes pükstes ujuda! Mitte krmuse KLEIDIS. (Mis multikas teda muidugi üldse ei sega, ujub nagu miška.)
A muidu on hea sari. Väga raamatu järgi, mis on minu jaoks tähtis. 

... mul on süda ka paha ... Ja täpselt nina otsa tuleb vist vistrik - näha ei ole, aga spetsiifiline valu. 
Mul ei ole Peale Rongi eriti vinne olnud, nii et see on peaaegu nagu Sündmus. 
Üldiselt, kusjuures, vähemalt minu kehas tunduvad seksiisu ja vinnid otseses seoses olevat. Pole üht, pole ka teist ja kui vahel mõni vinn tuleb, mul on unenäod ka seksi sisaldavad kohe. PMS-i ajal mõni üksik punn vahel ja oo, mm, tahaks ja näen unes. Ovulatsiooni ajal mõni üksik punn ja oo, mm, isegi kallistamine tundub mõnusam, isegi koera tahaks kauem sügada, sest ta on NII NUNNU, tahaks, TAHAKS kedagi, kes tundub mitte ainult nunnu, vaid ..!
Hetkel on küll ainult halb.
Haige olla on tüütu, kui mul nagunii enamik aega kehv olla on ja siis on VEEL KEHVEM. 

Aga mul on täielik õigus haige olla, eks? Tunda, et mu jäsemed kaaluvad sada kilo ja ma ei jaksa neid liigutada, on täitsa ok, kui samas mitte tunda, et pean ikka liigutama, pean-pean-pean-pean jne. 
Jep. 
Haigust saab täitsa nautida, kui lubada endal haige olla, mitte sundida end rabelema sellest hoolimata. 
Vaatab, kuidas see mul õnnestub.