pühapäev, 19. mai 2019

Pühapäevane

Aasta esimene ujumaskäik: tehtud.
Ühtlasi sai selgeks, et Totoro
a) ei oska ujuda
b) kardab seega üle pea vette sattudes uppuda ja summib suvalt, nii et vesi pritsib poolde taevasse, kuni jalad jälle maha ulatavad
c) paneb mulle üliväga pahaks, kui ma ujun nii kaugele, et ta kätte ei saa, ja olen nii rahulik ja rõõmus ja "tuletulekaaa!" seejuures.
Ta lausa urises mu peale pärast! Olgu, see on selline mänguurin, aga kuna ta KURJALT ei ole üldse kellegi peale kunagi urisenud, siis põhimõtteliselt urises ta mu peale nii kurjalt, kui oskab. Haugatused, ving, hala ja nutt olid nagunii enne teema, aga kui kaldale tulin, ta urises ja ei tahtnud, et ma teda patsutan ja silitan. Peaaegu kuulsin kogu tema olekust paistvat: "Ma olin NIIIII mures! Mida sa arvad, et kõik on korras ja hästi ja ei mingeid probleeme, kui sa teed NIIII ohtlikku asja ja ma ei saa sind kaitsa ka, sest ma ei pääse järgi! Ja ei olekski pääsenud, kui sa teisel pool jõge minema oleksid läinud! Mis sa arvad, et see on tühiasi v???"

Noh, ta sai oma kättemaksu, kuigi kogemata, sest varsti tulid sinna ujumiskohta kaks naist, kel kaasas laps ja koer.
Kuna enne olid kaks last tee peal hüsteerikasse läinud ja "Ma ei taha!" karjunud, kui Totorot rihmata nägid (ma siis võtsin ta rihma otsa), siis enne, kui tuvastasin, et neil kahel lisaks lapsele ka koer kaasas oli, võtsin Totoro rihma otsa. Ja siis tõmbas ta seda rihma nii kõvasti ja ootamatult, et mu käsi sai rihma sinna hõõrdumisest haiget ja ma ütlesin: "Raisk!"
Siis vabandasin, sest laps.
Läks natuke aega mööda ja TÄPSELT sama stsenaarium kordus.
Siis vaatasin ka, et mis värk, kuidas NII valus oli.
No pealisnahk on nimetissõrmelt ühest kohast maha hõõrutud, vett välja ajav alusnahk aint alles.
Mul on jätkuvalt veits valus.
Nii et täiesti tõhus tasu selle eest, et ma koera minemaujumisega hirmutasin ja tema üle leebelt irvitasin, kui ta üritas mulle järele tulla ja üldse hakkama ei saanud.
Muidu teine koer oli vana ja Totoro vastu üldse sõbralikku huvi ei tundnud, ainult kui too täiesti närvidele hakkas käima, näitas hambaid ja klähvatas pahuralt. 

Aga tõden, et mulle jubedalt meeldib oma koeraga neid pikki jalutuskäike teha ja ma üldse ei taha kedagi teist kaasa. Kui teisi inimesi jalutamas ei ole (täna oli, sest pühapäev ja sihuke soe ilm ka, mis välja veab), on TÄIEGA tore sedasi Totoroga kahekesi uidata. Ma võiks väljas tunde ja tunde veeta, kuid muu elu on ka. Ainult koerajalutamine ja siis magamine pole nagu - päris elamise tunnet mulle andev.
Aga palju jalutada on teema, väga teema.
Muidugi on osad inimesed, keda kohtan, jubedad.
- "Võtke oma kuradi koer kinni!" Endal oli tal taks ja Totoro läks neile ainult kolm sammu lähemale, sest TEINE KOER! NII LAHE! Siis ma kutsusin ta juba ära, sest nojah. Ega ma teisi koerajalutaid terroriseerimas ole.
Ja
- "Nüüd te peate minu ees vabandama!" - "Ta ju ei puudutanudki teid!" - "Mis te arvate, et ma koeri kardan või? Ei, aga nad on räpased, teevad minu ka räpaseks! Topivad oma nina sita sisse ja siis levitavad seda igale poole!"
Aga toredaid on kordades rohkem.
Ja neutraalseid veel neist jube palju rohkem. 
Ei midagi uut - igal pool, kus on inimesi, on teatud % hulle samuti. Keskmiste arvude seadus.
Aa, vesi? Vesi oli kombes. Mitte päris suvesoe, aga ujusin, siis seisin kaelani vees ja meelitasin Totorot enda juurde ja siis ujusin natuke veel. Ei olnud "sulps! sisse, viis tõmmet, kähku jälle välja!"

Kätekõverdusi saab teha, hoian lihtsalt viga saanud sõrme üleval, aga selgub, et ma hästi ei jaksa.
Mis ma olen täna juba midagi rasket teinud v? Näiteks üritanud kinni hoida päris rasket koera, kes pürib kaugusse?

Tegelt see koeraga jalutamise, söömise ja magamise plaan ka kauem kui päev oleks kasuks mulle. Sest olen niiiiiiiiiiiii sitaks väsinud kogu aeg ja ma ju tegelt tean, kui palju mõnusam on elada, kui ei ole end kogu aeg rihmaks tõmmanud.
Vbla pikaajaliselt ei toimi, ok, ma olen nii palju pordi porranud seda uuesti proovida - aga võtame väikselt.
Kolm päeva.
Lubatud on koeraga jalutada, sooja toitu teha, juttu kirjutada, süüa, magada ja natuke trenni teha. Noh, ja lugeda. Ja elementaarseid asju koristada. Ja pesu pes ... vot näete, kuidas jälle lappama läheb.
Ütleme, et ma teen 6 nimetamistväärivat asja päevas ja mitte rohkem.

See on ju võimalik, eks???
Kolm päeva? 20. mai, 21. mai, 22. mai.

reede, 17. mai 2019

Odavsöök

Tegin tomatisalatit - ega ma väga salatitegija ei ole, sest see võtab täpselt nii palju tööd, et peaks siis omaette söögikord olema, kui poepitsat vms kõrvale ei tule, aga täna tegin - ja mõtlesin, et dohh.
Äkki peaks mõned "kuidas odavalt üsna hästi süüa" võtted siia kirja panema? Äkki mõni ei tea, et nii saab, ugly food postitusest hoolimata?

* Plastmassilikest odavatest tomatitest saab täiesti korraliku salati, kui lisada mittekokkuhoidlikult kas sibulat või küüslauku ja siis seista lasta.

* Pärmitaigna saab heaks, kui võiga mitte kokku hoida.
Kuidas pärmi ilma suhkruta, kasvõi veidikese suhkruta, kerkima saab, on mulle mõistatus, muide.
Aga tagasi alguse juurde - igal juhul kulub võid vähem kui nt muretaignasse.

* Vahvlid tulevad veega phmt sama head kui piimaga.

* Pannkoogid samuti - kuigi keefiri või vee ja hapukoore seguga tulevad paremad.

* Jah, sa võid ka vahvleid teha hapuks läinud piimatoodetega. Üldse ei jää imelik.

* On asjad, mis siiski peavad enamikus tainastest olema. Ära palun ürita mune minimaalselt panna nt.

* Kui muidu kokkuhoidlik olid, ent tahad head maitset, ole praadides rasvainega helde. Jah, ka tavaline toiduõli sobib. Jah, ma räägin üldiselt, mitte ainult pannkookidest ja vahvlitest.

* Talvise-kevadise kõva kapsa saab salatikõlbulikuks, kui ta hakitud peast korra keeva veega üle valada.

* Liha maitseainena kasutada on täiesti toimiv meetod. Ka natukene liha peamiselt köögiviljadest ja hapukoorest kastmes annab "kaste nagu peab" maitse.
Supiga samamoodi.
Isegi lihtsalt riisi, pasta (kuigi tegelikult tundub "makaronid" mulle ikka õigem) ja tatra saab natuke liha ning praesibulat sisse segades ja kõike üle praadides täitsa toidukorraks.
Salatihuvilised võivad toorest porgandit salatiks riivida. Teised võivad seda lihtsalt alla või kõrvale või peale närida =P

* Kui liha pole, aga juustu on, ajab see sama asja ära, kuigi ma lisaksin teda toidule pärast valmimist, mitte enne. Täiesti plödiks sulanud juust pole nagu see.

* Miks krt peaks keegi ostma kookosjäätist, kui saab osta vaniljejäätist ja paki kookoshelbeid?

* Maitseained (alates soolast) on sinu sõbrad. Õpi neid kasulikult kasutama ja sa võidad tohutult.

* Kevadel kõlbab suvalisest umbrohust ilma kibedat  maitset tekitamata süüa naat, nõges, malts.
Ainult et "kevadel" on jama. Need kõlbavad ka hiljem, lihtsalt veel mitte täis kasvanuna on maitsvamad. Aga niita on rahatu minu meelest kergem kui spinati eest maksta - pealegi on hulk inimesi, kes niidavad jumala vabatahtlikult ja üldse ei söö samas umbrohte.
Neil on ülejääke sageli =)

* Et odava šokolaadiga saab teha täiest suussulavaid imelisi browniesid, šokolaadiküpsiseid või kooki, teavad ju kõik? Kusjuures kallis šokolaad ei anna mingit võitu, hind ei ole ses asjas üldse määrav.

* Toit on TOIT. Osta kas turult lahtist kaupa või loe poes pakenditelt peenikest kirja! Ära kuluta oma vähest raha prügi peale!

teisipäev, 14. mai 2019

Saab hakkama

Polegi ammu kodus juukseid blondeerinud. Nt aastast ... 2001?
Aga nüüd jälle, sest miks ei. Ma ei eelda (ka toona ei eeldanud), et tulemus on midagi muud kui kirju ning istuda fking 5 tundi juuksuri juures tundus ... arutu raha ja aja rasikamine.
Tütarlaps lasi mu peaküljed eelmisel nädalal masinaga lühemaks (see masina pikim 2.2 cm on sigapikk, minu meelest esimesel korral juuksuri juures lõigati kääridega 1,5 cm, sest "meil nii pikka jätvat masinat ei ole"), aga ma natuke teen väljakasvu ka lühemaks.
Või vähemalt on selline plaan, ma veel ei tea, mis välja tuleb.

Ma teen ühtemoodi nii süüa kui toimetan oma juustega kui ilmselt teen suht kõike - mitte retsepti ja "nii peab" järgi, vaid "see tundub õige ja viib pisima ponnistusega suunas, mida ihkan".
Kuigi nojah. Vahel ei vii see sinna, kuhu saada ihkan, vaid nt rongi alla. Teised inimesed on ettenägematud komponendid, mis käituvad ülejäänud toidu sisse segades ettearvamatult.

***

See blondeerija ei käitunud ettearvamatult, vaid täpselt nagu ma ootasin. Nii et 30-40 minuti, nagu juhend ütles, asemel hoidsin peas tunni ja saavutasin mõnevõrra heledama värvi, kui mul loomulikult pea seest kasvab, aga PALJU tumedama, kui juuste valge osa. Aga see tulem ei üllata mind - eks 4-5 päeva pärast laon uue kihi peale ja ootan jälle tunni ja siis vbla midagi toimub ka. =P
Ja noh - kui ei, on mul võimalik veel osta mingi teise, vbla kallima firma blondeerijat ja uuesti proovida. Hea asi on, et mul on mu juuste tervis nii pohh kui saab olla, nad nagunii kasvavad uuesti, on tugevad ja karmid ja paksud ja ma täpselt ei tea, mida tuleks teha, et enam nii ei oleks.
See on võimalik, PR olid mu juuksed oluliselt õhemad ja langesid välja nii, et nt peale peapesu oli lausa märgata - mis juuksepikkuse 6-18 cm juures on kõva väljalangemist näitav.
Praegu on mul peas väga naljakas asi, mis kuidagi silma ei riiva, aga keegi oleks nagu hoolega selle kallal vaeva näinud, et väljakasv poleks järsk, vaid valge läheks üle helepruuniks ja see omakorda päris pruuniks.
Mis ei olnud tegelt eesmärk =)

***

Tegin avastuse. Tänapäevasemad inimesed võivad selle kohta ka lifehack öelda.
Kui käia koera jalutamas jõe ning ilukraavi ääres, tasub marsruut teha selline, et enne kraaviäär, pärast jõgi, mitte vastupidi.
Koju jõuab väga oluliselt vähem muda.

***

Aga ikkagi: niiiiii palju olen juba teinud, ilus ilm, noor suvi täiega, kook (minu-moodi-tiramisu-laadne, eile tehtud) väga hea, koer väsinud, poeg pesi nõud ära, mul on kohvilõpp veel ees - ja ikkagi on mingi kriip sees, et võiks veel tublim olla, mitte aint joosta, vaid muid lihaseharjutusi teha, kirjutada, mulle võiks rohkem öelda, kui oivaline ma olen (kuigi Murca ja Tilda MÕLEMAD täiega ütlesid, Mari ehk raamatuloosi võitja samuti), midagi oleks nagu puuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuudu ...
Ja ma isegi ei tea, mis.
Oleks tunne, et see aitab, läheks kohe magama, ent ei ole. Midagi on puudu, kuid ma ei tea, mis.

Veider.

Maailm saab hakkama, väga väga naine. Sa ei pea teda kandma, ta saab hakkama, ükskõik, kas sina ahastad ja pingutad või võtad lõdvalt.
Aaa. Õige.
See mõte oligi puudu =)

pühapäev, 12. mai 2019

Killud

Ausalt, tunne on, et kui emadepäeval kirjutada, võiks see emadepäevateemal ka olla, aga mul ei tule midagi.
Mu lapsed on mulle sitaks kallid? Täiega on.
Mu ema on mulle kallis? Jaa, on küll.
Mu vanaemad on surnud ja tore on? Täiega nii oleb. Üks oli otse vastik ja teine lihtsalt tüütu ja vähemalt ma ei pea nüüd emadepäeval nendega sekeldama.

Kõik, teema käsitletud.

Mu enda isiklik tunne on, et olen väsinud. Ja veel väsinum. Ja kõige väsinum (ainult et veel väsinum annab alati olla ja "kõige väsinumat" ei ole üldse olemaski). Ja kuna sellest tundest pole midagi kirjutada, siis siin on paar kildu igapäevaelus.

***

Olen ööhakul, no nii kesköö paiku, koeraga väljas. Mööda läheb noorepoolne mees, kes seletab telefoni: "... ja samas need, kes sulle võlgu on, ei maksa munnigi ja nii see läheb ja ongi!"

Pankrot!

***

Jälle ööhakk, jälle koeraga õues.
Kuskil meie värava juures, kust just väljunud olime,  kuulsime mingit häält. Õigemini kuulis Totoro ja tema kergete uauh? ruauh? haugatuste ja kuulavalt viltu pööratud pea peale hakkasin mina ka tähele panema.
Krääks-krääk-käärks-krääk ...Nagu rukkirääk, aga kiirem ja kõrgem. Või nagu ... või nagu keegi kraabiks täpselt ühes rütmis? Või ...
Totoro tegi isegi oma "tõusen kahele käpale, et paremini näha ja nähtav olla", kui mina rääkisin talle, et see on mingi lind, vaevalt ta tema juurde põõsasse lennata saab.
Aga ei olnud lind!
Astusin helile lähemale ja veel lähemale - ja see oli siil, kes sellist häält tegi! Puhises või turtsatas või ... no igatahes oli hääl.
Ta oli meie aias, meie koeraga aga väljaspool aeda ja Totoro kergelt pelgas. Mina kükitasin siili lähedale ja imetlesin, tema piidles eemalt. Lõpuks tulime taas sisse ja vot väravast sees, siis oleks koer küll hea meelega vaatama läinud.
Aga ma tõin ta tuppa.
Pole vaja ninatäit okkaid saada.

***

Mu põrand pole ikka veel valmis. K oli ise ka nii õnnetu selle üle, ütles, et arvas, et selleks võib üks päev vast minna - aga ta on ju nii krdi põhjalik. Ehitab ikka aluspida tasasemaks (nüüd enam mitte betoonisarnase seguga, vaid põranda alla käivate eri paksusega pehmendustega. Idee on, et need tuleb  ühesugused võtta, lihtsalt ritta laduda ja teibiga kinni panna, aga tema meisterdab kolme eri paksusega põrandaalust vahtkilet ja matte kasutades midagi, mis ühtlasi ka silendaks valamisel jäänud ebatasasusi).

No me siis elame ühes toas. Pole ka hullu, tegelt.