Tegelt ei ole halvasti, ma ju teadsin ette, et ma kirjanikupalka ei saa ... AGA

Ma ei taha võita seda kirjandusžürii asja, aga on pisut masendav, et mul on 2 laiki - neist üks mu enda oma - ja mu ainsal vastaskandidaadil fb-s 25. 26, sest ma nüüd andsin tallegi oma hääle. 

Nagu ... aia. 
Keegi ei armasta mind. 
Ok, ma ei reklaami kuskil (sest ma tõesti ei taha seda võita) ja see vast loeb ka, aga siiski. Tema arvustus on kena ja soe ning kuigi ma ise pole ikka veel ühtegi Mats Traadi teost lugenud, kõlab täitsa hästi. 
Minu oma ei ole klassikule ja pole ka nii positiivne, aga noh - põhjusi leiab alati. Vahe 26:2 on ikka päris suur.

Mul on ebamäärane tunne, et ma ei ole siia jaganud kõiki avalikke tagasisidesid oma viimasele romaanile, ent noh - kui pole, ju ma siis ei tahtnud? 
Oot, las ma mõtlen - mu mälu on võimas - õige, ma ei jaganud, sest ma ISE ei tahtnud seda läbigi lugeda ja mis ma siis teistele peale käin.  Kui ma ise tagasisidet oma raamatule läbigi ei loe (sest mulle ei meeldi autor ja tema Goodreadsi kolme ma näen - hea inimese ja vaatenurga juures on "mulle meeldis" hea hinne, aga tema puhul ütleb, et nääh, suht jama - ja ma ei ole enam nii innukas ka kui "Devolutsiooni" puhul), kas ma peaks seda ikka linkima? 
Eip. 

Ma ei tea ... ei, ma ikka tean, miks "Devolutsiooni" osas innukam olin. 
Sest kui välja arvata toimumine Ameerikamaal ja et mitte ühtegi eestlast mängus pole, on "Devolutsioon" sihuke raamat, mis nagu võiks inimestele meeldida - ja ma olin tema osas õhevil "kiitke nüüd, te ju tahate?!"
Aga "Omasid ei jäeta maha" on kaugelt keerukam. Mitu inimest on juba kaevanud, et oeh, mis lõpp, oeh, täiesti teine tonaalsus ja uued tegelased ja kus need vanad armsad on? Aga minu jaoks asi toimibki just koos lõpuga. 
Tegelt, loteriis kolm arvas päris teraselt. 
See muljetus on vast natuke liiga lühike, aga muidu päris tabav, jaa. Olen juba linkinud korra, aga lingin veel, sest tahan rõhutada: ta sai aru, jai! Lõpp on tähtis, lõpp räägib sama lugu inimestest, sõjast ja jumalatest, aga vaatab teistmoodi. 
Ja sõda ei ole mingi tore asi. 

Muidu, ma proovisin nüüd metüülfenidaatvesinikkloriidi asemel lisdeksamfetamiini ja ossapüss, kui palju parem. 
Kaks asja: võtab meeleolu palju paremaks ja sellega seoses (ilmselt) pea valutab PALJU vähem. Mis annab elule hoopis teise maigu. Kui pidevalt ei valuta või ei ähvarda valutama hakata (ehk ei valuta natuke), on niiiiiiiiii palju rõõmsam olla. 
Krt, vbla on rõõmsam lihtsalt sellepärast, et ei valuta? 
Ok, vahet pole. Igatahes on hea. Kuidas selle ravimi soodustust saada, ma veel täpselt ei tea, aga arvan, selle nimel tasub pingutada. Isegi kuu aega mingit X asja võtta, et "proovitud" arsti dokumentides kirjas oleks. 
Sest noh. Pärast koera terviseavariid ma päris ei saa enam otsustada, et elukvaliteedi tõus on seda 70 lisaeurot kuus väärt küll. 
Või noh, ON väärt. Aga kui oma amfetamiini odavamalt kätte saan, kasutan võimaluse ära. Isegi kui selleks tuleb enne kuu aega kannatada.
Sest mina ja kannatused - me oleme ühest kandist, me tunneme teineteist lähedalt ja hästi. Ma talun palju. 
Kuigi vbla mitte nii palju, kui ise arvan. 

Aga ma tõesti paranen. Enam ei aja mõte loovkirjutamisest judisema. 
Indu ikka veel ei ole, ent vähemalt pole kirjutamismõtte peale sees hirmsat  raskustunnet nagu savikamakat. 
Aga ... aga  kas keegi üldse tahab mu peas toimuvat lugeda? 
Sest mul ei ole midagi teha 8 arvamusega: "Noh, jah, käis küll." Ma pigem tahaks kuut "See oli ikka nõrk ja halb!" ja kaht: "OMG, täpselt see! Ma oleks ise samamoodi teinud, aga tema juba tegi selle ära! Jai!"
Mul ei ole huvi teha midagi keskmist, mis otseselt vastik pole. Ma tahaks õigele lugejale väga peale minna ja lepin sellega, et Õigeid vähe on, ent --- keegi on ju?
Kui ei kiideta,  mul on ikka kahtlus, et kellelegi ei meeldi. Miks ma üldse.  

RSD, mhmh. Öelge hästi, öelge hästi, ma ju TEEN midagi hästi ka?
Sest kui ei öelda hästi, siis tähendab, et tegelt tahaks halvasti öelda, aga ollakse viisakad, onju, kõigi arust on ju nii, eks? 

Suur edu

Läheb muudkui paremaks.
Nii minul kui Totorol. 
Koer täna õues ajas tagumiku lipuva sabaga püsti ja esikäpad pikalt ette, nagu kavatseks mängima hakata, aga kuna ühtegi head mängupartnerit polnud, vehkis paar sekundit omaette ja tuli siis hüppega minu juurde. Ausalt, kui sellist asja kolm nädalat näinud pole, võtab ikka rõõmsaks küll. Tal on nii hea, et kohe mängiks! Oo!

Mina tolmuimesin ja pesin lapiga veel natuke põrandaid puhtamaks ja värvisin keemilise värviga kulme. 
Ma pole vist kaks kuud kulme värvinud.
Ega ma ilusam ole seepeale, lihtsalt natuke teistsugune. Aga et ma üldse tundsin huvi kulmude värvimise vastu, on suur asi. Great success! 

Väiksemad asjad on ikka halvasti: igemed sügelevad, suus on vahepeal - siiski mitte pidevalt - vale maitse, pea käib ringi, raha napib - isegi abiga on koera haigus väga kulukas mure - jne. Mis ma ikka üles loen. Oluline on, et läheb paremaks. 
Sellele keskenduda, väga väga naine!

Ma, muide, ei teadnud, et great success on humooriline borativäljend. Lihtsalt muigasin omaette, kuidas alguses oli great success, siis sai sellest great win, siis lihtsalt win ja poole aasta eest ütles mu poeg eduka milleiganes peale: "Tablju!" 
(Nüüd öeldakse juba midagi muud, ma ei oska hoobilt öelda, mida.)
Aga kui ma Tütarlapsele selle great success - great win - win - w värgi ette lugesin, ajas tema silmad suureks. "Kas sa ei teagi, kust great success on?!" 
"Mäh?"
"Oota, ma näitan."
Näitas. 
Nii armas!

Mõtlevadki need, kel vaja - vist

Mõtlesin veeeeel. 
Mõtlesin, et kui olen pigem õnnetu, mõtlen palju rohkem. 
Kuigi see peab olema mitte-liiga-õnnetu, sest väga masendununa ei tohi enam mõelda midagi, mis olemist paremaks ei tee.
Ei, valesti kirjeldatud. 
Mõtted, mis muul ajal teeksid enesetunnet paremaks, ei tee halval ajal enesetunnet aktiivselt halvemaks. Nii et tohib mõelda ainult neid.
Niih, nüüd sai õige. 

Aga mõtlesin seoses  veidi-õnnetu-väga väga naine-mõtleb-paljuga hoopis seda, et selge, miks enamik blogisid on tegutsemise ja mida tegin-ostsin-kus-käisin teemadel ja kui on midagi muud öelda, on need enamasti kas banaalsused või üldse jama (palun mitte võtta isiklikult, ma ei räägi neist, keda kasvõi mõnikord loen): neil inimestel on liiga hea olla, et mõtlema peaks. Mõtted tulevad ikka siis, kui on vaja midagi mõtestada - aga miks mingit (elu) mõtet on vaja, kui niigi hea? Kui üldse, korrutatakse mingeid vanu tõdesid, sest miks midagi muuta, kui niigi hea on?

Kuna minul on kogu aeg halvem kui müütiliselt keskmisel inimesel ja kohati päääris halb, olen mõtlemises üsna vilunud =P

Muide, vahelepõige: sel aastal te enam õunakooki ei tee ilmselt. Kui teil just keldris õunu varuks pole. Aga tulevaks aastaks vast seisab meeles: kõige lihtsam õunakook (lehttaigen alla, peale õunad, suhkur, kaneel, võitükid) saab veel parem, kui puistada võile lisaks peale ka heldelt martsipanitükikesi. MMM!
Poeglaps kiidab heaks ja tema on väääga pirtsakas toiduga.
Muuga ka samuti, tegelikult - aga kuna see pole iial "vuih, seda ma ei tee-söö-kanna, see on nõõ-mee," vaid "see ei ole hea. Ma rohkem ei taha, kui saab vältida," ma üritan kohaneda kõigi tema sobimiste ja mittesobimistega. 
Viimane rõivavaimustus on tal dressipüksid. "NII mugavad! Jaa, teine paar oleks veel hea!"
Kusjuures need EI ole ta elu esimesed ega isegi viiiendad dressipüksid. 
Aga ta sai teise paari juurde ja rõõmustas sobivalt.
Kui pojale miski meeldib, ma püüan hankida, kui jõud üle käib.
Ja kui ei käi, on tal minu poolt vanaema ja vanaisad, õde ja tema enda poolt K. 

Oh, ma ei olegi teile kirjutanud, et viimaseks sünnipäevaks sai ta nende käest kollektiivse kingina seisulaua. Kui see päris uus oli, seisime me mõlemad Poeglapsega võlutult laua ees ja lasime plaadil muudkui kerkida ja langeda. Täielik superkangelase tunne: vajutad ainult kergelt nupule ja lauaplaat liigub üles ja alla.
Maagia.
Aga siis harjusime muidugi ära ja mina ei liiiguta lauda enam üldse. Tema ikka seisab vahepeal, ta tahtis seda põhjusega. 
Mina ei oleks tahtnud. 
Ma üldse siuke vähenõudlik. Tahan ainult neid (asju), mille puudumine aktiivselt ebameeldiv on. 

Kuna mul on sõnavahet vaja ja ühtegi uut pilti must põle, ei jaksa ka pojale peale käia, et ta teeks, panen ühe vana. Kevadel "Devolutsiooni" esitlusel - võite nähe, kuidas ma prillidega välja näen. 
+ ostke minu raamatuid jõulukinkideks! Levitage head Eesti kirjandust!

Teine inimene on Epp Petrone

Vanusega ei ole mina targemaks saanud

Mõtlesin veel natuke.
Mõtlemine on umbes ainus asi, mida teha jaksan. 
Olgu, lugemine ka. Ja kord päevas kipun ikka mingi söögi samuti tegema. Aga liialdan ja ütlen "ainus". 

Mul oli vahepeal jälle RSD atakk (ma saan neid perioodiliselt, pole midagi rohkem vaja, kui mitte kiidetud ja valitud olla, kui keegi teine on) ja seepeale haaras mind kramplik "peab midagi tegema, äkki nii mäletab mind keegi!" ja kandideerisin Tammsaare-preemia žüriiliikmeks. 
Raha ei saa.
Raamatud peab ise hankima. 
Kuu aja jooksul 10 romaani läbi lugema. 
Ja ma pole kõigest, mis möödas, veel toibunud ega kõike olulist ära teinud ega ega ega ...
Siis on hästi tark koormata end mingi täiesti mõttetu kohustusega, onju. 
Aga noh, vbla ma ei võida seda konkurssi ja pääsen. 

Miks ma seda tegin?! 
Ja ma mõtlesin, et krt, see ongi ju mu elu. 
Kogu elu peale keskkooli lõppu vähemalt. 
Keegi ei kiida, keegi ei hooli, keegi ei armasta ... ma siis teen midagi, et kiidaks, hooliks, armastaks! Tohutu kurnatus ja omadegaläbiolek pärast, kui olen endast kõik andnud. Armastage, kiitke, hoolige nüüd! Ja kui seda on liiga vähe (alati on liiga vähe, liiga lühikest aega, ma andsin ju endast KÕIK --- ja vahel hoopis lüüakse jalaga, korduvalt ja korduvalt), mu ainus viis abi leida on teha midagi uut, teha veel rohkem, teha mingit uut asja, teha ja teha ja teha. Et märgataks. Et öeldaks hästi. Et mu eksistentsil mingi eesmärk oleks.
Lapsed on sama mudeli järgi olemas. 
Enesetapp käis ka sama mudeli järgi - vähemalt TEEN midagi, onjo, isegi kui pärast ei tee enam midagi. Aga no et korraks hoolitaks - ja ma ei jaksa kogu aeg pildil püsida nagunii kunagi kellegi jaoks, ma lihtsalt ei ole armastusväärne ilmselt. 
Lastel oleks vaja kedagi, kes raha teeniks ja neile aega ja jõudu leiaks, aga ma ei teeni sittagi ja jõudu mul ka ei ole üldse mitte millekski, mis loeks. 
Ok, vähemalt ma saan neile anda killukese sära - mitte igaühel pole ette näidata elusaatust, kus ema on end ära tapnud! Sellega teenib kindlalt tähelepanu ja hoolimist, hea start.

Et armastust ei saa ära teenida ja kogu mu tunne, et teiste - kes ei ole mina - tähelepanu ja hoolimine on tähtis, on vigane? 

No ma nüüd mõistusega usun seda, jah. Et minu armastus loeb midagi. Et teiste armastust ei saa ära teenida, kes armastab, see armastab, sest armastus on temas, kes talub vaevu, talub vaevu. Inimesed on ise inimesed ja mina mõjutan neid liiga vähe, et kedagi iial ümber teha.
Armastust ei saa ära teenida. 
Aga tunne on ikka, et kui ma ei tee asju, ei paista silma, ei lehvi kuulutusena tulba küljes vms, keegi ei näegi mind.
Ma pean seda võrgupäevikut nii visalt ka ilmselt sellesama pärast - et olla vähemalt kuidagi pildil, olla vähemalt kellegi mälus. Olla olemas.

ERITI kui mul pole enam K-d ega kedagi temataolist. Mul on olnud neid platoonilisi kirjasõber-sõpru, kes on samas isased ja mulle niiiiii kallid, ikka mitu ajaloos. Vahepeal mõtlesin, et hoi, üks võtab teatepulga sujuvalt K.-lt üle, aga siis ta kadus ära ja ma kurvastasin veel ekstra.
RSD, noh. 
Igasugune "mind ei peeta meeles" on --- --- --- noh, tunne, et on vähem nööre, mis mind maailmaga seovad. Ja eriti halb on muidugi, kui see, kellelt sa ootad märkamist ja abi, keeldub märkamast ja aitamast.
Urrr, K. Grrrr!
Samas nii tore on, kui keegi märkab ja pakub abi. 
Isegi kui ma seda vastu ei võta.
Ikka on hea tunne. 

Aga jaaaah. See RSD vastu rabelemise faking läbi-elu-muster - see oli avastus. Ma olen PEAAEGU teinud seda avastust varem ka, aga kuna ma ei teadnud, et RSD on mingi eraldi asi ja ei sõnastanud nii, ma ei saanud ikka päriselt uba kätte. Nägin lihtsalt, et olen hästi kurb, et mind ei armastata, teen siis asju, lootuses, et armastatakse, ja seepärast ma üldse teengi asju. Mida rohkem ja suuremaid, seda rohkem loodan, et need ka positiivset vilja kannavad.
Ent ei pannud seda konteksti "neuroerilise probleemid", vaid lihtsalt "no ilmselt ma olen selline, aga miks ja miks teised ei ole, ma ei tea."

Huvitav on, et ega ma teisi neuroerilisi tea, kes päris samamoodi. Selliseid tean küll, kes on oma väärtuse sõltuma pannud mingitest asjadest, mida nad teistele pakkuda saavad. Kuid seda kramplikku "mind ei ole olemas, kui kogu aeg ei märgata, veel parem oleks, kui kiidetaks, pädevat tunnustust ei ole kunagi liiga palju!" ma ei tea kellelgi olevat. Variant, kuidas ärge märgake mind, tähelepanu on jube, las ma olen nähtamatu, veel parem oleks, kui te ka ei mäletaks mind, tundub PALJU sagedasem. 

Kusjuures kusjuures - kui ma magama jään ja endale enne und rahustavaid asju ütlen, "Mind ei ole olemas" on nende hulgas väga kõrgel kohal. Aga just seepärast, et kui mind ei oleks olemas, oleks ok, et keegi ei mäleta mind, ei armasta mind, ei hinda mind. Mida ei ole, ei saa hinnata ega ole ka kedagi, kellest hoolida. Mind ei ole, nii et on ok mitte kellegi jaoks tähtis olla. Kui mind ei ole, ei ole ma ka midagi teinud, otsinud tähelepanu ja märkamist, kui mind ei ole, on mitte midagi tähendada ok.
Jube on see osa, kus ma nagu ikka OLEN enda jaoks olemas, aga keegi teine ei paista mäletavat ega hoolivat. 
Mul on nii raske, rebestan end iga tund, aga teistel on see täiesti pohh. 
Ei, selle vastu aitab "mind ei ole olemas" ka, kui tuleb meelde, et see või teine asi on veel vaja ära teha. Sest mind ei ole olemas. Kui on väga vaja, teeb keegi teine. Ja kui keegi teine ei tee, ju ma eksisin. Poldki nii väga vaja.

Kunagi, kui väga noor olin - 12, selle saab täpselt ajaliselt ära määrata, sest see oli esimene kord, kui Taanis käisime - juhtus lugu. 

Lugu on järgmine: tol 1992. aastal ei teinud lapsed veel mingit tööd ja meil oli palju vaba aega.
Olime Orø saarel umbes kuu. Tegu oli farmiga, kus toimusid geštaltpsühholoogia grupikoolitused, me emad koolitusid kogu aeg ja tegid vabal ajal veel kontoritööd lisaks, et koolituskulud tasa teenida. Meil, lastel, polnud seal maisipõldude vahel eriti midagi teha. Taani keelt me ei osanud. Inglise keelt samuti mitte. Lugesin kaasatoodud kahte raamatut (mingid krimkad, üks oli Rex Stouti oma) ja alustasin omaenda mitte kunagi kuhugi jõudnud kriminaalromaani kirjutamist. 

Aga tagumises toas oli telekas, videomakk ning kolm kassetti. Ühel "Robin Hood, varaste prints", teisel mõned osad sarjast "Tales of Crypts" ja kolmandal igavad taanikeelsed salvestused mingitest uudistest. 
Niisiis olen filmi "Robin Hood, varaste prints" näinud umbes 40 korda või nii. 
Ühel õhtul vaatasid ka täiskasvanud seda meiega koos. Telekas veeti suuremasse tuppa ja kõrvale võeti küpsiseid ja juustu ja lahe. 
Pärast filmi küsis keegi, et kes meile filmis meeldisid ja miks. Ma vaterdasin palju väikevennast, keda mängis Christian Slater, ja Guy of Gisbourne'ist vaiksin, sest ma ei suutnud "miks" teemal midagi välja mõelda. 
Ma olin 12 ja arusaamine, et mulle meeldivad nägusad mehed, eriti kui nad on haavatavad ja haavatud ja annavad oma parima, ent sellest ei piisa, oli must veel aaaaaastate kaugusel. 
"No ja Robin Hood ikka ka," lõpetasin. 
"Aga Marian?" küsis keegi. 
Ma ajasin sisemuses silmad punni, sest Mariani olin ma üldse ära unustanud. Õige jah. 
"Triinu tahaks ise Mariani asemel olla, et kõik tema ümber keerleks," ütles mu ema. 
Noo-jah, enam-vähem tõsi tegelikult, mõtlesin ma, kehitasin õlgu ja noogutasin. 
"Aga vaata, Marian oli ka väga ilus, oskas võidelda ja ratsutada, julges otsuseid teha ja tema nimel tasuski pingutada."
Ma ei usu, et need paar lauset mu emalt nüüd mu endapildi paika panid. Aga samas - mul jäi see nii meelde, et siiamaani mäletan. 
Ehk siis natuke ikka panid. 
Kui sa tahad, et sind  tähtsaks peetaks, pead olema eriline, suutma ja oskama paljut ning olema pingutust väärt.

Ja nii ma olengi püüdnud olla ikka rohkem ja rohkem. Ikka veel pole ma kellegi maailma kese? Pean olema rohkem, tegema rohkem, paistma rohkem silma. 
Mingil hetkel hakkasin märkama, et mu pingutustest pole absoluutselt mingit kasu. Mitte kedagi ei huvita, kas ma olen 10 kg kergem, kaunima piha või kuldsema nahaga. Kedagi ei koti, et ma suudan pädevalt käsi dešinfitseerida ja verd võtta ja inimestega lahke ja sõbralik olemist ei pidanud ma isegi millekski. Et ma jaksasin 7 km järjest joosta? Kuule, päris sportlased jooksevad maratone. 300 NATO punkti? Miks ma seda tegin üldse? Ainult 2 täiesti normaalset ja toredat last? KÕIK suudavad seda, kes vähegi lapsi tahavad. 
Kui ilmus rohkem minu enda raamatuid kui luulekogu, ma korraks lootsin. Nii palju tähelepanu ja tunnustust! Nüüd ma olen rahva südames sügaval!
Aga see läks jälle üle. 
Ma ei ole kellelegi keegi, sest ... sest armastust ei saa ära teenida oivaline olemisega. See käib hoopis teisiti.

Kuid ma olen kaua teistmoodi mõeldes ja tundes elanud. KAUA. Seda pole lihtne ära muuta. Ja noh - kui armastust ei saa väärt olla, siis ... siis miks nad mind ei armasta? Mis mõttes enamik inimesi ei oskagi armastada ja enamik inimesi lepibki sellega, et neid armastata, vaid sallitakse päris kenasti? Miks inimesed on inimesed?
Et selge oleks: on ka teistsuguseid. Isegi minu elus on mõned. 
Aga ... 
Jaa, ma tean, ma tean. Mul on õigus olla mina, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. 
AGA. 

Muide, tegelt läheb nii minul kui Totorol paremaks. Täna käisin temaga lausa poes - olgu, lähimas, mis on, aga see oli mitme nädala jooksul esimene kord.
Eile võtsin elutoa tolmuimejaga üle (eelmine kord oli ka mitu nädalat tagasi) ja täna pesin vannitoa kraanikausi puhtaks.
Viimati pesin seda kuude eest. 
Aga mõtlen ikka palju =)