Rõõmuruie

Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Jaa, ma noppisin mälestustena välja aint negatiivse v.a. niivõrd selge positiivsus, et seda ei saa võtta kui "noh, too jutt talle meeldis jah, aga mitte raamat üldiselt" või "no see jutt on vana, talle meeldivad mu vanad asjad, uued ei meeldi". 

Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.

Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju! 
(Luulekogu käsikiri lubati mais kulkasse kandideerima saata.)

Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru. 
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb. 

Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee. 
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.

Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva. 
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb. 
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...

Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri, jah, aga siis hakkas tal parem.

Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus. 
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja,  lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.

Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?

Ei tasu maailma turjale võtta

Ei lähe maailm hukka, kui sa ta maha paned. Isegi kui sa teda enam kunagi üles ei korja.
Sa oled väga väike ühik, sa ei suuda maailma ei päästa ega hukka ajada. Maailm on sulle liiga raske kanda mitte lihtsalt nagunii, vaid maailma tõsta üritades sa lihtsalt pingutad viimse piirini end tema vastu surudes, oled surmani väsinud ja katki ning kellelgi ei ole parem.
Lase olla!
Mitte ainult et sa ei pea, sa ei SAAGI teha teisi inimesi õnnelikuks. 
Isegi oma lapsi tegelikult mitte. Vähemalt kui nad enam beebid või beebiohtu pole. (Äkki mulle seepärast meeldivadki beebid, et kui ma hästi teen, neile TÕESTI mõjub?!) 
Raske päriselt ja põhjani uskuda.
Tasub endale meelde tuletada ikka.

Lase olla. 
Võta vabalt. 
Maailma EI lähe hukka, kui sa ei tee. Tähtsate asjade osas leitakse sulle asendaja. Kui keegi asendama ei hakka, pole järelikult nii tähtis asi, kui sulle tundub.

Take care of your own business, naine. 
Kuigi ikka veel meeldib mulle: "Mind your own business!" rohkem. Võibolla võtan tõsiselt ainult seda, mida mulle karmilt öeldakse? Hellus loeb vähem, sest ma ei usu seda sügavuti?
Võib täitsa olla, kusjuures. Sest kes mind ikka armastab jne. 
Jaa, ma tean =) 
Mõistusega tean, et päris mitmed. Vbla lausa paljud. Tundetasandiga on teine lugu.
Aga noh - kui mind your own business praegu toimib, olgu see minuga.

Mitte et kõik need laused, mis mu peale tätoveeritud oleks, enam ei kehtiks. Kehtivad ikka. 
Aga olen nad nii ära internaliseerinud, et tunnen mõttest: "I am the storm!" puudust ainult ...
krt. 
Tegelt. 
Näiteks just praegu.
Võtsin sisse ja hakkaski kergem. 
Unustage ära, need on head laused, ma lihtsalt olen nendega ära harjunud ja ei mõtesta enam. 

No tõesti. Keskendu iseendale. Sa ei saa maailma kontrollida. Tee seda, mida SINA tahad.

Kirjutan seda endale mõeldes - ma räägin endaga sina-vormis - aga kehtib 100% ka sulle, lugeja. Miski suures plaanis ei muutu, kui sa enda eest rohkem hoolt kannad. Aga sa ise oled õnnelikum. Kanna enda eest hoolt!

Nüüd - peale tõdemist, kuidas mina olengi torm ja ainult minu arvamus on see, millest hoolida - on kergem Luuleprõmmu Tallinna eelvooruks saabuva nädala neljapäeval tekste valida. 
Ma võtan omaenda lemmikud. Ei ürita Rahvale Meeldida. 
Läheb, nagu läheb.
Ma teen neid asju, mis mulle meeldivad. Ei ürita teisi õnnelikuks teha. 
Mõned tunnid raudselt suudangi endale keskenduda. 
Vbla koguni õhtuni. Ja homme saab endale ju uuesti meenutada.
/optimist

Kõige raskem - ärge teie ka palun tehke enam - on kõige selle endalekeskendumise värgi südamessevõtmise juures, kui targad toredad inimesed mulle vastu vaidlevad. 
Kui pole väga lähedased, suudan maha raputada. Aga kui keegi päriselt tähtis ja tark on irooniline sinna pihta, et ma tahan ühiskondlikku heakskiitu pälvida, ent ei võta ennast ühiskonnale meeldivaks teha, on mul ka korraga tunne: "Äkki ikka peaks end meeldivaks tegema?!"

Et peaksin hoopis loobuma ideest "nad võiks mind kiita"?
See on raskem. 
Senise kogemuse järgi võimatu. 
Rahvale meeldida ikka vahel õnnestub. Ehk tegelikult ma oskan. Lihtsalt mul on raske selle eesmärgiga lõpuni välja minna. Kuskil vahepealses etapis tuleb ikka: "Aga MINA tahan, et juhtuks hoopis SEE ja mina kirjutan! Ma võingi teha omaenda tahtmist, kellegi teise asi pole!"
Tuleb mulle endale meeldiv ja rahvast jooksin taas üle ja siis olen solvunud, miks ei kiideta =P

Ilmselt on kõige jätkusuutlikum lihtsalt aktsepteerida, et ma tahan, aga ma ei saa, võimatu.
Mitte et ma ei oleks seda lahendust teistele keelanud. On isegi meeles, kui ma umbes kümneaastasele Tütarlapsele karjatasin: "Ära taha nii palju!" sest mulle tegi haiget tõsiasi, et ma ei saanud talle anda, mida ta tahtis. 
Mu ema kuulis pealt ja ütles kõrvalt: "Kuule, tahtmist ei saa ära keelata. Tahta ikka võib."
Mis on mul siiamaale meeles ja üritan selle järgi lastega käituda. 
Teiste peale ikka vihastan, kuimult  tahetakse võimatuid asju. Näiteks vastukäivaid. Kooki ja seda süüa jne. 
Mida eesti keeles öeldaks? 
Huvitaval kombel mul ei ole raske mingeid teisi inglise keele ütlemisi toortõlkida ja leida, et see on sama hooga ka kultuuri tõlkimise huumor ja olgu. Aga koogi oma mulle ei meeldi. 

Taevas teab, miks just see.

Ma kannatan väga halvasti, kui mult tahetakse asju, mida ma anda ei saa. 
Üritan kogu maailma õnnelikuks teha ja misMÕTTES nad tahavad vastuolulisi asju?!
Vahel tuleb meelde, et tahtmisi ei saa ära keelata, ent keskenduda tasub ainult endale. 
Siis unustan jälle ära. Tundetasandil on raske sisse võtta.

Hala

Murdsin varba ära =(
Alguses pold väga midagi. No vahepeal erikuradi valus, aga see tuli sellest, et esialgu unutasin ära ja toetusin sellele jalale või pingutasin kuidagi teisiti varbalihaseid. Ehk vahepeal ei old peaaegu üldse valus, andis ära unustada. 

Eilseks õhtuks oli räme. "Mul on vaja kaht karku, selle harjavarrega, mille kepiks võtsin, ei tee midagi ära!"
Täna hommikul-lõunal on taas üsna ok, v.a. et muidugi sain migreeni. 
Tablett ja 2 tunniga sai suht korda. 
Õhtut ikkagi ei oota. 
Eile ma ei jäänud magama enne kui umbes pool kuus hommikul.
Oot, see ei olnud siis eile, vaid täna.
No misiganes.
Täna ehk peale ärkamist on jälle siuke malbe tunne, et võiks murru ära unustada v.a. et enam ma ei unusta, kuna õppetükid, mis järgneb, olid liiga meeldejäävad. 
Koer õue viia, nii et tema jookseb ja mina suitsetan, ja siis tuppa tagasi, võttis 20 min heldelt. 
Miks Poeglaps ei viinud? Ta läks kella kuueks hommikul tööle. Teda pole kodus.
Tellisin Tütarlapse siia, aga tema saab tulla alles päris õhtul. 

Kuidas mul see varbamurdmine juhtus?
Ei olnud isegi nii, et ma sihin mööda, põrkan vastu uksepiita. Lihtsalt oli mõtted mujal ja ei märganud, et esiku ja toa vahel seisab Poeglapse tellitud ilmatusuur pakk. 
See seisab (seisis, nüüd viis oma tuppa) seal juba nädal aega, pole lahti pakitud. Aga mul polnud meeles, et sealt on tee kinni ja kõndisin otse sisse. Tõstsin järgmiseks sammuks jalga ja kuna mul ei olnud meeles, et seal peaks ette vaatama, pold mingit "libamisi" või "vastu serva". 
Varba ülemine lüli on vägevalt tumelilla. 
Aga jälle ülemine lüli. 
Ma peaks orgunnima endale kellegi autoga järgi, et saada arsti juurde ja arst ütleks mulle "kipsi ei panda, võtke ibukat, kas töövõimetuslehte on vaja?" Mkm. "Karkudele soodusretsept?" 
Nojah, aga K-l ON juba kodus kargud olemas. 
Ja kui ma ta enda arsti juurde viimiseks nagunii kohale peaksin tellima, vahet pole ju. Miks osta uued kargud, kui tal juba on ja ta on mingi 5 cm pikem kui mina aint?

Okok, ilmselt võiksin arsti juurde minekuks ka ema kohale kutsuda.
A ma ei jaksa sellega tegeleda. 
Niigi väsitav see murtud varbaga elamine. 
Hormoonid kohe tuksis, kõik on halvasti, keegi ei mõista mind, viuviuviu. Või no - päris halb ei ole, on kõvasti arenguruumi. Aga hea kohe kindlasti ka pole. 

Izver, Berk Vaher kirjutas "Loomingusse" eelmise aasta lühiproosa kokkuvõtte. 
Kardan halvimat (üks rida: "Meres avaldas jutukogu, enam-vähem, polnud päris minu sihtgrupile, vbla naistele meeldib"), aga praegu nagunii veel netis lugeda ei saa. 
Õnneks on samas numbris ka Vilja Kiisleri arvustus murca luulekogule. "Kaks hunti" võiks ju kiita saada, eks? Tõstaks natuke mu tuju. 
Oi, ma just avastasin, et mind arvustatakse seal ka. 
Hirmus. 
Ilma arvustuseta oleks palju halvem (keegi ei märka mind, uää), aga see arvustaja on keegi mees ja no - mul ei ole meestesse väga usku. On neid, kellele mu looming väga istub, ent naistega on oluliselt parem. 
Misiganes, ootame ära, kuni netti tuleb. Äkki on hea =)

OPLA (One Picee Live Action) teine hooaeg tuli välja ja ma ostsin kuuks ajaks Netflixi selle vaatamiseks. 
On tore. Aga südant ei murra.
2 episoodi veel, siis pole enam seda rõõmu ka. Aga kuna Netflix on kuuks ajaks, vbla leian sealt midagi muud, kuhu aju peitu panna. 

Muide. Teie, kes teate: kas mu hääl (kirjutajahääl) on blogis teistsugune kui fb-s?  Ma olen märganud, et osade inimeste fb-hääl on hoopis teine kui nende elav. Täiesti teine pilt moodustuks, kui ma päris inimest ei teaks.
Kas mul on ka nii? 
(Einomis, blogimina on rohkem "päris", kui see, keda elavalt kohtate/kohtaksite. "Päriselt" mul pole aega end sedasi lahti teha. Üldse on vaja olla tähelepanelik ja teistele avatud ja mitte aina endast rääkida, dohh. Ehk "pärismina" maskib oluliselt rohkem.)

Veel elu mõttest

Olen hoidnud oma "vähemalt 200 sõna päevas" kirjutamistempot päris tükk aega. 
(Olgu, burleskipäevad jätsin vahele, ent krt, need olid niigi rasked!)
Täna olin nii väsinud ja omadega otsas, et kordasin endale pool päeva: ole enda vastu hea. Sa ei pea midagi. Sa tõesti ei pea. Võta vabalt.
Ikkagi ladusin kell kolmveerand kaks öösel sõnad sisse. See ei olnud väga raske, sest olen huvitava koha peal ja tekst tuleb ludinal. Ent tegelikult on murettekitav, KUI kinni ma omaenda normides olen. KUI raske on võtta vabalt ja mitte teha. 
Niipea, kui pole: EITAHA!!!, teen. 
Mis siis, et pole mingit tähtaega.
Mis siis, et maailm ei lähe hukka. 
"Aga ma ju jaksan tegelikult, seda pole üldse palju!" Ja just praegu ei suru üksi teine asi kõri kinni. See võimalus tuleb ometi ära kasutada!
Ega 200 ei olegi palju. 
Seda pole üldse palju, mida ma teen. Kõiksugu valdkondades. Ent et ma teen ja teen ja teen neid asju iga päev, täidab mu päevad ja pidevalt jääb jaksu puudu. 

Vahel mõtlen, et ma peaksin minema hooldusvanemate kokkusaamisele. Mitte et loodaksin sealt mingeid häid mõtteid või nippe saada, kuid see näeks mu taotluses hea välja.
Ma tahan last.
Tõesti tahan.
Aga kuud lähevad mööda ja kogu aeg on midagi teha. Midagi pakilisemat, midagi, mis hammustab kannast, ja mul tuleb selleks jõudu säästa ja.

26. lähen end Tallinna luuleprõmmule proovima. 
Kas mu luuletused meeldivad rahvale?
Kas mul on käes õige soon, kas mu sõnadel on õige toon? Kas ma olen nende meelest küllalt hea?
Täiesti haige.
Kui ei kiideta, arvavad ilmselt kõik, et mu looming on mõttetu. Jaa, mulle endale võib meeldida. Aga et minu hinnang millegi mu enda oma osas midagi loeks?

Teiste loomingu osas usaldan oma maitset. Kui mu meelest on hea, ongi hea. 

Oma asjade osas usaldan seni, kuni need minu käes on.
Pärast on "mulle endale meeldib, aga ma vist ei suuda teistega niimoodi rääkida, et nad aru saaksid." Isegi kui palju kiidetakse. Ma korjan välja halvemad arvamused ja tõlgin need + kiitused endale ära kui üldsuse arvamuse seepoleseepolesee. 

Kunagi enne lõpukirjandit ütles eesti keele ja kirjanduse õpetaja mulle murelikult, et ta ei tea, mis must saab. Teiste pärast ta ei muretse, aga hindajad võivad arvata, et mina originaalitsen. Tema teab, ma olengi selline, aga nemad ju ei tea. 
Phmt oli tal õigus. Siis hinnati veel kümnepallisüsteemis ja 11 inimest meie klassist said 9 punkti. 
Ma sain 7. 
Mitte halb, eks ole. 
Aga arvestades, et kogu keskkooli jooksul polnud ma ühegi kirjandi eest madalamat hinnet kui 5 saanud ... võinuks paremini.

Ega ei usu, et teiste arust hästi teen. Esinen küll veendumusega, et maailmahea, sest kui ma ise oma asjadesse ei usuks, kes siis veel
Aga kui auhinda ei saa, kuhugi ei kutsuta, meeleheide on täiuslik. Absoluutne. 

Paljud armastavad ju mind tegelt? Väga väga naine, usu seda!

Mõneks nädalaks kiitus aitab. 
Siis tahaks juba uut ja kui ei tule - keegi ei armasta mind. 

Mõtlesin veel ja nägin õudusega, et isegi mu mälu on fawn-lapse oma. Sest ma mäletan inimeste kohta igasuguseid asju. Kes ei söö leiba. Kelle lemmikbänd on U2. (No vähemalt oli 12 aastat tagasi, kui me viimati kohtusime.) Kelle sünnipäev on 14. august, kelle oma 4. märts, kelle oma 26. jaanuar.
Uuemad teada saadud sünnipäevad pole sedasi meeles. Aga lapsepõlvest ja varasest täiskasvanueast kohutavalt palju. Kes joob meeleldi Captain Morganit. Nirtile meeldis Somersby. Ka-l on kassiallergia. Sellele meeldib vinnutatud vorst. Too armastab kooke. Epul on munaallergia. K armastuse keel on kingitused. 
Mul on kõike seda vaja teada. Kuidas muidu teha nii, et neile meeldiks, kui juhus tuleb?

... või miks ma ei ole võimeline oma kasutatud asju müüma, vaid annan kõik tasuta ära, kui mul neid enam vaja pole. Ka lauajalgpalli. ka varbseina. Vale suurusega tulnud netist tellitud saapad, mantlid, joped (tõsi, nende tagasisaatmine läinuks umbes sama hinna maksma, kui nad ise olidki). Igavad raamatud panin raamatukappi (mu riiulid ajavad üle.) 
Ja oleks siis nii, et mul oleks raha üle, eks ole.
Aga mõtte juures midagi kasutatut müüa lööb täiega bloki ette.
Ma tahan et teistel hea oleks. Ma tahan tunda, et tegin õiget asja. Kui ma teen õiget asja, mul on tunne, et mul on väärtus ka teiste jaoks.

Samas, muide, ei ole mul mingit tõrget kasutatud asjade ostmisel ja ma ei mõtle, et miks nad tasuta ei anna, mölakad on v? Blokk on ainult ise müümise ees.
Olen käinud kingsepa juures parandamas Poeglapse vana koolikotti, et saata ühele naisele, kes Tasuta Asjade Turul oli meeleheites, et lapsel pole kotti, millega 1. septembril kooli minna. Mul hakkas pea kehaliselt valus ette kujutades, milline õudus ta sees võib olla. 

See parandus maksis peaaegu sama palju kui kolmveerand kotti. Aga tal on vaja!
Kuidas ma ise raha säästsin, et oleks enne 1. septembrit võimalus minna lastega poodi ja osta kõik, mis kooliks vaja! See oli omamoodi nagu lohutus kooliaasta alguse ees - vähemalt saab lademes uusi asju. 
Kuna ma arvestasin alati varuga, jäi raha üle ka. Üksaasta ostsin mõlemale vihmavarjud ülejäägi eest =)
Üks neist ripub siiamaani esikus ja vahel kasutan.
Teise jättis Tütarlaps kunagi trammi.
Ma ise olen elu jooksul nii palju asju kaotanud, et üldse ei pannud pahaks. Ma ju tean, kuidas see käib. Korraks mõtled millelegi muule ja vuhh.
Enam ma naljalt ei kaota. Aga no ma olen ka 46. 
Palju aega on harjutada old.

... aga pugemine.
Tahtmine hinnatud olla. Väärtustatud. 
Ja mitte teeskluse pealt, onjo. Iseendana. Nagu ma olen. Kas ma pole siis hea? Õige inimene?
Ausalt öelda ega ma usu, et ma kunagi terviklikuks saan. Öelgu nad mida iganes selle kohta, et iial pole liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv. 
Vbla paljudele ei ole. 
Aga.
Aga.
Aga.

Ja oleks, et ma siis ei prooviks kogu aeg enda eest seista. Ise olla. Iseennast vääärtustada.
Ikka läheb nii, nagu postituse alguses räägitud. 
"Tegelt ma jaksan ju seda ka. Ei ole ju palju."