Uduselt kuidagi

notsu siin arvas, et mul on lühivormid luuleväljakutsega taas lahti läinud sees. 
Tema arvamuses võib olla iva.
Igatahes olen päris uhke mõne luuletuse üle, mis tulnud on. (Loe: "Vahel" luuletus. Kuigi seal peab ühe sõna lühemaks tegema.)

Aapo Ilves leidis, et november on viletsa luule kuu, ent ega ma tema arvamusest palju pea. Igaüks, kes Peeter Helme osas apologeet oli, kaotas minu jaoks tõsiseltvõetavuse. 
Luuletused on igatahes toredad asjad. 
Mul käivad muidugi romaanid sama rada: kui keel juhib, võib mõte hoopis uue suuna võtta. "See kõlab hästi, nii et panen sisu klappima." Aga luuletustes on lihtsam ja tulem on praktiliselt alati parem kui juhtudel, mil ma ette tean, mida teha tahan.

Keel juhib. 

Täna äratas mind telefonikõne. See toimus natuke enne 11 hommikul ja põhimõtteliselt oli see hästi, sest nüüd ma vbla ei ole neljani öösel üleval.
Terve päeva olen küll kõndinud nagu vati sees, maailm ei jõua eriti kohale. Väga üllatav, et hulk asju ikkagi kuidagi tehtud said.
Ehkki üsna halvasti. Ma ei ole väga ammu teinud toitu, mis mulle endale eriti ei maitse. 
Tõsi, ma avastasin alles süüa tehes, et mul ei ole kodus ei ube ega paprikat. Külmutatud köögiviljasegus ka paprikat ei olnud, kuigi ma olin täiesti kindel, et seal ikka on.
See veits vabandab.
Phmt ma suudan ilma paprikata süüa teha küll, aga abiks on enne teada, et tuleb ilma paprikata toit teha.
No ja isegi ube polnud! Asendasin kikerhernestega. 

Homne poest ostetavate asjade plaan laienes märgatavalt, sest tegelikult on mul otsas ka maapähklivõi, värske ingver, nüüd ka kikerherned, tomatipasta ning konservmais.

***

Päev vahetus, ma ei postitanud. 
Ei läinud kell 4 öösel magama, läksin kell kaks.
Ei ärganud kell üks, vaid kaksteist. 
Ikka on rongi alla jäänud tunne. 

Nädalavahetusel on ka plaanis igasuguseid asju. Näiteks lähen ma pulma.
Viimatine (ma ei ole ju viimasel 14 aastal pulmas käinud?) oli siuke ... mitte halb, ei. Aga rohkem nagu teatriskäik. Vahepeal saab puhvetist kohvi ja kooki, muidu vaatad esinemist.
Mu lemmik oli pruudi koostatud "meie lugu" piltide ja jutuga. Seinal oli ekraan ja seal siis jooksis. Lõppes umbes nii: "Ja sedasi võitiski rüütel kurja kuninganna printsessi südame ja nüüd on nad abiellunud."

Seekord on kõrtsus ja pruuti pole. Ainult peigmehed.
Ilmselt on asi teistsugune, aga kõrts pannakse kell 11 kinni, nii et ka mitte sihuke, nagu mina pulmapidu ette kujutan. 
Ma ei abiellu ilmselt iial ja et ma ei saa pulmapidu korraldada, on mu jaoks selle juures kõige kurvem. Krt, ma korraldaksin nii hea peo! 
Võibolla.
Kui kõik klapiks. 
Ja ma peaksin korraldama nii, et otsesel füüsilisel peol ei vastuta ma enam millegi eest, ainult naudin. Vastutajad olen enne ära korraldanud ja paika pannud.

Oh, aga ma lähen pulma. Mis ma selga panen? Krt, ma ostan kaltsukast selleks uue kleidi! (Mulle väga meeldib see kleit, 2.50 hästi kulutatud. Roheline.) Kas ma peaks juukseid värvima? Kulme kindlasti. Kas edevad poolkindad ka? Kas kaks patsi (mul on piisavalt pikad juuksed, kannan neid enamasti kahes lõdvas punupatsis) või mingi muu soeng? Millised ehted?

Ning siis selgus, et nädalavahetusse üritavad kaks hästi toredat ja armast inimest veel mahutuda.
Ühele ütlesin ära. Teisele ütlesin, et jaksan ilmselt väga vähe, kui ta tahab, võib kohale tulla ja oleme koos väikesed väsinud nunnukesed.
Võib juhtuda isegi nii, et ma ei üritagi kõiki oma "tavalisi asju" tavalisel määral ette ära teha.
Enese hoidmine jms.
Raske on - aga mõelda, et muidu ma lähen päriselt katki, aitab. 

Hommikul ärgates vaatasin aknast õue ja olin väga üllatunud, et sajab vihma. 
Olin millegpärast täiesti kindel, et lögane lumelobjaks. 
Ei, ma ei näinud lund unes. 
Ei tea, millest see veendumus. 

Põhiline

Siin on kõik korras!
Pusad ja püksid käivad teleka taga,
rinnahoidjad ja nõelumist vajav kraam laua tagumises nurgas,
toidulisandid raamaturiiuli keskmises riiulis,
raamatute ees,
meepurgid alt teises,
raamatute ees, 
sokid, elastikside,
tugisukad
ja üldse kõik jalgadega seonduv
kirjutuslaua ülemises sahtlis,
võtmed, koerarihm ja mütsid
väikese raamaturiiuli peal,
käärid jahu- ja suhkrupurkide peal,
kassitoit riidekapi põhjas,
kehaõli suure raamaturiiuli keskmises vahes,
küünetangid ja -viil kirjutuslaua lahtises sahlita vahes,
kohvilusikas jahu mõõdunõu sees,
arvutitooli alt ära tulnud rattad
laua eesmises vasakpoolses nurgas,
kaisutiiger ja -rebane mustapesukorvi peal,
must pesu pesumasinas,
kõvad katkised asjad
ja tööriistad
kapi otsas.

Raamatud käivad riiulis,
kui neid parasjagu ei loeta.

Kõik on täiesti korras.

Probleemide raskus ja kannatuse määr

fb ei tööta.
Ma ei ta, kas ainult minu arvutis või on see mingi üldisem häda.
Korra käitus ka tekstitöötlusproge mul veidralt ja kui oleks aasta 2006, oleks kindel, et mul on viirus. 
Nüüd hästi ei usu, et on. 
Muide, ma pole mitte kunagi aru saanud, miks arvutiviirused üldse olemas on. Olid. Kes sellest võidab, et mu arvuti pange läheb? Mille jaoks see hea oleks? Ma olin nii vaene ka, et uue otsmine poleks teema olnud. Täiesti arusaamatu kontsept minu jaoks. 
Asi, millel pole head külge? Päriselt?

Nojah, aga sellega seoses, et fb ei tööta, tuvastan, et elu harjunud osana on ta minu jaoks oluline. 
Oleks te enne küsinud, ma oleks õlgu kehitanud ja öelnud, et eriti ei huvita, aga see on hea koht, kuhu minna, kui midagi muud pähe ei tule ning olulised on puhkus ja lõõgastus. 
Nüüd on nii, et kui hajameelselt lähen, korraks paistab asi normaalne. Aga niipea, kui kerima hakkan või mingile rohkem lugemise lingile klikin, on kohe pilt valge. Mitte midagi pole. Ja see häirib! Tahan lõõgastust, hajameelselt lähen ja ei saa mitte ajupuhkust, vaid ärrituse ja pahuruse. 
Eks mõne päevaga harjuksin ära, kui asi ei parane. 
Aga no loodan, et see on mingi fb-mure, mitte minu personaalse arvuti, ja keegi teine tegeleb sellega.
Kui on minu personaalse Kallima (mhmh, siukse nime paningi talle) probleem, saan selle ka eeldatavasti täna selgeks ja hakkan aktiivselt tegelema. 

Hetkel kannatan. 

Mis muidugi viitab, et tegelt on elu suht hea. Kui fb mittetöötamine probleem on, on selgelt probleeme vähe.

Mis paneb mõtlema sellele, et kannatusi ei saa võrrelda ja valu tegeva varba ärahaldamine võib mõne jaoks olla sama raske kui teisel otsast lõigatud käe. Ja ei. Kui ma võrdlen oma hädasid ja raskusi, EI ole fb puudumine kuidagi võrrledav sellega, kui ma mõtlesin, et mu poeg visatakse koolist välja või kannatasin selle all, et K ei taha minuga armuasju ajada. Need ei olnud isegi omavahel võrreldavad. Poja väljaviskamine (ma arvasin, et see on sündinud fakt, alles klassijuhataja kirja peale, et nii ruttu need asjad ei käi, sain aru, et pole) oli õudsem. K tahtmatus, kuigi ma olin kindel, et ta tahab, ma olen ju nii hea, oli kohutav. 
Aga see oli ikkagi minu pihta, minu asi. 
Et pojal jama on, lömastas midagi täiesti teistsugust. 
Et kellegi teise kannatused ei ole minu omadega võrreldavad ja tema valus varvas on umbes minu puuduvat kätt väärt?
Nii ma arvangi.
Ja see on väga suur probleem. 
Sest ega ma mõtle ju, et mul on käsi puudu, ma võin selle üle ahastada. Ma mõtlen: "Minu puuduv käsi on mõne teise jaoks sama valus ja kohutav kui valus varvas. See tähendab, et mu puuduv käsi ongi  trauma osas umbes võrdne valusa varbaga. Ja mida tähendab mulle valus varvas? Ebamugav on aint. Nii et ma peaks oma puuduvasse kätte ka suhtuma kui valusasse varbasse ja see pole ahastamist väärt üldse."

Selle loogika järgi tuleb, et minu asi ongi ära kannatada. Et kuna ma suudan rohkem taluda, ongi täiesti õige ja normaalne minuga halvasti käituda. Kusjuures see ei tähenda isegi Teiste Käitumist. Teistel on omaenda sisemised reeglid ja nad käituvad minuga, nagu nemad on, mitte nagu mina olen. 
Ja teised on enamjaolt minuga kaugelt lahkemad kui ma ise.
Aga kui ma seestpoolt vaatan ja iseennast hindan, tõden kannatuste võrdsust arvestades, et noh, käsi lõigati maha?  "Oh, see pole veel midagi, võiks palju hullem olla. Mõne jaoks on valus varvas sama hull. Vot kui kummalgi mu lastest käsi maha lõigataks, vaat see oleks õudus!"

"See pole veel midagi," mõtlen süngelt ja imestan, kuidas see siis NII raske ikkagi on. NII valus. Aga on ju parem, kui tookord? Jah, on parem. Mis ei tähenda, et poleks kohutav.
Alles kui jälle möödas, saan aru, KUI raske see oli. KUI hirmus. Mul lõigati käsi maha. Asja käigus läheb kogu jõud sellele, et õudusest läbi sõdurduda. 
Aga kui mõtlen, et võiksin raskuste ja hädade puhul päriselt, ausalt endale kaasa tunda. Endaga hell olla. Mitte "kannata ära, elu ongi kannatus, on vaja," vaid lubada endale mitte minna, mitte teha, mitte nõus olla, mitte olla meeldiv suhtluspartner, mitte jaksata, mitte suuta. Olla enda suhtes armastav. Ma saa(ksi)n hoopis teisuguse elu ja elukvaliteedi. 
Kui ma julgenuksin endale öelda, et käest ilma jääda ja seda valušokki taluda, mis see raiumisehetk oli, on päriselt suur asi, mitte samaväärne valusa varbaga, mu elu oleks PALJU parem olnud.

Praegu, pärast Viljandit, olen endaga hell olnud. Pehme ja salliv. Sest paljalt linna söösta tundub mulle endale ka suure asjana. 
Iseasi, et mu mõistus ei kadunud täielikult. Oli väike tõks: "Mis ma nüüd teen?!" ja kiire oludearvestus, et ilm ei ole väga külm tegelt, võib minna. Mõne mineviku-minu arust oleks see selge tunnistus, et tegelikult ma poseerisin, tegelikult polnud mul häda midagi. Lihtsalt ebamugav. Ma oleks pidanud selle välja kannatama.
Valus varvas ju aint phmt.
Ent nüüd, kui endaga hell olen ja luban endal mitte teha, mitte kirjutada, mitte süüa valmistada, elan palju paremini üle kui kõikidel eelmistel kordadel, mil olen endale öelnud: "See pole midagi. Võiks palju hullem olla."
Läbisõdurdamine pole aidanud.

Kuid see on andnud mulle pilkava üleolekutunde nende pihta, kelle jaoks panges fb või mittekäivituv auto katastroofid on. Sest ... kuidas te julgete ennast nii väikestest asjadest häirida lasta? (Mitte retooriline küsimus, siiras.) Mis minu elu oleks, kui ma laseksin end SELLISTE asjade poolt rivist välja lüüa?! Kuidas nii saama üldse?! Minu puuduv käsi on võrdne hüpoteetilise valusa varbaga, aga teil on PÄRISELT aint varvas valus? Kui kerge peab teie elu olema olnud, et te seda nii südamesse söandate võtta?!

Mhmh, üsna veider sõlm. Hüpoteetilise teise valusa varba omaenda käega võrdlemine ja otsus, et käe kaotus pole ahastamist väärt. 

Olgu, lähen kontrollin poja arvutist, kas fb seal töötab.
Ah, nüüd töötab minu enda arvutis ka jälle.
Mingi nende probleem, lahendatud.

Lühidalt

Kirjutasin luuletuse. 

Teen fb-s luuleväljakutset ja esimene tuli vist hästi. 
Vähemalt seitse hästi kirjutavat inimest laikisid (ma kõikide kohta ei tea, kuidas ja kas nad kirjutavad) ja eneseusk kohe kohus. 
Kui neile meeldib, vast ongi?

Ja pealegi on mul pilti vaja selle postituse juurde ja ma tegin juba pildi. 
Ekraanisalvestuse. 
Olemas.