laupäev, 21. november 2026

Organism juhib mängu

Viimasel kolmel hommikul on mu pea valutanud. Hulluks ja migreenitabletiseks läks ainult ühel korral (ja siis selgus, et ma võin ju poolteist migreenitabletti võtta, aga kui ma SÖÖN lisaks võileiva ja küpsiseid, siis alles aitab ka), aga olen juba üleni mures. 
Kas nii hakkabki jälle olema?
Miks nii järsku?
Mis on muutunud?
Ainus, mida ma märkan, on veidi juurdevõttu. Mul lakkasid vahepeal mittenakkuvad pannid töötamast ja enne, kui uue panni ostsin, tegin mõnda aega süüa väga ohtra õliga. Mis hakkas külge. Ja selga. Ja kõhtu. Ja reitele.
Ent kui probleem on selles, et olen liiga kaalukas, on väga ebaproduktiivne panna mu pea hullumeelselt valutama, kui olen eelmisel päeval liiga vähe kaloreid tarbinud. 

Kuigi võibolla tahab Organism alla võtta aeglaselt?
Et liiga ruttu ei tohi?

Kui asi on kehakaalus, siis üldiselt olen Organismiga päri: alla võtta tasuks. Ükspäev lõi jooksmise ajal põlve terav valu, nii et ma sain aru, mida nad mõtlevad, öeldes "noad põlvedes".
See oli siiski palju talutavam, kui esimesel korral, muide. Ma jooksin isegi edasi ja valu vaibus ise ära. Aga ütles, et keha arust kaalun liiga palju jälle.
Esimese korra "istusin hooga ja õudus!" põlvevalu oli kirjeldamatu. 
Poleks see hull osa kestnud nii vähe aega, oleksin endale kiirabi kutsunud.
... aga jube keeruline on paika saada, kuidas alla võtta nii, et samas mitte söömatuspeavaludesse kärvata =/
Mul ei ole eriti isu. Söömine käib nagunii enamasti mõistuse pealt. "Nüüd oleks vaja."

Üldiselt ma ikka võin enda usaldada.
Tegelt. 
Raske, raske on. Sees on tunne, et ei või usaldada - eriti kuna nt söömise asjus ei võigi. Mõistusega sunnin end asju tegema.
Ainult et mõistus ütleb ka, et ei tohi end üle koormata. Puhka, naine! Sul on vaja puhata!
Ja korraga, kui olen end "sul on vaja puhata" lausega vaos hoidnud ja mitte sundinud ennast loovkirjutama, avastan end hommikul (okok, kell 3 päeval) innukalt romaani trükkimas. 
See tekst küll saab ilmselt kuskile mujale paigutatud kui praegusesse kohta, kus ta võtab pinget alla ja mina üldse ei taha vanglaülemaga (mingi kinnipeetavatega seotud kõrge ametnik, ma pole veel otsustanud) kohtumise pinget alla tuua.
Ent see praegunegi on tekst ja lihtsalt voolab. 
Jee mina!

Kuidagi tundub ülevalolevate mõtetega seotud olema mu uus eelistus kehaliste harjutuste osas. 
Nimelt on nüüd mu lemmikharjutused need, mille raskemaks muutmine  pole seotud korduste arvu või raskuste tõstmise või aja pikendamisega, vaid sellega, kuidas "rakenda nii palju jõudu kui saad".
Kui ma saan tugevamaks, rakendan rohkem jõudu ja ikka on sama korduste arvuga sama raske. Nt võtan käterätiku ette sirutatud käte vahele, käed umbes õlgade laiuselt laiali ja siis tõmban seda nii kõvasti laiali, kui jaksan, samal ajal käsi rinnale tuues ja jälle välja sirutades. 
20 korda, siis puhkus ja veel 20 korda. 
Neid on veel. Neid "vajuta nii kõvasti, kui jaksad"-harjutusi. Tunduvad palju tõsiseltvõetamad kui "tavalised". 

esmaspäev, 16. november 2026

AAAAAH!

Jaa, ma märkan palju.
Aga ma märkan samas ainult neid asju, milleks valmis olen. 
Loen märke, et kas nüüd on asi nii? Aga nüüd?
On väga ebatõenäoline, et kui te pole mu totaalne lemmikinimene, kellega oleme sõprust kui mitte vandunud, siis sõnadeta vandunud, et ma vaatan teie seltskonnas üle te kurbusest, vihast, tüdimusest, väsimusest vms. 
Ma ootan, et inimesed minu seltskonnas tunnevad neid asju. Olen valmis.
Selline reaktsioon ei tarvitse mind kurvastada - ebameeldivale inimesele meelehärmi põhjustada on puhas rõõm - aga ma märkan.

Kui te olete mu hinnatud sõber, ma ei oota, et te mu peale vihastate või must tüdinud olete, ja absoluuutselt ei märka. Isegi kui te olete millegi muu pärast endast väljas ja vaevu piirides, ma ei pruugi aru saada. 
Sest ma olen end positiivselt häälestanud ja enam negatiivset ei näe. 

Issapojapüharistike, KUI ilmselgeid külgelöömisi olen ignoreerinud, sest temalt ma seda küll ei oodanud! Nii võluv noor mees muidugi minust võlutud ei ole, dohh. Automaatne eeldus. 
(Ma tean, et olen temast siia võrgupäevikusse kirjutanud ka, aga ma ei leia seda üles, nii et te ei saa linki.)

Kui ma valmis ei ole, ma ei märka. 
Äkki need mehelikku autismi esindavad autistid ei ole lihtsalt valmis asjadeks, mida nad märgata võiksid?
Miks nad ei ole? Kas nad on oma huvides nii sees, et muu jääb tähelepanuta?

Miks mina olen asjadeks valmis, on selge - kui ma aiman ette, mis kõik võib halvasti minna, on mul selleks valmisolek olemas, ja pole nii ränk, kui juhtub. 
"Miks ma täiesti katki lähen, kui natuke lootust veel on, kuigi tegelikult näitavad kõik märgid, et halvasti läks". 

Oi, ma pean kogu oma kahe autismi teooria ümber tegema!

...

Need ei ole väga head pildid.
Tõsi, ega ma end lusika jagu ilusamaks ka joonistanud. K jõudis täiesti ootamatult ruttu kohale, olin riietatud punastesse dressipükstesse ja särki ning isegi mitte juukseid ära kamminud. 
Nii et tegin väga kiiresti ja pealiskaudselt.
Isegi sukkpüksid pole need, mida plaanisin panna, vaid need, mis kätte juhtusid ja enam-vähem parajatena paistsid. 
(Ma ei tea, kas need, mida ma plaanisin panna, üdse olemas on enam. Äkki viskasin mingis "ach, siin on auk sees, ei viitsi nõeluda!" jõukusehoos ära.
Kuigi ei usu. Need olid liiga ilusad liiga võrklikud, et sedasi otsustada.)

Peamine näoprobleem on, et mul ei ole enam ripsmeid. Olid pikad (kuigi sirged). Nüüd pole kunstripsmeteta üldse märgata. 
Ei, ükski tušš ei aita. 

Vähemalt mingi mulje kleidist saate. Üks õlg on paljas, teine kaetud ja mulle meeldib nii värv kui paks dressitaoline materjal kui rõhutatud pihakoht, mis on veidi kõrgemal kui mu päris piht. Meeldib lai voldiline seelikuosa ja ebasümmeetriliselt kujundatud keskpaik. Ebasümmeetria on kuld! 
Väga hea kleit. On võimalus, et see saab mu põhikleidiks talviti. 

Vbla ei ole pildid mu arust eriti head ka seepärast, et mul on veidi raskusi arusaamisega, et ma näengi vanem välja kui 2-3 aastat tagasi. 
Oletatavasti pani põntsu emaka väljalõikamine ja kõik kaasnev. Kusjuuures ma pigem ei kahtlustaks hormoone, vaid rasked operatsioonid paistavad teistelegi sedasi mõjuvat. 
Kohe 10 aastat juures.
Ning ripsmetest järel vaid mälestus.
Kellelgi neist ülejäänud opereeritud näidetest ei olnud seoses lõikusega hormonaalset muutust. Lihtsalt suured operatsioonid kurnasidki organismi välja.

Ja samas: ega need pildid nüüd NII halvad ka pole =)
Kümne aasta pärast vaatan, et nii kaunis noor naine.

Pulm oli päris tore. Ma küll ei tundnud kedagi, ent noorpaar (kes olid umbes minuvanused. Mees ja naine. Tõlgendasin valesti K sõnu "lapsepõlvesõber abiellub oma ammuse kooselukaaslasega") tundus tore ja suurem jagu nende sõpru samuti. Ma ei peaks üllatunud olema: K sõbrad ju võiksidki toredad inimesed olla? Ikkagi olin, sest nemad tundusid päriselt toredad, mitte sellised  nagu toredad inimesed ameerika 2006. aasta teleseriaalist.
Näiteks kandsid nad mõlemad, üks kaelas, teine rinnas, vastassugupoole väga stiliseeritud roosat suguorganit. Nii ärastiliseeritud, et poleks meile öeldud, ei oleks aru saanud.
Aga nad ütlesid =P
Mu pidulikke poolkindaid komplimenteeriti kahel korral, kommenteeriti, et loen seltskondlikul üritusel raamatut, tiramisu oli samal tasemel kui mu enda tehtu ja mereannid+rukola pasta peal imemaitsvad. 
Tõsi, pasta ise oli naatukene ülekeedetud. 
Mind ei seganud, aga mu poeg oleks häiritud olnud. 

Käru kõrts on lahti 1 korra kuus. 
1 korra kuus, lugesite õigesti. 
K: "Nii võiks isegi kõrtsi pidada ju!"
Järgmine kord on 12. detsembril.
Täna oli itaalia õhtu, järgmisel korral mingi teine teemaõhtu, nad pole veel otsustanud, mis teema tuleb.
Krt, nii võiks tõesti isegi kõrtsi pidada!
Aga tõsiasi on, et töötajad ja varustus on olemas seepärast, et sama omanik peab lähedal restot, mis iga päev lahti =P

... ja siis tuli pühapäev.

Teate.

Te võite mõelda, et ma korrutan siin võrgupäevikus pidevalt üht ja sedasama lõputu spiraalina, väikesed muutused ja lisandused, aga phmt sama. 
Ja kuidas nii saama. 
Aga päris maailmas ma puutun kokku päris inimestega. 
Kellele ühe ja sama asja kordamine ilma väikeste lisandusteta, igasuguseid lisasid maha võttes, tehes lauseid üha lihtsamaks ja lihtsamaks, ei anna ikkagi tulemuseks, et see info kuidagi plaane tehes arvesse tuleks. 
"Ma ei suuda ootamatusi ära kanda. Ma tahan ette teada. Muutused väsitavad," ei ole ilmselt piisavalt selgelt öeldud. Või piisavalt sageli, annab ära unustada.

Olen nii väsinud. Nii väsinud, et nutma ajab. Nii väsinud.
Ja mul ei ole mingit plaani, kuidas paremini saaks. 
Olgu, v.a. "Ütlen veel. Ütlen veel. Ütlen veel."
Homme on mul jälle hambaarst. 
Suus on hapu maik maohapperünnakust ja hinges masendus. 
ma.
ei.
JAKSA.
selle.
maailmaga.
sammu.
pidada.

reede, 13. november 2026

Suht ammu pole oma paranemise kohta aru andnud

Lugesin uuesti (ja siis uuesti ja siis uuesti) läbi oma tõlke lusikateooriale. 

Krt, mis ma olen loll v?
Ma ju tegelt tean seda kõike, ma ju tean!
Idee teha asju "ette ära", sest sündmusega ühel päeval ma nagunii ei suuda, on idiootne. See tähendab, et sündmuse päeval olen juba ette omadega läbi JA see ise võtab palju lusikaid. 
Uued inimesed. Uus koht. Teadmata sündmused.
Mine neile vastu tavalisest vähemate lusikatega, vaata, mis juhtub. 
Jaa, sul on migreenitabletid kaasas, aga kas sul üldse on neid piisavalt palju?

Väga väga naine, sa pead VÄHEM, mitte rohkem tegema!

Nägin enda sisse vaadates ka kohe ära, et see on ainuõige otsus. Üritus teha kõike lõppeb sellega, et tõmban end järjekordselt ribadeks. Parem meeles pidada, et mu lusikate arv on lõplik ja mitte väga suur.
Kuigi olen arenenud. Paranenud. Viie asja asemel päevas toona on kuus ning tegelikult ma teen enamikul päevadel rohkem. Lihtsalt kui kuus asja on tehtud, on mu mõtteis päev kirjas. 
Vahel harva teen vähem. 
Siis mõtlen, et olen need puhkamispäevad ammu ette ära teinud.

Pealegi osasid asju ma ei arvesta.
Ok, ei arvestanud juba siis, aga tollal ma ka tegin neid vähem.
Nõudepesu (v.a. ahjupanni pesemine, aga seda ma ei tee praegu nagunii, sest mu ahi on rikkis). Toona tegin vähem süüa, oligi vähem nõusid.
Raamatulugemine.
Trenn. (V.a. füsioterapeudi antud harjutused millegipärast).
Võrgupäevikusse kirjutamine.

Mõned asjad on selle "neid ei arvesta" arvelt kopsakamad.
Ma loen pudrutegemist terve lusikana, kuigi tegelikult on see vast pool. 
Vanasti võttis terve.
Perearstilt uute ravimiretseptide tellimise eest võtan endalt terve lusika, kuigi see on vbla veerand. (Kui selleks tuli helistada, oli terve lusikas õigustatud kulu, aga nüüd saab netis mõned klikid teha.)
Migreenihoo peale, kui see tuleb tabletiga alla, arvestan mõttes ühe lusika.
Kui ei tule tabletiga alla, lähevad sinna kõik. 
Aga ikka ma üritan oma kuus asja ära teha tegelikult. Ma tõesti olen loll.

Üldse paljud tegevused, mis varem võtsid terve lusika, ununevad nüüd üldse arvestusest välja, sest tuttavatena, asjadena, mida kogu aeg teen, võtavad nad mult palju vähem.
Nt laualapi pesemine. 

Tumen tutvustas mulle ideed, et laualappi pestakse. Enne elasin muljes, et see käib ju kogu aeg kraani alt läbi, mustus, mille ta paratamatult sisse võtab, on paratamatus, ja mõne aja pärast lähebki uut lappi vaja. 
Aga tema pesi mu laualapi ära. Riidepesuks mõeldud vahendiga. 
Emake maa, kui puhtaks see muutus!
Ei tundunud käes enam ligasena ega midagi. 
Sestsaati hakkasin ka ise vahel laualappi pesema. 
Algul võttis see terve lusika.
Siis pool.
Nüüd kipun ära unustama, et lappi ka pesin. Nii automaatne tegevus, et ma ei võta seda enam eraldi tegevusena üldse.
Lusikaid on rohkem ja ma olen tegevustega ära harjunud.

Aga uued inimesed, uus koht ja ette teadmata tegevused? 
Kuidas ma arvasin, et elan selle päeva üle, kui pole ette puhanud?!
Ma loodan, et saan mõne pildi oma uue rohelise kleidiga. 
Krt, ma olen viimstel aastatel arvestanud meigi tegemise ja riietumise üheks lusikaks, aga ma tahan seekord hästi ilus olla. Sest see kleit! 
Vbla tasub kaheks eri lusikaks arvestada.