pühapäev, 23. juuni 2024

Pagan võtaks

Mul ei ole und, aga on väsimusmasendus.
Tavalisele depressioonile lisaks - väsimusega tuleb ekstra alati. 

Kõik on halvasti.
S.t. kõik on hästi, AGA mul ei ole hea olla. Jah, jah, kehakeemia, jah, depressioon, jah, antidepressandid ei ole veel toimima hakanud, blablabla. Tean. Aga mul ei ole hea olla.
Midagi oodata ei ole, mis olemise paremaks teeks. Hakkasime K-ga uut lugu kirjutama, aga kõige paremal juhul saab see valmis 6 aasta pärast alles või sedasi. Esimene tüli on juba seljataga. Ma ei kujuta ette, kuidas me midagi tehtud saame, kui aus olla. Ma ei taha süüa, võtan kolinal alla, aga mitte keegi, kelle arvamusest ma hoolin, ei ole grammigi huvitatud sellest, kas mu õlavarred on vähem rasvased. 

Veetsin kaks tundi voodis pikutades. Hästi veedetud aeg, kuigi magada ei saanud. Lugesin numbreid. Kuulasin läbi ukse poja mänguhääli. Nad läksid ka K-ga raksu - ma juba tean neid mudeleid ja kellega ta millest ja mismoodi räägib.
Kui ta inglise keeles räägib, mängib tõenäoliselt Ennuga.
Ma ei tea, mis on Ennu nimi päriselt. Ennio? Igatahes on ta Brasiiliast, elab Ühendkuningriikides, on 36 ja gay. Ja ei tee vahet, kas sööb looma- sea või kanaliha.
Peekoni tunneb ära.
Seda kõike olen teada saanud, kuulates läbi ukse vestlusi, kusjuures TEGELIKULT kuulen ma rääkimas ainult oma poega. 
Enn on õppinud eesti keeles kaheteistkümneni lugema, kuigi teeb vahel vigu, ja teab, mida tähendavad "türa" ja "vittu". 
Jep, mu poeg on suur eesti kultuuri tutvustaja. 

Kõigi kohta ma nii palju infot ei oma. Sellest, et Senpi on naisterahvas, sain ka aru alles siis, kui Poeglaps tema kohta Ennule mitmendat korda järjest "she" ütles. 
Ma vahel kuulan neid tundide kaupa.

Näiteks täna. Und ei tulnud, aga halb ka ei olnud. Pea ei valutanud ja keha oli pehme ja raske.
Ma tean küll, miks und ei tulnud. Ma ei söö eriti midagi ja siis keeldub minu keha magamast.
Kui teie parim aeg on uneaeg, on teil ilmselt depressioon, muide. 
Aga ses osas on mul hästi, et mul on väga harva kuhugi kella peale minemist ja kui ei tule uni, no ei tule - kui viimaks magama jään, tudun ikkagi seni, kuni keha laseb. 

Ütlesin ära kahe sünnipäeva kutsed, mille pidajad mulle väga meeldivad. 
Ma ei jaksa. 
See-eest lähen Estconile. Kui sündmus mind väga ei haara, kui ma ei tunne eriti huvi enda parimast küljest näitamise vastu, on see vähem koormav. Ja Estcon on täpselt selline üritus, et mul on üpris kama, mis seal tehakse. Mina käin järves ujumas ja näitan nägu umbes kolmele ettekandele, teen suitsu ja nunnutan koera. Söön vahepeal ja heal juhul on pärast mõni ilus pilt ka. 
Heal juhul. Enamasti on sellised, mis võtavad ohkama.

Aga võrreldes eelmise aastaga on olla nii hea, nii hea ... 

teisipäev, 18. juuni 2024

Lühidalt

Huvitav, et ma seda ühendust varem ära ei teinud. 
Mitte nii huvitav, aga võtab ikka ohkama, et ka ükski arst ei teinud. 
Aga jah. Depressiooniga hakkabki mu pea vähemalt neli korda sagedamini ja hullemini valutama. Iga faking TUND ilma valuta on võit. Olgu, nüüd on olnud juba 20 tundi peaaegu ilma valuta, ma juba hakkan mõtlema, et oh, võib elada - aga vahepeal oli päris vastik.

Midagi ei taha teha.
Isu ei ole. 
Mu tähetund on möödas, see oli 2017 ära, rohkem pole midagi loota. 
Magada ei saa. Sest uni ei tule. 
Voodis on küll kõige mõnusam, aga kuidagi ikkagi vale tunne. 
Loen raamatut, kus olen loo juures, mis mulle ei meeldi, aga millegipärast on vaja edasi punnida. 
Ma ei tea, kes sellest võidab, aga kuidagi arvan, et kui läbi loen, saab ka minu looming rohkem tagasisidet. 
Kuigi otsustasin ära, et kui lugu üldse ei meeldi, ma ei kirjuta sellest avalikult midagi. 
Ilmselt loodan, et miski päästab. Kuigi olen samas kindel, et ei päästa, lähebki samamoodi lõpuni välja. 
Mitte et ma seepärast pooleli jätaksin.
Jep, ma olen suur loogik.
Emake maa küll, jälle ähvardavad nad noormeest tema lemmikneiu vägistamisega. Kusjuures tsepeliini pardal, kus pole väga varjatud ja kõrvalisi kohti ning iga appihüüdmine kostaks kellegi kõrvu. 
Maeivõi.
Pea kipub jälle valutama. 

Sain vastiku loo läbi ja järgmine on hea. Jee!

laupäev, 15. juuni 2024

Erinevad vaatenurgad

Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja. 

Samuti: pea valutab. 
Sumatriptaanist hoolimata. 
KAHEST sumatriptaanist hoolimata. 
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata. 

Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)

***

Kraadisin. 37.1. 
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte. 
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku. 
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole. 
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?) 
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea. 
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega. 

Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas. 
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda. 

Veits kibestunud jutt? 
Sitt päev. 
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad. 
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad. 
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P 

teisipäev, 11. juuni 2024

Kõik on hästi v.a. ma ise

Kuidas ma ennast päästsin, lühidalt ja selgelt. 
Müürilehe artikkel nüüd tasuta loetav. 
Ma sain sel teemal ilusa pika kirja jumala võõralt inimeselt, kes sai mu mailiaadressi Jürgen Roostelt, keda ma ei tunne (aga kellega meil tõesti ON mõned ühised tuttavad.)
Olen rahul.

Marca arvustas "Devolutsiooni". Talle meeldis. Jai!
Goodreadsis on ka mõned rahulolevad lugejad juurde ilmunud. 

"Omasid ei jäeta maha" toimetuse ülevaate saatsin ära ja ütlesin Kati Metsaotsale (kes on toimetaja), et ma rohkem ei jaksa kiirustada, kiidan lihtsalt pimesi heaks kõik muudatused, mis ta veel teeb. 

Tagatipuks kaotasin koera ära. Jah, kui ma endamisi  ohkasin, et küllap läks koju, ise poodi kõmpisin ja sealt me kortermaja juurde jõudsin, istuski Totoro ustavalt trepil ja rõõmustas mind nähes hirmsasti. Aga siiski oli ta vahepeal kadunud ja see koormas mu hinge.

Ma ei jaksa püsti seista. Panin suurele presskannule peale väikese pressi ja olin siis tükk aega - mitu minutit - segaduses, et miks kann ja press valesti käituvad, mis värk. Ostsin tänase kuupäevaga kanafileed, aga mõte söögitegemisest ajab öökima. Vbla pärast lõunaund on parem. Siis on ikka veel "täna". 
Kõik on niiiiiiiiiiiii raske, kuigi tegelt on viimaks hästi. Poeglaps lõpetas klassi, Tütarlaps Polütehnikumis multimeedia eriala, koer on kodus, kass on rahul (jaah, ma peaks ta varsti iga-aastasele vaktsineerimisele viima, ussirohu söötsin eelmisel nädalal sisse, aga aega on selle kiire asjaga), K käis külas ja oli nunnu, aga kõik on lissalt niiiiiiiiiiiiiiiii raske. 

***

Kanad tuli IKKAGI veits tuimad. 
Ma olen ühe korra elus saanud niimoodi valmistatud kanafileed, et see oli hinnaalanduseta hea. Need olid tükid, mis paneeritud ja siis õlis praetud. Ma praegu tagusin pudrunuiaga lapikuks, marineerisin ja praadisin õlis. 
Söögiasi, aga mitte nii hea, kui sama asi kintsulihaga tehes oleks. Kusjuures kintsuliha ei oleks isegi lapikuks taguda tarvis. Kanafilee ikka ei olegi täisväärtuslik söögiasi, tundub. Aga sel oli 50% soodushind ja ma alati ostan viimase päeva liha, kui saan, sest see vähendab süümekaid piinafarmide toodangu tarbimisel. 

Võibolla ma järgmisel korral ikkagi teen seda paneerimise-värki. Kunagi omandasin nimetet oskuse ja see pole ÜLDSE raske. Aga kasutasin seda seni peamiselt suvikõrvitsa, kõrvitsa ja kaalika tegemisel. Kaalikas: soolaga maitsestet vees keedetud kaalikaviilud riivsaiast-munast-jälle riivsaiast läbi, õlisele pannile, praadida, kuni pöörad (loodetavasti on nad selleks ajaks ühelt poolt kenad helepruunid), siis praadida teiselt poolt ka, valmis. 
Võib leppida ka ühe kihi riivsaiaga, sel juhul tuleb alustada munast.
Väga maitsev. Üpris odav samuti.
Pole väga ammu teinud, sest esmalt keeta, siis praadida tundub ühe söögikorra jaoks räme töö. Kuigi tegelikult see ei ole raskem, kui esmalt liha vasardada, siis marineerida ja siis praadida.
Ja hea on. Vbla need, kes liha ei taha, aga pole selle kaalikaretseptiga tuttavad, said just idee.