Mõnikord ma ikka imestan, KUI raskeks inimesed oma elu teevad. Ehk mitte inimesed, kellele kõik kerge on, ei nõua pingutust, 100+ lusikat iga päev - need tehku, nagu nemad tahavad. Aga inimesed, kes jaksavad vbla veidikene rohkem kui mina, ent üritavad ... maiteamida.
Nagu ... mis värk sellega on? Kas nad ei mõtle? Neile meeldib vaevelda? Mida?
Miks on vaja must pesu mingitesse kottidesse või pesukorvi toppida, hiljem sortida ja seejärel peab mitu päeva puhkama, enne kui pesemiseni jõuda? Pane must pesu otse masinasse, kui masin täis saab, on aeg käivitada ja 40 kraadi kõlbab enam-vähem kõige pesemiseks küll. Jah, ka nende asjade, mille peale on kirjutatud, et 30 kraadi. Olgu, villaseid asju, "ainult käsitsipesu" ja siidi võib eraldi pesukorvi koguda ja paar korda aastas selle korvi sisu ka masinasse panna villapesuprogrammi ja õrna pesuvahendiga.
Mida? Keegi peseb "ainult käsitsipesu" asju päriselt ka käsitsi? Mis teil viga on??? Tahate kannatada v?
Olgu, kui aus olla, siis järjekordne tumblrikasutaja, kes ei jaksa pesu pesta, oli selle hüüatuse põhjustajaks ja kui ma veel näiteid otsisin, ei tulnud midagi pähe. Ei, jah, ma olen lugenud inimestest, kes ei julge(ks) jätta oma koera poe ukse taha ja olen sügavas arusaamatuses, kuidas Eestis (Ameerikas käiaksegi poes autoga vist) keegi üldse jaksab käia koeraga jalutamas JA veel poes. Ning Arni Alandi oli väga hämmastunud, kui ma arvasin, et ta oma nelja koeraga korraga jalutamas käib. Koerad on ju eri suuruses ja vanuses, tempo on igaühel erinev, ta käib iga koeraga eraldi.
Mis jälle on minule arusaamatu. Nagu ... does not compute. Kel siukse asja jaoks jaksu ja aega peaks olema?!
Aga need, kes viitsivad süüa tehes näiteks köögivilju supi sisse eraldi praadida, saavad tegelikult minu poolt tunnustava noogutuse osaliseks. Päriselt annavadki pannil rasvaga praetud porgand-sibul-küüslauk supile parema maitse, ei vaidle - lihtsalt ma ei hakka ometi kaht nõud määrima ja eraldi tööd tegema sellepärast! Küüslauk ja porgand lähevad otse potti ja sibulat ma ei panegi supi sisse, kui tegu pole just tomatisupiga.
Tomatisupp on eri teema ehk kui nagunii tuleb sinki praadida, et mõnusad krõbedad tükikesed saaks (või ka hakkliha), võib sama rasva sees ja pannil teha ka sibula, küüslaugu ja paprika. Aga ainult köögiviljade praadimiseks panni määrida ja energiat kulutada mul lihtsalt ei ole jaksu. Tulemus ei ole minu jaoks nii palju parem, et tasuks.
Aga krõbe sink on nii palju parem kui ebamäärane rasvaligane plönn, et sellepärast tasub.
Aa, veel üks "miks inimesed teevad seda???" tuli meelde.
Kunagi rääkisin toonasele sõbrannale, kuidas ma ei näe kehakoorimisel mingit pointi. Miks oma nahka karmilt kohelda, kui saab ka leebemalt? Ja ei, tselluliiti see ei vähenda, aastaid proovitud, 0 tulemust.
Tema: "Aga kreem imendub kooritud nahka palju paremini!"
!
Kusjuures ma ei öelnud midagi.
Ma enamasti ei ütle midagi, kui keegi selliseid asju räägib, mille kohta olen veendunud, et ta ise ka saab aru, kui lolli juttu ta ajab ja on ilmselt teadlikult valinud ilmselge ignoreerimise tee. Sest kes olen mina, et inimese eluvalikuid arvustada?
Alles palju aastaid hiljem mõtlesin, et äkki polnud talle ilmselge, et kui sa oma nahalt kõik loomuliku rasu maha nühid ja mikrokahjustusi tekitad, see nahk haarab aplalt iga abi järele pärast tõesti.
Nüüd me temaga ka enam ei suhtle ja palju aastaid on mööda läinud, nii et äkki ta ei koorigi enam.
Kõik inimesed ju jõuavad ajapikku niikaugele, et ei tee mõttetuid asju?
Või siis mitte. Osadel on ilmselt liiga palju energiat ja siis nad rapsivad seda igat moodi maha.
Lihtsalt ma ei saa aru, miks samas kasinalt ja vaevades elavad inimesed teevad energiat ja raha nõudvaid asju. Et saaks veel rohkem energiat ja raha kulutada? Mul ei jõua kohale.
Teistega sobimiseks? Et kõik teevad nii ja mis minagi siin oma peaga mõtlen, ma ikka teen nagu teised?
Ka võib olla.