laupäev, 16. oktoober 2021

Argi-laupäev

Jess, täpselt nagu irve kommentaarides ennustas: kolm päeva ja edasi on suht ok.
Täna on neljas päev.
Hullud rögiseva köha hood ja ilma Sinupretita (kuulsin ükspäev apteekrit kliendile kinnitamas, et Xymelin on ikka tõhusam. Wtf?! Ma ei võrdle ka, Sinupret on nii palju parem!) lahmaks ilmselt ka tatti, ent täielik jõuetus ja ärasuremise tunne on kadunud. 
Ma ei saa öelda, et kohutavalt hea olla oleks, aga pole hirmus halb.
Arvan, täna imen imejaga tolmu põrandalt ära ja käin duši all, juuksed on nii räpased, et seisavad püsti. 
Nii kaugel, et pead värvida, ma siiski veel ei ole. 

Homme Düün ja kulmutegija (kui on rohkem raha, on välimus miski, millesse seda panna). 
Teisipäeval hambaarst. 
Koera vaktsineerimisega saab veel paar nädalat oodata, nii et saabki oodatud, aga larp ja rollimängijate kokkutulek ja "Vikerkaarele" lubasin juttu ja ... 
Ok, juba sellele kõigele mõtlemine tõmbab hinge kinni. Keskendun tänasele. Kohv. Pesuskäimine. Siis vaatab. 
Vbla peaks mütsi pähe tõmbama ja apteeki lonkima. Koer tahab õue viimist ja Poeglaps magab. 
Kui ta saab, magab ta KAUA. 

***

Ei, pärast duši ma puhkan. Joon veel kohvi ja üritan maailma püsti seisma veenda. Muidu ikka kaldub teine siia ja sinna. Söön isegi hommikusööki. Teratasku hallitusjuustuga + tomatid. 
Tomatid ja tsitruselised hallitusjuustuga on tegelikult ohtlik kombo. Mõnede juustudega annavad nad koos oksemaitselise tulemi ja mul pole kunagi meeles, millise juustuga tohib tomatit kõrvale võtta ja millisega mitte. Briega võib, camemebertiga mitte ja sini-valgehallituse segud on kahtlased? 
Kui on suur tomatiisu, testin esimese ampsuga. Kui pole, võtan ilma, söön tomatit nt soolalõheleibade, suitsukeeleleibade või hommikuse krabipulga-salati kõrvale. Või omleti.
Maapähklivõi-saiade kõrvale teda ka ei võta, sest ei viitsi. Vbla tegelt sobikski.
Aga selle hallitusjuustuga, mis täna on, läheb tomat ilusti kokku. Maitsev. 

Kui nüüd käsi nii hullusti ei väriseks, oleks suht tore. Ma arvan, viin Totoro välja, aga apteeki ei lähe. Tuian ümber kvartali ja kannatan välja ta hämmeldunud rahulolematuse: "Nii lühikese ringi tegimegi? Siit ka ei lähe otse, vaid pöörame koju?! PÄRISELT?!"

***

Koera lahendus oli mitte ainult iga murulapi juures seisma jääda, vaid ka sinna sisse kõndida ja väga põhjalikult nuuskida iga krdi ruutsentmeetrit. Mina seisin uduvihmas ja ohkasin sisemiselt, aga polnud ka otsustavust edasi minna. 
Ega ta tegelikult ei käitunud ei väljas ega enne väljaminekut väga hädaliselt. Aga no kell oli kaks. Jah, ma võisin ta öösel kell üks veel pissile viia, aga ikkagi. Mina küll nii kaua peale ärkamist ei tahaks umbne olla.
Ehk siis mul endal on halb, kui koer õue viimata. 

Aga terve ma selgelt ei ole. Ehk pärast seda hirmsat pingutust, milleks oli duši võtmine JA koeraga ümber kvartali lonkimine, tahab keha magama, palun, jah, kohe, jah?
No ma siis viin ta =)

kolmapäev, 13. oktoober 2021

Aaah, keha on ikka täitsa keha

Nii krdi halb on.
Mu kohutav meeleolu juba 5-6 päeva on ilmselt ka täiesti tavalise füüsilise haiguse sümptom, mitte põhihaigus ise.
Ei ole covid. On mingi nõme tõbi, mis ei too kaasa palavikku, vaid väikese alapalaviku, nii et ma tükk aega ei saanud arugi.
Ta tõi kaasa nohu (Sinupret sisse ja pole hullu, mõtlesin varem), köha, (see on värske asi, enne pold), kurguvalu (no jälle valutab, oeh, tüütu), kõhuvalu (kas mu naiselikud hädad on kasvamas? Hea, et arstiaeg!), iivelduse (ainult siis on ok olla, kui toit parasjagu suus on) ja jubeda meeleolu. Aga et tegu on Päris Haigusega, sain aru eile, kui tatti hakkas lahmama Sinupretist hoolimata, tuli köha ja väsimus läks veel hullemaks.
Mitte midagi ei jaksa. 
Küllap olin enne ka juba haige, aga kuna tunnuseid oli minimaalselt (korra nägin unes, et mu nina ja suu on täis kohevat head värsket vahukoort. Hämmeldusin, et kust see siis nüüd tuli, ja ärkasin üles, sest hingata ei saanud), ma ei taibanud, et asi on ses mõttes tõsine, et otsene füüsiline tõbi rikub ka meeleolu põhjani ära. 
Tegin asju edasi. 
Veel halvem olla.
Aga ikka tegin. 
Eile käisin naistearsti juures ka ära (jah, on küll endometrioos tagasi) ja vat selle järel läks nii halvaks, et ma ei saanud enam endale öelda: "Ah, see tühiasi, läheb kohe üle." 

Isu üldse ei ole, aga tühja kõhu peale läheb süda pahaks. Jai. Ja liiga vähe söönuna on ta ikka paha. Süda ei ole paha phmt siis, kui mul toit suus on, see on suht kindel.
Aga isu samas ei ole. 
Vähemalt olen ma tapvalt kaunis ja kahvatu. Rõõm kohe peeglisse vaadata. 
Midagi muud ei ole rõõm teha.
Aga no ei peagi tegema. Eesmärk on ellu jääda, eks ju. Mhmh, mhmh. 

Üritasin elu pausile panemiseks Planet Zood mängida. 
Pärast kolm tundi tutorialidega maadlemist ja arvuti peale karjumist: "Miks, MIKS?!" ("Miks mul ei õnnestu puuriseintest veel mõnesid sektsioone klaasiks teha, enne ju sain, miks enam ei saa?! Mida need nupud teevad siis?!") loobusin.
Mängus oli minu seinte ja klaasidega jamamise ajaga möödunud AASTA.
Nii raske! Pole mu praegustele võimetele kohane. 

Põhmõt ma lissalt lebaks põrandal ja teeskleks kiilast karusnahkset vaipa, aga põrand on ka nii kaugel ja sinna vajumine nii raske ja siis peaks veel tõusma ka hiljem ja ... 
Ent hea uudis on, et kui ma terveks saan, on ilmselt maailm jälle parem. 

pühapäev, 10. oktoober 2021

Tegin mitte-endast postituse ära, jätkan taas endaga

Rääkisin ka oma emale sellest hullust psühhiaatrikogemusest. 
"Tema? Oi, temaga on meil igasugust nalja saanud. Läks üks ema tema juurde 12-aastase intelligentse autistist pojaga. Dr. kuulas neid veidi aega, siis krapsas püsti ja pani käed poisi pea peale: "Aga kas ta ristitud on?"
"Eeeeii ... me ..."
"Aga mis te siis arsti juurde tulete? Laske ära ristida!""

Vähemalt on teised ka temaga hädas olnud.

Mis muidugi ei lohuta mind eriti võtmes: "Mul on nii rõve olla, et ma ei saa öösel magadagi, kui teatud väsimuspiirist üle olen, aga enam pole ka arstiaega ootamas."
Ta, muide, oli valmis mulle ravimit kirjutama küll. Seroqueli. Antipsühhootikumi. "Selle rühma ravimid leevendavad teatud tüüpi vaimsete tervisehäirete sümptome nagu hallutsinatsioonid (nt seletamatud hääled), võõrad või hirmutavad mõtted, muutused käitumises, üksildus- ja segasustunne."

Vist ei ole päris ... minu teema. 

Ma sain aru, et asi läheb ikka täiesti otse persse, kui daam ütles mulle mind vaadates: "Ma näen eufooriat."
Mina: Mida?!
Tema: Mhmh
Mina: Kas eufooria ei peaks nagu ... hea tunduma?
Tema: Ei, ma ei öelnud, et eufooria. Ma ütlesin, et et tundute psühhootiline. 
Mina: Just praegu ütlesite! "Ma näen eufooriat!"
Tema (jutustab pikalt, kuidas ta vbla ütleski nii ja kuna mina olen kirjanik, ma keskendun sõnadele, see on minu jaoks tähtis, aga isegi ei pannud omalt poolt sõnadesse, et tegelikult ta eufooriat ei mõelnud)

Nutt ja hala.

Ja kõik on nii raske ja kohutav ja RASKE ja ma ei jaksa, ma tahaks lissalt ... ja sealjuures on kõik hästi ja mitte midagi pole halvasti.
Nagu tõesti. 
Kuid mina ei jaksa elada, raisk! Kui olen puhanud, saan hakkama, aga pärast kuradi kogu kuradi suguvõsaga kohtumist nagu eile, ma ei jaksa üldse mitte midagi, kaasa arvatud hingamine! KÕIK tundub jube ja muserdav, mu pojal on koolis halb ja ta ei oska keemiat, ma tahan surra, K. teeb raamatu kaanekujundust ja see on raske, ma tahan surra, mul on vaja ära vaadata "Düüni" film (mida ma nagunii tahtsin vaatama minna), et natuke tööd teha selle toel, ma tahan surra. 
Sest: "Ma EI JAKSA!!!! Mitte midagiii!!!"
Tuleb ka paremaid päevi?
Kui ma elan elu, mida normaalseks peetakse, ei tule. Mitte kunagi. 
Kui ma elan oma elu ... läheb paremaks. Vbla isegi juba homme. Aga just praegu on ikkagi rõve!!!! !!! !!!!!!!!!!

Ausalt, tegelt ka, ma tahaks kirjutada millestki huvitavast. Ent kui välja arvata läbi ukse kuuldud jutt, mida Poeglaps läbi discordi sõpradega pidas ja millest ma teada sain, et üks neist on vist suudelnud klassiõega, kes mu poja meelest on ilus, aga see on ka ta ainus hea kvaliteet, muidu on ta tüütu, egoistlik, hypocrit (tema sõnastus, lapsed on juba segakeelsed), pole nagu midagi.
Ning sellest ma ka ei tohiks tegelt kirjutada, sest võõras peaaegu-saladus vist. 

No K. on armas. 
Tunnen end jätkuvalt igakülgselt mõistetuna tema silmis =)
See, muide, on mu turn-on ilmselt. Või noh - selliste inimestega haagib mul hirmsasti, kes näevad mind nagu ma isegi.
Mu eelmine lemmik saatis mulle mitu korda linke erinevatele asjadele (üks raamatupoe-müüjast-hundist koomiks-tumblr ja Pauluse kiri korintlastele nt) kaaskirjaga "jubedalt meenutab sind" ja mhmh, mulle ka meenutasid. Mulle NII ÕUDSALT MEELDIB, kui ma ei pea inimestele tõestama, et ei ole kaamel, vaid nad kehitavad õlgu: "Muidugi ei ole sa kaamel, pole kaameli moodigi! Vaata hoopis siia, näed?! Miks see sinu arvates nii on?!"
Ja ma sulan täiega. 

kolmapäev, 6. oktoober 2021

Rohmakas tahan-olla-analüüsija-aga-ei-viitsi-korralikult-uurimistöödki-teha analüüs Britney Spearsist

Mu psühhiaatrikohtumine oli KOHUTAV.
Miks inimesed on inimesed, miks nad (või vähemalt psühhiaatrid!) ei võiks olla targad ja head, mitte rääkida mulle tarot kaartide mõttekusest ja inimelu mõttest, mis on olla oma kehast üle ja saada puhtaks hingeks, kinnitada, et elu hästi elamiseks on vaja leida ja uskuda Märke ja väita, et olen obsessiivne, mitte depressiivne???
(Jah, muidugi ma kahtlustasin, et tal on vähemalt viimases osas õigus, ja guugeldasin ohtralt. Paraku tundub, et terminit "obsessiivne" ei kasutata maniakaalse huvi korral last saada, vaid ikkagi "kas ma võtsin triikraua välja" ja "peaks jälle käsi pesema, äkki on mustaks saanud" korral.)

Aga see ei ole teema. Täna kirjutan hoopis Britney Spearsist. 

Tükk aega olen tahtnud, sest mind huvitab tema loominguline dihhotoomia, mis juba 15 aastat tagasi selgelt välja joonistus, ja vahe tema esimese public persona, TEISE public persona, mis on natuke rohkem päris, aga peamiselt sellevõrra, et sellist oleks Britney ise tahtnud välja saata, ja mitte-publikule-suunatud-mina vahel.
Juba kaua olen asja kui mittepakilist edasi lükanud, ent kuna ta viimaks sai kohtus õiguse jälle inimene olla, on nagu ... kohane tema teema üles võtta. 

Olen üsna üllatunud, et ma ei näe mitte kuskil (ega ma väljamaade ajakirjandusse pole muidugi süüvinud, olen huviline, aga mitte hullunud fanaatik) Britney (nime all) ilmunud loomingu ja tema avaliku imago analüüsi võtmes "mis on ta isa, kes ta ise on ja mis vahekorrad on Ms Bad Media Karma, "ta paistab selline, nagu meile meeldib, järelikult on hästi" ning päris-Britney vahel - arvestades, et päris-päris Britney ei ole normaalne inimene normaalse eluga iial olnud, sest SELLISESSE perre ei ole just paljud sündinud."
Rohmakatki analüüsi.
Nagu - minu arust see teema karjub käsitlemise järgi ja on üsna nukker, et auku pean täitma mina. Tobe, arvestades, et kui Britney tuli, oli ta minu meelest  igav, põrsa näoga ja wtf on selle koolitüdrukuerootikaga??? See on lihtsalt VALE ju?!
Ja mingi muusikapede ma pole ju nagunii kaugeltki, isegi mitte wannabe-muusikapede. 
Samas olen kahtlemata näib-on analüüsija, mis siis, et mitte professionaalne. See-eest kirglik. Nii et noh, parem mina kui ei keegi.

Mulle meeldis muidu hirmsasti see album. Meeldib ikka veel.
Blackout oli Britney parimas vormis.
Ja nüüd tundub selge ja ilmne, et SEE oligi too väljaspoole-näidatav Britney, nii palju kui ta sai ise olla ja määrata. Jah, muidugi on albumi näol tegu peamiselt produtsentide tööga, aga kurat, vähemalt valis ta need produtsendid ise! "Tahan siuke paista" - ja see "siuke" oli vinge.
Kui kõik läks perse (või paljude arust ilusaks ja hästi), Britney hakkas jälle tegema lamedat igavat poppi à la Slumber Party. polnud sellel tegeliku Britneyga absoluutselt mitte mingit muud seost, kui et ta isa sundis teda 70 tundi nädalas töötama, olema fit ning sellist värki välja andma.
See oli väline pilt, mida too isa heaks pidas ja mida käskis hoida. 
Kusjuures teatud moel oli tal ju õigus: sel personal oli ja on sitaks palju ostjaid. 

Ei, te ei kaota midagi, kui Slumber party videot ei vaata ega lugu kuula. Lihtsalt mina vaatasin ja kuulasin ja tundsin toorest õudust, kuidas elus naine on pandud kasti, sunnitud teda treenima, kuni ta näebki välja nagu plastmassist, ikka blondid pikad juuksed, ikka armuohked ja ihalused, ja minu meelest on see nii selgelt sama toode kui vana "Oops, I did it again", et nutt tuleb peale.
Olgu, mitte päris pisarad. Aga no ... väga kurb tunne. 

Alguses oli Britney kui laulja ju üleni toode.
Tema isa ehitas ta üles sellisena, et müüks hästi konservatiivses kristlikus Ameerikas ja seal oli jube loogiline kanda koolivormi seelikuga, mis perse vaevu ära katab, ohkida, ahkida ja siis intervjuus kinnitada, et plaanid kuni abiellumiseni neitsiks jääda.
"Disney-star" oli ta tollal, ja tegeliku tüdrukuga polnud avalikul imagol midagi tegemist. 

Mis tasapisi tuli loomulikult välja, sest Britney oli ju nii suur, nii kuum, nii kõigi oma, et teda jälgiti ajakirjanduse poolt pidevalt. Ja kui ta oli katki kõigest sellest, mis temaga tehtud (kes, kurat, arvab, et on NORMAALNE olla 15-aastaselt toode, mida su vanem müüb, professionaal, näitleja, tantsija ja laulja, tööinimene ja samas ikka oma vanemate võimu all?!), kui ta üritas oma tohutut kuulsust ja rikkust kuidagi endale mõnusalt ära kasutada, sai ta selle eest nii palju sõimata, et ...
... et ...
et kui ta siis juurde võttis, lühikesi abielusid pidas, end kiilaks ajas ja ajakirjaniku autot vihmavarjuga lõi, kui ta jõi, sõitis autoga, nii et lapse polnud turvatoolis, OMG, see on phmt sama, kui seda last jalgpallina kasutada, onju, ja psühhiaatrilise diagnoosi sai, polnud selles kõiges midagi muud imelikku kui et "ta tuli niigi neetult hästi toime, ta oli niigi vapper!"

Ja ta suutis teha Blackouti. 
Nagu ... 

Sõnad on lihtsalt imelised. Ja krt, ta pidi need heaks kiitma, need pidid talle meeldima, mis tähendab, et ta ei ole idioot sugugi! 
Muusika on samuti oivaline, aga ma ei saa selle kohta muud öelda, kui: "Mulle meeldib!" sest erinevalt sõnakunstist ma ei tunne end muusikas väga ... pädevana. 

Aga samas, kuna Britney Spears, kes kuulsaks sai, oli toode, mis suunatud vanamoelisele hullule Ameerikale, sellele Ameerikale, kes tunnistab mingit viiekümnendate klantspiltmaailma nagu reaalset, ta ise ka (mitte ainult Jamie Spears) üritas ikka neile samuti sobida. "Ma olen, kes ma olen, aga selgelt te tahate kedagi muud. No olgu, ma siis teie rõõmuks teesklen väga läbipaistvalt, vbla rõõmustate või midagi."
Kusjuures ta isegi ei varjanud seda, eks ole.

Kuid. Kuna ta oli katki ja see ilmnes ikka ja jälle, sai isa ta teovõimetuks tunnistatud ja nii samavõrd võimu alla tagasi, nagu ta alaealisena olnud oli.
Ei, ma ei olnud üllatunud, kui nt Texas kuulutas abordiõiguse piirmääraks 6 nädalat. Oli ju juba ammu näha, et seal nö. õiglase kohtumõistmise maal on tegelikult kohati töös täiesti absurdse tunnetusega kohtunikud ja võetakse vastu otsuseid, mis täitsa Talibani-väärilised. 
Ta ajas end kiilaks ja sõitis lapsega autos nii, et laps polnud turvatoolis?! Ta vist on narkootikume tarvitanud kah?! TEOVÕIMETU!!!! Anname ta muidugi tema isale tagasi, isa valitsegu tütart, tema keha, tema sotsiaalset elu, tema finantse!

Ei, muidugi pole kest, mida Britney ise näitaks, kuidagi ... tõeline. Aga kuidagi ausam ja läbipaistvam, kui see isa-arvab-et-on-hea-toode variant siiski. 
Väga, VÄGA tore, et ta viimaks ometi taas vaba naine on!

Natuke meenutab Britney mulle Mallukat, kuigi viimasel kahtlemata on paremini igal rindel. Aga mingi "nad arvavad, et ma olen SELLINE ja kui ma ei ole SELLINE, olen ma valesti?!" vaib on mõlemil küljes. Usk, et nad võivad olla nemad, ja samas on reaalselt hulk inimesi, kes arvavad, et neil ei ole seda õigust. Olla nemad, näidata maailmale seda, mida nad ise õigeks peavad.
Võib olla ainult selline, nagu meie arvame, et õige on!

Jah, ma tunnen samuti end sel suunal ahistatuna, aga no isegi Mallukaga ei saa võrreldagi. Britneyst rääkimata. 
Iseasi, et ma lämbun nagunii, nende elu elamatagi.

P.S. Ma arvan, et tean, miks ma mõistetud tahan olla.
Sest kui ma ei ole, kui on nii, nagu praegu pärast seda psühhiaatrit: ma hakkan kahtlema, kas ma üldse olen olemas. Kui teised ei näe üldse seda mind, keda mina tajun, äkki ma tajungi valesti? Äkki mind minuna ei olegi olemas? Kui minu taju iseenda kohta ei ole adekvaatne, kui nähakse hoopis kedagi teist, mis alus on mul ÜLDSE arvata, et mina olemas olen? Kui mind ei ole sellisena, nagu mina end tajun, sest/ja minu taju ei ole usaldusväärne näitaja - mind ju - ei olegi. 
On keegi minu nime ja välimusega inimene, kellega MINUL mingit seost pole. 
See on täiega sinna Britney ja tema isa välja mõeldud toote teemasse kah, ühtlasi.