Pühapäev, 3. juuli 2022

Kordus

Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav. 
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.) 
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb. 
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud. 
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...

Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant. 
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.

Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole. 
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.

Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud. 
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised. 
Mul on hea, kui mul on halb. 
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti. 
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis. 
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni. 
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.

Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige. 

Reede, 1. juuli 2022

Üle- või siis ka mitte üle -mõtlemine

DISCLAIMER: lihtsalt mõtisklemine, ei aru ega otsa!

Sissejuhatuseks mõtisklen ilma üle - mitte võtmes "jube palav on" ega "kliimasoojenemine on reaalsus", vaid "jälle töötab mõistus ja tundeaparaat teistmoodi". 
Tegelikult ei ole isegi hirmus halb - konditsioneer on imeline asi, jääkohv ka tore ja iga kord, kui vaja välja minna (koeraga või suitsule), teen pea kraani all märjaks ja peaaegu kombes. Aga on äääääärmiselt vatine tunne - ükski emotsioon või tõsiasi ei tule otse minuni läbi, enne on puhver. 
Kusjuures kui juuksed on märjad, on puhver väiksem. 
Kuumus teeb kõik kuidagi kaugeks ja ebamääraseks. 
Pea ei käi ringi, aga kõik koordinatsiooni nõudvad liigutused on topeltrasked.

Kui noor olin, lugesin raamatut "Kantileen Leibowitzile".
Ausalt, pole meeles, mis see põhisündmustik seal oli. Midagi-midagi, kristlik eetika. 
Aga mulle jäi kohutavalt meelde ja siiamaani on meeles, kuidas mingi häda (tuumaplahvatus? Tõesti ei mäleta) tagajärjel oli maal palju ravimatult haigeid kohutavalt kannatavaid inimesi ja ringi liikusid mingid riigi saadetud tüübid, kes phmt tegid kiiret valutut eutanaasiat, kui neile selleks soovi avaldati, ja kui inimesed ei saanud ise soovi avaldada, piisas lähedaste sooviavaldusest. 
Ja siis reisis ringi ka too Leibowitz? (või ma vähemalt mäletan, et oli tema, raamatutuvustust lugedes paistab keegi vend Francis hoopis aktiivne tegelane olema), kes oli preester või midagi sinnakanti, ja veenis inimesi ümber. Et ei tohi surra tahta, see on jumala otsus ja kui Ta leiab, et võite veel kannatada, siis võitegi. 
Ta pidas dialoogi ühe emaga, kel oli see kohutavalt arutult kannatav väikelaps, ja ema ütles midagi sellist, et laps ise ei jaga ööd ega mütsi, ta pole kunagi tundnudki midagi peale valu, aga temal endal on kohutav seda vaadata. 
Too Leibowitz võttis sellest kinni ja rääkis emale, kuidas kui laps midagi ei taipa, see on ju tema ise, kes ei taha neid kannatusi vaadata, ta tahab lapse tappa, et iseennast säästa. 
Ja naine vähemalt esialgu mõtles ringi.

Ma jälestasin seda raamatut juba toona, aga nüüd veel rohkem. Toona, sest Leibowitz ei toonud ju mingeid sisulisi argumente, lihtsalt demagoogitses sõnade najal, mida meeleheites inimene talle ütles. Ja et naine seepeale - vähemalt lühikeses perspektiivis - ümber mõtles, oli esitatud kui HEA asi.
Leibowitz oli positiivne kangelane, et selge oleks, ja tema usk samuti tore ja tähtis.
Ma pole kindel, aga võimalik, et romaani süžee oli: ta tegi läbi mingi "saan ka selle haiguse külge ja kannatan, nagu teistele nõu andsin teha, ja saan eriti valgeks valgustatuks".
Aga pole kindel. 
Igatahes, lisaks oma vanale vaenule teemal: "Ta demagoogitseb ju!" on mul nüüd ka pretensioon idee vastu, et on halb, kui inimene lisaks teise piinast päästmisele ka ise sellest kergenduse saab. Et kui sinul hakkab mingi teo tagajärjel parem, on see tegelt halb tegu, sest sinul endal peab olema kogu aeg halb, su asi on lihtsalt ära kannatada!

Kuradi ... ärakannatamisreligioon!
Ma arvan, see ongi VÕTI. "Kannatage ära, jumal ei annaks teile kannatusi, mida te kanda ei suuda!"

Ehk: hakkasin mõtlema sellele, kuida sina ei pea mitte tapma, sina ei pea otsustama inimese elu ja surma üle.
Hästi lihtne oleks tuua argumendiks "aga nad ise!" ja igast kristlikud jubeteod vastuväideteks vormida, aga ma ei lähe sinna.
Võtame ideaali, võtame maailma ilma surmanuhluse, sõdade ja nende olukordadeta, kus sa tapad nt enesekaitseks, sest ei ole selles olukorras aega ega ruumi mõelda, kuidas ikka teist niimoodi peatada, et talle eluvaim sisse jääks. 

Kas teise inimese surma üle otsustada on moraalselt õige?

Vaata, mina tegelt olin kaua abordivastane JA olen jätkuvalt surmanuhtluse vastane just seepärast, et ma võtsin seda teise surma üle mitteotsustamise ideed südamesse. Mitte kristlikus mõttes, kristlane pole ma eal olnud, aga mõttes "otsus elu ja surma üle on jube karm värk, seda ei peaks üks inimene teise osas tegema".

Läks aega, et leiaksin hoopis: surm on tussu, tühiasi, ebaoluline. Oluline on elu kvaliteet. 
Oma elu võtmine? Selles osas olin juba ammu: "See on minu oma, ise tean, mis sellega teen!"
Aga teise elu tundus mulle väärtusena ja ma olin abordivastane just ideega, et võtta juba kasvama hakanud inimraasukeselt võimalused milleks iganes on kuritegu. 

Alles kui mus tekkis naturaalne tunne, et elamine peab hea olema, et elu üldse elamist vääriks, tuli arusaam, et emal on ka õigused. Et loeb mitte ainult loote õigus elada, kasvada ja areneda, vaid EMAL on ka päriselt õigus nt valida, kas ta tahab last või ei, mitte ainult et "ta ju ei sure last ilmale kandes, nii et lasku käia". 
See on tema elu.
Tema AINUKE elu!
Kui võtta idee "kannatagu ära, jumal ei anna kannatusi, mida kanda ei suudeta", on nagu mingi hägune point sellel, et naine PEAB lapse saama, isegi kui see ta tapab, isegi kui see laps samuti asja käigus sureb, mingitest pehmematest ikaldustest nagu ülirasked puuded või ränk vaimuhaigus rääkimata. 
Lihtsalt ... lihtsalt mu jaoks on ikka päris kuradi õõvastav avastada, et säärane religioosne kannatusearmastus 
a) valitseb
b) millegipärast on kuidagi jälle nii, et kannatavad emakaga isikud ja "kannata ära, muidu oled isekas" ütlevad ilma emakata isikud
Kuigi kindlasti on osad emakaga isikud ka "kannatame ära!" poolel, monikahelmed ei ole haruldane liik.

Minule oli tükk aega suht hoomamatu kontseptsioon, kuidas elukvaliteet on mingi oluline asi ja inimene peaks saama valida, missugust elu ta elab. Tükk aega, PÄRIS kaua, arvasin, et elu ongi sellega kaasa mängimine, mis juhtub. Sul on kaardid, mängi nendega, eks ole. 
Olin vast 30 täis, kui mulle kohale jõudis, et elu ei pea olema ainult juhused, sa saad otsustada ja teha nagu sina ise tahad. 
Seni arvasin, et minu kaardid ongi olla formaalse hariduseta töötu üksikema, ela üle - ja kui siis saabus taipamine, et olgu, tööle mind ei võeta sellisena nagu ma olen; lepin. Olgu, laste isadelt mingit regulaarset toetust ei saa (ühelt ei saanud ka juhuslikku) ja kui kohtusse samas ka minna ei taha, on tulemus suht ... noh, mitte minu kätes. Kui ma olen otsustanud, et võtan, mis antakse, mitte ei nõua, olgu. 
Aga vat kooli võin küll minna, see on minu enda õigus ja vabadus - see oli tohutu murrang mõtlemises. Mitte et loodan, kuidas LÕPUKS võetakse kuhugi tööle, vaid lähen õpin eriala, millega nagunii tööd saab. Jai!

Elu ei juhtu, ma ise saan valida, mida tahan! Elu ongi valikud!

Muidugi ei olnud asjad nii lihtsad. Ma võin valida, aga teised võivad samuti. Nii et kui adusin, et ma võin ju tahta, aga vahel ikka kohe üldse ei saa, mis tahan, kuitahes õigesti ja hästi omast arust kõike tegin, oligi maailmalõpp ja surm.
Kunagi ei juhtu head asjad, juhtuvad aint halvad! 
Ainult ... ma jäin ellu.
See juhtus
Thefakk, siiamaani ei taipa, kuidas sedasi läks!
Tulin niisiis tagasi ja leidsin, et olen mitte liiga palju tahtnud ja valinud, vaid olen vähe tahtnud. Julgenud tahta ainult väheseid suuri asju. Edaspidi tahan rohkem. Tahan igasuguseid pisiasju ka. Võtan tahtmise oma juhiks, mitte et elan Õigesti ja talun, mis juhtub. 
Hakkasin koos sellega mõtlema teistmoodi nii abordist, vanglakaristustest (kurat, on lahkem inimene tappa, kui teda 50 aastat kinni hoida, nii et ta üldse valikuid ei saa teha!!!) kui inimene olemisest üldse.
Olla inimene, mõtlesin, TÄHENDABKI teha valikuid. Otsustada, mida tahan, mida ei taha, mismoodi elada. Ja kuritegu ei ole mitte võtta elu ära, vaid võtta võimalus teha valikuid. Jah, ega see aborteeritud loode ei saa edaspidi enam valida küll, aga tema ema õigus teha valikut on püha ja võõrandamatu ja no loode ei kurvasta veel selle üle ka, et valikuid teha ei saa. 
Ta pole veel nii kaugel teadvuse arengus. 

Ja mu sekulaarne moraalialus sestsaati on, et sina ei pea mitte võtma teistelt võimalusi valida. Elada, nagu nemad otsustavad.
Jah, sinu enda valik võib pärast olla teist inimest tema valitud teo või lausa põhilise elus valitud tee eest jälestada. Sa võid isegi valida, et olgu, tapan maha, sellised ei tohi elada - ka see on valik. 
Aga ma pean palju ausamaks ja leebemaks viisiks inimene, kellelt tahetakse valikuvõimalus võtta (sest ta valib nii halbu asju teistele kogu aeg, öäk!!!), tappa, kui hoida teda kuskil väga piiratud tegutsemisvabadusega keskonnas elus. Ma üldse ei lähe sinna, et otseselt füüsiliselt piinavas - ei, piisab sellest, et ta kogu aeg mõtleks sellele, kuidas ta EI SAA valida. Isegi mitte, mida lõunaks süüa. 
Parem tappa, kui põhjustada valu. 
Minu usk hetkel. 

Tõsi, ma samas ei poolda surmanuhtlust. 
Võibolla seepärast, et ma ei usalda väga kohtusüsteeme. Ei, ma ei oska midagi paremat kohtute asemele pakkuda, aga olemuslikult ei ole kohus ju muud, kui inimesed, kes on ekslikud. Viimas ellu seadusi, mille on teinud teised inimesed. Kes on eksklikud.
Ja noh - eluaegse karistuse saab ümber vaadata, eks ole. Surmanuhtlust ei saa. 
Ma suuudaksin vaadata inimese tapmist rahulikult kui teise inimese otsust, mis on nii tugev, et too teine inimene on omakorda valmis kogu oma muu elu kaotama ja ise vangi minema-valikutest ilma jääma. Sest see üks valik, see tapmise oma, on nii tähtis.
Aga kui ma mõtlen, et surmaotsuse teeb inimene, kel endal mitte midagi kaalul pole, kes teeb lihtsalt tööd - ei. 
Ei.
Vana hea "last ei tohi kehaliselt karistada vihahoos, vaid kainelt ja rahulikult otsustades". Ja minu: "Mis krdi koletis peab vanem olema, et ta mitte vihahoos ei murdu ja ei lähe oma lapsele kallale, vaid kainelt ja rahulikult otsustab, et mine too nüüd endale õuest vits, ma peksan sind nüüd kainelt ja rahulikult"?
Tegelt eelnev ei ole minu mõte, ma lugesin seda kuskilt, aga valgusin rõõmust ja vaimustusest põrandale laiali. 
Nii hästi öeldud!

Et - ma usun tugevatesse tunnetesse ja sellesse, kuidas need võivad inimest muuta. Ka tunne, et nüüd ma tegin valesti, ei kunagi enam, on tunne. 
Ilmselt usun ma tunnetesse sellevõrra rohkem, et mul endal on neid suhteliselt vähe. Pärast seda, kui oma vanaemale kätega kallale läksin, võtsin end valve alla ja ei lubanud endale isegi harva säärast arulagedat vihastamist kui varem 
Aga nüüd on sellest
a) kaua aega möödas
b) möödas ja kogetud ka, kuidas keegi ei tule mulle appi, kui asjad sitaks lähevad, kuitahes nunnu ja armas ma olen olnud
c) ja endale ära sõnastatud, et parem vahel vihastada, nii et punane udu on silmade ees, kui pidevalt surra tahta
nii et olen jälle suht ohtlik. 
Kuigi mitte tasemel "vägivald on tore asi" ja võileiva vahelt võetud kilu rihmaga peksmine. 

Nojah, igatahes valikud, valikuvabadus, on mu jaoks nüüd elu olemus.

Miska ma jälestan toorelt ja südamest abordiõiguse kadumist, jälestasin raamatut "Kantileen Leibowitzile" (olgu, ma eutanaasia pooldaja olen ka juba väga noorest saati olnud, sest kohustus elada läbi valu, sest jumal teab paremini, millal ma enam ei suuda, kui ma ise, tundus isegi noorele minule jäle) ja ei suuda võtta vastu ühtegi ideed, mille sisu on: "Kannata ära, seda on sul tegelikult vaja". 
Pohhui mul sellest, mida mul kellegi teise, olgu see jumal, universum või Mart Helme, arust vaja on. Nad ei tunne mind paremini kui ma ise ja universumit pealegi ei huvita ka. 
Ma teen oma valikud ise ja kuigi alati ei saa, mida tahan, ma vähemalt üritan. 
Alati üritan!

Ehk TL; DR: Elu väärtus (abort, eutanaasia, sina ei pea mitte tapma) taandub küsimusele, kas olla leppija või fight for your right to party.

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Teadmatuses

No fakkoff!!!
Miks nii?!
Ma olen 42 aastat vana, teinud süüa igatepidi, ja NÜÜD saan täiesti juhuslikult  teada, et sealiha tuleb panna kuuma ahju (ja siis võib temperatuuri alandada, aga alustama peab kuumimast, mis plaanis), muidu tuleb vintske. 
Kusjuuures mul on just tunnistus hamba vahel, kuidas poolkuuma ahju panemine mõjub. 
Ma olen seni teinud nii ja teisiti, nagu juhtub, ja üldse mitte teadnud, mis on liha väljatuleku ja mitteväljatuleku põhjuseks.
URRRRR.

Igast tobedaid nippe olen teadnud, nii toimivaid ("lisa munavalgele seda vahustades näputäis soola, läheb paremini vahtu ja vaht jääb kõvem) kui arusaamatuid (olen kookipaneku eel seganud külmutatud marju tärklisega ja pannud tärklist puutumata ja mingit vahet ei näe), kuid nii fundamentaalne ja tähtis asi pole iial mu kõrvu jõudnud. 
Nagu ... mis kuradi mõte on kooli kokandustundidel või veebiajakirjasoovitustel, kuidas teha head ahjupraadi, või kuramuse kokaraamatutel, kui SEE info jõuab minuni lihatööstuse kodulehelt alles nüüd??

Esmaspäev, 27. juuni 2022

Tasakesi algas suvi

Mu korter oma loodesse suunatud akendega pole veel nii kuumaks läinud, et konditsioneeri rohkem sisse lülitaksin, kui proovimaks, kas kõik toimib. Aga ta on valmis - ämber veetilkumistoru all, aknalaud piisavalt lage, et sealtkaudu kuumatoru õue panna, pikendusjuhe õiges kohas ning kassi nördimuseks on ka tema kott ja kauss aknalaualt minema tõstetud.
Ta peab nüüd põrandal sööma.

Lisaks olen juba kolm päeva järjest koeraga hommikul õue minnes ühtlasi ka ujumas käinud ja leian selle hea praktika olevat. 
Ilm pole veel täiesti roiutav, aga mina saan päevaks tuppa peitu jääda, kui tahan, ise värkse kui kurgike, sest ujusin - ja koer väsib ka sellest ujumisest ära ja magab pärast väga rahulikult enamiku päevast maha. 
Pluss saan veitsa päikest ja olen päevitununa vähemalt  10 kraadi ilusam, kõvasti trenniühikuid tehtud ning isegi see, et vesi on hommikuti jahedam kui õhtul, on hetkel plussiks. 
Väga hea, et on jahedam! Mõnus! Pärast ujumist on veel tund aega meeldiv sisetemperatuur! ("Sisetemperatuur" nagu temperatuur minu sees.)

Jaa-jaa, ma tean, püsisoojane - mul on suht kogu aeg sees sama temperatuur. 
Aga tunnetus on teine, mh, ah, saate aru?
Kusjuures arvan, et saate. 

Lisaks hakkasin jääkohvi tegema. Jep, mul on isegi jää selleks ette valmistatud. Külm kohv, suhkrusiirup, piim, jää. Vahel ka natuke vaniljejäätist. 
Täitsa okei jook on. 
Isegi maohape ei ole veel öelnud, et kohv piimaga segi, mida sa õieti mõtled siin, naine?!

Kuigi unustasin selle kuumaga, et rohkem kui tibanatuke süüa on vaja - et magada ei saanud, tuletas jälle meelde. Sõin siis üsna mehaaniliselt banaani keefiri ja kodujuustuga ning päeva lõpus allahinnatuna ostetud saiakesi pekanipähkli ja vahtrasiirupiga.
Toit maitses tegelikult hea. Lihtsalt nälga ei tekkinud, tuli süüa "Nüüd on tarvis kaloreid"-teadvustusega.

Ei saa salata: sõin ja magasin. Sõin jälle (teadlikult, taas "toitumine vajalik"-otsuse toel) ja magasin jälle. Sügavalt ja hästi. 
Ärkasin, kuna unenäos pigistasin kõrva sees olevat vinni korduvalt ja ikka niipalju kätte ei saanud, et enam valus poleks.
Jep, olin kõrva rulli maganud ja valus oli. 

Tegelikult hakkab meil piim otsa saama. Samas õue küll ei kisu. Istun parem sees jahedas ning kirjutan. 
Mu järgmine saab olema biopunk-lugu, tähtaeg esimesel augustil. Kuna tähtaeg on nii varsti, olen kasvatanud päevas endalt nõutavate sõnade hulka kahesajalt kolmesajale, aga ikka on päevad kuidagi pikad ja tahaks veel rohkem kirjutada - ilmselt seepärast, et mul on seekord selge tunne, milline lugu tuleb, ja mul on NII PALJU ÖELDA. 

Tegelikult on ju hea mõte kirjutada natuke varem valmis, siis on aega ka viimistleda, eks? 

(Tegelikult-tegelikult loodan, et aega viimistleda tuleb peaaegu terve august, kui saan Reaktorile öelda: "Ei, mul on lugu, näete, olemas, aga ma viimistlen ta ilusamaks.") Kuid olla rohkem vabaduse ees: "Kõik selle võib maha kustutada ja alustada hoopis sealt - aga lõpp tahab pikem olla selgelt, nii et kirjutan ümber" mitte "Ah, on kõlblik küll, võtke, avaldage!" on hea tunne.
"Esimene mustand valmis!" saab hoopis teise maigu, kui see esimene mustand pole ühtlasi "Umbes nii peabki jääma, sest aega on vähe, mõtleb niisis aint pisikeste muudatuste raamides".

"Mul on nii palju öelda!" on siiski nii täiega lahe tunne võrreldes tundega: "Mida kuradit ma selle looga üldse öelda tahan?! Mis mõte sellel on? Kus asja iva on?"
Olen, muide, praktiliselt alati mõtted ja ivad leidnud ja need on toredad olnud. Lihtsalt juba ette ideedest üle voolata on palju palju kergem tunne, kui alles poole tee peal taibata, millest ma lugu kirjutan üldse. 
Kuigi pean nüüd välja mõtlema, kes on kurikaelad ja missugused rõvedad rahvuskonservatiivsed vaated viivad nad niikaugele, et nende peatamiseks tasub võidelda.
Eriti on vaja teada, mis on "niikaugele". Vbla oma tütarde sundabiellumise korraldamine, kusjuures vähemalt mõned tütred on selgelt "naised on inimesed"-vabadusvõitlejad?
Jaa ... tundub paljulubav. 
Ei, mu loo iva EI ole "naised on inimesed" ega ka "sundabiellumine paha". Kui lihtsakeseks te mind peate =D?