Pühapäev, 25. september 2022

Äh, las olla - ma ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama

Tundub, et tasakaal tuleb tagasi. (NB! See tundub nii just praegu, andmeanalüüs viimse nelja hommikupooliku põhjal, täna ja eile on paremad kui üleeilne ja üleüleeilne - ehk andmeid tegelikult ei ole väga arvukalt.)
Igasugused ahastused on pisemad ja mul on jälle tunne, et ma ei ole halb inimene, halb depressiivik, halb kirjanik, halb vaene ega mingi muu halb asi, sest ma pole selline, nagu oodatakse ja ei toimi, "nagu peaks". 
Lugejaid on palju vähem, ma ei meeldi inimestele ... ach, pohh. Ei meeldi siis ei meeldi.
Olen lihtsalt mina. 
Ei pea olema keegi muu, et teenida ära elamise õigust. 
Olen, kes olen. 

Võimalik, et selles toibumises on oma osa ema saadetud rahalises toetuses, üks töö läks ka läbi (raha veel ei ole, aga demiseksuaalus Feministeeriumis on minu kirjutatud - kuigi toimetatud paremaks, tunnustus), samas seepärast ma ei saa ilmselt ka järgmisel kuul toimetulekutoetust.
AGA teadmine, et toimetulekutoetus on olemas ja mingi 300-eurone korteriarve ON võimalik lasta riigil tasuda ning me saame pojaga kahe peale ikka üle 400 euro kätte, on kergendus.
Sest noh. Mu eesmärk ei ole riiki petta ja kui saab teisiti ellu jääda, väga hea, mul ei ole pretensioone. Lihtsalt et kui EI SAA, on mingi kaitsevõrk - see on tore. 

Ja noh. Kui juba eelmisel korral jõudis ühisromaan viimasesse vooru, siis seekord, kui ta on NII PALJU PAREM, on mul ikka lootus romaanivõistluse osas hinges. Jah, ma ei ole eriti kiire kirjanik, jah, kõik mu asjad vajavad settimis- ja viimistlusaega, aga krt - ma ei ole seepärast HALB. 
Ma lihtsalt töötan teistmoodi. 

Hakkasin ka uuesti One Piece'i animet vaatama. Vahepeal läksin manga peale üle, sest esiteks sai sealt info kiiremini kätte ja teiseks tundus tempo mulle parem.
Pean kurvastusega tõdema, et suuri karakteriarenguid ei ole ei mangas ega animes mitu aastat näidatud. Vähemalt mitte peategelaste osas, mõned kõrvaltegelased avati laiemale. Aga animes on siiski tunded selgemad, ma saan rohkem aru ja kui vaadata 50 episoodi järjest, mitte et neid tilgub kord nädalas ja ajuti harvem, on tempo täiesti talutav. Kui oodata nädal aega ja siis saada episood otsa sama võitluse jätku, mis eelmises algas, ja jälle jääb asi mingi lahenduseta, on see rämedalt pettumustäratav. Aga kui vajutada "next" ja vaadata kohe järgmist, on vastuvõetav. 

Ehk teisiti öeldes: maailm on talutavam, kui vahepeal saab sellest minema ja teise maailma põnevused lasevad enda oma ängil ununeda. 

Peab muidugi olema natuke parem kui päris halb, et nii toimida saaks. Päris halvas ei huvita ka teine maailm piisavalt, et seal toimuvat üldse jälgima hakata. Ainult kama on.

Aga jah.
Selgelt see järekord on teistpidine: mitte et ma mõtlen, et mul on õigus olla mina, see on täiesti ok, vähemalt kuni ma ei tapa ja vägista, ja siis mu hakkab parem, vaid mul hakkab parem ja siis tuleb tunne, et on täiesti ok olla mina ja mul ei ole vaja teistele meeldida. 
Enne on tunne. Siis on mõte. Ja sita tundega ma võin ka sama mõelda - ma olen väga tark isegi end jubedalt tundes mõnedes asjades - ent see aitab umbes viieks sekundiks. KORRAKS on parem. Ja siis jälle halb. 
Hästi halb. 

Tegelikult mul hakkaks parem, kui ma oleks hea depressiivik? Kes otsib vaimse tervise abi ja keda need abid aitavad ja kes saab terveks, mitte ei põe krooniliselt.
Muide, ma otsin alailma. Sest no HALB on. Aga alati läheb nagu läheb. Viimati solvusin peaasi.ee-lehe kirjavahetuspsühholoogi peale nii kõvasti, et ei lugenud kirja lõpunigi. 
Sest nad eeldavad, et ma olen keegi, kes ma ei ole.
Ja lisaks ajavad need õpitud käitumismustrid mu raevu. Peegeldamisel pole häda midagi, peegeldamine on ok. Aga kui sellega, kuidas: "Ma saan aru, et ..." ei kaasne mitte mingit laiemat mõtlemist, kui ta saab aru küll, et mitu männipuud kasvasid üksteise lähedal, aga tal ikkagi ei teki ettekujutust männikust või et neid puid võis olla rohkem kui kuus ja ma tegelt räägin metsast, ma lihtsalt ei suuda. Mida ma seletan inimesele, kes ei jaga a-d ega b-d, ei masti ega mändi???
Ma ei ole hea depressiivik?
Sitt lugu, ei ole jah.
Muuseas olen väga kahtlema hakanud, kas teraapiad üldse mahuvad "teaduse" mõiste alla. Nagu ... mõnes mõttes nagu võiksid, lõpuks on kogu arstiteadus vahel olukorras, kus patsiendi organism ei käitu, nagu peaks, ja juhtuvad ootamatud asjad.
Aga teisalt: kui teraapia ei tee mu olemist paremaks, kuigi nagu peaks ja võiks ja terapeut tahab mind aidata, lihtsalt asjad ei toimi - kuidas see siis teadus on? Äärmisel juhul kunst - mõnele mõjub, mõnele ei mõju, nii on, mis teha. 
Teaduse teeb tast see, et keskmiselt ikka nagu ... mõjuks? Sagedamini kui 50%?
Maitea.

Sest oleks siis nii, et mul ühe terapeudiga ei vedanud. Ei, mitte ükski ei ole abiks olnud, hea terapeut on olnud see, kellega ebameeldiv pole.
Kui ta ei tee midagi halvemaks, on hästi. 
Ja ei peaks ju nii olema. 
Et ma lihtsalt tunnen valesti?
Sitt lugu, tunnen nagu tunnen. Vbla te teete ise midagi valesti lissalt?
Vbla teil on natuke vale ettekujutus üldse sellest, mis on "inimesed"?

Olgu, ma vaatan One Piece'i edasi. See teema ajab närvi, aga mul tõesti ei ole negatiivseid emotsioone tarvis. 

Reede, 23. september 2022

Hirmus

Nägin unes Freddi Mercuryt, kes ei olnud üldse segaduses sellest, et Queen suri, nüüd kummardatakse Kingi ees - noh, ta ongi mees ju! King sobib täiesti!
Naeratas rõõmsalt vuntside all, must nahktagi seljas ja nahkpüksid jalas, nähes välja nagu mõne gayklubi maskott.

Lisaks (tos samas unenäos) oli üks vana aja perekond, mille kõik liikmed olid eri usku ja kirstlasest ema seletas viikingiusku tütrele, et tolle käsitlus loomisest on lihtsakoeline. Tütar vastas, et pfff, sinu variandis võttis maailma tegemine üldse ainult päeva (millegipärast mul unes meeles ei olnud, et mitu päeva, peaaegu nädala), aga minu usu kohaselt juhtus see ja see ja see ... Mul kerkis silme ette mingi pabernukkudega kohmakas animatsioon, kus tüübid tulid metsast välja ja lihtsalt seisid siis metsa taustal, sellal kui tütar emale seletas, et seejasee jumalanna kutsus metsas välja tolle ja tolle ja tolle ja nood hakkasid tegema maailmas vajalikke asju nagu päev ja öö ja loomad jne. Siis ärkasin üles, midagi muud teada saamata. 

Ärkvelolekus võtsin guuglis viikingite maailmaloomise müüdid lahti ja need olid nii keerulised, pikad ja arusaamatud, et loobusin.
Kaugelt keerukam lugu, kui Tooras kirjas olev. Kuidagi kuskilt tulid-tekkisid mingid ürgolendid, ühed tapsid mingi isiku ära, tema kehaosadest tehti mingi maailma mered ja maad, üldse oli vaja luua üheksa maailma ja mingit osa mängis ka (põdra?)lehm, kelle piima imeti ja ... Huh.

Muidu ... 
Vau, kui halb. Täiesti tummaksvõtvalt halb. Nii halb, et võtsin sisse viimased aknalaual olnud antidpressandid ja läksin siis vannitoast uut karpi tooma. 
Vannitoakapis ei olnud rohkem.
Olgu, tuleb minna apteeki ja järgmine retsept välja osta.
Õnneks vaatasin enne, kas mul ikka on kehtivaid retsepte. 
Ei, mu vahepealse sertraliinipausi ajal olid need ära aegunud. 
Helistasin perearstikeskusse ja palusin uusi.
ISE ütlesin, et ma vahepealseid ei ostnud välja.
Mispeale muidugi õde telefoni otsas otsustas arstiga rääkida ja täna õhtul mul igatahes neid retsepte pole. On hea võimalus, et esmaspäeval perearst nt helistab - ma küll ei kujuta ette, mis ta tahab öelda, aga no igatahes praegu ei ole mul uusi retsepte.  
Ja phmt ... öähhhhhhhhhh. 
Ma lihtsalt ei jaksa enam. 
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb on. 

Jep, muidugi on see sellest, et ma olen JÄLLE väikese palaviku, väikese kurguvalu ja väikese nohuga jne. 
Ma lihtsalt ei. 

Vanasti oleksin tõõmustanud, kui kõhnaks olen läinud.
Enam ei rõõmusta selle üle ka. 
Sellest pole mitte sittagi kasu.

Mul on nii halb enesetunne, et natuke mõtisklesin murelikult Ukrainale tarnitud sõjatehnika vastupidavuse üle - mis on teema, mille kohta vähegi normaalsemas olekus mõtleksin: nojah, aga küll kuidagi saab.
Sest üldiselt ma üritan vähemalt otseselt ennast mitte puudutavates asjades lootusrikas olla. 
Praegu ... no ma lihtsalt ei mõtle sellest. 
Rohkem.
Küll kuidagi saab!

Iraanlastest mõtlen ka =(
Nii halb, et peab mässama, nii hea, et nad julgevad, et nad suudavad vastupanu ilmutada.
Nii halb, et keegi neid ei aita. Thoughts and prayers

Ja siis ma ei mõtle ka neist rohkem. Neil ei ole parem sellest, et minul on halvem.
Kahjuks on mul niigi halb. 
Selline vääääääääääääga habras ja hirmus olemine. 

Olen ühisromaani toimetamisega kolmandiku peal. 
See tundub kuidagi aeglasem, kui ma mäletasin. Aga võibolla on mu halb tunne lihtsalt sellest, et mul on halb tunne igal pool ja kõige pihta. 

Kolmapäev, 21. september 2022

Keeleminutid inglise keelega

Elk on teatud sorti suur deer

Ei, mina ei mõtle inglise keeles, kuigi ka minul tuleb vahel ette olukorda, kus mul on meeles inglisekeelne sõna, ent mitte eestikeelne vaste. Aga üldiselt ma ikkagi tõlgin endale jutu ära ja kui siis tõlkes asi ei tööta, olen senikaua hädas, kuni TÄPSELT aru saan, mis öeldi. Ehk kui: "Hirv on suur loom, aga see ei tähenda, et aeglane. Ta on hirvedest üks kiiremaid," kuidagi arukas ei tundu, pean kohe järele uurima, et mis vahe on deer'il ja elk'il. 

Sain ka teada. Elk on teatud sorti suur deer

Muidugi olen seda varemgi uurinud, sain ka siis teada, ent unustasin ikkagi ära. Sest ma ei mõtle inglise keeles ning mul ei ole seega ses keeles tunnetust.
Tunnetus on eesti keeles, aga meil on hirv hirv. Ja kuigi vahel võib ka metskitse kohta "hirv" öelda (sest "kits" on see, kes teeb mök-mök ning vaatab sind kollaste jahedate kitsesilmadega, mitte hingestatud hirvesilmade omanik!), pole mingit vahet suure hirve ja väikese hirve vahel.

Hästi veider sõna on humble - kui tõlkida see alandlikuks, humbleness kui alandlikkus, on tulem eesti keeles lihtsalt vale. Sest eesti keeles "alandlikkus" ei ole hea asi. "Alandlikkus" tähendab enda halvemaks, nõdremaks, viletsamaks uskumist ja ühtlasi roomamist teiste jalge ees. Ma-ei-kõlba-su-varbaidki-lakkuma-aga-teen-seda-ikka, sest olen nii alandlik.
See on selgelt negatiivne joon.
Ja siis loen tõlkeraamatuid, hullem, tõlgitud artikleid peavoolumeedias, kus kinnitatakse, et alandlikkus on õnne ja edu võti - ja juhe jookseb sirinal kokku.
Sest sõna humbleness on positiivne. See ei ole "alandlikkus", see on midagi muud, millele eesti keeles ühest vastet pole, ja sedasi tõlkijad teevad karuteene nii algtekstile kui eesti keeles lugejale, sest nad ülistavad omadust, mis EI ole kuidagi hea. Ja ei olegi. On äärmiselt destruktiivne uskuda, et ma ei kõlba, ma teen halvasti, ma olen nii vilets - aga uskuda, et kui ma sedasi usun, teeb see mind õnnelikuks ja edukaks, on veel eriti hull. 

Humble on teistmoodi. Kuidagi ... positiivselt tagasihoidlik. Teed midagi sitaks hästi ja samas usud, et teine tegi ju ka väga hästi, sama hästi, EI ole alandlik suhtumine. See on midagi muud, ent selle kohta ei ole meil eraldi sõna.
Ja siis tõlgitakse "alandlikkuseks" ja NO MIDA PERSET???

Oh, ja kui ma juba hädaldan tõlgete üle, toon ka ära oma hiljutise fb-postituse.

Kas see on ainult minu tunne, et "ellujääja" ei kõla tegelikult õigesti?
Idee järgi on see sõna tooniga: "Ma ei ole ohver, ma olen ellujääja," aga täpselt see ongi ainus lause, kus see õigesti kõlab.
Üldiselt on "vägistamise järel ellujääja" ja "peksmise järel ellujääja" ju see, kes napilt-napilt pääses surmast ja palju hädisem, kui "ohver" olekski. "Ellujääja" on keegi, kes oleks peaaegu surnud ju?!

ja kommentaar hiljem, kui keegi vastas, et ellujääja võitleb

ütleme, kus ma naturaalselt, mitte õpin-olema-arvestav, seda sõna kasutaksin: laevahuku järel on ellujääjad, rünnaku järel on ellujääjad, maavärina järel ellujääjad. Ellujääja ei ole keegi, kes võitleb, ellujääja on keegi, kel lihtsalt vedas - või oli ta mölakas ja jäi ellu teiste arvel. Siis on ta palju mölakam mölakas, kui ükski surnud mölakas ongi. Sest kui halb tegu toob tasu, on mul raske seda andeks anda.
Kui ei too - on kergem.

ja

no ohver võib ka surnud olla.  või vähemalt vigastatud. "Ellujääja" pääses eluga, tema ei surnud.
Aga mu jutu aluseks on kõikvõimalikud "rape survivorid" ja "abuse survivorid", mis peaks olema võimestav sõnastus ja "ärge olge ohvrid, olge ellujääjad"", aga mu jaoks ei kõla üldse nii. Kõlab just vastupidiselt.
"Sa jäid vägistamise järel napilt ellu, ohjah, nii halb, nii hirmus, nii jube!"

Eesti keeles ei ole selget, intensiivset ja tugevat vahet ellujääja ja ellujäänu vahel. Tegelikult ma kahtlen, kas "survivor" isegi inglise keeles algselt kuidagi aktiivne sõna oli. Nad lihtsalt hakkasid seda niiviisi kasutama. 
Toimis. 
Huvitav, kas eesti keeles hakkab ka toimima?

Asja kolmas külg on, et ma ei ole IIAL aru saanud, miks mingeid 40 päeva söögita merel loksunuid või külmunud jalgadega mäe otsast alla roomanuid vms kangelasteks peetakse. Ma näen neid kui: "Nii väga kartis surma, et ükskõik mis oli parem, saaks aint elada" ja ei tunne üldse kaasa. 
Ma ei saa aru elada tahtmise kangelaslikkusest. 
Nagu ÜLDSE. 
Mus ei teki mitte mingit imetlust, ainult imestus, et niimoodi ka saab.

Esmaspäev, 19. september 2022

See lihtsalt sobib liiga hästi

Mul oli surma-aastapäev. 
9 aastat. Järgmisel aastal on juubel.
Tähistasin - no ma eriti ei tähistanud, aga tegin igasuguseid jaburdusi täiesti surmapäevast sõltumatult. 
Ma küll oletan, et programm Noored Kooli (ei pea noor olema, et seal osaleda) ei taha mind, sest ma ei suuda täiskoormusega töötada, nagu nemad ette näevad, aga kandideerisin sinna. 
Ja kirjutasin Keila linna sotstöötajale, et saada teada, kuidas kvalifitseeruda Toidupanga teenusele. 
Ja tegin õunapomme
Ja üldiselt rääkisin paar päeva tagasi K-ga ja sain viimaks ometi kuulda, et tema jaoks olin tõesti significant other
Mis täitis mind helguse ja leebusega, sest üldiselt ma mõtlesin, et niimoodi defineerisin ainult mina. 
Nii et mul nagu on mingid head tunded ja mingid halvad tunded ja lootus ja lootusetus ja ... no see laul, noh.