Raamat, kus sa oled?

Ma nüüd põen. 
"Ära põe!"?
No jaaaah, aga ... saate aru, "Devolutsioon" on juba nii kaua avaldamise ootel olnud, et ma olin suht harjunud sellega, et ta ei ilmu. Aga seekord ma olen isegi toimetatud versiooni üle vaadanud ja ma nii hirmsasti tahaks, et ta tuleks . Nagu - homme. No ok, ülehomme. No OK, järgmisel esmaspäeval. Võrreldes sellega, kui kaua teda oodatud on, ikkagi kohe. Aga ma ei tea, kas ta on üldse trükikoja järjekorraski (ja enne jõulu on trükikojad jubedasti hõivatud) ja K ei ole pilte saatnud, nii et tulemus on, et tuleb piltideta vist niisiis, aga vbla ikka ootab Kadri, et ta saadaks ja raamat ei ilmugi ja oeh ja aeh. 

Seda, et ta ei saadagi pilte ära, oleksin võinud aimata. 
See on üks olulistest teemadest, miks ma olen veendunud, et K on ATH.
Kui tal on kirg peal, hüperfiksatsioon, ta teeb, jagab, räägib sellest ja tundub, nagu oleks tegu mingi maru tähtsa asjaga ja LOO-MU-LI-KULT seda kasutatakse.
Ja kui enam ei ole ... absoluutselt miski ei toimi ega juhtu. Ta lihtsalt ei tee, kuigi vaja oleks teha phmt nii palju, et muuta pildid värvilisest mustvalgeks (paar klikki) ja ära saata.
Kle ei meeldi muidugi lõpetada ka. Pildid ära saata = otsus, et nad on valmis ja piisavalt head. Sellist otsust ta omenda loomingu osas teha ei taha. Nagu üldse. ÜLDSE.Poleks mina raamatut viimistlenud, ta ei oleks seda kunagi viimistlenud ja see ei saakski valmis. 
Kui ma ei oleks ligi kümmet pilti ise NÄINUD, ma ka ei usuks, et need olemaski on.

Ma NII tahaks seda raamatut! Mul oleks võimalik inimestele seda jõuluks kinkida. Ma tunneksin, et olen kirjanik. Ma saaksin reklaamina ära kasutada, et mu intekas Maalehes ilmub (mingis pühadenumbris jõulude ajal) ja vbla ilmuks isegi raamatuarvustus. 
Ininmesed ostavad raamatut, kui ajakirjandus ütleb, et siuke raamat on olemas. Muidu ... autori tuttavad vast. 
Aga no kui raamatut ei ole, ei ilmu ka arvustus, loogika. 

Ohhhhh. 

Elu on raske. 

Totoro arvab ka, et elu on raske. Nagu ... mismõttes sattub ta kõhuni lumme, kui inimeste tehtud rajalt kõrvale läheb? Ja ta ei lähegi. Kuigi on rihmata ja puha. Heidab mu kõrvale pikali, kui suitsu teen, selle asemel et mööda välja lipata ja nuuskida. Ootab.
Pärast läheme jälle koos mööda rada edasi. 

Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!

Aga ma ju tahan

Mul käis ajakirjanik külas. Kunagi jõulude paiku on Maalehes lugu sellest, mis me rääkisime. 
Peamiselt vaimsest tervisest.
Ajakirjanik oli hästi armas ja tore, sõime tema toodud pirukaid ja minu tehtud pirnikooki, aga mingit tarka juttu ma küll ei ajanud. Lõpuks olin nii väsinud (ma väsin kergesti, mäletatavasti), et mõte jooksis pidevalt poole lause pealt kokku. Siis ta läks ära, ma mängisin enda rahustamiseks kolm tundi civi, aga see ei aidanud. Erutus oli nii suur, et ma ei jäänud isegi lõunaunne. Uni lihtsalt ei tulnud, süda tegi pumpumpumpumpum, nagu teeksin kükke (enne tegingi, aga südamekloppimine ei läinud üle) ning kuigi kõht on pirukaid ja pirnikooki täis, on tunne, et tahaks ... midagi. Mitte süüa, aga ... midagi.

Aa, pea käib ringi ja iiveldab ka. Vbla olen ikka veel haige, vbla koormasin end eile koristades ja pirnikooki tehes üle, vbla mõlemad koos. Loogiline, tegelikult. 
Nad räägivad jah, et ei tasu haiguse serva peal olles hullult rabeleda ja asju teha. 
Mitte et ma Neid kuulaksin. Tagantjärele mõtlen küll sageli, et hm, vbla oleks pidanud. Aga tõsi on ka, et ega ma ette ju ei tea, mis juhtub, ainult tagantjärele. Ette mõeldes on ikka: "Ma ju tahan!" ja see on ainus, mis loeb.

Oh, selle: "Ma ju tahan!" meenutamisega tuli üks naljakas episood meelde. 
Episood ise on paar nädalat vana, mitte päris värske, aga ma mõtlesin oma reaktsiooni peale veel pikalt ja noogutasin endamisi: jah, loogiline, täpselt sedamoodi mu tunded käivad.

Nimelt läksin ma bussi peale, et sõita Tallinna psühhiaatriga kohtuma. Läksin bussiuksest sisse, ütlesin: "Ma tahaks Tallinnasse sõita," ja piiksutasin oma ühiskaarti. Või noh, see oli mul plaanis, kaart ei piiksunud. Läks natuke aega, kuni bussijuht andmed sisestas, piiksutasin uuesti kaarti, aga piiksu asemel kostis prääks. "Kaardil pole piisavalt raha."
Oih. Aga noh, ega ma 100% kindel ka olnud, kui palju seal raha on, mul oli veidi sularaha ka kaasas, pole probleemi. Ostan sellega. Andsin bussijuhile viieka, aga tema vahtis mulle veel ootavalt otsa. Mida? Pilet isegi sularahaga ostes on kaks midagi ju olnud kaua-kaua? (Kaardiga on odavam.)
Aga bussijuht pobises midagi vene keeles ja näitas näpuga arveekraanile. 5.60. 
"Ohoho!" ütlesin mina. "Teil on hinnad ikka kõvasti tõusnud!" ja otsisin münditaskust talle kuuskümmend senti välja, seeaeg kui tema midagi pobises.
Oot.
OOTOOT!
Ta pobises: "Kaks!" Ma ei tahtnud ju kahte piletit, tahtsin ühte. Mida ka rõõmsalt ütlesin. Siis pöördusin noormehe poole oma selja taga: "Ma vist ostsin praegu kogemata teile ka pileti!" Sest raha oli juba käest kätte liikunud ja mulle ei tundunud loomulik poolt summat tagasi nõuda. Noormees mu taga  vehkis omaenda rohelise kaardiga ja ütles midagi, mille mõte oli: "Ei, ma ostan endale ise, mul on kaart."
Vaatasin jälle juhi suunas. Too osutas piletile, mis välja prinditud. Rebisin selle endale ja astusin mõnevõrra segaduses olles bussi tagumise otsa poole. 
Rahvast oli palju, istuma ma ei mahtunud, jäin kuskile bussi keskele seisma ning asusin äsjakogetut läbi analüüsima. Võis olla, et  kui ma ütlesin: "Tahaks Tallinnasse sõita," bussijuhi eesti keelt väga natuke oskav aju otsustas: "Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "kaks"," ja nii ta oletas, et ma küsisingi kaht piletit. Sest "tahaks" ja "kaks", eks ole. Sarnasus on. Aga ... aga ... aga kust mina pidin teadma, et ta eesti keelt ei oska niigi palju, et aru saada: "tahaks" ei ole "kaks"! 
Mida kauem ma mõtlesin, seda vihasemaks läksin. Mis mõttes ma pidin kaks piletit ostma! Ma olen ju üksi! Mina jäin veidi vaesemaks, aga bussikompaniil on see 2.80 sügavalt suva, nende kasumi juures ei ole see pisipisinatukenegi märgatav summa. Ma ei taha neile lisaraha anda! Miks ma pean?!
Kuna buss oli täis, ei mahtunud ma mugavalt juhti juurde minema ja protesteerima. Lihtsam olnuks peatuses keskmisest uksest väljuda, paar sammu kõndida ja siis esiuksest juhi juurde astuda. Aga sel juhul tal võibolla üldse ei ühenda ära, et ma varem juba bussis olin ja kahe inimese jagu tasusin ja värki? Vaja piletit näidata ja seletada.
Otsisin pileti välja, lugesin seda ning rahunesin KOHE. 
Sest see oli pileti ühele inimesele hinnaga 2.80. See tähendab, minu teine 2.80 ei läinud bussikompaniile, mis seda ei märkagi, vaid bussijuht pani selle endale tasku. Ja kohe - KOHE mu tuju tõusis ja kadus soov õiendama minna. Ükskõik, kas bussijuht ostab selle summa eest paar õlut, saab juurde raha, ostmaks makarone, vorsti ja kapsast või pudruhelbeid, minu poolest kasvõi mängigu see raha maha - kui tal on tunne, et 2.80 on seda väärt, et seda inimestelt välja petta, on tal seda raha vaja. Ta märkab selle mõjul tekkivat erinevust oma elus. Mis ongi ainus, mis loeb.
Mulle sobib. 
Las olla. 
Ja ma ei läinudki õiendama, vaid sõitsin rahulikult psühhiaatri juurde ning unustasin kogu loo. V.a. et praegu tuli see ikkagi meelde mulle, sest ma ise näen väga hästi, kuidas mu "Ma ju tahan!" on kummaliste tõukejõududega tunne. Mitte päris tavainimese (ei, mitte SELLE tavainimese, kes blogib) loogikat järgiv.
Ei tohi põhjustada kannatusi on see, mis loeb. Ehk kannatan mina, kes ma kaotan 2.80, aga kui keegi sellest ka võidab, on see täiesti ok, tulemuseks on tasakaal ja levitada lisakannatusi, mida õiendamine tekitaks, täiesti mõttetu. Ma ei sure praegu nälga, kui 2.80 kaotan, ma võin seda lisakulu endale lubada. Olid ajad, kui ei võinuks. Praegu võisin.
Aga kui keegi ei võida, ainult mina kaotan 2.80, vat siis ma küll võitlen. Siis tasub =) Sest mis mõttes inimene kannatab, aga keegi samas õnnelikumaks ei saa? Halb tehing, sedasi ei taha.

Ja kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et eiei, bussijuht oli ju eriline kaabakas, kui ta pani raha endale tasku, mitte polnud ausalt segaduses ja ei võtnud mult raha anonüümse Ettevõtja Kasumi nimel, on jälle hetk, kus ma õlgu kehitan ja ütlen, et seaduse peale ma pissin. 
Konkreetse inimese konkreetne kergendus teemal: "Mul on natuke rohkem raha nüüd," on iga kell üle suurte kompaniide, kus iga päev keerleb (kümneid) tuhandeid eurosid, nuumamisest. 

Valu

Jäin haigeks. 
See tähendab, lisaks kõigile mu depressioonidele, traumajärgsetele kahjustustele, ATH-le ja autismile (ei, ma ei loobu end autistina isediagnoosimast), millest viimased kaks pole isegi haigused, aga mida on keerukas meie ühiskonnas läbi elada, tuli selline kõht valutab-pea valutab-nohu-kurk valutab-37.3 haigus ka.

Kohutav. Ma vihkan valu ja see pagana haigusepeavalu ei allunud mitte ühelegi tabletile, dušile natuke ja ainus, mis aitas, oli vietnami salviga lauba täpitamine. Või no mis lauba. Algul kasutasin seda laubal ja ninajuurel. Siis laubal, ninajuurel ja põsesarnadel. Siis laubal, ninajuurel, põsesarnadel ja silmalaugudel. 
Aga pärast ööpäev otsa valutamist oli haigusepeavalu migreeniks üle läinud, nii et migreenitablett lõpuks aitas. Mitte täiesti, vahel lõikab ikka vasaku silma taga teravselge valujoon, aga esmalt võttis tagasi nii palju, et ma enam ei laulnud: "Miks see valu peab olema, võtke ta ää-raa", vaid ainult pobisesin: "Oioioioioi," siis lõpetasin ka oioi-d ja nüüd kuulen juba, kuidas tatt pea sees ragiseb, sest olen nii vaikne. 
Väsinud ka muidugi. 
Valu väsitab.

Ikka on kummaline end valu osas jälgida. 
Kõige hullema seekordse valutamise ajal mõtlesin, et see pole ju täiesti talumatu veel, võiks olla palju hullem. Öökisin kuivalt ja olin isegi nördinud, et süda rohkem paha pole, sest siis saaksin vast oksendada ka ja ÄKKI oleks pärast veidi parem. Alles siis, kui lõpetasin laulmise ja kogu aeg häälitsemise (mille vahele korra ka nutma hakkasin, aga lõpetasin peaaegu kohe, sest mis seegi aitab) ning hakkasin oigama, vahepaladeks ."Mul on nii halb olla, oioioioi, nii halb ..." mõtlesin, et no tegelikult ju ei ole eriti halb, enne oli palju halvem. Ja kui siis vait jäin, olin üsna šokis - nüüd on veel parem olla, aga ikka ma ei suuda isegi kõndida nii, et jalad maast lahti tulevad. Lohisen mööda korterit ringi nagu mingi mopp. 
Mis viitab, et enne oli ikka PÄRIS halb. 
Enne, kui paremaks, veel paremaks, veel veidi paremaks ja VEEL PAREMAKS läheb, kusjuures ikka veel on tuntavalt halb, ei saa ikka arugi KUI halb oli. 

Mhmh, ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga sellest on mingi 5-7-9 aastat möödas, nii et kordamine on täiesti ok. Onju? On-on,väga väga naine,  ära põe.
Izver, nüüd hakkab mu kõrv valutama. Tere minuti on juba valutanud. No ai-täh!

Mul oli mingi muu point ka selle haigeksjäämisejutu jutustamisega, ent unustasin ära, mis. 
Proovin hoopis magada. Äkki õnnestub.

***

Õnnestus. Aitas isegi peavalu vastu paariks tunniks. Nüüd hakkab jälle. 

Ma mõtlen ikka päris sageli, kas minu peavalud on kuidagi ebanormaalselt hullud või mis värk. S.t. ma leian teisi selliseid ka, mustkaaren siin tundub valuvaluga väga tuttav olevat, fb-s on mul paar tuttavat, kes iga migreeniteema peale arusaavalt ja nõustuvalt kommenteerivad ning üks nendest lasi mul taibata, et tegelikult pole kuulmatult veider nädalas päev peavalu alla kaotada, mis siis, et oled sumatriptaani kasutaja.
Ma olen veel tervemgi kui mõni.
Aga samas loen ilukirjandust ja seal ärkavad inimesed kohutava lõhkuva peavaluga, silmist lööb tuld välja, käituvad siis neli järgnevat stseeni, kus kulub nii füüsilist kui vaimset energiat, nagu poleks neil mingit probleemi mitte millegagi, ja istuvad viiendas stseenis maha ja mõtlevad, et peaks valuvaigistit võtma. Jah, ok, ilukirjandusse kirjutatakse teisigi võimatuid asju, inimesed suudavad ilukirjandust kirjutades paljut ignoreerida. Ent minu jaoks on peavalu kindlam surnud seisu põhjustaja kui jalaluumõra. Kui ma loen kasvõi kellegi blogist, et "pea hakkas ka valutama, kõik on hall ja halb," ma lähen kaastundest kergelt kahvatuks. 
Aga ikkagi - vbla enamiku inimeste jaoks on "pea valutab hirmsasti" umbes see, mis mul praegu on? Ehk valu, mida ma päris valuks veel ei arvagi, see on hetketi unustatav ning sellega oleks tõesti võimalik neli stseeni üsna adekvaatne olla ning viiendas mõelda, et vist oleks tark valuvaigistit võtta. 

Ohh, inimesed ... igaühel on tema enda kogemused ja ta näeb maailma läbi nende.
Me näeme maailma läbi nende.