Viimasel kolmel hommikul on mu pea valutanud. Hulluks ja migreenitabletiseks läks ainult ühel korral (ja siis selgus, et ma võin ju poolteist migreenitabletti võtta, aga kui ma SÖÖN lisaks võileiva ja küpsiseid, siis alles aitab ka), aga olen juba üleni mures.
Kas nii hakkabki jälle olema?
Miks nii järsku?
Mis on muutunud?
Ainus, mida ma märkan, on veidi juurdevõttu. Mul lakkasid vahepeal mittenakkuvad pannid töötamast ja enne, kui uue panni ostsin, tegin mõnda aega süüa väga ohtra õliga. Mis hakkas külge. Ja selga. Ja kõhtu. Ja reitele.
Ent kui probleem on selles, et olen liiga kaalukas, on väga ebaproduktiivne panna mu pea hullumeelselt valutama, kui olen eelmisel päeval liiga vähe kaloreid tarbinud.
Kuigi võibolla tahab Organism alla võtta aeglaselt?
Et liiga ruttu ei tohi?
Kui asi on kehakaalus, siis üldiselt olen Organismiga päri: alla võtta tasuks. Ükspäev lõi jooksmise ajal põlve terav valu, nii et ma sain aru, mida nad mõtlevad, öeldes "noad põlvedes".
See oli siiski palju talutavam, kui esimesel korral, muide. Ma jooksin isegi edasi ja valu vaibus ise ära. Aga ütles, et keha arust kaalun liiga palju jälle.
Esimese korra "istusin hooga ja õudus!" põlvevalu oli kirjeldamatu.
Poleks see hull osa kestnud nii vähe aega, oleksin endale kiirabi kutsunud.
... aga jube keeruline on paika saada, kuidas alla võtta nii, et samas mitte söömatuspeavaludesse kärvata =/
Mul ei ole eriti isu. Söömine käib nagunii enamasti mõistuse pealt. "Nüüd oleks vaja."
Üldiselt ma ikka võin enda usaldada.
Tegelt.
Raske, raske on. Sees on tunne, et ei või usaldada - eriti kuna nt söömise asjus ei võigi. Mõistusega sunnin end asju tegema.
Ainult et mõistus ütleb ka, et ei tohi end üle koormata. Puhka, naine! Sul on vaja puhata!
Ja korraga, kui olen end "sul on vaja puhata" lausega vaos hoidnud ja mitte sundinud ennast loovkirjutama, avastan end hommikul (okok, kell 3 päeval) innukalt romaani trükkimas.
See tekst küll saab ilmselt kuskile mujale paigutatud kui praegusesse kohta, kus ta võtab pinget alla ja mina üldse ei taha vanglaülemaga (mingi kinnipeetavatega seotud kõrge ametnik, ma pole veel otsustanud) kohtumise pinget alla tuua.
Ent see praegunegi on tekst ja lihtsalt voolab.
Jee mina!
Kuidagi tundub ülevalolevate mõtetega seotud olema mu uus eelistus kehaliste harjutuste osas.
Nimelt on nüüd mu lemmikharjutused need, mille raskemaks muutmine pole seotud korduste arvu või raskuste tõstmise või aja pikendamisega, vaid sellega, kuidas "rakenda nii palju jõudu kui saad".
Kui ma saan tugevamaks, rakendan rohkem jõudu ja ikka on sama korduste arvuga sama raske. Nt võtan käterätiku ette sirutatud käte vahele, käed umbes õlgade laiuselt laiali ja siis tõmban seda nii kõvasti laiali, kui jaksan, samal ajal käsi rinnale tuues ja jälle välja sirutades.
20 korda, siis puhkus ja veel 20 korda.
Neid on veel. Neid "vajuta nii kõvasti, kui jaksad"-harjutusi. Tunduvad palju tõsiseltvõetamad kui "tavalised".

