teisipäev, 27. veebruar 2024

Ei jaksa

Nõme on olla.
Nii et kindlasti on saabunud hetk postitada - tegevuste seast, mis mu elus pidevalt ette tulevad, on võrgupäevikusse kirjutamine üks kõige lõõgastavamaid ja lihtsamaid. 
Kuigi ka see ei ole enam täiesti vabakäigul tehtav. Olen lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Eile oli moment, kus tuvastasin, et mul on pissihäda ja mõtlesin täitsa tõsiselt, et olen liiga väsinud, et kempsu minna. Alles mõte, et ainus alternatiiv on püksi pissida, veenis mind WC-d külastama. 
Siis sain aru, et ma ei ole mitte lihtsalt veel väsinum kui tavaliselt, vaid SITAKS väsinud. 

Ja ikka ma teen asju. 
Sest elama ju peab. 
Võtan ette kõige vähem vastiku tegevuse ja teen selle ära. Kuigi vahel ka lihtsalt pakilise. 
Siis laon arvutis tund aega kaarte. Solitaire on veel lõõgastavam kui võrgupäevikusse kirjutamine. Eriti kuna mul on valitud režiim "võidetav" ja seega viitsin oma pasjanside kallal nokitseda, mitte ei mõtle, et nahh, see on nagunii võimatu, ja jätan pooleli.
Kuigi ka "võidetava" mänurežiimiga on mingi jama: vahel tuleb mulle ette mäng, kus ma ei saa mitte ühtegi kaarti liigutada. Mitte. Ühtegi. See ei saa võidetav olla.
Nii et kuskil on midagi valesti - aga mulle annab see lihtsalt vabaduse liiga palju vaeva nõudvad mängud pooleli jätta. 

Huvitav, et minu jaoks ongi ette võetavad asjad peamiselt tasemel "alustan uut solitaire'i". See ei ole ju alati nii olnud? Ka PR ma käisin lausa välismaal, larpidest rääkimata, mõnel konsertil ja kirjandusüritusel, viisin lapsed välja sööma - ning nüüd on nädalavahetusel rollimängijate kokkutulek, mul on raha makstud, lapsega loomadehoiust räägitud, transport olemas phmt uksest ukseni - ja ma väsin ära juba kokkutulekule MÕTLEMISESTKI. 

Miks ma varem jaksasin ja nüüd ei jaksa persetki? 
Kuidas ma varem jaksasin?!
Aga samas - ma olen vastuse siinsamas võrgupäevikus ka ära toonud, viimati mingis päris hiljutises postituses: kui on vaja, ma teen.
Muide, selle kokkutulekuga läheb ka samamoodi: ma otsusta(si)n, et ma ei plaani midagi ette peale selle, et kui tahan, lähen magama. Lihtsalt astun kokkulepitud ajal uksest välja ja edasi ... vaatab. 
Aga inimesed elavad nii, et nad teevad asju? Kusjuures veel nii, et tehakse mingeid asju, et mitte teha mingeid teisi asju, nö. mõtete kõrvaleviimine? Mingi ... käiakse trennis, mitte ei tehta omaette kodus mõned harjutused, käiakse teatris, välismaal puhkamas - mis krdi PUHKUS see on??? - üritustel mitte selleks, et kasu saada inimestega suhtlemisest, neil meeles püsida, vaid niisama, sest tore? Mida põrgut?!
...

Ma nagu ... olen ka ju asju teinud? Tegelt.
Miks isegi tegemisele mõtlemine ahastama ajab siis?
Ka väikeste asjade tegemine. Ma viisin kolm paari kuivama pandud sokke sahtlisse. 
Isver kui raske töö. Ja ma ei saa selle eest mingit medalit, keegi ei kiida isegi. Miks elu nii kuramuse RASKE peab olema?!
Ma magan 12 tundi öösel. Pluss paar tundi päeval. Kas see ongi kevadväsimus või ma olen jälle midagi ekstra saanud selle eest, et ei taipa õigel ajal aega maha võtta ja puhata?

Ma tahaks, et mind nunnutataks, kiidetaks, patsutataks, söödetaks ja rahastataks ning ma ise ei peaks mitte midagi tegema. (Ei, see EI OLE vihje inimesele, kes on mind vist lausa paar aastat kogu aeg oluliselt toetanud, ta on mega ja kui mul VIIMAKS mõni raamat peaks välja tulema, saada mailile oma telefoninumber ja sobiv pakiautomaat, ma loen su õiguse autorieksemplarile ESIMESEKS, isegi suuremaks kui mul endal.) Ja üldse ja üldse.
Selle asemel pesin puhtaks köögipõranda JA vannitoapõranda (sest ma ajasin kempsuharja ümber ning mul on kempsuharja hoidikus kempsupuhastusvedelik ju juba sees, nagu targad soovitasid, nii et see voolas põrandale laiali), käisin koeraga poes, tegin putru ja avastasin, et "lugemise väljakutse" grupis oli keegi lugenud minu soovitatud "Viimast ükssarvikut" ja talle ei meeldinud eriti.
Mida kuradit. Mis inimene peab olema, et mitte seda raamatut armastada?!?!

Inimesed ... inimesed!!!!! Miks inimesed inimesed on?!?!?!

reede, 23. veebruar 2024

Puhkus

Mind kutsuti Tartusse Prima Vistale esinema. Muidugi olin nõus, aga samas see võttis ohkama. Ohkamise ja vaevlemise ja veel ohkamise tuules taipasin, mida ma tahan ses armastamise ja vajamise kontekstis: ma tahan, et inimesed armastaksid mind selle eest, mis ma juba teinud olen. Et ma oleksin nende silmis valmis oivaline. Mitte et nad kuhjaksid mu ette järgmisi ülesandeid, sest ma olen hea neid täitma, vaid selle eest, et ma olen mina. 
Ma ei jaksa ju teha ja teha ja teha. 
Olen väike väsinud inimene. 
Aga kui tuleb tähelepanu, tuleb see pea alati koos sooviga "tee veel asju".

Seepärast on mu lemmik-tagasiside arvustus juba olemasolevale. Mitte "oh, teeme inteka", "oh, tule esinema", "oh, kirjuta sellest jutt", "oh, kirjuta artikkel meile!"
Hinnake seda, mis juba on, oo publik! 

Lubasin ka uuesti läbi vaadata ja läbi töötada on elamisõppimise raamatu - selle koostasin peamiselt blogitekstidest, nii et teil on peamine käes, kui huvitab.
Aga no viimati vaatasin seda käsikirja 2020. aastal, sestsaati olen üht-teist elu alal veel omandanud. Läheb ümberkirjutamiseks.
Aga.

Psühhiaater kuulas mu värske eluaruande läbi ja ütles, et nii-nii. Haigus, operatsioon ja siis taastumise asemel kuhjunud töö tegemine hästi kiiresti? Pole ime, et ma omadega läbi olen. Vähemalt sel nädalavahetusel ära mingit tööd tee, väga väga naine. Tee ainult neid asju, mis vaimset tervist ja tasakaalu abistavad. Koeraga loodusesse ja K kohtumine sobivad väga hästi. Ja ära alkoholi tarbi!
Mida ma nagunii ei tee. 
Aga ma siis nädalavahetusel ka ei tõlgi ega kirjuta artiklit ega toimeta vana käsikirja, vaid puhkan.
Polegi ammu puhanud nii, et samas pole täiesti otsas omadega. 
Äkki on hea vaheldus.
Või noh. Tegelt ma olen omadega täitsa otsas, muidugi. Õige jah. 

Ma tahan olla inimestele tähtis ja armas sellepärast, mis ma juba olen. Vaja mind, sest ma OLEN, mitte sest ma võiksin teha seda ja seda ja seda ja seda. 
Teod on teisejärguslised. Ma teen, kui ma jaksan.
Kuid ...
Ma OLEN imeline, onju? Ma ei pea seda kogu aeg tõestama, onju? 

kolmapäev, 21. veebruar 2024

Olen seda väärt

Teate, millal ma ütlen endale: "I'm worth it"?
Kui mul on ebamäärane tunne, et ma ei saa järgmisi asju tehtud (duši alla või magama mindud näiteks), kui me enne suitsu ei tee, ent tegelikult ma ei taha eriti suitsetada. Just paari tunni eest tegin ühe, ma isegi ei taha väga, miks ma siis peaksin ... aga ma tahan magama või duši alla minna ja kui ma enne suitsu teen, saan end kokku võetud. 
Bah. 
Ma olen seda väärt, et teha suitsu, kui see aitab mind edasiste tegevustega edasi. 
Ma olen seda väärt, mis siis, et "sisesta kõik võimalikud põhjendused, miks suitsetamine halb on".
Ma olen seda väärt, mis siis, et ma isegi ei naudi seda sigaretti väga - aga see annab selge üleminekutunde, üks tegevus sai lõpu, nüüd lõõgastun ja teen midagi muud. 
Sigaret kui päeva struktureerimise oluline osa.

Kas ATH-kad suitsetavad palju?
Ma oletan küll, ent ma ei tea. Lihtsalt suitsetava ATH juhtumeid on palju rohkem kui suitsetava mitte-ATH-juhtumeid mu elus.
Selge on, et ATH-inimesi on väga erinevaid. Osasid ma vaatan üleolekuga ja ma TEAN, et see on must veits alatu - kes siis veel neid mõistma peaks kui mitte teised omataolised? Aga ikkagi. Minul ei ole tegevushalvatust. Harjutasin endast välja. Miks siis tal on? Ja samas ta võtab niiiiiiiiii palju ette ja siis kurdab, et on väsinud. Tehku vähem äkki! Miks ta on selline?!
Mitte et soovitus vähem teha mind ennnast aitaks - ma lähen igalt poolt otse, kus aga annab, teen kaht või kolme asja korraga, et üldse midagi tehtud saaks, kõnnin iga päev väga tagasihoidliku kilomeetri, et tuhande päeva pärast tuhande kilomeetri kaugusel olla - ja olen kogu aeg väsinud. Ravimitega vähem. Aga ikkagi. 
Tasapisi on doosi tõstetud ja ilmselt tõstetakse veel. 
Minu ATH on konstantne väsimus peamiselt. 

Mitte et see oleks mind varem takistanud miljonit asja tegemast. Ikka oli vaja veel sinna larpile minna ja sinna piknikule ja kirjutada ja lapse esinemine on ja sõbrad Tartus tahavad külastamist ja mängime lauamängu nendega, onjo, ka D&D mängimine teiste sõpradega on ju vähemalt kord kuus teema ja teine laps tuleb jälle lauluringi viia ja tegelt ma tahaks larpe korraldada, mitte ainult osaleda, ja kostüümi on vaja ja see inimene tuleb Tallinna, vaja kokku saada, JÄLLE ta esineb, vaja minna, lastevanemate koosolek, vaja minna, tal on HOMSEKS vaja hundimaski?! Ja seda kõike muule elule lisaks, kus verivaesus ning sugulastega kohtumised, kõrgkool ja tavaline seltskondlik elu, sest ega ma alati erak pole olnud. 
Ma õppisin sellest väga hästi ennast alla suruma. Ma ei jaksa? On vaja, saab ka tehtud. 
Muuhulgas ma ei adunud üldse, et "oioioi, veel ühe lapsega on ju raske, sa tahad ÜKSIKEMA ka veel olla?!" teema oleks. 
On vaja - ma teen.Muidugi ma teen. Mida?!
Ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja mul on endast nüüd niiiiiiiiii kahju.
Vaene noorem mina, kui väga ma püüdsin olla hea ja teha nii, et kõik teised õnnelikud oleksid!
Õige, ja siis ma veel arvasin, et mees peab olema ja üritasin lisaks sellele kõigele vahepeal ka mingi kohtamisvärki ajada.
VAENE mina!!!!
Ma pärast lahkuminekut Pojaisast, kui otsustasin olla inimene, kes ära teeb, mitte inimene, kes mõtleb teha, ei tunnustanud üldse mõtet "ma ei jaksa". Mõtlesin, et kõik on "viitsimine". 
Sest noh. Ma ei jaksanud kunagi. Aga kui sundisin end tegema, sain ära tehtud. Nii et jaksama = viitsima, eks? 
Nojah. Ja nüüd ma tõden, et ma lihtsalt ei jaksagi eriti. On vaja teha - ma nipitan, kuidas saab tehtud nii, et väga ära ei väsiks. Ei oska nipitada niimoodi? Ei ole ju ka nii väga vaja seda teha. Lihtsalt ei tee. 

Tollal ma suitsetasin vähe. Mitte isegi iga päev. Aga erilise endakiitusena mõnikord lausa kaks tükki päevas. 
Nüüd teen 4-5 päevas ja see annab rütmi. Saaksin toime ka kahega, nii et ei ole kohutavat isu, aga miks ma peaksin? "I'm worth it!"

laupäev, 17. veebruar 2024

Identideet

Natuke eelmise postituse jätk - kuigi mul polnud plaani sellele jätku kirjutada. 
Aga lihtsalt juhtus nii, et panin FB-sse üles sita-meeleolu-lohutage-mind-üleskutsepostituse ja üks üsna võõras (ta on mu fb sõber juba aastaid, kunagi, kui kirjandusauhinna sain ja kulturnikud sõbrasoove saatsid, võtsin vastu) mees kirjutas midagi stiilis "mul oli endal just raske aeg, kurda, kui soovi on" ja ma innukalt asusin kurtma. Ainult et kuskil seitsmes lause temalt oli "oh, nii raju flirt!" (kuigi mina omateada mitte midagi servapidigi flirtivat öelnud polnud) ja siis tuli, et ta on minusse peaaegu armunud ja et ta hüppab elevusest mööda tuba ringi - ja ma olen õudusest tumm. 
Selliseid asju juhtub alailma. No aastas kord ikka umbes. Jumala võõrad mehed liginevad kirjalikult täiesti armsalt ja süütult - ja siis hakkavad külge lööma. Ning solvuvad, kui ma nendega välja ei taha minna. 
Seekordne ei kutsunud välja ja vabandas hommikul "puhangu" pärast, aga jube oli ikkagi.
Mu halb tuju läks veel halvemaks ja kuigi hommikul ütles kirjastaja, et talle meeldib mu raamat, kuigi see ei ole tal veel läbi (jessssss!), ja annab Kulkasse taotluse sisse (jesssssx2), ma ei ole päriselt helges meeleolus ikkagi.
Sest on nii masendav, kui väga mulle ei meeldi need kiired ja kirglikud armusuhte-sõlmimise-rituaalid, mis teoreetiliselt ju VÕIKSID mulle meeldida. Kirglik ja aus nagu ma olen. 
Aga ei, demiseksuaalsuse eest ei ole pääsu.

Igasugune vihje armuasjadele enne paari kuud tutvust on kohutav.
Kui ma ei ole just "teeme lapse, ma tahan last, palun, beebi!"-rea peal ja valmis iseennast vägistama. 
Enam ei ole. 

Hmm. Mul on päris hea meel ikka selle üle, et Raulile meeldib mu raamat. 
Sest - noh - maitea. Kui talle ka ei meeldiks, kellele siis veel?!
Mulle endale?
Ok, mulle ka =)
Rõõmustaksin ilmselt veel rohkem, kui ma ei oleks unes mingit jama näinud. 
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meeleolu sõltub ikka VÄGA sellest, mida ma unes näen. Hea öö järel on kõik parem, halva (nagu tänane - ma õudusunesid ei näe enam üldse, aga selliseid kehvakese tundega küll) järel ma ei suuda õieti päriselu-head ka sisse võtta.
Kuigi noh - ilmselt on päriselu mu sitale enesetundele samuti mõjuriks, sest hirmsale flirtijale lisaks soolasin eile ka toidu üle ja seegi häiris mind märkimisväärselt. Midagi ma ka ei oska, ei kirjutada, ei süüa teha ... Jaa, saan aru, olen inimene ja iga inimene teeb vahel vigu, jadda-jadda, MA TEAN.
Tunne oli ikkagi kehv. Aga iga minutiga rõõmustan selle üle, et Raulile meeldib, rohkem. 

Sest mu idenditeet, noh. 
Ma ikka tahan kirjanik olla, sest kui ma kirjanik ei ole, mis ma siis olen? Eeee ... blogija?
Olgem ausad, blogija ei ole identideet. Blogitakse ikkagi millestki; sellest, mida ja kuidas inimene teeb ja kes ta on. Ehk siis ma oleksin kirjanik olemata Hästi Imelik Inimene, kes üritab elus kuidagi hakkama saada?
Nojah, see ma loomulikult olen ka. Aga kirjanik olemata oleks "elus kuidagi hakkama saamine" nõrgem. Poleks nagu kuhugi risti teha, et näe, vähemalt see on saavutatud. 
Ok, lapsed ka. Lapsed on sitaks oivalised. Olen Ema. 
Teate, et ma ei pidanud kaht suurt last üldse Ema olemise teemaks? Emal on kas koolieelikust laps(i) või vähemalt neli suurt, alla selle pole teema? Ah, ma olen sellest korra vist kirjutanud ka.
Et Poeglapse koolimured ja see, kui palju ma pingutasin, et neid lahendada, tekitasid tunde, et tegelt on suure lapse ema olemine ka Ema olemise teema. 

Aga ikkagi on tore kirjanik olla. 
Vähemalt seegi, noh =) Demiseksuaal, ATH, autist, ema, enesetapja, lemmikloomapidaja, Algernoni toimetuse koosseisus, töövõimetu puudega kirjanik.