esmaspäev, 22. juuli 2019

Seekordsel Estconil!

Totoro jooksis pikali kaks inimest, neist ühe puhul läks väga hästi, et ta grillile ei kukkunud!

kilpkonna tehtud pilt Totorost
Ta sõi ka pahaaimamatult teise koera kausist ja on nüüd siiamaani segaduses, miks too teine koer teda ei armasta. Totoro põgenes tema eest kiunudes vahepeal, kuigi talle ei oldud haiget tehtud - aga õudne oli, et Sipsik oli pahane! Kiiiiiiiiiiiiiiiiiun ja hala! TA ON PAHANE!!!!

Kiunumise vahepeal jooksis ta ringi koos hurdaga!
Neil klappis, sest kuigi hurt on päris-päris-päris jooksukoer, Totoro sprintis ikka ka päris korralikult ja nad tormasid ümber maja nagu kaks õlitamata välku.

hurt
Pitsiline sokk on tal peas, et kaitsta teda omaenda kõrvadele
peale astumise eest, kui ta midagi maas nuusib
Järv oli muutunud "heast" "keskmiseks"! (Ehk sügavuse asemel on pikalt-pikalt kive ja veetaimi täis madalus, kus üha käia ja käia, enne kui põlv vette jõuab.) Aga viimasel päeval polnud enam laineid! Igasugused inimesed, kes polnud mina, ujusid samuti!

ujume Totuga
Ma tantsisin! (Täiesti üksi, situatsioonis, kus kõik teised istusid ja vaatasid ekraanilt videot. Ja järgmist. Ja järgmist. Jne.)

Kohvi ei saanudki enam päev otsa, vaid hommikul tehti 10 liitrit ja siis OLIGI KÕIK!!!!

Kõige lahedam ettekanne oli viimane!
Lühidusest hoolimata.
Ega ma enamasti muidugi ei kuulanud natukenegi, nii et ausam on öelda "kõige lahedam neist, mida jälgisin".

K ostis kohvikannu, kui selgus, et kohalikku kohvi pakutakse ainult hommikusöögi kõrvale!

Mu pea hakkas valutama alles peale kojujõudmist!
(Kuigi siis oli küll tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud.)

Udu talus oli jälle udune!

Udu tuli naaaatukene hiljem igalt poolt viirgudena
Mu kleit teisel päeval oli alukate serva vahel ja keegi ei öelnud!
(Kuigi et ma näen sellega välja nagu rase, öeldi küll.)
(Ei, üks "juba eile vaatasin, et väga lahe kleit" tuli ka ära.)

K pilt
Nägin täitsa paljusid uusi inimesi! Noori inimesi! Järelkasv!
Mis tähendas ka, et purjus nilbikuid oli protsentuaalselt vähem!

Reidar ja Lill on nii toredad!
Kui poolvõõraid loendada, kes oma nunnususega üllatasid.
Ja Mannil on tita kõhus!!!! NII NUNNU!!!!!!!!!!!!!

Kodus selgus taas, et mida väsinum ja rohkem läbi ma olen, seda vähem jaksan endale öelda, et kle, ära tee, puhka! Tulin koju ja

* pesin ära pliidi
* pühkisin ära esikupõranda
* tegin puhtaks kassi liivakasti
* vahetasin oma voodis linad (kusjuures vahetasin ka tekikoti, kuigi seesinane sai sina vaid nädala eest pandud)
* tegin kohvi
* käisin duši all
* panin pesu pesema
* pesin nõud

Ja alles SIIS läksin magama. Peavalutablett sees.
Pool migreenitabletti tuli hiljem veel võtta. Nüüd on juba suht ok tunne.

Igatahes - ma vbla hommikul räägin veel midagi ja panen veel pilta kah. Aga vbla ka mitte.
Mul on koherentsusega (ehk teksti seostatusega) hetkel raskusi, aga pole päris kindel, et raskused homseks taanduvad.
Ikka imestan enda üle, et MIKS ma seltskondlikel üritustel käin, need väsitavad mu täiesti surnuks ju?
Miskipärast käin.
Vbla kunagi mõtlen välja ka, miks.

neljapäev, 18. juuli 2019

Inimesed! vol II

Nägin und, milles peegeldus minu absoluutne respekt Kersti Kaljulaiu vastu ning samas ka mu imetlus iseenda suutlikkuse suhtes. (Ma olen väga suutlik.)

Algas sellest, et me kohtusime Kersti Kaljulaiuga aastavahetuse paiku bussis, millest tehti video ja lõiguke sellest oli kiires "presidendi jõuluaeg" läbivaates ETV-s. Ma ei teinud midagi peale fänn ja "Eesti rahvas" olemise (ja koos temaga jõululaulu laulmise, bussis ei olnud väga palju inimesi, aga me kõik laulsime).
Lõppes sellega, et tema oli jätkuvalt Eesti president, aga mina mingi Euroopa Liidu Eesti esindusisik ja helistasin talle, et kas ma võin võluvõime ja Euroopa Liidu rahadega tekitada laiarööpmelise (laiem kui Eestis normaalne) raudtee Tallinnast Narva, et imeline relvadega ja phmt liikuv hirmuäratav pommituskeskus, mille Euroopa Liit omapoolse abina Tallinnasse saatis, saaks sealt Vene piiri äärde. Oleks seal ähvardusena, meie poole hoiatusena - ja vbla sõda siiski ei tule.
(A vbla ikka tuleb ka, selline väga "kohe sõda!" õhkkond oli.)
Ta küsis üle, kas ma tõesti saan EL rahaga (ja kahe tunniga, mis lubasin, sest see tundus tõenäoline aeg - ega ma uut raudeed ehitanud, aint vahetasin senise ühel real rööpad laiemalt seisvatega, dohh) toime ning ma olin selles veendunud. Siis ta andis loa. Mina vestlesin bussitäie erinevate rahvasaadikute ja paari ajakirjanikuga lühidalt sellest, mis plaanis, ja asusin tööle.
Ja siis ajas Totoro mu üles, väites, et väga on vaja kakale minna.
Oli ka.

Aga jah. Mul on Kersti Kaljulaiu suhtes hull respekt. Phmt täiuslik president, parem kui oivaline. Ainus "khm"-hetk oli Ojasoo kutsumine Vabariigi Aastapäeva kontserti lavastama pärast tema naisepeksuepisoodi. Aga no palun: veatu inimene ei oleks enam inimene, eks ole. Kõik teevad ebatäiuslikke asju ja kuni need püsivad teatud piirides, "juhtub".
Lennart Meri peksis ISE oma naist ja millegipärast see ei peleta inimesi (mind küll, aga ma olengi imelik) temast hästi mõtlemast ja nostalgiaga meenutamast. Aga mulle on see märgatavalt üle "juhtub" piiri.
Ma arvan, kui ta oleks päriselt kahetsenud ja päriselt andeks palunud, mul oleks ta naisepeksuga ok. Ka mina olen oma lapsi löönud. Aga nii palju, kui infot on tilkunud, ta pidas seda enda kui vinge isikuse üheks jooneks ja ei häbenenud ka. Rääkimata päriselt kurb olemisest.
Mis tähendab, et ei ole mul temaga "kombes"-tunnet ja Kersti Kaljulaid on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lahedam.

Muidu käisin varasel hommikutunnil veel vaarikaid päästmas. Sest osad on juba nii valmis kui valmis ja nagu alati, ei korja naaber neid ära - ja ma siis sõin kõige tumedamaid ja valmimaid, et nad raisku ei läheks.
Ikka olid süümekad - et vbla SEL AASTAL ta oleks muidu kohe korjanud, kui ma "päästnud" poleks. Aga nii palju kordi on juhtunud, et ma vastutusvõimelise ja kohusetundlikuna surun alla oma soovi mõned vaarikad võtta (vaarikad on mu lemmikmarjad) fking kuu aega, poolteist kuud, isegi kaks järjest - ja näen, kuidas vaarikad vaikselt krimpsu tõmbuvad ja siis maha kukuvad ja kes sellest nüüd õnnelikumaks sai?
Ma tegelt ikka veel ei tea, KELLE vaarikad need üldse on. Ma lihtsalt näen, et neid kasvatatakse, toidetakse kompostmullaga ja puha - aga ei korjata ega isegi sööda otse põõstast. Vbla mõnikord mõni süüakse ka, aga sel juhul minu nägemata ja minu vaarikapäästmisaktsioon ei takista söömist. Ega ma nii põhjalikult siis päästnud. Ainult kõige küpsemaid, juba lillakateks muutunuid.

Oi. Tunnid (mitte päevad, eks ole) hiljem, kui olin seda postitust alustanud, ent mitte lõpetanud, helistas naks naabrinaine kuuendast korterist ja ütles, et oli mulle ukse taha jätnud karbitäie vaarikaid.
Nii et
a) nüüd ma tean, kelle vaarikad need on
b) ta siiski korjab neid vahepeal
c) ta on nii tore!
d) aga tundub, et pole ka pahane mu vaarikate päästmise aktsiooni peale, pigem on mõeldav, et see andiski talle teada, et mulle maitsevad vaarikad.

Mulle maitsevad vaarikad, muide. Mu lemmikmarjad.
Üks Tütarlapse onudest soovis mulle kunagi FB-s sünnipäevaks "vaarikaid ja välguvalgust!"
Tundsin end nii mõistetu ja märgatuna, et siiamaani mäletan, kuigi sellest nt 10 aastat möödas on. Tal olid meeles mu lemmikasjad (no mõned neist, eks ole.)
NII TORE.

Krt, see on post sellest, kuidas inimesed on nii ilusad ja head ju!
Näed, loomad küll, aga hurmavad loomad.
Sageli vähemalt.

Olgu. Ma küll olen nii väsinud, et jaksan toast tuppa ka ainult väga pisikeste sammudega kõndida, ei käinud täna loomaaias ega midagi, seda raha, mida pidin sünnipäevaks koguma, hakkasin otsast kulutama - aga tõesti.
Inimesed ON nii ilusad ja head!

Ja emake maa, kui MAITSVAD need vaarikad on!

teisipäev, 16. juuli 2019

Seltskonnaelu

Mõtlen folgile.
Kohe hakkab sisemus röökima, et eijaksa, eijaksa, eijaksa!
Aga kaua aega ei olnud ju sedasi? Mul oli palju aastaid täitsa siiras tunne, et Viljandis pärimusmuusikleda on NII LAHE ja mu põhimure oli, kuidas hoida kokku nii palju raha, et passiks piisaks - sest ses osas olen ma küll alati selge suunitlusega festivaliline olnud, et mulle meeldib muusika, mulle meeldib hullunult tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal raugelt musta laega saalis istuda ja kuulata, aga see "melu" on mulle mittemeelitav faktor olnud. Ja suhtumine "mulle meeldib, milliseks linn muutub, kontserdid on ükskõik, võin ka lihtsalt vaba lava ees istuda ja nautida", omaksvõtmisvõimatu.
Et ma mõistan seda tunnet ja vaatepunkti tegelt.
Aga ei suuda kuidagi endale oma kaasaegses minas kohandada.

Mõistan vaatepunkti, sest lapsena Vanalinna päevi armastasin samamoodi melu pärast - et mul küll oli tahe näha kõiki lastelavastusi, mis erinevates õues etendati, rahaliste võimaluste tekkides kolm korda, ja ma olin ka valmis mõneks laste tantsulavastuseks, aga mulle meeldis ka see, et kõikjal toimus midagi. Ostsin "iga loos võidab" loteriipileteid ja võitsin plastmassist ilukammi, käisin kõik laadatüüpi kohad läbi, lasin end lihtsalt rahvavoolul kanda ja nautisin.
Juba tollal polnud mul tunnet, et sõber peaks kaasas olema. Jaa, kui keegi tuli ja saime kokku, mulle meeldis, aga praegu mälestustes elab peaaegu ainult üksinda kogetu.
Üks erand on. Pöörane vihmasadu tabas meid Avega koos ja siis jooksime kallavas vihmas mu isa töö juurde Olevimäest alla. Olime täiesti märjad, aluspüksid ka, kui sinna jõudsime (ja juba ennegi, aga siis me ei peatunud, et kontrollida, kas aluspüksid on ikka päris läbi ligunenud juba) ja mu isa vaatas meid ja pani kuskile asju täis kambrisse, kus oli ka lahtikäiv diivan, oma sealolnud magamiskoti alla puhkama.
See on väga vinge mälestus, sest mulle meeldib paduvihm ja olin koos Avega isa juurde tormates eluvaimustuses. Nii lahe! Ja ta kuivatas ka suhtkoht me riided ära, nii et väga jube polnud ka pärast koju minna.
Isa ise oli juba meie perekonnast lahknenud ja elas kuskil omaette.
Võibolla seepärast oligi tal magamiskott töö juures ja teadmine, et seal toas (mis oli formaalselt "tema kabinet", kuigi peamiselt oli seal kola ja ma ei mäleta ühtegi korda, kui seda kabinetina oleks kasutatud) saab diivanil magada.

Enne Rongi oli mul folgi osas juba selge "päevapass, kõigil päevadel ma ei taha - või ostan üldse piletid eraldi kontserditele, ma ei jaksa väga palju". Mis tekitab küsimuse, kas ma olen vananedes vähemtaluvaks muutunud - või hoopis, kas olen ehk enda osas oluliselt tundlikum ja teen-usun vähem, mida PEAKS inimene tegema ja tundma. Keskendun endale ja oma tunnetele, mitte hüpoteetilisele keskmisele inimesele, kes ilmselt tunneks NII.

Aga muide, see populaarne kohalkäimispõhjus "folgil näen tuttavaid!"-värk on küll mulle KÕIGE JUBEDAM OSA folki. Tegelt. "Melu" oleks ok, see oleks üsna talutav, kui kogu aeg poleks õudset "Oi,tšau! Noh, kuidas läheb?" ohtu, mis realiseerub ka alalõpmata.
Brrr.
Jah. Nii ongi. Täiesti võõrad inimesed, kes mult midagi ei oota ega taha, on ok. Aga tuttavad on jubedad =P
Virtuaalselt on kõik hea, siin ma võin tohutut tutvuskonda pidada ja suhelda ja värki. Aga näost näkku on sõbrad head, väikestes kogustes harva ja ettemõeldud kohtades ka tuttavad kombes, ent ootamatult ette kerkivad tuttavad on rasked - ja minna kohta, kus neid on eeldatavalt palju? Eeee ... kas ma olen loll v?
Kusjuures olen küll. Käisin nädalavahel sellisel sünnipäeval, mis tuttavaid tuubil täis. (Oli küll kurnav, ei salga). Järgmisel jälle lähen vabatahtlikult Estconile.
Kusjuures sünnipäeval olid enamasti sümpaatsed tuttavad. Estconil ... mu paremad tuttavad seal on sümpaatsed ja on hunnik selliseid, kes väga lähedased pole, aga ka ok-d. Aga sealne mölakatekontsentratsioon on ikka päris suur. Purjus meeste kohalolek, kes ennast "vabalt tunnevad" ja sellega seoses inetult käituvad, on alati märgatav.

Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest no mis - ainult mina ju, võib nõme olla, minu enda asi on õlgu kehitada ja seda nõmedust mitte südamesse võtta. Aga nüüd väärtustan end juba nii palju, et kui minuga nõme ollakse, ma ei luba seda ja kargan nõmetsejale kõrri.
Millega seoses ka märkan, et mida paganat. Miks ma ISE ronin sinna, kus kaklema peab, et eneseväärikust säilitada? Kus rämedad peavaluhood tulevad, nii et isegi migreenitabletid ei aita, sest pinge on nii hull?

Aga Estconil on hea järv, maitsev toit, voodis magamine ning alati ka mõned ettekanded, mis on toredad, mõned inimesed, kes on nii armsad - ja ikkagi lähen.
Võtan seekord Totoro kaasa, olen temaga omaette teistest eemal ja siis on vast enam-vähem.

 Lapsed seekord ei tule. Tütarlaps on Etnol ja Poeglaps ei tulnud eelmisel korral kõige selle kuumaga toast praktiliselt väljagi, sest võõrad inimesed. Seekord mõistetavalt ei taha toonast elamust korrata.
Kuigi üleeelmisel aastal oli tal täitsa tore.
Inimesed muutuvad ka. Hämmastav.
Mul selle teooriaga on tutvus olemas, aga elus üritan aina leida mingeid seaduspärasid, et kuidas just muutuvad. Peab olema loogika, mis mõttes lihtsalt muutuvad?!
On olemas inimesed, kes pole täna, kes olid eile ja kogu aeg muutuvad (hei, Murca! lehvitan!), aga mina küll tunnetan, et olen seesama kaheksa-aastane, kes vihma valades Olevimäest alla jooksis, valjusti naerdes ja kiljudes.
Aeg on üks ja mina seal sees kogu aeg ühe ja samana olemas, lihtsalt mõned asjaolud mu ümber ja sees muutuvad.

Aga inimesed on ka erinevad. Mõned muutuvad nii, mõned teisiti, 89 eri viisi vähemalt, ja mõned inimesed kasutavad neist KÕIKI vaheldumisi.
Oeh.
Mul on keeruline huviala =P Loomade käitumine, eriti inimloomade käitumine, ei ole lihtne teema.

pühapäev, 14. juuli 2019

Kõik loomad on loomad, dohh

Ma olen veeeeel väsinum, kui eelmise postituse ajal, aga poolvõõrad inimesed on nii ilusad ja head, et täitsa ... peaaegu annan andeks neile lähematele =P
Peaaegu.
Kuigi mu tütar käis siin ja siis me kallistasime kõva 10 minutit.
Tema ja mu poeg on oivalised, ma rõhutan jälle üle. Sa kasvatad sõbra, täiega. (Ma kasvatasin sõbrad.) Neile pole vaja mitte midagi mitte kunagi andeks anda.
Kuigi nende ees on mul väikesed süümekad ikka. Sest olid ajad ja hetked, kui olin täiega nõme nendega. Ei osanud ega jaksanud paremini, sest ise olin liiga õnnetu, et teada, kuidas inimesi õnnelikuks teha

Mul on nüüd jälle kaks kodulooma siin. Jätkavad harjunud rütmis, Totoro liputab vahepeal lootusrikkalt Korpuse poole saba, Korpus ignoreerib teda igal juhul, sabaliputus või muu tegevus, kõik on kama.
Kass elab oma elu, tal pole koeraga asja.

Maisaa magada ka, sest vasakpoolne alumine ige on kurnatusest paistes (mul on selliseid igemepaistetusi olnud varasest teismeeast saati, aga alles hiljuti tuvastasin, et alati kurnatuste ajal) ja sügeleb. Sügelus hakkab ka ülemiste igemeteni jõudma.
Paistetavad ka tasapisi üles. Juba tunnen keelega, kuidas kohevus tekib.
Nagu fakkjee.
Pole veel piisavalt väsinud, nii et ei saa magada lisaks.

Aga tänu ritsiku teemale ja just ühelt täitsa toredalt "kutsume inimemesed kena järve jäärde ja anname neile tasuta pinna, kus olla, äkki tuleb tore pidu"-sünnipäevalt tulemisele hakkasin täitsa tõsiseselt mõtlema omaenda 40. tähistamise peale ja kuna mulle meeldib esineda (ning ma ei ole ometi ainus selline?), on kavas paluda külalistelt ka esinemiskavu muusika saatel.
(Kavad võivad, aga ei pea, olla midagi laulu muusikavideo või kontsertesituse ainetel.)
Külalised grupeeruvad ja teevad midagi (kõige aremad seisavad oma esinemise ajal lava tagumises servas ja varjavad kätega nägusid, raudselt keegi siis ei vaata neid) ja vahepeal on niisama muusika tantsimiseks ja mul on isegi välja mõeldud, mida mina esitaksin ja kelle esinemisesse kaasaksin.

Kõlab hea, eks?

Krt ... jah, ma peaks rentima ruumid, helitehnika ja vähemalt nii palju valgustust, et "lava" on valge, kui "saalis" tuled kustus ... aga see tundub nagu hea asi ja hea mõte ja MA TAHAKSIN SEDA päriselt.
Üldse, kui palju ümmargusi sünnipäevi mul elus ikka tuleb, eks ole. Ok, mulle tegelt meeldivad ühesugused numbrid rohkem, 33, 44, 55 - aga samas. 44ni on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, aga mõte tuli mulle ju nüüd!
Pool aastat on täiesti mõistlik plaanimis- ja orgunniaeg.

Ja rahakogumis-! Inimesed olid just jälle mu vastu sel rindel head ja mul on rõõmus seeüle =) (Näe, ikkagi armastavad!) Te ei ole ju vastu, kui ma üritan sünnipääva jauks koguda?

Aa, et pealkiri? No mu reaktsioonid, eksole, on kehalised, eksole. Lisaks igemete paistetamisele mõned arusaamatud valuhood kõhus ja seljas + täiesti arusaadav peavalu täna hommikul.
(Winstoni õunasiider ei lähe kordamisele, sry, not sorry.)
Ja kui väga inimene on tema keha, ikka näitab selgelt ära, KUI VÄGA me oleme loomad ja ei midagi muud. Inimene on üks loomadest.
Ma ei tagane sellest.

Loomad mu kodus käituvad vastavalt oma tungidele: Korpus magab köögis toolil, Totoro üritab veenda mu poega endaga köejuppi tirima, poeg ise mängib telefonis, kuulates samal aja klappidest arvutis mängivat juutuubi-videot ja mina kirjutan postitust ning praen sinki.
Ja imestan, miks mulle nii ilmselged asjad kõigile ilmselged pole, aga samas teevad need kummalised teised, kes täiesti rahumeeli võimaldavad oma sõpradele hädaldamist selle üle, et kuigi nemad õpetavad oma lastele lauakombeid, käivad neil külas teised lapsed ja siis on igal pool viinerijupid ning õudus-õudus, nii jube, sääraseid sundimatuid nalju nagu nt telefonis kokutamine ja hädaldamine ja mitteoskamise kinnitamine, kuni sõidavad kiiresti ja osavalt õue peale, millele jõudmiseks vajaliku tõkkepuu avamist neile üha uuesti telefonis kirjeldatakse.

Nagu - ma ei tuleks selle peale.
Päris ausalt.
Mul on "ta üritab mind aidata, võtan abi vastu ja tänan", ja ma EI TULEKS SELLE PEALE, et hea nali oleks teist telefoni otsas abistav hoida, kuni ta selgelt näeb, et abi ei vajata.
Aga arvestades, et abistaja ka küsis, et kas sa trollid või? ja autojuht eitas seda ausameelsel häälel, oligi päris naljakas.

Emake maa, tegin mõned vangerdused tegelastega, ainult need, kes ise osalesid, teavad ju?

Täna K pahandas minuga, kui koju olin jõudnud, et tsiteerin teda nii, et jääb vale mulje, ja üldse ainult siis, kui temaga nõus pole.
Ja mul oli: "Kuule, ma olen kirjanik, faktide niimoodi esitamine, et jääb minu tahetud mulje, võtmine, kust saan ja oma tekstis teistmoodi välja mängimine, ongi mu ametioskused ju! Ja tsiteerimiseks piisavalt erutungi üldse siis, kui ma nõus pole, dohh!"

Te ju ei arva ometi, et saate mu elust mingi kohtukirjutaja välja trükitud versiooni taolise täppisesituse?
Ma kirjutan tõtt. Ka sõnasõnaliselt (ehk kui ma tsiteerin kedagi teist, siis mitte valesti ja otseselt valesid asju ei ütle - "ma pole kellegi vastu tundnud sama nagu sinu" on hea näide sõnasõnalisest tõest nt).
Aga ajuti seon tegelasi, kes ei ole samad, sest suvaline tuttav A ja suvaline tuttav B asemel võib lihtsalt "suvaline tuttav" öelda, eri aegadel juhtunud sündmused jäävad tekstis kõlama nagu korraga toimunud, ja ma ei tule selle pealegi, et öelda: "Muide, ka tumen on muga ühte meelt, et telefonid on meie elu mugavamaks, mitte keerulisemaks tegemise jaoks ja ei ole vaja kõnet vastu võtta, kui parasjagu ei taha:"

Omast arust ma olen niigi ausam ja avameelsem kui enamik blogijaid või võrgupäevikute pidajaid.
Mhhh.