Igaühele töö?

Vihastasin. 
Kirjutasin teksti. 
Kuhu mujale seda ikka üles panna kui mitte võrgupäevikusse.

Töötukassa viib ellu tööpoliitikat eesmärgiga tagada:

tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive;

pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine.ⁱ

Mida see siis tegelikkuses tähendab?

Kui isik on olnud üle aasta töötu, survestab Töötukassa teda vastu võtma ükskõik millist tööd. Ka sellist, kus ei pakuta töölepingut, vaid tööd tuleb teha käsunduslepinguga. Seega ei ole inimesele tagatud miinimumtöötasu, tasu öötöö, ületunnitöö, riigipühal töötamise eest, puudub õigus põhipuhkusele, õppepuhkusele jms. Ravikindlustus kehtib vaid siis, kui töötamise registris on valitud vastav töötamise liik ja igakuiselt makstud sotsiaalmaks miinimummääralt. Töökeskkonna eest vastutab käsundisaaja ise, mitte käsundiandja. Samuti ei ole töö- ja puhkeaja piiranguid.ⁱⁱ

Ikka peaks Töötukassa ametniku meelest töö vastu võtma, sest siis poleks inimene töötu.

Oletame, et antud isik on osalise töövõimega. Siis on tervisekindlustus riigi poolt nagunii. Aga kui inimene töötab käsunduslepinguga, ta pole ju „tööle saanud”. See ei ole „töö”, kui tal töölepingut pole. Pole mingi eluvõimeline plaan inimene sedasi „tööle saada”.
ERITI halb on antud plaan, kui inimesel on vaid osaline töövõime. Mingu ta tööle, mis ei paku isegi kõige elementaarsemaid töötajale loodud ellujäämisvahendeid? Ilma puhkuseta, ilma haiguslehele jäämise võimaluseta, ilma puhkepäevadeta, ilma ületunnitöö eest lisatasu saamise võimalusetagi? Mingu tööle, siis neil rist kirjas ja elanikkonna tööhõive tõstetud?

Garanteeritud tervise läbipõletamine, aga haiguslehte ju ei saa. Haige olemine tähendab igasuguse rahasaamisvõimaluse kadumist. Tee töölepinguta, tee ükskõik millist tööd, kuni sured, on Töötukassa hea plaan?

Kui osalise töövõimega inimene ei lähe tööle, lõpetab Töötukassa talle tööalase rehabilitatsiooni pakkumise. Ei mingit psühholoogi või füsioteraapiat, logopeedi ega tegevusteraapiat enam sulle, kui sa ei ole aasta aega tööl käinud. Kusjuures sel juhtumil, mis mind ajendas seda artiklit kirjutama, ei olnud inimene isegi aastat aega töötu olnud, kui talle rehabilitatsioon ära öeldi. 10 kuud ja uuesti kandideerida ei saa, kui vahepeal töötanud pole. Jah, ta eelmise rehabilitatsiooniteenuse määramise ajal töötas parasjagu ja töötas veel kaks kuud, enne kui sellelt töölt lahkus. Uuesti rehabilitatsiooniteenust ei saa, peab taas tööle minema.

Olgu, sellega võiks ju leppida, et rehabilitatsiooni enam ei saa. Pole katastroof, lihtsalt – kuidas ta peaks paremini tööeluks kohanema, kui teenused maha võetakse? Et kui aasta aega pole tööle saanud, ei ole leidnud kohta, mis pakuks võimalust töötada osalise ajaga ja arvestaks piiranguid, mis tema tervis seab, lakkame toetamast, sest lootusetu? Edaspidi olgu tal veel raskem tööle saada, sest tugi langeb ära?

Lihtsalt küsimused.
Olgu, rehabilitasiooni äralangemine ei ole maailma lõpp.

Ent kui inimene ei ole kivikõva loomuga ellujääja, vaid natuke õrnem ja arglikum, arvab, et ehk teised siis teavad paremini, kuidas hea on, ta laseb end veenda ükskõik millist tööd vastu võtma, sest Töötukassas öeldakse, et peab.

Niisiis töötab too anonüümseks jääv osalise töövõimega isik nüüüd kohas, kus tal on 9 ja poole ning 12-tunnised vahetused, mille vahel pool tundi lõunapausi ja see pool tundi ei ole tasustatud. Jah, ka 12-tunnise tööpäeva sees on 1x pool tundi tasustamata lõunapausi.
Põhimõtteliselt teeb ta tööd, mis teda tapab, sest Töötukassas survestati teda mida tahes vastu võtma, kuna ta on „nii kaua töötu olnud”.

Miks ta „nii kaua” töötu on olnud ja temani jõuavad ainult väga halvad tööpakkumised? Sest osalise töövõimega isikuna otsib ta osalise ajaga tööd. Maksimaalselt 0.8 kohta. Selliseid kohti eriti ei pakuta ja kui pakutakse, on neil mingi muu väga suur viga. Mitte „ebameeldivad töökaaslased” või „halb asukoht”, vaid osalist tööaega pakkuvate töökohtade valik on väike ja enamasti otsitakse osalise ajaga inimesi tööle, kui täisajaga keegi lihtsalt ei tule neile.
Aga Töötukassas arvatakse, et kui koormus on vastav sellele, mis kirja panid, pead kõik vastu võtma, kui juba 10 kuud töötu oled olnud?

Ma tahaksin teada, mis on sellise survestamise taga? Mine tööle, kuitahes halvad on tingimused, on hea – milleks? Mine tööle käsunduslepinguga töölepingu asemel, peamine, et sa Midagi Teeksid, kuitahes halvasti see sulle ka mõjub? Eeldus ongi, et inimene peab tegema tööd, isegi kui ta seejuures oma tervist aktiivselt hävitab, sest see on riigile kasulik?

Kas on?
Kas tema hilisemad raviarved või täiesti töövõimetuks muutumine on see, mida Töötukassas saavutada tahetakse? Või arvatakse, et kui hobune ei taha liikuda, tuleb teda lihtsalt kõvemini piitsutada? Kui ta ei ole 10 kuud kuskile tööle läinud, ta ilmselt on liiga pirtsakas ja peaks leppima?

Kõnesolev inimene lasi end ära hirmutada ja läks tööle.
Sest kui poleks läinudsinna, võibolla peaks minema mingisse veel hullemasse kohta.
Tapab end efektiivselt.
Sest Töötukassas kästi.

i info pärineb Töötukassa veebilehelt

iiInfo pärineb Tööinspektsiooni kodulehelt

Tasakaal kuidagi

Eile oli täiesti jabur päev. 
Võttis poolteist migreenitabletti ja ausõna: ma olen väga üllatunud, et nii vähe. 
Olgu,2 grammi parakat läks ka. Aga ikkagi.

Esmalt Stalkeridraama - kui te ei tea, mis draama, las jääb nii. Korraks oli siin nähtaval, siis võtsin maha. Mitte omal algatusel. Teine pool soovitas, et mida ja kust just.
Ma ikka ei saa kohati üldse aru, mis on aktsepteeritav reeglite ümbert käimine ja mis mitte.
Aga no lõpuks sai kõik korda ja migreenitablett ja lill. 
Huhh.
Mängisin civi ja hingasin. Toibusin. Siis käisin koeraga poes ja kirjutasin romaani. Olgu, peaaegu normaalne tunne juba ... 

Ja siis helistas mulle sõber, et tahab mingi võistluse jaoks tulla ja võtta videosse, kuidas ma oma raamatusse allkirja annan. 10 sekundit. 
Ma olin nõus, kuigi aimasin, et ilmselt läheb kokku kauem kui 10 sekundit. Ilmselt 10 minutit. Nõusolek antud.

Hakkasin mõtlema.
Oot.
Minu juures kodus?
Kas siin näeb piisavalt respektaabel välja, et sellest video teha? 
Ausalt öelda, kui helistaja olnuks keegi teine, ma võibolla oleksin arvanud, et ah, võtan tolmuimejaga - koerakarvad igal pool, nagunii olin juba kaks päeva mõelnud, et peaks - ja käib küll. Aga tema on korralik inimene. 
Nii et lisaks tolmu imemisele võtsin ka märja lapiga seda igasugustest kohtadest, mida oli umbes 100. Panin lauanurgal kuhjas olevad nõelumist ootavad riided teiste nõelumist ootavate riiete juurde. Panin kappi mütsikuhja, kust keegi ühtegi mütsi umbes kaks aastat kandnud ei ole. Pesin põrandaid - mitu kuud edasi lükatud, plekid ju on, aga no mis seal ikka - nüüd pesin. Panin arvutitoolile alla rattad, mis ära tulnud ja ilma ratasteta peab hoolega vaatama, mismoodi istuda, et tool kaldu ei vajuks. Kreemitasin sisse ja panin kappi riiuliservale jäetud Poeglapse tossud, mida too enam ei kanna. Kasutasin tolmuimejat ka diivanvoodi puhastamiseks - enamasti seisavad seal peal kott-toolid, millel troonib kass, aga viskasin toolid maha ja tegin voodi puhtaks. Pesin natuke seinu ja kempsupotti. Vannitoapeegli osas mõtlesin, no kuule, ammu juba aitab - aga mul oli hoog sees, nii et puhastasin ka peegli ära. Ja kohvimasina. Ja kassi liivakasti kaane. Krt, kui juba, siis juba, puhastasin ka kassi liivakasti - kuigi eila alles tegin. 
Mõtlesin ka akna keskmise ruudu pesemisele - äärmised olin eelmisel nädalal puhtaks pesnud ja köögiakna üle-eelmisel nädalal, aga sinna panin käe ette. 
Nagunii olin enda hirmsasti üle koormanud!

Siis nad tulid ja ei astunud uksest isegi sisse. Andsin ukse peal autogrammi.
Aga nüüd on mul nii korras elamine, et ise ka imestan.

Öösel veel pool migreenitabletti. 
Need poolteist tabletti on üllatavalt vähe veel. Ma üldiselt ei kanna koormust, ükskõik kas emotsionaalset või ihulist, nii hästi.

Täna sajab vihma.
Ma ei tea, mida teha.
Palav ka ei ole, nii et ujuma ei kisu. 
Kui romaanikirjutamine välja arvata, olen kõik ära teinud. 
Absoluutne hämming.

Aidake, palun, vaest kirjanikku, kes on nii nukker

Ok, nüüd ma olen armukade.
Ma lugesin raamatut. Hea raamat oli, autor on mu lemmikinimene, aga.

AGA!

Loteriis ilmunud arvustuste alla peab panema internetis saadaolevate arvustuste linke. Sest noh - blogi pärisomanik paneb, ja ma sinna kirjutama hakates ju vaatasin, et kuidas Õige ja Hea on.
Nii et nüüd ma ammmu juba tean, kuidas vaja.
Panin ja panin kohusetundlikult linke lõppu ja neid kogunes nii palju!
NII PALJU!
Kuraditosin, sealhulgas nii Looming, Sirp kui Vikerkaar!
Ja kes, vabandage väga, on kirjutanud minu kogumikust?! Miks nii vähe?! Miks kedagi ei huvita?! 

Vale kaanepilt?! Suunab mõtted valede ootuste poole?
Kas tõesti on kaaned nii tähtsad?! (Üks inimene ütles, et ta ei saa kuidagi algusest edasi, sest talle ei meeldi kaanepilt ja verine on ka.)
Nutt ja hala.

Ok, tehke mulle rõõmu, hääletage Stalkeri valimistel. Teoste nimekiri, hoiatan, võib avaneda miljon aastat, parem minge siit otse. Muidu ootate miljon aastat, et saada Ulmeühingu lehele JA siis tuleb sealt veel teoste nimekiri ise üles leida ja avada ja veel miljon aastat. 
Vahel.

Soovitatavalt hääletage "Teistmoodi tavalise" või selle juttude (osad on lühiromaaniks või jutustuseks arvatud, osad lihtsalt jutud) või kõigi kohta korraga. Ei pea igas kategoorias hääletama, kui ühes-kahes-kolmes tahad.
Kuigi ausalt - kui teil on lugemust ja huvi, hääletage kõigis. Mis siis, et mina sest kasu ei saa =)
Stalker on nii väikese kogukonna auhind, et iga hääl loeb. Või hääletage minu kandideeritavates kaegooriates kellegi teise poolt!
Vähemalt kogukonnal kasu, kui ka minul mitte.
Kui kolm teost loetud ja need olid head, oled juba TÄIESTI adekvaatne hääletaja. Et keegi loeks läbi kõik kandideeriva ...lootusetu.  Loetakse ikka seda, mis enda meelest hea võiks olla.

Esimesed kolm teost tuleb punkte saavaks valida - jah, olgu, kindlasti on vaja kolme teost hääletada, aga maitea. 

Ma tahaksin Stalkerit. 
Seekord tõesti. 
Omast arust tegin nii hea asja ja pea kedagi ei huvita. KURAT!
"Loomingu" arvustus ilmus ka aint paberajakirjas, võrgus pole midagi. 
Vbla oleks tulnud eksemplar ikka kõigile meediaväljaannetele saata - seekord saatsin aint neljale tuttavale inimesele, kellest kaks kirjutasid ja kolmas (vist) andis oma naisele, kes ka kirjutas. Aga ma tõesti ei saatnud ei Sirpi ega Vikerkaarde ega isegi Postimehele, sest ... maitea, lootsin looja ja kirjastuse peale? Arvasin, et kui teen hea asja, märgatakse ikka?

Isegi paganama Berk Vaher oma Loomingusse tehtud lühiproosa aastakokkuvõttes ei maininud. Ilmselt ei lugenud. 

Nüüd on mul autorieksekad ka otsas ja ilma allahindluseta ma neid juurde osta ei kavatse (ja ei saa ka, Karul olid jälle põieprobleemid ja kõik raha läks loomaarstile). Inimesi oleks, kellele võiks saata - minu tutvumine naiskirjanikega andis teatava kultuursete inimeste pagasi -, aga nüüd pole raamatuid. 

Pea hakkas hoobilt valutama. Pisarad tulid silma.
Ja see Davidjantsi raamat on tegelt tõesti tore. 

Lissalt --- minu arust see ei olnud parem kui minu oma. Umbes sama tase.
Mul on jälle: "Miks ma üldse? Mis mõttega? Mida ma üldse üritan?!"
Niuts. 

Välgud

See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.

Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.

Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi. 
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus. 
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?

Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?

Muidu ma praen šnitsleid selle postituse kirjutamise vahele. 
Lisaks lugemisele ja nutmisele.