Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Teha, mida inimene tahab vol vist VII

Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. 
Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.

Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. 
Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. 
Isaga.
Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli. 

Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära.
(Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.)
(Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.)
(Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)

Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta.
Saab huvitav olema.

Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades).
Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?

Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline?
Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! 
Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. 
Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab.
Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. 
Nagunii ei oska ega suuda. 
Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt.
Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea.
Nüüd ... (meenutab lähiminevikku)  ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan.
Teoorias tugev.

Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.

***

Pildi tegi muidugi Tütarlaps
A seljas on mul sitsisatsidpatside
kingitud pluus =)

Ei jäänud.
Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. 
Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...

***

Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha!
Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. 
Aega on selle kiire asjaga. 

Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis. 

Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P

Rabestav-rahustav-rebestav-rahestav ... misiganes

Oli tore pissipeatus vahepeal, nüüd vantsib kõik jälle vana rada.

Aeg läheb üha jaburamaks.
S.t. tihedamaks. 
Teate küll: saab vaevalt ühe hädaolukorra lahendatud, kui teine juba peale tuleb. Aga tõsi on, et mõnda ma lihtsalt ignoreerisin - ja läkski ise üle. Taastekiks ilmselt, kui küsiksin, kuidas Sellega nüüd on - aga kui ma ei jaksa eriti teha, ei tasu vist küsida ka, eks? 

Ja lamotrigiin hoiab mu elus. 
Ükshommik unustasin võtta. 
S.t. ärkasin kell kuus, sest kõht tühi. Tühja kõhuga ei saa magada. Olin keskööl juba magama läinud ja tundsin end üsna puhanuna, nii et jäingi üles - aga kuna viimase tableti võtsingi kesköö paiku, ei tundunud hommikuse rohuvõtmise aeg veel käes olevat. 
Alguses polnud viga midagi. A tasakesi hakkas kerima ja ketrama. Veidi ja veidi ja veidi veel ja issand, kuidas ma, ja emake maa, kuidas ta ja ...
Kella 10 ajal jubeda väsimuse foonil, mis juba veidi iiveldust tekitas, tuli ette, et kle, naine. Tänahommikused tabletid on ju võtmata. 
Võtsin sisse. 
Kohe läks paremaks.

Nii halb oli enne ravimeid elada. Siis sain stimulandid peale ja läks heaks - mingiks ajaks. Kuni ära harjusin. Siis tuli metüülfenidaatkloriidi asemel lisdeksamfetamiin. Jälle "Oo, nii hea!". Kuni ära harjusin.
Siis lamotrigiin.
Jumalanna, milline kergendus!!!
Enne oli ikka väga raske  elada. NIIIII halb. Ja nüüd on meenutused - piisab natuke aega ilma olla, kui kohe on selge, et ei saa, ei tohi. Nad soovitavad teha stimulandivabasid päevi?! Krt, kui leebed peavad olema nende inimeste raskused, kes saavad teha stimulandivabu päevi.
Kuigi need, kellele ravimid eriti ei mõju, on veel palju halvemas seisus kui mina. 
Ma elasin kohutavalt aastaid ja aastaid. Siis tulid ravimid, oo, jesssss!
Aga osad inimesed ei saa ka nendest abi =( 
Et ravimid tegelt on keemiline kark ja osad isegi mind tundvad inimesed arvavad siiamaale: "Aga ikka teraapia ja mõtlemine on peamised, mhmh, sellega hoiab kontrolli all end"?
Ha.
Ha.
Ha.

Tegelikult on kõik VÄGA hästi. Jestas, kaks aastat tagasi oleks siuke päev nagu täna VÄGA hea olnud. Ja kolm aastat tagasi ... uhh, ei taha mõeldagi. 
2023 oli nii halb aasta, et ikka annab halb olla. Rääkisin sõbraga ja muuhulgas ütlesin, et mul oli jumala kama sellest 10 kilost, mis alla võtsin. 
Ta naeris, ent silmad olid suured. 
"Vat see on tase. Et ei mõtle: "Vähemalt olen ilus," vaid see ka ei lohuta."
Jep. Ei lohutanud. 
Nüüd olen selle 10 kilo tagasi võtnud + veel 10 ja ma tunnen end väga ilusana. 
Ausalt, iga kell parem sedasi.

Mõtle teistmoodi ...