Kõigil on õigus

Olen vaikselt selgeks saanud, miks surm on paljude meelest kurb - ja minu meelest tore nähtus.
Suhe elusse on teine. 

On maailmapalju inimesi, kelle meelest elu on äge ja saab ägedusi kogeda. Ja minu meelest on elu kannatus ja vahepeal sisse sattuvad rõõmud teevad selle pideva vaeva natuke talutavamaks.
Ehk siis ka "ägeduse" mõiste on täiesti teistsugune, kuna meie taustsüsteem on teine.
Sära ja glitter versus "nii tore on vahel kõht ka täis saada!"

Seal tulebki lõtk, kus nimesed lihtsalt ei saa must aru ja mina jälle ei saa aru, kuidas saab mitte aru saada.
Vaade elule on nii erinev.
Tema: Nii sitt on, aeh!
Mina: Nojah, tavalisel määral sitt, mis virised?! Elu ongi sitt, dohh.

Siis inimesed vihastuvad. Sest ükskõik kui väikeselt või suurelt võtta, alustades USA rassistirahvast lõpetades Rentsiga, kes kaitseb Ritsikut: kindel viis viha pälvida on kellegi "aah, mul on raske!" peale öelda "häh, mul on raskem, mis virised!"

Ma üldiselt artikleid ei jaga, aga see "Kuidas ameeriklased aru kaotasid" Trumpi (esimese?) valmisvõidu peale, läks mulle hinge. Ma lugesin ja lugesin ja korraga nägin "ah, mölakate" asemel taas inimesi. 

Jah, kui sul on sitt ja su kaebuste peale öeldakse: "Häh, see pole midagi, proovi värvilisena getos elada!", enamik inimesi ärrituks. Värvist ja elupaigast hoolimata.
Ei tule mitte: "Jaa, ilmselt temasugustel on tõesti sitem!" vaid "Esiteks ta ei mõista mind ja teiseks ei ole tal midagi sitem, ta on lihtsalt mölakas!"
Kannatusi ei saavat võrrelda. Üks elab käteta rõõmsa elu, teine piinleb oma kaotatud sõrme pärast aastaid jne - aga ikka võrdlen.
Teised ka, ma kardan.
Võrdleme.
Ja see "kuidas ta aru ei saa, et mul on raske?!" on hirmus tüüpiline inimreaktsioon.
"MUL on raske, mida ta tuleb oma väikese mure kui hirmsa kannatusega hüppama?!"
"MUL on raske, ma ütlen ja nutan ja halan ja ikka ta ei mõista! MÖLAKAS!"

Sama emotsioon.
Kellelegi ei meeldi teistepoolne oma kannatuste rõhutamine, kui endal halb on.

Nii, ja selle pealt korraga saan nii Trumpi kui EKRE valijatest aru. 

Väga kaua ei saanud. Mul tuli öök peale: "Mis mõttes alati on vaja kedagi süüdistada, ükskõik, kui vähe neil asjaga pistmist on?! Mis teil VIGA on?! Kuidas te ei näe, et homod, pagulased, moslemid, feministid ja nii edasi pole üldse seotud sellega, et teil halb on????" 

Aga kui võtta nii: "Mul on halb ..." 

"Häh, ole naine, veel enam, homoseksuaalne naine, ja vaata, kui halb siis oleks! Üldse, ise oled süüdi, tee rohkem töö, targemaid valikuid, käi koolis vms"  ehk "mis need sinu kannatused ka on!?!?!" on nendepoolne vihkamine päris kuradi arusaadav.
Paljudel inimestel, mehed või naised, maapiirkondades on tõesti raske.
"Nad põlgavad meid! Ma põlgan neid vastu!!! Kuradi tülgastavad tüübid!"

Jaaah ...
Ma kuidagi teadsin seda enne samuti. Aga nüüd tunnen. 
Hea artikkel on. 

Vaikne ilus suvelõpp-sügisealgus

Mu lemmikaastaaeg.
Iga augusti alguses mõtlen, et ega see nüüd nii hea ju ka pole ... ja iga septembri keskpaigaks olen vaimustusest oimetu. Isegi eelmisel aastal, mil august oli minu jaoks konkreetselt ropp ja jäle.
Mitte ilma poolest. Ma lihtsalt ei kõlba päevatöö tegemiseks ka mõned korrad nädalas mitte.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkagi olid ilud!
Uimastavad ilud.

Muidu panen kummutit kokku (täh, Susanna!).
Mõõduka tempoga ehk eile panin ühe sahtli. Või noh, mu tütar pani, mina vaatasin pealt ja õppisin. Täna on plaanis kaks panna.
Kuigi sinna ona vaja kruvisid keerata.
Kruvid äratavad mus kerget õudu. Hakkama saan, olen saanud ka minevikus, aga head turvalist tunnet nendega pole. Mingid kahtlased asjad, nagunii kaob üks või koguni kaks ära, veereb kuhugi ja maipane tähele, ja üleüldse: nende keeramiseks on tööriista tarvis!
Kõik juba ise ainult millegi tegemiseks vajalikud asjad, millega toimetamiseks on vaja tööriista, mis pole õmblusnõel, on kahtlased.

Väga kahtlased.

Ühe astmega saan toime, näiteks et konservi avamiseks on hea võtta konserviavaja. Aga kaks astet ehk et sahtli kokkupanemiseks on vaja kruve ja nende keeramiseks omakorda kruvikeerajat, on juba liig.
Kuigi värv, värvirull ja pintsel ei ole ka üldse karmid kokku panna.
Nojah, nende puhul ei pea midagi kuhugi keerama ju! Seejuures täpne olles ja mitte vigu tehes.
Brr.
Päev, muidu, algas sündmatult vara. Läksin eile magama kell pool 11, sest ei maganud lõunaund, ja täielik kustumine.
Täna ärkasin niisiis kell 6 hommikul. Pime ja unine, aga kuna ma nägin unes mingit jama (mitte õudne, lihtsalt halb), ei tahtnud ka sinna unemaailma tagasi minna ning pooletunnise kügelemise järel tõusin ja tulin kööki.
Varsti teen kohvi ka. Kohv hea.
Arvestades, kui külm mul on, kuigi kampsun ja talvesussid, pikad varrukad särgil ja pikad sääred pükstel, kahtlustan, et mul on jälle palavik. Nohu on ka.
Kardan (olgu, kahtlustan), et ei ole koroona. Et on suvaline tõbi nagu mul ikka, ja kui üritada teha "kui oled haige, püsi kodus", siis ma ei saakski välja.
Sest ma olen suht kogu aeg haige, kui on koormav periood, ja no on. Kardetavasti on mul umbes kogu aeg koormav periood. Kolin ära, siis valmistun praegusest palju pingelisemalt romaanivõistluseks, saadan käsikirja sinna ära, teen jälle midagi muud (ma ei ole loobunud ideest Totorole kutsikad saada näiteks) ning kogu aeg väsinud.
Kogu aeg haige.
Sest ega keha ei ole murdumatu. Kui kogu aeg on pinge peal, annab siit või sealt ikka järele.
Ent kuna praegu kuidagi ei tea, kas äkki NÜÜD pole koroona, ei saa ka tuimalt ignoreerida. Oeh. Ok, kraadin. Ennustus: 37.2.

36.6. Oih. Äkki siin on siis külm lihtsalt?
Ning mu uimane ja veider tunne sellest, et ebanormaalsel ajal voodist tõustud?

'''

Muul ajal - ma ei tihka seda "vabaks ajaks" nimetamast, see on "hädavajalik puhkamisaeg, et natukene eluvõimet säilitada" - mängin civvi ja loen Ann Leckie "The Raven Tower'it".

Olen Leckie peale armukade, et ta nii hästi kirjutab, ent samas: kui loen, on nauding meeletu. Neljas raamat temalt on minu poolt lugemisel ja see on just nii täpselt minule, et ooo.
Sest noh. Võtame võrreldavateks ainult inimesed, kes kirjutavad sama žanri kui mina ja on elus ka.
Nii.
Mehi hetkel ei arvesta - nad võivad hästi kirjutada, aga mul pole neid lugedes säärast paralleelitunnet endaga. Ainult HEAD naised tulevad arvesse, eks ole =) Jemisin on ajuti liiga julge ja toores - ma saan aru, miks, ma ise kipun ka ülearu vapper olema, aga mind ei üllata sellega, et julge ja toores ollakse. See on tuttav.
Aga Lekcie on korraga täpselt nii palju leebe, et see ei paista juhmusena (lilled, liblikad, kõik on elus ja keegi ei söö kedagi, mis armas asi!) ning jätab seega minusse nii hea tunde, et maailm näib neli kraadi soojem ja ilusam.

Oot, tegelikult ONGI soojem. Päev, päike ja kütma hakati samuti.

Nii, kõik mõtted otsas. Ma arvan, lähen magama. Lõpuks olen kuuest üleval.
Sahtlitega tegelen õhtul.

Vastupidi

Kui ma olin laps, oli mul siuke klassiõde-sõber, kes elas oma emaga kahekesi.
Ja elas. Ja elas. Kogu aeg kahekesi. Vahepeal oli tal rott. Siis suri rott ära. Ema ja tütar - ja oligi kõik. 

Ma mõtlesin sellest palju ja õudusega. Et ma neverever ei tahaks siukest elu. Mitte et parasjagu meest ei ole. Häh, minu ema ja isa hakkasid ka lahus elama, kui ma 8 olin. Ja Ema Mees tuli pildile mõnevõrra hiljem (kuigi ema pildis oli ta ammu olnud, khm, ja oli ka põhjus, miks mu ema ja isa enam kuidagi koos ei saanud elatud).
Aga õudne oli, et kui elu ühe mehega ei klapi, laps valmis tehtud, aga lähete lahku - siis mitte kunagi uut meest ei tule su ellu ja oletegi lapsega kahekesi. 

See tundus mulle nii absurdne ja halb. Põhimõtteliselt elu lõppenuks kuulutamine, sest ühe mehega ei tulnud välja. Palun MITTE sellist elu, mida iganes, aga mitte sellist!

Noh, ja kes nüüd on täpselt sellise elu peal?! 

Oleks naljakas, aga veidi liiga kurb siiski.

Jah, ikka mõtlen sellest perioodiliselt. 

Ma nii üldse ei osanud sellist tulevikku ette näha, et lihtsalt EI SAA ühtegi meest aastaid ja aastaid ja aaaaaaaaaastaid.
Ei ole nii, et mind ei taha keegi. Aga mul hakkavad mahlad jooksma alles siis, kui mu ümber on ainult need mehed alles jäänud, kes tõesti minuga asju ajada ei taha. 

On nii veider, et pole mingit "vastu ootusi juhtus"- asja mul pärast KEAd olnud. 
Tema oli läbi aegade esimene ja viimane kutt, keda ma vahtisin, kes vahtis vastu ja mõne kuu pärast tuli rääkima. 
Ma mõtlesin, et nii käibki. Et see ongi mudel, mis töötab. Aga kas tulid mehed kohe (ja ma alguses isegi magasin mõnega, sest no keegi tahab mind? Ok, proovime! Alati viga, ALATI) või ei tulnud iial. Või olime tuttavad, mis minu arust on täiega jee, aga JUBE raske oli mõnda tuttvat meest pikkade pilkude vahetamisesse meelitada. 

Ja nüüd - päriselt, nüüd olen tulnud mõttele, et äkki see suhetesõlmimisevärk ei käi üldse sedasi pilkudega?
Ja minu jaoks on kaks AINSAT võimalust, mis klappinud on, pilkudemäng (ja see toimis ÜHEL KORRAL, nagu pidi ehk pikk periood pilke ja siis jutt) ning tuttav mees. 

Ja ma olen üksik nagu tolle klassiõe ema. Kes muide oligi üksik surmani. Ta uskus ka horoskoope ja et suhkur on valge surm ja oli samas igati kena välimusega. 
Ma täpselt ei tea, mis sellest järeldub v.a. et kui ma midagi tungivalt ei taha, see juhtub, ja kui ma midagi väga tahan, see ei juhtu. 
Laps nt, eks ole. 

Vat see pilt on minu jaoks arulagedalt naljakas.
Huumorimeel ...

Pakin tasapisi

Ma arvasin - jah, olen loll, olen - et mul ei ole väga palju neid kastidesse ja kottidesse pakitavaid asju. Paar sajaliitrist prügikotti riideid, baarikapist mingid dokumendid, mida ära ei tohi visata, paar kasti raamatuid ja kõik.
No nüüd on algus tehtud ja mulle selge, et sajaliitrisesse prügikotti ja (paberiprügist tühjaks tehtud) tolmuimejakasti ei mahu õieti midagi. Vähemalt mitte mainimisväärselt. Sest alles jääb nii paljupaljupalju rohkem!

Aga noh - parem midagi kui mitte midagi, eks? Nii et pakin ühe koti või kasti päevas ja võtan vaimus hoogu suuremate ettevõtmiste jaoks. Näiteks ei pakin KOLM kotti päevas või midagi.
Vbla täna ongi see imeline päev: tõin Rimist endale uusi kaste ja ühe koti juba panin kokku.
Ja kaks pisemat viskasin minema =) Hoolega vaadatud "ma ei kasuta ju neid, mida ma kogun rämpsu?!"-asjad.
Mul on testküsimused.
"Mis see on?" - kui vastus on "ei tea täpselt" tõuseb kohe äraviskamisvõimalus.
"Miks see siin on?" - kui vastus on "ei tea täpselt, ootab vist kasutamist" on koos eelmise küsimusega selge, et tegu on rämpsuga.
Aga igaks juhuks küsin endalt veel: "Kas ta võiks mitte olla?"
Seni olen eelmise kahe küsimusega põrunud asjadele kõigile rahulikult "hüvasti" öelnud.

Aga jah. Ma tegelikult mõistusega teadsin, et mul on palju asju. Enamust isegi ei kasuta, on "äkki läheb vaja".
Korraga selle teadmise (palju asju) kui tunnetusliku fakti ees seista on siiski omajagu ehmatav.
Oot, ma panen veel ühe sajaliitrise prügikoti tekke ja patju täis.
... krt, 100 liitrit on näruselt vähe. Kotti mahtus 4 patja ja rohkem mitte midagi. Tekk jäi välja. Voodiriideid, käterätte ja puul rippuvaid rõivad läks küll rohkema tunde jagu samasugusesse.
4 patja ... maivõi!

Täna veetsin kolm tundi, pestes uues korteris igasugu asju (aknad, uksed, uksepiidad, lülitid, misiganes). Nüüd olen suht surnt. K. samal ajal pani elektripliidile elektri taha ja proovis pesumasinat.
Pesumasin töötab.
Vaatasin aknast välja ja nii kena oli - aknad paistavad läbi ja puha. Kui ma nad kõik puhtaks olin pesnud, see tähendab.
Kontrast oli silmipimestav.
Kuni K. elektritöid lõpetas, mina, juba hirmväsinud, istusin ja vaatasin aknast välja. Jaaa ... siin võib elada!
Pilte ikka ei ole ja rohkem pakkida täna ei jaksa. Aga asjad edenevad!