Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi.
Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei armasta.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee.
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas.
Ehk ma täiesti usun, et meeldin.
Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks.
Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida.
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal, esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et ta minust hoolib. Vähemalt kuni selle kohta pole mingeid tugevaid tõendeid.
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist vähekontaktsetest andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati.
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik.
Enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"?
Mina ei teadnud. Hämmastav.
Vahelepõike lõpp.
Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.
Tagasi sinna, et ma ei usu, et armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisingi sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.
Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.
Mida?
Heh. Hõbesulg kommenteeris ja seepeale jõudis mulle kohale, et seda postitust võib tõesti lugeda võtmes "väga väga naine ja ta kallim." Mis ei ole üldse kohane!
Esiteks ma ei kirjutaks tast sedasi ilmselgelt, kui see temast oleks.
Teiseks ei ole teema absoluutselt vaid rrrromantilise arrrrmastuse kohta. Armastus on armastus on armastus, ükskõik, mis nimega teda kutsuda.
Õigemini, kui eraldi nimesid anda, oleks eri nimetusi tarvis laste poolt vanematele suunatule, vanemate poolt lastele suunatule, armastusele konkreetse imelise hobuse, kalli sõbra, imetletud näitleja, iseenda, kallima, ihaldatu, jumala, kõigi maailma kasside või heade raamatute vastu, sest kõik need tunded on vähemalt veidi erinevad.
Eri diskursused.
Aga siin ja praegu kirjutasin kõigist neist armastusest koos.
Mind ei saa lihtsalt armastada.
Kui mind vajatakse (Totoro!) on armastus usaldusväärne ja kindel. Selle peale võin mürki võtta. Siis ON.
Niipea, kui tekib tunne, et tema (no näiteks sõber K, onjo) tegelt ei vajagi mind millekski, on see samas kindel "ta ei armasta mind!" veendumus ühtlasi.
Siis tuleb tagasi tunne, et ei, õigupoolest ma meeldin talle, ja korraks on kindlam
Ent sügaval ma tean ju, et kui ma pole kasulik, ei täida funktsiooni ära, pole mul tegelikult mingit mõtet.
Meeldimise juurde tagasi.
Siuke habras asi. Võib üle minna.
Ma ei pea seda kuidagi püsivaks ega ühtegi oma meeldivate joonte kohta tehtud komplimenti jäävalt oluliseks.
Mu 15 aastat vana pilt on kaunis? Praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
Olgu, pilt pildiks - aeg-ajalt öeldakse mulle komplimente ka elusast peast.
See ei päästa. Olin 4 kuu eest ilus ta arust? Enam ilmselt ei ole, mhmh.
Too mu mõte ükskord oli ta arust terane. Muud mõtted on möga. Kuni ta pole selgelt öelnud, et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda, mis siis, et See Mõte ta käest kiita sai.
(Kiituse üle rõõmustan ikka, alla maa tuumani ja üles atmosfääri lõpuni välja. Lihtsalt see rõõm ei kesta kaua.)
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord? Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.
Korraks meeldida on lihtne. Pidevalt meeldida nõuab jaksu üha uuesti ja uuesti väikesi imesid teha.
Vahel ma ei jaksa.
See-eest kriitika on üldine ja igaveseks.
Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav.
Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav.
Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil. Mis ma üldse.
Ta imestas, et ma ei jaksa? Tal oleks vaja seltsilist, kes jaksaks.(Olen suure osa elust veetnud treenides, eesmärgiks, et keegi kunagi ei imestaks, et ma nii nõrk ja aeglane olen.)
Ta ütles, et olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.
Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi.
"Ta" on siinkohal suvaline sõbralik inimene, eks ole.
Palju inimesi kokku.
... või tegelikult: heh.
Mul on probleem, kui "ta ütles"?
Kui asi veel ainult sellega piirduks ...
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus. Ta selgelt arvab, et ekslikult ja et see on ühtlasi koomiline..
Ta sõnastus mu küsimuse peale oli "ju siis"? Tähendab, TEGELIKULT ta ei taha-talle ei meeldi-lepib, sest paremat pole.
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus.
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei meeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen" = ta ei taha seda teha.
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks. Ei kõlba.
Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpsetesse sõnadesse selgeks õppinud.
"Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti."
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik su küpised on head, aga need on ideaalsed!"
Tema oskab. Aga ta tunneb mind ka ÜSNA hästi.
Neid õigesti sõnastatud kiitusi ma pigem usun.
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi püsivalt toredat on ta (kesiganes on parajasti "ta") meelest.
Tee väikesi imesid, siis sa meeldid, väga väga naine.
Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind küll ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab.
Kui mind ei vajata, unustatakse.
***
Ja noh - demiseksuaalsus. See on seotud ju. Ilmselgelt. Ma tahan, et minuga armuasju ajav inimene aru saaks, mis pinna all ujub. Kes ma olen. Ei huvituks aint sellest osast, mis on pinna peal ja meeldiv.
Ma ei huvita sind inimesena, lihtsalt tore vaadata? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.
Iial.
Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega üldse on?
Ma ei ole päriselt aru saanud. Ei ole ainult see, et emake maa, mind lapsena ei nunnutatud piisavalt, nüüd tahan ainult neid, kellega hingeside tekib.
Või on? Ma ju ka ei tea.
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud.
Aga demiseksuaalsus? Kas see on ka pärilik? (Ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt mikrisse peaaegu karjunud: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar, nühivad üksteist koridoris? See ei ole ju normaalne?!")
Või siis ei ole ma nii nunnu vanem talle olnud, kui ise arvan?
Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe?
