Oh, võrgupäevikusse kirjutamine on jälle asi, mis lihtsalt juhtub, mitte ei nõua otsustavust! Jai!
Üks asi, mis mind ühiskonna juures hämmastab, on sujuv enesestmõistetavus, milllega eeldatakse, et inimestel tekivad kallimad ja teisedpooled.
Kuna perekond eeldas, et mul tekivad, nägin ennast erilise paariana, kui mul ei tekkinud, ja näen ikka veel oma täiskasvanuiga kui arusaamatut armuelulist läbikukkumist. Mis mõttes mu elu pikim seksiga suhe kestis alla kolme aasta?! KES sedasi elab peale mingite rõvekoledate rõvevastikute igatepidi kõlbmatute? Mis mul viga on? Peale selle, et ma lihtsalt ei taha enamikku inimesi, tähendab.
Nüüd vaatan oma lapsi ja no ei paista mitte midagi armuelutaolistki neil samuti. Ei kummalgi. Tütarlaps teoreetilist soovi on väljendanud ja ühe poisiga käsikäes kõndinud veidi aega. Poeglapse tugevaim väljendus ses suunas on olnud: "Ma arvan, et jään surmani neitsiks."
Püüan mitte sisse võtta ideed, et neil peavad kallimad tekkima. Ei pea. Nad on vabad väärtuslikud inimesed nagunii. ERITI ei pea naine olema mehega, et väärtust omada, ent ei pea ka mees tõestama, et saab naisi, sellega, et - noh - saab naise.
Või mingi teisepoole, noh - ei pea isegi ühiskonna arust vist naine mehega olema, kui ta tegelikult naisega olemist eelistab. Või peab?
PAAR kellegagi peab igatahes olema, muidu on sul midagi viga. Ma üritan seda mõtet endast välja tõrjuda, sest see mõte on idiootne, aga ...
Aga samas see hirmutab mind.
Ma ei suutnud survet "olla mehel" ignoreerida enda puhul. Kas ma suudan kaitsta oma tütart selle eest, et ta täiesti vallalisena samasuguse: "Valmistan kõigile pettumuse ja selgelt ei kõlba kellelegi"-tundega ringi peaks kõndima? Eriti kuna tütar elab mu ema ja tema mehega ja mina sain oma emalt juba viieteistkümnesena selget tagasisidet "ta ei räägi meile oma poistest, aga kuskil keegi on - peab ju olema!" Ta on ka Tütarlapse kohta püstitanud teooriaid: "Ta ütles küll, et jäi bussis magama, aga vbla jäi mõne poisiga - ta ei ole selline bussis magamajääja ju!" Olgu öeldud, et ema ei olnud hüpoteetiliste poisside osas pahane, vaid elevil.
Ma rikkusin ta rõõmu: "Ma arvan, ta ei teagi, et poisse peaks kuidagi varjama või nendega juttu ajama jäädes valetama, et jäid magama. Ma arvan, ta jäi tõesti magama. Ta ei kipu väga valetama üldse."
"Sul peab olema poiss või tüdruk, samas soost on ka okei, aga keegi peab olema." Nagu ... kust see idee üldse tuleb? Kust ma võtsin, et ma ei ole täisväärtuslik inimene, kui keegi mind ei taha? Miks ma olin veendunud, et kui mind tahetaks, antaks mulle sellega väärtuslikkusepitser?
Alles viimaste aastate õudsed kogemused, kus mind tahtsid väga inimesed, kellest mina enam mõeldagi ei tahtnud, on mind veennud, et asi pole selles, et keegi mind ei taha.
Ma olen suht-koht vallaline, sest mina ise tahan väga väheseid.
Õigemini tahtsin. Nüüd ma ei taha seksuaalselt üldse mitte kedagi. Lihtsalt K puhul oleksin nõus.
Või noh, mind on läbi elu - algas kuskil kui 12 olin - tahtnud väga paljud mehed, keda mina omalt poolt pole tahtnud. Kolmega neist ma ka magasin - ei osanud piisavalt palju piisavalt valjusti "EI!" öelda ja lõpuks ... noh, see on ainult seks, saab vähemalt lahti tast.
Need kolm olid väga väike osa tahtjatest. Järele andmise puhul olin iga kord alla 20 aasta vana ja igasuguse iseteadlikkuseta. Hästi õnnetu ja noor.
Aga hiljem ma lihtsalt ei ole pidanud inimestekski neid, keda mina ei taha ja kes ilmutavad oma soove minu järgi pealetükkival moel.
See kuiv jälestus ei olnud üldse natuke magus: "Vähemalt keegi tahab mind," see oli täiesti kuiv ja täiesti jälestus.
Inimene lakkab/lakkas mu silmis kohe inimene olemast, kui ta mulle oma iha või võlutust ilmutas. Põmm! Ja läinud, kõik, väkk, rõõõõõve.
Nüüd ma mõtlen, kas mu lastega on - samamoodi? Või mismoodi? Kas ma saan neid kuidagi aidata? (Mitte partnerit leida, vaid kinnitada, et ilma on nad sama imelised?)
Ja tegelikult-tegelikult: kas see tunne, et keegi peab sind tahtma, pead kellegagi paar olema, et sa üldse väärt inimene oleksid, ei ole mitte ühiskondlik, vaid minu personaalne? Et kuna mu ema oli juba mu varases nooruses innukas olematute poiste pärast, võtsin sisse, et mul peab poiss olema? Aga tegelikult on ühiskond palju sallivam ja eriti ei peagi?
Tegelikult?