Reede, 28. veebruar 2020

Nurinad

SAAST!!!!
Nature Boxi šampoon pikkadele juustele (oliiviõliga) on saast.
Ma olen kasutanud nende aprikoosiõliga šampooni ja nende avokaadoõliga šampooni ja need olid mõlemad täiesti head. Ja nende seepe dušigeele, mis olid (ja on, üks on kasutusel hetkel) samuti täiesti toredad.
Ja siis on see šampoon pikkadele juustele, mis vältivat nende murdumist.
Isegi minu peas (kus väga pikki juukseid just pole) tekitab see nendesse pikematesse jubedad pusad, nii et pead loputades ei saa isegi sõrmedega läbi juuste tõmmata. Aga mu poeg, kellel on päriselt pikad juuksed, oli täiesti hädas.
Eelmisel õhtul oli pead pesnud ja siis:
"Kuidas mu juuksed nii sassis on?! Ma ju JUST kammisin?!"
Ta oli sunnitud hakkama balsamit kasutama. Mis on tema puhul suur muutus. Vähemalt viis aastat pole ta seda teinud, sest vastavat vajadust ju ei tundnud.

Mingis raamatus, vist "Parteijuht lahkub surma läbi", õpetas reklaamiguru šampoonitootjaid paremat reklaami tegema. "Toode on teil väga hea. Šampoon rasustele juustele, mis teeb juuksed veel rasvasemaks, nii et inimene ostab muudkui aga juurde, et asja parandada, on suurepärane." (Väga vaba tsitaat.)
Aga seesinane Nature Boxi õnnetus on NII halb, et seda halbust ei saa isegi müügiargumendina võtta. Sest temapoolne juuste pusatamine on ilmne suht kõigile, kes kunagi elus mõnda muud šampooni kasutanud on.

Pfff.
Aga, kordan veel: nende kaks eelmist minu kasutatud šampooni olid head ja seda aprikoosiõliga ma ostsin teist korda veel isegi.

Muidu on nii, et olen haige, ehkki arvatavasti mitte koroonaviiruses. Mul ei ole palavikku olnud viimasel neljal päeval (kuigi temperatuur on pisut tõusnud) (ja enne seda oli natuke üle 37), aga KUI hullusti pea ringi käib, KUI hull on väsimus ja KUI raske midagi teha (nagu "vahin kuus minutit seina, kui peaks kuuma vee teele peale valama - ja siis on juba tunne, et tegelt on see vesi ära jahtunud juba ja kurat sellega"), viitab selgesti mingile tõvele. Mil pole ilmsesti kuulsat ilusat nime, kuid haigus on haigus nimest hoolimata.

Olgu, ei gripp ega koroonaviirus pole ka teab mis kaunid nimed. Oleks veel Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk!

Käisin täna oma pojaga Tammaare tee esinduses passipilti tegemas ja sõrmejälgi andmas. S.t. tema oli pildil ning andis.
Jah, käisin kõige oma haiguse ning kurnatusega.
Jah, ta oleks seda kõike iseseisvalt saanud samuti teha, aga ma alles seal sain teada, et muud lapsele passi taotlemiseks vajalikud tegevused saab ka kodus ID-kaardi abiga korda saata ning tuleb odavam.
Ostsin siis koerale ussirohtu vähemalt. Mingisugune kasu sellest teise linna ronimisest.
Mitte et ma poleks dialoogis teistega teada saanud, et aa. Ussirohtu müüakse ka loomakliinikutes (ja mõelnud, et loomakliinik Keilas ju on - kuigi siinsetes apteekides lemmiklooma-sektsioon puudub. Kontrollitud.)

Üldiselt unustan ma vähe. Viimasel nädalal olen iga päev unustanud. Muuhulgas asju TEHA (mitte nt kindad kaotanud).
TTTTTTõesti oleks vaja end terveks puhata.

Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Keegi ei mõista mind!

Mina (juba toast väljudes): A. on nii nunnu!
Poeglaps: Ei ole! Ma räägin tõtt!

See jääb piinama. Veerand tundi hiljem lähen üle küsima.

Mina: Miks A. nunnu ei ole?
Poeglaps: Sest inimesed ongi väga harva nunnud!
Mina: Aaaaa! Et nagu ... väikesed beebid võivad ainult olla, eks? Pisikesed armsad lapsed?
Poeglaps: Jah, neile see sobib.

Aga loomad on nii sageli nunnud!
Poeglaps on sellest veel eriti vaimustatud.
Kui Totorol oli eelmine jooksuaeg, rääkisin kodus, kuidas osad koerad osades aedades on igatepidi kenad, eks ole. Näiteks on üks hüppav kudzu, kes on tast suurem. Mõne asja poolest justkui laika, mõne poolest nagu hunt, aga no selgelt krants. Halli erinevad toonid, pikk sorgus kena saba ja mu arust nii ilus koer - aga Totoro nuusutab teda läbi aias oleva suurema augu, vehib paar korda loiult sabaga ja läheb edasi. Ja suur ilus hüpppav kudzu (ta paistab silma kõrgete kere vertikaali pööravate  hüpetega seal aias ja on ka oma pererahvale ilmselt samamoodi silma jäänud, sest puust aiale on üles palju traatvõrku tõmmatud) niutsub, aga Totsikut ei huvita.
Ühes hoovis ent on koer, kes on veidi väiksem kui Totoro, igava rõngas sabaga, laiguline (Poeglaps tegi juba põlglikke hääli ja ütles: "See ei kõla üldse hästi!"), aga kes käitub väga ilusti.
Ta saab aia alt läbi tegelikult, koerad nuusutasid ning hullasid ja ta tuli meile järgi ka. Sest no nii ilus nii hästi lõhnav tüdruk, mm, ma ei lahku temast!
Kuid kui ütlesin: "Mine koju!" vaatas ta meile kurva näoga järele ja läks siis tagasi oma aeda. Ja tal on VÄGA ilusad silmad. Kokku ma väidaks et naistele meeldivad hästi käituvad ilusate silmadega isikud, isegi kui nad on väikest kasvu, rohkem, sest Totoro SELGELT armastab teda vastu samuti.
No hea küll.
Meeldivad meie pere naistele, ei üldista siin huupi!
Poeglaps: No ilusad silmad päästavad väga palju. Siis ma saan aru!

Ta ka imetleb me koera nunnusust alatihti. Hoiab Totoro kõrvu või esikäppi mingis positsioonis ja oigab, KUI nunnu.
"Otsanummi!" samuti.
Nii ütleb K.
Mul on hea meel tegelt, et Poeglaps ja tema on, nagu nad on. Poeglapsele kulub hea täiskasvanud mehega asjade koos tegemine ära.
Muidu mõtlebki, et KÕIK mehed on jobud, tema ise kaasa arvatud =(
Mis ei ole kuidagi tõsi.

Pea valutab.
Pole kedagi sõimata: ise olin kella neljani üleval. Esmalt civ ja siis One Piece (vanad episoodid), kuni tuli äääääärmiselt rahuldustpakkuv hetk, kus Luffy lõi taevast draakonit (mis phmt on väga kõrge aadlisoo tiitel, mitte et päris draakonid mängus olnuks). Kui eriliselt vastikut taevast draakonit oli näkku löödud, sain rahuloluga magama minna, aga täna pea valutab. Hoolimata migreenitabletist ja ibukatest.
Neljani üleval olek oleks kombes, kui ma ei käiks kell 7-8 koeraga õues, aga kuna käin, on keha: "Nii vähe und! Skandaal!" ja peavalu.
Mis siis, et võtan tabletid ja poen voodisse tagasi kohe, kui tuppa tagasi jõuan. Organism on juba ärritunud.
"Eideke, mina nii vähese unega ei lepi! Ja kuna sa muidu aru ei saa, siis SÄH ja SÄH ja SÄH!"

Väga ei valuta, et selge oleks. Tabletid söövad enamuse ära. Ainult tuim vaikne taustatümin jõuab minuni.

Tegin esimest korda niimoodi kapsasuppi, et koorisin enne rasva puljongilt maha. Varem ei arvanud, et seda oleks hea teha: esiteks on rasv TOIT ja teiseks: kas rasv ei tee mitte sööke paremaks? Rasvane jogurt versus rasvatu, rasvane kodujuust versus rasvatu, rasv selgelt hea ju?
Aga meil oli siin võrgupäevikus puljongilt rasva eemaldamisest juttu, kui vahu koorimise üle imestasin, ning see eemaldavat kibeda maitse. (Mitte et mu puljongid seni mu enda meelest kibedad olnuks, aga proovida ju võiks?) Lisaks nüüd on mul ka koer, kes selle rasva (TOIDU!) ära sööb, mitte et viskan tuimalt minema.
Keetsin puljongi nagu peab, koorisin vahu ära ja jahtunud puljongilt võtsin ka rasva.
Totoro rõõmustas selle üle.
Tegin kapsasupi.
Ja kuram. Ma ei olnud vahuga ja vahuta puljongitel maitsevahet tuvastanud, aga vat nüüd on erinevus tuntav. Ei tahaks öelda, et asi on selgelt parem (ma tegin täiesti häid suppe-ühepajatoite ka varem ju!), ent teistmoodi, mahedam, klaarim ... jah, PUHTAM maitse.
Nii vähe, kui mulle ka meeldiks seda tunnistada.
Krt, neil "nagu peab" kokkadele on mõnikord oma tegevuses ikka õigus ka.

Aga ma TEEN hästi süüa.
Tütarlaps, kes on väga toiduteadlik, teeb väljas süües märkusi nagu: "Oo, see pardifilee on täpselt nii roosa, kui vaja, ei ole tuimaks küpsetatud!" ja "Ei, süüa kõlbab küll, aga punase kalaga ei tehta nii ju!" ning valmistab ise roogi imelise andega ja lahedalt, ütles nii: "No esmalt tuleb emme-toit. Siis restoranitoidud. Ja siis kõigi teiste tehtud toidud. Nii lihtsalt on."
Ja teine kord meil õhtust süües, peale esimese ampsu võtmist: "Ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga valged inimesed ei oska toitu maitsestada. Nõmmel (minu ema ja tema mehe kodus) pole KUNAGI nii, et ma võtan ampsu toitu, see koosneb riisist ja kastmest ja MAITSEB!"
Mina: Oot, kas sa tahad öelda, et mina polegi valge inimene või?
Tema: No sa oled, aga ikka ei ole ka. Sa oled huvitav!

Sõi sügava rahuloluga oma taldrikutäie lõpuni ja võttis juurde.
Ja siis veel korra.

Ma olen muide oma tütre ema ses mõttes, et mina ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes on juurdevõtmine mingi erilise tähendusega. Kui toit on hea, siis teismelisena ma võtsin juurde 3-4-isegi 5 korda alati.
Kaks tundi hiljem tegin veel võileibu.
Võisin süüa ja süüa ja süüa.
Et kehakaalu pärast muretsedes peaks võtma pisikese taldriku? No siis ma võtan juurde 8 korda lihtsalt, miks see kuidagi kehakaalu vähendamisel abiks olema peaks???
Idee, et inimene sööb korraga ühe taldrikutäie ja siis ongi kõik, jõudis minuni vist kuskil kahekümneaastasena.
Enne see lihtsalt polnud varantki. Võisin valvata, mida ma söön, ent minu dieet oli "nälgimine" ehk kaloreid alla 1000, sest mul ei olnud erilist vahet, kas süüa 900 või 1800 kalorit, nagunii olin siis kogu aeg näljane.
Pidasin vahepeal (no nii 20 ümber olles) kaloripäevikuid ja kui ma sõin, nagu tahtsin, oli saadavat enerigiat regulaarselt üle 3000 kilokalori päevas.
Vahel üle 5000.
Kus ma selle kõik panin?

Issake, MINA ei tea.
Aga et ma söön liiga palju, olen paks ja ebasportlik, mul on tselluliit ning haisen higi järgi ja üldse, ma olen eemaletõukavalt kole, ütlesid mulle kõik naisteajakirjad. Mitte kunagi pole mu nahk sile nagu neil piltidel neis reklaamides! Ma ei ole iga nurga alt ja kogu aeg üldse nii ilus, kui see lahe tüdruk sel pildil (ei, ma ei tulnud selle peale, et reklaamiks valiti parim pilt ja sama shooti sees tehti ka jubedaid - ma arvasin, et see modell ongi alati iga nurga alt ahvatlev, cool ja sile üleni. Ja sööb päevas kaks keedetud muna ja tuusti rohelist salatit, sest ta ei tahagi rohkem!)
Jah, mina olingi see neiu, kes ei adunud, et photoshop on teema, ja võrdles end tüdrukutega ajakirjades.
Neid ajakirju ma lugesin religioosse innuga ja väga palju kordi. Mul oli kodus alumisel riiulil punt naisteajakirju, kuhu tuli lisa, kui ma ei suuutnud end kontrollida ning mõne juurde ostsin, hoolimata sellest, et raha oli nii vähe, nii vähe, nii hirmus vähe.
Lugesin neid üha üle. Ses mõttes oli tegu täiesti kasuliku investeeringuga, et nüüd ma ei loe häid raamatuid ka ligilähedaseltki nii palju kui tollal neid ajakirju.
Kui ma lugesin naisteajakirja, valisin kosmeetikapoes kreeme või parfüüme, mul oli tunne, et kõõlun pärismaailma serval ja võibolla õnnestub mul kedagi ära petta, et olengi päris inimene ja mulle tekib KALLIM.
Muul ajal ei uskunud isegi seda. Lootsin mingi imelise "ja siis me saime kokku, juhus, minu arust on tema imeline, tema arust mina ja nüüd me pool aastat oleme paar, enne kui tulevad väljapääsmatud takistused" peale, sest ma polnud veel õppinud, et minuga ei juhtu selliseid asju.
Iial.
Käisin ka kohusetundlikult pidudel, lootuses sealt mõnda isast üles korjata. Vahel näkkas ka.
Nullil korral oli see seksuaalselt hea, aga mitmel korral oli hea ses mõttes, et mu enesekindlus sai tõuke. Kui keegi minuga magada tahab, siis varem või hiljem tuleb ka päris Suhe!
Jai!

KuratkuratKURAT, kui vildakas oli mu maailma-, aga eriti endanägemine!!!!!!! Tunne, et mul pole väärtust, süvenes, kuna keegi vastupidist mind kallimaks tahtes ei tõestanud ...
Nojah, ja mul on ikka veel natuke see tunne. Või ei. Mitte tunne, et mul pole väärtust.
Aga tunne, et kui keegi, keda mina tahan, ka mind tahab, TÕESTAB see mu väärtust maailma silmis!
Ja ... ohh.

Jah, ma siiamaale ikka, IKKA olen pahane, et kuidas keegi (mu ema kasvõi?!) seda omaenda väärtusetuse nägemust korrigeerida ei võtnud ja mulle ainult tunda andsid, kuidas teen seda valesti ja toda halvasti ja toda viiendat asja veel eriti halvasti.
Ja üldse, kallim leitakse, kui teda ei otsita, ja ei tohi tahta ja ...
Nagu ... arrrrrrrrrgh.
Ma rohkem ei kirjuta, saaksin ainult hirmus kurjaks ja kõik ilmaasjata.
Keegi ei mõistaks mind ja saaksin aint pahandada, et kuidas ma nii mõjutatav olin. (Või hullem veel, öeldaks: KÕIK arvasid ju nii, see ei ole mingi eriline teema! Miks sa ennast eriliseks pead?!)

Teisipäev, 25. veebruar 2020

Lahke emps

Tegin päriselt vabariigi-aastapäeva-õhtusöögi. Ehk siis seaprae (ükspäev oli 2.48 eest kilo müügil sea raieliha ja ma mõtlesin, et kui ma sealt kondid välja lõikan, saab koer söönuks ja jääb ka meile) ja kartulipudru (50% alet, praadisin singirasvaga üles, jube hea). Ja grillisin banaane, mida sõin vaniljejäätisega.
Mu poeg sõi seaprae ühel kamakal kamara seljast (ta ARMASTAB kamarat) ja kartuliputru. Palju kartuliputru.
Kui olin täissöönud ja pehme, helises korraga uksekell.

Meil ei käi ette hoiatamata ju keegi külas?!

Võtsin kooditelefoni.
"Jaa?"
"Triinu või?!"
"Jaa, mina olen." Olin järjest enam segaduses, sest seda häält ei osanud ma paika panna, aga hääleomanik nagu ... nutnuks vist?
"Olen A...(tsenseeritud) (mu poja klassivend laheda kahiseva häälega, aga ses vanuses poiste hääl ei ole väga ... püsiva kvaliteediga nähtus, seepärast ei pannudki paika algul), kas Poeglaps võiks ...?"
ent ma ei oodanud, mis ta veel öelda võiks, vaid lasksin ta kohe sisse. Sest tuttav ju! Oma!
Ta oli üpris punaste käte ja punase ninaga, kui sisse astus. Nina lörises. Üsna läbikülmunud.
Poeglaps tuli ka esikusse ja me saime mõlemad kuulda, kuidas A. oli just kodust põgenenud, sest täna olid seal kõik tema vastu ja ta ei taha tagasi minna, vähemalt mitte enne, kui isa on oma elukaaslasega rääkinud, ja poiss pööras jutu ajal meile selja ning toetas pea vastu ust, et me ei näeks, kuidas ta nutab.
Mu süda paisus kaastundest. Võta maha, tule edasi; kui tahad, võid ööseks ka jääda, ja otsisin välja kaks Bountyt (saladuslikud), sest magus rahustavat närve.
Vähemalt öeldi nii raamatus "Tobias ja II b" ja see oli hea raamat.
A. ja Poeglaps kadusid viimase tuppa ning ilmusid sealt vahepeal, et kempsus käia või süüa võtta.
Kell 10 läksin küsima, kus toas A. magada tahab, ja ütlema, et mina tahan, et ta oma isale sõnumi saadaks, et on klassivenna pool.
"Me oleme sellest rääkinud, ta magab siin toas. Ja oma isaga on ta ka juba rääkinud. Nii et fakk off!"
See ei olnud üldse nii ebasõbralikult öeldud, kui siia kirja pannes nüüd näib, alltekst oli pigem: "Ära pabista, me oleme ise ka ajudega!" ja ma lahkusin rõõmsa tundega.
Tegin A-le põrandale aseme matist, kahest padjast, linast ja magamiskotist, läksin ise magama ja kuulsin läbi une veel igavik otsa, kuidas nad arvutis madistasid.

Mul on kahju, et A.l on kodus raske, aga nii tore, et ma olen see ema, kelle koju sääraste muredega tulla võib ja kes natuke seega inimestele maailmas olemise vaeva vähendada saab. Ta üldse ei oodanud, kuni ma ära lähen esikust, et oma häda välja paisata, ma olin täiega kaasatud - ja nii armas.

Nüüd on hommik. Poisid magavad.
Teen ja joon kohvi ära ja siis toon poest hommikusöögikrõbuskeid.
Mul on ju meeles, et A. neid armastab!

Laupäev, 22. veebruar 2020

Teeme oma parima

Kell on seitse hommikul.
Andsin pojale oma migreenitableti.
Enne olin masseerinud ja masseerinud tema pead, saatnud ta kuuma duši alla, veel masseerinud ja ibukad olid muidugi juba ammu sees.
Ja siis korraga mul välgatas, et hei. Tal on ju selgesti migreen, mul ON ju selle valu vastu vahend!!!
Võttis tableti sisse, masseerisin veel ja nüüd ta magab.
Nii hea!
See, kui lähed magama, kõik on korras, ja ärkad mõne tunni pärast lömastava valu peale, on nii jube tunne. Kui õnnestub uuesti magama jääda mingi keemia abil, on õndsus.
Õndsus!
Ja et migreenitablett vbla pole päris ohutu ja hea kolmeteistkümneaastasele?
Igatahes on see parem, kui valudes vaevelda.
Ma tean.
Oo, ma tean.

Tütar on samuti jälle haige.
Lähen 5. märtsil tema kooli klassijuhataja ja õppealajuhatajaga arutama, kuidas teda aidata. Nad PÄRISELT üritavad oma parimat, sest nad ju ka näevad, kui intelligentne ja andekas ta on - ja kuna ta samas kipub kogu aeg haige olema, on tal viimase perioodi hinded pea kõik x-id.
Mina näen., et ta on enda üle koormanud. Kaks kooli ja suvevaheajal, kui võinuks puhata, töötas ta terve augusti nagu härg oma isa kohvikus Lapimaal. Aastavahetusel võttis ta muusikakoolist akadeemilise puhkuse, sest no selgelt ta ei suutnud kahes koolis enam käia.
Aga sellise süstemaatilise organismi ülekoormamise järel paar kuud natuke väiksemat koormust enam ei aita. Noh, enamikku inimesi vähemalt mitte.
Ma ei tea, mida me koolis üksteisega rääkima hakkame, aga vähemalt ühes olen ma kindel: ta ei pea "rohkem pingutama".
Kuidas ta just keskkooli läbi saab, näis. Ta on nii kuramuse intelligentne, et saab kindlasti. Õhtukool on ju ka variant. Aga veel rohkem enda ohverdamist ei tundu mulle üldse teemana.
ÜLDSE.

Hakkan "Emapiimaga" lõpule jõudma.
Oo, OO kui hea raamat - ja samas mitte valgustav, mitte sõbralik ja soe, vaid ... realistlik? Inimesed ei saa üksteisest aru, kuigi nad on head ja tahavad parimat. Inimesed teevad üksteisele haigetki samamoodi. Kohmakalt parimat püüdes.
Ja siis on need teised. Jah, ka nemad teevad oma parima ja on oma mõõdupuuga mõõtes head. Aga teevad nii hirmsaid asju!
Lisaks on raamat poeetiline ja sümboleid täis. Mis on tee minu südamesse. Pane mind mõtlema, anna mulle küsimusi, mitte alati õigeid ja ammendavaid (ptüi!) vastuseid, ja mul on nii rõõmus!

Kuigi vahel mõned vastused rõõmustavad samuti. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" andis mulle vastuse, et jaa, ma VÕIN olla täpselt nii imelik, kui olen. Ja kuna ma olen otsinud lugusid, mis lubaksid seda, tõestusi omaenda usule, et jaa, ma võin, see raamat läks mulle väga hinge.
Ta andis oodatud vastuse moel, mida sain uskuda.
See on nii tähtis.
Et saaksin raamatuid _uskuda_.
Küündimatus proosas kirjutatud asju ma ei usu automaatselt. Sest kui sa ei suuda isegi ilusti ja tundlikult kirjutada, jee sa mingeid suuri tõdesid oled tunnetama võimeline! Sitasti kirjutamine = küündimatus. Mu jaoks.
Isegi heades raamatutes on veidraid asju. Näiteks saab koolidirektorist paari peatüki pärast iseenesest ja selgitusteta klassijuhataja.

"Emapiim" on hea raamat. Nii valus ja aus. Loen seda ja mõistan ja mõistan ja mõistan.
Osake minust noogutab kaasa ideele "kui oled seestpoolt katki, ei aita miski väline!" ja teine osa vaatab seda välist ja naeratab. Sest tõesti: on nii palju head ja ilusat ju samuti!
Mul ei ole: "Miks ta siis ei suuda head näha?!"
Mul on: "Ma mõistan nii hästi!"

Koer magab ja peeretab.
Kui ta oma söömisega vana kuivtoidu koti põhjakanti jõudis, sain aru, miks ta väga innukalt seda sööki ei söönud.
Kott seisis mul vannitoas. Ja erinevalt teistest suurtest kuivtoidukottidest ei olnud seesinane päris veekindel. Ehk kui me duši all käisime ja põrand vett täis valgus, imbus osa ka kotti ja ajas põhjas toidu hallitama.
Ühegi teise kotiga seda varem juhtunud ei olnud (aga seekord oli teise firma toit) ja ma ei osanud üldse karta, et sedasi minna võiks.
Aga kui ma sinna hallitanud toidu (no põhi oli käes ja polnud enam paksu kihti mittehallitanud krõbuskeid peal isoleeriks) juurde kotti nina pistsin, tõusis sealt suht vastik hais isegi minu sõõrmetele.
Siis sellepärast ta sõi vahepeal nii innuga konte ja kuivtoitu ainult näljasena!
Viskasin hallitanud toidulõpu minema ja ostsin uue puhta lõhnava kuivtoidu.
Totoro vaimustus oli tohutu. Ta sõi ja sõi ja sõi ja sõi.
Ma ka panin talle üha juurde, sest mul oli nii kahju ajast, kui ta hallitavat toitu pidi sööma.
Mis tähendab, et ta sõi nüüd nii palju, et üha kakab ja vahepeal magab ja peeretab.
Ma tänasest hakkan ta toiduhulgaga taas normi piires püsima.
Sest pidev koerapeeru hais on veidi tüütu.

Neljapäev, 20. veebruar 2020

Ikka malbe

Migreen.
Tablett sees, valu enam pole, kohutav jõuetus.
Loen "Emapiima".
Hea raamat.
Nii tark. Täpselt see "sa annad oma parima, kuid keegi ei tea ikkagi, kuidas elu läheb".
Mhmh.
Ühtlasi mulle sobiv mu emaduspaines, mu innus seni sündinud lapsi õnnelikuks teha ja veel ja veel ja veel vähemalt ÜKS sünnitada!
Lugu inimeludest Nõukogude Lätis, aga siiski emadusest ja tütar olemisest samuti.

Kuna hetkel on mul maailmaväsimus, mõtlen üsna kainelt, et noh.
Ma tahaks korterit osta palju rohkem kui sotsiaalkorterisse kolida? Jah, aga ega ma ei sure tegelt ju ka selle viimase kätte.
Ma ikka veel tahaksin last, omaenda kõhtu liigutavat ja seal tuksuvat, omaenda piimast lõhnavat - aga no kui ei saa, ei saa. Ja adopteerima ma hakkan nagunii, beebi või mitte. See tundub nii aus. Lihtsalt - enne oleks kindlat elupaika tarvis, eksju.
Ilma ma ei julge isegi teist koera võtta.
Üks asi korraga.

Totorol hakkab pubeklus üle minema. Mitte et see päriselt üle oleks, aga on tunda. Kui me käime pikematel ringidel ja ma lasen teda taas rihmast lahti, ta ... üks asi on, et tremuleeribki vähem. Teine, et kuidagi teistmoodi. Leebemalt. Ma võin öelda, et ei viitsi, ja edasi kõndida ning 75% kordadest ta ei haugu ja ei hüppagi mu najale seepeale, vaid lepib. Ja kui ikkagi haugub ja hüppab, siis sedasi, et ma saan tast ruttu kinni, ruttu ta maha rahustatud ja kiunub kuidagi väga varmalt ka.
Mitte et ma talle meelega haiget teeksin, aga näiteks täna rabasin edukalt teise hüppe ajal rinnakarvadest kinni ja siis ta halas, nagu oleks hirmus valus.

Mulle ikka meeldib see looduses hulkumine. Isegi kui olen (enamasti olen) maapõhja väsinud, kui koju jõuan, ma pole KUNAGI nii jube väsinud, kui kodust välja minnes. Isegi kui pool teed lõikab päike silmi ja ma ei näe midagi, isegi kui maapind on nii mudane, et lurtsub, kui sammu teen, ikka on hea.

***

Tegelt on mul kõik hästi. Kui peavalu üle, ONGI kõik alati hea.
Aga krt, kinno tõesti minna ei jaksa. Kui keegi tahaks tasuta piletit homseks (21. on viimane päev, aga võib ka tol kahekümne esimesel veel soovi avaldada, kui keegi ette jõudnud pole) Apollo kinno, siis pangu kommentaaridesse oma mailiaadress, ma saadan ära.
Seanss, konkreetne kino ja film suvalised, valige ise.

Teisipäev, 18. veebruar 2020

Mure raha pärast

Mul tuli mõte.
Loodetavasti see ei pea paika, aga unustasin D-vitamiini nädalakese võtta ja unenäod läksid elavaks. Kas äkki elavad unenäod on D-vitamiini puuduse sümptom? Omajagu selles mõttes loogikat ju on isegi!
No vaatab. Nüüd võtan teda jälle, vaatab, mis juhtub.
Seni ei ole midagi halba veel juhtunud. Eile öösel nägin unes, et olen abielus avatud suhte printsiibil, ühiskond oli väga seisuslik ja meie seiklesime kuskil metsas metsaonni lähistel, üritades vaesemaid ja halvemas positsioonis inimesi aidata, aga meie vastu olid need krmuse teised aadlisoost inimesed, keda me püüdsime neutraliseerida, nendega armusuhteid luues.
Sest kes oma kallima vastu tegutseb, peab ikka aktiivselt kuri olema, aga nemad olid üldiselt lihtsalt mugavad ja status quo-d pooldasid peamiselt seepärast, et harjunud.

Muidu on nii, et Varrakust vastust ikka ei ole tulnud.
Nagu ... ma niiiiiiiiiiiiiii tahaks teile selle vastuse sisu teada anda ja siis reageerida A4 lehekülje jagu või nii, aga no ei ole. 
Ja see on omaette kole.

Mina ja ootamine, eks ole. Ma tahaks alati asjad ära teha, ära lõpetada, olgu või sitem, aga tehtud!
Nüüd ootan. NIIIIIIIIIIIIIIII kaua juba. Rohkem torkida ka ei tahaks, sest no ma korra juba tegin ja sain kohe reaktsiooni "loeme, varsti võtame ühendust" ja ma ei saa isegi iseenda ees teeselda, et äkki nad on mu ära unustanud vms.
Ei, nad LIHTSALT .... midagi-midagi.
Muidugi tahaksin, et nad teataksid, et jee, avaldame, ja jõuaksid veel kulkasse taotluse ka saata 20. veebruaril, mitte ei jääks asi 20. maid ootama.
Ja saaksin raha kätte (oletan, et honorar on 2000 eurot) niimoodi, et jõuaksin korteriostukontole panna ja natuke teie annetusi veel koguda ja oleks ikkagi reaalne lootus sissemaksusumma suveks kokku saada.
Aga eks ma oleks selle mai üle ka siiski rõõmus.

Ainult mõte, et nad üldse ei taha, nõuaks, et otsiksin avaldajat üle Eesti. Mõned kirjastused tulevad muidugi meelde kohe. Needsamad, mis mulle mingil hetkel mingi töö kohta on üldse mitte vastanud.
Neil kõigil on kodulehtedel ka üleval, et "ei" nad ei ütle, ainult "jaa". Ja et see "jaa" tuleb nädala või kahe jooksul.
Ma saan aru, et äraütlevad kirjad on tüütus, mida keegi ei taha teha, ja kas panna sinna: "Sa ei oska kirjutada!" või "Mitmed asjad ja kohad on hästi tehtud ja paljulubavad, ent kokku see tervikteose mõõtu välja siiski ei anna," on puhtalt kinni panijas, mitte autoris ja tema töös, ning seega tagasisidena tegelikult kasutud.
Aga siiski.
Kui sind ei avaldata, oled ebaoluline prügi, millele isegi "Ei!" ei öelda.

Varrak oli ses mõttes imeline kirjastus, mis tahtis mind avaldada pärast romaanivõistluse II kohta, et neilt ma polnud varem isegi küsinud. Tundusid liiga kõrged, kauged ja kaunid. Varrak ju! The Kirjastus ju!
Ja kuna nad tahtsid ka "kuigi sa proovid olla hea"'d, mida ei tahtnud isegi Fantaasia, Tänapäevast rääkimata, ma suhtun nüüd neisse nagu oma kodukirjastusse.
Nad saatsid mulle juba kolmandat jõulu järjest kingituse ka pakiautomaati!
Nõnda on mul üsna ebameeldiv mõelda, et pean kuhugi mujale avaldamiskohta otsima minema. Aga no raha.
Mul on raha vaja.
Sest ma tahaksin korterit osta palju rohkem, kui sotsiaalkorterisse kolida.

Pühapäev, 16. veebruar 2020

Kunagi oli samuti sedasi

Uned on jälle intensiivseks läinud, püsivad meeles ja tundeid on seal kõvasti.
Esitan teile KOKKUVÕTTE.(s.t. igast detaile on veel, aga pisiasju ei viitsi isegi mina teile rääkida.)

Jah, ma tean, üldiselt peetakse oma unenägude ümber rääkimist (ja ilmselt ka kirjutamist) jube igava teema arendamiseks ja kas sa ei võiks natuke teiste peale ka mõelda, väga väga naine?
Aga see on minu võrgupäevik ja ma tundsin elavatest unenägudest peaaegu sama palju puudust kui orgasmidest.
Selle vahega, et häid unesid kord poolaastas ikka ette tuli.
Aga nüüd igal öösel!

Täna nägin unes, et elan ajutiselt majas, mis näeb välja nagu väga pisikestest (toasuurustest) majadest tehtud torn.
Näiteks majakas.
Neid maju oli 23 seal ülestikku, lugesin üle.
Väljast nägi asi maru askeetlik välja, aga mulle andis majavõtme noor David Bowie (kes muutus vahepeal mu tütre isaks ja siis jälle tagasi), kes lubas enda pool veits aega magada ja olla, ja siis majas sees oli täitsa normaalselt ruumi ja horisontaalselt käidavaid tube, punast plüüši ja roost seinavaipu.
Seal oli ka midagi kommunitaolist käimas. Vaatasin kuskil alumisel korrusel koos rahvaga telekast filmi noorest Iggy Popist, mis oli eest keelde tõlgitud kui "Vaenlasega voodis" ja see oli ülitobe ja üldse mitte klappiv pealkiri. Tegelt oli "Nothing matters but coffee" või midagi sinnapoole, mis oli samas ta kuulsaima hiti nimi, ja see laul oli NII ILUS.
Oo, oivaline!
Mul kummitas samas ka üks Bowie laul, mis oli NII ILUS.
Unenäo soundtrack oli viimase peal, kiuigi tegelikult pole neid lugusid mu teada olemas. Siiski, meeleolult olid nad mõlemad natuke nagu Bowie "Heroes" ja natuke nagu Iggy "Passenger".
Ja ma rääkisin koju tulnud Bowiele, kuidas nägin filmi ja ma arvan, Iggy ei saa megastaariks (nagu tema oli juba), aga tal on 1 või 2 või 3 suurt hitti ja siis ta on oma ringkonnas ikkagi kuulus ja teeb muudkui muuusikat, kuni päris vana on.



Vahepeal muutus Bowie Tütreisaks ja küsis, kuidas mulle ta noorem vend Andi meeldib. (Et selge oleks: tal pole nooremat venda Andit, kuigi mu pojal on vanem poolvend Andi, keda me kumbki elu sees näinudki pole.)
Arvasin, et Andi on okei, aga miks üldse see teema? Ja adusin siis, et aa, kuna ma tahan last, tütreisa on kasutanud ja lausa sõltuvuses olnud umbes KÕIGEST legaalsest ja ebalegaalsest narkost, ta ise ei taha rohkem lapsi, ent mõtles, et vbla ta puhtama organismiga nooremast vennast oleks asja.

Muidu on nii, et kuna 20. veebruar on kulka taotluste tähtaeg ja Varrak ikka ei suuda mulle midagi öelda (ma oletan, et see võiks olla nt "need on head lood, aga me ei suuda neid müüa"), ilmselt nad ütlevad: "Ei".
Issand, kui raske. ISSAND, kui raske. Otsi jälle uut avaldamiskohta ...
Aga ma olen Varrakuga nüüd ära hellitatud, ma tahan korralikku toimetajat ka oma tekstiga töötama. Mitte sellist, keda Fantaasia pakub, vaid päriselt toimetavat toimetajat.
Nojah, idee heast toimetajast on mulle kogu aeg meeldinud, aga asja praktikas tunda saanuna meeldib veel rohkem.

Aga siiski. Vajadus kirjastajat otsida paneb isegi hüpoteetilise tegevusena mu pea valutama ja ajab südame pahaks.
Oh, kuidas ma jälestan vajadust end müüa!!!

Muidu ma olen kirjutamisega selle uue romaani juures jälle päriselt. Sai kogu enne kirjutatu läbi loetud ja toimetatud, nüüd jälle tasapisi edasi.
Eila kirjutasin ainult 130 sõna, aga see on üleminekuperiood! 200 sõna iga päev, siit ma tulen!
Välja arvatud, et kui ta viimaks valmis on, tuleb teda KA müüa ja keegi ei taha teda ja brr.
Oh-kus-ma-jään.
Aga samas: vahetu annetamise süsteem, kus TEIE aitate mul ellu jääda (jah, ka viis eurot on vahel väga abiks) ja korterit osta (hetkel on 2336.78 kontosaldo), mina annan postitusi ja aru oma elust on ju hea?
Vbla peaks orgunnima hoopis hästi toimetatud e-teksti, mida siis vaba annetuse eest saata ja kes armastab paberilt lugeda, prindib välja?
Kunagi mõtlesin sellest. Siis mul oli (ka?) rahahäda. Kuigi lugejaid oluliselt vähem.
Ja tollal ei oleks mul olnud "ka viis eurot on väga raha". Tollal oleks mul olnud "ka 50 senti on väga raha!"
Kuigi raha väärtus oli ka natuke teine.
Võibolla oleks varsti aeg isemüümisega tegeleda?
Aga sellest ma ei tagane, et korralik toimetaja olgu olla.
Ma olen seda väärt.

Huhh. Imelik on pead püsti hoida. Õues on vihm ja sügav hallus ja isegi koer on vait, kuigi ta pole eilsest ööst saati õues käinud.
Täiesti ebareaalne. Nagu ... vanasti. Siis tundus elu mulle sageli ebareaalne, jõudis kohale nagu läbi vati.
Aga ma lähen temaga (Totuga) nüüd välja ikka. Kohvikoort on nagunii vaja osta.

Reede, 14. veebruar 2020

Väga malbelt ja rahulikult

Ma üldjuhul juba palju aastaid? mitu aastat igatahes kirjutan valentinipäeval armumisest, armastusest ja vahel seksistki. Ent sel aastal olen just selle paarissuheteteema juures juba pikalt püsinud ilma igasuguse valentinipäevata ning mingit lõppjäreldust ikka pole. Ma tahaks, et mind armastataks nii, nagu mina armastan, ent nagu märkis väga usutavalt Rents, normaalsed inimesed ei armastagi nii, mina aga tõrjun kohe kõiki armusuhete moodigi suhteid, kui tekib tunne, et minust ei hoolita (nagu mina hoolin teisest).
Elik phmt ma peakski saama suhet pidada inimesega, kes on väärakast kodust ja keda ma samas hästi tunnen sest ma tahan meest enne tunda, kui temaga midagi muud plaanida saan.
Kusjuures selline mees ON olemas. =) Ma tunnen teda hästi, noh.
 Aga ei taha minuga proovida.
Ma ei pane talle pahaks ka. Aus ja lahke vastus oli täiega tore ja ma alles hiljem sain aru, et aa.
Ta on must muuhulgas 8 aastat noorem.
Enne arvasin, et no mingi 5 vast, aga pisiasjad, pisiasjad.

Ma ei arva, et ta seepärast ei taha, et ma olen mingi jube vanamoor. Ma arvan, et kuna tema veel armub (ja siis saab jubedalt vatti aina), tal on (veel) teistsugused ootused ja ta ei oska mõelda, et ilma armumiseta võiks ka nagu.
See näib talle lihtsalt võõras.

Eilse veetsin muidu nunnu olles.
Olin nunnu koeraomanik ja käisin Totoroga kaks korda pikemalt väljas, neist üks sisaldas ka korduvat rongisõitu. Olin nunnu ema ja ravitsesin tee ja rohtudega oma haiget poega, tegin talle pannkooke ja praadisin peekonit ning panin ta linad pessu. Olin muidu ka nunnu koduperenaine; muuhulgas pesin põrandatelt ära verioodis koera vere.
No ja siis hoolitsesin enda eest ka, vahetasin oma linad ja käisin duši all ja jooksin kaks - ei, kolm - korda ja ...
Muide. Tibidele märkus: kui kuivatada juuksed normaalse rätikuga JA pärast seda siidist asjaga, läigivad juuksed nagu vähegi saab ja seda tüütut kahu ümber pea ei moodustu, vaid kõik on läikiv ja sile.
Ma ei tea, kas teist tüüpi juustele ka mõjub, aga minu ja mu tütre juustele igatahes toimib oivaliselt.
Ja kui aasta otsa iga päev (unustamispäevad välja arvatud) magneesiumitablett ära süüa, küüned enam ei murdu, vaid kui tuleb ette küünemurdumise situatsioon, üritab küüs lihtsalt tagurpidi minna, mul on on valus ja küünealune verine.
Aga ei murdunud.
Kui see kellegi arust nüüd positiivne on.
AI!
Oli vaja üritada vanadest pükstest koerale tirimismänguasja valmis keerutada ... Pealegi selgus, et pükstest oli vähe. Liiga lühikesed. Uus tirimismänguasi koosneb kahest sõlmest ja muud polegi.
Lisaks magasin päeval neli ja pool tundi.
Ma arvan, kõigeks muuks jõu saamiseks hädavajalik.

Mõtlesin ka, et viin enda täna kinno valentinipäeva puhul (mul on juhuslikult ka tasuta pilet Apollo klubikaardi pealt vaja ära kasutada enne 21. veebruari).
Aga seal ei ole midagi, mida ma näha tahaksin. "Erilisi" ma näiteks keeldun vaatamast, sest mul ei ole huvi filmide, raamatute, sarjade vms vastu, milles autismi on haiguse või patoloogiana kujutatud.
Olgu, võibolla "Väikesi naisi" tegelikult võiks vaadata. Aga ainus seanss neid on kell 19 ja õhtuks olen juba nii väsinud, et ei taha kodust välja minekule mõeldagi.
Maijaksa kell 11 ennelõunalgi poodi minna, kuigi mul on kodust piim otsas ja kohv ainult vahukoorega on ebaideaalne.
Kuigi pole parata, saab kohe tehtud ja joodud.
Jaa, ma käisin koeraga 7 ajal väljas, aga siis pole poed veel lahti.

Aliexpress on vähemalt valentinipäevast õigest aru saanud. Saatsid mulle kirja, kus alguses ütlesid, et mina olen nende valentin ja siis lubasid hulgem allahindlusi et ma saaksin hellitada ennast. Oma parimat sõpra ja kõige kallimat kallimat.
Ma küll ei osta neilt täna midagi, aga nummi kiri oli.
Iseenda armastamine on NII TÄHTIS!
Võibolla kõige tähtsam.

Teisipäev, 11. veebruar 2020

Teen, mis tundub õige

Nii nunnu uni, et ma lihtsalt PEAN üles tähendama märksõnad.
Olin Shadow "Ameerika jumalatest" (välja nägin nagu sarjas, sest sealne näitleja on OIVALINE valitud) ja mul oli pisike nunnu poeg (umbes aastane).
Ja minuga taheti teha mingit rituaali ning ilmselt arvasid teised jumalad, et mind hukatakse ära vms.
Ma ise ka ajuti kahtlesin, kas see rituaalivärk ikka on hästi mu heaolu ja tervise seisukohalt.

tema olin 
Aga oli: phmt mina teadsin sellest siiski kõige rohkem, aga ma ei teadnud ETTE. Lihtsalt kui jooksvalt tuli Õige Tunne, siis oli sedasi Õige Teha.
Mis phmt tähendas, et ma tegin igasugu asju (poeg enamasti süles) ja mida mulle kõige enam meeldis ette võtta (nt just seal toas ja just seal voodis magada, just sinna vanni minna jne) oli osa rituaalist.

Teised jumalad muudkui kogunesid minu ümber ja phmt neil tilkus osadel ila verejanust kihvadelt alla.
(Kuigi osad olid mu pojast võlutud ja todistasid temaga.)
Aga kuna mina teadsin rohkem kui nemad ja kuna ma ei põgenenud ja ei üritanud kõrvale hoida, polnud neil midagi teha. Nad ARVASID, et ma olen vereohver, aga krt. Nad teadsid vähem kui ma ise!

Väga sümboolne, eks? Lame alateadvus jne =)

Pärast seda, kui koer mu üles ajas ja enne äratuskella veel uinusin (20 minutit sain magada) nägin unes, et jalutan Keila tänaval ja selle nimeks on "Poodu". Ja mõtlesin, et sellest võiks võrgupäevikusse kirjutada, mis mõttes on meil päriselus olemas Poodu tänav?! Kas see ei ole tarbetult negatiivne?!
Peale ärkamist olin: "Oh, kurat, aga Jälgimäe on vähemalt päriselt ka olemas!"

***

Och. Õhtul hakkas pea valutama. Kusjuures ma EI läinud linna raamatukogu raamatut tagasi viima ja hoopis magasin, sellal kui poeg koeraga õues käis. Aga ei miskit, ei mingit heatahtlikku loogikat, et no ei valuta, kui päev leebelt ja pingutuseta veedetud.
Ikkagiiiiiiiiiiii.
Loodetavasti tablett mõikab. Varsti.
Sest nii valus on!

Teine tablett ...
Poole tunni pärast dušš ka otsa ja ikka ei ole valu kadunud. Lihtsalt tuimem ja leebem.

Huvitav, kas asi on selles, et ootasin ikkagi natuke, et imeline kulka imeliselt teab, millise suurepärase raamatu ma kirjutasin, ja nomineerib auhinnale, aga üldse ei teinud seda?
Kusjuures ma ju TEGELIKULT tean, kuidas see auhindamine käib. Kui sul ei ole suurt toetajat žüriis, on suht lootusetu, sest ei, nad EI loe kõike läbi enne.
Ja Peeter Helmega, kes oli minu mees Havannas e. Kirjanike Liidus, ma läksin vaikides tülli. Me pole fb-s enam sõbrad ega midagi =P
Ei kahetse ka.
Mulle on maailmavaatelised teemad olulisemad kui kirjanduslik kuulsus.
Aga noh, kui sul on kirjandusringkondades keegi, kes sind aiva kiidab ja kutsub ja esile tõstab, on see (nt ka rahaliselt, aga üldiselt aitab kaasa sinu kui kirjaniku renomeele väga oluliselt) mugav.

Tol aastal, kui ma vabaauhinna nominent olin, ei olnud see mu teada Peeter Helme teene (ta oli tõlkekirjanduse komisjonis vist hoopis), vaid lihtsalt keegi, kes oli romaanivõistluse žüriis ka olnud, oli lugenud, fännas ning mind nomineeriti. Aga no Peeter Helme kutsus mind ikka kirjandusüritustele esinema jms.
Enam ei kutsu, sest ma märkisin fb-s meeldivaks postituse, mis ütles tema peatoimetaja kohalt lahkumise kohta umbes-täpselt: "We won't miss you, Hitleri pepupoiss!"
Mis vbla ei olnud kõige ilusamini öeldud, aga ma tõesti rõõmustasin, kui Helme polnud enam "Postimehe" peatoimetaja, sest minu arust ta on natsliku maailmavaate kandja (ning mitte eriti helge pea ka muidu) ja ma ei taha sellist isikut ülemaalise päevalehe peatoimetajana näha.

Nojah, aga ma ei saa süüdistada seda ühte laikimist, et kulka mind auhinnale ei nomineerinud, ning päris kindlasti ei valuta mul pea SELLE pärast.
Ma ei kahetse ju. Kunagi.
Ei, asi on muus.
Olen lihtsalt ja labaselt pettunud, et ei kulka, ei jõuluvana ega jumal näe, et tegelikult ma olen hea naine olnud ja väärin kinki täiega.
Tüüpiline minu: "Agagaga ma olen ju HEA?! Kas sellest siis ei piisa, et õnnelikuks (ja väliselt hinnatuks) saada?!?!?!"
Ja kui ma olen pettunud, hakkab mu pea valutama. Kõikvõimalikud emotsionaalsed pinged => peavalu. Palju inimesi või valed inimesed suurendavad valuohtu, igast muud väsitavad tegurid ka - aga emotsioonid on peamine vallandaja.

Okei, kirjutasin välja.
Veidi parem on olla nüüd.

Pühapäev, 9. veebruar 2020

Ne-ga-tiiv-ne


One piece'is on ühed kummitused.
S.t. muidugi on seal palju erinevaid kuidagi "kummituse" definitsiooni alla mahtuvaid üksusi, aga on need, keda seal ka kummitusteks kutsutakse, ja nad on hästi spetsiifilised.
Täiesti mittefüüsilised, kuigi nähtavad lendavate valgete laias laastus humanoidsete (kuigi jalgadeta) kujudena, ilmetu silmad-naeratus nägudeks.
Neil ei ole mingit individuaalsust ning nad ütlevad ainult ühte asja: "Ne-ga-tiiv-ne, ne-ga-tiiv-ne."
Ja kui nad inimesest läbi lendavad või teda kuidagi puudutavad, imevad nad hetkega välja kõik tema positiivsed mõtted ja tunded, alles jääb vrakk, kes soovib mitte olemas olla ja järgmises elus sündida sääselarvina või midagi sinnapoole.

Vahel on mul tunne, nagu oleksin sellise kummitusega kokku puutunud ja ta on mu tühjaks teinud.
Kõik mu "aga need on ju head jutud, mis ma kirjutasin" ja "ma olen ilus naine" ja "olen nii tore!" muutuvad kahtluseks. "Aga äkki mulle ainult tundub, et need on hea lood, tegelikult ajudega inimestele ei meeldi - ja põhjusega?" "Aga äkki ma olengi liiga paks, et keegi mind ilusaks peaks?" "Aga kui inimesed ei ütle mulle, et ma olen tore, äkki ikka ei olegi?!"
Siis võrdlen end kujuteldava ideaal-minuga ja saan, et krt. Endale meeldin ikka täiega. Pole midagi muuta.
Aga sosin kuklas küsib, äkki on ebanormaalne ennast oivaliseks pidada ja tunda, et minu juuures pole midagi parandada, ma juba olen üleni hea? Tundub loogiline, et igaüks võiks ideaalis seda enda kohta arvata, kuid ent aga kuid ent aga ... ei arva ju!
Enda põhjamine ja kirumine on nii levinud!
Üks ulmekirjanik, kellest ma üldiselt suht hästi arvan, toob nt fb-s ära just halvustavad ja suisa hävitavad hinnangud oma tööle ja kirjutab juurde, et "reaalsustaju tõstev" ja kiidab ka muud moodi neid, kes tema kirjutiste kohta halvasti ütlesid.
Ja isegi ma ise tunnen avalike esinemiste ajal tungi "mis nüüd mina" ja "no ma kirjutasin nii hästi, kui oskasin, paremini, näe, ei osanud" öelda.
Nii sees on "endast hästi arvata ju ei tohi!"
Enesekriitika, öeldakse, ja "edasiviiv jõud".
Ja ma võin ju mõelda, et krt, kui ma ei tee nii hästi, et mulle endale täiega meeldiks, siis on enesekriitika koht, jah (oh, "Kuningatega" sai mõnes asjas täiesti ebavajalikult kiirustatud!), kuid üldiselt peaks ju igaüks tegema oma parima ja siis mitte endalt rohkem nõudma, krt! Kõik peaksid oma töid armastama!!!!
Ja "Kuningad" on hea raamat mõnedest ebakohtadest hoolimata!
Aga - aga üldlevinud hoiak on, et oma tööd võib mõnitada ja halvustada ja misMÕTTES?!
Enese peksmine on milleks hea???

Et selge oleks: kui ma MÕTLEMA hakkan, siis olen endaga rahul alati.
Aga kui ma ei mõtle, on vahel väga raske. "Keegi ei armasta mind" ja iu ja vääks.

Reede, 7. veebruar 2020

Küsimus ja muu loba

Küsimus notsule:

Keedan puljongit.
Mul vahel tuleb sihuke uid.
Ja iga kord, kui keedan (kusjuures vahel KOORIN vahu ära), mõtlen, MILLEKS see vahuriisumine.
Et leem jääks selge?
Mul on leeme selgus (ja üldse toidu välimus) niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pohh, kui olla saab. Kui maitseb hea ja on hea tekstuuriga, mul ei ole mitte mingeid reservatsioone ükskõik millise välimuse suhtes.
Aga no tõesti. Vahu riisumine liha keetes on nii üldlevinud, et ma ei suuda uskuda, et eesmärk on "toidu veidi ilusam välimus".
Ja kuna notsu on mitu korda rääkinud sellest, kuidas tema ei viitsi vahtu riisuda, aga õnneks on tal A., kes selle ära teeb, selgita, palun, MIKS seda vahtu vaja on riisuda?
Mina ei saa aru. Olen keetnud vahtu riisudes ja vahtu riisumata liha ja konte ja mitte mingit maitsevahet ei tuvasta.
Miks seda tehakse?
Sest traditsioonid? Sest "selge leem on nagu päris kokad teeks"? Sest keegi on kunagi MINGI maitsevahe tuvastanud? Sest saab?
Sest kui elu on raske, on ta rohkem "nagu päris"?

Krt, kust saaks elu, mis ei ole raske ja tunduks tore?!
VÕIKS ju kuidagi saada!

Ülejäänud loba

Varrakust öeldi mu pärimise peale, et nad veel loevad, aga vähemalt on mul kokku lepitud, kes kampsuni võtab, saapad (võrgupäevikus neist ei rääkinud, aga fb jälgijad teavad) said juustukoogi vastu vahetatud ja phmt on ses osas hea.
Lihtsalt aeg kulub ja ma TÕESTI tahaksin ise ka korterilaenu sissemaksuks panustada.
Mitte et "minaminamina ise ka ju!", vaid muidu pole lootustki kokku saada.
Kogu laenusaamise-värgi (nad mulle üksi ei anna, see on juba ette selge, sest mu igakuine sissetulek ei kanna välja) olen nagunii ajus "ma tegelen sellega hiljem!"-pealkirja alla lükanud.
Varrak VÕIKS ju tahta?
Mitte ainult raha pärast, vaid mul on au ja kuulsust ka kuidagi vähem, kui plaaninuksin.

Vahel ma mõtlen, et seal on mingi point - mingi eluõppetund - et mul ei ole paarissuhet, et ma ei saa bioloogilist last (adopteerimine on järgmine plaan) ja et ma VÕIKSIN kuidagi selgeks õppida, et nii on ka hea.
Et inimesed elavad ka nii hästi. Kas ma elan siis halvasti v? On ju tore.
Ja ma peaaegu juba olen "nojah, mhmh, nojah" - ja siis tuleb alati ikka idee, et no ju mu hea meessuhe tuleb, kui olen 57, 67, 93 või midagi. Ehk ma IKKAGI usun, et kunagi see tuleb, vaja ainult piisavalt kaua elada. Kui ma olen 106 ja suren ära, kas ma olen siis nördinud ja jätkuvas hämmelduses, et krt, NII KAUA elatud ja no ei näkanud ikka?! Kus on see fataalne viga? Ei saa ju olla, et 106 aastat ei vedanud?
Aga sul oli ju Poeglapse isa, ah, väga väga naine? 2 ja pool aastat armumisega suhet? Kas see polnud siis midagi, et väidad, et 106 aastat suhtetut elu??? Isegi Tütarlapse isaga tuli kaks ja pool aastat täis, kuigi seal oli armumine selline ... "tasapisi kasvas armastus"-laadi.

Ehk siis: minu armuelu on ära elatud vast?
Miks mul sellega nii keeruline leppida on, miks mulle tundub see hale ja ebapiisav? Raamatutes on aina naisi, kel on elus olnud üks suur armastus, näiteks meremees või jäi ta sõtta, ja siis need naised on uhked ja väärikad ja südantpidi selle kadunu küljes kinni.
Noojah.
Aga mulle ei tundu selline "tolle teema jätan välja, oli kaunis, aga otsa sai" elu kuidagi kõlblik. Mulle tundub see puudulik.
Ja JUST SELLEPÄRAST mõtlen, et ilmselt ma ei leiagi meessuhet. Sest Murphy.
Sest Murphy toimib.
Minu peamine usk esoteerikasse on usk Murphy toimimisse.

Teisipäev, 4. veebruar 2020

Pisiasjad

Pisikesed, aga rõõmutoovad.
Bukahoolik arvas.
Special k arvas.

Varrakust pole ikka mingit arvamust.
Reedel küsin viisakalt, et ähm, kulge, vabandage, kas te midagi ütleks ka, ma ju pabistan veits. Oma lapsed!
Lastest rääkides olen mitu tundi kedranud peas läbi kõigi lähisõprade-lähemate tuttavate lapsi ja majanduslikku olukorda (sest inimesed, kel on raha laialt, ei ole üldse sel moel rahul tasuta asjaga kui need, kel pole), sest sain taaskord Hiinast tellides tünga.

Tellisin sihukese kampsuni.


Ja see on konkreetselt nii lühike ja lühikeste varrukatega, et ma pean ta ära andma mitte lihtsalt lühemale naisele, vaid lapsele. Umbes 155 cm kasvu oleks hea. Veel parem 150.
Kusjuures ma VAATASIN käiste pikkust ja üldpikkust ja no - tundus, et natu napp asja jaoks, mis peaks olema nii suur, et sinna sisse annab mõnusalt pugeda.
Aga no NATUKE napp.
Mõtsin, et no on natuke vähem suur siis, pole hullu.
Mitte et varrukad ei ulatu hästi randmeteni.

Aga (miks ma ikka veel tellin sealt siiski) enamik tooteid on õige suurusega, mõnusad ja kvaliteetsed ning VALIK ON NII LAI.
Peaaegu ongi nii, et kui sa suudad seda ette kujutada, siis hiinlased toodavad üsna täpselt sihukest asja.
Odavalt.
Nii et mõningased eksitused suuruste osas ei väära mind teelt.
Alis on ju palju poode. Ma lihtsalt pean rohkem vaatama, et telliksin sealt, kust juba hea asja sain, ja EI telliks sealt, kust väikesed tulevad.

Tegelt on hea olla. Jah, väsinud. Jah, midagi ei taha teha. Jah, jalad valutavad ja valuvaigistav masin tiksub.
Aga tarvitseb mul ainult mõelda (umbes iga kümne minuti tagant tuleb meelde), et ma ei peagi, võin vabalt olla ja mitte midagi teha, kui jälle hakkabki hea.
Mõõõ-nus.
Miski ei lähe paremaks, kui selle üle muretseda. Läheb nagu läheb ja hetkel on hea.

Muide: sööge, mida tahate, onju?
Ma ikka vahel mõtlen, et krt, ma lähen nii paksuks ju sedasi ... ja samas: mul oli täna kommiisu. Konkreetselt. Nii et otsisin üles ühe arvukatest Saladuslikest, mis mööda korterit ära peidetud.
Mitte suvalise, vaid oma lemmikkommid. Kalevi "Tiramisu mandel".
Sõin.
Nii hea!
Sõin ära täpselt 4 tükki. Või no üks on suus, lasen kattel aeglaselt sulada, enne kui mandli ära närin ja alla neelan. 
Siis rohkem enam ei tahtnud. Panin paki kappi ära.
Viimasel ajal ei taha enam suitsu ka eriti. Keha on vist taas natuke stressi vähem tundev ja pole vaja maandada? Või on suitsetamine muutunud nii tuimaks tegevuseks, et ei ole enam "kuradile kõik, mind ei huvita, võtan aja maha ja teen suitsu" ja see lihtsalt ei maanda enam eriti midagi? Ergo pole tarvis seda teha keha arust?

Laupäev, 1. veebruar 2020

Unemeeleolud

Krt, ikka veel pole ma kümme korda kuulsam (ega armastatum).
Kuigi tundus juba, et hakkab minema: mulle endale tõesti meeldib see kogu, mis Varrakule saadetud (ja nemad pole ikka vastanud), "Kuigi sa proovid olla hea" sai mõnede ilusate privaatkirjade põhjuseks mulle ja väga nunnu arvustuse Kittylt Goodreadsis. Mulle saadeti raha ja ma loobusin ära kõigist "teenustest" Vaimse tervise keskuses, nii et olen nendel käimisest kah prii.

Aga Varrak ei vasta (ja kui kaua aega ei vastata, ma järeldan, et midagi head ei ole öelda - isegi kui tegelikult mõistan ka, et 9 eri lugu on natuke aeganõudev läbi lugeda ja lugude vahele saab samas mitmepäevaseid pausegi jätta) ja ma näen unes asju, mis on ebameeldivalt peaaegu-realistlikud. Näiteks nõude võõrasse nõudepesumasinasse ladumist ootusega, et kohe tuleb pärisomanik köögist läbi ja ma saan pahandada, sest miski on ikkagi vales kohas. Ses samas unes ka teadmist, et kõrvalmajas pidutsesid kaks päeva mu head tuttavad, kes nägid mind aias meie peol ja tervitasid, aga enda juurde ei kutsunud.
Asi lõppes lauluvideo vaatamisega. Video oli jada karikatuure ja mul on meeles laulu üks salm: "Kes on rikas, sellel maksad kõrget palka. Kes on vaene, see saab talli taga malka ..."
Olen häiritud.
Lisaks oli unenäos teadmine, et mul on veel 21 seeriat selle nädala trenne teha, peaks tegema hakkama, aga kuskil esimese seeria seitsmenda korduse ajal sain aru, et olen tegelikult voodis pikali ja ei liiguta. Jätsin niisiis trennitegemise pettunult katki, sest milleks und selle peale raisata, kui midagi reaalselt tehtud ei saa, ja nägin teisi asju.
Aga no siiski.
Nõme!

Tegelt ärkvel peast ma ütleks endale, et hei, ma olen niigi jube tore, et õuest (aiapidu, aga mitte minu seltskonnale, mingi teine vanusegrupp) nõud kokku korjasin ja nüüd masinasse panen ja jee, mina! Kes viriseb, on ise nõme!
Ja mul ei ole ka tunnet, et kui ma ei tee oma nädalanormi treeningseeriaid ära, olen halb ja pean end veriseks rooskama.
Unes ikkagi kummitas.

Need tuttavad, keda unenäos nägin, oleks tegelikult mind raudselt ka endaga pidutsema kutsunud, ja need ühed-teised-tuttavad-üks-lausa-sõber olid isegi seal unes täitsa okeid.
Kuigi mõned olid kahtlased ja kuna mul päriselus on taustateave, et on, JAH, nõmedad, võtsin südamesse.
Ikka unenäos.
Oli selline südamessevõtu-öö.

Ilmselt tulenes viirusevestlusest chez ritsik ja rentsi juures kommenteerinud mulle ääretult vastumeelsest kommenteerijast, kelle jutt mul reaalselt tekitab iga kord kahtluse, kas ma sellist maailma tahtsingi v?
Mis on tegelt üllatav, sest suudan põhimõtteliselt leppida palju hullemate idiootide eksistentsiga. Ent erinevus on, et need veel hullemad idioodid ei hänga kohtades, kus ma neid näen, neil on teised tegevused ja ringkonnad.
Aga tema millegipärast liikleb minu blogiringis (ja ei ole kunagi rahul sellega, mis ta seal näeb) ja mul on lihtsalt paha tema juttu lugeda.
Ma (ega ka keegi teine ilmselt) ei hooli ka piisavalt, et teda leebelt õpetada, rahulikult selgitada ning kuna ta on ehitanud endale kindluse "need kivid on õiged ja kõik muu jama", oleks see pealgi tüütult aeganõudev. Iga kivi tuleks eraldi "vaata, see ei ole ju tugev kuidagimoodi!" lahti võtta ja ikka ta ju ei usuks.
Sest inimesed ei hooli sellest, mida SINA (mina) ütled või teed, nende vaatekohad tulenevad nende oma sisemusse korjunust ja seal sellel pinnal kasvanud sünnipärastest eeldustest.
Või oot. See on vastupidi. Esmalt on sünnipärased eeldused ja siis korjuvad kogemused ja kokku tuleb inimene oma veendumuste ja maailmavaatega.

Nojah.
Aga praegu on mu uned enamasti siiski toredad ja ülalkirjeldatu ongi juba nõme. Aga kui ma meenutan, kui jube oli näha õudusunesid ja siis üles ärganult tuvastada, et ei, pole kergendust, mu elu on VEEL rõvedam ärkvel olles, kui unes oligi, on ikka päris hirmus.
Halb aeg oli NII HALB.