Teisipäev, 31. mai 2016

Ei ole aega puhata

Mis mõttes on kell ikka veel alla kaheksa hommikul?! Olen juba pool igavikku ärkvel, sest eile olin surmväsinud, läksin enne kümmet magama ja ärkasin seega igasuguse välise mõjutuseta kell 6:04. Nüüd võiks jälle magama minna, aga õnnetuseks on Poeglapse äratus täna 8:15 ja oleks ju kena laps ikka üles ka ajada.
Paidega. Meil on selline hommikurituaal, et äratan teda paidega ja selga kratsides ja masseerides, kokku umbes veerand tundi. Siis teen talle soengu (pikkade juustega poiss, koolis on nõutav pats ja talle meeldib punutud, sündinud viiking). Ja alles tema uksest välja saatmise järel saan jälle voodisse minna. Tavaliselt ei lähe, püsin umbes kümneni veel üleval, joon kohvi, istun arvutis, teen paar kehalist harjutust.

Aga ega ma tavaliselt ka kuuest üleval pole. No vaatab, kuidas läheb.

Täna on padjaga-tööle-päev. Kui ma poleks end eile nii ära väsitanud, oleksin läinud kellelegi paariks tunniks sappa näiteks Pelgulinna haiglas (seal töötasin oma viimase praktika raames), tegin isegi ettevalmistusi, ent õnneks päris kokku ei leppinud ja eile taipasin juba, et isegi väga lusikakoguseid venitades ei saa. No ei saa!
Olen mittehaiglas solidaarne siis =)

See, kuidas ei ole aega puhata, on mulle nii tuttav teema. Kuidas sulg võib lõpuks murda kaameli selgroo, kuidas niigi jaksamise piiril toimides soovitus, et võiks teha veel rohkem, ajab raevu (praegu) või surma (enne).
Teha nii kõigi tervishoius töötajatega on sedavõrd arulagedalt jõhker, et selle peale ikka annab tulla.
Ma muidugi ei sallinud Marianne Mikkot ka enne, meie põgusate päriselu-kokkupuudete põhjal (kunagi mu üks komplekt vanemaid andsid talle küüti Lõunalinnast Pealinna, siis me olime kõvasti üle kahe tunni ühes autos koos), aga nii loll olemiseks ikka peab kohe pingutama ka ebameeldiv inimene.
Kui sa jaksad nii palju, jaksad natuke veel. (Mida, ma olin siis surmahaige, antidepressandid polnud peal ja ma ei suutnud meelde tuletada, et enda sitasti tundmine pole inimeseks olemise paratamatu kaasnähe, tegingi lolle järeldusi! Aga isegi siis tegin vahet, et mõnikord lihtsalt ei jaksagi rohkem, lihased ei tõsta tonnijagu kalakonserve paigast paika, treeni neid nagu tahad, tahtejõud ei tõsta inimest lõputult.)

Ei, see, et ma Mikkot mainin, aga Seda Teist Venda (ei, ta oli ju?) mitte, ei ole naisevihkamine, lihtsalt ma tõesti ei tea, kes See Teine Vend on ja seega ei mäleta ka tema nime. Uurimagi ei hakka, kannatagu selle all, et teda üldse ei mäletata =P

Aga olen mõttes kõigi tervishoiutöötajatega, päriselt, siiralt, üleni. Mis siis, et mulle meeldib see töö - ta on raske.
Mulle tuleb meelde ainult üks koht, mis võtab veel rohkem - siis, kui autistide koolis praktikal olin, sain aru, et vot see on tipp. Nii armsad lapsed, nii toredad töökaaslased, mu sealne boss tegi pärastlõunal kõigile veel tööl olijatele kohvi ja tõi kätte ka - ja nii läbi kui sealsest tegevusest ma ei ole kunagi enne olnud ning isegi pärast harva.
Aga see ei ole öeldud, et tervishoiutöötajatelt kuidagi töö raskust ära võtta - see on öeldud, et tolle kooli personali tohutut panust hinnata. Vot seal õpetaja olla on veel raskem.

Elada nii, et see ei ole mõnus, padjastatud, soe ja hell, elada nii, et kogu aeg on ora persses ja tuleb teha rohkem, on nii tobe isegi ideena, et mul ei ole sõnu.
See on me ainus elu, kurat, ja keegi ei pääse sellest elusalt!

Pühapäev, 29. mai 2016

Kolmas külg

Mulle sai täna hommikul osaks šokk.
Tegelikult võiks šoki alguseks lugeda eilse õhtu, mil Tütarlapse vanaema ütles mulle: "Rõõm, et sa oled natuke kosunud, pole selline luud nagu vahepeal!" Naeris ja lisas: "Mitte et ma sellega midagi halba mõtleksin! Ei vahepealse ega praeguse kohta!"
Aga ma ei šokeerunud, sest ise arvasin ka, et olen natuke juurde võtnud, seda võib pealtpoolt näha olla ja üldse ma ju ei teadnud, millega ta mõttes võrdleb. Naersin vastu ja seletasin, et kõik on korras, ma üldse ei põe, nagu on, ongi väga hästi.

Aga täna mõtsin, et no olgu, ma siis saan numbrilise teate ka, mis toimub, ning ronisin kaalule.
Ja see näitas seitsmega algavat arvu! (No hea küll, näitas 70.) Kusjuures ikka veel arvasin, et nojah, vähe palju on, ootasin vähemat, aga ma ometi olen omal nahal kindlaks teinud, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv, ning ainult oma veendumuse kinnituseks võtsin mõõdulindi.
Ja selleks, et NII pihalt kui puusalt tuleb  4 cm suurem näit, kui ootasin, ma ikka üldse valmis ei olnud.

Jestas, üldse ei pannud tähelegi! Mul oli ka 5 kilo kergemana sees tunne, et noh, natuke teistmoodi kui ühiskondlikul ideaalil Cosmopolitani lehekülgedel ju on - aga mul oli täiskasvanuelus ka periood, mil kaalusin alla 60 ja ausõna, see välimus tõesti ei ole midagi, mida ma kuidagi tagasi tahtnuks.
Aga nüüd korraga tulid kõik need üle ideaaliserva olevad kumerused meelde, nad olid ka peegli ees näha ja kuidagi nagu teistmoodi näha kui enne - mitte "Ma ei ole pilt, olen elus naine!" vaid "See jõnks väljaspoole puusalt reiele üleminekul on tõesti ebatavaline ja ülearu."

Kusjuures ma tõesti ei pannud tähele. Nagu siis, kui hästi palju Kirjut Koera tegin, võtsin selle toel juurde, siis enam Kirjut Koera ei teinud ja võtsin jälle alla, tunnuseks mitte mingi mõõtmise imetrikk (ma ei mõõtnud) vaid rõivaste sees pigistava-laheda tunde muutumine. Aga praegu ei olnud ei suht iga päev koogi söömist ega isegi rõivaste pigistamise tunnet - vastupidi, tõmbasin ühed vanad teksad jalga, mis mu meelest olid ära pandud kui "kitsad" ja need olid hoopis ruumikad.
Praegu mõtlen, et võibolla olid nad ära pandud kui "liiga suured". Lõpuks ma võtsin ka enne Rongi päris korralikult alla, sest kuidagi ikka uskusin toona, et kui veel parem olla, läheb ka mu elu kuidagi paremaks, ning veel parem olemise idee hulka kuulus ka see, et olla kõhnem ja sportlikum.

Nüüd olen segaduses, kas midagi teha või mitte.
Ühest küljest: tegelikult olen juba kuu aega imestades tõdenud, et kauniks läheb mu nägu, kui silmad ära värvin, muidu nagu üldse ei ole ja kas mu vaatenurk enda vaatamisel on siis nii kõvasti muutunud või? (Vastus: ei, meeldin endale rohkem, kui natuke vähem kaalun, dohh!) Kuivõrd mul ei ole ka toiduga mingit kirglikku suhet, ei tohiks isegi väga raske olla neid ootamatut 4 cm taas alla võtta. Juua samapalju vahukoore ja piima seguga kohvi (mulle paistab meeldivat valgendaja rasvasus umbes 15%) kui siiani, ainult süüa vähem ja natuke vaadata ka, mida. Aplesini, mitte kohukest, külmutatud köögivilju hakklihaga, mitte Poeglapse eelistavaid pelmeene.
Nii et asja üks külg on, et kui ma meeldin endale kõhnemana ning selliseks saamine ei võtaks isegi erikuradi suurt pingutust, võiks ju.

Teisest küljest: milleks mulle see ilu? Mul ei ole probleemi, et mind keegi ei tahaks sellise välimusega, kui mul on, mul on ainult tõdemus, et mina ei taha kedagi neist, kes mind nii, et ma saan aru ka, tahavad. Hea küll, mul on mu seksuaalne tuimus - aga keni mehi ikka märkan küll juba ammu.
Tegelikult on see mitte-kellegi-tahtmine juba vana asi, lihtsalt enne ma panin selle tähelduse sinna alla, et Rongimees, teda ju ikka tahan, kõik mu ahnus on sinna suunatud ning kui keegi teine mind parasjagu jalust nõrgaks ei võta (mida tuli ka ikka ette, ega ma mingi nunn polnud), on tema põhjuseks.
Aga tegelikult olen lihtsalt pirtsakas. Mulle meeldib tunda, et olen oluline, kui seda ei ole, ei ole mul ÜLDSE huvi. Mis muidugi teeb mu suht lähenemiskindlaks kõigile neile, kes lähenevad kõigele pandavale kas lootusetusest ("vahet pole, et ta mulle ära ütleb, ükskord ju mõni ei ütle ka!") või mittediskrimineerivast innust ("Muidugi meeldib ta mulle, mulle meeldivad kõik!") Ja noh - kui ma olen natuke individuaalsem, paksem, imelikum, see on ju SOODNE, et sõeluda välja mehi, kellele meeldin mina, nende hulgast, kes mu välimust päris kepikaks peavad!
Kui rääkida ainult lapse saamisest - ma ei ole ka 10 kg raskemana nii kole, et seksi ei saaks. Isegi kui mul on plaanis (mul on plaanis) inimestega rääkida sel teemal, et kule, tee mulle laps, ma nii koledaks nagunii ei lähe, et mees sel põhjal tõdeks, et lapse võiks ju saadagi, aga sinuga magada ma lihtsalt ei suuda, väkk.
Nii et võibolla on tegelikult kasulik mitte nii ilus olla ning kui elu on mulle kätte mänginud seesuguse võimaluse, võiks vähemalt lubada tal nii teha, mitte kukkuda kohe alla võtma?

Kolmandast küljest (ilmselt ei ole selle küsimuse näol tegu paberilehe-taolise pigem kahemõõtmelise teemaga) ei ole võibolla üldse asi selles, et olen tavamõistes liiga ilus, et seda ignoreeritaks - ma nagunii ei oska ei ilu ega selle puudumisega ühiskonna tasandil midagi peale hakata. Käia ent ringi nii, et endale meeldiks, on võibolla siiski kokkuvõttes kasulikum nii päris enda esitlemise kui lihtlabase naudingu seisukohalt? Ma meeldin endale, kõik muu on pohh!?

Kahtlustan, et see kolmas külg on määrav. Tundub kuidagi õige ja hea =)

Reede, 27. mai 2016

Tasakaal wanted!

Hästi imelik päev on olnud.
Selline, et osasid tänaseks mõeldud tegevusi ei teinudki ära, väsinud ja kuidagi nimetult nukker - ning samas täis hämmingut selle üle, et oot, elu oligi vist selline kunagi? Pidevalt oligi?!
Päev pole veel läbi, osasid asju vaikselt üha teen, aga see tunne, see tunne on nii tuttav. Et miski pole piisavalt hea, midagi pole piisavalt palju, kui tahaks tähelepanu, peaks ikka maailma paigast veidi liigutama - 1 km tunnis on nagu vähe, et pai oodata teistelt, peabki ise ära end haldama, kuni on Midagi ette näidata. Selline pidev nälg soontes ja soolikates, et tehke mulle pai, öelge, et olen tähtis, üldse ei leevene ka paari telefonikontakti või tütre saadetud kettkirja peale.
(KETTKIRJA?! Ok, ta on 14. Ma ise olen neid saatnud ning palju lollimaid asju teinud veel palju vanemanagi, aga ikkagi: kettkiri?!)

Arvestades, kui tuttav see kõik on, kuidas ma täpselt tean, millest, ja olen sama probleemi korduvalt ja korduvalt lahendanud, olen sunnitud endal diagnoosima suhtlemisvaeguse.
Ses mõttes läks Suurte inimeste juttude suhtlusmõtisklus mulle praegu väga õigesse kohta (kuigi ma iga kord võpatan, kui ta "ekstrovert" kirjutab, see on ekstrAvert eesti keeles), et noh, parasjagu väga minu teema.
Introverdid ja ekstraverdid on eri tüüpi energia kogumisel ning selle kulutamisel lihtsalt (panin teisena guuglis ette tuleva lingi, ei viitsi rohkem mõelda sellele), see on mulle teada fakt ning ei ütle midagi selle kohta, kuidas inimeste puudumine mind kurvaks ja näljaseks muudab.

Tahan tunda, et minulgi on kusagil oma kari ning isegi omaetteolemise vaieldamatu mõnu ei kaalu üles seda "mitte kedagi ei ole, nuuks!" üksildust.
Kusjuures see, et suhtlemisvaegus on olemas, et mul on vaja vähemalt netis inimesi, muidu on halb tunne, on ammu avastatud, selle arvestusega on ka aastaid ja aastaid elatud - ja phäh.
Mul õnnestus ikkagi kogu tarkus ära unustada selle rongijama sees ujudes ning tugevamatele stiimulitele reageerides.
Pean vist ikka homme Tütarlapse isale külla minema. Nagunii väsin maailmakõvasti ära, aga see üksildustunne saab peletatud.

Kusjuures mul oli rütm, oli programm, kõik oli tegelt kindlaks määratud ja graafiku järgi. Plaanisin endale 1-2 sotsiaalset sündmust nädalas, sest nii tundus paras ning vbla oligi.
Häda on selles, et ma ei pidanud plaanist kinni. Tegin kaks nädalat järjest 3 sotsiaalset sündmust nädala jooksul ja sealjuures ei olnud kõik need kolm mitte kohtumised ühe sõbraga korraga, kes tuleb mulle külla, oo ei.
Ikka täie rauaga: uus koht, uued inimesed, palju inimesi korraga, uued tegevused - ning pärast olin tuikuv ja kohmakas päevi.
Sellest tuli ju lõpuks välja ka puhata! Miska ma muidugi ei kohtunudki kellegagi peale vahel naabrite trepikojas ning Poeglapse ja tema lemmiksõbra.

No hea küll, seal klassikontserdil käisin ka, aga jee ma selle käigus kellegagi vestlesin =)

Nüüd on kurb ja nälg ja appi! Andke inimesi!
Nii raske on hoida seda tasakaalu, et kui kaua olla omaette ja koguda energiat ning kui kaua ja palju seda siis välja anda inimestega kohtumise peale.

Muidu: Poeglaps kaotas oma võtmed ära ning minu omad on meil praegu kahe peale ainsad.
Ta läks klassivennale külla ning vannutas mind, et ärgu ma magama mingu, ta viskab kive vastu akent ja siis ma tulgu ja tehku uks lahti. (Telefon? Jaa, see on tal küll, aga ettepanek helistada tõi kaasa: "Aga kive visata on palju lahedam!")
Mina olin siis kangelaslikult üleval, väsisin ära, ent ikka olin üleval, helistasin talle, et küsida, kas ma võin vast magama minna, millal ta tuleb - aga ta, reo, ei võtnud vastu.
Miska läksin magama. Kui uinumine osutus raskeks, kui iga valjem lapsehääl õues mu taas erksaks raputas, ütlesin endale: "On ebatõenäoline, et Poeglaps omaette hõisates koju tuleks, sest ta ju tuleb üksi. Üldse ei tasu võõrastele häältele, rulavurinale teel jm sellisele tähelepanu pöörata - kui rulavurin lakkab meie maja ees ja sellele järgneb aiavärava kriiksatus, tuleb alles üles ärgata."

Siiski olin takkajärgi natuke üllatunud, kui ärkasin aiavärava kriiksumise peale, tegin akna lahti ja seal all oli Poeglaps, kivike käes, ja küsis jahmunult: "KUST sa teadsid, et ma siin olen?"

Kolmapäev, 25. mai 2016

Ostan täna pudeli naturaalset õunasiidrit, sest kuidagi tuleb ju tähistada!

Nadia Savtšenko on elus, Ukrainas, ja millegi juhtumine, mis mult selle rõõmu ära võtaks, on väga ebatõenäoline.

Jagan kõiki toredaid asju, mis jagatavad on ning hoobilt pähe tulevad, seepeale =)






... ja siis veel see:



Esmaspäev, 23. mai 2016

Teeme, mis võime

Oh, mul on nüüd juba viis päeva pisut nõme olla olnud, ja see pole ikka veel üle. Kas see on normaalne, inimestel üldiselt ikka on omad üles ja alla perioodid ja ma mingi - hakkan ka normaalseks saama tasapisi või?!
Ei taha! Mulle nii meeldis see, et pea kogu aeg oli hea ning natuke nõme ainult siis, kui midagi selgelt negatiivset juhtus!

Kurat.

Paid lohutavad =) Paid on head. Tähelepanu, muide, on ka pai. Tänukallistused!

Käisin täna oma Poeglapse kevadkontserdil. Pärast võtsin ta ette ja rääkisin tõsiselt peavalu sees, et kui ma ei taha kuhugi tulla, ärgu käigu mulle peale. Sest ma läksin sinna seepärast, et vaidlus ja häda, mis oleks lahti läinud, kui oleksin teatanud, et ei! olid liiga suured eeldatavasti. Ma ei oleks suutnud neid taluda.
Nüüd pea valutab, aga miski ei garanteeri, et pea poleks ikkagi valutanud, kui ma tüli ja pahanduse ja vaimse pingega ei oleks sinna läinud.
Poeglaps oli nõus edaspidi mitte peale käima. Ilmselt nii leplikult seepärast, et klassiõe viiulimängust valutas ka tema pea ning kuigi ta peavalud pole nii jubedad kui mul (mina ei ole võimeline peavaluga palli vastu seina põrgatama, oo ei, ühe põrgatuse peale minuga samas toas on nii valus, et sisistan poja peale: "Palun. Ära. Tee!"), on nad siiski ebamugavad.

Laupäeval valutas mul ka pea. Kusjuures ei tea, kas mul on tuju halb, sest mul valutab tihti pea või on seos teistpidine - halb tuju loob nii palju pinget, et peavalu on kerge tulema.

Aga mõtsin selle peale, kuidas ma Poeglapsega rääkisin teemal, kuidas kui ma ei taha, ärgu käigu peale, kuidas ütlesin ju enne Rongi, et mul on halb, ja siis olid inimesed wtf?! kui ma rongi alla läksin, kuidas mul oli kalduvus nui neljaks asjad ära teha, kuitahes haige ja hädine ma ka olin.
Ja siis sain aru, et olen kogemata töötanud end paremaks inimeseks, kui normaalne on, ning teised inimesed ei osanud ega oska sellega kohaneda.

Sest kui ma saan, ma teen. Kui mul on jõudu minna Poeglapse klassikonterdile, ma lähen. Kui ma suudan veel 3 km kõndida, kõnnin matka lõpuni ära. Kui ma suudan end lohistada eksamit tegema palavikuga, lohistan. Ma ütlen, et nüüd on halb, ma ei jõua enam, kui ei jõua, mitte 3 tundi enne, esimese ebamugavuse peale.
Kui mul on halb, mul on halb.
Ning kui mulle siis abi ei anta, on: "Nojah, ei aidata, pean asjad teisiti korda ajama," Mitte et ma ütleks siis, et ei, kuulake, mul on TÕESTI halb, uskuge mind, ma suren, appi!
Kui mul ei oleks tõesti halb, te ei teaks, et mul halb on. Pisiasjade pärast ma kisa ei tõsta. Dohh.

Aga inimesed ei suutnud/suuda seda infot sisse võtta. Notsu jagas ühte koomiksit, ma toon selle veel avalikumalt esile:


Me juba teeme, mis võime. Nõuanded pinnalt "oh, mul on siin aspiriini" või "oh, natuke valu käib asja juurde" on arulagedalt mõttetud just seepärast, et me juba teeme, mis võime.

Abipalumise õppimise juures väärt teave, aga ma pole kindel, kuidas seda rakendada. Selle üle veel juurdlen.

Laupäev, 21. mai 2016

Maailm, muutu sina!

Olgu, nüüd tahan mina tõsisest teemast rääkida.
Tõnn Sarve puhul ma vaikisin, sest kogu selle raamatu, kaanepildi ja sisu koosmõju jamasus tundus nii iseesestmõistetav.
Raivo Männi puhul mul oli raske juba, aga minu arust see oli ikkagi nii selgelt kõigile näha rõve ja jabur, et tundus asjatu sinna alla oma nappi püssirohtu raisata.

Aga Kenderi protsessi puhul ma lihtsalt ei saa enam.
Et kohe selge oleks - ma ei pea Kenderit kuidagi samasse kasti kuuluvat kui Mändi ja Sarve. Olen "Iseseisvuspäeva" lugenud, mulle ei meeldinud ja rohkem ma pole tema raamatuid pikemalt kätte võtnud, aga see on kõrvaline. Kirjutagu mida tahab, see on ilukirjandus, keegi ei sunni kedagi lugema.
Õudne on see protsess, mida tema üle peetakse.

Iseenesestmõistetav, et see on mingi jama, keegi ei mõista ilukrjanikku ju süüdi selle eest, mida ta kirjutab, keegi ei käsi ju kellelgi seda lugeda [kuigi koolis on kohustuslik kirjandus olemas, osaliselt jube, et selline asi on, aga noh - kirjandusteaduse õpilased ka loevad kohustuslikus korras raamatuid, seda ma praegu ignoreerin], lihtsalt nõmedaid kirjutisi on kõik kohad täis, olemas ja lausa eesti keelde tõlgitud on "Ameerika psühhopaat" - kala hakkab ka naerma idee peale, et on midagi, mida ilukirjanik ei tohi kirjutada.

Ja siiski on Kenderi kohtuasi. Reaalselt olemas. Kestmas.
Praegu.
Selles riigis, kus üldiselt ikka usutakse, et 2+2 võrdub neljaga ja kuigi selles on kahtlejaid, asja suhtelisuse peale rõhujaid, on nad väga väike vähemus. Siinsamas peetakse selle aburdsuse üle kohut, mitte kuskil Indias, kus naisi kividega surnuks loobitakse, mitte kuskil Ukrainas, kus sõda peetakse ja see meisse ei puutu, vaid kuramuse Tallinna linnas.

Lugesin kohtuprotsessi transkripti, 1. ja 2. osa, ja põhiline, mida tundsin, oli uskumatus. Õudus ja uskumatus, sest see ei ole ju võimalik?! Hästi pikad on need üleskirjutused, aga ma lugesin mõlemad osad läbi, sest kuidagi ikka lootsin, et olen millestki valesti aru saanud, see ei saa ju tõsi olla?!
Pähkel: Et kust te nagu võtsite näiteks sellesama, kui kaitsja juba küsis, selle kokaiini kasutamise seksi juures, või siis ütleme ka need, seksuaaltoimingute kirjeldused-
Kender: Nii?
Pähkel: Peas, kust see tuleb?
Kender: Peast.
(...)
Pähkel: Nüüd me jõuamegi selle huvitava asja juurde, te arvate, et te kasutate sõnu, mida inimesed jäävad uskuma? Te ütlete, et kirjanik ei vastuta mitte millegi ees?
Kender: Ei. Mitte millegi ees.
Pähkel: Kust tuleb niisukene-
Kender: Põhiseadusest. Kunstid ja teadused on vabad. Põhiseadusest.
Pähkel: Hea küll, see põhiseadus on-
Kender: Okei, okupeerime Eesti, siis jääb kirjanik ikka vabaks.
Või igaüks, kellele on pea. Sest pea sees toimuvat ei saa väljaspoolt kontrollida selle ohtrast üritamisest hoolimata, su mõtted on su enda omad ja totaalse kontrolli ühiskonnast eristab meie oma näiteks see, et võib oma peas toimuva ka suht vabalt üles kirjutada ning teistel seda lugeda lasta, ilma et see mingit kriminaalsüüdistust kaasa tooks.
Või siis mitte.
Oot, mida ma olen kirjutanud ... Tapmisest? Jaa. Vägistamisest? Pole ette tulnud. Piinamisest? Jaa. Inimsöömisest? Jaa. Reetmisest? Oojaa, see on mu viimaste aastate meelisteema: kuidas tehakse valik, mis lojaalsuse kriteeriumite järgi oleks nagu valevalevale, aga ometi ainus, mida see inimene just siis teha saab.

Kas see võiks kedagi innustada tapma, piinama, inimesi sööma ja riiki reetma?
Muidugi!
Pähkel: Mida tähendab vastutus kunsti ees? Et see, kui ma seda loon, keegi nagu ütles, et loeb, jumal, tema asi, viga peas.
Kender: Jah, just, hüpaku aknast välja, teen akna ka lahti kui vaja on. See ei ole minu asi, päriselt ei ole minu asi, ma olen kunstnik.
Pähkel: Et kõige parem elukutse, mida siin elus valida, on kunstnik?
Kender: Kõige raskem! Oma loomingu, inimesena vastutan kõige eest, kodanikuna vastutan kõige eest, loojana mitte millegi eest. Teen kassipilte, keegi zoofiil kiimleb nende peale – pole minu asi, ma armastan kasse. Pole minu asi, mida mingid perverdid teevad, ma armastan kirjandust, ma teen kirjandust. 0 vastutust. See kunst, see on nii tähtis osa inimeseks olemise juures, et kui sa kunsti armastad ja kunsti teed, siis sa annad ära enda hingest, enda südamest nii suure tüki, muidugi ma ei oota selle eest tänulikkust, aga lihtsalt see on juba see, mille eest ma vastutan, et see tükk oleks võimalikult aus, võimalikult võimas, võimalikult kõva.
Ma tahaks oksendada selle idee peale (nagu peale, pihta, oma oksega üle valada), et looja kuidagi vastutab, mida keegi tema loomingu põhjal teeb-mõtleb-tunneb.

Ach. A minge persse, mõtlen selle asemel, sest natuke on see mu nüüdse kompromissituse teema ka. Et sa valid selle, mis on sinu jaoks õige, ja kuradile muu.
Mul oli täna meinstriimi-päev, käisin lastega kinos Kapten Ameerika kolmandat osa vaatamas. Või siis eile oli, kell on juba 0:43 ja ma vist ei avalda asja enne hommikut? Aga seal oli see koht, kus matustel öeldi välja, kuidas raskel alal naisena ellu jääda ja see pädeb igal pool inimesena ellu jäämise kohta. Teha kompromisse, kui saab. Ja mitte teha, kui ei saa. Et kui ka kogu maailm on sinu vastu, kui sa tunned,et ajad õiget asja, mitte järele anda, seista nagu puu ning öelda maailmale: "Ei. Sina liigu, mina ei kavatsegi!"

Nii ongi. Mina ei liigu, ei kavatse loojana oma kirjutisi muuta, sest äkki keegi kusagil loeb valesti.
Aga mul on ka kerge: mitte midagi karta on lihtne, kui sa tõesti ei karda midagi. Valida mitte vähima võimaliku halva rada, vaid õiget teed.
On õudne, et meie koduvabariigi seadused on sellised, et loojat võib loomingu eest kohtu ette vedada.

Muide, mõtlesin välja, kuidas taustavärvitust tagasi saada - muidugi HTML-i kallale minna =)
Lill.

Neljapäev, 19. mai 2016

Erinevad kompuutrid

DISCLAIMER: see ei ole kriitika, ainult kirjeldan.

Viisin täna pesu välja (teist korda sel aastal oma korterist õue, jee mina!), panin kuivama ning tagasi majja tulles nägin maas üksikut halli sokki. Otsekohe, murdosa sekundi jooksul, moodustus mu teadvuses arusaam, et tõesti, olin kuivama pannud ühe halli soki, ent mitte kahte, see on kindlasti mul kausist maha kukkunud jalariie.
Võtsin soki üles, panin temagi kuivama, ent see, kuidas mu teadvuses tegelikult oli olemas teadmine, et halle sokke on kuivama pandud üks, kuidas seal on olemas ka teadmine, et triibulisi sokke on nööril kaks ja musti neli, sest neid oligi pesus kaks paari, ei ole vist päris tavaline.

S.t. ma ei pööraks tähelepanu, kes pagan loeb sokke, enne kui neid paaridesse jagatakse pärast pesu-enne kottipanekut nii ehk nii? Aga mul moodustus peas Süsteem ja see sobitus ühe puzzletükina sinna sisse.

Miks olin nii segaduses ja abitu, kui lihtsalt ei mäletanud enam asju, kuigi testid näitasid keskmist mälu, miks ma samas ei olnud kunagi enne aru saanud sellest, et asjadel peaks olema Oma Koht, kuidas mulle ei ole vestlused kunagi "hetkel sündinud ja sinna hetke ka positsioneeruvad", sest nad ju jäävad mulle meelde nagunii, on sama asi.
Ma teadsin, kuhu mingi asja panin mitu-mitu aastat hiljemgi, mu teadvus on nagu arvuti tohutu suure süsteemi ära haldamiseks ning sealt naljalt midagi välja ei lähe. (Kuigi ma võin asju välja jätta, kui nad ei tundu olulised ja hetkel lihtsalt ei jaksa Süsteemi täiendada.) (Loomulikult kaovad osad asjad mällu täiesti ära ning nende ülesotsimiseks läheb vaja mingit nööri, millega nad välja tirida.)

Kuidagiviisi on sellega seotud see, et mul on jumalast kama mingi tolm riiuliserval, aga kui ma vaatan teiste võrgupäevikutes rippuvaid lugemislaudu aastate ja aastate kaupa täiendamata blogidest, on mu hinges tuim segadus. Mul on siin kõrval väga täiendamata asjust vaid Sisalik, ja ta on siin selleks, et muidu unub täiesti ära, kõigist muudest ikka loodan veel, et täiendatakse.
Ja vanasti, kui siin rippus ka aastaid täiendamata blogisid, oli lugemislaua nimigi ausalt "loen neilt rõõmuga ka vanu poste üle, kui uusi pole".
Lihtsalt praegu ma ei jaksa aja tapmiseks lihtsalt üle lugeda, loengi uusi poste ainult.

Minu jaoks peavad kõik Süsteemi osad klappima. Ainus võimalus pidada nähtaval unustatud blogisid, mille aadresski kadunud või klikkides tuleb ette it doesn't look like you have been invited to read this blog. If you think this is a mistake, you might want to contact the blog author and request an invitation, oleks mulle mitte märgata, et need on. Aga ma märkan.
Või siis võin teadlikult otsustada, et ei, ta peab seal olema, kasvõi ainult aadressina - ainult kuidagi arvan, et see unustatud blogide lugemislaual pidamine on kuidagi sage ja suvaline inimestel, liiga sage ja liiga suvaline, et seda puhtalt teadlikkuseks arvata. 


Tolm riiuliserval võib oodata, ta ei ole mu Süsteemis nii oluline asi, et segaks. Ma märkan, ent ei pea oluliseks. 
Lihtsalt märkan kõike. Vähegi oluliste asjade puhul reageerin.
Kunagi mitte väga ammu, näiteks 8 kuu eest, ütles mu ema minust ja mulle kõneledes, et kui mult küsida tassi olukorras, mil tasse on palju kättesaadavas kohas, on mul raskem tassi anda, sest siis ma pean valiku tegema ning ei anna suvalist. Vaid siis, kui tasse on üks, ma ei mõtle, milline kruus täpselt võtta ja üle anda.
Ma ise ütleksin, et ei ole raskem - lihtsalt ses situatsioonis tuleb mulle kohe ajju küsimus, milline tass oleks kõige ilusam ja parem mulle endale, seejärel, peaaegu samaaegselt tegelikult, milline oleks parim variant küsijale, ning otsustan, käsi õhus, milline valida.
Mulle meeldib valida, sundseis on tegelikult tunduvalt keerukam - lihtsalt ma valin alati teadlikult, mitte ei ulata suvalist.

Muide, ma märkasin, et jälle tuli see taustavärvimuutus, lihtsalt ei oska seda ära võtta. Seal on mingi värk, et kui kuskilt teksti kopeerida, jääb sinna see taustavärv, mis algallikal, ja siis ei saa ka edasist teksti taustavärvita kirjutada millegipärast.

... ja kuigi ma ei pruugi teadvusse teadlikult võtta, et panin kuivama ainult ühe halli soki, see teadmine on tegelikult olemas. 

"Vihmameest" kindlasti olete näinud? Seal on see tikustseen, kus nimitegelane on väga häiritud, et teine ei usu tema teadmist tikkude arvust. Sest ta teab, et nii palju tikke oli maha kukkunud! Ta märkas seda pilgult!
Autistide põhiprobleem on see, et infot on nii palju, nad märkavad kõike ning end lakkamatu infotulva eest kaitstes muutuvad nad teistele nähtavalt väga imelikuks. Mina olen subkliiniline variant, aga mul on infoga raske.
Olen tunduvalt katkisemana kui praegu kirjeldanud, kuidas ma ei võta teadvusse seda või seda (sama link, mis ülevalpoolgi) - mis oli täpne kirjeldus, ent järeldus, mille sealt pealt tegin, täiesti vastupidine tegelikkusele.

Ma mitte ei märka vähem, kui tavalised inimesed, vaid rohkem.  Kui mul ei ole ressurssi seda Süsteemi panna, ma lihtsalt üritan mitte näha, mitte kuulda, mitte teadvusse võtta, aga ka selle jaoks ei pruugi ressurssi jätkuda - õudus haiglas naaberpatsientide telekamängitamise või raadiost tulevate laulude ees ei olnud teeseldud. Mind häirisid stiimulid, mida ma ei suutnud Süsteemi panna, [tsiteerin: 
kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke],  
aga välja lülitada ka mitte, need ajasid mul ajus kõik lühisesse ja ikaldus.

Nüüd ma olen juba niipalju terve, et teha oma autismi kohta sisulisemaid tähelepanekuid, Süsteem saab kogu aeg täiendatud ja lill.
Aga alles hakkan aru saama, et teiste ajudes võivadki protsessid käia olemuslikult teistmoodi. 


TOIMETATUD: haa, mõtlesin välja, kuidas taustavärvist lahti saada!

Teisipäev, 17. mai 2016

Kõik on imelikud

Mäletate, kunagi hästi ammu, nii umbes kaks kuud tagasi, oli mul nädal, mil pea viiel päeval valutas ja siis tegin 90 trenniseeriast ära 52?
Eelmise nädala lõpuks sain viimaks puudujäägi järele tehtud. See 90 ühikut nädalas on hästi välja arvestatud, rohkem ikka naljalt ega regulaarselt ei tee. Aga vähehaaval, tasapisi - tuli ära.

Jee mina.
Kiirus 1 km tunnis on väga tõhus, miks ma küll üritasin maailma paigast tõsta varem?!
Aa, ma sain emotsionaalse rahulduse ainult siis, lihtsalt tasapidi tegemine ei andnud. Õige küll, oli nii.
Et ma uskusin endal olevat bipolaarsed tendentsid ja sain neile ka kinnitust inimhinge-spetsialistilt, oli tegelikult hoopis, et vahel ma suutsin depressioonist natuke välja rabeleda ja üritasin siis seda seisundit hoida.
Ainult nojah, Maailma väga kaua nihutada ei jaksanud.

Mul on ikka hinge peal sees keskmiste-asi. Et mul ei toimi, no ei toimi, psühholoogid, teraapiad, et ma ei saa oma elu kuidagipidi paremaks keskmistele mõeldud nõuannete abil, et minust ei saa aru ka need haritud spetsialistid kõige oma haridusega, sest ma ei ole reeglipärane, on avanud uue vaatenurga kõigele.
Mu ees avanes täiesti uus maailm koos mitte lakkamatu raskusega "ma ei ole õnnelikum karja valikuid järgides, mis mul viga on?" vaid tõdemusega "ma olen mina, teen, mis tahan".

Kui sa oled hea, ole sina ise =)

Muidugi olen antud teemast ka varem mõelnud, ega ma mingi normaalne pole ju kunagi olnud!

Ning kui ma mõtlen inimestele enda ümber, ega nemad ka ole. Nagu KEEGI. Kuskil peavad olema need ema-isa-kaks-last-ema-müüja-isa-torutööline-lapsed tavakoolis-sest-seal-ju-lapsed-käivad-pered, aga ma ei tunne ühtegi sellise pere liiget.
Normaalne on olla ebanormaalne.
Keskmise intelligentsiga keskmist kaalu keskmist kasvu keskharidusega keskealine on tõenäoliselt kuskil olemas, väga haruldane isend sihuke. Enamik meist on aga isemoodi ning imelikud.
Inimkari, imelikest koosnev kari.

Ei, ma tean küll, see ei ole mingi minuleiutatud idee, on maailmapalju pilte netis näiteks.
Aga seal on teatud vahe, kas näha end kõrvalekaldena karjast või üldse mitte karja osana, unikaalse endana ja kari koosneb ka vaid unikaalsetest indiviididest, keda mingi ühe nimetajaga lüüa on tegelikult räme üldistamine ja peaaegu vägivald.

Kari on, aga põhimõtteliselt ongi ainus asi, mida karjaliikmete kohta üldiselt saab öelda: nad on kuidagipidi karja liikmed.
Kõik.
Kogu keskmise leidmise idee on invaliidne. Poes müüdavad kartulite kotitäied kaaluvad keskmiselt 5 kg - aga mida selle teadmisega peale hakata? See ei välista ei sajakilost kartulitekogust ega ka sajagrammist. Kui nad kaaluvad umbes 5 kilo, muutub kohe kõik, sajakilone kotitäis oleks selgelt kõrvalekalle, aga mis pagana kasu on kellelgi keskmise arvutamisest?!
Tervislik KMI on paljudele inimestele tervislik - ja samas on hulganisti terveid väljaspool selle piire ja hulganisti haigeid seespool ja miks, miks see keskmistamine hea on? Et keskmisel sinu kaaluga inimesel on keskmiselt 20% suurem tõenäosus saada mõni südameveresoonkonna tõbi kui 25 kilo kergemal keskmisel inimesel muudab sinu konkreetset elu kuidas just?

Väga minukeskne ja ebateaduslik seisukoht =)
Keskmise kindlaksmääramine ütleb ju vähemalt midagi tõenäosuste kohta?!

Kui te arvate, et tõenäosused teie puhul tõenäolised on täide minema, laske end neist mõjutada. Loomulikult. Igaüks tehku, mida tahab =)
Minu puhul - ma ei näe tõenäoliste asjade endaga juhtumist enam tõenäolisena. Kammaan, ma olen elus. Hullem: ma olen elus ja targem kui enne.

Isegi kui see on ainus maailm, kus niimoodi läks, on see siiski ainus maailm, mida tunnen.


Pühapäev, 15. mai 2016

Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik

See hetk, kus oled juba teist päeva endas maha surunud soovi õudusega avalikult imestada inim- ja eestlassoo suhtumise üle pedofiiliasse ja naisepeksu - ja siis korraga näed ühe oma lemmiknaise fotot, kus ta on väga rõhukalt rase, ning maailm tundub kolmkümmend kraadi rohkem elamist väärt olevat.
Kohv on hea.
Mango siiski natuke toores, aga ometi maitsev.
Muidugi on lollakaid, võibolla rohkem, kui ootasin, aga kui ma lollidele ei meeldi, olen midagi õigesti teinud.
Eile sadas viimaks ka vihma, isegi ilma, et ma pesu välja oleks viinud.

Lill.

Õnn ja õnnetus on inimeses endas, lihtsalt vahel ei aita positiivsemast mõtlemisest, et näidikut rohkem õnne poole lükata, on ravimeid vaja - aga nüüd, kui aitab, on nii tore! Suure kõhuga pilt ilusast inimesest kohe pöörab mu antennid sinnapoole, et maailm on kaunis, elu läheb edasi ning see, et on ka nõmedusi, ei muuda kaunist vähem kauniks.
Ohh, ta saab uue tite, ohh!

Muidu on see, et avastasin täiesti kogemata enda jaoks täiesti uue muusiku ja olen hurmatud.

Neljapäev, 12. mai 2016

Abi küsimine-palumine-anumine

Kui ma ei kirjutaks mõtteid välja, neid sõnastamiseks selgemaks ja loogilisemaks mõeldes, saaksin loota ju ainult sellele, et sõnastan sõpradele?
Emake maa, kui palju peaks suhtlema siis!
Kusjuures normaalse sotsiaalsuse teesklemisega läheks võimatult raskeks, sest see aeg, kui räägitakse ilmast, kuidassulläheb-mullähebhästi ning tervisest, on see aeg, kui ma oma päris mõtete, nende, mis kriibivad ja vajavad selgemat sõnastamist, avaldamise viisakalt edasi pean lükkama.

Aa, muide, hakkan juba muretsema, et vihma ei ole, kõik see, mis kasvab, tärkab, elab taimedes, tahab ju vett?
Mul on tervisega kõik imelik, tänan küsimast.

See, mida ma üritan seekord sõnadesse panna ning selgemaks saada oma peas, on abi küsimise ja andmise värk.
Ma olen hästi kaua - tõesti hästi kaua, olin näiteks kaheksa, kui see stseen mulle mällu vajutus - mõelnud selle hetke üle "Röövitud-is" (raamat, seesinane, lugesin seda lapsena phmt iga kord, kui Sinna Kohta külla sattusin, kus see olemas oli), kus peategelane on kokku keeranud maailmatu jama ning ta kaaslane ta peale solvunud ning too peategelane mõtleb, et vabandusest ei piisa - aga kas abipalve võiks teise ta juurde tagasi tuua?
Ta õnnestub oma palves, sõprus puhkeb taas õitesse ja kõik on lill. Ühest küljest oli see maailmailus stseen, teisest täiesti julmalt kaine kaalutlus (millest õppisin muuhulgas ka seda, et dramaatilised žestid võivad olla kellegi kained kaalutlused) ja kolmandast ütles mulle, et abipalumine on Tähtis Asi.
Seni ma ei olnud abipalumist selliseks pidanud. Noh, on ju normaalne, et palud emal oma kartulid kahvliga peeneks teha taldrikus, kui need on nii kõvad, et kartuliga taldrikul peab võitlema (aga siiski mitte pooltoored, olen kaks korda elus ka selliste kartulite peale sattunud ja lihtsalt mitte suutnud neid süüa). Kui sa ei ole kunagi elus referaati teinud ega tea, mismoodi see käib, on ju lihtsalt tervemõistuslik abi küsida?
Lapsena oled sa kogu aeg olukordades, kus vajad kelleltki mingit abi ja abipalumine ei ole seega mingi selline elujuhtum, millele pikalt mõelda.

Aga mida suuremaks ja vanemaks sain, seda enam võtsin omaks üldist seisukohta, et peaksin Ise Hakkama Saama. Mul on isegi sellest mõtteviisist kirjutamisega raskusi, sest lähen sedavõrd vihaseks kogu teooria peale, et inimene peab Ise Hakkama Saama, muidu on läbi kukkunud ja vilets - aga paraku ma uskusin seda.
Võtsin tolle arvamuse oma kodust, oma ühiskonnast. Oli jube häbiasi, et ma ise ei teeninud piisavalt, et ennast ja edaspidi ka oma last/lapsi õnnelikult üleval pidada. Loomulikult ma ei eeldanud, et lapse/laste isa(d) midagi neile kinni maksaks, lõpuks oli see minu enda otsus mitte aborti teha ja sünnitada ning lastetoetuse sain ka oma kätte ju.
Et mul oli vaid oma lähedase sugulase lahkusest katus pea kohal, oli mulle lakkkamatu häbi allikas. Normaalne olnuks ju kõigega ise hakkama saada! Teenida raha piisavalt, et korter üürida, lastele mugavat elu võimaldada, samas laste eest ka vahetult hoolitseda, neid arendada, hoida kõik puhas-korras ning lisaks ise ilus ja sportlik püsida, lapsehoidu vajada nii palju, kui kinni maksta suudan professionaalset lapsehoidjat. No ja et mulle meeldib kirjutada, on mu eralõbu, täpselt nagu rollimängud ning lugemine, kui ma tahan nendeks ressursse leida, pean lihtsalt rohkem jaksama!

Ma ei suuda? Minu nõrkus järelikult.
Sellega tuli elada, leppida, aga ma leppisin sellega nagu puuduva jalaga, mitte "oh, teen kõike niigi hästi!" vaid "no nii on, tuleb võtta sellest, mis on, parim võimalik".

Seda on väga raske kirjagi panna, tõesti. Nii sissekasvanud veendumus, et pidasin seda osaks iseendast. Ei, ma isegi ei pidanud seda mingiks osaks - nii oligi ju?
Vat see teooria on küll mu viha allikas ja natuke saavad selle vihaga pihta mind kasvatanud inimesed. Ise tuleb hakkama saada. Miks, miks niimoodi elada ja mõelda? Mitte kellelegi pole ju hea niimoodi asjadest aru saada?!
Aga seda, et abi palumine on mingi Suur Asi, hakkasin ses taustsüsteemis muidugi paremini ja paremini mõistma.

(Oi, Marca kirjutas ka tugevatest (kõvadest?) ja õrnadest (pehmetest?) inimestest! Paistab mingi üldteema hetkel olevat, mitta ainult minu oma.)

Sa küsid abi, kui enam teisiti ei saa. Kui nägu on vastu seina ning ühtegi teist väljapääsu su hädas ei paista, kui abi paluda.
Mis tähendas, et treenisin end elama miinimumiga, tõesti oli mul häda käes siis, kui ka seda miinimumi mitu päeva kätte ei tulnud. Kui lapsel mitte lihtsalt et said ühekordsed mähkmed otsa, raha neid juurde osta ei olnud, (muidu riideasjade kasutamine koos kilega oli minugi titeajal täiega teema, mul on kaks tolleaegset kilet jätkuvalt alles viletsateks aegadeks mähkmelapsega), vaid samas ka pesumasinat polnud.
Kui ma mitte et elasin makaronidest ja teest, vaid oli selge, et ka makaronid saavad otsa, enne kui uus raha peale tuleb.
Ja õudne on tagasi mõeldes seegi, kuidas mul alati sees värises, kui midagi ka nendel tingimustel küsisin. Kuidas üldse ei tahtnud, kuigi tegin valiku abi küsida, sest see oli vähem halb, kui ilma abita toime tulla. Kusjuures see oli mul mõttes mitu korda, et noh, aga ma ei sure ju?
Kui ma muidu sureksin, oleks abi küsimine õigustatud, aga kuni ma ei surnud, pidin enda meelest kuidagi ise toime tulema.

Kusjuures - mis mõttes "ise"? Umbes aasta otsa töötasin sõbra jaoks, kes maksis mulle kohusetundlikult (küll üsna väikest) palka, aga ma siiamaani ei näe, et ta neid töötulemusi kuskil kasutanud oleks. Noh, 10 aastaga oleks vast jõudnud?
Tööotsade sebimine läbi erinevate sõprade-sugulaste-tuttavate ja tuttavate tuttavate oli üleni teema.

Kuni ma sellest väsisin, et olen alalõpmata teiste armul, ise otsides leidsin mingeid töid stiilis "raamat aastas toimetada, palk tuleb veel poolteist aastat hiljem", ning läksin õendust õppima, sest vähemalt tööd ikka saab sel alal ilma tuttavate abita.
Kirjutamisest elada? Mis te nalja teete v? Ok, näide - loo, mida kirjutasin umbes aasta, tihedalt, mitte päris iga päev, aga 15 päeval kuus küll, honorar oli 240 eurot. 
Kahtlemata on 240 eurot parem kui null eurot ning mulle meeldis ja meeldib kirjutada. Aga elatusallikaks see lihtsalt ei sobi. 

Oi, täiega olen oma teemast kõrvale kaldunud ja heietama jäänud ja kaks kolmandikku sisulisest jutust on täiesti rääkimata veel!

Ühelausega: ma nägin abiküsimist juba suure asjana, alati esitasin ka soovi sedasi, et noh, ega ma ei sure muidu, aga kui sa saad - aga siiski lõi mul iga kord karbi lahti, kui ära öeldi.
Raamatus "Röövitud" seda küll ei olnud!
Ma olin end nii kokku võtnud, et abi küsida, mu meelest see oli üleni halb valik - aga kui asi lõppes sellega, et ma mitte et lihtsalt ei saanud, mida küsisin, vaid tundsin end lisaks veel boonushalvasti, et olin teiselt tahtnud asja, mida tema üldsegi praegu loovutama ei olnud nõus, teinud oma tahtmisega talle halba, mul oli endal kohutavalt paha.
Ja kui kõigil oli mu abiküsimise järel halvem, oli see ju minu halva valiku tagajärg ning süüdi ainult ma ise, ise, ise!
Vähemalt sain üsna kiiresti selgeks, milliste sõnadega ja tooniga küsida, et seda olukorda vältida. "Ah, see pole tegelt väga oluline"-tooniga.
"Alan, ma suren, kui sa mind ei aita!" (ebatäpne tsitaat, sest mul pole seda raamatut endal ikka) oli selgelt väga dramaatiline eneseväljendus. Nii et ma palusin abi tooniga: "Kui sulle sobib, aita mind vähe ses asjas!"

Sellele, et noh, ma ei anu ja teisel on kombes ära öelda, ma mõtlesin. Aga sellele, et selline küsimine lähedust ei suurenda, mitte.

See ei ole mingi uus avastus, et kui sa tahad eluks ajaks sõpra, küsi talt abi - ent kui ma küsisin äraütlemist hästi kergeks tehes, see mind ja palutavat eriti lähedasemaks ei teinud. Väärikus säilis mõlemal poolel üleni, ent  võrgustikku selline küsimine ei tihendanud, sest ega ma ka küsinud neilt, kes oleks uued mulle andma. Küsisin vanematelt, laste isadelt, vanema lapse vanaemalt.
(Noorema lapse vanaemalt? Mis te jälle teete nalja või?! Ma isegi ei tea ta kontakte, sestsaati, kui me lapse isaga lahku olime läinud, muide sellesama vanaema ärgitusel, olen teda ühe korra poes näinud. Ilmselt ta ei tundnud mind ära.)

Amanda Palmeri raamatut "The Art of Asking" loen praegu uuesti ning olen juba üsna lõpu lähedal.
Seal on väga mitu head tõdemust küsimise ja saamise kohta, aga mulle hakkas silma ning tõi üles valuvahu, mida olen siinsamas mitu ja mitu ja mitu korda kirjeldanud, aga mitte nende sõnadega sõnastanud, hoopis üks teine teema.
See oli seal. See oli "Serenitys". Ja tegelikult ma vist ootasin, et see juhtub ka minuga.
Amanda kirjeldab, kuidas ta sõidutas oma eluaegset sõpra ja mentorit keemiaravilt kodu poole ning kuidas too tal autos vaimselt laiali lagunes, katki murdus, avalikult nuttis - ning kuidas Amanda sai aru, et seekord ta peab see tugev ise olema. "My turn," mõtles ta.
See oli ka "Serenitys". Seal kõikide asjade lõpus, kus Simon saab haavata ja River sõnab vaikselt: "My turn!" ning muutub tapjate suhtes hävitusmasinaks.

Ma ei olnud inimeste vastu kena ootuses, et kunagi maksavad nad mulle tagasi. See oli vastastikkune andmine-võtmine, millel polnud mu peas hinnasilti küljes - aga kui ma enam ei suutnud, ei suutnud, ei suutnud, kui ma väljendasin söögi alla ja peale, kui halb mul on, tegelikult alateadlikult ootasin, et keegi ütleks: "My turn!"

Ruudu Rahumaru pilt

Keegi ei öelnud.
Seisin mere kaldal, tuul peksis mulle juukseid näkku, nii et salgud lõid nagu piitsad, ning ma tundsin end nii üksildasena nagu saab tunda vaid see, kes on jäänud üksi vastu oma tahtmist ning ootamatult. "See ongi minu osa," mõtlesin. "Olla kõige tugevam, see, kes lohutab teisi."

Nüüd, takkajärgi ma näen, mis oli minuga võrreldes teistmoodi Simoni ja Riveri juures, teistmoodi Amanda ja Anthony juures, mis oli teistmoodi Alanile esitatud palve juures.
Simon sai reaalselt ja nähtavalt haavata, veri jooksis. Anthony nuttis Amanda autos, öeldes ikka uuesti ja uuesti: "Ma ei taha seda läbi teha!" Ja (Stevensoni kangelase nimi oli vist David?) noh, David ütleb ise, et kui teda ei aidata, ta sureb.

Ma ei teadnud, et kui mind ei aidata, ma suren.
Olin nii paljuga hakkama saanud, hambad ristis edasi sõdurdanud olukordades, mis kirjeldades tunduvad kohutavad, ent läbi tehes olid "Rõve. Aga ei tapnud? Ei. Noh, elame siis oma elu taas."

Kuidas kirjeldada, määrab nii palju.
Davidi kaine kaalutlus teemal "kas abipalve tooks mulle Alani tagasi?" oleks võinud ju ka päädida sõnumiga: "Kuule, saada mind veel veidi edasi kuhugi, kus ma vähemalt tean, kus olen - sa lähed ju nagunii, vaevalt sa siia tühermaale jääda kavatsed."
Minu puhul oleks ilmselt päädinudki. Ma ei osanud abi paluda.

Kui sa armastad inimesi piisavalt, nad annavad sulle kõik.
Aga - nad peavad siiski teadma, et nüüd midagi tuleks anda.

Teisipäev, 10. mai 2016

Meeldib/ei meeldi

Nagu tahaks magama minna - sain aru, miks viimastel päevadel nii jube väsinud olen olnud: tere, verepulm, lisaks sotsiaalsele koormusele - aga nagu ei tahaks ka. Ega see vastu-seina-põrkamise väsimus võibolla ei lasegi enne 12 öösel uinuda!
Arukuse õigustus tegemaks seda, mis hetkel mõnusam tundub =)
Laps magab, seekord millegipärast põrandal, mitte voodis, kõik on vaikne ning rahulik, täiega oleks vaikse rahuliku aja raiskamine see lihtsalt maha magada!

Kirjutan siis siia. Söön lumekrabipulki majoneesiga (minu arusaam kiirest toidust) ja mõtlen, mida homme teha. Millegagi pole ruttu, aga samas on selliseid asju, mille vahel valida, päris mitu tegemisel.
Kooliaasta lõpp läheneb. Nagu: mul on ainult kaks last, seega erinevaid üritusi kõigest neli vanematele, raha tahetakse kokku 44 eurot + erinevad söögid, ning seda, kui palju on üritusi lastel endal, ma isegi ei püüa lugeda. Kui oleksin mina 3 aasta eest, see kõik oleks meeletu stress ja koormus.
Nüüd - "kas see on mulle kohustuslik? ei? no on ebatõenäoline, et ma tulen, a vbla on sellel päeval tahtmist. raha mul isegi on, aga kui poleks, küsiksin ema käest."

Miks, miks ma oma elu nii raskeks tegin selle enda lakkamatu surumisega?! Peab, peab, peab ...
Ei pea.

(Mispeale läksin magama, sest kesköö tuli ja tegelikult olin ikka hirmus väsinud. Poeglaps kolis ka unesegaselt voodisse tagasi, panin talle teki peale ning ta vist ei mäletagi, et vahepeal põrandal magas.
Tasapisi läheb üha vähemaks mu vastu seinu põrkamise ja kõigele peale astumise kalduvus, aga ma märkan, et oi, jälle! just siis, kui see tagasi tuleb. Sest mis on normaalne, on normaalne, ning meelde jääb, kui miski parasjagu ei ole.)

On tunne, et minupoolse laste üleskasvatamise ja inimeste üldise mulle meeldimise/mittemeeldimise juured on samas kohas.
Noh, et minu lapsed on ka inimesed või nii =)
Minu suhe inimestesse on üsna absoluutne, mustvalge. Armastus-meeldimine (ma olen selle üle ka järele mõelnud, üldse mõtlen hästi palju, böö) on ses idees samad asjad, et armastan inimesi, kes mulle meeldivad, jaa. Aga tegelt see armastamine-kõigest meeldimine on erinevad lähedusastmed lihtsalt. Inimene võib olla mulle väga väga kallis, aga ta ei meeldi mulle rohkem ega vähem kui mõni "õieti ei tunne teda, aga tundub väga lahe inimene".
Sest kallis on ta selle pealt, et ta on mulle lähedane.
Samas kui inimene mulle ei meeldi, ega ma ei lasegi teda lähedale =)
Ei saagi hakata armastama inimest, kes mulle ei meeldi.

Nii, aga meeldimine ja mustvalgus.
Inimesed kas meeldivad mulle - ja siis koos kõigega, oma kiiksude, omapärade, imelikkustega - või mitte. Vat sel juhul, kui nad mulle ei meeldi, lahutan nad osadeks, see ja see detail meeldivad, see ja see mitte, ning isegi kui inimene on mulle lausa vastik, tal on mu jaoks ikka vähemalt pooled mõtteks tulevad omadused positiivsed.
Üksikute omaduste muutumine ei too aga kaasa seda, et inimene mulle rohkem meeldiks, Kui meeldib, siis meeldib (enamik maailma inimesi). Kui ei meeldi, ei meeldi (vähesed, aga selliseid on. Eelmisel aastal muutus sellevõrra mu suhtumine, et kui seni sain kuus inimest maailmas, kes mulle tõesti ei meeldinud, siis nüüd laiendasin seda ringi ning mulle ei meeldi isegi paar inimest, keda tean ainult internetipõhiselt, polnudki päris silmast-silma kontakti vaja).

Üksikute omaduste muutmine võib kaasa tuua, et mul on inimesega lihtsam - aga et ta meeldiks mulle seepärast rohkem/vähem? Kas mu lapsed meeldiks mulle rohkem, kui neil kaks nelja viiteks muutuksid, kui Poeglaps magaks ainult voodis ja mitte põrandal, kui ... ma ei teagi, nad on tegelt nii ideaalsed =) Või nad meeldiksid mulle vähem, kui nad poest varastaksid ja vahele jääksid, kui nad koolis istuma jääksid ning tagatipuks ka paksuks läheksid?
See on nii naeruväärne mõte.
Kui inimene mulle meeldib, ta meeldib. Kui inimene mulle ei meeldi, ta ei meeldi. On võimalikud liikumised ühest olekust teise (meeldis - enam ei meeldi), aga seda pole veel juhtunud, et ebameeldiv meeldima hakkaks.
Loodetavasti on kord ka esimene kord, kuid sellele loota ma küll ei julge.

Ja siis ma ei näe endas ka motivatsiooni mingeid pisiasju muuta kellegi juures. Et hea küll, kui mu lapsed varastaks, mul oleks kergem, kui nad EI varastaks ja vbla neil endil ka, selleks ma teeks pingutusi. Aga kui mu tütar otsutaks suvi otsa paljajalu linnas käia? (Mina kunagi teismelisena tahtsin, aga kuna mu ema tegi pingutusi, et seda vältida, ta ütles, et jaa-jaa tehku ma, nagu ise tahan, aga siis ta mulle enam kunagi jalanõusid ei osta, ma ei käinud.) Kui mu poeg tahaks irokeesiharja? Kui see sõber otsustaks alasti ringi käia ja see teine süüa ainult oblikaid, aga juua võib kõike - nemad tahavad? Mind see ei sega? Lasku käia!
Vbla sellele alastikäijale mainiks külma ilmaga, et tal oleks vähem halb, kui tal midagi sooja seljas oleks, aga kui ta paistab inimesena, kes seda isegi teab (ja miks krt ma peaks sõber olema inimesega, kes ei tea?!), siis mitte =)

Ma ei muuda inimeste (sealhulgas mu lapsed) juures midagi, mis mind otseselt ei sega. Sest nad ei meeldi mulle mingitest pisiasjadest lähtuvalt rohkem ega vähem. Kes meeldib, see meeldib, kes ei, ei. Detailid seda ei muuda. Et asi muutuks, peab midagi suurt ja mastaapset teistsuguseks minema (vähemalt minu suhtumises) ning muuta midagi suurt ja mastaapset teise inimese juures?
Palju õnne sulle sel teel - esiteks on sul väga palju õnne vaja ja teiseks on sina-vorm õigustatud, sest mina küll seda ette ei võta. Mitte kunagi. Mitte iial ei ürita ma muuta suuri asju kellegi teise juures kui ma ise.

Et inimesed armuvad, aga kui koos hakkavad elama, tahaks teist inimest ümber teha?! Miks, miks?! Ta ju hakkas meeldima sellisena, nagu ta ennegi oli?!
Ah, teised inimesed =)
Mina olen mina, teised teised, elagu teised, nagu neile sobib - mina elan, nagu mulle sobib.

Laupäev, 7. mai 2016

Nõuandmisest vol III

DISCLAIMER: naiste ja meeste erisuse toonitamine siin postituses on puhtalt minu-isikliku-kogemuse-statistiline ja tegelt tean, et on nii teistsuguseid naisi kui mehi maailm! Kui järele mõelda, isegi tunnen ju selliseid.
DISCLAIMER 2: lugesin läbi ja süüdistav tundus. Ma isegi ei ütle, et eieiei, see pole tegelt. Ilmselt olen ikka tegelikult ka mürgine nende nõuannete pihta - aga. Ma. Ei. Pea. Ühtegi. Nõuandjat. Halvaks. Inimeseks.

Oo, nõuandmisest tolle nurga alt polegi veel kirjutanud!
Seda, millest olen, seekord ei hakka üle kordama. Pidevjälgijad nagunii teavad ja juhukülastajad ei peagi teadma =)

Aga mu mõte hakkas kerima selle postituse kommentaaridest ja siis mõtlesin veel skaibis personaalselt tulnud näidetele ning püstitasin niisiis soolise teooria ning ühiskondliku tendentsi oma takkapihta.

Kõik mehed, kes mingit näidet tõid nõuandmise-teema peale, rääkisid mingist konkreetsest asjast. Peavalust, arvutiprobleemist, nad oleks ju nõmedad, kui sellele lahendust ei pakuks? See oli ka osades (meestelt tulnud) kommentaarides aimatav - et nõu antakse probleemi lahendamiseks.
Vaikiv eeldus seal taga on, et kui see konkreetne raskus lahendub, on nõuande saajal parem elada, ja lahendati üksikprobleemi.

Siis mõtlesin selle peale veel ning sain aru, et mõte konkreetsest probleemist, mis ära lahendada ja siis on inimesel parem elada, pole sugugi nende eriväljamõeldis. See on ühiskonnas sügaval sees!
"MIKS sul depressioon on/oli?" on mult küsitud liialdamata kümneid kordi. Teised depressiivikud on mulle tõsimeeli rääkinud, et neil on depressioon seepärast, et pole kallimat või tööd või kumbagi. Mallukas rääkis naisest, kes arvas, et tal on depressioon, sest pole kallimat ega lapsi ja üldse on ta ülekaaluline, ning enamik kommentaariumi hakkas kohe mõtlema, kuidas neid probleeme lahendada.

Vihastasin enda helesiniseks ühe inimese (muide, naisterahvas) peale fb-s, kes minu meelest ajas täiesti ajutut juttu depressioonist ja selle ravimisest ravimitega

"Mind on alati pannud imestama kaasaegne depressiooni ravi - põhirõhk on sellel, et patsient ei tunneks midagi ega keskenduks probleemidele liiga palju. See kaotab inimestes depressioonitunde, kuid kahandab ka võimekust tööülesannetele ja raskete olukordade lahendamisele keskenduda. Selle asemel, et depressioonini viinud probleeme lahendada ja enda kallal töötada, antakse patsientidele ravimid, et nad ei mõtleks oma probleemidele."

aga tegelikult ei väljendanud ta mingit erilist seisukohta. Nende inimeste, kes arvavad, et depressioonil on mingi väline lihtsalt paikapandav põhjus, nimi on leegion.

Mida mina üritan öelda, on, et ei ole. Ajend võib olla, aga nagu ajalootunnis õpitud, sõja ajend ja sõja põhjused on väga erinevad asjad ning põhjused on palju keerukamad, komplekssemad ning sageli saabki neid õppida vaid äärmuseni lihtsustatult, sest keegi ei saagi neist lõpuni aru. (Depressioon on sõda ses metafooris - oot, taasjagan üht pilti, mis mul nagunii ju arvutis on.)

Ning siis tulevad nõuanded ajendi muutmiseks, mingi konkreetse probleemi lahendamiseks. Kui naised saavad aru, et sa võid ju ajendi neutraliseerida, ent põhjused jäävad, sa ei saa oma olemist paremaks - mehed ei saa.

Nemad lahendavad konkreetseid probleeme ning see, et halb enesetunne ei tule sellest, et oled ülekaaluline, kallimata või töötu, lihtsalt ei mahu neile pähe. See, et kannatus elab inimeses ja kui sa tahad inimest aidata, tugevda teda, et ta kannatusega võrreledes tugevamaks saaks, ei mahu neile pähe. Nad annavad nõu, et ajendeid või võimalikke probleeme (oma pea sees olevaid) lahendada ja kui see ei toimi, annavad lihtsalt veel nõu. Ja veel. Ja veel.

Samas kui võiks lihtsalt inimest tugevdada, teha talle pai või kallistada, ja sellest oleks kannatuse vastu reaalset abi. "Sa oled mulle armas, mis siis, et sul on too maailmasuurune raskus turjal", ütleb see.
Nõuanded aga, kui need ei ole hästi konkreetsed, pisikese, hästi mõõdetava probleemi kohta käivad, on parimal juhul kasutud - halvematel juhtudel solvavad ja/või otseselt kahjulikud. "Sul oleks parem käia, kui su jalaluu katki poleks" EI ole abiks mitte kuidagi.
See ütleb mulle
* Murdunud jalaluu on ilmselt mu enda süü, miks ma selle üldse ära murdsin, eks ole.
* Et nõuandja meelest olen ma täiesti miinusajuline, ei tule ise selle peale, et mul oleks murdmata jalaluuga parem käia.
* Mitte midagi selle nõuandega teha ka ei saa, sest murtud jalaluu ei kasva soovimise peale kokku tagasi.

Oot, millest ta räägib? Keegi ju ei ütle kellelegi teadva näoga, et tal murdmata luuga parem käia oleks?
Ok, Olen selgem.
* Ära lase ennast sellest segada! (Kui ma, kurat, saaks lasta end mitte segada, see poleks ju probleem?!)
* Ära mõtle sellele! (Sama.) Unusta ära! (Sama.) Ära taha! (Sama.) Taha seda, kes sind ka tahab! (Sama.)
Mis te seda ei taha soovitada, et ära näe häirivaid unenägusid? (Emake maa, ja nüüd tuleb anomaalika ja hakkab kaagutama, et see on täiesti normaalne nõuanne ja ainult me enda piiratud mõtlemine takistab täpselt seda unes nägemast, mida tahad.)
Ilmselt ma olen vigane mudel, et ma niimoodi käsu peale ei suuda oma mõtteid-tundeid välja ja sisse lülitada.
Jee, tõesti abiks nõuanded.

Inimesed lihtsalt ei tea. Naised saavad kuidagi intuitiivtasemel aru, et toetusest on abi, nõuannetest mitte, võibolla sest neile on see kollektiivitunnetus ja teiste jälgimine loomuomasemad. Aga mehed (vt disclaimerit, kui sooline jagamine õudselt pinda käib) ei saa ja ei saa ja ei saa-gi.
Pole ime, et ma eeskätt meesoost sõpradele lootes jõudsin sinna, kuhu jõudsin. Nad andsid nõu ning kuna mina olin omadega nii hunnikus nagu olin, ka kuulasin nende nõuandeid.

Mille lõpptulemus oligi "olen nii hea kui vähegi suudan, enam paremaks ei jaksa minna, ja ikka on kõik sitt. Nojah, järelikult ongi kõik igavesti sitt, ma ka ei jõua enam."

Ja nüüd on need antidepressandid ja jee. Tugevdavad mind kannatuse vastu seestpoolt, annavad jõudu, tunde, et jee, olen tähtis lihtsalt sellena, kes olen! Aga teatud kogus paisid enne oleks äkki ka asja ära ajanud?
Hea küll, väga palju paisid =)
Selle asemel sain ma nõuandeid. Kuidas parem olla. Meestelt, enamasti (kuigi üks naine tuleb ka meelde). Sest nad arvasid, et kui probleemid ära lahendan, on mul parem.

Ei. Olnud.

Rääkisin siin enne ka, et mul oleks nagu aasta vahelt ära jäänud, pannes selle tookord rongijärgse aasta lahtrisse. Aga nüüd tunnen, et 2015. aastat nagu polekski. 2014 olid igasugused asjad ja 2016 ma ka mäletan oma tegemisi ja muutumisi - aga 2015? Kas siis midagi juhtus ka peale selle, et antidepressante võtma hakkasin?
Ah, õige, ühe tippelamuse korjasin - täiesti suvalisel autosõidul hakkas õige lugu korraga mängima ning mul oli: "Ohhhhh!"
Aga veel? Terve aasta peale üks ere mälestus?
2015, halloo?

Neljapäev, 5. mai 2016

Valikuvajadus

Miski ei kisu sees ja võiks kolmanda "elu on hea, ilm soe, kohv nautitav, lill" posti järjest teha, aga isegi see ei kisu piisavalt. Kuigi täna viisin enne kaheksat hommikul oma pesu välja kuivama ja esiteks mina! Oma! Pesu! Välja! ja teiseks oli ilm juba soe ning hommikumantlis täiesti paras olla.
Eelsuvi läheb muudkui kaunimaks ja ehedamaks.

Aga miks hakkasin üldse kirjutama, ei olnud see.
Valikute teema hoopis.

"Valikuvajadus" on suhteliselt uus nimi, mille panen hästi vanale ilmingule enda (ja ilmselt ka mõnede teiste) elus.
Kõigile see ei kehti, sest on inimesi, kes vabatahtlikult maksavad toitumis- ja trenninõustajatele, kelle garderoob koosneb kahest paarist pükstest ja paarist särgist, mis hommikul kätte juhtub, see selga läheb. Kes ostavad valentinipäeval šokolaadisüdameid, kannavad abielludes musta ülikonda ning valget kleiti, kes ei käi murul, sest nad ei mõtlegi sellele võimalusele.
On inimesi, kes elavad seaduste ning reeglite järgi ja üldse ei arutle sealjuures, kas see reegel või seadus talle praegu sobib ning täitmisele läheb.

Ehk: ma teen praegu päris selgelt vahet lawfulite, neutralite ja chaoticute vahel =)

Aga minu jaoks on valikuvajadus ning valikuvõimaluste puudumisest tulenev stress väga reaalsed asjad. Näiteks polnud mul (tagasi mõeldes, siis ma muidugi seda ei näinud) raskusi allavõtmisega mitte seoses sellega, et ma poleks teadnud, et anda kehale energiavajadusest vähem kaloreid = tasapisi allavõtt, kusjuures ei tasu anda liiga vähe kaloreid, siis tekib organismis säästurežiim. Mind ajas hulluks hoopis see, et ma ei saa! rohkem või kaloririkkamaid aineid süüa, kuigi tahaks.
Mis tõigi kaasa söömissööstud, vahel valitsenud "läks trumm, mingu ka pulgad"-suhtumise ja selle, et kuskil alates 12 eluaastast kuni 34 ja pooleni ma ei olnud enda jaoks kunagi piisavalt sale, sain üleni aru sellest, et "naine ei saa olla liiga rikas või liiga kõhn" ning mul on ikka veel vahel peas mõte "see on nii kaloririkas - kas ma ikka tahan seda tõesti?"

Kui kujutan ette, et ei saaks riietust, valida, vaid selga läheks need väga vähesed asjad, mis on, mul oleks ahistus lihtsalt sellest, et ei saa.
Vahelepõige: õevormi selgapanek on iga kord raskus. Vahelepõike lõpp.
Mulle meeldib kodus palju erinevaid raamatuid omada, et nad oleks suvalisel hetkel, kui tuju tuleb, võtta. Mulle ei meeldi trennis käia, sest lisaks sellele, et võtab ressursse, ma treenin ise omaette just siis, kui tahan, ja keegi ei mölise kõrval ka. Ja lõpuks ometi on mul vastus külmkapiküsimusele enda sees! Toitu on mõnedel hästi palju selleks, et saaks valida! Osa sellest läheb halvaks, mis teha, aga samas on see kodujuust sul võtta, kui tuju tuleb!

Mis teeb vastamata armumise koledaks - mul pole valikut, ma ei saa valida, kas saan või ei saa, ei SAA.

Ma tahan valida. 
Millal magama lähen, mis siis, et kere nutab unevajaduse käes, millal üles tõusen, mida teen, söön, millal lapse saan, ja see mõistlikkuse teel käimine, ainult mõistlike asjade tegemine ajas hulluks! Nagu pun intended või veel täpsemalt - päriselt hulluks, võin nüüd rahus niimoodi öelda, hull, nagu olin.

Nii.
Selle mõtte sain kirja, et valikuvajadus ON.

See abipalumise, abiandmise ja suvalise andmise (aga mitte siis, kui palutakse!) teema vist ei ole päris sama? Või on?
No jääb edaspidiseks, mul sai võhm otsa =)

Teisipäev, 3. mai 2016

Üleni rahulik

Kaks kohtumist daamidega punases.
Üks oli rongis, selline üsna kogukas ja meikimata umbes 60-aastane naine, kel olid punased sukkpüksid, punased seemisnahksed saapad, punased rippuvad kõrvarõngad ja punane jope - neist ainus mittedaamilik ese, üsna suvaline, aga hästi toonis kõige muuga.
Imetlesin pool rongisõitu, siis ta läks maha.

Teine oli Stroomi rannas, kus hästi palju inimesi eelsuves nurrumas, vene ja eesti keeles rääkimas, jalutamas oma koeri, väikelapsi ja iseend.
Umbes samas vanuses naine, kuigi pisem nii kasvult kui ümbermõõdult. maailmalaheda punase tikanditega ja kootud olemist teeskleva pontšomantliga, punased püksid, punane kübar - aga et asi oleks teise daamiga rongis võrreldav, olid tal jalas suvalised valged (tegelt pisut halliks tõmbunud) tossud. Isegi kinni nöörimata, selliselt sisse lükatud paeltega, et nende otsa ninuli ei kukuks.
Teda ma, tõsi, nägin ainult möödumas ega saanud väga pikalt ja andunult põrnitseda.
Aga see mõte, mis mul neid nähes umbes peas oli, oli: "Sa ei pea olema pealaest jalatallani tuunitud, meigitud ja kaunistatud, et stiilne olla, saabki täpselt nii palju ponnistades, kui endale hea tundub."

Ja see on meeldiv omaenda tulevikule mõeldes. Et ei ole alternatiivid siis samuti "suva see välimus" ja "välimus on kõik!" Saab seal vahel vabalt püsida ka vanuses umbes 60 ja see ei ole mingi jalgratas, mida ise pean leiutama, juba toimib!

Mulle on võrgupäevikusse tuldud otsinguga "miks üks inimene teeb teisele haiget".
Üldiselt see on täiesti adekvaatne otsing, mis otsija minu juurde tõi, ikka juurdlen selle küsimuse üle - aga üldiselt võiks ju ka kokku võtta:

* sest tal on pohh
* selgest lollusest
     alatüüp * tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati
* see on läbikaalutud otsus "mul on niimoodi parem ning kui mina ise enda eest ei seisa, ei seisa keegi"
* väga väga väga harva on ilmselt sadistlik rõõm ka mängus, aga mina küll ühtegi sellist juhust ei tea

Miks ma üldse rohkem mõtteid olen kulutanud? Täiega adekvaatne kokkuvõte sai 6 minutiga tehtud!
Haarab nii minu kui kõik mu tuttavad ära. Hah.

Muidugi on kõik lihtne, kui inimesed, nende teod, tunded ja valikud kastidesse panna, kastile silt peale - ning kõik on neljakandiline. Kerge ära paigutada ning kapivalmis.
Ent just praegu - või noh, paar aastat - ma ei jaksa enam leeki, auru ja vedelat vett pihus hoida üritada.
Läheb kasti, silt peale ja mu sehen on vaid imestus, miks ma niimoodi varem ja alati ja kõigiga ei teinud. Kas need asjad seal kastides on üldse enam need aurud, suitsud ning voolavad veed, ei pea ju mind huvitama!
On nii palju lihtsam, kui hoolida eeskätt endast, kui mitte püüda maailma õnnelikuks teha, nui neljaks, enda arvelt.

Pühapäev, 1. mai 2016

Mai algas

Magasin täna peaaegu poole üheteiskümneni.
Ooh. Ühest küljest hirmus lahe, ma hakkan tagasi tulema ka selles asjas!
Teisest: ma olin eile ikka RÕVEväsinud. Oli tunne küll, et veidi väsinum kui tavaliselt, aga sellest, et nii hirmsasti, saan aru alles täna, kui maailmal on hoopis selgemad ja soojemad vormid.

Aga nüüd on mai =) See on ainus kevadkuu, mis on peaaegu lahe. Sest löga ei ole maas, löga ei saja taevast alla, ilm on (võrreldes talvega ja enamasti) soe ning varsti ilmuvad välja ühed mu lemmikõied - vahtra omad.
Õied ja lilled on ilusad ikka, aga mul on kolm lemmikut: vahtraõied, ebajasmiin ja pojeng (mis on tumedam kui roosa). Spetsiifilist värvi ning vormi daalia meeldib mulle ka, aga ta ei lõhna nii jube hästi ja siis jääb kriipsukese alla eelpoolnimetatutele.
Mai on tore, täna jõin jälle õues trepil päikese käes peesitades kohvi, seljas ainult öösärk ja sokid, ning maailm kallistas mind hellalt.

Ilmselt tundsin nii, sest peavalu oli nii ülijäle.

Öösärk on mul boonusisa surnud emalt, selline pikk ja pikkade varrukatega, tihedast linasest,  volangiline, nööbid varrukaotstes ning kaelusel. Vanaemaöösärk. Nii tore! Sokid olid selle postituse päritolu erivärvilised.
Mul on kiusatus kirjutada rongist ja veel kohvist ja vbla ka veel väsimustest ja omaenda lõputust lahedusest, sest keegi arvas, et ma võiks seda mitte teha ja mul on see murul käimise keelamise peale kähku murule ronimise tahtmine ikka väga sügaval sees.
Aga ühega rääkides sain aru, et lisaks normaliseerimisele on mu soov pidevalt rongist kirjutada ka soov nunnutatud saada. Et mulle öeldaks: "Jaa, ma mõistan nüüd sinu vaatekohta paremini, ei olnud mina süüdi, ei olnud ka sina, meil on rahu!" Aga ma muidugi ei saa. Nunnutatud.
Ilmselt on need, kellelt tahaks nunnutamist, seisukohal: "Miks sa sorgid ikka veel neis valusates asjades, mul on nt pohh!" Ja noh - ega ma tegelt ei taha seda nunnutamist ka nii teravalt, et see vajadusena meeles kangastuks.
Lihtsalt oleks tore.

Nii et murul käimise keelamise peale surun soovi veel sügavamalt murule tormata maha ja kirjutan hoopis sellest, et maikuu on mõnus =)
Oh, ja sellest, et mulle ikka niiiiiiiiiiiiiii meeldivad mu tätokad! Silitan neid ja imetlen neid, nad lohutavad mind, kui kurb olen, väga efektiivselt (kuigi olen harva kurb, tuleb seda vahel ette), nad naeratavad koos minuga, kui olen enesekindlust tulvil ja nt jooksen ülestõmmatud varrukatega dressipluusis, ja mul on nii hea meel, et nad on.
Tegin, mis tahtsin, üleni hea valik =)

Huvitav, kas minna jälle õue teise kohvikruusiga? Maikuu on tore ja soe. Praegu.
Minna.

Vaata, mul on ka asjad praegu nii hästi kontrolli all ja kõik hea, et miski peale rongi ei lõikagi emotsionaalselt. (Või noh, peavalu siiski.)
Ma tahaks veel mõnda last, aga kuna sellegagi ei ole kiiret, no mida veel öelda?! Et eile käisin oma seniste lastega kevadekskursioonil, tegin selleks vahvleid ja lõikasin suitsuvorsti, määrisin leibadele võid ning meil oli hea? Pole nagu teema =)
See, et mu lapsed on nii lõhkemiseni lahedad, on ka nagu vana avastus. Vbla see on natuke uudsem välja öelda, et lahedatel inimestel ONGI lahedad lapsed, sest nad ju elavad koos nendega lahedalt ja kui mu poeg teeb hommikul voodi üles, ma ütlen talle, et nii tore, mitte ei ole seisukohal, et lahedus on normaalsus, aint siis, kui ta ei tee, on õiendamine ses küsimuses teema.

Krt, jälle rääkisin sellest, et olen lahe. Ma ikka ei saa. Mässumeel on nii sügaval sehen!