Ükssarvik

Mul on mustand. 
Mitte blogipost. 
Mitte loovkirjutamise asi.
Erakirja mustand. 
Kui maht läks üle 6 lk, sain aru, et ma ei anna seda talle, sest ta ei seedi sihukest kamakat ära. 
Praegu on 14 lk. Aga osa teksti kordub, sest ma kopeerisin mõned kohad osasse "kokkuvõte, see, millega välja tulla".
See kokkuvõte on ka 3 lk pikk. 
Väga võimalik, et kasutan ka sellest reaalselt ainult pisikest osa.

Aga kogu selle kirjutamise - ja teemast K-ga vestlemise, sest alati on abiks teise inimesega arutada, ta võib näha asju, mida ma ise mitte - tulemusena raalisin välja, et inimesed ei ole enamasti nagu mina. 
Milline üllatus. 
Ja ikkagi. 
Mu jaoks NII iseenesestmõistetav. NII väga kogu suhtlemise iva. Ja noh - muidugi on mul inimsuhetega keeruline, kui ma olen nagu mina ja enamik teisi (mitte kõik, khm, FriedaFloriaSille) teistsugused.

Minu jaoks on absoluutselt kogu suhtlus ükskõik kellega alates keskkoolis olnud õpetajast lõpetades oma lastega, võõra prügikasti omanikust ja kassapidajast poes kuni oma armsamani, seismas sellel, et ma tahan teisi õnnelikumaks teha.
Ei ole mingi küsimus, et kas ma pean. See soov on alus. Kõige alus. 
Jah, vahel ma lähen võitlema, sest mul on tunne, et nende õnn, kelle eest ma võitlen, on tähtsam, kui nende oma, kelle vastu.
Ja mu uue mina tõdemus on, et minu õnn loeb samuti, ma ei pea ära andma kõike, vaid ainult 90%, midagi peab endale ka jätma.

Ja ... mis te tahate öelda, et see ei olegi kõigiga nii? Et ma TÕESTI olen ükssarvik?!
Et mõte "kõik võivad teha, mis nad tahavad" TÕESTI võib kaasa tuua selle, et ema tahab vanni minna, kui ta imik nutab? 
Minul oli tunne, et kuidas saab arvata, et ma tahaks vanni minna, kui mu laps nutab, see tähendab ju eeldust, et olen eriline värdjas.
Aga kui see tähendaks lissalt, et ma olen keskmisest inimesest naaatukene isekam, tähendab see ka, et ma esitangi inimestele kogu aeg võimatuid nõudmisi.
+ olen hämmastunud, kui nad nende kõrgusel ei seisa.

Ükssarvik. 
Krdi üksildane tunne. 
Täiesti arusaamatu. 
Ja samas täiesti loogiline. Võtab kõik mu suhted inimestega, kogu elu suhtluse, kokku.
Minu loomulik tung on anda. Ning siis ma imestan, mispärast "nad" mulle vastu ei anna. Mis mul viga on. Kuidas ma peaks olema, et nad tahaks anda.
Aga kui teistele ei ole andmine loomulik, kui tung teha teisi õnnelikuks ei ole üldine baastung, millest erinevad ainult üksikud psühhopaadid ...

Noh, pole imestada, et me ühiskond on, nagu ta on. 
Ei saagi teistsugune olla.

Ohvrimentaliteet

Lugesin raamatut. 
Ketlin Priilinna "Liblikasonaat".
Jälestasin kirjeldatud abielu meespoolt ja tundsin kaasa naispoolele - aga samas pani tema käitumine ja mõttemaailm ka mõtlema.

Vaata, see üldvihatud "ohvrimentaliteet".
Enamasti mõeldakse selle all inimesi, kes end teadlikult ohvrina identifitseerivad ja oigavad, kui raske nende elu on ja kuidas kõik neile ülekohut teevad.
Aga selline käitumine on ikkagi minu arvates tervem kui selline ohvrimentaliteet, mida selle raamatu peategelane viljeles. 
Mida mina ise ilmatu palju aastaid eneses kandsin. 
Ja ikka veel kannan veidi - ega ma ikka ei arva, et hästi võiks minna. Ainult nüüd ma ei mõtle enam, et mina ise ei ole piisavalt hea, et elus head saada. 
Nüüd mõtlen, et headus on kõrvaline, ma olen lihtsalt liiga imelik. 

Lammaste juurde: mõnedel inimestel on sisemine veendumus, et mis nüüd mina. Mina? Mina teen liiga vähe, liiga kesiselt-keskmiselt, see pole ju midagi erilist, kui juba mina suudan. Minu teod ja olemine kõlbavad peamiselt naljaks. Kui ma teeksin hästi, olekski kõik hästi või vähemalt palju parem.
Järelikult teen halvasti.
Enda puhul näen seda mõtteviisi peamiselt takkajärgi. 
Kuidas ma tegin fakin imet kogu aeg ja seda võeti väljastpoolt kui normaalsust. 
Seestpoolt võtsin ka kui normaalsust, jaa.
Aga selle raamatu peategelase puhul nägin kõrvalt ja mõttevigasus oli nii valusalt selge, et võttis hambaid kiristama ja sundis peale pikad lugemispausid.
Naisel on rinnavähk, üks rind lõigatakse maha, keemiravi, kohutav õudus - ja ikka mõtleb ta enda sees, et peaks mehele rohkem toeks olema, kui too töö kaotas, peaks lastele aktiivsem ja rõõmsam ema olema, ei tee süüa, ei vaheta mähkmeid, ei jaksa isegi sülle võtta, oh, kui halb ma olen.

Ei, muidugi pead suutma. KÕIK suudavad, mismõttes sa/ma ei suuda siis?

Vat selline mentaliteet on mu meelest see päris ohvrimentaliteet. Kus inimene toob kogu aeg end ohvriks ja lisaks peksab selle eest, et piisavalt palju ohverdada ei suutnud, peaks ikka rohkem. MisMÕTTES ohvrimentaliteediga inimesed ei tee midagi? Okok, see on see teine ohvrimentaliteet. Ent selle ohvrimentaliteediga inimesed teevad kogu aeg, teevad kohutavalt palju, teevad, nii et tükid taga ja siis teevad enda üle veel nalja ka - minusugune hädaline sai toime, üle kivide ja kändude, aga no vähemalt tehtud, peame pidu. 
Et selge oleks: pidu on iroonia, tegelt ei tähista sedasorti inimene ühtegi oma saavutust. 
Kõik on vähem kui võiks, kui päriselt hästi saanuks.

Ja jabur on, et minu meelest see on nii selge ja ilmne. Alatasa tuleb ette. Mina niisiis tahaksin alati tormata kõiki teisi seesuguseid kiitma ja ülistama, kui krdi vaprad ja ilmelised nad on - aga kes seda minu pihta tegi, ah?
Mina sain räiget ja teravat kriitikat. (Mitte teilt, vähemalt mitte kõige räigemat. Need räiged ei loe enam.) Kuidas ma arvan, et ma hea ema olen, mismõttes ma arvan, et midagigi hästi tegin, kuidas ma võin üldse mõeldagi, et tahaks veel lapsi?! Terve eneseiroonia on kadunud, ma lihtsalt kiidan end mõõdutundetult, kui peaksin süütundes suplema!
Ma siiamaale imestan selle üle. 
Et - mis me räägime püsilugejatest, kes sedasi kommenteerisid. Mu reaalsed päris sõbrad arvasid samamoodi.
Nagu ... kuidas nad üldse läbi ei närinud, mis toimub? 
Kas see ei ole ilmne mõtteviga siis? Kas ma näen läbi ainult seepärast, et ma enda puhul tuvastasin säärase olemise viisi ja hakkasin sellega võitlema?
Nüüd nad ei ole enam mu sõbrad, mhmh, õigesti arvatud. 

Aga jah. Suhtumine endasse kui mingisse a priori halba ühikusse on kuradist. 
Enesekindlus on ainus, mis päästab. 
Ära ole tark, ära ole hell, ära ole ilus, ära ole hea, kui ei suuda ega oska ega tahagi. 
Ole enesekindel. 
Kasvata oma lapsed enesekindlateks. 
SEE on õnne võti.
Mitte teiste, vaid su enda. 

Veits mage

Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama. 
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.

Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber. 
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull. 
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh. 

Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega? 
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok. 
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt. 

Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea. 
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.

Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda. 

Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust. 
Olen tähtis, olen olemas olnud. 
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt. 
Jätan parem lugemise pooleli. 

Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks. 
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega. 
Kuni hakkas jälle lämmatama. 
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud. 
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule. 

Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.

Sotsiaalse looma kujunemisest

Ikka veel on hirmus hea. 
Peaaegu mõtlen, et tühja sest rongi järel tulnud avastustelainest, vat see nüüdne on viimaks piisav ja nüüd olen ära paranenud,
Või noh. 
See kõik oli tõsi, mis ma enne mõtlesin, see kõik on tähtis. 
AGA.

Kõik need avastused, mida tegin - inimesed ei ole sinuga head, sest sina oled hea, osad teised inimesed on lihtsalt head ja on üsna poogen, milline sina oled, võid küll teha seda, mis ise tahad, sa ei kaota midagi, eduks ei pea olema osav ja tark, peamine on olla enesekindel (lastekasvatustarkus), ilu on samuti peamiselt enesekindlus, pohh, mis teised sinust ja su loomingust arvavad, tähtis on su enda tunne jne jne jne karjuti rahva poolt maha või lihtsalt ignoreeriti ja mu jaoks pidevtaustaks jäi ikka iseenda gaslightning. 

Äkki ma teen kuskil vea. Äkki ma teen mingi fundamentaalse vea. Kui keegi minuga häälekalt nõus ei ole, nad selgelt ei ole sama avastanud + vahepeal ma saan mingite enda jaoks äärmiselt loogiliste ja mõttekate ideede eest, mis kõigi nende alusideedega seotud, jubedalt kaela. Ma teen midagi valesti. Ühiskond ei salli mind. Mida ma valesti teen - ei saa ju olla, et ma pole piisavalt hea ja lahke. Ma olen kõige lahkem ja parem inimene, keda ma tunnen - ja tunnen samas mõnesid RÄMElahkeid ja toredaid?! Mis on teistmoodi?!
Kuidas inimesed, keda ma pean mitte ainult headeks, vaid ka tarkadeks, minuga absoluutselt nõus ei ole!? Kuidas me niiiiiiii erinevalt mõtleme?! Mida, miks, miks?!

Ja nüüd mul on vastus. 
Meie elukogemus ongi absoluutselt erinev. 
Minu taustausk "ma olen täpselt nagu kõik", mille vahetas välja "ma olen täpselt nagu kõik, ainult neuroeriline", ei olnud tõéne. 
Olen selle üle kangesti õnnelik, sest nüüd ma saan aru. Nüüd on loogiline. Kogemused, mis minu valmis vormisid EI ole tavalised.
Mis siis, et keegi ei vägistanud, joodikuid ei olnud, kõht oli täis ja alati ruumi õppida (mida ma LIHTSALT ei tahtnud teha, sest ii-gav). Kuhugi näppu peale panna ei saa - aga et ma phmt ei tohtinud rõõmus olla, kohe lõhkus ema selle ära, et ükski kokkulepe ei pidanud mitte seepärast, et mina olen ebausaldusväärne mölakas, vaid lihtsalt mu ema ei pidanud oma poolest midagi, et mul ei olnud mitte mingit usaldust omaenda tunnete ja muljete suhtes, sest kohe tuli ema ja ütles, kuidas TEGELIKULT on - ei ole tavaline. 

Ja korraga ei ole mul enam tunnet, et ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud, kuskil on mingi suur viga, minuga on midagi valesti. 
Ei, minuga on kõik õigesti, ma mõtlen sama loogiliselt kui loogilised teised, lihtsalt pind, millelt ma omad elutõed leidnud olen, on teistsugune. 
Ja muuhulgas - see on oluline, sest olen ikka päris palju selle üle imestanud, miks ma teraapiaid ei salli ja miks samas teised neid mulle innuga soovitavad - ei kannata ma ÜLDSE, et mulle öeldakse, et ma tunnen valesti, näen valesti, mõistan valesti. 
Kindel viis mind vihale ajada on öelda või kasvõi mõista anda, et mu tunded ei ole tõsiseltvõetavad, ma reageerin üle. 
Sest tegelikult on minu probleem, et ma reageerin alla. Kogu aeg vaatan teist seisukohta, talle ju tundub nii, tema meeles on sedasi ja sedasi, ma ei tohi vihastada. Võin ainult eemale hoida, kui see mind segab. 
Mida olen ka ohtralt teinud. 

Aga nüüd korraga tunnen juba kuuendat päeva järjest, et jaa. Ma võin nii tunda, nagu ma tunnen. Kõik on ok. Ma mitte ei ole külma südamega ja hoolimatu, vaid ma lihtsalt olen väga omaks võtnud, et MINUST ei hoolita.
Mitte et mul oleks hülgamishirm tähenduses "ma kardan, et mind hüljatakse ja hoian teistest hirmsasti kinni", vaid mul on kindel teadmine, et nagunii hüljatakse. Ela sellega arvestades, VVN, see on elu. 

Kunagi ise teismelisena nägin mingit filmi, mis rääkis noorte sektitõmbamisest. Kuidas see käib.
Seal oli harjutus, kus inimene paneb silmad kinni ja kukutab end nagu palk ümber ning teised seisavad ringis tema ümber, püüavad ta kinni ja lükkavad uuele poole. Phmt harjutus oma tahte loovutamisest ja usaldusest, et teised aitavad. 
Vaatasin seda ja ei saanud millestki aru. Nagu ... ok, ma panen silmad kinni ja lasen endal kukkuda. 
Ainult et minu peas ei ole ka harjutust neljakümnendat korda tehes "ma ei saa haiget, teised püüavad mu kinni". Minu peas toimuks: "On hea võimalus, et teised püüavad mu kinni, sest on siuke harjutus. Aga kui nt juht, sellal kui minu silmad on suletud, teeb mingi märgi, et laske tal kukkuda, mul lastakse kukkuda. Ma võtan selle riski, sest tahan kampa kuuluda. + ilmselt ma saaksin kukkudes küll haiget, aga isegi ühtegi konti ei murraks. Asi on kaasategemist väärt." Positiivne (kuulun teiste sekka nende arust) ja negatiivne (risk haiget saada) on tasakaalus.

Mind ei saa juhtida nii labaselt kui keskmist karilooma. 
Minuga peab vaeva nägema, sest mu baas on "ära kunagi usalda, nagunii saad petta."

Ja nüüd VIIMAKS saan ma ausalt olla vihane nende peale, kes kädistasid ja kraaksusid, kuidas ma olen halb, isekas, ennast täis ja kuidas ma võisin. 
Nad ei saanud millestki aru.
Et ma ise ka ei saanud, pole vabandus neile.
MINU automaatne eelarvamus teiste suhtes on hea - et kellel iganes on põhjused teha, nagu ta teeb.
Kui neil minu suhtes ei olnud, NENDE viga. 
Pole minu asi üritada meeldida inimestele, kes aru  ei saa. 

Ma usun, ei usu

Ma olen viimased kuus päeva toimetanud omaenda tekste päevas vähemalt viis korda rohkem, kui normaalsetel päevadel.
Ühe lehekülje asemel 5.
Selle tulemusena olen omadega täiesti läbi, vihkan kõiki ja kõike (märgatav ka viimasest postitusest, juba teisel tihepäeval olin omadega läbi) ning mul pole leebust, lahkust ja sõbralikkust kuhugi anda. 
Täna ka ainult tõrelen maailmaga. 
10. veebruaril peaks see kõik läbi olema. Huvitav, kaua kulub, et end pärast välja puhata?

HOIATUS: Osa juttu kõlab, nagu oleksin väga uhhuu - aga krt, neid uhhuu-inimesi ma KA ei usu.

Mida kõik teavad ja mina ei usu

* kui oled hea inimene, läheb sul hästi
* jube tähtis on, mida sa sööd, millega end pesed, millest rõivaid kannad. (Öko päästab su!)
* sõltuvused on pahad
* suitsetamine on paha
* alkohol ei ole lahendus (mulle ei olegi, aga kellelegi kuskil on kindlasti)
* narkootikumid on eriti pahad
* keskmised tulemused milles iganes ütlevad sulle pädevalt, kuidas sinu elu, haigestumine, tervistumine jne käib
* asjade ärategemine annab positiivse laengu
* pole oluline, mida teised sulle teevad, loeb, mida sina teed teistele
* oma ala spetsialistid (arstid, psühholoogid, maalrid, õpetajad) on pädevad ja nende pead täis tarku mõtteid, usu neid.
* varem magama minnes saab rohkem und
* õnnelikkus on kinni mõtlemises ja tervislikes eluviisides
* paks olla on paha su tervisele
* ja üldse paha
* haridus teeb targaks ja pädevaks
* teraapiatest on vaimse tervise toetamisel suur abi
* peaasi.ee on pädev leht ja sealt saab kontakti pädevate inimestega
* inimene on selline, nagu haridused väidavad teda olevat
* kõike saab kehtivate reeglitega seletada
* seaduslikkus on headuse mõõdupuu
* välised näitajad (nt haridusdokumendid, kehamassiindeks, töölt/koolist puudutud päevade arve jne) näitavad neid asju, milleks nad väidetakse pädevad olevat
* teadus ei kannata "conformation bias"-e all

Mida ma arvan, et kõik teavad, ja olen täiega hämmingus, kui nad ei tea

Hoiatus: jaa, vastuolud! 

* inimesed on VÄGA erinevad
* tunded on hormoonides, kehalised
* inimese "ilu" peitub peamiselt tema endassesuhtumises ja -usus
* jutumärkideta ilu on ka olemas, aga selle märkamiseks peab tark olema
* psühhosomaatika on VÄGA sage 
* eksida ja oma eksitust tunnistada on väga tavaline ja igati normaalne (jutumärkideta)
* armastus päästab (kui mitte maailma, siis indiviidi ikka)
* inimene võib teha, mida tahab, ilma et sellest midagi hullu juhtuks
* enamik inimesi tahab teha nii hästi, kui nad suudavad
* ma ei ole isekas
* kuidas inimene kedagi/midagi näeb, on kaugelt enam mõjutatud sellest, milline inimene tema on, ja väga palju vähem sellest, milline on see inimene või nähtus, mida ta vaatleb
* mina tean enda kohta palju rohkem, kui sina minu kohta tead
* mis ei tähenda, et blogidest ei saaks inimese kohta adekvaatset pilti
* inimesed on üldiselt head
* aga uskumatult rumalad
* enamik meie (inimeste) omadusi on kuidagi evolutsiooniliselt kasulikud, kuid mitte nii, nagu esmapilgul arvaks
* ausus on alati parem kui valetamine, vaja ainult õiged sõnad leida
* hellus tuleb enne jõhkrust, mis tuuakse mängu alles siis, kui hellusest kasu pole
* lahke olla tasub ära (vähemalt endapildi osas)
* maailm saab hakkama
* IGA tegevus võtab energiat

Nüüd ma toimetan edasi.
Ilmselt saan tähtajaks kõik tehtud - ühe asja juba sain ja saatsin ära - iseasi, kas teised ka seda hindavad või on mul ainult: "Nojah, vähemalt tegin oma parima."

Oleks oleks olemas

Eile (või oli see üleeila, kuupäevad on kahtlased asjad) oli mul K-ga draama. 
Ei midagi erilist, lihtsalt mul tuli ühe tegelikult teistest inimestest käiva jutuajamise peale korraga sisse kramp. Tahtsin. et ta ütleks mulle, kuidas ma olen kaunis ja põhimõtteliselt ahvatlev, mis siis, et tema isiklikult end minust ahvatletuna ei tunne. 
Ta ei öelnud. 
Ta teeb alati nii - kui ma lähen meeleheitlikuks ja tahan, et ta midagi teeks, ta ei tee. Tundub, et see ei ole isegi teadlik valik, vaid niipea, kui ta tunnetab survet, ta ei taha teha. Mõtleb sinna juurde igasuguseid naljakusi välja, miks just, ent reaalsuses taandub kõik sellele, et kui temalt midagi nõutakse (tema arust, omast arust ma palusin nunnusti), ta ei taha anda. 

Mingil määral on minuga sama asi. Tõttan murule, kui näen silti "MURUL KÄIMINE KEELATUD" ja kui PEAB midagi tegema, ma alati mõtlen, kas see on ikka mingi tark ja hea asi ja kas ma tõesti tahan seda teha.
Aga kui teema on selles, et keegi, kes on mulle kallis, on õnnetu, ma ronin küünte ja hammastega mööda siledat seina ka üles, et ta ainult natuke rõõmsam oleks. Tema jaoks on minu õnnetus ja meeleheit aga "Peab!" ja ta ei taha anda.
Siis on meil dissonants.

Aga kuna mul on ravimid ja stabiilsus nende abil käes, ma ei hakanud halama (kugi tunne oli küll terav), vaid mõtlesin: "Ma homme tülitsen, kui homme ikka veel kriibib."

Täna ei kriibi enam. Kui ta ei arvagi, et ma olen ilus? Kui ta peabki mind ainult huvitavaks inimeseks, kes ei oleks talle ahvatlev isegi vastkohatuna (kuigi siis tegelt olin - ma vahel vangutan enda sees uskumatuses pead, mõeldes, kuidas ta rääkis, et kui me esimest korda kohtusime, ta mõtles, et tea, kas mind õnnestuks ära sebida), aga teeb mu jaoks nii palju ja on hea selts nii virtuaalselt kui reaalselt, kallistatav ja kallistaja, no mis siis? Kas ma jään sellest inetumaks, et K. mind ilusaks ei pea? Kas midagigigigigi mu elus muutub? Kui ta mind nagunii ei taha, mis mul sellest, kas ma tema meelest ilus olen või ei?
Nojah, milles siis probleem? 

Ja siis mõtlesin, kas ma vbla oleksin ka üpris rahulik ja rõõmus olnud, kui ma ei oleks mitte rongi alla läinud, vaid ATH-ravimid peale saanud.
Sest see meeleheitlik "minu arust tore inimene ei mõtle must hästi, ei ole valmis minu pärast pingutama, ei hooli natukenegi, miks ma üldse vaeva näen" on tegelikult sama. Mis siis, et eile oli see palju nõrgem kui 2014 aasta suvel, tunne on samasugune.
Ilmselt mingi valus koht minu sees, kauase trauma jäetud sügav haav. Ma ei kannata üldse, kui inimesed, kes mulle meeldivad, mõtlevad must halvasti ja kuigi ma üldiselt eriline enda puntrassemõtleja pole, see on ohtlik teema. Seal ma TÕLGENDAN vaikimisi ja käitumisi ja pilke, ning pärast ütleb nt Rongimees mulle hämmastusega: "Ma üldse ei mõelnud selle peale."
Ja mina karjun sisemiselt, sest mis see peaks vabandus olema v? Et ta minu peale ei mõtle?! 

Tunne, et minust ei hoolita ja mind ei mõisteta, on VÄGA valus ja hirmus. Jah, ma olen kõigist suurtest siinsetest blogidraamadest, mis mitte ei lahenenud ära (nt "kas vene kultuurist võib hästi mõelda, kiitmata heaks laste surnuksvägistamist," lahenes, see on mul positiivse näitena meeles), vaid surid välja, sest aeg,  ikka veel traumeeritud ja ilmselt jäängi.
See on minu õrn koht. 
Nii. Ja nüüd mu õrna koha osatamise valu andis KOHE järele. Üks öö ja probleemi pole. Ei jätnud mingit jälge ka sisse.
See on palju tore, ent ikkagi natuke hirmus ka.

Sest 2014 .... ... keegi isegi ei kahtlustanud mul ATH-d toona. Mulle ei oleks neid ravimeid nagunii kirjutatud. Isegi kui oleksin psühhiaatri juurde jõudnud.
Aga oleks oleks olemas ... 
Äkki see Rongimehe poolt hülgamine olnuks mulle lihtne? Nutnuksin paar päeva, siis mõelnuks, et tema kaotus; kui ta ei näe, et ma olen hirmus hea, see on TEMA, mitte minu probleem, ja ... lill? 

Äkki see olnuks nii lihtne?!

Jaah, ilmselt mu eneseväärikus on (ilma keemilise abita) ikka väga teistest sõltuv. Ja selgelt ATH ravimid aitavad mul tunda, et pole probleem, kui must mitte väga hästi mõeldakse, see ei muuda mu olemust. 
Olen hirmus kaua enne elanud tundega, et kui mu teod, välimus ja oskused jne pälvivad kiitust ja imetlust, on natuke aega hästi, aga kui halvakspanu, on üleni, kogu eluaega paikapanevalt ja absoluutselt halvasti. 
Kui mind ei armastata, mu eksistents ei tee maailma paremaks ja kui see ei tee maailma paremaks, pole üldse mõtet olemas olla. 
Ja ATH-ravimitega ... tundub, et pole minu probleem, mida must arvatakse. 

Kummalised muutused

Lugesin suvaliselt oma vanu poste üle ja suu vajus lahti.
Metafoor, suu vajus lahti kujundina, mitte päris suu. 
Ütlen, et kõik mõistaksid. 
Vata, ma omast arust kirjutan väga selgelt ja väljendun arusaadavalt. Kogu aeg.
Aga üks umbes aastavanune post, mida lugesin, oli selline, et kui ma poleks enam-vähem mäletanud, mida mõtlesin, oleksin täiesti segaduses olnud.
Kes on "tema". Kes on järgmine "tema"? Oot, Murca? K? Mina ise? Mingi anonüümne kujutlus inimesest, kellega mul armusuhe on? Mis aiavärav? Kelle kirju lehm????

Ma ei oska kirjutada!
Või noh.
Arvasin, et oskan. Arvan ikka veel. Ei saa ju olla, et mu ainus väljapaistev oskus on tegelikult soovmõtlemine ja ma ei oskagi midagi?
Mis toimub?

On võimalik, et oma ATH-ravimitega olen ma lihtsalt teistsugune inimene. Mõtlen teistmoodi, loen teistmoodi, tajun teistmoodi. Võibolla vana mina ja uus mina ei haaku omavahel.
Ma ei saa aasta eest kirjutatust aru, sest ma ei suuda enam niimoodi mõelda. Loomulikud assotsiatsioonid jooksevad teisi teid mööda.
HMMM!
Asi võib tõesti olla ravimis. Sest on igasuguseid - IGASUGUSEID - detaile, mis tunduvad aburdsed, aga mis on EnneRavi ja PärastRavi erinevad.
Näiteks olen muutunud hajameelsemaks. Mis EI ole asi, mida ATH-ravimist ootaks. Aga no mina ei olnud absoluutselt hajameelne enne. Isegi mitte natuke. Hajameelsuse võimatus oli isegi asi, mille üle Pärast Rongi mõnda aega kurtsin. 
Kogu aeg pidi kõigele mõtlema. KÕIGELE. See kurnas jubedalt. Kaotasin võime panna asi lihtsalt suvalisse kohta käest ära, sest ma pidin alati mõtlema, kuhu, ja siis võis juba mingile läbimõeldud kohale ka panna. Hirmus oli.
Kuni ära harjusin. 

Nüüd hakkasin jahvatama kohvi, kuigi kohviveskis oli juba jahvatud kohv ootamas. Tera tegi paar ringi, enne kui adusin, et miski on valesti. Oh, krt, siin ON juba puru sees, mitte oad! 
Või teine kord kasutasin kohvilusikat millekski muuks kui kohvi tõstmiseks (mida ma muidu kunagi ei tee), viskasin selle pärast kraanikaussi ja hiljem olin üllatunud, et mida?! Kohvitõstmise lusikas on tavalisest kohast kadunud.
Mu süütenöör on lühemaks muutunud. Mitte et otseselt kergemini vihastaksin, aga ma ütlen varmamalt välja asju, mille tagajärjel phmt võiks konflikt tekkida. Mis kindlasti ei ole leebe õhkkonna loomise vahend.
"See ei olnud naljakas."
"See ei olnud ka naljakas."
Mitte et mu huumorimeel oleks muutunud. Nüüd ma lihtsalt ütlen välja.
Keegi teine andis aru oma kummalisest kogemusest. Pihtasaanu samas seltskonnas kehitas õlgu, et juhus. Mina: "Sa teed vahel selliseid veidraid asju, jaa."
Kompromissitu ausus. Mitte räigelt väljendatud, aga ilma oma metüülfenidaatvesinikkloriidita oleksin lihtsalt vait olnud.
Isegi mitte mõelnud: "Parem olen vait."
Mulle poleks pähegi tulnud midagi öelda. 
On ebamäärane tunne, et see vist ka ei ole see, mida ATH-rohi üldjuhul teeb. Oleksin nagu kuulnud, kuidas keevalised mehed on hoopis rahumeelsemad pärast ravi pealesaamist. Kuidas stimulant aitab asju meeles pidada ja rahustab.
Mina lähen hajameelsemaks ja otsekohesemaks. Tõsi, mitte keevalisemaks. Ma olen rahulikult väga mina ise.
Teen rohkem kirjavigu, mis pole isegi trükivead, vaid mingid absurdsed mitmuse tugeva t-ga lõpetamised või sõnadest kahe tähe vahelt ära unustamised vms. 

Aga olen eluga palju rohkem rahul. Ei, see on valesti öeldud. 
Ma olen eluga PALJU rohkem rahul. PAAAAAALJUUUUUUUU!!!!!! 

Täna hommikul kuulasin muusikat. Mingi 8 laulu, enne kui meh hakkas. See on kuulmatult palju. Vaatasin isegi ühte videot täiesti vabatahtlikult, mitte kellegi rõõmustamiseks, kes mulle lingi saatis ja arvas, et mulle võiks meeldida. 
Nagu ... täielik ime.

Identiteet

DISCLAIMER

Ujumine on imeline. Vaevalt, et ainult see mind august välja aitas. Kass enam ei kuse igale poole, finantsolukord paranes ja puha, aga iga kord peale ujumist oli ka natuke parem olla ning täna tulin jõe äärest kodu poole ja korraga oli mul hea meel olla 43 ja menopausis. Ma pole seda väga kurtnud, kuna väga piinlik ja odav ja ma ometi ei taha olla piinlik ja odav; aga viimasel ajal olen ajuti häiritud isegi fotodest, kus anonüümsed noored ilusad naised joovad kohvi või naeratavad vms. Lihtsalt ON. Sest mina ei ole enam kunagi noor. Enam kunagi kunagi kunagi.

Täna ujumast koju tulles mõtlesin, kuidas see on täiega jess ju. Mu parim ja võibolla ainus oluline omadus pole enam, kuidas ma välja näen. See on ju äärmiselt lahe tegelt!

Ballad of Lucy Jordan tuleb tuttav ette?

At the age of thirty-seven

She realised she'd never 

Ride through Paris in a sports car

With the warm wind in her hair

Ja siis ta tapab end ära. Sest noorus ja lootus on kadunud ja ta ei ole kunagi see neiu seal autos.
Aga minul ei ole ju väärtust ainult kehana. Ilusa sireda kehana, alati ainult kehana!
Tulin koju ja olin selle üle rõõmus.
Ma ei mõtle nagu Lucy Jordan, ma ei ole noor keha, mis ühel hetkel pole enam noor ja oh õudu. 
Isegi kui ma enam kunagi midagi ei kirjuta ega avalda, kui ma elangi lihtsalt koduloomade ja raamatute keskel - krt, see ongi ju elu, mida paljud netitüdrukud ihaldavad! Ma olengi peaaegu see ull taam paljude kassidega, v.a. et mul on ainult üks kass (kes on viimastel päevadel korralikult liivakasti kasutanud) ja Totoro on üldse koer. 

Naisena identifitseerisin end seni kehaga ja kehana ikka päris krdi tugevalt. Nüüd korraga sain aru, et mult ei ole mitte ära võetud üht viisi, kuidas silma paista ja heakskiitu ära teenida jne, vaid ma ei pea enam kehaga heakskiitu ära teenima.
Mitte kunagi.
Olen vaba.
Mu keha ei ole (enam) miski, mille põhjal inimesed  mehed otsustavad minuga lähemat suhtlemist proovida ja siis ma pean neid tõrjuma ja ohappi. Jai!!!!
Või noh, ega muidugi mul ei kasvanud korraga sarvi ja sõrgu. Eks mõni mees teeb selle vea, et välimuse põhjal võib külge lüüa, ikka. Aga mu enda mõttemaailmas on menopaus küll murrang. 
Ma ei ole enam keha teener. Keha ei juhi enam mu valikuid ja olemist. 
Ma olen vaba. Olen vaba. Olen vaba.
Et oleks selge: üldiselt ma pooldan keha. Hormoone ja vajadusi ja muutusi jms. Aga see, kuidas meestekeskne ühiskond mu keha vaatleb, kui olen viljakas eas naine (mida ma enam ei ole!!!!!) on väga ahistav. Eriti masendav, et ma harjusin selle puuriga ära. Õppisin piirid selgeks ja muudkui liikusin neis edasi-tagasi, julgemata välja astuda. Isegi kui trelle enam ees ei olnud, ma ikka rõõmustasin, kui ilusamaks muutusin ja olin rahulolematu, kui inetumaks.
Trelle ees pole = ma tegelikult hakkasin ammu mõtlema, kas ilu teeb mu õnnelikumaks? Aitab kaasa heale enesetundele? Et olen rohkem ilusana õnnelikum kui vähem ilusana? Ja leidsin juba tükk aega tagasi, üsna varsti Peale Rongi, et ei. Õnn ja ilu ei ole omavahel seotud. 
IKKAGI tahtsin ilus olla. 

Aga tegelikult - menopaus vabastas mu. Ma ei ole, mis te tahaksite, et ma oleksin. Kus te tahaksite, et ma oleksin. Ma ei ole noor kaunis naine. Olen vaba.
Olen vaba!

Homme olen vbla jälle depressiivne. Aga täna on ärganud tunne. 

Arutlen üksilduse teemadel

Disclaimer: häbitu eneseanalüüs!
Mul on sünnipäev, ma võin seda endale lubada!

Mõnikord mõtlen ma endale üksilduse võtmes. 
Mitte eriti tihti. 
Ma tunnen end väga harva üksildasena - jai, K! - ning seetõttu on mõtlused pigem laadis: "Aga miks ma enam üksildust ei tunne? Kas nii palju muudab, et keegi on valmis sõnades tunnistama, et ma olen tema significant other?"
Nii ta paistab olema. Teadmine, et on keegi, kelle jaoks mina olen kõige tähtsam, on maailma leebeks ja lahkeks voltinud.
Mis siis, et tegelt pole K kunagi niimoodi öelnud ja ma isegi ei arva, et ma oleksin talle kõigest tähtsam. Lissalt tähtsam kui teised inimesed.
Ja sellest mulle piisab. 

Mul on inimesi, kelllega vahetult ja palju suhtlen, kohutavalt palju vähem kui näiteks kümne aastat tagasi.
Kolm hirmus head sõpra, nii head, et ma ei osanud neid õieti järjestussegi panna, kui keegi küsinuks, kes mu parimad sõbrad on, on mu elust väljas.
Üks loeb blogi. Ülejäänutest ma ei tea sedagi.
Kolm head sõpra on veel väljas, dramaatiline lahkumine ja puha. Ükskord toonase sõbra, kaks korda minu initsiatiivil me enam rohkem ei suhtle kui vahel fb-s. Või noh, see "toonase sõbrana" kirjeldatu eemaldas mu ka sõprade hulgast fb-s, temaga ei suhtle üldse.
Kokku kuus inimest lähiringist väljas.
Ühest hirmusheast sõbrast on alles blogilugeja, kellega vahel ka näost näkku kohtume.
Aga üldiselt sõpru-sõpru, selliseid jube häid, kellele ma ei ole ühtlasi significant other, on alles ... null.

Asemele on tulnud K ja paar inimest, kellega mul on hingelähedus, aga ikkagi vaevu suhtleme. Mõned korrad aastas. Ja mu lapsed on suureks saanud ja pigem kaaslase kui vastutuse eest.
KUI palju rohkem mul inimesi oli ja KUI väga palju üksildasemana end samas tundsin, väärib märkimist. 
Ehk oma kogemuse põhjal ma ütleksin küll, et on täiesti arusaadav, miks inimesed endale kallimat otsivad: teadmine, et ma olen kellelegi oluline, mitte asendatav suvalise teise inimesega, kellega hästi klapib, mõjub emotsionaalselt väga. 
Ja väga. 
Tekibki tunne, et olen oluline =O
Jaa, mina ei saa endale sedasi kallimat otsida, mul ei tööta nii, kuid ideeliselt saan aru. 
Tegelikult.
Sest kõik mu sõbrad olid mulle olulised ja kallid. Aga ... aga kui me suhted katkesid, oli mul ainul ühel juhul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud. 

Ei, see ei olnud Rongimehega. Suhtlemise lõpetamine temaga oli: "Nojah, siis nii on," ja eriti rohkem ei mõelnud. 
Kuskil aasta ja natuke lisaks PR. Ta ei kannatanud enesetaputeemat välja, aga mulle oli see tollal 90% kõigist teemadest - haaras kogu elu, mitte polnud mingi isoleeritud juhtum, millest saaks mitte rääkida, aga samas tähtsatest asjadest ikkagi kõneleda.
Mul ei olnud isegi tähtsusetuid asju väljaspool enesetapmisekonteksti kuigivõrd. KÕIK oli sellega seotud.

Nojah. 

Kuid ma suhtlen inimestega palju vähem. Mitte ainult näost näkku - kuigi ma suhtlen ka näost näkku täiskasvanud inimestega vähem - ma suhtlen ka netitsi inimestega palju vähem. 
Ja ma ei tunne sellest üldse puudust. 
Vat selle üle imestan küll. 
Et vajadus trükkida oma tundeid ja mõtteid on taandunud ja tõesti, isegi võrgupäevikusse kirjutamiseks kulub poolteist grammi endasundimist. 
Mitte ohtralt, ent koguses: "Kuule, ma pole neli päeva midagi kirjutanud. Midagi ju võiks? Mitte et mul midagi öelda oleks. Hakkan lihtsalt kuskilt peale, eks teema tuleb ise."
Tulebki. Ses osas pole mu aju mind veel petnud. 

Vbla on mu vähene inimeste vajamine/talumine sellest, et mu suurim probleem - probleem, mis ei lase südamel kerge olla - on kalduvus võtta võõrast vastutust. 
Kui inimesed ei ole kõik õnnelikud, olen ma oma töös läbi kukkunud. 
Kuigi ma ütlen endale, et kõik õnnelikuks teha ei ole minu amet ega minu asi. 
Mingi tasand minus arvab ikka, et on.

See kalduvus oli mul varem ka, ent ma ei pannud tähele, et põhiprobleem.
Nüüd panen. Muud probleemid olen suht ära lahendanud, aga sellega esineb raskusi. 
Ega ma ei saa eesmärgiks võtta see ka sel eluaastal ära lahendada. Ent oma mõtlemist valvata ja igal hetkel, kui lasen end jälle muserdada tõsiasjal, et Teised pole piisavalt õnnelikud, endale öelda, et pole minu asi ega vastutus, saan.
Saan isegi lubada, et teen seda, kuna olen nõnda juba aaaaaastaid teinud. Katsetatud värk, ma suudan.
Ei luba endal vastutust võtta. 
Ja edasi tähtede poole!

Võib ikkagi loota,
et edaspidi läheb paremaks.
Jaanus Vapper tegi selle pildi ka.

Parim, mida suudan

Infokild. Äkki kulub ära, teised võivad samamoodi lollid olla kui mina: jaa, meigiga on ka fotodel võimalik üle pingutada. 
Ma siiralt arvasin, et seal üle minna pole tõenäoline - kuid oli küll. 
Sai kohe oma välimusele nii umbes kümme aastat otsa keevitatud. 
Ehk - fotomeik olgu kraad kangem kraam kui tavaline, aga üle võlli ärge minge. Muidu saate ... oh, äkki ma peaks üles panema mida saate? Mõne sellise ... 

Mõne sellise ... 
Kuulge, jah. 
Mõne SELLISE.

Pildi tegi Jaanus Vapper.
Tema ei ole süüdi, et ma end üle meikisin!
Ega pentsikuvõitu soengus.

Eks edaspidi tean. 
Ühtlasi: kui ta oli ära läinud ja ma näo puhtaks pesin, aga veidi lainerit jäi ülalaule alles, sest kunstripsmeliim hoidis seda paigal, vaatasin peeglisse ja kolmel korral jõudsin imestada, kui ilus ja armas ma nüüd olen, kuni jälle ära harjusin. 
Ausalt, ilma jumestuseta oli nii palju parem. Meik on tore asi, aga kuskil on piir, isegi kui fotole minna.
Normaalsed inimesed teevad ülemeikimise viga teismelisena? Pff.
Teismelisena ma ei osanud meikida. Mitte et panin liiga palju, vaid panin valesid asju valedesse kohtadesse ja õigetesse ei pannud.
Ma ei teadnud, et peamine silmale tõmmatav joon käib ülemiste ripsmete juures - mitte alumiste. 
Saavutasin päris veidrat välimust korduvalt ja korduvalt ja üldse ei teadnud, mida ma halvasti teen. Minu ettekujutus laugude jumestamisest oli "värvida ühe lauvärviga ülemine silmalaug ära". Ja samas silmaaluste lillade aukude peitmise peale ei tulnud ma üldse. 

Nooh, neid pilte vaadates on selge, mida täna halvasti tegin =P

Nüüd olen surmväsinud, AGA mu pea ei valuta. Ei mingit sumatriptaani, ainult üks pisike ibukas - ja ei valuta.
Kahtlustan, et võibolla seepärast, et omaalgatuslikult olen kahe tableti Betamaxi asemel viimased paar päeva kolm võtnud. 
Kahtlustan, kindel ei ole. Katsetused jätkuvad. Kuid et mu pea ei valuta, ON väike ime.
Eriti kuna mu pidurid on väga kehvad mõttes "ei tohi rohkem asju teha" ja ma tegin riisi ja lihakastet ja piparkooke ja vahukoore-toorjuustu kreemi ja kohvi ja trenni. Toimetasin ka pisut oma ravitseja-lugu. 
Rohkem midagi ei teinud. Panin endale mõttes käe ette ja mängisin söögitegemise ning harjutuste tegemise vahele civi. Mis on parim mitte-tegevus, mida tean. Parem, kui Netflixi vaadata. Parem, kui netis passida lootuses, et midagi head juhtub. 
Ja ma ei tahtnud pärisasju teha. Sest püsti hulluks ka ei tohi minna.
Isegi mina saan sellest aru.

Ma vist olen ringi ära teinud. Noorena oli prokrastinaator ja edasilükkaja ja lõpetamatajätja. Ma isegi ei mõelnud, kui vinge ma olla võiksin, kui asju ära tegema hakkaksin, sest see tundus nii võimatuna. Sama realistlik olnuks mõelda, mismoodi elaksin, kui suudaksin linnu moodi lennata. 
Aga ma muutusin. Arenesin? Mõtlesin üha "kas ma tahan olla selline inimene, kes teeb asju, või selline, kes ainult plaanib?" ja tegin ja tegin ja tegin.
Muuhulgas läksin rongi alla täpselt sellesama mõttega. "Kas ma tahan olla inimene, kes teeb ära, või inimene, kes ainult plaanib?"
Nüüd ma teengi asju ära. Kogu aeg. Ja maksan selle eest peavalude, ahastuste - selgelt on ahastusmeeleolud ja väsimus seotud - ja avastusega, et kuigi ma teen ära nii palju, kui vähegi saan ja maksan kogu aeg valude ja masendusega, ma ei saavuta midagi imelist. Ei ole mul eriti raha, ei ole mul säravpuhas kodu, ei ole ma kõhn ja kaunis (selgub, et ma ei saa oluliselt alla võtta, sest tühja kõhuga ei saa ma magada ja magamatuna saan peavalu - mis armas asi), ei ole mul titat, ei ole mul ... no on K, aga KINDLASTI ei ole mul head kirglikku armusuhet.
Nagu - ma ei saa rohkem teha. Niigi teen nii palju, et kogu aeg on valud. 

Ja tulemuseks on tavaline elu. Selle klausliga, et tööl ma ka ei jaksa käia. 

See on päris hirmus.
"Miks üldse elada."
Selline elu, nagu ma elan, ongi mu parim. Kuskilt ei tule midagi rohkem. Ei mingit "kui ma suudaksin end sundida, ma oleks selline ja selline ka veel" - ma ei saa end rohkem sundida. Saan migreeni. Jälle.

On ainult üks külg, kus SAAB üldse paremaks minna - teiste tagasiside mulle. Aga tegeikult on ka see adekvaatne. Mida aeg edasi, seda enam pean tõdema, et ONGI  adekvaatne. 
Mitte et paljud inimesed on kalgid - tähendab, paljud ON, aga ma ei räägi praegu neist, hoopis nendest, kes on tegelikult heatahtlikud, lihtsalt ei kummarda kõike, mida ma teen - vaid vahel ma MEIGINGI ennast üle ja vahel PANENGI taignasse liiga vähe suhkrut ja vahel JÄTANGI ütlemata asja, mida tulnuks öelda, sest lihtsalt ... ei tulnud sobivat hetke ja siis oli juba hilja.

Ja ma ei saa midagi paremini teha. Ma juba teen nii hästi, kui suudan. 
Välja arvatud katsetused suurema annuse Betamaxiga ja kuuendal veebruaril on mul isiksuseuuring. Äkki nad ... ma ei tea, kuidagi avitavad mind mu valudes ja hädades?

Ühiskond, mine persse oma teadmistega

Mida paganat?!
Nagu TÕESTI!!!!
Selgub, et hüpotees "depressioon on serotoniini ainevahetuse haigus" on HÜPOTEES. 
See ei ole kindel. (Siin on link selle aasta juulist pärit päris heale artiklile, mille ilmatupika abstrakti ma isegi läbi lugesin, ja mis räägib, kuidas serotoniinipuudus ei tundu olevat oluline depressiooniteema.)  Hullem, viimane analüüs, mis "kinnitas kindlalt" serotoniinihüpoteesi, avaldati 4. novembril ja  ei kinnita tegelt sittagi. 
Kuidas ja miks, kirjutatakse siin. 
17 katseisikut. SEITSETEIST!!!!!!

Aga mulle polegi see nii tähtis, sest mulle on täiesti uueks avastuseks tõsiasi, et "mis on depressioon" tegelikult ei ole vastatud küsimus. 
Nagu ... aa, seepärast ma ei olegi "õige depressiivik".
Sest keegi kurat tegelt ei tea, mis on depressioon ja selgelt siis ka mitte, milline peaks olema Õige Depressiivik! Ma JÄLLE olen komistanud selle otsa, et ühiskonnas arvatakse midagi, minuga see ei klapi, järelikult olen mina valesti - ja ei, EI. 
Ühiskond teab valesti tegelikult.

Krt, ma võiksin end usaldama õppida =) 
Tähendab, ma OLEN teinud sel suunal tohutuid samme, ma usun iseennast ja oma kogemusi palju rohkem kui varem. Ütleksin lausa, et enam kui pooltel kordadel hindan omaenda tundeid, teadmisi ja hea-halva tunnetust üle selle, mis mujalt tuleb.
Aga kuidas ikka ja jälle, IKKA JA JÄLLE selgub, et asjad, mille osas ma mõtlemata otsustasin, et minu tunded ja hinnangud ei ole adekvaatsed, sest ma olen liiga imelik, selguvad tegelikult
päriselt
päris ühiskonnas
samuti minu kahtluste osas kahtlased olevat. Lihtsalt seda vaatekohta enamasti ei teata.
Säärane avastus on ikka iga kord uimaseksvõttev. 
Fakk.

See oma tunnete usaldamine on küll ses osas kahtlane värk, et khm, positiivsete tunnete usaldamine ja vastu hambaid, sest reaalsus jne. 
Ma võiks selle toonase "misMÕTTES te ei arvagi, et see on avaldamist väärt"-värgi blogis avaldada, ent kuna meeleheide kadus ära (tänud, Betamax), ei ole enam tunnet, et vaja on, pean, näitan, olen.
Ja siis võib ta juba samahästi ka seista. Vbla tuleb kunagi mingi hea idee, mida temaga teha.

Aga lissalt ... jälle on juures üks asi, mida "kõik teavad" ja siis selgub, et mkmm.
See ei ole mingi kindel asi, tõestatud ja päris. See on oletus. 

Ühtlasi: selgub, et Betamax on phmt sünteetiline dopamiin. Tahtsin dopamiiniravi?
Sain.
Aitab hästi pealegi =O

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

Kordus

Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav. 
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.) 
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb. 
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud. 
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...

Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant. 
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.

Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole. 
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.

Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud. 
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised. 
Mul on hea, kui mul on halb. 
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti. 
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis. 
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni. 
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.

Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige. 

Ei olnud väga mage

Käisin kontserdil. 
Vanuseks 42 olen üsna kindlalt veendunud, et mulle meeldib kontserditel üksinda käia. Ainult üks kontsert, millel üksinda olen käinud, oli "meh". (See oli kunagi aastal 1999 või 2000 Genialistid Tartus ja seal võis probleem olla selles, et ma ei läinud oma vaimus kontserdile, vaid teiste noortega samale üritusele, kus vbla õnnestub luua kirglik armusuhe.) Kui ühtegi tuttavat-sõpra kaasas ei ole, ma üldiselt suudan tunnetada muusikakollektiivi kuidagi isiklikult, vahetult, nad on just siin just minu sees, ja mina olen phmt nagu üksinda ja ometi nagu väga nende mõjutatud ja ... ohh, ma ei suuda vist seletada. 
Jah, mina olengi see tüüp, kes tantsib omaette tagareas, kui kõik teised ontlikult istuvad. Mu silmad on lavale suunatud või kinni, ma ei taha mitte midagi mitte kellestki teisest teada. 
Ega see ei olnud esimene kord, kus ma sedasi teen.
Ei, kuna ma ei kavatse lähikuudel surra, ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Võibolla on minu viimase aja tõrge Viljandi Pärimusmuusikafestivali ees ka tegelikult tõrge inimestega suhtlemise ees - kui ma kujutan ette, et saan folk otsa üksinda olla ja kontsertidel käia, võibolla lõuna ajal söömiseks laste või muu perega kohtudes, tundub see täitsa ahvatleva sündmusena. Aga niipea, kui kujutan ette päevad otsa mingite sõprade või perega hängimist või "saab tuttavatega kokku"asja, mul tuleb: "Eeeeeeeeei, ma olen kodus, hängige seal omaette!"
Kui ma olen kontserdil endaga, olen phmt iseenda ja bändiga kahekesi teises maailmas. 
Kui mingi tavamaailma-inimene on minuga kaasas, ma ei pääse sinna teise maailma ja püsin - tavalises. 
Muide, seekord oli lausa kolm inimest samas ruumis, keda tunnen, üks neist isik, kellele ma ÜLDSE ei meeldi ja kes seepärast ei meeldi mulle ka. (Phmt peamine põhjus, kuigi meie ere lahkarvamus ei olnud mittemillegi pealt - on üks inimestesse suhtumise aluspõhimõte, mis meil väga erinev on [ere lahkarvamus on kommentaarides].) Ent kuna nad minuga rohkem ei suhelnud kui tervitus ja ühe sümpaatse: "Võin ma oma koti siia panna?", ei seganud.

Muusika mulle meeldib.
Tantsida on taevalik.
Inimesed on see raske osa.
Komplimendid (muidugi neid tuleb, ma olen mina ju!) naisterahvastelt on toredad. Ilusate noormeeste pilgud samuti (seekord oli üks baarimees, kellega meil pilkudevahetus klappis, ta jälgis mind pärast mu esimest neitsiliku mojito ostu tantsimas, ostsin temalt ka teise, mitteneitsiliku moijto ja kui ta siis käis klaase koristamas, vaatas mulle veidi pikemalt silma).
Ja siis ma tahaks lihtsalt karjuda, kui mingid arvata minuvanused või mõnevõrra vanemad soome mehed tulevad juttu ajama, et ma ei ole, kurat, siin üksinda ometi teie jaoks! Minge ära!
(Mees ei olnud kole ega isegi hirmus tüütu, teemad, mil ta juttu teha üritas, olid tegelikult üsna mõistlikud, aga ma tõesti ei tahtnud juttu ajada!)
Mhmh, komplimendid ja pilgud head, aga ootus, et suhtle nüüd minuga - iu.
Kui ma tardunult lavale vaatasin ja üldse tähelepanu ei jaganud, läkski ta ära, aga see oli 10 raisatud minutit väga heast kontserdist!
Aga naiste komplimendid on ikka niiiiiiiiii-iiiiiiiii toredad!

Nii toredad!!!

On, nagu on

Tütarlaps Poeglapse kohta: (Poeglaps) on nii lahe! [...] No ta  on selline inimene kes on alati ainult tema ise. Ta on nii kõigutamatu ja nii kindel ja mitte kuidagi nõmedas mõttes, nagu ta prooviks kogu aeg vastu asjadele olla.
Ta lihtsalt on.
Nagu on päike taevas ja muld maas on ka (Poeglaps).

Jap. Täpselt.
a) seda tajun tema puhul ka mina
b) seda mõtlesingi sellega, et mina olen torm. Seda mu tätokas räägib. 
Ise ma ei ole seda saavutanud, ikka tõmblen, võitlen, rabelen. Aga tema lihtsalt ON.
Tütarlast sain vähem uue mina vaadete ja olemuse järgi koolitada, nii et tema on ka rabedam. Eriti kuna ta viimased 7 aastat pole mitte minuga, vaid mu ema ja tema mehega koos elanud.
Ei, nad ei ole halvad inimesed. Lihtsalt ... mina olen kah oma ema kasvatatud, eks ole. Vajadus kõigile meeldida emapiimaga sisse imetud. 
Aga Poeglaps on absoluutselt ja üleni tema ise mingi ürituseta olla keegi teine.

Nii lahe. 

Ma tahan ka siuke olla. Ma soovitan teilgi siuksed olla. Ei ole vaja üritada, saada, tõestada. Piisab lihtsalt olemisest ja kui olla vankumatult sina ise, seisadki täiesti naturaalselt kõige eest, mis sinu jaoks tähtis ja hea. 
Sest see oled sina. 
Sobib ka putinlastega toimetamiseks, eks ole =P 

Mulle kingiti särk.
Toosama endas kindel Poeglaps keeldus must sellega pilti tegemast, sest talle absull ei meeldi. "Sa oleks nagu keegi main character sündroomiga! Väga iu! Nojah, sa oledki vahel päris iu."

Jep, ma muidugi arvan, et olengi oma elu peategelane ja igaüks on oma elu peategelane ja dohh, kuidas üldse teisiti mõelda saab? "Oi, ma olen nii ebaoluline ka enda jaoks!"? 
Mis see on kuidagi hea viis endast mõelda v?!
Aga no ta on 15 ja tema ise. Ja talle see särk ei meeldi.
Eks ma siis otsi kellegi teise, kes must pilti teeks. 
Ise peegliselfit teha ei saa, sest tekst särgil jääks tagurpidi ja nii pühendunud ma ka ei ole, et seda teile ümber pöörata. No ei =P Nii et ... ma mõtlen midagi välja.
Vbla nüsin särgil enne ka varrukad ja kaeluse maha. Õppisin selle tehnika ameerika romaanidest, kus igast natuke asotsiaalsed kodanikud siukesi T-särke kannavad, aga no TÕESTI näeb parem välja!

Kusjuures see on tegelt niisamagi väga nunnu särk. Hea pikkusega, tõstab piha kenasti esile ning ei lõika visuaalselt midagi valest kohast keskelt läbi.
Lihtsalt nii oleks veel parem. 
Vbla ma --- aint kaeluse =P

K vist ka pilti ei tee, sest ta üsna hammustavalt ütles, et "Palju õnne!", kui selgus, et paki särgiga saatis mulle Isane. 
Või noh, oleks ta siin, ta teeks muidugi, aga hakata talle peale käima, et sõida selleks Keilasse, tundub natuke ... nõme. 
Jep, räägingi särgist pildi tegemisest pool posti. Hea küll, nüüd jään vait. 

Tütarlapse tehtud pilt 

Kebja

Maisaa üle ega aru. 
Kuidas korraga NII HEA on?
Tahaks midagi ette võtta peaaegu, sest kui on nii hea, vbla see pool tabletti antidepressante on elust lahutatavad ... aga siis tuleb: "Mis sul on kahju v, et vahepeal hea olla on?!" ja ei. 
Mitte veel. Naudin natuke aega. 

Ma olen täna nii palju asju teinud, et see on ebanormaalne. Olgu, kell on ka üle südaöö, aga ikkagi. Olen faking kangelane. 
Homme võtan uue romaani taas käsile. 
Täna saatsin Vikerkaarde neile tehtud laastu, tehtud, valma, järgmine. 

JA sealjuures ma suudan nautida siukseid asju, mis normaalsete inimeste jaoks lõõgastavad. Nt vaatan Ubrella Academyt ja neil on väga nunnu muusikavalik. Sobib minuvanusele hästi. Loll ei ole, aga midagi erilist ka ei ole. 
Lihtsalt - lõõgastav.
Oot, kas SELLINE ongi mugavustsoon?! 
Noh, ma võin öelda, et ei ole seda sageli kogenud. Minu normaalolek on halb ja siis ma püüan sellest kuidagi välja saada. 
Taevas, kuidas ma ikka veel vihkan ideid, kuidas mul ei ole õigus last saada, ma olen sihuke egoist, mõtlen ainult endale.
Ma tahaks teada, kuidas need inimesed endale ette kujutavad, mismoodi on elada pideva valuga ja siis leida, et SEE aitaks valust välja - aga mitte sinnapoole püüelda, sest ... endale mõelda on nii alatu ja egoistlik, minusugune HEA inimene ju nii ei tee?! 

Krt ... inimesed!
Nad selgelt ei saa aru, mis tunne on pidevalt valutada.

Ja ma suudan nii palju nüüd!
Nagu ... ikka imestan nüüd TERAVALT; kuidas saab must halvasti mõelda võtmes "miks sa arvad, et sina midagi erilist oled ja teed". Nagu WTF! Te olete terved, suudate tervena sama palju ja mõõdate mind ka nagu tervet v?! 
Ma olen krdi kangelane!!!
Ilma nalja ja liialduseta. 
Ehk mul oli halb olla, kui kohustused täitmata ja siis ma üritasin laveerida selle vahel, et olen kurnatusest nuttev ja samas asjad ikkagi ära teha, sest muidu oleks püsti kohutav.
Ja nüüd ma ... jestas, ma suudan isegi sarja vaadata, ilma et see mu viimase lusika neelaks, miska sari peaks olema VÄGA mõjuv, et ma üldse seda teha võtaks. 
Sarja või filmi vaatamine ei olnud varem puhkus, vaid omaette ülesanne.
Ja nüüd ma lihtsalt ... vaatan, sest tore. 
Maivõi. 
SIUKE elu ... 

Kuupäev 28. juuli

DISCLAIMER: Kehast, kehast ja veel kord kehast. Kui see häirib, häirib sind kui lugejat kogu see post. Ma ei ole ka teiste suhtes täiesti ja reservatsioonideta delikaatne! See on ebadelikaatne postitus!!!

Mu privaatsusevajadus ei ole just eriti suur. 

Oo, üllatus, eks ole.
Aga ometi mõtsin, et no mida ma kiren enne, kui on resultaat ja kui ei ole, noh, siis pole ilmselt tähtis ja värki.
Kuid. Ent. Aga veel. 

Ma üllatasin end täna hommikul täiega. TÄIEGA.
Arvasin täiesti siiralt ja isegi mitte eriti mõrult, vaid jumala leppinult, et ok, orgasmid mu elus on ära saadud. On ikka olnud ka neid juba, seks tundub ikka veel huvitav (kuigi mitte veeranditki nii huvitav kui EnneRongi, aga võrreldes hulga inimestega olen ikkagi väga seksuaalne), no olgu siis. Möödas, läbi, keskendume teistele asjadele.
Noor mees jalge vahel OLI väga tore ja tema erogeenseid tsoone avastada jättis mu vaimustunuks ja rõõmsaks, aga ma isegi ei arvanud-lootnud, et noooh, äkki saab ka.
Sest seitse aastat.
SEITSE AASTAT.
Ega ma enne rongi - aga peale Rongimehega asjade lõpetamist - saanud ka enam ühtegi. Mul oli: "Hämmastav, mitte kedagi ei taha. Teda ka enam ei taha. Täiesti tuim ja ükskõikne ... olen see üldse mina?!" 

Nii et ... hm, mai alguses 2014 oli viimane vist umbes. 
Ja nüüd ...
Kusjuures see oli üksi ja ise saadud. Ma polnud voodis küll päris omaette, kuskil jalutsis magas ka kass, aga no sisuliselt siiski.
Ei, ei olnud ühestki vibraatorist enne abi, nüüd aga viis väga kohale puhas näputöö. 
Mu jaoks ei ole seks keha reaktsioonides, puudutuse kohas ja intensiivsuses, minu seks toimub pea sees. 
Noh, suuremalt osalt. Päris ilma katsumata ka ei saa =P 

Jah, ma jätsin umbes 10 päeva tagasi taas AD-d ära. 
Jah, noor mees on vähemalt mu mõtetes muutnud osa "keegi, kes mulle meeldib, mind ei taha" - isegi kui ta mulle tegelt päriselt just ei MEELDI, vähemalt ajas mu alguses piisavalt elevusse. On piisavalt esteetiline, et olla mu meelest väga esteetiline, hea vaadata ja puudutada.  Ja ka nüüd, kui ei ole enam päris "alguses", on ta lihtsalt ... armsalt hea. Meeldiv, kuidas ta mulle metsmaasikaid ja mustikaid korjas või kui ma üks õhtu arutasin, et tahaks shokolaadiküpsist, aga teha ei viitsi, mulle järgmisel õhtul tõi - noh, ta üritab. 
Kahju, et me temaga eriti rääkida ei saa. 
Aga teda vooditarkustes harida on olnud valgustav ja enamasti meeldiv - välja arvatud see osa, kus ma endamisi üldse tõdesin, et krt, tuleb harida, nii ei saa ju!!! 
Näiteks et eelmäng on asi või nii. 

Aga ma arvan-oletan-kardan, et lisaks AD-de lõpule andis põhitõuke orgasmi saamiseks viiiiiiiiiiiiiiimaks tulnud pingelangus teemal: "Jälle üks ovulatsioon last teha saamata möödas, ma ei saa, ma ei saa, see on täiesti ok, et ma enam oma kehast lapst ei saa, see on TÄIESTI ok ...", kuid kuidas tahes ma seda endale ka kinnitasin, TÄIESTI ok see muidugi ei olnud.
Lihtsalt palju enam ok, kui enne "Oi, ma tahan titat, et teistele meeldida, nende aww-reaktsiooni põhjustada!"-avastust. 
Seekord kuid õnnestus kõik. Tal tuli ära, mul oli samas ovulatsioon, ja kuigi mul ei ole: "Oo, nüüd ma olen kindlalt rase, jai!"-tunnet, on mul: "Kõik on tehtud nii hästi kui võimalik, nüüd jääb aint oodata ja vaadata" ja SIUKE pingelangus. 
Ma olen seda juba mitu päeva tundnud. Kuidas ometi on aju vaba, ometi on see valu olematu, SIUKE lõõgastumus ja rõõm ..!

Vbla olen rase ja see on keha reaktsioon ka, et orgasm lihtsalt - tuli.
Vbla on lihtsalt vaimne lõõgastumus.
Ma tean, et eelmisel korral, kui AD-sid maha jätsin, küll sedasi ei juhtunud, kuigi olin kauem ilma phmt.
See kõik on nii kummaline ja samas imeline ja ma olen nii rõõmus. 

Ja nii väsinud muidugi samuti. 
Sest noh - tore küll, aga ka kurnav. Noor mees käis pärast minu käest nõelumist õppimas, sest ma keeldusin ise ta seljakotti parandamast, ja siis käisin taas titat hoidmas teises linnas ja krt, Korpus jäi täna üle vaatamata, Poeglaps peab homme varahommikul minema ja ma pean veel Totoro õue viima ja ... Aaaaaaa ... aga nii lahe =) 
Ma olen jälle mina!

Seitsmemagajapäev vist? Seitsemevennapäev? Mis neil vahet on üldse?

Mõtlesin kondeka välja lülitada, sest olla on hea jahe ja siis vist pole vaja rohkem tuba jahutada, eks?
Seejärel vaatasin ekraani allservast, et õues on 29 kraadi sooja. 
Jätsin otsustavalt sisse. On laupäev ka, pagan, elektri hind madalam. Pealegi, selle ajaga, kui Kingdom Rushi uut osa mängisin, tõusis temperatuur õues ekraani allservas oleva näidiku andmetel 2 kraadi. Ehk nüüd on 31. 
Käisin selle käes koeraga õues, kuid kuigi oli kuum, ei olnud väga jube.

a) sest tuul
b) sest läksin heast jahedast toast ja sain ka tagasi tulla heasse jahedasse tuppa. 

Pealgi valmistusin korralikult. Lasin endale dushist külma vett pähe enne õueminekut. Koera seekord ei niisutanud, sest mõtlesin hästi lühidalt käia, aga kuna "ei olnudki nii jube", jalutasime ikka jõe ääres ka ja ta niisutas end ise. 
Samas oli õues kõndida natuke jubedam, kui ootasin, sest krt, mul tagumikulihased valutavad. Iga samm tegi pisut haiget. 
Pole harjunud sedaviisi kasutama. 
Muidu, ei ole ju üldse ebadiskreetne öelda, et ma arvan, et seks on füüsiline pingutus, kehaline töö ja kui seda mitte enam-vähem võrdselt jagada, on halb mõlemal?
Ei ole ebadiskreetne. Endast räägin ju, mitte teisest! MINA arvan nii!

Üldiselt jäin eelnevaga seoses ka mõtlema, et millest see erinevus tuleb inimeste vahel. 
Osad tahavad privaatsust ja neid segab isegi see, et inimesed teavad täiesti süütuid asju nende kohta. Et pood, kus neil kliendikaart on, nuhib nende järgi ja teab, mida tavaliselt selle kaardi alt ostetakse. Et naabermajade elanikud teavad (võiksid teada, kui keegi huvi tunneks), mis kell ta auto hommikul maja juurest lahkub. 
Sellised asjad.
Ja muidugi: "Ei tohi selja taga kellestki rääkida! Nii pole ilus!"

Noh, ja minusugused on täpselt vastupidised. 
"Nuhkige mu järel, saage must nii palju aru, et võite oletada mu järgmist sammu. Mulle nii meeldiks, kui mind sedavõrd hästi mõistetaks!"
Aga ei, tehisintelligentside üritused mõistatada, mis mulle meeldib ja mille jaoks mul raha on, on üleni naeruväärsed. Nad ei saa millestki aru!
"Rääkige minust, huvituge minust, rääkige ükskõik mida!"
Siis ma tunnen, nagu oleksin rohkem olemas. Kui inimesed teavad mind, teavad mu kohta, mul on palju vähem tunnet, et libisen maailmast välja, mind ei ole olemas, ma ei loe midagi.
Tõsi, kui inimesed teavad (arvavad) mu kohta asju, mis tegelikult tõele ei vasta, pole sellest sittagi abi.
Ma libisen maailmast välja veel kiiremini ja kindlamalt, sest minu asemel nähakse kedagi teist, kedagi, kes pole mina. Me jagame näolappi ja nime, mitte asju, mis tõeliselt loevad.
Mõelge: kas põlenud näoga ja teise nime all oleksite te ikka "mina"? Aga mille võiks ära võtta ja "mind" enam poleks?

Mul on tegelikult palju parem olla nüüd, kui olen natuke kuulus ja inimesed loevad mu võrgupäevikut tuhandete klikkide jagu kuus (umbes 15 000, oleneb kuust, muidugi), mitte sadade - napilt ühe tuhande. Olen enda silmis enam tõeline ja kohal, kui enne oma väikese kuulsuse teket kirjanikuna ja esidepressiivikuna.
Aga mõte, et ei taha, et minust räägitaks on ikka veel meeletult veider. 
Nagu ... ma ei saa sellest aru. Aktsepteerin, olen suhteliselt diskreetne, sest ma ju tahan teistele (kellest võiks kirjutada) meeldida, ent ei mõista. 

Koer magab. 
Kass magab.
Poeg magab. 
Aga isegi kui mina ka magama läheksin, seitset magajat me majapidamises ikka kokku ei tuleks.
Ma siis mängin hoopis veel Kingdom Rushi!

Lõpp läheb üha rohkem ja rohkem käest ära, kuid vähemalt algab heasti

Nüüd on kõik parem. 
Mu ise määratud raviskeem tundub toimivat.
Psühhiaater ajas mõttetuid mullikesi, aga õnneks olen ma ise =P 

Mitte luksus, rõõm ja ainult lakkamatu vaimustus kõige üle, ent vähemalt lakkamatut: "Miks elu peab nii raske olema?" pole.
Ehk - edu, saavutus jne.

Mitte küll rahaline edu.
Maisaaru, kuhu raha lihtsalt - kaob.
Vale, sellest ma saan aru küll. Kui mul ON rohkem raha, ma ostan õhtul odavaid saiakesi ja viimase kuupäevaga 30% allahinnatud sushit  ja viimase kuupäeva ahjuliha, mis vaja lihtsalt ahju torgata. Kui mul raha eriti ei ole (nagu praegu), söön odavamalt, teen ise kaneelirulle, mandlitükkidega küpsiseid ja pitsat, ei osta mingit valmissööki. 
Ja saan ka hakkama. 
Aga ikkagi. 

On nii kummastav, et kas ma saan kuus 800 raha või 550, järgi jääb sellest üsna ühepalju.
Ok, igast kaartidele ja hoiuarvetele kogunenud lisasummad jäävad jõukama minu poolt raiskamata, las kogunevad. Vaesemal ajal saan need ära kulutada ja jään sellevõrra mõnusamalt ellu.

Kui täpsem olla, siis "Miks elu peab nii raske olema?!" ja sellest hullemad mantrad on välja vahetanud: "Tahan koju."
Mida kahtlemata on veidi pentsik omaenda kirjutuslaua ääres hommikumantlis istudes korrutada, aga no kui tuleb, las ta tuleb. "Tahan koju!"
Nonde sõnade tagapõhi on midagi stiilis: "Las keegi teine vastutab ka, ma ei taha kogu aeg ise võidelda, kodus võiks ju keegi sihuke olla".
Sellist vastutajat pole mul küll IIAL kodus olnud, alati vastutan mina ka teiste inimeste eest, ent lootus ei ole täiesti kadunud.
Ma kaldun lollilt üha lootma ja lootma ...

(Muidugi! SEEpärast on mus raudne veendumus, et kui teine pole ideaalne-oivaline, on üksi parem! Sest vastutada kellegi viienda ees ja eest lisaks ei ole üldse ahvatlev! Pingutada end veel rohkem tükkideks ühe täiskasvanud inimene õnne nimel - võeh!!! Oleks lapse nimel, saaksin mina ka sellest midagi, emotsionaalse rahulolu ja värki, aga anda kellelegi võim öelda, et tolm pole piisavalt hästi võetud, ekraan on viltu või võtta ta raskelt ohkama ja märtriilmel nõusid pesema EI OLE minu ettekujutus enda õnnelikumaks tegemisest, tänan väga.)
Nördin iga kord, kui loen kuskilt raskustes vaevlevale emale, kes tõdeb, et krdi karm on, vastuseks saadetavat. Kuidas: "Lapsel on ju kaks vanemat, las isa vastutab samuti!"

Kurat, kui ma olin kaheksa, juba üritasin vastutada oma mõlema vanema õnne eest (ja ei tulnud toime, häbi ja teotus). Te üritate öelda, et MINA (sest iga raskustes ema on ometi mina?!) võiksin KELLEGI TEISE peale LOOTA või? Päriselt?! Näiteks lapse saanuna tema isa peale? Ja ma olen mingi vilets inimene, kui seda ei oska ja ei suuda?! 

Kurat ... kurat! 
KURAT!!!
Et kui kogu mu elu on olnud isevastutamine ja idee vastutusest kõrvale viilida ja see kellegi teise hooleks jätta mulle võõras, on see minu SÜÜ ja MINA olen mingi vale inimene?!
Fakk ...

Ei, see ei ole mingi värske teema. Lihtsalt arutasime K-ga natuke oma perekondadest ja kodudest kaasa tulnud mõttemalle ja nimetatud isevastutamise teema oli peamine minu oma.
"Mina vastutan ise kõige eest," ja kui ma ei suuda, ei teeni piisavalt, ei tule toime, on see MINU viga. Oma valikud. Pean suutma!
Peale Rongi olen hakanud endale leebemalt vaatama. Ma ei pea kogu maailma ära parandama. Ei ole kõik siinsed hädad minu vastutada ja kui mina ei tee, teeb kas keegi teine või ei olegi nii hirmus vältimatu asi. Las olla tegemata.
Ja nälga või külma kätte surra mul ja mu lastel ikka ei lasta ju.
Ma VÕIN vabalt võtta ja puhata. 
Kuid kui öeldakse, et too võõras ema mina pean teistel ka vastutada laskma, mul jookseb juhe täiega kokku. 
Nagu - kellel? Kes tahab õudselt vastutust võtta ja ma ei lase?!
Et mina peaksin sundima inimest, kes ise ei taha, vastutama? Näiteks, maitea, mõne lapse isa kohtusse kaebama?
Sry. Te nõuate, et mina vastutaksin ka selle eest, et keegi teine vastutaks? 
Ma ei jaksa! Ma vastutan juba piisavalt palju, ma ei jaksa rohkem!!!!

(Muide, Tütarlaps on 19 ehk alaealise vanusest väljas ja elab üldse mu ema juures, Poeglapse isa aga maksab meie üüri juba pool aastat ja enamgi veel. Sain temal küsimisega Peale Rongi endana toime, kui pidi.
Selles postituses elan rohkem välja oma vanu nördimusi teemal: "Miks ma neid kohtusse ei kaeba ometi?!")

Oh, oota!
Mu patoloogiline soov kõigile meeldida, kes mulle spetsiifiliselt vastikud pole, on ju sama asi!
Minu vastutus on kõik õnnelikuks teha, mõtles väike väga väga naine. Ja siis natuke suurem väga väga naine. Ja siis enda arust juba täiega suur väga väga naine (nt vanuses 13). Minu asi on teha pere õnnelikuks. 
Kuna ma ei oska väga piiri tõmmata, kes on minu inimesed ja kes mitte, on minu asi teha KÕIK õnnelikuks. 
Nooooojah.

Olgu, ma ei ole enam laps. 
Ja õpin kogu aeg.
Juba ammu olen aru saanud, et
a) ma ei taha teisi õnnelikuks teha teeseldes, võltsides, ebaautentne olles
b) ei ole üldse võimalikki kõiki õnnelikuks teha, muuhulgas seepärast, et inimeste tahtmised käivad üksteisele vastu
c)  kui on valida, kellele meeldida, eelistan meeldida iseendale

Aga ma ei taibanud varem, kust on üldse pärit soov kõik õnnelikuks teha ja kõigile meeldida.
Ei ühendanud absoluutselt ära, et olen jumala väikesest saati tahtnud kõiki enda ümber rõõmsamaks ja rahulikumaks teha. Lugenud seda oma vastutuseks. Olen seda tajunud oma olemasolu ainsa eesmärgi ja õigustusena. 
Ma võtsin ammmmmmmmmmmmmmmmmmu oma vastutuseks hea õhkkonna loomise ning kui seda ei tekkinud, oligi see alati minu isiklik läbikukkumine!
Kunagi polnud keegi teine süüdi ega vastutav. MINU asi oli teistele hea olemine luua! 

Ja muidugi käisid mulle ERITI pinda süüdistused  teiste võõraste emade pihta ses osas, kuidas ma peaksin tegema oma lapse isa a või oma lapse isa b meelega õnnetumaks, sest ... ta peab ka vastutama või midagi. 
Nagu ... ma nagunii ei suutnud teda endaga suhtes õnnelikumaks teha, ma niigi olen läbi kukkunud. Te tahate, et ma kõik VEEL halvemaks teeksin?! Mida?!

Ossa. 
Nii palju mõtteid ja avastusi ...

Ah, seda ma nimetasingi armastuseks ja ise ka ei saanud aru ..?

Oi.
Oioioioioi!

Ma olen palju aastaid endamisi pomisenud: "Ma tahaks, et keegi armastaks mind!" 
Ma OLEN ka vahel mõelnud, et vist ei taha tavaliselt armastusena nähtut-mõeldut, sest noh - see on mul ju olemas. Aga just praegu, esimest korda, ma mitte ei mõelnud, kuidas ma vist otsin mõistmist või midagi, vaid TUNDSIN: "Ma tahan, et mind mõistetaks!!! Et keegi oleks, kes saab aru!" 

Et ma sellele kellelegi meeldin, sest ta SAAB MUST ARU, on muidugi enesestmõistetav. Sest mida on minus mitte armastada, kui must aru saadakse? 

Mõni selline on olemas tegelikult. Vähemalt ma arvan, et Kader (netinimi, mida ma isegi ei tea, kas too isik enam kasutab) adub mind näiteks hästi.
Selliseid on veel. 
Nii nunnu. 
Aga jah. Mõte: "Keegi ei armasta mind!" tõesti ei päde, just nagu ma ikka ja jälle endale tunnistama olen sunnitud. Haliseda tahaks, tunne on vale - aga nad ju armastavad! MIDA ma kurdan?!
Njah, armastavad.
Lihtsalt kuna nad ei mõista mind, ei taju üleni, vaid ainult mingit osa, nad tegelikult ju ei armasta MIND, vaid seda kedagi, kes nende pea sees minu välimuse ja liigutuste alla mahutub ja sobib.
Me ei näe inimesi nendena, kes nemad on, näeme nendena, kes me ise oleme. 

Minuga sarnaseid on üsna vähe. Nimetet Kader vist nagu ... Aga enamasti oleme teiega mõnes asjas sarnased, vbla mõnes teises-neljandas-viiendas ka, ja et me kolmandal teemal ÜLDSE ei klapi, on vähemalt minu jaoks väga raske omaks võtta. 
MisMÕTTES too "sa" või "ta" ei saa mu selle- (mis iganes kõne all on) suunalistest mõtetest aru, misMÕTTES ta ei mõtle kaasa, nutt ja hala!
Ma olen nii üksi. 
Uäääää ...

On need ka, kes üldse minuga sarnaselt ei mõtle v.a. võibolla nt neljandal ja kahekümne seitsmendal teemal. Nende mittearusaamine mind ei sega.
"Pole minu inimene" ja mind ei huvita.
Just need, kellega nagu oleks klapp - ja siis ikka ei ole; kes nagu oleks targad toredad inimesed ja siis mingil teemal täiesti teistmoodi (täiesti MÖÖDA, ütleksin ma) - need häirivad mind maapõhja. 
Vt ka koerakakadraama või ebapärlikarp nt. 
Kui on minust täiesti teistmoodi inimene, mul on pohh. Aga kui on piisavalt sarnane, et ma juba arvan: ta saab must aru! ja siis ilmneb, et ei saa ÜLDSE, on jube.
Arvasin, et mõistab, aga jälle, jälle, JÄLLE eksisin, minuga sobivaid mustreid on nii väheste peades, ma olen NII ÜKSI ...
Sest ta tegelikult mõtleb hoopis teisiti, kokkulangevused me seisukohtades pole mitte mustrilised, vaid juhuslikud. Tal on sees tegelikult hoopis teistsugune süsteem. Või isegi kui on ositi sama, mingid baasasjad, millel kõik püsib, on täiesti teised!
Ma ei kuulu kellegagi kokku, ma ajan oma asja ÜKSI, keegi ei saa aru ...

Huvitav, et ma nt viis aastat tagasi olin juba võimeline formuleerima, et kõige rohkem tahan, et must aru saadaks - suva mis teemal. Ka siis, kui tellin vanilje-jäätisekokteili, on juba ok ning kerge olla, kui mulle ei pakuta selle asemel šokolaadi oma. Ja kui pakutakse, ma naeratan ja ütlen, et ei, ma tahan vaniljega, ent enda sees pööritan silmi ja oigan. 
Ma ju ÜTLESIN, mida tahan, panin sõnadesse - kuidas saab olla, et ma IKKA pean üle seletama?! Kuidas on VÕIMALIK üldse saavutada, et must aru saadaks?! 
Ja ei olegi. Teisi ei huvita, et mina. Neil on mingid oma mõtted (näiteks et jäätisekokteil šokolaadijäätise ja kirsimahlaga on imehea - suht hea on tõesti minu arust ka. Umbes kolmandal korral tellisin sealt kohvikust siis ühe vaniljejäätise ja ploomimahlaga, ühe šokolaadijäätise ning kirsimahlaga, sest olime pojaga kahekesi ja tahtsime proovida. Ja see uus oli hea kombinatsioon. Kuigi vaniljejäätis ja ploomimahl olid paremad) ja nad on selles kinni. 
Nojah, ent "ma tahan, et must aru saadaks" ja "mind teeb jube rõõmsaks, kui must aru saadakse" olid sõnastatuna mõtted jah, aga sinna, et "armastus" tegelikult minu jaoks tähendabki "et must aru saadaks", ma ei jõudnud. 
See oli praegu uus.
Tunne, mitte mõte.
Kuidas ma juba ammmmmmu seda ei taibanud ... seepärast mul ei ole ka huvi meeste vastu, kes mind ei tunne, dohh =D Sest noh - nendega pole lootagi, et saavad aru. Enne peab vägevasti kooskogemusi looma ja no - ma ei taha töötada tulemi nimel, mis niiiiiiiiiiiii krdi haruldane ju! Kui tõenäoline on, et ta hakkab must aru saama, kui isegi head sõbrad ei saa päriselt?
Ja samas, mhmh. Adaga mul ei ole tunnet ka, et me võiks lahku kasvada. Mingid baasasjad on niivõrd samad. Sisemised mustrid, kui soovite. 
Kas see ongi "sõprus" tegelt? Tunne, et jagame sama süsteemi?

Aa. 1. aprill?
Sul on midagi seal varruka peal. Vist mingi natuke öka värk.