Ma arvasin, et läheb paremaks.
Tühjagi.
Ma peaksin homme 6:30 tõusma, et matuste alguseks Tartus kohal olla.
Täna oli raske ja kergelt aseme külge kleepunud tunne end kell 10 sealt üles vedades.
Jaa, kõik senised asjad on tehtud, aga püha perse, jälle uued peal ...
otsustasin, et vean 6.30 silmad lahti ja siis panen enesetunde põhjal paika, kas suudan minna või ei suuda.
Keegi ei võida, kui saan lihtsalt 30 tundi kekstva migreenihoo, mis nii lühike aint seepärast, et mul on veel päris palju tablette järel ja kui närvipinge maas, viimaks ju ikka aitavad.
Kuigi mida halvem on seis enne väsimuse ja peavalude koha pealt, seda hullem - ja ma olen praegu tegelt väga kurnatud.
Miski pole halb olnud. (Seni.) Aga väga palju intensiivseid asju. Ent neil matustel on konks.
Olgu, surnu oli mu sõber palju aastaid. Aga tema eksmehe osas mul on nii palju negatiivseid tundeid, et talle otsa vaatamastki keeldun.
Jaa, ma boikoteeriksin teda ka matustel.
Kuna surnu ja tema tütar vist (mu andmed on paar aastat vanad) ka ei taha oma isaga mitte mingit tegemist teha ja teised teavad samuti, milles asi, vbla oleks okei.
Vbla oleks räme närvipinge.
Ei, ma ei ole eriti andestav tüüp ja mõnesid asju saab andestada ainult kui andeks palutakse. Väga siiralt ja pisaratega.
Ja see ei ole mina, kellelt andeks peaks paluma.
Olgu, mõtleme veel.
***
A naiskirjanike seminar oli tegelt tore. Ma kohtusin esmakordselt näost näkku paljude lahedate naistega, osade mitte-päris-nii-lahedatega, kes olid ikkagi okeid, ja surusin kätt ühega, keda ma kunagi hästi negatiivselt arvustasin, ent ta kas ei mäletanud või ei pane pahaks, sest kuigi mul oli keel juba paindumas ütlemaks: "Ma arvustasin sind kunagi hästi halvasti, aga proovin uuemaid asju ka lugeda," pold seda üldse vaja. Mulle pisteti kaunis valge käsi juba pihku.
Ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda ja Sveta Grigorjev on täpselt nii lahe, kui arvasin, ja ma sain komplimente kingade, tätoka ja kirjutamise kohta + ise olin rahul, et nii palju sõna võtsin.
Mu kunagi sisseõpitud käitumine on olla vait ja märkamatu, ent sellest olen päris edukalt üle saanud.
Millega ise jätkuvalt rahul olen.
***
Ma ei lähe sinna matusele.
Ei jaksa.
Ma ei suuda ka kõike ja kui ma ajasin end juba äärmuseni ära, mul ei ole enam varusid kuskilt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.