Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetmist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.. 

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.