pühapäev, 10. august 2025

Veel üks binaarne opositsioon

Mõtlesin järele. 
Vaata, ma ütlesin, et minu arust suurim voorus on julgus. 
Aga tegelikult ei ole. 
See julgus, mida ma hindan, on ju lihtsalt teise asjaga kaasa tulev omadus.
Suurim voormus, mida ma üle kõige hindan, on kirglikkus. 
Jah, kirg millegi suhtes on see, mis paneb inimese jaburalt käituma, Mitte julgus pole see, mis valitseb. Kirg paneb unustama enesealalhoidu, mitte hoolima hoiatustest, mootorrattaga kihutama või öö otsa hullunult teste läbi viima, viskama end "paha poisi" kaenlasse, tahtma, tahtma, tahtma nii, et see ületab kõik muu.
(Nt last, onjo.)

Argus, mida ma põlgan, on kire puudumine. "Oh, mõistlik on teha niimoodi, nii ongi hea ja õige, küllmaolentublijaarukas".
Ja inimesed, kes tulid mulle rääkima, et ikka hea paarissuhe ja majanduslik kindlustatus peab lapse saamiseks olemas olema ja mu tervis ei võimalda mul last kasvatada, ma ei saa ju endagagi hakkama, pälvisid mult ainult jälestuse. 
Miskuradipõhjused need on, kui ma tahan?! Tervis? Kahekesi on kergem? Emake maa, kui ebaoluline! Kui oleks vaja endale auk jalga uuristada, sest lapsel on tarvis, ma uuristaksin endale kasvõi naelaga augu jalga, mitte ei hädaldaks, et oi, valus on, kas ikka teisiti ei saa, oi, miks ma pean.
Kui on vaja, ma teen. Sest on vaja.
"Te tunnete sõnakest "peab"? Sellega teeb palju ära."
A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem"

Aga kirel on ka must pool. 
Samuti mulle väga tuttav. 
Valu. 
Kehaline valu, vaimne valu - mingit vahet pole. 
Kuni valu on väike, võib ignoreerida. 
Kui on suur, ei ole ignoreerimine võimalik. 
"Lihtsalt mõtle rõõmsaid mõtteid!" Oi, vennas, kui palju ma seda proovinud olen. Ei. Toimi.
ÜLDSE.

Kogu mu elu on valu ja kire vahel tõmblemine. 
Miks ma teen asju, millest ma tean, et 87% on tõenäosust, et saan migreeni? Sest ma tahan, sest on vaja, sest kirg on kaugelt tugevam kui ettevaatus.
Miks ma alati loodan ja võtan ette igas eluvaldkonnas, kuigi tean, et alati saab vastu hambaid, alati hakkab millalgi väga valus?
Ma ei ole väga ettevaatlik. Ja kuigi ma ettevaatajaid otse ei põlga, ma ikka jälgin neid nagu võõrliiki. Mis värk on? Kuidas niimoodi saama? MisMÕTTES sa ei tee, mida tahaksid, sest ohtlik?!
Muidugi on ohtlik.
Elada ongi ohtlik. Mis sa üritad elusana elust välja pääseda v? Hea küll, see on võimatu, aga ka: MILLEKS?! Kus kasu on?!

Sellest, et pärast on valus, parem ei tee, veel saan aru. Ma ka ei tarbi alkoholi välja arvatud erilise juhmuse momendid. Sest noh. Väga tõenäoliselt vallandab peavalu. 
Aga neid erilise juhmuse momente ikka leidub. Äkki ei hakka pea valutama, äkki hakkab veel toredam! Proovin.
Aga saan aru neist, kes ei tee.
Kuid "oht elule"?
Mis krdi argument see üldse on? Ma tahan seda teha! Ma tahan elada intensiivselt, mitte hästi kaua. 
(Kuigi ma kardan, et elan kaua. Kõik mu kehalised hädad on piinavad, aga mitte miski neist pole elulühendav. ja meie perekonna naised kalduvad väga pikaealised olema.) (Miks mu arust enesetapp ainus viis oli - ma olen nii kaua üritanud juhuslikult surma või vähemalt haiglasse saada, et kaotasin täiesti lootuse, et see minuga kogemata juhtuda võiks. Kas enestapp või pean 94 välja vedama.) 

Kui inimene TAHAB, miks teda peaks pidurdama idee, et selle ahvatleva millegi pärast võib surma saada või surmale lähemale liikuda?
Mingil määral mind pidurdab, et teisi ei tahaks tappa. Kui ma autot juhiksin, peaksin piirkiirusest kinni.  Ja koroona ajal kandsin maski ja hoidsin ühistranspordist eemale. Mitte enda pärast, kuid äkki olen nakkuse saanud ja levitan seda habraste kaaskodanike seas?
Aga üldiselt pidurdab ka oht teistele mind vähe. Bussis turvavööd kinni ei pane, sest mul hakkab sellega rohkem iiveldama. 
Kui juhtub avarii ja ma kellelegi näkku lendan, nii et ta mu keha all kaelaluu murrab, kehvasti küll.
Ma ei hinda elu eriti kõrgelt. Teiste omi kõrgemalt kui enda oma, ent väga kõrgelt mitte. 
Surm on kannatustest pääsemine. Hea asi.
Et ta võibolla ei sure, vaid jääb halvatuks? No see võimalus on, aga - kui mitmes bussiavariis ma seni olnud olen? Busse, mis avarii teevad, on vähe. Ja siis peaks veel eriliselt viltu vedama, et ma kellelegi otsa lennates ta halvatuks jätaksin. 
Nii väike tõenäosus, et sellepärast küll iiveldust kannatada ei viitsi.

Aga jah - kirg defineerib minu jaoks inimese. Isegi kui see pole suunatud kirg, vaid lihtsalt põletab seestpoolt, ikka on kirg.
Need seestpoolt põlevad inimesed on nii kurvad vaadata - ja nii kaunid. Aidata ei saa, ainult kaasa tunda. 
Ma mäletan seda olekut. 
Kogu aeg valus. Kogu. Aeg.

Aga kui inimeses kirge ei ole, miski ei tõmba, miski ei tõuka, ta polegi mu silmis tõsiseltvõetav inimene. Mingi kerge rämps. 
Iiii-gav. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.