Reede, 31. detsember 2021

Veel aastakokkuvõtet

 ... sest olgem ausad: need ise tehtud kategooriatega on palju põnevamad lugeda!

3 sõna: püüdlema, leppima, okei

3 eset: arvuti, ruuter, kruus

3 sündmust: Larp "Tuhast põrmuks", orgasm, kolmiksünnipäev suvel

3 komplimenti: 

Mina: Pakk peenikest Malborot, palun!
Meestöötaja, venekeelne, arvaks, et kolmekümne ümber, turske, aga kena, mu poja meelest maailma kõige lahkem inimene, olen tema käest suitsu ostnud vähemalt 10 korda: Aga kas vanust ikka on? (naeratab kelmilt)

Naine, minust arvata kümme aastat vanem, blond, veidi lontis hobusesaba, üleni pruunis ja türkiisis. Sukkpüksid türkiisikarva, seelik pruun, kingad pruunid, liibuv pluus türkiisne, tumebeeži karusnahkse äärisega vest pruun. 
Mina: Vabandust, jäi lihtsalt nii silma: väga ilus värvikombinatsioon!
Tema: Aitäh! Ma ise arvan ka nii. (paus, ma hakan edasi minema) Teil on jälle väga ilusad kingad!

Mina: Oi, ma hakkan juba purju jääma. Noh, mitte purju, aga ma TUNNEN seda, kuidas suriseb!
Poeglaps: Ära enam joo!
Tütarlaps: Mh, las ta joob natuke veel, see ei tee ju midagi.
Poeglaps: Normaalsetele inimestele ei tee jah, aga tema! Tal ei kao ju pidurid ära, kui ta vinti jääb, tal tekib piduri asemele gaasipedaal!

3 pilti

(jaa-jaa, nad on vbla olnud juba, mis siis)

Poeglaps pildistas

Ikka Poeglaps

mina ise


3 toitu: tomatisupp, borš, pirnikook majoneesiga-kattega

3 nurjunud lootust: tita, teine koer, midagi romaanivõistluselt

3 nende asemel tulnud asja: K lubab ennast armastada, oma kass Ru ja Kadri on NII ARMAS kirjastamissooviga!

3 uskumatust: vaktsiinivastased on PÄRISELT olemas, ma isegi tunnen mõnda?!
Neid on meedikute hulgas ka ja IKKA ma tunnen ... olgu, ühte.
Inimesed PÄRISELT arvavad, et peaksin suvise flingi tema isadusse pühendama, kui mul laps kõhus oleks?! PÄRISELT?!?!?! Ükskõik, kui jäle ta mulle on, ükskõik, kuidas ma ei taha?!

3 punkti, mis toetasid mu usku, et inimesed on ilusad head:
Kuidas kultuurilehtedest ja -ajakirjadest oldi kohe valmis mu lepinguformaati ja raha laekumiskuupäeva kohendama, kui ma rääkisin, et riigi toetuse jaoks on vaja.
Kuidas mu ema vedas mind ja mu laenatud peeglilauda larpile ja pärast peeglilaua ise sealt tagasi, sest ma olin hirmus väsinud, ja kuidas mulle üldse laenati see peeglilaud.
Kuidas notsu mul kevadel mitu kuud rahaliselt nina vee peal hoidis.

3 tegemata tegu, millele ma ALATIHTI mõtlen. 
Murcale külla minna.
Koerale pakkuda võimalust seksiks ajal, kui tal vähemalt teoreetiliselt võiks see huvi ka olla.
Panna tooliseljatoelt ära kleit-tuunika, mis ripub seal juba kevadest saati.

Neljapäev, 30. detsember 2021

Aastakokkuvõte haigusest veel pehme ja nõdrana

Olgu, kui sa pesed oma oksehaiguses poja oksest kaussi, tasub pärast käed veel eraldi puhtaks pesta, isegi kui eriti ei viitsi ja kammaan, niigi veega solberdatud jne. 
Sest see noro- või mingi muu taoline viirus TÕESTI ei ole mõnus. 
Mul ja tal oli variant, mis kõhtu lahti ei võtnud, ainult oksendad ja oksendad ja oksendad ja siis läheb oksendamine üle, aga iiveldab ikka veel päeva lõpuni. Ning äärmiselt nõrk, isutu, veidi paha südamega ja nadi on olla veel mitu päeva takkajärgi. 

Ei soovita. 
Kusjuures mandariinide pesemiseni ma jõudsin juba enne, mingi varasema jubeda kõhuviiruse mõjul, aga oksekausi pesemise järel käte omani ... krt, kui pole isiklikku kogemust, ma ikka ei usu =P Räägitakse küll, aga räägitakse IGASUGU asju. Nagu et varastamine on paha, päikesemärgid määravad inimese elu, kuskil majas kummitab ja nutiseadmed hävitavad inimese võime elust rõõmu tunda. 
Ei, ma kahjuks ei kipu tegema sammu, et mõelda loogiliselt, kas "räägitakse" on tõsiseltvõetav või ei. Tahan ikka konkreetset isiklikku kogemust, et uskuda, muidu ei usu. 
Teise vigadest õppida on nagu vatist majas elada. Samuti: ma lihtsalt ei usalda neid "teisi". Nende arust tuli rahapuudus sellest, et horoskoobis ka öeldi, et jääradel on just tollel nädalal sellele oht, ja mina olen: "Kle, äkki ei mängiks end kasiinos vaeseks ja ei süüdistaks siis Merkuuri retrograadi vms???" 

Muidu saab aasta läbi ja särki-värki. 
Ma mõtsin, et korra võin ju avalikult ka kirja panna, et mis mind siis elevusse ajas ja mis tõdemuse leidsin jms. MÕELNUD olen sellele iga kord, kui kellegi aastakokkuvõtteid loen. 
Ei tea isegi nüüd, kust küsimused võtta, neid on ju erinevaid ... aaah, olgu, Daki on siuke traditsiooniline aastakokkuvõtja, võtan tema omad. 

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Sõin austreid. Lasin endale teha covid-vaktsiini. Ostsin biolagunevat kassiliiva. Ja konditsioneeri. Kastsin koera duši all märjaks, enne kui välja läksime. Võtsin end laval pesuväele. Oh, neid asju oli veel palju, kui nüüd kaevuda!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

0

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kes on lähedane? Ja mis mõttes meeste lapsesaamine üldse ei loe? Ja kelle kirju lehm?!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Võimatu küsimus.
Ma tahaks, et mul oleks hea enesetunne? Ma tahaks veel mõnda last? Ma tahaks, et K liibuks mu vastu ja sositaks, et ma olen nii ilus ja hea ja ta lemmik kaugelt ja millega ta kedagi nii head on ära teeninud?
 Tegelt uus pann oleks vist teema.

6. Mis riike külastasid?

Eestis olen alaliselt.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ma ei ole siuke inimene, kes kuupäevi tähtsaks peaks.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Maitea. Pold midagi erilist vist. Tütar lõpetas keskkooli, aga see oli TEMA teene, mitte minu. 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kuule, mina ei kuku läbi, kammaaan!

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Mis ma peaks iga haigust või ukse vahele jäetud sõrme hakkama meelde jätma v?

11. Möödunud aasta parim ost.

Konditsioneer. Kuigi sellest ligi poole kinkis K. Aga ülejäänu ma maksin paari kuuga talle kinni, nii et läheb minu ostuna kirja.
Uus jalavaluvastane masin on ka hea. 
Vana pani pildi tasku. Otseselt. Ekraan ei toiminud enam. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kuule, Kadri Pettai. Sest mina ka vahel mõtlen, et tahaks kellelegi head teha, aga see üldiselt jääb "saadan talle kooki ja kohvi" tasemele. 
Tema võttis asja ikka TÕSISELT.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Rumalad inimesed on hirmsad. Kas just südame pahaks, aga HIRMSAD.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidule

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui ma tundsin, et see K-ga koos kirjutatud raamat meeldib mulle endale TÕESTI väga.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Mitte ükski, mul puudub selline ajaarvestus.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. 

ii. kõhnem või paksem? Ei tea, pole mõõtnud.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam vist? Ma ei tea, pole mõõtnud! Kas arvetel kokku on 140 eurot või 240 või 40 ... 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tundnud end hästi.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud end halvasti. Dohh. Mis küsimused ...

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Withcer oli päris hea. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

24. Parim raamat, mida lugesid?

HMMM!
Sandersoni "Edgedancer" oli päris hea. Aga uuesti loetud "Kuigi sa proovid olla hea" oli ikka parem =P Ja "Kunagine ja tulevane kuningas" veel parem. 
Uuestilugemine, jai!

Tegelt Mesilaste salajane elu oli ka hea. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei hooli muusikast piisavalt, et "avastada". 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Öööö ... ööö ... kui mu vanal külmkapil uks eest tuli, tahtsin uut külmkappi ja nädal hiljem ostsingi selle ära. 

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ainus selle aasta film, mida vaatasin, oli "Düün". See oli täitsa hea. 

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

41. Vist K pildistas mind paljast peast? Muud küll ei mäleta. 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Võimatu öelda. 
Nii suured muutused muudaksid tervet elu ja samas - kas see oleks enam minu elu üldse? Ma võin ju TAHTA, aga seda lõpmmata eneseiroonilist muiet: "Ma tahan, aga ma ei saa. JÄLLE kordub kõik!" siis ju ei oleks. 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mina.
Ok, tuleviku tarvis siiski täpsemalt: haaremipüksid, maikad, taamikleidid, lühikesed kleidid, mida kannan tuunikana, pusad ja pikk kampsun, kollane ja punane poolsaapapaar, mida kannan ühes jalas kollane, teises punane saabas, madalad mõnusad suvekingad (kollased rihmaga ja rohelised mokassiinid), värvilised sokid, pitsidega poolkindad. Phmt: kui ma juba selle asja selga panen, peab see kuidagi hea ja eriline olema kas lõike, värvi või satsilisuse-pitsilisuse poolest. 
Materjal peab nagunii hea olema. 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kust see oletus, et ma mõistuse juures olin? Olen? Kunagi olnud olen? 
Mida see üldse TÄHENDAB???

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

See ... ach, eks vist Neil Gaiman. 
Ma eriti ei jälgi teisi ja Amanda Palmer, keda ka jälgin, on vahel mõnes asjas kaugelt liiga dramaatiline. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta on pikk aeg. Igasugu idiootsusi mahtus sinna ... aga vaktsiinivastased tunduvad mulle vist kõige absurdsemad. 

34. Keda igatsesid?

K-d.
Mida, aasta on pikk aeg, juhtus sedagi!

35. Kes oli parim uus tutvus?

See ... üks Liis, keda kohtasin A. sünnipäeval. Ta on tore. 

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Me PÄRISELT armumegi inimestesse, kellega on tunne, et saab oma minevikuhaavad tohterdatud, vanemate ebasobiv armastus paremini lahendatud. Me PÄRISELT otsimegi võimalust olla aktsepteeritud ja armastatud moel, nagu me vanemad ei suutnud meid aktsepteerida ja armastada.
Seepärast ka need vanematega (mitte vastassoost vanemaga, vaid vanematega - üldse, täpsem oleks öelda "lapse eest hoolitsevate täiskasvanutega") sarnased armumisobjektid kui klišee. 
Ei, klišee töötab - kui inimene on ikka juhm, mul lülitub igasugune sooline kiindumus kohe välja, sest mul on siuksed ... intelligentsed nii ema, isa kui ema uus mees. 
Näiteks. 
Krt, see seletab NII PALJUT!
Krt, seepärast ma armusingi kogu aeg lapsena ja noorena, et kesiganes mind armastaks, juba sobiks, armastage mind, armastage mind, armastage mind ometi! (ja ma ei saanud ju näost aru, et loll =P) - ja muidugi keegi ei armastanud. Dohh ... 
Seepärast osad inimesed ei armu või armuvad üliharva - neil on kas kohutavalt head peresuhted olnud, pole haavu kinni vaja õmmelda, või nad ei looda isegi alateadlikult mitte, et üldse võiks hästi minna miski kunagi. 
Nagunii läheb halvasti, mind ei saagi armastada!

Aga miks mina enam ei armu ... sellele ma pean veel mõtlema. 

See lugu ei jää "aastat alatiseks meenutama" ega ole ka eriline "avastus", aga üks selle aasta lemmiklugusid on küll. 

Esmaspäev, 27. detsember 2021

Seda pirukat ma teen veel

Ma ei teinud nendeks jõuludeks midagi peale piparkookide küpsetamise, Rentsi mehe pekanipähklipiruka kreeka pähklitega asendatud variandi valmistamise, kerge toakoristuse ja enda ja laste K autosse ja mõisa kohale orgunnimise.
Ok, kingid ka, aga need ei tule arvesse, sest hankisin varem ja nad otseselt neil päevil ei koormanud ... rohkem kui pakkimine ja jagamine siis =P 
Olgu, ma tegin nendeks jõuludeks kaaa asju. Aga palju vähem, kui võiks!

Ja ma olen nii väsinud.
Nii väsinud. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud!

Lisaks viisin ma nii piruka kui piparkoogid mõisa ja mul kodus on jõululistest toitudest ainult kommi.
Osa sellest on Tütarlapse valmistatud trühvlid, mis on krdi head, ja osa on Poeglapsele kooli jõulupakist tulnud pakk Geishasid, mis pole ka pahad, aga osa komme, mis mulle kingiti, on vaid raskustega söödavad, sest ma olen kommide osas tegelikult hirmus pirtsakas. (Ru ei arvanud, et raske oleks, ja pistis kaks tükki nahka, enne kui ma karjatades taipasin, mis värk, ja nad kähku laualt kokku korjasin. Aga noh - paks šokolaadiglasuur ei paista teda tapnud olevat 24 tunniga, ju siis enam ei tapa ka.)
Lisaks on tavalisi söödavaid asju, aga harjunud kombel peale jõulu end kandiliseks näkitseda ei saa.

Ega väga ei jaksagi. NIIIIIIIIII väsinud.

Poelaps korjas endale kuskilt kõhuviiruse. Mitte väga nakkava, sest ma endal ei märka seda - või siis on kõvade krooksude tekitamine ja väsimuse intensiivistamine kõik, mis see minu kehas tegi. Keegi teine me mõisajõulude seltskonnast pole ka kaevanud. Aga Poeglaps on 11 tunni oksendamise järel silmnähtavalt kõhnem, hingab, nagu sünnitaks, ropendab ja ümiseb laulda (viib mõtted mujale ja häälitseda on kuidagi kergendav) vaheldumisi ning on aristokraatselt kahvatu nagu mingi romantiline vampiir. 

Nii et tegin putru. 
Siis ta tasapisi, supilusikatäis korraga, tarbis seda ja tarbib ka edasi. Isegi teed julges juba juua. Meega. 
Aga edeva jõulujärgse nakitsemise asemel sain niisiis minagi söödud neljaviljaputru moosiga. Õhtuks tegin endale praemuna singiga, sest veel putru tundus kuidagi väga nüri olevat. 
Aga ei, ei edevat midagi.
Krt, oleks tomatitki taibanud kõrvale lõikuda! Ok, söön tomati siis PEALE. 

Muidu: suvalisi kilde.

* lugedes fanficitonite tutvustustekste, on kohe kindel, et kui selles on kirjas ".. last thing he/she wanted/expected/planned ..." on tegu saastaga. "Last thing" ja mkmm, halb maitse, halb keeletaju, läbimõtlemata tähendusega kujund, ilmselt kas puruloll või väga noor autor, saast. 
He/she didn't expect on samaväärne. 
Raudselt halb.

* Tegelt on mu nõudmised nii väikesed. 
Ja mu ootused inimesed osas kurvalt madalad. Tahaksin kohe, kui keegi mulle midagi toredat teeb, talle vastu toredat teha ja teda informeerida, et jee, märkasin, nii mõnus, tee veel! 
Kui K mulle käe peale pani magamise ajal, mul oli nii hea sellest, et võttis naeratama. 
Aga samas tuli ka (kuigi phmt magasin ja uni jne) tunne, et peaks talle kuidagi teada andma, et see on nii hea, sa tegid hästi praegu. Siis meenutasin endale jälle, et naine! Tee seda, mida TAHAD! Kas sa tahad hakata nüüd külge keerama selle mõnusa käe alt, mis teistpidi ei oleks üldse NII mõnus, ja hakata talle pai tegema vms?! Lihtsalt naudi! Miks teid mõlemaid ärkvele ajada, sest sulle meeeeeldib?!?!

* Samas: kui sul on vajadus, väljenda seda. 
Tee vahet vajadusel ja "aga äkki ta ei taipa..."-murel. 
Kui mul ikka on otsene vajadus, väga väga naisel siis, väljenda
Isegi kui on lootus, et äkki läheb niisama heasti. Isegi kui üldse ei tahaks teisi inimesi häirida. Isegi kui tundub, et no saan ka siis hakkama, kui seda vajadust ei täideta.
Sest kui on väljendatud, pole vähemalt pärast vaja iseennast süüdistada, kui ei lähe heasti. 
Näide: kui mul on vaja piiratud hulk raha saada jutu eest, et veel vabakutselise loomeisiku toetusele kvalifitseeruda, võiks seda ka ajakirjatoimetajale öelda!

* Öösiti on soojem ja päeviti külmem. Juba umbes neljal päeval (kuigi need neli ei olnud päris järjest) sel nädalal. 
WTF????

Neljapäev, 23. detsember 2021

Oh jah

Üritasin teha head metalalbumi
kaane jaoks sobivat pilti, 
aga näeb täiesti süütu välja.
Elusast peast on palju hullem,
tumepunane ja üpris gore
Ma lihtsalt ei oska pildistada ja
Poeglaps ütles, et liiga rõve,
talle ei meeldi rõvedad asjad,
miks neist pilti peaks tegema???

 ... kuitahes armas ja sõbralik kass Ru ka on, kui ta hüppab mulle sülle, aga hakkab siis taas alla libisema, on tagajärjed üpris verised. 
Et ka just mu käeselg tema hädaklammerdumise kohaks sai! See on hilisemat nõudepesu ja erinevate toimingute tegemist palju raskendavam, kui oleksid näiteks sarnased kriimustused reiel. 

Ru ON väga armas ja sõbralik kass ja talle nii meeldib silitamine, et ta lepib isegi täieliku nätserdamisega. Poeglaps on kassikratsimise viinud tasemele "hoiab kassi kaenlaalustest ühe käega rippu ja kaevub ta kõhukarvadesse teise käega" ja Ru küll ei nurru sellise kohtlemise peale, ent otseselt põgenema ja rabelema ka ei hakka.
Poeg seda õnneks kuigi kaua ei teinud, sest ega tal endal ka väga mõnus olnud. Aga kass sülle istuma beebiasendis ja siis tema kõhu kratsimine - see sobib neile mõlemale. 
Ru näeb suht topakas välja sedasi esikäpad konksus ja silmad suured. Ei mingit aristokraatset väärikat kaslast, vaid midagi karvase mänguasja ja päriskassi vahepealset.

Üldiselt ma mõtlesin, et mul on sitaks jõulukinke. 
Täna "pakkisin" need ära (see tähendab, osad pakkisin, osadele kleepisin nimesildid peale, ühele lihtsalt kirjutasin nime karbile) ja tuvastasin, et no saab hakkama, kuigi natuke napilt.
See-eest on mu õe peika jõulukingijälestaja, mida ma ei teadnud, kuid nüüd tean, sest mu tütar informeeris mind, ja tema kink on üle. Ja siis on mul kaks asja, mis võetud kui "igaks juhuks, kõigile ju meeldiksid need" ja ei oska kuidagi jaotada, sest kõigile on miinimum olemas, aga kellele siis nagu ... üle miinimumi kinkida???
Noh, põhiline, et miinimum olemas, ja tegelt on hea raamat ja karvased sussid ka miskid, mille ma endale võin jätta, onju?

Mul muidugi on juba paar selliseid karvaseid susse. Hetkel näiteks jalas. Aga elu on näidanud, et nad ei kipu kauem kui aasta vastu pidama ja siis oleks mul juba uued ootamas!

Päris jõuludeks läheme mõisa. 
Ausalt, see on üpris hirmus ja arvestades, et enamasti ma ei karda midagi, on minu "veits kardan" üsna suur hirmumärk. 
Sest nad seal meeldivad mulle tõesti ja K tuleb ja Totoro tuleb ja Tütarlapse tädi (kes on kaunis noor naine) põhikorraldab ja tahaksin, et tal endal oleks üleni hea tunne seepärast, kuid ürituse alla läheb nii palju raha ja vaeva ja kui palju mina siis nüüd panustama peaks, et hea oleks, ja AAAAAAAAAAH!
Minu kaasaelamine tähendab ka, et kui küsin endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab, tuleb sisemine vastus: "Ma lähen sealsete inimestega tülli ja K-ga ka tülli ja tahan koju, aga keegi ei vii, ja Totoro saab sealse koera käest (kes on isane ja mu suur lemmik tegelt, ma olen tema fänn) hammustada ja jookseb verest tühjaks, kui loomaarsti juurde ei viida, ja selle kõige juurde püüan ma ikka oma eksämma ja Tütarlapse tädi kuidagi rahustada, sest nad on nii toredad ja püüavad mind aidata, ja PÕRGUVÄRK kui jube!"

Ei, selline asjade käik pole tõenäoline. 
Ok, aeg end rahustada mõtlusega sellest, mis ON tõenäoline. 
Ehk: kõik saab korda. Kui ei tee mina, teeb keegi teine, ja kui mitte keegi ei tee, polnudki nii tähtis asi järelikult. 
Ma võin teha täpselt nii palju, kui ma tahan, ja kui rohkem ei jaksa, siis polegi vaja - keegi ei taha, et ma endal hinge kinni tõmban ja õnnetu olen! Ega nad selleks neid hõimlaste jõulusid korralda!

Reede, 17. detsember 2021

Link

Ma lihtsalt jätan selle siia.
Olen, mis ma olen. 
Olla keegi teine võrdukski enesetapuga.

Artikkel sellest, kuidas ma OLEN oma mõtted ja väärtused. 

Kolmapäev, 15. detsember 2021

Enda armastamine?

Arusaamatu hea taandumine muutus arusaadavaks.
Ma olen haige. Tüüpiline 37.1, natuke nohu, veidi kurk kibe, koroonatest negatiivne. 
Rõve nõrkus ja jõuetus ja maailmavihkamine. 

Tahaks kooki, aga
a) kooki ei ole
b) teha üldse ei taha
c) poodi ka ei taha minna
d) Poeglaps sõi ka ära kommid, mis talle väga ei maitsenud, aga mulle oleksid praegu kõlvanud, sest koogita kurvas elus oleks shokolaadi ja mündimaitselisse karamelli pakitud mandlid käranud küll

Muidugi ma läksin poodi ja ostsin keefirisisaldusega röstimissaia ja tegin selle abil endale röstsaia maapähklivõi ja vaarikamoosiga. 
Mis on põhimõtteliselt kook.
Ühe kohukese sõin ka.
Kõrvale jõin kohvi. 

Eelmise kohviga läks nii, et jõin ja väänasin nägu. Siis hädaldasin häälega: Kohv maitseb nagu põrandapesuvesi!
Poeglaps: Äkki sul ikka on koroona?
Mina: ...mitte et ma tegelt teaks, kuidas põrandapesuvesi maitseb ... (Jou, Katariina - aga no see oli nii just see õige kirjeldus! Miks halb kohv on nagu põrandapesuvesi - sest kuidas sa ikka nimetad sooja räpast vett?!)
Poeglaps (tuleb, võtab lonksu mu kohvist. Loksutab seda suus. Võtab teise): See on väga kehv kohv, nõus.

Järgmise, selle maapähklivõisaiade juurde läinu, tegin kõvasti kangema. Oligi parem, aga IKKA lahjavõitu.
Tundub, et olen oma vahepealsest aastatepikkusest kombest teha liiga kange kohv teise äärmusesse liikunud. 
Noh, järgmise teen siis veel kangema. 
Valmistasin. Jõin. Oo, nii hea! Kohv, mis on kohv ja mitte soe pruun vedelik.
Miks, miks ma tegin endale nii vahepeal?!?!

Inimene ikka ei ole enda parim sõber. Vähemalt minainimene mitte. 

Pühapäev, 12. detsember 2021

Nõme - hea lahkus sama arusaamatuid teid pidi, nagu saabuski

Hmmmm.

Ota, see on nüüd täiesti sama jutt, mida ma juba palju pordi porranud olen. Aga kui see ika veel mu sees kõlab, vbla pean siis veel pordama. 

Sest tegelikult ma tean ka juba, mis lõpplahendus on. Et minu asi pole maailma ära parandada. Maailm on, mis ta on. Inimesed on, kes nad on. K on K, mis siis, et minu ettekujutus ideaalsest partnerist on pisut teistsugune - muuhulgas hõlmaks nt. seda, et ta oleks nõus minuga paar olema, eks ole. 

Et ma ei ole Eesti armastatuim kirjanik, ei tähenda, et ma peaks enda pooleks tegema, üritades parem olla, vaid ma nagunii ei saa selleks. Mul on mõned tähtsad omadused puudu, mõned üle ja üldiselt: inimestele meeldib lugeda seda, mida nad juba teavad.
Ja mina ei hakka kunagi nii kirjutama (ega lugema, mulle meeldib venitada oma mõistust kuristiku kohal, mitte klisheid nautida.)
Pigem tasub rõõmustada, et keegi mõnesid mu asju armastab.
Kõik ON juba väga hästi.
Mul on maailmalt täpselt nii palju positiivset tagasisidet, kui mulle minuna tulla saab.
Ma ei pea välja andma uut luulekogu, kuigi mul on materjali PALJU. Luuletused on ikkagi selline ebaoluline mudru, et neid võibki blogis või fb-s avaldada ja las olla. Nii on täiesti okei.
Ma ei pea välja andma seda proosaraamatut, mis pooleli.
Oleks hea, olgu, kui kunagi tuleks välja see, mis K-ga kahe peale tegime, sest see on juba VALMIS. Muide, seal on paar kohta tekstis, mille ma tahaksin ära muuta - K ütles, et vat see konkreetne asi teda tegelt häirib ja mainitud asi tegelikult mind samuti. Mõtlesin sellele juba varem, aga kogu aeg oli pakilisemaid probleeme, mida lahendada.
Noh, nüüd enam ei ole, sest asi istub piltide taga ja ma ei tea, kaua ta seal veel istub. Vbla ma nt maikuus hakkan tõmblema ja K peale karjuma, et kaua võib. 

Ok, aga see ei ole tegelikult mu palju pordi porratud teema.
Teema ise on hoopis, et tegelt ju ikka tahaksin, et kõik toimuks, nagu ma ette kujutan. Et minuga juhtuksid asjad, nagu ma ette kujutan. Et inimesed oleksid sellised, nagu ma ette kujutan (sest ma kujutlen neid nii sageli nii palju toredamatena!). 
Unistused võivad täituda?
Krt, millest sellised unistused olla saavad??? Unistused ei saa täituda, nad on ainult unistused, inimesed ja maailm ei ole sellised, nagu ükskõik kes ette kujutab, see ongi ju unistamise iva! Minu peas toimuv ja reaalses maailmas toimuv ei kattu! Sest maailm ei ole selline, inimesed ei ole sellised, kuidas kurat kellegi unistused SAAKSID täide minna?! 
Mingi eriti jalad maas isiku omad vbla. Aga ausalt, ma kahtlen, kas selliseid eriti on. 

Või noh ... vbla eriti vabade isikute omad ka? Nende, kes ei tunnista üldse plaanimist ja elavad elu, nagu see ette tuleb?
Oot, aga nemad ei unistagi. Vähemalt mitte selliseid unistusi, mille poole rühkida ja mille täitumise nimel pingutada. Nad ilmselt unistavad nagu mina lapsena: et midagi JUHTUB.
Noore täiskasvanuna, nii vanuses 23-24, panin paika, et ei juhtu. Tuleb teha.
Edasi vananedes sai mulle oskaks kohutav pettumus, kui avastasin, et võin teha enda meelest parima, ja ikka sellest ei piisa. Sest maailm ei toimi, nagu ma arvan teda toimivat. Ei ole retsepti, kuidas õnnelikuks saada.
Ei piisa.

Kusjuures ma tegelikult siiamaani ei tea, millest piisaks, kui olla nagu mina. 

HOIATUS: kibestunud jutt.
Otsekopi ühest mu kommentaarist fb-s, kus räägiti BA preemiast ja sellest, kuidas üks seda ei saanud, küsis žüriiliikmelt, mis värk, ja kuulis, et ta oli raudselt kõige parem, aga liiga andekatele ei tohi kohe auhindu anda, rikub nad ära. 

Mind ka kunagi nomineeriti Betti Alveri preemiale. Ja ma muidugi ei saanud seda. Aga ma ka ei küsinud kellegi käest, et miks või kuidas mul läks vms, sest mul polnud õhkõrna tutvusejusu ka kellegagi žüriist, kultuuriinimeste skeenest või üldse kellegagi, kellest ma teadnud oleksin, et ta mingilgi määral asjasse puutub.

Ja olen siiamaani sünge. Mitte selle peale, et ma preemiat ei saanud ega isegi selle peale, et seda kuradi kogu kirjastuse väitel osteti esimese aastaga 33 eksemplari. (Kuidas, krt, nii vähe, ma ikka aru ei saa, sest kiitvaid arvustusi ajakirjanduses oli suht leegion - siis ma ei teadnud, et 6-7 peavoolumeedias on palju, aga nüüd tean - kuid ma samas ikkagi ei taha ka uskuda, et kirjastuses VALETATI otse näkku.)

Aga sünge olen selle peale, et kaks aastat tagasi küsis Valner Valme mult, uskumatus hääles, et kui luulekogu ilmus ja minu arust keegi seda osta ei tahtnud ega hinnanud, kas mulle siis kolleegide innukast heakskiidust ei piisanud? Ja mina olin: mis krdi ... heakskiidust? Ma ei saanud arugi, et mingi heakskiit oli. Ma ei tundnud MITTE KEDAGI (siiamaani eriti ei tunne, kord käisin Kirjandusministeeriumis, sealt paari inimest tean nüüd, aga üldiselt ma ikkagi ei tunne kedagi), raha müügist ei saanud, sest keegi ei ostnud, kulkalt taotlesin varem, sealt ka ei saanud, ja ainus, mis minuni infona jõudis oli: "See luuletamishobi on aint koormaks teistele, isa ja ema mees panid rahad kokku ja andsid selle kogu välja, nüüd on nende ees piinlik, sest tagasi see midagi ei teeni."

Ja ma ei saa aru, mismõttes nad/te ei saa aru, et kui ma ei suhtle teiste inimeste kui endale juba lähedastega muidu kui netis (ja tollal polnud nettki igapäevane), ma ei saagi aru, et ma kellelegi, kes otse raha ei maksa, meeldiksin, mul ei ole mingit tunnet, et mu kirjutatut hinnataks vms.

Nagu ... pffff.

Kommentaari lõpp.

Tegelt loodan, et hea tuleb jälle tagasi. 
Kuid noh - I don't hold my breath. 

Kolmapäev, 8. detsember 2021

A mine

Mõtsin oma eilsele käitumisele.
(Ei midagi hullu, lihtsalt läksin Kga väga teravaks teemal "kui ma ei meeldi sulle sellena, kes olen, palun väga, ära suhtle.")
Siis mõtlesin oma käitumistele läbi ... noh, elu. 
Siis püstitasin teooria. 

Ma olen valuga nii harjunud, et kui seda on vähem, jooksen rinnaga peale igale suvalisele takistusele ja teravikule. Sest noh - ma ei karda, et valu jälle tuleb.
Ma tean, et tuleb.
Ma tean, et tuleb palju pikemaks ajaks, kui lühikesed valutud perioodid. Ja kui mul parajasti ei ole baasvalu, vaid ainult kohatised teravad sööstud, on tunne: "Kuulge, on see kõik? Ma suudan PALJU rohkem kanda!"
Ja ma ei hoia tagasi, ei pehmenda, ei naerata. Sest noh - praegu on meeleolu nullis. Woohoo! Mitte miinus kaheksateist ega miinus 24, NULLIS! Sellest võib palju palju külmemaks minna ja ma olen ikka veel funktsioneeriv! Läheb, teen ära, MA VÕIN!
Millega ma ei arvesta, on kliima üldine jahtumine LISAKS väikestele külmasööstudele. Ehk kui nullist läheb asi korraks miinus kümne peale, on väga okei, mingit probleemi pole. 
Mida?! See just eile juhtus, mul on värske mälestus - ja juba on hea tagasi.

Kui mul läheb päris rõvedaks, nt võrgupäeviku kommentaaride mõjul, miinus viisteist on baastemperatuur ja siis tuleb kümme-viisteist miinust otsa, on see VÄGA raske kanda. Kurat, mul oli NIIGI vastik olla, taibates, et see suvine fling on otseselt ebameeldiv, ma ei taha temaga koos olla ühes ruumis ka mitte, lihtsalt nii halb - ja siis saada siit veel "ma olen halb inimene, sest ma ei taha temaga mingit tegemist teha, laps või ei!" oli ...
VÄGA rõve.  

Vahel võib ka juhtuda, et baastasemel on temperatuur null, nii kerge on olla, ent sööst viib miinus kümnest, mis on veel jumala okei, miinus kahekümne viie peale.
Siis on rõve. Ja kui siis veel toksitakse, paar kraadi ja paar kraadi, on asi miinus kolmekümne viie peal ja ma ei saa ARU enam, miks ma pean seda taluma. Nagu ... miks inimesed teevad seda mulle?! Kuidas nende arust on okei olla minu vastu nii kohutav ja lisaks uskuda, et see olen MINA, kes on halb ja kuri?!
Nagu ... maksimaalne dissonants.
Ma lihtsalt ei saa aru - ainult kui mõtlen, et nad ei saa aru, et valu on valus, natuke mõistan. Kuid kui mõtlen, et nende põhiidee on "miks sa, mölakas, aru ei saa, et valu on valus teistele?!", ma olen "AAAAAAAAAÄÄÄÄÄRRHGG ... MINA ei saa aru?!?!?!?!?!"
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Ja nii ongi. 
Ma ei saa aru.
Situatsioonist, kus ma saan kaela selle eest, et ... oleksin nagu samasugune, kui need kaelavalajad.
Kuigi tegelikult ju ei ole. 

Ok, aga tagasi selle juurde, kuidas ma ei karda. Kui mul on vähegi hea olla, laon kohe (vaadake juuresolevat pilti, see tähendab, postitust, eks ole) letti kõik valusad ja verised teemad, millel varem sõna ei võtnud, sest noh - ma suudan kanda nii palju rohkem, kui just praegu mu õlul on. Ma võin!
Ja siis viib tagasiside mu miinus kümnesse, miinus kahekümnesse, miinus kolmekümnesse ja ma ei saa aru, kuidas inimesed nii julmad on ja samas ütlevad, et MINA olen julm. 
Kuidas ... Kui ma postitan ahastavaid asju, sest ega ma valu ka varja, keegi ei sõima. 
Ok, vbla mõni Toomas Kadarpik vahel harva v.a., aga no selle ma kustutan ära lihtsalt. 
Aga niipea, kui mul on parem, lennatakse peale ja hakatakse taguma.
Jah, ma ise olen lollilt vapper ja provokatiivne.
Kuid ma olen MINA. Ma ei hakka kunagi olema keegi teine. Ja kui inimestele meeldib paremini katkine ja õnnetu mina, kes ei jaksa hingatagi, seepärast ei võitle, kui inimesed teevad mind pidevalt katki, sest olen nii palju toredam, kui ma katki ja valust hingetu olen, see on NENDE viga.
Mitte minu oma. 

Ma ei saa sellest hästi aru. Aga mõtlen, et see on nõme. 

Esmaspäev, 6. detsember 2021

Kebja

Maisaa üle ega aru. 
Kuidas korraga NII HEA on?
Tahaks midagi ette võtta peaaegu, sest kui on nii hea, vbla see pool tabletti antidepressante on elust lahutatavad ... aga siis tuleb: "Mis sul on kahju v, et vahepeal hea olla on?!" ja ei
Mitte veel. Naudin natuke aega. 

Ma olen täna nii palju asju teinud, et see on ebanormaalne. Olgu, kell on ka üle südaöö, aga ikkagi. Olen faking kangelane. 
Homme võtan uue romaani taas käsile. 
Täna saatsin Vikerkaarde neile tehtud laastu, tehtud, valma, järgmine. 

JA sealjuures ma suudan nautida siukseid asju, mis normaalsete inimeste jaoks lõõgastavad. Nt vaatan Ubrella Academyt ja neil on väga nunnu muusikavalik. Sobib minuvanusele hästi. Loll ei ole, aga midagi erilist ka ei ole. 
Lihtsalt - lõõgastav.
Oot, kas SELLINE ongi mugavustsoon?! 
Noh, ma võin öelda, et ei ole seda sageli kogenud. Minu normaalolek on halb ja siis ma püüan sellest kuidagi välja saada. 
Taevas, kuidas ma ikka veel vihkan ideid, kuidas mul ei ole õigus last saada, ma olen sihuke egoist, mõtlen ainult endale.
Ma tahaks teada, kuidas need inimesed endale ette kujutavad, mismoodi on elada pideva valuga ja siis leida, et SEE aitaks valust välja - aga mitte sinnapoole püüelda, sest ... endale mõelda on nii alatu ja egoistlik, minusugune HEA inimene ju nii ei tee?! 

Krt ... inimesed!
Nad selgelt ei saa aru, mis tunne on pidevalt valutada.

Ja ma suudan nii palju nüüd!
Nagu ... ikka imestan nüüd TERAVALT; kuidas saab must halvasti mõelda võtmes "miks sa arvad, et sina midagi erilist oled ja teed". Nagu WTF! Te olete terved, suudate tervena sama palju ja mõõdate mind ka nagu tervet v?! 
Ma olen krdi kangelane!!!
Ilma nalja ja liialduseta. 
Ehk mul oli halb olla, kui kohustused täitmata ja siis ma üritasin laveerida selle vahel, et olen kurnatusest nuttev ja samas asjad ikkagi ära teha, sest muidu oleks püsti kohutav.
Ja nüüd ma ... jestas, ma suudan isegi sarja vaadata, ilma et see mu viimase lusika neelaks, miska sari peaks olema VÄGA mõjuv, et ma üldse seda teha võtaks. 
Sarja või filmi vaatamine ei olnud varem puhkus, vaid omaette ülesanne.
Ja nüüd ma lihtsalt ... vaatan, sest tore. 
Maivõi. 
SIUKE elu ... 

Laupäev, 4. detsember 2021

Rõõmus lõuna (sest hommik vist ikka pole, kuigi ma alles tunni eest ärkasin)

Vaata, ma olen enne ka pidevalt häid unesid näinud. Minu jaoks on hea unemaailm loomulik ja õige mõnus ning phmt selgelt tasub elada, et vähemalt öiti end hästi tunda ja rõõmsat põnevust nautida.
Täiesti talumatuks läks elu siis, kui nägin õudusunesid, ärkasin neist ja taipasin, et ärkvelelu pole karvavõrdki parem. Pigem vastupidi, õudusunes oli mul vähemalt lootust veel. 
Nojah, aga nii head unemaailma kui viimastel päevadel, pole ometi kaua olnud. 
Heal ning heal on selgelt vahe sees. 
Näiteks nägin ma päris vanasti kogu aeg Karksit unes. Siis natuke vähem vanasti väga harva mingite veidrate moondustega, näiteks asus see kodu mingi kiriku varemetes ja kirik tuli korda teha. Viimastel aastatel ei näinud enam üldse.
Täna nägin und, et mul oli üürikorter, vastüüritud, ja siis ma kügelesin seal sees, imetlesin ja jube mõnus oli - ning taipasin, et aa, see on sellepärast, et kui välisuksest tulla, siis on aknad ja teise toa uks samamoodi paigutatud kui Karksis. Valgus on samasugune. 
Kuigi Karksi sahvri asemel oli köök ja tagumises toas puupliit - mitte köögis, selle üle ma natuke imestasin unes ka - et kui elekter kaob, ei ole elanikud ometi täiesti hädas, vaid olemas on täiesti mõnus ja heas korras pliit!

Olen viimasel ajal (ilmselt tänu Aleksei Turovski häälele, kes poes seletas, et oraval on varud pikkadeks halbadeks aegadeks, olgu minul ka, kui näiteks elekter ära läheb ja poodi ei saa) mõtisklenud, kuidas mu korteri ainus ere miinus on, et siin ei ole ühtegi puudega köetavat pliiti või ahju.
Vanas oli. Mitte et ma seda väga kasutanud oleks viimasel kümnel aastal või üldse Pärast Rongi. Pliidiplaati ka ei old. Aga kuuma ahju peale pannile reastatud ja siis kaane all hoitud vorstid said täiesti ära praetud ja mu ajus "häda korral on söögitegemisvõimalus olemas" rist kirja. 
Siin tuleks õue lõke teha, vbla mingid tellised kergelt tulekuumuse hoidmiseks ümber, ja no ikkagi ma ei tea, kas veegi keema saaks, sest kütet kaaaa ei ole ... mis krdi kasu on varuks jäetud toorestest makaronidest või tatrast, kui mul ei ole võimalik neid keeta?! Konservid ja näkileib, šokolaad ja pähklid, aga ei mingit sooja toitu. 

Ega jooki =(

Tegelt, kuna jõevesi tuleks joodavuse huvides läbi keeta, on kogu see teema mõttetu. Kui pole elektrit, ei pumbata ka vett ja phmt see korter ei ole mõttekas enam. Peaks minema kellelegi külla, kel on kaev. 
Kellel on kaev?
Ema maakodus on, aga sinna on 220 km. Äkki on kellelgi lähemal ka? 

Selle koha peal mu mõte peatub, "tegeleme probleemiga, kui see tekib!" ja unenäost jäänud mõnus tunne on ikkagi sees.
Ja õues nii kaunis sügav jõululumi!
Oi, Totoro rõõmustab =)
Ta rõõmustas juba enne, õhuke lumekiht oli tema jaoks imeline, aga nüüd saab veel parem. 
Ma ise olen läinud vanaks ja laisaks, rõõmustan ainult raugelt. 

Muidu, ma ei tea, mis toimub, aga mitte ainult mina pole eluga rohkem rahul, samalaadne muutus on ka Totoroga toimunud.
Vahepeal kartis ta intensiivselt kõiki suuri koeri - ka endast veidi väiksemaid rõõmsaid sõbralikke boksereid, ka kaheksakuust kuldset retriiverit, kes kogult temaga peaaegu sarnaseks kasvanud, ka Nööpi, vana tuttavat musta krantsi, kes Totust vast pool aastat vanem.
Minu meelest tekkis tal sihuke meeleseisund pärast seda, kui kohtusime saksa lambakoeraga, kes ta peale haukus ja tõmbas oma perenaise kõhuli, sai ise vabaks ja siis jooksis meie lähedale ja haukus edasi. 
Siis sai perenaine uuesti püsti, võttis oma koera ka kinni ja ma veel hõikasin talle, et ei ole midagi, ma ju tean, kui kõvasti suur koer rihmast tirida võib. 
Ehk siis midagi hullu ei juhtunud. Totoro küll üritas võõrast nii kaugele taganeda kui saab ja ma pidin väle olema, et mitte keerduva rihma sisse mässitud saada, aga et äkki see sündmus hirmutas, võtsin hiljem oma peas arutusele. Sest no ta kartis isegi oma vanu sõpru vahepeal! 
Nii, ja nüüd viimasel nädalal on hirm üle läinud. Ühe suure võõra koera peale sai isegi haugutud!
On jälle tekkinud "Oo, teine koer!" peatumine ja innukas jõllitamine. 

Väikesed koerad meeldisid talle hirmuperioodilgi. Aga nüüd on ka suured jälle natuke huvitavaks muutunud.

Nrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr ... nurruks nagu kass. 
Nii hästi on kõik. Vbla teen veel piparkooke (eile tegin, umbes neli on alles veel) ja panen küünla põlema ja tähistan seda. 

Kolmapäev, 1. detsember 2021

Aeg

Krt, midagi on mälul viga. 
Mul ei olnud ÜLDSE meeles, et miinus neljaga, suht väikese tuulega, nii pagana külm on. Toas on soe ja hea, 0 kaebust - ja siis viin poja vaktsineerima (ei, ta ei ole pisikene, keda käekõrval talutada, aga nad tahavad alaealise esindajalt allkirja) ja mul on müts, on kindad, on saapad, on paksemad püksid kui sitsiriidest - ja IKKA on nii pagana külm!
Olgu, salli ei olnud. Ent täiesti kisub sinnapoole, et SOE mantel kapist välja võtta. 

Lisaks on Keila Haigla hoone ÜÜRATU, aga kuskil ei ole väljas silti "siit saab haiglasse", on ainult kinnised sissekäigud. Heal juhul on mõnel suurel sissekäiguukse-tüüpi uksel kiri "perearstikeskus, apteek, dialüüsiruum -->", aga (võin selgituseks öelda), vaktsineerimine ei toimunud neist üheski. 
Oli vaja haigla fuajeesse saada, aga ei "sotsiaalkeskus" ega "Pargi tänava sotsiaalkorterid" olnud tiivustavad teated. Viimaks selgus, et õigesse kohta sai, järgides silti "hooldushaigla külastajatele".
Kui me pojaga majja astusime, tulid sealt kaks töötajat kangast silt-lippudega, kus "KEILA HAIGLA" kirjas. 
Need pandi välja täiesti mõistlikesse kohtadesse, nii et arutasime lahkudes, kui palju kergem olnuks teed leida, kui need juba varem väljas olnuks. Aga noh - hilinesime aint 10 minutit ja ta sai oma süsti.
Jee, olen lapsevanemana tunnustuse ära teeninud!

Üks tuttav kirjutas, kuidas 2021 on olnud sitt aasta ja ta tahab vähemalt midagi teha, mis annaks talle "sel aastal ma tegin SEDA"-tunde, mis tema puhul võiks olla 25 meetrit taliujumist. 

Mis mul on?
Et Poeglaps sai vaktsineeritud, vist ei kanna. Et ma võtsin kassi, pole ka just eriti kangelaslik. Ma kirjutasin koos Kga krdi hea raamatu, aga see ei ilmu ja ma ei saa seda ju niimoodi "tehtuks" arvestada. Suvine fling, mis oli kohutav, aga vähemalt rist kirjas, et sain keppi?
Oh, kuid ma sain jälle orgasmi!
Jep, see on aastat defineeriv. Nüüd ma mitte ei looda, vaid TEAN, et kui AD-d ära lõpetan, saan seksi tagasi. 
Ei olnud asjatult elatud aeg, ei olnud.

Mitte et see muidu poleks olnud tegelikult täie ette läinud elu. 
Oot, kõlab nagu aastakokkuvõte! Ei, seda mul küll plaanis polnud teha! KUU AEGA on aastat veel, sellega jõuab umbes ... kõike. 
Mida ei jõua kuu ajaga, ei jõua ka aastaga. 
Ega seitsmega. 

Olgu-olgu, mingi treenimise asi vbla nõuab aega. Larpi korraldamine. Ei taha jooksu pealt improviseerida, vaid ette valmistada, jaajaa.
Aga otsus "olgu, teen seda" käib kiirelt. Kuu ajaga jõuab ta ära teha vabalt.
Ainsad asjad, mida olen otsustanud ja siis MITTE ära teinud, olid kõhnaksminek ja kolmanda lapse kõhtu saamine. Ja noh - rangelt võttes ma läksin viimaks kõhnaks. Et ma selleks enne surema pidin ... pisiasjad, pisiasjad.
Ning lapse saamine ei ole tegelikult piiratud rasestumisvõimalusega. Ma kavatsen ta ikkagi saada, krt =P
Kui mul vaba tuba tekib. 

Aga jah - kõhnaksminekuteema ajal oli noorem, lollim ja veel kord LOLLIM. Üldse ei võtnud tõsiselt kuskilt loetud soovitusi olla õnnelik kehaga, mis sul on, ja piinasin end reeglipäraselt ja päris-päris kurjalt.
Siiamaani on raske endale tunnistada, et vähe paksemana on mu elu MÕNUSAM.
Aga kõik ülejäänud asjad, millega raskusi on, on teemad, kus osa tegevust jääb kellelegi teisele. Kus mina ei saa rohkem teha, teen nii palju, kui minu osa - ja siis ülejäänu on minu kätest väljas. Ma saan üritada teisi inimesi mõjutada, aga noh. 

Elu on näidanud, et see ei tule mul välja. Teised inimesed on teised inimesed ja kuidas nemad toimivad, mulle arusaamatu.

***

Tuli Tütarlaps tooma KFC-d preemiaks Poeglapsele vaktsineerumise eest. 
Tuli kohale, sõime natuke aega.
Tütarlaps: Palun teed!
Mina (hoolitsevalt): Millist teed sa tahaksid?
Tütarlaps: Sooja!