Laupäev, 4. detsember 2021

Rõõmus lõuna (sest hommik vist ikka pole, kuigi ma alles tunni eest ärkasin)

Vaata, ma olen enne ka pidevalt häid unesid näinud. Minu jaoks on hea unemaailm loomulik ja õige mõnus ning phmt selgelt tasub elada, et vähemalt öiti end hästi tunda ja rõõmsat põnevust nautida.
Täiesti talumatuks läks elu siis, kui nägin õudusunesid, ärkasin neist ja taipasin, et ärkvelelu pole karvavõrdki parem. Pigem vastupidi, õudusunes oli mul vähemalt lootust veel. 
Nojah, aga nii head unemaailma kui viimastel päevadel, pole ometi kaua olnud. 
Heal ning heal on selgelt vahe sees. 
Näiteks nägin ma päris vanasti kogu aeg Karksit unes. Siis natuke vähem vanasti väga harva mingite veidrate moondustega, näiteks asus see kodu mingi kiriku varemetes ja kirik tuli korda teha. Viimastel aastatel ei näinud enam üldse.
Täna nägin und, et mul oli üürikorter, vastüüritud, ja siis ma kügelesin seal sees, imetlesin ja jube mõnus oli - ning taipasin, et aa, see on sellepärast, et kui välisuksest tulla, siis on aknad ja teise toa uks samamoodi paigutatud kui Karksis. Valgus on samasugune. 
Kuigi Karksi sahvri asemel oli köök ja tagumises toas puupliit - mitte köögis, selle üle ma natuke imestasin unes ka - et kui elekter kaob, ei ole elanikud ometi täiesti hädas, vaid olemas on täiesti mõnus ja heas korras pliit!

Olen viimasel ajal (ilmselt tänu Aleksei Turovski häälele, kes poes seletas, et oraval on varud pikkadeks halbadeks aegadeks, olgu minul ka, kui näiteks elekter ära läheb ja poodi ei saa) mõtisklenud, kuidas mu korteri ainus ere miinus on, et siin ei ole ühtegi puudega köetavat pliiti või ahju.
Vanas oli. Mitte et ma seda väga kasutanud oleks viimasel kümnel aastal või üldse Pärast Rongi. Pliidiplaati ka ei old. Aga kuuma ahju peale pannile reastatud ja siis kaane all hoitud vorstid said täiesti ära praetud ja mu ajus "häda korral on söögitegemisvõimalus olemas" rist kirja. 
Siin tuleks õue lõke teha, vbla mingid tellised kergelt tulekuumuse hoidmiseks ümber, ja no ikkagi ma ei tea, kas veegi keema saaks, sest kütet kaaaa ei ole ... mis krdi kasu on varuks jäetud toorestest makaronidest või tatrast, kui mul ei ole võimalik neid keeta?! Konservid ja näkileib, šokolaad ja pähklid, aga ei mingit sooja toitu. 

Ega jooki =(

Tegelt, kuna jõevesi tuleks joodavuse huvides läbi keeta, on kogu see teema mõttetu. Kui pole elektrit, ei pumbata ka vett ja phmt see korter ei ole mõttekas enam. Peaks minema kellelegi külla, kel on kaev. 
Kellel on kaev?
Ema maakodus on, aga sinna on 220 km. Äkki on kellelgi lähemal ka? 

Selle koha peal mu mõte peatub, "tegeleme probleemiga, kui see tekib!" ja unenäost jäänud mõnus tunne on ikkagi sees.
Ja õues nii kaunis sügav jõululumi!
Oi, Totoro rõõmustab =)
Ta rõõmustas juba enne, õhuke lumekiht oli tema jaoks imeline, aga nüüd saab veel parem. 
Ma ise olen läinud vanaks ja laisaks, rõõmustan ainult raugelt. 

Muidu, ma ei tea, mis toimub, aga mitte ainult mina pole eluga rohkem rahul, samalaadne muutus on ka Totoroga toimunud.
Vahepeal kartis ta intensiivselt kõiki suuri koeri - ka endast veidi väiksemaid rõõmsaid sõbralikke boksereid, ka kaheksakuust kuldset retriiverit, kes kogult temaga peaaegu sarnaseks kasvanud, ka Nööpi, vana tuttavat musta krantsi, kes Totust vast pool aastat vanem.
Minu meelest tekkis tal sihuke meeleseisund pärast seda, kui kohtusime saksa lambakoeraga, kes ta peale haukus ja tõmbas oma perenaise kõhuli, sai ise vabaks ja siis jooksis meie lähedale ja haukus edasi. 
Siis sai perenaine uuesti püsti, võttis oma koera ka kinni ja ma veel hõikasin talle, et ei ole midagi, ma ju tean, kui kõvasti suur koer rihmast tirida võib. 
Ehk siis midagi hullu ei juhtunud. Totoro küll üritas võõrast nii kaugele taganeda kui saab ja ma pidin väle olema, et mitte keerduva rihma sisse mässitud saada, aga et äkki see sündmus hirmutas, võtsin hiljem oma peas arutusele. Sest no ta kartis isegi oma vanu sõpru vahepeal! 
Nii, ja nüüd viimasel nädalal on hirm üle läinud. Ühe suure võõra koera peale sai isegi haugutud!
On jälle tekkinud "Oo, teine koer!" peatumine ja innukas jõllitamine. 

Väikesed koerad meeldisid talle hirmuperioodilgi. Aga nüüd on ka suured jälle natuke huvitavaks muutunud.

Nrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr ... nurruks nagu kass. 
Nii hästi on kõik. Vbla teen veel piparkooke (eile tegin, umbes neli on alles veel) ja panen küünla põlema ja tähistan seda. 

1 kommentaar:

  1. Minu kass on ka lumest täiesti elevil. Kasutas võimalust ja kakis rõdul lume sisse.
    Olen sageli mõtisklenud, et tulevikus võiks olla pliidi ja kaevuga kodu. Ja päikesepaneelid katusel. Viimastest on muidugi ainult osaline kasu. Kui päriselt ikaldus saabub, siis pole siin korteris midagi teha. Küte ära kaob, külmuvad torud talvel lõhki.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.