Pühapäev, 12. detsember 2021

Nõme - hea lahkus sama arusaamatuid teid pidi, nagu saabuski

Hmmmm.

Ota, see on nüüd täiesti sama jutt, mida ma juba palju pordi porranud olen. Aga kui see ika veel mu sees kõlab, vbla pean siis veel pordama. 

Sest tegelikult ma tean ka juba, mis lõpplahendus on. Et minu asi pole maailma ära parandada. Maailm on, mis ta on. Inimesed on, kes nad on. K on K, mis siis, et minu ettekujutus ideaalsest partnerist on pisut teistsugune - muuhulgas hõlmaks nt. seda, et ta oleks nõus minuga paar olema, eks ole. 

Et ma ei ole Eesti armastatuim kirjanik, ei tähenda, et ma peaks enda pooleks tegema, üritades parem olla, vaid ma nagunii ei saa selleks. Mul on mõned tähtsad omadused puudu, mõned üle ja üldiselt: inimestele meeldib lugeda seda, mida nad juba teavad.
Ja mina ei hakka kunagi nii kirjutama (ega lugema, mulle meeldib venitada oma mõistust kuristiku kohal, mitte klisheid nautida.)
Pigem tasub rõõmustada, et keegi mõnesid mu asju armastab.
Kõik ON juba väga hästi.
Mul on maailmalt täpselt nii palju positiivset tagasisidet, kui mulle minuna tulla saab.
Ma ei pea välja andma uut luulekogu, kuigi mul on materjali PALJU. Luuletused on ikkagi selline ebaoluline mudru, et neid võibki blogis või fb-s avaldada ja las olla. Nii on täiesti okei.
Ma ei pea välja andma seda proosaraamatut, mis pooleli.
Oleks hea, olgu, kui kunagi tuleks välja see, mis K-ga kahe peale tegime, sest see on juba VALMIS. Muide, seal on paar kohta tekstis, mille ma tahaksin ära muuta - K ütles, et vat see konkreetne asi teda tegelt häirib ja mainitud asi tegelikult mind samuti. Mõtlesin sellele juba varem, aga kogu aeg oli pakilisemaid probleeme, mida lahendada.
Noh, nüüd enam ei ole, sest asi istub piltide taga ja ma ei tea, kaua ta seal veel istub. Vbla ma nt maikuus hakkan tõmblema ja K peale karjuma, et kaua võib. 

Ok, aga see ei ole tegelikult mu palju pordi porratud teema.
Teema ise on hoopis, et tegelt ju ikka tahaksin, et kõik toimuks, nagu ma ette kujutan. Et minuga juhtuksid asjad, nagu ma ette kujutan. Et inimesed oleksid sellised, nagu ma ette kujutan (sest ma kujutlen neid nii sageli nii palju toredamatena!). 
Unistused võivad täituda?
Krt, millest sellised unistused olla saavad??? Unistused ei saa täituda, nad on ainult unistused, inimesed ja maailm ei ole sellised, nagu ükskõik kes ette kujutab, see ongi ju unistamise iva! Minu peas toimuv ja reaalses maailmas toimuv ei kattu! Sest maailm ei ole selline, inimesed ei ole sellised, kuidas kurat kellegi unistused SAAKSID täide minna?! 
Mingi eriti jalad maas isiku omad vbla. Aga ausalt, ma kahtlen, kas selliseid eriti on. 

Või noh ... vbla eriti vabade isikute omad ka? Nende, kes ei tunnista üldse plaanimist ja elavad elu, nagu see ette tuleb?
Oot, aga nemad ei unistagi. Vähemalt mitte selliseid unistusi, mille poole rühkida ja mille täitumise nimel pingutada. Nad ilmselt unistavad nagu mina lapsena: et midagi JUHTUB.
Noore täiskasvanuna, nii vanuses 23-24, panin paika, et ei juhtu. Tuleb teha.
Edasi vananedes sai mulle oskaks kohutav pettumus, kui avastasin, et võin teha enda meelest parima, ja ikka sellest ei piisa. Sest maailm ei toimi, nagu ma arvan teda toimivat. Ei ole retsepti, kuidas õnnelikuks saada.
Ei piisa.

Kusjuures ma tegelikult siiamaani ei tea, millest piisaks, kui olla nagu mina. 

HOIATUS: kibestunud jutt.
Otsekopi ühest mu kommentaarist fb-s, kus räägiti BA preemiast ja sellest, kuidas üks seda ei saanud, küsis žüriiliikmelt, mis värk, ja kuulis, et ta oli raudselt kõige parem, aga liiga andekatele ei tohi kohe auhindu anda, rikub nad ära. 

Mind ka kunagi nomineeriti Betti Alveri preemiale. Ja ma muidugi ei saanud seda. Aga ma ka ei küsinud kellegi käest, et miks või kuidas mul läks vms, sest mul polnud õhkõrna tutvusejusu ka kellegagi žüriist, kultuuriinimeste skeenest või üldse kellegagi, kellest ma teadnud oleksin, et ta mingilgi määral asjasse puutub.

Ja olen siiamaani sünge. Mitte selle peale, et ma preemiat ei saanud ega isegi selle peale, et seda kuradi kogu kirjastuse väitel osteti esimese aastaga 33 eksemplari. (Kuidas, krt, nii vähe, ma ikka aru ei saa, sest kiitvaid arvustusi ajakirjanduses oli suht leegion - siis ma ei teadnud, et 6-7 peavoolumeedias on palju, aga nüüd tean - kuid ma samas ikkagi ei taha ka uskuda, et kirjastuses VALETATI otse näkku.)

Aga sünge olen selle peale, et kaks aastat tagasi küsis Valner Valme mult, uskumatus hääles, et kui luulekogu ilmus ja minu arust keegi seda osta ei tahtnud ega hinnanud, kas mulle siis kolleegide innukast heakskiidust ei piisanud? Ja mina olin: mis krdi ... heakskiidust? Ma ei saanud arugi, et mingi heakskiit oli. Ma ei tundnud MITTE KEDAGI (siiamaani eriti ei tunne, kord käisin Kirjandusministeeriumis, sealt paari inimest tean nüüd, aga üldiselt ma ikkagi ei tunne kedagi), raha müügist ei saanud, sest keegi ei ostnud, kulkalt taotlesin varem, sealt ka ei saanud, ja ainus, mis minuni infona jõudis oli: "See luuletamishobi on aint koormaks teistele, isa ja ema mees panid rahad kokku ja andsid selle kogu välja, nüüd on nende ees piinlik, sest tagasi see midagi ei teeni."

Ja ma ei saa aru, mismõttes nad/te ei saa aru, et kui ma ei suhtle teiste inimeste kui endale juba lähedastega muidu kui netis (ja tollal polnud nettki igapäevane), ma ei saagi aru, et ma kellelegi, kes otse raha ei maksa, meeldiksin, mul ei ole mingit tunnet, et mu kirjutatut hinnataks vms.

Nagu ... pffff.

Kommentaari lõpp.

Tegelt loodan, et hea tuleb jälle tagasi. 
Kuid noh - I don't hold my breath. 

4 kommentaari:

  1. Ma olen end vanemana hurjutanud selle pärast, et miks ma ometi ära ei tabanud, et asjad ei juhtu, vaid peaks ise liigutama hakkama. Sinu vaatenurk paneb mõtlema, et ega vist ole põhjust, sest tõepoolest, mina ka ei usu, et õnn tuleb nende õuele, kes on piisavalt kangekaelsed teda taga ajades. Või ma olen ka lihtsalt kibestunud ja liiga kergelt allaandja. Sest no ega mul on sama: tahan, et asjad, inimesed, olukorrad oleks nii, nagu mina ette kujutan ja kui ei ole, siis ma nördin.

    VastaKustuta
  2. Aga kas muidu teistsuguseid on ka? Me ju kõik tahame, et asjad, olukorrad, inimesed oleksid sellised nagu oma peas ette kujutame.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus, mina olin praegu julgelt nädala üle mõistuse pahur selle pärast, et detsembri ilm polnud selline, nagu ma olin oma peas ette näinud. Nii et mitte ainult inimeste, vaid ka loodusnähtuste peale saab solvunud olla.

      Kustuta
  3. mina mäletan, kui Sul "Lagunemine" välja tuli ja ma seda soetada plaanisin ja lõpuks Sinu käest saingi! mulle Sinu teosed Poognas väga meeldisid, ja ilma naljata. eks nende asjadega ongi nii, et mõned õnnestuvad ja teised mitte, mõned siis ka, kui selleks midagi ei tee ja mõnedega võid roppu moodi vaeva näha ja tunne on pärast, et kõik oli tühi töö ja vaimu närimine. no kogemuse saad igal juhul ja ka seda on võimalik elus kuidagi kasutada.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.