Reede, 17. detsember 2021

Link

Ma lihtsalt jätan selle siia.
Olen, mis ma olen. 
Olla keegi teine võrdukski enesetapuga.

Artikkel sellest, kuidas ma OLEN oma mõtted ja väärtused. 

27 kommentaari:

  1. Lugesin kaks korda, sest ma tõesti püüan mõista. Nüüd tahaks hirmsasti küsida, aga apsoluutset ei taha sind haavata. Mis ma peaks tegema?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küsi ja ma haavun, aga seletan ikka =P
      See tähendab, kuna ma jagasin fb-ski ja seal ka täiesti kena inimene oli: "Kes (ükskõik kus ta mingisugusel spektril paikneb) tahaks kuulda / tunda, et ta on halb inimene?
      Vahel lugedes neurodivergentsete inimeste kogemuslugusid hakkab tekkima mul tunne, et kuskil eksisteerib mingi väga monoliitne ja kummaline arusaam "normaalsusest", mis on reaalsusega võrreldes sama karikatuurne ja suutmissurveline kui stereotüübid spektrumi äärmuses paiknevate inimeste kohta."
      Ja ma kirjutasin hääästi pikalt vastu.
      Sest ... jah, keegi ei taha tunda, et ta on halb inimene teiste meelest. Aga ma ikka VÄGA ei taha seda tunda ja ma ka VÄGAVÄGA ei usu, et ma halb inimene olen. Ja see tekitab eriti rämeda dissonantsi, sest ma tõesti olen nii hea, kui suudan, ja saada siis tagasisidet: "Kuule, nii teha ja mõelda nagu sina on ikka üle mõistuse isekas/ülbe/nartsissistlik" on mulle: "Ma tahan kas ennast või teised inimesed maha tappa, et keegi must sedasi arvamist ei jätkaks, keegi ei mõista mind, miks ma ÜLDSE olemas olen (ja oma parimat annan), mida ma, miks ma, tõesti, MIKS?!?!?!"

      Kustuta
  2. Ma siis küsin. Ilma igasuguse paha tahteta.
    Miks sulle tundub, et kui inimene ei ole sinuga nõus või ei jaga su väärtusi, on ta sinu vastu ja arvab sinust halvasti või veel hullem, peab sind halvaks?
    Miks on oluline, et inimesest peaks mingi jälg maha jääma? Sina, kes sa kirjutad, sinust jääb kindlasti, aga üldises plaanis, miks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul on tunne, et kui inimene ütleb mulle halvasti, ta ütleb halvasti ja tunneb halvasti minu suhtes. Mul ei ole "teod ja mõtted, mis ei ole mina, on aint käitumine".
      Ma käitungi selle põhjal, mis ma OLEN. Ja teistmoodi käitumine oleks vale ja mittemina ja teeklus ja kui ei aktsepteerita mind ausana, tahetakse, et mind ei oleks olemas, sest mind teistsugusena poleks olemas. Olen MINA, kes käitub nagu MINA ja teistmoodi käitukski ... keegi teine.

      Kustuta
  3. inimesi tegelikult ei huvita, neil on endaga pusimist ja seetõttu pole mõtet ka kellelegi midagi tõestada. mul on näiteks jumala savi, mida keegi minust arvab, muidugi, selline hoiak tuleb aastatega paksu nahka kasvatades. kunagi juhtus mul töö juures sõltumatu jama, keegi õnneks viga ei saanud, aga see jõudis ajakirjandusse. kolleegid lugesid kommentaare ja olid õnnetud. inimesed elasid end välja lihtsalt. mina ei lugenud ühtegi, milleks end asja eest teist taga närvi ajada, need mind ei aita ja kusagile ei vii. oma blogis on muidugi keerulisem, aga saab ignoreerida ja ära kustutada. sa oled just nii hea inimene, kui sa endast ise arvad ja kellegi teise arvamust pole selleks vaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nojah, kõik on õige. Seal on lihtsalt see aga, et mulle ei meeldi olla ükssarvik hobuste maailmas. Ma NII HEA MEELEGA usuksin, et kõik on ükssarvikud, tegelikult ma ei ole imelik, vaid kõik on salaja vähemalt sama imelikud.
      JA ma olen: no aga miks salaja, mis sest salata?!?!
      Ja siis selgub, et ma OLENGI imelik ja inimesed ei mõtle ka salajas ja enda sees ja suure kella külge panemata minuga ühtmoodi, ma OLENGI imelik nende jaoks ja see on nii krdi valus, et ...

      Kustuta
    2. mina olen ka imelik, kohe väga ja seda ma tean hästi :) ja inimesed ongi väga erinevad, see, et paljud paugutavad ja soovivad mingisse rühma kuuluda, on turvalisuse vajadus. me ei tea keegi, kuidas inimesed mõtlevad ja tunnevad, sest see, mis on väljapoole, on ikka väga erinev mõnelgi korral. miks on nii palju depressiooni ja vaimseid hädasid, on ka sellest, et on mingi standard, kuhu nagu peaks ära mahtuma. mida vanemaks ma saan, seda enam saan aru, et õnnelik olemiseks ei pea sinna ära mahtuma.

      Kustuta
  4. Ma ei tea. Mõtlemine on nagu seksuaalsus. Inimesed on erinevad ja mis siis? See oleks ju kohutav kui kõik oleks ühesugused? Inimesed ei pea ju kõik ühtemoodi olema? Mõni afišeerib oma mõtteid ja seksuaalsust ja teised ei tunne selle järgi vajadust. Igaüks võib ju olla nii imelik või väheimelik kui ta parajasti tahab. Ma ei usu, et need, kes ennast esiplaanile ei sea, kuidagi võltsid on. Kuidas sa tead, kuidas inimesed salaja mõtlevad?
    Täiega tore on, et sa tahaks, et kõik oleks ükssarvikud ja mitte ise olla hobune. See on nunnnu 😀
    Samas. Hobustele on ükssarvikuid vaja

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mulle TÕESTI ei meeldi saada põlastatud, hukka mõistetud ja nõmedaks peetud, sest ma olen ... mina.
      Kui minuni tuleb tagasiside: "Kuidas sa nii nõme olla saad ja ise veel mõtled, et see on okei?!" mul on ikka väga tunne, et need ütlejad vist
      a) ei mõtle mõnedestki asjadest nagu mina
      b) peavad minu mõtteid ja tegusid aktiivseks kurjuseks, millega võidelda

      Kustuta
    2. Pai. Need, kes nii ütlevad ei mõtle üldse. Mingi aktiivse kurjuse vastu võitlemine ei ole nende puhul väga tõenäoline. Ma pigem kahtlustan suurt suud ja väikest aju.
      Ja siin on see, et kui nad peavad nõmedaks sinu mõtteid, siis sulle kõlab see kui sinu enda halvaks pidamine?
      Kas ma võin veel küsida?
      Kuidas sa ise ennast näed? Kindlasti oled sa ise ka mõne rumaluse teinud või midagi halvasti. Kas sa tundud endale sellel hetkel halvana või tundub, et tegu oleks võinud teistsugune olla, aga sa ise oled võrdlemisi nunnnu edasi?

      Kustuta
    3. Ausalt öelda ei ole ma kunagi teinud midagi, mis mulle sel hetkel halb tunduks. Et ok, kui ma lapsena ema rahakotist varastasin või klassiõe veepüstoli varastasin, oli teadmine, et seda ei TOHIKS - aga mitte tunnet, et ma teen vale halba asja, vaid ma tahtsin nii väga ja tundus et need teised (ema ja klassiõde) ei taha nii väga ja no - keelatud tegu, aga mitte HALB. Kantida ümber sellelt, kes eriti ei hooli (rahast või veepüstolist) sellele, kelle jaoks see on jube tähtis, on täiesti hea tegu.
      Lihtsalt kui välja tuleb, saabub suur jama.
      (Tuli ka, sest kui vargus õnnestus, ma ei tundnud mitte: "UUUUUh, vedas! Väga riskatne ikka!", vaid "Ok, seekord ei juhtunud midagi halba, nii et seda võib uuesti teha." Veepüstolit ma muidugi korduvalt ei varastanud, aga kasutasin seda ka tolle klassiõe nähes ja muidugi tundis ta lõpuks ära.)

      Ehk: ükskõik, mida ma olen teinud, see on alati minu selle hetke teadmiste ja võimaluste raames parim tegu olnud. Ühegi erandita.
      Ma ei oleks ju teinud, kui see minu meelest HALB oleks?!?!?!

      Ja siis ... ma ei tea.
      Ma ei oska mõelda nii, et tegu on midagi inimese olemusest väljaspool seisvat. Kui inimene juba tegi, siis see oli tema selle hetke vaadete, teadmiste, oskuste jne põhjal parim valik. Ja ma võin paika panna, et hm, see inimene ei ole eriti tähelepanelik selliste ja selliste asjade osas, kui ta käitub nagu ta ei teaks asju, mille kohta tal ometi info on, või et ok, see inimene ei jaksa ja ei jõua, tal kulub kogu jaks iseenda peale ära, või et toda inimest lihtsalt ei huvita sellised asjad vms.
      Aga MITTE et ta "tegi valesti". Ei, ta tegi enda jaoks õigesti, lihtsalt ta on ikka paras mölakas/väga hajameelne/ettemõtlemisoskuseta/unustaja vms.

      Kustuta
    4. Sa ei ole mitte kunagi kellelegi halvasti öelnud ja pärast aru saanud, et see, kellele sa ütlesid ei ole tegelikult süüdi. Et tegelik põhjus oli sinus endas?
      See tegude asi. Et kui sa teed ja tead, et tegelikult ei tohiks, aga ikka teed... Siin on tõesti vist ükssarvikud ja hobused erinevad. Hobused teavad, et varastamine ei ole OK, isegi kui sa seda väga tahad. Ja siis võib varastamine olla halb tegu, ilma, et hobune, tavaliselt varss, ise halb oleks. Juhul kui tegemist on isoleeritud episoodiga.
      Näiteks. Väike laps lööb kassi. Ma ütleks, et löömine on halb, aga see ei tähenda veel, et laps halb oleks
      Tegelikult ei peaks täiskasvanud inimene tegema teadlikult midagi halba ega ka halba otsust. Ikka teed seda, mis su teadmiste ja oskuste järgi kõige parem tundub. Pärast võib muidugi selguda, et ei olnud kõige parem variant, aga siis sa ei teadnud

      Kustuta
    5. Ma ei kipu eriti halvasti ütlema, jah, välja arvatud kui ma väga haavunud olen või inimestele, kellest ma hoolin ja kes käitusid minuga sedasi, et ma tunnen iseend täiesti ebaolulisena.
      Ja ma annan endale siis õiguse tunda, mida ma tunnen. Ei tunne end halvasti käitununa. TUnnen, et tegin endale õiget asja.

      Muide, ma ka üldse ei tunnista "süü" kontseptsiooni. keegi pole KUNAGI süüdi. Küll aga on inimene vahel uskumatu mölakas. Nt naiseterroriseerija. Ta ei ole süüdi selles, et ta ei oska ja ei mõista paremini, ei ole paremas keskkonnas kasvanud, ei julge teisest hoolida, sest tal on vaja iseend teise arvel upitada, et end turvaliselt ja väärt inimesena tunda jne.
      JA phmt paljusid neist annab õpetada paremad olema.
      Kuid see kõik ei tähenda kuidagi, et kui ta teeb teisele teadlikult valu, sest tal endal on seejärel parem olla, ta rõve mölakas ei oleks. On küll. Hiljem vbla ei ole. Vbla ta mõistab. Vbla ta kahetseb siiralt ja päriselt. Vbla - kuigi see on ebatõenäoline.
      Aga sel hetkel on ta ikka mölakas küll.

      Ja ma TÕESTI ei tea, et varastamine on a priori halb. Või tapmine. Või valetamine. Või spikerdamine. Või misiganes.
      Kas isegi selle "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused" Robin Hood oli siis halb, sest ta võttis endale mittekuuluvat?
      KÕIK oleneb kontekstist. Absoluutselt kõik. Headus ja halbus ei ole mitte teos endas, vaid selle motiivides.
      Ja ei, et on sellised ja sellised seadused ja reeglid või et pole selliseid ja selliseid seadusi ja reegleid, ei ole mingi näitaja. On väga palju olukordi, kus reaalne headus ongi just seadustele vastu seismine, kui seadused sitad on.

      Ma muidugi ei arva, et endale raha juurde varastamine, sest taskuraha on absurdselt pisike, sinna alla käiks, aga ma igatahes arvasin, et emal on piiramatult raha, mida ta millegipärast mulle üldse ei anna. Ja veepüstoliga oli üldse selline värk, et minu oma kadus arusaamatult ära (vbla varastati?), ostsin uue, aga see ei töötanud - s.t. ta ei pritsinud vett, vesi aint nirises sealt välja - rohkem raha mul polnud ja ma leidsin phmt, et I deserve nice things ja tal oli kaks tükki.

      Ja su viimane lõik: onju =) Kõik ONGI nii head, kui oskavad. Kui ei ole paremad, nad lihtsalt ei taipa, ei suuda, on haiged ja haavatud ja valust pimedad jne.
      Üldiselt olen ma ka veendumusel, et fucked up inimesed teevad juurde uusi fucked up inimesi ja see on hirmus ja valus ring, mida katkestada igal pool, kus saab.

      Aga varastamine tegelt minu vaates tõesti ei ole halb. Isegi kui keegi varastab selleks, et tal endal oleks kena elu, telekas seinal ja vaip maas, arved makstud ja ei peaks tööl käima. Sest ma ei taju asju nii olulistena, et teistelt asjade äravõtmine hirmus halb oleks.
      Ma ise ei varasta mitte seepärast, et see oleks minu silmis PAHA, vaid seepärast, et
      a) ma ei oska seda üldse, pole tööoskusi
      b) vahele jäädes tuleks nii palju jama, kergem on teisiti teenida ja nt kingituseks asju saada
      c) väikeste asjadega jamamiseks ma pole piisavalt vaene enam. Ei taha riskida oma üldise mugavuse ja respektaabli positsiooniga paki datlite pärast vms. Aga kui ma OLIN väga vaene kunagi esimeses ülikoolis käies, ma üritasin ka poevargust. Kaks kalapulka, pisike kapsapea ja nõudepesunuustik.
      Sellest tuli nii palju jama, et hiljem ei tahtnud ma enam riskida.
      Aga ma siiamaani ei arva, et see oli halb tegu mul. Ma arvan lihtsalt, et ma ei oska varastada. Käisin riiulite vahel närviliselt muudkui edasi-tagasi ja ei näinud üldse suvaline, vaid juba kaugele kahtlane välja jne.

      Kustuta
    6. Krt, või oli kolm kalapulka? Hakkan vanaks jääma, mälu pole enam SEEEEE ...

      Kustuta
    7. Ja veel: kui laps lööb kassi, siis kas seepärast, et ta on vihane ja ei oska seda teisiti välja elada ega end kontrollida, või ta tahab näha, mis kass teeb, või ta on seda juba enne teinud ja talle meeldib, mis kass teeb, või on tal endal hirm ja parim kaitse on rünnak või midagi muud on kõik erinevad teemad ja nõuavad erinevaid reaktsioone vanemalt. Ei, laps ei ole HALB neist ühegi puhul, aga öelda talle: "löömine on paha, seda ei tohi teha" ei ole neist ühegi puhul adekvaatne, kõige paremini aitav teguviis.

      Kustuta
  5. Ma ei tea, kuhu see mind hobuste ja ükssarvikute jaotuses liigitab, aga ma olen küll teinud asju, millest ma saan juba tegemise hetkel aru, et sigadus, aga ei saa ennast pidama. Umbes et ülejäänud organism paneb ees minema ja teadvus lohiseb rihma otsas järel ja suudab ainult registreerida, aga mitte juhtida. Lapsena oli seda muidugi rohkem, see õpetas mind end hiljem teatava umbusuga kohtlema ja püüdma selliseid olukordi ennetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei jaota midagi, see oli lihtsalt kujund. Sest enamasti ma kaldun mõtlema: "Kõik ju teavad seda, mina lihtsalt ütlen välja" ja siis korraga selgub, et "kõik" (TM) on šokeeritud, et KUIDAS ma sedasi mõelda võin.
      Mis ei tähenda, et tegelt poleks ka teistmoodi reageerijaid või neid, kes ei reageeri üldse jne. Ja ma tegelt ka ei arva, et kõik "võeh!" reageerijad oleks normide küüsis isemõtlemise vältijad, mõnikord viib ka isemõtlemine tulemusele "mhmh, üldnormid on ses asjas õiged ja õiglased".
      Aga ma ikka šokeerun sellest, et inimesed PÄRISELT mõtlevad, et varastamine ja valetamine on halvad ja lapsel on moraalne õigus oma isa tunda ja eraomand on püha jne.

      Aga oled sa kindel, et su sigaduse definitsioon ei ole tegelikult endale tunnete keelamine? Sest mul on sees küll sisehääl, kellelt ma enne reageerimist küsin, et fakk, mis ma nüüd tegema peaks - aga see sisehääl ei ütle sageli üldse, et ole rahulik ja mõistlik, vaid ütlebki: "Go fucking crazy!"
      Jah, vanasti ma olen ka oma lapsi löönud ja sel ajal ma juba saan ka tegelt aru, et lapsi ei tohi lüüa ja isegi sisehääl ütleb, et ei tohi!
      Aga seda pole enam nii ammu juhtunud, et kipun unustama, kuidas vahel juhivad tunded nii võimsalt mängu, et mõistusel pole midagi teha.
      Point.
      Saab ka nii.
      Jah, siis on küll "Paluda hiljem andeks ja öelda, et tegid valesti" ja ikka ma ei ole halb inimene, et lasin tunnetel enda üle võimust võtta. Aga samas ma OLEN siis inimene, kes vahel kaotab võime õigel ja valel vahet teha, vaid teeb, mis tunded käsivad.
      Ja olengi siis siuke inimene. Mitte halb ega hea, vaid - siukse eripäraga.

      Kustuta
    2. (ja ERITI veidraks teeb selle, et mina nt ei valeta peaaegu üldse. S.t. ma leian sõnastuse, mis ei ole otsene vale, vaid mida võib tõlgendada nii, nagu mulle kasulik. Nt ma kirjutan oma poja puudumise põhjuseks "tervislikud põhjused", sest vaimne tervis on ka asi, vahel on vaja puhkepäeva, et elu rõõmsam tunduks, või mõtlen sellele, et pea magamatuna päev otsa koolis käia ei ole raudselt ta tervisele hea.)

      Kustuta
    3. Ma arvan, et mul ei ole sigaduse def. endal tunnete keelamine, aga selle väljatöötatud enesekontrolli varjukülg on muidugi see, et kui pidurid liiga automaatselt rakenduma hakkavad, siis pidurdavad nad vahel ka seal, kus ei peaks. A mul on selgeid mälestusi sigadustest või siis asjadest, mis ei oleks vbla küll igaühe arust sigadused, aga ei ole minu enda arust hästi tehtud.

      Vastupidi on ka - teadvustatult on mingi hea plaan, kuidas tegutseda ja ülejäänud organism ei tule järele, hangub ära (nt rünnaku korral).

      Kustuta
    4. ah, näiteks: mu mölapidamatus toob pidevalt kaasa selliseid olukordi, kus jutt tuleb suust välja ja täpselt samal hetkel ma saan aru, et kurat küll, ma oleks võinud väljendeid valida, sest nii, nagu ma ütlen, teen ma tõenäoliselt kellelegi haiget, kellele ei taha haiget teha (piltlikult öeldes, topin poodu majas nööri nina alla).

      Kustuta
  6. Aitäh sulle! Väga huvitav oli

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on eristuvalt helge pea :)
      Ants Eskola - Paula, sul on poisipea (1938) - YouTube

      Kustuta
    2. Paulal on apsoluutset poisipea 😀

      Kustuta
    3. Kuna ma ei oska Paulale mujale kommentaari jätta, siis: Paula, mulle õudselt meeldib siin su hoiak, millega sa endast erinevale inimesele lähened.

      Kustuta
    4. Ma ise olen ka päris =O.
      Sest enamasti ma sattun selliste teemadega surve alla, hakkan rabelema ja ei suuda ise ka enam selgelt mõelda, et MILLES siis ikkagi kala on.
      Ja nüüd Paulale, kes oli toetav ja üldse mitte: "Sa oled HALB, nii ei TOHI!" sain seletatud.
      Sest mul ei olnud tunnet, et pean end kaitsma; mulle ei vaadata, kui halvale inimesele.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.