Esmaspäev, 6. detsember 2021

Kebja

Maisaa üle ega aru. 
Kuidas korraga NII HEA on?
Tahaks midagi ette võtta peaaegu, sest kui on nii hea, vbla see pool tabletti antidepressante on elust lahutatavad ... aga siis tuleb: "Mis sul on kahju v, et vahepeal hea olla on?!" ja ei
Mitte veel. Naudin natuke aega. 

Ma olen täna nii palju asju teinud, et see on ebanormaalne. Olgu, kell on ka üle südaöö, aga ikkagi. Olen faking kangelane. 
Homme võtan uue romaani taas käsile. 
Täna saatsin Vikerkaarde neile tehtud laastu, tehtud, valma, järgmine. 

JA sealjuures ma suudan nautida siukseid asju, mis normaalsete inimeste jaoks lõõgastavad. Nt vaatan Ubrella Academyt ja neil on väga nunnu muusikavalik. Sobib minuvanusele hästi. Loll ei ole, aga midagi erilist ka ei ole. 
Lihtsalt - lõõgastav.
Oot, kas SELLINE ongi mugavustsoon?! 
Noh, ma võin öelda, et ei ole seda sageli kogenud. Minu normaalolek on halb ja siis ma püüan sellest kuidagi välja saada. 
Taevas, kuidas ma ikka veel vihkan ideid, kuidas mul ei ole õigus last saada, ma olen sihuke egoist, mõtlen ainult endale.
Ma tahaks teada, kuidas need inimesed endale ette kujutavad, mismoodi on elada pideva valuga ja siis leida, et SEE aitaks valust välja - aga mitte sinnapoole püüelda, sest ... endale mõelda on nii alatu ja egoistlik, minusugune HEA inimene ju nii ei tee?! 

Krt ... inimesed!
Nad selgelt ei saa aru, mis tunne on pidevalt valutada.

Ja ma suudan nii palju nüüd!
Nagu ... ikka imestan nüüd TERAVALT; kuidas saab must halvasti mõelda võtmes "miks sa arvad, et sina midagi erilist oled ja teed". Nagu WTF! Te olete terved, suudate tervena sama palju ja mõõdate mind ka nagu tervet v?! 
Ma olen krdi kangelane!!!
Ilma nalja ja liialduseta. 
Ehk mul oli halb olla, kui kohustused täitmata ja siis ma üritasin laveerida selle vahel, et olen kurnatusest nuttev ja samas asjad ikkagi ära teha, sest muidu oleks püsti kohutav.
Ja nüüd ma ... jestas, ma suudan isegi sarja vaadata, ilma et see mu viimase lusika neelaks, miska sari peaks olema VÄGA mõjuv, et ma üldse seda teha võtaks. 
Sarja või filmi vaatamine ei olnud varem puhkus, vaid omaette ülesanne.
Ja nüüd ma lihtsalt ... vaatan, sest tore. 
Maivõi. 
SIUKE elu ... 

5 kommentaari:

  1. Aga äkki just see praegune tunne on pettus, mis tekitab tunde et normaalsed ajad on hullud ja et halvad ajad on megahullud.

    Et muidugi tasub nautida, aga juhul kui tegemist on maanilise faasiga sellest polaarsusest, siis ka see möödub, varjutades kogu järgneva igava normaalsuse.

    Et mida ma tahaks öelda: vbl on vara normaalsuse latt selle praeguse asja pealt paika naelutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kui ma veel psühhiaatri juures käisid ja mul oli see AD-de "OMG!", ta ütles, et eieiei, maanilisusest on asi kaugel, selle tunneks kohe ära.

      Kustuta
    2. Phmt ma võtan seda kui : "Ma ei usu sind, tegelt sul ikka ei ole valus, elad nagu kõik, aga kujutad ette, et see on raske" ja ikka veel kraabib, et sa mind ei usu.
      Paneb kahtluse alla minu tunnete adekvaatsuse, kas mul on õigus tunda, nagu tunnen, tegelt ma lihtsalt arvan, et tunnen, ja JUBE.

      Kustuta
  2. 8/9 elust on mul olnud halb ja valus, seega teatan, et selle pideva valu ja hirmu ning neist tuleneva kokteiliga elamine võtab kõvasti rohkem energiat, kui KERGE enesetunne. Mitte rõõmus ega õnnelik, sest see on kõrgendatud enesetunne muul foonil, vaid justnimelt KERGE võrreldes fyysiliselt raske ja painava "tavaeluga". Seda kergust sain esimest korda kogeda alles varajastes 20ndates, enne seda oli permanent põrgu. Ja kui keegi tuleb midagi ette heitma stiilis "sa ikka nii vähe, halvasti, valesti ja kolesti", siis ma saan vihaseks. Nad ei tea minu elu, sisu ega deemoneid, tegeldagu parem oma isiklike tragöödiatega, raisk, eksole.
    Kusjuures esimene tõeliselt kerge ja depressioonivaba aeg oligi esimese lapse ootamise ajast alates.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.