Nii tore on vahelduseks olla üleni rahul ja rõõmus. (Õhtuti on ikka veel raskem, sest ma väsin ära, ent hommikuti on niiiiiiiiiiiiiiiii leebe.) Lepin kõigega, millega "leppida", täiesti rõõmsal meelel, sest tunnen end nii armastatuna =)
Aitäh!
Awww!
AWWWWW!!!
Eile käisin tallis külas.
Peamiselt oli mu mõttes "ma viin neile õunu, hobused ei pea õunteta elama!" ja siis oli nördimusäratav avastada, et keegi oli mu varemete juures asuvad õunapuud tühjaks korjanud v.a. nii kõrgel asuvad õunad, et nendeni ei ulatu. Nagu - ma kahtlustan võõraid õunakorjajaid müümiskavatsuses, sest kuigi olen ka ise "teeme siidrit, meil on vaja hästi palju õunu"-üritusel abiks olles külarahva (kokku lepitult, mitte raksus) puudelt kõik kättesaadavad õunad ära korjanud, siidri jaoks ei ole mõttekas puu otsa jätta väikesi, ühest servast halvasti kasvanud ja seetõttu ebasümmeetrilisi või muidu kipakaid õunu.
Mis nende puude otsas alles olid.
Kahjuks polnud neid väga palju.
Kuigi neid puid, mis tühjaks korjatud, ikka oli. Mingi ... näiteks kaheksa.
Just need paremate õuntega. Üks mitte nii heade ja veits tooretega oli täis jäetud.
Aga enne, kui ma selle mitte-nii-hea puuni jõudsin, milleks tuli kilomeeter või nii kõndida, sattusin õunaaia peale, mida iial tähelegi pole pannud. Ilma tarata ja poolvalmis maja lähedal. Ilmselt oli seal kunagi maja, lammutati ära, ehitatakse uut asemele - aga hetkel seal elanikke ju pole? Keegi õunu ei söö? Selge, läheb.
Nii et obused said endale selle maja õunad, aga kui ma kohale läksin, selgus, et ilmaasjata olen ponnistanud.
Tallis oli VÄGA SUUR kartulikott õunu kolmveerandini täis ja kui ma oma spordikotitäie sinna suurde kotti juurde ladusin, ei olnud isegi väga näha, et nüüd rohkem õunu on.
Aga ma söötsin viis õuna hobustele. Pehmed innukad mokad!
Talli oli neli või lausa viis hobust juurde tulnud, latrid oli uuesti jagatud. Try Your Best oli nüüd ukse kõrval, seal, kus enne luuad-rehad-kärud ja muud sellised asjad, paar palli heina vist ka.
Tervitasin amatsoontüdrukut, hobuseid, ladusin õunad ümber, käisin paar korda edasi-tagasi - ja kui treener ja veel keegi (ma polnud teda varem näinud, mingi kaarikusportlane vististi) tagasi sõitsid, üks hobune kaariku ees ka jumalast võõras mulle, olid juba sisse tulnud ka kaks hobuseomanikku. Mees soomlane, aga naine vbla mustlanna. Vähemalt jume, juuksed, pikad voldilised seelikud ja ohtralt ehteid nagu viitasid sellele - ja soome keeles ta küll ei rääkinud. Nii umbes 55-65 mõlemad.
Ja kui olin ära öelnud: "Tere!" ja "Teil on siin nii muutunud, nii lahe!" läksin minema, naeratades ja rahulolevana. Sest noh - ega ma siis inimesi näha tahtnudki =) Ikka hobuseid ju! + kuna ma olin öelnud, et õunu ikka toon, oli jube täitmata lubaduse tunne varem.
Üks uus hobune oli veel heledam kui Papa's Goldfinger. Lakk lausa blond ja valged mitte aint sokid, vaid lausa põlvikud, lauk ka tohutu.
Aga temast veel heledamat ikka tallis pole =P
Oot, see ei huvita teid? Aga et ühes traavlitallis pole üldse heledaid hobuseid, on ju huvitav?! Mõelge sellele! Kõik võigud ja kollased, hallid, hiirjad, valged ja kimlid - nad on mu selle-talli vaatluse kohaselt kas
a) haruldased
b) ratsahobused, kes kaarikute ees ei jookse
c) pole üldse sportlased
Täiega põnev!
Homme on mu pojal sünnipäev.
/heidab mõtliku pilgu köögi ja vannitoa vahel asuvale puuduva klaasiga aknapoolele.
Ma arvan, elan seekordse eriliste probleemideta üle.
Sest nii tore on tunda, et inimesed hoolivad!!! NII TORE! Mul on kohe palju enam varusid hinge- ja vaimu sees!
Ei oska õieti sõnadesse pannagi, kui meeldiv on avastada, et inimesed märkavad mind.
Kui nii võtta, on ka selge, miks ma meeleheitlikult oma raamatutele tulevaid tagasisidemeid otsin. Ja, muide, samas nördin, kui need mööda on - kui aus olla, olen ka korduvalt õlgu kehitanud kiitvate arvustuste peale, kus must samas mu enda meelest aru ei saadud. Mulle on tähtis, et märgataks, kuid et märgataks MIND, mitte kedagi märkaja enda peas, kel minuga paar ühist joont.
Jah, ma olen omast arust oma raamatutes sees, dohh. Kas mu mõtetest saadakse aru või ei mõisteta neid teps mitte, kuigi raamat lugejale ju meeldib, on oluline.
Aga kui märgatakse mind, kui inimesed hoolivad, kuidas ma elan ja et mul rämehalb ei oleks ...
Nii tore on teistele tore olla!!!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kuvatud on postitused sildiga tallitöö. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tallitöö. Kuva kõik postitused
reede, 27. september 2019
kolmapäev, 4. september 2019
Tagasivaade
Kõik, enam ei lähe.
Kusjuures täitsa kurb oli, treeneril ja Nastjal sündis (no lõigati välja) beebi, aga nad said kõik jamad kaela, mis elus ema ja terve titaga võimalikud. Mul on niiiiiiiiiii kahju - aga samas oli see põhjus ja võimalus treeneriga rääkida nagu inimene inimesega ja ta ütles, et oleks ta teadnud, et ma viimast päeva, ta oleks mu kaheistmelise kaarikuga sõitma viinud.
Ise nii surnud, nii surnud, neli ööd polnud õieti maganud ja mul oli tast niiiiiiii kahju.
Nastjast ka.
Krt, ma ei saa aru, miks esilekutsumine üldse selline teema on.
Ma saan aru, et vahel harva osutub vajalikuks. Aga PALJU tihemini on see kõikvõimalike hädade allikas, keisrid ja apaatsed või ülierutatud titad, meeletud valud ning rebenemine.
Kõik mu tuttavad inimesed (mina ise kaasa arvatud), kes seda arstide ette nähtud "42 nädalat ja mitte rohkem"-värki ignonud on ja lasknud lapsel sündida, mil ta tahab, on mitte ainult et normaalselt maha saanud ja laps on terve, aint natuke veidra nahavärviga, vaid KÕIK on korras. Ei ole ülekantud, ei ole üldse mitte mingeid muresid.
"Eeee ... teil oligi vale tähtaeg, ultraheli järgi ikka oleks võinud veel 9 päeva olla, mitte 20 detsember sündida, nii et tegelikult ta tuligi 41+5, mhmh!!" (Nii öeldi mulle mu 42+6 absoluutselt normaalse ja isegi mitte hiigelsuure, vaid suht täpselt neljakilose tütre sünni järel.)
Ja neil sealt tallist OLI tähtajaga jama - esialgu pandi 2. september. Siis läks ultraheli mõjul tähtaeg 10. augustiks ja seejärel hakkas natuke hilisemaks nihkuma.
Kuigi enam mitte septembrisse, ooei.
Vaesekesed =(
Krt, ma ei ole mingi sünnitusabiteadlane, aga lihtsalt kogemuste järgi: MA EI SAA ARU, miks esilekutsumine mingi rutiinne protseduur ja teema on. Sellega kaasneb alailma mingi suurem jama ju.
Muidu on ... parem.
Mitte hea, aga parem. Pinge on alanenud, kuigi minna laupäeval hobuste võistlusele (kutsuti, noh) ei tundu just eriti ahvatlev idee.
(Teisiti öeldes: ma ei taha ja ei lähe ka, kui just imet ei juhtu - see ime on natuke seotud küsimusega "Aga kui rõivastuks nagu leedi ja läheks hobuste võiduajamist vaatama, oleks lahe tegevuskunst ju?", aga peamiselt lihtsalt sellega, et kusagilt mu seest peaks välja kasvama täiesti ootamatu jaksupuhang.
Ja noh - tõesti TÄIESTI ootamatu.
Praegu teda küll kusagilt ei paista.)
Muidu - olen siin niiiiiiiii palju rääkinud sellest, kuidas oma tahtmise tegemine on võti ja elagem nii ja mul on küll hoopis parem.
Ja viimasel ajal pole keegi enam vastu ka vaielnud: kes arvab, et see on kohutav joga ning tuleb võidelda, on ära läinud, ja teised on kas nõusolevalt või vähemalt arusaavalt vait sel teemal.
Aga mina vaikselt kogun kogemusi ja võin nende pealt veel rääkida, miks on oma tahtmise tegemine mulle (suhteliselt) uus asi ja miks kogu aeg nii pole teinud.
Ma nüüd, pärast talliepopöad, tunnen end jälle veitsa rohkem. Olen saanud selgemaks, kuidas toimin
Kui olen arust-ära-väsinud ja midagi ei taha, ma ei saa enam aru ka, et "seda ma ei taha".
Ma söön üle - mitte et "oi, läksin paksuks", vaid mul konkreetselt oli kahel korral HALB liiga palju söömisest.
Ma ei saanud ka aru, mida ma tahan või ei. "Mul on omletiisu" või "Tahaks tomatit" - ei, ma sõin kooki, kuni enam ei söönud, ja siis 12 tundi ajas mõte toidust ka iiveldama.
Rents, vbla su "tahaks kooki, alati kooki!" on sellest, et sa kogu aeg koormad end keha jaoks üle ja ta enam adekvaatselt ei tunneta?
Mäletan, et noorena oli nõnda alailma. Et söön jaburalt palju ja pärast on rõvehalb olla, aga lihtsalt - söömise ajal ei märka, et halb on, ja hiljem tundub, et on niiiiiii halb sellest liitrist jäätisest, vbla singivõileib rahustab? On niiiiiiiiiiiii halb nendest singivõileibadest, vbla natuke tosca-kooki aitab? Jne.
Nüüd pole nii ammu olnud, peaaegu ununes, kuidas on end iivelduseni ja natuke edasi täis süüa.
Mul ei ole praegu ka tunnet, et oo, mm, voodis oleks praegu nii mõnus. Mul on "voodi vist ei ole otseselt vastumeelne praegu ... aga ega ei kutsu ka. Vbla teen midagi muud, maitea, loen või loen internetti läbi või midagi."
Mul ei ole mitte midagi.
Kõik asub eemal, jõuab minuni nagu läbi vati ja miski ei tundu tõeline.
Kui hea hakkab, eks ma ütlen =)
Kusjuures täitsa kurb oli, treeneril ja Nastjal sündis (no lõigati välja) beebi, aga nad said kõik jamad kaela, mis elus ema ja terve titaga võimalikud. Mul on niiiiiiiiiii kahju - aga samas oli see põhjus ja võimalus treeneriga rääkida nagu inimene inimesega ja ta ütles, et oleks ta teadnud, et ma viimast päeva, ta oleks mu kaheistmelise kaarikuga sõitma viinud.
Ise nii surnud, nii surnud, neli ööd polnud õieti maganud ja mul oli tast niiiiiiii kahju.
Nastjast ka.
Krt, ma ei saa aru, miks esilekutsumine üldse selline teema on.
Ma saan aru, et vahel harva osutub vajalikuks. Aga PALJU tihemini on see kõikvõimalike hädade allikas, keisrid ja apaatsed või ülierutatud titad, meeletud valud ning rebenemine.
 |
| Selle hobuse nimi on Ferus Galax, sai järele vaadatud |
"Eeee ... teil oligi vale tähtaeg, ultraheli järgi ikka oleks võinud veel 9 päeva olla, mitte 20 detsember sündida, nii et tegelikult ta tuligi 41+5, mhmh!!" (Nii öeldi mulle mu 42+6 absoluutselt normaalse ja isegi mitte hiigelsuure, vaid suht täpselt neljakilose tütre sünni järel.)
Ja neil sealt tallist OLI tähtajaga jama - esialgu pandi 2. september. Siis läks ultraheli mõjul tähtaeg 10. augustiks ja seejärel hakkas natuke hilisemaks nihkuma.
Kuigi enam mitte septembrisse, ooei.
Vaesekesed =(
Krt, ma ei ole mingi sünnitusabiteadlane, aga lihtsalt kogemuste järgi: MA EI SAA ARU, miks esilekutsumine mingi rutiinne protseduur ja teema on. Sellega kaasneb alailma mingi suurem jama ju.
Muidu on ... parem.
Mitte hea, aga parem. Pinge on alanenud, kuigi minna laupäeval hobuste võistlusele (kutsuti, noh) ei tundu just eriti ahvatlev idee.
(Teisiti öeldes: ma ei taha ja ei lähe ka, kui just imet ei juhtu - see ime on natuke seotud küsimusega "Aga kui rõivastuks nagu leedi ja läheks hobuste võiduajamist vaatama, oleks lahe tegevuskunst ju?", aga peamiselt lihtsalt sellega, et kusagilt mu seest peaks välja kasvama täiesti ootamatu jaksupuhang.
Ja noh - tõesti TÄIESTI ootamatu.
Praegu teda küll kusagilt ei paista.)
Muidu - olen siin niiiiiiiii palju rääkinud sellest, kuidas oma tahtmise tegemine on võti ja elagem nii ja mul on küll hoopis parem.
Ja viimasel ajal pole keegi enam vastu ka vaielnud: kes arvab, et see on kohutav joga ning tuleb võidelda, on ära läinud, ja teised on kas nõusolevalt või vähemalt arusaavalt vait sel teemal.
Aga mina vaikselt kogun kogemusi ja võin nende pealt veel rääkida, miks on oma tahtmise tegemine mulle (suhteliselt) uus asi ja miks kogu aeg nii pole teinud.
Ma nüüd, pärast talliepopöad, tunnen end jälle veitsa rohkem. Olen saanud selgemaks, kuidas toimin
Kui olen arust-ära-väsinud ja midagi ei taha, ma ei saa enam aru ka, et "seda ma ei taha".
Ma söön üle - mitte et "oi, läksin paksuks", vaid mul konkreetselt oli kahel korral HALB liiga palju söömisest.
Ma ei saanud ka aru, mida ma tahan või ei. "Mul on omletiisu" või "Tahaks tomatit" - ei, ma sõin kooki, kuni enam ei söönud, ja siis 12 tundi ajas mõte toidust ka iiveldama.
Rents, vbla su "tahaks kooki, alati kooki!" on sellest, et sa kogu aeg koormad end keha jaoks üle ja ta enam adekvaatselt ei tunneta?
Mäletan, et noorena oli nõnda alailma. Et söön jaburalt palju ja pärast on rõvehalb olla, aga lihtsalt - söömise ajal ei märka, et halb on, ja hiljem tundub, et on niiiiiii halb sellest liitrist jäätisest, vbla singivõileib rahustab? On niiiiiiiiiiiii halb nendest singivõileibadest, vbla natuke tosca-kooki aitab? Jne.
Nüüd pole nii ammu olnud, peaaegu ununes, kuidas on end iivelduseni ja natuke edasi täis süüa.
Mul ei ole praegu ka tunnet, et oo, mm, voodis oleks praegu nii mõnus. Mul on "voodi vist ei ole otseselt vastumeelne praegu ... aga ega ei kutsu ka. Vbla teen midagi muud, maitea, loen või loen internetti läbi või midagi."
Mul ei ole mitte midagi.
Kõik asub eemal, jõuab minuni nagu läbi vati ja miski ei tundu tõeline.
Kui hea hakkab, eks ma ütlen =)
pühapäev, 1. september 2019
Leebe ja lahke
Mis mõttes ei ole mul midagi öelda? Muidugi on! Näiteks et ma olen niiiiiiiiiiii väsinud, et kool (1. septembri kaudne mainimine tekstis) on nõme, inimesed lollakad ja beebid armsad.
Aa, et võiks midagi UUT ka öelda?
Hm.
Ma ei tea, kas jaksan.
Vbla võib pikemalt rääkida sellest, millised hobused tallis on ja KUI toredad?
Sest nad on. Sitaks nunnud. Ma olen neid vaikselt tundma õppinud ja tean, et Doris (Ulakas Doris Day) on pisike, vist kaheaastane alles, hästi sõbralik ja samas hea jooksija - tal on latri küljes rosett, mis ütleb: "VÕITJA!"
Kuigi ma oletan, et ta võitis midagi nimega Baby Race, sest rosett ilmus pärast nädalavahetust, mil too Baby Race toimus.
Mu lemmik on Try Your Best. Sest noh - SIUKE nimi. Lisaks ta alati uurib ülalt trellide vahelt, kui ma midagi teen ta naaberlatris, vaatab ühe silmaga, siis teisega, üritab nina trellide vahelt läbi toppida ja on üleni uudishimulik.
Tal ei lähe suu hästi lahti. Elik kui annan talle õuna, siis ta suu ei lähe nii lahti, et saaks terve õuna sisse ahmata. Hoian õuna kõvasti kinni ja ta hammustab sealt tükke välja, kuni alles on nii õhuke liistakas (pool õuna umbes), et ta saab selle üleni suhu.
Hobune, kellega talli amatsoontüdruk Ženja ratsumas käib (enamasti nendega ju ei ratsutata, nad on traavlid, jooksevad kaariku ees), on teistest suurem, natuke heledam (muidu on kõik erinevates astmetes tumepruunid, mõned suurema lauguga, mõned väiksemaga, mõned lauguta, mõned natu heledamad, mõned peaaegu mustad, aga tema on selgelt päris raudjas, lakk ja saba ka sama tooni, mis muu karv), tundub hästi rahulik ja kannab nime Papa's Goldfinger.
Kaks tšempioni on vähemalt veel, ja on selge, et nad on sugulased - mõlemal on nimes Galax. Üks on Mr Galax ja teine mingi muu Galax - ei ole meeles, mis just.
Ja vähemalt üks neist on täkk.
Aga mul ei ole midagi muud nende kohta öelda, sest kuigi nad on TOREDAD, nad ei paista millegi muu poolest silma kui rosetid latritel.
Kõik hobused on toredad. Ma ei tea, kust ma võtsin ootuse, et mõned on kurjad ja üritavad hammustada või jalaga lüüa ja vaata parem ette, väga väga naine! Nad näevad nunnud välja, ent ei tarvitse sugugi nii nunnud loomused olla.
Nad ei saa ju inimeste suhted kurjaks kasvada, sest kogu aeg tegelevad nendega inimesed. Kogu aeg, iga päev korduvalt ja korduvalt. Ja et ma alguses kõhklesin latri (treener ütleb "box" ja vist ei saanud arugi, millest räägin, kui ma "latter" ütlesin, aga mina hindan ikka eesti keelt ju!) ust avamast ja saepuru ja heina sealt sisse pühkimast, ei olnud kellelegi seal arusaadavgi.
Keegi ei öelnud mulle, et no mis siis, et hobune seal sees on, ega ta välja murra, dohh - nad ei tulnud selle pealegi, et mul kõhelus sees võiks olla.
No ja siis enam ei olnud ka.
On hea, et ma ei karda obuseid, samuti on hea, et ma ei karda ämblikke, sitta ega kasse-koeri. Kõike nimetatut on tallis piisavalt.
Aga mul ei ole mitte kuskilt võtta energiat, et teha seda või teist ruttu-ruttu, ma ei NÄE heinapepre põrandal, mida olen just pühkinud, ja samas olen jube tundlik igast "Ära tee seda nii, nagu seni tegid, tee teistmoodi!" soovide osas. Mulle peaks ütlema: "Väga hea, et sa tegid, aga niimoodi oleks veel parem!" aga tallis töötavad inimesed ei ole nii väga nunnutamise peal väljas, kui mulle meeldiks.
Nastja on vist juba sünnitamas või sünnitanud.
See on lahe =)
Kaks teemat, mis mulle ALATI meeldivad: loomad ja tited.
***
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin viimaks välja, miks ma K. osas nii nördinud olin. Et noh - jah, muidugi, heal juhul hoolitsegu igaüks enda eest ise ja mis tuleb mujalt, on kingitus ja meeldiv, mitte vajalik.
Aga ronisin sinna talli ja sel nädalalõpul enam ei tundunud ka, et katkestaks ära. Nii vähe ju veel jäänud ja, kurat, ma ju kipun kangelaseks, kuigi see TÕESTI KELLELEGI hea ei ole.
No nii.
Ja siis oli (ja on) mu enesetunne phmt "soolikad igal pool laiali, verest kuiv, kaeban ja kaeban, aga ikka jalul!" ja kui K. uuris: "Kuidas sa ennast tunned?"mul oli (ja on): "Thefakk sa aru ei saa ise?! Ma ju räägin sellest KOGU AEG nädal (no siis oli nädal, nüüd on rohkem) otsa, mida?!"
Aga ma ikka olin viisakas. Pärisin, et miks ta küsib.
"No et teada saada."
Ja sellest saati, niipea, kui mõtlema hakkan, tuleb: "Kui tema inimestest hoolimine NIIMOODI käib, mul ei ole seda vaja."
Ja, kurat, ma SAAN ARU, et ta püüab. Et ta annab oma parima. (Kes ei anna?) Aga ma ei taha sellist inimsuhet JÄLLE, kus mina valutan arukaotuseni, jooksen verest kuivaks ja piinlen igal hetkel, ja teine seisab seal kõrval ja räägib raamatutest või arvutimängudest või muust säärasest.
Kui inimene ei saa aru, ma ütlen ja ütlen ja ta ikka ei saa, ei tasu ju?
Aga ma ütlen korra veel.
Sest ma olen siuke leebe ja lahke.
Aa, et võiks midagi UUT ka öelda?
Hm.
Ma ei tea, kas jaksan.
Vbla võib pikemalt rääkida sellest, millised hobused tallis on ja KUI toredad?
Sest nad on. Sitaks nunnud. Ma olen neid vaikselt tundma õppinud ja tean, et Doris (Ulakas Doris Day) on pisike, vist kaheaastane alles, hästi sõbralik ja samas hea jooksija - tal on latri küljes rosett, mis ütleb: "VÕITJA!"
Kuigi ma oletan, et ta võitis midagi nimega Baby Race, sest rosett ilmus pärast nädalavahetust, mil too Baby Race toimus.
Mu lemmik on Try Your Best. Sest noh - SIUKE nimi. Lisaks ta alati uurib ülalt trellide vahelt, kui ma midagi teen ta naaberlatris, vaatab ühe silmaga, siis teisega, üritab nina trellide vahelt läbi toppida ja on üleni uudishimulik.
Tal ei lähe suu hästi lahti. Elik kui annan talle õuna, siis ta suu ei lähe nii lahti, et saaks terve õuna sisse ahmata. Hoian õuna kõvasti kinni ja ta hammustab sealt tükke välja, kuni alles on nii õhuke liistakas (pool õuna umbes), et ta saab selle üleni suhu.
Hobune, kellega talli amatsoontüdruk Ženja ratsumas käib (enamasti nendega ju ei ratsutata, nad on traavlid, jooksevad kaariku ees), on teistest suurem, natuke heledam (muidu on kõik erinevates astmetes tumepruunid, mõned suurema lauguga, mõned väiksemaga, mõned lauguta, mõned natu heledamad, mõned peaaegu mustad, aga tema on selgelt päris raudjas, lakk ja saba ka sama tooni, mis muu karv), tundub hästi rahulik ja kannab nime Papa's Goldfinger.
Kaks tšempioni on vähemalt veel, ja on selge, et nad on sugulased - mõlemal on nimes Galax. Üks on Mr Galax ja teine mingi muu Galax - ei ole meeles, mis just.
Ja vähemalt üks neist on täkk.
Aga mul ei ole midagi muud nende kohta öelda, sest kuigi nad on TOREDAD, nad ei paista millegi muu poolest silma kui rosetid latritel.
Kõik hobused on toredad. Ma ei tea, kust ma võtsin ootuse, et mõned on kurjad ja üritavad hammustada või jalaga lüüa ja vaata parem ette, väga väga naine! Nad näevad nunnud välja, ent ei tarvitse sugugi nii nunnud loomused olla.
Nad ei saa ju inimeste suhted kurjaks kasvada, sest kogu aeg tegelevad nendega inimesed. Kogu aeg, iga päev korduvalt ja korduvalt. Ja et ma alguses kõhklesin latri (treener ütleb "box" ja vist ei saanud arugi, millest räägin, kui ma "latter" ütlesin, aga mina hindan ikka eesti keelt ju!) ust avamast ja saepuru ja heina sealt sisse pühkimast, ei olnud kellelegi seal arusaadavgi.
Keegi ei öelnud mulle, et no mis siis, et hobune seal sees on, ega ta välja murra, dohh - nad ei tulnud selle pealegi, et mul kõhelus sees võiks olla.
No ja siis enam ei olnud ka.
On hea, et ma ei karda obuseid, samuti on hea, et ma ei karda ämblikke, sitta ega kasse-koeri. Kõike nimetatut on tallis piisavalt.
Aga mul ei ole mitte kuskilt võtta energiat, et teha seda või teist ruttu-ruttu, ma ei NÄE heinapepre põrandal, mida olen just pühkinud, ja samas olen jube tundlik igast "Ära tee seda nii, nagu seni tegid, tee teistmoodi!" soovide osas. Mulle peaks ütlema: "Väga hea, et sa tegid, aga niimoodi oleks veel parem!" aga tallis töötavad inimesed ei ole nii väga nunnutamise peal väljas, kui mulle meeldiks.
Nastja on vist juba sünnitamas või sünnitanud.
See on lahe =)
Kaks teemat, mis mulle ALATI meeldivad: loomad ja tited.
***
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin viimaks välja, miks ma K. osas nii nördinud olin. Et noh - jah, muidugi, heal juhul hoolitsegu igaüks enda eest ise ja mis tuleb mujalt, on kingitus ja meeldiv, mitte vajalik.
Aga ronisin sinna talli ja sel nädalalõpul enam ei tundunud ka, et katkestaks ära. Nii vähe ju veel jäänud ja, kurat, ma ju kipun kangelaseks, kuigi see TÕESTI KELLELEGI hea ei ole.
No nii.
Ja siis oli (ja on) mu enesetunne phmt "soolikad igal pool laiali, verest kuiv, kaeban ja kaeban, aga ikka jalul!" ja kui K. uuris: "Kuidas sa ennast tunned?"mul oli (ja on): "Thefakk sa aru ei saa ise?! Ma ju räägin sellest KOGU AEG nädal (no siis oli nädal, nüüd on rohkem) otsa, mida?!"
Aga ma ikka olin viisakas. Pärisin, et miks ta küsib.
"No et teada saada."
Ja sellest saati, niipea, kui mõtlema hakkan, tuleb: "Kui tema inimestest hoolimine NIIMOODI käib, mul ei ole seda vaja."
Ja, kurat, ma SAAN ARU, et ta püüab. Et ta annab oma parima. (Kes ei anna?) Aga ma ei taha sellist inimsuhet JÄLLE, kus mina valutan arukaotuseni, jooksen verest kuivaks ja piinlen igal hetkel, ja teine seisab seal kõrval ja räägib raamatutest või arvutimängudest või muust säärasest.
Kui inimene ei saa aru, ma ütlen ja ütlen ja ta ikka ei saa, ei tasu ju?
Aga ma ütlen korra veel.
Sest ma olen siuke leebe ja lahke.
neljapäev, 29. august 2019
Emotsioonid
Mul on väga kahju, et Amazonas põleb.
Aga kui loen neid sotsiaalmeedias jagatavaid "should we worry?" mille point on, et on väga halvasti ja we should ma tahaks röökida.
EI! Me EI peaks muretsema - kui me midagi teha saama, väga hea, teeme. Aga niisama muretsemine? Milleks see hea on? Ainult meil endal on halb ju! EI!!!
Nii, mille peale ma veel tavalisest umbes 5 korda rohkem ärritun ...?
Maitea, maijaksa mõelda. Ehk hiljem meenub midagi.
Üldiselt on mul: "Mida sa tahad minust?! Mul pole endalgi midagi, kõik on otsas, ma EI OLE VÕIMELINE andma!!!"
Ja siis treener hipodroomil:
Mina: Ei. Ma rohkem ei jaksa, päriselt.
Tema: Mina teen seda iga päev!
Ja kuna ta on kõndimise peal, kõnnib minema ja minu: "No sina ei ole ka depressiivne autist, kel on ajukahjustus rongi ette astumisest!" jääb ütlemata ning ootele.
Võibolla homme saan öeldud.
Olgu, see ärritab mind ka põhjalikult: ma annan endast kõik ja siis veel täitsa palju, et tal ainult parem oleks (sest ma olen puudega, aga mitte loll, ma saan ju aru, et tal on raske, jumalauta!) ja tal on tunne, et ma olen laisk ja ei taha midagi teha ja pff.
Nagu - ma ei jaksa tõestada, et pole kaamel.
Ma lihtsalt ei jaksa.
Ja et asja eriti rõvedaks teha, tuli Anomaalika alias Bitt Coin alias Unkown alias Toomas (ja Rentsi juures kasutas ta lugematut arvu varjunimesid, osad neist pooleks tehtud liitsõnad suurtähtedega, osad tuvastamatud) vist jälle välja ja siia ja ilmutas oma tõdesid ja ma lihtsalt ..... .....
Vahel ma mõtlen, et mis mõttes ma eriliselt empaatiavõimeline olen? Mis see on mingi eriline võime, et ma KUULAN (või loen) inimesi ja mul ei ole vastus ja hinnang juba enne valmis, kui nad enda väljendamisega veerandi peal on? (Kui tegu ei ole just Trumpi, EKRE-tüüpide või Anomaalikaga, nemad on end piisavalt tõestanud, et ma enam huvi ei tunneks, mida konkreetselt ütlevad.) Kas see on eraldi võime: mitte panna silte, kui vähegi kahtlus on, vaid tunda inimeste vastu päriselt huvi? Ja siis tulevad kõik need "Naised on sellised" ja "Prantslased on sellised" ja "Pagulased (pole isegi eraldi rahvust või nahavärvi, lihtsalt pagulane olemine loeb!) on sellised" ja ja ja ... minu arust on nad ERILISELT juhmid, aga enda meelest täitsa okeid ju siis?
Emake maa küll! Inimesed ...
Mul on nii meeles, kui me Murcaga Brightonis käisime ja üks müüjatüdruk tundis huvi, mis mu käel kirjas on. Eks ta luges algust "A mine ..." ja mõtles, et see on inglise keeles.
No ei olnud. Oli see, mis ta on, eesti keeles.
Ütlesin, et phmt tähendab see "Fuck you!" Ta ilmutas rahulolu ja demonstreeris omaenda keskmist sõrme, kuhu oli (pisikeselt) tätoveeritud "people".
Just. Inimesed - kui sul on keskmine sõrm alati näitamiseks valmis, sa tegelikult ei eksi. Ei pruugi isegi liigne vaimne koormus olla - oleneb, mis seisus sa ise oled, eks ole.
Minu praeguses seisus on mõte: "A mine persse!" phmt ainus, mis üldse aitab.
Nad on lollid.
Me oleme lollid, aga "nad" ikka eriliselt, sest ma ei jaksa praegu hell olla.
Tahaksin nutta, aga ei jaksa. Pealegi: mida see ikka muudaks. Mul ei läheks isegi olemine kergemaks, sest tallitöö kestab ikka.
Tumen käis siin ja õmbles mu poja koolikotile sanga külge. Vähemalt üks hea asi paari viimase päeva sees =)
Aga kui loen neid sotsiaalmeedias jagatavaid "should we worry?" mille point on, et on väga halvasti ja we should ma tahaks röökida.
EI! Me EI peaks muretsema - kui me midagi teha saama, väga hea, teeme. Aga niisama muretsemine? Milleks see hea on? Ainult meil endal on halb ju! EI!!!
Nii, mille peale ma veel tavalisest umbes 5 korda rohkem ärritun ...?
Maitea, maijaksa mõelda. Ehk hiljem meenub midagi.
Üldiselt on mul: "Mida sa tahad minust?! Mul pole endalgi midagi, kõik on otsas, ma EI OLE VÕIMELINE andma!!!"
Ja siis treener hipodroomil:
Mina: Ei. Ma rohkem ei jaksa, päriselt.
Tema: Mina teen seda iga päev!
Ja kuna ta on kõndimise peal, kõnnib minema ja minu: "No sina ei ole ka depressiivne autist, kel on ajukahjustus rongi ette astumisest!" jääb ütlemata ning ootele.
Võibolla homme saan öeldud.
Olgu, see ärritab mind ka põhjalikult: ma annan endast kõik ja siis veel täitsa palju, et tal ainult parem oleks (sest ma olen puudega, aga mitte loll, ma saan ju aru, et tal on raske, jumalauta!) ja tal on tunne, et ma olen laisk ja ei taha midagi teha ja pff.
Nagu - ma ei jaksa tõestada, et pole kaamel.
Ma lihtsalt ei jaksa.
Ja et asja eriti rõvedaks teha, tuli Anomaalika alias Bitt Coin alias Unkown alias Toomas (ja Rentsi juures kasutas ta lugematut arvu varjunimesid, osad neist pooleks tehtud liitsõnad suurtähtedega, osad tuvastamatud) vist jälle välja ja siia ja ilmutas oma tõdesid ja ma lihtsalt ..... .....
Vahel ma mõtlen, et mis mõttes ma eriliselt empaatiavõimeline olen? Mis see on mingi eriline võime, et ma KUULAN (või loen) inimesi ja mul ei ole vastus ja hinnang juba enne valmis, kui nad enda väljendamisega veerandi peal on? (Kui tegu ei ole just Trumpi, EKRE-tüüpide või Anomaalikaga, nemad on end piisavalt tõestanud, et ma enam huvi ei tunneks, mida konkreetselt ütlevad.) Kas see on eraldi võime: mitte panna silte, kui vähegi kahtlus on, vaid tunda inimeste vastu päriselt huvi? Ja siis tulevad kõik need "Naised on sellised" ja "Prantslased on sellised" ja "Pagulased (pole isegi eraldi rahvust või nahavärvi, lihtsalt pagulane olemine loeb!) on sellised" ja ja ja ... minu arust on nad ERILISELT juhmid, aga enda meelest täitsa okeid ju siis?
Emake maa küll! Inimesed ...
Mul on nii meeles, kui me Murcaga Brightonis käisime ja üks müüjatüdruk tundis huvi, mis mu käel kirjas on. Eks ta luges algust "A mine ..." ja mõtles, et see on inglise keeles.
No ei olnud. Oli see, mis ta on, eesti keeles.
Ütlesin, et phmt tähendab see "Fuck you!" Ta ilmutas rahulolu ja demonstreeris omaenda keskmist sõrme, kuhu oli (pisikeselt) tätoveeritud "people".
Just. Inimesed - kui sul on keskmine sõrm alati näitamiseks valmis, sa tegelikult ei eksi. Ei pruugi isegi liigne vaimne koormus olla - oleneb, mis seisus sa ise oled, eks ole.
Minu praeguses seisus on mõte: "A mine persse!" phmt ainus, mis üldse aitab.
Nad on lollid.
Me oleme lollid, aga "nad" ikka eriliselt, sest ma ei jaksa praegu hell olla.
Tahaksin nutta, aga ei jaksa. Pealegi: mida see ikka muudaks. Mul ei läheks isegi olemine kergemaks, sest tallitöö kestab ikka.
Tumen käis siin ja õmbles mu poja koolikotile sanga külge. Vähemalt üks hea asi paari viimase päeva sees =)
esmaspäev, 26. august 2019
Ja homme ma ka veel talli ei lähe ...!
Emake maa, kui halb mul oli.
... ja nii ma elasingi, aastast aastasse? ISSANDJUMAL!
Issand.
Jumal.
Kõik mu vana enda mured ja vaevad on selgitatud. Kuidas aju kukub tagant ära ja unustadki asju (normaalselt ma eriti ei unusta), mis kogu aeg meeles. Kuidas probleemid tunduvad väljakannnatamatud ja tahaks neid kõvasti klaarida, kuigi rahulikel headel aegadel ei ole need mulle probleemid üldse. Kuidas ei ole võimalik teha tegevusi nii väikesteks tükkideks, et need ei väsitaks, sest KÕIK väsitab - ja kuidas ikkagi tundub lihtsam asjad ära teha kui taluda ajus näägutavat "aga tegelikult oleks vaja ..."
Siis teen.
Kui just ei unusta, et "täna on SEE päev" vms.
Või "see öö".
Millest rääkides: mu usk, et kesklinn pimendati ja eemal suurte majade vahel põlesid tuled edasi, sest keegi mõtles raha kokku hoides asjade üle, oli eksklik. Mingid elektritööd toimuvad ilmselt: nüüd on kesklinn valge ja suurte majade vahel pime.
Pagan.
Aga jah. Ma vaatan, et ega mu sõnakasutus ega väljapoole näha olev nägu eriti muutu, kui kujuteldamatult jälegi olla on. Ok, lähen kergemini närvi, aga vanasti ei lubanud endale ka seda mitte, ja ainsaks võtmeks oligi, et ma ÜTLESIN, et mul on halb.
Ok, ja Rongimehe Suvel suhtlesin lähedalt inimestega, kellega muidu seda ei tee.
Siia blogisse jäeti kunagi 2014 suve lõpul kommentaar: "Kuni huumorimeel veel alles, on kõik korras."
Selgelt pidi see olema toetav, aga mul on siiamaani meeles kui "isver, niimoodi inimesed mõtlevadki????" Sest mul on huumorimeel, võime näha ka asja koomilist külge, kui keegi sedasi vaataks, alati alles.
Ma lihtsalt alati ei paljasta seda, aga huumoriMEEL on alles.
Igal juhul.
Kõik korras? Eeeeeeee ...
Mul juhib mõistus mängu. Mis ei tähenda, et tunded ei oleks kired ja meeletult tugevad - aga nende peal on alati "nii, asi on selles ja selles, mul on halb selle ja selle pärast ja oeh, päris naljakas oleks, kui poleks nii kurb: ise ma sinna talli läksin, ja veel NAERATADES, ja mul on nüüd 2 tundi põrandapühkimisest pilt eest ära. Jep, vinge töö on tehtud, kes oleks võinud ette näha, et nii hullult rassima pean ...?!"
Muutus on, et nüüd ma luban endal tunda.
Ma VÕIN olla kurb või vihane, mul on selleks täielik õigus. Sulle ei meeldi, et mul on tunded? Palun, mine ära, see on väga lubatud.
Aga ma ei lõpeta tundmist kellegi teise rõõmuks. Ei tohi vihastada? Häh! Miks ei tohi? Sest sulle ei meeldi mind vihasena näha?
Palun, mine minema. Ära vaata, tegele millegi muu kui minuga.
Et ma ei oota sind hiljem tagasi vbla? Jah, mulle ei meeldi, kui mulle emotsioone ei lubata ja mind kardetakse. Minu valik on ilma selliste inimesteta elada, kes mind taluda ei suuda.
Dohh.
Aga see ei tähenda, et ma ise aru ei saaks, mis toimub, mida ma tunnen, mida hüpoteetiline sina tunned, kuidas see võiks koomiline paista (alati, alati võiks!); mis ma lõpetan inimesega sõber olemise, sest ta tõi mulle kana ja riisi ja lõi kiilu uksepiita, kus uks hästi ei käinud enam ja nüüd käib jälle? PÄRISELT?! Haa-haa-haa!!!!
Nüüd, kolm päeva kannatanud ja mitte midagi nautinud, on elu jälle tagasi. Mitte imeline kõik-on-hea elu, kuid ELU.
Veetsin hommikul koera sügades ja temaga mängides meeldiva veerandtunni, nautisin. Nüüd teen kohvi. Söön võileiba.
Ja võrreledes nädalavahega on NII HEA.
Krt, mul vist on seda autistidiagnoosi ikka ka vaja. Sest see ei ole talutav, mida isegi kolm korda nädalas kolm tundi kestev päevatöö minuga teeb.
... ja nii ma elasingi, aastast aastasse? ISSANDJUMAL!
Issand.
Jumal.
Kõik mu vana enda mured ja vaevad on selgitatud. Kuidas aju kukub tagant ära ja unustadki asju (normaalselt ma eriti ei unusta), mis kogu aeg meeles. Kuidas probleemid tunduvad väljakannnatamatud ja tahaks neid kõvasti klaarida, kuigi rahulikel headel aegadel ei ole need mulle probleemid üldse. Kuidas ei ole võimalik teha tegevusi nii väikesteks tükkideks, et need ei väsitaks, sest KÕIK väsitab - ja kuidas ikkagi tundub lihtsam asjad ära teha kui taluda ajus näägutavat "aga tegelikult oleks vaja ..."
Siis teen.
Kui just ei unusta, et "täna on SEE päev" vms.
Või "see öö".
Millest rääkides: mu usk, et kesklinn pimendati ja eemal suurte majade vahel põlesid tuled edasi, sest keegi mõtles raha kokku hoides asjade üle, oli eksklik. Mingid elektritööd toimuvad ilmselt: nüüd on kesklinn valge ja suurte majade vahel pime.
Pagan.
Aga jah. Ma vaatan, et ega mu sõnakasutus ega väljapoole näha olev nägu eriti muutu, kui kujuteldamatult jälegi olla on. Ok, lähen kergemini närvi, aga vanasti ei lubanud endale ka seda mitte, ja ainsaks võtmeks oligi, et ma ÜTLESIN, et mul on halb.
Ok, ja Rongimehe Suvel suhtlesin lähedalt inimestega, kellega muidu seda ei tee.
Siia blogisse jäeti kunagi 2014 suve lõpul kommentaar: "Kuni huumorimeel veel alles, on kõik korras."
Selgelt pidi see olema toetav, aga mul on siiamaani meeles kui "isver, niimoodi inimesed mõtlevadki????" Sest mul on huumorimeel, võime näha ka asja koomilist külge, kui keegi sedasi vaataks, alati alles.
Ma lihtsalt alati ei paljasta seda, aga huumoriMEEL on alles.
Igal juhul.
Kõik korras? Eeeeeeee ...
Mul juhib mõistus mängu. Mis ei tähenda, et tunded ei oleks kired ja meeletult tugevad - aga nende peal on alati "nii, asi on selles ja selles, mul on halb selle ja selle pärast ja oeh, päris naljakas oleks, kui poleks nii kurb: ise ma sinna talli läksin, ja veel NAERATADES, ja mul on nüüd 2 tundi põrandapühkimisest pilt eest ära. Jep, vinge töö on tehtud, kes oleks võinud ette näha, et nii hullult rassima pean ...?!"
Muutus on, et nüüd ma luban endal tunda.
Ma VÕIN olla kurb või vihane, mul on selleks täielik õigus. Sulle ei meeldi, et mul on tunded? Palun, mine ära, see on väga lubatud.
Aga ma ei lõpeta tundmist kellegi teise rõõmuks. Ei tohi vihastada? Häh! Miks ei tohi? Sest sulle ei meeldi mind vihasena näha?
Palun, mine minema. Ära vaata, tegele millegi muu kui minuga.
Et ma ei oota sind hiljem tagasi vbla? Jah, mulle ei meeldi, kui mulle emotsioone ei lubata ja mind kardetakse. Minu valik on ilma selliste inimesteta elada, kes mind taluda ei suuda.
Dohh.
Aga see ei tähenda, et ma ise aru ei saaks, mis toimub, mida ma tunnen, mida hüpoteetiline sina tunned, kuidas see võiks koomiline paista (alati, alati võiks!); mis ma lõpetan inimesega sõber olemise, sest ta tõi mulle kana ja riisi ja lõi kiilu uksepiita, kus uks hästi ei käinud enam ja nüüd käib jälle? PÄRISELT?! Haa-haa-haa!!!!
Nüüd, kolm päeva kannatanud ja mitte midagi nautinud, on elu jälle tagasi. Mitte imeline kõik-on-hea elu, kuid ELU.
Veetsin hommikul koera sügades ja temaga mängides meeldiva veerandtunni, nautisin. Nüüd teen kohvi. Söön võileiba.
Ja võrreledes nädalavahega on NII HEA.
Krt, mul vist on seda autistidiagnoosi ikka ka vaja. Sest see ei ole talutav, mida isegi kolm korda nädalas kolm tundi kestev päevatöö minuga teeb.
reede, 23. august 2019
Kolm erinevat mõtterada
Ma räägin teile, kuidas depressioon tundub.
Praegu on see tunne mul peal ainult töölt tulles. Kui päris haige olla, on kogu aeg.
Ma vihkan maailmas kõike.
Ei taha midagi. Olgu, last tahaks, ent seda mulle ei anta. Aga koera silitada? No ta tahab silitamist, eks ma siis pean. Kassi silitada? Ta ka tahab silitamist, eks ma siis pean. Koeraga jalutada? No ta tahab jalutamist, eks ma siis pean. Pojale süüa teha? Aga talle ei maitse ju peaaegu miski, mida ma teen. Las sööb kiirnuudleid ja porgandit. Endale süüa teha?
Ma söön ja ei märka maitset.
Ma joon. Kui palju mineraalvett ma mahutan, kui samas luban endale ka vabalt kempsus käimist?
Ma suitsetan, sest midagi paremat ei tule pähe.
Kõik on vastik.
KÕIK!
Olgu, One Piece ei ole. Aga ma ei jaksa ka selle vanu episoode rohkem kui ühe päevas vaadata.
Soojas vees ujuda vist ka ei oleks, aga esiteks ei ole vesi enam soe ja teiseks tuleks selleks esmalt jõe äärde minna, aga see minemine on vastik.
Nagunii olen sel nädalal juba teinud 37 trenniühikut rohkem füüsilisi asju, kui mu ise paika pandud hea hulk oleks.
Tavaline hea oleks 90. Ma ei ole ühtegi nädalat sel aastal enam võlgu ka, kõik olen järele teinud.
Kätekõverdusi on küll võlgu kolm ja pool nädalat.
Ma ei tee neid järele.
Vastik.
Midagi ei taha (peale asjade, mida ma ei saa saada. Ei saa saada, sest need sõltuvad muust kui minu otsusekindlusest), no mitte midagi. Mille nimel ma pingutan selle lõputu jamaga, kui mul ei ole midagi tahta? Midagi, mis elu paremaks teeks, nagunii ju ei tule! Need on nii ebatõenäolised asjad, et elada edasi, sest äkki saan lapse (või kunagi oleks saanud nt Rongimehe) on umbes sama tõenäoline, kui elada edasi, sest äkki kasvavad mulle tiivad ja ma oskan lennukite abita lennata.
Tühi maa. Mitte midagi ei ole, ei paista, ei võta naeratama.
***
Ma ei karda midagi.
Mõnikord mõtlen, et oleks hea karta. Mitte olla "jee, obused!" tallitöö ees, mitte olla "jee, ta on kena ja aval, üritan" mehe ees, mitte kõike proovida, sest kui pole proovinud, ei tea ju.
Aga samas - kui mul poleks koera? Mul poleks seniseid lapsi? Mul poleks avaldatud raamatuid ega jutte? Ma ei teaks, kui oivaline on koeraga jalutada ja ükskõik kui väsinud ka pärast olen, see on alati pisem väsimus kui jalutuskäigule asudes?
Sama asi ju. Nürimeelne kartmatus siiski toob rohkem rõõmu kui vaevu mu ellu. Ja ega ma teisiti mõelda saakski, sest ega ennast ümber ei tee.
Ma ei karda. Õpi kartma? Lase naisukesel endale siplevaid kalapojukesi kaela valada?
Pole minu tee.
Igatahes - ega ma siis KARTNUD ju ka hobustreeneriga rääkida sellest, et ma ei jaksa. Mitte hirm ei hoia mind tagasi jamade ees, vaid kaine kaalutlus. "Kas see ja see on kergemad ja ma tahan neid rohkem kui toda ja toda?"
Aga neljapäeval läks olemine niiiii jäledaks, et "see ja see" ei olnud enam kergemad kanda. Ja ma olin täiega hädas, kui treener ja tema väga rase naine läksid eiteakuhu ja üldse tagasi ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud ja misMÕTTES, ma ei saa kõiki asju talle nüüd 5 minutiga ära rääkida ju?!
Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin. Oma meeletu võimekusega käsitsi kirjutada sain terve lehe täis kribatud.
Kui kiri kuskile kaduma ei lähe, ta saab seda lugeda ja targemaks. Panin oma telefoninumbri ka juurde, et kui on mõni mure, mida ma lahendada saan, las helistab.
Nii kerge ei ole olla, kui ära rääkinuna oleks, aga no praeguse seisuga lähen kolmapäeval tagasi ja ikka parem, kui esmaspäeval minna.
***
"Keegi ei armasta mind!"
Aga, mõtlen äkilisel selgushetkel, see ei ole esiteks selles mõttes tõsi, et on tema ja tema ja tema ja tema -
aga teiseks: millele ma tavaliselt ei mõtle, on, et paljud inimesed ei oskagi minu mõistes armastada.
See pole nendes, niimoodi inimeste vastu tunda, nagu mina tunnen, ja misMÕTTES ma mõtlen, et võiksin sama vastu saada?!
Nad on hoopis teistmoodi tehtud.
Paljud ON nagu mina.
Ja veel rohkemad ei ole.
Ja muidugi mulle ei sobi siis nende armastus, isegi kui nad seda olevat kinnitavad. Sest see ei ole üldse SEE asi, mis armastus minu meelest on.
Täpne oleks mõelda: "Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu mina seda tahan!" Kuna inimesed on erinevad ja armastus üldse üks kahtlane sõna, mille osutus nii ebamäärane, et seda teavad vaid kõige rumalamad kindlalt.
(Et midagi kindlalt teada, peabki rumal olema.)
Praegu on see tunne mul peal ainult töölt tulles. Kui päris haige olla, on kogu aeg.
Ma vihkan maailmas kõike.
Ei taha midagi. Olgu, last tahaks, ent seda mulle ei anta. Aga koera silitada? No ta tahab silitamist, eks ma siis pean. Kassi silitada? Ta ka tahab silitamist, eks ma siis pean. Koeraga jalutada? No ta tahab jalutamist, eks ma siis pean. Pojale süüa teha? Aga talle ei maitse ju peaaegu miski, mida ma teen. Las sööb kiirnuudleid ja porgandit. Endale süüa teha?
Ma söön ja ei märka maitset.
Ma joon. Kui palju mineraalvett ma mahutan, kui samas luban endale ka vabalt kempsus käimist?
Ma suitsetan, sest midagi paremat ei tule pähe.
Kõik on vastik.
KÕIK!
Olgu, One Piece ei ole. Aga ma ei jaksa ka selle vanu episoode rohkem kui ühe päevas vaadata.
Soojas vees ujuda vist ka ei oleks, aga esiteks ei ole vesi enam soe ja teiseks tuleks selleks esmalt jõe äärde minna, aga see minemine on vastik.
Nagunii olen sel nädalal juba teinud 37 trenniühikut rohkem füüsilisi asju, kui mu ise paika pandud hea hulk oleks.
Tavaline hea oleks 90. Ma ei ole ühtegi nädalat sel aastal enam võlgu ka, kõik olen järele teinud.
Kätekõverdusi on küll võlgu kolm ja pool nädalat.
Ma ei tee neid järele.
Vastik.
Midagi ei taha (peale asjade, mida ma ei saa saada. Ei saa saada, sest need sõltuvad muust kui minu otsusekindlusest), no mitte midagi. Mille nimel ma pingutan selle lõputu jamaga, kui mul ei ole midagi tahta? Midagi, mis elu paremaks teeks, nagunii ju ei tule! Need on nii ebatõenäolised asjad, et elada edasi, sest äkki saan lapse (või kunagi oleks saanud nt Rongimehe) on umbes sama tõenäoline, kui elada edasi, sest äkki kasvavad mulle tiivad ja ma oskan lennukite abita lennata.
Tühi maa. Mitte midagi ei ole, ei paista, ei võta naeratama.
***
Ma ei karda midagi.
Mõnikord mõtlen, et oleks hea karta. Mitte olla "jee, obused!" tallitöö ees, mitte olla "jee, ta on kena ja aval, üritan" mehe ees, mitte kõike proovida, sest kui pole proovinud, ei tea ju.
Aga samas - kui mul poleks koera? Mul poleks seniseid lapsi? Mul poleks avaldatud raamatuid ega jutte? Ma ei teaks, kui oivaline on koeraga jalutada ja ükskõik kui väsinud ka pärast olen, see on alati pisem väsimus kui jalutuskäigule asudes?
Sama asi ju. Nürimeelne kartmatus siiski toob rohkem rõõmu kui vaevu mu ellu. Ja ega ma teisiti mõelda saakski, sest ega ennast ümber ei tee.
Ma ei karda. Õpi kartma? Lase naisukesel endale siplevaid kalapojukesi kaela valada?
Pole minu tee.
Igatahes - ega ma siis KARTNUD ju ka hobustreeneriga rääkida sellest, et ma ei jaksa. Mitte hirm ei hoia mind tagasi jamade ees, vaid kaine kaalutlus. "Kas see ja see on kergemad ja ma tahan neid rohkem kui toda ja toda?"
Aga neljapäeval läks olemine niiiii jäledaks, et "see ja see" ei olnud enam kergemad kanda. Ja ma olin täiega hädas, kui treener ja tema väga rase naine läksid eiteakuhu ja üldse tagasi ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud ja misMÕTTES, ma ei saa kõiki asju talle nüüd 5 minutiga ära rääkida ju?!
Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin. Oma meeletu võimekusega käsitsi kirjutada sain terve lehe täis kribatud.
Kui kiri kuskile kaduma ei lähe, ta saab seda lugeda ja targemaks. Panin oma telefoninumbri ka juurde, et kui on mõni mure, mida ma lahendada saan, las helistab.
Nii kerge ei ole olla, kui ära rääkinuna oleks, aga no praeguse seisuga lähen kolmapäeval tagasi ja ikka parem, kui esmaspäeval minna.
***
"Keegi ei armasta mind!"
Aga, mõtlen äkilisel selgushetkel, see ei ole esiteks selles mõttes tõsi, et on tema ja tema ja tema ja tema -
aga teiseks: millele ma tavaliselt ei mõtle, on, et paljud inimesed ei oskagi minu mõistes armastada.
See pole nendes, niimoodi inimeste vastu tunda, nagu mina tunnen, ja misMÕTTES ma mõtlen, et võiksin sama vastu saada?!
Nad on hoopis teistmoodi tehtud.
Paljud ON nagu mina.
Ja veel rohkemad ei ole.
Ja muidugi mulle ei sobi siis nende armastus, isegi kui nad seda olevat kinnitavad. Sest see ei ole üldse SEE asi, mis armastus minu meelest on.
Täpne oleks mõelda: "Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu mina seda tahan!" Kuna inimesed on erinevad ja armastus üldse üks kahtlane sõna, mille osutus nii ebamäärane, et seda teavad vaid kõige rumalamad kindlalt.
(Et midagi kindlalt teada, peabki rumal olema.)
kolmapäev, 21. august 2019
Halan siin veel veidi, ehk läheb kergemaks
Hakkan jõudma meeleoluga "parem oleks mitte olemas olla" tasemeni.
Aga kuni see ei ole püsiv, eksole, kuni see on aint kõige raskemal ajal (nagu töölt koju tulemine), pole ju veel hullu?
See oli iroonia, aga karta on, et üritan ikkagi 5. septembrini välja vedada. Sest pooleli jätta tähendaks, et peaksin seda valikut seletama kolmele inimesele, kellest vähemalt kaks pole eriti arusaajad, ja oeh.
Kergem on läbi teha.
Jah, ega ma tegelt ei ole üldse hädas praegu, mu osaline töövõime selgelt võimaldab mul sedavõrd tasuta tööd teha, sest ma ju ei kaeba? Rohkem ilmselt mitte, selle ma vetostasin.
Ma alles hakkan aduma, KUI kuradist töövõimereform oli.
Nojah.
Kergem on teha kui seletada. Ma olen sedasi tehtud. Seletada, et miks ei saa, inimestele, kellega tuleb spetsiaalselt selleks ühendust võtta ...?
Brr.
Ei taha.
Ega ma ei tea enda kohta kõike, muidu.
Vahel valgustavad mind siinsed kommentaarid ka.
Aga see, KUI loll oleks normaalselt enda koha pealt olla, kuidas inimesed arvaksid, et nii on õige, on hämmastav.
Sa ei tohi teada, kui palju on sulle palju. Ei tohi teada, et oled endale liiga teinud. Ammugi ei tohi sa teada, mis aitaks. Kui sa tead, et sind kurnab see ja too, tuleb kõik su väited kahtluse alla seada, sest ega inimene ise ju tea, kuidas ta millelegi reageerib?! Et ma arvan, et ma tean?
Häh!
Tee, kuni kukud! Kui varem lõpetad, oled lihtsalt laisk ja valeetttekujutuste kütkes! Lesbid ei ole lihtsalt kohanud õiget meest! Tervislik = kõhnemakstegev! Riiklik vaktsineerimiskava on parim viis oma last vaktsineerida ja sellest kõrvalekaldujad ongi MMSi joojad! Autism, muide, on raske haigus!
Suvaline blogilugeja ka KINDLASTI teab minust rohkem kui ma ise.
Oot, ei, ma haugun vale puu all =) Polnud üldse plaanis selle puu osas sõnu võtta, aga olen kuradi väsinud.
Tegelikult kohtlevad riik ja mu omad inimesed mind täpselt ühtemoodi. Ei usu, et ma tunnen ennast, et ma räägin enda kohta tõtt, et minu hinnang iseendale võib kuidagi pädev olla.
Nüüdki ei võta (kõige lähemad. Kaugelt vaatajad küll. Nt blogilugeja A.!) inimesed mind tõsiselt. Ma ÜTLEN, et mul on halb, ma ÜTLEN, et nüüd läheb jamasti, olen omadega nii kaugel, et lasta end nunnutada ja üldse mitte "ohmistenüüd, egamuleiolevaja" ainult elus püsimaks - ning see toob kaasa, et need omad ja lähedased inimesed ootavad ikka, et oleksin "nagu alati" ja on tohutult üllatunud, kui ei ole.
Tegelt üks poolvõõras oli jube nunnu ja tegi mu elu palju kergemaks.
Aga kui ainult mõtlen K peale, mul tuleb: "KUIDAS NII SAAMA?!?!" ja aju läheb jälle lühisesse. Ja siis mõtlen oma ajaloole ja olen täiesti wtf wtf WTF?!?!
Mispeale ma lihtsalt ei mõtle sellele.
Sest ei mõtle midagi välja.
Umbes nagu "Miks ma elus olen?"
Sest juhtus nii? Sest X ei uskunud mind? Sest sama X ei osanud käituda?
AGA MIKS?! Jälle inimeste maailmasuurune lollakus?
Ja tühi maa. Ma ei tea.
***
Migreen sai mu viimaks kätte. Aga no arvestades, KUI raske see tallitöö on mulle vaimselt olnud, läks niigi hirmus kaua aega. Ütleksin isegi, et keha võttis end viimseni kokku ja alles nüüd, kui läks natuke kergemaks, lubas valul üldse tulla.
Viis tabletti on kulunud seni seni. 50 mg ühes. Suht täpselt kuuuetunniste vahedega - need kuus tundi on valuta, ent siis hakkab tagasi tulema.
Aga vapper keha, niigi kaua pidas vastu!
Ostsin viimase sumatriptaani retsepti välja ja vaatab - vbla jätkub sellest.
Vähemalt tabletid toimivad täiega praegu.
Aga kuni see ei ole püsiv, eksole, kuni see on aint kõige raskemal ajal (nagu töölt koju tulemine), pole ju veel hullu?
See oli iroonia, aga karta on, et üritan ikkagi 5. septembrini välja vedada. Sest pooleli jätta tähendaks, et peaksin seda valikut seletama kolmele inimesele, kellest vähemalt kaks pole eriti arusaajad, ja oeh.
Kergem on läbi teha.
Jah, ega ma tegelt ei ole üldse hädas praegu, mu osaline töövõime selgelt võimaldab mul sedavõrd tasuta tööd teha, sest ma ju ei kaeba? Rohkem ilmselt mitte, selle ma vetostasin.
Ma alles hakkan aduma, KUI kuradist töövõimereform oli.
Nojah.
Kergem on teha kui seletada. Ma olen sedasi tehtud. Seletada, et miks ei saa, inimestele, kellega tuleb spetsiaalselt selleks ühendust võtta ...?
Brr.
Ei taha.
Ega ma ei tea enda kohta kõike, muidu.
Vahel valgustavad mind siinsed kommentaarid ka.
Aga see, KUI loll oleks normaalselt enda koha pealt olla, kuidas inimesed arvaksid, et nii on õige, on hämmastav.
Sa ei tohi teada, kui palju on sulle palju. Ei tohi teada, et oled endale liiga teinud. Ammugi ei tohi sa teada, mis aitaks. Kui sa tead, et sind kurnab see ja too, tuleb kõik su väited kahtluse alla seada, sest ega inimene ise ju tea, kuidas ta millelegi reageerib?! Et ma arvan, et ma tean?
Häh!
Tee, kuni kukud! Kui varem lõpetad, oled lihtsalt laisk ja valeetttekujutuste kütkes! Lesbid ei ole lihtsalt kohanud õiget meest! Tervislik = kõhnemakstegev! Riiklik vaktsineerimiskava on parim viis oma last vaktsineerida ja sellest kõrvalekaldujad ongi MMSi joojad! Autism, muide, on raske haigus!
Suvaline blogilugeja ka KINDLASTI teab minust rohkem kui ma ise.
Oot, ei, ma haugun vale puu all =) Polnud üldse plaanis selle puu osas sõnu võtta, aga olen kuradi väsinud.
Tegelikult kohtlevad riik ja mu omad inimesed mind täpselt ühtemoodi. Ei usu, et ma tunnen ennast, et ma räägin enda kohta tõtt, et minu hinnang iseendale võib kuidagi pädev olla.
Nüüdki ei võta (kõige lähemad. Kaugelt vaatajad küll. Nt blogilugeja A.!) inimesed mind tõsiselt. Ma ÜTLEN, et mul on halb, ma ÜTLEN, et nüüd läheb jamasti, olen omadega nii kaugel, et lasta end nunnutada ja üldse mitte "ohmistenüüd, egamuleiolevaja" ainult elus püsimaks - ning see toob kaasa, et need omad ja lähedased inimesed ootavad ikka, et oleksin "nagu alati" ja on tohutult üllatunud, kui ei ole.
Tegelt üks poolvõõras oli jube nunnu ja tegi mu elu palju kergemaks.
Aga kui ainult mõtlen K peale, mul tuleb: "KUIDAS NII SAAMA?!?!" ja aju läheb jälle lühisesse. Ja siis mõtlen oma ajaloole ja olen täiesti wtf wtf WTF?!?!
Mispeale ma lihtsalt ei mõtle sellele.
Sest ei mõtle midagi välja.
Umbes nagu "Miks ma elus olen?"
Sest juhtus nii? Sest X ei uskunud mind? Sest sama X ei osanud käituda?
AGA MIKS?! Jälle inimeste maailmasuurune lollakus?
Ja tühi maa. Ma ei tea.
***
Migreen sai mu viimaks kätte. Aga no arvestades, KUI raske see tallitöö on mulle vaimselt olnud, läks niigi hirmus kaua aega. Ütleksin isegi, et keha võttis end viimseni kokku ja alles nüüd, kui läks natuke kergemaks, lubas valul üldse tulla.
Viis tabletti on kulunud seni seni. 50 mg ühes. Suht täpselt kuuuetunniste vahedega - need kuus tundi on valuta, ent siis hakkab tagasi tulema.
Aga vapper keha, niigi kaua pidas vastu!
Ostsin viimase sumatriptaani retsepti välja ja vaatab - vbla jätkub sellest.
Vähemalt tabletid toimivad täiega praegu.
teisipäev, 20. august 2019
Augustiööd on pimedad
Homme on vaba, ülehomme talli.
Mitte midagi muud teha ei jaksa, aga naljakal moel ei jaksa ma ka pidurit vajutada oma söögitegemise juures. Mu vaene poeg on sunnitud kõik tehtu ära sööma või kannatama mu vingus nägu, aga kuna ma samas olen liiga väsinud, et nt küüslauku koorida, on kõik pisut maitsetum, kui võiks.
Aga noh - seni halvaks läinud pole?
Pole.
Nii et kõik on hästi.
Et väsimust veel ebausutavamaks teha, oli mul vaja korjata Totoroga jalutades spordikott täis mahajäetud majade juures kasvavate õunapuude vilju ehk lühidalt õunu.
Sest obused ju armastavad õunu ja on aastaaeg, kui nad neid suht vabalt ka saada võiks!
Treeneriga läbi räägitud, ta rõõmustas õunte üle juba teoreetiliseltki. Kuigi tema arvas ilmsesti, et mu pakkumine kotitäis õunu tuua tähendas seda, et ma oma aiast korjan.
Aga mul ju - noh, mul on väsinud peast väga suuri raskusi endale käe ette panemisega, et ei üritaks särki seljast teistele anda. Näiteks mõtlesin, et hei, seal ja seal ja seal ma ju TEAN, et on uibud, ja need hobused saavad ühe kribukese õuna vahel harva, ise nii suured, ilusad ja läikivad - ning ma koeraga jalutades ju võin mõned õunad kaasa korjata?
Või siis spordikotitäie õunu, see ei ole ju raske?
Ma väga tahan, et mulle rasketel aegadel inimesed, kes must hoolivad, hakkaksid ise andma, sest mul ei ole enam jõudu mitte endast anda, kui paistab, et teistel on vaja.
Ning nördin väga, kui olen oma vajadusi teadlikult hinnanud, otsustanud, et nüüd on jama, teisele ÖELNUD, et kanna minu eest hoolt, ma olen katki - ja seda ei tehta.
Jah. Ma ikka veel arvan, et mu sõnad võiks inimestele midagi ka tähendada.
Ei. Ikka veel ei kipu tähendama.
Aga ma sain täna hobust harjata. Ja vaatasin, kuidas neid pärast trenni dušitati - arvasin, et pesemiseks on soe vesi ja voolik, mis seal ikka, aga seebivahust valgekirju obune! AWWW!!!
Ma tean küll, et nad on sportlased, aga seebiga higi maha pesemine oli ikka nii naljakalt inimlik, et naeratasin viis minutit selle üle.
***
Keilas on nad otsustanud raha tänavavalgustuse koha pealt kokku hoida, aga teinud seda meeldivalt arukal moel - süda-südalinn on pime, aga suurte majade kandis, seal, kus igasugu kuritegevus võiks muidu elustuda, põlevad tuled edasi. Kiidan väga heaks.
Keegi on peaga mõelnud.
Muidu: mul tuleb raamatuesitlus 14. septembril kell 17.00. Kirjandustänava festivali raames.
Räägin Valner Valmega.
Mõtlen juba, mis selga panen ja nii tore.
Mitte midagi muud teha ei jaksa, aga naljakal moel ei jaksa ma ka pidurit vajutada oma söögitegemise juures. Mu vaene poeg on sunnitud kõik tehtu ära sööma või kannatama mu vingus nägu, aga kuna ma samas olen liiga väsinud, et nt küüslauku koorida, on kõik pisut maitsetum, kui võiks.
Aga noh - seni halvaks läinud pole?
Pole.
Nii et kõik on hästi.
Et väsimust veel ebausutavamaks teha, oli mul vaja korjata Totoroga jalutades spordikott täis mahajäetud majade juures kasvavate õunapuude vilju ehk lühidalt õunu.
Sest obused ju armastavad õunu ja on aastaaeg, kui nad neid suht vabalt ka saada võiks!
Treeneriga läbi räägitud, ta rõõmustas õunte üle juba teoreetiliseltki. Kuigi tema arvas ilmsesti, et mu pakkumine kotitäis õunu tuua tähendas seda, et ma oma aiast korjan.
Aga mul ju - noh, mul on väsinud peast väga suuri raskusi endale käe ette panemisega, et ei üritaks särki seljast teistele anda. Näiteks mõtlesin, et hei, seal ja seal ja seal ma ju TEAN, et on uibud, ja need hobused saavad ühe kribukese õuna vahel harva, ise nii suured, ilusad ja läikivad - ning ma koeraga jalutades ju võin mõned õunad kaasa korjata?
Või siis spordikotitäie õunu, see ei ole ju raske?
Ma väga tahan, et mulle rasketel aegadel inimesed, kes must hoolivad, hakkaksid ise andma, sest mul ei ole enam jõudu mitte endast anda, kui paistab, et teistel on vaja.
Ning nördin väga, kui olen oma vajadusi teadlikult hinnanud, otsustanud, et nüüd on jama, teisele ÖELNUD, et kanna minu eest hoolt, ma olen katki - ja seda ei tehta.
Jah. Ma ikka veel arvan, et mu sõnad võiks inimestele midagi ka tähendada.
Ei. Ikka veel ei kipu tähendama.
Aga ma sain täna hobust harjata. Ja vaatasin, kuidas neid pärast trenni dušitati - arvasin, et pesemiseks on soe vesi ja voolik, mis seal ikka, aga seebivahust valgekirju obune! AWWW!!!
Ma tean küll, et nad on sportlased, aga seebiga higi maha pesemine oli ikka nii naljakalt inimlik, et naeratasin viis minutit selle üle.
***
Keilas on nad otsustanud raha tänavavalgustuse koha pealt kokku hoida, aga teinud seda meeldivalt arukal moel - süda-südalinn on pime, aga suurte majade kandis, seal, kus igasugu kuritegevus võiks muidu elustuda, põlevad tuled edasi. Kiidan väga heaks.
Keegi on peaga mõelnud.
Muidu: mul tuleb raamatuesitlus 14. septembril kell 17.00. Kirjandustänava festivali raames.
Räägin Valner Valmega.
Mõtlen juba, mis selga panen ja nii tore.
laupäev, 17. august 2019
Nädalavahetusel
Rääkisin eile treenerile, kuidas mulle on kolm inimest näidanud (muide, kolme erinevat moodi), kuidas veenõusid pesta. Aga see ei ole ju oluline, kuidas just pesta, oluline on, et nõud puhtaks saaksid?
Ta nõustus minuga entusiastlikult. Puhtad nõud!
Kahtlustan, et tema innu põhjuseks oli sissejuhatus, mille põhjal ta arvas mu teab-mis-nõmedusega välja tulevat: "MA saan aru, et esiteks sina vastutad nende hobuste eest ja teiseks ka armastad neid, aga ..."
Ja siis ma tulin täitsa mõistliku jutuga, mitte et "ei tasu neid hobuseid nii poputada ka" vms.
"Nagu sinu kohvikruus!", ütles ta nõu puhtusastmest rääkides, ent põhiliselt oli ta lihtsalt nõus.
Ja ostis mulle lõunaks kebabi.
Ok, ta ostis lõuna kõigile, kes eile sel ajal tööl olid, ja mina pidin nimme venitama, et selle ajani kohal püsida, kuni kebabid talli saabuvad, aga asi on põhimõttes.
Toimub teatud kohanemine.
Mitte et ma poleks selle pika töölpüsimise peale koju jõudes (lahutame maha aja, kui koeraga koos poes käisin, sest ta pidi välja saama ju) kohe magama läinud, kella poole kümneni maganud ja siis uuesti 11 veidi läbi sängi pugenud.
AGA ASI ON PÕHIMÕTTES!
Lähen esmaspäeval tööle natuke parema tundega.
Lootus kuu aega vastu pidada on taastekkinud, kuigi ärge saage valesti aru: mitte midagi tahtmise ja üleüldise halbolu pooolest polnud eile töölt tulles asjad kolmapäevaga võrreldes mitte paremad, vaid halvemad. Täpselt see tunne, kuidas hästi halb on olla, aga mitte midagi ei taha. Ei ole asja, mis selle halbolu vähenemisele ja heaolu suurenemisele võiks viia tunde järgi. Isegi uni ja voodi pole sellised, et tunneksin: SEDA TAHAN! Lihtsalt voodisse minna pole vastumeelne.
Aga täna on parem. Laupäeval siis. Pärast (arvutab) 11 tundi pausiga magamist ajas koer üles ja täitsa on inimese tunne, mitte et peituks kohe taas voodisse.
Või noh - kell kümme hommikul juba arvan juba, et võiks ka.
Natuke Civilizationit veel, siis lähen ...
... või ...
Krt, mu mõtlemisvõime jahtus täiesti maha. Kirjutan veel, kui enam ei maga.
***
Tähendab, ma ei läinudki magama. Sest enne oli koeraga vaja õues käia ja kui juba, ega ma kaheks minutiks siis, ja pärast oli kõht nii tühi, et kindlasti tarvis süüa. Ja siis veel kohv - kohvi teine kruusitäis on mul veel joomata, muidu.
Mitte et see ei laseks mul magama jääda - ses osas kofeiin mulle ÜLDSE ei mõju - aga kahju ju raisku lasta! Mismõttes ma jätan kohvi joomata?!
Ja siis tuli seda kõike uuesti teha. Koer taas õue, kõht läks tühjaks (seekord tegin ka sooja toitu, mida tüüpiliselt enam süüa ei jaksanud, sõin võileiva avokaado ja hallitusjuustuga), ja kohv.
Nüüd on kohv.
Ning tõdemus, et ma ei ole arukas pärast sellist nädalat.
Nii on. Ei ole teisiti. Naudin, mida saan ja ei ole enda peale kuri.
Jai!
Ta nõustus minuga entusiastlikult. Puhtad nõud!
Kahtlustan, et tema innu põhjuseks oli sissejuhatus, mille põhjal ta arvas mu teab-mis-nõmedusega välja tulevat: "MA saan aru, et esiteks sina vastutad nende hobuste eest ja teiseks ka armastad neid, aga ..."
Ja siis ma tulin täitsa mõistliku jutuga, mitte et "ei tasu neid hobuseid nii poputada ka" vms.
"Nagu sinu kohvikruus!", ütles ta nõu puhtusastmest rääkides, ent põhiliselt oli ta lihtsalt nõus.
Ja ostis mulle lõunaks kebabi.
Ok, ta ostis lõuna kõigile, kes eile sel ajal tööl olid, ja mina pidin nimme venitama, et selle ajani kohal püsida, kuni kebabid talli saabuvad, aga asi on põhimõttes.
Toimub teatud kohanemine.
Mitte et ma poleks selle pika töölpüsimise peale koju jõudes (lahutame maha aja, kui koeraga koos poes käisin, sest ta pidi välja saama ju) kohe magama läinud, kella poole kümneni maganud ja siis uuesti 11 veidi läbi sängi pugenud.
AGA ASI ON PÕHIMÕTTES!
Lähen esmaspäeval tööle natuke parema tundega.
Lootus kuu aega vastu pidada on taastekkinud, kuigi ärge saage valesti aru: mitte midagi tahtmise ja üleüldise halbolu pooolest polnud eile töölt tulles asjad kolmapäevaga võrreldes mitte paremad, vaid halvemad. Täpselt see tunne, kuidas hästi halb on olla, aga mitte midagi ei taha. Ei ole asja, mis selle halbolu vähenemisele ja heaolu suurenemisele võiks viia tunde järgi. Isegi uni ja voodi pole sellised, et tunneksin: SEDA TAHAN! Lihtsalt voodisse minna pole vastumeelne.
Aga täna on parem. Laupäeval siis. Pärast (arvutab) 11 tundi pausiga magamist ajas koer üles ja täitsa on inimese tunne, mitte et peituks kohe taas voodisse.
Või noh - kell kümme hommikul juba arvan juba, et võiks ka.
Natuke Civilizationit veel, siis lähen ...
... või ...
Krt, mu mõtlemisvõime jahtus täiesti maha. Kirjutan veel, kui enam ei maga.
***
Tähendab, ma ei läinudki magama. Sest enne oli koeraga vaja õues käia ja kui juba, ega ma kaheks minutiks siis, ja pärast oli kõht nii tühi, et kindlasti tarvis süüa. Ja siis veel kohv - kohvi teine kruusitäis on mul veel joomata, muidu.
Mitte et see ei laseks mul magama jääda - ses osas kofeiin mulle ÜLDSE ei mõju - aga kahju ju raisku lasta! Mismõttes ma jätan kohvi joomata?!
Ja siis tuli seda kõike uuesti teha. Koer taas õue, kõht läks tühjaks (seekord tegin ka sooja toitu, mida tüüpiliselt enam süüa ei jaksanud, sõin võileiva avokaado ja hallitusjuustuga), ja kohv.
Nüüd on kohv.
Ning tõdemus, et ma ei ole arukas pärast sellist nädalat.
Nii on. Ei ole teisiti. Naudin, mida saan ja ei ole enda peale kuri.
Jai!
laupäev, 10. august 2019
Hala
Kõige hullemast väsimusest olen läbi - jälle on tunne, et võiks võrgupäevikusse kirjutada.
Kõndida ei jaksa. Asjade vastu põrkamine ja olematu koordinatsioon saigi juba taas harjumuseks, tere. Ikkagi esmaspäevast saati töö ja laupäeval oli larp!
Et tahaks nutta, aga ei ole piisavat motivatsiooni, on samuti juba väga tuttav.
Mitu korda päevas. Tahaks, aga pole samas põhjust, lihtsalt nii halb on olla.
Aga et vaimset valu füüsiliseks ümber teha üritades tekitasin endale sinika, on ometi asi, mille kohta võin tõendi (sinikas) tuua ning kõik pole lihtsalt mu üle võlli väljendumine väikese süütu väsimuse kohta, mida igaühel pea iga päev ju on.
Avastasin selle sinika hommikul, kui olin maika ja haaremipüksid ülle ajanud ja enne väljumist veel kiirustades peeglisse vaatasin. Oh, näe, mingi sinikas paremal õlavarrel, phmt biitsepsi kandis, aga rohkem luu kui lihase peal.
Nojah.
Mul vahel ikka on sinikaid, mille saamist ma ei mäleta. Ei märka haigetsaamisi enne, kui oma keha pärast üle vaadates ja vahel ei tule siis ka meelde, et oot. Mis, millal?
Nojah, kerime ja edasi õhtusse (mis on saabunud kohutavalt palju hiljem, päev on olnud igavikupikkune ja siis veel veidi pikem, hommik näib kauge ajana). Olen õuduses ja vaimses valus (nagu ikka õhtuti juba) ning haaran sõrmedega (vasaku käe sõrmedega, sest mu vasak käsi on palju enam töökorras kui parem) õlavarrest ja pigistan, pigistan ... kuidagi valusam on, kui muidu oli. Lihased ka haiged, noja ... OOT! See pole ju lihasevalu, vaid mu pöial on täpselt sinika peal! Ja sinikas on täpselt sama suur ja sama kujuga, kui oleks pöidlajälg!
Loogiline järeldus: selle sinika tegin eelmisel õhtul endale ise.
Ei, ei lähe selline elu päriselt kilda "teen, mis tahan".
Aga see töö on kuuks ajaks. Ainult.
Paar tundi hommikul 3 korda nädalas.
Ja pärast seda saan vbla võlaõiguslepingu üldse paari tunni töö jaoks nädalas, ja see leping päästaks mu töötukassas käimisest.
Nii et vbla tasub ära.
Kuu aega jään ju ellu?! Seda enam, et kõige jubedam on alati alguses, hiljem olen juba harjunud ja läheb kergemaks.
Tahaks arutult raha kulutada (sest maijaksa olla kokkuhoidlik ja tark ka veel), aga mõistus ütleb, et on faking august. Ma nagunii tuleksin vaevalt otsa-otsaga kokku, aga praegu ei ole võimalik ka otsustada, et kurat, see 23 eurot tuleb toidulaua pealt, ostab need kingad, vanad on täiesti läbi - sest poja kooliasjad tulevad nagunii ju teemaks kuu lõpus!
Võeh.
Õnneks on talle jalanõud ja uued püksid ette hangitud, phmt saab ka seljakotti rihma taas kinni õmmelda ning juurde osta on vaja kontoritarbeid peamiselt.
Emake maa, kui halb mul olla on ... Ja sealjuures mul ei ole selle töö vastu midagi, isegi meeldib. Aga see võtab mult nii palju, et mis me räägime loovkirjutamisest, ma ei jaksa isegi käsitsikirjutamise 4 rida teha.
Kuu aega. PEAB vastu pidama!
Kõndida ei jaksa. Asjade vastu põrkamine ja olematu koordinatsioon saigi juba taas harjumuseks, tere. Ikkagi esmaspäevast saati töö ja laupäeval oli larp!
Et tahaks nutta, aga ei ole piisavat motivatsiooni, on samuti juba väga tuttav.
Mitu korda päevas. Tahaks, aga pole samas põhjust, lihtsalt nii halb on olla.
Aga et vaimset valu füüsiliseks ümber teha üritades tekitasin endale sinika, on ometi asi, mille kohta võin tõendi (sinikas) tuua ning kõik pole lihtsalt mu üle võlli väljendumine väikese süütu väsimuse kohta, mida igaühel pea iga päev ju on.
Avastasin selle sinika hommikul, kui olin maika ja haaremipüksid ülle ajanud ja enne väljumist veel kiirustades peeglisse vaatasin. Oh, näe, mingi sinikas paremal õlavarrel, phmt biitsepsi kandis, aga rohkem luu kui lihase peal.
Nojah.
Mul vahel ikka on sinikaid, mille saamist ma ei mäleta. Ei märka haigetsaamisi enne, kui oma keha pärast üle vaadates ja vahel ei tule siis ka meelde, et oot. Mis, millal?
Nojah, kerime ja edasi õhtusse (mis on saabunud kohutavalt palju hiljem, päev on olnud igavikupikkune ja siis veel veidi pikem, hommik näib kauge ajana). Olen õuduses ja vaimses valus (nagu ikka õhtuti juba) ning haaran sõrmedega (vasaku käe sõrmedega, sest mu vasak käsi on palju enam töökorras kui parem) õlavarrest ja pigistan, pigistan ... kuidagi valusam on, kui muidu oli. Lihased ka haiged, noja ... OOT! See pole ju lihasevalu, vaid mu pöial on täpselt sinika peal! Ja sinikas on täpselt sama suur ja sama kujuga, kui oleks pöidlajälg!
Loogiline järeldus: selle sinika tegin eelmisel õhtul endale ise.
Ei, ei lähe selline elu päriselt kilda "teen, mis tahan".
Aga see töö on kuuks ajaks. Ainult.
Paar tundi hommikul 3 korda nädalas.
Ja pärast seda saan vbla võlaõiguslepingu üldse paari tunni töö jaoks nädalas, ja see leping päästaks mu töötukassas käimisest.
Nii et vbla tasub ära.
Kuu aega jään ju ellu?! Seda enam, et kõige jubedam on alati alguses, hiljem olen juba harjunud ja läheb kergemaks.
Tahaks arutult raha kulutada (sest maijaksa olla kokkuhoidlik ja tark ka veel), aga mõistus ütleb, et on faking august. Ma nagunii tuleksin vaevalt otsa-otsaga kokku, aga praegu ei ole võimalik ka otsustada, et kurat, see 23 eurot tuleb toidulaua pealt, ostab need kingad, vanad on täiesti läbi - sest poja kooliasjad tulevad nagunii ju teemaks kuu lõpus!
Võeh.
Õnneks on talle jalanõud ja uued püksid ette hangitud, phmt saab ka seljakotti rihma taas kinni õmmelda ning juurde osta on vaja kontoritarbeid peamiselt.
Emake maa, kui halb mul olla on ... Ja sealjuures mul ei ole selle töö vastu midagi, isegi meeldib. Aga see võtab mult nii palju, et mis me räägime loovkirjutamisest, ma ei jaksa isegi käsitsikirjutamise 4 rida teha.
Kuu aega. PEAB vastu pidama!
Tellimine:
Postitused (Atom)