Reede, 27. september 2019

Tore

Nii tore on vahelduseks olla üleni rahul ja rõõmus. (Õhtuti on ikka veel raskem, sest ma väsin ära, ent hommikuti on niiiiiiiiiiiiiiiii leebe.) Lepin kõigega, millega "leppida", täiesti rõõmsal meelel, sest tunnen end nii armastatuna =)
Aitäh!
Awww!
AWWWWW!!!

Eile käisin tallis külas.
Peamiselt oli mu mõttes "ma viin neile õunu, hobused ei pea õunteta elama!" ja siis oli nördimusäratav avastada, et keegi oli mu varemete juures asuvad õunapuud tühjaks korjanud v.a. nii kõrgel asuvad õunad, et nendeni ei ulatu. Nagu - ma kahtlustan võõraid õunakorjajaid müümiskavatsuses, sest kuigi olen ka ise "teeme siidrit, meil on vaja hästi palju õunu"-üritusel abiks olles külarahva (kokku lepitult, mitte raksus) puudelt kõik kättesaadavad õunad ära korjanud, siidri jaoks ei ole mõttekas puu otsa jätta väikesi, ühest servast halvasti kasvanud ja seetõttu ebasümmeetrilisi või muidu kipakaid õunu.
Mis nende puude otsas alles olid.
Kahjuks polnud neid väga palju.
Kuigi neid puid, mis tühjaks korjatud, ikka oli. Mingi ... näiteks kaheksa.
Just need paremate õuntega. Üks mitte nii heade ja veits tooretega oli täis jäetud.
Aga enne, kui ma selle mitte-nii-hea puuni jõudsin, milleks tuli kilomeeter või nii kõndida, sattusin õunaaia peale, mida iial tähelegi pole pannud. Ilma tarata ja poolvalmis maja lähedal. Ilmselt oli seal kunagi maja, lammutati ära, ehitatakse uut asemele - aga hetkel seal elanikke ju pole? Keegi õunu ei söö? Selge, läheb.
Nii et obused said endale selle maja õunad, aga kui ma kohale läksin, selgus, et ilmaasjata olen ponnistanud.
Tallis oli VÄGA SUUR kartulikott õunu kolmveerandini täis ja kui ma oma spordikotitäie sinna suurde kotti juurde ladusin, ei olnud isegi väga näha, et nüüd rohkem õunu on.

Aga ma söötsin viis õuna hobustele. Pehmed innukad mokad!

Talli oli neli või lausa viis hobust juurde tulnud, latrid oli uuesti jagatud. Try Your Best oli nüüd ukse kõrval, seal, kus enne luuad-rehad-kärud ja muud sellised asjad, paar palli heina vist ka.
Tervitasin amatsoontüdrukut, hobuseid, ladusin õunad ümber, käisin paar korda edasi-tagasi - ja kui treener ja veel keegi (ma polnud teda varem näinud, mingi kaarikusportlane vististi) tagasi sõitsid, üks hobune kaariku ees ka jumalast võõras mulle, olid juba sisse tulnud ka kaks hobuseomanikku. Mees soomlane, aga naine vbla mustlanna. Vähemalt jume, juuksed, pikad voldilised seelikud ja ohtralt ehteid nagu viitasid sellele - ja soome keeles ta küll ei rääkinud. Nii umbes 55-65 mõlemad.
Ja kui olin ära öelnud: "Tere!" ja "Teil on siin nii muutunud, nii lahe!" läksin minema, naeratades ja rahulolevana. Sest noh - ega ma siis inimesi näha tahtnudki =) Ikka hobuseid ju! + kuna ma olin öelnud, et õunu ikka toon, oli jube täitmata lubaduse tunne varem.
Üks uus hobune oli veel heledam kui Papa's Goldfinger. Lakk lausa blond ja valged mitte aint sokid, vaid lausa põlvikud, lauk ka tohutu.
Aga temast veel heledamat ikka tallis pole =P

Oot, see ei huvita teid? Aga et ühes traavlitallis pole üldse heledaid hobuseid, on ju huvitav?! Mõelge sellele! Kõik võigud ja kollased, hallid, hiirjad, valged ja kimlid - nad on mu selle-talli vaatluse kohaselt kas
a) haruldased
b) ratsahobused, kes kaarikute ees ei jookse
c) pole üldse sportlased
Täiega põnev!

Homme on mu pojal sünnipäev.
/heidab mõtliku pilgu köögi ja vannitoa vahel asuvale puuduva klaasiga aknapoolele. 
Ma arvan, elan seekordse eriliste probleemideta üle.
Sest nii tore on tunda, et inimesed hoolivad!!! NII TORE! Mul on kohe palju enam varusid hinge- ja vaimu sees!

Ei oska õieti sõnadesse pannagi, kui meeldiv on avastada, et inimesed märkavad mind.
Kui nii võtta, on ka selge, miks ma meeleheitlikult oma raamatutele tulevaid tagasisidemeid otsin. Ja, muide, samas nördin, kui need mööda on - kui aus olla, olen ka korduvalt õlgu kehitanud kiitvate arvustuste peale, kus must samas mu enda meelest aru ei saadud. Mulle on tähtis, et märgataks, kuid et märgataks MIND, mitte kedagi märkaja enda peas, kel minuga paar ühist joont.
Jah, ma olen omast arust oma raamatutes sees, dohh. Kas mu mõtetest saadakse aru või ei mõisteta neid teps mitte, kuigi raamat lugejale ju meeldib, on oluline.

Aga kui märgatakse mind, kui inimesed hoolivad, kuidas ma elan ja et mul rämehalb ei oleks ...
Nii tore on teistele tore olla!!!

3 kommentaari:

  1. Have fun.

    https://www.intechopen.com/books/trends-and-advances-in-veterinary-genetics/beyond-fifty-shades-the-genetics-of-horse-colors

    VastaKustuta
  2. A mingi lühike vastus on, et kõik need värvilised värvid on põhivärvide nn "lahjendused" ja need nagu sporttõugudest kaovad muu aretuse käigus ära. Ehkki on erandeid ( a la budjonnõid oma kuldse geeniga, aga no kui sporttõug see enam on).
    P.S Eesti hobune peaks olema maailma kõige "värvilisem" hobusetõug. Seal igasugu veidrusi nagu "hõbemust" jne. Googelda.

    VastaKustuta
  3. (ma juba loen, nii põnevalt on vähemalt algus kirjutatud =) aga tähh kokkuvõtte eest ja tegelen hiljem guugledusega ka)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.