Teisipäev, 10. september 2019

Metsas hea

Alles sai peaaegu heaks minna, kui järgmine ikaldus kaelas.
Oeh.
OEH.
Ära põe?
Ära põe!

Aga ikkagi on jube.
Ma ei karda midagi? No aga kõhus keerab ju! Selline iiveldus ja vaev ja häda.
Aga äkki ma ei pea välja kolima? Midagi kindlat ju pole veel?
Ikka keerab.
Väkk.
Ma ei jaksa kogu aeg vapper olla! Aga ei, on vaja, ole veel vapram!
No ja eks ma siis olen, eks ole. Mis mul muud üle jääb.
Igatahes olen kohe tagasi seal, et tahaks aint magada, väsimus igal pool, miski ei ole tõeline peale selle. Mitte miski. Ega keski.
Ma lihtsalt ei jaksa.
/magama ära

***

Ei maganud.
Ei saa kirjutada, et läks nii nagu tavaliselt, sest sageli siiski magan ka, kui vastav plaan on. Aga seekord pugesin voodisse (issandkuihea! aga tegelt vist tahab koer varsti välja), aga enne, kui uinuda jõudsin, tuli koju mu poeg, kelle kamandasin siis voodiservale kõhutama ja kallistasin teda, kuni tema rääkis oma spordipäevast ja uutest klassikaaslastest. Ta oli päris higine, seda tuleb tunnistada.
Ja mina rääkisin talle, et ema mees tahab minuga Rääkida (mis eeldatavasti tähendab halbu sõnumeid, kuigi ilmselt ta ei taha, et me kuuga välja koliksime), tema arvas, et umbes aasta pärast siis vist jah, minul läks kergeks (jagatud mure on pool muret) ja temal ei paistnud raskemaks minevat, sest häh.
Ja siis oli mu ka häh.
Kui oma kõnelused lõpetanud olime, tuli tõesti Totoro, tegi niuts, kaevas koonuga teki üles, surus nina mulle kaissu, kaapas käpaga voodit ja andis seega igat moodi märku, et nüüd võiks õue minna.

Ja mina läksin.
Nii soe oli, et ujusin ka, jalutasin läbi sooja tuule ja kõduhõngu ja kuskil poole rännaku peal tõdesin, et Luffyl One Piece'ist on õigus ja küll kõik kuidagi hästi läheb.
Nii et ma enam ei muretsenud ega närveerinud ja kuigi ema mees ei ole mulle vastu kirjutanud (saatsin talle kirja, et mis me kolmapäevani ikka ootame, mulle meeldibki kirja teel rohkem asju ajada, mis värk on?), on rahu. Põdemisel ots.

Küll kõik saab korda.
Ega ma tänavale ikka jää.
Ehk siis: alati võib endale soovitada, et kui on mingi jama, mine loodusesse.
See aitab. ALAILMA.

Ainult jah - keha oli juba enne šokis (mul käib menstruatsioon väga regulaarselt, 26-27 päeva on vahet, aga seekord oli 34 - selgelt Organism oli: "Mul ei ole millekski muuks ressurssi kui see kuramuse tallitöö! Eideke, MUL EI OLE!") ja nüüd on veel enam. Kui pead pööran, tuleb pilt kerge viivitusega järgi, tuikumisest ja käelisest kohmakusest ei tasu rääkidagi - muidugi on need minuga

***

Ma tahaks seeni. Korjama olen ka valmis. Aga seal parkmetsas, kus käin, on seeni ainult päris sügaval, kuhu radu ei vii, ja need on mingid tundmatud seened. Võibolla mingid kärbseseened - kui pilte vaatan, siis tunduvad need kõige sarnasemad, aga loori ja tuppe ma küll ei märganud. Limane ka ei olnud, nii et hallpiimase riisika jätab ka mängust välja ...
No vahet pole, mis nad olid, ma ei tundnud neid ja ei korjanud. Aga kuhu minna, et leida seeni, mida ma tunnen, ei tea.
Võibolla rongiga Kloogaranda sõit ja seal ringi tatsamine oleks variant? Ühel mu (õnneks vist endisel) tuttaval on seal suvila ja ta igal sügisel rääkis ta, kuidas aed on söögiseeni täis, võta ja kupata või prae lihtsalt (olenevalt liigist).

7 kommentaari:

  1. Kui ma laps olin, siis oli Hiiu pargis rämedalt seeni. Männiriisikaid, männiliimikuid, vahel isegi mõni tatikas.

    VastaKustuta
  2. No aga see on teisel pool Keilat ja vähemalt sama kaugel ja isegi mitte nii maaliline kant kui Kloogaranna!

    VastaKustuta
  3. Ok, vbla 10. septembril ujumaminekuga peab natu ette vaatama.
    Triinu, haige

    VastaKustuta
  4. (närin küüsi, et mis siis tollest vestlusest sai.)

    VastaKustuta
  5. Alles järgmisel kolmapäeval =)
    Aga kuna ma saatsin kirja, siis ta helistas ja ütles, et tahab arutada, et kuidas saab nii, et tema rahul ja mina ka rahul
    Rahunesin veelgi.

    VastaKustuta
  6. tõesti, see on päris konstruktiivselt sõnastatud ka.

    VastaKustuta
  7. Sõnastus on küll minu oma, aga nii ma aru sain ja kõlab hea kokkuvõttena =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.