pühapäev, 1. september 2019

Leebe ja lahke

Mis mõttes ei ole mul midagi öelda? Muidugi on! Näiteks et ma olen niiiiiiiiiiii väsinud, et kool (1.  septembri kaudne mainimine tekstis) on nõme, inimesed lollakad ja beebid armsad.
Aa, et võiks midagi UUT ka öelda?
Hm.
Ma ei tea, kas jaksan.

Vbla võib pikemalt rääkida sellest, millised hobused tallis on ja KUI toredad?
Sest nad on. Sitaks nunnud. Ma olen neid vaikselt tundma õppinud ja tean, et Doris (Ulakas Doris Day) on pisike, vist kaheaastane alles, hästi sõbralik ja samas hea jooksija - tal on latri küljes rosett, mis ütleb: "VÕITJA!"
Kuigi ma oletan, et ta võitis midagi nimega Baby Race, sest rosett ilmus pärast nädalavahetust, mil too Baby Race toimus.
Mu lemmik on Try Your Best. Sest noh - SIUKE nimi. Lisaks ta alati uurib ülalt trellide vahelt, kui ma midagi teen ta naaberlatris, vaatab ühe silmaga, siis teisega, üritab nina trellide vahelt läbi toppida ja on üleni uudishimulik.
Tal ei lähe suu hästi lahti. Elik kui annan talle õuna, siis ta suu ei lähe nii lahti, et saaks terve õuna sisse ahmata. Hoian õuna kõvasti kinni ja ta hammustab sealt tükke välja, kuni alles on nii õhuke liistakas (pool õuna umbes), et ta saab selle üleni suhu.
Hobune, kellega talli amatsoontüdruk Ženja ratsumas käib (enamasti nendega ju ei ratsutata, nad on traavlid, jooksevad kaariku ees), on teistest suurem, natuke heledam (muidu on kõik erinevates astmetes tumepruunid, mõned suurema lauguga, mõned väiksemaga, mõned lauguta, mõned natu heledamad, mõned peaaegu mustad, aga tema on selgelt päris raudjas, lakk ja saba ka sama tooni, mis muu karv), tundub hästi rahulik ja kannab nime Papa's Goldfinger.

Kaks tšempioni on vähemalt veel, ja on selge, et nad on sugulased - mõlemal on nimes Galax. Üks on Mr Galax ja teine mingi muu Galax - ei ole meeles, mis just.
Ja vähemalt üks neist on täkk.
Aga mul ei ole midagi muud nende kohta öelda, sest kuigi nad on TOREDAD, nad ei paista millegi muu poolest silma kui rosetid latritel.

Kõik hobused on toredad. Ma ei tea, kust ma võtsin ootuse, et mõned on kurjad ja üritavad hammustada või jalaga lüüa ja vaata parem ette, väga väga naine! Nad näevad nunnud välja, ent ei tarvitse sugugi nii nunnud loomused olla.
Nad ei saa ju inimeste suhted kurjaks kasvada, sest kogu aeg tegelevad nendega inimesed. Kogu aeg, iga päev korduvalt ja korduvalt. Ja et ma alguses kõhklesin latri (treener ütleb "box" ja vist ei saanud arugi, millest räägin, kui ma "latter" ütlesin, aga mina hindan ikka eesti keelt ju!) ust avamast ja saepuru ja heina sealt sisse pühkimast, ei olnud kellelegi seal arusaadavgi.
Keegi ei öelnud mulle, et no mis siis, et hobune seal sees on, ega ta välja murra, dohh - nad ei tulnud selle pealegi, et mul kõhelus sees võiks olla.
No ja siis enam ei olnud ka.
On hea, et ma ei karda obuseid, samuti on hea, et ma ei karda ämblikke, sitta ega kasse-koeri. Kõike nimetatut on tallis piisavalt.
Aga mul ei ole mitte kuskilt võtta energiat, et teha seda või teist ruttu-ruttu, ma ei NÄE heinapepre põrandal, mida olen just pühkinud, ja samas olen jube tundlik igast "Ära tee seda nii, nagu seni tegid, tee teistmoodi!" soovide osas. Mulle peaks ütlema: "Väga hea, et sa tegid, aga niimoodi oleks veel parem!" aga tallis töötavad inimesed ei ole nii väga nunnutamise peal väljas, kui mulle meeldiks.

Nastja on vist juba sünnitamas või sünnitanud.
See on lahe =)
Kaks teemat, mis mulle ALATI meeldivad: loomad ja tited.
***
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin viimaks välja, miks ma K. osas nii nördinud olin. Et noh - jah, muidugi, heal juhul hoolitsegu igaüks enda eest ise ja mis tuleb mujalt, on kingitus ja meeldiv, mitte vajalik.
Aga ronisin sinna talli ja sel nädalalõpul enam ei tundunud ka, et katkestaks ära. Nii vähe ju veel jäänud ja, kurat, ma ju kipun kangelaseks, kuigi see TÕESTI KELLELEGI hea ei ole.
No nii.
Ja siis oli (ja on) mu enesetunne phmt "soolikad igal pool laiali, verest kuiv, kaeban ja kaeban, aga ikka jalul!" ja kui K. uuris: "Kuidas sa ennast tunned?"mul oli (ja on): "Thefakk sa aru ei saa ise?! Ma ju räägin sellest KOGU AEG nädal (no siis oli nädal, nüüd on rohkem) otsa, mida?!"
Aga ma ikka olin viisakas. Pärisin, et miks ta küsib.
"No et teada saada."
Ja sellest saati, niipea, kui mõtlema hakkan, tuleb: "Kui tema inimestest hoolimine NIIMOODI käib, mul ei ole seda vaja."
Ja, kurat, ma SAAN ARU, et ta püüab. Et ta annab oma parima. (Kes ei anna?) Aga ma ei taha sellist inimsuhet JÄLLE, kus mina valutan arukaotuseni, jooksen verest kuivaks ja piinlen igal hetkel, ja teine seisab seal kõrval ja räägib raamatutest või arvutimängudest või muust säärasest.

Kui inimene ei saa aru, ma ütlen ja ütlen ja ta ikka ei saa, ei tasu ju?
Aga ma ütlen korra veel.
Sest ma olen siuke leebe ja lahke.

12 kommentaari:

  1. Osad hobused sellegipoolest on suht krokodillid ja hammustavad ja löövad.

    Btw, Hipodroomist on lausa raamat, Tiina Zõbin "Aastad Tallinna Hipodroomiga" - kolleeg mul täitsa ja.

    VastaKustuta
  2. Mul on tunne, kuigi ainult tunne, et kui inimesed küsivad, kuidas sa end tunned, siis nad ei taha tegelikult teada saada, kuidas sa end tunned (välja arvatud arstid) - nad juba oskavad kahtlustada (või nagu sinu näites, teavad), kuidas sa end tunned, küsimus on ümbersõnastus küsimusest "Kas sa saad hakkama?", mida ei sobi päris otse küsida.

    VastaKustuta
  3. Ma saan aru, et sa püüad lepidada inimesi, keda elu sees näinudki ei ole jne, aga antud juhul oli mu sõnasõnalisus kohane.
    Ta lausus muuhulgas ka: "Sul oleks ju võinud parem hjakata, ma ju ei tea!" jms
    Aga see kõik ei ole tegelt oluline, sest ta ütles seda asja, mida tema arust öeldakse, kui kellegi jama on, siuke hooliv avatud küsimus, ja noh - mina lähen üleni pulka ja hakkan röökima, kui mulle lähenetakse nagu mingile anonüümsele keskmisele "nii tehakse"-mudeli pealt jne.
    Ehk tegelikult oli omavaheline mitteklapp väga sügav ja kapitaalne, aga no - ma annan veel võimaluse, lahke nagu ma olen =) Eile seletasin ja ta oli kohaselt kohkunud =P

    VastaKustuta
  4. Rents - pigem ümbersõnastus ettepanekust "ütle mulle, et sa saad hakkama ja ei vaja mind, sõltumata sellest, kas sa päriselt saad ja vajad või ei".

    VastaKustuta
  5. Jah, nõus, ma ei tahtnud liiga otsekohene olla. Olen ka ise sama versiooni kasutanud, kui tunnen, et tegelikult pole tilgakestki ka endast ära anda enam.

    VastaKustuta
  6. Aa, no siis klapib kõik. Sest minu reaktsioon oligi: "Kui sa ei taha mind aidata siuksel ajal, mul ei ole siukest suhet vaja."

    VastaKustuta
  7. a kui - nii, nagu Rentsi kirjelduses - ei ole mitte "ei taha", vaid "ei jaksa"? kas see teeb sama välja (ses mõttes teeb, et sa ei saa seda abi kummalgi juhul, aga emotsionaalselt on vbla vahe sees)?

    VastaKustuta
  8. Kui minuga räägitakse nagu inimesega ("Ma saan aru, et sul on raske, aga ma ei jaksa sellega tegeleda lihtsalt praegu, nii on"), ma olen väga leebe ja lahke ju.
    Ei jaksa, siis ei jaksa.
    Aga kui hakatakse mingeid mänge mängima, siis sry, not sry, tadaa.

    VastaKustuta
  9. Võib-olla inimene ei julge otse öelda? Sest mina näiteks ei taha otse öelda inimesele, et ta väga meeldib mulle inimesena, on isegi väga kallis, aga ta tahab kogu aeg päästmist, valideerimist jne ja mul lihtsalt ei ole jõudu seda anda, mina tahaksin suhet, kus minuga ei võeta ühendust ainult siis, kui midagi vaja on. Ilmselt näha sellest, kui tihti ja kuidas ma seda teemat puudutan, et minu jaoks on see üsna valus teema, sest inimene on tegelikult mulle väga kallis, lihtsalt kui on valida, kas pidevalt endast ära anda, anda, anda või ennast kaitsta ning eelkõige hoolitseda selle eest, et enda karikas päris tühi ei oleks, siis ma valin viimase. Ma lihtsalt ei taha olla kogu aeg toetavas rollis, ma tahan ka sõbraga olla võrdses suhtes. Kas sulle saaks seda öelda nii, et sa ei solvuks? Sest inimesed, kes pidevalt abi vajavad, usuvad enamasti siiralt, et nad peavadki seda saama, just siis, kui neil seda vaja on, ükskõik, kas see tuleb teiste arvelt või mitte.

    VastaKustuta
  10. mulle saab vabalt öelda =)
    Pigem on, et mina ka ei taha sellist suhet, kus mina aina annan ja siis, kui minul vaja on, on: "Ei, mul pole praegalt aega".
    Tegelikult K mulle nii muidugi ei öelnud, ma olen üsna kindel, et ta ausalt proovib hea olla, aga lihtsalt ei oska. Ja noh - et ta ise on kogu aeg nii hädas, siis vbla pole ka harjunud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.