Pühapäev, 29. september 2019

Kui olen nii väsinud, et ei saa magada, sonin siia

Tõepoolest, elasingi poja sünnipäeva üle.
Suht väheste probleemidega, aga noh. Needsinased ju olidki oodatavad.

Väsisin nii ära, et läksin pärast üle autotee meetodil "ma ei saa aru, ei jaksa täpsemalt vaadata; no ehk vaatavad autojuhid  ise, et must üle ei sõida - oo, saingi autoga kokku põrkamata üle!"
Väsisin tasemeni, kus ma ei jaksanud enam mõelda, et ehk saaks anda raha mõnele hästi pisikesele kolmeteistkümneaastasele lapsele ja see sõidaks rongiga koju, vaid: "Selge, neil pole transporti, nii et mina lähen rongiga ja loovutan oma autokoha ja kõik saab hästi." (Selgus, et ühele lapsele tuli kusjuures veerandi tunni pärast isa autoga järgi, aga mina olin selleks ajaks juba läinud ja muidugi polnud mul ka telefoni kaasas - et mobiiltelefon on selleks hea, et teda saab kodust välja minnes kaasa võtta? Aga inimesed helistavad mulle nii harva [õnneks], mul ei ole meeles teda kotti panna ju!)
Mis siis, et mul iiveldas väsimusest ja sellest, et ma ikka proovisin natu ise ka virtuaalreaalsust ja ühes mängus sai lennata.
Nagu ... tore, ma sain lennata. Vahepeal põrutasin vastu majaseinu ning enamik aega ei saanud üldse aru, kus olen, sest lendamiseks kasutatav vahend vahepeal kihutas ja siis lendas rahulikult. Tempo vaheldamine sõltus küll must endast, aga kaudselt. Mul oli pihus raketilüliti ja et mitte alla kukkuda, pidi ajuti kiirendama, ent ühtlast lilleimetlemisekiirust võtta pold võimalik. Ainult kiirendus ja siis vbla veel suurem kiirendus, kui ma üritan mingit tempo ühtlust saavutada.
Ja siis oli mul nii paha olla, võtke see asi ära mu peast, maitaha!

Juba enne lendamist olin nii väsinud, et pidurid ei töötanud, ajus üldse ei vilkunud signaal "nii ei tehta!" rohkem, kui et tuli meelde ja otsustasin, et kuradile, mind ei huvita.
Tantsisin siis omaette halva muusika saatel seina ääres, kuni lapsed virtuaalreaalsuses hängisid, ja kuna hakkas palav, tegin seda sportrinnahoidja väel, sest no - pluusiga oli palav ju?
Et ma ei ole piitspeenike neiu, keda rinnahoidja väel tantsimas näha on puhas rõõm kõigile?
Kehvasti küll.
Et päeva ajal lastepeol väga avalikus kaubanduskeskuses, kus uks futuruumi kogu aeg pärani, omaette rinnahoidja väel tantsida ei ole tavaline?
Kutsuge politsei, kui nii ei tohi.

Aga noh, sünnipäev sai läbi ja pea ei valutanud hullemini kui paari ibukaga ära sai klaaritud. Keegi ei jäänud nälga ja samas toitu ei jäänud ka kohutavalt üle, viinamarjad ja lillkapsas said päris otsa lausa. Läksin rongiga koju, LOOMULIKULT polnud autogatulijad keegi Totorot õue viinud, nii et viisin siis 50 sekundit pärast tuppaastumist ise. Aga sai ka kudzu ära pissitud ja no - üritus möödas, huhhhhhhhh.
Nagu ... laste sünnipäevad, jätkuvalt suht kõige jäledamad päevad aastas. Ainus hea põhjus mitte rohkem lapsi saada.
Olen suht leppinud ideega, et pean adopteerima, oma keresse kasvama keegi ei pane mulle. Aga no sellega ootab, eks ole, hetkel pole mul isegi püsivat elupaika enam.
Ja vaikselt säriseb ikka lootus (ma tean, ma TEAN), et juhtub ime ja ka mulle saabub happy end ja seks on osa mu igaööelust ja tore mees osa mu igapäevaelust jne.
Ei, ma TEAN, emake maa küll!

See oleks kõrvaltvaatajale vist päris naljakas, kuidas ma perioodiliselt kohtun täitsa toredate ja pandavate meestega, kellega isegi on meeldivad kooskogemused (üks näiteks aitas mu kaldast üles, kui väga soojal päeval Totoroga koos ujumas käisin, aga kuna kõik normaalsed ujumiskohad olid kas inimesi, või veel hullem, teisi koeri täis, läksime suht suvalises kohas. Mul polnud rinnahoidjat, sest kes krt viitsib seda selga vedada, ja tema rääkis, kuidas on mind koeraga linna peal jooksmas näinud ja ta ise oli käinud just rattaga sõitmas, 50 km ring, ja phmt täiega nunnu), aga need kogemused on toredad just täpselt sellepärast, et ei järgne mingit telefoninumbrite vahetamist vms jäledust.

Et noh - oleks idee küll mehega pere pidamiseks, aga ühtegi meest, kes juba pole muidu hea tuttav ja juba osa mu elust, ei taha. Sest nad on tundmatud ju! IU.
Ei, ka seda ilusat aafrika päritolu kodanikku ei taha. Ei, ka seda teist mitte. Ei, ka seda seni mainimata  teist eestlasest jalgratturit, kes teisel kuumal päeval oli veepudeli koju unustanud ja rääkis, kuidas teeäärsetest taludest juua käis küsimas, ei taha. Sest noh - nad on võõrad ju! IU!

Võtan komplimendid oma välimuse, ujumisoskuse, headuse ja hästi treenitud koera aadressil vastu ja lähen naeratades koju.
Ja hiljem mõtlen, et krt, vbla, kui oleks suutnud end rohkem suhtlema sundida, oleks mõni neist mulle varsti lapse võinud teha ...
Aga ei suutnud. Nagu NII JÄLE!

Ja nii on.

See on täiest selge nüüd, kus avastus on juba tehtud, et ma ei taha uusi inimesi oma ellu SSSSSuhtena. Kui inimene ON juba mu elus, siis võib ka SSSSSSSSSuhte peale mõtlema hakata, aga uue inimese puhul - NO EI.
Aga varem ma ikka piinlesin ja otsisin põhjust, miks ma kellelegi ei meeldi (v.a. need ja need ja need ja need kohtumised, aga võõrad inimesed ju ei loe, nad ei tunnegi mind!)
Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas Rongimees sai mulle eelistada mingit äsjakohatud naisterahvast, kes pealegi pole (minu arvamus) eriti ilus, on häirivalt paljusõnaline ja mõttevaene suhtleja ning pole vist ka eriti tark. (Tegelt ma ei tea, suhtlusjutu, mis on üpris tuim, põhjal oletan.) Nagu - miks, MIKS?!
Aga kui võtta nii, et teistel inimestel ei ole tõrget uute inimeste ees, vastupidi, neile meeldibki ja "kui esimese paari kuuga pole miski susisema hakanud, ei hakkagi mul temaga seoses", on palju arusaadavam.
See, mis mus üldse äratab tunde, et oo, kena mees, temaga võiks (et ma TUNNEN inimest!), on neile turnoff.
Et mul on olnud üks suur armastus e. Poeglapse isa, on juba niigi hästi läinud ses "olen-teisiti-kokku-pandud"-elus.
Poeglapse isa ma tundsin enne sebimahakkamist jupp aega, aga tal oli naine ja kaks väikest last, noh. Nii et minul oli täidetud "ma pean inimest enne tundma" tingimus ja tal "ma ei tohi teda naisena märgatagi - kuni äkki võib ja siis ta lendab nii innukalt peale, et olen uimaseks löödud ja annan peaaegu sama innukalt järele".

Asjad on nüüd loogilisemad.
Ma nüüd tean, milles kühvel.
Aga nukker on ikka.
+ ma olen K peale veel pahasem. Nagu - kui oleks piisavalt hea naine, laguneksid ju kõik tal mõttes olevad (kuigi mulle mitte väljendatud, krt, ei või siis RÄÄKIDA v???) vastuargumendid juba eos? Liiga kaua tundmine näiteks sealhulgas. Järelikult ma ei ole piisavalt hea? Kurat, mis mul viga on, kes veel parem saaks olla???
Mingi uus naine?
Nagu ... PÄRISELT?!?!?!

P.S. Murca on täitsa lühikese ajavahemiku järel uuesti postitanud! Nii LAHE!!!!!!

14 kommentaari:

  1. Mul on sinu omadega sarnased emotsioonid sünnipäevadega, aga mitte laste, vaid vanainimeste omadega. Vanainimesed ise olid mulle armsad, nende sünnipäevapeod, mille korraldus minu õlul oli, aga mitte. Lastel ja vanuritel on muide üks ühine omadus mu meelest – nad imevad energiat. (Paha)tahtmatult, aga imevad. Nii et suudan su väsimuse ja peavaluga väga hästi samastuda.

    Tõsi, nii kaugele need sünnipäevad mind siiski ei viinud, et oleksin rinnahoidja väel toanurgas tantsinud. Vastasel juhul oleks tulnud mõnele külalisele ilmselt kiirabi kutsuda. Mul oli teine nipp. Viis minutit enne külaliste saabumist, kui korraldusliku poole eest viimanegi hool kantud oli, viskasin klaasi veini hinge alla, tegi leebeks. Aga noh, sul seal futuruumis ilmselt meelemürke käepärast polnud =)

    VastaKustuta
  2. Mul on alkoholiga üldse veider suhe. Mitte põhimõtteline "ei joo" (praegugi on üks naturaalne siider külmukas ootamas, millal saabub see kord kvartalis, kui mul on tunne, et jooks ta ära), aga ma ei saa tast eriti aru.
    Et miks.
    Mul ei hakka hea. Kerget vinti mõistan, vbla naaatukene parem tuju ja pea käib rohkem ringi ja see on veel ok - aga edasi ma kas HEAL juhul jään uniseks või (enamasti) läheb tuju halvaks ja olemine hirmsaks.
    Mis tähendab, et üle ühe 0.33se siidri ma enamasti ei joo.
    Vahel, kui on pidu ja kõik joovad, panen ka 0,5 liitrit hinge allla, aga see on juba ohtlik värk - vahel võib mulle liig olla ja vihkan kogu maailma ja keegi ei armasta mind ja miks, MIKS üldse???

    VastaKustuta
  3. a see "kergelt vinti" ongi ju eesmärk. Edasi pole vaja. äärmisel juhul ainult mõne aja pärast uuesti, kui kerge vint hakkab maha kuluma.

    VastaKustuta
  4. No aga ma muutu rõõmsaks ja leebeks sellest. Ma ei muutu üldse kuidagi, kui ümbrus ja inimesed seda ei soosi, aint raskem on ülesandeid täita, sest vbla käib pea rohkem ringi =P

    VastaKustuta
  5. st naatukene parem tuju on liiga vähe tavalisest parem?


    aga mis seal ikka, organismid on erinevad. Blogis kirjutatu põhjal otsustades ei esine sul ka jõuetukstegevat, keskendumist segavat ärevust (stiilis "kõik on kohutavalt oluline, ma pean kõigest korraga mõtlema!", kus mõtted lasevad bzinn ja bzinn peas ringi ja ühelegi pikemalt peale vaadata ei jõua, enne on läinud), sul ei olegi depressantide järele vajadust.

    VastaKustuta
  6. Ma tahtsin ka just sama öelda mis Notsu, et "kergelt vintis" ongi ju eesmärk? Kergelt vindilt raskemale üleminek paneb ka mind end ebameeldivalt tundma.

    VastaKustuta
  7. Mul oli kunagi ammu selline ärevus ka =)
    Aga phmt ma sain lihtsalt otsustada, et miski ei lähe paremaks, kui ma sel teemal muretsen, ja pauh! sai korda. selle kohta on mul üks vana post ka. Oot ... http://mahamure.blogspot.com/2011/03/olen-sellest-juba-kirjutanud-aga.html

    Ütleme, mu keha osutus selle probleemi lahendamisel väga võimekaks. Lihtsalt tal on teised, millest üle ei käi =P

    VastaKustuta
  8. ma ei räägi isegi muretsemisest, vaid lihtsalt sellest, et kõik on oluline ja fookus kaob ära. Õigemini, meel fokusseerub väga põhjalikult, aga ei pruugi sama asja juures kuidagi pikalt püsida. See võib avalduda muretsemisena, aga sama hästi näiteks maniakaalse põnevus-, peaaegu lendamistundena. See ka, et kõik välismaailm tuleb nagu sisse ja ma lagunen aistingute hulka all laiali, kaotan iseennast ära. Alkohol nüristab piisavalt ära, et maailm kaotab oma liigse teravuse.

    Oletan, et sa saaks sellise ärevustunde tõsise kofeiini- vms stimulandiüledoosiga. Mul toodab neid stimulante keha ise. Sellest ka kohatised unehäired. (kusjuures kofeiinitolerants on mul nüüdseks nii kõrge, et see enam asja hullemaks ei tee, vastupidi, õigesti ajastades võib parajal ajal tulla just see uimane kofeiini ärajäämaolek, kus on hea magama jääda.)

    miks ma olen endal interneti abil hüpomaaniat üritanud diagnoosida, eks.

    VastaKustuta
  9. samuti on see põhjus, miks ma armastan sombust ilma. Ka siis on maailm juba ise natuke maha keeratud.

    VastaKustuta
  10. medali positiivne pool on mõistagi see, et nagu ma A.-le täna seletasin - kui mul ei ole otseselt halb (miski ei valuta, keegi ei ole minuga nõmetsenud, ei ole pidanud sel ööpäeval magamist vahele jätma vms), siis on mul juba hea. Vahel on hea isegi siis, kui mõni selline tegur on halb (nt magamata ööpäev).

    VastaKustuta
  11. ja siis on need järjest põnevamaks muutuvad ja üha üleserutavamad mõtlemised, mida on võimalik katkestada ainult suure-suure jõupingutusega (milleks on vaja palju tagavaraenergiat, väsinuna ei õnnestu) ja mille katkestamiseks on üks demotivaator see, et päris sageli mõtlen ma niiviisi need asjad välja, mida mul on vaja välja mõelda. nt mingi lavastuse jaoks. Ühest küljest saan aru, et kui ma mõtlemisrallist välja ei tule ja magama ei ürita jääda, siis lõpeb asi tervisele halvasti. Aga teisest küljest tean, et sellise ralli käigus võivad väga head ideed tulla, selline üheinimese-ajurünnak.

    VastaKustuta
  12. Seda ma tean jah - kunagi, kui arutasin selle üle, et mu elu määravad sisuliselt ära tippelamused, mida selleks hetkeks oli umbes tosin, ja siis üritasin kirjeldada, mis tunne see on, sa (notsu) ütsid seepeale, et sul on kogu aeg siuke tunne, iga uus tantsusamm võib olla maailma lahedaim asi, mis sul lennutunde tekitab (või lahe mingimuuasi, ma ei mäleta ju kaa nii täpselt) ja sul on neid suht iga päev.

    Ma enam päris tippelamuste järgi elamist ei loe ja määra, ad-d andsid mulle rõõmu ka ilma tippudeta - aga elamused, need, mis meelde ning mällu jäävad, on ikkagi sellised.
    Kusjuures tõesti - midagi erilist ei ole nõutav.
    Kuigi aitab kaasa =P
    Aga Eriline ise ei ole tippelamuse garant üldse-üldse-üldse. Ehk mul löövad elus lambi põlema suht väikesed saavutused, kui nende juures Kõik Klapib (sõja- ja katastroofimeditsiini kursuse ärategemine on mu mälus imeline kuldse valguse ja värvi muutvate lehtedega kreembrüleemaitseline ja mõnusavoodiline mälestus, "Valguse isand" veel lisasära andmas) - aga suured asjad stiilis ülikooli lõpetamine või romaanivõistluse teine koht on "huh, elasin selle sündmuse üle, jee mina!"

    VastaKustuta
  13. a postituse teisest kohast: sa tead ju, et see, kas mingi mees on sinust romantiliselt-erootiliselt huvitatud, ei ole sinu üldise headuse näitaja, eks? rohkem arvatavasti mingite feromoonide teema.

    või oot... kas sul endal käib nii, et mees meeldib automaatselt, kui ta on hea, ja mehi võiks selle järgi moraalsesse edetabelisse seada?

    VastaKustuta
  14. Ei käi =)
    Ole nüüd =)

    Ja üldiselt ma tean seda küll (et pole mu väärtuse näitaja, dohh, Rongimehe kaotus nt, dohh, K kaotus, dohh), aga mulle ikkagi meeldib vahel olla see, kes enda sees otsustab, et ei vasta sellele avangule, ei mängi neid mänge - mitte et mulle kunagi ei pakutagi.
    Et phmt mulle meeldivad need leebed pakkumised - ainult need rikuks kohe ja väga ära, kui nad poleks enam leebed, vaid pealekäivad.
    JÄKK!

    Phmt on olla pakkumiste adressaat odav viis enesekindlust toita - ainult noh ... see on natuke hirmus toit, kui kunagi ei taha mind keegi, keda mina tahan (või VEEL HULLEM, tahtis küll, aga ei väljendanud, isegi ei vihjanud), aga siis mingitelt võõrastelt saan: "Vähemalt eemalt tundud sa piisavalt hea, et juttu teha."

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.