esmaspäev, 30. mai 2011

Lustlik on maikuu

Selline bipolaarne periood.
Mõned hüüvad seda kevadeks, teised suveks, kolmandad naissooks ja neljandad pööritavad niisama silmi ja laiutavad käsi.
Ikka üles ja alla, üles ja alla... Aga vähemalt see on hästi, et on üles ja alla.

Kui ma käisin koolis ja mul oli pidev depressioon, mida ma ise tähele ei pannud, kartsin pidevalt, et minu elu saabki olema selline lõputu "natuke rohkem rahul-natuke vähem rahul-nii vähe rahul, et tekib küsimusi elamise otstarbekuse osas" tasemete vahel värelemine. Aga ei, ei.
Ikka üles välja, silmad säramas ja naeratus nagu värskelt värvitud kiikhobusel, peaga PÕMM! vastu päikest, nii et juuksed kärssavad! Ja siis hooga alla kaevu põhja (kus vinnatakse ohtrasti M-tähega asju nagu näiteks mitmus ja meeleheide), üle kere külma vette ja surmaõudus südamesse.

Mis... on... tegelikult tõesti suht lahe =)
Muuhulgas avastasin üleslennutavaks kujunenud laupäeval, et suudan puhtalt tahteavalduse mõjul täiesti tõhusalt ja usutavalt üle kere väriseda. Haa!

reede, 27. mai 2011

Kui juba viriseda, siis suurelt

Kustutasin ära oma isiklikku elu puudutava virinaposti, aga avaldan analoogilist meeleolu kandva nupukese natuke laiemal teemal.

DISCLAIMER: Teile ilmselt ei meeldi see, mida te loete. Sellegipoolest - hoiaks õige räuskavad kommentaarid kuskil Postimehe kastikestes ja püüaks siin kõnelda viisakalt.

DISCLAIMER 2: Mul on kambakaallergia. Ammu tuvastatud. Alati, kui ma loen 12 artiklit, kus tambitakse ühel ja samal teemal ühe ja sama nurga alt ühtesid ja samu sihtmärke, tekib mus tungiv soov vaielda.
Isegi kui ma saan mõistusega aru, et pole vaja vaielda, ei olegi midagi vaielda, õiget juttu räägivad.


Teema: see, millest kõik räägivad. 4 last, koerad ja vanemad.
Vaatenurk: minu oma.

Eelnevalt mainitud kambaka-allergia valguses alustan sellest, et nende laste ema jõhkras kümaverelises küünilisuses on midagi mulle kuskil väga õudsel tasandil sümpaatset.
"Milleks need lapsed siis on, kui mitte raha saamiseks?" kõlab mu kõrvus nagu Andrus Ansipi väikese ultraparempoolse õe küsimus.
Kui kõike mõõdetakse rahas ja majandus tuleb alati esimesena, hiljem vaatame, mis muudest valdkondadest saab - siis selline see uus särav ühiskond oma süvatasanditel tegelikult välja näebki.

See koertega koos kuidagi ise kasvanud laste lugu on näide ultraparempoolsusest perekonnas.

Ma ei õigusta neid vanemaid. Aga ometi kuidagi tunnetan neid tänapäevase Eesti ühiskonna produktina
See milleks need lapsed siis on...-lause oleks nagu kuskilt süngest koomiksist pärit. Sellisest, kus vivisektsioon ja jäsemete küljestrebimine on tavalised, verd lahmab üle lehekülje, tegelaste pilgud tulevad madalalt kulmude alt ning ükski neist (tegelastest, mitte kulmudest) ei halasta kunagi kellelegi.
Too ema on nii väga nagu ühe sellise Sin City elanik. Kompromissitu ellujääja talumatus keskkonnas, empaatiavõime ammugi kaotanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust.
Ja mul tekib küsimus: kas me tegelikult elamegi sellises koomiksis? Või kui mitte meie, siis kas tema elab?
Ja kui elab, siis miks?

Kas see on normaalne, et riik toetab esmajärjekorras neid valdkondi, mis end ka ise toetavad, ja eeldab, et valdkonnad nagu tervishoid, haridus ja kultuur elavad kuidagi edasi lihtsalt seepärast, et ikka leidub emotsionaalseid pühendunuid, kes selle värgiga tegelevad, kelles elav inimlikkus ei lase asjaga tegelemata jätta?
Riik suhtub inimlikkusesse ja emotsionaalsusesse kasuahnelt, jäiselt ja irvitades - kui teile ei meeldi, eks hakake advokaatideks või tehke elektroonikavabrik, keegi ei keela! Kui meeldib, no mis virisete siis?!

Nüüd on tulnud üks ema oma meesseltsilisega ja virutab sama suhtumise tagasi riigile näkku: olge lahked, mina elan ilma mingi halemeelsuse, helluse, inimlikkuse ja emotsioonideta.
Teen just seda, mida te minult tahate - toodan toodet, millele on määratud teatud kindel turuhind, võimalikult väheste kulutustega.
Keda huvitab, et minu toodetud kingad lagunevad tükkideks või et mu lastest ei saa kunagi normaalseid inimesi? See ongi kapitalism! Leppige sellega! Ega e(ttevõtj)(m)a ei ole sotsiaaltöötaja! Teda huvitab kasum ja see ongi õige! Kasum, kasum kasum!!!

Olge lahked! Siin on teile kasumikultus perekonnas. Ja teil on ülbust silmi pööritada ja "Pole võimalik, need ei ole inimesed!" oiata?!

Mul on neist lastest kohutavalt kahju. Ärge saage valesti aru.

Aga kui me elame kiskjaühiskonnas, ei tasu imestada, kui vahel ka mõni õrnasüdameliseks lambaks arvatu ilaste kihvade läikides kellelegi kõrri kargab ja õliselt naeratava poliitiku jälgedes astudes teatab: "Aga juriidiliselt on kõik ju korrektne: tootsin imiku nagu leping nõudis, nüüd andke raha! Ja jah, eks ma hoian ta ikka enam-vähem elus ka, et edaspidiseid summasid pälvida."

esmaspäev, 23. mai 2011

Minimina

Poeglaps (olles püüdnud end 12 minutit lõbustada mänguväljakul, kus on ainult 2 atraktsiooni, üks neist köieronimine ja teine nöörredelilaadne asi, mis viib väikesele vaateplatvormile): See mänguväljak on HALE.

neljapäev, 19. mai 2011

Mõttemallide hirmuäratav lihtsus - ja jõud

Eessõna:
Hiljuti andis üks väga võluv noor mees mulle mõtlemisainet sellega, et soovitas pähklite hammastega purustamise asemel sõrmelihaseid treenida ja lõhkuda siis koori sõrmenukkidega. (Või pähklitangid hankida, aga see osa pole oluline.) Liigutas sugestiivselt omaenda sihvakaid, aga silmnähtavalt tugevaid näppe ja meenutas sellega mulle aega, kui ma oleksin innukalt lähemale kummardunud ja uurinud, kuidas neid sõrmelihaseid treenida, mis harjutusi selleks on?
Selle asemel tegin ma hoopis hihhihhii-hahhahhaa ja rääkisin talle tõele vastava loo sellest, kuidas umbes 3 aastat tagasi kangutas hiilgevormis, 5x nädalas trenni tegev ja väga äksi täis mina edutult mitu minutit majoneesipurgi kaane kallal. Ja siis lonkis trepist alla mu alkoholilembene, kõvast suitsetajast vend, kes ei ole minu andmetel pärast 13. eluaastat kordagi mingit sporti teinud ja kannatas parasjagu kerge pohmeluse käes, võttis purgi ja plumps! keeras selle pingutuseta lahti.
Lugu jätkus nii, et siis ma sain aru, et must ei ole meestele lihasjõus vastast ja ei tasu üldse üritama hakatagi. Ma parem lepin tõsiasjaga, et jah, olen naine. Üleni.

Aga hiljem järele mõeldes taipasin, et see leppimise-asi oli õigupoolest natuke vale. Mitte päris vale, aga... Ma ei ole õigupoolest kunagi tahtnud olla mees.
Ma olen tahtnud olla poisilik. See on ebaõnnestunud. Mul pole muud üle jäänud kui leppida!

Sissejuhatus:
Kui ma olin noorem, olid mu tüüpilised lemmikriided tanktop ja mingid laiemat sorti püksid. Need kindlasti ei sobinud mulle kõigest muust paremini, aga need olid riided, mis tegid mu õnnelikuks, andsid mulle tugeva ja õige tunde.

Sisuline jutt:
Kuna ma lugesin lapsena raamatuid (ja ma lugesin lapsena palju raamatuid), elasin ma reeglipäraselt üle raevuatakke teemal, miks naissoost tegelased seal on nii erikuradi mõttetud ja midagi ei tee?! Mis neil viga on?!
Muudkui kannavad erinevaid rõivaid (seda, mis värvi kleit ja millise kaelusega, sai iga naistegelase puhul alati teada) ja surevad dramaatiliselt. Kui sedagi. Sageli olid nad lihtsalt ilusad asjad kuskil pingil või lossis või unenäos. Naine esines raamatus kui majapidamisese, ohver või iluasi. Vahel kõigis kolmes rollis korraga.

Mu eriline vaenlane oli raamat "Tom Jones", mis sõnaselgelt teatas, et Seejasee (nimi ununenud) oli arukas ja vooruslik tütarlaps, kes teadis, et meeste mõtted ja arutlused käivad üle tema mõistuse. Ta ei sekkunud meeste kõnelusse ja kuulas nende sõna nagu hea naisterahvas tegema peabki. Lisaks oli Seejasee väga ilus, väga puhas ja hea majapidaja. Ta abiellus raamatu lõpus, viimaks oma mölakast isalt selleks loa kätte saanud, oma armastatuga, kes enne õnnelikult 650 lk jooksul mööda ilma ringi jooksis, seikles ning lõbutses.
Naine sel ajal elas oma mölakast isa majapidamises, orjas ja ootas. Ja oli maru vagur ja leplik asja juures kah.
"Tom Jones'is" olid halvad naised samuti esindatud. Need oli need, kes tegutsesid. Püüdsid ise mingeid otsuseid vastu võtta, meestele mingeid nõudmisi esitada, ei olnud nii ilusad ja muidugi läks neil halvasti.

Ja oleks see teos siis mingi erand olnud!

Mark Twain. Charles Dickens. Victor Hugo. Guy de Maupassant. William Makepeace Thackeray. Alexandre Dumas (noorem). Karl May. Jack London. Ma süüdistan teid naiste objektistamises ja ignoreerimises, kirjanduse tüdrukuvaenulikuks kirjutamises ja üldises sitapäisuses igaks juhuks ka!

***

Oli ka teistsuguseid raamatud. Ma rõõmustasin kut lumekuningas, kui kohtusin Ronja, Pipi, Eva-Lotta, Rebecca, ilusa nõia, Otomi või Jasminaga. Ei maksa arvata, et ma neid ei armastanud. Väga armastasin!
Aga kui te nüüd seda nimekirja siin vaatate - hästi meelde jäänud lahedate naistegelaste loetelu - siis on siin ennäe! Tervelt kaks tegelast, kes ei ole poisitarid.
Need kaks on Rebecca ja Otomi - ja nemad mõlemad said õnnetuks. Nad olid ka muidu mõneti paralleelsed daamid, tõmmud ravitsejaoskustega kaunitarid, kelle elus rahvusküsimus probleeme tõstis ja kelle armuasjad puha pekki läksid. Pidevalt jälitas neid oht surra mingit hirmsat surma ja siis neid päästeti, aga asja tegi paremaks tõsiasi, et nemad päästsid oma unelmate mehi vähemalt sama palju vastu. (Tegelikult oli Karl May Winnetoul õde, kes klapiks samade tunnuste alusel samuti sinna tõmmude, traagiliste kangelannade ritta, aga tema suri juba "Winnetou" esimese raamatu keskel ära ja kuulub seega siiski eeskätt ohvrite, mitte kangelannade kilda.)

Aga õnneliku ja põneva naiseelu mudeliteks kõlbasid raamatutes ainult poisitarid ja klapitada ennast, kes ma kindlasti ei ole kunagi mingi poisitar olnud, sinna kasti, on olnud piinav ja vaevaline ja pagan võtaks, seda raskem, et ma ei teinud seda isegi mitte teadlikult!
Teadsin, et neid ja neid asju tahaksin ma osata, aga nende õppimine ei pakkunud mulle huvi ega naudingut. Ning ma ei jõudnud tõesti väga kaua arusaamisele, kust need käärid õppidatahtmise ja osatatahtmise vahel pärit on. Miks mulle ei meeldi reaalses elus tegeleda asjadega, millega mulle mu peas tegeleda meeldib?

Ma ei oska inimest lüüa. (Pisikese poksikoti toksimisega saan hakkama.) Ma ei ole kohutavalt osav asjadest üle ronima või puid raiuma või vibuga laskma või ratsutama. Ma ka jooksen meelsamini vaguras tempos mööda teed kui elu eest ja üle sipelgapesade karates kuskil võserikus (ok, liialdus. Mängides meeldib mulle võserikus kõigest jõust joosta küll, aga ma ei ole selles päriselt ka väga osav).

Olen püüdnud neid poisitari-asju jupphaaval õppida, aga ükski oskus ei ole tulnud vaevatult ja sujuvalt kätte vaid pigem on nii, et" issand, nende puudega rassida on ju tore küll, lihas vist ka kasvab - aga nüüd peaks .... (mehenimi)... kutsuma, sest teised tahavad millestki tuld teha ja minul vist läheb ahjutäie puude tegemisega umbes järgmise nädalani." No ei oska! Ei ole vastavaid andeid!

Mitte et ma heegeldaksin ja tikiksin paremini kui puid raiun. Ma vihkan naiskäsitööd kirega.
Aga jah, poisstüdruku atribuute mul tõesti ka ei ole. Juba kehatüüp on kurviline, mitte sirge ja lihaseline.
Tank-topi ja laiade pükstega sai seda üsna edukalt peita, aga fakt ise on - fakt.

Too eelkirjeldatud majoneesipurgi-episood oli mu elus tõesti murranguline hetk. Ma nägin tõtt. Koos majoneesipurgi avamisel läbikukkumisega tuli arusaam, et olen ka poisstüdrukuna läbi kukkunud.
Sain aru, et pole midagi parata. Ma ei ole Eva-Lotta.

Parem siis juba asja nautida, kanda seelikuid, sukki ja käekotti ning valida suitsetamiseks (kui ma seda teen) peenikesed tikk-suitsud. Ning peakatteks olgu rätt või kübar. Kui juba, siis juba!

Aga asja üle edasi mõeldes - ja majoneesipurgi-jutu rääkimine tollele noorele mehele ergutas mind selle loo ning tema järelmite üle taas mõtlema - avastasin täna õudusega, et olles loobunud poisitarluse poole püüdlemisest, olen ma vist valinud elumudeliks need ainsad teised lahedad naistegelased raamatutest: juuksed värvisin tumepruuniks, peaaegu mustjaks.
Kavatsen minna medõeks õppima.
Ja armueluga ka miski ei hiilga.

Kokkuvõte:
Emake maa, kuidas need elulised tõsiasjad alati nii piinlikult lihtsad ja samas talumatult keerulised on?! Kas ma asun nüüd alateadliku ponnistusega varsti ka dramaatiliselt hinge heitma?! Oh õudust!

...

Moraal:
Vaadake järgi, mis raamatuid te lapsed loevad! Nad õpivad elu sealt, kust saavad, ja klassikalised kirjandusteosed ei ole alati parim allikas. Eriti tüdrukutele.

kolmapäev, 18. mai 2011

Lahkan liiga palju


...ja teatavasti juhtub selle tegevuse juures nii, et isegi kui objekt ei ole lahkamise alustamise ajal päris surnud, on ta seda lõpus üsna kindlasti.

Igakülgne uurimine ja põhjalik läbimõtlemine muudab maailma turvaliseks, vaguraks - ning igavaks.

Muidugi on maailm liiga suur, et seda täielikult läbi uurida, teda oma lahkamise käigus põhjalikult ära tappa ja taltsutada.
Aga mõned osad sellest adumatust kõiksusest kannatavad ikkagi ainult väga ettevaatlikku silmitsemist, mitte lahtilõikumist ja läbimälumist.

esmaspäev, 16. mai 2011

Head ajad jätkuvalt, tänan küsimast

Kolm teemat, millest rääkida:

* Keel.

Üks mu lähedane sugulane on korduvalt teatanud, et minu kirjutamisstiil ja minu eesti keel on tegelikult targemad kui mina ja ma ei peaks väga muretsema selle üle, kas mul midagi öelda on - küll stiil hoolitseb asja eest.
Õudne on, et tal on õigus.

Väga mitu korda on juhtunud nii, et kirjutan postitust, taon jutu massinasse sisse ja hakkan siis kohendama. Vaatan, et oi, siia lausesse tekib paradoks (või topelteitus või on võrdlus ebapädev või kõlab asi lihtsalt väga rumalalt)! Vaja ära parandada.
Parandan.
Asja käigus kaob paradoks (või topelteitus või ebapädev võrdlus või lolluse kõige lollim osa) ja muutub mõnevõrra ka lause üldine mõte.
Vaatan seda uut lauset ja leian, et hei! Nii ongi palju õigem! Just seda ma tahtsingi öelda! Ma olen nii tark! Loomulikult, niimoodi on asi palju tõesem ju!
Aga tegelikult ei ole tark olnud mitte mina vaid keel.

Ja see avastus äratab igasuguseid hirmsaid kaasmõtteid. Et kas mõtted on üldse mingid õiged mõtted, kui neid saab sorteerida keele loogika järgi nagu matemaatikatki? Kas kõik keeled on loogika vormistamise tööriistad, mõned lihtsalt täiuslikumad kui teised - ja kas loogika ise on üldse mingi päris asi või tuleneb lihtsalt meie kalduvusest mõelda mingis keeles?
Kui palju keel ikkagi mõjutab seda, mida me mõtleme? Asi ei ole "ainult vormistusdetailides", selles, "kuidas". Vorm määrab suuresti ära ka sisu! Päriselt, reaalselt, mitte ainult teoreetiliselt.

Kui palju on mu mõtted üldse minu mõtted ja kui palju "oh, see kõlab õigesti, ju ta peab siis õige olemagi"?

AAAAAAAAAAAAAaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.... Plumps!

* Pseudosotsiaalsus

Et kui ma olen halanud, et ei oska inimestega suhelda jms, siis see selgesti - kui te olete minuga hiljaaegu kohtunud, siis ilmselt väga selgesti - ei tähenda, et ma istun nurgas ja jõllitan teisi inimesi igatsevalt, pomisedes vahel "Radamsa," ning muidu süngelt vaikides.
Ma kaldun olema pigem jutukas, pigem naeratlev, pigem seltskonna keskosas (kuigi mitte päris keskel) ja isegi kui ei ole midagi rääkida, räägin ma sellest, et noh, midagi rääkida ei ole, aga ponnistame, leiame midagi, ah?
See ei ole tegelikult päris suhtlus - ma olen kätte saanud mõned nipid, kuidas niimoodi rääkida, et asi peaaegu tundub nagu vestlus. ("Kui läheb ebamugavaks, liigu jutuga metatasandile" on näiteks üks kuldne reegel.) Aga see ei tähenda, et asi oleks tegelikult ka päris. See on puha simuleerimine, õpitud meetodite kasutamine, et tekitada teistes mugavustunne ja mõjuda sundimatult.
Ja ma ei teagi, kas see on hea asi või ei ole.
Igal juhul parem kui "Radamsa!" pobiseda. Aga sellest naeratelevast jutulinnu-formaadist edasi pääseda on kuidagi elajalikult raske. Sest noh, kui ma suhtlen nagu võhiklik lobamokk, ei tea, kas ma ka jätan endast mulje kui võhiklikust lobamokast või ei?

* Mida ma mehelt tahan

Mõtlesin välja, aga ei julge kirja panna. Õudne kuueteistkümneaastase tunne tuli nimekirja tehes peale.
Aga - lootust on! Leida enda seest üles, mis on tegelikult minu suurimad TurnOn-id, ja mis üldse on inimeste vahel lahedat, oli meeldiv.

=)

neljapäev, 12. mai 2011

Jankuke

Poeglaps (viieteistkümnendat korda 10 minuti jooksul): No mida ma teen?
Mina (ütleb, olles eelnevalt pakkunud 5 erinevat võimalust, mis kõik vinguval hääletoonil tagasi lükati, välja esimese pähetuleva asja): Abiellu!
Poeglaps: No kellega..?
Mina (ringi vaadates ja nähes hiigelsuurt roosat kaisujänest voodil vedelemas): No... näiteks selle jänesega.
Poeglaps: Iigaav...
Mina: Njaa. Võib-olla ma tõesti, tülpinud nagu ma olen, pakkusin sulle tegevuseks pigem midagi sellist, mida ma ise tahaksin...
Tütarlaps (kõrvalt): Abielluda jänesega?!?!?!

P.S. Üldiselt ma püüan olla mõistev ja leebe kogu inimkonna suhtes, aga vahel tekivad küsimused.
Näiteks et kas isikud, kes südamerahuga teatavad, et naine ei suuda ju oma mehest lugu pidada, kui too teenib vähem või on üldse kodune, mõõdavad kõiki inimesi nende teenistuse järgi? Ja kas see tähendab, et mehed - kes peavad teenima rohkem - on juba eelduse järgi lugupidamist enam väärivad kui naised?

teisipäev, 10. mai 2011

Ikka naeratab =)


Paistab, et eelmise postituse alla enam õnnesoove korjata ei õnnestu.
No mis seal ikka. Elagem tulevikus, mitte minevikus!

Elu on kuidagi tore korraga. Võib-olla seepärast, et ma käin jälle jooksmas ja hakkan märkama jõudluse kasvu. Võib-olla seepärast, et organism on jube kapiks hakanud ja viimane tõsise unevõla ja veini-üledoosiga öö ei andnudki hirmsat kassiahastuse-päeva tagajärjeks (natuke mureliku ainult).
V-o seepärast, et mõni noor nägus mees on lugenud sedasinast võrgupäevikut sügavale (see mind ikka tõsiselt hämmastas). V-o lihtsalt seepärast, et ma tõesti siiralt lootsin selle ulmevõistluse võita ja näe, võitsingi. (Kõik see "ehk märgivad ära"-jutt enne oli puhas võltstagasihoidlikkus. Ma olin ette ära otsustanud, et kui ma mingit auhinda ei saa, on järelikult žürii loll.)

Ma nägin noormeest, kes on minu tutvuskonnas üldse kõige ilusam inimene, rongis ja ajasin 3 sõna juttu. Ja ei tundnudki ennast imelikult ja halvasti seejuures.
Olen olnud inimestega nürimeelselt aus ja mitte tulnud vastu nende vajadustele enda omade arvel - ja see teeb mu ka õnnelikuks. Tunnen end nii täiskasvanuna!

Kui mul oleks veel raha juuksuri ja uue seeliku (ja söögi) jaoks, oleks see täiuslik plikakevad praegu.

(Mark pärit siit ja on tegelikult täiesti ebaõiglane, sest ma olen mõnd head meest elus ikka nii näinud, kuulnud kui isegi katsunud natuke - aga mingit õelat võlu ja tõtt on tas ikkagi.)

laupäev, 7. mai 2011

Elu näitab naeratust

Ma võitsin ulmejuttude võistluse.
Ma olen nii äge!

Ja muidu on ka ilus olla.

/õhku täis ja vajab köisi, et end maa küljes kinni hoida

kolmapäev, 4. mai 2011

Mees majas

Nelja-aastase peale solvuda tundub ikka väga nõrk.

Aga krt, miks mu poeglaps käitub siis nagu klišee-mees (v.a. see osa, kus ta minu pitsilisi sukkpükse jalga proovib)?
Ei kuula, ei kuula, ei kuula! Jookseb toast välja ja karjub, et tahab üksi olla. Topib näpud kõrvadesse ja kriiskab, kui ma lähen järele, selgitamaks, milles oli probleem.

Kui ta saab mõnd aega üksi olla ja millegi muuga tegeleda, leebub iseenesest, aga vabandusi, õpetusi, noomimisi ja selgitusi lihtsalt ei kuula, aktsepteerimisest rääkimata.
Nagu mingi paganama ürgimetaja, sõnalist mõtlemist üldse ei ole! Mingit - ömm, "räägi lapsega"-asja ei ole, kui küsimuse all on mingidki probleemid. Ükskõik, kas käki keerab kokku tema või mina või Tütarlaps, poisi reaktsiooni on täpselt ühesugune: lukkuminek ja raev.
Phmt sel puhul toimibki ainult üks asi - võtan sülle, viin vannituppa ja siis hoian ust kinni, kuni kolkimine ja peksmine teisel pool vaikib.

Aga üle hakkab viskama! 2 aastat juba räägib, võiks kuulamisvõime ka omandada!!

pühapäev, 1. mai 2011

Semiootilis-sotsiaalpsühholoogiline poeesia

Inimene on inimesele nähtamatu.
Me kobame üksteise poole, otsides mingit soojust. Midagi ehtsat, midagi tõelist, midagi... midagi.
Segaduses pihud pimeduses, vabandused, kui need puudutasid valesid kohti, otsimas... jah, seda midagi.
Mida me leiame? Vildakaid peegleid, tolmuseid kardinaid, inimesi, kes püüavad ehtsat samamoodi nagu meie: kobavalt ja viisakalt ja segaduses olles, teadmata õieti isegi seda, mis õigupoolest on puudu.

Üks inimene, noor ja värske ja täiesti uus, ütles mulle täna, et ta ei suuda ilma läheduseta.
Lähedus.
Ei tea, kas ma olen sellist sõna kasutanud viimasel... oi, viiel aastal? Kümnel?
Olin rabatud.
Tegin ainsat, mida oskasin.
Küsisin: "Mis see - lähedus - sinu jaoks on?"
See on see, kui sul on keegi, kes teeb sulle pai ja kallistab ja ütleb, et sa oled armas.
Olin jätkuvalt rabatud. Selline tunne, nagu vaataksin dokfilmi loodusrahvaste elust. Ja ei saa aru, kas see on mingi selline Primitiivne Metsik Ohtlik Teine rahvas, millest film räägib - või siis hoopis Üllad Metslased Imeliste Teadmistega, mille meie tsivilisatsioon ammu kaotanud on?

Lähedus - see on neile nii lihtne?

See võõras, hirmutav, kohutav sõna, mida ma ei ole kasutanud ja ei oskagi kasutada ja mis paneb eemale tõmbuma - lähedus - see sisaldab ju ometi midagi lõputult ilusat ja sügavat ja arhetüüpset - ja samas nii rasket vaeva nõudvat!

Lähedus on miski, mida ei saa sundida. Miski, mis võtab aega ja isegi pika aja möödudes ei saabu ise vaid tuleb valuga ära teenida. Kolm puuda ärasöödud soola ja üksteise poolt nähtud ja puudutatud haavad.
See mõistetamatu miski, mis muudab lihtsalt laheda inimese sõbraks. Ühine kannatus.

Ja siis ma mõtlesin, et ah! See on see sõna! Oma armastust olen ma valmis heitma igaühe jalge ette. Ma armastan ja ma armastan ja ma armastan ja ma näen ennast nagu ahju soojendamas maailma ja püüdmas öelda häid sõnu kõigile, kes tahavad neid maitsta.
Mida maksab mu armastus - pihutäie klaashelmeid või naeratuse!

Aga lähedus.
See on see, mida mul kellelegi anda ei ole. Seda saabki ainult võtta. Lähedus, see pole mitte lihtsalt pimeduses käe välja sirutamine ja teise otsimine, et tema käsivart suruda või õlga patsutada või juukseid sasida või tema püksinööp lahti teha ja kätt hellitades, reaktsiooni otsides mööda nahka libistada...
See on käe välja sirutamine pimeduses, et haarata kellestki, kes kukub - või rabada pimesi, et hoida kukkumast iseennast. See on alandus ja triumf korraga, tunnistus sellest, et me jagame midagi nii olulist, et hoidmispingutusest kriiskavad liigesed ja andmise vajaduse ning saamise vajaduse ühtepõimunud häbi enam ei ole takistuseks üksteise poole - mitte lihtsalt ettevaatliku sirutumise vaid tõepoolest välkkiire ja tugeva haaramise ees.
Kaevuvad küüned ja kokku pigistatud rusikad.
Lähedus nõuab omamoodi meeleheidet, sest niimoodi ju ei haarata, kui on võimalik ka teistmoodi teha.
Ei haarata niimoodi - ja mitte ainult omaenda mugavuse ja hirmu pärast. Selline haare teeb ju haiget! Teeb mõlemale valu isegi siis, kui kõik läheb nagu plaanitud ja sa kahmad kinni juba ootavast käest. Aga kui me haarame huupi - oh, siis võib ju tabada katmata haavu, mädanevaid ja võimetuid paranema! Või kahmata kaitsmata kõrist.
Sel moel haarates nii antakse kui võetakse valu.

Lähedus.

Et ütlen: sa oled armas? Ja teen sulle pai ja kallistan? Ja sellest piisab?
Kas niimoodi saab siis ka? Või käivad need noored, uued, täiesti kummalised inimesed lihtsalt mööda võõraid radu, millel on ainult... sarnane nimi?

***

Elus mõte on niiske savi,

mis vajab vaid hingeõhku.

Meie laps, ent me puude ei ravi;

me ei pane just hingele rõhku.

Selle asemel on meil sõnad:

on kirves ja peitel ja puur,

on valmis vormid ja vasar,

kastid, ladu ja inventuur...


Sõnad suruvad mõtted kokku,

pressivad surnuks neis kõik,

mis metsik ja imeline.

Kuid

otsides elusat mõtet

mind kummitab abitu tõik:

sõnadeta poeet

on pime.