Reede, 30. aprill 2010

Volbri tähistamine täieliku nohiku moel


Tegin neid ameerikamaa asjandusi.
Mida ma pruunikesteks ei tahaks nagu nimetada, sest see kõlab - kakaliselt.

Jube head asjad on.
Naeruväärselt lihtsad teha - ja nii head!

200 g piimashokolaadi (muidugi nõudis retsept tumedat, aga minu meelest ei ole tume shokolaad üldse eriti söögiasi, nii et sai võetud piimane versioon)
2 dl jahu
2 dl suhkrut
2 muna
150 g pähkleid (mina kasutasin metsa omi)
120g soolaga võid
1 tl küpsetuspulbrit

Sulatad 100 g shokolaadi vesivannis. Kui kõik on sulanud, paned juurde 100g võid. Kuni või shokolaadi sees sulab, peksad munad ja suhkru vahtu. Siis valad samal ajal segades või-shokolaadi segu munavahu sisse. Segad veel.
Ahi 200 kraadi peale sooja.
Paned seejärel pähklid mingisse puhtasse riidest kotti ja taod nad seal pudrunuiaga puruks. Väga lõbus tegevus, muuseas.
Segad enamiku pähkleid segusse. Umbes kolmandik jäta alles.
Siis segad jahu sisse küpsetuspulbri ja seejärel jahu-küpsetuspulbri segu ülejäänud möginasse.
Voilà, tainas valmis.
Paned küpsetupaberi suurde pirukavormi, valad taigna peale, lükkad asja ahju keskmisele siinile, las küpseb 25 minutit.
15 min võid raamatut lugeda, seejärel sulatad veevannis ülejäänud shokolaadi (mida võib muidugi ka rohkem olla kui 100g), segad sinna natuke võid (vaata, et sa ei paneks võid sisse enne, kui shokolaad päris sulanud on, muidu läheb klompi!) ja kui siis veel 10 minuti järel kook küps on, tõmbad ta ahjust välja. Valad shokolaadi koogile peale ja ajad lusikaga laiali, valad pähklipuru omakorda selle peale ja litsud pudi lusikaga enam-vähem ühtlase kihina juba kuivama asunud shokolaadi sisse - noh, ja ongi valmis.

Väga söödav. Ülemääragi minu magusalembeste maitsepungade jaoks, kui aus olla.
Nüüd kõht valutab suht.

Pilt on netist. Aga väga sarnane.

Teisipäev, 27. aprill 2010

Elan

Vastasin hapult inimesele, kes küsis kuidas elad, et mina elan alati ühtemoodi ja minu elus ei muutu MISKI.
Tema vastas, et ega ma ei lase ju muutuda ka.
Tal on loomulikult õigus.

Kusjuures asi ei ole isegi inertsuses. Et kardan uut ning hoian vana, olgu või hullem. Pigem on nii, et kogu mu elu on nii peenelt välja timmitud, et kui midagi suuremat muuta, kukub kogu ehitis kokku. Ja siis peab otsast alustama.
Kes see kurat viitsib, eks ole.
Elu uuesti üles hakata ehitama, nii et kõik saaks kuidagi tehtud ja polekski väga paha sealjuures: see võtab ju tohutult energiat ja kohanemist ja ideid ja - igast asju võtab!

Aga samas, kuidagi läbi saamine vist ei ole elu eesmärk? Kui tahta mitte ainult kiduralt hingitseda vaid ikka kasvada ja õitseda - siis on ju vaja muuta! Ei tasu oodata, kuni asjad nii sitaks kisuvad, et enam endist viisi lihtsalt ei saa?
Hm.
Ma võtan kaalumisele. V-o on jälle aeg mingeid tööanumiskirju laiali saata. Või kenadele noortele meestele rohkem kui kulmu kergitada.
Loomingulised palangud mind miskipärast ei taba nagunii, nii et nendele ei saa lootma jääda.

Pühapäev, 25. aprill 2010

Suhelda on tore, enamasti

Huvitav, kas kõigil inimestel on mingid sellised punktid kuskil, mida vajutades emotsioon on valitsev reaktsioon ja mõistus enam kuigivõrd ei tööta?
Minu puhul on selleks teemaks raudselt raha. Ühest küljest ei talu ma eriti sellist heatahtliku üleolekuga väljategemist ega eeldust, et naisterahvana ma nagunii ise enda eest ei maksa. Samas ei suuda ma ka jõukamate kodanikega asja eelnevalt plaanimata ja selleks spetsiaalselt kokku hoidmata arvet poolitada. Sest noh, mul lihtsalt ei ole see võimalik.
Märtri näoga istuda ja teatada, et ei, ma ei ole näljane, on ka kuidagi totter.
Ja kui siis selle emotsionaalse abituse hetkel keegi veel märkuse ka teeb, et mis sa keerutad, vasta küsimusele - vat siis on küll korraks selline tunne, et muidu väga kenale ning meeldivale inimesele võiks lihtsalt selja keerata ja midagi ütlemata minema kõndida. Tähendab, sõnagi lausumata minema kõndida tähenduses "üldse mitte enam tagasi tulla ega iialgi midagi öelda".

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Hell laps

Kuna ma olen nii haige, nii haige, olen võtnud ette drastilised meetmed kehale paremate tingimuste pakkumisel.
Mh. tuleb lõpetada ära see nali, et Poeglaps kooserdab öösel minu kaissu magama ja taob mind hommikuni jalgadega. Või et ma sellest pääsemiseks lähen magan tema voodis, tema tuleb sinna järgi, mina lähen jälle eest ära - ja tema tuleb järgi. Ning nii kokku oma 4-6 korda öö jooksul.

Muidugi tuli meelemuutust lapsele ka selgitada..
(Alljärgnev versioon vestlusest on aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes oluliselt lühendatud, kuna tähtis on eeskätt puänt.)

Mina: Vaata, kullake, mina ei saa magada, kui sina koos minuga magad, sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul unine ja tige.
Tema: Aga mina tahan kaissu!
Mina: Mina ei taha sind oma voodisse magama võtta, sest mul on niimoodi paha magada.
Tema: Miks?
Mina: Sest sa lööd mind kogu aeg jalaga ja siis olen ma hommikul väsinud, unine ja tige.
Tema (mõtleb natuke aega vaikselt järele, seejärel kaastundliku tooniga): Aga ma luban, et püüan siis väga õrnalt lüüa ainult!

Neljapäev, 15. aprill 2010

Hea tahe võib võita inertsi

Haa!
Näete, ma ei vingu niisama, ma teen ka midagi!
/osutab loetavate blogide nimekirja poole.
Olge lahked, lastekasvatusõpetaja avalik nõuandev võrgupäevik!

Nii just tulebki õppetükke vormistada! Keegi krt ei jaksa korraga paksu tarka raamatut niiviisi omaks võtta, et suudab seda lugemise järel kohe terves tükkis rakendama hakata. Kui mul on miski kasvatusalane raamat käes, siis ma ta sedasi ühekorraga niuh! läbi loen, ja sama kiiresti muidugi ka unustan.
Aga üks peatükk korraga - selle läbiseedimise ja meeldejätmisega saab toime.
(Eriti kui see on suhteliselt hõre peatükk.)

Lapsepeksu teemalist sissekannet mina ei lugenud, sest sel teemal olen ma juba öökimiseni infot saanud viimasel ajal, aga nõuanded meeleheites emale olid juba täitsa abiks. Koos ühe teise artikliga, kus oli tegemist fraasi "I hate my child" lahtiseletamise ja uue elu poole astumise lihtsamaks tegemisega, tekkis mul täitsa uudne tunne kohe! Kui hoolega meenutada, siis teadsin ma kõike kirjasolnut enne ka, aga polnud millegipärast motivatsiooni teadmisi rakendada.
Kahtlustan, et võtmesõnadeks minu soovi juures võtta midagi reaalset ette, et parandada läbisaamist lapsüksustega, olid: "I was a desperate mother" ja "I'm not blaming you. I know and remember when I was so hurt and tired that I used to scream immediately, wanted to spank, just reacting impulsively to make the tantrum stop."
Ma kuulan hoopis suurema huviga inimese nõu, kes on käinud läbi samad ämbrid ja põrgud mis mina, kui sihukese sileda roosa õnnevahuse "lapsed on imelised, nad on palju targemad kui meie ja täis piiritut armastust"-subjekti oma.

Artiklite tulemusena ajasin end püsti ja tegin oma lapsele voodi üles, rääkides temaga sealjuures inimese moel, selle asemel et õriseda "Mis sa veel ei taha! Mine juba magama ja ära jonni!" nagu ma veel 10 minutit tagasi tegin. Ja mul ei olnud isegi sealjuures tunnet, et oh vaene mina, mis suure ohvri ma nüüd toon.
Väga lahe.
Olen endaga rahul.

Või noh, rahul, kui mööda vaadata tõsiasjast, et ma olen jälle haige, kuigi vereanalüüsi tulemused olid korras v.a. kerge allergianäit.
Phmt tähendab see, et ma olen lihtsalt nõrk, nähtavasti.
Maa-gee.

Teisipäev, 13. aprill 2010

Lahe oleks ju olla, AGA...

/katkub juukseid (õrnalt)

Ühesõnaga: misvärkon?!

Nemad (s.t. igasugused muud) ütlevad, ma olla intelligentne. Ja sealjuures on need, kes seda ütlevad, enamjaolt mehed ja enamasti minust - noh, enam haritud, vanemad, laialdasema elukogemusega jne. Võiks vist öelda, intelligentsemad.
(Vahel on ka noored ja kenad ja lihtsameelsed. Nende puhul on arusaadav.)

Nagu mida? Mis värk on?

Ma isegi ei ürita enam teeselda, et ma tark olen ja asju tean, nagu nooremas põlves, kuskil 26. eluaastani, tehtud sai.
Enamasti küsin ma nüüdsel ajal kõik tundmatud nimed, segased mõttekäigud, võõrad teooriad jms üle. Sageli näeb vestlus välja umbes selline:

Teine inimene: ---miski jutt---
Mina: Oot, ma olen rongist maas - mida tähendab "..."?
Teine inimene: Noh, see on termin, mida kasutas V... ja tähendab ---
Mina: Kes oli V...?

Kui ma ei saa vaimukusest aru, tulen ma välja hiilgava: "Ot, mis?" remargiga, mis otse ÕHKAB intelligentsi, ma oletan.
Aeg-ajalt saan tõesti hiilata sellega, et ütlen: "Derridat'st ma ei saanud üldse aru - mis erinevus on erinevuse ja erinewuse vahel? Ja mis erinewus on erinevuse ja erinewuse vahel?"
Aga enamasti on kõik nime Derridat vähemalt kuulnud ja saavad samuti märkida, et nad ei saanud hästi aru.
Ning sellega minu Mõjuvate Loetud Nimede jada ka lõppeb.
Loen ma viimased 10 aastat praktiliselt ainult ilukirjandust ja seda ka sellist, mis on põnev - Kafkat ei võta pekstes ka kätte.
Matemaatikat olen eluaeg teinud "umbes-täpselt" ja seega arvud ei klapi isegi lihtsamat sorti pika arvutuse järel.
Suuri raskusi on meelespidamisega, mis riikides asuvad Bratislava, Budapest ja igasugused muud linnad, mille nimesid ma ei mäletagi.
Minu ajalooteadmised on päris keskkooliõpikust ja ajaloolistest romaanidest (normannid olid igavesed sead ja aus saks on sinisilmne blond). Bioloogia kohta võib vast öelda, et keskkoolitasemel teadmised (need on mul olemas) on meil Eestis siiski tavalised ja kuigi ma tean keskmisest natuke rohkem etoloogia kohta, ei ole ma ka sel alal eriti silma peal hoidnud ja mu info iganeb kohutava kiirusega.
Platon oli enne Aristotelest, kes omakord oli Alexandri õpetaja ja too omakorda oli homoseksuaal ja pidas sõda. (<-- need olid teadmised filosoofiast.)
Ma ei tea mitte midagi! Ainus, mis minus on tarka, on Sokrateselt varastatud teadmine, et ma midagi ei tea - aga mina tõesti ei teagi midagi!
Ma ei oska mängida malet, kaardimängudes võidan ainult samasuguseid vähemängijaid nagu ma ise, kabes üldse ainult kaotan, lambijuhet ei oska vahetada, lapsi ei oska kasvatada, mahjongis pole kunagi elus võitnud, raha ei oska teenida, panen liiga tihti "ja" ette koma, tube ei oska korras hoida ja...

Ühesõnaga, kui mina olen nii intelligentne, kui (enamasti) mehed armastavad korrutada, kes see loll siis on? (Küsimus on retooriline, aga võib ka jätta nime koos kontaktandmetega. Oleksin huvitatud kohtuma.)

Näen sellele "sina kui intelligentne naine"-jutule kahte võimalikku seletust:
1. neile meeldib mind kiita, sest nad näevad, kui väga see mulle meeldib ja siis neis tekivad - kui mitte teatud lootused, siis vähemalt meeldiv tunne, et kui tahaks, siis võiks midagi loota.
2. ...
Ok, ma nägingi siiski ainult ühte võimalikku seletust, sest uskumast, et enamik inimesi on veel lollimad kui mina ja arvavad, et hoopis aus normann käib blond ning Alexander oli Platoni õpetaja, ma keeldun. =)

Ja pealegi: kui ma tõesti oleksin nii intelligentne, nagu nad väidavad mind olevat, ma näeksin ju odava meelituse läbi?
Aga mulle tunduvad nad täiesti siirad!!! [Paradoks.]
Mis värk?!
(Ja ei, see ei ole klanimine "Öelge mulle, no öelge mulle palun, et ma olen tark!"
Nii loll ma ka ei ole, et ennast päriselt targaks pidada! Hmh!
Äärmisel, tõesti väga äärmisel juhul olen valmis uskuma, et väga paljud teised on lollid ja ma tundun tark nende taustal. Aga sel juhul tahan ma teada, kus need lollid end peidavad? Miks mina ühtegi ei tunne?)

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Kultuslik

Ma tean, et see ei ole just uudne avastus.
Aga õõvastav oli ikkagi.

Istuvad minu kaks last teleka ees. Vaatame õndsas üksmeeles dr House'i tv3-st.
Algab reklaam. Ja siis, oh õudu, korrutavad mõlemad mu järeltulijad kooris pühaliku häälega telekale kaasa nagu mõnest eriti hirmuäratavast sektist rääkivas dokfilmis: "...kolm on täiuslik number... kolm on kohtu seadus... inimesel kolm silma... marsielanikul kolm jalga... sul on sageli kolm võimalust... kolm soovi..."
Minul see palve päris peas ei ole, aga neil küll oli.
Küll mul on hea meel, et juulis lõppeb analoogtelevisiooni aeg! Saab teleka välja visata ja puhastada ühtlasi ehk enam-vähem ära ka laste mõistuse.

Neljapäev, 8. aprill 2010

Lapsed on kaos

Täiesti sürreaalne asi juhtus.

Käisime lastega ujumas.
Noh, nagu ikka - möllu muidugi oli, paar pisikest pahandust ka, aga üldiselt oli mul (enda meelest) kõigest ülevaade ja täitsa lahe ujumine oli.
Hakkasime ära tulema - ja Poeglapse jope oli kadunud.
Kapis ei ole.
Võõrastes kappides meie oma läheduses ka ei ole.
Kotis ei ole.
Teises kotis ka ei ole.
Kapi all ei ole.
Riietumiskabiinis (tähendab, mitte üheski riietumiskabiinis) ei ole.
Mahaunustatud asjade korvis ei ole.
Ukse ees jalatsite mahavõtmise kohas ei ole.
Töötajad ei tea midagi.
Ning mitte kusagil ei ole!

Kolmveerand tundi otsisin jopet.
Lõpuks võtsin sealt mahaunustatud asjade korvist ühe lilla plikadekampsuni külma vastu ja tulime tulema. Aga nagu... täiesti uskumatu!
Keegi seda jopet ilmselt varastama ei hakkaks, isegi kui see kuhugi pingile unus, aga õhku ta ju ka ei haihtunud! Mis mõttes kuskil ei ole???

Neljapäev, 1. aprill 2010

Mu alateadvus on lame

Ma nägin und.
Kõigepealt nägin und kahest nägusast noorest vennast koondnimedega, ütleme... Sam ja Dean. =) Sam ja Dean olid elanud vaprat ja seikluslikku elu, päästnud inimesi ja pannud seejuures ohtrasti oma elu ohtu. Mis oli raske töö, nagu võib näha nende ilmetest sellel pildil.

Nad asusid pärast järjekordset maailmapääsmist puhkuse võtnuna elama nunnusse suvilarajooni, mis nägi välja umbes nagu Kalle Blomkvisti kodulinn varasuvel või midagi sinnakanti. Nende maja oli valge ja õitsvate põõsaste vahel, meenutades üsnagi vendade Lõvisüdamete talu, ainult et see polnud talu.
Sam ja Dean võtsid endale paikseks jäämise puhul ka koera, kes oli ühtlasi sõjaveteran ja tulihingeline militaar, mitmete ordenitega autasustatud, ja teadis varsti enamikku saladusi nende senisest elust. Ja oli nende parim sõber.
Sam, Dean ja koer sõbrunesid kohalike lastega, eriti väikese umbes kuueaastase tüdrukuga (kes oli vist mina, natuke. Tal polnud muuseas esimesi hambaid, aga oli kaks haralist rotisabapatsi.)
Siis selgus, et Deaniga oli mõni aeg tagasi juhtunud üks väga paha asi.
Noh, stiilis neitsi ja sõjaväerong.

Koleda kogemuse üleüldise hirmsuse tõttu tekkis tal traumajärgne amneesia ja ta ei mäletanud asjast midagi, aga miski järjekordne väiksemat sorti kangelastegu raudteel vallandas nood mälestused, ja siis ta läks täitsa hulluks.
Väga kurval moel.
Kui ta oli juba mõnd aega hull olnud, üritas ta end maha tappa.
Sam muidugi päästis ta ära, sest ta oli väga pühendunud vend.
Siis kirjeldas Dean talle üksiasjalikult kui paha tal olla on, ja veel üksiasjalikumalt, kui paha on üldse olla õnnetu hull, ja nõudis välja loa ikkagi suitsiid ära teha.
Sam oli nõus, sest vastuargumente justkui polnudki.
Dean tappis enda ära. Ja siis tappis pärast Sam ka ennast ka ära.
Koer nuttis, ulgus ja halas, aga ega laipu enam ei ärata.

Siis läksime mina ja koer päikesepaistel mööda tolmust kruusateed linnast välja teadmisega, et film algab kohe uuesti algusest e. siis Sami ja Deani väikelinna elama-asumisega.
Koer arvas, et läheks õige sealt linnast igaveseks minema. Sest see kõik on uuesti läbielamiseks liiga kole.
Aga mina arvasin, et hei, me nüüd teame, mis juhtub, äkki prooviks nagu... asju muuta, midagi parandada, leida natuke õnnelikum lõpp?
Koer vaidles vastu, et Väga Paha Asi on tegelikult juhtunud ju aastaid tagasi ja me ei saa sinna midagi parata.
Mina vaidlesin omakorda, et mis siis, me saame ehk muuta Deani (ja ühtlasi ka Sami) reaktsioone sellele, kui me ... noh, oleme valmis toetama ega ehmata ühe hooga ära, et appi-appi-mis-me-teeme?! Ja mina olen ju nüüd täiskasvanu ja mitte kuueaastane, keda peab kaitsma ja kelle jaoks asju pehmendama, äkki saame midagi reaalset ära tehtud!

Tükk aega vaidlesime.

Koer ikka arvas, et nagunii ei tule midagi välja ja me saame ainult ise veel rohkem haiget ja tema ei taha seda kurbust uuesti läbi elada.
Mina arvasin, et kammaan, no vähemalt PROOVIME midagi parandada! Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Et kõik läheb nagu juba läks? Aga nii ju ongi juba läinud! Äkki ei olegi palju vaja, et teha paremini? Noh?! NOOOH?!

Kuna film pidi kestma umbes kaks tundi, ja mul kulus koera veenmiseks umbes 15 min, jäi meil umbes tund ja kolmveerand, et luua uus, õnnelikum lõpp.
Olime just algust teinud, kui neetud äratuskell kell 6.50 helises, ja ma pidin üles tõusma.

Aga nii põnevat ja samas lamedalt ja ilmselgelt sümbolistlikku und polegi nagu ammu aega näinud.

Täiesti selge, eks ole: lõpus olid minu kaks poolt kirgliselt vaidlemas teemal, kas riskida kaotusega ja teha midagi või siis mitte midagi teha ja kaotusega juba ette leppida.
Pluss veel:
+ Sa ei saa muuta minevikusündmusi, aga saad muuta oma reaktsioone nendele.
+ Ma pole juba 2 kuud Supernaturali vaadanud ja mul on võõrutusnähud.
+ Väikese tüdrukuna olin ma võimetu, kuigi armas, aga täiskasvanud naisena vähemalt enda meelest võimeline. Igast asjadeks.
+ Enese äratappamine probleemilahendina võib tunduda küll lihtne, aga tegelikult võiks seda siiski teadliku pingutusega vältida.
+ Unenäos oli minu esmane toetusaktsioon Deanile see, et kui me mingil nende naabrite korraldatud ja lastega kirjatud aiapeol (mina ja mu Poeglaps olime seal Koera külalistena aktsepteeritud) kohtusime, kibelesin ma kogu aeg ütlema, et ei, ma ei kavatse temaga magada.
Kahjuks ärkasin ma enne selle tähtsa fraasi edastamist üles. => I can't say NO!
+ Koer, kes oli sõjas käinud ja ordenitega ja keda kõik kohtlesid kui inimest, lubades talle inimestest sõpru, toolil istuda ja torti süüa, koer kellega asju läbi räägiti ning kellest hooliti - aga kes tegelikult oli ikkagi koer ja mitte inimene => minu igavene ebakompetentsuse ja amatöörlikkuse tunne, mida ükski tunnustus ega kinnitus teiste inimeste poolt ei suuda olematuks teha. Tegelikult olen ma ikkagi koer ju! =)
+ Astrid Lingren on lahe. Simak on ka lahe. Ma peaks rohkem raamatuid lugema!!
+ Deani kurja kogemuse ehk siis kõige kurja aluseks olid nimetud sõjaväelased. Need olid vist vene sõjaväelased pealegi. Nii et kõige kurja aluseks on tegelikult nimetud punaväelased!! Kommunistide käsilased! Ja pealegi oli asjaga seotud ka raudteetransport loomavagunis. Vaene eesti rahvas ja meie kollektiivne lein, mis minu alateadvustes edasi pulbitseb!!!
+ Samas oli ka koer eksmilitaar. Ja mina, pärismina, olin ju ka noorest peast ilgelt vastik olevus, suisa kuri.
(Mitte meelega. Rohkem hoolimatusest ja lollusest.)
+ Need 15 minutit, mis läksid filmi algusest koera veenmisele, et "teeme nüüd ometi midagi!" vihjavad kahtlemata minu tundele, et ma oma nooruse häbiväärsel moel raisku lasin ja oleksin võinud selle hoopis paremini veeta/sel ajal hoopis rohkem ära teha. Samas tund ja kolmveerand mis veel alles on, teatavad rõõmustavalt, et veel on aega.

Nii lihtsad ja otsesed allegooriad, et lausa häbi hakkab. Võiks ju arvata, et alateadvus suudab kuidagi kavalamalt kujundeid leida, aga ei.
Mu salajasimad hingesaladused on klisheed!
Taevas, kui piinlik :(