Kolmapäev, 31. august 2022

Üpris-üpris kindel

Vahepeal hakkas elu parem tunduma ja selle parema sees nihkus paradigma: ma mitte pole kirjanik, kellel ei vea ja kes pole kunagi piisavalt hea, ükskõik, kui palju ta ponnistaks ja enda arust hästi teeks, vaid tegelt on mul lihtsalt vedanud, et olen selle nimetuse, tunde ja rahastuse peal nii kaua oleleda saanud.
Sest noh: MIDA ma maailmalt tahan?
Mõistmist, armastust, et nad mind usuksid.
Aga muidugi ei usu, mõista ja hooli nad minust! Ma olen ju naine ja ei kirjuta isegi noorte- ega lasteraamatuid. Mul on pigem lausa feministlikud teemad, mitte Armastus ja Ajalugu. Ja naiskirjanikke muidugi on, aga kui nad ei kirjuta noorte- või lasteraamatuid ega armastusromaane, peavad nad KURADI head olema, et pildil püsida.
Ja samas kirjutades noorte- või lasteraamatuid, armastusromaanidest rääkimata, sa Päris Kirjanik ikka ei ole.
Krt, Leelo Tungal sai oma esimese kulka aastapreemia 2017.
Naised on hoopis teine kategooria kui mehed ja loomulikult on neil raskem. Nad peavad krdi visad olema ja ikkagi ei usu enamik inimesi neid ja neisse. Hea, kui ise usuvad (Leelo Tungla tütar Maarja Kangro on päris hea ses osas), see aitab muu jama sees väga kaasa, aga ÜLDISELT ei ole sel väljal naine olla üldse lihtne. 

Et jah, midagi õnnestub välja kaapida ka naisena. 
Aga tööd peab selleks tegema neli korda rohkem kui mehed. 
Või pead sündima kuulsa kirjaniku perre. Siis loetakse sind kirjainimeseks aristokraatia põhimõttel. Rauad on samuti hea näide.

Hakkas veel kergem.
Sest see on tõsi. 

Et jah, ega ma ei ole kaheldamatult ja üleni oivaline, nõus. Viimane raamat ilmus ürgammu, 2019. Aga mehena ma saaksin oma pagasi peal veel vabalt liugu lasta, naisena lihtsalt ei saa. Et ma tahaksin? Pff, see nüüd küll mingi oluline asi pole!

Tolle tõdemuse sees lähen ja võtan endale veidi külma mannaputru ja söön seda moosipurgiloputusveega. Ja olen päris rahul enda ja maailmaga. Et mannapudrus on kaks kolmandikku piima ja kolmandik vett? Eks tule harjuda. Et mõned klimbid on ka? Ausalt, pudruklimbid pole mind kunagi häirinud.
Mhmh, ja piima- ning kakaonahk maitseb mulle ikka veel. Ükspäev proovisin jälle järgi. Ma ei saa aru, miks inimesed piimanahka ei salli.
Kananahast rääkimata. Kui välja arvata paar ribakest sisikonda, mis vist on maks ja neerud, on nahk kana parim osa. 

Tagasi tulles "aga see asi, mille ma kirjutasin, polnudki nende meelest hea?!" masendavuse juuurde: mu enesekindlus ripub väga olulisel määral väljaspool mind. Ehk ma päriselt lasen ennast morjendada sellel, kuidas mu kirjutatu ei teeni mulle raha ja kiitusi. Iga kord, kui omast arust olen hästi teinud ja tagasiside seda üldse ei ütle, või kui annan pooliku töö testlugeda ja tagasiside ei ütle: "väga hea, lihtsalt need väikesed asjad," vaid: "no need ja need ja need asjad tuleb ümber teha, sa teed neid valesti", ma lihtsalt suren.
Ma lihtsalt suren.
Aga kui mõtlen, et noh, esiteks olen ma naine, teiseks ei ole absoluutselt keskkonnas sees, ei käi üritustel, ei suhtle Oluliste Inimestega, ja kolmandaks olen ka ümmarguselt kümme aastat tagasi loobunud nägemast kõike, mida teistelt loen, läbi prisma "see on väga hea!" (s.t. ütlen ikka veel hästi, kui midagi head öelda on, ent mu ootused tekstile on tõusnud ja ma ei kiida enam kõike, mis päriselt küündimatu pole), on täitsa loogiline, et mind ennast valimatult vastu ei armastata. 
Mõned kirjanikud ja kirjandusmaailmas olulised inimesed hindavad mind, aga enamus mitte. 
Eriti kuna ma Peeter Helme keissi tuules lükkasin tagasi fb sõbrakutsed Jürgen Roostelt, Juku-Kalle Raidilt jt sellistelt, kes phmt on seltskonnasüdamed, aga ma keeldusin andeks andmast nendepoolset pedofiiliaignoreerimist ja pedofiiliarmastust. 
Ikka veel keeldun, sest andestama ma ka ei kipu.
Ehk siis: minu valikud ei tee mind popiks ja kui ma niigi palju kirjutamise pealt saan, kui seni saanud olen, on juba hästi tegelikult. 

Mu kirjutamine on hoolimata mu isikust mind seni väga hästi kandnud. See on räme kompliment!

Nii et tegelikult ei pea ma ahastama, kui mu kirjutatut ei haarata lennult, ei armastata ja mind ennast aina ei kiideta. Ka mitte, kui ei osteta - mingi Karin Pauts pole ma kuskilt otsast. 
Mitte et ma Karin Pautsist halvasti mõtleksin - naine, kes ei kirjuta naiselikel aladel? Väga hea! Mul lihtsalt ei ole väga ühtekusetunnet inimesega, keda palju ostetakse, aga arvustused on: "Nojah, tegelt on palju loogikavigu ja aburdsusi ja keel pole ka hea."
Ma olen mina ja sellisena VÄGA kitsa niši lemmik. Et Mart Juur ja Reid Raud mind armastavad, mu fb-sõbrad on ja krdi Rein Raua LASTEST ka kaks tükki otsustasid tema kiituse peale mu sõpradeks hakata (ühega olen isiklikult kohtunud, teine on lihtsalt netis tore inimene), on isegi hirmus hästi ju.

Ja noh. Ma loodan veel midagi hästi teha. "Lihtsad valikud" tegelt ei ole isegi mu enda meelest parim, mis mus on - ja "kuigi sa proovid olla hea" vananeb raudselt paremini =P Seal pole juba tänapäevakski piinlikku stseeni, kus sisekaitseametnik imestab: "Oi, seda sõidukit, kus ma viibin, jälgitakse?! KUIDAS ma sellele ei mõelnud?!"

Tõesti, kuidas? Sa ilmselt oled veidi idioot. 

Esmaspäev, 29. august 2022

Üritan normaalne näida

Käisin neljapäeval DakhaBrakha kontserdil. 
Esiteks ma hindasin neid kõrgelt ammu enne sõja algust. Nad teevad säärast muusikat, mida ma väärtuslikuks pean.
Teiseks on kõigil Ukraina bändidel nüüd küljes täiesti isemoodi kvaliteedimärk. Nemad ajavad "Stop war, Putis is criminal!" teemat ja kuna mus kajab see nii tugevalt kaasa, et peaaegu pole kaja, vaid on koor, siis ma tahan väga saada tunnet, elamust, kuidas ma ajan esinejatega ühte asja, me hoolime ühest ja samast. 

Kontsert oli imeline. S.t. mitte ainult minu meelest. Lõpetasime publiku poolt püsti-ovatsiooniga ja kuigi saal polnud päris täis, ega parteris palju tühje kohti ka olnud. DakhaBrakha on nii musikaalsed, samas nii hästi sobivad, räägivad üksteisega muusika keeles nii vabalt ja selgelt - ja lisaks olid taustaks mõjuvad videoinstallatsioonid, et ma tõesti ei oska kontserdilt rohkem tahta. 
Noh, olgu. 
Üks aspekt: kaasatantsimiseks oma toolis lihaseid pingutada + natuke oma näo ees ja süles käsi liigutada on mulle vähe. 
Kusjuures mu tütar ja poeg olid mõlemad ka seal ja üldse mitte minu teenena - ema mees ostis neile ka piletid. Seega istus poeg kaks rida must tagapool (ja tütar veel rohkem tagapool koos mu õe ja tema kallimaga). Pärast kontserti, kui neile rääkisin, kuidas ma pool ajast nutsin, ütles Poeglaps: "Ausalt öelda olen natuke kergendunud, et sa ei istunud minu kõrval. Ootasin, et kuulen kõva nuutsumist ja olin valmis, aga minuni ei kostnud midagi, nii et sa nutsid üsna vaikselt. Et sa hakkad nutma, ma muidugi teadsin. See oli selline kontsert, et sinu nutmine on sama kindel kui Maa gravitatsioon - see lihtsalt peab olemas olema."
Kusjuuures mina ise selleks küll valmis ei olnud, et nutan ja nutan ja nutan. Täiega üllatusin. 
Järeldus: mu poeg tunneb mind üsna hästi. 
Aga ta ütles ka: "No see oli selline kontsert, et selle ajal nutta oligi loogiline. Et ma tean, sina võiksid igal pool, aga see oli selline, et ajaski nutma."

Tütrega rääkisime muust. 
Ta läks peale konserti üsna ruttu koos ülejäänud mansaga minema ja mina sain niisiis ainult pojaga mõtteid vahetada. 
Aga kontsert oli tõesti hea. 
Heli oli ka väga kaunilt paigas. 
Ning mulle meeldib nende esteetiline kontseptsioon kõrgetes papaahades naiste ja kiilaka mehega =) 

Rohkem uudiseid ei ole v.a. et mul on väga rõve olla. 
Ära eelda, et miski läheb hästi? 
Siis võib kohe kõige täiega maha ju surra. Kuni on veel 2 grammi lootust, et miski LÄHEB hästi, võib elada. 

Laupäev, 27. august 2022

Teised vaatenurgad

Saatsin selle jutt-esse-autobiograafilise vinjeti Vikerkaarde.
Ma tean (kogemused) et nad vastavad ainult, kui neile meeldib. Enamasti, et öelda: "Jaa," korra: "See on hea, aga kaugelt liiga pikk, kogu me ilukirjanduseks jäetud ruum läheks selle alla".
Kui nad ei arva eriti hästi, nad ei vastagi. 
Aga kui nad vastavad, vastavad nad üsna ruttu. 
Mulle ei ole vastatud. Poolteist tööpäeva, kaks ja pool ööpäeva.
"Neile ei meeldi? Aga ma ju näen ja tean ja tunnen, et on hea!" Mu üldine suur ahastus sisaldab ka ahastust "Miks inimesed on inimesed, ma ikka ei ole inimene, ma ei saa neist üldse aru, nad ei saa must üldse aru, oh, kus ma jään???"
Tütar ütles: "Ma oma kogemustest olen õppinud, et need "kõik sisse pandud"-asjad pole väga inimestele. Et kui sa seda neile ette loed, siis nad on: "Oo okei hästi kirjutatud," aga muidu väldivad selle eksistentsigi."
Mõtlesin.
Nägin kandvat ideed: "Et mitte liiga vähe, jääb vajaka, vaid liiga palju, raske vastu võtta, ignoreerin?"
Tütar: "Mhmh. Vaata asja mitte endas kaheldes, vaid rohkem: see on hea, ma tean. Vaatab, kas nad julgevad aktsepteerida seda!""

Mul hakkas parem. Okse tõuseb ikka spontaanselt kurku, aga vähemalt selle tasakaalupunkti sain tagasi, et see ON hea, aga vbla nad lihtsalt ei julge seda endasse lasta. Kui on liiga intensiivne, on ju kergem nägu teha, et pole midagi erilist.

Ootan neljapäevani, siis proovin Feministeeriumiga. 
Nemad vbla tahavad. Nad on tooreste tunnete osas leplikumad, sest end kunstlikesse raamidesse surumast keeldujateta poleks neid üldse olemas.

Muidugi ... kogu mu elu ju! Kogu mu minaise! "Mitte "pole piisavalt palju", vaid "on kaugelt liiga  palju, me ei taha vastu võtta, et niimoodi ka saab, teeme vaimse seina ette ja lihtsalt ei usu sind!!"

Jah.
Emake maa, muidugi - ja see seletab nii palju ka kogu mu loomingu, eriti luuletuste vastuvõtu osas!!! 
Sest tegelikult inimesed saavad aru, kui on hea, elus, ehe. Aga inimestel, kes seisavad avaldamise eel ehk loevad käsikirju, kaastööks pakutut jms, on pidevast tekstide lugemisest kalestunud sisemus ja nad lähtuvad sisetundest: "Kui mulle meeldib, on hea. Kui mulle ei meeldi, on halb." 
Ja kui neid segab, kraabib, hirmutab, nad ütlevad: "Ei," sest ei meeldinud ju? Ja kui siis ikkagi ilmub, on avalikkus: "Ooo!"
Ma tegelikult SIIAMAANI (s.t. ilmus 2009, eksole, igavik tagasi!) ei saa üle oma luulekogu loost. Sest keegi ei tahtnud mu luuletusi, ma vaatasin ennast kui järjekordset luuleliste kalduvustuga vaest tshikki, tee ja küünlad ja muu sihuke - kuni mu isa ja ema mees panid rahad kokku ja ilmutasid selle kogu. 
Ei olnud odav lõbu, tol hetkel 30 000 krooni oli mu jaoks täiesti astronoomiline summa, ma kahe aastaga vbla sain selle käest läbi lastud - aga vbla ei saanud ka. Ökopaber, ökovärvid jne.
Kirjastus taotles kulkast avaldamistoetust. 
Ei saanud midagi. 
 
Ja siis korraga sai see kogu nii palju nii positiivset tagasisidet!!!
NII PALJU!
Päevalehe üks pikk eraldi arvustus, Sirp kahel korral - Sirp küll aastaülevaadete sees, ent pikalt ja positiivselt - Ekspress kahel korral, Betti Alveri preemia nominatsioon, ja mingid pisemad nupud siin-seal veel. KesKus tuleb meelde. 
OMG, kas ma olen luuletaja?
Palju seda kogu ostetakse? "Lagunemine", kirjastus Hermes, mh, ah?

Aastaga 31 eksemplari. 

Ma ei saa aru, ma ei oska, ma ei taha, ma ei saa aru, ma lihtsalt ... 

Aga nüüd, kui ma võtan kontekstis, et normaalne inimene kardab liiga verist liha ja kogenud kultuuriinimene(TM) tunneb selle peale ebamugavust, ent tegelt teised minusarnased saavad aru, tunnetavad ära, neile ei ole "liiga", muutub kuidagi ... mõistetavaks.

Raske on nendeni jõuda, aga mul ON oma publik. 
Lihtsalt nendeni jõuda on tõesti keeruline.

***

Pealkirjaga seoses: tegelt on üks mõte veel.
Me kirglikult vaidlesime siin Kaamosega vahepeal. Mina ütlesin, et ON JU probleemidel raskusevahe, miks inimesed halisevad tühiasjade pärast, ja tema ütles, et EI OLE JU, mis tühiasjad, kui on valus, on valus! 
Eile õhtul kottpimedas koera jalutades (oli niii pime, et ma eksisin vahepeal teelt eemale, kuna jalge all oli vale pehmusega maa, sain aru ja leidsin kolme minuti pärast koera kõval kattel krõbisevaid küüsi kuuldes tee jälle üles) taipasin, et mind tegelikult ei häiri hädaldust põhjustavate probleemide kergekaalulisus.
Mu kaebus polnud üldse selle üle.
Mind häirib, kui inimene hakkab hädaldama ja undama, kui tal tegelt ei ole isegi valus veel. Mu rahulolematuse põhjus olid inimesed, kes karjuvad ja kaeblevad, kui mina (mitte sarnases olukorras, vaid sarnase tundega) oleks: "Nojah, see ei ole väga mugav." 
Kui ka kare lina on TÕESTI inimesele suureks probleemiks, ma saan tema ahastusest aru. Milllest ma aru EI saa, on inimesed, kellele kare lina on umbes sama väike probleem kui mulle, aga kisa on sel teemal vaja teha rohkem, kui mina teen kasvõi enesetapu eel. 
Nagu ... väkk. 
Miks?
Nad diskrediteerivad kogu halisemise maailma ja kontseptsiooni! Muidugi keegi ei võtnud mu enesetapu-eelset: "Mul on väga halb olla, nii halb oli viimati Poeglapse isast lahku minnes," juttu tõsiselt, kui kõrval on inimesed: "KUIDAS, KUIDAS, KUIDAS nii saama, mul on nii halb, õudne ja nutan ja nutan ja HALB!" umbes selle tundega, mis mul on, kui pulgajäätise jäätise osa pulga ümbert maha kukub. 
Mulle käib väga pinda, kui inimene ahastab, ilma et ta tegelikult ahastust tunneks. Tunneb end lihtsalt natuke halvemini kui ta tavaline happy-happy-joy-joy.

Kolmapäev, 24. august 2022

Riik, mille vapiks on kana, ei saa iial võita riiki, mille vapiks on kahvel!!!

 Samuti tegin ma Ukraina iseseisvuspäeva - mis on täna - puhul pilte. 




Toob sisse või ei too sisse?

Kirjutan jälle lugu, mis otse lendab käes, mul on nii palju öelda. 
Loodetavasti seekord tahab keegi seda avaldada ka, sest seoses mu "vabakutselise loovisiku toetuse" pikendamatajätmisega - üllatus-üllatus, neil on raha otsas - kuluks teatud lisateenistus kuus ära. 
Me ei sure nälga, et see öeldud oleks, mul ei kao kogu igakuine sissetulek ära - lihtsalt kaob kõik see osa, mis tegi elu lihtsaks, mugavaks ning mida võis laiali jagada ja teistele annetada.
Aga et mul lugu käes lendab ja 200 sõna asemel päevas kipub pigem 1000 tulema, on hea tunne. 
Natuke ka "aga mis mõttes äkki pole see hea lugu? Muidugi on hea, lihtsalt ... äkki ei saa raha =(". 

Sest ma olen elus aaaaaaastaid tagasi kaks korda teinud eksperimenti "kirjuta nii, siis rahvale meeldib" ja jube on, et need eksperimendid olid edukad: rahvale meeldisidki. Aga ... aga ... aga ma tahan kirjutada nii, et mulle endale meeldiks!
Ja kuigi toonased eksperimendid tulid võtmes "paneme sisse need asjad, mis rahvale meeldivad, ja teeme siiski loo, mis mulle meeldib", ma kuidagi enam ei taha nii teha.
Vbla olen enesekindlamaks saanud, mul ei ole enam nii väga vaja teistele meeldida. Nüüd kirjutan seda, mis endale meeldib, ja siis olen pahane, kui kellelegi teisele mitte. 

Aga ma siiski loodan, et see meeldib. Sest minu arust võiks meeldida =)
Õnnepalu on väga hinnatud kirjanik ja tema ka aint heietab.

Mitte et ma ise oleks ühtegi Õnnepalu raamatut läbi lugenud. Kahte olen alustanud, ent jõudnud kuskile leheküljele 50 umbes ja mõelnud: "Mis see ongi kõik v?"
Kunagi üks seltskonna-ajakirjanduse tibu sai ohjeldamatult puid alla mõtteavalduse eest (ebatäpne tsitaat): "Miks ma peaksin raamatuid lugema, mul on endal ka pea otsas, et mõelda", aga mina tunnen end Õnnepalu tekste lugedes täpselt sedasi. Tegu on uitmõtete ja keskkonnakirjeldustega. No ma ka käin keskkondades ja mõtlen. Miks ma teiste mõtteid lugema peaksin?"
Aga no rahvale meeldib, selgelt =)
See minu jutt-essee-autobiograafiline vinjett tuleb must välja, nagu väga oleks vaja väljendada, ehk meeldib kellelegi seda siis lugeda ka.
Kuigi KUIGI see võiks olla ka postitus võrgupäevikus. 
Mul on selliseid küll. 

Aga nende eest kohe kindlasti raha ei saa ning olen kogenud, et öelda EKL-is: "Ma, muide, olen blogija ka," ei too kaasa mitte tunnustavat: "Oo, ta tegutseb mitmes eri kultuurisfääris, hoiab keelt elus ning on inimestele tähtis", vaid: "Aa, ta on mingi kergekaaluline lobiseja, kes endast liiga hästi mõtleb, tüüpiline blogija". 
Nii et ma hoian lahus oma võrgupäevikupidajaidentiteedi ja kirjanikuidentiteedi.
Kuigi tegelikult ei arva, et nii peaks või oleks hea. 

Tegelt lõpetasin nüüdseks selle mõtiskluse ajendanud loo ära. 
Vaja veel paar korda läbi toimetada ja siis vaatame, kas keegi tahab mulle selle eest ka maksta. 
Sest 297 eurot kuus elamiseks on siiski ... napp. Sellega pole kindlasti võimatu elada - noh, kuna see on umbes-täpselt summa, mis korteri eest makstes üle jääb; kui korteri eest ka veel maksta tuleks, oleks räme - aga midagi hõisata ka pole. 

Laupäev, 20. august 2022

Oh II

Tegelt hakkas parem. 
Ilmselt ikkagi haigus, mis siis, et palavik sai varem otsa - ma märkasin tegelt, et vahetult on ujumisel head tagajärjed, aga pikas perspektiivis halvad. Ehk vaevalt ma nüüd külmetasin (hah), ent väsitasin, vbla isegi kurnasin oma haiget keret ja siis oli muudkui kurb, pea käis ringi, kõik oli raske, viuviu.
Aga hakkas parem.
Mitte täiesti hea, ent parem.
Surmasoov kadus jälle ära. Ei ole vaja, et midagi juhtuks, elu on niigi elatav.

MITTE et "ei"-ütlemine - antud juhul siinsamas võrgupäevikus - oleks mulle kerge ja ma ei saaks nt migreeni seepärast. Muidugi sain.
Siuke ekstra-paha ellu juurde täiega heasoovlikult inimeselt.
Mus elab nii sees ind teha teised - sümpaatsed - inimesed rõõmsaks, et "ei"-ütlemine on otsene vaev, pingutus ja katkiminek. Isegi kui "ei" on ainus, mida ma öelda tahan. 
Sest ei, ma samas EI arva, et ükski teraapia ka sel ei-ütlemise teemal aitaks. Ma arvan, et ei aita, et on mõttetu, et ma ei pea tegema asja, mida ma ei taha ... 
aga et ma midagi tean, ei tähenda, et ma seda tunnen. 

Phmt topeltlõks: ma olen häiritud, ei saa end hästi tunda, sest ma ei tee, mida mult tahetakse.
Ei tee, mis siis, et tahtja on kena inimene, kes ilmselgelt soovib mulle head.
Aga ma oleksin veel õnnetum ja häiritum, kui teeksin tema tahmist, ei usaldaks ennast, vaid ikka mingit välist seisukohta, ning pärast oleks HALB.
Ma paraku olen ka jumalast veendunud, et oleks halb.

Lugesin ka - lõdvalt seotud teema, teiste seisukohad versus minu omad - ühe vana, üsna isiklikus võrgupäevikus teraval teemal tehtud postituse kommentaare
Sel polnud muud põhjust kui "inimesed on seda postitust antud nädalal palju lugenud, huvitav, mis seal on", aga läks ikka päris ebameeldivaks ka nüüd, aastaid hiljem.
Postitus ise oli täiesti ok, selle võiksin praegugi kirjutada. Esimesed kommentaarid on mõistlikud. Kuskil poole peal keeras ära. Mõnesid ma ikka ei lugenudki - omaenda vastuseid neile küll ja need ütlesid, et ei tasu - ja siis mõned inimesed tagusid elusa kadunukese kirstukaanesse veel ja veel naelu. 
Mhmh, sa oled ikka halb inimene ja ebapärlikarp ajab tarka juttu.
Ja SEE on see, mis minu arust ongi julmus. Sa teed meelega teadlikult teisele haiget. 
Nagu ... ja see on, ma saan aru, ühiskondlikult okei käitumine. 
Poeglaps: Miks sa LOED kommentaare, aru ma ei saa. Sa ju tead, millised inimesed on! "See on vargus, kuidas sa võisid?!?!" kui sa võtsid pitsapoisile jootrahaks oma õelt 3 eurot ja andsid talle pärast viis tagasi?!?!
Aga ma olen ikka täis naiivset usku, et inimesed on ilusad ja head.

+ Anomaalika on nimemuutmises paremaks saanud, aga kuna tema kommentaarid (ka teiste blogides) on nii äratuntavad, pole sellest abi. Loen kaks lauset ja mitte edasi. Võeh!
Aga mõtlen küll, et MIKS ta kommenteerib. Ikka veel. MIKS. See pole isegi isiklik vaen kellegi pihta, lihtsalt üleüldine jobusus, mida on vaja väljendada täiesti toredates blogides jõlkudes.
Mul on arusaamatus, et kui ta on selgelt teist meelt, teistsuguse maailmapildi ja meelelaadiga., MIKS ta lugemas käib ja kommentaare jätab? Kus on käitumise loogika? 
Mitte "need inimesed ei sobi mulle ja minuga, ma ei loe neid enam", vaid "need inimesed ei sobi mulle ja minuga, ma vahepeal teen nende blogides jälle tuuri ja jätan oma mittenõustuvad kommentaarid maha". 
Nagu ... miks? 
Hormoonid? Kas hormoonid on jälle vastus? Et "mul ei teki nende postitusi lugedes negatiivseid tundeid, ent mul tekivad positiivsed tunded seoses sellega, et saan halvasti öelda"?

Inimesed on ikka veidrad. 

Jumala palju inimesi on mulle öelnud, et TORE ju, et inimesed on erinevad, mõtle, kui igav muidu oleks!
Mul küll igav poleks =) Mulle meeldivad inimesed on ikkagi sitaks sageli mõnedes asjades (mitmetes, noh!) eri meelt, kuid vähemalt kuskil kohas valitseks mingi üldine konsensus - näiteks et on halb teistele meelega haiget teha - ja ma ei peaks end pooleks tegema leppides, et no inimesed on erinevad ja osade meelest see ON okei käitumine. Jah, neile kohe meeldibki teistele valu teha, ja see on ka okei. Lepi! 

Neljapäev, 18. august 2022

Oh

On nii nõme tunda, et midagi pole loota. See mis on, ongi nii hea, kui olla saab. As good as it gets. 
See pole eriti hea.
Samuti tuli pähe - lihtsalt, suvaliselt, koerajalutamise ajal - et kõik need "ei tasu nii palju mõelda, see teeb õnnetumaks" ütlejad-mõtlejad võtavad asju vales järjestuses. 
Mitte mõtlemine ei tee õnnetumaks, vaid ma viitsin nii palju enda ja üldse inimkäitumise üle mõelda, sest ma olen õnnetu loomusega. Pidevalt on: "Aga äkki ikka kuidagi saab õnnelikuks???"
Kõik need teooriad, mis on "ole õnnelik praegu, ära oota!" toimivad ainult selle piirini, et mul on PRAEGU rõve olla ja ainus, mille ma saan mõtlemisest "ega hea kallim ega uus laps teeks mind õnnelikumaks" on lootusetus.
Kui inimene on niigi õnnelik, tal ei ole vaja mõelda iseenda ja inimloomade peale niimoodi. Aga mul on vaja.
Ma mõtlen ja mõtlen, sest peab ju kuidagi teisiti saama.

Ja jah, ilmselt saabki.
Aga natuke jube on loota, et juhtub midagi halba!
Kusjuures seda ma tegin ka lapsena - lootsin, et juhtub midagi halba. Mingi teadmiseta hormoonidest ja omaenda keha käitumisest mulle nii meeldis uneleda sellest, kuidas algab sõda või kurjad kollid pääsevad maailma peale lahti või talv ei lõppegi või muud sellist. Ma mõtlesin ka hoolega välja, mida teha kui ma nägemise kaotan, kuidas elada, kui kuulmise, kuidas ühe jalaga, jalutuna jne. Ja kuidas juhul, kui mingi jube õnnetus tule või happega teeb mu näo vastikuks vaadata, ikka eriline ja ihaldusväärne olla (ma kannan kogu aeg maski, väga teatraalseid ja täiesti ümbitsevast eristuvaid rõivaid, liigutan end kogu aeg teadliku graatsiaga). 
Ma lootsin õnnetusi. 
Aga nüüd on ikkagi hirmus neid loota, sest ma pole enam laps ja mõte kõikidele teistele saabuvatest kannatustest muudab halva lootmise kuidagi ebamoraalseks. 

Võiksin loota, et MINUGA juhtuks. Et saaksin tellisega pähe vms.
Aga seda olen nagunii nii kaua teinud, et olen kaotanud lootuse kogemata auto alla jääda, kogemata pimedal tänaval vägistatud saada (röövida pole mult nagunii midagi), peksa saada pole ma kunagi lootnudki. Rääkimata rõõmust olla allakukkuvas lennukis - esiteks tuleksid teised kaasa, EBAMORAALNE, teiseks ma lendan vast korra viie aasta sees. Et just siis, kui mina sees, kukuks lennumasin alla? Ha. Ha. Ha.
 Ei, selleks, et midagi juhtuks, pean ise rongi alla minema ja sealt, nagu näha, tulin ka välja mitte ainult elusalt, vaid peale vaadates ka üsna tervelt. Noh, läks natuke aega, et arusaadavalt rääkima ja otse kõndima hakata, aga ei mingeid jubedaid arme, halvatust vms. 
Ainult jalad valutavad halbadel aegadel, aga seda ei usu tegelikult isegi arstid. 
Ja sellist halba, mille olemasolu keegi teine ei usu, mis mul lihtsalt ON, on mul niigi kõvasti ülearu, tänan väga.

Täiesti nõme.

Ma ei ole kandnud kokkupigistatud rusikas võtmeid, ma ei ole vältinud meestekampadest möödajalutamist, ma olen isegi sihilikult nende VAHELT läbi läinud, selle asemel, et väikest pööret teha ja mööda minna. 
Sest kui juhtub Midagi Halba, see minu maailmas on Midagi Head. 
Ja noh, ma olen hea meelega natuke uhke ja ülbe olukorras, kus mind eeldataks olema hirmul ja pispisikene. 
Ainult ma ei mõelnud oma halvaotsimisest kunagi sedasi, et otsin halba. Ma lihtsalt mõtlesin, et olen maru julge, miks keegi seda ei hinda, miks ma saan PAHANDADA, et nagu väidaksin teiste naiste hirmud mõttetud olevat oma rumala vaprusega?! Mäh?!

Aga ikkagi. 
Hirmus on mõelda, et ainus, millele oma parema elu nimel loota, on Millegi Eredalt Halva juhtumine.
Ei, muidugi rõõmustaksid mind mõned head asjad ka. Kui K tuleks mu juurde, ütleks, et on järele mõelnud ja tahab mind oma naiseks. Kui jääksin maagiliselt seksita rasedaks. Kui korraga kirjutaksid mulle kaks või lausa kolm erinevat kirjastajat ja küsiksid midagi avaldada, ükskõik mida, nad väga tahavad.
Ach, olgem ausad: piisaks ühestki. 
Aga noh, jah.
Auto alla jääda tundub siiski oluliselt tõenäolisemana - ja seda arvestades, et ma tegelikult ei looda kogemata auto alla jääda enam. Ainult kui tahtlikult ette astun või hakkan jooksma ning siis teele meelega veidralt tössima jään, võiks juhtuda. 

Sandman tuli ka välja. Oli päris tore, aga nüüd pole sedagi enam oodata. Tühjus, lagedus, mitte midagi. 
Kui eredad halbused välja arvata - ja välja ma arvan nad seepärast, et nad oleksid TOREDAD - on ees ootamas ainult halvad asjad.
Poeglaps läheb jälle kooli ja kooli jälestame me mõlemad. 
Võibolla ei pikendata mu vabakutselise loovisiku toetust. Või on pikendamistaotlus kadunud, sest ma saatsin selle juba juuli alguses. 
Raamatute füüsiline valmistamine on sitaks kalliks läinud ja ma kardan iga kirjastaja pärast, kes minu loodu alla oma finantsid paneb. 
Ühtlasi olen seega väga kõhklev ja vist ei hakkagi JÄLLE kord luulekogu käsikirja kokku panema ja kuskile saatma. 
Nagunii ei taheta. 
Keetsin puljongi, nüüd ma pean sellest suppi tegema, et ta halvaks ei läheks. Poeglaps nagunii ei taha seda süüa, sest on suvi ja soe ja võeh, supp. Nii et mul saab olema hulk suppi ja mõned päevad nüri supisöömist ootavad. 
Leiba ka pole, et supi kõrvale süüa. Ainult saia, sest ma ostan korraga ainult kas ühte või teist ja mul oli maapähklivõi ja moosiga röstsaia isu poes. 
Olgu, tegin supi valmis. 
Süüa seda küll ei taha.
Oh, kus ma jään. 

Samuti: viimati, kui kraadisin, polnud isegi palavikku. =( 

Teisipäev, 16. august 2022

Viimane valgustus

Vaata, see 50+50 küsimuse meem, mis vahepeal blogides natuke aega ringi jooksis? Ma lugesin ka paari inimese vastuseid ning vältimatult seega ka küsimusi. 
Seal olid muuhulgas küsimused emade ja isade oivalisuste kohta. Ja kuigi need polnuks täpselt mu vastused (muidugi mõtlesin ma kõigile küsimustele vastused välja, lihtsalt ei pannud neid kirja, sest niigi tegelen võrgupäevikus pea ainult iseendaga, ei ole kellelegi peale mu enda veel ekstravastuseid tarvis), jäin oma vanemate mõtlemise üle mõtlema. 
Rääkisin emaga. 
Mõtlesin veel.
Sain sellised tulemused:
Mu isa on väga minu moodi.
Või olen mina väga tema moodi, vahet pole. Ehk meie mõtlemine on sprindid vaheldumisi puhkustega. Tuleb tohutu plahvatus, valgustus, avastusi kuhjas koos - ja järgneval perioodil ei võta me midagi uut omaks, vaid seedime ja muudame omaseks seda, mis plahvatuse-valgustuse käigus saabus. Sprint ja puhkus, sprint ja puhkus. Puhkuse ajal uued asjad ei integreeru. On ainult: "Ma tean juba ammu, kuidas sellega on, sellega on niimoodi, sina eksid."

Mu ema on rohkem maratoonar. Ta ei tule kaasa plahvatustega, jääb maha. Mu pärastrongi-kevadel pidasime vestluse, mille jooksul ta väga selgelt oli nördinud idee pihta, et inimene võib teha seda, mida tahab. Mis mõttes?! Ei või ju! Mis ema läheb oma vastsündinud lapse juurest ümbermaailmareisile? 
Ja mina seletasin, et no kui ema sünnitab lapse, ta tõenäoliselt EI taha last maha jätta ja ümbermaailmareisile minna.
Võibolla tahab ta minna koos lapsega. 
Või kui see ei ole mingi "oh-võtan-lapse-kaasa" reis, vaid ränk rassimine purjede all, ja ta tahab minna nii väga, et jätab pisipisikese imiku maha, on ta ilmselt sitaks varem selle nimel trenni ja tööd teinud, organiseerinud, see on talle väga tähtis eesmärk - ja kui ta jätab lapse koju kellegi teise hoolde, siis on see valik, mille ta teeb (täpselt nagu oleks valik ka lapsega jääda), teades, et sel on hind. 
Ta laps ei võta teda vbla kunagi päriselt omaks. Vbla see teine inimene, kelle hoolde ta lapse jätab, saabki lapse teadvuses peamiseks hooldajaks. Kui Midagi Juhtub, tal on eluaeg süümekad. KINDLASTI tuleb nii tal kui lapsel raske aeg, kui laps viimaks temaga elama harjuma peab. Jne jne. Kui sa teed valiku, on sel hind - aga see on alati SINU valik. Kellelgi pole kunagi mingit põhjendatud õigust lapsele öelda, et sinu pärast ma ei saanud ümbermaailmareisile, koolis käia, pidudel käia - said küll. Et sa valisid pigem lapsega olla kui jätta ta üksinda koju, oli sinu valik. Vbla igati ilus valik, aga igatahes sinu valik. 

Sa teed, mida SINA tahad. Teised inimesed mõistaksid sind väga hukka, kui sa lapse üksinda koju karjuma jätaksin? Ka see on sinu valik - lasta end juhtida teiste arvamustel. 

Ok, kõrvalekaldumine. Ühelausega, mu ema ei võtnud tollal "igaüks teeb ja võibki teha seda, mida tahab"- ideed omaks.
Ka idee, et me oleme autistid, tuli temani tasapisi. Mina olin juba ammu selles veendunud ja võrgupäevikus kirenud, teiste teemade peale üle läinud, kui tema mõtte endaga integreeris ja omaks võttis.
Aga temaga on lahe just see, et kuigi ta ei tule sprintidega kaasa, ta kogu aeg sörgib edasi, kogu aeg võtab uut omaks, ei jää seisma (nagu mina ja mu isa, kes vahepeal tee ääres istuvad ja ähivad, "ma tean seda juba, ei võta uusi asju vastu!") "Me oleme autistid"-mõtte sai ta minult, "naisautistid ONGI teistsugused tavaliselt" - oi, tõesti, päriselt? - ja võttis omaks nt, eks ole. 
Integreeris ja arendab tasapisi edasi.

Nii, ja kõigest sellest eelnevast (mis on juba mõnd aega minus elanud teave) tulenevalt taipasin eile, et mu soov leida testlugejaid, saada tagasisidet, teha tekste paremaks, on tegelikult invaliidne. (Nagu in valid.)
See on enda kunstlikult kiirustama sundimine, millel ei saagi päriselt head tagajärge olla. 
Ma ju kirjutan ka, nagu mõtlen - plahvatus - vaikus - omaksvõtmine - valmisolek uueks plahvatuseks. 
Kõik, mida ma kirjutanud olen, on ses osas ühtemoodi, et kiirustatud asjad, asjad, kus ma ei ole endale aega andnud (kuigi sageli mitte võtmes "ma nüüd annan endale aega", vaid võtmes "mul ei ole jaksu sellega tegeleda praegu, võibolla mõne aasta pärast" ja "oi, ma ei ole seda KAUA vaadanud, aga nüüd on põhjust, tegelen!") on ka need, mille osas mul hiljem on: "Kurat, see võinuks nii hea olla, aga on ainult - selline". 
Tegelikult mu värskelt tehtud asju ei taha keegi avaldadagi.
Minu loomeprotsessi üks osa ilmselgelt peabki olema seismisaeg, seedimisaeg, lihtsalt vaikuses küpsemine.  
Ja krt, isegi see raamat, mille me K-ga kirjutasime, sai HEAKS tehtud rohkem kui pool aastat hiljem, kui ta minu arust "valmis" oli. (Kuna uus romaanivõistlus tuleb juba peale, ma läkitan ta veel kord sinna, enne kui päris avaldamiseks tööd tegema hakkame.) Ma ei saagi teha asju kiiresti, esimene mustand valmis ja pool aastat hiljem kõik valmis, avaldame! Ma töötangi nii, et vahepeal peab olema puhkepause, peab olema seedimisaega - maailma omaks tegemise aega. 
Mu viimane valgustus hetkel. 
Nüüd võtan seda omaks. 

Laupäev, 13. august 2022

Kui ma loen kuulsate Eesti naisluuletajate kogusid ja näen, kuidas neil on Tõsised Teemad

Ei taha kirjutada
ma Eestimaast, eestlusest - 
mind lihtsalt ei huvita.
Ei taha kirjutada
kliimast ja kestvusest -
no mida mina siin teha saan?

Mul on tüütud küsimused,
lõputult üks ja sama
rumala naisluule teema.
Miks sa ei armasta mind?
Kas hakkad mind armastama?
Kuidas armastuseta saama?

Ja ei,
sellele viimasele
ei ole mul ikka veel vastust.
On märjad silmad
ja üüratu üksindus,
iseolemisraskus.

Neljapäev, 11. august 2022

Selgitused, selgitused

Oeh =)
Nagu lapsega räägiks!
Tundlik ei ole see inimene, kel on hulgem hormoone ja need nõristuvad igasuguste asjade peale. 
Tundlik on see, kel on vähe.
Võtke raha-analoogia. Kes märkab rohkem iga sissetulekut ja väljaminekut, kas see, kel on koguaeg vähemalt viiekohaline summa arvel, või see, kel vahel pole kahekohalistki?
Kui sul on palju, ei ole pisiasjad olulised. 
Ehk need pisiasjade-märkajad on tegelt ka vaesurid =) Lihtsalt mul on VEEL VÄHEM. 
Hormoonvaesus on ka selge põhjus, miks ma vihkan hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Eks ole - kui mult võetakse ära needki hormoonid, mis seni kirglikuks tegid, mul ei ole mitte mingit motivatsiooni seksida üldse. Huvikadu 98.69%.
Väga kindel rasestumisvastane vahend - kui ei seksi, lapsi ei saa. 
Orgasmi ei saa nendega ka nagunii.
Pole lihtsalt materjali. 
Antidepressantidega sarnane ses osas. 
Kõrvalepõige:
Tegelikult ma ei tea, mis värk nende rasestumisvastaste tablettide ja plaastritega on - peaks olema sama hormoonkokteil, mis rasedatel? Aga raseduse ajal läks mulle seks väga peale. Kuid pillidega - eip, ei midagi, ei mingit huvi. 
Kõrvalepõike lõpp.

Ja loogiline on, et kuna mulle endale teevad sellised pisikesed asjad hirmasti rõõmu, ma üldse viitsin võõrastele komplimente öelda, tasuta asju ära anda (on hulk inimesi, kes viitsivad samas müüa - ja ma olen "MIKS ma seda peaksin tegema???" sest mul on rahast palju vähem rõõmu kui mõttest, et keegi rõõmustab minu antu pärast), naeratada võõrastele lastele ja koertele (sest ma ise tean, mis MIND väikese lapse ema või koeraomanikuna rõõmustab ehk eesmärk ei ole lihtsalt lapse või koeraga rõõmsat pilkkontakti hoida, vaid ka, et kaasas olev suur inimene lapse või koeraga oleks rõõmus, sest tema nunnu on teiste meelest ka nunnu), olla kõikvõimalike teenindajatega sõbralik ja lahke jne.
Sest MULLE läheks see korda. 
Ja on hulk inimesi, kes nii ei tee, sest neil on hormoone (ikka rahaanaloog) jalaga segada ja neid ei koti võõraste naeratused ja teenindaja "tere"-st hoolivad niipalju, et kui seda pole, lähevad kuskile kaebama. 

Mina lähen kaebama ainult siis, kui keegi on minuga aktiivselt kuri ja mölaklik olnud. Mitte siis, kui ta on väsinud või tujutu või andis vanasti raha valesti tagasi (isegi kui ta tegi seda meelega, oli tal ilmselt raha väga vaja, kui ta niimoodi riskis mõnekümne sendi pärast) - kuigi ma võisin talle endale öelda, kui mul endal raha väga vaja oli, et kuulge, te tegite vea - või kui juhtub õnnetus, pillatakse toit mulle sülle, või juuksur lõikab mulle soengu, mille kohta ma talle spetsiaalselt ütlesin, et igatahes mitte sellist, või bussijuht sööstab üle ristmiku, kuigi tegelikult oli kollane tuli juba punaseks muutunud vms. 
Ma võin mitte tagasi minna (nt selle juuksuri juurde), aga ma ei hakka kaebama, sest mina ise oleksin rämedalt õnnetu sellises olukorras. Ühest küljest: kui oleksin nii õnnetu, et enam ei hooli, ma oleksin ikka KOHUTAVALT õnnetu ju. Kuradile valgusfoorid, kohustus tere ja nägemist öelda, kliendikaarti küsida, silma vaadata - MUL POHHUI!!!
See tähendab, et mul on nii halb, et ma enam ei hooli - ja see on väga halb.
Teisalt: kui ma tahtsin parimat ja lõikasin kliendile täiesti vale soengu, see oleks ka väga hirmus kurb. Kui ta ei kaeba, ma vähemalt ei saa teada, et ma tegin halvasti. 
Nii et mina ei kaeba.
Lihtsalt ei lähe tagasi.  
Ja ma olen pahane kõigi inimeste peale, kes kaebavad. Näiteks minu peale. Viiendat korda järjest, sest ilmselgelt mina olen kohalik Paha Inimene ja kas süüdi või mitte, mu tuju rikkuda on alati okei.
(Vana korter. Siin kolisid poja toa külgseinatagused naabrid minema - loodetavasti meie pärast :D - ja kõik ülejäänud tunduvad toredad.)
Ja ERITI pahane olen nende peale, kes juhul, kui ma teen neile märkuse (vt. ülespoole kohta, kus ma hakkan midagi ütlema ainult siis, kui minuga ollakse kuri ja mölaklik) on: "Kaeba ülemustele siis! mis MINA süüdi olen, et meil sellised reeglid on! Eriti ülbe, tuleb minuga kärkima!"
Nagu ... mul jookseb juhe kokku. 
Ma saan vaimse trauma, et inimesed SELLISED on. Kui ma saan midagi teha, on otsene konfrontatsioon, ma võitlen vaimustuse ja rõõmuga. Aga kui juhtub nii nagu siin võrgupäevikus tookord, ma lihtsalt ...
Öäh. 

Ma saan nii tugeva vaimse trauma, et tahaks vahel tappa kas neid või ennast ja phmt aja jooksul on mu ennasthoidvaks reaktsiooniks saanud lihtsalt endale ütlemine, et pole minu asi, maailm saab hakkama, minu asi on ennast hoida - ja kõik. 
See koerakakadraama oli ka sama asi - ma lihtsalt tahtnuks öökima hakata, et inimesed SELLISED on. Ja kui siis võrgupäevikusse tuli üksteise järel inimesi, kes teatasid, et nemad on ka sellised ja sellised ongi normaalsed, oma prügikasti tulebki prügi eest kaitsta ja MINUL on midagi viga ... 
Võeh. 
Ok, pole minu asi. Inimesed on sellised? Elagu sellistena, hullemat karistust ei suudaks ma välja mõelda, isegi kui üritaksin. 
Nagu ... oledki SELLINE?! 
VÕEH!!!!!

Teisipäev, 9. august 2022

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

Reede, 5. august 2022

Lühike aruanne

Käisin peol.
Täpselt ei oska öelda, mislaadi - noh, üritus inimese kodus ja igasuguses vanuses inimesed õues-aias. Sai suitsu teha, kitarrimängu kuulata, vestelda, nii et polnudki igav, olid mõned kenad noored mehed ja ma jõin ennast nii purju, nagu vähemalt 10 aastat joonud pole.
Võimalik, et ka rohkem.
Sul on vaja teatud kindlat meelelaadi (või pead olema natuke juhm; pidasin neid kaua aega üheks ja samaks, aga tegelt nõnda pole), et juua edasi, kui on tegelt tunne, et mulle aitab. 
Sul on vaja keha, mis ei suhtu eriti entusastlikult toitu, kui on liiga huvitav, et saaks ikka korralikult tühja kõhu peale juua. (Ja sa pead olema unustanud, et kui palju juua, peaks ka sööma - või siis seda veel mitte praktikas õppinud olema.)
Aga isegi kui ma mõtlesin: "Olgu, ma olen kaks klaasi veini joonud, aga seda naturaalset siidrit, mis ma tõin, pole veel puutunudki - no ... riskin, sest naturaalne kuiv siider hea!" ja see oli korralik shampapudeli suurune pudel, kuidagi ma NII purju end ikkagi ei joonud, et paha hakkaks.
Ei, ma ei üritanudki siidripudelit tühjaks juua, ega ma loll ole =D
Ok, kaks korda tuvastasin enda puhul ootamatu kõveriti käimise, aga mul ju käib ikka vahel pea ringi, pole hullu. 
Ühe korra ütlesin asja, mida poleks ilmselt kainena öelnud. Jälle - olin sellest teadlik ja vabandasin ette, et nüüd tuleb purjus inimese möla. 
Aga kui ma olin magama läinud, üles ärganud, sest pissihäda, ja triivisin kempsu ning kukkusin sinna ümber, olin päris kindel, et vist sai liiga palju.

Kuigi mul nüüd on kuidagi veidralt uhke olla. Nagu oleksin midagi hästi teinud. Et mõtlesin küll, et kui normaalne oleksin, ma rohkem ei jooks - kuid jõin edasi. 
No ... väga halb ei olnud.
Kuigi ma jälle ei saanud öösel magada, enne kui olin perenaise varudest ühe banaani ja pihutäie peekonikuubikuid nahka pannud. Ent see oli tavaline nälja-unetus. "EIDEKE! Ei põõna siin! Meil on vaja toitu otsida!!!"
Muus osas magasin täiesti talutavalt.

Järgmisel päeval oli veidi habras olemine, ent ei midagi hullu. Istusin rongijaama kõrval varjus, lugesin raamatut ("miscreant"?  "recalcitrant"?), ent no see habras olemine ei kippunud üle minema, mineraalvesi või mitte mineraalvesi. Süda natuke läikis. Käed värisesid (mul värisevad alati, kui väsinud ja kurnatud). Kuskilt ajupõhjast ujus välja teadmine, et alkoholimürgituse järgsel päeval tuleb korralikult sooja toitu süüa. 
Rongini oli veel 11 minutit, kuid ma kulutasin üsna muretult seda nappima kippuvat aega, juurdlemaks, kas ma ikka tahan ja mida ma ikka tahan ja värki. Mingil hetkel läkksin kohvikusse sisse ja tellisin päevaprae kaasa. 
Mõned minutid oodake, paneme valmis. 
Ootasin. Raadios mängis "Wake up, little Suzie, wake up!" Koht oli kena, mulle eriti meeldis, et neil oli raamaturiiul, kus mõned Gerald Durrelli teosed, Austini "Emma" ja ülejäänud raamatud, mida kokku umbes kümme, ka sellised, et täitsa oleks võinud neid lehitseda, kui aega üle oleks olnud.

Lootsin, et mõned minutid saavad ruttu läbi. Mu äratuskell helises (olin ta pannud märkima aega 5 minutit enne rongi tulekut.)
Teised inimesed tulid ja tellisid kohvi. Kaasa. Üks must, teine piimaga. 
Mõtsin, et teenindatakse nemad ära, siis saan mina oma prae, aga vaikselt mõtlesin ka, et krt, kas ma ootan ära - tahaks Tallinnasse tagasi, uus rong tuleb võibolla kolme tunni pärast ... no aga KOHE ju saan?
Õues hõikas rongivile. Tõusin püsti ja läksin ette ruumi vaatama. Jep, rong oli ette sõitnud. Minu arust kolm minutit liiga vara, ent kell kohviku seinal näitas kaks minutit hilisemat aega kui mu telefoni oma. Võtsin vastu kurbliku otsuse, et jään rongist maha, aga parajasti tuli tagaruumist ettekandja, kuuma toidu karp käes ja ulatas selle mulle.
Võtsin karbi ja sprintsin perroonile. Kui olin sinna juba jõudnud, andis rong lahkumisvilet, kuid ma jooksin oma toidukarbiga otsustavalt edasi ning tõesti - jõudsin tagumiste usteni, vajutasin need avatuks, olin sees koos oma strooganoviga ja rong hakkas tasakesi Tallinna poole liikuma. 
Suur võit. Ressursinaiivsus tõi olulise rõõmu ja elevuse. 
Ostsin pileti, istusin ja hakkasin sööma. 
Lugesin ja sõin, sõin ja lugesin. 
Hakkas küll parem. Lausa nii hea, et mingil ajal jäin tunnikeseks magama. 
Võibolla on mu enesega rahulolu ka sellest, mhmh. 

Või  sellest, kui hea oli koju jõuda. 
Selgelt on vaja käia seiklemas ja teha igasuguseid napakaid asju, et oleks see kojujõudmise magusus - kui kogu aeg kodus olla, pole mingit: "Jee, turvapaigani venitasin välja, nüüd puhkan!" -rõõmu. 
Aga nüüd on. 
Ja väljas nii soe, et muidugi ujuma, kuna esimene väsimus on välja magatud. 

Teisipäev, 2. august 2022

Ihu- ja vaimutoidusest

Krt, ma panin koogi sisse liiga vähe suhkrut. 
See on mu viimase aja söögitegemisprobleem nr üks: teen magusaid sööke, mis pole õieti magusad. Üks selge põhjus on, et ma ei viitsi suhkrut mõõta - jahu panen mõõdukannu valmis, vaatan, et õige kogus oleks, aga suhkruga kuidagi arvan, et saab niisama, tunde järgi - ja panen krooniliselt liiga vähe. Sametsupile olen mitmel korral lõpuks veel suhkrut sisse seganud, sest muidu ei maitse praktiliselt millegi järele.  
Seda kooki, mis ma tegin, pean ilmselt jäätisega sööma. Kusjuures muidu on täitsa hea, lihtsalt maitseb umbes sama neutraalselt kui peenleib. Ning kui katte seest aprikoos suhu sattub, on kõik nii hapu. 
Oeh ja võeh.
Õnneks ON mul jäätist kodus. 

Ja Poeglast ei ole kodus - ta läks folgile ja siis jäi maale taastuma ning seega saan ma kõik oma söögitegemisfeilid ise ära tarbida, ilma et mul oleks sees: "Talle nagunii ei maitse. Niuts."
Millegipärast on nii, et kui talle ei maitse toit, mis mu enda arust on suurepärane, on mu reaktsiooniks: "Talle ei maitse. No sööb siis müslit või teeb endale makarone, pole minu probleem."
Aga kui proovisin teha hästi, aga ei tuld välja, olen palju õnnetum ning kuigi poeg sõnades lohutab päris kenasti: "No sa üritasid, see on tähtis," kui ta asja ei söö, päästavad need sõnad ainult natuke. 
Olgu, pooles ulatuses. 
Aga kui ta läheb juurde võtma, on see mu jaoks temalt suurem kompliment kui: "Väga maitsev on."

Seda kooki ta selgelt juurde ei võtaks.
Kuigi samas - teda ei või iial teada. Vbla meeldiks see talle koos jäätisega sedavõrd, et JUST võtaks. 
Igatahes ei pea ma selle üle juurdlema - teda pole kodus, nii et kooki söön ainult mina. 
Teema lõpp.

Tegelt oli mul kaks päeva ahastus ja ahistus, et keegi ei armasta mind (välja arvatud mõned, kellest ma üldse seda ei taha), aga kui üks, kellest tahan, pani mu kommentaari alla kallistava tujukuju, läks hoobilt kordades paremaks. Nii et pole enam üldse kurtmise tunnet.
Loen muudkui seda Atkinsoni raamatut ja tõlgin sõnu. Mõnede osas ("rickets", "cutlery") olen "krt, ma teadsin seda ju!" Mõnede osas ("bracteate") ma ei saa ÜLDSE aru, ka peale tõlget, mis krt see on - ja siis mõtisklevad romaanitegelased kolmel järgmisel leheküljel, mida see sõna tähendada võiks ("mina arvan, et see on teatud liiki konn") ja on ilmne, et nemad ka ei saa. 
Ainult noh. Mul läheb see fenomen "väga veider ja arusaamatu sõna" kuidagi kaotsi, kui ma samamoodi uurisin, mida tähendab "rickets" või "genteel". "Sundae" - krt, on ikka sõna jäätisepokaali kohta! 
Kuigi sundae seletuse juurde pakutud pildid ajasid säärase jäätiseisu peale, et sõin oma kooki jäätisega.
Ei läinud oluliselt paremaks, peamiselt seetõttu, et need aprikoosid on seal koogi sees ikka KURADI hapud. 

Kaalun koogi edasise söömise käigus aprikooside väljakorjamist ja nendest millegi muu tegemist.
Mitte et ma teaks, mis see "muu" olla võiks. Kuhu need võikalt hapud aprikoosipoolikud sobiksid ... 
Vbla täidetud kana? Kreeka pähklite, sibula, küüslaugu ja ... krt, rosinaid KA ei saa panna, sest Poeglaps tuleb homme koju ja keegi peab selle kana ju ka ära sööma. 
Olgu, mõtlen selle üle hiljem.

Või peaks kana juba ära ostma, sest päike paistab ja on hea võimalus minna ujuma nii, et päevitun ka ja kui ma juba õues olen ... 
Ah, olgu. Eks vaatab, mida ma väljas just tahan teha.