reede, 20. oktoober 2017

Mis krdi ÕIGUS vol II

Räme nädal.
Muidugi huvitav ka, vaheldus vahelduse otsa ikka venitab aja pikaks. Aga mu kehaline vastupanu on täpselt nii nõder, kui oodata võikski, ja olen haige. Sain aru, et nüüd on jama, kui hommikul hakkasin kätekõverdusi tegema, käpuli põrandal taipasin, et seda küll ei taha. Tegin hoopis kassiküüru ja lehmanõgusust seljale 37 korda, ja kuskil 30 korduse kandis oli süda täiesti paha ning pilt õõtsus.
Ei ole väga normaalne isegi minu puhul.
Kraadisin. Nojah. Arvata oligi.

Aga see, et ...
Ma arvan, mul tulebki arusaamatus teemal "kes piisavalt ei teeni, ei tohiks lapsi saada" sisse, sest minu lapsed ei aja kasinalt läbi mitte seepärast, et ma piisavalt ei teeni (noh, praegu, onjo, päris normaalselt), vaid annan ära, mis vajadusest üle. Dohh.
Reeglipäraselt.
Sest ma tahan nii.

Jaa, päris esmavajaduste lõpuni enam asju ei lase. Pesupesugeel, kohv ja väike varuraha ikka on - aga mis on konkreetselt "võin ka mujale anda, me ei sure selle kätte" ja kel on vähem kui minul või kui on konkreetne eesmärk (Ukraina medabi on NII TÄHTIS, kurat, kas minu ja mu lapse kohvikust ostetud smuutid on siis olulisemad kui mõne inimese ELU või?!), ma annan ära.
Sest mul on prioriteedid paigas.
Inimene on tähtis, sest ta on inimene, mitte seepärast, et ta on mu tuttav, lähisugulane või rahvuskaaslane nt.

Üldse, tegelikult on mulle arusaamatu, mis mõttes kellelgi on "õigus" millelegi.
Rahale? Armastusele? Puhtale veele? Elule? Hingetõmbele?
Kas vastsündinu, kes ei hakkagi hingama, ei omanud hingetõmbele ÕIGUST, aga 96-aastane mölakas (jah, teate, on ka selliseid), omas väga paljudele? Kas sõdur Ukrainas omab elule vähem ÕIGUST kui sina? Kas inimesed kuskil Saharas omavad vähem veele ÕIGUST kui vanavanaema lehm?
Kuidas üldse saab mõelda, et kellelgi on millelegi ÕIGUS?! Mida see TÄHENDAB?!

Ma võin öelda, et minu laps olla on alati majanduslikult kahjulikum, kui paljude mu kommentaatorite oma. Ma võin ka öelda, et olles need kommentaarid läbi seedinud ja klikiarvu (misMÕTTES 3 korda rohkem, kui mu seni populaarseimal postitusel? ebapärlikarp on sitaks populaarne) üle mõlenud, olen VÄGA kindel, et mu otsus veel lapsi saada on hea ja õige.
Sest krt, tuua maailma rohkem minu moodi mõtlevaid ja tundvaid minu geenidega inimesi saab ainult hea olla. Jääb oma õigust ja iseennast kõige tähtsamaks pidavaid mölakaid protsentuaalselt maailma inimeste hulgas natuke vähemaks.

Kuramuse ÕIGUS ...

Jah, see on mind palju kujundanud, et mul enda meelest polnud millelegi ÕIGUST. Ainult haigena. Siis oli mul ÕIGUS koolist koju jääda, voodis vedeleda ja jutukaid lugeda. Muidu olin krooniliselt laisk ja lohakas ning kui kellelgi ette jäin, oli absoluutselt vajalik saata mind kas õppima või koristama.
(Niisiis olin kodus nii vähe kui võimalik.)
Aga sellest kasvas välja minu veendumus, et mitte kellelgi pole mitte millelegi ÕIGUST. Kõik on kingitus, saatuse naeratus, vedamine.
Et ise-tublidel läheb hästi? Ei.
Kusjuures tean seda TÄPSELT sellest isiklikust kogemusest, mis mu enesetapmiseni viis. Olen nii krdi tubli olnud, et nüüd tahaksin toonasele endale pai teha, kohvi ja kooki anda ning rääkida-rääkida-rääkida, kuidas EI OLE VAJA nii palju teha, mitte krdi keegi ei täna. Sind omakorda aidatakse täiesti sõltumatult sellest, mida sa teed, see sõltub ainult sellest, millised TEISED on. Palun puhka!
Ta oleks mulle märgade silmadega otsa vaadanud ja ohanud, et tal ei ole ÕIGUST puhata.

Ei ole v? Jah, ega ei ole küll.
Aga kellelgi ei ole.

Õigust puhata ei saa olla. Nagu ka ühtegi muud õigust.
Jep, on inimesi, kes teevad veel rohkem (kuigi üllataval kombel mitte väga palju, mineviku-mina oli RÄMEtubli, võttis ka uneajast töö tegemiseks - ja põdes, et kuue unetunniga hakkama ei saa, eriti nõrk, iga ärkvel oldud hetke ka töö alla ei tahtnud panna, eriti laisk), mis-krdi-siis?
ÕIGUST puhkusele, ÕIGUST rahale, ÕIGUST hingetõmbele EI OLE OLEMAS.

On vedamine ja teiste inimeste lahkus ja oma otsus, et kui mina enda eest ei seisa, ei seisagi keegi.
Aga ÕIGUS?!?!?!

Haijah!
Proovige mind ümber veenda, kui tahate =P

45 kommentaari:

Sander Kask ütles ...

milleks?, sa ei kuula ju nagunii mitte kedagi, kelle arvamus sulle ei sobi

väga väga naine ütles ...

Aga seekord oleks mul huvitav lugeda, kuidas inimesed end põhjendavad.
Sest mina ei saa aru, kuidas saab üldse mõelda: "Mis õigusega?!"
Tundub nii absurdne mingit õigust või mitteõigust kuskile maailmas toppida.

väga väga naine ütles ...

P.S. Tähh raha eest! See tundub praegu eriti sümboolne ja oluline.

TasakaaluKunstnik ütles ...

Minus tekkis sisemine arutelu. No offence...võid kustutada, kui sobiv pole.

Paiskad maailmale küsimuse, et mis õigusega? Õiguse üle saab arutleda mitmest vaatest, nt üldinimlik (nimetatakse ka subjektiivseks õiguseks, millel on lisaks geograafilis-kultuurilis-ajalooline mõõde) või normidest tulenev õigus (nt nt põhiseaduslik õigus elule, enesemääratlemisele või õigus puhkeajale peale teatud töötamise aega jne).

Sina oled enda jaoks sobivaks tunnetanud niipidi, et nn by default ei ole kellelgi õigust millelegi. Ja siis sa laiendad seda ning ütled, et kõik on “kõik on kingitus, saatuse naeratus, vedamine”. Ja siis laiendad veel....asjad on nii, sest Sina tahad või oled otsustanud. Kas pole loogikaviga? Või enesemääratlemisõigus erinevates aspektides on erisugune? Ja veel... tõlgendad sobivust/headust/lahkust läbi nn ärateenimise/tasu vormi. Tegin/ütlesin midagi ja tulemuseks sain tunnustuse/hea sõna/olemise jms. Need on olnud Sinu valikud ja otsused. Normaalne. Kui see nii Sulle hea on, siis on kõik hästi.

See kõik kokku ongi enesemääratlemisõigus. Ja nii on see kõigiga. St piirides, mis ei kahjusta või ei halvenda kellegi teise enesemääratlemisõigust, sest elame sootsiumis. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja elada elu oma parema äranägemise järele. Konfliktikohad ilmnevad, kui need määratlused on erinevad stiilis....kuidas nii on võimalik, mina nii küll ei saaks. Ei peagi saama. Igale oma. Kui Sa leiad, et Sinu vajadused on rahuldatud ja ülejäänu tuleb ära jagada, siis on see Sinu valik. Kellegi teise jaoks on teistmoodi jne. Igal inimesel oma turvatsoon, alla mille tema jaoks olemine ei sobi (olgu selleks siis laste saamine või oma isikliku argielu elamise viis). Kas keegi sellepärast mölakas on, no ma ei tea...

Minu jaoks näiteks ei ole kõik kingitus (ükskõik kelle poolt) või vedamine. Ja ma arvan, et mul on õigus elule, kodu puutumatusele jne. Kas ma olen nüüd Sinu mõistes mölakas? Kui jah, siis mida see teadmine minu jaoks muudab? Ja kui ei, kas siis muudab? Kas ma sellepärast nt teen vähem vabatahtlikku tööd või jätan abi kellelegi osutamata, et mul on teine arvamus? Vaevalt.

Ühtpidi saan Su frustratsioonist aru, st kui Sina oled oma eluga rahul ja oma otsused/valikud teinud, siis miks neid heaks ei kiideta. Teisalt ei saa aru sellest, et kuidas teised, kelle arvamus ei ole sarnane, on kõik valearvamusel, kui Sul on õigus oma otsustele, valikutele, äratundmisele.

väga väga naine ütles ...

Ei ole loogikaviga =)
Saatus või õnn või teised inimesed ei ole minu kontrollida. Mina teen, mis mina tahan, nende reaktsioonid on nende omad. Kellelgi ei ole millelegi õigust, sest ta tegi ÕIGESTI.
Kellelgi ka ei puudu õigus, sest ta tegi VALESTI.
Igaüks võib teha, mis tahab. Ka mina. Mis juhtub, ei ole tema kontrolli all.

Ma ka arvan, igaühel on õigus oma valikutele. Aga kui tullakse minule ütlema, et minu valikud on valed, sry, not sorry, ma reageerin vastu.

Absolutely Fabulous ütles ...

Minu arust on nii, et sa oled eluaeg elanud usuga, et on mingi "õige" viis elada ja sina pidevalt eksid selle vastu - kuni nüüd viimase ajani, kui said aru, et tegelikult on sinu viis sama okei, kui see sulle sobib. Üldiselt teised inimesed jõuavad selle suhtumiseni keskmiselt varem. No ja siis sa kirjutasid postituse, mis sai palju vastukaja, ja enamuses sellist, mis sinuga ei nõustunud. Ja siis sa langesid tagasi vanasse mustrisse, et "kas siis minu elu pole õige" ja "kas siis mina olen ebanormaalne." Tore, et sul on terapeut, kellega neid asju arutada, sest blogi pole tegelikult suurem asi teraapia vorm - saad siit vastu ka selliseid asju, mida vb lugeda ei tahaks.

Kogu selle "õiguse" teema tõid sa tegelikult ise sisse, kõigis neis 72 kommentaaris mainiti seda väga vähe, pigem "mina nii ei teeks" või "kas nii on mõistlik", räägiti peamiselt selle inimese õigusest, kes tõesti enda üle otsustada ei saa (lapse siis). Et noh, ma tegelikult ei saagi aru, mis vaidlust sa siit ootad, kuivõrd selle "õiguse" põhimõtte oled suuresti ise enda jaoks konstrueerinud.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma lisaks abfab'ile, et netis inimesed _üldiselt_ eeldavad, et intrigeerivad või provotseerivad teemad ongi arutlemiseks. Kui sa võtad kirjutada "teen mida tahan", siis inimesed hakkavad arutlema või vaidlema, sest, noh, internet selleks ju ongi. Sina aga võtad seda nõuandmise või millegi hullemana ja annad vastu hambaid. Mispeale kõik kordub ja eskaleerub. S.t. sa käitud nagu autist ikka, saamata täpselt aru, kuidas teised sinu suhtumist ja kirjutatud tajuvad ja kuidas sina peaks teiste suhtumist ja kirjutatut tajuma.

väga väga naine ütles ...

... no ja mina arvan, et ka lapsel pole millelegi õigust.
Õigus ei ole lihtsalt teema. Millele mõelda. Ükskõik kelle kontekstis, kaasa arvatud laps.

Aga jah, õiguse-teema tuli tegelt ebapärlikarbi blogi kommentaaridest. Või veel täpsemalt ühest kommentaarist, kus märgiti, et mul on kontonumbrid siin üleval, mis õigus mul on raha tahta, ma vist ei arvesta, et teised ei saa raha taevast ja pea mulle andma midagi.
Mul jooksis ikka teravalt juhe kokku.
Jaa, inimesed on lollakad, aga krt.
Vahel (nt PMSiga, onjo, nüüd veritsen rõõmsalt ja kergendunult) mind ikka häirib see, kuidas nad MITTE midagi aru ei saa.

Vbla küll, et mina ja teised ei saa üksteisest aru, sest autism. Samas, ma ikka vahel mõtlen, et kuigi mul on "selged kalduvused" ka spetsialisti meelest, mul pole ju diagnoosi ja kas ikka on adekvaatne selle kaela midagi ajada?
Aga jah. Ega ma kunagi ei kirjuta midagi selleks, et vaidlust ärgitada. Minu point on: Ka nii saab, sellised inimesed on ka olemas, vaadake maailma, see on laiem, kui esialgu näib ja nii on ka ok.
Mitte "rääkige, kuidas teil on kõik teistmoodi ja õiged inimesed elavadki teistmoodi!"

Aga sellest nõuandmisest ma teen veel eraldi posti. Iva: on laialt levinud legend, et naised tahavad rääkida ja mehed pakuvad lahendusi = tüli.
Aga reaalsus on (kusjuures sooline jaotus siin suht pädeb), et mehed pakuvad lahendusi ja naine kuuleb "sellele, sellele ja sellele ilmselgele lahendusele sa ei mõelnud, ma nüüd pakun neid sulle, targem nagu ma olen" ja neil on "fakk, muidugi mõtlesin sellele, sellele, sellele, tollele ning tollele takkapihta, ning kategoorisin need võimalike lahendustena ebasobivaks. Äkki ei peaks mind lolliks, kui see oled SINA, kes asjadest vähem teab?!"

Absolutely Fabulous ütles ...

Inimesed tihti kirjutavad oma arvamuse välja mitte seetõttu, et arvaksid, et teine oma seisukohta muudab ja nii teebki, vaid seetõttu, et nad tahavad arvamust avaldada. Sest noh kõigi oma on neile endile oluline :p

notsu ütles ...

Üldiselt olen kõigega nõus, mida AbFab ütles, aga lisan, et kui sa praegu ütled, et kirjutamise mõte on "Ka nii saab, sellised inimesed on ka olemas, vaadake maailma, see on laiem, kui esialgu näib ja nii on ka ok," siis algses postituses kirjutasid sa siiski hoopis, et teistmoodi harjumuste-vaadetega inimesed on lollid - "kui loll peab olema, et minust jõukamana mitte hakkama saada" - mispeale on võrdlemisi ootuspärane, et inimesed, kellel on kas selline mittehakkamasaamise kogemus või kellel on "hakkamasaamise" definitsioon oma elu jaoks teises kohas, hakkavad ennast kaitsma. isegi (või võib-olla eriti) siis, kui nad näiteks rahaga majandamise koha pealt ongi lollimad. ega kõik ei ole võrdselt andekad majapidajad, aga sellegipoolest ei meeldi neile, kui halvasti öeldakse.

notsu ütles ...

("rahaga majandamise" all mõtlesin muidugi vähese rahaga äraelamist, mitte nt investeerimisoskusi.)

väga väga naine ütles ...

Tõepoolest, notsul on loogika =)
Kuigi ma tegelt ei saa ikka aru. kuidas rahaga niimoodi toimetada saab, et nii suurest summast ei jätku. Olgu, Murca korteripoint ka ilmselt pidas, minu arust on pudenevad siseseinad ok, kui ruumi on, küte on, katus peab ja kuskilt tuult sisse ei puhu. Mõne jaoks TÕESTI ei ole. Aga samas suhtumine tuli, et 1000+ on vähe, ka 2000+on veel napp ja ... Ma IKKA ei saa aru.
Et no - ma tean, et raisata saab, aga et ei JÄTKU?
MIDA nad rahaga teevad?!

notsu ütles ...

nt kui suurem osa läheb eluasemelaenuks? pluss mingid muud võlad varasemast ajast.

notsu ütles ...

... pluss eventuaalsed muud ülalpeetavad (ega lapsed ei ole ju ainus variant).

notsu ütles ...

tõtt-öelda kipub rahaga ju nii olema, et niipalju, kui on, kulub ka ära. kui pikemat aega on üle 1000 iga kuu käes, siis harjubki ära, et see on see normaalne hakkamasaamise level, ja alla selle defineeritakse pigem üleelamiseks või ellujäämiseks, mis saab olla ainult ajutine lahendus.

notsu ütles ...

sul oli ju õige noorest peast see trenn, kuidas ise eiteamillest süüa teha. kõigil ei ole. oskamatul inimesel võib esialgu toidu peale palju rohkem kuluda

sa kipud ära unustama, et õige mitmes valdkonnas oled sa keskmisest võimekam. mis tähendab, et kui keegi on sel alal sinust vähem osav, siis ei ole ta sellepärast veel päris loll, vaid lihtsalt tavaline inimene. mitte tema ei ole loll, vaid sina oled selles asjas tark.

seda viga teevad minu arust päris paljud andekad inimesed. arvavad, et teised keelduvad kiusu või jonni pärast nendega sama võimekad olemast.

väga väga naine ütles ...

awww =)
Kusjuures tõesti =) Ma kipun seda ära unustama =)

lanasidhem ütles ...

Mulle on ajapikku tekkinud mulje, et VVN jaoks on ideaalne suhtlusolukord siis, kui teine inimene on temast täiesti sõltuv. "Ilus valust kurnatud mees ja kui kõik on kadunud, tulen mängu mina! Oh-kui-kaunis!" Ja mis saab siis, kui mees pole enam valust kurnatud, vaid tahab süüa, sõpradega suhtlemist ja õigust oma tõekspidamistele? Siis võib ta ilmselt tätoveeringut lugeda, sest ta pole enam sõltuv.

Lastest rääkides on siin ju põhimõtteliselt välja öeldud seisukoht, et laps on tähtis vaid seni, kuni ta on sõltuv. Kuni ta on asi valitsemisvajaduse rahuldamiseks, võimaluseks kellegi jaoks maailma naba olla. Ma ei hakka siin tsitaate välja tooma, pärast Rongi rääkis VVN selle teema pikalt ja laialt lahti. Laps kasvab, muutub üha sõltumatumaks - ja mis on väljapääs? Tuleb uus teha. Kes arvab, et äkki nii pole õige, on lihtsalt loll, eks ju?

"Sest krt, tuua maailma rohkem minu moodi mõtlevaid ja tundvaid minu geenidega inimesi saab ainult hea olla." - Kui palju saab tuua näiteid inimeste kohta, kes mõtlevad ja tunnevad täpselt samamoodi nagu nende ema? Pigem kipub ema mõttemaailm olema üks esimesi asju, millele noor inimene hakkab vastanduma. Kas VVN ise mitte sedasama ei teinud? Tavaliselt on lapsed ja nende vanemad üsnagi vastandlikud isiksused, lihtsalt tihti ei paista see enne välja, kui lapsed on iseseisvaks saanud ja tohivad olla nemad ise oma väärtushinnangute ja mõttemaailmaga, mis vanematest sõltumise ajal kipub olema alla surutud. Inimesed ei tooda enda kloone. Mida rohkem inimene on sunnitud noorena end kas vaimses või materiaalses mõttes alla suruma, seda kaugemale ta vabaks pääsedes lendab.

Selle viimase jutu uba on tegelikult küsimus, et mis saab siis, kui lapsed hakkavad oma lapsepõlve vihkama, kui nad on suureks kasvanud ja jõukamat elu tunda saanud ega suuda enam seebi pesumasinasse riivimises midagi romantilist näha?

väga väga naine ütles ...

Pideva lugejana (ma näen, et siin on päris mitu postitust mainitud) võiksid ka tõenäosuse-posti lugenud olla.
http://mahamure.blogspot.com.ee/2017/08/toenaosus.html

Oluline pole, et konkreetne laps kohe oleks nagu mina, aga kui tal on mõned järglased või kui neilgi on mõned järglased, on minu loomuse esiletõus tõenäolisem, kui minu geneetilise pärandi täielisel puudumisel.

Ja ma tahan olla kellegi maailma naba. Et see on halb kuidagi? No ma ei tea.
Nii lihtsalt on. Eks ma siis olen halb.

väga väga naine ütles ...

Aa. Shadow.

:D

Absolutely Fabulous ütles ...

Korteritest. Kas sinu korter oli sul kuidagi tasuta käes? Sest paljudel ei ole. Ja alla teatud sissetuleku ei saa sa pangalaenu. Või saad siukse uberiku jaoks, et seal on kahe lapsega tõesti keeruline.
Nii et elate üürikorteris. Võib-olla veab. Seal on enamvähem ruumi ja see on heas kohas ja püsikulud (üür+ kommunaalid) ei ole üle 500 euro kuus. Ehkki see on hästi saadud - kui elada heas kohas. Ja lemmikloomad on lubatud. Ja siis võib juhtuda, et omanik paneb korteri müüki. Või tal on seda muudmoodi vaja. Ja nüüd sa järsku otsid uut korterit - mille püsikulud ei ületaks su väga kindlaks määratud eelarvet. Ja kuhu lemmikloomad on lubatud (palju õnne sellega, osad ei taha lapsigi). Ja mis on endiselt "heas kohas", st ühistranspordiga pääseb kooli, lasteaeda ja tööle nii, et hommikul ei pea kell 5 tõusma vm. Ja mida saab otse omanikult. Sest vastasel juhul käid sa välja maakleritasu + ühe kuu üüri + tagatisraha selle kuuüüri ulatuses, ehk sisuliselt kolmekordse kuuüüri, mis, khm, võib olla kuskil 800 eurot, ja see enam su eelarvesse ei mahu.Ja võib-olla see korter peab olema möbleeritud, sest su eelmised korterid olid ja sul pole mööblit.

Nii et ära alahinda "niisama käes olevat korterit". Üldiselt kama, kas seal värv koorub või on ahiküte vm - vabalt võib olla, et sama seis on ka selle üürikorteriga, lihtsalt kõik see muu keberniit käib sinna juurde.

väga väga naine ütles ...

mul jah on korter elamiseks ema mehe poolt suht tasuta. mingil ajal üritasin vähemalt jooksvaid kommunaale maksta, sest muidu polnud ju ÕIGE, aga nüüd tuimalt ei maksa. Take the fucking donuts.
I take them, even if they are not forced down my throat.

Elik kui elamiskulud on teema, ma tegelt ei tea. Enam.
Enne ikka elasin üürikas, aga ma elasin üürikas Türil, kus omanik oli õnnelik, et üldse keegi elab seal ja tal päris tuluta korter kaelas ei ripu. Pärast sain veel tänatud, et olin oivaline üüriline =P
Sest ma olen ikka natsa loll. Jaa, mul ei olnud üldse raha, aga remont (mille osas omanikuga kokku leppisin, et ta võtab kulud üürist maha) ei olnud ju täiuslik ja siis ma ei esitanud neid tshekke.

Natsa loll. Või siis palju.

Ebapärlikarp ütles ...

Loen arutelusid, maailmavaateid, põhjendusi ja olen täiesti avatud... Kuid paratamatult jääb loetu põhjal mulje, et Sa mitte ei saa väga vähesega hakkama (niiöelda nullkulu maailmavaade) vaid oled pigem parasiit, kes mõistab hästi, et asjad (peavari, küte, elekter) maksavad, kuid keegi TEINE maksku nende eest. Sest... ee... Oled nii eriline? Oled nii palju kannatanud? Oled hädas? Pole endal? Oled väärt? Hiljem teed tagasi? Lapsed vajavad? Olgu õnnelik, et üldse keegi sees elab...
Jahah. Minu arvamus. Sind ei koti. Sind ei mõjuta. Sind ei huvita. Sind ei kõiguta. Sind ei sega. Sind. Sind. Sind. Mind ka.
Mida rohkem Sa kirjutad, seda enam kostub peas ämbri kolinat, kuidas Sa lihtsalt ei taha kuulda teiste arvamusi ja see ei lähe korda. Mis nagu on ok, kui see Su enda valik ja "daalia" eks. Aga kuidagi kõvemini pead seda ämbrist peas kolistama. Ei imesta, et migreen.

Ma poleks üldse nii kuri. Isegi Su postitused ei tekita sellist emotsiooni. Pigem kaastunnet. Aga siis tuleb see Väga Väga Kommenteerija Naine, kes kuidagi väljakutsuvalt lällab. Läksin liimile.

väga väga naine ütles ...

Ma ei saa midagi aru.
Oletan, et sina ka ei saa, sest see on nii krdi mööda jutt, et pole midagi seletada. Pole isegi mingit kohta, kust seletamist alustada, sest no niiiiiiiiiiiiii mööda.

Ebapärlikarp ütles ...

Kui Sina ei saa midagi aru, siis see ei tähenda automaatselt, et mina samuti ei saa. Väga vale on nii eeldada. Oma mätta otsast.
Sellegi poolest usun, et saad aru küll. Ega Sa tulnukas pole.

väga väga naine ütles ...

Vastupidi, ma arvan, et sa ei saa midagi aru mitte seepärast, et oleksid nagu mina, vaid ma loen su kommentaari ja olen "issszzzand, a-st ja b-st peaksin alustama, et talle aru ja ots kätte näidata - a miks ma peaks? Mis ta minusse puutub? Elagu oma elu, ma elan oma, pohh".
Elik ma pean sind kaugelt rumalamaks kui ennast ja seega mul puudub mott sulle asju seletada, et saa paremini aru, TEGELIKULT on nii.
Aga päris lolliks ei pea, muidu ma üldse ei viitsiks kirjutada, onjo.
Mina ei saa aru sellest, kust sa nii palju jama oled endasse võtnud ja minu pihta projitseerid, mina pole ju andnud? Aaaa, aga vastuvõtuvõime ongi ju inimeses endas, see ei tule väljastpoolt.
Mis endas on, on, mida pole, ei ole.
Sinus siis on see. Nojah.

Ver Ano ütles ...

Ebapärlikarp räägib tegelikult väga lihtsalt, loogiliselt ja olen temaga täiesti nõus. Aga see selleks.

Selle õiguse teemaga seostus filosoofilistel kaalutlustel selline mõte, et lapsed on vanema omad. Vanematel on õigus otsustada nende elu üle lapsepõlves. Et kas lasta neil viletsuses elada. Jah. Kas lasta neil kogeda vägivalda lähedase poolt. Jah. Kas lasta neil tunda " selle erilise lapsena", kes peab sisimas/alateadvuses kandma teatavat hirmu/vastutust/ängistust, sest kunagi ei tea, kas ja millal vanem jälle..joob ennast auti/enesetappu üritab/vägivallatseb/seksuaalselt kuritarvitab/ära läheb ja ei hooli..jah?
Näiteid erinevaid, mis ei puutu vaid sinusse, vaid üleüldiselt. Kust läheb see piir, kust vanemal enam ei ole justkui õigust lapsele rohkem kannatusi valmistada?

väga väga naine ütles ...

Minu vanemad kindlasti ei tahtnud halba ja olid selliste keskmiste normide järgi täiesti adekvaatsed lapsevanemad. Ei joonud end auti, ei tapnud ennast, ei peksnud vigaseks, süüa sai, vajalikud riided olemas, kõik "nagu peab".
Kas ma olin siis õnnelik laps? Kas mul oli noore täiskasvanuna kõik hästi? Kas ma kasvasin terveks õnnelikuks inimeseks?

Vot nii. Sa võid kõik normide järgi õigesti teha, aga kokku tuleb kurat-teab-mis. Ja ma vaatan oma lapsi, kes on sitaks imelised, ja tõden, et sa võid normide järgi kõik valesti teha ja kokku tuleb oivaline.

Ei ole garantiid kuhugi poole.
Ainus, kuhu ma vbla paneks risti, et see on hea, on armastus. Nii absurdselt hingeline mõiste, kui see ka on. Kui laps (kes on ühtlasi ka inimene, mäletate?) tunneb, et ta on tähtis, on kellelegi oluline, ta õitseb.
Kui ei tunne - noh, siis olen mina.
Kuradile raha, asjad ja kaks vanemat. Need on täiesti ebaolulised kriteeriumid.

Ivš ütles ...

Mul on raske kujutleda midagi kaugemat oma emale tähtis olemisest, kui sinu enesetapukatse on.

väga väga naine ütles ...

Issandjeesus ....
Jah, teil on õigus.
Jah, ma ei hinda oma lapsi, ei olemasolevaid, ei neid, kes tuleks. Raha on tõesti väga oluline kriteerium ja kaks vanemat ikka kohustuslikud, oma maja ja aed ja auto.
Normaalsus on tähtis, oleme kõik hästi normaalsed, teisiti elajad ongi värdjad. Parem, kui neid poleks.

Ausalt, ma ei jaksa enam ilmse nõmedusega vaielda. Oot, kas ma pean v?
Teil on õigus. Aamen selle peale.

markiis ütles ...

eks kõige lihtsam on muidugi oponenti lolliks nimetada. pole ju üldse koolikiusajalik võte. paraku räägib see nimetajast rohkem kui nimetatavast.
https://youtu.be/jaHpjKlFSjw

väga väga naine ütles ...

Jaa, sul on õigus, ma olen loll ka!

Nipitiri ütles ...

Olen selle mõttekäiguga täiesti nõus. Lisaks vaid, et notsu on ilma irooniata nii sümpaatselt diplomaatiline. Mina mõtlen pidevalt seda blogi lugedes, et VVN ei ole kuskilt otsast võimekam kui teised. Ta ehk oskab silmapaistvalt loovkirjutada, aga teistel on see-eest teised võimekused ja need võimekused puuduvad VVN-l. Minu meelest on see kohutav luksus elada tasuta elupaigas, mitte rabada nii tööd teha nagu enamus kahe lapse emasid. Üksikemasid. Mul on küll pere, aga mu päevad on nii tööd täis, et mul pole sellise semiootilis-psühholoogilise süvaeneseanalüüsi jaoks lihtsalt aega. Pealegi ei vasta blogi autori analüüsi ülesehitus formaalse loogika reeglitele. Mind häirib ka see, et jääb mulje, et kuna mina olen see, kes käib tööl, maksab korteri eest, kasvatab oma lapsi ise, vastutab nende heaolu eest, leiab, et lastel ja inimestel üldse on palju õigusi ning sellest tulenevalt ka palju KOHUSTUSI, mõtleb tulevikule ja ei jaga blogi autori seisukohti, siis mina olengi see "inimesed on lollid" ja "mine persse".
PS. Kunstliku viljastamise tagajärjel ei saa lapsel olema isa, kellelt abi küsida. Mida sootsium potentsiaalsest uuest ilmakodanikust arvab? Ma mõtlen, et hästi lihtne on seada teisi inimesi valiku ette, noh, kas aitad või mitte. Teatud juhtudel on teatud inimestel üsna keeruline keelduda...

väga väga naine ütles ...

Oo, täiesti hämmastav, kuidas kõik, kes tahavad end maha laadida, nüüd kuskilt kivide alt välja roomavad.
Ja eriti et mulle heidetakse ette vähest töötegemist.
Nagu. Mulle. Nagu.
On naljakas, pole isegi kurb.

Oh, aga kas siis on niiiiiiiiiiiiiiii raske aru saada, et mul ei ole mingit huvi meeldida inimestele, kellele ma ei meeldi? Elage teie oma elu endale parimal viisil. Laske elada mul nagu mulle meeldib.
Pfff.

Nipitiri ütles ...

Ma ei hakka emotsioonile emotsiooniga reageerima. Küsin vaid, miks Sinule siis muuhulgas väga korda läheb, millise summaga keegi kuus elama või hakkama saama peaks. Lihtsalt üks näide paljudest. See ei tohiks Sind üldse puudutada, eeldusel, et lugejad ei tohiks Sinu eluviisist midagi arvata. Sulle meeldib teisi lollideks pidada, aga Sa ei suuda leppida, et arvamusele reageeritakse arvamusega, mis ei pruugi Sulle sobida.
Mis töösse puutub, siis olen kaugel tõdemusest, et töö on vaid maakaevamine. Ilmselt ei saa Sinu päevi suure osa inimeste päevadega siiski võrrelda. Võta seda rahulikult. See on kiretu fakt, tavaliselt iga inimese enda valiku tagajärg.

markiis ütles ...

ma arvasin, et sa oled kirjasõnaga natuke parem sõber. ma ei kirjutanud "ise oled", vaid et see räägib sinust rohkem kui sellest väidetavast lollist.
ja maha laadida? ka lollidel lugejatel võivad tekkida arvamused. endale mittesobivaid arvamusi ei taha, siis keera kinni või kirjuta sahtlisse.

väga väga naine ütles ...

Mina kirjutasin postituse. Keegi pole kohustatud seda lugema, veel vähem selle järgi elama. Ma IMESTASIN (ja imestan siiamaani), kuidas niimoodi saama, et palju rahaga raha ei jätku ja misasja.
Mispeale tulid välja inimesed mulle ütlema, kuidas mina elama peaksin ja seni on kõik VALESTI ja mis ma üldse mõtlen, et olen ka inimene ja palju rahaga ei jätkugi ja ilma elada on üldse absurdne ja teiste suhtes alatu.

Ja muidugi. See on MINU pind, MINA olen siin adekvaatne maha laadima (sest mõttes on Ebapärlikarp õigel teel, et tema kirjutas OMA blogisse, OMA pinnale), teised võivad siia tulla ja sõbralikult seletada, aga kui mulle kommentaarid ei meeldi, kustutan.
Ma seni sel teemal ei kustutanud, sest noh - mõttevahetus ja värk. Aga mul tuleb juba väga peale tunne, et miks.
Milleks.
Inimesed on lollakad (muide, muidugi olen ka mina inimene ja seega lollakas), ainus, mida saavutan, on enda lõhkumine, mitte maailma paremaks tegemine.


Ei, muidugi on teil kõigil õigus.
Or not.

Rents ütles ...

Kuule, oled sa märganud, et kui sa EI lõpeta oma postitust lausega "eks proovige mind ümber veenda," tuleb kuidagi vähem kommentaare. Ära ütle inimestele, et "avaldage nüüd arvamust," kui tglt tahad selle peale ainult vastu öelda, et "olete teie alles lollid".

väga väga naine ütles ...

Ma edaspidi tean.
Kuigi teemal "õigus" ei rääkinud keegi. Noh, sel teemal, kus ma tahtsin, et mind üritataks ümber veenda.
Nad vadistasid hooooooooopis muust. (Et oleks selge - kuni Shadow kommentaarini oli kõik kaunis. Ja AbFab oli ikka nunnu ka peale seda. Aga alates Ebapärlikarbi esimesest läks lappama, sest korraga pidanuks ma neile nagu tõestama, et pole kaamel, ja no ei. No ei!)

väga väga naine ütles ...

Ja et kokku võtta, veel: mind ei häiri, et inimesed mõtlevad teisiti kui mina.
Mind ei häiri, kui ma inimestele ei meeldi.
Aga ma lähen täiesti endast ära (kui ennast ei valva), kui juhtub see, et inimesed ei võta fakte sisse, vaid võtavad mõned endasse, mõnesid ignoreerivad ja kokku tuleb mingi pilt (maailmast, minust, lehmast karjamaal), mis ei ole absoluutselt reaalsusega kooskõlas.
Siis mul tekib meeleheide, sest ma teravalt tunnen, kuidas miski, mida MINA teen või olen, pole teistele oluline, nad elavad oma peas ja võtavad ka sealt oma seisukohad.

Ma ikka ja jälle olen sunnitud tõdema, et aa. Teised inimesed (enamikus, mitte kõik, onjo) ei taju ümbritsejaid nagu mina. Neil tõesti on nii, et näevad seda, kuhu nende lambi valgus langeb, teevad sealt järeldusi ja arvavad, et need on pädevad.

Aga minul ei ole lampi vaja. Ma näen, mis on, ei võta seisukohta, et "see on kaelkirjak", vaid "hm, paistab olema neljajalgne karvastikuga ja laiguline loom. Saba on ka ja sarvemuksud. Tundub, et kael on päris pikk. Phmt tunnused viitavad kaelkirjakule, aga võib ka olla pika kaelaga lehm, selle nurga alt ei saa kindel olla. Ja ega ma kõiki antiloope ei tea, vbla on mõni laiguline liik ka. Jääb lahtiseks."
Ja siis inimesed lasevad must korra taskulambiga üle ja on "aaa, see on lehm! Ära söö nii palju rohtu, jäta teistele ka!!!" ja mina emalõvina olen "oot ... oot ...rohtu? Mina?"

SEE on see, mis mind häirib. Et omast arust olen kõik selgelt ja konkreetselt välja ladunud - ja siis inimesed ei saa ÜLDSE aru. Sest nende lamp näitas ülelaskmise hetkel valgust ainult kahele pisiasjale mu kõhu kandis, see inimene, kelle lamp, tegi oma märgatu põhjal järeldused ning mis ma TEGELIKULT olen, on täiesti ebaoluline.

Ja see on põhjus, miks ma ohkan ja "inimesed on lollakad" kordan. Et ma ei jõua kõigile maailma pimedatele selgitada, kes ma TEGELT olen ja kuidas mõtlen. Ma olen fking 9 aastat seda blogi pidanud, ja ei, ikka tullakse nii absurdsete süüdistustega (ei, kusjuures, Nipitiri ja tema "ma ei tee tööd" ma praegu ei mõtle, sest ta oli üsna paindlik tõdema, et võib eksida), et jääb ainult käsi laiutada ja tõdeda "see on neis. Sest minus mitte kuidagi ju pole ja kuskilt nad oma mõtted ju said.
Enda seest. Muidugi."

markiis ütles ...

aga miks sa siis selgitad, tõestad ja pungestad? see, vastupidi, läheb korda ainult sulle endale.
ja emalõvi... bitch please. wolves don't lose sleep over the opinions of sheep. ela oma sõnade järgi.

väga väga naine ütles ...

markiisile: mhmh.
Täpselt nii ongi.

Et ei tasu seletada, maailm saab hakkama ilma minu ja minu ponnistusteta ka.
Aga ma vahel (väsinuna, haigena, ebaadekvaatsena) ikka üritan. Ja olen pärast "izzzand, MIKS ma üldse vaevusin?!"
Ega ei tasugi. Ma mõistusega tean. Vahel tunded jooksevad mõistusest üle.

väga väga naine ütles ...

Oh, üks hea point veel.
(Miks sõbrad head on - teine vaatenurk, uued mõtted.)

Ma olen oma AD-annust üha vähendanud, võtan praegu kolmandiku sellest annusest, mis algul. Nii et see "ma olen purustamatu"-tunne ja usk, et miski ei haava mind, mis mul suurema annuse võtmise ajal peale tuli, ei ole enam päriselt adekvaatne. Ma olen rohkem alasti. See kilp, mis varem kõik tagasi põrgatas, on nüüd nii õhuke, et äkki ei tasuks enam oma rinda kuulidele ette seada.

Hea point.

Tasub end ikka natuke HOIDA ka =P Kui ma haiget saan, noh. Nüüd.

irve ütles ...

See sõltuvustunde väljaütlemine on kõhe tähelepanek, sest see on õõvastavalt läbiv olnud.

Aga on üks asi, mis vbl on oluline selle lapseteema juures ja miks ma olen löönud käega seda hukka mõistmast. Intensiivis; siis kui isegi sõnad ajus olid üksteisele liiga lähedal et sai kõneleda ainult väga segaselt. Siis ta tahtis seda last; ta vaatas riiulil katseklaase ja rääkis midagi sefiirtorudest. St kui kõik ära koorida, siis seal oli see olemas. Mure oma vanuse pärast, mida ta luges oma käerihma pealt ja see laps.

Suitsetaja räägib kuidas aja veetmiseks bussipeatuses on hea ikka teha üks koni (ja Facebooki punast mummu varitsev ootab bussi telefoni nokkides). Soov ratsionaliseerib ennast ja see lapsesoov on võõrandamatu.

Skarabeus ütles ...

Ma pole aasta aega siin käinud.Miski pole muutunud.Kommenteerijad,mõned ikka samad, kuidas te jaksate...