Muuhulgas võib huvitatu siit välja lugeda, miks mul teemal "rong" mõnele mehele haiget tegemise ees pisimatki tõrget polnud

Mitte et oleksin üldse uskunud, et keegi haiget saab oluliselt. Aga et natuke, ikka lootsin, mitte ei kartnud.

***
Verine ja löödud Trafalgar Law!
Awwwwwww!
Nii kuradi SEKS!!!

Veri ja haavad! Ilus valust kurnatud mees ja kui kõik on kadunud, tulen mängu mina! Oh-kui-kaunis!
Et on olemas naised - nagu PALJU naisi - kelle jaoks on erutav, seksikas ja ahvatlev võimukus, teadlikkus, kui mehel on kõik kontrolli all ja ta on targem kui keegi teine?
Mulle on sihandane isane huvitav AINULT juhul, kui ta on kena ning oletan, et jahe võimukus on ta kest ja kesta all peidus veritsev haavatud loom. Aga toores tõmme, "oh-nii-päris-tahan-isegi-ilma-orgasmita!" on mulle keegi (normaalses proportsioonis ja enam-vähem kenade näojoontega), keda kokku lappida saan, kelle valusid vaigistada ning haavu siduda.

Tõsi, kui inimene kogu aeg lahtiste haavadega ringi jookseb, mulle ta ikka mingit pinget ei paku, sest mul on põnev siduda ja ravida ainult neid, kes ise tahavad paraneda.
Kes ei taha, on hoobilt huvisfäärist väljas.

Aaa, õige.
Loomulikult.
Ma ei olegi normaalne inimene.
Isegi selles suhtes ilmselt mitte.

Mitte et väga keegi oleks. Normaalne. (Loendab mõttes, võttes arvesse kõiki naisinimesi, keda on kohanud alates keskkoolist.) Nii, keda tõmbab võim, jahedus ja raha, neid on vist kõva ...
krt, aina saan neli.
Peab ju vähemalt viies ka olema?!
Ach, ongi üks, kelle seksuaalseid eelistusi pole ma iial paika saanud, kuigi olen talt korduvalt küsinud, kui veel noored olime. Ja hiljem ta abiellus nii ebaatraktiivse mehega, et üldseeisaaaru.

Nii et olgu, viis tuleb VIST ära.

Muidu on nii, et vaatasin eile Terminaator 2 ja see on jumalasta hea film! Seni ei olnud vaadanud, sest liikumatu ilmega musklimees, laps ja pildid-klipid, mida näinud olin, üldse ei viidanud, et seal midagi vaadata on.
Aga oli, oh kuidas oli! Põnev loojooks. Naistegelane käitus üsna pädevalt. Hea dialoog - mitte need kuulsad one-linerid (kuigi muutus arusaadavaks, miks need kuulsad on), vaid mida ning kuidas tegelased muidu rääkisid. Sisemine loogika. Väga ehtsa ja sobivana tulnud lõpp.

Olgu, Sarah Connor kui tegelane võtab enda alla ka kaks ainsat kohta, mille kohta mõttes kõvasti kulmu kergitasin. (Natuke kergitasin veel paaris kohas.) Kui sa oled tark, äkki ei tasu valetamise ja meeldidapüüdmisega algust teha, kui juba kolm ja pool aastat vaimuhaiglas kinnises osakonnas olnud oled? + täielik absurdsus, et ta "ikka veel armastab" meest, kellega koos oli umbes nädala 12 aastat tagasi või nii.
Aga ta oli ikkagi väga pädev naistegelene.
"Fuck you!"-pädev, ilma nähtava meigita ja lausega "Ära minu pärast muretse, mina saan ise hakkama!"

Ja no see hingesugulus, mida tundsin terminaatoritega - mõlemaga, aga tollega, kes lõpus käitus, nagu tunneks valu, vähem - on täitsa hingekriipiv.
Nagu jah. Jah. Täpselt nii ma tunnengi. Ei mingit hirmu. Ei mingit kahetsust. Funktsionaalsus ja näotegemine olukordades, kus teatud käitumist oodatakse. Tasapisi saab põhiterminaator selles näotegemises paremaks. Ka mina olen ära õppinud, kuidas inimesed teatud olukordades käituvad.
Kuigi kui pole sellist olukorda olnud ka kõrvalt vaadates, ei oska teha nii, et teised aru saaksid. (Et korrata ilmselget.)

Noh, jah.
On arusaadav, miks mul varem mingit ahvatlust Terminaatori vaatamiseks polnud - Trafalgar Law, Zoro ja Sanji tüüpi mees, kõva mees, kes teatud hetkel on veetud puruksminemise servale ja väga katki juba, on sealt täiesti puudu.
Ega, mu Suure Õe arhetüüp pole ju teemal "väljastpoolt suruti". Ise tahtsin seda rolli samuti!
Mulle nii meeldisb haavu siduda ja sügavalt silma vaadata, mõistlike sõnade ja hellade kätega valu peletada.
Lihtsalt - lihtsalt et teistele näha jääbki ainult roll ja mitte mina ise, muud osa kui haavade siduja mulle polnudki kellegi elus, oli uskumatult ahastusttekitav avastus.

Mitte et Law ei oleks ikkagi "aah, nii armas, nii ilus, nii nii nii nii niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!", kui ta istub aukilikuslastu ja teadvusetuna tooli külge aheldatuna ning ta pea on tahapoole kaldus, vertikaalis ainult seepärast, et toetub viltusele seljatoele.
Jaa, õpin nüüd abi paluma, abi vastu võtma, enda eest hoolitseda laskma. Kuid mis kihevile ajab ning silmad särama kutsub, on ikkagi "Ta usaldab mind nii palju, et laseb enda juures väga valusate kohtade kallale! Isegi kui tal väga valikut pole, ma ei peta lootusi, seon ta haavad ja võitlen ta eest!"

Pole midagi erutavamat kui absoluutne usaldus.
Mitte. Krdi. Midagi.

Või ei! Olgu, üks asi siiski.
Kena välimus. Ei pea olema maapõhja-kaunis, aga mingist tasemest üle olevate isendite puhul hakkan üldse märkama, et tegu on soolise olendiga. Allpool olijaid siis - loogiliselt - üldse ei näe seksuaalsust võimaldavate isikutena. Kellelegi teisele - ok. Aga mulle, minuga seotuna?
Mul lihtsalt ei haagi.
ÜLDSE.
Ehk kui pole sooline inimene, ta võib mind maapõhja usaldada, mul on ikka ainult sõbralik hellus ta suhtes.

Ikka veel.