Üllas mantra

Mis see minu asi on.

Üllas mantra, mida endale korrutada, kui tekib jälle tahtmine maailma parandada.
Alailma tekib. Nördin servatult, et jälle keegi kuskil tahab teisi panna elama nagu tema tahab! Mis õigusega ja miks tema meetod peaks see Õige olema ja mingu ka persse ja tahan võidelda ja räusata ja  ...!
Ja siis ma saan aru, et teen ise sama asja.

Tahan, et inimesed teeksid nagu mina: ei sekkuks teiste asjadesse (kui just teema pole selgelt ja ääretult sekkumistvajavate asjadega stiilis keegi sunnib oma last oma okset ära sööma või põletab sigaretiga kellegi teise elavat ihu vms), laseks neil süüa, mida tahavad, lugeda-vaadata, mida tuju on, väljas käia või mitte käia, nagu nad ise valivad (kuigi soovitusi võib muidugi  anda), omale pinnale kirjutada või oma häälega rääkida,  mida tahavad ... ja siis nördin, kui nad räägivad minu kuuldes või kirjutavad nii, et ma näen, kuidas tehku inimesed nii, see on kõige parem! Tehku KÕIK nii! Maailm saab Õigem!
Ohjah.
Pole. Minu. Asi.
Kuigi vähemalt lapsi tahaks ikka kaitsta =)
Ning teisalt vaadates nad VÕIVADKI teha, nagu tahavad, aga siis teen jälle mina, nagu mina tahan, ja kisun seega tüli kõigiga, kes teisi elama õpetavad.
Krt, nii raske on  vahel uskuda, et pole minu asi, pole minu vastutus, maailm saab hakkama ka ilma minuta.

Tegin mulgikorpi.  Ma tegelt kahtlustan, et õige oleks kirjutada, öelda ja mõelda "mulgi korp", aga kuna mu mulgi juured ilmnevad põhiliselt mulgikorbi armastamises (kohupiimakorp hunniku köömnetega, enamasti plaadikoogina tehtud), kasutan oma lapsepõlveideed selle toidu nimetuse kohta, ja ma arvasin, et see on "mulgikorp".
Idee teha kohupiimakooki  pärmitaignaga tundus veel üleeelmisel aastal üsna võõrik. Kaua  ma olin  kohupiimakooke teinud - 25 aastat? Pärmitaignaga? Ei iial. Aga mul oli pärm, mis vajas ärategemist, ja kohupiim.
Hm.
Mis  sellest saaks? On teoreetiliselt söögiasjad ja isegi kokku sobivad kuidagi  võibolla ...
Kaevasin mälust välja oma emapooolse vanaema, keda üldiselt ei sallinud, ent mõned ilusad mälestused on ka temast.
Peamiselt sellest, kuidas ta süüa tegi.
Tulid mälestused tema tehtud korpidest ja sellest, et mulgikorp oli mu lemmiklemmik.
Ilmselt oleks vanaema teinud ainult mulgikorpi, aga ema ei söö köömneid, nii et teine plaaditäis oli alati tavalist, mitte mulgikorpi..
See selleks, MINA armastasin just seda köömnetega varanti.
Tegin valmis. Oooo! OOOO!

Nüüd on mus kerge tõrge muid kohupiimakooke teha, ent kuna mu poeg ei söö köömneid (mis see käib üle põlvkonna v?!), siis kui ta kodus on, ikka teen. Teisi kooke.  Vbla ongi hea, mul on vaheldust ja ei tüdine ära.
Praegu on Poeglaps K.-l külas. Autoga sinna, autoga tagasi ja kui K.-l  on koroona,  on see meil ka nagunii.

Nii et mulgikorp. Ma olen juba üle poole  tänasest kogusest ära söönud. Nämma!

Pole olemas üldist normaalsust, mis kõigile teada

DISCLAIMER: Jälle minevikku vaatamise ja enesetapmise jutt. Kedagi konkreetselt nimetatud pole, üldine - aga siiski igaks juhuks hoiatan.

Vaata, ma tegelikult ju ei tea, palju inimestel normaalselt jaksu on. Jaksu, kurbust, rõõmu, elu mõttetuse tundmist vms.
Tean, mis on minu normaalsus, ent teiste oma on kahtlane asi. Võib olla nii, võib olla teisiti ja phmt ikkagi, kui sügavamalt ei mõtle ja ei jälgi, on: "Kõik on nagu mina ju."
Kunagi, nt 4 aastat tagasi, keegi kommenteeris siin võrgupäevikus, et on täiesti ajuvaba oma kohutavaid raskusi mitte teistele infona jagada ja vaprat nägu teha.
Ja ma olin: "Kust, kurat, peaksin mina teadma, et need on kohutavad raskused??? Minu jaoks on see ju tavaline pind, millel ma elan aastaid, aastaid, mõnes asjas nii kaua, kui mäletan! Kui ma selle üle halisen, olen ainult mingi viripott ju?!"

Kui enesetapumõtted tulevad, võta ühendust arstiga.
Mul on need olnud sestsaati, kui umbes kolmene olin. Nagu ... millal ma oleks pidanud korraga aduma, et eih, nüüd on jama, on aeg arstiabi otsida?!
Kui ma olen effing eluaeg kurb olnud, elu on mind väsitanud ja mu suhtumine sellesse (ellu siis) on "Pingutus ja võitlus, surm on eeldatavasti puhkus ja viimaks ometi pääsemine lakkamatust võitlemisest", ma ei SAA ARU, et surra tahtmine mingi eriline veidrus oleks.
Kogu aeg on ju nii?!

Olgu, see oli selline pikk kirglik sissejuhatus avastusele, et ma olen ikka päriselt ja väga puudega.

Sest "inimestel on nüüd palju vaba aega". Nagu ... ja nad tunnetavadki seda nii? Neil ongi "oi, mis ma selle süllekukkunud ajaga nüüd teen?"
On mingi ilmselge tõde, et nüüd saab igasuguseid asju teha, mis muidu tegemata.

Ja mina elan karantiinis täpselt sama tihedalt kui varemgi. Suren lakkamatusse väsimusse täpselt nagu varemgi. Väsimus on nii kõikehõlmav ja tohutu, et kohati ma ei jaksa hingata.
Mitte metafoorselt, vaid hingan ära ning järgmise hingetõmbe tegemine tundub keerukas. Nii et 15 sekundit ei hinga, sest kuni õhupuudusest veel ebamugav (või lausa halb!) ei hakka, ma puhkan. Hingamisest.
Täiega väärin puhkust.
Elamise raske töö!

"Poleks kunagi uskunud, et sina nii rumal oled, et end tapma hakkad."
Mis kuradi RUMAL?! Ma olen faking kogu aeg väsinud, iga kuradi hingetõmme on koormus, iga samm, iga otsus, teises linnas käimisest, kuradi kõrgkooliharidusest või vajadusest jälle duši alla minna rääkimata, on võitlus, enda sundimine, peab jaksama, kõik ju jaksavad - ja siis on RUMAL otsustada, et ma ei suuda enam, suren ära, saab ometi puhata?!
Kui mul oli raske, miks ma ometi ei öelnud, et raske on?
Sest ma EI TEADNUD, et see pole kõigi normaalsus! Et sellist lakkamatu võitluse tunnet üldse enamiku inimeste jaoks ei eksisteeri.

Muidugi on PR asjad karmimaks läinud. Kahjustatud ajuga inimesena ma väsin veel rohkem ära kui varem. Samas see "aga nii ongi mu normaalsus" ehk kuidas ma arvan, et nii käib, sest ma saan ju sedasi elatud, on hulgakaupa uusi tõestusi saanud.
Nt mul jalad valutavad.
Aga kuna nad valutavad suht kogu aeg ja väga ei häiri mind sellega, pole ma viitsinud eriti arstidele sellest rääkida. Haapsalus veel mainisin, aga keegi midagi ei teinud ja no see ongi minu normaalsus.
Kui töövõime hindamise taotlust tegin, siis jalavalu mainimisele tuli vastus: "Ei leidnud tõestust".
Muidugi ei leidnud, ma perearstile pole seda kurtnudki, sest no - väga ei sega, valutavad, no valutavad, mul on valuvaigistav masin ja phmt ma ei räägi kogu aeg sellest, mis otseseselt vaev ja õudus pole!
Mis krdi TÕESTUST?
Te küsite, ma vastan, mis peaksin kogu aeg kurtma, et keegi usuks v?!
Mida ma kurdan, kui see mu normaalsus on?!

Ma tükk aega ei teinud midagi oma migreenidega ju samuti. No pea jälle valutas - nojah, mul valutabki vahepeal väga. Jama küll.
Kust ma pidin teadma, et see on mingi haigus ja selle vastu on ravi välja töötatud? Migreeni tunnuseks on ka "väga tugev valu".
Millega võrreldes tugev? Kust ma tean, et pingepeavalude "keskmine valu" on midagi muud, kui migreenivalu? Ma arvasin, et mul ongi "keskmine valu". Sest emotsionaalse pingega ju tuli peale, järelikult pingepeavalu. Keskmine? No see valu järelikult on keskmine.
Mis krdi "valuskaala"??? Kuidas ma skaleerin? Ilmselt elusalt põlemine on 10. Nii et mul üle kuue küll ei ole, eks ju?
Õenduskoolis õppisime, et tuleb seda skaalat kasutada ja inimestelt küsida jne. Ma juba siis olin: "Oot, aga miks peaks inimene saama skaalast samamoodi aru, kui me praegu õpime? Mille põhjal ta otsustab, et kas 4 või 9 palli valu?"
Näide kummalisest skaalast: Loteriid peab (põhikirjutaja, kes vahel teisi juurde otsib, on) üks "kolm" kelle jaoks kõige-kõige kõrgem hinne jutule, mis ta aastate jooksul pannud on, on 7/10.
Jah, kui mõtlema hakkan, saan aru. 10/10 on nt nii hea, et parem ei saa enam olla, ideaal, phmt lugesid seda ja võinuksid kogu elu jooksul ka selle ühe jutu lugeda, see ütles kõik ära ja rohkem polegi vaja.
9/10 on jumalik.  Parim asi, mida iial lugenud oled, jääb ajju eluks ajaks, imeline.
8/10 on imehea, särab kui teemant (aga siiski mitte päris nagu täht). Võtab hinge kinni. Kuu aega ei mõtle eriti muust kui sellest jutust.
Noh, ja kui nii häid asju pole ette tulnud, ongi 7 ülim ja 6 juba väga hea jutu hinne.
Et minu jaoks 10 oleks "oivaline jutt, midagi ei puudu, midagi pole üle" ja 9 "jube hea, aga võiks vbla veeeeel seda olla", on minu skaala. Tema oma on teistsugune.
Skaalad. On. Erinevad.

Tegelt, kui õues päikest nautisin, tuli tunne, et peaksin selle "normaalsused on erinevad, ma olen kogu aeg väsinud, see ongi minu normaalsus" raames rääkima ka sellest, kuidas tausta peal, mis mul on, oli ikka ERILISELT julm kuulda üha: "Inimene peab ise nii palju teenima, et mingit rahalist abi ei vaja, kõik oma asjad elamises korras hoidma, head partnerit omama, lastega tegelema, aeda pidama (kui aeda ei ole, kõlbavad ka lillekastid aknal), mingeid hobisid omama, ilus ja ahvatlev olema," ja veel asju, mis mulle hoobilt meelde ei tule.
Kõike PEAB ja kui sa ei suuda, oled läbikukkunud inimloom. Ennast ära tappa samas KA ei tohi, see on nii isekas.
Mis mõttes sa ei jaksa? Kõik ju jaksavad!
Ma olen NII KURI selle mentaliteedi ja tema levitajate peale ikka veel.
Krt teab, vbla jäängi. Kurjaks.
Nii inimvaenulikku mõtteviisi teist ikka annab otsida kui see ühe inimese käest kõige nõudmine.

Armsas lillepõssas

Tasakesi tekib tunne, et võiks jälle loovkirjutada.
Mitte avaldamisele mõeldes vaid - lihtsalt.
Ma ei tea, nutsin kurbuse välja ja olen taas normaa... mittekurb?
Vbla.
Aga see on küll nüüd täiesti kindel, et ma kannatangi elu halvasti. St teemal "väsin ära". Sest minu karantiinielu on täpselt samasugune kui mu mittekarantiinielu, ainult et poega ei tule ka hommikul äratada - ja ma olen nii väsinud. Nii väsinud, et see on peaaegu valus. Lugesin Boris Johnsoni "inimesed, elage selliste suurte piirangutega!"-juttu ja olin: "Kuule, ma elan niigi enam-vähem* nende piiride sees ju ja sedasi laialt vehkida on raske, nii palju jõuda on koormus!"
JA seda veel arvestades, et ma tegelt tööl ei käi.
Mingi krdi rühmatrenn, "sõpradega väljas käia", kino või teater vms on lisakoormus, mitte lõõgastus.
Kui mul kultuurinälg peale tuleb, ma lähen raamatukokku või loomaaeda.

Tegelt on muidugi just praegu räme luksus olla puudega "mulle tiksub iga kuu sama summa arvele". Sest need, kelle sissetulek sõltub tööst, mida nad saavad ja teevad, omavad seda tööd veel vaid hea õnne korral. Ilmselt minu blogisõbrad on puha esimese Eesti inimesed (s.t. need, kes Eestis elavad), kel on suht rahulik rahaküsimustes ja töö säilimise teemadel, haigusesse surevad inimesed palju hullem kujutlus kui isikliku raha olematuse mure - aga ma juba tunnetan vaikselt kaasa paljude inimeste kaela ümber järjest rohkem pingule tõmbuva raha-on-otsas-silmusega.

Vaikselt, sest veel ei ole mu sotsiaalmeediakanalid TÄIS nende karmi elu hala ja üleskutseid aidata, aga natuke juba tilgub. Mulle töötab see samuti, sest no mul endal on igasuguseid rahata elamise kogemusi ja kui mõtlen, KUI hea mu oo-vaene-raha-pole-elu praegu on võrreldes ajaga, kui mul oli kodus kaks last ja kass ja me elasime 227 euroga kuus, mul hakkab hirm ja paha.
Nagu ... hetkel ma saan mõelda, et 70 eurot arvemaksmise-lisakulu saabuvas aprillikuus on ebameeldiv, aga noh, mis seal ikka, vähemalt asjad tehtud ja möödas. Tollal ...
emake maa küll!
Mul oli arvel mitte iga euro, vaid iga 10 senti. Mitte ainsatki suuremat kulutust, kui kuskilt sai odavamalt.
Mäletan, kui 2015 aasta suvel, kui mul oli raha arvele kogunenud, sest ma ei maksnud ei enda ega oma laste toitu, tellisin ali-st natuke asju. (Päriselt natuke.) Sest sain. Rahabossi tunne.
Ja siis ühe esemena tellisin mingi 2 midagi maksva kaelakee oma pojale, sest mis mõttes mina ja tütar saame ehteid ja tema mitte midagi?!
Ja mul on nii meeles see sisemine hämmeldus, et nii ka saama. Et ei kulutagi ainult asjade peale, mida on kas eluliselt vaja või keegi väga-väga tahab, vaid lihtsalt võetakse midagi, sest muidu mõni äkki kurvastab.
2 midagi eurot.
HÄMMELDUS.
Mu elu on nii hea. Ma ei mõtle ka enam 2 euro kaotuse peale, sest see lihtsalt ei ole summa, mis mulle oluline oleks.
Aga ma tean, et vahel on, mõnele on ja oh, nii kahju on kõigist, kel praegu ja tulevastel kuudel on!

Kuna ma istun siin väga omas mullis (hetkel täiega kohane, onju) olen ka üllatunud ja üsna ebameeldivalt, et mingid seksismi kasv, EKRE toetuse tõus ja autoritaarse korra ihalus olevat päevakorral.
Mina mõtsin, et kõik on head ja lahked, sushikoht söödab meedikuid, kunst ja sport tuleb tasuta (netti), vbla võetakse praegusest koolikorralduse-kogemusest ka tarkusi ning hiljem on kergem neil, kes tõesti ei armasta seltskonda ning ei suuda kahekümne viie klassikaaslasega koos pooltki nii hästi õppida, kui kodus omaette.
Phmt nägin aina head.
Aga samas TEAN, et kui inimestel on jama, nad lähevad kurjaks. Kas enese vastu (vt mina) või teiste peale, polegi väga vahet. Hädas inimesed, kel on halb, on viletsad ka teistele midagi muud kui halba andma. Head nägema. Rõõmus olema.
Nii et noh. Mul on lihtsalt jube hästi.

Suhtelisel tasemel.
Tegelt olen ikka kogu aeg väsinud, raha ei ole ning ma ei tea, kus septembris elan. Aga no kuna teistel on hetkel halvem, on mul jälle suhtelisel tasemel parem ning lillepõõsas. (Kirjutasin algul "lillepõssas", see on ka armas.)
In every life we have some trouble
But when you worry you make it double
Don't worry, be happy

* - "kord päevas" õues käia saavad kodanikud, kel koer, ainult siis, kui neil on vähemalt kolmeliikmeline liikuv inimpere, kellest iga liige oma üheks korraks õue minnes võtaks koera(d) kaasa.

Ängipuhang

Kui üks naine, keda tean ja kes mulle meeldib, kirjutas ja pani üles nunnu pildi, kuidas neil on mai lõpus titat oodata, rõõmustasin siiralt.
Kuidas nad on 11 aastat mehega koos old ja ta on kõige hellitatum ja kätelkantum naine üldse ja oo - aga nüüd nad saavad üksteise juures konkurendi, keda kätel kanda ja hellitada! Ja see on tore!

Ent mu fb seinale tuli ka mingi suvaline teade täiesti tundmatu nimega  kodanikult, kellega mul samas on hulk ühiseid sõpru ja tema oleks nagu samuti mu sõber ja wtf?
Mõtlesin veidi.
Siis lahutasin ära eesnime ja perekonnanime ning sain, et aa. See perekonnanimi on just selle eesnimega sobiva naise pikaajaline poissmeessõbra perekonnanimi. Nad ilmselt on pabereid täitnud ja nüüd ametlikud.

Ette hoiatamata vallutas ahastus mu täiega.
See, et nad abiellusid, et kõigil on mingid püsivad kallimad, kellega lõpuks paber tehakse, ja mul üldse ei ole, on veel talutav.
Aga see, kuidas toimub mingi ühtekuuluvuse manifesteerimine teemal "ma võtan sama nime kui sul, sest me oleme nii koos, nii-nii-nii koos!" on mulle kohutavalt valus. Nutan-juba-pool-tundi-valus. Poeg käis ja kallistas mind, ent siis mul oli vaja nuusata, korraks rahunesin, tema lahkus - ja mina nutan edasi, sest nii valus.
Sest see ei ole mingi nõme naine, kellest ma räägin. See on suht nii lahe naine, kui üldse saab olla. Mitte "traditsioonid ja siis ikka kõik näevad, et olen abielus!", vaid just kokkukuuluvuse näitamine. "meie maailma vastu, kui vaja!"

Minu ahastus teemal "mul ei ole meest" ei ole "seksi on vaja" ega "et keegi aitaks" ega "mulle see positsioon ikka meeldib, mille mehega koos olemine annab". Pole isegi "aga titaaaaat ju ilma meheta ei saa!"
On "misMÕTTES keegi, keda mina tahan, ei pea mind nii heaks, et tahta minuga paar olla?!?!?!"
Täpselt sama ahastus kui Varrakult "ei!" saades.
Täpselt sama ahastus, kui kehvade müüginumbrite teemal "kuigi sa proovid olla hea" puhul, aga juba "Lagunemine" tõi seda väga väga väga tugevalt.
Kui oli see värk ebapärlikarbiga, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest pole piisavalt hea, oli see ka.

Ma olen nii kuradi hea, kui ma suudan, ma kogu aeg annan oma parima,
aga see ei ole piisav.
Ma ei tee enda arust midagi valesti, aga tagasiside on halb. Ole normaalsem (aga see abiellunud ja uue nimega naine on peaaegu sama ebanormaalne kui mina!), ole teistsugune, ole keegi muu. Kõigil teistel on hea paarisolu! Lihtsalt minul mitte. Mina ei sobi kellegagi.
Notsul on väga pikaajaline mees. Karikate emandal on väga pikaajaline mees ...

Ot.

Et mitte enesehaletsuse sügavikesse vajuda, tasub tõsiasju meenutada. Kui mul oli õenduskooli kursus, oli üks väga pandava välimusega kursaõde, mingi Pärnu miss vms olnud kunagi. Ja tema oli sama vääramatult vallaline kui minagi.
Ja mu lemmikkursaõel (ta käis "Lihtsate valikute" esitlusel ja tõi mulle kotitäie toitu kingiks! Kuidas saab sellist inimest mitte armastada?!?!) ka ei paistnud meest kuskil. Kuigi ta on igati lahe nii kehalt kui hingelt, nii sõnavaralt kui pükstelt-kleitidelt.

Olgu. neile mõeldes jäi nutt pidama.
Lihtsalt ei vedanud. Mul, tal, sel, tol kolmandal.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkagi ....

Tegelt mul on ... Mida, vastuolu eelmise postiga suur-suur? Kuulge, eelmises ma ju seletasin ka, et kui mõistusega võtan, on elu nagu lillepõõsa sees! Lihtsalt hetkel on tunded nii tugevad, et rullivad mõistusest üle, nagu seda polekski. Mul kipuvad sellised tunded olema igal rindel.

Tegelt mul on raske üldse midagi teha. Sest ajus taob: teen, mida ma ka teen, see lihtsalt ei kõlba. Miks ma üldse?
Isegi söögitegemisega on nii. Poeg sõi esimese hooga ära veerand pitsat, rohkem ta pole seda puutunud. Siis sõi ka seepärast, et ta võttis hästi palju kohe. Kõht oli tühi ja ta nägi, et seal on ohtralt juustu peal.
Kui ma tegin kooki (ja ma olin talt küsinud enne, kas ta tahaks!), võttis mingil hetkel ühe tüki. Ülejäänu jäi mulle ja K. võttis ka tüki (pärast notsu suhtefoobia-selgitust leebusin tema osas, ent kuna ta on mu poja sõber, käis vahel külas ka klauslita, et ta minu sõber on).
Kiirnuudlid, porgandid, hommikusöögihelbed ja must tee piimaga. Põhiline, millest Poeglaps toitub.
Mida ma loovkirjutan, keegi seda avaldada ju ei taha. Nagu ... 2 raamatut järjest "see pole see pole see" tagasiside.
Ma ei oska rahvale meeldida. Või Krista Kaerale, kes on kusjuures targem kui enamik rahvast.
Mida ma üldse siin kirjutan ... fb, kommentaarid või võrgupäevik. Selgelt on kriisiaeg ja keegi ei vasta. Ka teiste blogide all on kas vaikus või räägivad idioodid. (Samasugune tegelt ekslik üldistus nagu mõtte juures: "KÕIGIL on kallimad!" Mõned kommentaariumid ikka elavad, lihtsalt kuna minu viimase postituse all on 0 kommentaari ja Murca oma all terve kahepäevase igaviku jagu ainult minu oma, sain tunda, et vaikus on üleüldine.)
Inimestel ei ole vist enamasti nii, et mida pingelisem aeg, seda rohkem otsiks üle veebi käehoidmist ja kaasamõtlejaid? Ma ei tea, olen jälle imelik.
Või mul lihtsalt ei vea.
Või midagi.
Krt, nutan edasi.

Lillepõõsas

Viimastel päevadel olen muudkui laulnud.
Ma ei tea, miks just seda. Ilmselt tundus see lugu kohane, aga alles lauldes (ja jälle ja jälle ja jälle lauldes) tundsin, KUI õiged need sõnad on ja KUI väga minu elufilosoofiaga kooskõlas.

"Oh laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes ..."

No tõesti!

"Ja mõtle järele, eks ole tõsi see, et mure tarvis sind ei loodud ilmale ...!"

Niipea, kui õnnestub mitte muretseda, mitte tunda, et see pole hea või too pole piisav, hakkab kerge ning rõõmus.
Üldiselt, kui mõistusega võtan, on kõik korras. Kõik klapib ja on rahulik ja ilus. Mis kellegi elus on head, on teiste lahkusest. Kõik, mis on mittehead, on "vedas sitasti".
Ja jah, ma usun seda tõesti. Nii ongi.
Lihtsalt kui mul mõistus ei tööta, tuleb tunne: "Aaaaaaga võibolla on kuskil ikkagi Õiged Vastused, ma lihtsalt ei suuda Õige olla!?"
Siis on kurb. Mulle on see Varraku "ei taha, eelmine ei müünud" ikka raskelt mõjunud. Pole loovkirjutanud pea kaks nädalat.
Kuigi see on vabastanud jaksamisressurssi ja täna näiteks koristasin esikuriiuli ära. Viimasest korrast on vist aasta. Või kaks?
Aga kas ma siis ei peaks kirjanikum olema? Kirjanikud ju kirjutavad?!

Tegelt kui ma kunagi andsin Kais Allkivi-Metsojale inteka (sellest pole veebis enam jälgegi, aga mul on pihutäis ilusaid pilte ja mulle saadetud tekst ka alles), tõdesin vastuseks küsimusele:

Osa kirjanikutööst on oma loomingu märgatavaks tegemine. Eesti ulme vääriks maailmaski tähelepanu. Kas oled otsinud võimalusi oma teoste tõlkimiseks ja rahvusvaheliseks väljaandmiseks? Suhtled välismaa kolleegidega, käid piiri taga ulmeüritustel?
See on see osa, kus ma feilin. Eesti keeles öeldes: ma ei oska end promoda, ma ei taha end promoda, ma ei usu ise ka pool aega, et maailm oleks parem, kui mind rohkem loetaks – ma ei tegele sellega. Jah, võibolla ei teeni ma seepärast enda ja oma laste äraelatamise jagu raha, võibolla see ja võibolla teine. Aga ma pingutan higi voolama ise uskumaks, et olen hea. Selles veel kedagi veenma hakata on üle mu võimete. Kui keegi kutsub, kui ta juba on mind märganud ja arvab, et olen hea, lähen hea meelega.
Aga et oleks ise aktiivne, topiks end...? Hei, ma kirjutan. Minu panus on sellega antud.

Ehk ma kirjuta(si)n. Ma ei levita.
Oi, millega seoses ...
Kuna mu meelest mitte keegi (nagu NULL inimest vaatab!) ei loe mu viimase luuleväljakutse luuletusi, lingin veel korra. Näe, luulud.
Mõni neist on päris hea toorik. (Mõni isegi ei ürita olla, lihtsalt "tehtud, rist kirjas" värk.)
Niih, minu panus levitamisel antud =)

Oot, paneks mõne ilusa pildi ka ajast, kui inteka andsin ning olin nii noor ja nii kaunis ... Nt selle =)

Robin Roots tegi

Tegelt on mul täpselt needsamad püksid jalas ja dressika panin eile kappi, kui ta kapinupu otsas peale pesu kuivanud oli, nii et vbla ei olnudki see NII ammu.
Või siis kannan riided kaua. Kuni nad täiesti ribadeks on.
Köök on mu emakodus. Aga arvuti on minu oma ja ka ikka seesama.
Vahvlid olid minu tehtud. Arvan, et vahvlimasin on üks paremaid mitte-hädavajalikke-lisatarvikuid söögitegemisel.
Minul seda ei ole.
Nii et vahvleid teen ema juures.

Kui olen väsinud (veel väsinum kui tavaliselt) kipun süüa tegema. Umbes selline loogika on, et no süüa tuleb nagunii teha ja see mulle meeldib ka, teeme süüa! Siis ei pea mõtlema, kuidas midagi kasulikku ei tee, ent tore on ka!
Mille tulemusena on mul hetkel külma pitsat, karrit kanasüdametega ja röstitud soolamandlid sõin just ära.
Pean end teadlikult ohjeldama, et mitte tortillasid teha. Sest aineid ju on, oleks ära tehtud!
Jap, ja siis sööks Poeglaps ainult tortillasid, hiigelsuur pitsa ja pannitäis karrit jääksin ainult minu hooleks.
EI OLE HEA MÕTE.
Teen hoopis Tom Kha suppi. Selleks on ka ained (seened olid alla hinnatud, tasuks täna ära teha) ja seda tema ei söö.
Ja sobib karriga ka, kui vaja.

One Piece'i järelvaatamise viimane episood lõppes sellega, et kõik sai hea (korraks, tean ma takkajärele) ning mul on tõrge edasi vaatamise ees.
Ma ei saa ju medalit, kui sealt edasi vaatan? Äkki jätaks lihtsalt vahele mingi 35 osa ja vaataks sealt?
Aga ... aga looloogikat ei saa siis ju jälgida?!

"... kel rahu südames
elad ilmas justkui lillepõõsa sees ..."

Äkki mul on ikkagi nii palju rahu südames, et seda vaatada?
Või siis ei ole ka. Ega ma pretendeerigi "õige mees" olemisele ju,

Nii, supp valmis, karri soe ja kuigi korraks tundus, et toitu on üle mõistuse palju, õnnestus taas kõik halvaksminemisest päästa. Kõht ka täitumas ja hea olla.
Vaatan animet ja lasen tulla, mis tuleb.

Lillepõõsa sees.

Vahepala

Näen statistikast rahuloluga, et mõningatel inimestel, kel on ootamatuilt palju vaba aega, on tulnud pähe seda mu võrgupäeviku läbilugemiseks kasutada.
See on nii tore. "Surmamineja(d) tervita(b)(vad) sind!" (teid) ja tundke rõõmu!

Muidu on nii et, olen ikka väsinud. Kõik asjad, mis pole otseselt koduse eluga seotud, olen ära jätnud ja ... ei ela oluliselt teistmoodi kui tavaliselt. Pingutan veel veidi vähem vast.
NII VÄSINUD.
Seline karantiinielu ongi suhtkoht mu igapäevane elu ja ma ei jaksa seda rõõmsalt elada. Otseselt raske, kogu aeg väsinud, nutt ja hala.

Kogu selle jama keskel on koer kõigi lemmik. Inimestel on suhtlemisvaegus ja kui ma koeraga õues olen, räägivad jube paljud minuga temast. Korralikku vahet hoides:
- "Näe, koer leidis kondi!"
- "Ei, see on puuroigas, mida ta otsustas närida just nüüd."
- "Keset teed ja magusa näoga! Nagu konti näriks!"

ja

- "Otsustas mängida! Keset lompi kõhuli!"
Tegelt ta ei olnud keset lompi, vaid selle servas, ositi isegi kuival kohal.

Ta oli ennegi kiidetud ja hellitatud, aga nüüd saab lausa ebaproportsionaalselt palju tähelepanu.
Ainult lapsed ei ole silitama tulnud, sest õues ei ole eriti lapsi.

Põnev on, eksju? Selline maailm nagu ulmekirjanduses - ainult et rõõmus ja helde apokalüpsis. Kõik aitavad kõiki, jagavad tähelepanu ja hoolt, ei ole "küüned enda poole ja tapan teisi!" Välja arvatud see isik, keda vist Epp nägi, kel oli 28 pakki makarone ostukärus ja keeldus neist ühte vanatädikesele andmast.
Ja keegid olevat kuskil vetsupaberi pärast kaklema läinud.
Aga mina pole midagi säärast näinud, minu maailmas kõik hoiavad kõiki ja nii tore.
Sellise inimkonna osa pole häbi olla.
Ainult sellest on kahju, et ma siuke ... sant olen. Kõik üleskutsed ka koolis käivatele abiõdedele või juba pensionil õdedele tulla appi, tervishoius on praegu nii ränk koormus! on mulle: "Äkki ma ikka peaksin .. EI, ma ei suuda nagunii mitte midagi ju! Pillaksin ainult asju maha, põrkaksin vastu uksepiitu ja oleksin tüliks!"
Aga kahju on.
Kes päästab maailma kui mitte mina?!
Aa, õige. Maailm saab hakkama.

Maailm saab hakkama.
Inimkond ei ole nii tähtis, ühest pisikesest inimesest (minust siis) rääkimata.
Kõik saab korda, isegi kui ilma inimesteta. Mis tähtsust on mingil koolitööl kodus, mille pärast vanemad teistes kodudes stressavat? Mu poeg ei sureks ka siis, kui ta ühtegi ülesannet ei teeks (tegelikult ta teeb peaaegu kõike, ainult vene keelt ignoreerib täielikult). Ilmselt ei jääks isegi istuma, sest karistada nutikat last selle eest, et ta vanemad ei jaksa temaga tegeleda, on kuidagi eriliselt tobe. Ja eeldada, et igal lapsel on kodus vanemad, kes neid distsiplineerivad, aitavad ja midagi midagi veel?
Hah.
Kui mu pojal oleks pühendunud ja võimekast õest ema, kas tal oleks siis rohkem või vähem kodust abi kui praegu?

See kõik ei ole nii tähtis, et raasukestki muretseda.
Pealegi on inimesed praegu näidanud mulle sääraseid nägusid, mida vaadates on hea hell olla. Võivad ju olla lollakad, kuid päriselt jobusid on õnneks ikka vähe(mus).

Kõik saab korda. Maailm saab hakkama.

Uned ja unelmad

Ohh! Unenäod on minuga ikka nii ühel lainel!
(Kes aru ei saanud, siis: irvav remark, eneseirooniline kergelt. Muidugi on unenäod minuga ühel lainel, nad on ju minu seest pärit, dohh.)

Täna öösel oli eriti lahe unenägu sellest, kuidas olin taevas asuvas linnas (pilvede peale ehitatud, inimesed elasid sees, aga nad olid natuke teistlaadi kui maapealsed inimesed. Neil olid mõned ekstravõimed - kuigi mitte kõigil ühesugused) ning tegin midagi kohalikus kultuuris ja seadussüsteemis lubamatut. Stiilis "vahetasin särki, nii et inimesed pealt nägid, kuigi rinnahoidja jäi selga".
Mispeale kohalikud seadusekaitsjad ning muidu lawful inimesed hakkasid mind jälitama ja üritasid kinni võtta, aga igasugused ülejäänud inimesed, kunstitegijad, huvitavate sooliste endatunnetuste ja seksuaalsustega isikud aitasid põgeneda ning tegid mullle igasuguseid muid teeneid.
Asi lõppes sellega, et ühinesin kohaliku Queen-ansambliga ja mulle pandi rinnale kaks elektroodi, mis õpetasid mind lennult laulma. Lisaks arvasid kohalikud ingelnaised (kes nägid välja üsna täpselt nagu ajaloolised kangelannad India kohalikust minevikust rääkivates romantilistes filmides nii rõivastuse kui naha ja juuste üldise värvigamma poolest) mind enda sekka, muutsid oma ingelliku maagiaga mu keha imekauniks siredaks neiukehaks (=P) ja  siis esinesin Queeniga, kusjuures mul oli vaja ainult üsna vähe häält teha, mingid "Oh-oh-oh!" ja muuud sellised skandeerimised põhiliselt.

Lendasin ka ringi nagu ingelnaised kunagi ja me moodustasime koos mingeid keerukaid peenikeste kummidega kassikanga moodi mustreid oma kehade ja jäsemetega neid kumme hoides. Ja kuigi (India romantilised filmid olid ju ka mängus!) algul oli mul tunne, et kõige selle peale võiks kallima ka leida (ehkki ka unes olin mures, et ma ei tunne ju seal kedagi hästi, aga mingi uue inimesega suhet luua küll ei tahaks), kohalike ingelnaisega lävides jõudsin otsusele, et niigi on päris lahe olla.
Ingelnaised olid minuga nõus, aga igaks juhuks ikkagi mainisid iga kord, kui mõni võlutud meesinimene mind otsima tuli.
Neid vaatamatulijaid oli üsna mitu.
Vahepeal tulid jälitajad ka. Siis ma jälle pagesin nende eest.
Ühte isast kohtasin ja tutvunesin (ta aitas mul jälitavate nürinaadide eest kõrvale hoida, mõtles välja lahedaid kelmusi ja värke), kelle puhul ümberringi India filmide pasunad hüüdma hakkasid ja mul oli tugev "temaga ilmselt näkkaks" tunne, aga ma lihtsalt ei söandanud.
Ta on ju tore. Äkki pöörab ära, kui hakkan mõtlema ning käituma, nagu võiks paar olla.

Mis te ootasite midagi viiruseteemalist v? Oh, olge nüüd =)
Aga K. oli unes ideena raudselt sees. See "äkki pöörab ära" oli mehes võimalik-et-ilmnev suhtehirmuteema, kui ma peale üles ärkamist tunnetasin, mida unenägu rääkis.
Ausalt, ma ei ole iial aru saanud, kuidas siuke asi olemas saab olla. Aga nüüd natuke saan. Kõik ei pea ennast selliseks kingituseks vastassoole, et nagunii on neil koos minuga parem kui ilma.
Jep, paistab, et sel ühel teemal on mul väga kõrge enesehinnang alati olnud. Või siis oli mul tunne, et ma lennult ja vabalt teen nii palju teiste heaks, et peavad ju hindama?!
Pigem see teine, tegelikult.
Kui nüüd järele mõelda.

Jah. Kõik need "naised on sedasi pahad ja teisiti pahad" kaebused, mida ma raamatutest ja ajakirjadest noppisin, õppisin ära kui: "Seda ma ei tee, seda ma ka ei tee ..." ja olin siis kohutavalt hädas, kui ma nt ei olnud üldse pedantselt puhas ja ei ei pannud söögiriistu täpselt 2 cm taldrikust eemale (ma ei pannud üldse söögiriistu lauale, aga see selleks) ja mees oli. "Sa oled ikka väga lohakas."
Misasja, see on feature, not a bug! Naudi!

Perioodiliselt iga päev saan korraks ahastuskrambi, et ma ei saaaaagi oma kõhtu last, ei saa rase olla, ei saa sünnitada ega imetada ...
Siis mõtlen, et lapsendada igatahes saan. Kui uus elupaik paigas, hakkan tegelema.

Paberi söömisest ja muust taolisest

Mõtlesin, miks minu jaoks viirusepaanika = viiruserahu ja -rõõm.
Aa, seesama loogika, mis mul PärastRongi ja PärastAntidepressante (enne neid ei olnud raasukestki rahu ja rõõmu) oli.
Et inimesed ei ootagi mult normaalne olemist, tavalise olukorra jaksamisi ja suutmisi ja võin rahuga teha, mis tahan, keegi ei näita näpuga, et paha olen. Ja arvestades, kuidas normaalsete inimeste järgi arvestades ma NIIGI olen rämedalt imelik ja teen enesekindlalt aina valesid asju, aga tegelikult on mul kogu aeg peal mootor "tahan olla tubli", on nii lõõgastav vahel tõesti ja täie rauga just mina ise olla.
Praegu on tunne, et võib.
Ja samas adun, KUI kastis muidu olen, KUI raske on. Kogu aeg õpetan endale, et EI PEA, midagi EI PEA - ja kui ma siis luban endale PÄRISELT lõdvalt võtta, emake maa, milline kergendus. Ei pidanud enne vää? Miks ma siis tegin?!
Olen tubli naine, nii tubli naine, oo ...!

Muidu rääkisin natuke oma pojaga erinevatest apokalüpsistest ja ta marssis peagi nördinult köögist välja teatega: "Ma ei viitsi, sa hakkad jälle oma "youtube'ist saadud info ei ole kõik tõsi" ja ma lihtsalt ei viitsi!"
Sest ma ei olnud nõus, et paberist saab söönuks.
Kurat, ta on nii veendunud, et paber on söödav, et ei võtnud mu vastuväiteid absoluutselt tõsiselt. Noh, kui ta tagasi tuleb, näitan talle linke :P Seal on suur vahe, kas asi on mittemürgine või saab sealt tegelikult ka kaloreid kätte.
Enne seda vaidlesime sõna "egoist" tähenduse üle ja kas egoist olla on PAHA (nagu ütles tema) või phmt suht hea (nagu arvasin mina), kuigi mina ei ole egoist.
Algas üldse asi sellest, et ma ütsin, et olen suht intelligentne, ja tema seepeale, et olen egoist.
Ütleme, tal on sõna "egoist" tähendusest väga veider arusaam.
Vbla koolisKÄIMISEST vabanemine on hea selleks, et ma saaksin talle selgitada paberi olemuslikult pigem mittesöödav olemist ja "egoisti" (ning "egoismi") tähendust?

One Piece'is on Ace'i pärast peetavat lahingut 10 episoodi? Ei. Ma hindasin alla. Kõvasti rohkem - ja see ei ole igav tümitamine, need on põnevad episoodid, draamat ja erinevaid tegelasi täis.
Shirohige!!!! MAIVÕI, kui lahe ta on!!!!
Nutan ja vaatan. Vaatan ja nutan. Ja värisen vaimustusest.
Nii hästi tehtud!!!
Vbla mind ei armastatagi kirjanikuna nii väga, kui mulle meeldiks, ja viimane kogu sai Varrakult vale promo ja nüüd nad selle halva müügi tõttu ei taha ka uut ja nutt ja hala - aga kui mul õnnestub vahel teha midagi nii hästi kui One Piece (samuti vahel, ka see pole lakkamatult oivaline sari), tegelt tasub asi ära.
Ei ole asjatult elatud elu, ei ole.

Kuid piima ja koort ei taibanud ma varuga ette osta. S.t. võtsin küll palju, aga tühjagi, viimane piimapakk ja eelviimane koorepakk lähevad. Aegumine saabuks 17. alles.
Nii et varsti poodi =)
Eile (ma pidin sinna minema, sest väsinuna olen kohmakam kui muidu, olen nii väsinud ning lõhkusin eile hommikul oma presskannu ära. PIDIN ju ometi uue hankima!!!) oli poes selline möll, et sain sellest oma ilma-paanikata-paanikahäire (s.t. kõik sümptomid peale usu, et kohe suren ära) nagu muidu ainult jõulude ajal. Aga no äkki täna on leebem.
Lähen pisemasse poodi ka.
***
Paistab, et mõtleme pojaga siiski sarnaselt. Otsisime mõlemad paberi söödavuse kohta netist infot, kumbki eraldi arvutis, ja leidsime samu asju. Minu jaoks kinnitas see mu arvamust (ei, ei saa kaloreid), tema jaoks kinnitas see tema arvamust (ei ole mürgine, väikestes kogustes võib süüa).
Aga phmt jõudsime samale seisukohale - et süüa kõlbab, aga sellest toituda ei anna.

Viirusemõtteid

Ma ei jõua enam üldse järele.
Ota, inimesed PÄRISELT soetavad igaks-juhuks-varusid?
Mu poja Inglismaa-keeleõppereis võib ära jääda (tõenäoliselt jääbki) ja me saame tagasi ainult selle osa rahast, mis pole lennupiletite all? (Enamik ei ole, aga siiski: ma oma niigi pingul püksirihma pingutasin selle võrra veel, et tema reis ära maksta.)
Isegi ma ise hakkasin ritsiku posti, "koolireisid võivad ära jääda" ja "üle 100 inimese kogunemised on keelatud"-sõnumite peale mõtlema, kui jäle oleks kõrge palavikuga haige olla, kui nimetet poeg samal ajal samuti haige on, ja krt, ma ilmselt peaks ikkagi ju koeraga õues käima, sest kes teine käiks?!
Ostan ibukat juurde.
Eeee ... homme.

Aga ikkagi.
Phmt on mul tunne, et maailm on nõksatanud uude rütmi ja kuigi see on põnev (mina ja maailmalõpud või õudusfilmikoletiste ilmumine: "Oo, viimaks juhtub midagi päriselt põnevat! JEEEE!!!"), ma ei jõua hästi järgi. Jube uni ja väsimus ainult, võeh.
See väsimus võib kusjuures olla vibroakustilisest teraapiast.
Rääkisin seal psühholoogile (kes viib teraapiat läbi), et jube väsinud, nojah, eks ma igal hommikul tõusen vara ja tulen siia - ja tema ütles, et nojah, võib ka sedasi olla, kuid inimestel, kel on mingil põhjusel minevikus palju väsimust kogunenud, kipub see ka vallanduma. Et see on siuke minevikupingeid vallandav värk. Palju kordi kogenuid nähtud juba. Ta teab.
Mille peale mul on: "Minge pekki! SEDA on mul jah vaja, et vanad väsimused ka vallanduksid!!!"
Aga naeratama võtab see teraapia ikka. Lihtsalt esimesed kaks tundi ainult.
Edasi magan. Ja ennegi juba tahaks magada. Aga kodutee.

Tegelt te võite viirust rahulikult võtta.
Midagi hullemat ei juhtu kui et mõned inimesed surevad ära, mõnedel on haige ja närune olla. paar avalikku asutust on nt paar kuud kinni jms.
Sest kuna maailm käib minu mõtete järgi, (peaaegu) ei juhtu kunagi see, mis mu arust oleks hästiminek ja alati (peaaegu alati, see teine koht romaanivõistlusel on erandiks) juhtub see, mis oleks halvastiminek. No ja kuna mu meelest oleks maailma oluline muutumine tore ja põnev, läheb nagunii sama jama edasi, mis juba olnud on.
Nii et neile, kes TAHAKSID, et samamoodi edasi läheks: te soovid täituvad.
Ei juhtu midagi uut, ei juhtu midagi erilist. Natuke jamatakse ja kõik jätkub nagu ennegi.

(Kuidas ma elus olen, kui midagi hästi ei lähe? Noh, sest vat selle peale, et Peale Rongi ellu võiksin jääda, ma tõesti ei tulnud. Ei mõelnud hetkegi. Mulle oli küll selge, et VÕIN ellu jääda, sest tõenäoliselt ma ei julge rongi ette minna, hakkan kõhklema ja rong sõidab mürinal mööda, kuni mina ikka veel mõtlen - aga et lähen ja jään ellu?!
Mitte kordagi ei tulnud pähe ka.
Ning kuna maailm kulgeb minu MÕTETE kohaselt, mitte mu tegude põhjal, jäin elama. Isegi ühtegi jäset ei kaotanud. Ega mõtlemisvõimet ega liikumisvõimet.)
(Jaa, ma küll tahtsin lapsi - aga kartsin ka tütre puhul. Ning no pojaga oli üldse: "Ma hoolega ei tee mehele last, kui ta ei taha - noh, saame lapse - TA EI TAHA????!!!!")

Jälle jalgratas!

Mäletate (kui loete, siis muidugi mäletate, see oli nt üleeelmises postituses kirjas), kuidas maijaksa enam võidelda?
See tunne on ikka veel siin. Aga koos küsimusega: "Miks kurat ma üldse võitlema kippusin jälle?!"
Kui ma ei mõtle ega tunne aega ette, ei plaani ja ürita, vaid teen, mida sel hetkel tahan, on kõik hea. Jamaks läheb, kui üritan elu kontrollida, teha nii, et "hea oleks" - aga ei ole.
On palju halvem, kui lihtsalt tehes, mida tahan.
Dohh.

Ega mul ikka otseselt lihtne ole (alailma tuleb: "Inimesed ei arva, et ma hea oleks! Ei, aga ma olen ju. Ei,  ma lihtsalt ei oska olla inimeste silmis hea siis? Ei, aga osade silmis ju ikka olen ..."), aga just see "vali vahetu hea, nii et on just tol momendil kergem olla" aitab. Iga hetke ja päeva ja tundi ja vbla isegi nädalaid, kuid ja aastaid vastu võtta.

Muidugi eelistan ma ikkagi neid probleeme, mis on, neile, mis muidu oleksid.
Nägin ühte, kelle kirjutistest olin nooremana väga hea arvamusel (kuigi hiljem pole julgenud neid lugeda, sest ARMUKADE, mis mõttes on tema märksa tunnustatum kirjanik kui mina???) fb-s pildil koos Peeter Helmega. Mingi raadiosaade.
Mu mõtted laias laastus olid: "Kuulsuse nimel, raha nimel - ma ikkagi ei suudaks seda teha. Kurat, olen aint hämmastunud, et Helmet veel tahetakse raadiosse tööle ja värki ... aga noh, Mart ja Martin Helme valiti Riigikokku, mida ma imestan?!"

Täna käisin vibroakustilises teraapias.
Isver, see on lahe!
Vedasin enda kohale kimpa-kompa-kimpa-kompa, miks ma seda teen, ah, õige, tahtsin proovida, kas on kasu ... Tulin koju tipa-tapa-tipa-tapa-tsirrrrrrrrrrrr, nii tore on maailm, nii hea on olla, turi pole enam pinges, tuju on palju parem, isegi maitseid tunnen rohkem ja tuuleõhk näol tundub kui paitused ...
NING täna oli alles esimene kord. Väidetavalt peaks mõju kumuleeruma ja õiget tunnet saan alles viienda-kuuenda korra järel.
Mulle need kehaga toimetamised mõjuvad nii palju rohkem kui niisama rääkimised ja "vaimne" teraapia!

One Piece'iga olen jälle sealmaal, mil on (minu jaoks) kõige karmim lookaar. Täiega hindan seda, mismoodi on tehtud ja nüüd vaatan natuke juba ka: "Mhmh, ei ühtegi naljakat repliiki, ta ei naerata, näidatakse pikalt hukkamistrepist üles ronimist, põlvitamist, ootamist ... jah, niimoodi mitte ainult et sünnib meeleolu, aga ma hakkan üleni Ace'iga kaasa tundma. On sedasi animeeritud ja tehtud, et hakkan tunnetama, kui raske on surra, kui oled 21 ja taevas on sinine ja mahe tuuleõhk puhub - ja sa ei saa mitte midagi parata. Lepid, sest valikut pole".
Aga nii hirmus raske on vaadata, ette teades, mis tuleb. Et surebki ...
Ja Shirohige ...

Pilt pärilt Maya Pandalt

Mu tütar kirjutas, kuidas (ta vaatas toona üsna värskelt lehelt, teadis ainult, et Ace sureb, aga mitte muud) ta kiindus. Kiindus täiega. Kuidas temas tekkis selgus, et kui piraat seal maailmas, siis Shirohige meeskonnas, just tema, nii õige ...!

Mingi ... kümmekond episoodi vast kestab lahing? Nii kaua ta kiindumus üha kasvas.
Siis Shirohige suri.
Nagu ... aaaaaaaaaaaaaaahhhhh!!!

Möönsin, et Shirohige surm jättis minussegi PALJU tugevama jälje, kui nt mu vanaema oma. (Sest ta oli nii palju toredam!)
Vanaema võiks veelgi surra. Aga ma värisen sisemiselt seda One Piece'i lugu taas uuesti vaadates. Juba kui Moby Dick (laev) esimest korda välja ilmus, mul tõusis süda kurku. See on nii võimas, nii õige ja oivaline ... ja ma tean, mis juhtub, kuidas edasi läheb.
On hirmus.
Aga ikka vaatan.
Sest on hirmus hea.
Jah, ka mina oleksin tema meeskonnas.
Luffy on tore ja päike ja seisab samuti omade eest lõpuni. Aga kui mul oleks mure, ma ei tahaks seda tema õlgadele panna. Jah, ta mõistaks, kui ma viimaks usaldaksin, abi paluksin, ta aitaks täiega ... aga Shirohige on TÄPSELT selline, et ma läheksin ise, välise surveta, nutaksin talle on jama ette ja usuksin, et see aitabki.
Ja aitakski.

Virinaad

Oo, ma ei olegi PÄRIS kaua pidanud võitlema mõtetega, et ma ei oska ja ma ei kõlba ja miks ma üldse.
Kogu aeg oli taustateadmine "tegelt ma olen hea, lihtsalt seda ei nähta" või "ma teen seda hästi, aga see võtab mult liiga palju".
Aga nüüd on taas "vbla olengi enda jaoks hea, aga päris inimeste jaoks päris inimeste maailmas vist ikka ei ole".

Emana olen, olgu =) Sellest ma ei tagane.

Kui ma käisin oma tütre koolis tema klassijuhataja ja õppealajuhatajaga kohtumas, ja me pärast nimetet tütrega üksteist spontaanselt kallistasime, sulas üks neist teistest (maimäleta, kumb) naeratusse: "Nii tore on näha, kuidas suhted on head."
Veidi hiljem, kui läksime kooli välisukse poole, koridoris sibasid esimese ja teise klassi juntsud ja ma kaebasin: "Mulle tunduvad need ka juba piisavalt pisikesed, et kurvastada: miks mina ei saa, miks mul ei ole, nii ebaõiglane!", vastas mu tütar: "Jah. Aga vähemalt on sul kaks maailma parimat last juba!"
Ja noh.
See on täiesti tõsi. Väga tasemel lohutus!

Aga kirjutamisega ... üks asi on, et tegelt ega mulle endale ei meeldi ka jutukogud. Ma olen romaanilugeja.
Nii et mul on raske jutukogu nüüd veel kellelegi pakkuda.
Teine asi on, et mul on fb sõprade seas üks luuletaja, kes on olnud kulka nominent (nagu minagi) ja teinud igast avalikke luuletaja-asju - ja ta ajuti ilmutab seal ka oma luuletusi.
Enamik neist on sitad. Eristamatud "omaarust luuletajate" loomingulistest fb-jagamistest.
Vahel tal välgatab ka. Ongi hea asi. Aga piisavalt harva, et ma oleksin tema raamatureklaamidest häiritud ja mõtleksin: "Mis kurat peab inimestel viga olema, et neid osta?!"
Äkki ma olen nagu tema?
Vähemalt natukene.
Ise arvan, et on hea, aga tegelt on piinlik.
Sest ma vahepeal mõtsin küll juba: "Mina tegin, ilmselt on siis hea."
Appi, kas tegelt ikka ei olegi v?!

Kummastav on ennast kõrvalt vaadata. Kuidas mitte midagi ei jaksa (mis ma vahepeal haigena leidsin, et midagi ei jaksa? See tuli sellest, et olin unustanud, kuidas on päriselt mitte midagi jaksata), süüa ei taha, kirjutada ei taha, lugeda ei taha ... kusjuures ma saan täpselt aru, miks ei taha (ok, ise söömist see ei puuduta, aga söögi tegemist küll).
Ma ei taha mitte midagi teha, mida teised hindaks. Loen ma ju ka Goodreadsi rütmis ja sinna läbitud raamatute kohta sõnu jättes. Ja korraga maitaha. Mu poeg hindab kriitiliselt mu söögitegemisi (viimane pärl: tegin maasika-kohupiiimakooki, et ära teha külmutatud maasikad, mis korra kingiks "neist peaks selle koogi, mis ma tõin, peale maasikakastet tegema, aga jäi tegemata" sain. Tema: "See kook hea - aga mulle need maasikad ei maitse!"), lugejad arvavad raamatute või kommentaaride kohta ja K ei taha mind oma naiseks, sest ... midagi.
Ma tegelt ei saa sellest IKKAGI aru. Mida tähendab "ma ei taha kedagi"? Ma ka ei taha kedagi abstrakstselt ja ideeliselt, ma tahtsin SIND, sest mul oli sinuga nii tore ja sa oled südantmurdalt kaunis ka?
Jap, ma ei taha isegi hästi riietuda. Ega silmi värvida. Sest noh. Nagunii pole piisavalt ilus

Siia ma võin kirjutada, sest see on Minu Koht ja kellegi asi pole siin hinnata. Tahab loeb, ei taha, ei loe. Mina lihtsalt valan end siin klahvide abil ekraanile.
Olgu, luban endale olla hädine ja õnnetu. Praegu on nii, no on siis.

Nutt ja hala, nutt ja hala

Nooh, sain oma äraütlemise kätte ka Varrakult. Et eelmine kogu müüs üsna kehvasti ja inimesed ootavad rohkem romaane ja mõnestki jutust võiks romaani ju saada.
Phmt "kirjuta romaan!"
(Kuigi eelmises "kogus" OLI tegelt ka romaan sees, aga ok.)

Krt ... ei, tegelt ka. Ma ikka peaks lühemate juttudega ajakirju pommitama, eks ju?
Ja Krista Kaer soovitas ka kulkalt loometöötoetusi küsida. Et ma nälga ei sureks.
Ma ilmselt siis küsin.
JÄLLE.
Aga mul kipub olema sees, et kui korduvalt on juba ära öeldud, ma ei taha enam küsida.
Phmt ikka nutt ja hala. Kuigi kogu viimase aja nutt ja hala ei ole siiski nii kurb kui eelmise aasta teise poole oma.
Aga kuigi te mind nii toetate ja abistate ja toidate talvel jne, mul ikkagi tekib vaikselt tunne, et ma ei jaksa enam vapper olla.

Ei jaksa võidelda.

Ja ma ei taha, et mulle halvasti öeldaks. Miks oli vaja kirjutada "jätab kiirustatud ja ebaühtlase mulje praegu"? Nagu ... lood aastatest 2000-2019 tasapisi kogunenud - ja "kiirustatud"???
Nad ei armasta mind.
Küsin pai. Avalikult. Kui nad ei anna, vajun veel enam lössi.

Tuleks vbla lühemaid jutte ajakirjadele saata ja uurida, kuidas saab ISE kulkalt loometöötoetust küsida (seni on kirjastus seda minu eest teinud ja see on "honorar" phmt) ja no võidelda, võidelda, võidelda.

Ja fb-s naeruvääristatakse mittesteriliseeritud või -kastreeritud loomade omanikke ja homme ma lähen oma tütre kooli tema tulevikust rääkima ja K. ei armasta mind ja ...
Olgu, võibolla on siiski piisavalt halb, et mingit möödunud aasta augustijärgset perioodi meenutada.

See on nii selge. Et kui pingutad end üle ja endast enam ei piisa, et rahul olla, vat siis tahaks, et oleks keegi, kelle sülle pea panna ja tunda, et olgu, mis on, tema hoolib ja kaitseb. Kõik saab korda ka siis, kui ma ise enam ei jaksa.
Kui ei lähe nii halvaks, ei ole ka seda vajadust, siis võib rahulikult ja sirge seljaga õlgu kehitada ja "Kui ei taha, pole vaja," leida. Saab vanemateta, saab kallimata, saab ilmselt isegi lasteta (kuigi ma ei tea, lapsi olen omateada ALATI tahtnud).
Aga lapsed ja koer on teistlaadi abi. Jah, neil tuleb ka positiivne tagasiside, nad embavad ja hoolivad, aga mul ei ole sellega koos tunnet, et panen oma koorma maha ja nemad veavad vahepeal.
Nad on üksus, mille EEST tuleb võidelda ja süütunne lämmatab, kui nemad minu eest seisavad.

Olgu, pai tuli. "Pai olen valmis ikka tegema. Mulle meeldib, kuidas need on kirjutatud, meeldivad tegelased ja oskus nappide vahenditega maailma luua." Aga edasi tuleb, et kokku 100 lk ja tahaks pikemat, ja see ei saa õige olla. Nagu mida nemad lugesid? Ma lugesin sõnad kokku ja neid tuleb umbes 60 000.
Isver.
Appi.
Maisuuda.
Ma lihtsalt
eisuuda.

Veel nurinaid

Kaks mulle teadaolevat raamatukogu ja Keila postkontor on üpris korraga alustanud kuritegelikku kampaaniat "oleme avatud argipäeviti 10-18 ja nädalavahetustel suletud".
Olgu, mina kui mittetöötav kodus töötav kodanik saan käia äripäeviti, aga kui mul oleks pidev päevatöö näiteks õena perearstikeskuses, mis mu pakid jääksid posti ja ma ei pääseks iial raamatukokku või?!
Tallinnas ma tean raamatukogusid, mis on avatud kolmapäevast pühapäevani ja argipäevadel pannakse kah alles kell 8 õhtul kinni, mis on inimesesõbralik korraldus nii oma töötajate kui laenutajate jaoks.
Varem oli ka siin raamatukogu avatud seitsmeni õhtul (ja postkontor samuti) ning tehti laupäevalgi viieks tunniks lahti (ja postkontor samuti), aga nüüd on kõik KINNI.
Nutt ja hala.

Ma pean ennast mingi ... TÖÖPÄEVADEL mobiliseerima või???

Vahepeal ei lugenud ma ühtegi fännfiktsiooni, aga nüüd jälle proovisin. One Piece'i episoodid 377 ja 378 on fännikirjanduse kullaauk, selle kohta annab nii palju kirjutada. Ma lugesin ja lugesin, kuid ükski polnud Päris See - ja siis läksin sujuvalt teiste fändomite peale üle.
Lugesin.
Avasin üha uusi.
Ühes oli Loki (marvel, avengers, thor jne) terapeudi juures.
Ja kuigi hästi kirjutatud ja potentsiaalselt huvitav lugu, ma ei suutnud paarist leheküljest kaugemale lugeda.
Mul on tekkinud tohutu jälestus inimhingede inseneride suhtes ja seal esitati tõesti väga tõepärane dialoog: "Alustame millestki kergest, räägi ükskõik millest!" ja "Olgu, kes su perekonnaliikmed on?" ja kui Loki ikka mingit muud teemat soovis, tuli lapsepõlv mängu.

Ma ei tea, mismoodi teraapiad töötama peaksid, aga mul on kahtlus, et kuidagi pinnal: "Ma juhin sind küsimustega ja siis sa ise tuled oma tõdedeni ja jee."
Aga terapeudid küsivad igavaid küsimusi, millele mul on juba olemas pikad keerukad vastused ja nendest vastustest omakorda tekkivatele küsimustele samuti, kõik on nii lihtne ja klaar, et mul on piinlik - ja kurat.
Mul ei ole millekski vaja sabastolknejat, kes arutab asjade üle, mis mul juba ammu selged on ja püsib üldse mõtete kolmanda kihi juures (pidades seda sügavaks), kui mina olen ammu viienda kallal ning proovin varbaga kuuendat.
Jah, nad kõik (minu vaimsed terapeudid siis) on mingil hetkel öelnud mõnda terast ja valgustavat asja.
Ent kokku on olnud nii rasked kogemused, et mu vastumeelsus on tasapisi jälestuseks kasvanud. "Rasked" nagu "nad on, nagu nad on ja neile enda arusaadavaks tegemine on keeruline", mitte "rasked" nagu "valusaid teemasid on piinav puudutada".
Mul ei ole. Ainus tõsine raskus valusate teemade juures on objektiivne olla - mul on ikka veel kalduvus (kuigi nüüd palju nõrgem) ennast halvemaks ja kõiki teisi paremaks pidada ning kirjeldada.

Maitea.
Maioska.
Ma pole täna lõunaund maganud. Võibolla on kõik halvana tunduv sellest. Pea käib muudkui ringi ja ringi ja oeh.
Vast peale und on parem olla.

Murca tegi taas luuleväljakutse "kirjuta kuu aega iga päev mingi luuletus, hooandmiseks on teemad ka".
Igal selliselt luuekuul tekib paar asja, mis on head. Tal, mul, paljudel vist.
Lihtsalt juhtub nii.
Minu omad on seal.