teisipäev, 9. august 2022

Uueks on mindud küll

Kas ma olen?
Olen. 
Ikkagi on vahel nii raske meeles pidada, et ma OLEN, mitte et ma olen valesti, peaksin olema teistsugune, peaksin tundma teistmoodi, peaksin hindama väikesi asju, peaksin nautima leppimist, vaikust ja rahu. 

Ma EI ole valesti. Inimesed võivad olla ka nagu mina.
Muudkui võtan ja võtan tagasi õppimist, et pean olema teistsugune, pean olema, nagu inimesed religioonide ja teaduse arust on, pean olema selline inimene, millisteks inimesi peetakse. 
Ja ometi olen mina olemas. 
Saada aru, et ma ei ole valesti, vaid inimesi ongi VÄGA mitmesuguseid, on nii kuradi RASKE. 

Teate, et täna öösel (või on kell 4 juba hommik?) on õues 8 kraadi sooja? KAHEKSA? Alla kümne?! Klge, august on! See SOE aeg. 
Aa. Et ilm on täpselt selline, nagu ta on, mitte selline, nagu PEAKS olema?
Hea point. 
On, nagu on. 
Ja tõesti, ega ei tapa tõdemus, et ööseks tuli aken kinni panna. Ei lähe maailm hukka seepärast. Isegi mina ise ei sure. 

Kui ma mõtlen selle võrgupäeviku algusaegadele ja võrdlen toonast ennast praegusega, siis ossa, kui kaugele ma olen tulnud! Nii krdi vinge! Ma võin praegu uriseda, kuidas iga päev mõtlen vähemalt korra "aga äkki ikka ..." ja siis meenutan endale, et hei, kogemused ja ei tasu uskuda seda, mida räägitakse, usu omaenda kogemusi - aga tollal ma ei urisenud enda peale üldse sedasi. Ma urisesin enda peale, et ma olen rumal, mõtlen valesti, tunnen ebaadekvaatselt, räägin liiga kileda häälega, ei hoia selga piisavalt sirgena, ei ole oma lastega piisavalt leebe, ei teeni piisavalt, elan teiste kulul, olen halb inimene, jooksin täna jälle ainult kolm kilomeetrit, laisk ja ei sunni end piisavalt, ja nii lõputult edasi. Ma olen valesti, oli lihtsalt lõputu. Ma olin igatepidi valesti. 
Ja ometi .... siis meeldisin ma inimestele rohkem.
Mul on siiamaani raske seda andeks anda. 
Ma meeldisin teile, kui mul oli halb. Ma meeldisin teile, kui ma kogu aeg ennast peksin ja nagu sisemisest keha-ja-hormoonid-õnnetu-olemisest veel ei piisaks, tegin kogu aeg oma olemist halvemaks. Aga kui ma jalule tõusin, kui ma endale teadvustasin, et endale haiget teha ei tasu, tuleb olla endaga hell, lahke ja enda üle uhke, ma teile enam ei meeldinud. 
Ülbe. 
Ta peaks kahetsema, aga on hoopis endaga rahul! Jälestusväärne.
Ja isegi kui tuli: "Ei, VVN on tegelt päris krdi lahe", tuli kaasa: "...kuigi ta võiks (mingiasjam) olla."

Augustikuus ikka ei tohiks nii külmaks minna. Eriti augusti algupoolel!

Kuna Kaplinski suri täna, aasta tagasi, näitas fb mulle mälestust tema luuletuse näol.
Kuna luuletus sattus väga sel teemal olema, mis mul viimastel päevadel meelel (teema on sama, millel siin arutlus), jagan.
Paar tundi hiljem, teel poest koju, tegin täienduse kah. 

Kaplinski:

Ma olen madalal sündinud,
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
Ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Eks ole, tiivad!!!!
Aga ise mõtlesin teel poest koju selle ainetel:

Te tahate, et ma roomaksin.
Nii näeb iga liblet ja juurt,
iga kõrt, ürti ja marja,
vaid loll tahab midagi suurt.

Hoia maadligi, rooma.
Tormis murduvad kõrged.
Sedasi ongi just hea,
peab vaikides koolduma nõrgem.

Tuli kõrvetab. Mina
liig kõrk, kirglik, tuline olen.
Jahtu nüüd ometi maha!

Kuid mina põlen ja põlen.

7 kommentaari:

  1. oih!

    mul on tavaliselt midagi riimilise-salmilise luule vastu, aga see oli küll hea.

    VastaKustuta
  2. Muide, tegelt ma hindan väikesi asju. Kuidas ma käin mööda aiast, kus õitseb õunapuu või pärnalehtede tekstuur või mahe õhk ja kuu kuma läbi pilve või röstsaiamaik jne jne.
    Aga see on "see on ilus-hea-tore praegu, sellest peaks rõõmu tundma, eks?" ja siis mul õnnestub endas üles kloppida 2,2 grammi rõõmu, mis kohe lahtub.
    Ei püsi. Üldse. Natukenegi.
    Sest hormoone pole taga =(

    VastaKustuta
  3. Kui ma seda kommentaari põlemismetafoori valguses loen, siis tuleb hoopis selline pilt silma ette, et teiste süttimistemperatuur on madalam, piisab tavalisest tikust, aga sul tuleb ikka leegiheitjaga peale lennata, et küdema läheks ja sooja saaks, ja kindluse mõttes võiks ka tulehakatist kõvasti olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab õige =)
      Aga kui sama metafooriga jätkata, siis seepärast ma põlengi, tahan põleda, jaa, palun! et mul pole hirmu, et nüüd tuleb metsatulekahju ja põletan kõik maha. Mul on nii palju jama tule süütamise ja põlemashoidmisega, et pole mitte midagi teha õpetustega, kuidas leeke kontrolli all hoida ja et suurt tuld ei olegi vaja, piisab ka pisikesest =)

      Kustuta
    2. tulejutt jalutab nüüd algsest teemast juba kaugele, aga mulle meenus kohe sõbranna matkakogemus, mille peale ta südametäiega ütles, et ta lihtsalt ei saa aru, kuidas metsatulekahjud üldse tekivad, sest korralikult ehitatud lõkke kallal muudkui sussuta ja sussuta ja ikka kustub ära.

      Kustuta
    3. Aga see ei ole üldse kohatu. Sõbranna kuri: "Sussuta ja sussuta, mis krdi metsatulekahi???"
      S.t. ütleme, et elame maal, kus põud ei ole eriolukord, vaid normaalsus.
      Ehk siis enamikule nimestele, kes on kuivad kulud, 2 kuud pole vihma sadanud, kulub ära: "Kui te just peate tuld tegema, tehke seda ainult läbikaevatud maale, ümbritsege lõkkekoht tellistega, võib ka kahekordse müüri lausa laduda, ja hoidke tuli väike. Ärge pange enne peale, kui just peate, suurem ei ole tõhusam, on ainult ohtlikum. Parem toored kui kuivad puud. Hoidke veeämber lähedal juhuks, kui miski viltu läheb!"
      Ja siis olen mina, pidevas vihamas, maa tambitud, veeämber kõrval, jaman puudega ja kõrvalt mu tuletegemishäda vaadates õpetatakse: "sul on äkki puud liiga kuivad? Peaks äkki märjemad olema!" "Need tellised on ilmselt liiga hõredalt veel, tee tõhusam müür!" "Ei peagi ju suur tuli olema! Liha küpseb ka väikesel täiesti edukalt!"
      "Kule, mul pole siin üldse tuld! Jälle kustus ära! Mis kuradi liiga kuivad puud?!?!"
      Aga luuletusega see muidugi enam ei sobi jah =)
      Või noh.
      Õpetajate idee on: "Sul põleb kõik maha! Ohtlik, ära tee tuld!"
      Mina: "Fakjuu! PÕLEN, kui tahan!!!"

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.