Mul on mustand.
Mitte blogipost.
Mitte loovkirjutamise asi.
Erakirja mustand.
Kui maht läks üle 6 lk, sain aru, et ma ei anna seda talle, sest ta ei seedi sihukest kamakat ära.
Praegu on 14 lk. Aga osa teksti kordub, sest ma kopeerisin mõned kohad osasse "kokkuvõte, see, millega välja tulla".
See kokkuvõte on ka 3 lk pikk.
Väga võimalik, et kasutan ka sellest reaalselt ainult pisikest osa.
Aga kogu selle kirjutamise - ja teemast K-ga vestlemise, sest alati on abiks teise inimesega arutada, ta võib näha asju, mida ma ise mitte - tulemusena raalisin välja, et inimesed ei ole enamasti nagu mina.
Milline üllatus.
Ja ikkagi.
Mu jaoks NII iseenesestmõistetav. NII väga kogu suhtlemise iva. Ja noh - muidugi on mul inimsuhetega keeruline, kui ma olen nagu mina ja enamik teisi (mitte kõik, khm, FriedaFloriaSille) teistsugused.
Minu jaoks on absoluutselt kogu suhtlus ükskõik kellega alates keskkoolis olnud õpetajast lõpetades oma lastega, võõra prügikasti omanikust ja kassapidajast poes kuni oma armsamani, seismas sellel, et ma tahan teisi õnnelikumaks teha.
Ei ole mingi küsimus, et kas ma pean. See soov on alus. Kõige alus.
Jah, vahel ma lähen võitlema, sest mul on tunne, et nende õnn, kelle eest ma võitlen, on tähtsam, kui nende oma, kelle vastu.
Ja mu uue mina tõdemus on, et minu õnn loeb samuti, ma ei pea ära andma kõike, vaid ainult 90%, midagi peab endale ka jätma.
Ja ... mis te tahate öelda, et see ei olegi kõigiga nii? Et ma TÕESTI olen ükssarvik?!
Et mõte "kõik võivad teha, mis nad tahavad" TÕESTI võib kaasa tuua selle, et ema tahab vanni minna, kui ta imik nutab?
Minul oli tunne, et kuidas saab arvata, et ma tahaks vanni minna, kui mu laps nutab, see tähendab ju eeldust, et olen eriline värdjas.
Aga kui see tähendaks lissalt, et ma olen keskmisest inimesest naaatukene isekam, tähendab see ka, et ma esitangi inimestele kogu aeg võimatuid nõudmisi.
+ olen hämmastunud, kui nad nende kõrgusel ei seisa.
Ükssarvik.
Krdi üksildane tunne.
Täiesti arusaamatu.
Ja samas täiesti loogiline. Võtab kõik mu suhted inimestega, kogu elu suhtluse, kokku.
Minu loomulik tung on anda. Ning siis ma imestan, mispärast "nad" mulle vastu ei anna. Mis mul viga on. Kuidas ma peaks olema, et nad tahaks anda.
Aga kui teistele ei ole andmine loomulik, kui tung teha teisi õnnelikuks ei ole üldine baastung, millest erinevad ainult üksikud psühhopaadid ...
Noh, pole imestada, et me ühiskond on, nagu ta on.
Ei saagi teistsugune olla.
Ma ei kavatse nüüd hakata väitma, et ei-ei, me pole üldse sarnased. Aga ma seda enda kohta ei ütleks, et mul oleks suur tung teisi aidata. Neile, kellega mul on isiklik side, pakun ma ärakuulamist, mõistmist, peaaegu lõputut lojaalsust, alati nende poolt olemist ja oma otsustes alati nendega arvestamist, aga nt hoolitsemisvajadus kui selline puudub mus pea täielikult. Eks see taandub ka armastuse keeltele ilmselt.
VastaKustutaJa kui ma järele mõtlen, siis ka inimesi laiemalt kui lähedased inimesed ma ei kipu eriti aitama. See, mida ma teen, on pigem vist arvestamine. Ma kindlasti jälgin üsna palju oma sõnu, et ma nendega tahtmatult kelleski halba tunnet ei tekitaks; päris automaatselt loen inimesi selles mõttes, et ma saan pea alati aru, mida nad tunnevad ja miks nii mõtlevad või käituvad (mis muidugi kaugelt ei tähenda, et ma sellega alati nõus oleksin, aga kui tegemist ei ole päris sitapea olemisega või mu enda väärtushinnangutega räigesse konflikti minekuga, siis ma üldiselt pigem väljendan oma arusaamist), ja kui on midagi head öelda, siis püüan seda teha. Aga nii üldjoontes ma siiski ei tunne, et mu vaikeseade oleks aktiivne tahe teisi õnnelikuks teha.
Mm ... on üsna sama vist. Tuleb tuttav ette alates arusaamisest lõpetades arvestamisega.
KustutaKuigi mul on raudselt hoolitsemisvajadus ka pakis.
Erinevused kindlasti on. Aga ma lugesin seda sinu viimast posti ja see oli tõukaja.
Et kuidas nii läheb, et ma annan kõik hinge tagant ära, rohkem lihtsalt ei ole - ja teine ütleb, et pold piisavalt hästi, et lubada mulle seda, mida kõige enam ihkan.
+ hiljem annab mulle ühe väga pisikese asja, mida küsisin. Peale tunniajast vaidlust, kas nii ikka saab.
Kusjuures ma päriselt usun, et hea inimene, ma päriselt usun, et hoolib must.
Midagi on nagu valesti.
Ma kunagi päris ammu, ikka palju aastaid tagasi, mõtsin välja, et ma armastan enamikku maailma inimesi v.a. need, keda EI armasta väga tugevalt. Tähenduses "ma soovin, et neil oleks hea, ma soovin, et neil ei oleks halb."
Ja nende osas, keda ma EI armasta, on mul pohh. Ma ei soovi neile halba, mul on lihtsalt kama, kui neil halb on.
Aga et enamik inimesi _päriselt ka_ ei armastagi selles mõttes enam-vähem kõiki, on ikka päris karm adumus.
Aga kas ei peaks, enne kui hakata kedagi iga hinna eest õnnelikuks tegema, küsima, kas seda üldse tahetakse või vajatakse? Ja õnnelikuks tegemine, kas see on nagu kauplemise asi, et mina andsin kõik sulle, aga miks ma sama palju vastu ei saa?
VastaKustutaMa näiteks üldse ei usu, et keegi saab õnnelikuks teha. Õnn peaks ikka inimese enda seest tulema
Sa ei saa aru.
KustutaMida ma silmas pean: ma naeratan kassapidajale, ütlen talle tere, kui tema oma kohustusliku tervituse mulle on öelnud, tänan teeninduse lõppedes. Ma pean meeles, kui X inimene on mulle öelnud, et talle ilgelt maitsevad pehmed präänikud, ja ostan neid talle külakostiks X hetkel. Mulle teeb tohutult rõõmu inimestele süüa teha ja topelt, kui nad ütlevad, et maitseb. Kodus teen ma enamasti toite, mille kohta tean, et mu pojale maitsevad. Kui keegi ütleb, et talle meeldib mu kleidi värv, "Aitäh! mulle ka meeldib!"
Jaa, muidugi teen ma ise ka palju komplimente. Kiidan. Kui inimene on öelnud, et tema vastu tuntakse nii harva huvi, küsin asju. Kui ta ohkab, et nii palju tööd, soovitan lõdvemalt võtta, maailm ei lähe hukka, kui ta end pooleks ei pinguta, lissalt tal endal on kergem.
Õnnelikuks sinu mõistes see ei tee. Veidi õnnelikumaks - jaa.
Ja mida ma üle küsin ... et küsin üle, kas naeratada? Et kas sa tahad, et ma teeksin Y asja, mille kohta sa ütsid, et see meeldib sulle?
Mida ma vastu ootan, on, et mulle tehtaks vähemalt midagi vastu. Et kui ma ütlen, et mulle meeldivad su pikad juuksed, kallim ei lõikaks neid maha vähemalt mitte enne, kui on minuga asjast rääkinud. Et kui ma külla tulen, mulle antaks ka midagi näksida. Mu naeratusele ja tervitusele ei pea vastama, aga on meeldiv, kui seda tehakse.
Ma lepin vähesega. Aga kui üldse midagi ei saa, kui inimene, keda ma olen aidanud umbes tasemel "panen talle uue voodipesu, kui ta on kõhugripis voodisse sittunud, toidan vee ja söetablettidega, iga kord jooksen, kui ta ärkab ja vajab midagi" ei tee väljagi, kui ma nuttes maas kõveras laman, tekib teatud .... dissonants.
Sry! Tõesti ei saanud aru. See millest sa räägid on ju tavaline normaalne ja teistega arvestav suhtumine ja käitumine. See on normaalne ja täiesti normaalne on teistelt samasugust käitumist oodata. Ja kui sinusse sellise tähelepanuga ei suhtuta, siis on see teine inimene kardetavasti lihtsalt enesekeskne mölakas ja järgmise kõhugripi peab veetma ilma sinu hooleta.
KustutaNii on.
KustutaAga saada aru, et ongi olemas inimesed, kelle jaoks ei ole naeratamine ja isegi VASTUtervitamine normaalsus, oli valgustav. Muidugi. On inimesed, kes viskavad prügi maha. On inimesed, kes ei mõtle ka selle peale, et osta midagi spetsiaalselt seepärast, et ma külla tulen. Ja on inimesed, kes ei registreeri ära, et see, mis ma nende heaks tegin, on suur asi ja teatav lähedustunne peaks tekkima ja võiks mind aidata, kui mul halb on.
Ja sama hooga mõistsin, et on inimesed, kes ei tunne end halvasti, mitte tehes minu jaoks asja, mida ma hirmsasti tahan, samas kui neile läheks see maksma keskmiselt või vähe. Sest nende jaoks ei ole motivaator see, et mul on ilma halb. Neil ei ole endal halb sellest, et minul on halb. Nad näevadki aint seda, et tegemine läheks mulle (s.t. talle) maksma, mittetegemine ei lähe, järelt ma (ta) ei tee.
Maailmavaade on hoopis teine.
Kui inimesel ei ole halb, kui teisel on halb, ja tal ei ole hea, kui teisel on tema pärast parem,tema jaoks käibki suhtlemine hoopis teise mudeli järgi.
Ausalt, siis nad lihtsalt ei pane tähele, et nad saaks mingi teha või, et sul on halb. Ega kardetavasti sedagi, et sa nende jaoks midagi tegid. Nad selle arvestamiseni üldse ei jõua. See ei ole teadlik arvestus. Nad ei märka.
KustutaMis oli ka minu järeldus.
Kustuta