Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.