Mida ma ei näita?!

NATUKE KEHAERITISI

Veel üks vestlus. 
Krt, kui hea on targa inimesega lihtsalt vesteldagi. (Ei saa kirjutada "rääkidagi", sest enamasti vestlen ma kirja teel.) Nii palju mõtteid tuleb. 
Olen sellest puudust tundnud.
Sest millegipärast mõtlen kõige paremini suheldes. Teatud tüüpi tagasiside annab mu mõtetele tiivad. Loon ühendusi, mida üksi ei looks, taipan asju, mille eeldusi olen aastaid pihus veeretanud ja mitte taibanud, kuidas nad kokku käivad - ja kui teisele näitan, korraga näen ise. 
Imeline. 

Seekord taipasin, miks mina kirjutan umbes kõigest oma elus ja pööritan endamisi silmi, kui mõni teine väga avameelne blogija ütleb, et nojah, ega kõigest ikka ei kirjutata. 
Skill issue. Mismõttes. Nõrk oled v?

Aga MUIDUGI ma kirjutan, ma näitan kõike, sest kogu mu faking isiksus ongi üles ehitatud sellisena, et kõike võiks näidata, kõik on teistele vaatamiseks. Mu ei olegiii midagi, mis oleks privaatne ja ainult endale. 
KÕIK on näitamiseks. 

Alustasin näimisest.
Valetades ei tasu pilku kõrvale pöörata, aga maniakaalselt teisele silma jõllitamine on sama halb. Ole loomulik. 
Ära seleta üle. Natukene piisab, püsi selle juures, mida oleks normaalne ka tõena rääkida.
Kui hakkad nutma vms, tee sellest näitemängu osa. 
Kuueteistkümnendaks eluaastaks olin valetamises nii hea, et see oli isegi veits piinlik juba.
Jätta muljet, mida tahtsin, oli hirmus lihtne. 
Kui sul ei ole kuhugi minna, kõnni enesekindla näo ja otsustava sammuga kuhu iganes, siis inimesed arvavad, et tead, kuhu lähed ja mida teed. 
Kui sul on vaja teha midagi ebaväärikat nagu pükse kergitada või rinnahoidjat kohendada ja sul pole võimalik selleks kuhugi varjatud kohta minna, tee seda demonstratiivse avalikkusega, jätab lahedalt pohhuistliku mulje. 
Ära kunagi ühegi tegevuse juures kõhkle ja põe. Jätab alati halvema mulje kui enesekindel avalik pissimine või täiesti ettevalmistamata kõnega lihtsalt peale hakkamine ja enda üle naermine, kui sul ei tule pähe, mida öelda. 
"Ma ei tea, mida öelda," on ka hea asi, mida öeldes pikendada aega, mille jooksul midagi välja mõelda. 
Näida oli kerge.

Kõrvalnähtusena ei arvanud ma toona, et mu tegelikud omadused ja isik midagiGI väärt oleks. 
Aga olin näimises proff. Ma näin lahe, sellest piisab, onjo?

Kui Pojaisa mu maha jättis, saabus kohutava ahastusega koos avastus (mis ei olnud tegelikult kuidagi Pojaisa ega tema väärtustega seotud, aga ma püüdsin oma kujutluste tema vääriline olla), et näimisest ei piisa. Peab ikka olema ka. 
Nii et hakkasin asju ära tegema, mitte lihtsalt ajus veeretama, et oleks vaja teha, kunagi teen.
Rõveraske oli.
RÕVE. RASKE. 
Aga olin otsustanud ja kindel ja noh ... hakkasingi olema. Et ma ikka veel ei väärtustanud midagi, mida ilma vaevata tegin? Aga vähemalt nägin vaeva ja väärtustasin veidi vaevanägemise tulemusi! Olin! Käisin päriselt aastaringi 2-3 korda nädalas jooksmas. Korraldasin larpe. Käisin teiste larpidel. Remontisin korterit. Võtsin rotid. Et kasvatasin (suht, Tütreisa ikka vahel toetas) ilma lasteisade abita kaht last?
Nii tühine asi. Lapsed on ju minu eralõbu, ega ma siis elu teistel rinnetel nende eest mingeid soodustusi saa! 
Mis mõttes ma ei leia tööd?
Ikka veel mitte?
Läksin õenduskooli, sest siis vähemalt tahetakse mind tööle, õdedest on alati puudu. 
Pealegi meeldivad mulle veri ja haavad.
Mingi luulekogu? Kuulge, see oli ammu ja luuletused ei nõua ju vaeva.
Mingid ulmejutud? Neid on nii vähe ja ei ole ka eriti head ilmselt, muidu oleksin hoobilt kuulsaks ja rikkaks saanud.
Pole olulised.

Olgu, nõudsin endalt liiga hea ja tugev olemist ning see lõi mingil hetkel väga kõvasti vastu. 
Rong. 
Kuid muutuse näimise-olemise vahekorda tõi hoopis avastus, et inimesed ei saanud aru. 
10 aastat on möödas ja see on minu jaoks ikka veel kummastav. 
Kuidas on võimalik, et ma neli kuud ei rääkinud pea millestki muust kui sellest, kui valus mul on, kui raske on, kui verine mul seest on, nii halb, nii halb, nii halb - ja inimesed olid pärast peaaegu kõik (kahe erandiga) hämmastunud. "Poleks kunagi arvanud." "Väga ebasinulik." "Mismõttes SINA end tappa proovisid?!" ja Rongimees ei uskunud veel aasta hiljemgi, kuni ütlesin, et khm, kui mul on meeles, et läksin rongijaama rongi alla minema, jätsin hüvastijätukirja - ning jäin siis täiesti kogemata rongi alla, kas see ei oleks veidi ebatõenäoline asjaolude kokkusattumine?

Inimesed ei saanud aru. 

Nii et hakkasin hoolega oma olemist ja näimist kokku viima. 
Et jälle vale muljet ei jätaks. 
Et jälle ei juhtuks nii, et käin kuude kaupa ringi ja omast arust karjun appi - ning pärast on teised 0_0 ja "sul oli valus v?"
Läks aega. Algul näitasin ikka aint parimaid pilte ja omast arust lahedaid nurki endast. Aga nagu olema hakkamisega - aega läks, aga asja sai. 
Praegu ei ole midagi, millest ma enda juures kirjutada ei võiks. 
Et mu sitt haiseb nagu sitt? OMG.

Muidugi ma kirjutan kõigest, sest tahan teistele näida täpselt sellena, kes olen, mitte kellegi teisena. Ma tahan olla arusaadav, läbipaistev, tahan inimeste jaoks olemas olla sellena, kes olen. 
Olen unustanud (kuigi kunagi oli see tüdruk olemas. See, kes ainult näis. Temal olid küll saladused ja piinlikkused - kuigi oma päevikut pidas ta lahtisena köögilaual, kõigile soovijatele lugeda), kuidas on tahta paista parem, paista lahedam, paista kellegi teisena, kui seespoolt vaadates.
Krt, ma olengi enda silmis nii lahe, kui annab. Ei olegi midagi häbeneda. 
Parem ei saaks olla.
Nüüd töötan selle nimel, et nähke mind, nähke MIND, nähke päris mind - ja masendav osa on, et ei. Selleks on üsna erilist vaatajat vaja, kes mind näeb. 
Inimesed ei näe teisi, nagu need teised on. Nad näevad teisi, nagu nad ise on. 

Aga see avastus, mille tegin, oli: kõik, mis ma olen, ONGI näitamiseks. Ma elangi näitamiseks. Kuna kõike, mis ma olen, tuleb näidata, et vähemalt üritadagi arusaadav olla, pole minus enam midagi, mida ei oleks mu meelest hea demonstreerida.  
Miski pole piinlik või privaatne. 
Küünealune mustus ega vinnid. (Kuigi mul ikka veel pole neid eriti. Väga veider, et Rong mu vinnid kaasa viis =P) Tatikoorikud ninas ega see, et ma ei viitsi kunagi prügikasti otsida, vaid puistan nad lihtsalt voodi kõrvale põrandale, kui välja nokin. 
Mitte miski.