Päev

Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta!
Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. 
Nii üldse ei taha. 
Just tegin seda ka kuuendat korda. 
Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin. 

Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. 
Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega". 

Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu.
Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. 
Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.

Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.

Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin.
Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi. 

Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid.
Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. 
Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. 
Kriminaalne rumalus.
Mulle tuli meelde, et olin kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest  tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.)
Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud.
Sest närvis. 

Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. 
Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.

Nii et kõmpisime tagasi. 
Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. 
Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega.
Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.

Ja ma olen selle päeva järel veits soss. 
Olgu. 
Vbla homme on jutu osas parem päev. 
Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. 
See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.