Eile oli ka raske päev, kuigi käitusin maru hästi

Kui mitte midagi ei jaksa, siis võrgupäevikusse kirjutada ikka?

Ikka natuke haige. Märgatavalt vähem ilge olla, aga ilge siiski.
Mingeid muid sümptome pole peale väikese palaviku. Ilmselt olen ka natuke jõuetum, aga kuna mul on täiesti kuulmatult energiline olla tänu heale seisule paarumise-teemalisel rindel, ma isegi ei tunne seda eriti.  

Et ma lubasin oma kallimale mitte enam temast kirjutada, vaid ainult oma reaktsioonidest ja tunnetest, kammitseb päris ootamatult palju. Sest ma tahaks kirjutada asjadest, mida ma arvan, aga ma ei saa seda teha kirjutamata, mille põhjal.
Või no saaks, aga see kõlaks jaburalt.
Kust ma siuksed mõtted võtnud olen? Mida see üldse tähendab?
Ei saa kirjutada, see oleks privaatsuse rikkumine. 

Seda võin ikka kirjutada, kuidas enda meelest olen nii hirmus hea. NII kohutavalt uskumatult. 
Ja krt. 
Ma ei näe, et tema samamoodi mõtleks. Vbla, sest mulle peab kogu aeg kinnitama ja välja näitama, kiitma ja kallistama, et usuksin, ja niipea kui vahe sisse tuleb, ma närbun. 
Vbla, vbla.

Toimetan jutukogu jutte läbi ja klge - ma olen ikka päris vingeid asju kirjutanud. Ütleksin, paremaid, kui mäletasin. 
Nooremana kirjutasin paremini? 
Vist. 
Ilmselgelt on palju rohkem tööd alla pandud.
Kuigi mõni vana asi, mida ma siiamaani avaldanud pole, on ka siuke ... tollal mõtsin, et pole piisavalt hea. Nüüd mõtlen, et täitsa ok, häbi ei ole. 
Ilmselt ma mitte ei kirjutanud paremini, vaid enesekriitika oli palju tugevam.
Jep, kõlab tõesena.

Ma olen nüüdseks 10 aastat üritanud end õpetada tegema, nagu ise tahan. Ei pea olema ja tegema nii, et kõigile meeldiks, kui mulle meeldib, on olemas. 
Sel on selgelt ka miinuspool: jutud ei ole enam nii põhjalikud.
See on armuasjades ka veits keerulisi olukordi toov lähenemine. 
Arvan ikkagi, et ainus viis, kuidas rahuldavalt elada. Aga raske, raske on seda mõtteviisi usutavalt propageerida. Rahvas millegipärast eeldab, et kui neile ei meeldi, ongi halvasti.

Seekord tuleb ka post scrimptum: oot, kas mu tung kõigile meeldida on ka lapsepõlvest? Jah, muidugi on. Imelik, et ma seda kunagi ei endale ega teile selgelt sõnastanud ei ole.
Aga algne mootor oli kohe kindlasti: kui ma suudan teha nii, et emme ja issi on rõõmsad, on nad minu vastu head ja kõik ongi hästi. 
Millest sai: minu ülesanne (siin maailmas) on teha teised õnnelikuks, siis ma olen hästi teinud ja on hästi. 
See on suht sügavalt sees =P Kuitahes hoolega ma mõistuse ja teadvusega tendentsi vastu "üritada meeldida ja teisi rõõmsaks teha" võitlen, kui keegi rõõmustab millegi üle, mis ma olen teinud: HELL YEAH!