Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Provotseerimatult. Ta ei öelnud mulle ise enne midagi halvasti. Nii et ma ei loobunud tast seepärast, et ta spetsiifiliselt minuga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer