Emakajutud ja peni

Vedasin end viimaks naistearsti juurde. 
S.t. esmalt käisin eile emakakaelavähi sõeluuringul, aga no kui ma juba seal olin, küsisin ämmaemanda käest, et klge, kas ma peaks _selle_ probleemiga arsti juurde minema?
Ta arvas, et tegelikult vähemalt iga kahe aasta tagant peaks günekoloogi juures käima nagunii, mul on kolm aastat möödas, äkki on mingi polüüp või asi emakas, ja pani aja kinni. 
Juhtumisi tänaseks. Keegi oli ära öelnud, tekkis vaba aeg, ja ma sain selle. 

Ultrahelis selgus, et emakas on müoome täis, kompimisel tundus ka nagu 10 nädalat rasedust, ja kui olin öelnud, et ei taha homoonspiraali (mul on väga halvad kogemused kõigi hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega), arvas ta, et põhimõtteliselt võiks emaka välja lõigata. 
Mul pole seda ju millekski tarvis. 
Nii et nüüd on plaan emakas välja lõigata, mai keskel lähen vastuvõtule - ja kuna sellised asjad toovad mus alati välja kiire otsustaja, saatsin ära ka esmase sooviavalduse lapsendamiseks. 

Ei, ma ei jääks sellise emakaga nagunii rasedaks. 

Ma ei ole väga häiritud. Lissalt kõik see arstitamine on nii tüütu ja pärast laparoskoopiat olen ma mõlemal korral saanud nii rõveda õlavalu, et on jäledana meeles, ja oeh. 
No mis seal ikka. Eks nad söödavad mulle hulga parakat sisse jälle ja uuesti ja uuesti ja siis on see möödas.
Elu. 

Ja noh. 
Ma jaksan hirmus palju enda kohta. 
Tegelt on väga hästi see elu-värk hetkel.
Et olen nii jube väsinud just praegu, on andestatav, sest ma olen kahel päeval järjest arsti juures käinud, täna kella peale tõusnud ja eile oli väga ebameeldiv migreenipäev muule (mida oli omajagu)  lisaks.
Hakkasin mõtlema ja ainsa põhjusena, miks migreen vallandus, sain, et võtsin eile tavalisest annusest vähem lisdexamfetamiini. 
(Õiget annust praegu kapslina müügil ei ole ja ma peań ühe kapsli kolmeks jagama ja igal hommikul võtma ühe terve ja kolmandiku veel, ja eile ma ei viitsinud seda kolmandikeks jagamist teha, võtsin lihtalt ühe.)
Meenutab seda korda, kui mul hakkas hommikul pea valutama, hirmsasti valutama, võtsin metüülfenidaatvesinikkloriidi (tollal olin veel selle peal) sisse ja bah - 10 minutiga oli valu kadunud. 
Mitte väiksem.
Kadunud.

Minu jaoks ei ole ATH-ravimid "kui vaja on, tihedatel päevadel võtan" ega "pause tuleb ka ikka sisse teha, muidu keha harjub ära". 
Ma ei saa üldse elada ilma nendeta. 
Kogu aeg on halb. 
Kuidas sa enne elasid? 
HALVASTI, dohh. 

***

Totorol on üks vana sõber.
Päris vana, ajast, kui proua koer veel peaaegu kutsikas oli. Sõber elab aias, kust me toona päris sageli mööda jalutasime, aga nüüd käime aint suviti, kui lähen sellele teele, kus saan korraga koera jalutada ja päikest võtta.
Jaa, praegu on piisavalt suvi juba.

See vana sõber oli vahepeal ketis. Südantmurdev.
Nii tore koer ja ketis ... aga sinna hoovi ehitati teine maja juurde ja ilmselt sealsed elanikud kartsid lahtist koera.
Nüüd on ta jälle lahti.

See sõberkoer meeldib mulle eriti koeraseksuaalsel põhjusel.
Ehk siis vanasti, kui Totorol veel emakas oli, olid tal vahepeal mõistagi ka innaajad, kui ta isastele koertele hullutavalt lõhnas.
Muide, see, kui palju isased talle selga ronida üritasid, oli palju rohkem konkreetse koera kui perioodi teema. Mõned üritavad siiamaani igal kohtumisel, kuigi Totorol pole isegi emakat enam.
See selleks.
Totoro oli selgaronimise peale alati (perioodist olenemata): "Iu, nad tahavad mind vägistada, iu!" ja viskas selili, sest kaitsmata kõht on parem, kui olla positsioonis, kus ta naiselikele osistele ligi pääseb.

Kord me läksime sealt sõbraga majast mööda, kui tal oli parajasti innaaeg ja see sõberkoer oli lahti. Vanasti ei olnud nende väravaalune eriti madal ja ta sai sealt tegelt välja, kui tahtis, aint enamasti ei tahtnud.
Aga niimoodi lõhnav tüdruk, see tore tüdruk, oh, OH!
Ja ta ronis värava alt välja.

Siis, saate aru, mitte ei üritanud selga ronida, vaid lakkus.
Ma olin toorelt heldinud ja Totoro ka pigem rahul kui midagi muud.
Nagu ... selle asemel, et selga ronida, alustab suuseksiga! Nii tore koer! Mis siis, et mitte eriti suur, mis siis, et võiks olla edevama karvastikuvärviga! Ilusad silmad ja suuseks! Awwww!
Mingi aja pärast läksime edasi. Ta tuli tänavanurgani kaasa, aga kui ma konkreetse häälega ütlesin, et nüüd aitab, mine koju, jäi sinna seisma ja vaatas meile kaua-kaua järele.
Ilmselt siis läks koju, kui me kadunud olime.
Sestsaati olen selle koera suur fänn.

Nagu ... ohhhh, milline mees!