Kui olin lõnaunne läinud tundega, et elu on jäle, kõik on halvasti, aga magan ja läheb paremaks, ärkasin pooleteise tunni pärast ja mu esmane reaktsioon oli lebada voodis, hoida silmi kinni ja soovida, et ma sureks. Et keegi ei mäletaks, et keegi poleks mind kunagi tundnud. Mõte tõusta ja hakata sellest netis kellegagi rääkima, vbla abi otsida, tundus rõvedalt eputava tähelepanunõudmisena. Ma ei tohi ju ometi nii pealetükkiv olla. Ma ei tõuse, ma ei liiguta, las ma lihtsalt ununen.
Ei mäletagi, mis mu viimaks jalule ajas. Mingi "nojah, aga mis seegi aitab, tegelt ei ole ka voodis hea" ilmselt.
Mõtlesin, et vbla peaks sööma. Vbla ma olen näljast pahur. Aga kui ma supipära järasin (kanatükid), tuli juba mõte, et vbla olen haige.
Sest ma võin ahastada ja valutada ka muidu, kuid see ei lähe nii hulluks nii kiiresti mingi kehalise põhjuseta. Menseseni on 2 nädalat, nii et see ei ole põhjus. Jääb haigus.
Mitte mingit muud viidet ei olnud, aga voilà. 37.3.
Vahemärkus: issand kuidas ma põlgan "vaimse tervise spetsialiste", kes arvavad, et mõtlemine ja teraapia on need põhiasjad, ravimid, mis keha muudavad, on lihtsalt väike toetus.
ÖÄK.
Vaimne tervis ON kehaline tervis ja vastupidi ja vähemalt minu (mul oli väike arutelu, mille järel tulin šokeerivale avastusele, et kuigi mulle haridus ei sobinud, paljudele, vbla lausa enamikule, ikkagi sobib) vaimu ei saa mingi jutuga oluliselt mõjutada.
Teraapia! Pfff!
Neurotransmitterid ja nende mõjud on nii palju võimsamad kui mingi mõistuse kõrkjakroon iial olla saaks.
Samas muidugi aitab kraadimine ja "aa, sellest see pimestav hingevalu" veits asju hallata. Mul on ikka veel väga rõve olla, ent mitte võrreldavalt rõve.
Ehk vbla inimesi aitab sel moel ka "su lapsepõlv oli sitt ja seepärast on sul rõve olla", nad suudavad paremini oma valusid hallata.
Mul ... ei aita.
See on liiga kauge ja ebamäärane seos, et minu jaoks tähenduslik olla. Umbes samal tasemel sellega, et inimese eellased pidid madusid kartma ja seepärast osad inimesed kardavad ka tänapäeval madusid.
Nagu ... jaah, seos on olemas, aga samas mina ju ei karda madusid. Mida? Miks? Miks siis osad kardavad? Kas nad ei saa endale öelda, et tegelt on madu nunnu? Mis TOIMUB?!
See oli nii ammu. Põhjuslik seos on lihtsalt faktiline, aga mitte tunnetuslik.
Ma märkan võimalikku halba kilomeetri kauguselt, sest lapseeas oli vaja sedasi asju tähele panna, et endale kähku täiskasvanuid manipuleerides turvalisemaid lahendusi leida. See toob kaasa, et ma saan haiget suvalise karikatuuri või valestivaatamise peale, halvasti sõnastatud lausest rääkimata. Sest mul oli vaja teatud tundlikul ajal ära märgata kõik halvad asjad ja saada valuhoiatus.
Et ikka reageeriksin ka.
Aga ... mis mul sellest teadmisest nüüd kasu on? Märkan ju ikka? Reageerin ju ikka? Saan haiget. Mis see "sellepärast" annab?
Mina saan lisaks oma emotsioonid ju ära hallatud. Et see on raske töö, võtab mult palju, vahel võtab kõik ja rõõmus ma ikka ei ole (kui keha just ei rõõmusta)?
Aga ma saan hallatud.
Valu ei pane mind üldjuhul teisi inimesi rebima. Olen täielik proff rääkima ka väga rasketest ja valusatest asjadest rahulikult ja kainelt.
Miks inimesed mu enesetapu peale =O olid, eks ole.
Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi selle vastu, et mingi kognitiiv-käitumusliku suuna terapeut ütleb, et käitu nagu õnnelik inimene ja sul ongi parem. Või (jumalad hoidku) psühhoanalüütik seletab, et mul on hülgamishirm, sest ema jättis mu viiekuuselt sessi ajaks oma vanemate hoolde.
Mul. Ei. Ole. Sellest. Mingit. Abi.
Ma olen väga hea asjade ärategija olnud juba 20 aastat. Ja selle peale, et lapseea traumad on mind vorminud, tulin juba varem.
Palju varem. Mingi --- kaheteistkümnesena?
Ei ole need asjad mul elada aidanud.
Vihkan (see sõna on vist tegelt "tülgastus") kõiki, kes arvavad, et teraapia aitaks mind, mine teraapiasse, väga väga naine, sul oleks palju parem.
Kuigi vbla osasid inimesi teraapia aitabki.
Mina ei ole selline.
Et minu "emotsioonide ärahaldamine" tähendab, et ma ei hoia kõike kinni ja surve all, peaks kuidagi tõestama, et ma tegelt ei halda emotsioone ära v? Oh te süütud suveaja lapsed ...
Kui ma lasen välja, siis sellepärast, et mu enesehaldamise kogemusel põhinev programm ütleb, et ma töötan pikas perspektiivis paremini, kui ventiil kogu aeg kinni pole.
Vahepeal plahvatamine on osa enese ärahaldusest.
Sest ma ei halda kuuks ega kolmeks. Mu perspektiiv peab paraku olema pikem.
Päev korraga?
Kuulge, mul on kohati tunne, et päev elus püsida on piisavalt raske, mul ei ole tõesti jõudu iga päev veel meeldiv, kannatlik ja mõistlik ka olla!
P.S. jaa, armuasjadega on jätkuvalt hästi.
Lihtsalt on ka raskeid hetki ja üks neist oli eile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.