Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..