reede, 29. september 2023

Kummalised muutused

Lugesin suvaliselt oma vanu poste üle ja suu vajus lahti.
Metafoor, suu vajus lahti kujundina, mitte päris suu. 
Ütlen, et kõik mõistaksid. 
Vata, ma omast arust kirjutan väga selgelt ja väljendun arusaadavalt. Kogu aeg.
Aga üks umbes aastavanune post, mida lugesin, oli selline, et kui ma poleks enam-vähem mäletanud, mida mõtlesin, oleksin täiesti segaduses olnud.
Kes on "tema". Kes on järgmine "tema"? Oot, Murca? K? Mina ise? Mingi anonüümne kujutlus inimesest, kellega mul armusuhe on? Mis aiavärav? Kelle kirju lehm????

Ma ei oska kirjutada!
Või noh.
Arvasin, et oskan. Arvan ikka veel. Ei saa ju olla, et mu ainus väljapaistev oskus on tegelikult soovmõtlemine ja ma ei oskagi midagi?
Mis toimub?

On võimalik, et oma ATH-ravimitega olen ma lihtsalt teistsugune inimene. Mõtlen teistmoodi, loen teistmoodi, tajun teistmoodi. Võibolla vana mina ja uus mina ei haaku omavahel.
Ma ei saa aasta eest kirjutatust aru, sest ma ei suuda enam niimoodi mõelda. Loomulikud assotsiatsioonid jooksevad teisi teid mööda.
HMMM!
Asi võib tõesti olla ravimis. Sest on igasuguseid - IGASUGUSEID - detaile, mis tunduvad aburdsed, aga mis on EnneRavi ja PärastRavi erinevad.
Näiteks olen muutunud hajameelsemaks. Mis EI ole asi, mida ATH-ravimist ootaks. Aga no mina ei olnud absoluutselt hajameelne enne. Isegi mitte natuke. Hajameelsuse võimatus oli isegi asi, mille üle Pärast Rongi mõnda aega kurtsin. 
Kogu aeg pidi kõigele mõtlema. KÕIGELE. See kurnas jubedalt. Kaotasin võime panna asi lihtsalt suvalisse kohta käest ära, sest ma pidin alati mõtlema, kuhu, ja siis võis juba mingile läbimõeldud kohale ka panna. Hirmus oli.
Kuni ära harjusin. 

Nüüd hakkasin jahvatama kohvi, kuigi kohviveskis oli juba jahvatud kohv ootamas. Tera tegi paar ringi, enne kui adusin, et miski on valesti. Oh, krt, siin ON juba puru sees, mitte oad! 
Või teine kord kasutasin kohvilusikat millekski muuks kui kohvi tõstmiseks (mida ma muidu kunagi ei tee), viskasin selle pärast kraanikaussi ja hiljem olin üllatunud, et mida?! Kohvitõstmise lusikas on tavalisest kohast kadunud.
Mu süütenöör on lühemaks muutunud. Mitte et otseselt kergemini vihastaksin, aga ma ütlen varmamalt välja asju, mille tagajärjel phmt võiks konflikt tekkida. Mis kindlasti ei ole leebe õhkkonna loomise vahend.
"See ei olnud naljakas."
"See ei olnud ka naljakas."
Mitte et mu huumorimeel oleks muutunud. Nüüd ma lihtsalt ütlen välja.
Keegi teine andis aru oma kummalisest kogemusest. Pihtasaanu samas seltskonnas kehitas õlgu, et juhus. Mina: "Sa teed vahel selliseid veidraid asju, jaa."
Kompromissitu ausus. Mitte räigelt väljendatud, aga ilma oma metüülfenidaatvesinikkloriidita oleksin lihtsalt vait olnud.
Isegi mitte mõelnud: "Parem olen vait."
Mulle poleks pähegi tulnud midagi öelda. 
On ebamäärane tunne, et see vist ka ei ole see, mida ATH-rohi üldjuhul teeb. Oleksin nagu kuulnud, kuidas keevalised mehed on hoopis rahumeelsemad pärast ravi pealesaamist. Kuidas stimulant aitab asju meeles pidada ja rahustab.
Mina lähen hajameelsemaks ja otsekohesemaks. Tõsi, mitte keevalisemaks. Ma olen rahulikult väga mina ise.
Teen rohkem kirjavigu, mis pole isegi trükivead, vaid mingid absurdsed mitmuse tugeva t-ga lõpetamised või sõnadest kahe tähe vahelt ära unustamised vms. 

Aga olen eluga palju rohkem rahul. Ei, see on valesti öeldud. 
Ma olen eluga PALJU rohkem rahul. PAAAAAALJUUUUUUUU!!!!!! 

Täna hommikul kuulasin muusikat. Mingi 8 laulu, enne kui meh hakkas. See on kuulmatult palju. Vaatasin isegi ühte videot täiesti vabatahtlikult, mitte kellegi rõõmustamiseks, kes mulle lingi saatis ja arvas, et mulle võiks meeldida. 
Nagu ... täielik ime.

7 kommentaari:

  1. Rohi võib vabalt selliseid asju teha. Vabalt. Ja see ei tähenda, et midagi oleks väga valesti. Hajameelsus? Miks mitte. Sul puudus enne ajul pidur, mis oleks andnud puhkust, sa mõtlesid iga väiksemagi liigutuse läbi. Nüüd on sul ressurss, mis annab ajule võimaluse ka mõnda mõtet mitte mõelda või mõtte vahele jätta. Sa saad puhata. Ja sellega võib aeg-ajalt kaasneda hajameelsus. Inimesed ongi aeg-jalt hajameelsed, pidev terav kõige teadvustamine on üsna erandlik ja ajule üsna väsitav.

    Mul ei aita rohi mitte midagi paremini meeles pidada, mälu halveneb ikka edasi (umbes 3 aastat tagasi hakkas asi hullemaks minema ja medikas (Medikinet) seda muutunud ei ole). Mälu paranemine stimulandi toel ei ole tegelikult kuigi tavaline.

    Pidurid mõtlemises on sul hakanud töötama (sa ei pea enam iga mõtet ega liigutust läbi mõtlema), aga muus osas võivad pidurid ka maha minna - sa ütled asju välja, mida varem nii ei öelnud. Ka see on täiesti reaalne - olen mitmelt poolt kuulnud, kuidas stimulantravi on ATHd paremini haldama hakanud (näiteks täidesaatvad funktsioonid, sul näiteks koristamine jms), aga sellega on mingid teised allasurutud isiksuseosad ka n.ö. tulnud ATH alt välja, näiteks ei suuda inimene enam oma autismi varjata ja maskida. On ka neid, kellel on ATH ravi tagajärjel allasurutud traumad kerkinud pinnale. Mul mõnes mõttes samamoodi, ma tunnen, et ma ei taha ega jaksa enam vait olla ja kõigega leppida, olen mõne kuuga muutunud palju avatumaks ja ka julgemaks ja hakanud palju rohkem välja ütlema. Mul ei ole diagnoositud näiteks autismi, aga mu tütrel on ja päris kindlasti on ka mul neid jooni, mida ma olen eluaeg varjata püüdnud. Need tahavad nüüd pinnale tulla. Samas on ATH ja autism mõnevõrra vastandlikud, nii et kui on mõlemad olemas, siis on mingi väike konflikt juba iseendas sees olemas - ravimi mõju all võib sinus lihtsalt tulla välja varjatud ja varasemalt allasurutud poole. Aga ka see oled ju sina, midagi ei ole valesti. See on lihtsalt sinu teine külg, mis on varem varjus ja peidus olnud.

    Sellised mõtted. Kui pihta või kui mööda, eks sa tead paremini, ma siin oma mätta otsast lihtsalt arvan oma praeguste teadmiste ja hetke kogemuse põhjal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii põnev! Aitäh pika huvitava kommentaari eest!
      Laias laastus mõtlesin ma ise samamoodi, aga hirmus tore on, kui keegi mu mõtted valideerib =)

      Kustuta
  2. Ravim tõesti muudab meid, mul on ka nii, kuigi muutunud olen teistmoodi. Mulle on ka öeldud, et mu iseloom on muutunud.

    Mina olen ka mõnes aspektis hajameelsem-- teen nt ka rohkem kirjavigu. Aga seda seetõttu, et ma olen keskendunud päriselt ülesandele ja nt parasjagu kirjutan. Seetõttu ma vigu ei märka, sest see on toimetuse faas.

    Ma olen rohkem hetkes, mu aju on rohkem vait. Seetõttu ma unelen vähem, soovin vähem teistega koguaeg nt rääkida. Selle-eest olen produktiivsem.

    Ma ka realiseerin oma tahtmisi rohkem. nt ei veeda enam aega nende inimestega, kes ei meeldi. varem mõtlesin, aga harva tegutsesin.

    Kas olen vähem loovam? Kindlasti aeglasem, nt eksamitel, sest pidurdusmehhanismid toimivad. Aga loovuse päevadel ei pea ka ravimeid võtma. Samas süsteemsem, distsiplineeritum. Kuna suudan rohkem tööd ära teha, kaasneb selle ka otsekui selline.. omamoodi loovus suuremast produktiivsusest.

    Mina tunnen peamiselt ravimiga rahu ja lihtsalt.. vähem tundeid. Ma suudan seetõttu palju rohkem olukordi lahendada, selle asemel, et endast välja minna. Ja samal ajal on vist juhtunud nii, et see rohi natuke ka toetab enesepiinamist. Nt nädalavahetusel rohtu võttes on mul raske niisama olla, sest aju tahab tegutseda. Vahe varasemaga on vist selles, et olen harjunud ennast jõhkralt tõukama, aga varem ma tahtsin, aga ei suutnud. Nüüd on tahtmisele ka suutlikkus lisanud ja seega pean otsekui enda tahtmistega ettevaatlik olema.

    Minu eripära on see, et olen juba teraapias palju tööd teinud nooremana ja seetõttu mu head mõtted ravimiga koos kuidagi eriti hästi töös. On huvitav sinu teekonda jälgida-- mida ja kuhu ravimid sind tegema viivad. Kuskile ei pea, aga huvitav on ikka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See tahtmite ja suutmiste osa on mul veidi samamoodi: et varem ma tahtsin, mis tähendab, et ma natuke ka tegin, aga kuna ma väsisin ära, siis natuke. Pidevalt natuke.
      Ja nüüd ma pesin ühe päevaga kõigi korteri akende kõik ruudud seest ja väljast, õhupuhasti ja aknalauad-raamid samuti. Sest jõudu jäi üle ja väsimusse kustumist ei tulnudkiii.
      Eile oli sotsiaalne sündmus, täna oli sotsiaalne sündmus ja homme, kuramus, paistab ka sotsiaalne sündmus olema. Ja ma tegin eilseks kaht erinevat küpsetist ja homme laamendan kuue verinoore mehega ja ohaerg.
      Varem ma lihtsalt poleks seda suutnud.
      Nüüd olen väga väsinud, aga veel mitte surnud ning sees on mingi mootor, mis ütleb, et noh, tegutseme aga veel!

      Kustuta
    2. Minu psühhiaater hoiatas, et rohuga võib ka tekkida läbipõlemine, sest rohtu võttes oleme suutlikud oma tahtmisi realiseerima. Kuna aga oleme stimuleeritud, siis see läbipõlemine võib olla veel karmim, kui ilma. Nii et ära unusta puhata ja aeg vahepeal maha võtta :)

      Aga tundub, et sa taasavastad elu, mis on tore. See on uskumatu, kui palju õiged ravimid elu võivad mõjutada.

      Kustuta
  3. Praegu toimub vähemalt minul avastamisprotsess, selle käigus leitud ressursside kasutama õppimine on veel omaette ooper. Yllatusi on juba olnud ja kindlasti tuleb veel 😀

    VastaKustuta
  4. Hea Lendav mainis umbes, et ATH ja autismivärk on mingil moel vastandlikud, aga mitme tuttava näitel on näha, et need mahuvad yhe inimese sisse hästi ära ja moodustavad päris ägedaid isiksusi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.