Ikka veel ATHst

Nüüdseks on mul nii kaua hea olnud - hakkasin metüülfenidaatvesinikkloriidi võtma üheksa päeva tagasi - et kipun unustama, mismoodi halb oli. Sul on probleem su tütrega? Kirjutad tumblris, et tahad surra, sa lihtsalt ei suuda enam temaga iga päev iga hetke veeta? Nah, chill out, ta on lihtsalt ATH-laps, ravi peale ja läheb üle. 
Naabrite muusika ajab hulluks? Chill out, hangi mürasummutavad kõrvaklapid või midagi.
Ma ei suuda kooli koduseid töid teha? Häh, sul on ju ATH diagnoos olemas juba, võta ravimeid!
Ilmselgelt ma loen poste täägidega #ADHD ja #actually autistic.  

Tegelikult ma muidugi ei ütle ega kirjuta midagi sellist, aga mõtlen küll nõnda. Kusjuures ma mõistusega ju tean, et kui on halb, on kohutav. Halb on kujuteldamatult halb.
Aga tundetasandil on mul kõik meelest läinud, ainult hillallaa-trullallaa.  
Mhmh, mäletan, et kuna mu esimesed Peale Rongi antidepressandid kohe aitasid, mul oli tollal ka sihuke "abi on ju käesirutuse kaugusel, mine psühhiaatri juurde ja kõik saab lill olema"-meeleseisund ja jagasin seda igale poole. Täpselt ei tea, kas mu kaastundlikud, aga samas psühhiaatrite abistavuses veendunud jutuajamised ahastuses inimestega olid parim viis neile abiks olla - aga no see oli parim, mis mul sel hetkel võtta oli enda seest.
ATH pole nii universaalselt "igaüks võib selle saada"-asi, aga samas on tegu nähtusega, mis võib end peita väga igasuguste inimeste sees. 
Ma eriti ei tea täpsemat inimest (aja suhtes) kui mina. Jaa, see on viimase kaheksa-üheksa aasta joon, enne ma tavatsesin hilineda või üldse tulemata-tegemata jätta, aga OLEN nüüd täpne.
Ma ka alustan ja lõpetan asju, pole probleemi.
Et ma olen selliseks õppinud viimasel kümnel aastal, ei muuda, et nii on. 
Ehk siis ATH võib end varjata kelle sees tahes. Mis nähtavale jääb, ei tähenda nii palju kui see, mis sees peitub. 

Ka elab mus sügavalt nädalavanune veendumus, et kõik suuremad Tütarlapse ja Poeglapse probleemid saaksid lahendatud, kui nemad ka diagnoosi ja ravi peale saaksid. 
Tütarlaps on veel palju selgemalt ATH kui mina. 
Poeglaps on nagu mina. See tähendab, kõige ilmsem osa ATHst on tema pidev väsimus. Väsimus, mida ei saa välja puhata, mis lihtsalt on ja tundub igavene. Muud asjad on sellised, mida tuleb uurida ja ei märka kohe. Ajatunnetus ning dopamiinipuudus.
Kuigi võibolla on kalduvus hüperfikseeruda ka teema. 
Üldiselt tema puhul ma ei oleks päris kindel, kas ta üldse saaks diagnoosi. 
Tütarlaps saaks. Pole kahtlustki. Kadri Kool on raudselt nii terane ja kui neiu ka peab Qbtesti tegema, saab ta täiesti kindlalt seal mõne ATH-tulemuse.

Ehk kõik see teisiti öeldes: mul on loomulikult ATH-ajatunnetus. Mis on praegu, jätkub igavesti, ja mida tunnen mina, on üleüldine. Mulle ATH ravimid sobisid, jaksan kaks korda rohkem, olen samas kaks korda vähem väsinud ja üldse tõusis elurõõm vähemalt neli korda. Nii et ATH ravimid tegid minu olemise heaks ja järelikult (mhmh) on ilmselt pääsetee kui mitte kõigile, siis vähemalt mu lähedastele ikka. 
Üritasin ka K-d veenda, et ta vajab neid. 
Ta arvas, et kuluksid ära jah, aga ses suunas ühtegi liigutust tegema ikka ei hakka. 
Tegelikult mõistan: täielik jama, kui sul on vaja aeg arsti juurde kinni panna, et saada ravi, mis muudab aegade kinnipanekud vähemalt natuke lihtsamaks. 
Ta vihkab kõike seesugust kirega. 

Tegelikult on ka need küsimustikud ATH kindlakstegemiseks absurdsed. "Kas mul on raske keskenduda?" Raske millega võrreldes? Ma ju ei tea, kuidas teistel on. Ma tean iseennast ja no ühele keskmise raskusega ülesandele keskenduda ei ole raskem kui 5 km järjest joosta. Kui ma oleksin paremini treenitud, vbla polekski probleem. Mis on raske ja mis lihtsalt keskendumistnõudev? MA EI TEA!
"Kas mu tähelepanu kipub mujale minema?"
Ma ei tea, millega võrreldes. Et üldse ei lähe ideaalis? No siis läheb küll. Aga natuke läheb kõigil? Kus on piir "natukese" ja "palju" vahel? 
MA EI TEA!!!!!
Aga no ma andsin selliseid vastuseid, nagu ilmselt taheti ja emake maa, kui hea nüüd on. Need ravimid sobivad TÄIEGA.

Vähemalt oma dopamiini sain kätte ja isegi peavalud on korraga ibukaga vaigistatavad, pole sumatriptaani tarviski. 
I-me-li-ne.