Veidi puhast metat ja üks vana kogemus

Koer norskab. 
Olgu, norskas kaks korda ja siis magas taas vaikselt edasi. Aga see oli päris naljakas. Nagu raamatus norskamine, vali ja põrisev. Nagu Majasokk magaks sohval.

Miks ma alustasin koera norskamisega? Sest ma mõtlesin natuke, miks minu võrgupäevik on nii teistsugune kui enamik teisi. (On küll loogiline lugege edasi.)
Kui ma mõnd blogi väljaspool oma lugemislisti lugema juhtun, ma ikka väga sageli alustan korralikult lugemist, siis loobun, lasen silmad üle nii, et igast lõigust paar sõna teadvusse jõuab, ja panen kinni. 
Sest ma ei suuda lugeda inimeste tegemistest-nägemisest-ostudest-kreemidest-matkadest vms. Ma ise ei kirjuta ka neist. Ma kirjutan sellest, mis on PRAEGU. Millele ma mõtlen PRAEGU.
Mul ongi ATH-võrgupäevik - räägib praegust.
Ja koer norskas just praegu.

Probleem teiste blogide lugemisega pole ju selles, et ma ei suudaks lugeda, kuidas kellelgi on hotellist ilus vaade ja ta naudib seda. Mulle meeldib küll, et inimesel on hea, ja ilus vaade ei ole üldse ebahuvitavam kui notsu läbipaistev mullauss. Aga nii, nagu sellised asjad enamasti kirja on pandud, mulle üldse ei sobi. ÜLDSE.

Mina kirjutan omaenda vahetuid mõtteid. Neid, mis selle asja peale mõeldes praegu pähe tulevad. Minu võrgupäevik on praegu-mõtlen-sellele-päevik. 
Aga enamik blogisid sisaldab lihtsalt mingit kroonikat. Mul hakkab nii igav seda lugedes! "Sõime laadal astelpajumarjadega kooki, mis nägi väga kena välja, ent oli natuke liiga hapu". Fakk see mind huvitab, mis kooki te sõite, kui sul selle kohta mingeid sügavamaid mõtteid ei ole!
"Rabas oli väga ilus ja jõhvikad punased."
Nagu ... proovime minu moodi, et oleks selge, millest ma räägin.

Järgneb lõik kunagi umbes 8 aasta eest toimunud rabaskäigust, mille loomiseks kasutasin mälestusi. On kirjutatud nii, nagu oleks tegu mu vahetu kogemusega, juhtunud näiteks eile. 

Ilmaga meil vedas. Päikest ei olnud, aga oli päris hea soe. Lühikeste varrukatega polnud üldse külm, meeldiv tuuleke puhus kõik sääsed minema ning ses osas polnud midagi kurta. Õhtuse aja võlud vist.
Tegelikult ei kurda ma ka selle puudega tüdruku, keda isa kandis, pideva vingumise üle, sest esiteks oli neist vanematest niigi jube tubli tema kaasa võtta ja teiseks oleksin selgelt mina see nõme, kes ei suuda leplikult aduda, et tüdruk näeb välja umbes kaheksane, aga käitub nagu pirtsakas kahene. 
Tema puhul, väga väga naine, see ongi normaalne!
Nii et ma olin veidi häiritud, sest vanemad tegid kogu aeg kõike, mida puudega laps tahtis, ja mis elu see on?! Aga õigupoolest ma ei kritiseeri. Mina ei tunne seda last, ma ei tea, mis on tema puhul õige ja vale, minu asi on ainult vanemate vastu kena olla. Neil on niigi sitaks raske. 
Ja nende suurem tütar on krdi tubli! Tema on Poeglapse klassi akrobaat, puhtviieline, aktivist ja väga ilus ja sõbralik pealekauba.
"Urss (tüdruku hüüdnimi) on lahe," ütles Poeglaps. 
Ta on ühtlasi ka Poeglapse tantsupartner. Poeg käib mul tantsuklassis, olen ma seda üldse maininud?
Nojah, rabas käisime, klassi suve-eelne ekskursioon.
Mina olin peamiselt keskendunud endale ja püstipüsimisele. Minu eesmärgiks oli mitte kellelegi tüli teha ja rada lõpuni käia. Paar vaadet jäid meelde. Mingi puu, kus otsas olevat kunagi olnud kotka pesa, ja suur laugasjärv, kus ujus pardipaar. Mingid peenemad pardid kui sinikaelad, aga jee ma tean, mis liiki just. Muidu oli raba nagu raba ikka. Sammal. Mustikavarred. Kanarbik. Vahel ümbritses meid eriline lõhn, sada taimeliiki koos, aga enamasti puhus tuul. See oli mahe ja pehme, ent ei lõhnanud millegi järgi. 
Laudtee oli kohati veidi libe, mõned lauad olid mädanemise teel, aga nad ei olnud sel teel veel kaugele jõudnud. Muidu poleks vast märganudki, aga nüüd veidi muretsesin puudega tüdrukut tassiva isa üle, et ega ta libise. 
No ta kandis teda kogu tee! See oli ikka mitu kilomeetrit! Oli näha ka, et väsis päris ära ja iga laudpingi peal, mis tee ääres, ta puhkas. 
Vahepeal üks Poeglapse klassivenna ema, kelle juures noormees mu haiglaaegadel enne tantsutrenni käis (peale kooli ja enne trenni oli paus) ja kes seetõttu teadis, et ma vahepeal mitu kuud haiglas olin, küsis mu tervise ja enesetunde kohta. Purtsatasin kohe välja, et paranen, aga ikka päris palju muutusi on. Antidepressandid hoiavad mind ahastusse langemast nende üle, aga nõrk ja hädine olen ikka. Tema ilmselt kohkus sellest vastusest ära, sest edasi rääkis ta sellest, kui tore poiss Poeglaps on ja kuidas meie pojad väiksemana aina kraaplesid, kuid üksteisest eemal olla ka ei saanud, ja nüüd on sõbrad.
Mis on lahe - tema poeg on jube hea peaga, eredalt tähelepanelik ja analüütiline, aga tal on veel keerulisem koolis käia kui minu pojal. Neurotüüp absoluutselt ei sobi mingiks tuimaks paigalistumiseks ning järjest õppimiseks. Mul on hea meel, et nad hästi läbi saavad, kuigi noh - muidugi nad vaidlevad ikka veel, ent enamasti mängivad koos ja neil on üsna sarnased huvid. (Muide, värske kommentaar praeguse teadmisega - see poiss on ikka veel Poeglapse sõber, aga ta kukkuski eelmisel aastal koolist välja ja käib nüüd Polütehnikumis. Jube hea pea ei päästa, kui isegi 50% koolitundidest aasta jooksul külastada ei õnnestu.)
Too ema võttis mu oma shefluse alla ja rääkis minuga iga natukese aja tagant. Ta meeldis mulle päris hästi, aga noh - väsitav. Üksinda oleksin ilmselt rabajalutuskäiku rohkem nautinud, aga vaatame tõele näkku: üksinda ma poleks elu sees sinna rappa sattunudki. 
Kui viimaks tagasi jõudsime, meid toodi otse koju, läksin joonelt magama. Liiga palju muljeid ja suhtlemist. Ma ei jaksa. 

Lõik tuli ... suht pikk =P 

Ent no iva peaks selge olema: mulle lähevad korda mõtted, mõtted ja tunded, aga mul on absoluutselt kama, millised on välised asjaolud, kui nad just ei moodusta meeleolutausta. Kes meid oma autoga viis, kus me kokku saime, mis mul toidupakis kaasas oli, mida teised sõid, kas ma nägin konna, sisalikku või mõlemat, mis legendiga kivikangrut nägime - mind ei huvita ennast ja ma ei kirjuta sellest ka teistele, sest miks teisi vaevata. 
Ainult et neil, kes kirjutavad välistest asjaoludest, on palju rohkem lugejaid ja palju rohkem kommentaatoreid, nende juures elu käib. 
Inimesed on nii teistsugused kui mina. Nii kummalised. 
Jaa, ma olen tegelikult rõõmus, et siin ei ole nõmedaid kommentaare (enam). Parem vähe, aga sisukad.
Ikkagi oli mul vaja endale ära defineerida, miks rahvas mind ei armasta ja mida mina teistmoodi teen. Sest osake mind ikka arvab, et ma olen ju nii tore, peaksin ju ometi inimestele meeldima?!

Nüüd koer niitsub. Ta on selgel seisukohal, et ma kirjutan liiga kaua ja peaksin juba temaga õues olema, sest tal on pissihäda! SUUR HÄDA!!
Ma siis lähen.