DISCLAIMER: Need on kõik asjad, mille üle olen juba enne kaevanud-imestanud. Aga häirivad. See, et inimesed on nii teistsugused kui mina, mitte ei tee nägu, et on, vaid ONGI, on täiesti hoomamatu. Ma ei suuda seda päriselt ikka mõista.
* OMG, see (suitsetamine, rasedus, trennipuudus, liigne trenn, vale asend, ei, see on ka vale asend, no see asend on ka muidugi vale, toit, stress, unepuudus, liigmagamine, laste kisa, üksildus, MISIGANES) on su kehale kahjulik!
Mina: Olgu. Miks see oluline on?
Ja ma ei SAA ARU, miks see teema on. Mida. Miks üldse kedagi üldse kuskil huvitab, mis tapab mõned kehad kiiremini ära, tekitab probleeme seljaga, kõhuga, vasema käega, parema jalaga vms? Miks see oluline on? Mingid keskmised arvud ei ütle midagi sinu kohta eraldi, spetsiifiliselt just sinu. Ja kui sulle on mõnus teha ühte või teist, miks peaks võimalik lühem või pikem eluiga sind selllelt teelt kõrvale kallutama?! Mis krdi mõtet on elada elu, mis pole isegi mõnus?!
Mida?!
* Jube tähtis on maailma asjadega kursis olla.
Mina: Miks? Nagu MIKS?! Kas kellelgi Iisraelis või Gazas on parem või halvem sellest, et sa tead, et seal on jamasti? Ukrainas teeb sinu igapäevane "arengutest rindel" lugemine kohe suure vahe sisse? Mart Helme hakkab gaysõbraks, sest sina hästi hoolega uudiseid jälgid? Maavärinad jäävad toimumata, sest sa tead, et nad võiksid toimuda? Viis miljonit orja elab paremini, sest sa ei telli Aliekspressist?
Ei ole tähtis maailma asjadega kursis olla. On täiesti asjatu kõik see pinge ja valu, mille inimene endasse võtab, üritades aina õigesti teha, mitte kuskil ripatada,mitte osta vale firma kaupa, mitte astuda voodist vale jalaga välja, mitte juua vale kohvi või hoiduda kandmast valest materjalist susse.
Maailm on liiga suur, et üks inimene seda kuigivõrd muudaks, ja sul ega mul pole isegi tuumarelva. Võib täiesti rahulikult elada omas mullis, kui see muudab su elu 5% mõnusamaks, sest kedagi tegelikult ei huvita. Sa oled ja ma olen väga väike olevus ning meie valikud ei ole eriti tähtsad - nii et neid võib üpris üpris muretuna teha.
* Reeglid.
Kas ma üldse pean laiendama?
Mu jaoks on kõik reeglid "it's more like a suggestion". Olen tohutus hämmelduses ja (mitte meeldivalt) üllatunud, kui selgub, et teiste jaoks ei ole. Et nad on kuidagi lennult teadlikud ja veendunud, et "ära valeta" on hoopis teistsugune reegel kui "ära varasta", valetada ikka vahel võib, varastada mitte kunagi mitte mingil tingimusel. Rääkimata tapmisest.
Mina: Moraalne käitumine on olukorda kõige paremini sobiv käitumine. Vähem kannatusi, rohkem rõõmu - ja kui teatud olukorras on vaja selle tulemuse jaoks tappa, siis on tapmine ok.
Ja siis on inimesed, kes mitte ainult kaitsevad oma prügikasti koerakaka eest, vaid lähevad blogikommentaarides ja omaenda blogipinnal raevu, et ma julgen nii hirmsat asja teha kui panna koerakakat võõrasse prügikasti, võrdsustavad mind kasvuhoone segipeksjatega ning leiavad ka, et kui ma juba marodööritsemise ajal katkise aknaga poest asju varastaksin, ilmselt kiidan heaks ka laste surnuksvägistamise.
Ma lihtsalt ei.
Minu jaoks on vist ainus absoluutne reegel see, et põhjusta nii vähe kannatusi kui saad.
Kõik muu on mudru. See ei ole eriti tähtis, kuidas just valid. (Ja ma olen selle tõe aastakümnete jooksul läbi valu ja vaeva selgeks saanud, mind ei ole võimalik ümber veenda.)
Jah, koer võib ka rihmata ringi joosta. Ma ei taha ju, et ta kannataks, dohh. Kui ta hakkab teisi segama, kutsun enda juurde. Sest ma ei taha, et need teised kannataksid. Aga kui nõutakse, et koer olgu kogu aeg rihmas, kui ta kodust väljas on, ma kehitan endamisi õlgu ja ohkan. "Miks inimesed inimesed on???"
Aa, et seadused ongi tehtud nii, et kannatusi vähendada? Kuulge, mul ei ole mingit probleemi näha, et see või too värk on räigelt ebaõiglaselt korraldatud, kuigi ilmselt seaduse järgi.
Teate küll - natsid, kes juute üles andsid, tegid seaduse järgi, kes neid varjasid ja aitasid, olid seaduserikkujad.
Seaduse peale ma pissin.
Ja kui kuskil on silt "Murul käimine keelatud", lähen sinna murule kindlasti, sest reeglid kui sellised ajavad mind närvi. Niipea, kui kuskil on reegel, tuleb mulle pähe, millistel juhtudel oleks selle mittetäitmine õigustatud ja milleks siis üldse see reegel olemas on?!?!?!
* Ma mäletan.
Minu jaoks on üpris üpris segane, mismoodi inimesed tunnevad teiste inimeste suhtes, kes nende elust läbi on käinud. Et nagu ... see inimene oli sinu jaoks tähtis, aga enam üldse ei hooli, ükskõik, mis tast saab?
Mul ei tööta nii. Ma siiamaani näen vahel unes KEAd (oma esimest poiss-sõbra-laadset toodet) ja mul on mõned teadmised, kes ta on, milline ta on. Unes, noh. Ja kui ta on sõbralikum ja lahkem, kui ma arvaksin (ALATI, ma olen unes heatahtlik optimist), mul on ärgates hea meel. Vahel näen Rongimeest (vt eelmist postitust), vahel Tütreisa, vahel Pojaisa. Vahel seda ekssõpra, vahel toda ekssõpra.
Jah, ma võin ärkvelmaailmas olla otsustanud, et tema on kriminaalselt loll, tema pole hea inimene, tema ei saanud must kunagi absoluutselt aru ja ma alles pikkamööda nokkisin selle ära jne. Ma ei taha pooltega nendest inimestest reaalelus suhelda ja teise poolega suhtlen sõbralikult, ent kaugeltki mitte nii sügavalt kui unes.
Aga ma näen neid unes sama sageli või sagedaminigi kui praeguses elus sageli suhtlusparterid olevaid isikuid.
Jep, see ATH-ajatunnetus. Minu jaoks on kaks aega. "Praegu" ja "Mittepraegu". Ja mingi kauge minevik pole üldse unustatud. Mina palumas ema, et ta paneks mulle punased patsipaelad, mitte kollased, sest sellele poisile meeldivad punased rohkem ja nii ma näen rohkem Pipi moodi välja, oli ju just äsja? Eelmisel kuul, 40 aastat tagasi ... naah, üks Mittepraegu puha. Krt, ma nägin seda lasteaia lemmikpoissi ka eelmisel aastal unes - ta nägi küll välja nii, nagu ma teda tollal tajusin (kena noor mees), kuid ma teadsin unenäos, et see on tema.
Noh, ja et ma peaksin koerakakadraama ammu unustanud olema või miks ma ikka veel selles enesetapuasjas kinni olen või mismõttes ma näen oma lapsi unes kõige erinevamates vanustes ... kõik taandub sellele, et on praegune hetk ja siis need hetked, mis ei ole praegused. Need olid ka kunagi "praegu". Mõjusid vahetult.
Kui mu emotsioone mõjutati suurelt näiteks 15 aastat tagasi, on see ikka veel minu sees, teatud moel "praegu". Kui ma tahan neid tundeid taas tunda, nad on siinsamas.
Et minevikust peaks "lahti laskma"?
Minge pekki, ma küll ei tea, mismoodi see käib. Võin neid vanu tundeid vahepeal enam mitte tunda - aga kui meenutan, tulevad meelde.
Mina MÄLETAN.
* Ma arvan, et kõik teavad asjadest sama palju kui mina. S.t. mina tean ju normaalselt, keskmiselt? Alla selle on ikka piinlikult loll juba, ma ei pea ju ometi kedagi nii lolliks?
Jaa-jaa, elu on õpetanud, et inimesed ei tea minu jaoks päris tavalisi asju. Ma elan ka oma mullis ning minu jaoks enesestmõistetav võib mujal olla kuulmatu blasfeemia. Aga ikkagi olen alati šokeeritud, kui minu meelest hea ja/või tark inimene väljendab mõtteid, mille kohta mina olen: "Keegi ei mõtle ju nii - peale mingite üleseitsmekümneste alatasa jokkis onude kuskil külavahel."
(Koerakaka-kaklus esiletoomine paneb arvama, et sa tahad kakelda, või vähemalt mõttevahetust, nii et ma teen otsa lahti. Ilmselt läheb mu jutt pikale ja ühe kommentaari sisse ära ei mahu.)
VastaKustutaKõgepealt vajadusest maailma asjadega kursis olla. Sa kirjutad: „Ei ole tähtis maailma asjadega kursis olla. On täiesti asjatu kõik see pinge ja valu, mille inimene endasse võtab, üritades aina õigesti teha...” Ehh, no jälle see vajadus „aina õigesti teha”! No ei ole seda vajadust igaühel, ma kaldun lausa arvama, et enamusel ei ole. Minul igatahes pole. Miks ma siis tahan maailma asjadega kursis olla? Sest ma tunnen end turvalisemalt maailmas, mida ma tunnen, millest ma võimalikult palju tean. Ma ei pea kõigega detailselt kursis olema, näiteks Ukraina või Lähis-Ida info osas piisab mulle teadmisest, kus on need kohad, kust saab vajadusel kõigi uuemate arengutega kursis olla, ilma et ma peaksin kõike ise jälgima (mulle väga meeldivad inimesed, kes mingite teemadega obsessiivselt tegelevad ja oma teadmisi teistega jagavad, olgu selleks teemaks eurovisioon või sõda Ukrainas). Mulle tegelikult meeldib ka poodides (nii füüsilistes kui ka virtuaalsetes) konnata rohkem siis, kui mul pole vaja midagi osta – lihtsalt käia ja vaadata, milliseid asju on olemas. Et kui peaks tekkima vajadus midagi osta, siis ma tean, kust selle kõige väiksema vaevaga kätte saab (sest ostmine ei meeldi mulle üldse).
Võibolla on siin küsimus vaatepunktis: kas sisse või välja. Mulle tundub, et sinu vaatepunkt on hästi tugevalt sinul endal, et mida sina saad teha või mis kasu see sulle toob. Mõnikord võib väga tugev enesele keskendumine olla patoloogiline: näiteks depressiooni iseloomustab sageli enesekesksus, inimese maailm on tõmbunud väga ahtaks ja raske on näha oma vajadustest kaugemale. Seda olen ma omal nahal kogenud. Minul aitab sel puhul teadlik keskendumine välisele, kasvõi näiteks loodusvaatluste tegemine. Mis kasu on mul teadmisest, et esimesed pajuurvad juba tolmavad, või et koduhoovi vares on oma valvepostil kohal? See aitab mul suunata tähelepanu endast väljapoole ja hoiduda sügavale depressioonimülkasse kukkumast.
Aga sügavam huvi iseenda vastu ei pruugi ilmtingimata olla patoloogiline. Mõne inimese jaoks lihtsalt on tema ise üks huvitavamaid uurimisobjekte (mulle tundub, et näiteks Notsu on üks sellistest inimestest, ja depressiooni all ta pigem ei kannata). Lihtsalt vaatepunkti küsimus: mõne inimese jaoks on tema ise kaadri keskel, teise jaoks teisel pool kaamerasilma. Mina olen sellest teisest sordist. Sellise võimaluse peale pani mind kunagi mõtlema ka sinu märkus, mis oli umbes selline, et miks mõned ATH-inimesed ei tea, mida see tähendab, et miks nad oma neuroeripära olemusse ei süvene. Üks võimalik vastus oleks, et sellise ATH-inimese jaoks ei ole tema ise teema, mis teda huvitaks. Ja ATH-d teatavasti (mina tean, järelikult teavad kõik :D) suudavad tegeleda ainult asjadega, mis neid huvitavad...
Ma kakelda küll ei taha, aga arutlemine on ok.
KustutaKõige rohkem ma muidugi tahaksin takkakiitmist: "Ma mõistan sind, ma tunnen ka nii" jne.
Muide, toredaid asju on hea märgata ja teada, kui mul on hea olla, ka märkan ja vahtraõisi ning lepatriinusid. Aga miks teada asju, mis mulle aint valu teevad, arumaitaipa.
Aga no mina ka usaldan ennast. "Juhtus x, ma reageerin õigesti" =P
Õigesti - no ... et alati ei ole vaja õigesti teha? Aga kas see "ärge ostke selle firma kaupa, nad teevad ikka veel Venemaaga äri" või "see sisaldab sisaldab mikroplaste, mis jäävad merevette ja muudavad kogu looduselustiku haigemaks" või "kui palju vett on ok konservikarbi loputamiseks kulutada, kui ma ei pane seda vett ka kuhugi toidu sisse" ei ole asjad, mida nagu ... ühiskondlikult üritatakse inimeste pähe kogu aeg suruda? Mis erialal on spetse jurde vaja, mis tänavatel on ummikud, ärge sõitke nii palju autoga, see on kahjulik nii loodusele kui teistele inimestele ja sulle endalegi - kellele meeldiks ummikus istuda? ja nii lõputult edasi ja edasi.
Et õigesti elamine ei taga õnne? jaah, ma mõistusega tean. Aga ma ei suuda uskuda, et maailm on täis inimesi, kellele on täiesti poogen, kas nad teevad õigesti või mitte.
See tundub nii ... noh, uskumatu lihtsalt.
Mäletamisest: „see inimene oli sinu jaoks tähtis, aga enam üldse ei hooli” – ei ole nii. Ma arvan, et see ei ole enamasti nii kahevalentne, et hoolid või ei hooli. Enamasti on tegemist pigem skaalaga. Ja inimesed, kellega sa oled emotsionaalselt seotud olnud, on alati meeles, isegi siis, kui tema hilisem käekäik sulle enam korda ei lähe, sest emotsioonid tekitavad mälestusi (see peaks olema teaduslik teadmine neurobioloogiast, kui ma õigesti mäletan). Ja emotsioonide tekitatud mälestused võivad alati välja ilmuda, isegi kui nad parajasti aktiivselt esiplaanil ei ole. Ma arvan, et ka kunagi kohatud inimeste nägemine unes on täiesti normaalne ja tavaline, ka minuga juhtub seda sageli. Võibolla peamine erinevus on see, et sa näid võtvat unedest saadud teadmisi võrdsena ärkveloleku teadmistega, kujundad oma pilti inimesest unedes nähtu põhjal.
VastaKustutaMillega seoses mõtlesin ma juba eelmise postituse juures... et kas sa tead, et see sinu kirjeldus unenägemisest meenutab tegelikult väga teisenenud teadvusseisundite praktikaid, mida paljudes religioonides kasutatakse ja mida võiks võtta kokku üldmõiste alla meditatsioon? (Jah, ma võtan teadliku riski, et räägin sulle millestki, mida sa juba ammu tead. Kuigi kunagi sa mainisid midagi umbes sellist, et meditatsioon tähendab sinu jaoks rahunemist, siis võibolla on see info sinu jaoks siiski uus.) Mina tunnen kõige paremini budistlikku meditatsiooni (kuigi ka seda vaid õige veidi), kuid sarnaseid praktikaid leidub ka teistes Aasia usundites ja loodususundites, minu teada ka kristluses ja islamis. Budistlikus meditatsioonis kasutatakse hingamist teadvusseisundi muutmiseks, selleks, et meditatsiooniseisundisse siseneda. Ja see ei ole niisama lihtne, et istud maha ja hakkad õigesti hingama ja oledki sees. Mul kulus mitu kuud, enne kui see mul esimest korda õnnestus, ja siis ka kukkusin ma suurest ehmatusest kohe välja. Nii et esimese asjana on vaja õppida sellesse seisundisse sisenema ja sealt väljuma. Ja seda tasuks teha kogenud õpetaja käe all. Kui baasoskus on omandatud, siis hakkab oma mõtete vaatlemine: istud ja vaatad, et mis sul sealt välja ujub, lased oma mõtetel rahulikult tulla ja minna. Budismis nimelt peetakse klammerdumist halvaks ja lahtilaskmist oluliseks. Edasi saab hakata juba sorteerima, ehitama, arendama, rändama... Seda tehakse tavaliselt õpetaja juhendamisel, kes annab ülesandeid, räägib pärast sinuga sellest, kuidas oli ja mida sa nägid jne. St meditatsioon ei ole mitte rahunemine, vaid intensiivne vaimne tegevus liikumatu (mõnikord ka rütmiliselt liikuva) kehaga. Aga meditatsiooni üks ohte on just nimelt see, et selles seisundis viibimine võib olla mõnusam kui pärismaailmas elamine. See võib muutuda sõltuvuseks, füsioloogiliseks sõltuvuseks, mis tekitab ajus neid heaoluhormoone, mida me muidu saaksime füüsilisest maailmast ja inimsuhetest. Sellepärast on koostöö õpetajaga väga oluline. Sinu unenägude kirjeldusest kumab natuke sarnast kalduvust – ehitada endale unenäod, milles kogeda emotsioone, mida reaalelust ei saa...
Ma mõtlesin maailmamuutmise-pisitegude ja uudiste aspektist, et järsku on sul sellega nagu anorektikul söömise kontrollimisega. et kui sa ennast selle laine peale lased, ei saa pidama ja hävitad ennast nende tegudega või teadmistega ja ikka on tunne, et mingit kasu ei ole.
VastaKustutamina olen kalgi südamega, ma võin teha paar sellist pisiliigutust ja kui see hakkab liiga ajudele ja hingele, panna vahepeal kõrvale ära ja tegemata jätta. Kui jaksan, kaklen vahepeal twitteris tankiede ja trollidega, siis jääb neil vähemalt selle ajal mõni ukrainlane norimata ja sõimamata. Kui hakkan seda kõike liiga endasse võtma, hoian eemale.
Võib olla ka see teema, et kui tähtis on elada mingi järjekindla süsteemi järgi või kui tähtis on iseenda arust kogu aeg õigesti elada. Mulle tundub, et sulle on see tähtsam kui nt mulle.
Aga innuka konservikarbi- ja mikroplastitemaatikuna jäin nüüd mõtlema, et mul on võib-olla asjade mõju suuruse tajumisega nagu sul aja tajumisega. Kui sul on praegu ja mittepraegu, siis mul on nt "meil veel on vetsupaberit, nii et ei pea poest tooma", kui teda on veel ainult paar lehekest, ja "ma panen need vaarikavarrehaod pliidi alla ja saan sooja", kuigi tegeliku kütteväärtuse seisukohalt tuleb sealt heal juhul ühe kütmise jagu, ja seegi pole teab mis kütmine, ja "korjan mets alt kilekoti üles ja nüüd loodus rõõmustab" ja "jagan tankiedele ajaloolist ja aktuaalset infot, siis äkki üks või kaks neist parandavad meelt".
KustutaSee on aspekt, kus ma ei ole õieti täiskasvanuks saanud. A. pööritab selle peale kogu aeg silmi ja kutsub seda minu "kohutavaks optimismiks" ja et kuidas minu "midagi ikka" argument teda hulluks ajab.
Mina teen ka palju jaksan. Nüüd. Ei peksa end mõttes enam iga olmeprügisse pandud kassatsheki pärast, miks võiks ometi vanapaberisse minna. Ma viskan vahel ka hallitama läinud lillkapsavarred olmeprügisse, kuigi maja juures on biojäätmete konteiner.
KustutaAga selle mõtteni jõudmine, et kui ma ei jaksa parajasti tubli olla, ma ei tee, tuli ikkagi PR. Enne oli must meeleheide, et ma teen palju jaksan ja ikka nii hea olla ei suuda, kui mu sõbradki soovitavad. Parem juba surra - sest ma ei jaksa enam parem olla ja ometi mitmed lähedased ja targad inimesed arvavad, et peaksin ju suutma.
Tee rohkem sporti, võta rohkem alla, ära söö suhkrut, tee vaimseid harjutusi, ära laste peale karju, ole rahulik ja rõõmus, edasta mina-sõnumeid, hoidu kiirmoest, seal töötavad orjad või peaaegu orjad, ole tänulik, loo midagi iga päev, tee midagi head iga päev, olgu sul iga päev pool segamatut tundi iga lapse jaoks, maga rohkem, puhka välja, saa koolis nii häid hindeid, et saad tulemusstippi, pese alati peale sööki kõik nõud ära, vaheta iga nädal linu ja iga päev riideid, ära vaheta niii tihti linu ja riideid, pesemine saastab keskkonda jne jne jne.
Ja ma tõesti vihkan seda kultuuri tõsiselt.
Ja siis tuleb ep ja ütleb, et enamik inimesi ei hooli ja mul jookseb juhe kokku.
Sest ... sest siis see korrutamine MÕJUBKI ainult inimestele nagu mina, kes niigi on head ja ei jaksa veel paremad olla, ja teistel on pohhui ja MIKS SIIS NII TEHAKSE ÜLDSE?! Mina ja minusugused lähevad katki, kui kuulda võtavad, ja teised viskavad ikka prügi kuhu juhtub ning viivad vana külmkapi metsa alla.
(hallitama läksid nad seepärast, et mu poeg sõi õisikud ära ja ma mõtsin panna varred quiche'i sisse koos praesibulaga, aga ma ei jõudnud kaks kuud quiche'i tegemiseni, Mille eest vana mina end ka mõttes peksaks, sest kes siis toitu raiskab.)
Kustutaküllap selle eeldusega korrutataksegi, et nagunii muidu ei viitsi keegi üldse midagi teha, aga kui kogu aeg mingi oma lemmikteemaga teiste ajudel trampida, siis äkki vähemalt natukenegi tehakse.
Kustutapraktikas on muidugi ka näha, et kui mingi huvigrupp viitsib väga kaua ajudel trampida, siis mõjub see millalgi ka suurema mastaabi otsuste tegijatele. nt kuidas tasapisi on hakanud rattateid siginema ja need siginenud rattateejupid omavahel otsapidi ühinema ja...
KustutaJah. Nii on.
KustutaLGBT+ teemad on tasapisi salongikõlbulikeks saanud ja koomilisest saanud kultuslikult lahe jne.
Olgu, mis teha. Eks ma kannatan välja, sest sellest on tegelt kasu ka =P
(Aga IKKAGI on mul sel teemal juhe koos, et MA EI JAKSA, MIKS MA PEAN, KUI MA TEGELT ISEGI EI PEA, VAID NAD RÄÄGIVAD NIISAMA, IGAKS JUHUKS, ET KÕIGE LOLLIMATELE KA KOHALE JÕUAKS???) (Ei ole caps kogemata, täitsa meelega on.)
"Enne oli must meeleheide, et ma teen palju jaksan ja ikka nii hea olla ei suuda, kui mu sõbradki soovitavad. /.../
KustutaTee rohkem sporti, võta rohkem alla, ära söö suhkrut, tee vaimseid harjutusi, ära laste peale karju, ole rahulik ja rõõmus, edasta mina-sõnumeid, hoidu kiirmoest, seal töötavad orjad või peaaegu orjad, ole tänulik, loo midagi iga päev, tee midagi head iga päev, olgu sul iga päev pool segamatut tundi iga lapse jaoks, maga rohkem, puhka välja, saa koolis nii häid hindeid, et saad tulemusstippi, pese alati peale sööki kõik nõud ära, vaheta iga nädal linu ja iga päev riideid, ära vaheta niii tihti linu ja riideid, pesemine saastab keskkonda jne jne jne.
/.../
Mina ja minusugused lähevad katki, kui kuulda võtavad, ja teised viskavad ikka prügi kuhu juhtub ning viivad vana külmkapi metsa alla."
pmst see kõik ongi see, kus mul anoreksia-analoogia tuli. Mingeid dieedijutte on kah igal pool ringi lendlemas ja selles maailmas, kus söögipuudust ei ole, kipub suurem osa inimesi ikkagi pigem juurde võtma või on edasi, nagu on.
ja siis on keegi, kes on juba niigi kõhn ja tunneb seepeale, et peaks veelgi alla võtma, ja satub surmaohtu.
Aww, sa mõistad!
KustutaNii armas =)
Ma arvan, et sinu probleemi olemuse ja paradoksi võtab ehk kõige paremini kokku see sinu lause: „Sest ... sest siis see korrutamine MÕJUBKI ainult inimestele nagu mina, kes niigi on head ja ei jaksa veel paremad olla, ja teistel on pohhui ja MIKS SIIS NII TEHAKSE ÜLDSE?!” Ehk siis ühelt poolt sa tead, et sa oled hea inimene, see on sinu jaoks väga oluline, aga teiselt poolt muretsed selle pärast, et sa veel parem inimene ei ole. Kõlab nagu tõsine sotsiaalne ärevushäire. Soov olla Kõige Parem Inimene maailmas?
VastaKustutaOluliste asjade korrutamine mõjub tegelikult ka teistele inimestele, kas just päris kõigile (ma arvan, et alati leidub mõni tümikas, kellele üldse ei mõju), aga enamusele. Lihtsalt nad ei võta seda nii... kohustuslikult. Enamus reegleid inimmaailmas ja looduses ongi ju pigem soovituslikud ja statistilised. Isegi „ära tapa” ei ole ju 100% kehtiv reegel, sest käivad sõjad, enesekaitse on alati lubatud, me arutame eutanaasia võimalikkuse üle... 75% juhtudel kehtiv reegel on kõva reegel. Kõik üle 50 protsendi on enamasti ka täiesti reegel. Mõnikord võib isegi alla 50% juhtudel kehtiv reegel olla täiesti reegel, näiteks kui kõike muud on väga palju vähem. Aga jah, teatud mõttes inimesed vist tõesti enamasti tajuvad, et reeglid on erineva „kõvadusega”. Ja sina nagu tahaksid, et kui on reegel, siis olgu alati ja kõigile...
Tegelikult on väga hea näide suhtumiste erinevuste illustreerimiseks see, mis sa ise tõid: „ärge ostke selle firma kaupa, nad teevad ikka veel Venemaaga äri”. Mina võtan sedasorti lausetest enamasti selle fakti-poole: „nad teevad ikka veel Venemaaga äri”, heidan ehk pilgu peale allika usaldusväärsusele, aga üldiselt võtan faktikese lihtsalt teadmiseks. Kui mulle selle firma tooteid ette satub, siis võib juhtuda, et see faktikild ujub mälusügavusest välja (aga kui ei uju, pole ka midagi lahti). Kui mul on toodete vahel valida, siis võib juhtuda, et see infokild mõjutab mind langetama otsust mõne teise firma toote kasuks. Aga kui mulle selle firma tooted väga meeldivad, siis võib ka juhtuda, et ma tarbin neid endiselt edasi. St ma kohtlen lause esimest poolt (mis ei ole faktiväide) kui kellegi arvamust, mitte kui käsku. Mulle tundub, et sina aga võtad kõike vähegi soovitavale või ebasoovitavale käitumisele vihjavat kui käsku, millele vähemalt sina kui Kõige Parem Inimene maailmas pead vastuvaidlematult kuuletuma. Su viimane näide sellest lõigust on isegi veel ilmekam: „kui palju vett on ok konservikarbi loputamiseks kulutada, kui ma ei pane seda vett ka kuhugi toidu sisse”. Minu jaoks oleks see peamiselt põnev optimeerimisülesanne, mis võiks pakkuda põnevat sissevaadet sellesse, mis oleks kokkuvõttes keskkonnale kasulikum: kas suurem veekulu ja taaskasutus või väiksem veekulu ja prügimäele saatmine; ma naudiksin selleteemalisi diskussioone, arvutusi, erinevaid lähenemisviise ja vaatenurki, muutujatega eksperimenteerimist (nõudepesumasinaga või ilma; nõudepesuvahendiga või ilma jms). Nende arutelude tulemus võib (kuid ei pruugi) mõjutada seda, kuidas ma käitun edaspidi oma konservikarpidega, kuigi tõenäoliselt mõjutab see pigem minu üldisemat suhtumist veekasutusse ja konservikarpide käitlemisse, mis ei pruugi alati väljenduda minu suhtes ühe konkreetse tühja konservikarbiga. Kohe kindlasti aga ei pane see mind põdema ühe konservikarbi vale käitlemise pärast.
Võibolla on sul asjade olulise tajumine sama kahevalentne nagu aja tajumine? Et on kas väga oluline või üldse mitte oluline? Sellist: „paneme kõrvale, ehk läheb kunagi tarvis” tasandit ei ole?
Sa oled natuke valesti aru saanud. Ma ei muretse sellepärast, et ma pole maailma parim inimene, mind ajab kettasse, et inimestelt nõutakse nii palju. Liiga palju.
KustutaMa tean, sest ma olen proovinud ja jooksin enda puruks vastu seina, selle asemel, et läbi seina jõuda.
Ehk jah, minu jaoks on kõikvõimalikud sotsiaalsed reklaamid, teavituskampaaniad jne teated "käitu nii, muidu on halvasti". Ja ma ei taha, et oleks halvasti. Valu vähendamine maailmas on mu prioriteet nr 1.
KustutaAga huvitavad mõtteharjutused ja ainult teoreetilise kasuteguriga arutelud jätan meelsasti sulle. Mina lähen ainult närvi selliste asjade peale. Tundub nagu energia ilmaasjata kulutamine ja energia on mulle väga kallis kraam. Tasub panna ainult sinna, kust ka tagasi tuleb.
Absoluutselt, sest minu pea ei ole kummist ega jõuvarud lõputud, ma pean valikuid tegema, mille peale oma ajupauerit kulutada. Ma teen oma parima, annan oma parima, ykskõik, kui vähe seda hetkel ka pole, ja ylejäänud nõudmistega tegeleme ...pärastpoole.
Kustuta„Sa oled natuke valesti aru saanud. Ma ei muretse sellepärast, et ma pole maailma parim inimene”. Ma vist väljendasin end veidi halvasti. Ma tahtsin läbiva suurtähega osutada sellele, et tegemist on abstraktse kontseptsiooniga, hea inimene olemise idee viimisega ülima täiuseni. St mind huvitab põhimõtteliselt see, et kui sa oled juba hea inimene ja teed nii palju heategusid, kui jaksad, siis miks sa end selle juures hästi ei tunne? Mille pärast sa muretsed? Enda juures siis, mitte maailma juures, mida sa niigi jõudumööda parandad. Mis oleks see, mis võiks tekitada tunde, et nüüd olen kohal ja eluga rahul?
KustutaMitte miski.
KustutaSest ... jah, ma tean, et tegelikult on planeediga kõik hästi, ainult inimkond on omadega persses, aga samas millegipärast peetakse inimkonda tähtsaks. Ja noh. Niipea, kui ma mõtlen individuaalsete kannatuste peale, rikutud sisikonnaga teo või vihmaussi, kaladest-roomajatest-lindudest-imetajatest rääkimatagi ... ma vihkan valu. Ma vihkan valu kaugelt rohkem, kui armastan elu. Ja minu eksistents maailmas sellisel moel, nagu ma eksisteerin, teeb valu paljudele. Kui ma elaksin hästi hästi keskkonnasäästlikult, ma hoiaksin vbla kokku minu individuaalse valutekitamise pealt, aga siis kannataksin ma ise.
Head lahendust ei ole olemas.
Mida üldse tähendab "jõudumööda parandan"? Minu menstruatsioonisidemed lagunevad ikka õudne hunnik aastaid (kuigi läksin viimasel 7 aastal kupsiku peale üle), ma kasutan kilekotte, ma ei heegelda oma piimapakkidest vannitoavaipu jne. Phmt elu tekitab valu. Endale või teistele, valu on paratamatus, elu kaasnähe.
Ok, kui ma saaks panna päikese plahvatama, nii et Maa peal kõik kohe hävineks ja sureks, siis ma võidaksin =D Valu enam poleks.
see on see Zeusi lahendus, kui vanemad tänulikult jumalalt oma lastele suurimat võimalikku õnne palusid.
KustutaSellele meeletule nõudmistehulgale reageerimise v selle eiramise juures on oluline mõelda sellele, et kas sa oled mingi nö toiduahela osa koos kohustuslike rollisooritustega või ei olene sinu elus sisuliselt suvalistele inimestele meeldimisest suurt midagi. Mul oli nooremana meeletu sisemine vastuolu 1) vajadus ressursijagajatele ja yleyldse kõigile meeldimise ja 2) mulle endale oluliste asjadega tegelemise vahel. 1 ja 2 olid nii erinevad ja jäidki "normaalsest" erinevaks, et inimeste seas elamisest ei tuldki midagi välja. Kirjutasin ka Katarina von B plogis umbes nii, et väljastpoolt tulevate nõudmiste meeletule voole vastamine ei ole tglt ellujäämiseks vajalik ja pärast enda selle mõttega läbiimmutamist on juba palju vähem väljastpoolt tulevaid asju, mis häirivad ja haiget teevad. Samas, kui sa oled juba yles kasvand seda sorti inimesena, kellest nõutakse ja kes muudkui kuuletuma peab, siis tahes-tahtmata jääb igal pool laiutav nõudmiste voog kõrvu vilistama panema, sest refleksid.
VastaKustutaMa hakkasin mõtlema, et ma ei ole seda konkreetselt välja öelnud enne sellele postile vastamist, aga minu jaoks on hästi tähtis mitte põhjustada valu. Teha maailm paremaks, mitte halvemaks paigaks, sest mina olen siin. Ehk siis minu eesmärk ei ole abstarktne "headus", minu eesmärk on mitte teha halba. Ja see on ikka sigaraske - vahel tuleb kasutada koerakaka korjamiseks ookeani saastavaid kilekotte, sest esiteks pole mul raha, et osta kalleid biolangunevaid ja teiseks ega ma ei tea, et see lõpptulemusenma parem oleks - tehnoloogia nende jaoks võib ka olla hirmsaastav jne. Ja korjamata ka ei saa jätta, sest siis on IKKA halvasti. Nagu ... puuuh.
KustutaNoh, koerakaka suhtes - mul õde vahepeal korjas kühvliga ämbrikesse, tõi koju ja laskis vetsust alla. Südametunnistus kohe palju rohkem rahul :D
Kustuta/purskub pisaratesse
KustutaVeel üks asi, kus ma lihtsalt ei jaksa hea olla ... Krt mul selle ämbrikesega tore joosta oleks. Isegi kõdimisel tundub kuidagi tülikas,
(selgitus - ma tavaliselt ühendan koerajalutamise jooksmaskäiguga. Ja poeskäiguga ühtlasi. Poodi oleks ka sitaämbriga veider minna. Kuigi muidugi võib selle ukse taha ootama jätta. Aaa, oot, aga on ju need kaanega plastämbrid, milles nt mett müüakse ... Aga ei, liiga palju jama. Jääb ära.)
See oli ka üsna ammu - ta oli siis noorem ja ideelisem ja viitsis rohkem. Praegu ta minu teada ka enam ei viitsi.
KustutaOled kyll varem ka öelnud umbes nii, et tahad teha võimalikult vähem kurja ja rohkem head, umbes selline valem. Sellise suhtumise omanik paratamatult jätab endast maha parema maailma, sest ya vähemalt yritab. Pargid ja matkarajad mitusada kilo vähema koerajulkade kogusega on ju viisakas osa sellest.
Kustuta(Mina elan maal ja Koera pätsikesed viin noortele puudele-põõsastele väetiseks. Suurem koer toodab ikka päris palju junne.)
Aaa, ja mis krdi reegel see on, mis on tehtud arvestusega "erandeid esineb"? Selline reegel on alati "no lähtu oma südametunnistusest" (mis on ka ainus reegel, mida mina tunnistan).
VastaKustuta„ja mis krdi reegel see on, mis on tehtud arvestusega "erandeid esineb"?” Ee... iga reegel? Sest reaalses maailmas ei ole olemas reegleid, millel poleks erandeid. Seda võib sulle kinnitada iga loodusteadlane. Reeglid on põhimõtteliselt mudelid, lihtsustused, ja lihtsustusega kaob alati midagi nüanssidest (kaart ja territoorium, eks). Mõned ambitsioonikamad füüsikud on küll üritanud panna kokku valemeid, mis kirjeldaks ära kõik, aga mu meelest ei ole selline lähenemine eriti mõtekas. Mudelil on mingi funktsioon, mille täitmiseks ta on disainitud (nt teede kaardil on teed, maavarade kaardil maavarad). Maailm ei ole aga kunagi nii kandiline nagu reeglid, mis ei tähenda, et reegleid poleks vaja. Lihtsustatud mudelitega on sageli lihtsam ja energiakulukam opereerida, ülevaade on parem, pilt on suurem, seoseid on lihtsam näha, lihtsalt mõistlik on meeles pidada, et tegemist on mudeliga, mitte reaalsusega. Ilukirjandus pakub ju samuti mudeleid, mitte ei peegelda üks-ühele reaalsust. Sa ju ei kirjuta üks-ühele elust maha, vaid mudeldad, lihtsustad, üldistad...?
KustutaMina kirjutan seda, mida tahan =D Mitte mingeid mudeleid ja reegleid. Ma kirjutan ideid, võibollasid, võib ka teisiti ollasid ja üldiselt ma armastan üldse küsimusi, mitte vastuseid.
KustutaKuigi " kuigi sa proovid olla heal" on selgelt välja öeldud moraal. See moraal on: "Kuigi sa püüad olla hea, ei tea sa kunagi, mis tegelikult saab".
Reegel, millel on erandid, ei kehti. See ei ole reegel.
(ja reegel ning mudel ei ole ju sünonüümid.)
Kustutakui rääkida reeglitest kui ettekirjutustest (mitte kui kirjeldustest nagu need füüsikute omad), siis neil on alati oma ajalugu, pmst on nad püüd reageerida maailmale ja seetõttu ka alati ajast maas. siit need erandid tulevad.
Kustutaehk need on pidev katse leida vastust "kui toimub nii-ja-naa, sis mida pihta hakata?" ja katse teatud niisid ja naasid, millest kunagi varem mingi jama tuli, ära hoida, ja teisi niisid ja naasid, millest kunagi varem midagi head tuli, stimuleerida.
aga ennustusvõime sõltub alati mineviku kogemustest ja on alati puudulik.
ja ühtlasi on nad meie tnp maailmas ka abstraheerimispüüe. On püütud ka teisiti. Muinasgermaanlased üritasid oma reegleid tehes iga üksikjuhu ära kodifitseerida (eesmärgiga stiihilisi kättemaksuahelaid ära hoida), aga nii sai reegleid kohutavalt palju, sigines fraktaalselt juurde ja lõppu polnud näha (stiilis "kui üks pere on teise pere vasika maha löönud, siis andku kahjutasu nii-ja-niipalju. aga kui on juba mullikas? aga kui lõhkusid hoopis teise pere kruusi? aga kui vaasi? aga kui taldriku? aga kui oli ilusam taldrik kui see teine, mille järgi eelmine kord kahjutasu arvutati?")
meie maailm on ka märksa keerulisem kui muinasgermaanlastel, omavahel ajab asju palju rohkem tegelasi ja need, kes nende vahel arveid peavad klaarima, ei jaksa teada kõigi tausta. seepärast läks vaja abstraheerimist, aga see tähendab jälle alati, et mingid haruldasemad ükskijuhud jäävad katmata.
tl;dr: reeglitel on taust ja minevik, nad ei tule kuskilt õhust, nad on püüdlus vältida vanade jamade kordumist ja toetada vanade heade asjade kordumist, ning seda maailmas, kus jamade ja hüvede juhtumise eeldused kogu aeg muutuvad, rääkimata sellest, mida peetakse jamaks või hüveks.
„Reegel, millel on erandid, ei kehti. See ei ole reegel.” Siis ei ole reegleid olemas. Või kui on, siis ainult religioonides, kuigi ka seal ilmselt inimeste vahelisi suhteid reguleerivad reeglid (sina ei pea mitte tapma, valetama, varastama vms) selle loogika järgi samuti ei kehti (st on eranditega), aga sellised, mis väidavad, et on olemas ainult üks jumal või muud sarnast, ilmselt tõesti on ilma eranditeta, kuigi ainult selle ühe religiooni piires ja selle religiooni usklike jaoks. Samas budismis pole sedagi, sest põhitõele (elu on kannatus) lisatakse kohe ka erand (on olemas kannatuse lakkamisele viiv tee). Või oskad sina nimetada mõnda reeglit, millel poleks erandeid?
KustutaJa minu jaoks on reegel tõesti üks mudelite alaliike, st deskriptiivne, mitte preskriptiivne. Mingi asutuse sisekorraeeskiri näiteks kirjeldab seda, kuidas selles asutuses tavaliselt käitutakse. Seda on teinekord kasulik teada isegi siis, kui ma neist reeglitest kinni pidada ei kavatse. Mingis asutuses töötades on mõistlik ühiselu reegleid nii enam-vähem järgida, sest siis on inimeste käitumine ennustatavam ja inimesed tunnevad end turvalisemalt. Või kui kehtivad reeglid ei sobi, leppida kokku midagi sobivamat. Mõnel pool võib reeglite järgimine olla olulisem (igasugused rangemate turvaprotokollidega seotud kohad), kuid ka need reeglid on inimestevahelised kokkulepped ja sellistena muudetavad. Aga mõnikord on hea ka reegleid teadlikult mitte teada, näiteks kasutades välismaal viibides lollakate turistide vabadusi.
No seda ma ütlengi: reegleid ei ole olemas, mida te ajate :D See on möggga kolme g-ga!
KustutaMa võin neid teada, aga kuna neist käib igatepidi üle idee "ole kõigi olevuste vastu hea", järgin ainult siis, kui mulle sobib. Ja mõnikord ei järgi nimelt - sest mind ajab närvi, et et keegi on nii lolli reegli teinud ja inimesed käituvad, nagu see oleks mingi hea asi.
Või noh - nad muidugi on OLEMAS. Lihtsalt nad ei kehti. Reeglid ei ole reeglid =D +inimesed, kes käituvad, nagu reeglid oleksid mingid hirmus tähtsad asjad, on lollakad. Muide, mind ka häirib, kui õigekirjareegleid justkui ei osata kasutada. Aga samas lõpetan ise lause meelega tujukujuga =P Fakk juu, religioossed reegliarmastajad!
Kustutasageli jääb oma kogemusest ja infost väheks, et ennustada, milline oleks kõige parem plaan õnne maksimeerida.
Kustutasee ongi see, mis ma ennist ütlesin - "omavahel ajab asju palju rohkem tegelasi ja need, kes nende vahel arveid peavad klaarima, ei jaksa teada kõigi tausta."
Üldiselt lähebki reegleid kõige rohkem vaja siis, kui juba on halvasti läinud ja inimeste vahel tuleb asju klaarida.
ja muidugi tuleb neid pidevalt ümber teha ka, sest nad on kokkulepe (hästi abstraheeritud vormis, sest see kokkulepe on tehtud inimeste vahel, kes ei tunne üksteist, ei tea üksteise plaane, vajadusi ega iseloomu). Nagu ma ütlesin - kokkulepe, mis on tehtud lootusega mingit minevikus toimunud jama kordumist ära hoida. Ja mis tulevikujamade ärahoidmisel paratamatult varem või hiljem läbi kukub, sest me inimesed oleme väga leidlikud uut tüüpi jamasid tekitama.
Kustutasealjuures parimate kavatsustega, õnne maksimeerimise sihiga jne. Nt sellinse reegli nagu DDT kasutamise keelu põhjustasid DDT pruukimisest sündinud koledused, kusjuures kasutusele võtmise ajal loodeti temast palju head - saagid ei lähe enam putukate nahka ja hüvasti, näljahädad! Selleks, et radioaktiivsed esemed olmetarbimisest kõrvaldataks, oli vaja kõigepealt radioaktiivsete vidinate buumist (nii tore, kui kella numbrid helendavad!) sündinud haigusi. ja nõnda edasi.
Ma suhtun rahulikult reeglitesse, mis mind ei puuduta - DDT kasutamise piiramine on kindlasti hea asi nt. Aga ma lähen väga närvi, kui mu ukse taha tullakse tänitama, sest maja prügikonteineri kaas on paokil ja selle eest võidakse kogu majale trahvi teha ja juhtumisi on minu prügi pealmine. Ja siis jäi veel teise korteri naine ka seisma ja õiendas samuti.
KustutaNagu - fakk juuuuu!!!!
(Muide, ei tehtud trahvi, kedagi peale hüsteeriliste majanaabrite ei kottinud.)
Et ma tegelt saan aru, millise olukorra vastu see reegel on: et konteiner on nii täis, et sealt prügi maha ajamata on raske seda liigutada ja prügiauto külge kinnitada, prügivedajad peavad käsitsi maast korjama jne.
KustutaAga mina saan sõimata, sest konteineri kaas jäi 4 cm paokile. Nagu ... wtf.
Ja nad sõimasid igaks juhuks. Mingit trahvi ega asja ei tehtud. Lihtsalt oli väga ok minu elu igaks juhuks halvemaks teha.
Ja selliseid inimesi on leegion. Krdi koerakakadraama ikka valgustas mind korralikult. Ma ei saa sellest üle, et inimestele on nende prügikasti puutumatus tähtsam kui soov mitte teiste elu ebameeldivaks teha ja minu võrgupäeviku lugejate hulgas osutus teema nii tähtsaks, et oli vaja omaenda blogides ka veel kaks posti takkajärgi sõimata. Oh ja, siis oli veel see, kes võrdsustas mu põlluservast herneste söömist kasvuhoone segipeksjatega.
Unustamata veel seda korda, kus ma arvasin, et laste kasvatamiseks pole väga raha vaja ja siis olin kaks nädalat eesti interneti vihatuim isik umbes.
Ma ei saa aru, is värk on inimestega. Et nagu - kui ma rikun mingeid kirjutamata või väga väikeses kirjas reegleid, on ok mulle turja hüpata ja rebida, nii et verd lendab. Ja siis kui minule varba peale astutakse, ma seisan rahulikult edasi, kuni on vaja kas minema minna või hakkab valus. Siis ütlen: "Vabandust, kas te võiksite oma jala ära võtta? Te seisate minu varba peal." ja minu arust on SEE normaalne käitumine.
paljude jaoks on selline võõra või poolvõõra inimese tänitamine kah selline varba peal seismine, mida on kerge päris kaua ignoreerida, kui see just otse midagi segama ei hakka. ja siis võidakse kakelda kasvõi igavuse peletamiseks, sest "kellele see ikka häda teeb" (ettekujutus, et mis on endale talutav, on ka teistele, on tavaline).
Kustuta(seda viimast kommi kirjutades mõtlesin poolenisti tegelikult sellele viimasele blogidraamale, mis Epu, Katariina ja Maarja kommentaariumidest läbi käis - et inimestega ongi kogu aeg nii, et kui miski endale häda ei tee, siis ei tule pähe, et teistele võib teha.)
KustutaNojah. Minu jaoks on iga teade, et ma olen halb inimene, teen halba ja väkk, väkk, teade, et maailm oleks ilma minuta parem ja sure ära.
KustutaSest ega ma siis oma käitumist muuda, ma juba tegin nii hästi kui oskan =P
Kustutasee on jah, huvitav, millise autoriteedi või tähendusrikkuse sa suvakate inimeste ütlemistele omistad. Üheksal juhul kümnest nad küllap ventileerivad oma frustratsiooni või ärevust ja sina satud seal lihtsalt ees või ettekääne või vallandaja olema.
Kustutaja ausalt öeldes ei omistaks ma nende vaates ka reeglitele suuremat tähtsust kui käepärase kargu oma. Nad ei pea nendesse uskuma, et nende järele haarata.
Kustutajuhuks, kui on vaja, et keegi seda sõnastaks: see, et sa vahel kellegagi põrkud või teie tahtmised käivad vastassuunas või sa parajasti mingile suvalisele inimesele ei meeldi, ei ole sama asi, mis see, et sa teed maailma halvemaks.
Kustuta(sa oled küllalt tark küll, et teada, et kui nii ranged tingimused seada, et kõigile peab meeldima ja kellelegi ei tohi kunagi närvidele käia, ei ole ühtki inimest olemaski, kes maailma halvemaks ei teeks.)
näh, taipasin, et kordan ennast, meil on enam-vähem sama vestlus juba olnud, kuigi algas teise nurga alt.
Kustutahttps://mahamure.blogspot.com/2023/09/eneseoigustus.html?showComment=1694559817715#c7373322791416773932
Ega ma siis selliseid tingimusi kõigile sea =D Ainult endale =D https://64.media.tumblr.com/c68ec8633ea8a296fd068b547f7608bd/2a6517261872e8b9-9d/s640x960/d6910d581d630a4999e35aed7ef89bc9cf0b31a7.jpg
KustutaEhk: eks meil on sarnaseid vestlusi enne ka olnud, aga kuna mina ei muutu, jääb teema ikka üles =) Ehk ühest küljest ma nõuan endalt võimatut ja teisest olen pahane, et Teised Inimesed ei hinda mu ränka panust maailmaparandamisse, miks inimesed on inimesed?! Ma ju teen oma parima! Aga neile on tähtsad mingid hoopis muud asjad kui lahke olla =(
KustutaOh, vot nüüd jõudsin vist ideeni, mida sa üritasid minuni tuua! (Ja ma olen ise seda ligi 10 aastat üritanud omandada ja korduvalt arvanud, et sain selgeks.) Inimesed ei ole nagu mina, et väljendavad viha ainult siis, kui see on äärmuslikult suur ja on pohh, mis edasi saab! "Mis ma nüüd teen?" küsin ma ajult ja aju ütleb: "Go fucking crazy!" Inimesed on väga erinevad ja suur osa väljendavad viha kohe, kui miski ei meeldi - v.a. kui see nende elule ja tervisele ohtlik on. Seda peab suur osa inimestest automaatselt silmas, aga minul ei ole kellegi üle võimu, minu pihta on hea ohutu end välja valada.
KustutaSee, mida inimesed teevad, ei ole üldse kinni selles, kes mina olen või isegi, kuidas nad mind näevad, vaid lihtsalt selles, kes nemad on. Phmt aia taga igavusest haukuv koer on ka inimene =) Võiks lausa öelda, tüüpiline inimene.
see koera näide on nii hea, ma nüüd kohe mõtlen selle üle.
Kustutaep. koeraga suhtlemine on mulle õpetanud, et iga haukumine ei tähenda üldse, et koer on vihane, vabalt võidakse haukuda igavusest ("et midagigi juhtuks") või suhtlemise lootuses, ja nüüd taipasin, et saan seda ka inimestele laiendada.
Ma jõudsin ilmselgelt liiga hilja sellele peole, aga minu jaoks on kehaga seotud "reeglid" olulised just lootusest abi saada. Sest ajalugu on näidanud, et kui ma trenni teha ei saa, tuleb depressioon, aga kui randmed valutavad, siis trenni teha ei saa. Järelikult on vaja teha võimalikult palju, et need randmed EI valutaks ja siin võib ometigi teiste inimeste kogemusest kasu olla (ja minu senine kogemus näitab, et ongi).
VastaKustutaAhjaa, siin oli muidugi see oluline lisaklausel, et mul oli varasemalt juba 2 korda valest tööasendist tingitud vigastus olnud, nii et ma teadsin ette, et olen riskigrupis ja pean selle pärast ettevaatlikum olema kui teised. Seda enam, et ma tööväliselt panen randmetele rohkem koormust kui teised.
KustutaNo kui on oma kogemus, siis on oma kogemus, selle vastu ei saa vaielda =)
KustutaMa kaeblesin suunal: "Kui inimesel oma kogemus on nii- ja niisugune, aga üldine "reegel" teistsugune, miks, pagan, uskuda, mida rahvas räägib? Keegi ei võida!"
Aa, ma arvasin, et see vale asendi osa oli mulle suunatud, sest ma olin just enne seda bloginud õigest tööasendist jne. 😁
KustutaMa päris kindlalt ei mäleta, mis mu päästikuks sel teemal oli, aga üsna kindlalt midagi stiilis "õhtune söömine võib olla unetuse põhjustajaks", "marineeritud toiduainete söömine võib suurendada jalakrampide ohtu", "piimatooted võivad olla ebameeldivate kõhugaaside põhjuseks" jne
Kustuta