Olles neli korda internetti (loe: leheküljed, mida ma kasvõi mõnikord külastan) läbi vaadanud ja tuvastanud, et midagi, mis hõlmaks mu tähelepanu rohkem kui neljaks minutiks, pole juurde tulnud, pean ilmselt ise kirjutama.
Loomiseks ma ilmselgelt vormis pole - pea valutab, väsinud, väsinud, väsinud - aga võrgupäevikupostiga tulen toime.
Tahaksin guugeldada "mis mu olemise paremaks teeks", aga ma olen midagi umbes säärast juba piisavalt palju kordi elus teinud, et teada: mitte midagi pädevat sealt ei tule. Parimal juhul soovitus vett juua ja lemmikloomadega tegeleda.
Hästi raske on, ent see on tegelikult hea: alati, kui ma olen oma akud tühjaks teinud ja varuakude peale üle läinud, tuleb taastudes hetk, kus varuaku on taas talutavaks täitunud ja ma lülitun uuesti pärisaku peale ümber.
See aga on tühi, nii tühi. Ehk olemine läheb peaaegu okeist taas laip on laibaks, kuid see faas PEAB olema. Sest pikemat aega varuakude peal toimida üritades tuleb läbipõlemine väga hull.
Varupatareid pole ootamas, sest see on ka täiesti tühjaks tehtud, pärisaku on õhtal, mis õhtal, ja ohhh.
Tegelt ma pole vahepeal kolm päeva migreenitabletti võtnud, nii et kui täna läheb kaks, pole ju palju, ega?
Ei ole. Kõik on ok, väga väga naine. Kõik on ok.
Võtan, mis siis, et ei ole hirmus valus.
Ma lihtsalt olen nii väsinud, et ka veidi valub kurnab kohutavalt.
Nüüd võiks see sumatriptaan tepsida samuti, aitäh.
Kas on jube igav, kui ma oma psühhosomaatilisi sümptome kirjeldan? Ikka elan lootuses, et vbla need aitavad kellelgi ennast või teisi mõista, aga tegelt ma ju ei tea.
Et ma kirjutan küll iseenese pärast - mida mina tahan jagada - aga samas olen ma praegu hirmsasti habras ja hädine ja tahaks inimestele meeldida ja nende tunnustust pälvida. Sest ma olen NII vapper olnud ja NII palju endalt võtnud ja võiks ju kiita saada? Aga kui ma kirjutan mingeid maru igavaid asju, nagunii ei saa, niuts, niuts.
Rääkimata nendest, kes mind naguniigi ei armasta, mismõttes, misMÕTTES ...
Nad üldiselt ei loe ka, seega võin vabalt kaevelda.
Vaata, ma ikka kahtlen, kas olen kellegi jaoks olemas üldse. Mul oli vanasti komme salvestada oma netivestlusi - muidugi kirjalikke, kelleks te mind peate?! - ja siis kurva tujuga neid üle lugeda. Mitte selleks, et mäletada, ma nagunii mäletasin ju, vaid selleks et meeles hoida: ma olen kellelegi nii tähtis olnud, et ta minuga juttu ajas. Pikalt-pikalt.
Praegu loen üle oma rongijärgseid medkokkuvõtteid. Et näe, nii ma olin ja nad arvasid minust.
Olen tähtis, olen olemas olnud.
Kuigi mulle meeldivad palju rohkem need kokkuvõtted, mis räägivad minu füüsilistest näitajatest, mitte need, kus mu "meeleolu on hea, subjektiivselt soovib lugeda ja kirjutada raskusteta ja teha ise enesehooldustoiminguid".
Kirjeldatakse nagu väikelast või dementset, igatahes üleolevalt poitsioonilt.
Jätan parem lugemise pooleli.
Nojah.
Rääkisin (s.t. kirjutasin, ma ju ütlesin, et ma olen mina :P) K-ga ka sellest, kuidas kui mul on halb, ma hirmsasti tahan tähelepanu, kiitust, märkamist, ja selgub, et tema nt üldse ei taha. Tema tahab, et ta rahule jäetaks.
Aga kui mind rahule jäetakse, tõlgendan mina seda kui teadet "kedagi ei huvita" ja lähen tähelepanu küsima (praegune mina) või langen veel sügavama meeleheite sisse ja suren endamisi (enne Rongi).
Vahetult Pärast Rongi oli ses mõttes hea aeg, et kõik tundsid pidevalt huvi, oli hea tähtis tunne ja maailm üldse ei lämmatanud mind oma ükskõiksusega.
Kuni hakkas jälle lämmatama.
Nii palju tähelepanu, et seda oleks liiga palju, olen ainult negatiivset saanud.
Ma ei tea, kas liiga palju positiivset tähelepanu üldse saab olla. Praegu pähe küll ei tule.
Ma ei ole kurb, eksole. AD-d aitavad halval teravused maha lõigata ja isegi nii väsinud ja omadega läbi, kui ma olen, mul ei ole hing valus.
Aga nii väsinud. Nii kurnatud. Nii laip.
Ja kui siis miski ei rõõmusta ka, ongi ... ikka halb, mis siis, et mitte väga halb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.