Parim mina omas mahlas

Tegelt olen enda üle uhke, et politseiga ühendust võtsin ja sealt tulnud vestlussoovi peale ka ära käisin.
Vbla mitte nii uhke, kui tookord perevägivallale vahele astudes, aga uhke ikkagi. 
Väga tuli politseisse kõndides tunne, et enamik inimesi nii ei teeks. Ei ole aega ja jaksu ja mis ma neid vanu asju jne. 
Minul on: "Aga kui see juhtub uuesti? Ja mina teadsin, aga ei reageerinud? Siis on see minu süü ka, kurat!"
Kakluseks seal muidugi ei läinud, politseinik oli väga meeldiv (ja sedasi musklis, et ta kohe kindlasti tegeleb kulturismiga), aga emotsionaalne pinge vajus mu peale ikka. Ja hakkas küll pea valutama, aga kuna perearstikeskus reageeris kiirelt, oli mul tablett võtta ja taandus jälle.

On raske. Aga raskem oleks mitte inimene, vaid mingi kerge rämps olla.
I am the warrior ...

Lisaks nüüd, kui ma olin juba peaaegu loobunud ootamast, on peavooluajakirjandus avastanud, et tegelt võiks mu raamatuid ka arvustada. Üleeile sain kirja, et Postimehesse on laekunud tekst "Devolutsiooni" kohta, täpset ilmumisaega nad ei tea, aga varsti. Oktoobrikuu Vikerkaares peaks midagi tulema, Ja Sirbis ilmus juba tekst, mida ma veel kätte pole saanud - paberlehes. Muide, mu ettekujutus, et "Sirpi saab igalt poolt osta," osutus valeks. 
Isegi Selver ei müü.
Aga no vaatab - vbla võtmering päästab mu hädast. 
Oi, arvustus jõudis netti ka! Heh, loomulik, et kell 8 hommikul veel polnud ju ... Ma ei ole ikka väga nupukas naine, mõte, et varahommikul veel ei jõutud, ei olnud mu jaoks üldse pähegitulev. 
Arvustus. 
Minu arust ei ole selle kirjutaja paljust aru saanud, mõned asjad on üle mõelnud, aga esiteks on ta minu suhtes sõbralik, teiseks: ikkagi Sirp! ja kolmandaks: põhiline on kohale jõudnud. Et krdile reeglid, oleme üksteise vastu lahked.  

Ja K kohta öeldi, et andekas noor autor =)

Väga hästi.

Jaksaks nüüd rõõmustada ka. 
Krt, jaksaks vähemalt kirjutadagi! Siia, võrgupäevikusse.
Aga ma olen täiesti otsas ja tapetud. Sry. Käin poes ja Totuga õues, siis vaatab edasi.

***

Natuke värskem sai, tõepoolest.
Natuke. Nii poole sõrmeküüne jagu - ja mul on mu kasvu kohta üsna väikesed käed.
Muide, enamasti ma ei arva, et olen pikk. 172, täiesti tavaline kasv. Aga viimasel ajal on ridamisi olnud üritusi, kus ma olen kõige pikem inimene ruumis. Mehed on ka kõik lühemad olnud. Äkki ma ikka olen pikk?
K võiks lõpetada ohkimise, et ta nii lühike on. Minust pikem mees? Täiesti normaalne!
Ja üldse mulle meeldivadki mehed, kes on minuga ühte kasvu.
Et tal on poogen, kas ta mulle meeldib?
Kurb. Imelik. Siis tal võiks ju üldse poogen olla, kas ta ilus on? Kui tema kedagi ei taha, ei ole ju oluline, et teda tahetaks?
Pean küsima, äkki nüüd ongi pohh. Vanasti ei olnud. Me oleme sellest pikalt kõnelenud.

Kuna mul nüüd käib jälle menstruatsioon ja Keit Pentus sai 47 aastaselt lapse, ma mõtlen, et äkki, äkki ... aaga nagunii ta ei taha.
Mis on kurb. 
Aga novembris küsin ikkagi üle. Sest mis mul kaotada. 

Olen nii vässssinud, et rohkem küll midagi ei kirjuta. Panen aint ühe pildi, mille tegi Lüüli Suuk, sellest, kuidas raamatut esitlesin. 
Teine inimene seal on Raul Sulbi, kes avalikul sündmusel ka avalik isik on.

Rapla raamatukogu kodulehelt
Sõnaränd 2024
Imre Siil vaatab pingsalt telefeoni,
kui Ketlin Priilinn oma raamatust räägib.
Krt, mina vähemalt tean, kuidas esinedes käituda.
Nt et teiste esinejate suhtes tasub viisakust ja huvi üles näidata.