Räbal tunne

Ma teadsin ette, et oktoobri esimene pool tuleb raske. 
Et ta tuli veel raskem, on lihtsalt elu. Asjad juhtuvad. Neid ei saa ette näha. 
Aga kui ma olen ära söönud neljakordse annuse sumatriptaani, joonud, joonud kohvi, söönud, käinud duši all, mätsinud lauba kokku vietnami salviga, jalutanud koera võtnud ibukat, võtnud paratsetamooli, mänginud kaks tundi civi ja IKKA valutab, on ikka päris juba mõelda, et noh, homme asjad kokku ja raamatukogutuurile. 

Lähen. Sest raha on vaja ning selle eest makstakse veidi + saab 10% kuulsust vbla jälle juurde. Aga kui kaua ma sellest oktoobri algusest taastun, ei tea. Seda enam, et kui vähegi suudan, teen järgmisel nädalal ka üht asja, mis on vajalik, et inimene olla, 
Aint kui ma olen surnud inimene pärast, ei tasu vist ära. 

Pettunult pean ka tõdema, et keegi ei päästa mind minu enda käest. Keegi ei ütle, et kule, sa tapad ennast täiega, ära tee! Ära mine! Jaa, sa lubasid ja kõik plaanid on tehtud, aga see pole nii suurt kannatamist ja valu väärt!
Ainus, kes mulle ütleb, et kle, võta vabalt, olen ma ise. Ja mina piirdun vabaltvõtmisega ses osas, et molutan hommikul enne väljaminekut pikemalt, jään hiljaks ja ostan võtmeringist kohvi ja pirukat, sest peab sööma, muidu ma ei suuda. Mitte ei jäta tegemata-minemata-rääkimata. 
Ma olen nii vapper.
Ma olen nii loll. 
Ma olen nii usaldusväärne.
Aint mitte enda jaoks. 

Valu tasapisi kahanemine lasi seda kõike kirjutada. Kui parem hakkab, mul on energiat. Aga nüüd hakkab jälle halvem. 
Nii et paus.

***

Magama ei jäänud, aga valu on pisem, nii et jätkan.
"Elu" ehk juhtus üks asi ja see pani mõtlema paljudele teistele asjadele ja püha kurat. 
Püha kurat. 

Mõtlen inimeste peale, keda tundsin ja pidasin isegi sõpradeks vahepeal, ja imestan endamisi. 
Kuidas ma ei näinud?
Kuidas ma uskusin pigem head kui oma silmi ja kõrvu?
Samas, ma kipun nii kõigiga tegema: mu eelarvamus on positiivne ja ma hakkan uskuma, et halvasti on, alles kui seda halba on väga mitu korda rõhukalt tehtud ja ma ei saa enam ignoreerida. 
Lissalt KUI kaua ma uskumast keeldusin ... ja samas ja samas ja samas: massiivselt ja mastaapselt halbu asju ongi raskem uskuda. Pisikesi halbusi on palju kiirem ja lihtsam, aga kui kerge oleks sul omaks võtta, et su tädi on tegelt sarimõrvar? Ikka ignoreerid tunnismärke. See suur vereplekk esikus võib olla ninaverejooksust ja koristamata. Et tema kvartalis alailma inimesi kaob, paneb ainult ta turvalisuse pärast muretsema. Et tal relv on? Nojah, eks ta on siuke relvahuviline.
Lihtsalt ei tule selle peale, et päriselt sinu enda tädi. Jah, ta on natuke veider, aga veider olemine pole ometi kuritegu.

Kuni saad aru, et ta päriselt on inimesi tapnud. Ja siis on kõik tunded korraga. Uskumatus, viha, meeleheide, et oled sellist inimest toredaks hinnanud. Soov mitte kunagi sellest mõelda. Talle mõelda. Tahaks ainult unustada, et ta olemas on. 
Ja alles kümne aasta pärast jõuab ajju, et jestas. Politseisse oleks pidanud minema!
Aga no nüüd on ta ära kolinud ja te pole aastaid sõnagi vahetanud ja enam ju ei tasu. Mis sellest kellelgi kasu oleks? Küllap ta elab nüüd rahulikult, enam kellelegi kurja ei tee, mis ma kisun vanu asju lahti ...

Päriselt samaväärne analoogia minu elus olnud inimesega ei ole. 
Aga ega palju ei puudu ka. 
Ja ma mõtlen ja ma mõtlen ja ma mõtlen. Kõige uskumatum on mitte see, et tema tegi, ta ise polnud mulle vähemalt sõber. Aga teised tema ümber tegelt teadsid. Ja ma olin nende teiste väga hea sõber. 
+ seal olid lapsed. Palju lapsi, kes kõik eri moodi kõverdi kasvasid ja kannatasid ja kannatavad ikka veel, kuigi ammu täiskasvanud. 
... ja ma ikka ei tea, mida nüüd tegema peaks. Kas ma peaks midagi tegema? Aga mida? Nende jaoks, keda ma tunnen, on ammu hilja. Aga vbla ma saaks päästa neid, keda ma ei tunnegi? Aga kuidas? Mul ei ole kaebust, mida esitada. Mul ei ole muud kui hirmus paha tunne. 
KUIDAS ma niimoodi ...

Kas ma oleksin tegelt pidanud päästma, aitama, uskuma, reageerima, olema (veel) mõistvam ... ei, tegelt isegi mitte seda. Ma juba tegin parima, mida suutsin. Aga lihtsalt KUI ma oleksin varem taibanud ja siis, kui taipasin, kohe reageerinud, mu südametunnistus oleks puhtam. 
Olgu, mis möödas, see möödas. 
Seda ei muuda.
Aga kas ma peaksin nüüd midagi tegema? 
Päriselt küsin.