teisipäev, 12. detsember 2023

Oleks oleks olemas

Eile (või oli see üleeila, kuupäevad on kahtlased asjad) oli mul K-ga draama. 
Ei midagi erilist, lihtsalt mul tuli ühe tegelikult teistest inimestest käiva jutuajamise peale korraga sisse kramp. Tahtsin. et ta ütleks mulle, kuidas ma olen kaunis ja põhimõtteliselt ahvatlev, mis siis, et tema isiklikult end minust ahvatletuna ei tunne. 
Ta ei öelnud. 
Ta teeb alati nii - kui ma lähen meeleheitlikuks ja tahan, et ta midagi teeks, ta ei tee. Tundub, et see ei ole isegi teadlik valik, vaid niipea, kui ta tunnetab survet, ta ei taha teha. Mõtleb sinna juurde igasuguseid naljakusi välja, miks just, ent reaalsuses taandub kõik sellele, et kui temalt midagi nõutakse (tema arust, omast arust ma palusin nunnusti), ta ei taha anda. 

Mingil määral on minuga sama asi. Tõttan murule, kui näen silti "MURUL KÄIMINE KEELATUD" ja kui PEAB midagi tegema, ma alati mõtlen, kas see on ikka mingi tark ja hea asi ja kas ma tõesti tahan seda teha.
Aga kui teema on selles, et keegi, kes on mulle kallis, on õnnetu, ma ronin küünte ja hammastega mööda siledat seina ka üles, et ta ainult natuke rõõmsam oleks. Tema jaoks on minu õnnetus ja meeleheit aga "Peab!" ja ta ei taha anda.
Siis on meil dissonants.

Aga kuna mul on ravimid ja stabiilsus nende abil käes, ma ei hakanud halama (kugi tunne oli küll terav), vaid mõtlesin: "Ma homme tülitsen, kui homme ikka veel kriibib."

Täna ei kriibi enam. Kui ta ei arvagi, et ma olen ilus? Kui ta peabki mind ainult huvitavaks inimeseks, kes ei oleks talle ahvatlev isegi vastkohatuna (kuigi siis tegelt olin - ma vahel vangutan enda sees uskumatuses pead, mõeldes, kuidas ta rääkis, et kui me esimest korda kohtusime, ta mõtles, et tea, kas mind õnnestuks ära sebida), aga teeb mu jaoks nii palju ja on hea selts nii virtuaalselt kui reaalselt, kallistatav ja kallistaja, no mis siis? Kas ma jään sellest inetumaks, et K. mind ilusaks ei pea? Kas midagigigigigi mu elus muutub? Kui ta mind nagunii ei taha, mis mul sellest, kas ma tema meelest ilus olen või ei?
Nojah, milles siis probleem? 

Ja siis mõtlesin, kas ma vbla oleksin ka üpris rahulik ja rõõmus olnud, kui ma ei oleks mitte rongi alla läinud, vaid ATH-ravimid peale saanud.
Sest see meeleheitlik "minu arust tore inimene ei mõtle must hästi, ei ole valmis minu pärast pingutama, ei hooli natukenegi, miks ma üldse vaeva näen" on tegelikult sama. Mis siis, et eile oli see palju nõrgem kui 2014 aasta suvel, tunne on samasugune.
Ilmselt mingi valus koht minu sees, kauase trauma jäetud sügav haav. Ma ei kannata üldse, kui inimesed, kes mulle meeldivad, mõtlevad must halvasti ja kuigi ma üldiselt eriline enda puntrassemõtleja pole, see on ohtlik teema. Seal ma TÕLGENDAN vaikimisi ja käitumisi ja pilke, ning pärast ütleb nt Rongimees mulle hämmastusega: "Ma üldse ei mõelnud selle peale."
Ja mina karjun sisemiselt, sest mis see peaks vabandus olema v? Et ta minu peale ei mõtle?! 

Tunne, et minust ei hoolita ja mind ei mõisteta, on VÄGA valus ja hirmus. Jah, ma olen kõigist suurtest siinsetest blogidraamadest, mis mitte ei lahenenud ära (nt "kas vene kultuurist võib hästi mõelda, kiitmata heaks laste surnuksvägistamist," lahenes, see on mul positiivse näitena meeles), vaid surid välja, sest aeg,  ikka veel traumeeritud ja ilmselt jäängi.
See on minu õrn koht. 
Nii. Ja nüüd mu õrna koha osatamise valu andis KOHE järele. Üks öö ja probleemi pole. Ei jätnud mingit jälge ka sisse.
See on palju tore, ent ikkagi natuke hirmus ka.

Sest 2014 .... ... keegi isegi ei kahtlustanud mul ATH-d toona. Mulle ei oleks neid ravimeid nagunii kirjutatud. Isegi kui oleksin psühhiaatri juurde jõudnud.
Aga oleks oleks olemas ... 
Äkki see Rongimehe poolt hülgamine olnuks mulle lihtne? Nutnuksin paar päeva, siis mõelnuks, et tema kaotus; kui ta ei näe, et ma olen hirmus hea, see on TEMA, mitte minu probleem, ja ... lill? 

Äkki see olnuks nii lihtne?!

Jaah, ilmselt mu eneseväärikus on (ilma keemilise abita) ikka väga teistest sõltuv. Ja selgelt ATH ravimid aitavad mul tunda, et pole probleem, kui must mitte väga hästi mõeldakse, see ei muuda mu olemust. 
Olen hirmus kaua enne elanud tundega, et kui mu teod, välimus ja oskused jne pälvivad kiitust ja imetlust, on natuke aega hästi, aga kui halvakspanu, on üleni, kogu eluaega paikapanevalt ja absoluutselt halvasti. 
Kui mind ei armastata, mu eksistents ei tee maailma paremaks ja kui see ei tee maailma paremaks, pole üldse mõtet olemas olla. 
Ja ATH-ravimitega ... tundub, et pole minu probleem, mida must arvatakse. 


5 kommentaari:

  1. Ka minul vähendavad ravimid tugevaid tundeid ja saan asjadest kergemini üle. Omamoodi karm, kui palju kas või väiksed asjad mind endast välja ajasid. Nüüd need ka häirivad, aga hästi natuke ja piiratud aja.

    Sinu ilu kiitmise soovi peale mõeldes-- äkki see on hea koht, kus harjutada iseenda tunnustamise oskust? Mul on nt tehtud endale lohutavate mõtete vihik, selline väike ja ilus, kuhu kirjutan abistavaid mõtteid. Tagant ettepoole kirjutan komplimente. Selle raamatu abil https://rahvaraamat.ee/p/enesehinnang/1027543/en?isbn=9789949620920

    On aidanud, sest nii ma ei oota teiste komplimente, vaid raskel ajal saan neid endale meenutada. Teiste komplimentide puudumine ei tähenda sageli, et meist ei arvata hästi, sest inimestel on nii palju põhjuseid, miks nad ei taha nt sel hetkel hästi öelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Naah, minu probleem on, et enamasti ja läbi aegade ma ei usalda omaenda hinnangut.
      Kui teised ütlevad, siis nad näevad nii, olgu. Aga ise? Nõup, ma võin ju midagi arvata, aga ma olen nii äragaslightitud juba väga väikesest saati, et ma ei usalda omaenda hinnanguid.
      Mida mina tunnen ja arvan, ei ole tõsi, TEGELIKULT on hoopis teisiti, nemad teavad.
      Jaah, ma tean, et päriselt ei ole teised pädevamad hindajad kui ma ise. Aga see, et ma midagi tean, ei tähenda üldse, et ma seda tunnen. Ja harjutamine küll midagi ei aita :D
      SEDA ma tean ja tunnen.

      Miks K ei tee seda või teist, ma täpselt muidugi ei tea, aga kunagi mu poeg pikale K teemalisele räntile vastas, et no ta ei taha valetada, selge.
      Ma olen sestsaati võtnud, et nii on. Tundub toimivat.

      Kustuta
  2. jah, on kohutavalt keeruline just ennast iseendale tõestada. tegelikult polegi asi teistes vaid endas ja oma hinnangutes endale. ega me ju ennast ei usu, ikka teisi ja teistel on sageli, väga sageli täiesti ükskõik, neil on endaga piisavalt tegemist. kui keegi ajab mind endast välja ja ütleb, et ma pole piisav (jah, minu ülemus hiljuti ja ometigi ma tegin kõik ja rohkemgi veel), ma siis mõtlesin, et mingu perse ja kohe sügavale, ma pole mingi kaamel. ülemust oli kerge perse saata, aga endale pidin kordama, et ma tegin kõik õigesti ja see, et talle nii ei tundu, on tegelikult tema probleem. vaat see on mulle suht raske, aga saan juba hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (ma ei taibanud embusekommentaari juurde öelda, aga jah, just, täpselt nii, nii tuttav tunne.)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.