esmaspäev, 2. jaanuar 2023

Eluplaanid

Ma ei ole kunagi otseselt kirja pannud, mida saabuval aastal teha kavatsen. Mul on olnud kavatsused ("võtta alla", "jääda rasedaks"), aga ma ei ole neid kirja pannud - avalikku võrgupäevikusse vähemalt mitte. 
Kuskile paberile võibolla kunagi olen. Enne, kui internetis kirjutamisega sina-peale sain, kirjutasin ohtralt paberile ja need paberid vedelesid igal pool, kuni mingil hetkel ära visati. 
Aga no - äkki võiks?
Lihtsalt prooviks, kas see sobib mulle. 

Ega ma tõsiselt looda, et seal mingit vahet oleks. 
Aga tõsi on, et pärast seda, kui adusin, et ma ei jää-gi rasedaks ja ei saa oma tulevast elu ehitada mõttele "siis on mul tita ja kõik on teistmoodi," on kõik ---
teistmoodi.
Nii et mida ma teen selle aastaga, kus ma ei saagi last?

* Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 
Kehaline väsimus ja vaimne väsimus ei ole üks ja sama, aga nad on seotud.
(Nagunii teen need viimased 2 ka ära, nii palju ma ennast juba tunnen - aga uuel nädalal sihin sama hulka ja ei ole üldse ette kindel, et tehtud saan.
--- jep, tehtud.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. Vt ka seda vana postitust

Ja muidugi ja üle kõige ja kõige alt - lasen olla. Ei tule see kleidikandmine või pidevtreenimise jätkamine või nurgale söögimati naelutamine välja - no mis teha. Ma olen inimene, mitte automaat - ja ka automaadid lähevad rikki. Ei suuda kõike. 
Ja SEE ON NORMAALNE! Et ma teen ära kõik, mida alustan ja ette võtan, on haiglane komme! Normaalsed inimesed jätavad asju pooleli ja neil ei püsi viis aastat hiljem meeles see üks kord, kui nad mõtlesid Pärnusse minna, aga ikka ei läinud. 
Jah, selle võiks lausa eraldi alapunktis panna: 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.
Millegi muu pärast kui migreen. Kui ma ei tee midagi, sest pea valutab, ei tule arvesse - seepärast mu pea valutabki kogu aeg, et koorman end üle. Dohh. 

2 kommentaari:

  1. Järgnev pole otseselt kommentaariks sinu eluplaanidele uueks aastaks, pigem on tegemist üleüldise tähelepanekuga. Uuea aasta plaanide/lubadustega võiks kaasas käia ka detailne tegevuskava, siis on tõenäolisem, et plaanid täituvad. Teiseks pandaks ka realistlikke eesmärke ja hilisemat pettumust on vähem :)
    Selle tulemusena olen otsustanud uueks aastaks erilisi plaane mitte teha, sest detailse tegevuskava välja töötamine tundub hetkel monumentaalse ettevõtmisena ja palju mõnusam on nt magada. Küll olen ma andnud peas tööpealkirja aastale 2023 - Stabiliseerumise aasta (arengukava koostamisel).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. =)
      Vbla seepärast ma polegi kunagi midagi kirja pannud - sest ma ei pane midagi kirja, kui mul juba pole peas reaalset tegevuskava ja eesmärk pole realistlik.
      Miks ma nt titat kirja ei pannud - sest teen, mis ma teen, ma ei saa ühegi teadliku tegevusega saavutada, et rasedaks jääksin. Ma saan teha asju, mis selle tõenäolisemaks teevad, aga ma ei saa lõpptulemust garanteerida. See lihtsalt pole (polnud varemgi) minu teha.
      Ma saan plaanida teha asju, mida mina teen.
      Ja samas on väga ennastkahjustav ja rumal plaanida ka isetegemise asju, mida ma tegelikult ei taha/ei suuda/ei oska teha.
      (Vt. nt kunagi 20-25-isegi 30 aasta kandis sees elanud igatsust võtta alla.)
      Minu plaanid on lihtsalt sõnastatud kavad, et meelest ei läheks kleiti kanda või et järjekordne kirjandusüritus ei mööduks: "Ach, miski ei garanteeri, et mul sellest mingit kasu oleks, ei lähe"-ga.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.